Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

laupäev, 10. märts 2018

Antibeebipillide halb mõju ja lõhnameel

Naised! Kellele teist ei oleks günekoloog ükskõik millise häda peale öelnud: "aga pillid aitavad, kirjutame need sulle välja!". Ma arvan, et see on kõige sagedasem naistearstide lause. Akne - pillid! Päevad - pillid! Kõht valutab - pillid jne. You get the point! Pille ei kirjutata välja ainult rasedusest hoidumiseks, vaid ükskõik millise mure peale. Kui sa julged veel arstile öelda, et elad ka seksuaalelu, siis kirjutab ta kohe pillid välja, küsimatagi teist korda, kas sa üldse tahad.



Ja mulle see(pillid) ei meeldi. Aga et sellest aru saada, miks ei meeldi, alustame siis algusest.

Ma ei mäleta, kui noor ma olin, kui günekoloog mulle pillid kirjutas selle peale, et kõht valutas päevade ajal. Jah, selle asemel, et katsuda kõhtu, rohkem uurida jne, kirjutati pillid. Mitte, et ma pahane oleks - lihtsalt hiljem on näha, kuidas see ühe diagnoosi edasi lükkas. Muide, verejooks oli tugev, mingi ligi kaks nädalat ja kõhuvaludega. Ja noh, "raviks" siis pillid. See ei lugenud, et seksuaalelu ma ei elanud - ikka pillid. Kuna mul oli ükskõik, kas võtan neid või ei, pealegi need pidavat aitama valulike päevade vastu, siis võtsin.

Mäletan, et see oli esimene aeg, kui tundsin seda kohutavat "tapajanu" tunnet - nagu sureks kohe ära kui vett ei saa, isegi kui olin just joonud. See oli mul pidevalt ning ma ei saanud üldse aru millest. Ei osanud kahjuks seda pillidega seostada.

Päevad olid mul valusad nagunii ka koos pillidega. Nii et see mõju oli ka veidi pointless. Muidugi oli mensutratsiooniaeg lühem - vähemalt midagi toredat. Muidugi tüütu oli lühike tsükkel (see pillidel mingi 21 päeva vms, täiega lühike mu meelest). Siis hakkas järsku väike verejooks ja kestis vahelduva eduga kuu aega kuni see muutus päevadeks. Verejooks pillide võtmise ajal oli muidugi ka lubatud, aga iseenesest tekkis määrimine sageli. Sattusin mingi arsti juurde, kes mind mõnitas ja röökis mu peale, aga pille käskis edasi võtta. Noh, 19 või mis ma olin - ma ei osanud talle vastu vaielda. Võtsin siis oma pille edasi ja sain aru, et see on normaalne, kui pille võttes oleks sul nagu koguaeg päevad. Arst nii väitis, et see mõttetu verejooks pole ju mingi mure, see on pillidega täiesti normaalne!

Ma ei mäleta, kas muid "väikseid" asju ma panin tähele pillidega/plaastritega, nagu akne jne. Jah, vahepeal panin plaastreid, sest nendega oli lihtsam, aga mõju on neil siiski sama. Aga kõige hullem asi saabus mul üks suvi. Ma ei mäleta, mida ma parajasti tegin, aga järsku kadus mul perifeerne nägemine. Vasakul silmal kõik vasakul olev oli täiesti hall. No, mida ma teha oskan niiviisi noorena? Igatahes kadus pool nägemist, pea hakkas ringi käima ja läksin siis voodisse pikali puhkama. Mõtlesin, et noh, pole vast hullu. Kuid siis kadus mul oskus rääkida - lauseid moodustada.

Ei osanud ma siis 20 minutit rääkida ning nägemine oli pooleldi läinud ja lamasin ja ootasin, kuni see lakkab. Mu tolleaegsele idioodist poisssõbrale käis see ka närvidele, et ma mingi vingun, et ei näe ja lalisen. Ta ütles, et tal ka vahel ujuvad tükid silmades, kui ta vastu valgust vaatab (no halloo, see on kõigil! Tore lohutus, eksole ju!). Et mida ma vingun, olgu ma normaalne, sest tal on kõik hullem! Nii ma siis lamasin ja püüdsin mitte väga karta oma rääkimisoskuse ja nägemisoskuse puudumise üle. Ja läkski ära! Seega, ma mõtlesin, et kõik on korras ju! Oli niisama äkki vereringega midagi väikest, sest olen elus ju!

Mõned nädalad (vist) hiljem tekkis mul järsku sama asi autoga sõites. Õnneks olin kodu juures ja sain kohe seisma jäädud. Teadsin juba, et see kaob. Jah, kõne- ja mõtlemisvõime kadus, ei näinud, aga polnud hullu! Ootasin, kuni lahkub see imelik olukord.

Vist tekkis ka järgmine episood, aga olin siis autos kõrvalistmel ja palusin oma tolleaegsel idioodist poisssõbral viia mind apteeki - tahtsin siis vererõhku mõõta. Aga mõtlemine ka kadus. Mõõtsin rõhu ära ja midagi aru ei saanud. Õnneks jälle asi paranes.

Lõpetasin ära hormoonide võtmise üks hetk üldse mingil muul põhjusel ning unustasin kogu sekeldused tervisega. Ma ei võtnud väga pikalt enam pille, aga kuna mul oli jälle valulik menstruatsioon ja sattusin günekoloogi juurde, siis kirjutas arst mulle mõtlemata kohe pillid välja. Seega hakkasin aasta-paar hiljem uuesti võtma.

Hakkasin siis neid võtma, mõtlemata midagi halba. Esines jälle tapajanu, aga olin taibanud, et see tuleb mul nagunii ravimite võtmisega. AGA siis juhtus paar asja, mis tegid mind pillide suhtes väga ettevaatlikuks. Alguses ei osanudki ma neid asju jällegi pillidega seostada.

Mõni kuu pärast võtmist hakkasid esinema mul suured pearinglushood. Silme ees hakkasid hüppama täpid ning tekkis tasakaaluhäire (või pearinglushoog, ma ei tea, sarnased) ning pidin kohe istet võtma. Ja see asi tekkis alati, kui olin 5 minutit püsti seisnud. Kõndida oli selle tõttu täiega nõme, sest kõndides sa ei saa istuda.

Järjest süvenesid need tasakaaluhäireid ja pearinglushood ning siis meenus mulle, et mul oli ju kunagi perifeerse nägemisvälja kadu koos kõnehäiretega. Nojah, oli siis oli - ju tulid tagasi. Ma ei teadnud, miks on midagi sarnast mul tagasi, aga panin arsti juurde aja, et kontrollida. Ei osanud ikka veel neid asju pillidega seostada, sest kõik episoodid ei tekkinud mitte pillide võtmise alguses, vaid ikka mitu kuud hiljem.

Ja mingi aeg tekkiski jälle nägemise kadu. See hakkas saama päris sagedaseks. Mäletan, et üks hetk tänaval käies ei näinud ma keskele ning inimeste näod tundusid mulle moondunud selle tõttu. Õnneks see läks üle.
Ning mingi teine hetk kadus jälle nägemine laiguti ja ma ei näinud etikette lugeda. Kutsusin siis kiirabi lõpuks. Passisin emos terve päeva järjekorras ning midagi ei selgunud lõpuks. Või oli vist nii, et võtsin mingit teist ravimit (vb mingi köha-nohu ravim) ning arst ütles, et sul lihtsalt pea käis ringi, mida sa põed vms. Teinekord kavatsesin targem olla - mitte kiirabi kutsuda.


Lisaks oli see, et võtsin neid antibeebipille siis rahumeeli midagi kahtlustamata edasi. Pillide võtmise ajal tutvusin ühe mehega ning läksin temaga suhtesse. Läksin kokku ühe inimesega, kes mulle meeldis too hetk väga palju.

Mingi aeg tekkis vist lööve mulle pillidest ning lõpetasin ära need. Ma ei jaksanud löövet küll taluda.

Ja siis pärast pillide lõpetamist juhtus imelik asi - see inimene, kellega ma olin koos olnud ja hakanud koos olema pillide võtmise ajal, järsku ei meeldinud mulle enam! Kõik oli tema osas vastumeelne - tema lõhn ja välimus ja kõik. Enne ju just ta meeldis mulle! Ma ei saanud aru, mis toimus. Kuidas see võimalik oli?! See algas nii arusaamatult - mulle järsku ei meeldinud tema keha. Siis mõtlesin, et tema lõhn ajab mind ju öökima. Ma ei saanud midagi aru...

Aga pärast pillide lõpetamist lõppes ära ka pearinglus ning muud hädad! Tundsin end uskumatult tervena! Kahjuks pidin oma poisssõbra maha jätma, aga looduse vastu ei saa ju. Vabandust.

Käisin vaatamas mingit filmi insuldist, googeldasin insulti ja leidsin isheemilise ataki... oh god... Ja need, kellel on see olnud, neil on suurem tõenäosus saada insult! Ma küll ei tea, kas mul olid isheemilised atakid, aga õnneks sain rääkida arstile oma asjadest.

Aga tervis paranes.

Ning alles hiljem jõudis minuni taipamine - need värgid olid pillidest (kasutasin ka rõngast ja plaastrit, aga toime oli neil sama, seega ütlen pillid nende kõigi kohta). Pillide tõttu läksin ma kokku vale inimesega ning tegin talle haiget, mida ma poleks tahtnud. Pillide tõttu närvitsesin ma temaga. Pillide tõttu käisid mul terviserikked.

Ning ilmselgelt meenus mulle, et oh fck... ma võtsin ju pille siis ka, kui mul olid eelnevad neuroloogilised häired! Alguses ma muidugi ei tahtnud uskuda, et mingi pill nii teeb, aga rohkem mõeldes taipasin, et see kõik ei saanud olla ju kokkusattumus. Sest mul oli jumala hea ju olla, kui ma ei võtnud pille! Muidugi võisin arvata, et pearinglus oli millestki muust, aga hakkasin järjest enam kahtlustama, et see oli ikkagi pillidest. Lisaks ei esinenud mul enam nägemisvälja kadu.

Ja nüüd hoian ma pillidest/rõngastest/plaastitest kaarega eemale. Kui need mõjutavad mu isiklikku elu juba nii suurel määral, et ma hakkan koos olema täiesti vale inimesega, siis on need jubedused.

Seletus: antibeebipillid suurendavad trombiriski. Seepärast tekkisid mul ka mingid neuroloogilised häired. Ma küll pole kindel, mis asi see mul oli - kõlab küll nagu isheemiline atakk, aga ma ei tea ju, sest ei läinud kohe EMOsse, mida oleksin pidanud tegema iga ataki korral, mida ma hiljem arstilt teada sain. Õnneks mingit püsivat kahjustust pole.

Antibeebipillid panevad keha sellisesse seisundisse nagu ta oleks rase (ma pole küll kindel selles, sest praegu rase olles pole üldse nii sitt olla kui pille võttes). Seepärast muutub keha hormonaalne tasakaal nii palju, et organismile hakkavad rohkem meeldima tuttavad lõhnad. Nagu me teame, on kaaslase valikul ülioluline osa LÕHN (ka alateadlikult tuntav lõhn). Inimese isiklik lõhn! Ehk siis pille võttes tundus mulle meeldiv selle inimese lõhn, kes oli minuga immunoloogiliselt sarnane (seega ka geneetiliselt sarnane). Ehk siis temaga poleks me saanud tervislikke järglasi. See juhtub seepärast, et rasedusega hakkab meeldima inimesele rohkem lähedaste lõhn, et neid hoida. Aga pille võttes on see ju kohutavalt halb kõrvaltoime. Sest kui pillid lõpetasin, sain aru, et selle inimese lõhn oli täiesti vale! Sain aru, et me ei saaks olla koos! Seepärast me ei klappinudki suhtes! Mis tähendab, et pillid olid pannud mind langetama vale valiku. Kohutav...

Mõelda vaid, kui keegi võtab mingi mitu aastat pille ja hakkab mingi mehega koos olema õnnelikult. Siis lõpetab pillid ja avastab, et tema kõrval olev inimene ei meeldigi talle oma keha poolest (lõhn halb) ning nende immunoloogiline osa genoomis on nii kohutavalt sarnane, et nad ei saagi saada tervet järglast (ehk siis ei rasestu või sünnib halva immuunsusega laps). Lõhn on liiga oluline osa endale sobiva kaaslase valikus, sest määrab ära tervete järglaste saamise! Kui lõhn meeldib, saad olla kindel, et selle inimesega on suure tõenäosusega hea tervisega järglased (muidugi erandeid on, aga oma bioloogilist osa tasub usaldada!).

Keda rohkem huvitab, miks: potentsiaalse kaaslase lõhna tajudes, tajub sinu organism ära tema MHC (peamise koesobivuskompleksi osa genoomis) - loe lähemalt.

MHC hakkas mind pärast seda täiega huvitama ja seksuaalne selektsioon ka. Mu lemmikasjad. Nüüd hindan ma väga kõrgelt oma targa organismi suutlikkust valida mulle lõhna järgi kaaslane. Mu organism teab, kellega ma klapiks immunoloogiliselt ja seksuaalselt. Ja seda võin öelda, et kelle lõhn mulle meeldib, see on ka voodis minu jaoks parem. Ja seda suurem tõenäosus oleks ka rasestuda. Nii et jah... pole ime, et ma nüüd väga kergesti oma endometrioosiga (viljatust põhjustav haigus) rasedaks jäin :D Ilmselgelt nuusutan ma iga potentsiaalse järglase isa esmakohtumisel üle.

Lisaks, tuues välja nüüd, miks tegelikult arstid mulle pille kirjutasid - mul oli hoopis endometrioos või siis see kippus tekkima. Seega õige diagnoosi panekut lükkas pillidega sümptomite peitmine edukalt ära.

Alates pillide jamast olen ma iga kord keeldunud, kui arstid tahavad pille välja kirjutada. Õnneks nad seda enam ei teegi selle trombiriski tõttu. Aga ma pigem kannatan valusat menstruatsiooni, kui elan oma elu valesti ning halva tervisega.

Ka pärast endometroidse tsüsti eemaldamise operatsiooni tahtis arst väga pille kirjutada (sest pillide võtmise ajal peaks ka endometrioosi tekkimine vähenema), aga mu kogemused pillidega olid nii halvad, et ma pigem riskisin endometrioosiga, kui pillidega. Igatahes selles mõttes nagu oleks pillidega "rase", et naine ei ovulveeru. Kuigi just ovulatsiooni ajal meeldib naisele erineva MHC-ga mehe lõhn. Muidugi soovitas arst siis väga rasedaks jääda, aga too aeg see küll mul kavas ei olnud ja mõtlesin, et ahhh, lapsed... ma küll veel ei taha.

Loodus on andnud mulle põhjusega tahtmise nuusutada potentsiaalseid partnereid - ma ei tohiks seetõttu oma lõhnameelt peita ravimitega, mida mul vaja pole. Alates sellest kogemusest ja uurimisest hindan ma ülikõrgelt oma lõhnameelt! Soovitan seda teilegi - partneri lõhn määrab ära teie järglased! Kui sulle ei meeldi minu partneri lõhn - siis super, sest mulle meeldib! Järelikult klapin mina selle inimesega bioloogiliselt hästi. Deodorandid jne ei varjuta inimese isiklikku bioloogilist lõhna. Need pigem segunevad sellega ning annavad edasi õige signaali ikkagi. Inimese isiklik lõhnataju tunneb ära õige. Aga inimese isiklik lõhnataju on pea peale keeratud hormoonravimite võtmise ajal.

Lisaks ei süüdista ma siin arste ega üldse kedagi. Kui pillidega tehtud katsed on andnud selliseid tulemusi ja kõrvaltoimed on teada, siis nad teavad, miks nad neid välja kirjutavad. Lihtsalt mulle isiklikult väga ei istu, et neid ülimalt kergesti kirjutatakse välja, kuna nende algne eesmärk oli siiski rasedusest hoidumine. Muidu võiks ju käia normaalne tsükkel lihtsalt minu meelest. Aga mulle (ja olen kuulnud, et ka teistele) kirjutati hoopis muudel põhjustel, mis on ka arusaadav, sest pillid sisaldasid sellist kõrvaltoimet nagu ovulatsiooni peatamine (mis siis peaks teoorias vähendama menstruatsioonivalu). Lihtsalt minu kehale ei sobinud just need mõned teised kõrvaltoimed (suurenenud tromboosirisk, feromoonide tuvastamise muutumine).

Ma ei oska anda soovitusi, kas hoiduda pillidest või ei. Mõnda aitavad need kindlasti väga. Kuid minu kogemused nendega ei olnud kahjuks nii head. Määrimised, verejooksud, valusad päevad, pearinglused, atakid, nägemis- ja kõnehäired ning elus vale valiku langetamine - tänan ei. Õnneks mul kõik normaliseerus pillide lõpetamisel. Ning õnneks hakkas mind HLA (MHC) huvitama tänu sellisele kogemusele.






neljapäev, 1. märts 2018

Rasedusega saabunud uued kehalised sümptomid

Ma teadsin, et keha muutub rasedusega, aga mina ootasin pigem imelikke isusid ning lõhnataju muutust. Teadsin ka, et rasedad on väga närvilised ja kergesti ärrituvad. Ehk ootasin ma raseduselt rohkemat, aga kui mõtlema hakkan, on päris põnevad sümptomid mul, milleks ma ei osanud valmistuda.



Ajupuudulikkus, häiritud tähelepanu, unustamine - need sümptomid häirivad mind kõige rohkem ja on ka kõige rohkem märgata, kuna pean tegelema kooliasjadega. Kui varasem mina oleksin teadnud hoobilt vastuseid küsitava õpitud teema kohta, siis praegu pean ma mõtlema mitu korda, mida küsiti. Muidugi esineb see ka muudes valdkondades. Mälu on küllaltki kehva, aju kasutada eriti ei saa. Midagi planeerida pole mõtet proovidagi. Kui ma sõnastan imelikke lauseid või teen imelikke vigu, siis see on rasedus. Mõnikord on nii häbi ka selle üle. Nüüd vähemalt tean, mis tunne on loll olla ja päris hea tegelikult. Tänu sellele mõistsin ka kui tark ma enne olin. o.O Mida hekki nagu?! Vaatan oma varem analüüsitud tekste või kirjutisi ja olen omg wow. Kahjuks ma ei teadnud, et rasedusega nii lolliks läheb ja seda keegi ei olnud öelnud ka varem. Ja noh, ega ma polekski seda osa endast nii väga tähele pannud, kui ei tegeleks teadusega. Vb mingi aine puudus - ei tea ma seda.

Närviminek - seda teadsin küll, et rasedad on kergemini ärrituvamad. Ja seda esineb minu puhul täiega, kuigi ma ei ela seda suurt välja, lihtsalt ise tunnen. Sellist asja polnud mul mitte kunagi varem, kuna olen alati olnud pigem ratsionaalne inimene. Nüüd reageerib hoopis mingi tundmatu osa minust välistele või sisemistele teguritele (mõtetele) ning selle osa olemasolust minus polnud mul varem aimugi. Mul võib järsku tulla vihatuju. Muidugi püüan ma siis end kontrollida. Näiteks mind ajas närvi, kui üks kotlett pannil ei püsinud koos. Ja siis süüdistasin muidugi ennast, et tegin nõmeda kotleti (samas tulid need nii head). Lisaks ajab mind iga päev närvi see, et mulle mingid võõrad oma riistast pilte saadavad. Kurat, ma olen rase, ma tean, milline see välja näeb!!!
Aga seda närvilisust pole ainult tõeliste põhjuste peale (nt need fcking riistapildid), vaid ka mõne mõtte peale. Meenub mingi värk ja siis olen enda sees närvis. Aga vahel läheb see närvilisus sama kiiresti üle nagu see saabus. Täiega imelik. Vahel ajab närvi mõni asi, mis üldse ei peakski mind kõigutama. Ehk siis varasemat mind pole see tegur sugugi kõigutanud. Näiteks kui mingi auto mu ees pidurdab. Varem oli mul savi, nüüd ajab närvi (ja ka mitte alati). Lisaks ka emotsioonid kõiguvad rohkem ja järsemalt. Inimesed enamasti ajavad mind närvi. Aga samas mõnikord täiega inimesed meeldivad mulle ja tahan nende vastu väga hea olla.

Tapajanu - muidu jõin ma päevas ainult 5 liitrit vett, siis rasedusega vist joon 6-7 liitrit. Jumala haige on see, et korraga ei mahu eriti palju vett makku ja siis peab janus kannatama ja ootama, et uuesti saaks vett sisse kallata. Täiega tahaks mõnikord endale kanüüli külge panna füsioloogilise lahusega. Aga siis "tapajanu" - see tähendab, et mingi hetk tekib mul järsku selline tunne, et kui ma kohe vett ei saa, suren maha. See on täiega häiriv ja ebameeldiv tunne. See tunne esines mul varasema mina puhul ravimi  alustamise/lõpetamise korral. Olen avastanud, et selle vastu aitavad teatud joogid. Kraanivesi ei aita siin mitte essugi. Võin liitri korraga ära juua ja joomise ajal on juba tapajanu tunne. Seega aitas mind alguses jumala hästi see Arctic Sport. Õnneks need on suures pudelis ka. Lisaks aitas Borjomi. Ning kõik muud sellised joogid, kuhu on lisatud midagi sisse. Ämmaemand ütles, et janu on normaalne, aga mis siis lahendus oleks normaalsele tapajanule peale kanüüli? Kuna mul ajusid pole, siis pika aja peale avastasin, et mul võib ju mineraalainete (eriti magneesiumi) puudus olla. Seega hakkasin magneesiumi võtma ja asi paranes kõvasti.

Isud - see on raseduse parim sümptom. Söömine oli varem minu jaoks maailma vastikuim, igavaim ja nõmedaim tegevus, mida pidi sunniviisiliselt tegema, sest tahad ju elada. Mind varem ajasid kõik magusad asjad öökima ning süüa kõlbas mulle vaid kallist korralikku veiseliha igast peenete salatitega. Nüüd on palju lihtsam, sest mul on normaalse inimese isu! See oli väga hämmastav tunne. Sõin kohe uhkelt šokolaade ja muid toite, mille poole poleks ma varem öökimata suutnud vaadatagi. Sellist imelikke isusid, et tahaks mingeid kipsplaate lakkuda või soolaga maiustusi, pole küll olnud. Pigem see (veidi häiriv), et kui näen midagi isutavat pildilt, siis on kange tahtmine kohe ise ka saada seda. Siis tuleb seda toitu hankida, et rahu majas oleks. Kas see on normaalsetel inimestel ka või? Seepärast nii palju koogivideoid internetis ongi või?
Ülihea on ka see, et mul läks vist muna- ja piimatalumatus ära. Varem oli söömine nii raske, kuna ma pidin asendusi otsima neile toitudele, aga nüüd teen hommikuti omletti ja putru. Varem poleks ma küll endale omletti saanud lubada. Megahea. Ja noh, jogurtid ja värgid ka ju. Super, et neid süüa saan. Kusjuures jumala lahe on sõpradega söömas käies vaadata, et ma suudan sama suure tüki kooki ära süüa kui nemad :D Enne nii ei olnud, sest ma pidin suruma vägisi kooki endale sisse. Muidugi ämmaemand seda eriti heaks ei pidanud, et mul hea isu on, sest võtsin juurde. Imelik, sest mul pole varem seda isu kunagi olnud (kunagi ammu ühe korra oli tänu ühele antidepressandile, mis isu tekitab - seda võtan siiani, aga see mõju kahjuks hajus). Hull magusaisu on ka, aga see magusaisu vähenes täiega, kui magneesiumi hakkasin võtma.

Õpid oma keha armastama - ma näen enda keha kõrvalt, kui proff see on lihtsalt! Nagu wow! Ise kasvatab inimest enda sees, ise ütleb, mida süüa, ise paneb rasva õige koha peale. Näiteks mul läks tagumik jumala suureks - kellele see tore muutus ei meeldiks. Kohe näha, et keha oskab valmistuda. Selles mõttes, et ta teab, et peab kasvatama nüüd ka pisikest inimest minu sees/kõrval ning selleks peab mustadeks päevadeks energiat varuma. Ahjaa, rinnad ka ometi kasvasid. Mitte nagu suureks, aga nüüd on need olemas eelneva puudulikkuse asemel. Leidsin kapist ühed oma vanad rinnahoidjad, mis varem olid suured mulle ja need on parajad. Megaäge! Naised peaksid õnnelikud olema oma keha üle, sest nüüd ma tean, milline õnn on omada rindu. Ma lihtsalt näen, kuidas mu puus muutus selliseks, et oleks parem sünnitada ja kogu keha valmistub last kasvatama. Megawow ja ma olen megatänulik oma kehale!

Külm ja kuum kordamööda - häiriv asi. Panen mingi riide kodus selga, sest on jääkülm olla ja siis varsti on täiega palav ja pean ära võtma. Ja viimasel ajal on sagedamini palav. See on hea, sest varem oli koguaeg külm mul siin kliimas.


Kõrvetised - need olid mul varem enne rasedust ka söömatusest, aga nüüd on need teatud toitude söömise tõttu. Näiteks kui ma putru söön, siis on mul tund aega aega enne kui tekivad kõrvetised. Seega võin ma küll putru süüa, aga pean tunni pärast midagi muud sööma. Lisaks õlised ja rasvased toidud on mu viha (olid varemgi) ning tekitavad kõrvetisi. Sidrunimahl ja šokolaad aitab mul kõrvetiste vastu. Aga noh, ma, paks, ei tohi ju šokolaadi süüa. Ja sidrunimahl annab vaid puhveraega ehk siis poole tunni pärast on kõrvetised tagasi kui ma just midagi ei söö. Õnneks mõnikord pole kõrvetisi.

Kõht kinni - väga häiriv. Kuigi mul terve elu probleeme olnud, et kõht kinni ja lahti. Nüüd on see lihtsalt pikemalt kinni ja tulid hemorroidid ja neist voolab verd. Ämmaemand ütles, et see on normaalne ja nii on paljudel rasedatel. Mis nende vastu konkreetselt aitaks - ma ei tea. Lahtisti jah aitab kõhuhädade vastu, aga hemorroidide - eks näha ole.

Pissihäda - tüütud on kaks asja - öösiti häda pärast ärkamine ning see, et korraga ei tule kogu piss välja (ainult pool või midagi). Ämmaemand ütles, et see on normaalne ja lahendust pole. :( Aga ma istun pidevalt potil kõvasti punnitades, et kogu piss välja saada, sest muidu peaksin 3 min pärast uuesti minema. Eks elan üle siis.

Mure ja soov lapsele pesa teha - jah, see on vist paljudel. Lihtsalt mure, et on KOHE vaja lapsele asju. Üks öö läks uni ära selle pärast ka, aga elus ei saa ju alati KOHE.

Seljavalu - mul on õlavööndis abaluude vahel põletik (mida varem polnud) ja ma ei saa midagi teha sinna. Ma ei saa seetõttu alati paremal küljel magada. Käed ka väga sinna ei ulatu masseerima endal. Ootan juba rõõmuga alaseljavalusid ka, mida kõik lubavad.

Ninakinnisus - see tore asi mulle ei meenunudki kohe. Aga koguaeg on nina tatti täis. Õnneks soolalahust saab lubada ninna lasta! Ilma nuuskamispaberita ei maksa kuskile minna.

Sabakondi valutamine - varem arvasin, et see on rasedana istumisest, aga see on pigem suvaliselt, istumine aitab kaasa. Teen trenni ja liigun - ehk aitab valu parandamisele kaasa. Ma ju pean autos istuma, seistes ei saa roolida, nii et ei tea, mis aitaks. Ma ei hakanud ämmaemandalt isegi küsima selle kohta enam, nagunii ütleb, et see on rasedana normaalne ja lahendust pole.

Ishias - see oli varem ka. Rasedana lihtsalt kohe alguses suurenes nii et kummardada oli valus. Nii tore noh.

See oli kõik, mis siis praegu meenus mu vaid ligi 7-kuuse rasedusperioodi peale. Kindlasti tuleb midagi veel. Öeldud on mulle ka, et ärgu ma muretsegu, kuna läheb hullemaks veel. Aga õnneks mul pole praegu aju töökorras muretsemiseks - see on positiivne osa! Kahjuks pean ma kooliasju tegema with no brain ja see on päris raske.


NB! Postitus on kirjutatud kõnekeeles väljendamaks tooreid rasedusega seotud tujusid. Kui on midagi arusaamatu selle kõneviisi tõttu, küsida üle. 🙂