Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com) või tutvuge hinnakirjaga lehel "Autoritasude leping".

pühapäev, 30. august 2009

Inimesed ei usu õigeid asju

Täna ma nägin unes, et ma olin Vabaduse väljakul ja loosiga valiti, kellega ma midagi teen. Mulle sattus Edith. Mariliis oli mu vastas ja ütles, et kahju Edithist. Ma küsisin, et miks küll. Ta vastas, et nooo, sa ju ei salli Edithit. See oli naljakas mu jaoks, küsisin talt kust ta võtab seda. Ta ütles, et mingi x inimene rääkis talle seda, et ma vihkavat Edithit jne. Ma hakkasin rääkima, et see pole nii, ma pole seda öelnud ja Edith on ju tore tüdruk. Aga eiii.. seda ei usutud, sest MINA ütlesin seda, x inimesi usutakse ju rohkem. Ok, ma läksin trolli peale ja siis mind äratati üles. Ärkasin. See oli K oma telefonikõnega. Suzanne helistas, küsis midagi. K oli alumisel korrusel ja ütles, et mina olen üleval. Suzanne tahtis muga rääkida. K karjus trepi pealt, et ma mobiili võtaks. Ma ei jaksand ja ütlesin talle seda. K ütles siis Suzannele telefoni: "Helen ei jaksa sinuga rääkida." Ma ütlesin, et toogu mulle telefon noh. K tõi ja võttis Kiki mu toast ära ka veel ja ütles, et ta on ori. Suzanne küsis, kas ma olen üleval. Ütlesin, et nüüd jah. Ta küsis seda seitse korda veel. Ma ütlesin, et ma ju ärkasin, sest ta helistas. Aga jahh... asi oli selles, et K ütles, et ma olen üleval. Ta mõtles tegelt ülemist korrust, kuid Suzanne mõtles magamist, nad rääkisid mööda üksteisest. Igatahes rääkisime oma asjad ära. See on alati nii. Mingi suvaline inimene võib rääkida minust igasugu jama ja seda usutakse kindla peale. Aga kui ma ise räägin, et see pole nii... siis no way, ei usuta. Imelik komme inimestel uskuda pigem teisi. Ma ise olen maailmas ainus, kes ennast kõige paremini teab - karta on ju, et mina oskan enda eest paremini öelda. On juhtunud nii tuhat korda. Nt mu sõbranna räägib täis peaga igasugu jutte, mis suust tulevad kuhugi laia kaarde. Keegi kuuleb ja esiteks saab valesti aru, teiseks usub ka. Okei, siis küsin ma sellelt isikult, mis räägiti minust. Mõnda asja kuulen esimest korda, mõnest on valesti aru saadud. Räägin mis tegelikult on. Aga vastatakse: "miks ma peaks sind uskuma, kui sinu sõbranna räägib sinust teist asja." Mina vastan: "ma tean ju ennast paremini kui tema mind." Umbes samamoodi oleks kui ma ütlen, et ma kukkusin hobuse seljast ja hobune riivas kabjaga mu nägu. Keegi ei usu. Aga kui mu õde tuleb ütleb, et ta nägi kuidas ma lendasin hobuse seljast ja hobune mulle kabjaga näkku astus, siis ju ikka usutakse. Okei. Täna oli lahe päev. Suve viimane pühapäev ikkagi. Käisime Suzuga Coralis ja Tapsis :)