Ma vahin sageli YouTube'i ja täna kõlas seal üks lause - ära kuula nende inimeste nõuandeid, kes ise pärast tagajärgedega tegelema ei pea.
See on nii mitmeti tõsi! On ju palju töllakaid, kes enda meelest tulevad nii hüva nõu andma, et küsiks sult pappigi selle väärt nõuande eest. Kuigi see nende nõu liigitub reaalsuses ainult kõvasti kallutatud arvamuse alla ning on väärtusetu sõnamulin.
Hoolimata sellest tõstan käed üles ja tunnistan ausalt, et ka mina olen olnud see totakas, kes sündides siia imelikku maailma, arvas, et kõikidel teistel on see elamise kunst käpas ning nende nõu on ikka minu omast parem. Ja kuulasin siis igasugu lolli nõu. Oh, mitte ainult - mul oli komme isegi tühistes asjades enda arvamust alavääristada.
Õnneks ma mõtlen palju nagu võimsale protsessorile ikka kombeks ning mõtlesin ükskord, et tegelikult mida varem saan ma iseendaks, seda kiiremini leian ma oma ellu oma õiged inimesed. Kuid mis siis, kui see "mina ise" on selline paskanen, kellega mitte keegi sõbrustada ei tahaks, kes jääks eluks ajaks üksi? Mõtlesin tolle negatiivse vastuargumendi peale vastu, et tegelikult ma pole õel inimene, paha inimene, valelik, vastik, mul on normaalse inimese emotsioonid ning ühiskonnale kahju küll ei too. Seega pol argument, et terve maailm mind rämedalt vihkama hakkab, tõene.
Nii sain ma iseendaks. Nagu öeldud - aktsepteerisin oma introvertsust, aktsepteerisin oma huvisid, aktsepteerisin oma tahtmisi. Sest nagu ma tean ja näen - ainult mina ise olen iseenda kehas 24/7 ning ainult mina tegelen oma tegude tagajärgedega.
Nii et miks kuulata teiste nõu, kui ma ei taha neid tagajärgi, mida nemad tahaks? Kui neile miski ei meeldi, ärgu ise neid asju tehku. Kusjuures hakkasin märkama, et kui keegi oli mulle nõu andnud ning ma selle alusel tegutsesin, siis isegi see nõuandja ei mäletanud, et mulle seda nõu andis! Seega, miks seda teha üldse tema järgi?
Südamehääl on antud sulle põhjusega! Mul läks aega, et õppida enda südant kuulama, aga ma julgen vist öelda, et olen nii õnnelik, et olen jõudnud niikaugele, et aktsepteerida iseenda arvamust ja iseenda südame juhatust oma elus! Mäletan, kui mulle süda ütles üht, mõni suvaline töllakas aga midagi teist, kuid ma ei kuulanud oma südant. Ja elu oli siis pekkis. Ma pidevalt mõtlesin, miks ei lähe asjad nii, nagu mul on vaja. Miks ma ei leia oma õiget kohta elus, miks mul pole õiget kaaslast.
Panin kaarte ja püüdsin ennustada ning need ütlesid, et vastus on lähemal, kui sa arvatagi oskad - olnud alati sinu enda sees. Sina ise tead, mida teha!
Okei - puudus tegelikult mul julgus iseenda moodi elada, sest inimesed pole harjunud ju, et ma selline olen, nagu ma olla tahan. Ma olen ju maski kandnud, et teistele meeldida, seega minu iseendaks saamine tundub neile arvatavasti nagu veider muutus minu puhul. Kuid ma juba arvestasin sellega - see tuleb läbi teha. Ma panen uued piirid omale ellu ja teen omi asju. Siis ju loogiline, et ma peaks olema õnnelik või kuidas?
Kuna ma kartsin iseendaks saada, andsin endale aja - et esialgu olen nädal aega mina ise ja vaatan, mis siis saab. Midagi ei saanudki. Kuid psühhopaatidel minu elus oli küll raske - ma hakkasin nende mõju alt kaduma. Kuigi siis oligi ainult üks selline mu ellu jäänud õnneks. Polnud raske iseendaks saada - tuli kuulata lihtsalt oma südant ning igakord tekkis siis midagi head mu ellu. Hea tunne või ükskõik mis. Ükskõik kui peaga võttes ebaloogilist mu süda ei öelnud, juhtus midagi head.
Nii - aga hakkasid mu reaalsed imelikud huvid välja tulema. Näiteks meeldib mulle endast poolpaljaid pilte teha. Koguaeg oli meeldinud, aga natuke aralt olin neid üles lisanud. Ja uskuge või mitte, jumal (või süda) ütles mulle, et vaata - onlyfansi tee konto.
Ja kõik otsused langetan ma nüüd südamega. Näiteks kas minna maale või ei - süda ütleb. Kas minna selle mehega välja - ütles mulle ka süda, et mine (kuigi mõistusega võttes oleks ma parema meelega kodus vedelenud) ja leidsin endale endasuguse inimese ellu. Või noh, taasleidsin! Nüüd saame koos vedeleda, lol! Veel parem! Süda ikka teadis, mida teha!
Lõpp läks liiga spirituaalseks ning kõrgema dimensiooniga jutuks ära, et ma kardan, et ei oska täpselt öelda seda, mida ma konkreetselt öelda tahtsin. Mõte on aga selles, et kui sa kuulad iseenda südamejuhatust, siis ükskõik kui hirmus see ka ei tundu, ükskõik kui palju teised sellele vastu pole, ükskõik kui suured hirmud sul on, siis usu mind - pärast on elu hoopis teine, hoopis parem. Südamehääl ongi antud põhjusega.
Ma nüüd julgen olla see, kes ma olen. Ma julgen olla aeglane, laisk, palju magada, palju mõelda, arvutiga mängida, palju pilte töödelda, palju pildistada, palju õppida, palju lugeda, palju sõita, palju uusi kursusi võtta, palju tööd teha, palju teha SEDA, mida MINA tahan! Ma ei pea tegema enam inimeste mõeldud stampasju, mis nö näitavad õnnelikkuse taset, nagu reisimine, suhtlemine, suvalistega seksimine. Üks hetk julgesin ma tunnistada, et jah - mina olen see, kes ei naudi eriti reisimist. Jah, mina olen see, kes ei taha nüüd nii tihti suhelda (kuigi nagu varasem postitus rääkis, mulle ilmselgelt meeldib suhelda) ning jah, mina olen see, kes päriselt ka tõesõna ei taha seksida suvalistega ning üldse pelgab romantikat, ükskõik kui palju kutsuti mind kuhugi swingerite kohta või räägiti head sellest maailmast ning soovitati omakasu saamiseks meestega seksida. Võib-olla on need elutargad nõuanded, võib-olla kellelgi toimib nii, aga lõpuks otsustasin ma, et MINA teen, mida tehes MINA end hästi tunnen. Ja võtan nõu kuulda, alati, hea meelega, aga inimesed peavad arvestama, et nemad ei ela minu valikutega. Eksisin kunagi oma valikutes, väga palju ja süüdi olin mina ise sellega, et arvasin, et nende arvamus on minu omast kõrgem. Ei olnud.
Kuula ennast ja ole hea inimene - siis kõik laabub!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar