Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

teisipäev, 26. detsember 2017

Lõppev aasta tõi megalt enesearengut

Ma pole kunagi viitsinud mingit kokkuvõtet teha aasta lõpus, et mida juhtus mul, aga ma arvan, et seekord teen selle ära, natuke teistsugusemas võtmes küll.

Kuna 2017 on päris hull aasta olnud mu jaoks, mis ajal jõudis meeletult juhtuda, siis on see päris põnev. Selle aasta jooksul on toimunud kõige suurem areng mu enda sisemuses. Muidugi alati tee läheb veel edasi, aga endaga olen ma kõvasti tööd teinud ning suur töö on veel ka ees.

Photo: Karmo Koppel.
Oeh, ma pole kunagi oma keha häbenenud, aga ma olen püüdnud teeselda nagu häbeneks, sest teised ootavad mult seda.
















Tegelikult mul on tunne, et ma ei taha sellest aastast eriti rääkida :D Aga ma ikkagi midagi räägin. Osad asjad on nii isiklikud, et ma ei tea, kuidas rääkida, aga räägin parem tööst endaga ning mida ma enda jaoks olen saavutanud.

Minu jaoks oli siht kõigepealt saada korda enda depressioon ja enesehinnang. Selle aasta kevadtalvel ilmus välja eelmise aasta sügisel ja talvel filmitud Prooviabielu. See oli meeletult raske periood minu jaoks. Seda kriitikat oli nii meeletult, eriti üksindust. Kõik arvasid, et näe, saab see staar tähelepanu ja kuulsust, võiks teda maha teha. Depressioonile see hästi ei mõjunud, aga ma ei süvenenud sellesse kõigesse. Hoidsin end eemal, tegelesin oma asjadega ja tegelesin oma probleemidega.

Mul oli nii raske suhelda avalikkusega nii, et mul keelati osasid asju teha (keelati kirjutada teatud blogipostitusi, keelati videoid teha, keelati veel mitmeid asju, kõik mu tehtu oli kontrolli all). Seega oli mul limiteeritud võimalus üldse midagi teha. Hiljem see keeld muidugi rauges, aga raske oli ootamatus olukorras. Ma ei teadnud, kuidas avalikkuse ees istuda või astuda, mida öelda, mida mitte öelda. Mida teha, mida mitte teha. Nõu ei saanud kuskilt võtta, sest keegi teine polnud sellises olukorras. Lihtsamalt öeldes, ma ei teadnud, kuidas olla mina ise sellises situatsioonis. Ja ausalt öeldes, ma teadsin, mida mina ise isiklikult teha tahaksin, aga puudus julgus endaks jääda. Kõige hullemaks tegi asjaolu just see loodud väärkuvand minust - seepärast ma ei teadnudki, kuidas olla - kas peita end või mitte? Kas ignoreerida kõike või ära tappa end?

Hakkasin rohkem endasse süvenema, kui see suurem pasarahe läbi sai. Siis jäid mu kõrvale osad inimesed, kes olid mind märganud sellena, kes ma tegelikkuses olen või olla tahaksin. Või siis, kes ma tegelikkuses ei olnud - minust oli loodud kuvand, aga tõsist huvi tundsid need inimesed, kes kuvandist läbi nägid. Mu ellu hakkasid tekkima ka need inimesed, kes mõistsid mu uut "taset". Kellega sai arutada asju, mida kõigiga ei saa ja mida mõned üldse ei mõista.

Nii ma siis hakkasin tegelema endaga. Enesehinnang oli madal nagu muru, aga asja pidi saama. Alustuseks tegelesin depressiooniga, sest see oli kõige pinnal. Sest no kui on suur probleem, siis teised probleemid ei paista selle alt välja. Nii siis peletasin järjest depressiooni. Kui on mingi megasuur mure, siis teised pole ju nii märgatavad, eksju.

Depressiooni alt koorus välja mu ärevushäire, mis on mul koguaeg olnud, aga ma olin õppinud sellega elama. Võtnud end sellega nii nagu olin - pidev öökimine, isutus, üle kere higistamine ja värisemine jm. Kui suurem probleem pealt langes, sain lähemale oma ärevuse lahendamisele. Ehk siis depressiooni lahendasin, tuli lahendada järgmine probleem - ärevus.

Ma olin varasemast olnud koguaeg selline, et kõiki vaimseid hädasid varjasin ma kiivalt (depressiooni, ärevust jm), seda ei teadnud isegi kõik mu lähedased sõbrad. Ainult depressiooni olin maininud, aga ärevust kartsin hirmsasti mainida. Olin profinäitleja. Mask ees oma häiretel, sisimas süda väreles ja olid hirmud ning kehvad mõtted. Kuid seltskonda sattudes olin lõbus pliks, kellel on elu ilus ja kaunis. Ma pidasin oma depressiooni väljanäitamist suureks nõrkuseks. Nagu ma näitaks inimestele, et ma polegi see ülikauni eluga lõbus tore plikakene, kellel elus lihtsalt jopanud on. Kartsin, et inimesed ei mõista mind nii. Et nad kaovad mu ümbert, et nad peavad mind hulluks, ebanormaalseks, teistsuguseks - sellise sõbrad nad ju olla ei tahtnud!

Aga ma jõudsin arusaamani, et mida varem ma hakkan selleks, kes ma olen, ja kaovad mu ümbert need, kellele ma sellisena ei meeldi, seda rutem saan ma enda ümber inimesed, kes hindavad mind sellena, kes ma olen. Muidugi oli mu varasem hirm, et ma ei meeldi mitte kellelegi maailmas, aga tegelesin selle mõttega.

Nii siis julgesin rääkida välja, et mul on depressioon ja ärevushäire (alguses rääkisin seda muidugi vaid oma jälgijatele, aga see oli kõva uudismaterjal, nii et sellest loodi uudis. Õnneks sain ise ka intervjuu anda selle kohta.). Muidugi rääkisin ma asjast pigem siis, kui endal oligi juba hulga parem hakanud. Selline kivi langes südamelt :D Muidugi tekkis järgmine probleem, et osad lollid arvasid, et ma valetan seda millegipärast, sest siis oleks ju Prooviabielus näha olnud seda. Mm.. kiirabi käiski seal üks õhtu mu paanikahäire pärast, aga see on ju konfidentsiaalne terviseinfo. Näha kohe, et need lollid ei mõtle, kes selliseid asju väidavad. Ja mina nägin end pärast ekraanilt kahjuks küll mitmes kohas väga haigena... Mu tuttavad olid ka šokeeritud. Ma ei teadnud küll oma kogemustele tuginedes, et nii tehakse. Igatahes, see jura selleks. Mõttetu see võte. Oluline oli see, et ma märkasin, et ma saan sellest rääkimisega aidata teisi inimesi. Paljudel on sellised probleemid nagu mul. Ma ei tundnud enam nii üksi ega kaugena kõigist. Ma olin ka inimene. Ja see, et ma sain kedagi aidata, tegi mind ka rõõmsamaks - äkki ei pea teised läbi elama seda, mida mina ning saavad rutem abi! Kui kasvõi üks läheb minu jutu tõttu psühhiaatri juurde, olen ma ju teinud ikkagi maailma killuke paremaks! :)  Äkki läksidki, sest kuulsin hiljuti, et aegu sinna on raske saada :D
Mina ju ka ei teadnud alati, et mul on depressioon ja ärevus, KUNI ma sellest aru sain. Ja kui asjast ei tea, siis ei saa seda ju parandada! Ma tahtsin, et kasvõi minu jälgijad saaks asjast aru enne kui on hilja.

Nii ma siis tegelesin endaga edasi. Lugesin raamatuid, jälgisin ennast kõrvalt enda jaoks, tegin eneseanalüüsi. Teraapia ka ilmselgelt, sest üksi läheks aeglasemalt. Mitmed mured said järjest lahendatud ja seda enam kerkis ka uusi muresid, meenutusi jne. Arusaamad, millistest kogemustest on need häired tulnud. Ma olen sellest veidi rääkinud - nt kiusamine. Inimesed mu ümber arvatavasti mõistsid ka, et välimus ei ole enesehinnanguga kuidagi seotud.

Rasedusega kaasnes järsku minus mingi muutus. See on täiesti tõsi, et rasedus muudab inimest ning ka lapse saamine muudab inimest. Kui ma veel ei teadnud, et ma rase olen, imestasin, et depressioon on vähemaks jäänud. Mõtlesin, et ohhooo, midagi mõjub juba mu tegevustest nii hästi! Pärast sain teada, et ma rase ja siis oletasin, et ju see muutis midagi ka.

Teades, et ma olen rase, ma tajusin seda selgelt, et enam ei muretse ma vaid enda heaolu eest, vaid minu sees on teine inimene, kelle nimel ma pean suutma ennast ja sellega ka teda kaitsta! See oluline teadmine tõi mind tajuni, et mu niisama "veniv" eneseanalüüs on läbi, aeg on tegeleda asjadega KOHE. Tegin põhjaliku eneseanalüüsi jällegi paberile nii enda, kui ka tol ajal mu elus olnud inimese kohta, et saavutada parim sellest situatsioonist ja teha parimad otsustavad käigud oma elus oma lapse jaoks.

Nii ma sain aru, et maksku mis maksab - ennast võisin ma ju alandada lasta igast inimestel, aga mitte enam seda uut elu enda sees! Nagu kõiges mõttes. Seega, varem olin vastanud rünnakutele (kritiseerijatele) proovides ründajat mõista, aru saada, miks ta nii ütles. Enam selleks aega polnud. Ründas mind, ründan teda. Minus tärkas mingi uus enesehinnang.

Ma sain aru, et ma ei ole kole. Ma ei saa olla kole, sest mu sees on uus inimene. Tulgu keegi jälle öelgu mulle, et ma olen kole - ma kritiseerin siis ka tema välimust. Ma sain aru, et ma ei ole loll. Ma lõpetan ülikooli, mul on juba üks kraad ning ma olen tohutult kogenud. Tulgu mulle ütlema loll - ma kritiseerin selle inimese rumalust. Ma sain aru, et ma olen meeletult hea inimene - ma aitan kõiki oma elu hinnaga, aga see on läbi. Nüüd aitan ma kõiki oma võimete piirides. Jah, ma soovin head, jah, ma tahan, et kõigil läheks hästi. Seega - ma ei ole teinud midagi kurja, kedagi tapnud, ma ei ole halvasoovilik - seega, kõik, kes üritavad mind maha teha, siis on mul täiesti savi. Ma olen hea, ma tean seda.

Nii et see rasedus muutis mind kõige rohkem. Hakkasin mõtlema ka, et miks ma ei või teha asju, mida ma teha tahan. Panen, mis pilte, mida tahan. Käin, kus tahan (ehk siis istun kodus palju tahan). Mängin arvutiga nii vähe või palju, kui ise tahan. Mängin malet, kui tahan, loen raamatut, käin jõusaalis. Aga ma ei pea tegema midagi kellelegi tõestamiseks. Teen, mida tahan, sest ma ei kahjusta oma tegevusega mitte kedagi. Kellele ei meeldi, ei pea vaatama. Kes on kade - need on tema probleemid. Kes halvasti ütleb - räägib ju endast.

Ja ma sain aru sellest - ma võin kõik ära tõestada ja kõik ära seletada, aga idioot jääb idioodiks ning idioot ei saa ikkagi aru. Olenemata sellest, et ma olen blogis kirjutanud, kuidas mul ärevus välja lööb, ilmub ikka idioote, kes ei suuda mõista, et tuntud inimene omab ärevushäiret. Ning see idioodikene ei suuda mõista, kuidas tuntud inimene ei karda ennast filmida. Talle ei mahu pähe, mis on ärevushäire ning mis on võte. Ma võin selle talle puust ja punaseks selgeks teha, aga lollust ma ei muuda ning ta peab mind ennast hoopis lolliks. Ma ei muuda seda. Ma nüüd tean, et ma aktsepteerin seda, et ta on idioot. Las ta siis olla. Siiski on pisike killuke mu sees, mis soovib igat idiooti aidata, aga... ma ei tohiks enam nii palju kui varem.

Ja ma sain aru sellest - ma võin rääkida, mida ma tahan, aga ikka ilmub mõni kade sitapea, kes arvab, et tal on õigus mulle näkku hõõruda "ise läksid ju Prooviabielusse, mida sa vingud äää". Nagu mu kogu elu keerleks nüüd selle ümber. Nagu ma ei võiks rääkida sellest, kes ma olen, millised on mu head ja halvad. Nagu ma ei võiks oma kogemustega teisi aidata. Ma olen sellistele idiootidele seletanud ka puust ja punaseks asju ära, aga kui tal ei ole elukogemust ning ta ei proovigi teisi mõista, siis jääb ta ikka lollakaks kadeduseussiks.

Ja ma ei saa neid inimesi elimineerida elust. Kuigi olen püüdnud, aga neid on ikkagi palju. Ma olen püüdnud neile palju seletada, aga nad jäävad lollideks.

Veidi esoteerilisemalt poolelt, et ma sain teada täpsemalt oma eesmärgi siin elus ning raskused. Ma tean, mida teha. Ma tean, miks mul on nii palju raskusi. Pole elukohta, vaesus jne. Suured mured, üksindus, raskused siis jah. Proovi sa kõige sellel positiivseks jääda ja mitte soovida end maha tappa, aga ma pean.

Julgesin ka tunnistada, et mulle ei meeldi kõik asjad mis teistele. Mulle ei meeldi võõrastega seksida (ega ka käppida, ameleda, suudelda jne). Varem oleks mind selle ülestunnistuse eest friigiks peetud, aga nüüd ma ütlen välja, sest ma ei karda enam seda hinnangut. Ei, see ei tähenda, et ma voodis halb oleks (mida iganes see tähendab, ma veel ei tea, aga savi ka), aga JAH, ma EI TAHA võõraste meestega voodisse ronida. Oma mees - siis muidugi!!! Ning jah, ma olen friik vb mõne meelest, sest ei taha võõraid katsuda! Kallistada võib, aga rohkem on ebamugav. Kuna ei pea neid asju tegelikult ebanormaalseteks, sest suhtes on seks siiski minu jaoks olulisel kohal (lihtsalt võõrastega seda ei taha), siis see ju mu elu ei häiri ning kõik on ilus :D Ma ei tohiks karta seda välja öelda. Ning jah, ma olen hetero.
Ning julgen ka tunnistada ka seda, et ma olengi introvertne! Ma eelistan vähe suhelda. Mul on sõpru, mul on häid sõpru, mul on tuttavaid, aga ma ei tunne vajadust KOGUAEG rääkida kellegagi. Ja julgen tunnistada, et ma ei saa kõigiga suhelda. Kui inimesega klappi pole, siis ei suhtle. Ning jah, ma olen tegelikkuses viisakas ja tore inimene. Ning jah, ma julgen ka seda tunnistada, et olen enesearengu teel, mitte meheleidmise teel ning sellega seoses saan lõpuks tunnistada, et ma ei läinud Prooviabielusse meest otsima. Aga miks sa siis läksid?! - küsivad lollid. Vot olen juba vastanud ja kordamine on tarkuse ema, et mind kutsuti ja mulle öeldi ka, et see on lihtsalt saade, ega otseselt sa mingit meest ei otsi sealt ega pea leidma. Saate tegemine ei ole tegelikkus - väike meeldetuletus teile. Vot, ma nõustusin põnevuse ja tele pärast. Ning jah, mulle meeldib näitlemine, filmimine, tele, monteerimine jne. Ning jah, see juhtus olema halb kogemus. Oeh, ma olen seda miljard korda enda meelest seletanud :D

Seega. See aasta õpetas mulle enesearengu poolest palju. Ma olen aastaga tulnud meeletult kaugele. See, mida ma teen praegu - mingi julgen bikiini autopesus osaleda või akti- ja buduaarimodell olla, ma poleks seda julgenud viis aastat tagasi, aga ma vahtisin ilase austava näoga neid, kes seda teha julgesid. Ma ei ole varem julgenud kanda gooti stiili või teatud riideid. Vahtisin neid, kes julgesid seda teha, austusega, aga nüüd olen ka ise igast riideid julgenud kanda. Kui meeldib, panen selga, öelgu teised, mida tahavad. Ja omg - ma ei julgenud ju varem juukseid isegi värvida, kuigi niiniinii kangesti tahtsin! Ja tegin selle ära! Tänan selle eest Kalvit, kes lihtsalt ütles, et lähme ostame selle musta värvi ära ja topime sulle pähe! Vot nii saingi lõpuks mustaks peast, mida olin ammu igatsenud. Nüüd ma teen, mida tahan. Mitte küll kõike veel, aga rohkem.

Ma ei julgenud juukseid värvida, sest kartsin ainult seda, mida teised ütlevad. Ma ei julgenud aktimodell olla, sest kartsin, et kõik kaovad mu elust siis, et "issand, see on mingi rõve paljas naine, kes ei häbene ennast" või mida iganes. Ma ei teagi, mida ma kartsin, kuigi ei ole ju midagi karta. Aga need asjad toodi mu ellu - Kalvi pani värvi pähe. Mu kursaõde ja hea sõbranna on modell, kelle kaudu sain ka julguse olla modell! Mu üks teine sõbranna kannab igast kette enda küljes ja ägedaid riideid. Ma näen, kuidas elu on viinud mind kokku inimestega, kes aitavad mul saavutada oma hingesoove. Ja ma olen tänulik selle üle!


Ja üldse see modellindus. Vot, see on asi, mida ma ei mõista, et mis värk inimestel selle oma kehaga on?! Et on vaja mingi häbeneda oma keha? Milleks? Olen püüdnud mõista, aga jõudsin selgusele, et ma ei saa aru. Ma austan inimkeha ning kuna mulle meeldib võttel olla, siis lasen fotovõttel end pildistada ka, sest see on kunst. See on minu jaoks vahva ja ilus. Ilus kunst, inimkeha austamine, hindamine, väärtustamine või mis iganes. Panen pilte ka üles, kui tahan, keegi ei saa mögiseda. Ja kui mögisevad, siis mida neil öelda on? Et ma ei austa ennast? Haha, lubage naerda, kui asi on vastupidi. Et ma peaks oma keha näitama ainult ühele mehele maailmas? Hahah, lubage naerda, sest ma ei taha tähtsustada kedagi liiga maksimaalselt. Jah, võin teha eriti paljastava albumi ainult oma kaaslasele, aga keegi ei saa mul keelata ikkagi neid pilte teha lasta ja jagada neid, kus ise soovin. Mõned peavad seda halvaks, aga arvatavasti seetõttu, et nad häbenevadki oma keha ning ütlevad halvasti, sest peegeldavad enda seest tulevat hinnangut hoopis enda kohta. Igatahes tulevad lõpuks kunstipärased kaunid pildid. Maalimine meeldib ka mulle, jah :D Ehk siis kunst igatepidi üldiselt.



See ei olnud karm jutt, vaid mu mingi eneseareng. See on kindlasti igav mõne jaoks, kuid mõne jaoks vajalik. Eks ma pean lihtsalt leppima, et minu jaoks on suurem hulk inimesi, kes mulle tulevad halvasti ütlema ning ma pean nad lihtsalt kõva südamega sinna lollide patta panema, kuigi see on raske, kuna ma püüan kõiki alati mõista ju. Raske on mitte proovida mõista.

Kui ma esoteerilisema poole pealt lähenen, siis saan jälle öelda, et need on olnud raskused, mida ma pean läbi elama. Kõik see vingumine minu pihta; destruktiivsed pendlid, kes tahavad mind kallutada vanale teele tagasi. Proovilepanek - kas ma julgen muutuda või olen sama vana rasva sees edasi. Lisaks minu kokkuviimine inimestega, kes tegelevad sellega või aitavad mul tegeleda sellega, millega ma tegeleda soovin.

Aga loodan, et uus aasta tuleb ilus ja kaunis ning häid üllatusi täis. :)

Ja üks superhea eestlaste laul ka siia aastasse, mis mind selle aasta jooksul saatis autos!





esmaspäev, 18. detsember 2017

"Blondid ikka nii sobivad sulle" - juukseajalugu + suhtumine minusse erinevate juuksevärvide ajal

Jälle räägin juustest, sest need viimastel päevadel teemaks olnud.

Loomulik blond + värvitud pruuniga osasid salke (2012)
Loomulik värv on mul blond. Probleem on selles, et blondidesse suhtutakse ühiskonnas teistmoodi. Mõelge ise, kuidas. Ja teine probleem on selles, et ümberkaudsed inimesed sisendasid mulle koguaeg, et ma ei tohi oma juukseid rikkuda, sest muu värv peal blondi ei kõlba mulle. Ehk siis ma olin sunnitud olema blond, kuigi ma ei tahtnud. Teiseks see suhtumine, mis blondidesse inimestesse kaasneb, ei meeldi mulle ehk siis ma ei händli seda.

Tavaliselt on ühiskond harjunud, et blondiinid on enamasti need, kes ise oma kartulikoorekarva või musta värvi juuksed ära pleegitavad, seega on neil ka tõmmum nahk. Ja nad pleegitavad oma juukseid, et olla tibid ning kuna neil on nahk, mis talud päevitamist, grillivad end nad pidevalt solaariumis. Ehk siis täielikud tibid. Nii suhtub ühiksond blondidesse. Ja me teame, et tibidesse suhtumine on teistsugune.

Seega seostatakse ilusa näoga ja meigitud blondiine grillkananahaga. Inimesed arvavad automaatselt blondiini peale vaadates, et ta on tibi. Ja kuidas saaks tibile kõige rohkem puid alla panna? Kuna tibi eesmärk on välja näha imekaunis, siis tuleb ta välimust maha teha!

Ja siit võin öelda, et KÕIGE rohkem vingu sain ma oma heleda naha kohta oma loomulikku juuksevärvi omades. Mõned inimesed on mulle hiljuti öelnud, et "blond sobib kõige paremini su heleda nahaga". Jah, see sobiKS, kui pealevaadates on aru saada, et ma olengi loomu poolest väga heledate karvade ja nahaga, aga inimesed ei arva nii. Neile on mu nahk meeletult ette jäänud. Olen sellest ka varem rääkinud. Ehk siis kui ma olin blondiin, mõnitati mu heledat nahka pidevalt.

Lisaks ka suhtumine minusse mitteoluliste inimeste poolt (müüjad jne) oli halvem, kui olin blondiin. Sest automaatne arvamus on, et olen tibi. Ka mu blond sõbranna ütles, et kui tal on juuksed peidus olnud kapuutsi all, on suhtumine olnud parem.

Kuna ma ei ole tegelikkuses tibi (kuigi kõik üritavad mulle seda väita), siis oli mul raske seda händlida. Kui ma oleks tibi olnud, oleksin uhke selle üle ja värki. Aga mul oli tüütu, et mul on niigi madal enesehinnang, aga seda tehakse veel rohkem maha, nimetades mind veelgi koledaks peletiseks ja valge nahaga luigeks ja sõimati, et mingu solaariumisse.

Olen juba öelnud, et mu ammune unistus oli värvida juuksed mustaks. Nagu te sellelt vanalt pildilt näete, siis juba 2012 aastal ja ka enne seda ma salaja värvisin oma juukseid altpoolt pruuniks. Värvisin osasid salke ka mustaks. Tahtsin nii kangesti ammu juba mustaks peast värvida, juba teismelisena, aga VÄGA paljud ütlesid mulle ka, et blond sobib nii hästi ja ma ei tohi kunagi värvida, sest värvimine täiega rikub juukseid jne. Ja ma kuulasin neid.

Kuna mul mustaks värvida ei lubatud, sest see olevat kole, ei sobi mulle ja rikub juukseid, siis tegelikult ma ikkagi värvisin :D Värvisin tugeva blondiga ehk siis rikkusin nagunii juukseid. Mul oli nii kange tahtmine midagi teha juustega ja ma teadsin, et blondi ei panda nii väga tähele, sest mul ongi blondid. Nii et kas te siis seda tahtsite? :D Aga ma ei värvinud kogu pead, vaid pealpool olevaid salke.

Kuni saabus aeg, et mõtlesin värvida lillaks kõigepealt otsad. Ka siis juuksur eriti ei tahtnud, kiitis mu blondi värvi, aga ma olin, et pane see värv juba pähe. Otsad julgesin ma seepärast ära värvida, et otsi saab alati maha lõigata, kui tuleks mingi räige sõim ja kisa, et rikkusin oma blonde ilusaid juukseid! Seega otsad oli hea valik.



See oli nii uhke mu peas ja inimesed hakkasid kusjuures minusse teisiti suhtuma. Mõelge ise - tibi ei ole ju peast mingi lilla ääää! Tibid on ikka blondiinid. Seega oli suhtumine minusse juba parem.

Jätkasin seda rada ja lisasin ka sinist juustesse, sest minu suureks kurvastuseks kulus lilla nii kähku maha.

Vaadake nüüd blondi väljakasvu. Tahe juukseid värvida oli ümberkaudsete keelust nii meeletult suur, et ma rikkusin ikka oma juukseid blondiks võõbates.


Siis pakkus mu juuksurist sõbranna, et tal on lõputöö tarvis üleni lilla peaga modelli, et kas ma julgeks värvida üleni lillaks. Mu esimene mõte oli muidugi, et kuidas ma küll blondiks tagasi saan ja kas saan?! Sest kartsin jälle inimeste reaktsiooni, kuna enam ei ole lillad otsad, mille saab maha lõigata, vaid kogu pea, seega kiilaks ma end ajada küll ei saa. Ehk siis see oli mu esimene hirm - teiste arvamus. Sisimas tahtsin ma muidugi lilla olla.

Mõtlesin siis, et savi kah, lähen modelliks. Hea põhjendus teistele olemas ju - pean värvima sõbranna tarbeks, sest tal on on modelli vaja. Nii et värisesin selles hirmus, et "blond ju nii ilus, mida sa rikud", aga tegin hea meelega pea lillaks. Haha, jeee!



Muidugi kartsin ma jälle ümberkaudsete inimeste suhtumist, et kuidas nüüd müüjad jne on, aga teate... Minusse suhtuti hoopis austusega! Ma olin ikka niiii imestunud! Ma ei suutnud uskuda, et kui ma lähen poodi, siis müüja ei räägigi minuga ülbel ja üleoleval toonil, vaid normaalselt ja viisakalt, austades mu soove ja kuulates mind. Varem (blondina) suhtuti minusse ka nagu titasse, aga nüüd suhtuti nagu täiskasvanusse. Lilla värviga?!?! Jah. Mõtlesin vahepeal, et kas asi on selles, et äkki läksin ma näost hoopis täiskasvanulikumaks, aga arvatavasti ei läinud ma nii kardinaalselt näost teistmoodi värvimuutusega. Nagunii oli suhtumine juba veidi parem lillade otstega. Enam ei jäänud kellelegi mu hele nahk ka ette ja kiideti täiega mu silmavärvi, mis enne polnud küll kunagi tähelepanu saanud. Ma sain uskumatult palju komplimente hoopis ja ka silmade kohta. Naljakas, sest silmi ma ei muutnud. Kandsin hoopis kunagi noorena blondina rohelisi läätsesi, aga siis ei öelnud mitte keegi mitte ühtki sõna, et need ilusad või koledad. Keegi ei teinud märkamagi. Ja nüüd järsku loomulik silmavärv oli ilus.

Siis see lilla kulus maha ja ohmygod nii palju komplimente oma juuste kohta ei ole ma kunagi varem saanud. Kõik kiitsid mu juuksevärvi, silmi, ütlesid, et ma olen nagu haldjas. Jee! Ja mitte kellelegi ei jäänud mu hele nahk ette. Ütlen veel ära, et solaariumis käisingi ma ainult blondi peaga. Huvitav, et siis, kui end päriselt grillisin, sõimasid kõik mu heledat nahka, aga nüüd enam mitte, kui ma isegi randu vältisin.





Siis tuli kutse Prooviabielu saatesse. Ja selle saate produtsent oli esimene inimene, kellele jäi lilla värv hoopis ette! Ma olin harjunud saama komplimente selle kohta, aga ta oli wtf, kui kole. Siis sunniti mind juukseid kulutama, et oleks blond tagasi ja nii ma castuinguklipiks need kuidagi rohekaks saingi, sest see värv kulub loomulikult maha. Minu meelest siis olid mu juuksed kõige koledamad, aga see oli nende saatetegijate soov. Selliseks läksid need, sest enne teatud kuupäeva pidin pesema nende soovi järgi šampooniga neid, mis värvi maha kulutab kuidagi. Käisin spetsiaalselt seda oma raha eest ostmas. Muidugi ma pakkusin, et äkki teen otsad lillaks, aga selle peale sain küll pahandada, et see on halb idee "muidu keegi ei kandideeri, sest sul on probleem". Palun väga siis.

2016 suvi - väga kena värv või mis o.O

Keset saadet värvisin ikkagi vihaga lillaks tagasi. Oi, kus ma sain pahandada, aga cmon, ise nad olid sellised. Muidugi ei tulnud siis värv nii hea, aga yolo. Panin otstesse rohkem ja ülespoole vähem. Oi, kus mulle öeldi, et pese enne järgmise mehe tulekut 30 korda pead, et see sitt välja saada jne ja et nüüd tuleb uus mees, tahab kohata blondiini, aga on mingi rõve lilla. Ma ütlesin, et jumal küll, mis see TEIE asi on, MILLISED on minu juuksed! Noh.. karistus saabus monteeringu näol nagunii mulle :D




Siis pärast võtteid rääkisin Kalvile, et issand kus ma tegelt olen terve elu tahtnud mustaks värvida juukseid, aga keegi pole lubanud. Et inimesed on öelnud "musta ei saa sa enam mitte kunagi blondiks" - seda kartsin kõige rohkem, et see on permanentne valik. Või siis: "sa võid jah saada musta blondiks, aga suure rikkumisega ja sul ei jää enam ühtki karva pähe!!!!!!!" Otsustasin selle riski võtta väriseva südamega. Kalvi mingi dvj, lähme ostame värvi ja teeme ära. Mind oli hirmutatud, et värvides kukuvad kõik juuksed mul peast jne, nii et ma värisesin värvides seal temaga, kartsin, et kukuvad kõik juuksed ära jne. Ei kukkunud ja olin lõpuks MUST!!!!!!!!!! Minu unistus!!!!



Ma olin mingi omg, ma nii ilus, omg mulle nii sobib jne!

Ja räägime nüüd suhtumisest! Esiteks ei kuulnud ma enam kordagi vingu mu nahavärvi kallal! Kuigi kartsin, et seda just tuleb, sest mustale ei sobi valge nahk. Enne mustaks värvimist mõtlesin pingsalt välja, et kui keegi mu nahka sõimab, siis ütlen, et ma olen nagu lumivalgeke, tal oli ju ka valge lumevärvi nahk ja eebenimustad juuksed. Et ma sama. Aga wow... ei ühtki vingu mu naha kohta. Ma ootasin ja ootasin, aga mitte keegi ei pannud oma käsi mulle võrdlusesse, mitte keegi ei öelnud, et mine külasta solli. Mõni üksik vingumine tuli, aga võrreldes sellega, palju seda vingumist oli blondi peaga, oli kööga.

Müüjad ka olid sõbralikumad, aga mitte nii austusväärsed kui lilla värviga.

Siis sain must ära olla ja mõtlesin, et tahaks blondiks tagasi, et jälle mingi värvipea olla, lilla vms. Sest see väljakasv oli meeletult kontrastne. Mõelge ise, kui blond kasvab välja. Ma reaalselt ei viitsinud iga kuu korra kellegagi oma väljakasvu värvida.

Teine oluline põhjus blondiks tagasiminekul oli see, et mu juuksed ISE kippusid blondiks tagasi! Mäletate, et mind oldi hirmutatud sõnadega "mustaks blondiks ei saa enam kunagi", kuigi ma olin ise kogenud, et kui värvisin oma osad salgud mustaks, siis mõne aja pärast olid need krt blondid tagasi. Musta peaga oli sama lugu - värvisin kõige mustema sinkjasmustaga, aga nad kippusid nii väga minema blondiks. Mulle tekkisid sellised pruunikad salgud ise musta sisse. Ka mu juuksurist sõbranna imestas. Ütlesingi naljaga, et mul on needus olla blond. Seda oli päikese käes eriti näha.

Ja panin juuksuriaja sõbranna juurde, ootasin seda pikalt, sest saab heledamaks ja ei pea väljakasvuga jamama. Tegime värvipesu, blonde salke ja tuli siuke pruun plära. Ehk siis mustaks heledaks saada ei olnud vaatamata teiste suurele hoiatusele mingi probleem. Normaalne suht see värv, aga polnud minu lemmik, sest oli nii tüütult tavaline. Vähemalt ei pidanud väljakasvuga nussima.



Nii lebo oli kui värv välja kasvas, sest see sobitus kuidagi. Aga värv mulle ei meeldinud eriti. Kõik muidugi kiitsid nii: "hele sobib sulle miljon korda paremini kui must", ja öeldi ka nii: "must sobis sulle ikka paremini". Aga kusjuures nahavärv hakkas vaikselt millegipärast jälle ette jääma. Müüjate suhtumine oli tavaline, ma ei mäletagi. Huvitav, et heledate toonidega tahavad inimesed mingit tõmmut nahka.

Ühe projekti tõttu ei saanud ma pikalt-pikalt juustega midagi ette võtta. Kuna see jäi ära, siis esimese asjana võõpasin juuksed lillaks!!!! Mul oli kodus mingi blond. Panin selle pähe, aga wtf, seda oli nii minikogus, et ma ei saanud paksult panna ja juuksed ei muutunud seetõttu eriti. Siis oli mul kodus kaks erinevat lillat. Alguses mõtlesin otsad teha, aga siis mõtlesin, et yolo noh, panen kõik ära. Allapoole sattus see tumedam lilla ja ülespoole see roosakama tooniga. Tegelt vastupidi oleks olnud ilusam, aga mis teha, viimasel ajal ma mõtlen vähem :D

Praegu


Siis hakkasid jälle inimesed ütlema, et sobis blond jne. No sobigu siis, mis teha, küll see kasvab. Siis hakkasid inimesed ütlema, et ära värvi, see rikub juukseid. No rikkugu! Pärast kuulan kõiki ja surivoodil nutan, et "oeh, oleks pidanud ikka nooruses juukseid värvima erinevate värvidega. Nüüd suren blondina ega teagi, milline ma oleks välja näinud." Seda tahate või? :D

Inimestele hirmsasti meeldib vahtida mu juukseid ja öelda, et need on rikutud, koledad jne. Nüüd teen teile paar olulist asja selgeks oma juuste loomuliku struktuuri kohta:

  • mul ONGI halva struktuuriga juuksed. Otsad lähevad väga kergesti katki, sõltumata värvimisest. Ma saan teha ainult kuumkäärilõikust, sest tavalõikusega läheks juukseotsad kolme päeva pärast rõvedalt lõhki. Mul on selline struktuur ja peen juus. Ja seda on terve elu olnud, ka lapsena, kui ma ei värvinud juukseid ju.
  • mul ONGI õhukesed juuksed. Nad ei ole seepärast õhukesed, et kõik nüüd maha kukkusid värvimise tõttu (vbsee aitas kaasa ka), aga mul on väga väike juustetihedus peanahal. Terve elu on olnud mul õhukesed, ka siis, kui ma ei värvinud. Ma lihtsalt oskasin neid kanda ja teha nii, et need paistaks paksud, aga need ei ole (kuivšampoon, tupeerimine). Niisama mul ongi kolm karva viies reas. 
  • JAH, ma kasutan maske, palsameid, juustesse jäetavaid vahendeid. Ma EI sirgenda, föönita ja lokita üldiselt! Te võite tulla mulle ütlema ja mulle on palju öeldud, et "su juuksed on nii katkised, hakka kasutama palsamit ja ära sirgenda enam". No LOL, ma ei teegi neid asju ju! Võib-olla kolm korda aastas teen kuumaga, föönitan spaades ja spordiklubides küll ettevaatlikult, sest ei taha märja peaga välja minna, ja palsamit olen TERVE ELU kasutanud. Problem!? Mu juuksed ongi lihtsalt sellised imelikud õhukese struktuuriga loomu poolest, sest ma ei riku neid muud moodi peale värvimise.
  • Ei, mul ei ole kunagi olnud juustesse jäetavaid juuksepikendusi. Mul olid kunagi väga pikad juuksed tänu sellele, et vältisin juuksureid, kes lõikavad pool pead maha. Lisaks tänu sellele, et tegin kodus mitu korda nädalas juuksekasvu soodustavat maski. Lisaks võtsin kalleid juuksevitamiine ka. Enam ma seda maski teha ei viitsi ja juuksed suurt mul ei kasva ka ja neid vitamiine võtta ei tohi kahjuks. Mingi 1-2 cm kuus vist nad kasvavad. Ma ei tea, miks neil siuke pahn kasv on. On nõmedad noh, sest mulle endale meeldiks ääretult pikad.
  • Ning JAH ma jätkan oma juustega eksperimenteerimist nii palju kui tahan. Kuna neil on nagunii pask struktuur olenemata mu suurest hoolest nende vastu, siis on täiesti savi ju, et värvimine rikub taastuvat vara. Need kasvavad tagasi ju kunagi ja kui ei kasva, on igast värke välja mõeldud. Imetades kukuvad nagunii kõik maha ka, nii et olge rahulikud. Parem on teha oma juustega, mida sisimas tahan, kui olla sunniviisiliselt elu aeg blond.
  • Kogu see jant on mulle õpetanud, et teiste lollused "see ei sobi, tagasi ei saa, kõik juuksed tulevad ära" jne on mõttetud. Kogu see olukord on mulle õpetanud, et sellises asjas teisi kuulata on olnud täiesti vale. Te võite jah tulla mulle ütlema, mis värv teile meeldib, aga mul ei ole sellest mingit vahet. Ma teen nagunii nii nagu ma ise soovin. Ja ei usu seda, et mustaks blondiks on võimatu saada jne. Järelikult ei usu ma ka teisi asju, mida võõrad mulle ütlevad. Nii et seda enam teen ma, mida tahan :D

Seega, jah, ma olen loomulik blondiin. Ning ei, see ei näita mu aju kohta midagi. Ning jah, ma tahtsin ammu must olla. Ning jah, mulle meeldib igast värve katsetada. Ning jah, neil on kole struktuur. Ning ei, juuksuris pole mõtet raha kulutada, sest tavaline lõikamine teeb juuksed MUL koledaks.

Ja üks asi veel neile, kes ütlevad, et blond nii ilus, ole loomulik. Mul vastus, et mõelge kui tore, et ma just blond olen, sest sinna jääb lilla nii hästi ju peale!!! Seega, värvimiseks sobiv värv on mul!




teisipäev, 5. detsember 2017

Siis kui mees vingub oma laulus nagu haledik - kuidas mitte selline olla + laulude arvustus

Ma rääkisin üks päev Snapchatis, et Shawn Mendes on teinud koledad lood. Ma mõtlen üldse hullult palju muusikale. Kui ma olin väike, ma arvasin, et kõik laulud ongi nagu jutustus, et nii on juhtunud ja siis laulja lihtsalt räägib, mis toimunud on. :D Ilmselgelt kõik nii ei ole, aga paljud on. Kes kuulab muusikat lihtsalt taustamürana, võib seda postitust mitte lugeda, sest ma arutlen siin oma mõtteid laulude kohta.



Mind kummitas Maroon 5 lugu What Lovers Do, mis ajendaski mind seda postitust kirjutama lõpuks. See on lihtsalt õudne laul. Ja kui see on hetkel populaarne, siis ei saa mitte midagi teha selle vastu, sest kui oled kohas, kus sa ei saa kontrollida helisid, võidakse seda paska lasta ja pähe jääb see ikka kummitama. Mõtlesin siis vaadata selle hirmsa loo videot. Issand, see on õudus kuubis. Ainus normaalne asi oli seal videos triceratops, aga kõik muu oli õudus ja ma ei saanud lõpuni vaadata. Nagu laulvad loomad?! Veidrus. Ma ei suuda isegi süveneda laulusse, aga mulle tundub, et see on ka mingi lamp ja mittetõsine.

Mõtlesin siis, et üks Maroon 5 lugu, mis mulle meeldib on Cold. Kahjuks see räppar seal vahel rikub loo ära, aga mida ma teha saan. Igatahes miks selle video ei lähe üldse muusikaga kokku?! Videos on ta püsisuhtes ja elab naisega koos, on lihtsalt vahepeal mingi laksu all. Terve laul seevastu on sellest, kuidas suhtes on ta kaaslane tema vastu jäine. Ju mul jääb siis videos midagi märkamata, kui mulle tundub, et see lauluga kokku ei lähe või on see spetsiaalselt nii... võite kaasa arutada.

Okei, ma räägin nüüd sellest Shawn Mendesest. Tema laul "Treat You Better" on esiteks väga koleda kõlaga, teiseks on see õudse mõttega. Põhimõtteliselt kogu laul on sellest, kuidas laulja on siis armunud mingisse naisesse, kes on suhtes. Ja terve aeg püüab siis see mees naist ümber veenda selles, et see mees on mõttetu ega käitu temaga hästi. Ja muidugi ei unusta lisamata, et tema on hulga parem, kohtleks naist kõvasti paremini jne. Võib-olla mulle ei meeldi see laul seepärast, et ma tean, et kui mees räägib sellist juttu, siis ei ole see tõsi. Ta kujutab ette seda, et ta nii ilgelt seda naist tahab ja teda paremini kohtleks kui naise poiss-sõber. Ta lihtsalt tahab kättesaamatut ja lubab maad ja ilmad kokku. Kui ta selle naise saaks, siis kohtleks ta teda ilmselt veelgi halvemini ning süüdistaks arvatavasti naist ka selles, et pettis oma eksi, kui ta teda taga ajas ja siis kohtleks nagu sitta. Ma usun, et selline lõpp oleks sel lool, kui naine jätaks selle hala peale oma poisi maha ja võtaks selle haleda mehe endale. Nagu, muidugi, kui keegi räägib mõistlikult, et su praegune poiss-sõber ei käitu sinuga hästi ja analüüsi oma suhet igaks juhuks, lisades ka mitmeid näiteid, siis see on igati tervitatav ja normaalne. Aga selles laulus mingit analüüsi pole. Lihtsalt mingi hala, kuidas see Shawn Mendes oleks ise kõvasti parem ja umbes "võta mind, ma nii hea!!!". Lisaks hullemaks teeb asja veel see ka, et ta süüdistab naist, et ta selle teisega koos on:
"Tell me why are we wasting time
On all your wasted crying
When you should be with me instead
I know I can treat you better
Better than he can" - need on ju õudsed sõnad!
Kui keegi mulle nii ütleks, siis ma tunneks end pigem rünnatuna ja ahistatuna, mitte meelitatuna. Siin on suur erinevus, kuidas selliseid asju öelda. Ning see lugu on hea näide, kuidas MITTE teha. Selles laulus jääb mulje, et see mees tahab lihtsalt suhtes naist, aga tal on raske saada suhtes naist. Ja ta üritab jätta naisele muljet nagu tema mees oleks halb, aga ei pruugigi olla. Kui oleks tegu sellise olukorraga, et päriselt on see suhe halb, siis oleks tark lisada analüüs ning teatud situatsioonide kirjeldused ning hinnangud neile, mis suhtes halvad on. Sest teada on ju, et halva asja sees olles ei ole lihtne sellest aru saada, et see on halb. Ja kui mingit naist ilgelt tahad, aga ta on suhtes, ma ei tea, no sebi siis normaalselt. Ära hala, et "ma käitun paremini kui su mees äää ving-ving", vaid konkreetselt näita tegudega, et oledki parem. Kui sa oleks parem, ei peaks sellist vingumist tegema ja kibestunud olema.

Aga Shawn Mendes on tuntud vinguja lauludes. Tema eelmine laul "Stitches" läheb väga hästi tema vinguva iseloomuga kokku. Keegi jättis ta maha ning ka video illustreerib suurepäraselt kui sitasti ta end tunneb ja siis ta lihtsalt süüdistab oma tunnetes naist. Et naine on süüdi, et tal on vaja nüüd oma hingehaavu lakkuda. Ja väga jube rida seal laulus on: "Your words cut deeper than a knife
Now I need someone to breathe me back to life". Põhimõtteliselt seepärast, et ta kasutab teisi inimesi oma meeleolu parandamiseks. Me teame kõik ju, et õnn tuleb siiski sisemiselt ning kui sul on rõve lahkuminek ja lähed uude suhtesse ainult seepärast, et oma haavunud tundeid parandada, siis ei ole see eriti aus ka teise inimese suhtes. Sa seaksid enda ÕNNE teise inimese õlule. Kas see pole mitte suur koorem teise inimese jaoks? Ma ei imesta, et selline mees maha jäeti. Mu meelest isegi naljakas, et ta kere peale sellise haletsuse eest saab. Hakaku meheks.

Neil kahel Shawn Mendese lool on selline tugev "ma olen mingi eriti nice guy ja naised on lollid kui mind ei taha"-maik juures. Seepärast need lood mulle vist üldse ei sümpatiseerigi. :D

No aga kui seda teksti loeb mõni haleda iseloomuga mees, kellel on kange tahtmine olla nice guy või tunned end puudutatuna, siis ütlen sulle ausalt – arvatavasti sa ei ole mingi hale nice guy. Ma kohe ütlen ära lihtsuse mõttes, et hale mees = nice guy. Ja see ei ole nice, kui mees on hale ja põrandamatt. Nad ise nimetavad end headeks meesteks, aga nad ei ole. Nad on halvad, kellel ongi pärast mingi stitches ja uluvad, et nad treatiks kõiki naisi paremini kui teised mehed. Igatahes point on selles, et hale mees ajab sellist paska nagu Shawn Mendes oma lauludes ja samasuguse vinguva häälega. Kui sa sellist juttu ei aja, vaid kohtled naisi võrdselt endaga ning väärtustad ja austad naise valikuid, mitte ei püüa teda vingudes ümber veenda, siis on kõik hästi. Ja kui peale purunenud suhet sa mõistad, et uue naise musi ja kalli ei tee su purunenud sisemust tegelikult terveks, vaid vb plaasterdab, aga ei ole aus kellegi suhtes, siis arvatavasti sa ei ole hale mees.

Igatahes, point tegelt on selles, et kuidas mitte olla selline hale :D No arvatavasti sa ei olegi, sest tegelikult on neid haledaid mehi vähe. Mul on nendest üks postitus olemas juba ka: see on siin. Sealt saab lugeda nende kohta. Ja kui sa selline ei ole, siis on ju kõik hästi.

Ma tahtsin soovitusi anda ja koguaeg läksin teemast kõrvale :D Seega, kui on lahkuminek nagu Shawn Mendes oma laulus väidab, siis paranda enda haavu nii, et sa tegeled enda probleemidega. Mõtle oma mured läbi, mõtle, kuidas sul valu tuleb. Sul on täielik õigus nutta. Ära peida oma valu kuskile selle taha, et keegi teine peaks sulle nüüd kohe midagi tegema. Ja ära süüdista seda, kellest lahku läksid valu tegemises. Muidugi tema tõttu on valu, aga sina saad sellega ise tegeleda nii, et vaatad endasse. Raske on, aga mõistlikum kui uude suhtesse tormata valu parandamiseks. Ega midagi erilist ei olegi. Lihtsalt ära kasuta teisi ära.

Ja kui naine on suhtes, aga tahad teda nagu selles teises laulus? Siis ole parem mees kui tema mees. Ära vingu ning korruta selliseid asju nagu "su mees on nii halb" jne. Ütle jah neid asju, kui need vastavad tõele, aga koos põhjendusega, mis aitaksid naist mõtlema panna oma suhte üle. Kui on põhjendus ja siis võrdlus, siis hakkabki naine aru saama, mis võiks tegelt olla. Ja siis ise ole parem. Ära ole mingi vinguv halapüks, vaid käitu ilusti, armasalt, mehelikult jne. Lihtne öelda, aga päris elus see nii kerge pole, ma tean :D Põhimõtteliselt ära erita sellist aurat nagu Shawn Mendesel seal laulus. Tunneta selle laulu aurat.

Kui nüüd laulu auradest/energiatest juttu tuli, siis miuke on eeskuju? Ma nüüd mõtlesin, paljud laulud on tegelt normaalse energiaga. Näiteks Louis Tomlinson - Back to You ft. Bebe Rexha, Digital Farm Animals. Seal see mees räägib nii nagu asi on. Mehelikult, enesekindlalt jne. No naine räägib sama teksti. Laulu mõte on see, et neil on palju tülisid, aga nad ei saa kuidagi lõplikult lahku mindud, sest nad ei oska ja tunded keevad üle jne. Täitsa tavaline, nii on päris elu sageli. Ja laulus pole nagu üksteise süüdistamist ka. Ütleb mees otse välja, et draamast on sõltuv ja see lause: "And I guess you'll never know, All the bullshit that you put me through" demonstreerib hästi, et teist ei süüdistata. Jah, ta põhjustab jamasid, aga ta ei tea, sest ta ei saakski aru. Oeh, teooria on lihtne jah :D :D

Dua Lipa - New Rules on halva kõlaga (ma ei tea, miks mulle ei meeldi), aga demonstreerib ka väga hästi normaalset lahkuminekut. Tegelikult pärast sõnade vaatamist hakkas laul mulle rohkem meeldima ka. Naine teeb endale seal kõik selgeks, kuidas mees temaga on halvasti käitunud ning püüab kinni pidada oma uutest reeglitest, et mitte ta kõnedele vastata jne. See on väga õige teguviis siis, kui mees on olnud täielik sitakott nagu tema eks seal laulus. Ma väga soovitan pärast lahkuminekut sitakotist seda laulu kuulata. Esiteks, see mees helistab ainult täis peaga... on loll. Igatahes kõige hullem on see, et see mees tegelikult ei armasta seda naist. Lihtsalt teeb koguaeg head nägu ja tahab seda naist ja miks? Sest ta teab, et see naine on parim, keda ta saab, aga ta ei suuda ise tõsine mees olla. Igatahes see on see, mida ma sest laulust tunnetan. See mees tahaks olla sisimas boss ja tähtis ja uhke ja ülbe oma naisega, sest tegelikkuses ta ei armasta seda naist tõeliselt, vaid ta tahab seda naist, kuna naine on mingi the best. Seda näitab kõik see seal laulus, kui hästi oskab see mees manipuleerida naisega - üritab sõber olla, helistab, näitab nagu hooliks, katsub külla tulla jne. "And if you're under him, you ain't gettin' over him" - see on mu lemmiklause seal laulus. Nii hästi pandud :D Ütlen ausalt, et see mees saaks naise tagasi ainult siis, kui ta õpiks tõeliselt armastama ja võib-olla võiks ta alustada iseenda armastamisest. Kusjuures arvatavasti see mees isegi ei tea, et ta ei armasta naist tõeliselt, sest ta on nii loll ülbe äratõusik. Vot, seepärast on see laul väga hea. Dua Lipa eks erineb täielikult Shawn Mendesest, muide.

See oli mu tänane arvustus selleks korraks siis. Andke teada, kas teile kõlavad ka Shawn Mendese laulud nii.

***
NB! Kasutan tekstis lugeja poole pöördumist ehk sina-vormi, kuid see ei tähenda, et lugejaid automaatselt selliseks loon. Tekstis on kõnekeel kasutusel.


esmaspäev, 4. detsember 2017

Siis kui keegi tahab hävitada inimesi ja inimesed on sellega kogemata nõus...

Ma olen alati hoidnud seda teemat kinni, aga järjest enam paisatakse mulle kõike näkku, et mõtlesin nüüd, et räägin siiski südamelt ära miskit.



Kas teate seda mängu maffia? See on üks seltskonnamäng grupis. Eks igal grupil ole veidi oma reeglid, aga üldiselt on seal mingi maffiategelane, kes öösel kellegi ära tapab ja siis mingid teised. Saab olla ka arst, kes ravib terveks ühe inimese. Ja ma olen seda mänginud ja kui oled seal grupi keskel keegi, eks siis ikka kisutakse üles (mängu tarvis), kes on kes ja kes võib olla maffia. Ja väga huvitav on seda mängu jälgida kas kõrvalt või ise sees olles, kuidas väga emotsionaalselt hakatakse kedagi süüdistama, siis kõik järsku kujutavad ette, et see, keda süüdistatakse, ongi kohe 100% süüdi ja tuleb maha tappa. Ja kui see, kes end siis kaitsta üritab, ütleb ükskõik milliseid argumente, siis neid enam ei kuulata. Olgu see kasvõi mingi teaduslik uuring (mida seal mängus muidugi pole :D), aga mitte kedagi see ei huvita - süüdi, siis süüdi! Ja mina olen olnud see "must lammas" seal, keda süüdistatakse järsku. Kogu grupp hakkas arvama, et vot mina olengi see hull süüdlane ja mind tuleb maha lüüa. Algas see väikse arvamisena ühest nurgast, siis ütleb arvamusliider, et täitsa tõsi jah, et süüdlane olen mina ja siis hakkavad ka teised liikmed mõtlema, et miks ka mitte. Ja kõige õnnelikumalt valavad õli tulle mafioosnikud ise. Sest nemad ju pääsevad siis hukkamisest ning saavad oma salajast maffiatööd edasi teha. Ja nii siis mind maha löödigi, aga ma olin arst. See, kes ärkab öösiti ja kedagi päästab peale maffiarünnakut. Ehk siis üks päästjatest hoopis... Nad viisid ennast kogemata hukule just lähemale ja arvatavasti peasüüdistusi levitas maffia ise. No jaaa... Aga no mis siis! Tuleb otsida uus süüdlane...

Mitte et see mäng oleks elu, aga see mäng on pigem nagu mudel. Inimesed võtavad rolli ja käituvad selle alusel. Ning selles mängus on suurepäraselt näha emotsioonide osakaal. Kui miski asi emotsionaalselt on nii NAGU KEEGI TÄHTIS ÜTLEB, siis seda usume me kõik!!!

Teema, millest ma tegelikult rääkida tahtsin, on see, et mul hakkab järjest enam tunduma (kuigi ma veel seda ei usu), et meie inimeste maailmas ongi kuskil mingid kahtlased "mafioosnikud", kes valavad õli tulle ja nende eesmärgiks on inimkonna populatsiooni kas vähendada, hävitada või üldse mingi kolmas. No vahet ei ole, mis nende eesmärk on ja kas sellised üldse eksisteerivadki, AGA see on seotud sellega, et ma olen pikalt jälginud inimesi nende ajaloos ja kuidas nad käituvad kogemata ennasthävitavalt.

Kui ilmub midagi head, siis ALATI ilmub vastukaaluks keegi või miski, mis seda head hakkab vähendama, et see inimesteni ei jõuaks, mille tagajärjeks on enamasti populatsiooni vähenemine.

Eks need algasid selliste "ohutumate" teguviisidega, umbes et ravimite asemel tuleb haigele inimesele peale kusta (jah, nii arvavad mõned) või siis mingi muu veider ekstreemsus.

Kõige lihtsam näide on see, et teadlased suutsid kasvatada mingi riisi, kuldne riis, milles on lisaks ka A-vitamiini. Minu meelest ei ole seda siiani turule toodud, sest vihased inimesed hävitasid riisipõllud ära (see ajab lausa nutma... miks nii teha süütutele taimedele?!?!). Nagu vist aimasite, on tegemist sellega, et nendele aretatud taimedele lisatakse geene ja pandi neile nimi GMO. Vahet ei ole, et taimegeenidega on läbi ajaloo manipuleeritud ning sa ei saa ikkagi geenidega mängides teha kärbsest hobust vms, vaid toimub tavaline taimegeenide ärakasutamine millegi hüvanguks. Näiteks siis näljahäda leevendamiseks. Sest loodi näiteks taim, mis talub palju karmimaid tingimusi. Põhimõtteliselt selle pika jutu kokkuvõtteks võib öelda, et on tegelikult leitud viisid, kuidas vähendada maailmas näljahäda ning kasvatada suuremas koguses saaki palju väiksema pinna peal. Kõlab ju hästi, eks?

Mul on kahtlane tunne, et on olemas miljardite inimeste hulgas selliseid "trolle", kes reaalselt tahavadki, et (teised) inimesed sureksid. Mis selleks kõige lihtsam viis oleks? Lasta liikvele mingi jutt, mis teeb täiesti maha uue tehnoloogia toiduainetes. Ehk siis pane loll mass arvama, et GMO = halb! Ilmselgelt emotsionaalselt oma hala esitledes suudadki sa panna terve karja inimesi hävitama ilusat riisipõldu ja siis nurgas itsitada ning mõelda, et see on nende endi tulevikutoit, mida nad isiklikult hävitasid... Njaa... Nagu maffiamängus... Alusta kellegi süüdistamist ning lõpuks lähevad kõik sinuga kaasa, teadmata, et nad lähevad kaasa maffiaga, ning tapetakse arst.

Sama lugu on minu meelest vaktsiinidega. Alustame algusest... kunagi oli peredes kümneid lapsi, sest mingi pooled või midagi suri lihtsalt maha igasugu haigustesse. Keskmine eluiga ka eriti pikk ei olnud, sest tavaliselt niitis mõni tore haigus inimese jalust ja tappis ka. Et see oli nagu normaalne. Inimpopulatsioon oli ka muidugi palju madalam kui praegu. Aga häda ja kannatusi oli rohkem. Ravimatud haigused olid alati liikvel.

Ja siis avastati vaktsiin. Jep, reaalselt imeravim, et sa põed selle haiguse nõrga versiooni läbi ning sa ei saagi enam seda päris haigust! Nagu tegelt?! Jah, tegelt! Põed ära mingid lambarõuged ega saa enam inimrõugeid. Arendati asja edasi, uuriti ja värki ning tänu vaktsineerimisele saadi peaaegu kaotatuks kõik varasemad surmahaigused.

Muidugi on inimpopulatsioonis jälle mingi "maffia", kelle jaoks see inimeste järsk ellujäämine ei kõla nii hästi. Ma ei tea, kas ta tahab lihtsalt trollida või on tõsiselt vihane inimkonna peale, aga arvatavasti teab ta seda, et vaktsineerimise puhul peab olema vaktsineeritud ikkagi mingi suur protsent inimestest (mingi 98% vms see oli). Ja kui ta saab oma vihategu viia nii kaugele, et vaktsineeritakse vaid nt 90% inimesi, siis on juba väääga suur tõenäosus, et haigus ei kao kuskile, sest võib juhtuda, et osa vaktsiini saanud inimestest ei omandagi immuunsust, seega võivad saada haiguse ka need, kes end on vaktsineerinud :( Maffia muidugi hõõrub nurgas käsi ja itsitab... Naljakas ongi, et inimesed iseennast hävitavad. Aga no kui "naljakas" see ikka on.

Ja kuidas seda "nalja" saavutada? Lihtne! Mass on ju loll. Lase liikvele mingi jutt, sarnane eelmisele, aga seekord vaktsiin=halb. Tuleb midagi mõnusat juurde lisada, rääkida seda emotsionaalselt, häälekalt, väga enesekindlalt ning väga suure tõenäosusega massi nõrgimad lülid ehk siis massi lollimad liikmed kuulavad seda pisar silmis ning ei vaktsineeri enam ennast, oma lapsi ning hakkavad seda rumalust levitama.

Olen jälginud ka neid jutte, millega levitatakse seda, et vaktsiin ja GMO on halvad. Telegram on üks sait, mis igast jura kirjutab. Kui ma ükskord ammu nägin mingit juttu Telegramis GMO kohta, siis ma avasin selle ja lugesin ja ausalt, esimese hooga ma arvasin, et tegemist on lihtsalt iroonia või sarkasmiga! Mõtlesin, et see on lihtsalt mingi vahva peen nali seal. Seal oli kirjas midagi sellist, et "GMO on bakter, seen, viirus, loom ja väga ohtlik!!!". Nagu ma olin hahahha.... lugesin edasi ja mõtlesin, et issand... Inimesed usuvadki seda paska. Ehk siis nagu näete, siis alguses vihakõne levitamiseks ei pea isegi midagi normaalset lausuma. Täpselt nagu mingid suva heiterid: pane kokku lihtsalt mingid tühjad sõnad, soovitatavalt halvamaigulised ja lihtsalt tulista. See, kas seda ise usud, ei oma tähtsust.

Ja no, kuna sellisele pasale on normaalsete poolt lihtne vastuargumente tuua, siis need mafioosnikud teavad, kuidas edasi massi mõjutada. Hakka lisama midagi mis kõlab uhkelt, levita mingeid "uurimusi", näiteks kunagi vist mingi mees meelega levitas juttu, et vaktsiin põhjustab autismi. Ta pärast muidugi ütles, et see oli kõik vale, aga mass siiani usub. Massi ei koti, kas see on vale või ei. Kui mingi põrutav uudis lolli massi hulgas lahti läheb, siis ei olegi midagi teha, nad lähevad sellega kaasa ja usuvad seda surmatunnini... kuni surevad oma vaktsineerimatajätmise tõttu mõnda haigusesse :D Sry, õel nali.

Vaktsiiniga on asi seepärast ka lihtne, et nagunii leidub olukordi, kus vaktsineerimise tõttu on tekkinud palavik või midagi sellist. Ja siis kõik need juhtumid puhutakse meeletult suureks, unustades, et vaktsiin on aidanud miljoneid inimesi, ning kõrvaltoimed (ning ei, autism ei ole vaktsiini kõrvaltoime, issand noh) ei ületa surmahaigust! Kas surra või põdeda korra (vb) palavikku - selles on küsimus ja tegelikult ei ole see raske küsimus. Lihtsalt oleneb, millise nurga alt seda esitada. Jah, selle surmahaigustest päästva vaktsiini hind on tõepoolest vaktsineerimisega kaasnevad ebameeldivused (mis on tegelikult haiguse nõrga versiooni läbipõdemised), aga me ei sure ega jää haigeks!

Minu elus oli sarnane kuulujutu situatsioon, kui läks kunagi ammu lahti jutt, et ma olen rase. Vastuargumendina lisasin pildi saledast kõhust, andsin intervjuu, et ma ei ole rase, aga kas keegi seda kuulas või uskus?! Ei, kõik levitasid edasi juttu, et ma olen rase, hoolimata isegi sellest, et ma ütlesin, et võtan akneravimit, mille ajal ei tohi rasestuda. Seda kuulujutu levikut oli väga huvitav ja hariv jälgida. Mulle andis see elukogemuse, et inimesed usuvad lihtsalt midagi põrutavat, ükskõik kas see on mõistlik või ei ning hoolimata edasistest vastuargumentidest. Lihtsalt esimene esitaja oli esitanud selle väärväite äärmiselt enesekindlalt ning nii see lahti läks. Kusjuures, ma olen veidi mõelnud ka, kust need jutud tulid ja kõige suurema tõenäosusega keegi nägi mingit minu sarnast inimest, kes oligi rase. Sest väga sageli on juhtunud, et mu tuttavatele öeldakse, et "Helen oli seal", kuid mind ei ole viimasel ajal "seal" üldse olnud. Küll olen olnud niimoodi klubis, hotelli fuajees, bussis jne, kusjuures need kõik on olnud koos teise tuntud inimesega (keda ka polnud seal). No ma ei tea kui valesti selleks peab nägema, aga nii on väga palju juhtunud. Segi aetakse lihtsalt kellegagi. Juhtub. Oeh, läksin teemast kõrvale :D Hea elukogemus oli lihtsalt.

Ja ma olen vaadanud neid uusi suundi, mida siis ette võetakse, et hävitada ikka inimkonna häid asju. Raha on lemmikteema. Öeldakse, et mingi taimekasvatus ja vaktsiin on ravimitööstuste värk ja kõik haigused on ka välja mõeldud raha pärast jne... Okei... Ma ei oska reaalselt kaasa rääkida, sest raha on viimane asi, mis mind kotib siin elus. Muidugi me elame kapitalistlikus maailmas ja muidugi vaktsiinid maksavad, sest neid toota ja katsetada on ilmselgelt kallis, aga haigekassa ju maksab kohustuslikke vakstiine mu meelest. Ja nagu mdea... kuidas see raha ja vaktsiinid siis seotud on? Okei, inimene, kui ta tahab gripivaktsiini teha, siis jah, see maksab vist enda poolt, aga see on seepärast, et seda võivad põdeda kõik, kui tahavad. Nagu gripp on see, mis muteerub iga aasta, seega peaks ka gripisüsti tegema iga aasta ja gripp ei ole otseselt eluohtlik tervele inimesele. Nii et, kes on nõrgema tervisega, neile jah on see vaktsiin tore, sp see maksabki, et kõik ei pea tegema. Aga ikkagi, seda ei pea ju kõik tegema?! Nii et mis see raha siia puutub?

Siis järgmine lemmikjutt on, et vaktsiin põhjustab mingeid haigusi. Ah, ma tõesti ei jaksa enam.

Igatahes, miks ma hakkasin sellest teemast rääkima, on see, et meie kallid teadlased on leidnud vaktsiini emakakaelavähi vastu. Vaktsiin VÄHI vastu! Kas see ei kõla mitte imehästi? No ei kõla mõnede jaoks. Ja mulle kargaski ette, kus mingi inimene oli öelnud, et seda vaktsiini ei tohiks rahastada, sest sellel kõrvaltoimed jne... Appi, ma ei jaksa lihtsalt...

Igatahes... kes iganes te need olete (ja kui olete üldse olemas), kes inimkonda hävitada tahavad või populatsiooni kontrolli all hoida, siis te olete teinud tõesti head tööd! Loll mass on pikalt ja kaua kaasa läinud! USAs ongi juba mingid vaktsineerimisvastate tõttu igast (peaaegu kadunud) haiguste puhangud taastekkinud. Tubli töö! Siuke tunne, et minust endast saab kogu selle krempli otsas mingi vandenõuteoreetik juba, kes arvab, et keegi siin hoiab inimpopulatsiooni kontrolli all.

Mu ainus palve on ainult selline neile: jätke eestlased alles :D Las eestlased olla see intelligentne rahvas, kes välja ei sure. Plz... ma ei tea, miks mulle eestlased meeldivad, aga ma oleks õnnelik, kui siinsed inimesed ei kuuleks mingit lolli massi hävitusrelvadeks kasutatud paska. Ma siiski endiselt loodan, et need häälekad idioodid on vähemuses, aga lihtsalt väga häälekad siin Eestis.

Või teine variant on see, et ma ei peaks muretsema selle pärast? Lastagi inimestel pooleldi hävitatud haigused uuesti levima lasta ja mingi maha kärvata? Lihtsalt muretsen enda ja pere pärast, aga teistel lasen surra? Ma millegipärast sisimas ei taha nii, ma nagu hooliks inimestest. Muidugi, ma tean, et rahvaarv on liigselt suur, aga minu väike arvamus on see, et see on suure nende arvelt, kes kontrollimatult paljunevad mõnedes kaugemate maade populatsioonides, mõtlemata, et nende endi lastele ei ole isegi süüa. See on nende vastutustundetu töö, muidugi võiks ma neile ka seletada, et palun ärge tehke kümmet last, kui pooled neist nälga surevad, aga arvatavasti ei sure nad nälga, sest USA käib toidupakke ja vaktsiine saatmas, aga ma ei saa seda teha...

Seega saan ma ainult üksinda istuda ja loota, et minu lähedal olev populatsioon hakkab omama mõistust.