Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

esmaspäev, 27. november 2017

Mis on madal enesehinnang ja miks see mul on?

Ma avastasin, et kui kirjutasin oma sotsiaalärevusest, rääkisin ajakirjanikule depressioonist, siis hakkas parem! No võib-olla on asi hoopis selles, et julgesin neist asjust rääkida alles perioodil, kui mul ongi paremaks läinud ja olen suuresti paranemise teel. Aga võib-olla ka see, et julgesin lõpuks suu avada neil teemadel ja need enda sees veelgi rohkem läbi seedida.



Nii et äkki hakkab parem, kui räägin madalast enesehinnangust ka. Nii et pühendan seekordse postituse teemale, mis mind põhimõtteliselt terve elu on taga ajanud.

Kui ma loen kasvõi siin blogis oma varasemaid jutte, tajun ma, kui madal on mu enesehinnang olnud neil perioodidel. Vahel tahaks isegi kuidagi kössi tõmbuda ja hakkab ebamugav selle mulle vastu peegeldava madala enesehinnangu peale. Kuigi mulle meeldib oma blogi lugeda mõnikord :D Igatahes kindlasti ka mõni teine inimene, kes on parema tajuga, tunnetab, kui sitt mu enesehinnang on.

Ja see on õudus kuubis tegelikult. Mu miinuseks on ka see, et esimese asjana usun ma inimesestest pigem head. Kui midagi negatiivset tajun, pahandan sisimas endaga, et kuidas ma küll nii mõelda võin. Lisaks teine "miinus" on see, et kuna ma olengi loomu poolest väga empaatiline ja heasoovlik inimene, on mul ääretult raske mõista ebaempaatilisi käitumismotiive. Kui keegi on teinud kellelegi halba, on mul nii raske seda uskuda, sest ma ise ei teeks nii. Ja ma tean ju, et kõik ei ole nagu mina, aga MIKS ta tegi siis nii??? Nagu mis teda ajendab kellelegi halba tegema?

Ja miks see headuse uskumine oluline on? Sest kuna ma usun liiga palju head ega väärtusta ennast, lasen ma endaga käituda halvemini kui ma väärt olen. Kuna minu sinisilmsus on mind pannud lollidesse olukordadesse, halbadesse suhetesse ning inimesed on mind ära kasutanud, siis no seda võiks küll parandada. Aga ei, ma ei hakka inimestest halba uskuma. Usun ikkagi head, lihtsalt võiksin olla enesekindlam, sest enesekindlus tekitab olukorra, kus ma ei lase endale halba teha, sest tajun, et ma ei vääri seda.

Kui ma olen ebakindel, siis ma lasengi endaga halvemini käituda. Lasen halvasti öelda, sest "äkki tal oli õigus" või lasen end jooksutada ja käsutada, sest "ega ma muidu ei olegi midagi väärt". No kindlasti on paljud näinud, kuidas ma olen lasknud end ära kasutada ning lollitada. Olete mõelnud raudselt, et kuidas ma nii totakas olen, et nii luban. Hmm... siin on saladus: ma olen EBAKINDEL! See tähendab, et jah, ma võin teha mõne inimese jaoks ilgelt intelligentse töö ära ainult seepärast, et ma mõtlen, et "ma ei olegi paremat väärt ja nagunii ma võlgnen seda talle". Ehk siis ebakindlad (mitte rumalad) käitumismustrid panevad käituma mind enesealandavalt ja ebaväärikalt.

Nii ma siis olengi läbi elu veerenud sellega, et lasen paljudel endale pähe istuda. Aga no ma ei tea... Aitab.

Räägime kõigepealt, kuidas ära tunda ebakindlat inimest.

  • Ebakindel inimene tundub tihtipeale ülbe või kõrk. Põhjus on maskis, mille inimene endale loob. Teadmata oma tegelikku väärtust, aga arvates, et see on madal, püüab ebakindel inimene paista enesekindel. Seega ta teeb seda teatud situatsioonides üle, mille tagajärjeks on ülbus. Ükski ülbe inimene ei ole tegelikult sisimas enesekindel.
  • Ebakindel inimene võib tihtipeale sattuda (oma peas) konfliktidesse, mis tekivad vääritimõistmisest. Mitte, et ta oleks konfliktne inimene, vaid ta ta tõlgendab asju enda jaoks kõige negatiivsemal (ennastalandaval) viisil. Ehk siis oma peas otsib ebakindel inimene alateadlikult kinnitust oma väärtusetusele. Kui keegi ütleb mõne lause, mida saab mitmeti mõista, kujutab ebakindel inimene ette, et see öeldi tema mõnitamiseks/alandamiseks vms. Ja kuna need laused on nii igapäevased, koguneb ebakindla inimese sisse järjest rohkem ebakindlaid "tõestusi" tema väärtusetusest, mis panevad teda veelgi ülbemalt käituma. Nõiaring.
    • näiteks on see, et kui ebakindla inimese kohta tunda siirast huvi, nt: "kuidas sa viitsid pikemat teed koju kõndida?", võib ebakindel inimene tõlgendada seda kui "mis mõttes sa nii loll oled, et pikemat teed mööda koju kõnnid." Ehk siis küsimuse asemel kuuleb ebakindel inimene etteheidet/mõnitust/alandust.
  • Tihtipeale puudub ebakindlal inimesel julgus luua silmsidet või inimestele otsa vaadata või üldse seltskonnas kaasa rääkida. Sageli tõlgendatakse seda ülbuseks/kõrkuseks/vastikuseks vms, kuid tegelikkuses on ebakindlal inimesel hirm, et kui ta rääkima hakkab, siis kõik vaatavad teda imelikult/peavad teda imelikuks või muusugune hirm. Ebakindel inimene kardab, et kui ta räägib, põhjustab ta endale sellega rumalaid olukordi, kus kõik saavad olla tunnistajaks tema rumalusele. Seega on ta pigem seltskonnas tagasihoidlik, ei julge kontakti luua.
  • Kui keegi juhtub ebakindla inimesega seltskonnas rääkima minema, võib ebakindel inimene olla napisõnaline, paista hajevil või mitte eriti kaasa rääkida. Põhjus on jälle nagu eelnev. Ebakindel inimene analüüsib liigselt oma käitumist ning kardab, et teda peetakse rumalaks vms. Lisaks teine põhjus on see, et ebakindel inimene üritab paista enesekindel.
  • Ebakindel inimene omab teatud maski. Ta arvatavasti ilmselgelt teab, et enesekindlad inimesed löövad elus läbi. Seega võib ta osata näidelda. Ta näitleb enesekindlust: naerab siis kui teised naeravad, räägib õige koha peal ka mõne nalja või järgib teisi. Kartes teha midagi valesti või teistmoodi, ta kopeerib teisi päris palju. Kuid see mõjub. Tihtipeale inimesed ei märkagi niimoodi peituvat ebakindlust. Ebakindel inimene võibki näidelda ka seetõttu, et arvab, et tema pärisisiksus ei meeldi kellelegi, kuigi ta võib olla väga siiras, armas ja tore inimene tegelikkuses.
  • Ebakindel inimene võib ärrituda teiste peale, võttes teiste inimeste tegusid väga isiklikult. Kuna ta arvab, et keegi mõtleb või tahab talle halba, võib ta sellega sisemist viha tekitada ning selles inimeses näha rohkem halba kui vaja ning selle abil vihata ennast rohkem.
    • Lihtne näide: ebakindel inimene kutsub külalisi. Kui külalised jäävad kõik päris palju hiljaks, arvab ebakindel inimene, et "see on seetõttu, et nad ei taha minuga eriti aega veeta, seepärast tulevad hiljem! Ma olengi nõme!". Tegelik põhjus on ilmselgelt nende inimeste isiklik põhjus. Hiljem võib ebakindla inimese suhtumine neisse inimestesse olla negatiivsem, sest "nad nagunii ei hinda mind, seepärast, et ei taha külla tulla mulle. Nii et eks ma siis käitun vastavalt."
  • Ebakindel inimene peab teiste inimeste arvamusi enda omast kõrgemaks. Ükskõik mida keegi teine ütleb, arvab ta, et see on tähtsam kui tema arvamus.

Mul on olnud neid osasid olukordi. Ja kuna ma tean, millised on ebakindlad inimesed, on neid lihtne ära tunda. On ka väga kindlad indikaatorid ebakindlate inimeste äratundmiseks. Enamasti on selleks siis ülbus, (näiline) enesekesksus, pessimistlikkus.

Nii ja nüüd jõuan oma jutuga ka sinnamaani, et väga üllatav on see, et väga paljud inimesed ei suuda tajuda minu suurt sisemist ebakindlust. Ma ei tea, kas olla selle üle õnnelik või mitte (sest ilmselgelt olen ma seda varjata püüdnud). Võib-olla see ei olegi nii oluline. Oluline on tegelikult see, et mulle endale põhjustab ju enesekindluse puudumine kõige rohkem kannatusi.

Näiteks kõige hullem on see, et põhimõtteliselt terve elu pidasin ma kõikide inimeste arvamust enda omast tähtsamaks. Ma ei tea, miks, sest ei andnud sellele isegi mõtet. Kui keegi ütles, et tahab üht, aga ma tahtsin sisimas teist, andsin ma kohe teisele inimesele voli, sest noh, tema ju ütles nii. Või kui küsisin nõu, siis pidasin enda arvamust hoopis madalamaks, kuigi võisin ise selles teemas rohkem teadlik olla. See on väga häiriv ja kahjuks on see minu puhul ka ääretult automaatne protsess. Mul on raske saada kinni taolises situatsioonis olles sellest alateadlikust mõttest, et teise inimese juttu enda omast tähtsamaks pean. See muidugi meelitab ligi igast psühhosid ja selliseid, kellel on lihtne minuga nii ju manipuleerida, sest nad märkavad, et pean nende juttu olulisemaks endast. Siiani on nii, et kui arutlen teistega midagi, kipun kuldse tõena võtma nende juttu automaatselt. See on väga häiriv. Lisaks nõuab lisamõtlemisaega see, kui hakkaksin läbi mõtlema, et miks ma pean nende juttu olulisemaks. Nüüd ma olen jõudnud ka tõeni, et teised inimesed ajavad sageli pläma suust välja. Nad ei pruugi hiljem oma pläma isegi mäletada, aga mina va loll, olen võtnud nende pläma rohkem tõepähe kui enda isiklikku teadmist. Ja sageli ongi olnud, kus käitun teise inimese jutu järgi (võib-olla ka käitun alateadlikult) ning hiljem selgub, et teine inimene ei mäletagi, et sellist nõu oleks mulle andnud. Lolli olukorda jään mina ikkagi ju. Ja no siin saan süüdistada ainult oma ajumustreid, mis automaatselt peavad teisi minust paremaks.

Ja tõesti, ma peangi teisi endast paremaks. Küll on kõik ilusamad, küll on kõik paremad, toredamad ja mida iganes. Ma ei ole suutnud leppida sellega, et mina olen mina. Ma olen nagu tahtnud olla ka nagu nemad! Ilus, lahe ja tark! Sest iseennast ei pea ma kellekski.

Muidugi kaasnevad enesekindluse puudusega ka sellised "tavalised" probleemid, nagu enda koledaks pidamine ja enda idioodiks tembeldamine. Aga kust need siis tulevad?

Ilust olen ma juba rääkinud. Kui ma kasvan üles keskkonnas, kus mitte keegi mitte kunagi ei ütle mulle, et ma olen ilus, siis 1) noorele on tagasiside meeletult oluline, sellest kujunebki tema maailm, 2) nii arenevadki mu ajuühendused, kui keegi kordab mulle, et ma olen kole. Nagu te teate, olin ma noorena suht jõle ja no paljud inimesed pidasid targaks seda mulle pidevalt meelde tuletada. Ma küll püüdsin seltskondadest eemale hoida ja värki, aga no ega see ei takistanud inimestel ikka mu järele karjumast, et ma peletis olen. Isegi võõrad inimesed tänaval irvitasid mu üle. Ja kui see toimub noores eas, siis ilmselgelt ei ole võimalik hiljem mõista, et ma olen ilus. Ma olen sellest nüüd ratsionaalselt mõeldes aru saanud, aga me siiski räägime enesehinnangust, mis on automaatne. Mu esmane reaktsioon olukordadele on ikka see, nagu ma oleks jõle peletis. Saate ehk pihta? Kui ma soovin seda muuta, nõuab see väga pidevat teadlikku enda analüüsimist ja mõttemustrite tugevat jälgimist. Automaatne rada on ju mitmete aastate jooksul kinnistunud ja organismile kõige "turvalisem", seega on ilmselge, et ma käitun nagu ma peaksin olema kole ja kohe-kohe saama vastavat tagasisidet.

Lolliks pidamine algas mul hoopis sellega, et mul ei vedanud oma blondide juuste ja "ülbe" olekuga samal ajal, kui järsku mu välimus otsustas kannapöörde teha ja ilusaks muutuda. Enamik inimesi pidas seda mu olekut, et ma olen loll blondiin. Mis siis, et ülikoolis ja mida kõike veel, mis lolli inimesega kokku ei lähe. Heiterid ütlevad muidugi oma lemmiklauset, et "haritus ja haridus ei ole samad", aga no väga ausalt, mul on seda elukooli ka ikka, kui see haritust tähendab. Igatahes, sel teemal ei kavatse ma mitte argumenteerida, sest see polegi oluline, ehk olengi teatud situatsioonides rumal; vaid panna teid mõistma, et oli periood, kus ma olin niivõrd tagasihoidlik ja ülbe hoiakuga (oma ebakindluse tõttu), et paistsin mingi räige loll bitch. Oh, siin mulle meenus ka see - ma räigelt hoolitsesin mingi aeg oma välimuse eest, sest kartsin ju, et ma muidu peletis. Meikisin end igapäevaselt, kandsin ilusaid riideid, rinnahoidjaid, olin üldse väga hoolitsetud ja kena, aga tegin seda kõike üle ja mitte vastavalt enda sisemisele soovile. Selles mõttes üle, et mul oli loomulikult juba päris hea põhi (no blondid juuksed ilmselgelt ja norm sale keha). Ja no blondid juuksed olid ju KA ebakindluse tõttu, sest ei julgenud oma loomulikke blonde juukseid ära (mustaks) värvida. Lisaks see kena riietus oli ka seetõttu, et ei julgenud mingeid tanksaapaid, kette ja ogasid kanda. Ja no tavaliselt pingutavad välimusega üle just tibid. Aga kuna ma ei olnud tibi, ma lihtsalt olin enda meelest kole ja nägin räigelt vaeva, et natukenegi ühiskonda sulanduda, siis andsin päris halva kombo välja enda kahjuks. Ehk siis nagu näete, ma juba välimuses tegin end selliseks tibiks AINULT ebakindluse tõttu, kuigi sisimas oleksin ma tahtnud hoopis teistsugune paista. Välimusega saab ikka veidi oma sisemust edasi anda. Ja kui mu tegelik sisemus on hoopis midagi muud, aga väljastpoolt olen kena sale blond tsikk, siis no püüa sa midagi muud tõestada. Ja nii mind tihti lolliks nimetatigi, sest esiteks ma ei rääkinud palju, mis oleks võinud vastupidist tõestada ja teiseks ma olin ebakindel oma ütlemistes, mis paistab ka teadmatust esitlevat. Muidugi see kõik nüüd nii must-valge ei olnud, nagu ma siin kirjeldan, aga asja tuum oli midagi säärast. Ja hoolimata sellest, mis on mu tegelik elukogemus, pidasingi ma end lolliks, sest teised ju enesekindlalt käitusid nii, nagu ma oleks loll. Huvitav tegelikult mõelda, mis oleks saanud, kui ma olekski kandnud neid riideid, mida tahan ja juba ammu juuksed mustaks värvinud :D Ma usun, et oleksin tundnud vist väga tugevaid süümepiinu, et teisi "alt vean".

Eelneva jutuga seoses, ilmselgelt öeldi mulle sageli ka mind veidi rohkem tundma õppides seda, et ma olen meeletult tark, arukas jne. Väga sageli kuulsin ka: "alguses arvasin, et sa mingi loll blondiin, aga sa tegelikult nii tark/asjalik/arukas" ja vahel räägiti poolnaljaga, et ma olen see arukas blondiin. Nonii. Neid asju ma ei uskunud kahjuks, sest see ei sobitunud mu ebakindla mõttemustriga. Kui ma olen juba ebakindel inimene, siis me teame, et mulle on jäänud ebakindlad käitumismustrid ja ma usun negatiivseid asju enda kohta. Kui keegi ütleb midagi head, siis see ei sobi mu peas olevatesse mustritesse ning ma ei võta seda omaks. Seega, selleks, et hakata uskuma positiivseid asju, tuleks seda korrutada mingi sada korda rohkem kui negatiivset. Aga me teame ju  praegust maailma – negatiivsemalt öeldakse ikka sagedamini kui positiivsemalt.

Ja kõige hullem teine asi selle ebakindluse juures ongi see, et ma kardan olla mina ise. Ma ei julge olla mina ise, sest ma kardan, et ei meeldi kellelegi nii. Ma ei julge öelda oma arvamust, sest kardan, et see on lollus. Ma ei julge teha neid asju, mida ma teha tahan, sest kardan, et see pole normaalne/sünnis/väärikas vms. Ma kardan öelda inimestele näiteks: "see jutt, mida sa räägid, on mulle juba teada", sest ma kardan näidata välja nagu ta oleks asjatult oma jutu rääkinud. Ma kardan teha inimestele oma nalju. Ja teine kõige hullem asi ebakindluse juures on see, et tegelikkuses kui ma neid asju kardan, siis ma seangi end ebaväärikatesse olukordadesse. Näiteks kuskile, kus keegi surubki kõik mu isiksuse alla, sest "su naljad ongi nii haiged, keegi ei saa neist aru" või "su jutt ongi nii loll, mina olen ikka parem" ning kuna ma surun iseennast alla, algabki sealt depressioon (ehk siis on alanud – ilmselgelt on see üks põhjustest).

Pealegi, väga ebameeldiv minu puhul on ka see, et kui satun mingisse seltskonda, kus midagi pean tegema, siis muutungi käsutatavaks, ebakindlaks, hakkan kogelema. Ma ei suuda enam midagi normaalselt teha.

Lisaks nagu näete, siis panite kindlasti ka mitu erinevat otsa kokku nüüd seoses ühe saatega. Kui inimene on ebakindel, räägib ebalevalt, kokutab, kordab mingeid lauseid hajameelse olekuga järgi, mida talle ette öeldakse, siis saab tõesti inimesest endale sobiva kuvandi. Aga ma usun, et sellest on juba kõik aru saanud, miks minust see kuvand loodi. Seal korrutati mulle ka, et mu naljad on nõmedad, mu jutt koolist on igav jne ehk siis kasutati mu ebakindlust enda kasuks. Muidugi nagu juba vist aru saite, ei julge madala enesehinnanguga inimene õigel ajal ka eitavalt käituda ning oma piire paika panna ehk siis ta ei julge öelda "ei". Töötab üle, teeb asju, mida ei suuda jne.

Õnneks olen ma teel, et parandada seda kõike. Alustasin väikeste asjadega. Juustevärvimine. Jah, irvitage nüüd mu üle, et olin nii loll ega julgenud juukseid värvida, sest teised ütlesid, et "loomulik blond on ju nii ilus!!!". Alustasin näiteks laulmisega. Laulsin teiste ees, sest ma armastan laulda ja ma objektiivselt tean, et mul on kole hääl, aga mis siis. Mulle meeldib. Alustasin millegagi veel ehk. :D

Mul vist ei olegi midagi rohkem lisada. Vähemalt rääkisin nüüd ausalt välja, et pean end koledaks, lollakaks ja mitteväärtuslikuks. Lisaks kõik teised on minu jaoks minust väga palju olulisemad. Kõige halvem :S Või vähemalt pidasin mingil määral seda palju. Vabandan jälle inimeste ees, kellele võisin oma ebakindlustega mingeid kannatusi põhjustada. Eks nüüd saite siis mu saladuse teada. Ja eks ma ikka pingutan, et nüüd teada enda tõelist väärtust.








pühapäev, 19. november 2017

Siis kui mitte midagi ei õnnestu

Tegelikult see tuleb nüüd negatiivne ja hädaldav postitus, aga ma ei saa muud praegu teha.

Kõik algas sellest, et ühes õppeaines oli vaja teha ettekanne. Ei ole midagi erilist, aga ette kanda ma ei oska. Ja ettekandeoskuse mandumine algas sellest, kui bakalaureust lõpetades mul lihtsalt ei vedanud. Aga sellest algas alles mandumine, sest vahepeal ma ikkagi nagu oskasin... Ja enne seda oskasin ka.




Meil oli bakalaureuses mingi harjutamine - harjutas igaüks oma lõputöö kaitsmist. Selleks ajaks muidugi ei pidanud suurt midagi valmis olema, lihtsalt lugesid saalitäie inimeste ees oma poolikuid asju ette ja valmistasid slaidid.

Mina olin esimene juhuse tahtel seal klassi ees ette lugema. Mul oli muidugi midagi paberil kirjas, aga peas ka ikka. Ehk siis olin veel täitsa tip-top ettekandja: rääkisin peast, märksõnad paberil. Ja no selleks ettekandeks ma ei olnud suurt valmistunud, sest mul oli lõputöö alles poolik ning see oligi niisama harjutamine, mis mingit hinnet ega midagi ei anna. Vuristasin siis oma jutu kõik ette, kuhu maani jõudnud olen, ise rõõmus, et nii kaugele jõudnud olen ja varsti lõpetatud. Kandsin ette ära ja siis...

Üks professor tegi mind täie tambiga maha. Kui ma lõpetasin, ta võttis käega peast kinni ja raputas pead demonstratiivselt žestikuleerides, nagu mu ettekanne oleks olnud maailma hullim asi. Siis kõva häälega rääkis ta, kuidas ma küll kõik maha lugesin, kuidas mu teema on üldse nii nõme ja arusaamatu ja mida kõike veel. Ma arvan, et seal oli hästi näha, kuidas mu nägu ära vajus ja ma punastasin. Ma häbenesin mis hirmus. Ja olin ka ebaadekvaatse tagasiside üle meeletult pahane, sest ma ei lugenud maha!

Istusin siis maha, hoides pettumust enda sees, nagu tavaliselt, kui mul kõik halvasti on ja asusin järgmisi kuulama. Aga imekombel ega nad ka "paremad" ei olnud - märksõnad paberil. Ja professor tegi rõõmsalt neid ka maha, ise rõõmsalt lösutades toolil jalg tähtsalt üle põlve ja käed ristis. Aga kui tema enda tudeng esines, siis... see luges kõik maha nii vaikse häälega, et ma vaevu kuulsin ja ohsa - professor ei öelnudki "lugesid kõik maha", vaid ütles meelega natuke halvasti, aga kiitis üldiselt. Nii nõme alandamine minu jaoks! Olgu siis vähemalt kõigi vastu ühesugune. Ise õigustas oma teguviisi ta niimoodi, et "parem, kui teid tehakse siin täie hooga maha, mitte nii, et lähete kaitsma ja siis seal tehakse maha!" Aga ju tal oligi vaja seda teha millegipärast. Ju on see vajalik mõnele tudengile, ma ei tea.

Kuigi kaitsmine nii hull ei olnud küll! Muidugi seal jäin ma jälle ühele inimesele hambusse, et minu lõputöö teema on üks suur ilus roosa mull, mis mitte kunagi ei realiseeru ja seetõttu sain ma ka halvema hinde. Närvis olin ma nagunii. Aga keegi mind seal maha nii küll ei teinud, nagu professor enne öelnud oli! Õnneks!

Ja teate, ma ei teadnudki, et selline mahategemine mind nii palju mõjutanud on. Ma olin alati selline keskmine ettekandja - märksõnad paberil, aga suhtlesin vahetult ka publikuga. Ega mul palju ettekandeid vahepeal ei olnudki ja kui olid, siis kellegi teisega, nii et ma ei rääkinud üksi ja seetõttu ma ka ei teadnud, et mul on tegelikult varjatud trauma. Muidugi ma kuidagi tundsin, et imelikult läheb kõik meelest ära klassi ees, aga ei süvenenud sellesse.

Siis praegusel õppeaastal oli meil üks üksi ettekanne. Ma igaks juhuks kirjutasin kõik jutu endale vihikusse ära ja läksin siis ette kandma. Ja ma järsku ette kandes avastasin, et ma pole enam selline ettekandja nagu varem - nüüd olen ma selline, et kui ma lähen klassi ette, käib mu sees mälupuhastus ning ma ei mäleta enam ööd ega mütsi teemast, millesse ma põhjalikult süvenenud olen ning millest ma olen ettekande teinud. Õnneks olin ma kõik kirja pannud! Ma küll ei arvanud, et mul on vaja kõike maha lugeda, aga millegipärast oli, sest ma unustasin ära isegi, millest ma räägin! Õnneks oli seal ettekande tegemine lihtsalt kohustuslik ja seda eraldi ei hinnatud, nii et sain selle lihtsalt tehtud. Lihtsalt avastasin õudusega pärast ettekannet, et ma ei ole enam hea ettekandja - ma olen kohutavalt kehv oma mälupuhastusega. Võtsin selle teadmiseks ja arvestasin, et järgmine kord on vaja veelgi täpsem (seega ka pikem) tekst kirjutada ette valmis.

Ja siis oli järgmises aines selline asi, et kahe tudengi peale antakse artikkel ja mõlemad peavad valmistama ettekande ja oponeerimise. Ja saatuse iroonial sattusin ma sama artiklit tegema tudengiga, kes on meie kursuse parim ettekandja (ta on seda Saksamaal õppinud normaalselt, erinevalt meist siin meie ülikoolis). Nii et kokku sattusid halvim ja parim ettekandja! Ja kui algab enda ettekande esitamise aeg seminaris, siis võetakse loosi, kumb oponeerib ja kumb ette kannab. Ma ei olnud kunagi oponeerinud, aga see tundus minu jaoks nii lahe, et lootsin täiega oponeerida. Kuna mu kursakaaslane on megahea ettekandja, siis lootis ta nagunii, et saab ise ette kanda ning mul oleks olnud lust tema ettekannet ka oponeerida! Muidugi valmistasin ma ka ettekande ette, aga lootsin, et ma ei pea ette kandma, sest ei oleks tahtnud kõike maha lugeda. Pealegi selles õppeaines oli suur häda see, et kaastudengid HINDASID ka meie ettekandeid! Jube!

Ja häda algas sellega, et mul ei ole korralikult töötavat sülearvutit. Mul on lauaarvuti. Tegin seal kõik valmis, aga häda on ka selles, et mul ei ole printerit. Etteloetava teksti kirjutasin kõik arvutisse, aga keset ööd ei saanud ma enam kuskile printima ka minna. Ja kuna teksti oli seekord meeletult palju, siis ei jaksanud ma seda kõike hakata vihikusse ümber kirjutama ka enam, sest kui mu käsi väsib, ei saa ma oma käekirjast närvilisena ette kandes aru. Kuna ma olin näinud ühes seminaris ühte oponenti oma teksti telefonist vaatamas, tulin ka ise samale ideele - panen faili telefoni ja loen sealt maha! Ei pea ümberkirjutamist tegema või printerivõimalust otsima keset ööd. Mõtlesin, et nagunii on 50/50 šanss, et ma kannan ette, ja oponeerides on mul nagunii enamik peas ning saan telefonist märksõnu vaid vaadata. Artikliga olin ma hästi tutvunud, leidnud selle head ja vead ning muu huvitava, mida seal oponeerides rääkida ning ettekandjalt küsida.

Läksime loengusse ja lootsime siis vastavalt saada, et mina oponeerimist ja mu kursakaaslane ettekandmist. Võtsime loosiga kaardid ja meile sattus sama number. Küsisime siis õppejõult, et kui on sama, oleks aus, et valime siis ise, kumb oponeerib ja kumb ette kannab. Aga ei... Õppejõule nii ei sobinud, et samade kaartide puhul on valik enda oma, vaid tuleb uued kaardid võtta. Võtsime uued ja no meie pettumus oli suur, sest kahjuks sattusin mina ikkagi ette kandma!

Mu kursaõde ei olnud ka valmistunud nii hästi oponeerima, seega ta seal kiiruga vaatas neid asju üle. Ja ma ei olnud valmistunud ette kandma, nii et kuni veel aega oli (teiste ettekannete ajal), lugesin ma mitmeid kordi seda ettekande teksti telefonist üle, et äkki jääb midagi ka pähe.

Siis tuli minu kord üksi ette kandma minna. Ma olin nii närvis! Ja läksin siis sinna ette ja nagu te arvasitegi, mul läks KÕIK meelest. Mul läks meelest, mis artikkel see üldse on, mida ma seal teen ja kes ma ise olen. Mingi mälupuhastus käis. No ei olnud hullu. Hakkasin siis seal kõva häälega seletama kõike maha lugedes slaididelt ja telefonist. Ja teate, kui mu aju ei tööta, siis väga kehv asi on see, et ma võin rääkida, aga mul on tunne, nagu ei räägiks mina. Ma põhimõtteliselt ei saa mitte midagi aru, mida ma räägin või mida ma just ütlesin. Nagu ükskõik, mida ma sealt slaidilt loen, ma unustan kohe ära, kas ma just lugesin sama lause ette või mitte. Mul ei olnud varem ettekannet tehes asi nii hull olnud, aga seekord oli asi kohe eriti hull. Artiklit teadsin ma tegelikkuses hästi, aga seal ees oli tunne, et seda ei räägi seal mina. Vaid ma nagu ei kontrolliks enda teadmisi. Suu lihtsalt käib, aga see, mis sealt suust tuleb, seda ma ei kuule ega tea. Loodetavasti ei lugenud ma ette isiklikke märksõnu nagu "slaid 5" või "järgmisel slaidil video". Väga jube! Ja kuna ma seal ees sain aru, et seekord käis eriti tugev mälupuhastus, siis pidin telefonist suht kõik ette lugema, sest noh... printida ma ei olnud ju kuskil saanud. Ja silme eest ka virvendas. Tekst käis sik-sak ja ma ei saanud aru, kas ma olin millegi juba ära lugenud või ei. Kas ma olin juba sama rida teist korda lugemas või jätsin üldse ühe rea vahele - seda ma aru ei saanud. Ma olin täiesti ära unustanud, mis on järgmisel minu slaidil ja ei teadnud, kus maal ma üldse omadega olen. Ja keset lugemist pidin oma auto ka sõnumiga parkima panema, sest kellaga parkmisaeg sai läbi ja tahvi ma ka saada ei tahtnud. Mingi aeg panin slaide edasi ja minu üllatuseks saabuski siis üks hetk järsku "tänan kuulamast". Ma ei tea, kas mu tekst läks slaididel olevaga kokku või ei, sest ma jee mäletan, mida ma seal rääkisin ja kuidas slaide vahetasin. Paanika reaalselt halvas mu. Ja see, et ma enne üritasin pähe õppida teksti - hahahahahha, ei olnud sellest mingit tolku, kui mul isegi enda nimi meelest läks! :D

Üritasin vaadata ikka teistele otsa ettekande ajal ka, aga seda oli viga teha, sest nii kui ma silmad tekstilt tõstsin, ei teadnud ma sugugi, mida ma olin öelnud. Kuigi ma siiski püüdsin ringi vaadata, olenemata sellest, et hirmsasti kartsin.

Siis tuli kursakaaslane oponeerima ja kuna ta on väga hea esineja, oli ta oponeerimine ka super, mida oli mõnus kuulata. Kahju lihtsalt, et tema ettekanne jäi kuulmata. Muidugi see kontrast oli ka eriti jube, kursuse parim ettekandja ja halvim ettekandja sattusid koos tegema! Küsimuste kord oli käes, lootsin vähemalt küsimustele hästi vastates paista normaalne, sest siis kui mu kursaõde oli ka klassi ees, mälu kuidagi millegipärast taastus. Aga mu kursaõde vastas ise paljudele küsimustele, mis on täiesti arusaadav, sest ta ju tahtis nii väga ette kanda ja jutustada, kuna oli vaimselt valmistunud ettekandmiseks. Pealegi oli teda teistel ka hea kuulata.

Saime tehtud ja läksime siis ära. Muidugi häbenesin hirmsasti, et nii nõme olin olnud. Aga kursaõde ütles, et ära põe.

Siis unustasin selle kõik ära, kuni eile ilmus ÕISi kokkuvõte. Ja omg, nad olid nimedega sinna pannud. Ja omg, ma reaalselt olin KÕIKIDEST ettekandjatest kõige halvemad punktid saanud! Ja teate... minu kohta oli kõige rohkem märkusi kirjutatud juurde. Äär oli paksult täis juttu, et kuidas ma vaatasin ainult telefoni, ei rääkinud üldse teistega, jutt oli segane. No shit ju! Tean ise ka, et vaatasin telefoni, aga sellel oli põhjus. Muidugi mõistan, et see nii oli, aga see tegi tuju nii halvaks. Ma tõmbusin täiesti endasse ja mõtlesin, et kuidas ma niimoodi üldse oma magistrit kaitsen, kui ma klassi ees maha suren. Aa, ja õppejõud oli teinud ka kokkuvõtte meie ettekannetest ja muidugi pidas ta targaks sinna kirjutada, et "eriti kentsakas on telefonist maha lugemine...". Ei no, muidugi on... Ma tänan! Aga kuidas see mind aitab?

Ma hakkasin mõtlema eile, et MIS AJAST olen ma selline halb ettekandja? Sest ma varem ei olnud. Sain hakkama, tegin isegi nalja ettekannetes, meeles oli ka, mida rääkida, paberil lihtsalt märksõnad. Ja meenutasin, et issand... see oli see too aeg pärast ühe professori pahandamist. Jah, ta lihtsalt elas end välja ja õigustas end ja ma ei tohiks seda nii südamesse võtta ja blabla, AGA ma ei ole nii tugev inimene! Ma võin ju öelda, et mind see ei morjenda, aga kui mu alateadvust, aju ja keha see salaja ikkagi mõjutab, siis ma ei saa sinna midagi teha. Mingi posttraumaatiline häire lihtsalt, mida on raske kontrollida. Nii et selle eelnevalt kirjutatud jutu tõingi siia, sest eile taipasin alles seda kõike. See pole ju isegi professori süü. See pole kellegi süü ja kas see ettekannete hirm on üldse selle tolleaegse pahandamise tõttu? Või on midagi muud ka mu elus olnud, et ette kanda ei julge? Ma ei tea.

Ja kuna ma nägin nüüd seda tabelit, kus kõik olid mind maha teinud kõige rohkem, mul olid ainevõtjatest kõige madalamad punktid jne, siis ma vist järgmine kord oksendan ettekannet tehes. Kardan, et mu stress läheb sellega suuremaks.

Või siis võimaluse korral teen kõik nädal aega varem valmis ja harjutan iga päev kõigi ees, AGA sellel on üks tohutult suur miinus - kodus harjutades ei tunne ma karvavõrdki sama nagu koolis ette kandes. Ma võin kodus peast rääkida ja lahe olla ja siis mõtlen, et näedsa, kõik oli ilusti peas ja pole märksõnu vajagi, aga kui lähen kooli ette kandma, siis mõtlen, et mul peaks kõik sõna-sõnalt kirjas olema. Nii et ma ei tea, kuidas sellest üle saada ja kas on üldse vaja sellest üle saada. Esineda ei ole ma kunagi peljanud, seepärast ongi selline trauma nüüd minu jaoks nii segane. Aga ma võtsin ikka kriitikat ka konstruktiivselt ning seal oli ka see, et slaididel oli liiga palju teksti. Seega teinekord ma jaotan need tekstid kõik erinevatele slaididele ära. Seekord tegin ma jah nii, et panin ühele slaidile sama teema, aga ei mõelnud, et võib-olla muudab arvuti siis teksti veidi liiga väikseks, et kaugelt näha. Et jah, mõtlesin hoopis vastupidi, et hea on, kui palju infot on korraga ühel slaidil ja korraga silme ees (sest mulle isiklikult meeldib, kui on palju infot korraga - saab võrrelda).

Ja täna siis mõtlesin, et kuna mu lauaarvuti on Tartus, siis võtan ühe vana juustu rüperaali ja kirjutan raamatut. Olgu, Wordi ei olnud, mõtlesin siis VPNiga minna ülikoolivõrku (et saada Ofiice), aga see ei laadinud end alla, sest see arvuti on liiga saamatu. Siis mõtlesin, et no midagi ma ehk ikka näen sealt Wordist ja saan õppida eksamiks ja hakkasin slaide alla laadima ja siis ütleb, et arvutil on ketas täis... No ma ei tea.. See pole isegi minu arvuti. See on niiiiiii aeglane, et arvuti avamisest slaidide allalaadimiseni läks tund aega. Kuna miski mu kooliasjadest ei õnnestunud, avanes ainult blogi ja mõtlesin oma emotsioonid välja elada. Aa, ja muide... mul ei avanegi enam ükski koolidokument, ma ei tea miks... "Windows ei suuda" vms. No mida?!?!?! Üks harv aeg elus, kui ma vabatahtlikult õppida tahan ja ma ei saa!!!!!

Ehk see väljaelamine aitas ennast. :( Vabandan veel sellise negatiivse jutu pärast, aga mul polnud midagi muud võimalik selles arvutis teha.











neljapäev, 16. november 2017

Heiterid panevad vabal ajal endale tomateid teatud kohta...

Nagu te mind juba teate, siis teen ma alati analüüsi kõigest. Samamoodi analüüsin ma endiselt inimesi, keda ma ei mõista. Keda ma kohe eriti ei mõista, on need kibedat vahutavat negatiivsust tekitavad heiterid. Jah, olen püüdnud neid mõista, aga nüüd, teate, nüüd, sain ma teada, MIKS ma neid ei mõista ja vastus on päris hull!

Siin on hästi kokku võetud! Vihkajad ei vihka sind, vaid ennast, sest sina oled peegeldus sellest, mida nemad soovivad olla.

Kõik algas viimasel ajal sellest, kui mingi Instagrami kasutaja suusad_rajal oli mulle kirjutanud, et mul on ahvinägu. Enne seda oli ta kirjutanud, et tahaks näha videot sellest, kuidas ma bikiinides autot pesen, et kus see video on. No kust ma tean, kus see video olema peaks?! Seepärast ma talle ei olnud vastanud. Aga kui siis ilmus tal ka selline ahvinäo kommentaar, siis ma lihtsalt hakkasin naerma ning postitasin selle Instagrami storysse ning selgus nii mõndagi huvitavat.

TÄHELEPANU ja HOIATUS! JÄRGNEB ÕÕVASTAV TEKST! Nõrganärvilistel palun mitte lugeda.

Mulle kirjutas üks inimene selle inimese päris nime. Ja vähemalt kolm inimest kirjutas mulle, mida see mees (see heiter siis) teeb. Üks inimene ütles, et see mees on haige pervert, saadab pilte teistele, kuidas tal on naistepesu seljas, perseauk näha. Lisaks on ta teinud endast video, kuidas ta paneb oma suguelundit võileiva vahele ning teine video, kuidas ta pigistab endale majoneesi pepuauku ja tomati ka sinna. Khm... Ei tundu mulle normaalne selliseid videoid endast kellelegi saata... Kaugeltki neid asju teha, ei ole minu meelest normaalne. Lisaks ka prostituudid topivad talle lastevorsti sinna auku.

Lisaks sain veel ühelt inimeselt teada, et see mees on ka talle saatnud erinevate kontode alt naisteriietes alastipilte. Ja veel saatnud mitmetele inimestele selliseid jubedaid pilte.

Mulle kirjutas seda mitu inimest. Ja see mees oli kasutanud nende piltide saatmiseks mitmeid erinevaid kontosid, sest inimesed blokkisid ta ära, aga noh..., see vaene mees pidi siis järgmise konto alt hakkama saatma. Lihtsamalt öeldes, ta ahistas oma perversustega mitmeid inimesi.

Ja nüüd hakkame lahkama, MIKS saab järeldada, et enamasti kõik inimesed, kes peavad midagi sitta ütlema, saabki samasse patta panna. Arvatavasti see, kes kirjutas mulle, et "sa oled nii loll, haridusel ja haritusel on suur vahe ja sina oled pask ja kole...", ka arvatavasti vabal ajal topib endale tomateid perse.

Ja teate, ma panin ma pildi kokku, kui inimesed kirjutasid mulle neid asju selle mehe kohta. Seda me teame kõik, et kui inimene on piisavalt vastik, et teiste kohta midagi halvasti kommenteerida, siis on tal endal midagi viga. Heiteritel on palju sarnaseid jooni, nagu mul selgunud on, ning nii ma tean, et saan selle omaduse tõmmata kõikide heiterite peale. Aga ma püüdsin varem ikkagi halvastiütlemist mõista. Et olgu, on endal midagi viga. Näeb maailma negatiivsetes toonides või midagi, aga MIKS ta ikkagi tuleb ja ütleb mingi halva asja kuskile? Ma ei oska panna ennast sellesse olukorda. Ma teeksin seda võib-olla siis, kui ma oleksin laps ja ma tahaksingi nimme kedagi kiusata.

Ja siit lähemegi edasi! Seda teevadki lapsed. Miks seda teevad lapsed? Sest lapsed on primitiivsemad kui täiskasvanud inimesed. Neil pole aju veel piisavalt arenenud, ka ajusagara eesosa, empaatia jne on arenemata. Nad ei saagi midagi aru. Nad leidsid mingi toreda sõna, mis tähendab midagi halvasti ja nad ütlevad seda teistele. Lapsi me seetõttu mõistamegi. Ta on arenemata lihtsalt. Aju pole arenenud.

Täiskasvanud inimene seevastu on mõistlik. Ta saab aru, et mingi negatiivsuse pildumine ei muuda teda tegelikult paremaks, vaid näitab just teda arengupeetusega indiviidina. Aga kui inimene ongi arengupeetusega indiviid, siis ei oska ta asja niimoodi näha! Pehmelt öeldes on tema areng seisma jäänud lapseeas. Temal on mõnus, kui ta topib endale majoneesi tagant otsast sisse ja tomati peale ning mõtleb, et vahva on seda videot ka teistele saata. Sest temal oli ju tore! Kuidas siis teistel ei ole! Ja kui ka teistel on rõve, siis see ongi naljakas! Nagu kui kellegi kohta midagi halvasti öelda, siis see on ju naljakas! Kui ta teeb seda kodus üksinda, siis olgu. Anname andeks, on veidi imeliku hobi leidnud endale. Aga kui ta saadab seda mitmetele inimestele, häirib sellega nende elu, siis kohe kindlasti on ta võimeline kirjutama mitmetele inimestele negatiivseid asju. Näiteks ütlema kellelegi, et ta on ahvinäoga, samal ajal kui tal tomat tagumikus käärib. Saamata aru sealjuures, et tema on see veidrik, kes ütleb rumalaid negatiivsusi ning saadab endast naisteriietes pilte ning videoid oma nokust võileiva vahel vaestele inimestele. Teeme siin ka lihtsamatele inimestele asja selgeks: mul ei ole tõesti mitte midagi selle vastu, kui mees kannab naisteriideid või on paljas, eks. Aga kui ta peab vajalikuks sellise materjali saatmist inimestele, kes seda ei ole palunud, siis see on haiglane. Või mitte haiglane, see on lausa ahistamine. 

Ja kuna ma tean nüüd, et negatiivseid kommentaare kirjutav inimene on tegelikkuses mõne sellise veaga, siis vaadake nüüd mõne pildi alt mõnda negatiivset kommentaari. Arvatavasti see, kes kirjutas "sa oled rõve nõid", võib vabal ajal toppida oma teatud kehaosa autosummutisse. Või see, kes üritab natuke targemalt negatiivne paista, öeldes tavalist lollide inimeste klišeed, et "haridusel ja haritusel on vahe ja see, et sa oled ülikoolis käinud, ei tee sind targaks", paneb samal ajal omale äkki meigipintsleid tagumikku. Tegelikkuses ei ole vahet, kui viisakalt ja hästi on vihakommentaar kirjutatud. Kui inimene üritab näidata, nagu ta oleks analüüsinud, kuid lahmib ikkagi "sa mingi enesehaletsed ennast ja oled loll", siis ei ole vahet, kas ta kirjutas seda pikalt või lühidalt. Oma rumalust eksponeerib ta nagunii. Mõnikord mulle tundub, et kui mõni tundub vähe arukam oma kommentaariga, siis soovin teda panna teist nurka mõistma, aga ta sellest aru ei saa, siis saangi aru, et ta on siiski loll. Ning jah, tõstan käed üles ja tunnistan ausalt, et ma ei mõistagi selliseid inimesi! Aga huvitav oleks teada, kas nad häbi tunnevad selle üle, et nad näitavad avalikult oma puudusi? Vist mitte, sest nad ei oska mõista, et teised saavad aru, et neil on suured vead küljes.

Tähtis ei olegi, milline on negatiivselt öeldud lause ja kui targalt see on öeldud. Asja tuum on ikkagi selles, mida ma olen varasemalt seletanud: kui targal inimesel on lihtsalt teistsugune arvamus, siis on ta ikkagi avatud mõistma seda, et teistel on ka oma arvamus ning ta aktsepteerib seda fakti. Millestki mitte aru saades, on tark inimene õppimisvõimeline ning suudab küsida ning aru saada. Kui ei saa aru, küsib veel. Tähtis ongi see, et tal on tahe ja motivatsioon ennast arendada ning aru saada. See eelnev on tarkade inimeste tunnus. Kui AGA inimene hoopiski ei suuda asjadest aru saada isegi siis, kui talle mitme nurga alt oma nägemuse ära seletad, siis siin ongi lihtne lahendus: see inimene ei ole eriti tark. Nagu eelnevalt selgus, siis ta ajuareng on kuskil punktis peatunud. Ta on liiga primitiivne, pidades teiste mahategemist endale kasulikuks. Seetõttu ma arvangi, et oma primitiivsuse tõttu on heiter leidnud ka mitmeid muid veidraid viise enda rahuldamiseks või mingiteks veidrateks hobideks. Kuna negatiivsuse pritsija on jäänud primitiivseks, siis arvatavasti tal on ka teistes valdkondades primitiivne mõtteviis. Ehk siis negatiivsuse pritsija on täiesti võimeline panema enda kehaosad võileiva vahele, seda filmima ning neid videoid luba küsimata ahistavalt teistele näitama. Samamoodi nagu ta ahistavalt oma negatiivsustki pritsib.

Seega, olen pikalt analüüsinud heiterite eesmärki. Ma tean öelda 100%, et neil inimestel on midagi viga. Kui ei ole neil midagi puudu, siis on kindlasti midagi viga. Võib-olla see viga on pisike, et neil on mingi rõve fetiš, kuid see viga võib olla ka suur, näiteks toidu tagumikku toppimine. Seda on väga lihtne järeldada sellest, kui inimene on negatiivne. 

Kust ma veel seda nii kindlalt väita tean? Ma jälgisin oma huviks interneti negatiivseid kommentaare mingi toreda persooni loo all. Kommentaarid olidki, et "rõve, räige, ta on haige" jne. Tavaline negatiivsus, sekka kindlasti ka "targemate" sapipritsijate kommentaare oma harituse ja elukooli kohta. Ja siis läksin ma leidsin uudise, kus kirjutab reaalsest halvast inimesest, kes on kas kedagi tapnud või kõige lihtsam näide: ma leidsin uudise inimesest, kes oli purki sittunud. Ja seal rääkisid osad kommentaarid, et "täitsa normaalne on nii teha" jne. Ja siit on lihtne teha üks järeldus: arvatavasti kommenteerisid kõike samad negatiivsed inimesed. See, millist inimest nad kaitsevad, sellised on nad ise. Nad kaitsevad purkisittujat, nii et siin pole miskit pikalt vaja järeldada, et ju on nad isegi seda teinud, ehk ka filminud ja sellega teisi terroriseerinud. Nägite seost? Kes sõimab teisi ahvinäoks, pistab tomateid perse. Kes sõimab toredaid inimesi, kaitseb purkisittujat. Seos on ilmselge. See meenutab nagunii veidi seda tomati tagumikku toppimist. You name it - mida kõike veel veidraid asju teha saab, ma oma kujutlusvõimet selles vallas tööle ei pane. Ja halvasti ütlevad nad kenadele, edukatele ja toredatele inimestele, millest saab ilmselgelt järeldada, et seda nad ise ei ole. Kust tean, et samad inimesed kommenteerisid? No kui kommentaare on palju ning nende kirjastiil sarnane, siis saab juba aru, et on samad inimesed. Pealegi mõnedel on ju ka lausa konto.

Kuidas kontrollida ka seda, kas inimene ongi tõepoolest selline kahtlane purkisittuja või tomati persetoppija? Juhtub näiteks nii: kui ta ütleb midagi negatiivset, siis võib alguses võtta seda tagasisidena ja seletada oma vaatenurka talle uuesti. Kui sapipirtsija sellest aru ei saa, siis on kindel paar asja: 1) ta ongi rumal, sest ei suuda kuidagi aru saada, kui talle asi selgeks tehakse, 2) ta ongi sapipritsija, kes ongi nagu ahistaja oma rõvedate videotega. Keegi ei ole talt küsinud, aga ta ikka saadab paska. 3) Täiesti kindel on ka see, et kui ta enesekindlalt ikkagi vastu paugub, siis on ta rumal. Tavaliselt suur enesekindlus ongi rumalatel inimestel just sellel põhjusel, et nad ei suuda analüüsida situatsioone piisavalt. Nad on lihtsalt "tahan vihata" ja ongi kõik. Neil ei ole vahet, mida vastata, sest nad ei saa aru. Inimene, kellel on analüüsioskus (siinkohal tarkus), hakkaks ikkagi midagi proovima teistmoodi näha. Või siis olla vähemalt viisakam. Muidugi ma ei ütle, et kõik enesekindlad on rumalad ja vastupidi. Aru peab saama lihtsalt, et madalat enesehinnangut esineb väga palju sagedamini tarkadel inimestel, sest nad analüüsivad asju liigselt, sest nende aju on selleks võimeline. Rumala aju isegi ei oska mõelda, et "äkki mul ei ole praegu õigus, sest minu argumendid on..."


Seega, ma olen väga huvitatud maailmast ja asjadest, mida ma ei mõista. Aga ma olen väga õnnelik, et olen jõudnud arusaamani, MIKS ma ei mõista heitereid! Sest no, ma ei saagi mõista inimest, kellele meeldib ahistada teisi inimesi. Ka negatiivsete kommentaaride kirjutamine on ahistamine, sest nad saavutavad sellega mingi mõnu. Samasuguse mõnu, nagu nad saavutavad, kui saadavad endast videoid, kuidas nad juurvilju tagumikust sisse pistavad. See ongi mõnu, mida ma ei suuda mõista. Ja mina ei ole seetõttu halvem, rumalam või muud moodi mõttetum, sest ma ei suuda mõista seda negatiivsuse mõnu. Minu jaoks on see kõik rõve ja ma ei mõista seda mõnu. Minu jaoks on ka asjatu negatiivsus rõve. Kui soovib keegi midagi halvasti öelda või kriitikat, siis tehku seda nii, et see ongi tõeline kriitika. Kriitikal ja mõttetul negatiivsusel on ikka väga suur vahe.

Ma olen ka varem heiteritest rääkinud, sest ma aina analüüsin kõike. Sisimas on nad muidugi fännid, seda kindlasti, aga kahjuks vigadega fännid ning nüüd teame, millised vead neil võivad olla ning miks ma seetõttu neid vigu ei mõistnud. Ükski inimene, kellel endal on kõik hästi, ei tunne vajadust minna teistele midagi halvasti ütlema. Sest elementaarne on see, et kui ise midagi tahad, pead tundma rõõmu selle üle, mis teisel on. Kadedus ei anna midagi. Samamoodi ka negatiivsus. Negatiivne lahmimine annab muidugi seda mõnu ja viha, mida nad vajavad, aga midagi pikemas perspektiivis paremat see ei anna. Muidugi ka see, et vihkajad vihkavad ennast, sest nad ei ole see, mida nad vihkavad.

Ja nüüd võtamegi täiesti loogiliselt. Kui vihkaja ei vihkaks ennast ja tahaks "avaldada arvamust" või anda "konstruktiivset kriitikat", siis miks ta ei tee seda ilusti ja viisakalt? Miks ta ei ole avatud ka teistele võimalustele? Kui oleks nii, nagu ta ütleb, et avaldab arvamust ja see on lihtsalt kriitika, siis ta teeks ju seda eesmärgiga MIDAGI PAREMAKS MUUTA. Aga tegelikkuses jääb ta edasi vihkama, kui ka muuta midagi paremaks. Seega on elementaarne, et kui nad ennast kaitseksid sõnadega, et "avaldan arvamust" ja "kriitika", siis see on lihtsalt nende õigustus negatiivsuseks. Tegelikkuses soovivad nad vaid pori valada selle eesmärgiga teiste peale, et saada ise paremaks. Kui teine on porine, siis on tema puhas - nii ta arvab!

Mainin ka seda, et analüüsisin ühte heiterit sellest videost, kus Kim Kardashian kohtub heiteriga. Lõpus tuli välja tõde: heiter ütles, et "ma vihkasin teda seepärast, et ma olin kade." Lisaks analüüsisin ma ühe teise juutuuberi videos ühte vihkajat. See juutuuber ütles, et kohtas mingeid fänne ning hiljem ütles üks fänn: "tead, ma kirjutasin su videote alla varem viha." Kui juutuuber küsis, et miks sa tegid nii, siis fänn vastas: "ma ei tea". Mis ilmselgelt viitab sellele, et vihkajad ei ole neid tegusid tehes endale ka aru andmas. Nagu ka loom toitu süües palju ei mõtle. See on primitiivne teguviis. Primitiivne on ise ennast puhtamana näidata.

Ja kui keegi soovib siiski vastu vaielda, siis palun näidake mulle inimest, kes kirjutab teistele vihaseid kommentaar, aga on ise täiesti enesega rahulolev, normaalne ning ei tee veidraid teisi kahjustavaid mänge. Kui natuke mõelda, siis saab aru, et sellist inimest ei olegi olemas. Kes juba vihase kiusava jutu pidi kellelegi kirjutama, sellel on nagunii suur viga olemas endal, sest kuidas ta muidu mingile vihkamisele suudaks keskenduda. Ma usun, et kui natuke mõelda, meenub pigem rohkem seoseid, kuidas mingi heiter teeb ka midagi rõvedat oma elus. 

Need viimased lõigud olid tõesti siin ka analüüsivad, aga kindel on see, et kõik märgid viitavad sellele, et vihkajal on mingi rõvedus enda sees või küljes, mida ta varjab teiste kohta negatiivsust pildudes. Olgu selleks siis persemänguvideod ja suguelundi võileiva vahele toppimine. Seepärast peaks neist tegelikult kahju olema, aga mul eriti ei ole.