Kuidas mul on ükskõik paarilise leidmisest

Nii, kui ma nüüd kirjutan, ma loodan, et mul tulevad ikka õiged sõnad pähe, mida ma öelda tahan. Nii et kui tekst pole voolav ja ma poleks nagu õigeid sõnu leidnud, siis sorry. Või no, mu enda viga ju, kui ei suuda kõike ära seletada täiuslikult :D Okei, ma asun nüüd teema kallale ikka.

Kirjutan siis endast seekord ja sellest, mida ma tunnen sisimas ja see tunne on mind häirinud või pigem mitte nagu häirinud, vaid üllatanud mind. Tunne, mis mu sees siis on, on selline, nagu mul oleks täiesti savi paarilise/kaaslase vms leidmisest. Lisaks veel selline tunne, et ma ei armugi enam. Ja lisaks tunne ka, et mul on sellest ükskõik. Või okei.. sellest armumise tundest ei ole mul ükskõik, sest reaalselt on mul tunne, et kui ma üldse tahakski kedagi enda kõrvale, peaksin ma selle inimese võtma endale mõistusega valides, mitte südamega, sest mu süda ei tahagi kedagi ega midagi. Ma hakkasin mõtlema, kas see on vanusega kaasnev omadus? Et ma ei tunne armumist... kõik need laulud, mis pajatavad tunnetest jne... mul varem ikka meenus mõni seik oma elust, kui laule kuulasin, kuidas oli taoline olukord, millest võiks laule kirjutada, aga nüüd ma isegi ei mõtlegi sellele. Mul on kuidagi nii ükskõik, et seda on keeruline seletada, mida ma tunnen ses osas.

Aa, vot, leidsin pildi, mida ma nagu mõtleks. Aga asi on selles, et ma ei otsi ega oota, et keegi mu meelt võrgutaks. Mul on tunne, et seda ei saa juhtuda või kui ka saab, siis peab ikka eriliselt tahtma.

Või kui ma tahakski endale paarilist leida, siis ma ei saakski seda inimest leida ju mõistusega ka, sest mul on reaalselt ükskõik. Ma ei saa ju "oi, ma olen nüüd sellises vanuses, et leiaks endale mehe", sest mind teades, olen ma selline, kes lihtsalt absoluutselt ei suuda inimest suudelda ega romantilisel viisil lähedane olla, kui inimene mulle ei meeldi südamest. Seega, kui ma ei ole armunud, siis ma ei suuda teha mingit romantikat - olgu selleks romantikaks siis suudlemine ja kõik see värk. Ainus asi, kui ma veel suudaks kellegagi romantiline olla, oleks see, kui ma juba olen olnud selle inimesega minevikus füüsiliselt lähedane. Sel juhul muidugi ei ole mul enam mingeid tundeid alles, et see inimene mulle väga meeldiks, vaid kork on pealt lennanud ja kunagi võisid olla tunded, nii et neid tundeid saab taaslavastada, aga sellest on ükskõik mul ka sellel hetkel. Selles mõttes ükskõik, et ma ei mõtle neile tunnetele. Kui ma ka läheks mõne oma eksiga voodisse, siis ma ei mõtleks "omg, me võiksime koos hakata olema", vaid ma unustaks selle sündmuse üsna pea nagu see oleks olnud mõttetult tavaline. No iseasi on see, et ma isegi ei taha kellegagi voodisse minna. Isegi ei taha neid tundeid tunda või isegi ei tea, mida tunda saaks.

Kunagi ikka aastaid tagasi ütles mulle toanaaber: "üksi on ikka nii hea magada" vihjates siis sellele et ta ei olnud parajasti oma poisssõbral külas. Ma mõtlesin selle ta öeldud lause peale, et kuidas see võimalik on, sest mina valiks 100x enne oma armsama kaisus magamise kui üksi magamise. Kui ma praegu mõtlen selle peale, eelistaks ma nüüd ikka ÜKSI magada, sest esiteks ma saan voodis vedeledes enne telefoni näppida, YouTubes passida, siis komme süüa, vett juua, keerata end mis pidi tahan ning omaette olla. Kui keegi mul veel kõrval magaks, siis see oleks nii tüütu, sest arvesta ka sellega, et ta nagunii tahab mind silitada ja näperdada ning kaisus hoida. Ja siis võtab kaissu ära, kuid pöörab üht- ja teistpidi ning see häirib mind. Jah, mind häirib, kui inimene mu kõrval keerab, sest see äratab mind unest üles. Nii et mul ongi väga hea meel, kui saan üksi magada, mitte kellegi kõrval, sest üksi kassiga on parem. Kass on voodis normaalne loom, ta ei häiri.

Kunagi olin ma ka selline inimene, et ma teadsin, mida ma oma kaaslaselt ootan... ma oleks nii pahane, kui ta oleks mulle valetanud ja petnud mind vms. Nüüd muidugi valetamise peale olen ma pahane ilmselgelt, aga kui mu kaaslane leiaks kellegi teise mu asemel, siis suva ju. Mul kunagi ammu oli ikka kindel eelistus, milline mu kaaslane peab olema, millega tegelema jne. Nüüd on nii, et tehku ta mis tahab, minu pärast ärgu küll muutugu. Olgu milline tahes, täiega ükskõik. Ma ei saa aru, mis ajast must selline pohhuist sai, aga suva.

Tahaks veel sellest rääkida, et millegipärast on mulle öeldud paar korda "ega ideaalset kaaslast sa nagunii leia". Ma ei saa väga aru, millele nad täpselt vihjasid seda öeldes, sest ma ei otsigi ideaalset kaaslast. No selles mõttes, kuna mul on ükskõik, millega mu kaaslane tegeleb, sest mõttes, et ta ei peagi tegelema oma asjadega selle alusel, mis mulle meeldiks. Minu meelest olekski ta ideaalne kaaslane, kui mina talle meeldiksin, kas pole? Ma tean, et mul on ideaalse suhtes väga madalad kriteeriumid :D

Kunagi ma ikka vahtisin romantilisi filme, et ooo, mida nad teevad ja mis tunded neil on. Eile tuli telekast üks valentinipäeva film, kus hullult kuulsaid näitlejaid on. Mõtlesin, et vaatan seda järele, aga kui filmi tööle panin, mõtlesin päris pikalt ja päris mitu korda, et katkestaks vaatamise ja otsiks mingi teise filmi, sest mind üldse ei koti mingi südamed ja valentinipäev jne :D Vaatasin filmi lihtsalt selleks, et filmi vaadata. Seal filmis oli küll keegi, kes tegi mingi valentinipäeva vihkamise peo, aga milleks teha mingist asjast pidu, kui sellest suva on? Mida ma nüüd siin öelda tahan, on see, et ma ei tundnud filmi vaadates tunnet, et oi leiaks oma kaaslase ja kõik on südamed ja ilus jne. Lihtsalt vaatasin. No valentinipäevaks tahaks kingitusi ikka saada, haha, aga midagi ei oota ma nüüd küll :D

Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen kaotanud lootuse üldse enda kõrvale keegi leida, sest sellist asja ei eksisteeri (armastust jne) või ma ei tahagi. Ma ei tea nüüd kumb. Ses mõttes, et kas armastus on ikka olemas nagu? Armumine on, ma tean, olen tundud, aga ikka väga ammu. Mingeid neid liblikaid jms asju ei ole ma küll pikalt enam tundnud. Võib-olla on see seetõttu, et mulle ei ole kunagi meeldinud olla armunud ja noh, olgu ma nüüd õnnelik siis, et enam ei armugi. Või kas see tunne ongi normaalne, et on täiesti suva kaaslase leidmisest? Et see tunne peakski olema, et oled iseendaga õnnelik? Sest mõttes, et tihtipeale olen ma varasemalt mõelnud niimoodi: omg ma teen nii lahedat asja ja see oleks veel lahedam, kui ma teeks seda koos kellegagi, keda ma armastan. Nüüd teen lahedat asja ja teen üksinda.

Ja kunagi oli veel nii, et ma tahtsin oma elu kaaslasega jagada ja et kaaslane jagaks oma elu minuga. Nüüd ma ei tea, kuidas on ja kuidas ma tahan, ei mõtle sellele.

Ja kas see on nii, et ei armuta enam täiskasvanuna, et see amumine ongi mingi laste värk? Praegu tunnen küll, et nii see ongi, aga kui ma googeldasin, siis sellist vastust ei olnud. Armutakse vist ikka ka täiskasvanuna, aga ma ei kujuta üldse ette, kuidas see peaks juhtuma või olema.

Mainin siin nüüd kindlasti ka selle ära, kui keegi ütleb, et mul on liiga kõrged nõudmised selles osas, kellesse armuda ja kes mu paariline on, siis ütlen ausalt, et mul pole isegi mingit latti. Küsige ükskõik milliselt mu lähedaselt. See, kas inimesel oleks ülikooliharidus või üldse haridus - üldse ei loe. Peaasi, et ta meessoost on ja see on piisav selleks, et olla kaaslane. Jap, nii madal on mu latt. Aga mis vahet sel on, kus latt on, kui see minu "valik" sõltubki sellest, kellesse ma armun. Ja seda ma ette ei näe, kas ma armun nüüd mingisse doktorikraadiga mehesse või hoopis mingisse muusse.

Tahtsin siis siin öelda, et ma ei vali kaaslast endale, vaid ma armun kellessegi ja siis sellest peaks saama mu kaaslane... ning see, kellesse ma armun, ei oma minu jaoks mingeid kriteeriume. Ja kui ei armu, siis lihtsalt ma ei saa ennast sundida kellegagi koos olema.

Kunagi ma ikka arvasin, et kui inimene on õnnelik vallaline olles ja tahabki olla vallaline, et siis sisimas otsib ta ikka endale tegelikult kaaslast. Võib-olla on mul ka nii, et sisimas ma otsin kedagi. Kuid tegelikkus on see, et ma tunnen end nii, et ma nagu ei mõtlegi sellele, et keegi endale leida. Ma kunagi omasin tinderis kontot, et olin vabana õnnelik, aga lahe oleks keegi leida, siis nüüd ma isegi ei mõtle sellele. Ei mõtle kellegi leidmisele, kellegagi koos olemisele ega midagi. Mul on väga raske kirjeldada seda, mida ma praegu tunnen. See on nagu täielik ükskõiksus kaaslase leidmise vastu ja selle vastu, kas ma armun. Ma ei tea, kuidas ja miks ma praegu selline pohhuist olen. Mul ei ole probleemi endale mõni mees leida ükskõik mis ajahetkel. Asi on selles, et ma ei tahagi leida endale kedagi. Ja kahju on ka, sest on väärt inimesi mu ümber, kellega ma ju võiksin koos olla, aga mina va loll lihtsalt ei taha ega armu nendesse :(

Muidugi oleks vahva jälle armuda ja olla suhtes ja olla kellegagi, kes on kallis. Kuid ma püüdsin siin praegu seletada, kuidas mul on sellest ükskõik. Loodetavasti ei jää ma nii ükskõikseks edaspidi, sest mind veidi hirmutab see, et mul on nii uskumatult suva bioloogilisest vajadusest, mida peaks igaüks tundma. Aga eks näis, mis hiljem saab ja kas üldse saab miskit.

Vähemalt üks asi, mida ma nüüd enda olukorras tean, on see, et mõistusega endale kaaslast valida ei saa. Valik sõltub ikka tunnetest, aga alles siis, kui tunned midagi :D

Vabandan, kui see tekst igav oli.