Susan Wiggs on üks mu lemmikkirjanikest põhjusel, et ma tean, et ta romaanides ei ole hirmsaid asju (eriti, sest eks mingeid ikka ole) ning trigger warning ei pea peal olema, ma ju ikkagi hella hingega!
Äärmiselt huvitav on kokkusattumus (nagu isegi saatus, haha), et mulle satub alati just selline Susan Wiggsi romaan, mis minu enda eluga täpselt sel hetkel kokku käib!
Nii juhtus ka romaaniga "Lindprii"! Nagu ikka, ei lugenud ma raamatu sisu kohta ka tagakaanelt midagi, et jätta endale kõik raamatus juhtuv mõnusaks naudinguks.
Spoilerid!!!
Ma suht uhke enda üle, et suudan tegelaste motiivid juba esimesel silmapilgul läbi näha, sest seda mõnusam on, kui jutustuse progresseerudes tegelased osutuvadki selliseks nagu nad mulle tundusid. Ei olegi ainult nii, et hea näitleja filmis võtab oma mängitava karakteri energia, et sa tajud, millised on ta motiivid. Sama on ka raamatus!
Peategelane Leah Mundy on ARST! ♥️ Näete nüüd, kus siin minu eluga paralleel tuleb. Seega esineb ka raamatus huvitavaid arstipraksise kirjeldusi. Neid oleks võinud isegi veel olla, aga ma pole ka kõigi praktiliste tegevuste täpsuses kindel, küll kunagi õpin kõike.
Dr Mundy hoolimata oma tugevast empaatiast, arstimoraalist ja heasüdamlikkusest, on lõiganud end ära inimestega sügavamast suhtlusest. Mu psühholoog, kes kõigile pervasiivsuse diagnoosib, ütleks kohe, et dr Mundy on ka Asperger, milles ma ise sügavalt kahtlen. Iga introvertne ühiskonna tagurlikest normidest innovaatilisem isik ei ole kohe Asperger. Leah Mundy on nii pikalt olnud teaduses, tehes seetõttu suhtlemises kohati selliseid vigu, et on inimestega liialt otsekohene, sel viisil neid kogemata solvates (jaajaa, juba jälle tean, et mu psühholoog karjataks, et näe konkreetne Asperger!!).
Leah on sel põhjusel tundnud, et ta on autsaider, üksi, südame lukustanud. Ta saab inimestega hästi läbi, aga teeb "meeste tööd" (romaanis olev aeg on üleeelmise sajandi lõpp, mingi 1880 vms see oligi). Too aeg vaadati viltu, kui sa olid naine ja naise kohta liiga tark ja asjalik.
Leah hakkas arstiks, kuna ta isa, kes minu hinnangul oli halb isa, sundis teda sel põhjusel, et isa arvates Leah endale eluski normaalset rikast meest ei leiaks. Leah on tark, innovaatiline, arstiamet sobib talle valatult. Tema isa oli samuti arst, aga hoopistükkis šarlatan, kes inimesed sõltlaseks muutis raha saamise eesmärgil (krt see karakter meenutab mu psühholoogi). Loogiline, et mõnikord läksid inimesed sellise šarlatani peale närvi ja nii olid Leah ja ta isa mitmeid kordi kodu vahetanud kuni jäid paikseks Whidbey saarele. Raamatu autori lemmikpaik tõenäoliselt, ilus ka, selline eestimaine kliima ja loodus seal.
Leah ellu ilmub ühel päeval relvaga teda ähvardama lindprii Jackson Underhill. Tüüp viib ta oma lagunenud laeva peale relv oimukohal, kuna seal on tüübi abikaasa Carrie, kes voodis haigena lebab. Oh jumal, juba sellest hetkest hakkasin mina Carriet vihkama...
Olgu see Carrie nii ilus kui soovib ja nii väliselt särav kui soovib, aga miski temas hõõrus mulle tugevalt vastukarva. Ta tundus salalik ja ebameeldiv oma välise sõbraliku fassaadi all.
Järgnevad veelgi spoilerid!!!!
Carrie oli kolmandat kuud rase. Leah ravis Carrie terveks, kuid naine kaotas lapse. Mis isegi on hea, sest Carrie ei oleks eluski võimeline teise elusolendi eest hoolitsema. Siis sai Leah aru, et Carrie on narkomaan ning algas narkoravi. Jaah... Leah tegi oma patsiendile palju head. Jackson, see mees, hoolis oma nõmedast Carriest, kes juba alguses tundus Leahd mitte sallivat, kuigi ta seda välja ei näidanud.
Kui pärast narkootikumist võõrutamist Carrie korraks paranes, tuli ta imekombel Leahd tänama ning oma võõrutuskarjete ajal hüütud koledate sõnade pärast vabandama. Ma imestasin selle üle, kuna mulle tundus see kuri peen tüdruk liiga vastik selleks, et oma käitumist mõista, aga noh... Viisakusreeglid olid too aeg hinnas.
Nii kui ta paranenud oli, põgenes Carrie rikka mehega ja jättis oma kleepeka Jacksoni maha. Jackson ja Carrie polnudki tegelikult kaua koos olnud (mu meelest polnudki nad koos-koos olnud), neil oli olnud vaid ühine oluline minevik, mistõttu Jackson (orvuna) oli pähe võtnud, et tema missioon on Carriet kaitsta. Jacksonil ju traumad, mis ta selliseks muutsid.
Jacksonil ja dr Mundil oli kuidagi väga hea klapp suhtlemises - Leah tahtis inimesi aidata, kuid tegi seda mõnikord liiga järsult. Jackson päästis ta hädast mitmeid kordi, õpetades Leahle sellega ka seda, et kõik inimesed ei näe meditsiini, nad ei saa sellest arugi. Nad tahavad mingit teistmoodi hoolimist või mõtlevad ainult iseenda heaolule.
Näiteks üks lihunik oli müünud kogemata ussitanud liha, mille tõttu üks perekond kõhuussid sai. Leah pahandas lihunikuga kõigi linlaste ees, et lihas ON ussid sees. Lihunik aga, hoolides väga oma äri mitte põhja langemisest, tegi hoopis Leahd maha. Ilmus Jackson, kes ütles lihunikule, et võtku ise amps enda singist siis. Lihunik keeldus, olukord rahunes, kuid Jackson tegi Leahle selgeks, et lihunik kategooriliselt eitas oma solgitud singi olemasolu, kuna ta äri sõltus sellest. Leah nii suuremeelselt tundis suuri süümekaid, ja heastas kõik täielikult, isegi rohkem kui ta minu meelest pidanud oleks, kuna ta tegi nii palju tema heaks.
Carrie muide, see loll läks esialgu põlema selle mehe Adam Armstrongi laeva peal, kellega ta põgenes, sest va eit oli püromaan.
Algul arvati, et Carrie sai ka surma. Siis olid kohad, kus keegi ütles, et Carrie oli nii õrna hingega ja ma mõtlesin, et mida pekki... See inimene polnud isegi hingega. Ainult manipulatiivne narkomaan, mõtlesin mina isiklikult.
Jackson ja dr Mundy tundsid üksteise suhtes tugevat külgetõmmet ja püüdsid oma suhet tagasi hoida, aga ega armastust varjata ei saa. Samal ajal ajas Jacksonit taga marssal, Carrie tuli tegi veel suurema pahanduse ja juhtus sekeldusi.
Jackson oli enda meelest küll rumal (tore, kui inimene teab oma vooruseid ning vigu), kuid tegelikult oli ta äärmiselt hea suhtleja, tegelikult isegi päris heasüdamlik ning näha oli ka empaatia inimeste vastu, hoolimine. Hoolimata oma äärmiselt kohutavast lapsepõlvest. Kui tema emast kirjutas, mõtlesin küll, et täitsa perse, kuidas sellised psühhopaadid eksisteerida saavad. Carrie mu meelest ajas Jacksoni pahale teele.
Siinkohal ma siis lõpetan lootuses, et lähete võtate endale ka selle "Lindprii", et koos edasi arutada!
Mõnus õhtune romaan, mida on hea rahulik lugeda, aeg-ajalt saab naerda ning õnnelikud kohad on seal need, mis enesetunnet parandavad. Soovitan!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar