Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

esmaspäev, 26. aprill 2021

Ma olen titemammaks muutunud ehk kuidas lapse intelligentsi tõsta

 Haha, mäletan, kui rääkisin veel hiljuti, et olen lapsevõõraim inimene maailmas. Jokes on me, sest nüüd on mul mingi üks lemmikasju lastega tegelemine, eriti nende õpetamine ja nendega suhtlemine. Annan seekord häid nõuandeid, mida ma olen rakendanud ning mis edukalt töötavad.





Jubedad kirjad olid need kunagi teiste lastevanemate poolt, kus ähvardati, et 2-3 aastaste lastega on väga palju keerulisem kui beebiga. Tegelikult üldse ei ole. See on küllaltki mõnus periood, kus sa paned aluse lapse enesehinnangule, intelligentsile, sõnakuulelikkusele ning tõstad enda autoriteedi sellisele kohale, et laps teab alati, et sind saab usaldada. Kuidas teha seda kõige vähem energiakulukamal viisil, et ise edukalt ellu jääks? Mul on selleks ideaalsed nipid, mida ma olen rakendanud, mida saan nüüd teiega jagada, kuna praktika on näidanud nende edukat toimimist. (Ma sain lasteaiast kiituse, et peaksin oma kasvatuspõhimõtetest raamatu kirjutama, sest laps on ääretult intelligentne ja tubli, nii et see postitus on vähemalt algus :D)

Näiteks jonn või karjumine, seda ikka on, aga enam mitte konstantselt ning see on lahendatav. Või mitte ainult - ma lausa saan entusiasmiga sellesse suhtuda, sest see annab mulle võimaluse last kasvatada ja see on jumala lõbus osa. Lihtne näide: laps röögib, sest ei saa oma lemmikmänguasja. Mul on seega võimalus tulla talle õpetama, milline tunne teda valdab, miks see teda valdab ning et see läheb varsti mööda. Näiteks: "sa oled pettunud, et ei saanud oma lemmikmänguasja. Saan aru, et see on raske tunne. Ütle mulle kui pettunud sa oled...". Empaatia seega tema tunnete vastu. Ja ta näeb ise, et tunne läheb mööda (seda ma ei ütle, seda ta tunneb). Ja pärast sa juba näed, kuidas laps ise oma tundeid tunneb ja neid väljendab. Näiteks Carmeni oskus on öelda "ma tahan jonnida!", kui tal on tahtmine jonnida. Istub siis maha ja jonnib. Inimene peab ju saama end mõistlikul viisil välja elada, kas pole. Põhimõtteliselt sa igapäevaselt näed oma tegude tagajärgi. Nii nagu sa lapsele oled tema tunnet seletanud ning andnud viisi enda välja elamiseks, nii ta seda teeb. Siinkohal, muide, ei maksa kasutada selliseid väljendeid nagu "ära tee, ära viska" jne, sest see on sama hea, kui panna laps nurka ja öelda "ära mõtle jääkarule". Ma annan idee talle, kuidas võib teha. Nt "istu maha ja jonni nii" või "sodi siia paberile ja näita, kui vihane sa oled". Nagu, for real, kuidas väike laps peaks hakkama saama väljendiga "ÄRA"?! Ta ju ei tea alternatiivi!

Nii et see õpetamine ning empaatia väljendamine on pigem hea osa, sest sa näed, et sinu tegudele tuleb lahendus. Järgmine asi, mis mulle ikka väga meeldib, on õpetamine. Lõpuks ometi on keegi, kes minu targutamist kuulab! Mäletate, kui panin kunagi story beebi-Carmenist ning kirjutasin sinna, et ootan kui ta nii suur on, et minuga universumist rääkida. See ongi juhtunud, sest nüüd õhtujutuks loeme Imelise Teaduse ajakirja. Mu meelest on see väga lahe, et saad lapsele kõiki sealolevaid objekte seletada ning talle need meelde jäävad - satelliit, maakera, kosmoselaev, kosmonaut, dinosaurus, must auk, päike jne. Tema lemmik on selline eksemplar, kus on ämblik peal. Iseenda hobi ühendatud lapsega, mõnus! Siinkohal mainin ära, et ma seletan äärmiselt põhjalikult kõike. Ma ei jäta asju lahtiseks. Kui ma midagi ei tea, siis nii ma ka väidan, mitte ei mõtle valejuttu välja.

Järgmine õpetamis-viis, mis mulle ka väga meeldib, on looduses olemine. Kunagi ma mõtlesin, et see näeb imelik välja, kui ma üksinda hakkaks lampi ringi jooksma või puu otsa ronima või võtaks mingi oksa kätte ja imetleks seda pool tundi. Kui seda teha tahad, kuid see sotsiaalselt aktsepteeritav pole, siis lahendus on lihtne - tee laps! Võtad mingi oksa kätte ja imetle seda lapsega kuni tal isu on. Eks jah, see imetlemise-aeg sõltub lapse uudishimust antud objekti vastu, kuid parem ikka kui mitte midagi ning lapsi saab ju kergesti suunata. Näiteks, kui sind huvitavad ämblikud ning näed mõnda, siis kükita koos lapsega maha ja imetle terviseks koos õpetussõnadega. Näitad lapsele ämbliku kaheksat jalga, loed neid kokku, vaatad mustrit ämbliku peal ja otsid silmad üles. Ja keegi ei vaata sind enam imelikult, kui kükitad maas ja ämblikku põhjalikult uurid. See on teadlase-tüüpi inimestele hea lahendus. Võta laps kaasa ning imetle huvipakkuvat objekti koos kommentaaridega!

Eelnevale saab veel lisada lollitava käitumise, mis üldiselt pole sotsiaalselt aktsepteeritav. Näiteks millegipärast sihtpunkti jooksmine pole niivõrd tolereeritud kui sihtpunkti kõndimine. Lapsega aga on see normaalne. Samamoodi ka keksimine, puu otsa ronimine ja muu tegevus. Iseasi, kas sa neid tegevusi teha jaksad. Puu otsa me veel ei roni, aga ootan pikisilmi seda aega. Joosta ma ka suurt ei jaksa kahjuks enam, nii et soovitan nooremana need lapsed hankida, kui vanadusrammestus veel kohal pole (siinkohal tuletan meestele meelde, et lähenege oma unistuste naisele, mitte ärge lootke imele). Nagu näiteks kas te teate selliseid inimesi, kes armastavad mängida hobust või koera niisama oma lõbuks? Neid üldiselt vaadatakse imelikult, kuna ühiskonnas on levinud norm, et täiskasvanud inimesele ei sobi enam rollimänge mängida (kui sa just ei tee seda kaamera ees). On unustatud, et need on arendavad ning kasulikud. Küll aga on rollimängud täielikult lubatud ning väga isegi soovitatud lastele: need arendavad empaatiat, mõtlemisvõimet, fantaasiat ning on üldse väga kasulikud aju arenguks. Muidugi oleks need väga kasulikud ka täiskasvanule. Lahendus on lihtne - koos lapsega minge käpuli ja mängige loomi. See on täielikult normaalne, isegi soositud. Sest sa jätad endast imelise lapsevanema mulje, kes täielikult lapse arendamisele pühendub.

Lisaks on mul ju huvi hobuste vastu. Poes müüakse mänguhobuseid ning nüüd pole mul täiskasvanuna enam imelik mänguasju osta. Ostsin Hannoveri mära, Tennessee kõnnihobuse, Appaloosa varsa ja Shire'i mära. Õpetasin lapsele need kõik selgeks ka. Või noh, õpetamise protsess toimub iseenesest, kui ma neid nimetusi nimetan. Ja keegi ei vaata mind imelikult, kui ma hobustega mängin.

Kuna ma olen vajadusega oma mõistust pidevalt stimuleerida, siis videomängud on kasulikud. Aga neid ei pea andma lapsele mängida. Saad ise mängida, aga võta laps sülle ning siis korja videomängus lilli, nimetades taimeliike, püüa kalu ja jahi loomi. Lihtne on nii lapsele õpetada, kust tuleb toit meie lauale. Jällegi tuleb laps äärmiselt intelligentne, kuna teeb vahet lehmal ja lambal, teab, kust tuleb lehmapiim ning kuidas taimede korjamisega lood on. Pärast lähed metsa ja korjad sealt samasuguseid taimi lapsega ja sööd ära, lisaks on võimalus nimetada juurde, milliseid taimi ei või süüa, kuna need on mürgised. Ehk siis jällegi on enda hobi ühendatud lapsega ning kõik imestavad, kuidas sul nii intelligentne laps on. Aga jah, kohati arvutimängus missioone teha ei saa, sest lastele üldiselt täiskasvanute vestlus niivõrd huvi ei paku. Kui mingid vanamehed videomängus räägivad pangarööviplaanidest, siis täiskasvanule on see veidi rohkem närvekõditavam kui lapsele. Seega siis peab jah ootama, kui lapse magama oled pannud koos Imelise Teaduse lugemisega ja seejärel lähed kuulad endavanuste vanameeste juttu pangaröövist. (Mainitud videomäng on Red Dead Redemption II ning leian, et väike laps iseseisvalt seda mängima ei peaks, vaid täiskasvanu järelvalve all vaatama.)

Mängudest veel rääkides ma ei rakenda lapsekasvatamises seda, et annan talle telefoni või muid nutiseadmeid. Kuid seda ma siiski teen, sest näitan reaalsust, et ennetada telefoni seostamist dopamiinilaksuga, mis tekitab sõltuvust, kuid näidates hoopis teisi asju - telefon teeb pilti, telefoniga googeldad jms. Kuid ei pane sealt midagi vilkuvat või ägedat talle. Kui Carmen oli väiksem, andsin talle telefonikaamera mängimiseks. Tal saab lõpuks isu täis ning ta teab, mis on telefon, ei ole võõrandunud sellest, kuid tal ei teki nutisõltuvust, kuna niisama kaameraga mängimisest ei saa tohutut dopamiinilaksu, mis põhjustab sõltuvust antud objektist. Seega lähenesin bioloogiliselt ning ennetasin sõltuvust. Ma veel ei tea, mis saab tulevikus, kuid ma ei taha olla punktis, kus ma määran ise lapsele aja, kui pikalt võib ta nutiseadet kasutada. Ma tahan olla hoopis punktis, kus laps teab täielikult, mida nutiseade teeb, kuid ta teab, et alternatiive ja muid lõbustusi on piisavalt palju, et ta eelistab neid ning redigeerib ise oma nutiseadme kasutamise aega. Ma ise kasvasin üles arvutiga ning arvestasin, et see on lõbus ja see eksisteerib, aga ka muu eksisteerib. Ma mäletan oma lapsepõlvest mitmeid mõtteid ja tundeid, mida ma nüüd ise rakendan lapsekasvatamisel.

Üks asi, mida ma oma kaaslasele olen pidanud õpetama, on see, et niisama keeldusid on täiesti lamp lastele panna. Seesama, et "ära katsu seda/toda/kolmandat" või "ära tee". Aga MIKS? Halloo, mul endal ka tuleks küsimus MIKS, kui keegi ütleb mulle "ära tee" ning ma tahan tutvuda tagajärjega. Kui aga ma lapsele tagajärje ära seletan, siis ta langetab ju ise otsuse mitte teha ebamõistlikke tegusid. Ütleme näiteks, et pliidi pealt endale kuuma vee pealekallamine on ilmselgelt keelatud. Kuidas see lapsele selgeks teha? Ma alustasin väga algusest - kui Carmen oli beebi ja toitu suhu pannes pidi see enne jahtuma, siis ma ütlesin sõna "kuum" (ta oli kannatamatu). Andsin talle natuke tunda, mida see kuum siis tähendab. Teinekord oskas ta juba oodata, kui ma teatasin, et toit on kuum. Järgmisena tuli radiaator mängu. Mu perekond armastab radiaatoreid juhtmega enda järgi vedada, seega need vedelesid igasugustes kohtades, kuid ma ei taha ju, et laps kõrvetada saab. Nii ma lausun jälle, et see on kuum ja siit saab keelu võtta: "ära katsu radiaatorit, sest see on kuum ning see teeb haiget." Lapsel tekib täiesti loogiline seos ning kogemata sinna vastu minnes ta tajub seda kuuma. Järgmiseks saadki juba öelda, et pliidi pealt midagi tõmmata ei tohi, sest see on lausa tulikuum. Nii saab teha ka kõikide teiste keeldudega - peab olema konkreetne põhjus, miks tegevus lubatud ei ole.

Tänu neile keeldudele pole ma kunagi pidanud kodu tegema räigelt lapsekindaks, kuna kõik on selgeks õpetatud. Muidugi olin ma mures ja mõtlesin, et kõik pistikupesad tuleb katta ja nurgad ära voolida, aga kui laps saab aru, et ema tasub uskuda teemal "see on ohtlik", siis nii see ka on. Tagajärg on talle teada ning ilmselgelt ei tunne laps huvi iseenda vigastamise vastu.

Üks asi veel, mida ma olen pidanud oma kihlatuga arutama, on see, et lapsele ei maksa anda täitmatuid ähvardusi. Ma mõtlen siin all: "kui sa kohe riidesse ei pane, jääd üksi koju." Nagu wtf, eluski ei saa sa seda ähvardust täide viia ning sinu autoriteet langeb max-madalale, kui laps riidesse ei pane, aga üksi sa ka koju teda ei jäta. Järelikult ei ole lapsevanem usaldusväärne ning mine tea, kas üldse seda ka enam usaldada saab, et miski on kuum või ohtlik?! Seega, selline kasvatusstiil on suur ei minu jaoks ning pidin ka oma kihlatut selles veenma. Küll aga ähvardada saab ikka. Ähvardus on liiga karm sõna muidugi, kuid lapsele annad sa valikuid. Näiteks, minu lemmik - "kas sa paned ise riidesse või mina panen sind riidesse?" Kui laps eelistab ikka veits pahur olla, siis annad variandi (ehk siis ähvarduse) - "loen kolmeni ja kui sa ise riidesse ei pane, panen mina sind riidesse". See on täidetav ning hakkad numbreid siis lugema. Tavaliselt hakkab laps ise end siis riidesse panema, aga kui ta teinekord teeb katse, et kas lapsevanema jutt on ikka tõsiseltvõetav ning end riidesse ei pane, siis panedki ise. Lapsele jääb meelde, et jep - emme jutt on endiselt tõde ning jäädki autoriteediks, keda ta saab jäägitult usaldada. Lapsed panevad tõepoolest vanemaid proovile, sest nad tahavad tajuda nende autoriteeti ja usaldusväärsust. Ning see säilib, kui su sõnadel on tõepõhi all. Lapsed vajavad, et neil on vanem, kes on tähtis autoriteet ja usaldusväärne. Seega, ole see. See ei tähenda, et sa oled kuri või karjud vms. See tähendab, et oledki sõbralik, hell, siiras ja armastad last iga kell, hoolimata tema tujudest. Sellega meenus mulle, et mitte kunagi ei tohi öelda, et laps on paha. Paha saab olla käitumine, aga mitte laps. Sest sinul lapsevanemana on tähtis roll panna alus lapse enesehinnangule, ning sa pead toetama tema positiivset arvamust endast. Enesehinnangut pole vaja kõigutada, rääkides mõnikord, et ta on paha. See asi jätke ära, onju.

Ähvardustest rääkides, siis eluski ei saa sellise asjaga ähvardada, mis ON normaalne, näiteks magamaminek. Miks on vaja lapsele seostada magamist millegi ebameeldivaga? Või veel hullem - politsei või kiirabi kutsumine. Mida pekki noh, need tegelased on meid siin aitamas ning magamine on ülimõnus. Pärast kasvab laps üles hirmuga arstide ees või tekivad muud jamad. Kui on vaja magama minna, siis läheb magama. Kui see last pahaseks ajab, siis tuled kõige esimeses lõigus mainitud kasvatusosa juurde tagasi ning empatiseerid end tema tundega: "oi jah, sul on tunne, et sa ei taha magada, et tahaks veel süüa/mängida/mida iganes. Täitsa saan aru, et pead oma tegevuse lõpetama ja magama minema. Kumba pidžaamat sa tahad - oranži või kollast? Ja kus Imeline Teadus on?" Lihtne. Empatiseerid, näitad, millised suured plussid on magamaminekul - saab lausa pidžaama valida, saad valida Imelise Teaduse ja saad isegi hambaid pesta. Laps mõtleb, et nojah, kurb küll, et enam mängida ei saa, elab end korra välja ja siis arvestab, et on ka muud rõõmu ja magamine ongi lahe ju.

Aga mis siis, kui lapsele miski toit ei maitse? Siin ma olen ka kuidagi teinud nii, et Carmenile maitseb tomatimahl, kurgid, tomatid ja muud veidrad toidud, mida üldiselt lapsed ei söö. Kõigepealt tuleb mõista, kust tuleb laste hirm imelike toitude ees. Selleks on evolutsioonis kujunenud hirm veidrate maitsete ees, kuna tegemist võib olla mürgiga. Noh, siis näitad lihtsalt eeskuju. Võtad tomatimahla ja teed selle üliahvatlevaks. Jood seda mõnuga ja ütled, et ei teagi, kas talle anda või ei. Ilmselgelt ta tahab. Kui võtab lonksu ning talle ei maitse, siis oled: "oojee, rohkem mahla mulle". Üldiselt ta peaks siis taipama, et tegu pole ohtliku elemendiga. No ma ei teagi, mida ma täpselt teinud olen, aga laps sööb seda, mida antakse. Ning ma absoluutselt alati arvestan lapse keha vajadustega. Kui laps tahab salatilehti närida, siis ostan neid koju ja las sööb - ju on tema kehal vaja sealt vajalikke vitamiine. Usalda seda, et organism teab ise, mis on hea. Ning selleks, et organism teaks, mida on talle vaja, on vaja toit ära süüa ja seedida ning organism jätab meelde, mida ta sealt sai ning edaspidi tekitab antud toiduaine isu, kui sealseid toitaineid vaja on. Arvestama peab, et seedimine võtab aega, seega isu tekibki tal siis mitte kohe, kui uut asja maitsnud on, vaid ehk hiljem. Näide: mees tegi eile Kreeka salatit - päikesekuivatatud tomatid, feta juust, oliivid, kurk jms seal sees on. Carmenile panime ka ja need päikesekuivatatud tomatid olid tema jaoks veidi veidrad ning ta väga ei tahtnud. Ma siis ütlesin lihtsalt: "need on nämm-nämm" ning sõin õnnelikult oma toitu, vahel seletasin, mille suhu panen, kas oliivi või tomati või mille iganes. Ei hakanud ähvardama, et "söö ära või muidu..." või niisama pahandama. Kui ei söö, siis ei söö, aga ta näeb, et emme sööb ning mürgitusse ära ei sure. Hommikul Edgar võttis salati jälle välja ning pärast väikest jalutuskäiku oli lapsel kõht tühi - nägi salatit laual ja ütles, et tema seda väga tahab. Sõi suure isuga. Jah, tõesti, ise ka imestasin, aga näed, hakkas talle maitsema Kreeka salat.

Need olid peamised asjad, mis mulle meenusid, mida ma olen järjepidevalt lapsekasvatamises kasutanud. Ma ei leia, et on eriti raske see kõik, mõnikord lihtsalt väsid konkreetselt ära ja tahad üksi olla, aga selleks ongi lapsel teised inimesed. Laps tohutult vajab erinevaid inimesi enda ümber - emme ja issi on kõige tähtsamad, aga kallid vanaema, vanaisa, tädid ja onud on ka väga olulised, kellega laps peab saama palju aega veeta. Ja siis sa saad ise puhata ja igatsed juba, millal jälle last näed.



esmaspäev, 1. märts 2021

Ei taha see elu mul norm olla

 Mul on üks suur saladus, mida ma olen kiivalt varjanud, kuna ma olen kartnud, et selle avaldamine näitaks mind meeleheitliku naisena. 

Küll aga on häda selles, et kui midagi suurt enda sisse peita, kipub see sealt välja podisema nagu keemaläinud piim pajast. 

Tore, et sain ühe lõbusa hetke jäädvustatud.


Fakt minu elu kohta on see, et mul oli enda elust ilus plaan valmis vorbitud noorest saati. Mu plaan oli kena romantiline: leian endale esimese armastuse, kellega jään eluks ajaks kokku ja loon pere. See plaan oli kuradi tugev. Ma mõtlesin kindlameelselt, kuidas elus saad edasi liikuda ning areneda kindel kaaslane kõrval

Armastus mehega oli mul siis selge - mu esimene mees peaks ideaalis jääma mulle eluks ajaks. Temaga loon pere ning saan lapsed. Ma tahtsin saada kahekümnendates oma lapsed ära, et olla noor ema. Noorena veel arvutasin põlvkondadevahelisi vanuseid, kui esimese lapse saaksin kahekümneselt. Tundus ikka väga hää plaan! Pole nagu miskit rasket ka - leia ainult oma elu armastus ja asu lapsi vorpima! Ühesõnaga - perekond!

Ja ma kohtasingi samade soovidega meest täpselt sel ajal oma elus, kui mu perekonnaloomise unistus kõige tugevam oli. Juhuu! Aga siin on üks väga suur aga...

See oli mu eluplaan A. Kui aga aastad järjest kindlameelselt jooksid ning see plaan tundus mitte algavat, suurenes ka meeleheide järjest enam. Tagasivaadates saab öelda, et mu elu on olnud üks suur plaan B. 

Mina loll olin truu nagu saksa lambakoer, istusin niutsudes kodus oma kaaslast oodates. Ja noh - puhta loll ka. Lasin end petta ja kärbseid pähe ajada. Ja see kõik mindfuckis mu ajusid. 

Iga uue suhtega ma lootsin, et see on nüüd igavene ning tegin kõik omalt poolt, et suhe säiliks ning häid hetki oleks palju. Kuid iga hea hetke ajal oli nagu midagi puudu. Üldse pidevalt oli nagu midagi puudu. Ma omalt poolt ikka pingutasin - ideaalses suhtes räägitakse kõigest ning ollakse üksteise parim sõber. Vähemalt minu kujutluspildis. Küll aga olin ma suhetes ainus, kes seda kaarikut vedas. Teine pool mu kõrval ikka leidis viise sita keeramiseks, manipuleerimiseks või olid tal üldse muud eesmärgid. Leidus neid, kes olid koos minuga mu välimuse pärast, ise teadlikud olles mu madalast enesehinnangust ning nähes vaeva, et mu enesehinnang ka nii madalaks jääks. Teised olid koos minuga näiteks mu lahkuse pärast (rahaliselt lahke). Kolmandad eksisid minu isikus. Arvasid, et hakkavad kokku lärmaka tibiga, kuid kui me iseloomud ei klappinud, no siis nad pettusid.

Ise olen ma alati analüüsija olnud. Leidsin, miks need suhted ei sobinud. Õppisin tundma erinevaid inimtüüpe, analüüsisin läbi vigu ja häid olukordi. Aktsepteerisin fakti, et olime erinevad. Olin õnnelik selle üle, mida suhtest õppisin ning õnneks julgesin suhted jätta. Kui ma leidsin näiteks suhtes olles mitu kinnitavat fakti, et teine inimene konkreetselt ei armasta mind, vaid on minuga koos mõnel muul põhjusel, siis ma julgesin suhte lõpetada. Abielupakkumisi oli küll, aga ma alati vastasin eitavalt, kuna need sõnad, mida antakse üksteisele abielu alustamisel on nii pühad ja see rituaal on minu jaoks nii oluline, et seda ei saa teha uisapäisa. Ma ei tahtnud end eluski siduda inimesega kergelt. Aga see ei tähenda, et oma kindlameelsuses ma õnnelik olin. Ma olin kurb, sest ei suutnud leppida jura eluga, ning õiget värki ka ei ilmunud. Mulle tundus täiesti, nagu rong olekski läinud.

Lõpuks ma leppisin faktiga, et jään eluks ajaks üksi ning ega selles midagi halba polegi. Kui viimase mehe maha jätsin vanuses 29, õpetas see mulle nii palju. Olime koos küll vähe, temaga oli kena ja huvitav, AGA mul polnud temaga hea. Mul oli temaga suhtes olla halvem kui üksi. Seos - kui suhtes on halvem, kui üksi (ja üksi on nigunii halb), siis ollagi üksi. Vähemalt sa tead, et saaks olla halvem! Tuginedes eelnevatele kogemustele, oli üksi nagunii parem olla, kui suhtes mõne petja või laaberdajaga, kes igast pikali visanud naisest üle ei astu. 


Siis pöördus mu elu 180 kraadi ringi ning ma leidsin end oma unistatud suhtest. Nagu reaalselt mu ettekujutluses olnud oli. Kogu suhe algusest peale, kõik vestlused ning kogu side on selline, mida ma olingi reaalselt noorest saati endale soovinud. Ja olin arvanud, et sellist asja ei saagi eksisteerida. Kuid ennäe - mu elus see on!

Ma hakkasin mõtlema, et kas kõik inimesed, kes kellegagi abielluvad või pere loovad - kas neil ongi see tõeline reaalne hea tunne? Sest mul hakkas teistpidi raske - see tunne on uskumatult hea ning mul tekkis nagu süütunne, sest kõigil nii ju pole. Kõik pole ju oma õiget kaaslast leidnud.

Ning ma tundsin uut asja - see kontrast praeguse ning eelneva elu vahel on väljakannatamatult suur! Ma olin terve elu teinud kõike üksi. Üksi autot remontinud, üksi poes käinud, üksi üüri maksnud, üksi, üksi, üksi, rsk! Nüüd on järsku keegi, kellega koos tehes on räigelt lihtsam! Sest meil on koostöö! Mul pole varem mitte üheski suhtes olnud koostööd! Nüüd mõistan ma ka terminit ABIelu. Wtf, kas see ongi normaalne suhe? Öelge mulle need, kes te abiellute - kas nii peabki? Kas nii hea ongi normaalne?

Kuni tekkis mul uus mure, deem. Mu aju ikka ei saa teisiti. See kontrast mu eelmise eluga on nii räigelt tugev. Ma tunnen end halvasti, sest mul oli enda meelest minevikus eriti sitasti läinud. Koguaeg üksi, andes endas suhetest kõik ja vastu saades meeleheidet ja piina ning endiselt üksiolekut. Ja siis need inimesed, kellel on õnnestunud noorest saati pere leida - appi kuidas neil on vedanud! Kas nad ise ka teavad, kui hea see on, kui nad on jäänud sellisest emotsionaalsest piinast ilma? See erinevus lihtsalt praeguse suhte ja eelmise elu vahel on nagu põrgu ja paradiis. Nagu ma oleks vesiliivast välja tõmmatud. Seriously?! Miks ma enne pidin risti kandma seljas kõik need kaksteist aastat?

Ja ma hakkasin leinama, et miks kõik need eelnevad aastad olin ma piinelnud? Mu elus oli juhtunud asju, mis muutsid mu tugevamaks, aga samal ajal ka nõrgemaks ning hävitasid mind ning ma ei oskagi seetõttu enam normaalses funktsioneerivas suhtes olla. Ma olen läbi kotitud. Iga mingi olukord mu praeguses suhtes võib meenutada minevikust sitta. Mu aju on nagu mingi max erroris.

Käitumismustrid tulevad alateadlikult ning kui eksisteerivad nüüd sarnased olukorrad, tekib mul lamp ärevus. Näiteks ükskord Edgar läks järele me lapsele lasteaeda, kui ma veel tööd tegin. Olime võtetel ning ma pidin veel edasi seal olema. Andsin talle oma auto ja ta ütles tsau mulle mitte otsa vaadates ja läks. Ja omg.... 

Siis minu peas rullus lahti kujutluspilt, kuidas ta tund hiljem helistab mulle ja teatab, et ma olen nii nõme ja tobe, et ta jätab mu nüüd maha! Et ta helistab ja ütleb, et taipas lambist, kui mõttetu ja loll ma olen ja nägemist! See vaimselt kurnatud aju kujutluspilt rullus lahti ainult seetõttu, et ta ütles minu jaoks liiga väheentusiastlikult tsau. Olin keset võttepausi söömas, kui ärevusttekitav kujutluspilt aina enam end ketras.  

Ilmselgelt midagi ei juhtunud meie suhtega, kõik oli korras nagu ikka, aga on see mu hirm siis nagu normaalne?

Järgmine asi, mida ma pelgasin rääkida ning kartsin, et mu mees mu kohe kuu peale saadab, oli minuga minevikus aset leidnud seksuaalne kuritarvitamine. Ükski mees ei taha ju naist, kelle sees on palju mehi käinud - nii ju ütleb ühiskond, kas pole. 

Muidugi oli mu üks hirm ka enne suhtesse astumist, et minusugust litsi ta küll ei taha. Ma olen ju palju suhteid lõpetanud. Ja kui ühe suhte lõpetad, tuleb ju uus suhe. Ning kui uus suhe on jälle raske ja halb, siis ei hakka ju sellesse suhtesse ainult seepärast jääma, et on selle mehega vahekorras oldud. Ja üks minu partner minevikus tegi mulle kunagi täiesti kindlalt selgeks, et ma olen litsakas rõve naine, sest mul on olnud palju eelnevaid mehi ja seetõttu on tema maailmas ainus mees, kes minusugust tahab. Et ükski teine mees mind ei tahaks ja ta tuleb mulle päris palju vastu, et ta minusuguse litsiga on nõus suhtes olema. 

Seega ei viitsinud jälle minna suhtesse, kus kaaslane igapäevaselt mulle meelde tuletab, et ma olen üks räme lits ja hoor, sest äkki tuleb tänaval vastu mulle mees, kellega olen kunagi suhtes olnud. Seega nii kui Edgar mulle teatas, et soovib minuga suhtesse astuda, ladusin talle kohe oma eelnevad suhted ette. Üllatavalt polnud tal mingit probleemi. Vastupidi - ta imestas, et vaatamata ühiskonna survele ning raskustele lõpetada vägivaldne suhe, olen ma need suhted ikkagi lõpetanud. Hoopis vastupidine reaktsioon mu hirmule!

Nüüd ma olen leidnud aga uue virisemise viisi. Me ju tunneme üksteist tegelikult 12 aastat! Tema oligi see mees, kes tuli mu ellu õigel hetkel ja me sattusime kokku ja suhtlema, AGA ta ei lähenenud! Miks ta ei lähenenud? Sest ta väidetavalt hoidis end VÄGA palju tagasi, kuna ma olevat niivõrd atraktiivne ja laheda iseloomuga naine, mis pani ta arvama, et nii vägevat kaaslast ta nagunii ei saa. Seetõttu jah - ta valis oma tugevate hirmude ja julguse puudumise tõttu, et ei lähene mulle. Fck, kõik see aeg, kui me oleme need 12 aastat eelnevalt suhelnud, ta ei tahtnud mind! Lasi mul lihtsalt kannatada. Ise nautis mõnusat pereelu. Sai lapsi ja oli abielus. Ülimõnus! Tal oli kõik, mida ma ise see aeg tahtsin. Ja see teeb nii haiget. Mina oleks tahtnud elada niimoodi. 

Minu jaoks on nüüd otsustatud esimest korda elus - et just selle inimesega, Edgariga, loon ma pere. Aga miks kurat ta teadis mind kogu see 12 aastat, aga otsustas need perehetked läbi kogeda kellegi teisega?! Nüüd ma ei saa end lohutada "ta ju mind siis ei teadnud", sest ta teadis! Aga ei valinud mind, kuigi ta tuli mu ellu täpselt sel hetkel, et ta olekski olnud mul esimene mees! Tema oligi see, keda ma kohtasin sel õigel ajal eluunistuse täitmiseks.

Mul on kohati tunne, et kaks samade soovidega inimest viidi õigel ajal kokku ning edasine oli nende endi kätes. Küll aga hoidis meespool end liigselt tagasi (ja mina vist ka, kuigi kunagisi vestlusi lugedes olin ma temaga üllatavalt avatud võrreldes oma tavalise "istun kodus" olekuga). AGA me otsustasime plaan B kasuks. Nagu why!?

Õnneks oleme me nüüd koos, aga miks me need aastad raisku lasime?

Oh god, mis mul kurat viga on, et ma selle pärast põen?!