Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

esmaspäev, 21. september 2020

Elu liigub paremuse poole

 Teate seda tunnet, et oled väsinud kõigest ja kõigist? 



Eelnevatel nädalatel tundsin sellist tohutut motivatsioonilangust ning ma teadsin õnneks ise, et see pole õige tunne ja ma peaksin sellega tegelema ühel või teisel moel. Nii et praegune postitus on jätk mu eelneva postituse emotsionaalsele halale.

Kõige tähtsam on see, et jumal tänatud - lasteaiaga sai kõik korda! Käisin seal rääkimas just nimelt selle eesmärgiga, et saagu, mis saab, mina kavatsen kõik südamest südamesse ära rääkida heade kavatsustega ja sooviga heatahtlikult koostöös olla. Neile sobis! Nüüd saan ka aru, kust oli tulnud see jutt, et kirjad ja video on minu lapse kohta laiali levitatud - see, kes seda ütles, ise eksis, sest nii pole õnneks! Nii suur kergendus! Iga lapsevanem teab, et lapsega juhtunu on elu hullim löök ning suurim närvilisuse ja emotsionaalsuse põhjustaja. 


Ja minu kõik see emotsionaalsete löökide saamine oligi jõudnud nii kaugele, et mu füüsiline keha hakkas alla andma. Seega - kilpnäärmega sain detsembrisse ultraheliaja, teised organid tundusid vereproovi alusel korras olevat, kuigi vitamiine pole veel kontrollitud verest, aga ehk mingi aeg jõuan need ära kontrollida ise. Jumal tänatud! Ma tunnistan ausalt, et mu elus oli see õudne hetk, kui ma olin täielikult kindel, et olengi krooniliselt haige.

Politseist pole ma ka veel vastust saanud. Nii et siin ma veel ei tea, mis saab.

Küll aga on tähtis, et jõudsin ise vaimselt puhata, mängisin üks päev oma kavaleri ja tema sõbraga kaarte ja ma mõlemal korral võitsin, jee! Arvan, et see võis olla õnn, kuigi mulle sattus teisel korral ainult ühe korra äss kätte, muidu olid mul kõik mingid haledad pudikaardid, haha.

Lisaks tegin veel kalendrisse pilte ja seekord oma autoga! Oma autoga oli mul minu meelest äärmiselt lahe kontseptsioon! Ma ei julge ette öelda kontseptsiooni, tahaks teid üllatada!

Lisaks tegin Onlyfansi väga "huvitavate" pokkerikaartidega pilte, nii et palun ärge ära ehmuge, see on vist mu kõige hullem kollektsioon! 🤣

Täna läksin ÕIS2 lehele ning suureks (kergendavaks) üllatuseks nägin, et 33 EAP asemel on 27?! Milline aine ja miks ära läks? Äkki ma ise unustasin kuskil öelda midagi? Või koroona pärast? Ma ei teagi. Mul ikka veel pole rüperaali ja telefonis on nii tüütu kooliasju teha, sest ma tahan mitut akent korraga aktiivsena hoida, kui mingi loenguvideo jookseb. Aga jumal tänatud - tundsin täna isegi entusiasmi juba õppimise suhtes.

Kohati tundsin seda tunnet ikkagi, et elu pole see, mis peaks, AGA nüüd ma tean, mida teha, et see ei jätkuks. Kohe puhata! Ja lisaks teha elus seda, mida sa siiralt tahad.

Nii, et tahtsin lihtsalt teada anda, et sihikindlus viib sihile! Sellest "väikesest" hirmsast olukorrast olen nüüd vist nagu välja tulnud ja nüüd lähen lapsega spaasse!



















kolmapäev, 16. september 2020

Väsinud kõigest!

 Bye, inimesed! Ma olen mõnda aega kadunud olnud, aga kõige hullem on, et sellega olen jätnud hoopis iseka ja hoolimatu mulje.


Siis kui väljast oled happy, aga sisemiselt sured 🤣


Ausalt öeldes, mis mul praegu elus toimub, on tohutu pinge ja stress. Mul on tunne, et ma lähen lolliks ära juba. Ma ei mäleta, mis mu miljonist tegevusest on tehtud juba, mis veel tegemata, samal ajal hoolitse koguaeg lapse vajaduste eest ja nii see juhe kokku jooksebki.

Esiteks, kust see kõik tuleb. Võib-olla algas asi sellest, kui liikluspolitseinik mu roolis olnud kaaslase kinni pidas ainult seepärast, et tagaistmel istuvat suurt kuulsust - mind - mõnitada. Oli ikka uhke küll Kalvi-kalletada, kas pole?!

Saatsin märgukirjad politseisse, mille tegemine ilmselgelt oli valus ja raske ja siiamaani ootan valusalt vastust. Asi võiks laheneda nii, et mulle kinnitatakse, et Eesti riigi esindajad on minu vastu lugupidavad ning saan edaspidi seda kogeda. Muud ma ei tahagi.

Teiseks on mul pidevalt töö töö töö töö töö. Olgu, selles osas olen ma õnneseen, et olen leidnud võimaluse teha tööd (peaaegu) iseenda valitud ajal, aga see iseenda valitud aeg on sageli 12 tundi päevas 7 päeva järjest. Mul on nagu tore küll, aga see kõik kurnab mind mentaalselt. Ja kõik asjad kuhjuvad, kõik kirjad meenuvad, mis saata tuleb, keegi pidevalt helistab või midagi ja siis ongi fuck this shit! Ma ei jaksa!

Näiteks võtetel ületan ma absoluutselt iga kord ennast. Ma teen midagi, mida ma muidu ei julgeks. Näiteks viimati pidin olema seljas tassitud. Mis te arvate, et ma ei kartnud seda? Oh ja rääkimata sellest, et iga kord kriimustan ma end kuskilt ära, kõrvenõgesed kõrvetavad, saan viga ja haiget, kostüüm hõõrub, jalgadele tekivad konnasilmad jms. Mul perse kriibitud. Ahjaa - külma ilmaga vihma käes olen ka poolpaljalt loojanguni välja. Õnneks olen ma end karastanud, muidu oleks ammu haige!

Ja ma tean, et nii kui ma tulen tagasi Tallinna, siis ongi kohe võtted nv! Aga ma ei tea, millal! Ja kuna on nv, on mul Carmen võtetel kaasas, mis lisab veelgi pinget! 

Oii, aga ega sellega asi ei piirdu, et tulen võtetelt ja asi ants. Nüüd on lasteaiaga jälle jamad. Nad olid viimati jätnud lapse vihma kätte üksinda ma ei tea kui pikaks ajaks, laps oli end täis pissinud-kakanud ja ära külmunud, kui mu ema last tooma läks. Mu ema saatiski direktorile kirja, kus kirjeldas juhtunut, kuid selle asemel, et vabandada, kinnitada, et lapse heaolu on prioriteet ning tehakse kõik, et enam ei peaks millegi pärast muretsema, kuulsin ma küla pealt, et direktor oli turvavideot minu lapsest jaganud laiali mingitele suvalistele! Oh, ja veel mu ema kirjavahetuse temaga ka kuskile edasi saatnud. Ilma minu teadmata ning nõusolekuta! Ma pole isegi videot oma lapsest näinud, aga seda näevad jumala suvalised üle küla?!?!? Whyyy???? See on ju keelatud! Miks nad lihtsalt ei või öelda, et sorry täiega, teeme kõik paremini, ei lase enam lapsel ihuüksi külma käes olla?! Miks on vaja huiata? Vb ma reageerin üle, aga kindlasti ei reageeri ma sellega üle, kui ainus asi, mida mina ootan lasteaia poolt, on vabandus ning täielik kinnitus, et mitte keegi minu perekonnast ei peaks enam lapse heaolu pärast muretsema!

Rääkimata sellest, et ma olen kuulnud, kuidas need lasteaiaõpetajad mind kuskil käivad taga rääkimas. Kas see pole mitte keelatud? Ma tõesti saan aru, kui ma teile ei meeldi, aga palun jääge tsiviliseeritud inimesteks, kui teil see oskus on.


Siis teen ma kalendrit, mille tegemine võttis ka ilmatu aja ning jälle pildistasin kaks autot üles mingi lollaka lausvihma käes. Õnneks ma küll ei jäänud haigeks, kui välja arvata see, et mul läks kilpnääre paiste, neerud ja maks ütlesid üles. Käisin arsti juures ja tegelen oma organismiga.


Igatahes otsustasin ma puhata, sest polnud ma seda sada aastat teinud. Aga tegelikult mul polegi vist kunagi puhkust, sest absoluutselt iga päev haldan ma oma sotsiaalmeediat onlyfans. Reaalselt - see pole nii lihtne, et paned ühe tissipildi üles ja papp tuleb. Oiii eiii, ei ole. See on täiskohaga töö, ainult et mitte 5 päeva nädalas, vaid 7.


Ja nüüd, kallid inimesed, algas uus semester, Seega minu 33 EAP Tartu Ülikoolis psühholoogias on vaja ära teha, juhuu! Kas teil on kunagi nii olnud, et mõni aine jääb tegemata? Mis siis saab? Ma mõtlen, et kui mul neid tehes jälle mingi ilge stress tuleb, jääb mõni tegemata, aga ma ei taha kedagi alt vedada.


Alt vedamisest rääkides ma ei saa mitte ühtki aega endale kuhugi kinni panna. Hoolimata sellest, et ma kõik kirja panen, ajan ma segamini kuupäevad ja kellaajad. Ehk siis ma ei tea, mis kuupäev hetkel on. Ma olen fucked up. Pea on pulki täis ja kõik on segamini. Siiski on mul mingi vähemalt üks üritus, kuhu ma varsti minema peaks ning vähemalt paar tööpäeva ees ootamas - võtted, kalender ja fotosessioonid. See kõik võtab aja, aga siis on vaja õppida ka. Aga mul pole isegi rüperaali ning ma ei taha telefoniga teha enam, sest see tüütum. Oeh.

Oh ja siis üks mu tore tööandja pani mulle täiesti lampi bloki igalt poolt ja jättis raha maksmata! Nii nunnu! Põhjust ma ei tea; tundub, et mingit põhjust polegi, ju ta lihtsalt ei tahtnud maksta mulle, sest juba mitu kuud ta maksnud polnud; seega vist oli ette kavatsetud mind veel natuke tööle rakendada ja siis lampi ära blokkida, nii et ma avastan, et ma ei saagi tööd teha ja mulle ei öelda mitte midagi. Helistasin, kirjutasin, et küsida, mis nagu toimub?! Null vastust. 


Ja viimasena olen ma tundnud, kuidas ma vean oma sõpru alt, sest ma füüsiliselt ei jõua nendega kokku saada ning ühe sõbrannaga tahtsin kokku saada, aga unustasin end tööd tegema ning ei jõudnudki ja oiiiiii kui halvasti ma end selle tõttu tundsin. Ma tahaks näha inimesi, aga mul on tunne ka, et mul on patarei tühi ja tunnen end seetõttu süüdi.


Ja veel, mida tahaks lisada, et see lasteaia ning politseiniku huiamine on tekitanud mulle nii suure stressi, et absoluutselt iga kord väljas käies ma värisen, sest ma kardan, et äkki nüüd tuleb järgmine pauk mulle - seotakse häbiposti, näidatakse näpuga. Ning siis on vaja kutsuda kiirabi ja see tuleb ja irvitab, et haha, see on ju idioot, keda ma vihkan, tema jätame siia surema, las see Kalvi-Kalle tuleb appi sulle. Ja siis kõik räägivad mingist prooviabielust, mis minu enda elus oli vaid paar kuud, ei tähenda midagi. Mul on olnud juba HUNNIK teisi saateid, videoid ja projekte, aga ikka IKKA on idiootide lemmik just see. Eks selle järgi saabki aru, kui tegemist on idioodiga - prooviabielu projekt oligi otseselt mõeldud idiootidele ning kuna idikaid on palju, siis nad sellest jahuvadki. Valus ikkagi. Minu jaoks isiklikult on see asi, mida ma isegi ei mäleta enam, mul on Niiii palju muid võtteid olnud juba. Kes mäletab ja meenutab just seda, see ongi puhta idioot.

No, aga haiget teeb see siiski, kui näiteks mingi kanal 2 suvel jälle ütles, et ma olen Kalvi-Kalle pruut. Tra, mul on juba küsimus - kes kurat see Kalvi-Kalle on üldse????

Miks ei öelda, et aaa, see on see õigluse filmi ment. Või see on see Toomase või Mardi või ühe naise pruut (filmis ju). Või see on see, kes õiglus 2 filmi teeb. Või see on see selgeltnägija või et see on see, kes koguaeg psühholoogiat õpib. NEED asjad on PRAEGU ju minu elus! Miks ei räägita praegusest?! Muide jah, selgeltnägemisest rääkides teen seda kellelegi küll vajadusel, aga aja kokku leppimisega on natuke probleeme. 


Uups, jäi mainimata, et mootorratas on ka katki ning parandusse on vaja see treila peal saada. 🤣



Mu rant nüüd lõpeb. Ma tean, et see kõik oli segane, aga nii segane mu elu ongi praegu.





















kolmapäev, 26. august 2020

Rannamaja teine hooaeg - hunnik sitta

 Alustan teemaga, millele mõtlemine on minu jaoks valus. Ma ei tea, miks, ju seepärast, et mu jaoks on valus mõelda, et meie maailm on selline paik, kus inimestele meeldib teiste kannatusi näha. Ja vaesed noored inimesed pannakse kannatama Rannamajas.

Mu anonüümsust armastav tuttav teatas mulle, et ma pean kindlasti rannamaja uue osa ära vaatama. Oeh, see oli piin. Minutid venisid teosammul. Iga mõne aja tagant vaatasin, palju veel saadet jäänud on. Aeg-ajalt kerisin noolega seda jura edasi. No ei ole reality-saated minu teema, no ei ole! Igavad! Pealegi see oli halvasti tehtud, pealelugeja rääkis kõike jumala mööda ning etteöeldud stseenid olid läbinähtavad, ettepakutud alkohol kallati osalejatele kõrist sisse.

Esialgu, mis mulle silma jäi, oli kuradi produtsent, kes seal kaamera taga pidevalt vaeseid noori ässitas. Mul oli valus vaadata, kui neil sunniti bikiinides rannas lõdisema. Kui sadama hakkas, siis hädavaevu lubati nad katuse alla, aga IKKA VEEL ei lubatud neil sooje riideid selga panna! TRA! Vaesed noored!

Järgmisena nägin ma, kuidas produtsendil tekkis konflikt ühe osalisega. Osalise hüüdnimeks oli vist Seppelin või midagi. Vabandan, ma olen nimede meeldejätmises ääretult kehva, kuid see, mida ma sealt nägin, oli väga kurb. 

Kohe torkas silma, et sellele osalisele oli päriselt valetatud - "saade on kaaslase otsimine". Reaalsus kõlab aga - me tahame, et sa käituks nagu kloun ning nikuks kõigiga ringi. Seppelin (v mis ta oli) ei olnud valmis seda esimestel tundidel tegema, seega pandi talle puid alla, kui pealerääkija luges ette mõnitava jutu, kuidas osaleja laseb oma võimalused raisku, kuidas osaleja on nii kuri jms jms. Siis oli monteeritud mitu tema erinevat lauset pikast jadast järjest kokku, nagu ta ise oleks üks õeluskott. Well done, produtsendid - see oli liiga läbinähtav.

Siis sunniti noori pidutsema. Vaene Seppelin tahtis nii väga eemale minna, aga tal üldse ei lubatud. Lõpuks ta sai ja näha oli, et ta oli võttegrupi peale ääretult pahane. Mulle tundus, et ainus vabandus, kuidas tal lubati lahkuda oli see, et ta väitis, et peab trenni tegema või midagi. Nii kurb.

Teistel osalejatel tundus konflikte veel mitte olevat saateloojatega. Osalejad tegid normaalseid asju, mida sellises vanuses ennastavastavad noored ikka teevad. Võttegrupp oli neile hunnikutekaupa alkoholi pannud ja soovitas jooma hakata.

Ääretult hale aga, et situatsioone edastab pealelugeja nii mõnitaval toonil. Sry aga minu meelest on normaalne, kui mõni osaleja ei tee kohe seda, mida kangesti teil vaja. Kuigi siis teie keerate talle sitta pärast montaažis ning loete peale koledaid reaalsust moditfitseerivaid sõnu. Khm... minu meelest on žanri nimi reality-televisioon, kas tõesti ei suudeta reaalselt realityt toota? 

Lisaks oli seal julmalt näiteid, kui pealelugeja keeras situatsioonid hoopis teiseks. Tegelikkus oli üks, toimus aga hoopis teine. Why? Kas reaalsus ise ei lähe reality tv alla? Mis te arvate, et vaataja ei märka silmatorkavaid erroreid ning ebakõlasid? Ahjaa... Tegijate moto on ju: "vaataja on loll, ta ei saa mitte sittagi aru."

Ooo ja siis oli nii hale, kuidas võttegrupp kohale tuli ja käskis kahel osalejal vanni minna. Tobe stseen. Osalejad ise mängisid selle hästi välja õnneks.

Mu lemmikud kohad olid need, kus helipoom oli kaadrisse jäänud, haha! Ja see oli ka äge, kus helimees peegeldusest üleni paistis. Nii et midagi toredat ka.

Räägin nüüd siis, mida ma arvan osalejatest. Normaalsed noored inimesed, julged, pealehakkajad, avastavad elu, otsivad ennast. Tublid! Soovin neile edu eluks, armsad olete ning kalli-kalli teile! Mitte keegi ei teinud midagi halba. Keegi ei peksnud kedagi, keegi ei piinanud loomi, keegi ei sõimanud kedagi, keegi ei olnud mõrvar. Nende omavahelised tegevused olid vastastikused, kokku lepitud ning nooruslikud.


Ja mida ma arvan saatest - LÕPETAGE ÄRA NOORTEGA MANIPULEERIMINE! Me kõik teame, et vanus 18-25 on ilgelt noor, väljaarenemata ning sellises vanuses inimene teeb suurel hulgal rumalusi, ERITI KUI TEDA MÕJUTADA SOOVITUD SUUNAS! Ma keelaks ära alla 28-aastaste värbamise "reality-saatesse", selle žanri nimi võiks olla "feik-reality". Terve see saade oli nii läbinähtavalt feik. Võttegrupp koguaeg töllerdamas, käsutamas ja montaaž... no anna abi.

Aa ja vabandan, viimast viit minutit ma ei viitsinud enam vaadata. Mul hakkas niiiiii igav.

Osalejatele soovin aga edu selle kurja õela maailmaga toimetulekuks! Welcome to shit!


kolmapäev, 19. august 2020

Sõprus

 Okei, on nüüd teema, mis mul ammu hingel on olnud. Ei tahaks küll end kategoriseerida kui suur eriline kuulsus, käin ikka ringi lootuses olla täiesti tundmatu halli massi kuuluv kodanik, kuid õnneks või kahjuks pean ma mõistma, et mõned asjad siinmail enam nii pole.


Ma pole inimene, kes lambikatega sõprussuhteid looks. Sõprus on minu jaoks usalduslik vastastikune kokkulepe, kus puudub trall ja draama, sest no hallooo - valitud inimesega sa ei kisu ju nalja pärast tüli, et pärast jälle "unustada" ja leppida. Ja mis mõttega üldse suhelda inimesega, kellega pidevalt tülid on? Minu jaoks on nii: paar tüli ning siis mingu mu elust ära, sest minu karikas saab täis. Otsigu omale mingid muud kaagid, kellega tülitseda ja leppida nagu tited.


Üks öö nägin ma unenägu, kus inimene, kes mulle kangesti sõbraks kippus, läks lolliks - kukkus mind vihkama ja kadetsema. Kahjuks ma enam ei mäleta, mis seal oli, aga ta oli millestki äärmiselt valesti aru saanud. Ta käis kuskil vingumas, et mul on karvased jalad. Midagi vingus veel. Igatahes olin valmis sellest sõprusest oma elus lahti ütlema, kuid mul oli võimalik temaga kokku saada ning öelda talle näkku kõik see, mida ma tema tegemistest arvasin. Teatasingi talle, et esiteks mu jalgadel on karvad, sest ma käin vahatamas (ja need peavad ju veidi tagasi kasvama, et uuesti juuripidi välja tõmmata) ja teiseks sai sellest teisest asjast ta ka aru nagu idioot. Minu üllatuseks ta mõistis oma vigu, hakkas nutma ja vabandama. Oh, küll oli hea, et mu jutt kohale jõudis!

Seevastu oli mul üks unenägu, kus üks inimene otsustas, et näed - sai selle Heleniga sõbraks saadud ja selgub, et ta on inimene nagu iga teinegi. Seega viskaks nüüd sõpruse nurka ja savi kah. Enne aga nii kõvasti pingutas, kirjutas kirju, et oleme sõbrad plz, me oleme ju nii sarnased ja värki. Kui aga sõpruse kätte sai, siis polnud sellest enam midagi järgi. Polnud sõnapidaja inimene ega ka piisavalt väärikas, et oma viga tunnistada. Sai, mis varem unistanud oli ning tõmbas uttu, jättes minu nende pingutustega, mis ma tema jaoks oli oma emotsionaalses vallas teinud.

Päris elu on mind nüüd samamoodi ettevaatlikuks teinud nagu see unenägu meelde tuletas. Mõni inimene, kes mulle kuulsuse ajal külje alla end surus ja suurt vääramatut sõprust peale pressis, on mind lahkelt sõbralistist eemaldanud. Väga-väga hale nendest. Mida nad ootasid? Et me hakkame käsikäes loojangusse tormama ning igavest truudust vanduma? Või et ma olen hoopis särtsakas ja vali ekstravert vastandina nohiklikule kodusistujale, siis nende ettekujutus purunes kildudeks?

Deem, see ongi põhjus, miks ma ei saa tõsiselt võtta neid sõpradeks pressijaid. Kas tahad sa olla minu sõber - minu, kes ma tegelikult olen, kogu oma lojaalsuse, austusega, samal ajal ka reaalsusega, et ma suhtlen sinuga kord aastas tähtpäevadel. Või tahad sa olla mõne minu näideldud tegelaskuju sõber, millist ma isegi ette ei kujuta, et sa ette kujutada võiks. Ma ei leia, et see on minu probleem, kui inimesed mind valesti näevad.

Hiljuti helistas mulle sõber, keda näen ma kord aastas. Või tegelikult isegi kaks korda aastas - minu ja tema sünnipäeval. Ma läksin tema sünnipäevale kohale ja nii mõnus intelligentne seltskond! Mitte keegi ei pressi peale küsimusi kuidas läheb ja mis teed. Mitte keegi ei küsi sult debiilsusi või paska või mingit muud jura. Inimesed lihtsalt räägivad normaalsetest asjadest nagu Google, IT-valdkond, tehnilised lahendused jms. Vot see on elu! Kord aastas näed - kuulad kõik uudised ära, soovid siiralt head, austad seda inimesi, oled teda juba aastate jooksul tundma õppinud, naudid tema seltskonda, aga sa ei tunne obligatoorsust talle iga mõne aja tagant ärevalt kirjutada, tundes hirmu, et äkki muidu mõtleb ta sinust kui ülbikust ja eemaldab sõbralistust. Phehh... Kuidas küll mõni on selline, et sa aasta aega pole jõudnud suhelda, sest noh... sul on ju ELU, aga tema selle aastaga on peas genereerinud mõtteid, kuidas teie suur ilus sõprus on läbi. 

Ükskord küsisingi ma sarnaselt sõbrannalt, kellega me mõnikord ei suhtle kuudekaupa, et kas temaga ei tee inimesed nii, et kui ta pole kirjutanud neile pikka aega, siis on nad omaette ära solvunud ja inisevad, et sa pole mingi sõber, et nendega ei suhtle. Ta teatas elutargalt, et see pole mingi normaalne inimene ka, kes nii teeb. Esiti mõtlesin, et järelikult polegi mu elus normaalseid inimesi, kuna ma alati nagu tunneks mingit vastikut kohustust sotsialiseerida, kuigi ma ei taha. Siis sain aru, et minge perse - mu elus on küll ja veel normaalseid inimesi. Inimesed, kes teavad, et kahe kohtumise vahel on reaalne elu. Inimesed, kes teavad, et sõprus pole pidev üksteise ärritamine ja tüütamine, vaid vastastikune alateadlik kokkulepe lojaalsusele ning austamisele. Sa võid teda olla ka kümme aastat mitte näinud, aga te teate, et teie kaljukindlat sõprust selline väike nüanss ei mõjuta.


Kuhu ma nüüd tegelikult postitusega jõuda tahtsin, ma ei tea. Sest alustasin seda ammu ning nagu ikka - mul on korraga miljard tegevust käsil ja mitmeid kordi jätkasin kirjutamist ja sain osaks mõttevälgatustele vaid selleks, et lõpetada nende üleskirjutamine, kuna jälle tuli muu tegevus vahele. Elu noh, shit happens :D


Seni teile kalli-kalli ja ärge hõõruge mulle nina alla lääget sõprust, igapäevast helistamist ja küsimusi "kuidas läheb?" Rahu... reaalne sõprus on iseenesest püsiv. 





.






pühapäev, 5. juuli 2020

Laps jookseb eest ära

Ma ei ole eriti rääkinud sellest, et Carmen hakkas tavalisest natuke hiljem käima. Kõndimisoskus on küllaltki individuaalne ning tähtis on, et lapsega kõik tegelikult korras oleks.

Kuid mingi põhjus sellel siiski on, mis Carmenike veidi hiljem kõndima hakkab ning see on isegi päris koomiline :D Või noh, tragikoomiline, sest minu elu tegi see raskemaks.

Mulle meeldib ka halada, et ma üksikema, kuna mul on tihtipeale jäänud mulje, et inimesed otseselt ei tea, mida see tähendab reaalses igapäevases elus. See tähendab, et kui on jagatud kodused ülesanded - kes toob süüa, kes käib tööl, kes seekord lapse peput peseb - siis ma saan need ülesanded ainult iseendaga jagada. Süüa pean ma tooma laps kaenlas, sest mul pole kedagi, kellele ta korraks jätta. 

Eelmise olulisus tuleb siis siin mängu, et mina olen ainuke, kes teda siis ka õpetas beebina. Ja kuna ma olin ainuke, oli ta minusse äärmiselt kiindunud. Ning siin tuleb mängu ka see, et kui ma kõike üksi teen, beebi kaenlas, siis ta lihtsalt oligi harjunud, et ta on ainult minu süles :D

Ja nii tal lihtsalt polnudki tahtmist kuhugi ise liikuda, sest ta oli nagunii minu küljes kinni - seega miks näha vaeva ja kasutada enda keha liikumiseks? Lihtsam on röökida seni kuni emme hakkab jälle ringi tassima! Küll emme sellest huvitavast objektist ka möödub!

Inimesed ütlesid, et lastel tuleb nagunii varsti see iga, kus nad tunnevad kõige vastu huvi ja peavad objekti juurde liikuma. Tuligi - aga kisati seni, kuni emme viib vajalikku kohta.

Nii ei hakanud mu laps kunagi roomama ka. Ta lihtsalt ei teinud seda. Kui ta kõhuli maha pandi, ta karjus.

Käpuli õppis ta üks hetk käima tänu avalikus kohas - basseinis - olemisele. Avalikes kohtades lõpuks õppis ta liikuma, kuna millegipärast seal ta liikus. Kodus mitte. Seepärast lasin tal pm enda eest ära joosta, mis paistis kindlasti kõrvaltvaatajatele välja, et laps on ihuüksinda jäetud, aga tegelikult ma lasin tal enda lihaseid treenida, et ta õpiks liikuma.


Kõndima ta lõpuks õppiski! Nüüd on teine probleem - esiteks "emme sülle" on tema lemmiklause. Kui on vaja kuhugi liikuda või olen kodus, siis on ta ainult minu süles. Süües minu süles, mängides minu süles, niisama olles on minu süles. 

Aga teiseks, kui ma lähen toidupoodi, siis meeldib talle mu eest hoopis ära põgeneda ning "emme sülle" on unustatud ning isegi keelatud. Ega me kodus pole, et süles peab olema! Ma ei saa aru, kuidas ta ei karda minu silmapiirilt kadumist, aga ta lihtsalt jookseb minema nii kaugele kui jalad võtavad ja ootab kuni ma järgi tulen. Seevastu kui mul on vaja konkreetselt kuhugi minna ja ta teab seda, siis ta ütleb "emme sülle", teistmoodi pole nõus. Viskab pikali ja kisa on kõva. Kui kuidagi õnnestub teda põgenedes suunata, siis mul on ülihea nipp - ma jagan talle käske, mida ta järgemööda täidab ning tänu sellele ei pea ta mul süles olema. Vot see on hea!

Basseinis pole ta siiani nõus muudmoodi olema kui minu süles, kuigi ma olen sünnist saati temaga ujumas käinud ning tegelikult ta oskab vees kõndida. Aga ta ei taha, ta nõuab, et ta peab hoidma mu bikiinidest või pöialdest kinni ning kargama. Vastasel juhul röögib ta nagu rattal. Mis mul ikka avalikus kohas muud teha, kui pean jonnile järgi andma.

Point on selles, et võrreldes teiste samaealiste lastega, on näha, et ta motoorne areng pole sama - ta ei roni, ta ei oska ja on "emme sülle" ja suur kisa esimese feilimise korral.

Sellegipoolest on ta väga nutikas ja arukas, räägib ka palju. Eks ta olegi nutikalt avastanud, et miks peaks oma liikumisoskust kasutada, kui emme tuleb teeb kõik ette-taha ära, eriti kui läbilõikava kriiskega pikali  visata.