Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

laupäev, 24. november 2018

Kuidas toetada rasedat ja värsket lapsevanemat?



Inimesed imestavad, et mõni rase kaob ära teie väga meeldivast seltskonnast, kus te ju ilusti "siirast" rõõmu tunnete ning "mures" olete. Et miks küll nagu? Noh, siin on teile mõned reeglid, mida te võiks meelde tuletada rasedate austamuseks. Ole ilusti hea toetav kodanik meie ühiskonna heade emade toetamiseks!

Küsi rasedalt, kas ta on ikka arsti väites kindel, et ta kannab vaid ühte beebit. Äkki ikka arst nägi valesti ja see kõht on nii räigelt suur maakera, et seal sees on vähemalt kaks paksu beebit, kui mitte rohkem! Äkki tuletaks rasedale meelde seda? Noh, kirjutaks nagu pildi all midagi säärast: "sul on seal kindlasti kolmikud." Või "mul polnud küll 30. nädalal nii räigelt pirakas kõht." Või "Issand, sa oled end ikka väga käest ära lasknud! Tee gtt ära!" Kui rase solvub, siis solvu vastu ja ütle, et oled kõvasti mures tema rasvunud kolmikute tõttu, kes võivad surnult sündida.

Kui rase naine saab teada lapse soo ning tahab alguses ise selle mõttega harjuda, siis solva rasedat seni kuni ta selle soo sulle ütleb pisarsilmil. Kasuta kõiki oma võimalusi ütlemaks, kuidas ta on mingi räme närvihaige hoolimatu idikas, et lapse sugu avalikult ei jaga. Pärast, kui jutt lapse soost kulutulena levib, mõnita rasedat: "mis sa arvasid, et see jutt ei levi kuhugi vä? Miks rääkisid siis? Hoia ikka enda teada! Ei pea ju oma rasedust avalikult jagama!"

Kui rase naine on valinud lapsele nime välja, siis sunni teda panema oma lapsele nimeks sinu pakutud suvalist nime. Solvu, kui ta ei soovi. Aga kirjuta vähemalt tuhat erinevat nime talle. Soovitavalt sellised nimed, mis oli su lapsepõlve koeral nimeks või aiast leitud teol. Need on ju nii emotsionaalselt olulised nimed, et ta PEAB need oma lapsele nimeks panema!

Kui rasedus on lõppfaasis, ära unusta iga poole tunni tagant rasedat pommitamast väga lollide küsimustega lapse potentsiaalse sünni kohta. Selline küsimus nagu: "kuidas endal tunne on hetkel?" unusta ära. Küsi hoopis: "miks sa ikka veel ei sünnita?" Ning veel parem küsimus on: "millal sa sünnitama hakkad ah???" Solvu rämedalt, kui rase ei tea öelda, ning igaks juhuks poole tunni pärast küsi uuesti (aga agressiivsemalt).

Kui tähtaeg läheneb, hakka rasedat hirmutama mõnusate juttudega beebi surmadest ning platsenta vananemisest. Hea oleks alustada juttu: "tead, su laps võib ära surra, aga ma rohkem ei räägi, sest sa noh... Sellises olekus." Ja siis vaata rõõmsalt pealt raseda nuttu ning ütle: "see, et sa rase oled, ei tähenda, et sa nii emotsionaalselt käituda võiks!" Ja siis küsi: "oled kindel, et sul kaksikud ei sünni?", Lisa ka kommentaar: "sa ju ikka väga paks". Kui rase eriti nutma hakkab, küsi: "sünnitama hakkad või?". Seejärel lisa: "sul tekib väga palju rebendid, laps ei mahugi välja."

Kui laps veel ei sünni, anna palju eluohtlikke nõuandeid, mida rase võiks teha, et laps välja saada. Küsi talt pidevalt üle, kas ta proovis juba redeli otsast alla kukkuda kümme korda järjest.

Kui beebi on sündinud ja ema täiesti kurnatud, ütle kahjurõõmsalt: "ära muretse, iga päevaga läheb järjest hullemaks ning rahu saad alles siis, kui ära sureb!" Igaks juhuks lisa ka, kui värske ema on magamata: "väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed suured mured!"


Kui beebi röögib koolikutes ja ema on täiesti kurnatud, ütle: "see pole veel midagi, oota, kuni hambad tulevad!" Irvita kahjurõõmsalt ning soovi talle halba. Tunne rõõmu, kui see kurvastab kurnatud lapsevanemat. Ära unusta seda lauset miljon korda kordamast.

Kui värske lapsevanem rõõmustada julgeb beebi hea päeva üle, tuleta kindlasti meelde, et "varsti sa soovid, et ta poleks sul kunagi kõndima hakanudki, sest elu läheb täiega raskeks ja sa piinled põrgus." Lisa juurde kahjurõõmus irvitus. Ära lase kunagi unustada, et varsti on kõik päevad väga halvad ja lapsega ikka räigelt raske.

Kui värskel vanemal on mure, et beebi eriti palju röögib ning üldse ei maga, hakka halama: "mina vähemalt ei vingu avalikult! Mul on kurat veel raskem!" Kui avastatakse, et ema mure oli asja eest, sest beebil avastati mingi aine puudus, siis ära häbene oma lollust. Kiida ennast, et sinu tõttu peaaegu poleks beebil avastatud aine puudust! Mõtle, kui poleks avastatud, oleks sinu loll ennustus teemal "tulevikus on veel raskem" täide läinud! Kahju ju, et vinguda julges.

Kui ühel inimesel beebi juba suureks kasvab, otsi järgmine rase, kelle kallal hambaid teritada! Aga iga kord järjest agressiivsemalt! Sul on ju õigus nii teha, see see rasedus pole ju mingi õigustus emotsionaalsuseks, eks! Pealegi sa oled nii kangesti mures ja kõige targem inimene maailmas, sest sinu tuttava sõbranna juhututtava abikaasa ämma vennanaisel juhtus uks detailselt teada kohutav juhtum, mida sa alati jagad rasedatega täpselt siis, kui nad eriti mures on.


Kes veel selliseid "muretsejaid" kohanud on? 😄





NB! Järjekordselt tuletan mõnele lihtsale meelde (mida ma unustan teha, sest ma ei saa aru, kuidas inimesed viitsivad teeselda iga mu loo põhjal, et seal puudub huumor), et lugu on kirjutatud läbi satiiriprisma. Tegemist on huumoriga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar