Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com) või tutvuge hinnakirjaga lehel "Autoritasude leping".

pühapäev, 10. oktoober 2021

Kuidas tita Caremen rinnapiimast loobus

 Hakkasin mõtlema, et olen olnud uhke tissimamma, et lapsele pea kaks aastat rinnapiima suutsin pakkuda. See oli ülihea, kui ise mingi viiruse või bakteriga kokku puutusin, sest see sai rinnapiima kaudu kohe lapsele ka.



Carmen oli vist üle pooleteise aasta vana, või noh, igatahes hakkas kaheseks saama, kui viitsimise pärast enam ei jaksanud rinnapiima anda. Võib-olla oligi peamine põhjus see, et võtsin alla ning rinnad läksid nii väikeseks ja Carmen nii suureks, et väga raske oli seda olematut rinda talle suhu panna. Carmen käis juba lasteaias, seega hommikuse jätsin ma vist mingi aeg ära. Ma pole kindel, kas andsin rinda enne lasteaeda hommikul. Võib-olla, kui kuidagi ärgata proovisin. Lõunal ega päeva jooksul ilmselgelt ma tissi välja koukida ei viitsinud. Õhtul aga oli rinnaandmine kindel, kuna selle abil olin ta alati magama pannud sünnist saati. Võimatu oli teda teistmoodi magama saada. Lihtne oli panna tiss suhu ja siis jäi ta tuttu ja tõstad ta oma voodisse. Lasteaias küll räägiti õldjutuna, et võõrutage laps rinnast (nad ei teadnudki vist, et Carmen õhtul rinda saab), aga tegelikult ei ole mul kohustust muuta lapse magamamineku harjumusi kellegi jutu järgi.

Mingi hetk ta ei jäänud nii kergesti õhtul enam rind suus magama, vaid rabeles. See oli nii annoying! Ma ei viitsinud seda mäslevat titte enda kõrval hoida, täiesti mõttetu. Nagunii magama ei jäänud ja kannata mõnda aega külili olles ja pane ta siis oma voodisse. Hakkasin talle MAM pudelist andma õhtuti mingit mahla. Mul oli mingi spetsiaalne mahl, mis pidi alati kodus olemas olema, et ta magama jääks. Mingi siirupist tehtud. Andsin selle kätte talle voodis ja head und! Seda ta jõi ja jäi tuttu.

Siis hakkas ta öösiti ärkama ja seda mahla tahtma. Okei, kannatasin mõned ööd ära. Võtsin andsin talle seda sama öösel. Kuni Edgar soovitas, et pangu ma sinna vett sisse, mida ta ikka mahlast kaanib. Mõistlik ju, aga ma teadsin, et Carmen kukub röökima ega lepi sellega. Panin siis vee pudeli sisse, andsin talle ja röökima ta ka kukkus. Peab ikka mahl olema! Eks see on üks neist kordadest, kui lapse kisa tuleb lihtsalt ära kannatada ning mitte järgi anda. Carmen on tohutult iseloomukas ja kui ta midagi tahab, siis nõuab ta seda kõvasti ja palju. 

Kuid iga öö, kui küsis mahla, sai vett. Ja see päädis sellega, et öösel ta enam ei ärganud! Jee! Polnud ju mõtet, magusat nagunii ei saa.

Õhtuti hakkasin ka loobuma mahla andmisest, andsin ka vett. Tahtis küll mahla, aga pole vaja end magusat täis kaanida. Nii et see jäi ka ära.

Tasapisine protsess oli! Aga edukas ja uhke oli kaua rinnapiima anda! 

pühapäev, 3. oktoober 2021

Unetus!

Elus üks peamisi rõõme on magamine ja see on ka üks peamisi olulisi tegevusi ilma milleta sureks ära. Küll aga on olemas sellised toredad asjad nagu unehäired! Millega elades ongi tunne, et sured maha!

Ma olen oma elu jooksul kasutanud antidepressanti, mille kõrvaltoime oli ka une tekitamine. Praegu kahjuks ma seda ei kasuta (ei kasuta ühtki ravimit), sest ma siiralt loodan terveks saada ilma ravimiteta, kasutades teraapiat ja elustiili muutusi.

Igatahes, uni on mul loomu poolest alati sitt olnud. Lapsepõlves juba olid unetud ööd sagedased. Mõnel ööl lihtsalt lampi und ei tule, tee mis tahad. Lammaste lugemine ilmselgelt ei tööta. Ma lihtsalt elasin selle üle.

Järjekordne mu isiklik probleem oli liigvarajane ärkamine. Ise oled kehaliselt nii väsinud, et liikuda ei jaksa, aga unetunne ajus on kadunud. Liigvarajaselt viie-kuue ajal ärgates umbes kümme ajal hommikul tuli uni tagasi. Ehk siis passid need tunnid niisama voodis ärkvel miljon mõtet peas jooksmas ja ootad kuni su aju suudab unelainele tagasi saada.

Ja peamine mure on olnud see, et uni õhtul õigel ajal ei tule. Nii ongi mulle alati lihtsam olnud pool ööd üleval passida ja hommikul... Khm... Lõunal ärgata. Kõige magusam uni millegipärast on alati lõunani.

Kuidas ma nende probleemidega tegelenud olen?

Üks fakt, mida ma kindlalt tean enda kohta, on see, et kui su ajul unetunnet ei ole, siis und ei tule. Voodis lamamine ei aita, aga muud teha ei jaksa.

Üks nipp aga, mis on toiminud, on enda aju ära väsitamine telefoni abil õhtul. Noorena tegin seda raamatu abil, kui nutitelefone ei olnud. Loed, kuni lihtsalt tunned, et nüüd võid ära kukkuda. Telefoniga on lihtsam, sest ei pea suurem tuli põlema ja seega tuleb vähem ärkvele ajavat valgusallikat ajju. Öeldakse küll, et telefoni sinine valgus on ilgelt äratav, aga mulle ei mõju see sellisel viisil öösel telefoni passides. See valgusallikas on nii väike ja mitte eriti ere.


Järgmine nipp on kõrvatropid kõrva panna. Ilmselgelt need kogu heli ei summuta, seega kui lapsed küsima tulevad midagi, siis kuuled nagunii. Ometi aitavad need paremini magada, kuna sammud, hääled akna taga jms, on summutatud. Kui aga Edgar mul kõva häälega kõrval telefoniga lobisema hakkab, pole neist kasu. Või ükskord hakkas ta peeretama kõvasti ja kui palusin tal vaikselt olla, siis ta solvus. Ma rääkisin talle, et ega ma peeretamist keela, lihtsalt tehku seda tasakesi, mitte kanne kokku surudes tuumapommi lõhates.

Kui unetuse probleemid on väiksemad olnud, siis mind väga häiris sosistamine ja hiilimine. Vaikselt olemine meenutab ju vargaid või pahandusi ning aju läheb kohe errorisse, kui keegi sosistama kukub ning viskab unemõtted kiiresti peast. Siis pidid teised tavaliselt käituma ning mitte mõtlema sellele, et ma magan. Välja arvatud see, et Edgar jälle ei tohtinud köögis potte-panne kokku lüüa, blenderit käivitada ja lahinal vett lasta. Need helid, muide, on läbi kõrvatroppide ka kostuvad. Äärmiselt valjud helid häirivad und lihtsalt selles mõttes, et sa tahad oma kõrvad ära peita.

Üks nipp veel on mediteerimine. Õhtul kuulan nüüd üht ülihead Kelly Howell meditatsiooni. See on super! Ja kui tekib liigvarajane ärkamine, kuulan mingit teist, parajasti sobivat.

Milline on teie lemmikmeditatsioon?

Head und teile kõigile!
















kolmapäev, 15. september 2021

Demiseksuaalsus - mis see siis on?

 Kui ma juba Edgarile pidin seda teemat selgeks tegema, mis oli küll tore, siis teen ka korraks blogis sellest juttu.


Demiseksuaalsus on spektril asuv seksuaalsus, ehk kõige lihtsamalt siis pooleldi aseksuaalsus. Tegelikult on see hall ala ning igaühel on isiklikult võimalus tunnetada, kui palju on ta demiseksuaal, aseksuaal või tavaseksuaal. Muidugi on ka demiseksuaalsus tavaline, sellest pole palju räägitud ning inimestel võib seetõttu olla puudulik teadmine selle kohta.


See, et ma pole täiesti tavaline oma seksuaalsusega, on mulle pikapeale kohale jõudnud. Kahjuks alles pikapeale, sest oleks ma osanud varem sellega arvestada, ei oleks mul ei nii palju probleeme olnud ning teades, et on tavaline ka mitte himu tunda, ei oleks ma nii palju end sundinud. Õnneks aga saan sellest rääkida, et ehk saavad end teised ära tunda.


Esimene asi, mis võib-olla minu puhul andis mulle teada, et pole ma tavaline, ongi siis arusaamatus, et miks kuradi pärast see seks nii oluline inimeste jaoks on. Minu meelest on elus palju huvitavamaid asju, aga näed - millegipärast ikkagi inimesed keskenduvad väga seksile. Püüdsin seda uurida - võtsin ülikoolis seksuaalsuse kohta aineid, õppisin seksuoloogiat ning oskusi noorsootöötajana sellest teemast rääkida. Ikkagi pole ma vastust saanud küsimusele, et kuidas saab inimese jaoks miski olla nii meeletult oluline, et ta unustab kõik muu, on valmis mitmeid inimesi reetma ja petma ja valetama ja seda kõike ainult seepärast, et saaks kellelegi seksida. Müstika!


Teine oluline asi minu puhul oli võimetus tunda seksuaalset külgetõmmet võõra vastu. Saamaks aru, et see ei ole tavaline, läks mul väga kaua aega. Näiteks ma siiralt arvasin, et hinnang "seksikas" tähendab lihtsalt ilus, kuni mulle lõpuks pärale jõudis, et inimesed tegelikult seksuaalselt erutuvad kellegi peale, kellele nad on andnud hinnangu seksikas. Lisaks, kui mõni inimene teist inimest himustas, rääkides, kuidas selle inimese vaatamine teda erutab, ei võtnud ma ka seda sõna-sõnalt, vaid arvasin, et see on sama jutt umbes, et too on lihtsalt väliselt atraktiivne.


Ehk siis väline atraktiivsus on minu jaoks üks asi, kuid himu võõraga seksida mul pole. Lihtsalt ei ole, sest ma ei tunne külgetõmmet. Mulle võib inimene väliselt ilus tunduda, aga suht sinnapaika see jääb.


Kuni ma inimest tundma õpin. Mitmeid kordi on juhtunud mul nii, et inimene, kes esialgu tundub mulle väliselt ebaatraktiivne, muutub minu jaoks väga ilusaks ja siis lõpuks isegi seksikaks, kui ma teda olen tundma õppinud või on ta mulle meeldima hakanud. See on nii naljakas, näiteks ükskord sain tuttavaks noormehega, kes tundus minu jaoks ebaatraktiivne, kuni ma ära armusin ning siis tundus ta minu jaoks maailma kõige atraktiivsem. 🤣 Ma tegin endale isegi marki nii, sest näitasin kõige alguses selle noormehe pilti oma sõpradele ja ütlesin, et vaadake kui kole mees minuga kohtingul käis. Sõprade nägudest luges küll välja, et tegemist oli ikkagi kena noormehega! 


Teine nõme asi minu puhul oli see, et lähtusin inimese seksikuse hinnangust selle alusel, mida keegi teine ütles. Umbes, et keegi ütles, et see mees on seal ilus, siis ma keskendusin ja ütlesin endale, et selline inimene on ilus, kuigi endal arvamus puudus.


Ometi õnneks mul mingi oma eelistus oli ka.


Suhted olid ka mul kõik umbes nii, et kui inimesesse ära armusin, siis lendas nö kork pealt maha ja selle inimesega olen tavaline hetero. Ainult selle erinevusega, et ühtki teist inimest ma ei vaata ja teiste vastu seksuaalset külgetõmmet ei tunne. Nagu siit järeldada võib, oligi mu unistus leida see üks ja ainuke elu lõpuni.


Ehk siis ma armusin ära inimesesse, mitte välimusse üldiselt. 


Minu elu tegi see raskemaks, kuna ma ise ju ei suutnud üldse otsustada, keda ma tahan ning seetõttu ise ei lähenenud ma kellelegi. Pidin lihtsalt ootama kuni keegi julgeb mulle läheneda ja ma ära armun. Ja kuna ma nii naiivne olin, oli mind lihtne ka ära kasutada. Räägi ainult eluaegse armastuse juttu ja ma loll arvasin, et teine räägibki tõtt.


Õnneks polnud ma nii loll, et jääda kokku meestega, kes mind ära kasutavad. Ja kuna seksi pärast ei pidanud ma kellegagi koos olema, sest seda mul polnud vaja, siis julgesin ma ikkagi lahkuda halbadest suhetest.


Igatahes üks hetk taipasin ma, et kui ma ei saa seksist aru, ei taha seksida niisama ega inimestega, kellega mul mingit sidet pole, siis ma ei pea end selleks ju sundima. Ja lampi leidsin, et olen demiseksuaal. Vastan igale kriteeriumile.


Ning abikaasa jaoks tähendab see seda, et seni kuni ta täidab minu vaimseid vajadusi, on mul ka seksuaalne tõmme tema vastu.







teisipäev, 7. september 2021

Tunnen end nii mõttetuna

 Mis häda mul on? Mitu päeva olen ma tundnud, nagu ma oleks mõttetu, kuna ei tee mitte midagi asjalikku. Ma lihtsalt nagu eksisteerin. Koguaeg muidugi on olnud paha olla ka ja enamik aega olen pidanud voodis vedelema. Trennis käin õnneks ära, sest mingi kaks tundi päevas energiat mul on.

Pooleli maal, mis pm valmis ju, aga ei viitsi viimaseid tõmbeid teha.


Kõik asjad on pooleli ka ja iga asi on pooleli seepärast, et mul on enda ajus põhjendus, miks ma ei saa neid asju lõpetatud. Näiteks üks maal seisab mul mitu kuud juba pooleli. Ma alustasin sellega suvel, tegin suure hurraaga, kui järsku ma enam ei jaksanud. Lihtsalt see eksisteerib oma molberti otsas juba pikemat aega... Kaks päeva tagasi mõtlesin, et maalin lõpuni, jõudsin vaevu tiibu ja silmi värvida, kui käsi värises ja mul paha hakkas.

Mul on mitu raamatut pooleli. Rituaaliraamatut hakkasin suure hurraaga tegema, kui mõtlesin, et keda kotib?! Keegi ei taha minu sitta lugeda, keegi ei viitsi mu nõuandeid kuulata, nii et see on minu jaoks piisav põhjus mitte oma rituaale enam kirja panna.

Mul on vähemalt üks ilukirjanduslik teos pooleli. Üks noortekirjandus on päris naljakas, aga.... äkki on see naljakas ainult minu ja mu testlugejate jaoks. Teistel pole sellest äkki sooja ega külma?! Sest mu testlugejad on samuti mu sõbrad ja nad on mu sõbrad põhjusel, sest ma olen vist enam-vähem naljakas inimene ja eks mu naljastiil peegeldub ka seal raamatus ja noh... Teistel äkki pohh. Rääkimata sellest, et ma ei kujuta ettegi, milline kirjastus tahaks minusuguse tuntud idioodi raamatut avaldada ilma minu poolpaljaid pilte kaanele lisamata, et raamat müüks. Rääkimata sellest, et ma pole ju mingi kirjanik. Rääkimata sellest, et inimesi ei koti, mida ma kirjutan ja kas raamat on hea. Kui on minu oma, eeldatakse eos, et tegemist on sitaga. Nii et - kas kirjutan sahtlisse, milleks mul kohe üldse motivatsiooni pole, või arvestan, et see jääb sahtlisse - sest kes seda ilmutada tahaks. Ja ise kirjastada ma ei viitsi ega oska.

Ma olen mitu päeva mõelnud, et täidaks blogi, sest mul on palju ägedaid asju kirjutada. Aga need ägedad asjad lähevad meelest, sest ma mõtlen, et mis selle mõte on? Miks ma kirjutan?

Ok, mul on vist kriis, bye.

reede, 13. august 2021

Raske olla - ma olen haige inimene!

Postitasin instasse postituse üks päev, kus rääkisin siis nö progressist enda PCOSi ja metaboolse haiguse vallas. Lühidalt öeldes progress puudub ning rase ma ka ikka veel pole. Progress puudub seepärast, et olin mingi haigusega siruli maas mitu nädalat ning siiani on selle tõttu raske olla.



Eile läksin trenni ja oma üllatuseks avastasin, et olen alaselja ära venitanud. Aga mitte trennist, vaid trennikoti tassimisest -.- Olin seda eelneval päeval tassinud mööda kaubanduskeskust, kui Carmenile tegevust otsisin ja vahet pidamata talle nende sõitvate loomade seljas seiklusi otsisin ja sellest väikesest liikumisest piisas, et selg nüüd tunda annab. Täielik haledik olen ikka...

Igatahes trenn on koht, kus ma täiega võitlesin ülepingutuse vastu - jälgisin pulssi, enesetunnet ning ei teinud endale kuskil liiga. Peaasi, et saaks tasa ja targu alustada. Õnneks treening teeb natukenegi isu juurde, nii et ehk saab söömisega ka tegeleda pärast trenni.

Küll aga nägin ma trennipeeglist, kui uskumatult paks ma olen... Ok, jah, ma ei ole paks selle sõna hullemas tähenduses, vaid ütleme siis, et ma nägin trennipeeglist, kui halb ja ebaloomulik on mu praegune vorm! Piht, mis alati on sale olnud, punnitas ettepoole nagu tagumik väljapoole, püksid olid hiiglama väiksed, soonisid sisse ja üldse see vaatepilt ajas mind nii kettasse, et mõtlesin koju tulla ja hädaldava blogipostitusse teha. Koju jõudes hakkasin keskenduma mingitele muudele asjadele ja mõtlesin, et see paks ebatervislik vorm, söögiisu puudus, iiveldus, raskus liikumisel jms polegi nii tuntav, kui ma voodis pikali laman ja mõtlesin vinguva postituse ära jätta.

Kui aga nägin, et instagramis oli keegi mulle kirjutanud enda sõnul toetava kirja. Kirjas küsis ta, miks ma kogu oma selle haiguse nii suure kella külge panen, kui see ju mitte kuidagi igapäevaelu ei mõjuta ning kui ma haigusest ei teadnud, elasin ju rahulikult õndsas teadmatuses (haha, muidugi). Sain aru, et see on märguanne kõrgemalt poolt, et jep, see eilne blogipostitus tuleb ikkagi kokku keevitada.

Muidugi ma küsisin talt, et mida see kella külge panemine tähendab tema mõistes, kahjuks ta ei vastanudki, nii et pean ise spekuleerima, mida see tähendada võiks. Mul on instagramis oma hädast ainult kaks postitust feedis, mis pole eriti põhjalikud. Aga tegelikult ma ei olegi ju rääkinud, kuidas see haigus mind päriselt mõjutab, ma loll rääkisin sellest AINULT Õhtulehele (ning seal tehakse ju ka lühemaks vastavalt tähemärkide max kogusele), sest ei viitsinud sellele rohkem keskenduda ning sugugi ei mõelnud, et tegelikult pole see ju piisav, et ka mu jälgijad teaks, mis tegelikult toimub. Btw, mis mujal meedias toimub ja milline uudisteportaal on sellest midagi muud kokku vorpinud, ei ole päriselt ka, minu kontrolli all. Kui mõni sait refereeris Õhtulehte, siis pole mina sellest teadlik. Võib-olla seetõttu võib mõnele jääda mulje, et iga päev helistab mulle Elu24/7 ja küsib kommentaari, et kuidas ma nüüd end täna tunnen. Kahjuks nii ei ole, sest vastasel juhul oleks teil tõesti täpsem info olemas. Järeldada saan siit vaid, et see kirjutaja on oma faktidega eksinud. Nii et võtan vastutuse enda peale, et olen veidi liiga vähe infot jaganud, aga tundus vastupidi.

Kuidas see kõik alguse sai?

Oma kaalutõusu märkasin juba aasta tagasi. Küll aga ma ei kaalunud end iga päev ning kuna söömisele ma ka ei keskendu, siis mõtlesin, et see kogukam olek on lihtsalt vanuseline iseärasus. Kuigi ega ma nüüd nii vana ka pole ja tegelikult pole see põhjus. Fakt on küll see, et tundsin, et miskit on nagu korrast ära. Pidevalt olin väsinud ning käisin eelmise suve lõpus arsti ja endokrinoloogi juures kontrollis, kuid siis ei tehtud mulle suhkrutalumatuse testi, nii et olin õndsas teadmatuses, et midagi tõesti on valesti ning panin kõik oma veidrad sümptomid depressiooni ja stressi süüks. Nüüd tagantjärele tean valusalt, et oleks mul siis tehtud suhkrutalumatuse test, oleksin juba varem jälile saanud oma metaboolsele sündroomile, milleks on insuliiniresistentsus, ja seeläbi suutnud ennetada polütsüstiliste munasarjade sündroomi teket.

Küll aga kaal kasvas mühinal. Ma ei suutnud kuidagi kaalukasvu takistada ega teadnud, mis on selle põhjuseks. Kaal oli aastaid vaikselt kasvanud. See kõik ei tekkinud järsku, vaid oli pidev vale elustiili tagajärg, millest mul fcking polnud kahjuks aimugi.

Kuidas haigus lõpuks avastati?

Päris valusal kombel sain teada oma haigusest. Olin käinud ka naistearsti juures kontrollis ning kõik oli siis korras näiliselt. Kavatsesin paari kuu pärast alustada lapse saamisega ning siis tagasi tulla arsti juurde.

Kodus olles jälgisin, nagu ikka, oma tsüklit, kuni ühel hetkel juhtus midagi imelikku. Menstruatsioon kestis vaid ühe päeva ning seejärel oli mitu kuud pausi. Mõtlesin, et jälle mingi tsüklihäire, mis seal ikka, küll üle läheb.

Lõpuks tegin kindla otsuse, et tasapisi alustangi nüüd lapse saamist ning läksin naistearsti juurde tagasi, et end enne lõplikku otsust lasta üle kontrollida. Menstruatsiooni ka polnud olnud ning tore oleks olnud, kui seal arst avastab, et jehuuu - te rase! Vastupidi aga! Arst avastas, et ohooo - munasarjad on polütsüstilised. Lisaks olin arstile ka juba varem kurtnud, et maru palju kaalun - sama palju kaalusin ma viimati sünnitama minnes. Arst saatis endokrinoloogi juurde (toitumisnõustaja juurde saatis vist juba eelmisel korral, sest oma pirakat massi olin talle varem ka kurtnud. Aga nagu alati, arstid pigem arvavad, et sa oled tohutu maiasmokk ja õgid iga päev suhkrukeeksi).

Endokrinoloogile kurtsin siis ka oma tohutut massi, nüüdseks siis ka polütsüstilisi munasarju, tsüklihäireid ja muud jura, mis mul siis olla võis. Tehti suhkrutalumatuse test ja jehuuu - vaatasin juba ise digiloost, et näed - mul on ju kuradi insuliiniresistentsus. Mul tekkis täielik selgus - see seletas KÕIKE!

Mis on insuliiniresistentsus ja kuidas see põhjustab PCOSi?

Insuliiniresistentsus on olek, kus keharakud ei ole enam tundlikud sellisele hormoonile nagu insuliin. Insuliin ise on hormoon, mida toodab pankreas vastuseks suhkrule. Kui inimene sööb, siis toidus on süsivesikud ja need lagundatakse suhkruks. See suhkrukene liigub veres ringi (seepärast pärast sööki vere suhkrusisaldus on suurem) ja pankreas tuleb mängu ja toodab insuliini, mis tuleb võtab suhkrul käest kinni, koputab rakkude peale ja ütleb, et tuleksime koos sisse. Kui aga suhkrut liiga räigelt palju on, nii et rakkudel siibrisse viskab, siis rakud ei reageeri enam sellele, et see insuliin neil ukse taga koos oma sõbra suhkruga kopsib. Rakud panevad igno peale - on insuliiniresistentsed. Selle peale aga pankreas on mingi wtf, võtke see suhkur vastu ja toodab VEEL rohkem insuliini, et need suure kogusena seda suhkrut rakkudesse pressiks.

Igatahes, see põhjustab just seda, et kõhurakud koguvad eriliselt rasva ja tavaliselt lähebki kõht paksuks. Tadaa! Seepärast ongi mu kaunis piht kadunud. Muidugi ka teised rakud kukuvad rasva koguma.

Ja SEE põhjustab seda, et kui insuliini on liiga palju, siis ta käivitab sellise ensüümi nagu epimeraas. Epimeraas on siuke ensüüm, et organismis olev munasarjadele vajalik müo-inositool konverteeritakse teiseks vajalikuks inositooliks: D-kiro-inositool. Küll aga juhtub siuke probleem, et kui insuliini on LIIGA palju, siis ju suurem hulk müo-inositooli konverteeritakse ära.

Ja SEE põhjustab selle, et kui müo-inositiooli on vähe, siis ei tööta enam munasarjad normaalselt.

Ja SEE põhjustab järgnevat. Tavaliselt iga mensturatsioonitsükli jooksul pannakse küpsema punt toredaid folliikuleid. Neist kõige parem - võitja siis, hahah, valitakse välja, kes saab ovulveeruda ja võimalusel spermaga kohtingule minna. Kui aga kogu eelneva tõttu munasarjad ei toimi normaalselt, siis küpsevad küll folliikulid, aga need munasarjad jäävad multifollikulaarseks ja edasine protsess peatub. Ning siis oledki polütsüstiliste munasarjadega.

Ja SEE kõik põhjustab seda, et pole enam normaalset tsüklit, seejärel ka androgeenide tase tõuseb, sa lähed paksuks, sul on sitt olla ja mis iganes veel. Igatahes, ma tegin väga lühida seletuse. Seal on veel kõvasti nüansse, näiteks see, et munasarjad ei ole insuliiniresistentsed, seega kui insuliini on palju, mõjub see hormoonide tootmisele.

Näete, kui tõeliselt keeruline ja peen protsess. Tee üks asi protsessis katki ja kõik on pekkis. Ainult nii pisike jama, et süsivesikuid on natuke palju, siis insuliini selle tõttu natuke palju ja kõik muu lähebki jumala paigast ära. Nii pisikesest asjast nii suur pauk.

Nii et kuidas ravida?

Üks moodus on ravim Metformiin (retseptiravim) - see toimib nii, et vähem suhkrut läheb seedesüsteemist vereringesse.

Teine moodus on vähem süsivesikuid süüa - keto olla. Selle panin ma ise endal toitumisnõustaja abiga paika + teaduslik raamat "ketogeenne toitumine vähi vastu". 

Kolmas moodus on võtta juurde inositooli. Ehk siis nagu me nägime, müo-inositooliga on lood veits pekkis PCOS puhul.

Neljas tähtis tegur on treenimine - see aitavat.

Viies oluline asi - NO STRESS!


Kuidas mul läheb?

Kui mulle Metformiini kirjutati, hakkasin seda ka võtma. Ise hakkasin juurde võtma ka inositooli. Ja hakkasin ka keto olema. Ja tegin endale kauni trennikava - mu lemmik postitants ja jõusaal. Ja omg! 80 kg läkski 75 kg peale! Mõjus seega miski neist!

Küll aga oli see rõõm üürike, kuna ma sain ülemiste hingamisteede haiguse. Jäin siruli voodisse ning kõik läks pekki. ACC tekitas mulle tohutu iivelduse. Oksendasin, ei suutnud süüa. Mul oli mingi tohutu väsimus - see võis olla Metformiinist. Lisaks oli kõht iga päev lahti. Mul oli sõna otsese mõttes siuke tunne, et surm on silme ees. Ma suutsin päevas olla ainult paar tundi aktiivne ning ülejäänud aja ma ei teagi, mida tegin, sest ma lamasin ja vahtisin seina, kuna mul oli lihtsalt niiii halb. Ning mitte ainult selle külmetushaiguse pärast, vaid seepärast, et mul iiveldas, mul kõht valutas, mul magu valutas, mul lihased valutasid. Metformiini jätsin ära, sest ma ei kannatanud enam seda piina ja lootsin, et midagigi aitab.

Nüüd, täna, olen jõudnud etappi, kus see iiveldus on kõvasti vähenenud, kuid kahjuks see eksisteerib. Menstruatsioonitsükkel ei ole endiselt korras. Liigne androgeenide tase muudab mu heaolu ebanormaalsemaks. Metformiini ei ole julgenud ma veel uuesti võtma hakata. Keto ma enam ka hetkel ei ole. Mulle küll meeldisid väga need ketogeensed toiduained, aga munale mõeldes juba läks süda pahaks. Ainus, mida ma sain pärast ränka perioodi vaikselt sööma hakata, oli mahlapulk. See pole üldse keto kahjuks, aga muud ei saanud süüa.

Ja vaatasin end nii peeglist ja mõtlesin, kuidas ma küll oleks võinud veel rohkem oma keha hinnata siis, kui see oli korras. Ma ei suuda praegu midagi teha. Ma olen iga sekund väsind. Kui ma ei ole väsinud, on see ime! Suvaliselt hakkab iiveldama. Menstruatsioonitsükli ebanormaalsus on minu jaoks ka harjumatu, kuna ma olin harjunud erinevate olekutega, mis kaasnevad tsükli erineval ajal. Sellest olen ma juba loobunud, et üks päev rõõmsa hurraaga on mul 7-päeva pikkune menstruatsioon, sest seda pole mul ammu enam olnud. Ja mis kõige hullem - rasedus, mis algselt plaanitud, seda ei saa tulla, sest ovulatsiooni pole.

Kõik see jama mõjutab mind igapäevaselt. Rääkimata sellest, kui raske on mulle füüsiliselt olla suurem kui ma harjunud olen. Okei - riided ei lähe selga, see on üks asi, ärgu siis mingu. Aga see, et ma ei saa kükitada ega põlvitada - see on jube. See on valus. Ma mõnikord püüan, trennis näiteks peab seda tegema (ja võtetel), aga see on niiiii raske, mõlemad jalad surevad ära ja püsti ei saa enam. Mu jäsemed surevad pidevalt ära (ma tegelikult ei tea, kas see on paksusest või äkki jälle mingi muu jama). Mul on raske püsti tõusta ka istumisasendist. Toolid on kitsad ja väikesed. Autosse istudes ma ägisen üle tänava, nii et on häbi. Ma lähen kehaga vastu pliidile, nurkadele jms kohtadele, mis varem ei olnud mu teel ees. Mul on reaalselt füüsiliselt raske!

Stressi vähendaks see, kui ma rohkem magaks. 10 tundi on mu tavaline magamise aeg, nii et püüan pingutada, et selle ka täis saaks. Kahjuks on elu niigi stressirikas. Aga kui ma teen enda jaoks mõnusaid asju - kirjutan, mõtlen, mängin arvutiga, olen looduses, paitan kassi, siis see viib natuke stressi alla.

Kuidas ma oleks saanud seda ennetada?

Iga inimene on erinev ja kõige tähtsam on kuulata iseenda keha. Minu probleem oli see, et ma vihkasin söömist, aga ma ei saanud aru miks. Tegelikult oli põhjus lihtne - mu keha ei tahtnud suhkrut. Küll aga on teadatuntud fakt, et toiduainetetööstuse lemmikaine ongi rõve suhkur. Ükskõik, mida sa poest saad, see on kuhi suhkrut. Kõik see aastatepikkune kogemata suhkru söömine tekitaski selle. Sest ma polnud piisavalt teadlik, et pakenditelt vaadata süsivesikute kogust. Ma läksin reklaami ohvriks - kui pakil oli kirjas, et palju proteiini ja null suhkrut, siis kahjuks seal OLI suhkur sees - nimega süsivesik, mis nagunii muutub kehas suhkruks! Ja sageli on seda ikka tohutu kogus! Mina aga ei vaadanud seda makrode kogust, sest ma ei viitsinud/tahtnud/ei pidanud oluliseks. Kogu mu metaboolne haigus on mulle aastaid ligi hiilinud, vaikselt, pideva süsivesikute söömisena.

Ma mõtlesin, et mu keha kuulata on liiga rahaliselt kallis. Sest mina oleks tahtnud süüa veiseliha, sparglit, võikooke suhkruta, mereelukaid ja muud kallist jura. Lihtsam on ju raha kokku hoida ja mis seal ikka hullu olla saab! Aga vot saab. Nüüd ma tulen vaikselt selle juurde, et söön ainult seda, mida mu keha vajab. Ning enam kunagi ei tee seda viga, mida ma igapäevaselt tegin - sundisin end sööma okserefleksidega võideldes. Need okserefleksid olid kaitse, sest mu keha ei tahtnud näiteks suhkrurikast banaani.

Ma olen nüüd nii palju teadlikkust tõstnud, kuidas toiduainete tööstused söödavad valesid sisse. Ma juba tean, et kui on kirjas, et pole suhkrut, siis seal on nagunii hunnik süsivesikuid. Kui on kirjas, et pole lisatud suhkrut, siis seal ikkagi on sees suhkrut. Kui on kirjas, et palju valku, siis seda pole palju. Kui on kirjas, et ei tee paksuks, on see vale, sest seal sees on ikkagi süsivesik ja süsivesik ongi see, mis paksuks teeb.

Küpsisetort - NO ADDED SUGAR!!! Jah, sest tehes ma juurde suhkrut ei pannud ja unustame ära selle, et küpsiste sees on automaatselt suhkur, aga ikkagi on nii tervislik ja hea, sest PROTEIN ja NO ADDED SUGAR!



Siin on kogu mu ving ja katsun teid kursis hoida oma progressiga. Ja ka progressitusega kursis hoida, sest see näitab, et me oleme inimesed ja alati ei saagi kõik suure hurraaga minna. Mulle oli ausalt öeldes raske saada see polütsistiliste munasarjade sündroom, eriti TÄPSELT sel hetkel, kui ma kavatsesin rasedaks jääda. Aga samas see tõstis mu teadlikkust kõvasti, sest ma saingi teada, miks mu kaal nii tohutult kasvanud on aastate jooksul ja viimase paari kuuga tuli 10 kg otsa ka veel, nii et olin sama raske kui viimati sünnitama minnes. Veits palju ju. 

Jah, eile oli tunne, et kõik on pekkis, kõik see võtab liigselt aega, elu vajab elamist ja ei viitsi kogu oma raha veiseliha ja sparglite alla panna. Ning trennis ma ka hakkama ei saa. Oh jumal. Eile oli nii sitt tuju sellest kõigest. Viimasel ajal on kaal jäänud 75 kg peale seisma. Ühtpidi on kurb, et mingit progressi ei olegi hetkel, teistpidi on tore, et vähemalt pole kaal tõusnud! 80 kg oli ikka liiga hull.

Lisaks tegelikult mul vedas, et ma kavatsesin hakata rasedaks jääma - poleks ma arsti juurde läinud selle plaaniga, oleks mu haigus jäänudki diagnoosimata. Huvitav kui palju ma veel paisunud oleks? Eriti, et nii napilt paar kuud varem olid arstid öelnud, et olen korras (kuigi jah, polnud tehtud suhkrukõverat varem, aga kilpnääre jms oli korras).

Mu pikkus on 172 cm ja mulle sobiv geneetiline kaal oleks 63 kg.










laupäev, 7. august 2021

Kolimise teema

 Jee, saan postituse nüüd oma uuest üürikorterist kirjutada. Tunded selle korteri kohta käisid üles-alla nagu Eesti ilm suvepäeval. Praegu tundub jälle, et olen rahul.

Pilt sellest praegusest


Enne elasin ma Vilde teel. Mulle endale täiega meeldib Mustamäe. No, Kakumäe on terve elu vist eriline lemmik olnud, sest üles kasvasin ma Tiskres (enne muide Mustamäel Vilde teel 😆) aga kui praegu Mustamäe, siis Mustamäe. Poed lähedal, mänguväljakud lähedal ja linnast välja minek ka lähedal.


Ehk siis hiljuti nüüd elasin ma jälle Vilde teel spetsiaalselt firmale kuuluvas üürikortereid välja üürivas majas. See oli mingi vana ümberehitatud putka, ühetoaline kaunis korter, kust astud otse õue. Mootorratas seisis ilusti maja ees. Ja mulle meeldis see, et firma üüris seal kortereid välja, sest firma ajab asju edukalt üldiselt ja konkreetselt. Eraisikutelt olen korterit üürides petta saanud, sest igasugu hulle leidub. Reaalselt, kunagi oli nii, et korteri omanik või tema sõbranna oli tulnud minu korterisse (mind ennast väga tihti kohal polnud, nad teadsid seda) ning määrinud ühe akna ära, ruloo ette tagasi tõmmanud ning kui hakkasin välja kolima, siis huvitaval kombel oskasid nad just selle ruloo üles tõmmata ning näidata mingit okselaiku akna peal. Ma teadsin, et seal toas polnud mul mitte keegi ilma minuta käinud ja kui too hetk üritati mult selle lätaka tõttu tagatisraha välja petta, olin ma lausa nii naiivne, et arvasin, et ju pidid UFOd selle pleki sinna tegema, sest mina see polnud ja teisi seal toas polnud käinud... No, peale selle süüdistati mind ka nendes vigades, mis olid korterisse sisse kolides olemas ja mille kohta lubati, et nad teevad korda kohe. Terve aeg, kui seal elasin, olid vabandused, miks korda teha ei saa ning kui välja kolisin, näitasid mulle, et vaata nüüd seda! Ma mingi wtf, see oli sisse kolides ja teie pidite selle ju korda tegema! Nad mingi: eiiiii, mul ju siin tunnistaja, nii ei olnud! Täiesti pekkis, millised petturid olemas on ning veel rohkem häbi, et ma nende lõksu langesin. Nägin neid pärast veel minu üle naermas kahekesi käevangus. Salajased lesbid vist.


Igatahes, nüüdsesse aega tagasi. Vilde teel oli 21 ruutmeetrit korter ja ilmselgelt jäi see väikseks, kui Edgari lapsed seal ka olid ja nii pidime me suurema otsima. Kuigi mulle räigelt meeldis see korter. Uus, ilus, lõhnav, firmale kuuluv, arved tulid alati õigel ajal!

Edgar pani siis kuulutuse üles Facebook'i, et pakkuge üürikat, sest noh, on ju vaja suuremat. Ta sõber võttiski ühendust, käisime vaatamas ja ideaalne korter oli! Sõber oli ise seal üürnik ja omanikuga oli rääkinud, et võib ka uued üürilised otsida. Me olime dvj - meie need oleme!

 Edgariga võttis siis omanik telefoni teel ühendust ja ütles, et dvj, olete uued üürnikud, et varsti saame kokku ja teeme lepingu ära! Et korter norm, teil nüüd koht olemas, küll on hea, et sinna tuleme jms. Diil pm! Jäi omanikul ainult kokkulepe Edgariga, et saavad kokku ja teevad lepingu.


Andsin siis teada firmale, et kolin välja sellest armsast korterist. Ja jäigi üle õiget kuupäeva oodata. Ja oodata seda, et Edgar pidi näost-näkku omanikuga kokku saama, et leping teha.


Kui üks päev trennis olin, sai Edgar siis selle teise korteri omanikuga kokku. Selle asemel, et leping teha, hakkas omanik rääkima järsku, et tegelikult on tal sõbranna, kes tuleb Tallinna elama ja võib-olla annab korteri talle. Aga suure tõenäosusega mitte, sest Edgar oli esimene tahtja. Edgar oli, et okei, ma maksan äkki tagatisraha ära. Omanik ei tahtnud ja ütles, et siis kui see Edgari sõber välja kolib, siis teeme alles lepingu ära. Et äkki ei saa väljakolija uut korterit kätte või midagi, et aega on.


Edgar rääkis mulle selle jutu siis ümber. Mainin ära, et Edgar on äärmiselt halb ümberjutustaja ning unustab mitmeid asju rääkida, seega ma ei saa 100% kindel olla, et kõik nii oli. Aga kui Edgar mulle selle omaniku jutu ümber jutustas, lõid mul peas häirekellad põlema. Esiteks, miks ta tuli rääkima järsku, et tal sõbranna hoopis läheb sinna, kui ta lubas selle meile? Teiseks, miks ta üritab venitada lepingu tegemisega? Edgar rahustas mu maha ja ütles, et küll me saame selle, ei ole mõtet uut otsida, sest omanik oli öelnud, et tõenäosus on ikka väga suur. Ma ei uskunud hästi. Sest miks oli omanik otsinud põhjuseid venitamiseks?


Kartsin juba, et jääme lageda taeva alla, aga Edgar ütles, et noh, me ju saame selle. Kuni saabus see päev, kus Edgari sõber konkreetselt välja kolis. Edgar kirjutas siis sellele korteriomanikule, et kuidas lood on... Ja jutt oli sealt selline et "mul sõbranna elus mind nii palju aidanud, teil ju on kuskil praegu elada. Et te vist saate küll selle korteri, aga kõik selgub lähipäevil ikka. Vaadake seni teisi kohti ka." Meil elada? Meil ju oli leping lõppemas! No selline ümbernurgajutt kui inimesel pole piisavalt mune, et öelda, sorry, ei saa. Suht isekas on jätta perekond lastega niimoodi ripakile, aga eks igasuguseid leidub.


Ma ütlesin Edgarile, et kuule see tema ümbernurgajutt on nii imelik, et võtame seda ei-vastusena, mis siis, et konkreetselt inimene ei suutnud eitavalt vastata, lol.


Otsisin siis mingi uue korteri ise kv-lehelt välja ja läksime vaatama, sest see oli täpselt mu ema maja vastas. Asukoht mulle meeldis. Tundus ideaalne! Vann ka! Omg ja see maakler-muti, kes meile seda korterit näitas, oli nii konkreetne ja normaalne! Rääkis, et mõelge homseni, kas tahate, mõistis, et meil lapsed, ei hakanud mingit haiget teksti pärima selle kohta, et kus me töötame, mida teeme, kes oleme ja muud sellist isiklikku juttu, mida tegelikult on äärmiselt ebameeldiv rääkida võõrale.

Korter küll vana ja lagunenud, aga vähemalt ruumikas. Esialgu ütles Edgar, et ta ei tea, elame äkki selles praeguses konkus edasi, aga noh - tõele näkku vaadates see oli lihtsalt liiga kitsas, kuigi ilus, mõnus ja mugav. Ma ütlesin aga, et ma küll tahaks seda mu ema maja vastas olevat, mida vaatamas käisime.

Otsustasime ära, et võtamegi selle. Edgar helistas maaklerile ja maakler oli jumala norm - ütles, et väga hea, et kohe kui loobute, andke teada. Igatahes, tegime lepingu ära.


Ja lepingut tehes tulin teist korda siia korterisse, aga siis mu arvamus millegipärast muutus. Mõtlesin, et rsk, see korter ju laguneb ja haiseb. Et ma ei tea, mis suur hurraa mul enne oli, aga noh... Haiseb. Pange tähele, et ma lihtsalt olen äärmiselt lõhnatundlik terve elu olnud. Mõtlesin, et see ruumikus on väga äge, aga see kole vana tapeet... See ilge linoleum... See seinast seinani vaip, see peldikuruum... Mis mul arus oli?!


Kohe kui leping tehtud, läksin Selverisse ja ostsin 60€ eest lõhnavaid värke ja olin kurb. Ometi ma olin kunagi elanud haisvas ühikas Purde tänaval Tartus ja ma teadsin, et see vana maja läppunud hais ei kao kuhugi. Purde tänava haisumajas elades oli seda kannatada raske.


Ei tahtnud ma selles võetud korteris ööbida. Edgar tegi vaipate suurpuhastuse, avas aknad ja lohutas, et see läppunud hais kaob ära, aga ma ei uskunud. Kui on vana lagunenud korter, siis haiseb see ikka hoolimata sajast lõhnaküünlast. Aga noh, vähemalt pingutame.


Täna siis tulin uuesti korterisse ja näitasin seda oma perele. Nad ütlesid, et see jumala hea korter ju! Et ei haise ju üldse! Vaatasin, et wow, hais ongi vähemaks jäänud! Ju oli asi vaipade suurpuhastuses, õhutuses ja pistikupesas asuvas lõhnapuhuris. Korter oli järsku üllatavalt hubane, kena, korralik ja hea! Ja peldikuruum oli ka järsku hubane, seda koledat seina ma ju potil istudes ei märka. Vannis käis laps ja kiitis, toad on ruumikad ja kenad! 


Nüüd kavatsen siis esimest ööd siin ööbida ja vaatan, kuidas see on. Natuke ikka igatsen seda pisikest hea lõhnaga konkut, mis hobuseboksi suurune oli, sest seal oli kõik käe-jala juures. Astud ühe sammu, oled vetsus, astud teise sammu ja õues. Aga ruumi oli meil ju vaja! Haha, kas mõlemat korraga ei saa? Paar päeva veel on mõlemad korraga. 😆


Vot kui intensiivne on see kolimine. Seepärast tahaks reaalselt oma korterit, kus teed, mis tahad. Lööd naela seina või tood kassi koju. Neid lõbustusi üürikorteris, nagu me teame, teha ei või. Kuigi siin praeguses, kus me oleme, oli see omaniku esindaja (mingi mees siis) äärmiselt sõbralik ja ütles, et lapsed võivad tapeeti kakkuda ja võime vaiba ära tirida, kui tahame. Wow ju! Üldse see mees oli jumala sõbralik ja tore, nagu see maakler-nainegi! 

Üürikorterites elades (mis siis, et neid on olnud mitmeid) siiski pole mul mitte kunagi olnud tunnet, et see on MINU elukoht. Haha, see ongi põhjus, miks olen kõigile öelnud, et ma tegelikult pole kodust välja kolinud (kuigi olen) 😆. Ütlesin mõnikord näiteks inimestele, et lähen koju ja nad mingi wtf, sa lähed ju ema juurde. Ma mingi aajaa, see teine on ju üürikorter, mitte kodu.

Seni kogun pappi siin ja unistan isiklikust elukohast, kus tuleb see õige elukoha tunne peale ja sa saad seda nimetada oma koduks.







pühapäev, 1. august 2021

Kui hakkad mehele teiseks naiseks - second wife syndrome

 Minu meelest on veidi vähe räägitud sellest, et kui oled oma abikaasale teine abikaasa, siis on teil hoopis teised mured ja raskused, mida teil ei eksisteeriks, kui oleksite olnud kahekesi koos puhtalt lehelt. Sest varem abikaasa olnud mees ei ole puhas leht. Oleneb muidugi inimesest, et kuidas tal eelmine abielu oli - kaua kestis, palju lapsi tehti ning kuidas eksnaisega läbi saab. Igaks juhuks siis kellelegi, keda selline saatus ees ootab, et oma elu armastuse jaoks ei ole sina esimene elu armastus, siis on siin see postitus!

Arvesta, et mehe eksarmsam tahab vahel sextida.


Esiteks, kui on mehel lapsed. Arvesta siis sellega, et pead olema neile kasuema. See iseenesest pole just eriliselt raske koorem ja kasvatus pole ka niivõrd sinu teha, kuna fakt on see, et neil lastel on endiselt olemas oma ema ja oma isa, kellel on iseenda kasvatusmeetodid välja kujunenud. Neisse kasvatusmeetoditesse pole mõtet väga sekkuda (mulle näiteks mu mehe kasvatusmeetodid niivõrd alati ei meeldi, aga kui neil toimib, siis mida ma ikka teha saan). Küll aga pead sa olema hea tädi emme lastele, neid ikka välja sööma viima, õpetama neid, tsillima nendega ja kõike muud sellist, mida lapsevanem teeb. Ja tõesti, see on õnneks väga tore ja tänuväärne. Jep, see on lihtne punkt, tõesti, eks. Vast on selline mees eriti sobiv naistele, kes pole kunagi tahtnud lapsevanemaks saada. Mees on juba elanud lapsevanemaks saamise kogemuse läbi ja sina saad ka vahel lastega tsillida, nii et win-win.

Teiseks raskem on aga see, et sa pead arvestama, kui su mehel on kohtluvaidlused oma eksarmastatuga käsil. Tavaliselt, kui lapsed on mängus ja eksabikaasade paar omavahel pole suutnud midagi kokku leppida, siis nii see ka on. Paratamatult tekitab see ka sulle suuremat stressi, kui su kaaslane selle asemel, et sinuga ühise tuleviku plaane teha, oma mineviku pärast teise Eesti otsa kohtusse tormama peab ja pidevalt mingid kirjavahetused ametivendadega, lastekaitsega ja mingid muud sellised värgid on. 

Kolmandaks, kui lapsed on mängus, pead sa arvestama, et su mehe eelmine armastatu on alati su elus olemas. Ma olen ise jumala introvert, et ma nagunii inimsuhteid looma ei kipu, aga õnneks on seal variant leida endale hea sõbranna. Või siis teine variant - su mees pidevalt suhtleb ja mehkeldab temaga. Mul sellest oleks ka savi, aga me ju kõik teame, mille arvelt see tuleb - sinu enda aeg mehega. Kõige hullem, kui nad omavahel tülitsevad, siis oled senikaua üksi, passid kõrval, kuni nad omavahel ära tülitsetud saavad.

Neljandaks - su mehe sissetulek läheb mineviku tarbeks ja nende laste kasvatamiseks, kelle ta on oma eelmise naisega otsustanud ilmale tuua. Lihtsalt tuleb sellega arvestada. Ning sellega ka, et su enda raha läheb mehe ülalpidamiseks.

Viiendaks - eelmisele jätkuks, et kui su mees on oma eelmisele naisele kõvasti panustanud näiteks rahaliselt, siis ei ole tal enam ressurssi ning sina pead tema ülalpidaja olema. Eriti, et mehe raha läheb nagunii laste peale. 

Kuuendaks - sa oled mehe elus eelmise naise asendaja. Kõik su mehe sugulased jahvatavad sellest, kui sitt oli eelmine naine ja nende arvates oled ise sama sitt, sest nad on pettunud tema eelmises valikus. Mehe sõbrad üldiselt ei vaata enda nina alla ning seetõttu ei räägi mehe eelmisest armastusest, vaid kiidavad, et neil on hea näha oma sõpra õnnelikuna. Kuid, asemik oled sa nagunii. Eriti, kui mehel on lapsed. Sest alati on mõni sündmus, mis on juhtunud minevkus mehe eelmise kallimaga ja mis juhtub nüüd uuesti, lihtsalt eksarmsama asemel oled sina. Lähed lastega ja mehega loomaaeda? Väga tore, seal hoidis su mees oma eksabikaasal käest kinni! Lähed lastega ja mehega välja sööma? Väga tore, seal armastas su mees käia oma eksabikaasaga!

Plusse on ka - kui mees on suutnud pikalt abielus olla ja armastada südamest oma naist, siis sa vähemalt tead, et ta on ka nüüd selleks võimeline. Eriti, kui sa oled mehega tuttav olnud ja ta on sulle heietanud aastaid oma suurest armastusest abikaasa vastu, nii et sa mõtisklesid omaette, et mis kurat siis minul viga on, et mind ükski mees ei armasta. Nii et siis sa vähemalt tead, milline mees sinu suhtes olla saab. Ja kusjuures, arvatavasti julgeb mees sulle rääkida välja ka saladusi - näiteks seda, et ta eelmises abielus olles plaanis tegelikult sinu endaga kõrvalsuhet luua (kuivõrd see nüüd tõele vastab) ja kujutas abikaasaga seksides sind ette :D 


Need olid siis väikesed proovikivid, millega ma oma suhtes alguses tegelesin rohkem, kuid nüüd olen nagu blaah - pohhui. Ma lihtsalt tean, et pean jagama oma meest teise perega, pean ootama kuni mees oma finantsilise puudujäägi ületab, aga vähemalt we have love <3

***

PS! Võõrastele lugejatele: nagu kõiki siinolevaid postitusi, palun võtta ka seda pooleldi huumoriga!





esmaspäev, 26. aprill 2021

Ma olen titemammaks muutunud ehk kuidas lapse intelligentsi tõsta

 Haha, mäletan, kui rääkisin veel hiljuti, et olen lapsevõõraim inimene maailmas. Jokes on me, sest nüüd on mul mingi üks lemmikasju lastega tegelemine, eriti nende õpetamine ja nendega suhtlemine. Annan seekord häid nõuandeid, mida ma olen rakendanud ning mis edukalt töötavad.





Jubedad kirjad olid need kunagi teiste lastevanemate poolt, kus ähvardati, et 2-3 aastaste lastega on väga palju keerulisem kui beebiga. Tegelikult üldse ei ole. See on küllaltki mõnus periood, kus sa paned aluse lapse enesehinnangule, intelligentsile, sõnakuulelikkusele ning tõstad enda autoriteedi sellisele kohale, et laps teab alati, et sind saab usaldada. Kuidas teha seda kõige vähem energiakulukamal viisil, et ise edukalt ellu jääks? Mul on selleks ideaalsed nipid, mida ma olen rakendanud, mida saan nüüd teiega jagada, kuna praktika on näidanud nende edukat toimimist. (Ma sain lasteaiast kiituse, et peaksin oma kasvatuspõhimõtetest raamatu kirjutama, sest laps on ääretult intelligentne ja tubli, nii et see postitus on vähemalt algus :D)

Näiteks jonn või karjumine, seda ikka on, aga enam mitte konstantselt ning see on lahendatav. Või mitte ainult - ma lausa saan entusiasmiga sellesse suhtuda, sest see annab mulle võimaluse last kasvatada ja see on jumala lõbus osa. Lihtne näide: laps röögib, sest ei saa oma lemmikmänguasja. Mul on seega võimalus tulla talle õpetama, milline tunne teda valdab, miks see teda valdab ning et see läheb varsti mööda. Näiteks: "sa oled pettunud, et ei saanud oma lemmikmänguasja. Saan aru, et see on raske tunne. Ütle mulle kui pettunud sa oled...". Empaatia seega tema tunnete vastu. Ja ta näeb ise, et tunne läheb mööda (seda ma ei ütle, seda ta tunneb). Ja pärast sa juba näed, kuidas laps ise oma tundeid tunneb ja neid väljendab. Näiteks Carmeni oskus on öelda "ma tahan jonnida!", kui tal on tahtmine jonnida. Istub siis maha ja jonnib. Inimene peab ju saama end mõistlikul viisil välja elada, kas pole. Põhimõtteliselt sa igapäevaselt näed oma tegude tagajärgi. Nii nagu sa lapsele oled tema tunnet seletanud ning andnud viisi enda välja elamiseks, nii ta seda teeb. Siinkohal, muide, ei maksa kasutada selliseid väljendeid nagu "ära tee, ära viska" jne, sest see on sama hea, kui panna laps nurka ja öelda "ära mõtle jääkarule". Ma annan idee talle, kuidas võib teha. Nt "istu maha ja jonni nii" või "sodi siia paberile ja näita, kui vihane sa oled". Nagu, for real, kuidas väike laps peaks hakkama saama väljendiga "ÄRA"?! Ta ju ei tea alternatiivi!

Nii et see õpetamine ning empaatia väljendamine on pigem hea osa, sest sa näed, et sinu tegudele tuleb lahendus. Järgmine asi, mis mulle ikka väga meeldib, on õpetamine. Lõpuks ometi on keegi, kes minu targutamist kuulab! Mäletate, kui panin kunagi story beebi-Carmenist ning kirjutasin sinna, et ootan kui ta nii suur on, et minuga universumist rääkida. See ongi juhtunud, sest nüüd õhtujutuks loeme Imelise Teaduse ajakirja. Mu meelest on see väga lahe, et saad lapsele kõiki sealolevaid objekte seletada ning talle need meelde jäävad - satelliit, maakera, kosmoselaev, kosmonaut, dinosaurus, must auk, päike jne. Tema lemmik on selline eksemplar, kus on ämblik peal. Iseenda hobi ühendatud lapsega, mõnus! Siinkohal mainin ära, et ma seletan äärmiselt põhjalikult kõike. Ma ei jäta asju lahtiseks. Kui ma midagi ei tea, siis nii ma ka väidan, mitte ei mõtle valejuttu välja.

Järgmine õpetamis-viis, mis mulle ka väga meeldib, on looduses olemine. Kunagi ma mõtlesin, et see näeb imelik välja, kui ma üksinda hakkaks lampi ringi jooksma või puu otsa ronima või võtaks mingi oksa kätte ja imetleks seda pool tundi. Kui seda teha tahad, kuid see sotsiaalselt aktsepteeritav pole, siis lahendus on lihtne - tee laps! Võtad mingi oksa kätte ja imetle seda lapsega kuni tal isu on. Eks jah, see imetlemise-aeg sõltub lapse uudishimust antud objekti vastu, kuid parem ikka kui mitte midagi ning lapsi saab ju kergesti suunata. Näiteks, kui sind huvitavad ämblikud ning näed mõnda, siis kükita koos lapsega maha ja imetle terviseks koos õpetussõnadega. Näitad lapsele ämbliku kaheksat jalga, loed neid kokku, vaatad mustrit ämbliku peal ja otsid silmad üles. Ja keegi ei vaata sind enam imelikult, kui kükitad maas ja ämblikku põhjalikult uurid. See on teadlase-tüüpi inimestele hea lahendus. Võta laps kaasa ning imetle huvipakkuvat objekti koos kommentaaridega!

Eelnevale saab veel lisada lollitava käitumise, mis üldiselt pole sotsiaalselt aktsepteeritav. Näiteks millegipärast sihtpunkti jooksmine pole niivõrd tolereeritud kui sihtpunkti kõndimine. Lapsega aga on see normaalne. Samamoodi ka keksimine, puu otsa ronimine ja muu tegevus. Iseasi, kas sa neid tegevusi teha jaksad. Puu otsa me veel ei roni, aga ootan pikisilmi seda aega. Joosta ma ka suurt ei jaksa kahjuks enam, nii et soovitan nooremana need lapsed hankida, kui vanadusrammestus veel kohal pole (siinkohal tuletan meestele meelde, et lähenege oma unistuste naisele, mitte ärge lootke imele). Nagu näiteks kas te teate selliseid inimesi, kes armastavad mängida hobust või koera niisama oma lõbuks? Neid üldiselt vaadatakse imelikult, kuna ühiskonnas on levinud norm, et täiskasvanud inimesele ei sobi enam rollimänge mängida (kui sa just ei tee seda kaamera ees). On unustatud, et need on arendavad ning kasulikud. Küll aga on rollimängud täielikult lubatud ning väga isegi soovitatud lastele: need arendavad empaatiat, mõtlemisvõimet, fantaasiat ning on üldse väga kasulikud aju arenguks. Muidugi oleks need väga kasulikud ka täiskasvanule. Lahendus on lihtne - koos lapsega minge käpuli ja mängige loomi. See on täielikult normaalne, isegi soositud. Sest sa jätad endast imelise lapsevanema mulje, kes täielikult lapse arendamisele pühendub.

Lisaks on mul ju huvi hobuste vastu. Poes müüakse mänguhobuseid ning nüüd pole mul täiskasvanuna enam imelik mänguasju osta. Ostsin Hannoveri mära, Tennessee kõnnihobuse, Appaloosa varsa ja Shire'i mära. Õpetasin lapsele need kõik selgeks ka. Või noh, õpetamise protsess toimub iseenesest, kui ma neid nimetusi nimetan. Ja keegi ei vaata mind imelikult, kui ma hobustega mängin.

Kuna ma olen vajadusega oma mõistust pidevalt stimuleerida, siis videomängud on kasulikud. Aga neid ei pea andma lapsele mängida. Saad ise mängida, aga võta laps sülle ning siis korja videomängus lilli, nimetades taimeliike, püüa kalu ja jahi loomi. Lihtne on nii lapsele õpetada, kust tuleb toit meie lauale. Jällegi tuleb laps äärmiselt intelligentne, kuna teeb vahet lehmal ja lambal, teab, kust tuleb lehmapiim ning kuidas taimede korjamisega lood on. Pärast lähed metsa ja korjad sealt samasuguseid taimi lapsega ja sööd ära, lisaks on võimalus nimetada juurde, milliseid taimi ei või süüa, kuna need on mürgised. Ehk siis jällegi on enda hobi ühendatud lapsega ning kõik imestavad, kuidas sul nii intelligentne laps on. Aga jah, kohati arvutimängus missioone teha ei saa, sest lastele üldiselt täiskasvanute vestlus niivõrd huvi ei paku. Kui mingid vanamehed videomängus räägivad pangarööviplaanidest, siis täiskasvanule on see veidi rohkem närvekõditavam kui lapsele. Seega siis peab jah ootama, kui lapse magama oled pannud koos Imelise Teaduse lugemisega ja seejärel lähed kuulad endavanuste vanameeste juttu pangaröövist. (Mainitud videomäng on Red Dead Redemption II ning leian, et väike laps iseseisvalt seda mängima ei peaks, vaid täiskasvanu järelvalve all vaatama.)

Mängudest veel rääkides ma ei rakenda lapsekasvatamises seda, et annan talle telefoni või muid nutiseadmeid. Kuid seda ma siiski teen, sest näitan reaalsust, et ennetada telefoni seostamist dopamiinilaksuga, mis tekitab sõltuvust, kuid näidates hoopis teisi asju - telefon teeb pilti, telefoniga googeldad jms. Kuid ei pane sealt midagi vilkuvat või ägedat talle. Kui Carmen oli väiksem, andsin talle telefonikaamera mängimiseks. Tal saab lõpuks isu täis ning ta teab, mis on telefon, ei ole võõrandunud sellest, kuid tal ei teki nutisõltuvust, kuna niisama kaameraga mängimisest ei saa tohutut dopamiinilaksu, mis põhjustab sõltuvust antud objektist. Seega lähenesin bioloogiliselt ning ennetasin sõltuvust. Ma veel ei tea, mis saab tulevikus, kuid ma ei taha olla punktis, kus ma määran ise lapsele aja, kui pikalt võib ta nutiseadet kasutada. Ma tahan olla hoopis punktis, kus laps teab täielikult, mida nutiseade teeb, kuid ta teab, et alternatiive ja muid lõbustusi on piisavalt palju, et ta eelistab neid ning redigeerib ise oma nutiseadme kasutamise aega. Ma ise kasvasin üles arvutiga ning arvestasin, et see on lõbus ja see eksisteerib, aga ka muu eksisteerib. Ma mäletan oma lapsepõlvest mitmeid mõtteid ja tundeid, mida ma nüüd ise rakendan lapsekasvatamisel.

Üks asi, mida ma oma kaaslasele olen pidanud õpetama, on see, et niisama keeldusid on täiesti lamp lastele panna. Seesama, et "ära katsu seda/toda/kolmandat" või "ära tee". Aga MIKS? Halloo, mul endal ka tuleks küsimus MIKS, kui keegi ütleb mulle "ära tee" ning ma tahan tutvuda tagajärjega. Kui aga ma lapsele tagajärje ära seletan, siis ta langetab ju ise otsuse mitte teha ebamõistlikke tegusid. Ütleme näiteks, et pliidi pealt endale kuuma vee pealekallamine on ilmselgelt keelatud. Kuidas see lapsele selgeks teha? Ma alustasin väga algusest - kui Carmen oli beebi ja toitu suhu pannes pidi see enne jahtuma, siis ma ütlesin sõna "kuum" (ta oli kannatamatu). Andsin talle natuke tunda, mida see kuum siis tähendab. Teinekord oskas ta juba oodata, kui ma teatasin, et toit on kuum. Järgmisena tuli radiaator mängu. Mu perekond armastab radiaatoreid juhtmega enda järgi vedada, seega need vedelesid igasugustes kohtades, kuid ma ei taha ju, et laps kõrvetada saab. Nii ma lausun jälle, et see on kuum ja siit saab keelu võtta: "ära katsu radiaatorit, sest see on kuum ning see teeb haiget." Lapsel tekib täiesti loogiline seos ning kogemata sinna vastu minnes ta tajub seda kuuma. Järgmiseks saadki juba öelda, et pliidi pealt midagi tõmmata ei tohi, sest see on lausa tulikuum. Nii saab teha ka kõikide teiste keeldudega - peab olema konkreetne põhjus, miks tegevus lubatud ei ole.

Tänu neile keeldudele pole ma kunagi pidanud kodu tegema räigelt lapsekindaks, kuna kõik on selgeks õpetatud. Muidugi olin ma mures ja mõtlesin, et kõik pistikupesad tuleb katta ja nurgad ära voolida, aga kui laps saab aru, et ema tasub uskuda teemal "see on ohtlik", siis nii see ka on. Tagajärg on talle teada ning ilmselgelt ei tunne laps huvi iseenda vigastamise vastu.

Üks asi veel, mida ma olen pidanud oma kihlatuga arutama, on see, et lapsele ei maksa anda täitmatuid ähvardusi. Ma mõtlen siin all: "kui sa kohe riidesse ei pane, jääd üksi koju." Nagu wtf, eluski ei saa sa seda ähvardust täide viia ning sinu autoriteet langeb max-madalale, kui laps riidesse ei pane, aga üksi sa ka koju teda ei jäta. Järelikult ei ole lapsevanem usaldusväärne ning mine tea, kas üldse seda ka enam usaldada saab, et miski on kuum või ohtlik?! Seega, selline kasvatusstiil on suur ei minu jaoks ning pidin ka oma kihlatut selles veenma. Küll aga ähvardada saab ikka. Ähvardus on liiga karm sõna muidugi, kuid lapsele annad sa valikuid. Näiteks, minu lemmik - "kas sa paned ise riidesse või mina panen sind riidesse?" Kui laps eelistab ikka veits pahur olla, siis annad variandi (ehk siis ähvarduse) - "loen kolmeni ja kui sa ise riidesse ei pane, panen mina sind riidesse". See on täidetav ning hakkad numbreid siis lugema. Tavaliselt hakkab laps ise end siis riidesse panema, aga kui ta teinekord teeb katse, et kas lapsevanema jutt on ikka tõsiseltvõetav ning end riidesse ei pane, siis panedki ise. Lapsele jääb meelde, et jep - emme jutt on endiselt tõde ning jäädki autoriteediks, keda ta saab jäägitult usaldada. Lapsed panevad tõepoolest vanemaid proovile, sest nad tahavad tajuda nende autoriteeti ja usaldusväärsust. Ning see säilib, kui su sõnadel on tõepõhi all. Lapsed vajavad, et neil on vanem, kes on tähtis autoriteet ja usaldusväärne. Seega, ole see. See ei tähenda, et sa oled kuri või karjud vms. See tähendab, et oledki sõbralik, hell, siiras ja armastad last iga kell, hoolimata tema tujudest. Sellega meenus mulle, et mitte kunagi ei tohi öelda, et laps on paha. Paha saab olla käitumine, aga mitte laps. Sest sinul lapsevanemana on tähtis roll panna alus lapse enesehinnangule, ning sa pead toetama tema positiivset arvamust endast. Enesehinnangut pole vaja kõigutada, rääkides mõnikord, et ta on paha. See asi jätke ära, onju.

Ähvardustest rääkides, siis eluski ei saa sellise asjaga ähvardada, mis ON normaalne, näiteks magamaminek. Miks on vaja lapsele seostada magamist millegi ebameeldivaga? Või veel hullem - politsei või kiirabi kutsumine. Mida pekki noh, need tegelased on meid siin aitamas ning magamine on ülimõnus. Pärast kasvab laps üles hirmuga arstide ees või tekivad muud jamad. Kui on vaja magama minna, siis läheb magama. Kui see last pahaseks ajab, siis tuled kõige esimeses lõigus mainitud kasvatusosa juurde tagasi ning empatiseerid end tema tundega: "oi jah, sul on tunne, et sa ei taha magada, et tahaks veel süüa/mängida/mida iganes. Täitsa saan aru, et pead oma tegevuse lõpetama ja magama minema. Kumba pidžaamat sa tahad - oranži või kollast? Ja kus Imeline Teadus on?" Lihtne. Empatiseerid, näitad, millised suured plussid on magamaminekul - saab lausa pidžaama valida, saad valida Imelise Teaduse ja saad isegi hambaid pesta. Laps mõtleb, et nojah, kurb küll, et enam mängida ei saa, elab end korra välja ja siis arvestab, et on ka muud rõõmu ja magamine ongi lahe ju.

Aga mis siis, kui lapsele miski toit ei maitse? Siin ma olen ka kuidagi teinud nii, et Carmenile maitseb tomatimahl, kurgid, tomatid ja muud veidrad toidud, mida üldiselt lapsed ei söö. Kõigepealt tuleb mõista, kust tuleb laste hirm imelike toitude ees. Selleks on evolutsioonis kujunenud hirm veidrate maitsete ees, kuna tegemist võib olla mürgiga. Noh, siis näitad lihtsalt eeskuju. Võtad tomatimahla ja teed selle üliahvatlevaks. Jood seda mõnuga ja ütled, et ei teagi, kas talle anda või ei. Ilmselgelt ta tahab. Kui võtab lonksu ning talle ei maitse, siis oled: "oojee, rohkem mahla mulle". Üldiselt ta peaks siis taipama, et tegu pole ohtliku elemendiga. No ma ei teagi, mida ma täpselt teinud olen, aga laps sööb seda, mida antakse. Ning ma absoluutselt alati arvestan lapse keha vajadustega. Kui laps tahab salatilehti närida, siis ostan neid koju ja las sööb - ju on tema kehal vaja sealt vajalikke vitamiine. Usalda seda, et organism teab ise, mis on hea. Ning selleks, et organism teaks, mida on talle vaja, on vaja toit ära süüa ja seedida ning organism jätab meelde, mida ta sealt sai ning edaspidi tekitab antud toiduaine isu, kui sealseid toitaineid vaja on. Arvestama peab, et seedimine võtab aega, seega isu tekibki tal siis mitte kohe, kui uut asja maitsnud on, vaid ehk hiljem. Näide: mees tegi eile Kreeka salatit - päikesekuivatatud tomatid, feta juust, oliivid, kurk jms seal sees on. Carmenile panime ka ja need päikesekuivatatud tomatid olid tema jaoks veidi veidrad ning ta väga ei tahtnud. Ma siis ütlesin lihtsalt: "need on nämm-nämm" ning sõin õnnelikult oma toitu, vahel seletasin, mille suhu panen, kas oliivi või tomati või mille iganes. Ei hakanud ähvardama, et "söö ära või muidu..." või niisama pahandama. Kui ei söö, siis ei söö, aga ta näeb, et emme sööb ning mürgitusse ära ei sure. Hommikul Edgar võttis salati jälle välja ning pärast väikest jalutuskäiku oli lapsel kõht tühi - nägi salatit laual ja ütles, et tema seda väga tahab. Sõi suure isuga. Jah, tõesti, ise ka imestasin, aga näed, hakkas talle maitsema Kreeka salat.

Need olid peamised asjad, mis mulle meenusid, mida ma olen järjepidevalt lapsekasvatamises kasutanud. Ma ei leia, et on eriti raske see kõik, mõnikord lihtsalt väsid konkreetselt ära ja tahad üksi olla, aga selleks ongi lapsel teised inimesed. Laps tohutult vajab erinevaid inimesi enda ümber - emme ja issi on kõige tähtsamad, aga kallid vanaema, vanaisa, tädid ja onud on ka väga olulised, kellega laps peab saama palju aega veeta. Ja siis sa saad ise puhata ja igatsed juba, millal jälle last näed.



esmaspäev, 1. märts 2021

Ei taha see elu mul norm olla

 Mul on üks suur saladus, mida ma olen kiivalt varjanud, kuna ma olen kartnud, et selle avaldamine näitaks mind meeleheitliku naisena. 

Küll aga on häda selles, et kui midagi suurt enda sisse peita, kipub see sealt välja podisema nagu keemaläinud piim pajast. 

Tore, et sain ühe lõbusa hetke jäädvustatud.


Fakt minu elu kohta on see, et mul oli enda elust ilus plaan valmis vorbitud noorest saati. Mu plaan oli kena romantiline: leian endale esimese armastuse, kellega jään eluks ajaks kokku ja loon pere. See plaan oli kuradi tugev. Ma mõtlesin kindlameelselt, kuidas elus saad edasi liikuda ning areneda kindel kaaslane kõrval

Armastus mehega oli mul siis selge - mu esimene mees peaks ideaalis jääma mulle eluks ajaks. Temaga loon pere ning saan lapsed. Ma tahtsin saada kahekümnendates oma lapsed ära, et olla noor ema. Noorena veel arvutasin põlvkondadevahelisi vanuseid, kui esimese lapse saaksin kahekümneselt. Tundus ikka väga hää plaan! Pole nagu miskit rasket ka - leia ainult oma elu armastus ja asu lapsi vorpima! Ühesõnaga - perekond!

Ja ma kohtasingi samade soovidega meest täpselt sel ajal oma elus, kui mu perekonnaloomise unistus kõige tugevam oli. Juhuu! Aga siin on üks väga suur aga...

See oli mu eluplaan A. Kui aga aastad järjest kindlameelselt jooksid ning see plaan tundus mitte algavat, suurenes ka meeleheide järjest enam. Tagasivaadates saab öelda, et mu elu on olnud üks suur plaan B. 

Mina loll olin truu nagu saksa lambakoer, istusin niutsudes kodus oma kaaslast oodates. Ja noh - puhta loll ka. Lasin end petta ja kärbseid pähe ajada. Ja see kõik mindfuckis mu ajusid. 

Iga uue suhtega ma lootsin, et see on nüüd igavene ning tegin kõik omalt poolt, et suhe säiliks ning häid hetki oleks palju. Kuid iga hea hetke ajal oli nagu midagi puudu. Üldse pidevalt oli nagu midagi puudu. Ma omalt poolt ikka pingutasin - ideaalses suhtes räägitakse kõigest ning ollakse üksteise parim sõber. Vähemalt minu kujutluspildis. Küll aga olin ma suhetes ainus, kes seda kaarikut vedas. Teine pool mu kõrval ikka leidis viise sita keeramiseks, manipuleerimiseks või olid tal üldse muud eesmärgid. Leidus neid, kes olid koos minuga mu välimuse pärast, ise teadlikud olles mu madalast enesehinnangust ning nähes vaeva, et mu enesehinnang ka nii madalaks jääks. Teised olid koos minuga näiteks mu lahkuse pärast (rahaliselt lahke). Kolmandad eksisid minu isikus. Arvasid, et hakkavad kokku lärmaka tibiga, kuid kui me iseloomud ei klappinud, no siis nad pettusid.

Ise olen ma alati analüüsija olnud. Leidsin, miks need suhted ei sobinud. Õppisin tundma erinevaid inimtüüpe, analüüsisin läbi vigu ja häid olukordi. Aktsepteerisin fakti, et olime erinevad. Olin õnnelik selle üle, mida suhtest õppisin ning õnneks julgesin suhted jätta. Kui ma leidsin näiteks suhtes olles mitu kinnitavat fakti, et teine inimene konkreetselt ei armasta mind, vaid on minuga koos mõnel muul põhjusel, siis ma julgesin suhte lõpetada. Abielupakkumisi oli küll, aga ma alati vastasin eitavalt, kuna need sõnad, mida antakse üksteisele abielu alustamisel on nii pühad ja see rituaal on minu jaoks nii oluline, et seda ei saa teha uisapäisa. Ma ei tahtnud end eluski siduda inimesega kergelt. Aga see ei tähenda, et oma kindlameelsuses ma õnnelik olin. Ma olin kurb, sest ei suutnud leppida jura eluga, ning õiget värki ka ei ilmunud. Mulle tundus täiesti, nagu rong olekski läinud.

Lõpuks ma leppisin faktiga, et jään eluks ajaks üksi ning ega selles midagi halba polegi. Kui viimase mehe maha jätsin vanuses 29, õpetas see mulle nii palju. Olime koos küll vähe, temaga oli kena ja huvitav, AGA mul polnud temaga hea. Mul oli temaga suhtes olla halvem kui üksi. Seos - kui suhtes on halvem, kui üksi (ja üksi on nigunii halb), siis ollagi üksi. Vähemalt sa tead, et saaks olla halvem! Tuginedes eelnevatele kogemustele, oli üksi nagunii parem olla, kui suhtes mõne petja või laaberdajaga, kes igast pikali visanud naisest üle ei astu. 


Siis pöördus mu elu 180 kraadi ringi ning ma leidsin end oma unistatud suhtest. Nagu reaalselt mu ettekujutluses olnud oli. Kogu suhe algusest peale, kõik vestlused ning kogu side on selline, mida ma olingi reaalselt noorest saati endale soovinud. Ja olin arvanud, et sellist asja ei saagi eksisteerida. Kuid ennäe - mu elus see on!

Ma hakkasin mõtlema, et kas kõik inimesed, kes kellegagi abielluvad või pere loovad - kas neil ongi see tõeline reaalne hea tunne? Sest mul hakkas teistpidi raske - see tunne on uskumatult hea ning mul tekkis nagu süütunne, sest kõigil nii ju pole. Kõik pole ju oma õiget kaaslast leidnud.

Ning ma tundsin uut asja - see kontrast praeguse ning eelneva elu vahel on väljakannatamatult suur! Ma olin terve elu teinud kõike üksi. Üksi autot remontinud, üksi poes käinud, üksi üüri maksnud, üksi, üksi, üksi, rsk! Nüüd on järsku keegi, kellega koos tehes on räigelt lihtsam! Sest meil on koostöö! Mul pole varem mitte üheski suhtes olnud koostööd! Nüüd mõistan ma ka terminit ABIelu. Wtf, kas see ongi normaalne suhe? Öelge mulle need, kes te abiellute - kas nii peabki? Kas nii hea ongi normaalne?

Kuni tekkis mul uus mure, deem. Mu aju ikka ei saa teisiti. See kontrast mu eelmise eluga on nii räigelt tugev. Ma tunnen end halvasti, sest mul oli enda meelest minevikus eriti sitasti läinud. Koguaeg üksi, andes endas suhetest kõik ja vastu saades meeleheidet ja piina ning endiselt üksiolekut. Ja siis need inimesed, kellel on õnnestunud noorest saati pere leida - appi kuidas neil on vedanud! Kas nad ise ka teavad, kui hea see on, kui nad on jäänud sellisest emotsionaalsest piinast ilma? See erinevus lihtsalt praeguse suhte ja eelmise elu vahel on nagu põrgu ja paradiis. Nagu ma oleks vesiliivast välja tõmmatud. Seriously?! Miks ma enne pidin risti kandma seljas kõik need kaksteist aastat?

Ja ma hakkasin leinama, et miks kõik need eelnevad aastad olin ma piinelnud? Mu elus oli juhtunud asju, mis muutsid mu tugevamaks, aga samal ajal ka nõrgemaks ning hävitasid mind ning ma ei oskagi seetõttu enam normaalses funktsioneerivas suhtes olla. Ma olen läbi kotitud. Iga mingi olukord mu praeguses suhtes võib meenutada minevikust sitta. Mu aju on nagu mingi max erroris.

Käitumismustrid tulevad alateadlikult ning kui eksisteerivad nüüd sarnased olukorrad, tekib mul lamp ärevus. Näiteks ükskord Edgar läks järele me lapsele lasteaeda, kui ma veel tööd tegin. Olime võtetel ning ma pidin veel edasi seal olema. Andsin talle oma auto ja ta ütles tsau mulle mitte otsa vaadates ja läks. Ja omg.... 

Siis minu peas rullus lahti kujutluspilt, kuidas ta tund hiljem helistab mulle ja teatab, et ma olen nii nõme ja tobe, et ta jätab mu nüüd maha! Et ta helistab ja ütleb, et taipas lambist, kui mõttetu ja loll ma olen ja nägemist! See vaimselt kurnatud aju kujutluspilt rullus lahti ainult seetõttu, et ta ütles minu jaoks liiga väheentusiastlikult tsau. Olin keset võttepausi söömas, kui ärevusttekitav kujutluspilt aina enam end ketras.  

Ilmselgelt midagi ei juhtunud meie suhtega, kõik oli korras nagu ikka, aga on see mu hirm siis nagu normaalne?

Järgmine asi, mida ma pelgasin rääkida ning kartsin, et mu mees mu kohe kuu peale saadab, oli minuga minevikus aset leidnud seksuaalne kuritarvitamine. Ükski mees ei taha ju naist, kelle sees on palju mehi käinud - nii ju ütleb ühiskond, kas pole. 

Muidugi oli mu üks hirm ka enne suhtesse astumist, et minusugust litsi ta küll ei taha. Ma olen ju palju suhteid lõpetanud. Ja kui ühe suhte lõpetad, tuleb ju uus suhe. Ning kui uus suhe on jälle raske ja halb, siis ei hakka ju sellesse suhtesse ainult seepärast jääma, et on selle mehega vahekorras oldud. Ja üks minu partner minevikus tegi mulle kunagi täiesti kindlalt selgeks, et ma olen litsakas rõve naine, sest mul on olnud palju eelnevaid mehi ja seetõttu on tema maailmas ainus mees, kes minusugust tahab. Et ükski teine mees mind ei tahaks ja ta tuleb mulle päris palju vastu, et ta minusuguse litsiga on nõus suhtes olema. 

Seega ei viitsinud jälle minna suhtesse, kus kaaslane igapäevaselt mulle meelde tuletab, et ma olen üks räme lits ja hoor, sest äkki tuleb tänaval vastu mulle mees, kellega olen kunagi suhtes olnud. Seega nii kui Edgar mulle teatas, et soovib minuga suhtesse astuda, ladusin talle kohe oma eelnevad suhted ette. Üllatavalt polnud tal mingit probleemi. Vastupidi - ta imestas, et vaatamata ühiskonna survele ning raskustele lõpetada vägivaldne suhe, olen ma need suhted ikkagi lõpetanud. Hoopis vastupidine reaktsioon mu hirmule!

Nüüd ma olen leidnud aga uue virisemise viisi. Me ju tunneme üksteist tegelikult 12 aastat! Tema oligi see mees, kes tuli mu ellu õigel hetkel ja me sattusime kokku ja suhtlema, AGA ta ei lähenenud! Miks ta ei lähenenud? Sest ta väidetavalt hoidis end VÄGA palju tagasi, kuna ma olevat niivõrd atraktiivne ja laheda iseloomuga naine, mis pani ta arvama, et nii vägevat kaaslast ta nagunii ei saa. Seetõttu jah - ta valis oma tugevate hirmude ja julguse puudumise tõttu, et ei lähene mulle. Fck, kõik see aeg, kui me oleme need 12 aastat eelnevalt suhelnud, ta ei tahtnud mind! Lasi mul lihtsalt kannatada. Ise nautis mõnusat pereelu. Sai lapsi ja oli abielus. Ülimõnus! Tal oli kõik, mida ma ise see aeg tahtsin. Ja see teeb nii haiget. Mina oleks tahtnud elada niimoodi. 

Minu jaoks on nüüd otsustatud esimest korda elus - et just selle inimesega, Edgariga, loon ma pere. Aga miks kurat ta teadis mind kogu see 12 aastat, aga otsustas need perehetked läbi kogeda kellegi teisega?! Nüüd ma ei saa end lohutada "ta ju mind siis ei teadnud", sest ta teadis! Aga ei valinud mind, kuigi ta tuli mu ellu täpselt sel hetkel, et ta olekski olnud mul esimene mees! Tema oligi see, keda ma kohtasin sel õigel ajal eluunistuse täitmiseks.

Mul on kohati tunne, et kaks samade soovidega inimest viidi õigel ajal kokku ning edasine oli nende endi kätes. Küll aga hoidis meespool end liigselt tagasi (ja mina vist ka, kuigi kunagisi vestlusi lugedes olin ma temaga üllatavalt avatud võrreldes oma tavalise "istun kodus" olekuga). AGA me otsustasime plaan B kasuks. Nagu why!?

Õnneks oleme me nüüd koos, aga miks me need aastad raisku lasime?

Oh god, mis mul kurat viga on, et ma selle pärast põen?!