Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

esmaspäev, 14. mai 2018

Toitumishäire

See on valus teema. Aga esiteks kui ma seda endale juba tunnistada suutsin, olin lähemal sellele, et peaks sellest häirest ka rääkima. Mõtlesin aina enam kirjutada postituse selle kohta. Ning siis ilmus mulle telefonis ette artikkel, kuidas üks naine ütles, et isa oli põhjustanud talle enesehinnanguprobleemi seoses toitumisega. Järgmiseks nägin ma Grossi tütre lugu. Ja sain selle tõttu aru, et tuleb ikkagi lugu lahti rääkida, et meenutada jälle endale ning teistele, et vanemad on lapsele nii suur autoriteet, et mõjutavad tema elu ka siis, kui laps on juba täiskasvanu. See teadmine on vajalik mulle ja kindlasti ka teistele lapsevanematele ja tulevastele lapsevanematele.

Mul on olnud pikalt probleem toitumisega, mida ma nimetan toitumishäireks, kuigi ei tea veel, mis häire see täpselt on ja kas see on toitumishäire. Kui keegi oskab täpsemalt öelda, millega tegu, siis võib mulle kirjutada.

Minu peamine probleem on isutus: toidud ajavad mind konkreetselt öökima. Mis tähendab, et selle häire tõttu ma vältisin toitude juures olemist ja üldse söömist. Söömise ajal ja pärast söömist käis suur oksendamisega võitlemine, mida ma nimetan öökimiseks. See oli minu jaoks väga tavaline. Eriti hommikust süües. Vastik oli süüa! Kuid kuna sööma peab, sest muidu sureb ära, siis lihtsalt sõingi öökimistega võideldes. Olin oksendamise tagasihoidmises proff ning ka öökimiste varjamises proff. Kui seltskonnas olin, lihtsalt varjasin enda öökimist.
Hommikuti oli isu täiesti eriti nullis. Enamasti jõin kohvi ja sõin ühe jogurti, sest see oli lihtsaim viis energiat saada. Jõin kohvi ning pärast seda öökisin mitmeid kordi. Nüüd te teate ka, miks ma okse tagasihoidmises nii professionaalne olen. Sest olin harjunud igapäevaselt okset tagasi hoidma. Ma ei ütle, et see oleks normaalne või et see ei ole häire. Tihti oli hea minna vetsu ja seal niisama öökida, sest teised seal ei näe. Aga ma ei oksendanud, sest ma ei tahtnud. Ma ei tahtnud, et suure vaevaga sisse söödud toit jälle välja tuleb - energiast jääb ju puudu! Muidugi esines ka episoode, kus ma ei suutnud täiesti tagasi hoida ja oksendasin ka.

Isutus oli aeg-ajalt suurem, aeg-ajalt väiksem. Ärevad situatsioonid suurendasid kõvasti isutust. Kui ma seltskonnas olin, siis enamasti ei olnud mul üldse isu (ärev situatsioon). Kui isu juhtus olema, siis minu jaoks oli see ääretult suur joppamine ning sõin kohe nii nagu sain. Enamasti oli isu õhtuti. Kui vedas, et mingi õhtune pidu oli ja seal pakuti süüa, siis ilmselgelt ma sõin.

Seltskonnas oli selle häirega suht raske. Muidugi oli seltskonnas ebaviisakas, kui ei võta kooki või midagi, mida keegi suure vaevaga valmistanud on ning öeldi siis, et "võta veel!" või "nii vähe võtadki?!". Vihkasin üldiselt magusat. Aga ma võtsin ka viisakalt süüa seltskonnas ning surusin endale toitu näost sisse võideldes salaja koguaeg öökimistega. See oli mu igapäev.

Muidugi ma tihtipeale lihtsalt ei söönud. Aga sellest mul tekkiski maoprobleem, millele Rennie ega muud sellised antatsiidid ülse ei mõjunud. Käisin ka sondi neelamas ja tegin läbi prootonpumba inhibiitori kuuri. Aga ütlen ausalt, et kui mul ei oleks tekkinud valulikke kõrvetisi, vb oleksin olnudki liiga pikalt söömata. Mu organism võitles selle söömatuse vastu nii, et kui ma mingil hetkel KOHE süüa ei saa, tekkisid kohutavad kõrvetised. Ja mõnikord see kõrvetiste valu oli ainus põhjus, miks ma sõin. Kui mul ei oleks tekkinud seda valu, siis arvatavasti ma ei olekski söönud väga pikalt järjest, sest toit mulle nagunii ei meeldinud.

Todiuvihkamine põhjustas ka seda, et ma vihkasin söögitegemist. No ilmselgelt, kui sa pead vaatama selle asja peale pidevalt, mis sind öökima ajab, siis sa lihtsalt ei taha seda teha ju. Muidugi oli mul lihtsam väita, et ma ei oska süüa teha. Ju see oli minu vabandus sellele, et varjata söömishäiret ning seda endale mitte tunnistada. Ilmselgelt retsepti järgi tehes oskasin ma väga hästi süüa teha, aga ma ei tahtnud. Vastik ja öökimaajav oli mingit rõvedat toitu vahtida.

Mainin ka seda, et olid teatud toidud, millega seda öökimist ja isutust oli kõige vähem, AGA need toidud olid pm delikatesstoidud või ülikallid toidud. Ega iga päev ei raatsi ju väljas kuskil BabyBackis praadi söömas käia. Liha, salat, kartul - need olid mu lemmikud, aga need pidid olema ka hästi valmistatud. Seega, kui ma ise süüa tegin, tegin ma hästi, et pärast sööks. Süüa muidugi oli ebameeldiv teha.

 Ilmselgelt ei olnud ma valmis tunnistama mitte kellelegi (ka endale), et mul on häire ning kohe kindlasti ei tohtinud see ka mu keha pealt välja paista! Mul olid seega oma häirega kohanemiseks oma nipid. Kuna sööma peab ning oled ikka sunnitud endale võileiba tegema, siis tihtipeale lõin endale meelepette, et valmistan süüa nt (tuleviku)lastele või teistele inimestele. Nii oli lihtsam taluda toidu vaatamist söögitegemisel. Hästi hea oli, kui keegi teine ka soovis toitu, sest siis oli mõttekam toitu valmistada ning kui teine inimene isuga sööb, siis annab endale ka energiat süüa toitu.
Teine nipp oli see, et sõin kaloririkkaid toite ehk siis põhimõtteliselt ma ei jälginud üldse kaloreid, aga lootsin, et saan korralikult kõik vajaliku kätte toidust. Kellel tekib küsimus, et miks ma ei olnud anorektilise kehaga, siis see oli tänu sellele, et püüdsin saada kõik vitamiinid suht-koht kätte, üritasin ikka käia tihti maitsvaid toite söömas ning ei muretsenud üldse, et söön liiga palju. Pigem muretsesingi, et söön liiga vähe. Nt tihti McDonaldsis käimine ja muu maitsva kiirtoidu söömine oli küllaltki lihtne, odav ja tore. Ma tegelt eriti ei mäleta, mida ma sõin, aga no nt tegin makarone ja kalapulki, sest nendega ei pea pliidi juures passima ja kui ketšupit kuhjaga peale valada, siis kõlbas ilusti süüa. Hommikul sõin nt jogurti ja kohvi, lõunal päevaprae ning õhtul tegin kartuleid võiga. Nii elas ilusti ära. Ilmselgelt mingeid suuri retsepte ma teha ei viitsinud, sest mul puudus mõtlemine toitudele. Mulle meeldib mõelda, aga mitte toidust.

Aga õnneks saabus millalgi aeg, kui mu see jama muutus. Kui arst kirjutas mulle mirtazapiini, antidepressandi, mis suurendab söögiisu, siis olin nii õnnelik oma uue isu üle! Ma ei olnud arstile muidugi rääkinud, et mul isu pole, aga avastasin, et järsku tekkis isu. Hakkasin kohe korralikult sööma, et kui tolerantsus ravimi vastu tekib, oleks piisavalt rasva varutud. Tekkiski tolerantsus, võtsin jälle alla, aga sain vähemalt tunda, mis tunne oli olla normaalse isuga. Väga hea oli!

Seega elasin oma häirega edasi sellele eriti mõtlemata. Arstile vb mainisin, et muidu mul halb isu ärevusega, aga eriti sellest ei rääkinud.

Aga tekkis mu elus järsku üks suur muutus, mis muutis suurel määral mu keha ja ISU! Ja tänu sellele muutusele jõudis mulle kohale tegelikkus - mul oli enne häire. Ma siiani imestan ja olen väga õnnelik! See on rasedus!

Raseduse teisel trimestril kadus või vähemalt vähenes see söömishäire!

Muidugi raseduse alguses kadus isu täielikult ja kuna ma enne kaalusin vb 58-65 kg, siis pm enne rasedust olin ma suht normaalse kaaluga, mingi 63 vast ikka kippus olema. Kuid kaal vähenes 59 peale, sest ju on iiveldus ja värki. Ma olin okse tagasihoidmises proff ja hoidsingi seda tagasi, välja arvatud ühikas, mille hais oli nii tappev, et seal ma küll paar korda ropsisin haisu tõttu. Muretsesin täiega, et beebi ei saa toitu ja midagi ma nagu üritasin süüa.

Aga üks hetk teisel trimestril tekkis mul järsku isu ja ma olin meeletult õnnelik! See kattus ajaga, kui läksin spaasse puhkama ja seal saab korralikult süüa ja no ega ma seda isu küll ei kavatsenud käest lasta! Sõin kõike, et oleks kogutud toiduvaru kanni juurde mustadeks päevadeks.

Hakkasin endale süüa tegema kodus. Tegin kotlette, kartuleid jms. Hommikuti putru, omletti, leivasuppi jne. Muidugi kõige suurem probleem on see, et mul praegu puudub oskus toitudele mõelda. Kui keegi küsib, mida süüa tahad, siis ma olen ikka mingi eee... aaa hmm... ei tea. Kui keegi annab retsepti ette ja ütleb, saan vabalt seda toitu teha. Aga ise olen liiga loll toitude koha pealt retsepte välja mõtlemast. Nt sõin külas leivasuppi ja alles siis mõtlesin ahjaaaa, selline asi on ka olemas. Või siis mõtlesin kreeka salati peale ja siis taipasin - ma saan ju seda kodus ka teha! Või sõbranna ütles, et aurutab peeti. Ma olin mingi omg, õigus, nii saab ju! Ise ju pole kunagi mõelnud sellele. Ehk siis toitude valmistamine on suht uus maailm mulle. Enne ju ei suutnudki ma toidust mõelda - seega ongi ajus lünk selles kohas. Muidugi mul on hästi lahe oskus ette kujutada, kuidas toitude maitsed kokku sobivad, aga enne ei olnud sellest oskusest mingit kasu, sest ei rakendanud seda :D Seega, kirjutage mulle väga lihtsaid retsepte. Ma mõningaid tean, aga kui häda on käes, siis ma reaalselt ei tule ühegi idee peale, et mida valmistada. Kui mu ees on nt hakkliha ja muna, siis ma oskaks teha vaid kotlette, aga muud ma välja mõelda ei oska. Aga ma tahaks, et ma oskaks! Las mu aju harjub, et süüa saab ka teha. :D

Nii, nüüd olen teadlik, et mul on probleem, aga jõuamegi selle osani, miks on vanemate öeldud laused lapsele väga olulised! Vanem on autoriteet ja tahes-tahtmata laps imab tema jutu endasse ja võtab seda 100 korda olulisemana kui mõne muu isiku juttu!!!! 

See inimene pildil (2013 aasta mina) on mu isa meelest paks. Ja ei ole vaja öelda, et ei ole paks, sest ma tean seda. Seda enam iseloomustab see seda, kuidas vanemate teod ja sõnad lapsi mõjutavad!

Aga kust mul selline häire tuleb? Ma pikalt-pikalt ei saanud ise ka aru. Vältisin üldse sellele mõtlemist. Arvasin mingi aeg, et ärevusest ning kindlasti osaliselt see nii ka on ja ärevus on mul sellega seotud ka. Aga kui nüüd raseduse ajal kuulsin oma isa mitmetelt naistelt, kuidas ta on ka neid naisi paksuks nimetanud (kuigi ilmselgelt nad ju ei ole paksud), siis hakkasin mõtlema. Saingi lõpuks aru, et minu pärisisa on mulle selle häire tekitanud. Seda seepärast, et tal on anorektikute fetiš ja ta on mitte just eriti hea isa.

Mu pärisisa ja ema ei ela koos ja mu isa hakkas minuga ainult seepärast suhtlema, et mingile naisele muljet avaldada. Mu isa ilmus mu ellu, kui ma olin 14. Me kõik teame, millised mõtted võivad sellises noores vanuses inimesel olla. Lastel on väga suur tunnustusvajadus ja vajadus tunda, et keegi hoolib ja armastab neid. Õrnas vanuses teismeline on lihtsalt õnnelik, et lõpuks on ta isaga suhtlemist väärt! Ning tuletan uuesti meelde, et laps tõesti võtab endast autoriteetsema täiskasvanu sõnu tõsiselt! Oleksin ma too aeg teadnud, et see vaimne vägivald, mida mu isa minu peal rakendab, ei ole minu süü, et mina ei ole loll, paks ega sunnitud meestega seksima, vaid see kõik on mu isa enda probleem ning jõhkrus, oleksin ma ehk kergemini pääsenud.

Mu isa armastas pidevalt korrata, kuidas paksud naised ei meeldi mitte kellelegi. Mainin siinkohal ära, et minu isa pidas normaalkaalus naist päris paksuks ikka. Tal lihtsalt on selline kujutluspilt. Tema jaoks on normaalne, kui naine näeb pooleldi nälga surnud välja ja ma ei liialda. Seega, mina olin oma saleda kehaga tema jaoks ilmselgelt paks. Ma olin teismelisena ikka päris kondine, aga mu isa tegi pidevalt märkusi kaaluteemal. Isegi mitte ainult minu kohta, vaid kõige kohta. Ta armastas naljatades kiruda mõnda naist, et see on paks. Ja kiitis oma tolleaegset pruuti, et see on räigelt sale ja see naine meelega kasutas teda ära raha pärast, kiites takka, et mida peenikesem, seda parem ja öeldes, et ei kaalu midagi. Koguaeg käisid mingid kaalujutud, jutud söömise mõttetusest jms. Mu isa on suht veidral arvamusel, et sööma peab harva ja kui süüa ainult smuutit, siis ei lähe paksuks. Ja mu isa reaalselt ei tea, et kui kõiki toite süüa normaalses tasakaalus, siis see on tervislik! Lolololol, saab veel rumalam olla?! :D Smuuti on ju suhkrut täis! Puuviljad on ju suhkrupommid ja kui neid koguaeg näost sisse ajada, siis see suur suhkrukogus võib ju ka paksuks teha... oh issand. Närvi ajab lausa mõtlemine sellele, kuidas mõni üldse ei mõtle.

Toon mõned toredad näited mu isa kohta. Olime ühel reisil teismelisena, kui ta võttis poes mõõdulindi ja mõõtis ära mu vööümbermõõdu ning hüüdis: "60 cm! Enam paksemaks sa minna ei tohi!"
Kui mu vanaema helistas ning ütles, ma pean ilusti sööma, läks mu isa kohutavalt närvi! Ta õiendas, et miks küll mu vanaema tahab, et ma sööksin, et kas ta tahab  et ma oleksin mingi hull paks lehm, keda ükski normaalne mees ei taha jne jne. Püüdsin talle seletada  et nii mu vanaema küll ei mõelnud, aga ta ei kuulanud. Vingus edasi lihtsalt väga pikalt. Nagu wtf.
Lisaks vahtis ta alati pingsalt, mida ma sõin ja kui palju. Seda andis tunda. Siis kommenteeris ta mingit ajuvaba teksti, et päevas ei tasu üldse süüa, et iga kolme tunni tagant söömine on liiga tihti ning ei tohi süüa seda ega toda, sest need asjad teevad paksuks. "Paks" oligi tema lemmiksõna. Ning lemmikväljend see, et paksu mitte ükski mees ei taha.

Mingi raseduse algus või midagi. Siuke tavaline olin.

Siis kui ma raseduse algul kõvasti alla võtsin ja ma vist kartsin kaalule astuda :D
13 nädalat ja 4 päeva rase

Igatahes see kaaluteema oli tema suur lemmik ning ta oli täiega kaalus kinni. Võisin talle ükskõik kui palju seletada, et pekk ning lihased on erineva kaaluga ning kaalu järgi ei saa midagi arvestada, aga see läks kurtidele kõrvadele. Võisin talle ükskõik kui palju öelda, et söömata olemine on kahjulik, aga ta nagunii ei kuulanud. Ikka aina jutt, et söömine teeb paksuks, süüa ei tohi ning kaal peab olema väga väike. Koguaeg aina see toit ja kaal tulid tal suust... Aastaid...
Lisaks kaebas ta mu emale, et minu ahter olevat liiga suur.

Mõtlesin küll omaette, et osa tema jutust on suur lollus ning ütlesin endale, et ma ikkagi söön nii nagu vaja. Üritasin endale selgeks teha, et see jutt on lollus. Kuid väike tütar minu sisemuses tajus väga tugevalt seda, et ma ei ole isale üldse meele järgi. Kui ka see kaaluvärk välja arvata, suhtus ta ikka minusse suht põlgusega, irvitades ja hoolimatult. Arvasin, et ta on minus pettunud ning olen liiga paks/loll jms tema jaoks. Aga seda kõike ei suutnud ma endale teadlikult tunnistada. Seda arvasin ma sisemuses. Ta tekitas minus alati ärevust ja tahtsin alati tõestada talle, et ma ikkagi ei ole nii paks ja loll ja mida kõike ta veel arvata võis oma ükskõikse suhtumisega ja pidevalt kaalust rääkides.

Ja nii oligi, et mingi aeg tekkis nii märkamatult mul häire söömisega. Ma lihtsalt ei mõelnud sellele, et kust see tuleb, mis see on ega isegi seda, et niimoodi mitte süüa ja toitu vihata on ebanormaalne. Vältisin aastaid sellele mõtlemast.

Ja kui rasedusega see häire läks ära, sain aru väga mitut asja! 
Esiteks, et see toiduvihkamine ei olnud kohe üldse mitte normaalne. Ja arvestades, kui tihti mu isa koguaeg rääkis saledusest ja sellest, kuidas söömine teeb paksuks, kuidas mina olen ikkagi piiripeal ning pigem paks, siis siin pole midagi imestada. Minu õrnale teismelise ajule mõjus autoriteetse isiku jutt täpselt nii, et lõpetasin sellise häirega.
Teiseks sain aru, et mul oli probleem! Enne oli seda raske tunnistada, sest olin õppinud sellega elama, aga kui see kadus, siis mõistsin.
Kolmandaks sain aru, et toidud ei olegi nii jubedad ja hirmsad asjad. Ja toiduvalmistamine pole üldse vihkamist väärt, kui toitu pole halb vaadata.

Ja nüüd olen ma küll kilogramme juurde võtnud ja uhkusega, sest minu jaoks polnud kunagi juurde võtmine sugugi kerge.

14 nädal ja 37 nädal. Sorry, et pesupildid, ärge põdege, see on inimese keha, teil on ka keha. Mul rasedusarmid ka tagumikul.

Huvitav on see, et ma teadsin, et ma ju ei ole paks. Kõik ütlesid mulle, et ma olen nii sale, aga kahju oli tehtud mu ajule. Ma vihkasin söömist nii et ma ise ka ei saanud sellest aru. Nagu te välja lugesite sellise psühholoogilise teema tagamaid, siis on hästi näha, kust tekkis see häire. Ja ma olen õnnelik, et sain selle lõpuks endale teadvustatud!

Muidugi ma kardan, et see probleem tuleb tagasi. Aga eks ma räägin arstile ja psühholoogiline jne, nii et pole vaja mulle soovitada spetsialiste. Ilmselgelt ma ravin ennast, ega ma idioot ei ole, et jätaks ISEENDA heaolu tahaplaanile. See on ju minu elu ja minu valik on elada parimal viisil.

Vot nii. Kas kellelgi on veel sarnane toitumishäire? Kas see on üldse toitumishäire? Mis haigus see olla võib? Ja on mingeid häid lihtsaid retsepte ka peale kotlettide, kartulite, leivasupi, putrude, omleti, kalapulkade, pannkookide jms? Kindlasti on neid retsepte veel, mida ma olen kodus teinud. Näiteks mulle meeldib kurgiäädika salat. Paned kurgitükid kaussi, paned suhkrut veits, lahjendatud äädikat ja sööd. Aitab kõrvetiste vastu. Hea oleks, kui retseptis poleks jahu. See tekitab mul kõrvetisi. Ja hea oleks, kui poleks panniroog, sest panniroad tekitavad mul ka kõrvetisi. Hea oleks, kui oleks liha ja lihtne teha ka :D Või noh, vahet ei ole, tahan lihtsalt toidumõtlemist saada endale, nii et mainige lihtsalt oma lemmikuid lihtsaid toite. :)








reede, 4. mai 2018

EBA 2018 - osalen ja miks arvamusblogina?

Mõtlesin üldse väga pikalt, kas osaleda 2018 aasta Eesti Blogiauhindade jagamise galal. Õnneks on enda kirjapanemise aeg väga pikk, seega lõpuks registreerisin end ikkagi. Just lugejate tõttu - ma arvan, et on aus, et lugejad saaksid ka minu blogi poolt hääletada, kui nad seda loevad.

Kui eelmine kord juba oli mul veidi raske kategooriaid valida, valisin ikkagi elulised blogid, kuna ma kirjutan suht-koht kõigest, mida sülg suhu toob ja kirja tahaks panna. Seekord ma mõtlesin, et aga miks, kui ma ei jaga ju peaaegu et üldse oma isiklikku elu ega igapäevategemisi?! Mida ma lõunaks söön, kus üldse elan ja milline vaade avaneb mu aknast? Mitte keegi ei tea seda ju!

Muidugi korraks mõtlesin, et äkki oleksin harivate blogide hulgas, aga meeehhh... Mida ma ikka siin suurt harin inimesi. Kõik lihtsalt loevad, paljud kaasa ei räägi, nii et ma ei teagi seda, kas mu blogi kedagi haris. Muidugi on mulle tuldud kirjutama ja ütlema (ma väga-väga tänan selle tagasiside eest!), kuidas mu blogist on olnud abi selle/tolle või kolmanda jaoks. See ongi üks kõige suurem põhjus, mis mind motiveerib blogima. Kui kirjutad midagi, aga tulemus on tume auk - sa ei tea, kes loeb ega mida ta arvab, siis ainus motivatsioon on, et enesele on kasulik blogida. Aga kui oled midagi kirjutanud ning mõni üksik ütleb sulle, et omg tnx, ma mingi sain abi/olen nõus/nägin teist vaatenurka, siis mõtled, et tohoh... need miljon mõtet, mis mul peas uitavad, need ei pea ju ainult pähe jääma. Isegi kui keegi tuleks ütleks, et wtf kui lolli juttu sa räägid, siis cmon, temas tekkis emotsioon ju ja kunsti eesmärk ongi tekitada emotsiooni. Noh ja blogi on teos, seega ehk ka kunst - minu tehtud looming on see kindlasti.

Aga siiski panin siis end arvamusblogide alla kirja, sest enamjaolt avaldan ma arvamust. Muidugi avaldan ma suures osas arvamust enda kohta ja enda vaatenurki, aga see ongi ju arvamus. Ja mina näen maailma läbi enda pilgu ja seda ma siin kirjutangi. Sekka jah analüüsid igast asjadest, mida ma elu jooksul avastanud või kogenud olen. Nii et ehk kõlbab see kategooria. Kui ei kõlba, soovitage muud.

Ma ei tea, kas on mõtet hakata siin kirjutama iga-aastast blablad, kuidas ma jätan vahel nalja pärast trükivead sisse, kasutan lohisevaid pikki lauseid ja räägin suht filtrita. Seda näeb juba lugedes. Ma hakkasin panema märkusi oma tekstide alla (nt sisaldab kirjakeelt või huumorit), aga mul reaalselt ununes seda teha :D Kirjutasin kirjakeeles (ilmselgelt ma ei kirjuta siin eesti keele kirjandit - muide, mille eest sain ma kunagi maksimumpunktid), siis peaks see lugejale nkn arusaadav olema. Kui tuleb tahtmine kirjutada ilukirjanduslikum üllitis korrektse kirjakeelega, siis seda ma ka teen ja see ongi blogi puhul kõige ägedam - kirjutad nagu soovid ja kuidas parasjagu tunned. Lugeja saab ka osa emotsioonist sel juhul ja ongi siuke kontakt lugeja ja kirjutaja vahel.

Ok, ma tahtsin tegelt rääkida, miks ma pole eluline blogi või ei eksponeeri oma elu avalikult. Juurdlesin natuke selle üle ja ma ei teagi. Olen pigem olnud omaettehoidev oma mõtete ja eesmärkidega, jagades oma elu pigem lähedastega kui avalikult. Ja no eks see kandub ka igapäevaellu. Hea, et mu lähedased üldse teavad, kus ma käin ja mida teen lol :D Ma olen terve elu olnud nagunii introvertne, vaagin oma mõtteid rahus ja kellegagi arutan siis neil teemadel. Samal ajal on mul ka küllaltki savi, kus või kes mind keegi jälgib. Vahib binokliga mu aknasse, siis mis mul sellest - mina elan oma elu edasi, pole mul aega juurelda, et keegi mind stalgib, kuni ta mind ega lähedasi ei kahjusta. Või et uurib välja, kus on mu auto või kus ma elan - no ja siis?! Mis ta selle teadmisega siis teeb :D Mind näiteks ei huvita üldse, kus keegi elab või midagi sellist, seega miks peaks see kedagi teist huvitama minu puhul?

Ja noh, kõik teavad üldiselt, et käin ülikoolis ja mis umbkaudu mu teadustöö on. Oma eelmist teadustööd olen ainult ühe korra blogis maininud. Samas nagu, kõik teavad, et ma teen teadust, aga keegi ei tea (kes avalikult jälgib ja isiklikult ei tunne), kuidas mul läheb koolis, mida ma üldiselt õpin parasjagu, kuidas eksamid lähevad, millised on õppematerjalid, miks ma koolis sellise aja olen käinud, mis mu hinded on jne. Muide, see viroloogia - sellega püüdsin olla esimest korda elus avalikum läbi Snapchati, selle eksam läks hästi ja tänan kõiki, kes minuga kaasa arutasid sel teemal! Mulle meeldis seda õppida. Korra üks postitus mul oli koolis ettekannete tegemise kohta, aga isegi see oli mul küllaltki emotsioone kirjeldav, mitte otseselt, et mida ma seal siis ette kandsin. Keegi ei tea ka seda, kas mul koolist siiber või õpin rõõmuga või mida ma pärast kooli teen. Kes minust saab, mis on mu eesmärgid, kuhu ma suubun. Millised on olnud minu unistused, mida ma haridusega peale hakkan, kas lähen edasi doktorantuuri või jätkan millegi muuga või õpin üldse midagi muud. Nojah, nüüd tuli seoses kooliga ka teised teemad välja. Põhimõtteliselt ma pole kunagi avaldanud avalikult enda eesmärke, isegi mitte otseselt bucket-liste, mida ma elus kavatsen ära teha (kuigi mõni selline postitus isegi on). Pigem siis olen rääkinud, kui asi on tehtud.

Kõik teavad, et olen hetkel rase, aga keegi ei tea, kuidas ämmaemandaga on, kus arvel olen, mida ma seal räägin, mida ultrahelis veel öeldi ja muud sellist täpsemat asja. Rasedus on küll üks asi, millest ma räägin küllaltki avalikult.

Ma ei teagi, miks ma ei tunne mugavalt ennast neist teemadest avalikult rääkimist. Ma lihtsalt ei taha. Mulle meeldib, et mul on nii suur isiklik ruum, mida ma jagan oma sõpradega. Ja noh sõpradest rääkides. Keegi nö avalikult ei tea, kes on mu sõber, millal ma sõpradega kohtun, mida koos teen, mida mõtlen ja räägin, kuidas neil läheb jne. Seda juba seepärast, et kui mina võin olla üksi avalik, siis austan väga teiste inimeste privaatsust. Mulle ei sobi, kui midagi teen avalikult MINA, aga siis lisatakse sinna juurde mu sõber ilma et ta seda sooviks! Muidugi kui inimesel pole vahet, mida teeb meedia - siis võib ta ka minuga pildil poseerida. Näiteks naljakas oli see, kui üks sait tegi kunagi sellelt Positivuse tripilt uudise, sest poseerisime sõpradega juhuslikult otse pressitelgi ees. Kas uudise tegijad tegelikult teadsid, kellega sinna läksin, kes need inimesed on ja miks ma nendega olin? Noh, teadsid, aga meelega kirjutasid nagu see tüüp seal kõrval oleks mu uus mees (tegelt oli tema tüdruksõber sealsamas, lol). See näide demonstreerib praegu ka kollase saidi uudisväärtust.Või näiteks mu "lemmik" - üks sõber lisas minuga pildi ja kõige kollasem sait tegi uudise, nagu see oleks mu uus mees. Khm... mul on mitme erineva sõbraga pilte ja selfisid - kas need on kõik mu uued mehed/naised?! Nagu nüüd näete, kas ajakirjanik uudise teeb, on juhuslik ja tema suva järgi. Ja pealegi on teada, et uudiseid ei tehta kunagi tarkadest asjadest ning keegi mitte kunagi ei jälita sind kaameraga. Ma võin tänaval oksendada ja keegi ei tee üldiselt uudist. Selleks peab ikka hea õnn olema. Aga uudis tehakse nii, et sinu kontosid stalgitakse ning otsitakse sealt infot. Näiteks üks neist saitidest on kõige valelikum. Kuid muidugi on ka mitu viisakat saiti. Üldiselt on nii, et isegi kui mulle ajakirjanik helistab ja küsib midagi, siis võib ta info kirjutada ka sellise nurga alt, et uudis parem oleks lugejatele ja talle. Hüva, selle pika plära mõte oli praegu see, et mu elu saab endiselt olla täiesti privaatne olenemata sellest, et minust kirjutatakse kuskil mujal peale minu blogi :D Tuleb lihtsalt arvestada, et keegi mu sõite ei jälita, keegi mu sõpru ei imetle ning keegi üldiselt igapäevaelu ei jälgi. Keegi ei tea nkn, mida ma igapäevaselt teen. Väga lihtne on varjata. See ongi minu jaoks privaatsus.

Ja kogu selle eelmise jutu point oli ka see, et nagu näha, on minust kirjutamine nii suht juhuslik, et mind ei morjenda. Ma lähen teen, mida mul on vaja teha, mõtlemata teist kordagi sellele, kas keegi peab mu tegemisi uudisväärtuslikuks või mitte. Kui tuju tuleb, lähen osalen mõnel võistlusel, käin väljas või joon teed - kui sellest uudis tehakse, pole see minu asi ju üldse. Muidugi lugu on teine, kui teos on autoriõigustega kaitstud ning selle levitamine on keelatud. Siis on asi hoopis seaduserikkumises, sest mis autor sooviks, et nt tema raamat avaldatakse talt luba küsimata? Ja see mõjutab mind küll, sest mina ei ole tahtnud, et minu teost kasutatakse enda tulu teenimiseks.

Jälle mu teema läks mujale, heietan siin niisama, aga jah, ma pole veel nii kaugele jõudnud, et avalikult rohkem endast rääkida. Mul läks näiteks tohutult aega, et avalikult tunnistada enda depressiooni ja ärevushäireid. Ja see, et ma rääkisin oma toitumishäirest - täiesti raske oli see minu jaoks. Aga nii kui olen saanud räägitud, hakkab samas kuidagi parem (sest tänu mu jutule võivad saada abi ka teised). Ma olen paar korda proovinud, nt teha snappe või midagi, aga siis hakkan ma ikkagi rääkima sellistel teemadel, nagu elukogemused jms. Ehk siis lähen jälle oma privaatsuselt automaatselt üle elukogemustele. Ilma, et ma isegi aru saaks :D Nii et seepärast ma arvangi, et ma olen mingi omaette arvaja.

Ja üldse kus ma elan - see pole midagi nii erilist, aga seda ei tea ka paljud, sest mul on jäänud mulje, et inimesed arvavad, et ma elan Tartus. Ei ole nii. Elan Tallinnas, õpin Tartu ülikoolis ehk siis vahepeal Tartus. See on pikalt nii olnud. Nojah, muidugi täpsem oleks öelda, et loengute ja seminaride ajal ja kui Tartus on asjaajamisi, siis sõidangi Tartu ja elan kus parajasti elada on. Ja muul vabal ajal eelistan Tallinnas olla, see linn meeldib mulle hulga rohkem. Noh ja autoga sõidan siis edasi-tagasi mööda seda maanteed. Ehk siis üldiselt sõidangi nädalas paar korda seda vahet, vähemalt siis tegin seda, kui argipäeviti olid loengud ja seminarid ning nädalavahetuseti ma Tartu passima küll ei eelistanud jääda. Mõni üksik nädalavahetus olen jäänud Tartu ja alati olen kahetsenud. Lisaks vahel olen muudes asukohtades ka. Paljudel on see elukoht segi läinud tihtipeale - et arvavad, et ma elan Tartus. On ka mõni väga suur fänn, kes ongi binokliga jälginud, teab, kus pargib mu auto ning millises majas elan Tallinnas - braavo! :D Aga mida ta teeb selle teadmisega ja kuidas see minu elu muudab? Minu meelest võiks ta tulla tere ütlema, aga seda ei tehta -.- Seega loogiliselt võttes poleks probleemi ju jagada oma isiklikku elu, sest midagi halba ei juhtu (loodetavasti).

Olgu, aga teeme siis seekord nii, et kirjutage mulle kommentaaridesse või kuskile instasse või snappi vms, kas ma teie meelest peaksin veelgi privaatsem olema või ei. Ma ei hakka lubama, et kunagi tulevikus kirjutan avalikult, mida täpselt päeval teen jne, aga äkki kunagi saabub see aeg, kui tahan ise seda teha. Eks kogemuste jagamisega see järjest tuleb. Kogemused on ju ka oma elu. Nii et seni olen ma jaganud enda elu sel määral nagu mugav on. Ja seni on olnud mugav olla mul privaatne avalikult - seda on mulle isegi öeldud. Aga samas, ei teeks ju paha, kui vb alustaksin enesetutvustustega, nt instastorysse panin kunagi neid kuvatõmmiseid, kus enda eelistusi märkisin. Ja mu sõbrad võivad endiselt rahuneda - esiteks mitte kunagi ei saa tuntuks kellegi sõbrad või sugulased, kui nad just ise teadlikult midagi selleks ei tee. (Nt ma võin kirjutada, et mu sõber Mari tuli minuga poodi, kuid see ei muuda teda ju kuulsaks. Kuulsaks saaks ta siis, kui läheks esineks mitme intervjuuga mitmekordselt ja ütleks sada korda, et ta on ka minu sõber.) Ja teiseks ma ei kavatsegi endiselt enda sõpru mainida kuskil ilma nende nõusolekuta. Kuna ma olen ise väga privaatne inimene, siis tean, mis soovid võivad neil olla. Kui nad tahavad või on neil suva, kui neid mainin (sest nad teavad, et nii midagi erilist ei juhtu), siis minugipoolest.