"Hobune on ettearvamatu (loll) loom, kes teeb seda, mida kuri kiskja, see va inimene, tema seljas käsib." - Ma absoluutselt ei saa sellise väitega nõustuda. Esiteks juba sellega, et see üldistab kõiki hobuseid. Ma võtan hobust kui omaette isiksusena. Ja samamoodi kui ettearvamatud on minu sõbrad, sugulased või suvalised inimesed tänaval, on ka hobused. Nad on isiksused, ainult teisest liigist. Tundes näiteks oma hobust, ollakse ju sõbrad ning teatakse, kuidas annab ta kapju, mida ta teeb, kui maha hakkad tulema jne. Võib-olla ei tea sa, mida su hobune teeb täiesti uues situatsioonis, kuid seda esiteks annab ette ennustada hobuse iseloomu põhjal ja teiseks ei tea sa ju sama palju, mida teine inimeseliigist tegelane võib uues situatsioonis teha.
"Hobusele tegelikult ei meeldi hüpata, ta teeb lihtsalt, mida inimene käsib." - Inimene, kes selliseid lauseid esitab, arvatavasti ei tunne loodust ja hobuseliiki. Hobune on loom, kelle põhieesmärk elus ongi liikuda. Kui ta elab metsas või kuskil, siis ilmselgelt seal ta ka hüppab, sest liigub ta nagunii parema toidu otsingutel ringi. Hobuse jaoks miljon korda hullem oleks mitteliikumine ja mittehüppamine. Samas tuleb arvestada sellega, et kõikidele hobustele ei meeldigi hüpata, mõnele meeldib üldse vankrit vedada, mõnele galoppi joosta jne. Kunagi lugesin, et oli tehtud katse, et kas hobused jooksevad läbi pikema tee, või lähevad läbi lühemat teed, kus on mõned takistused ja vajalik hüpata. Suurem osa läks vist sealt, kui ma õigesti mäletan, kus ei olnud vaja hüpata. See on loogiline, sest takistusi ei meeldi kõigile hobustele hüpata, kuid liikuda meeldib neile nagunii. Kuid vaadates, kuidas hobune hüppab, saab aru, kas talle meeldib. Näiteks, kui ma olen Komale vabahüpped pannud, siis tuleb tal endal hasart sisse ja hüppab rõõmsalt üle mitu korda nii et hoia ja keela. See meenutab mind lapsena, kui ma ka jooksin igal pool ringi ja aina otsisin, kust üle hüpata. Ükskord Koma hüppas isegi mingist takjahunnikust üle. Ühte teist hobust tean ma ka ühest teisest tallist, kes meelega proovib üle hüpata asjadest. Samas on hobuseid, kes ei soovi üldse üle minna. Neid tuleb mõista, ju neil on motivatsioonipuudus, tasakaaluprobleemid või mida iganes.
"Hobune lööb, kui taha minna." - See lause oli Eestis varem üsna levinud. Esiteks, hobune peab olema õpetatud inimest nii palju hindama ja temast lugu pidama, et ta ei löö ühegi jalaga eest või tagant inimest. Uut hobust ostes ongi hea vaadata, kui palju saad teda tagant katsuda ja kui rahul ta sellega on ja kuidas kardab. Kui hobune ei karda inimest ega midagi, siis ei ole tal põhjust ka löömiseks. Muidugi, kui selja taha vehkima ja hirmutama minna, siis võib lüüa. Lisaks ka, kui uut hobust ei tunne, ei maksa ka ronida selja taha talle, sest ta ei näe sind. Kuid siin saab tuua paralleele koeraga. Su oma koer ju ka sind hammustada ei või, aga võõrast koera ei tunne. Ettevaatlik võib ikka olla, sest hobune on suur ja mõnikord võib kogemata midagi teha.
"Hobusel on mingi rõve metall suus." - Jah, alguses olegi see asi hirmutav ja jube, aga kõigega harjub ja pärast tuleb hobusel selle metalliga võib-olla midagi head meelde. Koma laseb alati rõõmsalt valjad pähe panna. Pealegi ei ole hobune midagi nii nõrk, et see asi suus teda tapaks. Olgu, ma ei räägi nendest imelikest piinameetoditest, mida mõni tarvitab, mingi rollkur jne. Tavaline sobiv suuline hobuse suus ei tee midagi halba. Nagu inimeselgi riided seljas, kui on mugavad, on hea. Lisaks ka sellega seoses, hobusel on väga suva, et talle ka riided selga pannakse. Kui ta neid ei karda, saab panna talle kostüümi selga küll. See ei ole ka hobuse piinamine ilmselgelt. Tekke pannakse ju koguaeg hobustele, samuti putukamaske, kõrvadele maske jnejne. Nii et kui ma näiteks ükssarviku sarve hobusele otsaette panen või tiivad selga, ei tähenda see, et ma teda piinan.
Muidugi peab olema hobustega range, aga mitte kuri. Hobust ei maksa kunagi asjatult taguda, sellel pole üldse mõtet. Näiteks kui ta kaitsmete esmakordsel pealepanemisel jalgadega vehib, ei tähenda see seda, et ta sind lüüa tahaks või lollitab või kaitsmeid ei taha. Ta lihtsalt EI TEA, et ta peab jalgu paigal hoidma, kui varem on jalgade katsumine tähendanud hoopis kapjade puhastamist ja tahab sulle abiks olla jalgu tõstes, sest seda ta on õppinud. Nii et tuleb talle lihtsalt rahulikult seletada, et hoia end paigal. Enamasti näiteks, kui hobust kordetada võõras kohas ja ta kuskile kisub, siis ta mitte ei lollita vms, vaid ju tal on seal midagi hirmsat või peab ringi vahtima. Seetõttu oleks lihtsam alustada hobusele ümbruskonna tutvustamist, nö kollitreeningut. Hobune ei karda kunagi, kui selleks põhjust ei ole. Kui ta on harjunud autode, kasside, muru, helidega, siis on hobune ohutu ja minnes kuskile, kus on sarnased asjad, tunneb ta seal ka ennast hästi ja on inimese jaoks ohutu, sest ei kipu põgenema või käsklusi mitte kuulama. Hobune on lihtsalt inimesest erinev, sest ta ei tea, mida uus hirmus asi teha võib talle, kuid kui ta teab, et see ei tee midagi, siis pole tal põhjust ka seda karta.
Lisaks, kõige alus peab olema see, et hobune hindab inimest. Tavaliselt nii see on ja kui ta vehib või end halvasti tunneb, siis ongi põhjus selles, et midagi häirib teda. Inimene on tema jaoks nagunii tähtis ja talle meeldib inimest kuulata ja temaga koostööd teha. See ei tähenda, et ta inimese piire ei tunnetaks või mingeid nippe ära ei õpiks, kuidas rohkem maiust saada jne. Hobust saab võrrelda lapsega, kes on piisavalt tark, et teada, millal inimene kardab või millal ta midagi muud teeb, nagu ka laps teab, millal on õige aeg vanematelt raha küsida, et seda kindlasti saada. Kui hobune näeb, et saab pähe istuda inimesele mingi asjaga, siis seda ta ka teeb, kuid siinkohal tulebki mängu karmus ja konkreetsus, mida ma ise pean veel õppima, aga mul tuleb juba paremini välja. Kui inimene midagi nõuab, tuleb seda käsku täita, sest see ongi hobuse austus inimese vastu, ning inimene on piisavalt tark, et teada, millal hobuselt midagi nõuda, et hobusele tegevus oleks meeldiv ja mugav.
Üks asi ka see, mida vist paljud ei tea ja ei oska arvestada ja mida ma juba enne kordasin, on see, et hobune on omaette isiksus. Võõras hobune äkki ongi õppinud halvad kombed, et hammustab või miskit, samas, kui mõni teine võõras hobune jookseb iga inimese juurde, keda ta näeb, sest armastab inimese seltsi. Nii et hobustega tegelevad inimesed teavad kindlasti, et võõrast hobust ise käsutama ja kamandama hakata ei tohi, vaid vastavalt selle talli reeglitele või hobuseomaniku korraldusele. Kui hobune pole stekiga harjunud, siis treilerisse ei saa teda stekki vibutades. Muidugi inimestel on mitu õpetamissuunda hobuste puhul ja üks ongi hirmuvõtete kasutamine. Et kui hobune teeb, mis vaja, pole tal enam hirmus. Nt läheb treilerisse, siis ei vehita enam stekiga. Ma isiklikult sellist meetodit ei kasuta, sest kui ma ennast hobuse asemel panen, siis ma tunnen, et ma ei saa aru, mida mingi kitsas jube treiler minust tahab ja miks mind sellega hirmutatakse ka veel. Mulle meeldiks, kui mu kallis sõber inimene annaks mulle maiustust ja tutvustaks mind sellega. Kuid samas ei tohi unustada seda, et kui hobune tõesti hakkab hoopis inimesele pähe astuma, siis tuleb ikkagi karm olla. Inimene on piisavalt tark, et teada, et ta peab end hobusest olulisemal kohal hoidma nagu lapsevanem lapsega.
Lisaks üks väike asi, mille peale ma ise mõtlesin. Hobune käib inimesel järel ja teeb hea meelega, mida inimene palub, sest talle sobib. Ka mulle meeldiks, kui keegi mu eest otsustaks ja ka lapsed teevad, mis emme ütleb.