Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

kolmapäev, 21. veebruar 2018

Minu elu raskeim periood

Tähelepanu! Kõikidel postitusel mainitavatel inimestel palun mitte solvuda, kuna see on mu isiklik nägemus. Julgesid teha, julge ka tunnistada ning julge ka mõista, millise jälje jätsid nii teisesse.

NB! Tekst on kirjutatud teatud ajal! Mitte miski pole kivisse raiutud ega jää kestma! Mul oli raske, see ei tähenda, et see ei muutuks. Olid probleemid, aga see ei tähenda, et asi pöörduks hoopis vastupidiseks! Teatud ajal olid asjad nii, see ei tähenda, et on enam! (Thank god!)

Mõtlesin üldse rääkida oma rasedusest ning kuidas see on kulgenud. Kuid meenutades raseduse algusaegu, taipasin, et see jutt ei tule mitte roosiline, vaid roosiokkaline.



Rasedus tuli mu ellu täpselt nii nagu keegi oleks mulle tee laotanud ning sammudes seda teed, oli tulemus käes. Kindlasti huvitab inimesi, kas ma teadsin ette, et rasedaks jään ning vastus on suht nagu selliste keeruliste olukordade puhul ikka - teadsin, aga ei kuulanud/uskunud/tahtnud mõista/tahtnud näha.

Lapse isa soovis minuga väga koos olla pärast järjekordset suurt tüli suvel. Kuigi olin otsustanud enne sügist sellele kõigele kriipsu alla tõmmata, käis mu sees koguaeg sisemine tunne, et tuleb temaga koos veel hakata olema. Mäletan, kuidas üks mu sõber tegi mind maha, öeldes "kui sa temaga kokku lähed, on sul halvasti." Vastasin täpselt: "Ma tean seda hästi, et midagi rasket ootab mind ees, aga mul on tunne, et ma pean temaga veel ühe kogemuse saama." Mul oli tugev tunne, et ma PEAN temaga veel midagi tegema/olema. Ma ei teadnud, mis see on.

Kas ma plaanisin rasedaks jääda?
Igas suhtes on elementaarne alustala rääkida ära partnerile oma lapsesaamissoovid ning situatsioon, mis juhtuks spontaanse raseduse korral. Muidugi on iga suhe isiklik, aga nii palju ma võin öelda, et räägitud oli, et spontaanse raseduse puhul jääb laps. Aga spetsiaalselt last tegema kohe kindlasti ei tõtanud. Kasutusel olid käepärased meetmed rasedusest hoidumiseks. Mina isiklikult olin mõlgutanud selliseid mõtteid, et tore oleks rasedaks jääda nii, et pärast kooli saan lapse. Lisaks olin juba aastaid tagasi mõelnud, et nii tore oleks noorelt last saada. Selles osas mul juba soov oli sees, kuid kuna lapsed mind ei huvita, ma ei tea neist midagi ega kavatsenud ka midagi nende kohta veel nii pea uurida, ei kavatsenud ma nii tõsiselt ka last veel saada. Kuid kuna ma teadsin, et oma endometrioosiga on mul tõenäosus rasestuda üldse hulga väiksem (ebaregulaarne tsükkel jne), siis mõistlik oleks see laps ikkagi enne 30. eluaastat saada, kuna 30. eluaastaselt hakkab viljakus järsult langema. Ma olin varasemalt näinud unenägudes, kuidas mul on laps ning unistanud lapsest, aga kaine mõistusega mõeldes, sain aru, et see pole realistlik soov hetkel.

Kuidas rasedaks jäin?
Siin on minu meelest küll nüüd kõrgemad jõud mängus. Ma loetlen need üles. Kui see teid ei pane imedesse uskuma, siis kogege ise midagi sellist. Veidi lähemalt ma ei saa kirjeldada, kuidas see väga täpselt juhtus, aga see oli ka ikka väga uskumatu ja mitmete asjade kokkulangevus. Arvestades, et me muidu kasutasime barjäärimeetodil rasestumisvastast vahendit, aga ei, see ei purunenud. See ei ununenud. See oli olemas. Aga samal ajal seda ei olnud olemas. Jah, kõlab imelikult - ongi imelik. Ja see ainus üks kord põhjustas imekombel raseduse.

  • oma ebaregulaarse tsükli jooksul (mis keskmiselt oli mul mingi 43 päeva!!!) sattus see juhuslik üksik vahekord just sellele päevale, kui oma 24 h elueaga munarakk otsustas vabaneda. Kõik need 43 päeva ja üksik vahekord õigele ajale. Olgu, ütleme, et juhtub. Kõik ülejäänud vahekorrad olid rasestumisvastase vahendiga ning neid vahekordi ei olnud sageli.
  • mu tsükkel võis ju keskmiselt 43 päeva olla, aga see oli tegelikult nagu jumal juhatas. Mõnikord ei olnud päevi 60 päeva järjest, mõnikord algasid päevad juba kahe nädala pärast. Nii et seda arvestades sattus see üksik vahekord üksikusse 24 h aknasse, on täitsa imekspandav.
  • ma vaatasin kohe oma antidepressandi infolehte, kui see "situatsioon" juhtus, arvestades, et kui see 24% (tõenäosus ühe tsükli jooksul rasestuda vahendeid kasutamata normaalsel naisel õigel ajal proovides) juhtub, siis tean kohe, kuidas mõju on. See oli üks antidepressant mingi paljudest, mis juhuslikult oli mulle umbes aasta tagasi välja kirjutatud ning mida võis võtta rasedusega ning sooviga rasestuda. Juhus? Ehk ongi.
  • kontrollisin kuupäevi, millal olin Roaccutane kasutamise lõpetanud (selle ravimi lõpetamisest alates 30 päeva ei tohi rasestuda). Aega oli kindlasti üle 30 päeva üle läinud.
  • Muidugi ma ka ennustasin (pendliga) pärast vahekorda. See ütles, et olen rase, ära osta sos-pilli. Ma ei teadnud, kui tõsiselt seda võtta, arvestades selle tõenäosuse madalat sagedust. Sos-pilli ma ei võtnud, sest see on mõttetult kallis ning ma ei tahtnud võtta seda kahel põhjusel:
    • pidin järgmiste päevade ajal andma vereanalüüse ning ei tahtnud analüüse rikkuda hormoonidega jamades
    • arvestades ühte pauku, oleks tõenäosus rasestuda niigi väike ning sos-pill ei mõju suure tõenäosusega nkn siis enam, kui munarakk spermaga kohtunud on. Jätsin selle jumala hooleks.
  • Naljakas oli pärast rasestumist autoga sõites, kui raadios hakati lampi rääkima munarakkudest ja spermidest. Juhus, eks.
Siis kui ma sain teada, et ma olen rase, juhtusid sellised kokkulangevused:
  • mu reproduktiivmeditsiini teadustöö muutus järsku rasedusega seotud teadustööks (ilma et juhendaja mu rasedusest teadlik oleks olnud). Mu meelest päris naljakas muutus, sest pidin kirjutama üldse ju endometrioosist.
  • sõbranna soovitas foolhapet võtta. Vaatasin ühtesid vitamiine, mida olin rasestumise algusest saati kasutanud täiesti juhuslikult ning neis oli foolhape ka sees.
  • kohtusin juhuslikult sõbrannaga, keda polnud ammu näinud ning ta teatas, et on rase.
  • mu üks sõbranna oli nagunii rase ja seda teadsin enne oma rasedust (no see pole just suur kokkulangevus vist, et me suht sama rasedad oleme)
  • kaks sõbrannat on mul veel rasedad, seega kokku neli.
  • ma poleks arvanudki, et nii paljud inimesed minu ümber on äärmiselt õnnelikud rasedusest teada saades!
Mida lapse isa ütles, kui su rasedusest teada sai?
Muidugi kui lapse isa sai rasedusest teada, oli ta õnnelik. No kes ei oleks! Kui inimene on terve elu last soovinud saada, rääkinud seda tutvumise algusest saati ning ta kaaslane ongi lõpuks rase, siis ilmselgelt hüppab inimene rõõmust lakke. Suur põhjus, miks ma sain temaga enne koos olles rasestumist edasi lükata, oligi see mu elu parandava ravimi Roaccutane võtmine. Muidu kuna ta on alati unistanud lapse saamisest, siis oli kindlasti ta üliõnnelik. Nii et olimegi koos õnnelikud selle üle.


Mis sai pärast raseduse teadasaamist?
Tegelikult olin ma lapse isast juba lahku läinud, kui nüüd päris täpne olla. Ehk siis jäin rasedaks, ma ei teadnud, et olen rase ning läksime lahku omadel põhjustel. Kuna mul oli kangesti vaja vereanalüüsi anda järgmiste päevade ajal ning päevad nagu ei tahtnud alata, mõtlesin, et teen igaks juhuks selle testi, oli ju nagu üks suva vahekord ka. Pistsin selle kuse sisse ja see näitas KOHE, et koorioni gonadotropiin on uriinis!
Selle tõttu andsin lapse isale ühe võimaluse veel - oli ju laps tema unistus olnud. Seega sai ta mult veel korra armu. Lootsin, et kõik reaalselt lähebki paremaks nii nagu rasestumise ajal oli.

Miks te siis ikkagi lahku läksite?
See on isiklik, seega seletan lihtsalt asju, mis juba on avalikult näha ja elementaarsed nagunii. Lisaks seletan oma valu siin välja, kuna ma olen üsnagi privaatne olnud ja ehk see aitab mul paremini edasi liikuda. Samas on seda küsimust küsitud ka mult sellises vormis - "mine lapse isaga kokku", mis muidugi kohe muutub, kui kuuldes lühidalt, mis olukord oli. Inimestel on raske mõista, et otsustasin aborti mitte teha (kuigi seda keegi välja ei ole veel öelnud), kuigi olin lahku läinud. Seega seletangi ära, kuidas ma ennast tundsin, et oleks mõistetavam, miks just lapse nimel polnud võimalik kokku minna. Ma loodan, et kõik sujub ainult paremuse poole ja räägin siin siis minevikust!

Lapse isal oli 2 olekut - üks normaalne, kui ma olen tema jaoks kallis ning teine olek see, kuidas ma olen tema jaoks idioot. Pärast raseduse ilmsikstulekut oli umbes 3 päeva tema superkõrge normaalne olek, kuidas ma olen talle kallis lapse ema, kuid siis algas selline madalseis, mida ma isegi oma silmaga polnud varem veel tema puhul näinud. Kuidas?! Ma ei tea sellele veel vastust, aga nii lihtsalt ma alla ei andnud. Ta ise nüüd ütles, et ju oli kõik liiga hea, et olla tõsi. Ma alustasin nii suurt analüüsi kui vähegi võimalik (mind teades, siis ma ei jäta asju poolikuks ja annan endast alati palju). Google, professionaalne abi, enesejälgimine, varem võetud psühholoogilise suunitlusega loengud, suhtluse jälgimine kõrvalt, filmimine ja analüüs jms. Kõik, mida ma oma vahenditega teha sain ja seda vaid lapse nimel (sest laps ei tohi mitte kunagi näha vaimset vägivalda - see on minu jaoks väga oluline). Ennast jälgides ja järjest parandades soovisin ma seda kogu suhet kokku lappida. Hoolimata sellest, et lapse isa ringi käis, sõimas mind "tee aborti, soovin, et sa poleks rase" jne, hoolimata sellest, et ta minu kulul elas, hoolimata sellest, kuidas ta terroriseeris, kuidas ta sõimas iga kord, kui helistasin, kuidas ta soovis kõigest pilti, kui kuskil käin, kuidas ta jälitas jne. Kõigest hoolimata hoidsin mina end tagasi, jälgisin ning andsin talle võimaluse. Saatsin ta abi otsima, maksin selle eest ise, hoidsin end tagasi, andsin talle võimaluse, sest see inimene oli ju last tahtnud pikalt ja nüüd ta saab selle. Ma tegin oma käitumisega kõik, et omalt poolt oleksin ma pingutanud.
Siis nägin ma, et tegelikult mida rohkem mina olen positiivne, seda rohkem on tema minu vastu negatiivne. Ta tujud hüppasid seinast seina täiesti juhuslikult suvalise väljamõeldud ajendi peale (tihti mindsüüdistavalt). Taipasin, et mu käed jäävad reaalselt lühikeseks. Ma ei saa inimest sundida rääkima psühhiaatrile oma tegelikest tujukõikumistest. Nägin ju ise, kuidas ta tegi head nägu inimestele, kui oli vaja neid ära kasutada, et hiljem selle inimese selja taga tema üle irvitada. Sain aru, et ma olen ise üks neist - inimene, keda ta kasutab ära ning hiljem irvitab pihku, kui loll ma ikka olen. Pealegi olingi loll - mida rohkem armastust ma vastu pakkusin, seda rohkem tema mind vihkas ja mulle haiget tegi. Kui ma teatasin, et armastan teda, oli üsna kindel, et ta läks klubisse jooma ning naistega flirtima. Kui ütlesin, et armastan teda ikka, ütles ta mulle, kuidas ma otsigu endale teine mees jne. Saate aru küll. Kuna mul sai ka papp otsa, mida tema peale pidevalt kulutada, siis tekkisid mul juba ka suured majanduslikud raskused. Oli tema lubanud ju suvel võtta korteri Tartusse, sest eelmine korter oli minu kulul. Aga seni elas ta ikka minu kulul - söök, bensiin ja ajutise elukoha pidev plekkimine. Sain mingi äbariku ühika, kuhu teda ei lubatud. Oleks lubatud, kui ma oleksin saanud temaga normaalselt seda läbi rääkida ja ta kaasüürnikuks lisada, aga iga kord kui tahtsin helistades talle sellest rääkida, viskas ta toru ära. Vb see pidigi nii olema. (Ilmselgelt) püüdsin temaga siis oma lahkumineku otsuse langetamisel rääkida, et tuleks lahku minna ning last ühiselt kasvatada. Selle jutu peale teatas ta, kuidas ta ei ole esiteks nõus lahku minema, kuid siis, et läheb naisi panema ja lapsi tegema, siis kuidas ta kavatseb tulevikus oma lapsele samamoodi haiget teha nagu minu isa tegi mulle, siis kuidas ta soovib, et ma poleks rase, siis kuidas ma olen idioot, siis kuidas ta hoolib nii väga minust ja lapsest, siis kuidas ta mind väga armastab ning last väga armastab, siis kuidas ta kahetseb oma halvastiütlemisi, siis kuidas ta vihkab mind... Ajunuss. Kõige otsustavam oli see, et laps ei tohi sellist terrorit kunagi kogeda. See kõik tegi nii haiget.

Viisakalt kutsusin teda kaasa ultrahelisse. Olin endiselt temasse väga panustanud, pakkudes tal tuge tööotsimisel ja kõigel. Aga kui pärast seda ta jälle ära keeras, otsustasin, et miks ma nii teen endaga. Mu sees on tema eluunistus ja tema teeb nii? Panin täisbloki igale poole peale, sest mu aju kärssas ja süda valutas nii, et tahtis seest välja hüpata. Mõnda aega sain rahus olla nii ilma temapoolse terrorita.

Kuna ma enam talle tähelepanu ei pööranud, üritas ta kuidagi seda mult saada. Esiteks lisas ta ise ultrahelipildi Instagrami, sest ta teadis, et see oli meievaheline saladus ning ta tahtis mu usaldust reeta. Kuna ma ei reageerinud, teatas ta, kuidas ma olen loll, et temast lahku läksin. Ei reageerinud ka sellele, seepärast hakkas ta levitama jutte, kuidas laps pole tegelikult tema oma. Ma ei reageerinud ka sellele, seepärast hakkas ta levitama jutte, kuidas ma olen hoor ning laps on mu eksklientide oma. Kuna ma ei reageerinud ka sellele, saatis ta isiklikult mulle tagasi minu poolt talle kingitud raamatu "Isa ja beebi" ning kirjutas sinna ka kirja, kuidas ta elu on ilma minuta nii ilus ja hea ning käigu ma perse. Ma ei reageerinud ka sellele nagu te vist juba aru saite - ükski tema tegu ei pannud mind talt blokki maha võtma - ja tal vist said mõtted otsa. Seda kõike siis, kui ma ise olin rase.

Kui on kaks rasket valikut - lapse kasvatamine üksi ning lapse kasvatamine terrori all, siis lihtsam on valida vähem raske valik. Eriti et lapse kasvatamine terrori all on pigem lapse seisukohast täiesti väär valik.

Ehk siis see oli minevik. See oli halb ja seda ei pea mulle tulema ütlema, et lapse isaks tema "valisin". Mis kuradi lause? "Valisin"? Ma pole kedagi valinud ja seda olen mitu korda rääkinud, et ta tuli mu ellu. Südant ei sunni ega käsuta, elu lasi meil koos olla ja elu viis lahku. Nagu ma jälle rääkisin, ma ei treinud spetsiaalselt last. Nii juhtus. Selles saate jah süüdistada mind, et ma südant kuulan - olen siis selle alusel loll. Kuulasin mingit sisetunnet, mis ütles mulle, et temaga hakkan koos käima, kuulasin sisetunnet, mis ütles, et temaga pean korraks veel koos olema. Ja tagantjärgi nägin, et see oli täpselt nagu tee oma peatuspunktidega. Umbes nii see asi mulle tundus.

Lisaks ma arvan ka, et lapse isa demonstreeris mulle just kõige oma hullemat külge, et elu saaks meid lahku ajada. Ju elu teab paremini. Nii vähe aega on sellest veel möödas, et ma ei oska praegu suuremat pilti näha, aga eks see selgub peagi. Näiteks elu lihtsalt takistas meil koos korterit võtmast väga mitmel viisil (vähemalt kolm korda hüppas korter alt ära ning iga kord, kui tahtsin teda panna kaasüürnikuks ühikasse, ma ei saanud). Kui mu sisetunde kohta küsite, siis see oli umbes selline: "said, mis vaja, nüüd mine lahku." Naljakas :D Nagu mingi hääl oleks kõrva umbes sellist asja öelnud. Ju oli seda sel ajal vaja meie mõlema jaoks.

Kuidas minu elu kulges pärast lahkuminekut?
See raseduse algus oli liialdamata mu elu kõige raskem aeg. Mul on olnud palju elukogemusi - keerulisi suhteid, projekte, kannatusi ja muud, aga miski ei ületanud seda südamevalu ja kannatuste okkalist rada, mis oli mu elus rasedusega. Vähe sellest, et lapse isa isiklikult mind avalikult mustas, oli iga mu päev täis kannatusi. Ma võisin ärgata üles hommikul ja normaalsus oli see, et oli juhtunud nagunii midagi halba jälle. Ma ei tea, kas see oli kokkulangevus või õpetus mulle. Ma ei tea, miks need asjad juhtusid. Kusjuures iga väike asi, mis vähegi sai valesti minna, läks suure tõenäosusega valesti.
Näiteks mu ühikas oli haisev ja külm. Haisvas kohas raseduse alguses olla on ulme. Kuna ma süüa ei saanud, sest oleksin selle ühikas välja oksendanud, olin pidevalt lihtsalt autos või püüdsin olla mitte Tartus. Võtsin siiski kõvasti alla raseduse alguses. Majanduslikud raskused olid ka.
Hommikul ärgates võis olla tavaline, et keegi on treinud minust ebameeldiva artikli.
Ja järgmine hommik võis olla tavaline, et anonüümselt on mulle kirjutatud täiega paska minust.
Ja järgmine hommik võis olla tavaline, et mu autole on sisse sõidetud.
Ja järgmine hommik tavaline, et lapse isa järgmised kuulujutud on minu kohta liikvel.
Ning siis, et koolist tuleb mingi nõme teadaanne, nt ebameeldiv tagasiside. Mul oli nii palju asju korraga, kool ka takkatipuks ning raske oli seal keskenduda, kui pea oli sitta täis. Ja seal olid veel ettekanded.
Ning siis järgmine hommik näiteks kiri, kuidas lapse oli minuga veel suhtes olles olles teinud teiste naistega seda/toda ja kolmandat. Olgu, see selleks, aga seal juures oli muidugi ka jutt, kuidas lapse isa oli mind maha teinud ja süüdistanud kõva häälega kõigi kuuldes.
Iga hommik ärgates ma lihtsalt ootasin midagi halba ja nii kuni aastavahetuseni. Ilusa pidustuste ajani, mida ma armastan, aga ma olin kohutavalt hullus gripis. Ma ei suutnud liigutadagi ennast. Nagu nimme kutsuti mind meeletult vahvale üritustele aastavahetuseks, kuhu mul polnud kuidagi võimalik kohale minna. Nagu nimme kutsusid mind sõbrad just siis välja. Nagu elu näitaks mulle - vaata, millest sa ilma jääd, sitakott! Nagu nimme olid teed lumised ja sõita ei saanud. Ja nagu nimme kuulen ma jälle laimu, mida minu koha on levitatud.
Ja vähe sellest - takkatipuks algas see jama pihta, et üks kollane veebisait varastas minu teosed ning hakkas nende pealt ilma mult luba küsimata kõva tulu teenima. Vähe sellest, et seda üks oli - ei, kaks, kolm, neli, viis artiklit vähemalt ilma mult luba küsimata. Vähe sellest - lapse isale oli see uus võimalus mind litsiks nimetada ning avalikult maha teha.
Lisaks olid mul ka kodused probleemid. Mul oli üks sõbranna toeks, nii palju kui ta olla sai, sest kodus pikalt haigena olles ei suutnud ma kellelegi oma muresid kurta. Minuga vinguti iga nurga peal. Ja noh, vahele jälle mõni anonüümne heiter tuletamas mulle meelde "kuidas sa ikka nii idioot oled, et...", tavaline. Kui jõudsin eelmise heiteri kirja ära unustada, siis tuli kohe mõni uus, et ma ikka ei unustaks, kui loll, mõttetu, saamatu, kole, lollakas jne ma olen. Kõik jamad olid korraga.
Mulle aitas, sest ma olin jõuetu. Ma mõtlesin pikalt, kuidas end ära tappa, aga jälle ei mõelnud välja. Ainus asi, miks ma ei oleks tahtnud end ära tappa, oli laps mu sees. Ma tahtsin, et tema elaks, aga ma ise ei tahtnud elada.

Psühhiaater suurendas mu ravimidoosi ja see aitas hästi. Veidi läks paremaks, aga iga päev ilmus ikka kirju sellest, kuidas ma loll olen ja kuidas ma sellise mehega lapse tegin üldse. Ja et ma oleks ju palju paremat meest väärt jne. No kurat, kui ma oleks paremat meest "väärt", siis oleks see mees mu elus ju juba sel ajal! Ja et miks ma temaga lapse tegin.. nagu ma oleks pingutanud, et last teha. Miks inimesed ütlevad selliseid mõttetusi? Mida see annab? Kirjutab ära "sa oleks pidanud ikkagi abielluma ilusa sarmika targa mehega, kes sind majanduslikult aitaks, mitte kriminaaliga lapsi tegema." Oleks? Oli mul selline mees võtta? Kas ma TEGIN lapsi? Enda teada mitte. Aga mida see OLEKS mind aitab? Tänan jah meelde tuletamast, kui sitt mu elu on, tean seda isegi. Mis vastust sellised inimesed ootavad siis minult?

Ilmselgelt püüdsin ma kogu selles pasahunnikus näha kõike positiivselt. Kui keegi mulle nii kirjutas, vastasin ma, nimetades oma olukorras siiski midagi positiivset. Ma ei rääkinud halvast. Halb oli 24/7 mu ümber, aga ma püüdsin heast rääkida olenemata ka sellest, et ma pidin oma asju tassima rasedana ühikas viiendale korrusele pidevalt, kuigi need maha kukkusid ning mul külm ja halb oli. Aga mida see virisemine ka aidanud oleks? Vb oleks midagi aidanud, aga siis oleks öeldud mulle (ja öeldigi) "kõik ei pea sind haletsema, ise sa oled lollakas..." Keegi ei olnudki mind ju haletsenud, nii et miks seda öelda? Aga noh, sain teada osa asju nende kohta, kes selliseid asju ütlevad ja see on isegi hullem jutt, kui see, mis on mul kirjutatud heiterite postituses.

Kuidas see halb mind muutnud on?
Vaadake, kui elus on juhtunud lihtsalt nii palju sitta korraga, siis on sul juba nii savi. Mul on savi, kes mulle sitta keeras. Ma lihtsalt võtsin teadmiseks, et osad inimesed on nagu nad on. Nad räägivad üht, aga võivad samal ajal keerata mulle suure junniga selja taga perse. Ma ei saa sinna midagi parata. Mina jään ja olen jäänud heaks inimeseks. Ma lihtsalt tean, et halbu inimesi on meeletult ja mul pole midagi teha. See oli niiiii halb periood mu elus, et see on lihtsalt nagu mingi hajus mälestus. Ma olin põrgus. Ma mõtlesin iga päev, et on tõusud ja mõõnad ja ootasin oma tõusu, aga imestasin samal ajal, et mõõn on nii pikalt. Kavalalt tegi elu - kui mul hakkas tunduma, et paar tundi on juba hea olnud, siis juhtus järsku mingi uus halb pauk. Mul iga tund süda valutas, sest järgmine halb üllatus ootas enamasti nurga taga. Ja sellega harjub, et halba on nii palju - see on nii halb tunne, et seda on suhteliselt võimatu hiljem ette kujutada. Nagu suurt valu on raske ette kujutada, on raske ette kujutada, kui sitasti ma end tundsin. Seega see on möödanik. Tuimaks tegev möödanik ja tahan mõelda, et see tegi mind tugevaks. Iga päev mõtlesin ma, kas ometi on mu karma tasutud... Ja ma ei ütleks, et see periood läbi on. Alles veebrari algusega lõppes see raske periood, aga kõik pole veel täiesti paigas ja hea. Ma olen õnnelik rohkem nüüd selle üle, mis mul on. Too aeg ma ei rääkinud sellest halvast üldse. Kui mul on halb, hoian ma seda enda sees. Aga võib-olla oli nii pikalt just seepärast halb, et ma ometi suu lahti teeks ja ütleks, et ma kannatan? Ma ei tea, sest ma ei teinud seda. Too aeg kehtis lause: "midagi halba saab kindlasti veel juhtuda ja juhtubki kohe". Olgu see siis kas riiete ärakadumine, asjade mahakukkumine, voodi katkiminemine (ja ma ei seksind seda katki, nagu lapse isa arvas, vaid see lihtsalt läks katki, magasin ligi pool aastat katkises voodis lol, rasedana), parkimiskoha mitteleidmine jne. Ma teadsin juba, et kui ma täiega tähele ei pane, juhtub midagi halba.
Nüüd pargin kaamerate juurde.
Nüüd lähen koju varem, et saada parkimiskoht.
Nüüd mul pole aega enam karta, vaid tegutsen. Jep, vb see kõik vähendas mu ärevushäiret, sest mul reaalselt on megapalju suuremaid probleeme, kui poes müüjaga rääkimine. Muidugi see ärevus on kehaliste sümptomite näol veel, aga ma tegin palju asju, mida ma varem kartsin, sest mul ei jäänud mitte midagi muud üle.
Kuuldes nüüd laule raskest elust või nähes filme, tunduvad need kõik pisikesed naljaprobleemid minu pasa kõrval. See ajab lausa naerma. Rasked armastuslaulud? Aga proovige jääda rasedaks, saada lapse isalt avalikku laimu ning üleüldist vihkamist. Hakkas nüüd armastuse suhtes parem tunne? Kindlasti!
Lisaks õpetas see halb mind olema teiste vastu halvem. Ma ei näe mõtet enam mitte välja öelda midagi, mis mind ärritas. Varem hoidsin end tagasi ja püüdsin asjas ikkagi midagi head näha. Nüüd on mul rohkem savi, mis mulje minust jääb, kui ma ütlen välja seda, mida tahan öelda. See on üks kindel asi, mida kõik see halb mulle õpetas. Mul lihtsalt pole aega vaagida kõike öeldut enam tänu sellele, mida ma olen ise läbi elanud.

Vb jäi mul mingi õppetund saamata, et selles halvas ma pole veel suurt terviklikku pointi näinud. Aga ma püüan rohkem elu usaldada, eks see teab hästi. Ju ma hiljem näen, mida kõike see muutnud on.

Kas nüüd on parem periood?
Nüüd olen ma saanud rohkem jah lapsele keskenduda, teinud väga suuri ümberkorraldusi lapse jaoks, hankinud hulga asju, et kõik oleks olemas kui beebi sünnib ning mul on vaja veel need korda sättida ja riiul hankida nende jaoks. Seega keskendun kõvasti lapsele ning ütleks küll, et on parem. Ja on tõesti parem periood. Järsku lõppes see pidev stress ja pidev pasarahe ära. Ma ei tea, miks see järsku ära lõppes. Vb muutusingi liiga tuimaks. Ma ei tea, kas karma sai tasutud või sain oma kogemuse kätte?! Igatahes raske on, aga mitte enam nii ulme nagu oli. Muidugi kogu see eelnev on jätnud mu sisse mingi hirmu, et iga kell võib kõik pöörduda halvaks.

Kas ma lapse isaga nüüd suhtlen? Kuidas ta nüüd ühendust võttis sinuga?
Alustasime suhtlust, sest ta lõpuks suvatses küsida selle aasta sees, mis soost meie laps siis on. Kuna ma ei olnud soovinud lapse sugu avalikult jagada. Olenemata sellest, et olin haiget saanud, austasin lapse isa endiselt ikkagi sedavõrd, et minu jaoks oli olulisem, et asjasse puutuvad isikud saavad enne lapse soo teada kui võõrad. Ja noh... me kõik teame ju, et last mul temata poleks. Kuna minu sees olev viha hävitaks vaid mind ennast, ütlesin tema ülbele arupärimisele sõbralikult, kes on me laps. Mina saaksin hea meelega temaga pigem hästi läbi ja ootan ka tema initsiatiivi. Jäime suhtlema ilusti sõbralikult, mis on ju tore. Ta on väitnud, et kahetseb oma tegusid. Ta muutus heaks ja helistas iga päev. Mina olen temaga sõbralik ilmselgelt! Mul on hea meel, et ta kahetseb oma rumalusi ju! Sellist madalperioodi, nagu tal oli pärast raseduse teadasaamist, pole praegu tulnud või siis ma ei tea seda, sest ei puutu kokku nii sageli.

Kui palju lapse isa on huvi tundnud lapse vastu? 
Neile küsimustele vastan ma seepärast, et neid asju on mult palju küsitud ning ma ei soovi siin kedagi maha teha ega laimata! Nii lihtsalt on minu nägemuses ja kindlasti muutub olukord paremaks! Kui olukord selline on, siis ma ei hakka valetama, et situatsioon on parem/halvem. Ma muidu olen rõõmus, et lapse isa on end kätte võtnud ning tegeleb endaga! Super ju!
See on imekspandav, kui hea inimene sa oled, et pärast kõike seda, mida ta on avalikult sinu kohta teinud, sa veel talle võimaluse lapsega suhelda annad?!
Nagu ma eelnevalt vastasin, siis see ongi seetõttu, et kui juhtub sul miljon halba asja korraga, siis see on nagu sünnitus - suur ja raske, aga kuna see on lõpphalb, siis see ununeb ja sa teeksid uuesti. Ma lihtsalt ei mõtle sellele, mida ta on mulle teinud. Ma tean lihtsalt seda, kui meenutaksin, teeb julmalt haiget (loodan, et ta on õnnelik selle üle, et mulle julmalt haiget tegi, sest siis on ta teod asja ette läinud), kuid selle meenutamine ei anna mulle midagi. Ma lähtun sellest, et tal on võimalik muuta end paremuse poole. Mina olen avatud tema headele tegudele. Et ma siin seda välja kirjutan, aitabki mul edaspidi rohkem head märgata. Saan halva jätta minevikku nii palju kui võimalik.
Kas ma lasen lapsel isaga kohtuda?
Nagu tegelikult ka lahkumineku lõplik otsus oli praktiliselt ju lapse isa käes, on ka lapsega suhtlemise otsus hoopis tema käes. Minu tingimus on see, et kui ta suudab olla emotsionaalselt stabiilne, sõnad ja teod on vastavuses, siis ei ole mul mitte mingeid piiranguid (jah, ma tean, et ta ei täitnud enne neid tingimusi absoluutselt - seda ei pea ütlema). Aga see, kas ta kavatseb olla stabiilne ning käituda vastavalt - see ongi ju tema kätes. Mina usun inimeste soovi muutuda. Tema valik on tegeleda iseendaga. Seda mina sundida ei saa. Väga vähe on tal vaja õnneks. Ja kui ta mõtlematult vale käigu teeb, siis riskib ta väga suure osaga oma elust. Ma loodan, et ta on piisavalt tark, saamaks aru, kui oluline on praegu end käsile võtta.


Ma loodan, et selle väljakirjutamine aitab vähemalt mul endal veidi paremini tunda. Kõik asjasse puutuvad osapooled on siiski olulised, seega kõik otsustavamad sammud lapse elu kohta räägin ma läbi asjasse puutuvate inimestega kõigepealt, alles siis jagan oma blogis. Nagu näha, siis jätsin meeletult palju ikkagi rääkimata. Ma olen terve elu privaatne olnud, aga eks nüüd näha ole, kas väljarääkimine aitab mul paremini end tunda. Muidugi olen ma väga õnnelik ka selle üle, et lapse isa praeguseks pole nii ebastabiilne. Lisaks aitas see jutt paremini mõista ka, miks me pidime lahku minema. Iga normaalne inimene teab, et laps vajab kasvamiseks head keskkonda. Tülid mõjuvad lapse psüühikale halvasti ning seda, mida mina kogesin raseduse ajal, seda ei tohiks kohe kindlasti kogeda laps! Ma olen igatahes headele võimalustele avatud!



teisipäev, 20. veebruar 2018

Kaal - ajast ja arust

Räägin siin postituses siis inimese massist. Üks asi, mis on minu meelest iganenud mõõde inimese keha koha miskit ütlemaks, on kehakaal. Samamoodi ka kehamassiindeks minu meelest pole täpne infoallikas keha kohta. Kaal üksi on täiesti lambine mõõde, koos pikkusega see juba annab mingi dimensiooni, kuid üksinda ei tasuks seda kunagi kasutada.



Aga miks on kaal minu meelest ka koos pikkusega suhteliselt mõttetu mõõde? Ärgem väärmõistkem - kaalunumber ei ole mõttetu mõõde, KUI seda kasutada KOOS teiste parameetritega. Kaal on mõttetu ainult ÜKSI, pikkusega koos on see juba mõttekam, aga siiski mitte nii mõttekas. Seega - mis minu meelest tuleks koos kaaluga arvestada?

Esiteks, kaal üksi koos pikkusega ei ütle ju mitte ühtki sõna inimese rasvaprotsendi, luumassi, organite massi, lihasmassi jm kohta. Sellega seoses on ka kehamassiindeks mõttetu. Mõtlen siin seda, et kehamassiindeksi alusel määratakse inimesed normaalkaalu, alakaaluliseks, rasvunuks jne. Arvestatud ei ole lihasmassi. Kui võtta 2 sama pikkusega inimest, kellel kaal erineb 20 kg, siis mida see meile ütleb? Iidne ajast ja arust loogika ütleb, et üks on paksem kui teine. Aga kas ka tegelikult on?

Kui me neid inimesi ei näe. Ütleme, et neil on lohvakad riided ees, siis me ei saa määrata kuidagi kaaluerinevust. Kehamassiindeks määrab ühe inimese küll paksemaks, mis ka võib olla väär. Seda seepärast, et meil pole antud ju nende inimeste muid parameetreid. Aga mis võivad need muud parameetrid olla?

See, et üks on 20 kg raskem, võib tulla hoopis selle inimese lihasmassist! See tähendab, et üks on korralikult treeninud ning toitunud ning omab suhteliselt suuri lihaseid. Teine variant on see, et raskem inimene võib hoopis olla rase. Kolmas variant on see, et kogu ta lisakaal tuleneb hoopis pekist.

Nagu näha, on siin olemas lausa kolm erinevat varianti, mida ürgne ajast ja arust kaalude võrdlemine üldse ei võrdle. Teada on ju, et lihased on raskemad rasvkoest, seega ka veidi saledam vormis inimene, võib kaaluda 10 kg rohkem inimesest, kellel pole lihased arenenud või olla samas kaalus üsnagi paksu inimesega. Terve Instagram on täis enne/pärast pilte, kuidas enne paks olnud inimene on nüüd treenituna samas kaalus kui varem - või siis treenitud kehaga on ta isegi raskem kui enne pekisena. Seepärast ei ütle ka kehamassiindeks midagi ning naljakas, et seda tänapäeval kasutatakse.

Seega oluline parameeter kaalu imetlemiseks oleks kehaanalüüs - keha koostis.

Kuid sinnani pole me veel arenenud, et kaalunumbri imetlemisel kehakoostist arvesse võtta. Kuid teine variant oleks kaaluga koos sobilik parameeter lisaks pikkusele ka muud mõõdud: rinna-, vöö-, puusaümbermõõt vähemalt.

Seega, oleks hea enda puhul mõõta ära keha ümbert, millise kehaosa arvelt tuleb kaaluiive. Kui kaal on veidi tõusnud, aga vööümbermõõt kõvasti suurenenud, siis see on ju hoopis ebatervislikum kui tõusnud kaaluga inimene, kellel suureneb puusaümbermõõt. Mis tõestab jällegi seda, et kaal üksinda ei anna suurt midagi teada.

Iseenese analüüsiks soovitan ma kaalunumbri imetlemisel lisada enda mõõdud ning käia kehaanalüüsi tegemas. Teistega võrdlemiseks ei tasu kasutada kaalu üksinda, sest teise inimese keha on erinev. Tasub kasutada võrdlemiseks lihasmassi või ümbermõõte. Mitte kaalu üksinda.

Lisaks veel, et minu jaoks on see arstidepoolne kaaluimetlemine täiega imelik. Mul võib kaal muutuda 2 kg võrra tunnis, olenedes sellest, kas käisin just WC-s või sõin ja jõin. Hommikul võib mu kaal olla 60kg, aga lõunal 63kg, õhtul hoopis 61 kg. Ma ei näe selles midagi ebaloomulikku. Olen isegi proovinud kaaluda enne ning pärast pissil käimist ning kaal muutus siis 200g võrra (on olnud olukordi ka, kus saan kaalu muuta poole kg võrra). Nii et miks panevad arstid kirja kaalu grammi täpsusega, kui see võib sekundipealt muutuda? Kui ma joon 500g vett ära, olen ju kohe raskem ka. Nii et selline iganenud kaalujälgimine on jäänud veel praktikasse, millel tõepoolest pole mingit mõtet. Või oleks rohkem mõtet, kui ei pandaks grammide täpsusega kirja, vaid +-1 kg näiteks.

Kaalu osas pole ka mu päevad vennad. Pole ühtki päeva, kus ma kaaluks täpselt sama palju kui eelmisel päeval. Seega, kui inimesed on küsinud mu kaalu, ütlen ma lihtsalt neile viimatise meelesoleva kaalu, mida ükskord kaaludes sain.

Samamoodi ka rasedusega on see kaalujälgimine nii iganenud, et uskumatu lausa, et seda praktiseeritakse. Minu meelest võiks välja uurida, kui palju on suurenenud näiteks rasedusega tekkinud organite ning muude kehaasjade tõttu kaal, nt platsenta, lootevesi, suurenenud emakas, ka laps. Lisaks peab keha tõstma raseda kaalu ka seetõttu, et koguda rasva "mustadeks päevadeks", mis on evolutsiooniliselt täiesti loogiline ja mõistlik. Kuid jälgitakse vaid kaalu, mitte isegi nt kõiki ümbermõõte, et kuhu on kaal tekkinud. Keha pole robot ning kaal ei tõuse rasedusega iga nädalaga kindlas tempos. On erinevaid perioode. Ma võtsin raseduse algul ikka kõvasti alla. Ma ei tea kui palju täpselt, sest eriti ei kaalunud, aga normaalne raseduseeelne kaal tekkis mul minu meelest viiendal-kuuendal kuul. Ja see oli selline kaal, nagu mul ka enne rasedust tihti oli. Ja enne rasedust kaalusin ma 59-64 kg sõltuvalt päevast, toitumisest, peldikus käimisest jms. Seega mul polnud täpset kaalu. Üks päev oli üks, teine päev teine. Seega on olulisem jälgida hoopis iseenda keha kui olla sõltuvuses mingist kaalunumbrist.

Nii ja palju mul rasedusega kaal on muutunud? Alguses enne rasedust oligi 59-64 kg. Kui olin rasedaks jäänud ja esimesed mõned kuud, siis mingi aeg oli 59 kg ja isegi alla selle. Ma suurt ei astunud kaalule, sest ei tahtnud seda näha. Nägin ikka suht luukere välja. Siis tõusis kaal kuuendaks kuuks 62-63 peale. Seega ma ei osanud vastata küsimustele, et palju on rasedusega kaalu juurde tulnud, sest kui enne oli nii pika vahemiku peal kaalunumber ja nüüd rasedana ikkagi sama kaal, siis mida ma ütlen? Nüüd lõpuks on 70 käes (ja minu meelest siin ka varieerub). Kas ma siis võtsin juurde 11 kg või 6 kg? Seda ma ei tea ning kas see on oluline? Olulisem on see, et suurenesid veidi mu ümbermõõdud igalt poolt, ka sel ajal, kui ma ei olnud "juurde võtnud". Ehk siis ma olin suurem, aga kaal ei näidanud midagi. Kõige rohkem suurenes muidugi puusaümbermõõt ja see on tore muutus :D Aga nagu näha, siis ei ütle see kaal üksi minul vähemalt mitte midagi.

Pealegi, kui ma hakkaks nüüd lihastrenni kõvasti tegema, tõuseks ju kaal kindlasti. Ilma täpse analüüsita mõõtes võib see tunduda nagu peki arvelt tekkinud kaal, aga kas on? Ega seda ei teagi. Seega, kaal üksi ei anna küll kohe suurt midagi mõista. Ainult seda saab teada, kui raske kaalu peal olev inimene hetkel on. Selline asi võiks juba mõistlikuks muutuda, sest tänapäeval on meil palju suuremad teadmised inimkehast. Lisaks see iganenud kaalunumbri jõllamine võiks ka asenduda kehakoostisele keskendumisega.






laupäev, 10. veebruar 2018

Kuidas mind ära sebida?

Ükskord andis üks inimene idee mulle askis, et ma kirjutaks oma blogis, kuidas oleks meestel võimalik mind siis endale suhtesse saada. Arvan, et see on põnev teema, millest veidi kirjutada ning kuna mul on oma arvamus ka loodud antud teema "suhtesse minek" kohta, siis pajatan ka sellest lähemalt. Räägin kõigepealt valikutest, siis täpsemalt sellest, milliseid omadusi hindan mehes ning viimasena toon näiteid. Mainin lõpus ka seda, milline ma ise olen suhtes - milline on minu ideaalsuhe siis.



Mis on "kaaslase valik" minu jaoks?
Teen kohe alguses selgeks oma arvamuse, mis on mul püsinud terve elu ning mitte ükski eluline sündmus ei ole mind kahjuks pannud vastupidi arvama. Inimesed tavatsevad öelda: "me valime endale kaaslase" või "ma valisin selle paljude seast oma kaaslaseks välja". Vot, see "valima" sõna on see, millega ma pole terve elu seost näinud kaaslase "valikul". Ma pole kunagi endale kaaslast niimoodi välja valinud mitmete seast. Nagu näitaks näpuga järjekorras seisvale kümnele mehele ja ütleks: "see sealt paremalt kolmas on nüüd minuga suhtes". Olgu, see on tõesti liiga piltlikult võetud, aga mul pole ka otseselt nii olnud, et mina otsustan nüüd, kellega ma järgmisena suhtesse lähen. Suhted on minu jaoks alanud alati väga loomulikult ning spontaanselt, seega pole mul olnud võimalust mingeid erilisti valikuid teha. Lihtsalt vastastikku hakkame üksteisele meeldima ning ongi kõik. Mina olen enamasti passiivses rollis olnud. Kui see, kellele ma meeldin (ja kes ka mulle meeldib), teeb otsustavad käigud, ongi suhe. Aga ma nüüd ei vali, et kolm tükki on veel ja ma tahaks hoopis mingit muud meest neist kolmest. Pigem järgin täiesti oma südame häält. Ja südame häält järgides ma ei tee valikuid. Ma lihtsalt teen, mida ütleb süda ning ma ei nimetaks seda valikuks. Või kui tahame seda nimetada "valikuks", siis see "valik" on tehtud ju elu ja südame poolt minu eest ära.

Ma võtan seda suhtesse minekut ka üsna passiivselt ning rahulikult, "valikuid" tegemata just seepärast, et kui ma hakkaks oma südamele vastu ning ise midagi tõmblema, siis ei saa suhtest nagunii asja. Pole mõtet. Kui mingi inimene, kes mulle meeldib ning kellele ma meeldin, ei tee piisavalt otsustavaid samme suhte jaoks, siis mina võtan situatsiooni nii, et see pidigi juhtuma. Pidigi juhtuma, et me pole koos, sest pole määratud nii. Ongi kõik. Või kui ma ise hakkaks tõmblema, kas pikemas perspektiivis tunneksin ma hästi ennast suhtes, teades et see inimene ei suvatsenud suhte alguses isegi piisavalt panustada? Ma juba tean, et ma tunneks end terves suhtes seetõttu pigem just liiga initsiatiivikalt, nagu veaks vankrit üksi. Ma ei soovi olla aktiviseerija, sest see pole minu loomuses. Ja kui ma juba alustan suhet oma loomusele vastandlikult, siis sellest ei tule ju isegi aus suhe mitte. Näete seda enam, miks ma pole mingi valikute langetaja.

Lisaks järgmine asi, mis räägib valikute vastu, on see, et tavaliselt algavad suhted mitmete heade asjade kokkulangemisena. Kohtame üksteist piisavalt vms, ilma et üldse emb-kumb tõmbleks, vaid kõik algab loomulikult. Seega see toimubki minu jaoks nii, nagu see olekski nii määratud.

Selles mõttes muidugi kahju, sest päris uhke tunne oleks näpuga näidata kellegi peale ning mõelda, et see on mu järgmine mees ja siis ise initsiatiivikalt suhe üles võtta. Nii siiski ma ei ole elus kunagi saanud teha.

Kui siit nüüd mõni inimene ära langes, mõeldes, et mingid elulised sündmused meid kokku ei ole ju viinud, siis seletan selle lahti. Elulised sündmused on ka need, kui keegi mõtleb spontaanselt "issand, kirjutaks/lehvitaks/tutvuks selle Heleniga". Aga KUI ta ei tunne, et ta seda teha julgeks/tahaks/sooviks, siis ta polegi õige inimene. See, kui keegi tunneb piisavat tunnet teha midagi minuga tutvumiseks, siis see ongi tema südamejuhatus. Isegi kui ta ei tundunud alguses, et see on ta südamejuhatus ning soovis mind vaid voodisse saada, siis isegi see oli südame juhatus, kui see lõpeb suhtega ja sealhulgas on see ka eluline valik. "Eluline valik" ei tähenda siinkohal mingit minu valikut, vaid seda, et justnimelt elu/universum/inglid/jumal viisid meid kokku, sest nii oli see hetk määratud.

Mida peakski tegema, et minuga suhtesse saada?
Räägin nüüd käegakatsutavamast mõttest kui mingi valik. Esiteks peab inimene olema see, kes ta on. Arusaadav ju, et kellegi põnevaga tutvumine paneb veidi teistmoodi käituma, aga eelkõige ootan ma ausust sellest, kes inimene on. Seda seepärast, et teoorias plaanid sa selle inimesega edaspidi pikka aega koos ühte teed käia. Seega oleks mõistlik juba kohe alguses selgeks saada, kas te sobite seda teed koos käima. Kui valetada ennast teistsuguseks, mindaks suhtesse ju valesti ning siin ongi kaks varianti: tõeline loomus tuleb välja ja rikub suhte või siis peab terve suhe teesklema seda, keda teesklesid alguses. Seega: honesty! Ei teesklustele, sest need on lihtsalt ajaraiskamised. Mitte ükski teesklus ei ole kunagi hästi lõppenud. Ja minu kogemustele tuginedes on suhted lõppenud just selle tõttu, et inimese varjatud loomus ei saa kauem peidus olla, see tuleb välja ning peidetud loomus hävitabki suhte. Mina pakun vastu ausust: olen selline, oma vigade ja headega, sinu otsus on see, kas soovid mind või ei kogu krempliga. Muidugi on asju, mida pole viisakas esimesel kohtingul rääkida, aga samamoodi pole viisakas neid asju rääkida aasta pärast suhte algust. Kuid ma ei mõtle siin ikkagi sellest, mida inimene räägib. Vaid seda, et algusest peale tuleb juba käituda sellena, kes oled. Oled ebaviisakas mölakas - siis natuke jah võtad end kokku, aga sa ei mängi enesele vastandlikku inimest! See mainitud reegel kehtib tegelikult kõikide suhete kohta. Mul on soe soovitus olla alguses kohe sina ise kõikide seltskonnas, sest nii tekiks ausamad suhted, mis oleks ka hulga tugevamad ning kestaks kauem.

See ausus on suht põhiline asi. Järgmine oleks initsiatiivikus. Nagu te aru saite, olen ma küllaltki passiivne. Siin mainin uuesti ka fakti: ma ise ei alusta vestlusi, ma ise ei küsi, ma ise ei kutsu, ma ise ei tee midagi. Miks? Mitte seepärast, et ma kutsun teisi välja ja alustan teistega vestlust. Vaid seepärast, et ma olengi selline vähesuhtleja. Muidugi see on varieeruv. Aga pole mõtet mind "proovile panna", a la: "ma nüüd ei kirjuta Helenile nädal aega ja vaatame, millal ta siis ise kirjutab!". Lol, ma ilmselgelt mõtlen sulle, aga kui sa veel ei ole minu jaoks minu partner, siis ma lihtsalt ei kirjuta ise. Ma ei tea, miks, introvertide värk vb. Ma pikemalt ei oskagi seda analüüsida, miks ma selline tagasihoidlik olen, ehk on see mõne järgmise postituse teema.
Aga initsiatiivi ei oota ma ainult mitte sel põhjusel, et ma ise olen pelglik, vaid ka seetõttu, et teise initsiatiivikus näitab mulle, et inimesel on tõsi taga. Mul pole mõtet oma suhtlemisaega raisata kellegi peale, kellel on savi, kas ma eksisteerin või ei. Ma pole eriline suhtleja, suhtlemine võtab mult energiat ning pole mõtet tühja seda energiat kulutada. Kui keegi ise räägib, võidab ta pikapeale tegelikult mu südame.

Lisaks on oluline ka see, kui palju see inimene soovib mu elus eksisteerida. Kui ta näitab mulle, et ta eksisteerib mu elus nii palju, et ta kirjeldab mulle ka oma igapäevategemisi, soovib ilusat hommikut ja head ööd, siis mulle näitab see alateadlikult väga mitut asja. Esiteks, et ta soovib mind oma ellu, mis on oluline suhte alustala. Teiseks, ta ei kavatsegi minu eest midagi varjata, mis on aususe oluline põhipunkt. Kolmandaks, ju ta siis ei kirjutagi vahetpidamata miljonite teiste naistega sama võrdväärselt kui minuga. Sest ma ei taha olla järjekordne mingist sajast, vaid üks kindel.

Valikutest nii palju ka, et kui mu süda teeb "valikut" või elu toob ette mulle õige inimese, siis ei küsi ma oma ajult, et "sellel inimesel pole minuga võrdväärset magistrikraadi - seega ma keeldun või?" või ei loo muid kriteeriume. Jah, mul on miinimumkriteeriumid, millest allapoole lihtsalt pole võimalik suhelda. Tihti näen mina teises inimeses palju rohkem potentsiaali, kui näevad teised temas. Ma olen väga avatud - ma ei pea inimest idioodiks, kui tal pole ette näidata mingeid saavutusi, sest mina arvan, et igaühe elu on erinev ning see, miks tal teatud saavutusi pole, ongi tema elu teatud teekond. Ning kui tal on potentsiaali saavutada neid asju, siis mina näen inimeses potentsiaali. See vastas paljude küsimusele, miks ma olen "sitakottidega" koos olnud. Aga äkki seepärast, et mina nägin selles inimeses hoopis rohkem head, kui teised üldse temas proovisidki näha? Aa nojah, ma ju näen mingil määral inimesi läbi ka, seega mõistan ka teisi, sest nad ei näe mu kaaslasi läbi. (Lollidele elementaarne lause: muidugi ma ei näe üdini kõike läbi, ma pole mingi jumal ju lol, mul on ikkagi inimpiirangud.) Aga mõistan ka ennast - mul on oma lapsepõlvekogemused, mis panevad mulle meeldima teatud tüüpe. Sp ma tegelengi endaga, et jõuda endas selgusele.


Näited minu suhete algusest
Võib öelda, et kõik minu suhted on alanud teise inimese initsiatiivi võtmisel pärast teatud kohtumisi või teisepoolset initsiatiivi. Ehk siis inimene on otsustanud liituda minu eluga ning seda teinudki. Lisaks on muidugi elu teinud olulised sammud, et meil oleks võimalik kohtuda ja suhelda.

Lisaks on teatud pikemad tutvused alanud mul inimestega ka nii, et nad on hakanud initsiatiivi näitama piisavalt. Vb kirjutab ta sajale teisele naisele ka nii, sp ma ei näitagi algul erilist initsiatiivi vastu. Aga kui tal on huvi, jätkab ta minuga ja nii võibki alata suhe või vähemalt tutvus. Seega, inimene ei lase mul ennast unustada. See nõuab sellelt inimeselt muidugi teatavat julgust ja enesekindlust - omadused, mis mulle meeldivad.

Näide ühe suhte algusest: mingi mees hakkas mind instas followima. Ta jäi mulle silma, mingi ingel ütles mulle kõrva sisse, et sellega lähed sa suhtesse. Ma olin lol, ta meeldib mulle. Andsin tema nime inimestele, kes talle minu eest kirjutasid, et ta kutsuda projekti. Talle kirjutati ning selle peale võttis ta ise minuga ühendust. Ma olin aus, ütlesin, et jah, mina tahan sind siia. Tegin selgeks, et edasine suhtlus pole väga soovituslik. Tema näitas siiski piisavat initsiatiivi piisaval ajal. Ma ei alustanud ise vestlusi kunagi. Ta kirjutas ise "tere hommikust" ning "head ööd". Kuna ta eksisteeris pidevalt minu elus, jäid mu mõtted ka pidevalt tema peale. Meil oli temaga paljust rääkida, rääkisime telefonis mitmeid kordi ning jutt aina kestis mõlema initsiatiivil. Ta tegi mu olemise mugavaks, temaga suhtlemise lõbusaks ning sai minuga kokku meie mõlema initsiatiivil (viskasin initsiatiivipalli õhku). Algaski suhe. Suhe lõppes, sest ta oli teeselnud alguses (u 3 kuud teesklust, edasi suhtelappimine) teistsugust inimest.

Teeskluste puhul ongi asi nii, et tavaliselt teesklus kestab 3-4 kuud. Vahel rohkem, vahel vähem. Aga teesklus rikub suhte. Pärast võite küll suhet lappida ja kõike teha, aga kui lõpuks aktsepteerid vastikut, valusat, nutmaajavat fakti, et sa olid armunud hoopis kellessegi, keda ei eksisteeri, siis pole enam muud võimalust, kui lahku minna (sõbralikult ikka soovitan ma).

Nimetasin ka meie mõlema initsiatiivi. Kui inimene mulle järjest meeldima hakkab, suureneb ka minu huvi, initsiatiiv. Minul on siis "valik" - näitan välja teatud initsiatiivi nt kokkusaamises. Kui ta võtab pakkumise vastu, on asi igati super. Kui ta pakkumist ignoreerib või vastu ei võta, kaob minu huvi veidi.

Üks tutvus hakkas nii, et inimene pidevalt kirjutas mulle netis. Käis seni närvidele, kuni temaga oli meeldiv vestleda. Pärast mõnda nädalat tema initsiatiivi mõtlesin, et cool, mind juba ka huvitab, mida ta teeb. Saime kokku.

Minu üks kõige pikem suhe algas nii, et inimesega tutvusin peol. Siis ta oli arg, see mulle ka istus, aga minuga jumala sõbralik. Mulle ei meeldi liigne jõllamine ja pealetükkivus. Igatahes ta kirjutas mulle ja viskasin jälle endapoolse initsiatiivipalli õhku: lähme jääle sõitma. Ta tuli ja varsti algas suhe.

Minu üks suhe psühhoga algas nii: tutvusime peol. Temaga ongi see, et tema tegi ise mingeid trikke ja värke, seega oli see natuke teistsugune. Aga igatahes ta kirjutas vahepeal, aga vahel oli kadund. Aga ta hakkas mulle meeldima ja siis me kohtusime veel üritustel ja siis otsustasime, et meeldime üksteisele. Nii et see on üks näide, kuidas inimene ei olnud tema ise. Proovis natuke "trikke", milledest oli küll suhtes edaspidi suht suur pahandus ja jama, aga ta mingil määral ikka tegi ka asju loomulikul viisil, seega polnud need trikid just suur pahandus, kuna suhe ju algas.


Tulles trikkide juurde, siis on mitmeid, mida mehed kasutavad, aga siin pean kurvastama teid: minu eluajaloos pole mitte ükski meeste trikk suhteni minuga viinud.
Nimetan mõned trikid ning kuidas need on suhtealustamise katkestanud.

  • Mees ei suvatsenud minu eest mingit viieeurost praadi maksta ning pärast küsis mult kinopileti raha tagasi. Ma ei tea, mis trikk see on, aga see mees oli pärast minu jaoks mõttetult naeruväärne.
  • Mees ei võta minupoolest initsiatiivipallist kinni. Umbes, ma ütlen midagi: "mul lõpeb see too kell, et äkki saaks pärast seda kokku" või siis "lähme jääle sõitma" või siis "too mulle ka süüa". Ma viskan initsiatiivipalli suht harva õhku. Kui mees sellele vastab eitavalt: tal kiire, tal muud asjad ning lisaks ei paku ise muud lahendust välja või näitab, nagu tal jumala suva, siis on ka mul jumala suva, aga ma ei näita seda, vaid mul algabki jumala suva päriselt.
  • Kui mees teeb "ärakadumise" trikke. Esiteks suure tõenäosusega ma ei pane neid tähelegi. Aga kui juhuslikult ise mehele kirjutan ning ta pole vestlemas minuga sel toonil, nagu ta vestles enne, vaid on napisõnaline ning tahab paista busy, siis hakkab minul automaatselt busy. Minu (alateadvusele) jaoks on see selge märk, et ega tal suurt huvi pole. Feil on asja juures see, et minuga on tehtud neid asju, aga mina va loll blondiin arvasin, et mehel pole huvi ja oligi kõik. Pärast kuulsin, et tal oli räige huvi olnud ikka. Oh seda vaest meest küll siis... Keda me siin süüdistada saame? Mitte mind igatahes, sest seletasin taolise mõtte ära ka varem.
  • Kui mees üritab mind armukadedaks ajada. Siin on tegelt erinevus, kas mees on aus ning jutt läks lihtsalt sellele, et mingi sada naist sebib teda või mees üritab seda rääkida minu armukadedaks ajamiseks. Kui üritab armukadedaks ajada, siis esiteks on mul alguses jumala pohhui, palju naisi seda meest tahab või ei taha. Mis mul sellest ju? Aga kui ta uhkustab nendega, tunnen ma, et ju ta ise tahab ikka neid teisi naisi rohkem, et siis pole mõtet mul nende vahele tükkida. Las sebigu neid. Aga tegelt te võite kommentaarides mulle öelda, et miks seda vahel tehakse meelega. Sest see mõjub ju vastupidiselt, siis ma ei teagi nagu, mis selle tuum on.
  • Kui mees uhkustab sellega, mitu sõpra või mitu raha tal on. Need on märgid ebakindlusest ning seetõttu ei mõju hästi lihtsalt mulle. Et kui ta nendega uhkustab, siis kui ta need kaotab, siis ta pole enam tema ise? Või et ta ei suuda neist loobuda? Või miks ta üldse uhkustab nendega? Vot sellised alateadlikud küsimused tekivad.
  • Kui mees loodab, et juba alguses võtan mina initsiatiivi, siis mõttetu lootus. Seda olen mitmeid kordi ära seletanud. 


Milline olen ma suhtes?
Erinevad inimesed on suhetes erinevad, seega on ka mul oma ettekujutus suhtest, mis mulle sobib.
Olen küll kehv suhtleja ning istun tihti omaette, AGA seda kuni ajani kuni ma olen suhtes endale sobiva inimesega. Siis istun ma temaga koos omaette. Siis võiks ma inimesega 24/7 koos olla. Siis suhtleksin ma temaga meeleldi koguaeg. Siis ma ei ole enam eemalhoidev temast, sest meie omavaheline suhe on minu jaoks omandanud teised mõõtmed - ta on minu inimene. Teistest hoian endiselt eemale. Ja minu jaoks kõige ilusam aeg on see, kui mu mees saab kokku sõpradega ja ma reaalselt lihtsalt tolknen kaasas. See on nii lõbus! Ma võin rõõmsalt mehe kõrval seista kuni nad oma mootoritest või töökodadest räägivad ning ma tunnen end ülihästi ilma kaasa rääkimata. Sest ma saan ometi olla see, kes ma olen - naudin seltskonda ilma et ma seltskonnas rääkima peaks. Kui ma üksi lähen seltskonda, siis inimesed ootavad minult ikka veidi rohkem initsiatiivi kahjuks, kui vaid seda, et ma taevasse vaatan ja mõtlen oma mõtteid.

Mehega koos võin ma vaikida ka. Võime vahtida koos taevast või koos mida iganes teha. Ma olen inimene, kes ei häbene ennast inimesena oma kaaslase ees. Ma võin kõigest rääkida. Kui mu kaaslane on sama, siis sobime.

Kaaslasega meeldib mulle spontaanselt igasugu asju teha. Üllatusi teha talle, süüa teha talle jne. Rõõm.

Minu jaoks pole mõistlik suhe, kus üksteist nähakse harva. Kui see on mõne eesmärk, siis seda ma ei soovi. Visiitsuhe pole üldse minu rida. Mõnedel jällegi on - pole hullu, lihtsalt pole need inimesed mulle sobivad. Minu meelest, kui koos ei saa olla parjasti siis suhelda tasub ikka. Mõnel on see, kui koos ei saa olla, siis teist ignoreeritakse kolm tundi. See pole minu jaoks.

Lisaks pole minu jaoks mõistlik suhe, kus on teatud saladused. Nt saladus, et mees habet ajab/ei aja vms. Mis mõttega nagu? Kui elu läheb kiireks, siis - vabandust otsekohese väljenduse eest - aga pole aega põdeda, kas üks situb teise ees või ei. Pole aega oodata viis minutit vetsuukse taga, kui samal ajal saaks aega poole mõistlikumalt kasutada. Me kõik oleme siiski inimesed ju inimese kehadega. Kui teine inimene pole selleks valmis, et tal on inimese keha, siis pole hullu - mina lihtsalt seletasin oma elunägemust.


Kõik ülejäänud asjad, kui väga ma kellegagi sobin - arutatakse ära ning selguvad suhte käigus ka.


Ma nüüd otseseid näiteid ei toonud väga, aga ehk sai küsija veidi aimu minu suhteeelistustest ning sellest, kuidas siis mind "ära sebida". Nagu näha, siis see kõik lihtsalt juhtub. Minu elus pole seni eksisteerinud teadlikke valikuid. Ma ei pane kätt ette kunagi ning ma ei sunni end kunagi.

Mõned inimesed on öelnud mulle, et mu tase oleks kõrgharitud keegi ilus mees. Aga mis mõttes tase ja miks just mulle? Kas see kõrgharitud mees julgeks teha ka palju hulljulgeid samme nagu mina oma elus? Kui ei, siis me ei sobi ju. Kas see kõrgharitud mees julgeks olla minuga täiesti aus ja avameelne? Kui jah, siis me sobiksime ju. See näide on siin illustreerimaks, et sellised materiaalsed omadused ei ole suhteks mingid kandidaadid. See pole siin CV-keskus, kus ma vaatan teise elu, mis on tal ette näidata mulle. See on vaimne maailm - kus ma tajun, kes oleks minuga sobiv teatud teel käima hoolimata tema hariduse rohkustest või vähemustest, ilust või koledusest. Kui ta jagab minuga teatud omapäraseid parameetreid, siis see panebki meid üksteisega sobima. Ning "ilu" on nii meeletult suhteline mõiste, et minu jaoks on "ilus" lihtsalt see mees, kellega on mul tavaline füüsiline-bioloogiline klapp kehaliselt. Olgu ta siis teiste meelest kole - mul jumala savi. Ja selle klapi olemasolust saabki aimu üksteist nähes.