Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

laupäev, 8. detsember 2018

Ma olen muutunud


Algselt mõtlesin, et kirjutan meestele midagi õpetlikku, aga siis vaatasin hoopis enda sisse ja kas mul on endalt midagi õppida.
Foto: Peeter Sirge
Iga inimene muutub ajaga rohkemal või vähemal määral. Mina olen teinud suure arengu, kas siis kogemata või meelega. Ma võin meenutada aegu, mis olid kunagi. Mul on oma mõtted ning arvamused, miks asjad juhtusid nii nagu need juhtusid. Miks ma seda räägin, on seetõttu, et tegelikult oli situatsioonidel ikka kaks osapoolt ning mina olin üks neist.

Miks mina käitusin kunagi nii nagu ma käitusin? Räägin umbes mitme aasta tagusest ajast, kuigi võin rääkida ka eilsest, sest iga päev muutun ma veidi. Aga kunagi, kunagi olin ma tohutult ebakindel.

See tähendas, et ma vajasin tähelepanu, mis mul lapsepõlves jäi (isalt) saamata. Mul oli sees suur tühimik ja ma tahtsin, et tuleks ja oleks keegi, kes oskab seda täita. Kui ta ei osanud, siis ma läksin närvi. Ja tegelikult läksin ma närvi enda peale, sisemiselt. Mitte väliselt. Ma olin närvis millegi peale, mida ma arvasin, et juhtub väliselt, aga minu reaktsioon oli hoopis minu sisemise tühimiku peegeldus. Ma olin katkine inimene.

Teine asi oli see, et ma lasin endaga halvasti käituda. Ma ei öelnud, kui mul oli halb. Ma ei öelnud, kui mulle miski ei meeldinud. Ma ei öelnud, sest iga hetk mulle nagunii miski ei meeldinud, sest ma olin katki. Mul olid vajadused, mis olid jäänud lapsepõlvest täitmata. Mul oli vajadus armastuse ja helluse järgi. Aga keegi võõras ei täida seda, kui ise seda täita ei oska lapsepõlvest kaasa saadud turvatundega. Selle nimi on ebakindlus.

Mitte et ma süüdistaks lapsepõlve, vaid nii oli lihtsalt juhtunud, et ma olin arg. Ma olin hale. Ma olin nõrk. Mul oli vajadus hea järgi, tähelepanuvajadus. Mul oli vatjadus ennast teostada. Mul oli vajadus olla see, kes ma tegelikult olen. Mul oli vajadus olla lahe, heatahtlik, südamlik ja armas. Aga ma olin väliselt kalk, külm ja isekas ning ülbe. Need omadused olid minu sisemise tühimiku peegeldused. Ma enda meelest üritasin varjata oma tühimikku niimoodi. Tegelikult ma olin heatahtlik, armas, siiras - see oli päris mina - aga ma varjasin oma päris mina.

Ma kartsin, et kui ma olen selline väliselt, kes ma sisemiselt olen, siis mitte keegi ei taha minuga koos olla, minuga suhelda, minu sõber olla ning üldse minust midagi kuulda. Ma arvasin, et mu heatahtlik rõõmus sisemus ei meeldi kellelegi, sest äkki on mul omadused, mis on nõmedad. Äkki ma teen nõmedaid nalju või äkki ütlen midagi täiesti idiootset või äkki küsin ma midagi naiivset.

Valusad olid olnud mul kogemused, kus oli lapsepõlves mu siiras päris mina välja tulnud ja siis oli mõni autoriteet seda maha teinud. Võib-olla polnudki see autoriteet mind maha teinud, vaid mina tajusin seda nii. Ma räägin - olin haavatav ja nõrk. Üks halb sõna ja mu maailm kukkus kokku. Ja kukkuski ja õppisin nii elama. Need kõik "halvad" sõnad olid muutnud mind ettevaatlikuks.

See tähendas, et ehitasin endale maski. Maski, mille nägu oli ülbe ja arg. Arvasin, et maskiga on parem elada, sest minu päris isiksust oldi palju maha tehtud. Seega pole vaja olla mina ise.

Aga millal hakkavad tulema probleemid ellu? Siis, kui sa ei ole sina ise ega suuda täita oma tühimikku, vaid isegi varjad oma tühimikku, teeseldes, et sul pole tühimikku.

Maailmas on olemas nartsissistid, psühhopaadid ja sotsiopaadid, kes on spetsialiseerunud empaatiliste varjatud tühimikke omavate inimeste otsimisele ja käpa peale panemisele. Nad tulevad teesklevad, et just neil on SEE MISKI, mis lõpuks täidab selle tühimiku! Neil on see armastus, tähelepanu ning kõik muu selle tühimikku täiteks.

Katkine inimene võtab selle rõõmuga vastu, teadmata, et esiteks see on lõks ning teiseks, mitte keegi teine inimene ei saa täita tühimikku teise sees.

See oligi lõks ning tühimik tehakse veel suuremaks ning katkine inimene veelgi rohkem katki sotsiopaadi poolt. Sotsiopaat jätkab, kuni inimene on tänulik isegi selle eest, et hommikuks saab maitsta rusikat ning õhtuks jalaga perse. (Mainin ära, et see on üldine jutt.) Katkine inimene tänab õhtul sotsiopaati: "tänan, et minusuguse sitaga koos olla suudad".

Aga millal elu algab? No üks hetk tuleb ometi inimesel aru saada, et ei maksa olla nartsissistide ja sotsiopaatide maiuspala - see tühimik tuleb seega täita. Mask tuleb rebida eest.
Ma tegin seda ja sotsiopaadid tundsid oma võimaluse kadu ja tõmbasid mu elust uttu, püüdes veel mind täita viimase süütundega, mis valgus mu pealt maha nagu vesi hane seljast. Sest ma tean nüüd, kes ma olen. Ma olen hea inimene, ma pole teinud midagi kurja, ma pole nõme ega peagi kõigile meeldima, kuid sellegipoolest meeldin vähemalt osadele inimestele. Mul pole enam seda tühimikku - vähemalt mitte sellisel määral nagu enne. Ma pole enam nartsissisti maiuspala.

Kuna lasin endale halvasti öelda - ma uskusin seda, kui mingi rõve tüüp tuli ütles mulle, et iuu vaata ennast. Ma uskusin mingit suvalist jorssi. See tähendas, et ma olin ka heiterite maiuspala. Mulle sai halvasti öelda, sest ma lasin seda teha, lastes seda enda sisse. Ma olin see, kelle peal sai välja elada oma kadedust, viha ja muud paska. Kui keegi tundis end koledana, piisas vaid mulle ütlemast, et ma olen kole ning siis tundsin end hoopis ise koledana.



Ma olin väga ebakindel inimene. Mul polnud eneseväärikust, mul polnud eneseaustust. Ma toitsin enda ebakindlust kõige väliselt halvasti öelduga. Mulle öeldi tihti halvasti ja ma uskusin seda. Tegelikult mitte tihti, vaid minu enesenegatiivsusele keskendunud aju filtreeris ainult negatiivse läbi. Nii mulle tundus, et öeldi tihti. Et ma olen kole, loll, kole jne. Aga ma ise lasin sellel uskuda. Ja see muutiski mind araks, ülbeks, sest ma kartsin, et igalt uuelt inimeselt tuleb jälle mõni löök. Et küll ta varsti avastab, kui loll ja mõttetu ma tegelikult olen. Seega käitusin nii, et ta seda avastaks. Öeldi hästi ka, aga ma lihtsalt ei uskunud ja unustasin. See näitabki, et tühimikku ei saa täita keegi teine, kuigi see kõik hästi öeldu ikkagi aitas kaasa, et mulle kohale jõuaks reaalsus.

Ma ei austanud enda soove. Ma aitasin alati teisi enne kui aitasin ennast ja see on üks test, mille järgi sotsiopaat tunneb ära sobiva ohvri.

Ma ei teinud endale seda, mida ma teeks inimesele, keda ma armastan. Nagu ma ei armastaks ennast. Ma ei lasknud endal süüa, kui oli isu. Ma ei lasknud endal istuda, kui oli vajadus, sest "mis siis kui teised vaatavad imelikult". Ma ei palunud abi, kui oli valu. See on teine test, mille järgi sotsiopaadid haistavad ohvrit.

Aga räägime nüüd inimestest, kes pole sotsiopaadid. Ehk siis teistest inimestest. Teiste inimeste ees ma vabandan, kui olin ülbe. Vabandan, kui käitusin nõmedalt.

Sain aru, et ma pole enam see, kes ma olin minevikus. Ma olin lahe inimene, aga seda ainult sõprade ees või üksi. Ma ei julgenud olla lahe avalikult. Sest ma ei armastanud iseennast. Kõik, mida ma tegin, tegin iseendale. Tegin iseendale halba.

Ma olen sama inimene, aga ma olen muutunud. Ma olen õppinud oma vigadest. Ma tahan olla see, kes ma olen, sest ma olen unikaalne.

Ma sain aru, et mõtlesin kunagi nii: "omg, ma meeldin sellele inimesele - mis tal viga on, et minusugune talle üldse meeldib?" Ma arvasin, et ma olen kole ja mõttetu. Tegelikult ma polnud ka too aeg kole ega mõttetu. Aga ma tegin kõik, et mitte meeldida, sest enda meelest tahtsin ma säästa teist inimest sellest, kui kole ja mõttetu ma olen. Sest teine hea inimene ei vääri minusuguse mõttetuga aega veeta - mõtlesin nii. Selle nimi on eneseväärikuse puudumine.

Tegelikult mina ei ole see, kes saab ise teiste eest langetada sellist otsust, kas ta tahab minuga aega veeta või ei. Minu võimalus on valida enda järgi, teine valib enda järgi. See on eluterve suhtumine.

Igaüks teeb nii nagu tal oleks endal kõige parem ja siis saab ta teha ka teistele head. Mina tegin vastupidi. Tegin teistele head ja enda jätsin hooletusse, unustades, et kui pole lõpuks mind, siis kes see üldse siin seda maailma kogeda saab? Teiste eest ma ju ei saa kogeda. Kui mind pole, siis kus on see, kes aitab teisi?

Nii et mina ei tohi unustada ennast. Nüüd ma austan end. Ma ei tea, kas täielikult, aga vähemalt rohkem küll kui näiteks aastal 2013. Ma tean, kes ma olen ja ma ei häbene seda enam. Ja nii on õige, sest igaüks on unikaalne.

Vabandust, et tundusin ülbe - see oli mu tühimik.

Ma õpin juurde iga päevaga. Praegu olen teel. Aga asi seegi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar