Ma vaatan nüüd, et kolisin just aasta tagasi, augustis, oma eelmise paneelmaja korterisse. Ilmselgelt teadsime, et meil on vaja oma elukoht osta ja seda juba AMMU. Palju olen elanud üüripindadel, ühelt omanikult isegi petta saanud, ning ei ole see minu jaoks. Mul on vaja tunda end turvaliselt - kus mina võin teha, mis mulle sobib. Mitte nii, et pidev kontakt üürikorteri omanikuga ning tunne nagu hotellis, kus pole koristusteenust.
Vaade mu aknast |
Eelmise üürikorteri tegime ilusaks - remonti oma raha eest, korter enam ei haise ning nüüd saavad omanikud rohkem küsida, nii et see oli win-win. Ometi oli vaja OMA kodu! Ja me vaikselt otsisime juba ammu, vahel kvs surfates, muidugi Tallinnasse, ega me saatuse keerdkäike ette aimanud, aga eks jumal teabki paremini! 🙏
Beebi jahedas koridoris ootamas õueminekut ja Carmen ka |
Uisapäisa tegutseja nagu ma olen, otsustasin keset kandideerimisperioodi end arsti panna. Ja ootamatult sain sisse! Ja sellest hetkest, kui võtsin vastu otsuse arstiks õppida, sai sellest mu prioriteet elus. Nii et korter vaja leida Tartusse!
12. juuli sain ma teada kindlalt, et olen sisse saanud arstiteaduskonda 💞, seega sellest hetkest algasid otsingud - kodu otsingud Tartusse. Eks oli jumalal vaja meid tagant utsitada - tahame ju oma kodu ning aegkriitiline on see leida. Teada fakt on ka, et vähemalt kuueks aastaks jään ma Tartu (õppe kestvus), nii et milleks jälle hankida endale üürikorter, mis jalge alt iga hetk kaduda võib.
Beebi meie uues kodus |
Surfasime selle kv läbi. Ega raha me üle 80 tuhande ei saaks, kui sedagi ning mis te arvate, et praegusel turul on lihtne sellise raha eest midagi leida? Õnneks me pole üldse luksuslikud - vaja vaid, et oleks enam-vähem soe tuba ja peller 😆. Mida eluks muud tahta tegelikult, on ju.
Esimene korter, mida me vaatama läksime, oli Tartust veidi väljas, aga koha peal selgusid vead, mida polnud piltidel - lagi on sisse kukkunud. 😵 Peale selle see oli ÜLENI ämblikuvõrke täis. Lapsele ka ei meeldinud. Me eos mõtlesime, et ostetav objekt võib ju remonti vajada, aga mitte sellist kapitaalset, et ostad neli seina, kus veel eladagi ei saa. See suurendab ju kolimiste arvu, mida tahaks väiksena hoida.
Mu isa kass meie uues kodus |
Aeg jooksis, midagi nagu ei leia, tekkis juba hirm, et vaja see va üüripind leida. 🤮 Nagu nii suur tegevus nagu kolimine ja siis JÄLLE mitte oma elukoht?! Ei tundunud eriti ahvatlev. Käisime üht üüripinda vaatamas Annelinnas - see korter haises ja oli kallis ja hallitas ning ma olin juba teinud otsuse, et haisvat elupaika ma ei taha. Eks Edgar kartis, et üüripinda vaja ja otsis neid, mina ikkagi raiusin rusikat vastu rindu lüües, et kuradi üürikas ma elada ei jaksa - me pidime juba ammu ju omale oma elukoha ostma!
Olin sundinud oma abikaasat kv turult kõike leidma ja ise ühendust võtma (nii tekib ka tal assotsiatsioon) - nii ta viiski meid ühe sada aastat vana puumaja juurde. Maakler ka tuli ja läksime siis sisse.
Esiteks oli ülesviiv trepp viltu nagu Ahhaa keskuse viltune tuba. Ega see eriline probleem tegelikult pole. Jõudsime siis korterisse ja see oli päris ilus. Noh, see näiteks ei haisenud! 😆 Indikaator minu jaoks!
Väga kompaktselt sisustatud 34 ruutmeetrit. Meile isiklikult väga meeldis. Mu isa on ekspert ja andsin info talle edasi. Ma mõtlesin sel hetkel naerulsui, et see on meie uus kodu ja jalutasime selle juurest poodi, sest pidime telkimiseks süüa hankima. Olime koduta too hetk ja elasime seal, kuhu telgi püsti panime.
Kui poes olime, helistas mu isa ja sõimas meid tund aega lammasteks - selles puumajas külmuvat me kohe surnuks. Ja et see 120 aastat vana ja kõik muud miinused, mida ma ümber kirjutama ei hakka. Küsis siis, et kas tõesti midagi normaalset Tartus pole nagu. Pühkisin selleks hetkeks suu sellest korterist puhtaks.
Järgmiseks päevaks oli mu isa avastanud, et tegelikult tõesti midagi normaalset Tartus polegi. Ja et see ikka väga normaalne korter, mis siis, et trepp viltu nagu Ahhaa atraktsioon ning tuul koridoris läbi seina puhub. Need ju tegelikult väikesed mured meie jaoks. Toad ju suht ok.
Mu isa läks hoogu ning tegeles kogu selle korteri uurimisega. Rääkisid Edgariga mingitest puudest ja laudistest. Minu jaoks oli see juba selline jutt, et ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Kaua saab rääkida üht igavat teemat 😆 Küll saab puid osta siit ja siis tuleb vesi siit ja ahjuga on nii ja naa vms.
Ostuprotsess ei ole kiire. Kõigepealt peab pank ütlema, kas saab laenu. Siis tuleb mingi hindaja, aga ka ju mitte kohe ja siis ootad seda hindamisakti. Siis juhtub vist veel midagi, mingi kindlustus vms. Igal juhul on mul meeles, et ma lootsin, et kooliks saab kolitud ja ega suurt muret ei tundnud, kõik tundus loomulik.
Räme on kolimine iseenesest selle otsese tegevusena. Korterite otsimine on tore, aga konkreetselt see, et sa asju kokku paned ühes korteris, on räme öök. Mul oli tunne, et see on nagu sünnitus - piinarikas ega taha lõppeda. Ma ei suutnud muud, kui istuda tugitoolis ja kujutada ette, et ma teen midagi ehk siis pigistada silmad kinni ja oodata, et see õudus läbi saaks. Lihtsalt asju nii palju ja ahastus tuleb peale.
Kolmekordse Tallinna-Tartu vahet sõitmisega (kaks neist järelhaagisega) saime asjad kõik toodud. Ometi! Ja seda sel hetkel, kui mul kool juba alanud oli.
Voodi olime esimesena paika pannud, nii et magada meil oli. Ja noh tunne oli kõik nii loomulik ja vahva. Ometi oma kodu! Asju viies vaatas ka naabri-Valve meid hoolega, nagu ta ka korteriga tutvumise esimesel päeval oli vaadanud. Turvaline! 😄
Igal juhul on protsess olnud tore tagantjärele (aga kolimist konkreetselt ma enam teha ei taha) ja see au läheb enamasti Edgarile, kes on nii asjalik olnud kogu aeg. Ta viitsib mingeid asju tassida, mingitest igavatest puudest ja ahjuküttest rääkida, mis on tõesti omaette teadus ning minu jaoks igavam kui arstiteadus. 🤭
Kui korteris sees olime, siis tahtsime ühte kohta oma riiuli panna ning seetõttu sealt nagid ära võtta, kuid mu esimene reaktsioon oli kohane üürikas elamisele, küsides, kas me tohime. Muidugi tohime! Ei tohi ainult põlema panna ega uputada.
Eks see korteriga tutvumine ja vigade väljatulek võtab ka veidi aega. Dušš ühendus lahti mingi hetk ja vesi lendas maha, aga õnneks saime korda ja eelmine omanik aitas, ta on väga tore! 🙏 Milline õnn! Muud pole probleemiks olnud.
Kirjeldan ka korterit - vist 120 aastat vana, puust, õhksoojuspump, ahi, põrand veits vajunud (selline pisiasi mind ei häiri), väga ILUS, ilus linoleum maas ühes toas, teises toas tavaline vana vineer vist (küsisin Edgarilt, ma ei tea). Ühes toas on dušš, kraanikauss, ahi, köök, elutuba. Teises toas me magamistuba. Carmen pisike magab diivanil. WC on veega ja selles viltuse trepiga külmas kohas, aga WC ruumis on radiaator, nii et ära ei külmu!
Eelmises paneelmaja korteris oli viga, et duši all olles võis järsku sulle 20 kraadi kuumem vesi peale lennata, kui keegi juhtus vetsus vett tõmbama, köögis kraani kasutama või pesumasin oma tööd tegema. Korduvalt kõrvetasin end ära. Enam meie nüüdses korteris seda ohtlikku piina pole. Samuti eelmises korteris sai sageli särtsu kraanikausist, sest seal kõrval oleval pliidil polnud maandust. See oli päris rõve ja ilmselgelt ohtlik. Oma praegusesse koju kolides oli mul tekkinud Pavlovi refleks - hirm kraanikausi juures. Õnneks siin ei saa sellist särtsu.
Carmenist rääkides, siis lapse taju on ka üks olulisimaid indikaatoreid. Carmen on õnnelik selle koha üle, algusest peale olnud. Saab aru, et meie kodu, enam mitte Mustamäe kodu.
Korteri pidime nagunii ostma! Ja ega meil ei olnud konkreetselt vahet, millisesse Eesti otsa see tuleb, vaid see vajadus sõltub ikkagi oma elust. Ja kui elu on tihedalt seotud ülikooliga, siis ülikoolilinna see elukoht hankida ka tuleb.
Igal juhul on meie unistus täitunud! Imeline kodu! Nii õnnelikud oleme!