Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

esmaspäev, 26. aprill 2021

Ma olen titemammaks muutunud ehk kuidas lapse intelligentsi tõsta

 Haha, mäletan, kui rääkisin veel hiljuti, et olen lapsevõõraim inimene maailmas. Jokes on me, sest nüüd on mul mingi üks lemmikasju lastega tegelemine, eriti nende õpetamine ja nendega suhtlemine. Annan seekord häid nõuandeid, mida ma olen rakendanud ning mis edukalt töötavad.





Jubedad kirjad olid need kunagi teiste lastevanemate poolt, kus ähvardati, et 2-3 aastaste lastega on väga palju keerulisem kui beebiga. Tegelikult üldse ei ole. See on küllaltki mõnus periood, kus sa paned aluse lapse enesehinnangule, intelligentsile, sõnakuulelikkusele ning tõstad enda autoriteedi sellisele kohale, et laps teab alati, et sind saab usaldada. Kuidas teha seda kõige vähem energiakulukamal viisil, et ise edukalt ellu jääks? Mul on selleks ideaalsed nipid, mida ma olen rakendanud, mida saan nüüd teiega jagada, kuna praktika on näidanud nende edukat toimimist. (Ma sain lasteaiast kiituse, et peaksin oma kasvatuspõhimõtetest raamatu kirjutama, sest laps on ääretult intelligentne ja tubli, nii et see postitus on vähemalt algus :D)

Näiteks jonn või karjumine, seda ikka on, aga enam mitte konstantselt ning see on lahendatav. Või mitte ainult - ma lausa saan entusiasmiga sellesse suhtuda, sest see annab mulle võimaluse last kasvatada ja see on jumala lõbus osa. Lihtne näide: laps röögib, sest ei saa oma lemmikmänguasja. Mul on seega võimalus tulla talle õpetama, milline tunne teda valdab, miks see teda valdab ning et see läheb varsti mööda. Näiteks: "sa oled pettunud, et ei saanud oma lemmikmänguasja. Saan aru, et see on raske tunne. Ütle mulle kui pettunud sa oled...". Empaatia seega tema tunnete vastu. Ja ta näeb ise, et tunne läheb mööda (seda ma ei ütle, seda ta tunneb). Ja pärast sa juba näed, kuidas laps ise oma tundeid tunneb ja neid väljendab. Näiteks Carmeni oskus on öelda "ma tahan jonnida!", kui tal on tahtmine jonnida. Istub siis maha ja jonnib. Inimene peab ju saama end mõistlikul viisil välja elada, kas pole. Põhimõtteliselt sa igapäevaselt näed oma tegude tagajärgi. Nii nagu sa lapsele oled tema tunnet seletanud ning andnud viisi enda välja elamiseks, nii ta seda teeb. Siinkohal, muide, ei maksa kasutada selliseid väljendeid nagu "ära tee, ära viska" jne, sest see on sama hea, kui panna laps nurka ja öelda "ära mõtle jääkarule". Ma annan idee talle, kuidas võib teha. Nt "istu maha ja jonni nii" või "sodi siia paberile ja näita, kui vihane sa oled". Nagu, for real, kuidas väike laps peaks hakkama saama väljendiga "ÄRA"?! Ta ju ei tea alternatiivi!

Nii et see õpetamine ning empaatia väljendamine on pigem hea osa, sest sa näed, et sinu tegudele tuleb lahendus. Järgmine asi, mis mulle ikka väga meeldib, on õpetamine. Lõpuks ometi on keegi, kes minu targutamist kuulab! Mäletate, kui panin kunagi story beebi-Carmenist ning kirjutasin sinna, et ootan kui ta nii suur on, et minuga universumist rääkida. See ongi juhtunud, sest nüüd õhtujutuks loeme Imelise Teaduse ajakirja. Mu meelest on see väga lahe, et saad lapsele kõiki sealolevaid objekte seletada ning talle need meelde jäävad - satelliit, maakera, kosmoselaev, kosmonaut, dinosaurus, must auk, päike jne. Tema lemmik on selline eksemplar, kus on ämblik peal. Iseenda hobi ühendatud lapsega, mõnus! Siinkohal mainin ära, et ma seletan äärmiselt põhjalikult kõike. Ma ei jäta asju lahtiseks. Kui ma midagi ei tea, siis nii ma ka väidan, mitte ei mõtle valejuttu välja.

Järgmine õpetamis-viis, mis mulle ka väga meeldib, on looduses olemine. Kunagi ma mõtlesin, et see näeb imelik välja, kui ma üksinda hakkaks lampi ringi jooksma või puu otsa ronima või võtaks mingi oksa kätte ja imetleks seda pool tundi. Kui seda teha tahad, kuid see sotsiaalselt aktsepteeritav pole, siis lahendus on lihtne - tee laps! Võtad mingi oksa kätte ja imetle seda lapsega kuni tal isu on. Eks jah, see imetlemise-aeg sõltub lapse uudishimust antud objekti vastu, kuid parem ikka kui mitte midagi ning lapsi saab ju kergesti suunata. Näiteks, kui sind huvitavad ämblikud ning näed mõnda, siis kükita koos lapsega maha ja imetle terviseks koos õpetussõnadega. Näitad lapsele ämbliku kaheksat jalga, loed neid kokku, vaatad mustrit ämbliku peal ja otsid silmad üles. Ja keegi ei vaata sind enam imelikult, kui kükitad maas ja ämblikku põhjalikult uurid. See on teadlase-tüüpi inimestele hea lahendus. Võta laps kaasa ning imetle huvipakkuvat objekti koos kommentaaridega!

Eelnevale saab veel lisada lollitava käitumise, mis üldiselt pole sotsiaalselt aktsepteeritav. Näiteks millegipärast sihtpunkti jooksmine pole niivõrd tolereeritud kui sihtpunkti kõndimine. Lapsega aga on see normaalne. Samamoodi ka keksimine, puu otsa ronimine ja muu tegevus. Iseasi, kas sa neid tegevusi teha jaksad. Puu otsa me veel ei roni, aga ootan pikisilmi seda aega. Joosta ma ka suurt ei jaksa kahjuks enam, nii et soovitan nooremana need lapsed hankida, kui vanadusrammestus veel kohal pole (siinkohal tuletan meestele meelde, et lähenege oma unistuste naisele, mitte ärge lootke imele). Nagu näiteks kas te teate selliseid inimesi, kes armastavad mängida hobust või koera niisama oma lõbuks? Neid üldiselt vaadatakse imelikult, kuna ühiskonnas on levinud norm, et täiskasvanud inimesele ei sobi enam rollimänge mängida (kui sa just ei tee seda kaamera ees). On unustatud, et need on arendavad ning kasulikud. Küll aga on rollimängud täielikult lubatud ning väga isegi soovitatud lastele: need arendavad empaatiat, mõtlemisvõimet, fantaasiat ning on üldse väga kasulikud aju arenguks. Muidugi oleks need väga kasulikud ka täiskasvanule. Lahendus on lihtne - koos lapsega minge käpuli ja mängige loomi. See on täielikult normaalne, isegi soositud. Sest sa jätad endast imelise lapsevanema mulje, kes täielikult lapse arendamisele pühendub.

Lisaks on mul ju huvi hobuste vastu. Poes müüakse mänguhobuseid ning nüüd pole mul täiskasvanuna enam imelik mänguasju osta. Ostsin Hannoveri mära, Tennessee kõnnihobuse, Appaloosa varsa ja Shire'i mära. Õpetasin lapsele need kõik selgeks ka. Või noh, õpetamise protsess toimub iseenesest, kui ma neid nimetusi nimetan. Ja keegi ei vaata mind imelikult, kui ma hobustega mängin.

Kuna ma olen vajadusega oma mõistust pidevalt stimuleerida, siis videomängud on kasulikud. Aga neid ei pea andma lapsele mängida. Saad ise mängida, aga võta laps sülle ning siis korja videomängus lilli, nimetades taimeliike, püüa kalu ja jahi loomi. Lihtne on nii lapsele õpetada, kust tuleb toit meie lauale. Jällegi tuleb laps äärmiselt intelligentne, kuna teeb vahet lehmal ja lambal, teab, kust tuleb lehmapiim ning kuidas taimede korjamisega lood on. Pärast lähed metsa ja korjad sealt samasuguseid taimi lapsega ja sööd ära, lisaks on võimalus nimetada juurde, milliseid taimi ei või süüa, kuna need on mürgised. Ehk siis jällegi on enda hobi ühendatud lapsega ning kõik imestavad, kuidas sul nii intelligentne laps on. Aga jah, kohati arvutimängus missioone teha ei saa, sest lastele üldiselt täiskasvanute vestlus niivõrd huvi ei paku. Kui mingid vanamehed videomängus räägivad pangarööviplaanidest, siis täiskasvanule on see veidi rohkem närvekõditavam kui lapsele. Seega siis peab jah ootama, kui lapse magama oled pannud koos Imelise Teaduse lugemisega ja seejärel lähed kuulad endavanuste vanameeste juttu pangaröövist. (Mainitud videomäng on Red Dead Redemption II ning leian, et väike laps iseseisvalt seda mängima ei peaks, vaid täiskasvanu järelvalve all vaatama.)

Mängudest veel rääkides ma ei rakenda lapsekasvatamises seda, et annan talle telefoni või muid nutiseadmeid. Kuid seda ma siiski teen, sest näitan reaalsust, et ennetada telefoni seostamist dopamiinilaksuga, mis tekitab sõltuvust, kuid näidates hoopis teisi asju - telefon teeb pilti, telefoniga googeldad jms. Kuid ei pane sealt midagi vilkuvat või ägedat talle. Kui Carmen oli väiksem, andsin talle telefonikaamera mängimiseks. Tal saab lõpuks isu täis ning ta teab, mis on telefon, ei ole võõrandunud sellest, kuid tal ei teki nutisõltuvust, kuna niisama kaameraga mängimisest ei saa tohutut dopamiinilaksu, mis põhjustab sõltuvust antud objektist. Seega lähenesin bioloogiliselt ning ennetasin sõltuvust. Ma veel ei tea, mis saab tulevikus, kuid ma ei taha olla punktis, kus ma määran ise lapsele aja, kui pikalt võib ta nutiseadet kasutada. Ma tahan olla hoopis punktis, kus laps teab täielikult, mida nutiseade teeb, kuid ta teab, et alternatiive ja muid lõbustusi on piisavalt palju, et ta eelistab neid ning redigeerib ise oma nutiseadme kasutamise aega. Ma ise kasvasin üles arvutiga ning arvestasin, et see on lõbus ja see eksisteerib, aga ka muu eksisteerib. Ma mäletan oma lapsepõlvest mitmeid mõtteid ja tundeid, mida ma nüüd ise rakendan lapsekasvatamisel.

Üks asi, mida ma oma kaaslasele olen pidanud õpetama, on see, et niisama keeldusid on täiesti lamp lastele panna. Seesama, et "ära katsu seda/toda/kolmandat" või "ära tee". Aga MIKS? Halloo, mul endal ka tuleks küsimus MIKS, kui keegi ütleb mulle "ära tee" ning ma tahan tutvuda tagajärjega. Kui aga ma lapsele tagajärje ära seletan, siis ta langetab ju ise otsuse mitte teha ebamõistlikke tegusid. Ütleme näiteks, et pliidi pealt endale kuuma vee pealekallamine on ilmselgelt keelatud. Kuidas see lapsele selgeks teha? Ma alustasin väga algusest - kui Carmen oli beebi ja toitu suhu pannes pidi see enne jahtuma, siis ma ütlesin sõna "kuum" (ta oli kannatamatu). Andsin talle natuke tunda, mida see kuum siis tähendab. Teinekord oskas ta juba oodata, kui ma teatasin, et toit on kuum. Järgmisena tuli radiaator mängu. Mu perekond armastab radiaatoreid juhtmega enda järgi vedada, seega need vedelesid igasugustes kohtades, kuid ma ei taha ju, et laps kõrvetada saab. Nii ma lausun jälle, et see on kuum ja siit saab keelu võtta: "ära katsu radiaatorit, sest see on kuum ning see teeb haiget." Lapsel tekib täiesti loogiline seos ning kogemata sinna vastu minnes ta tajub seda kuuma. Järgmiseks saadki juba öelda, et pliidi pealt midagi tõmmata ei tohi, sest see on lausa tulikuum. Nii saab teha ka kõikide teiste keeldudega - peab olema konkreetne põhjus, miks tegevus lubatud ei ole.

Tänu neile keeldudele pole ma kunagi pidanud kodu tegema räigelt lapsekindaks, kuna kõik on selgeks õpetatud. Muidugi olin ma mures ja mõtlesin, et kõik pistikupesad tuleb katta ja nurgad ära voolida, aga kui laps saab aru, et ema tasub uskuda teemal "see on ohtlik", siis nii see ka on. Tagajärg on talle teada ning ilmselgelt ei tunne laps huvi iseenda vigastamise vastu.

Üks asi veel, mida ma olen pidanud oma kihlatuga arutama, on see, et lapsele ei maksa anda täitmatuid ähvardusi. Ma mõtlen siin all: "kui sa kohe riidesse ei pane, jääd üksi koju." Nagu wtf, eluski ei saa sa seda ähvardust täide viia ning sinu autoriteet langeb max-madalale, kui laps riidesse ei pane, aga üksi sa ka koju teda ei jäta. Järelikult ei ole lapsevanem usaldusväärne ning mine tea, kas üldse seda ka enam usaldada saab, et miski on kuum või ohtlik?! Seega, selline kasvatusstiil on suur ei minu jaoks ning pidin ka oma kihlatut selles veenma. Küll aga ähvardada saab ikka. Ähvardus on liiga karm sõna muidugi, kuid lapsele annad sa valikuid. Näiteks, minu lemmik - "kas sa paned ise riidesse või mina panen sind riidesse?" Kui laps eelistab ikka veits pahur olla, siis annad variandi (ehk siis ähvarduse) - "loen kolmeni ja kui sa ise riidesse ei pane, panen mina sind riidesse". See on täidetav ning hakkad numbreid siis lugema. Tavaliselt hakkab laps ise end siis riidesse panema, aga kui ta teinekord teeb katse, et kas lapsevanema jutt on ikka tõsiseltvõetav ning end riidesse ei pane, siis panedki ise. Lapsele jääb meelde, et jep - emme jutt on endiselt tõde ning jäädki autoriteediks, keda ta saab jäägitult usaldada. Lapsed panevad tõepoolest vanemaid proovile, sest nad tahavad tajuda nende autoriteeti ja usaldusväärsust. Ning see säilib, kui su sõnadel on tõepõhi all. Lapsed vajavad, et neil on vanem, kes on tähtis autoriteet ja usaldusväärne. Seega, ole see. See ei tähenda, et sa oled kuri või karjud vms. See tähendab, et oledki sõbralik, hell, siiras ja armastad last iga kell, hoolimata tema tujudest. Sellega meenus mulle, et mitte kunagi ei tohi öelda, et laps on paha. Paha saab olla käitumine, aga mitte laps. Sest sinul lapsevanemana on tähtis roll panna alus lapse enesehinnangule, ning sa pead toetama tema positiivset arvamust endast. Enesehinnangut pole vaja kõigutada, rääkides mõnikord, et ta on paha. See asi jätke ära, onju.

Ähvardustest rääkides, siis eluski ei saa sellise asjaga ähvardada, mis ON normaalne, näiteks magamaminek. Miks on vaja lapsele seostada magamist millegi ebameeldivaga? Või veel hullem - politsei või kiirabi kutsumine. Mida pekki noh, need tegelased on meid siin aitamas ning magamine on ülimõnus. Pärast kasvab laps üles hirmuga arstide ees või tekivad muud jamad. Kui on vaja magama minna, siis läheb magama. Kui see last pahaseks ajab, siis tuled kõige esimeses lõigus mainitud kasvatusosa juurde tagasi ning empatiseerid end tema tundega: "oi jah, sul on tunne, et sa ei taha magada, et tahaks veel süüa/mängida/mida iganes. Täitsa saan aru, et pead oma tegevuse lõpetama ja magama minema. Kumba pidžaamat sa tahad - oranži või kollast? Ja kus Imeline Teadus on?" Lihtne. Empatiseerid, näitad, millised suured plussid on magamaminekul - saab lausa pidžaama valida, saad valida Imelise Teaduse ja saad isegi hambaid pesta. Laps mõtleb, et nojah, kurb küll, et enam mängida ei saa, elab end korra välja ja siis arvestab, et on ka muud rõõmu ja magamine ongi lahe ju.

Aga mis siis, kui lapsele miski toit ei maitse? Siin ma olen ka kuidagi teinud nii, et Carmenile maitseb tomatimahl, kurgid, tomatid ja muud veidrad toidud, mida üldiselt lapsed ei söö. Kõigepealt tuleb mõista, kust tuleb laste hirm imelike toitude ees. Selleks on evolutsioonis kujunenud hirm veidrate maitsete ees, kuna tegemist võib olla mürgiga. Noh, siis näitad lihtsalt eeskuju. Võtad tomatimahla ja teed selle üliahvatlevaks. Jood seda mõnuga ja ütled, et ei teagi, kas talle anda või ei. Ilmselgelt ta tahab. Kui võtab lonksu ning talle ei maitse, siis oled: "oojee, rohkem mahla mulle". Üldiselt ta peaks siis taipama, et tegu pole ohtliku elemendiga. No ma ei teagi, mida ma täpselt teinud olen, aga laps sööb seda, mida antakse. Ning ma absoluutselt alati arvestan lapse keha vajadustega. Kui laps tahab salatilehti närida, siis ostan neid koju ja las sööb - ju on tema kehal vaja sealt vajalikke vitamiine. Usalda seda, et organism teab ise, mis on hea. Ning selleks, et organism teaks, mida on talle vaja, on vaja toit ära süüa ja seedida ning organism jätab meelde, mida ta sealt sai ning edaspidi tekitab antud toiduaine isu, kui sealseid toitaineid vaja on. Arvestama peab, et seedimine võtab aega, seega isu tekibki tal siis mitte kohe, kui uut asja maitsnud on, vaid ehk hiljem. Näide: mees tegi eile Kreeka salatit - päikesekuivatatud tomatid, feta juust, oliivid, kurk jms seal sees on. Carmenile panime ka ja need päikesekuivatatud tomatid olid tema jaoks veidi veidrad ning ta väga ei tahtnud. Ma siis ütlesin lihtsalt: "need on nämm-nämm" ning sõin õnnelikult oma toitu, vahel seletasin, mille suhu panen, kas oliivi või tomati või mille iganes. Ei hakanud ähvardama, et "söö ära või muidu..." või niisama pahandama. Kui ei söö, siis ei söö, aga ta näeb, et emme sööb ning mürgitusse ära ei sure. Hommikul Edgar võttis salati jälle välja ning pärast väikest jalutuskäiku oli lapsel kõht tühi - nägi salatit laual ja ütles, et tema seda väga tahab. Sõi suure isuga. Jah, tõesti, ise ka imestasin, aga näed, hakkas talle maitsema Kreeka salat.

Need olid peamised asjad, mis mulle meenusid, mida ma olen järjepidevalt lapsekasvatamises kasutanud. Ma ei leia, et on eriti raske see kõik, mõnikord lihtsalt väsid konkreetselt ära ja tahad üksi olla, aga selleks ongi lapsel teised inimesed. Laps tohutult vajab erinevaid inimesi enda ümber - emme ja issi on kõige tähtsamad, aga kallid vanaema, vanaisa, tädid ja onud on ka väga olulised, kellega laps peab saama palju aega veeta. Ja siis sa saad ise puhata ja igatsed juba, millal jälle last näed.



esmaspäev, 1. märts 2021

Ei taha see elu mul norm olla

 Mul on üks suur saladus, mida ma olen kiivalt varjanud, kuna ma olen kartnud, et selle avaldamine näitaks mind meeleheitliku naisena. 

Küll aga on häda selles, et kui midagi suurt enda sisse peita, kipub see sealt välja podisema nagu keemaläinud piim pajast. 

Tore, et sain ühe lõbusa hetke jäädvustatud.


Fakt minu elu kohta on see, et mul oli enda elust ilus plaan valmis vorbitud noorest saati. Mu plaan oli kena romantiline: leian endale esimese armastuse, kellega jään eluks ajaks kokku ja loon pere. See plaan oli kuradi tugev. Ma mõtlesin kindlameelselt, kuidas elus saad edasi liikuda ning areneda kindel kaaslane kõrval

Armastus mehega oli mul siis selge - mu esimene mees peaks ideaalis jääma mulle eluks ajaks. Temaga loon pere ning saan lapsed. Ma tahtsin saada kahekümnendates oma lapsed ära, et olla noor ema. Noorena veel arvutasin põlvkondadevahelisi vanuseid, kui esimese lapse saaksin kahekümneselt. Tundus ikka väga hää plaan! Pole nagu miskit rasket ka - leia ainult oma elu armastus ja asu lapsi vorpima! Ühesõnaga - perekond!

Ja ma kohtasingi samade soovidega meest täpselt sel ajal oma elus, kui mu perekonnaloomise unistus kõige tugevam oli. Juhuu! Aga siin on üks väga suur aga...

See oli mu eluplaan A. Kui aga aastad järjest kindlameelselt jooksid ning see plaan tundus mitte algavat, suurenes ka meeleheide järjest enam. Tagasivaadates saab öelda, et mu elu on olnud üks suur plaan B. 

Mina loll olin truu nagu saksa lambakoer, istusin niutsudes kodus oma kaaslast oodates. Ja noh - puhta loll ka. Lasin end petta ja kärbseid pähe ajada. Ja see kõik mindfuckis mu ajusid. 

Iga uue suhtega ma lootsin, et see on nüüd igavene ning tegin kõik omalt poolt, et suhe säiliks ning häid hetki oleks palju. Kuid iga hea hetke ajal oli nagu midagi puudu. Üldse pidevalt oli nagu midagi puudu. Ma omalt poolt ikka pingutasin - ideaalses suhtes räägitakse kõigest ning ollakse üksteise parim sõber. Vähemalt minu kujutluspildis. Küll aga olin ma suhetes ainus, kes seda kaarikut vedas. Teine pool mu kõrval ikka leidis viise sita keeramiseks, manipuleerimiseks või olid tal üldse muud eesmärgid. Leidus neid, kes olid koos minuga mu välimuse pärast, ise teadlikud olles mu madalast enesehinnangust ning nähes vaeva, et mu enesehinnang ka nii madalaks jääks. Teised olid koos minuga näiteks mu lahkuse pärast (rahaliselt lahke). Kolmandad eksisid minu isikus. Arvasid, et hakkavad kokku lärmaka tibiga, kuid kui me iseloomud ei klappinud, no siis nad pettusid.

Ise olen ma alati analüüsija olnud. Leidsin, miks need suhted ei sobinud. Õppisin tundma erinevaid inimtüüpe, analüüsisin läbi vigu ja häid olukordi. Aktsepteerisin fakti, et olime erinevad. Olin õnnelik selle üle, mida suhtest õppisin ning õnneks julgesin suhted jätta. Kui ma leidsin näiteks suhtes olles mitu kinnitavat fakti, et teine inimene konkreetselt ei armasta mind, vaid on minuga koos mõnel muul põhjusel, siis ma julgesin suhte lõpetada. Abielupakkumisi oli küll, aga ma alati vastasin eitavalt, kuna need sõnad, mida antakse üksteisele abielu alustamisel on nii pühad ja see rituaal on minu jaoks nii oluline, et seda ei saa teha uisapäisa. Ma ei tahtnud end eluski siduda inimesega kergelt. Aga see ei tähenda, et oma kindlameelsuses ma õnnelik olin. Ma olin kurb, sest ei suutnud leppida jura eluga, ning õiget värki ka ei ilmunud. Mulle tundus täiesti, nagu rong olekski läinud.

Lõpuks ma leppisin faktiga, et jään eluks ajaks üksi ning ega selles midagi halba polegi. Kui viimase mehe maha jätsin vanuses 29, õpetas see mulle nii palju. Olime koos küll vähe, temaga oli kena ja huvitav, AGA mul polnud temaga hea. Mul oli temaga suhtes olla halvem kui üksi. Seos - kui suhtes on halvem, kui üksi (ja üksi on nigunii halb), siis ollagi üksi. Vähemalt sa tead, et saaks olla halvem! Tuginedes eelnevatele kogemustele, oli üksi nagunii parem olla, kui suhtes mõne petja või laaberdajaga, kes igast pikali visanud naisest üle ei astu. 


Siis pöördus mu elu 180 kraadi ringi ning ma leidsin end oma unistatud suhtest. Nagu reaalselt mu ettekujutluses olnud oli. Kogu suhe algusest peale, kõik vestlused ning kogu side on selline, mida ma olingi reaalselt noorest saati endale soovinud. Ja olin arvanud, et sellist asja ei saagi eksisteerida. Kuid ennäe - mu elus see on!

Ma hakkasin mõtlema, et kas kõik inimesed, kes kellegagi abielluvad või pere loovad - kas neil ongi see tõeline reaalne hea tunne? Sest mul hakkas teistpidi raske - see tunne on uskumatult hea ning mul tekkis nagu süütunne, sest kõigil nii ju pole. Kõik pole ju oma õiget kaaslast leidnud.

Ning ma tundsin uut asja - see kontrast praeguse ning eelneva elu vahel on väljakannatamatult suur! Ma olin terve elu teinud kõike üksi. Üksi autot remontinud, üksi poes käinud, üksi üüri maksnud, üksi, üksi, üksi, rsk! Nüüd on järsku keegi, kellega koos tehes on räigelt lihtsam! Sest meil on koostöö! Mul pole varem mitte üheski suhtes olnud koostööd! Nüüd mõistan ma ka terminit ABIelu. Wtf, kas see ongi normaalne suhe? Öelge mulle need, kes te abiellute - kas nii peabki? Kas nii hea ongi normaalne?

Kuni tekkis mul uus mure, deem. Mu aju ikka ei saa teisiti. See kontrast mu eelmise eluga on nii räigelt tugev. Ma tunnen end halvasti, sest mul oli enda meelest minevikus eriti sitasti läinud. Koguaeg üksi, andes endas suhetest kõik ja vastu saades meeleheidet ja piina ning endiselt üksiolekut. Ja siis need inimesed, kellel on õnnestunud noorest saati pere leida - appi kuidas neil on vedanud! Kas nad ise ka teavad, kui hea see on, kui nad on jäänud sellisest emotsionaalsest piinast ilma? See erinevus lihtsalt praeguse suhte ja eelmise elu vahel on nagu põrgu ja paradiis. Nagu ma oleks vesiliivast välja tõmmatud. Seriously?! Miks ma enne pidin risti kandma seljas kõik need kaksteist aastat?

Ja ma hakkasin leinama, et miks kõik need eelnevad aastad olin ma piinelnud? Mu elus oli juhtunud asju, mis muutsid mu tugevamaks, aga samal ajal ka nõrgemaks ning hävitasid mind ning ma ei oskagi seetõttu enam normaalses funktsioneerivas suhtes olla. Ma olen läbi kotitud. Iga mingi olukord mu praeguses suhtes võib meenutada minevikust sitta. Mu aju on nagu mingi max erroris.

Käitumismustrid tulevad alateadlikult ning kui eksisteerivad nüüd sarnased olukorrad, tekib mul lamp ärevus. Näiteks ükskord Edgar läks järele me lapsele lasteaeda, kui ma veel tööd tegin. Olime võtetel ning ma pidin veel edasi seal olema. Andsin talle oma auto ja ta ütles tsau mulle mitte otsa vaadates ja läks. Ja omg.... 

Siis minu peas rullus lahti kujutluspilt, kuidas ta tund hiljem helistab mulle ja teatab, et ma olen nii nõme ja tobe, et ta jätab mu nüüd maha! Et ta helistab ja ütleb, et taipas lambist, kui mõttetu ja loll ma olen ja nägemist! See vaimselt kurnatud aju kujutluspilt rullus lahti ainult seetõttu, et ta ütles minu jaoks liiga väheentusiastlikult tsau. Olin keset võttepausi söömas, kui ärevusttekitav kujutluspilt aina enam end ketras.  

Ilmselgelt midagi ei juhtunud meie suhtega, kõik oli korras nagu ikka, aga on see mu hirm siis nagu normaalne?

Järgmine asi, mida ma pelgasin rääkida ning kartsin, et mu mees mu kohe kuu peale saadab, oli minuga minevikus aset leidnud seksuaalne kuritarvitamine. Ükski mees ei taha ju naist, kelle sees on palju mehi käinud - nii ju ütleb ühiskond, kas pole. 

Muidugi oli mu üks hirm ka enne suhtesse astumist, et minusugust litsi ta küll ei taha. Ma olen ju palju suhteid lõpetanud. Ja kui ühe suhte lõpetad, tuleb ju uus suhe. Ning kui uus suhe on jälle raske ja halb, siis ei hakka ju sellesse suhtesse ainult seepärast jääma, et on selle mehega vahekorras oldud. Ja üks minu partner minevikus tegi mulle kunagi täiesti kindlalt selgeks, et ma olen litsakas rõve naine, sest mul on olnud palju eelnevaid mehi ja seetõttu on tema maailmas ainus mees, kes minusugust tahab. Et ükski teine mees mind ei tahaks ja ta tuleb mulle päris palju vastu, et ta minusuguse litsiga on nõus suhtes olema. 

Seega ei viitsinud jälle minna suhtesse, kus kaaslane igapäevaselt mulle meelde tuletab, et ma olen üks räme lits ja hoor, sest äkki tuleb tänaval vastu mulle mees, kellega olen kunagi suhtes olnud. Seega nii kui Edgar mulle teatas, et soovib minuga suhtesse astuda, ladusin talle kohe oma eelnevad suhted ette. Üllatavalt polnud tal mingit probleemi. Vastupidi - ta imestas, et vaatamata ühiskonna survele ning raskustele lõpetada vägivaldne suhe, olen ma need suhted ikkagi lõpetanud. Hoopis vastupidine reaktsioon mu hirmule!

Nüüd ma olen leidnud aga uue virisemise viisi. Me ju tunneme üksteist tegelikult 12 aastat! Tema oligi see mees, kes tuli mu ellu õigel hetkel ja me sattusime kokku ja suhtlema, AGA ta ei lähenenud! Miks ta ei lähenenud? Sest ta väidetavalt hoidis end VÄGA palju tagasi, kuna ma olevat niivõrd atraktiivne ja laheda iseloomuga naine, mis pani ta arvama, et nii vägevat kaaslast ta nagunii ei saa. Seetõttu jah - ta valis oma tugevate hirmude ja julguse puudumise tõttu, et ei lähene mulle. Fck, kõik see aeg, kui me oleme need 12 aastat eelnevalt suhelnud, ta ei tahtnud mind! Lasi mul lihtsalt kannatada. Ise nautis mõnusat pereelu. Sai lapsi ja oli abielus. Ülimõnus! Tal oli kõik, mida ma ise see aeg tahtsin. Ja see teeb nii haiget. Mina oleks tahtnud elada niimoodi. 

Minu jaoks on nüüd otsustatud esimest korda elus - et just selle inimesega, Edgariga, loon ma pere. Aga miks kurat ta teadis mind kogu see 12 aastat, aga otsustas need perehetked läbi kogeda kellegi teisega?! Nüüd ma ei saa end lohutada "ta ju mind siis ei teadnud", sest ta teadis! Aga ei valinud mind, kuigi ta tuli mu ellu täpselt sel hetkel, et ta olekski olnud mul esimene mees! Tema oligi see, keda ma kohtasin sel õigel ajal eluunistuse täitmiseks.

Mul on kohati tunne, et kaks samade soovidega inimest viidi õigel ajal kokku ning edasine oli nende endi kätes. Küll aga hoidis meespool end liigselt tagasi (ja mina vist ka, kuigi kunagisi vestlusi lugedes olin ma temaga üllatavalt avatud võrreldes oma tavalise "istun kodus" olekuga). AGA me otsustasime plaan B kasuks. Nagu why!?

Õnneks oleme me nüüd koos, aga miks me need aastad raisku lasime?

Oh god, mis mul kurat viga on, et ma selle pärast põen?!




reede, 25. detsember 2020

2020 aasta hull kokkuvõte - kisun end alasti

 Aasta 2020 lõpuks ometi on teinud tubli töö ning olnud mu elus natuke parem aasta, kui need eelmised. 2017 aasta kokkuvõte on SIIN. Ma mõistan, et 2020 oli paljudele ränk aasta, nii majanduslikus mõttes ning emotsionaalses mõttes, külvates hirmu ning konspiratsiooniteooriaid. Mulle külvas ka see aasta igast asju, kuigi isiklikus mõttes olid mul natuke paremad lood kui varem, mis on ju tore. Ma avastasin ennast ja maailma, leidsin enda ümber palju häid inimesi ja kõike muud.



Aasta alguses leidsin (või pigem taasleidsin ning sain võimaluse sellega jätkata) endale uue ülilaheda hobi! See on üks ränk treening, mis on mu uus hobi, kus progressi on ülilahe näha! Ning uuel aastal ma avalikustan selle hobi loodetavasti, kui tunnen end selleks valmis olevat :D Seega aasta algas päris kenasti!

Samal ajal ka tegelesin ma psühholoogiaõpingutega. Too aeg oli mul veel energiat ning jaksu, pluss veel töö ka. Nii et mitu värki korraga käimas. 

Kuid noh, tekkis see koroona. Eks sellega seoses tuli ka üleüldine hirm. Eks ma ikkagi händlisin seda normaalselt, kuigi ma olen jah inimene, kellel see ärevus tahab kergesti tekkida. Mõned auraga migreenid olid, aga noh, elasin üle. Trenn pandi ka kinni veidikeseks kahjuks. Aga see, et inimesi kohata ei tohtinud, mind ei morjendanud, see mulle pigem meeldis.

Lisaks veel aasta algusepoole leidsin endale juhuslikult uue suhte, kui tegelesin mootorrattaotsingutega. Olin mingi jee. Aga sellele suhtele panin ma ikkagi suht ruttu punkti, kuna lõpuks ometi olin ma elus jõudnud arusaamale, et oma ellu on mul vaja võtta ainult head-paremat kaasa. Ning kui miski situatsioon paneb mind kehvasti tundma, siis ma ise oman õigust kehv situatsioon oma elust elimineerida. Ma ei pea ju kannatama - ma ISE olen see, kes peab enda elu heaks elama, sest nii saan ma ka teiste elu paremaks teha. Ning mu moto suhete vallas on: ainult selle inimesega olen ma suhtes, kellega koos olles on parem kui üksi olla. Samamoodi nagu riiete ostmisel on mu moto selline, et kui paljalt näed sa parem välja kui valitava riideesemega, siis pole mõtet osta seda. :D Selle väljatoomise põhjus on ka see, et ma olen jõudnud etappi, kus ma olen piisavalt arenenud, et teada, mida mul on vaja.

Suvi tõi eriti palju tegevusi. Tegime "Õiglus 2" filmi, nii et olid võtted. Siis sain tuttavaks oma sõbrannaga, kellega hakkasime tegema filmi "Rikutud hing. Viirus". Kindlasti oli midagi veel, aga ma hästi ei mäleta.

Kui "Õiglus 2" võtted Soomes olid üks päev, siis kohtasin laeval Edgarit, millest sai alguse mu praegune suhe. Olin seal laeval poes ning järsku ütles ta mulle tere oma tööriietes. Ma tundsin ta ära - see ju seesama tüüp, kellele ma 12 aastat tagasi arvuti müüsin ning kellega ma aeg-ajalt suhelnud olen. Ta ütles, et nägi mind enne ka kuskil ja noh, mu vastus on alati selline, et miks sa siis enne juba tere ei öelnud :D Igatahes oli ta minuga megasõbralik ja ma olin isegi wtf, miks ta nii sõbralik on (umbes ma arvasin endast nagu ma ei oleks sellist lahket kohtlemist väärt). Ja noh, liikusin edasi oma filmituttavaga.

Tegime siis võtteid seal Soomes ja tulime laeva tagasi, kus Edgar siis oli jälle laeval (töö ju tal) ning tal tuli paus. Toomas Aria, meie filmi režissöör ja kõik teised tiimiliikmed panid paika mingit olulist romantikastseeni seal laeva peal. Kui see räme raske stseen läbi sai, siis Toomas tõi mulle teed, aga see oli suhkruga... öök. Ma ei tarbi lisasuhkrut üldiselt, sest see lihtsalt ei maitse mulle. Ja siis tuli Edgar nagu prints valgel hobusel ja ta läks tõi mulle ilma suhkruta tee. Ma olin jälle wtf, et miks ta mulle teed tõi?! Kuidas ta nii lahke saab minuga olla?! Ma vist ei unusta kunagi oma ääretut positiivset üllatust ning tunnet, mida tekitas mulle see teetoomine, sest suhkruga tee ei kõlvanud mulle.

Nagu minusugusele friik-introverdile ikka kombeks, tahtsin ma üksi (ilma võttetiimita, mitte et mul midagi nende vastu oleks, aga mulle meeldib üksi olla) välja minna madalalasetsevat päikest imetlema. Edgar kippus kangesti kaasa, nii et kasutasin juhust ja palusin tal mõned pildid endast koos päiksega teha - üks neist on instas SIIN. Siis pidin ma jätkama olulisi tööjutte oma väga hääde tuttavatega ja Edgari saatsin minema.

Edgar aga kutsus mind mõni päev hiljem kinno lastega. Ma suurt üldse ei viitsinud, aga miski sisetunne ütles, et tasub minna. Läksin siis ja nägin seal Toomast, kes nägi mind Edgariga kinos. Ju ta siis juba taipas, et miskit hakkab juhtuma, kuigi minul polnud õrna aimugi sellest, mis elus edasi saama hakkab (thank god) :D Mõne situatsiooniga elus on nii, et selle ilmumist ei anta sulle ette teada, muidu see ei juhtuks nii nagu sa tahtnud oled. Aga mu sõbrad panid meid juba enne paari, kui me koos olime. Näiteks läksime võtetele, Edgar oli roolis ja Toomas ütles tema kohta "sinu kavaler". 😀 Eks ma selline pipar ole, et vaene Edgar pidi mind pikalt moosima (tegelikult pikalt ootama mu jah-vastust). Kuid läks asja ette, sest üks hetk sain ma konkreetselt aru, et minu elus on inimene, kellega koos on parem olla kui üksi! Ma polnudki vist sellist tunnet tundnud. Ja kuna ma olen demiseksuaal, siis ma armun ju juhul, kui on sõbraside tekkinud ja see tekkis meie vahel. 

Suve lõpuks oli mu ellu järsku tekkinud tonn tegevusi. Näiteks ma hakkasin kalendrit tegema. Aga see kõik rahmeldamine kippus vaikselt mul tervisele, sest mul on mingi imelik komme pidevalt produktiivne olla. Mul tekkis mingi üleväsimus suve lõpupoole, aga ma ise ei saanud sellest veel aru. Igatahes seepärast läksin eemale korraks puhkama oma ühte metsikusse maakohta, et mitte inimestega suhelda (see on minu jaoks kõige energiakulukam) ja kuna Edgariga olime juba suhtesse astunud, tuli ta ka. 

Kahjuks läks asi hullemaks, mitte paremaks, sest tekkisid välised imelikud faktorid. Esiteks mul oli mingi stress tekkinud sellest, kuidas politseiametnik mind suvel koinis. Edgar sõitis mu autoga ning meid peeti kinni, sest politseinik tundis mind ära tagaistmel istumas ning kukkus kalvi-kalletama ja niisama irvitama. Ta ei küsinud mult dokumenti, aga pöördus minu poole nagu mingi tuttava poole - eednimepidi. See oli jumala imelik olukord. Lihtsalt on mingi "Helen, kas Kalvi-kalle pani sulle otsetoru". Nagu ma istusin tagaistmel ju, Edgar pidi spetsiaalselt minu akna lahti kerima, sest politseinik ütles talle, et "kuule, ma tahan Heleniga rääkida." Miks ta üldse minuga rääkima pidi!? Äkki ma istusingi seal seepärast, et tahtsin rahu? Muidugi andsin ma sisekontrolli teada, et neil selline tegelane tööl on. Ega sellest suurt midagi ei saanudki, õnneks vabandati, aga seisukoht oli natuke selline, et kalvi-kalle ongi nii kõva mehaanik, kes paneb kõigile otsetorusid taha ning politseinikul oli õigus seda suvalise tagaistmel reisija käest pikalt uurida ilma dokumenti küsimata, sest noh... ma olen ju niii suur kuulsus, et politseinikul on täielik õigus mind megalt ära tunda. Esimene kiri mulle politseist oligi umbes selline, et halloooo, kuidas sa ei tea, et sa mingi megakuulsus oled, kelle iga elu pisikese sammuga on absoluutselt kogu Eestimaa kursis. Ning et selle tõttu ei küsigi riigiametnik sult dokumenti. :D Oeh, olen või ei ole, aga ma siiski inimene, kellega ikkagi peaks VIISAKALT suhtlema oma töökohustusi täitev politseinik. Teiseks ma ei saa aru, mis napakas fantaasia see on, et Kalvi-kalle mulle kuhugi toru pani, see ei vasta ju tõele. Eks ma ütlesin politseinikule ka, et mul ebamugav, ma pole selle inimesega aastaid suhelnud (nii et kuidas ta saab minu auto mehaanik üldse olla?), aga ta oli "mul ükskõik". :S 

Ok, stress level rose... Ega see ainuke jura ei olnud, mille tõttu mul natuke halvem hakkas. Jälle oli lasteaias probleem. Kevadel juhtus selline asi, et üks kasvataja röökis mu peale (jälle see kuulsus tuli mängu, et tema täielikult teab, millega mina tegelen, kuna ta on kuulnud kuulujutte) ning et ma ei tohiks last lasteaeda tuua. Emm... see pole õpetaja otsustada, millal mul on vaja laps viia lasteaeda ning millal mitte (tema meelest mitte kunagi ei tohi teda lasteada viia, sest ta ei viitsi tööd teha). Mis ta mõtleb, et kui lähen mootorrattaga akti tegema võtan lapse kaasa või?! Jeeerum!!! Ja kui ka teistel tööd ei olnud, siis ega mul ülikool ära ei jäänud. Pidevalt tegin uuringuid ja uurisin ka eriolukorda. Direktor viisakalt vabandas ta eest (kuigi see oli julm), kasvataja ise mitte. Hiljem hakkasin nägema internetis, et lasteaiatöötajad räägivad minust halba. Enda meelest olin ma jumala sõbralik nendega, aga ma ei pööranud sellele netis toimuvale väga tähelepanu. Ju sealt nende "olen kuulnud kuulujutte" tekstid tulevadki.

Sügisel siis mu ema saatis mõne kirja direktorile, kus ta palus koolitusi lasteaiakasvatajatele. Selle peale üks kasvataja luges välja sõna "väärkohtlemine" (milles mu ema kedagi ei süüdistanudki lol). Igatahes oli see mulle ja mu emale mitmekuine stress, sest aina toodi see teema esile, et mina pean dokumendiregistrist midagi kustutamas käima ähvardustega, et muidu lastakse mu ema lahti (direktor oli mu ema tööandjate sõber või midagi). Õnneks haridusministeerium määras meile lapse huvides uue lasteaia. Sellega ka nüüd korras.

Aga järgmine murekoht. Mina ise olen selline inimene, et kui ma näen, et keegi mulle paska keerab, siis ma lihtsalt teesklen enda jaoks, et seda inimest pole olemas. Ei suhtle, ei pööra tähelepanu, pm ei hoia teda oma elus. Nii olen pidanud tegema mõne eksiga, mõne tuttavaga või kellega iganes vaja on olnud. Nagu mu sõpruse postituses lugeda saab SIIT. Küll aga Edgar millegipärast oma elus seda ei ole teinud, et elimineeriks ebameeldivad inimesed. Kuigi mu ellu tuli uus imeline suhe imelise inimesega, ilmus koos temaga taagana kaasa mõni ebameeldiv inimene ning uued rünnakud. (Tema endine naine on tore; nii palju kui teda näinud olen; nii et teda ei mõtle ma.)

Ja sealt poolt tulid väääääga tugevad rünnakud. Keegi spetsiaalselt hakkas minu instas neid postitusi reportima, kus ma Edgariga koos olen :D Nii lapsik. Siis Edgarile tehti väga palju halba selle tõttu, et ta minuga koos on. Pm öeldi talle, et ta pole piisavalt hea, kui ta minuga õnnelik on. Mul oli nii valus näha, kuidas mu kalli inimese õnn on teistele koormaks. Ma nägin, kuidas talle nuge selga löödi väga lähedaste poolt. See tekitas ilmselt ka stressi mulle, kui ma näen enda kallist inimest tugevalt kannatamas. Nägin, kuidas ta oli nii õnnelik, et sai minuga koos lõpuks olla, aga teiselt poolt eksisteerivad inimesed, kes tema õnne ei tolereeri. Valus. Deem küll, ma oleks ammu hullaris, kui mulle lühikese ajaga niimoodi kaks lähedast inimest nuga selga lööks, nagu talle tehti. 

Sellega saan ma aga öelda, et oma lühikese koosoldud ajaga oleme me palju juba läbi elanud ja tänu kõigele halvale on meie suhe isegi veel tugevamaks muutunud, nii et mõnes julmhalvas situatsioonis võib peituda hoopis midagi head. Me saime nii palju asju järjest räägitud tänu neile negatiivsetele situatsioonidele. Kõik see liitis meid, me olime üksteisele toeks ning nägime kui hästi kõik klapib meil. Nii me leidsimegi, et peaks ikka suhtes neid samme edasi astuma, sest kõike seda arvestades me niisama boyfriend-girlfriend olla ei saa. Või nojah, tegelikult oli mul kohe suhte alguses tunne, et me peaks oma liitu jumala ees kinnitama, sest jumal tõi meid kokku, aga eks need situatsioonid panid mind veel rohkem meie suhtesse uskuma ning avasid silmad. Kuigi ma olen veidi segane peast ega oska olla normaalselt funktsioneerivas suhtes ja põen pidevalt.

Lisaks nagu te teate loodetavasti, harrastan ma OFi enda piltide lisamist. Küll aga on inimesi, kes jagavad autoriõigustega kaitstud sisu. Nii et nüüd see aasta tuli välja, et leidub inimesi, keda ma pean kohtusse kaebama, eks see ole ka natuke stress.

See kõik kokku aga ei teinud minu tervisele head ning ühtäkki sain ma aru, et mu depressioon on palju hullemaks läinud. Ma ei tundnud rõõmu (üldse ei tundnud midagi), ma ei saanud mitte midagi teha. Ma ei saanud liikuda, kõndida, olla, midagi. Mu i7 protsessor jooksis ka kokku (Edgar ütleb alati, et ma protsessin kõike ülihelikiirusel ja mul on i7 protsessor mingi lõputu RAMiga, lol). Mu magu valutas, ma magasin 12 tundi päevas (enne oli insomnia) ning hoolimata sellest ma olin alati rampväsinud. Ma nägin kõike negatiivses toonis. Kõik need mured - mõnitav politseinik, ärevusttekitavad lasteaiaõpetajad, minu ema piinamine, Edgarit piinavad olukorrad - kõik see oli tekitanud mulle depreka süvenemise.

Muidugi jätsin ma ära tegevused, mida ma teha ei jaksa - esialgu suhtlemise. Sotsiaalmeediafänn ma nagunii väga pole, aga ma vastasin veel harvem. Nüüd siis teate, miks.

Küll aga sain nüüd depressiooni just ravima hakata ja täna on vist esimene päev üle pika aja, kui ma tundsin jaksu ja paremaid tundeid. Ma nii kardan, et see võib ära minna, aga loodan parimat. Jõulupäeval oli veel veidi räme olla.

Ja mäletate, ma suure hurraaga võtsin endale hulga õppeaineid, mida ma elevil olles suvel ootasin, et õppima saaks hakata? Noh, kui haige olla, siis suurt ei õpi. Niiiii kahju on mul sellest, peab need uuesti kunagi võtma, aga tervis on kõige tähtsam. Kui ikka protsessor katki on, siis mälusse ju sisu ei salvestu ning ongi õppida võimatu.

Hääd on ka. Nüüd nii tore, Carmen, väikseke on ka nii palju rõõmu mulle toonud. Ta käib pidevalt emme-issiga spaas (see ravib deprekat, soovitan, sp käingi) ja räägib nii vahvalt! Ommmmg, ja kuidas on võimalik, et ta on niiiiii heatahtlik ja hoolitseb? Ta ütleb "emme, kas tahad ka? Emme, söö ka. Emme, söö kõht täis, emme, pane sussid jalga" jne. Omg, ja soolasaunas ta määrib mulle soola peale iseenesest, et tahab mulle massaaži teha :D Nagu tahaks hoolitseda mu eest. Ja ta ütleb "vabandust" ning teretab inimesi. Ma nüüd mõtlen, et ju ta mind on kopeerinud, sest ma ise olen temaga kõige rohkem koos, nii uhke :D Mulle meenus, et ma aitasin mingil inimesel duši tööle saada spa duširuumis ja muid selliseid abivalmeid liigutusi teen, kui juhtun midagi märkama, kus mul on võimalik abiks olla. Sest noh, why not. Ja lapsed kopeerivad seda, mida näevad.

Pealegi ka erinevate (loe: kahtlaste väärtustega) inimeste lähemalt nägemine tuletas mulle meelde kui väga on mul endal vedanud mu pere ja sõpradega! Järjest enam ma vaatan, et mine metsa kui intelligentsed on mu pereliikmed! 😁 Nii hea on rääkida inimestega, kellel on kiire mõttetegevus, hea mõistmine ja aktsepteerimine ning su sõnum jõuab neile kohale ja mõlemad osapooled õpivad vestlusest midagi uut. Oeh, kui tänulik ma olen, et mu pere on niiiii chill! Ja noh, sõbrad ka ikka megahead.a

Selline emotsionaalne kokkuvõte lugemiseks, kus ma paljastasin palju rohkem, kui tegelikult tahaks. Mis arvate? Ma kardan rohkem plärada, kardan tagajärgi, sest noh... nüüd saite teada mu deprekast. Aa, ja seepärast kardan ka rääkida, et inimesed kipuvad midagi valesti välja lugema asjadest, nagu ma näinud olen. Ma ei süüdista siin postituses kedagi, räägin ainult iseenda kogemusi, mis minu sees on sellised. Kellegi teise sees kindlasti on need asjad hoopis teistmoodi ja eks nii need möödarääkimised tulevadki. Lihtsalt ma aktsepteerin, et teised inimesed on teistsugused ja las nad olla. Aga nii tüütu tegeleda sellega, et teised ei taha mõista.

Head vana-aasta lõppu teile!
























esmaspäev, 21. detsember 2020

Triinu-Liis ja Justin - mis suhe?!

 Ma ei hakka pikka juttu tegema, aga ma olin äärmiselt üllatunud Justini ja Triinu-Liisi suhte ümber toimuva puhul paari asja üle. Pealegi ma ei süvene tavaliselt teiste inimeste eraellu, sest teistel inimestel on ise täielik õigus omaenda otsustele, vigadele ning muude eesmärkide täitmisele elus. Kuid, kuna ma olen Triinu-Liisi ning Justini suhet isegi jälginud, siis kavatsen kaasa rääkida.*



Ma ka sain teada Triinu-Liisi uuest peigmehest tema Instagrami kaudu, kuna ta on nii armas inimene ning oleme suhelnud, oleme tuttavad/sõbrad/inimesed, kelle kohta ma tean, et ta eksisteerib.

Minu esimene reaktsioon nende suhte üle oli nagu iga suhte üle - jumala hea, et inimesed üksteist leidsid. Suhe tundus megalt siiras, nad tundusid ülihästi sobivat. Lootsin, et nad saavad ka varsti kokku. 

Mille üle ma aga äärmiselt üllatunud olin, oli asjaolu, et kuidas nende omavaheline suhe niiiii paljusid inimesi üllatab?! Kuidas on see nii eriline, et keegi leiab internetist kellegi endale sobiva? Maailmas on miljardeid inimesi ning kui iseendaks jääda, siis leiad kellegi sobiva nagunii endale. See, et Triinu-Liis kutsuti saatesse oma suhtest rääkima, näitab vast samamoodi kui üllatunud on inimesed selle üle, kui keegi leiab endale sobiva matchi.

Siis ma vaatasin, et ilmus mingi mittesallivas toonis blogipostitus nende kahe noore inimese suhte üle. Siis selgus, et ka kuskil perekooli foorumis oli nende üle vigisetud. Ma ei saa reaalselt aru, kuidas on inimestel vigisemist. Näha ju on, et need kaks - Triinu-Liis ja tema mees Justin - sobivad kokku. Mida seal ägiseda on?

Huvi pärast üritasin selle perekooli siis üles otsida ning oh my... Sellised inimesed on olemas?! Kuidas on inimeste mõttemaailm nii lambine?! Ma toon siia mõned meelde jäänud väääääga veidrad argumendid, mille kohta puudub tõend.**

Esiteks inimesed arutlesid, miks mingi Austraalia korralik mees Justin peaks tahtma mingi mõttetu konnatiigi üksikema. Hahahahhahahhaha, aga miks mitte?! Mis argument see üldse on? Triinu-Liis on ilus, siiras, armas ja mul on neile perekooli inimestele uudis - täiskasvanud inimesed sigivadki. Kui sa täiskasvanuna suhte leiad, siis esineb tõenäosus, et see teine inimene omabki armsaid lapsi. Dsiisaas, kuidas küll mõni ei tea seda? Ja miks peaks olema see teisele suhteosapoolele vastumeelne? Mu meelest just mõnus, kui leiad endale kellegi ja tuleb veel topeltrõõm laste näol kaasa

Ja konnatiik?! Ma ei saa üldse aru, miks selline sõna esines. Riik on riik, mu meelest Eesti on hullult lahe kauni loodusega imelise keelega lahe riik. Nii et miks ei peaks see Austraalia mehele meeldima?

Siis keegi arutles, et Justin kasutab Triinu-Liisi ära. Millega? Ma ei saanud üldse sellest aru, kuidas või mis moodi ta seda tegema peaks. Aga sellise argumendi esitaja on kindlasti ise inimeste ärakasutaja. Ma ei viitsi isegi mõelda sellele, sest ma ei tea ärakasutamisest suurt midagi ega vaata ringi pilguga, kuidas kedagi ära kasutada.

Siis oli üks argument, mis mulle meelde jäi, et Triinu-Liis on lapsik. Sõidab poekäruga kuskil ringi vms seal veel oli (so what reaalselt). Nooo... täiskasvanuliku ning selge mõistusega mulje jättis ta seal õhtu saates ja mu meelest on ta positiivne ja normaalne inimene. Teiseks inimene peakski säilitama oma sisemise rõõmsa lapsemeelsuse ka täiskasvanueas (kui keegi seda mõtles). Aga konkreetselt halvas mõttes lapsikus on ikkagi muu käitumismaneer mu meelest, mida Triinu-Liisil ei eksisteeri. Võin öelda, et lapsik on hoopis teistes pidevalt halba otsida, sest see näitab infantiilset mõttemaailma. 

Ja Justin ise? Väga täiskasvanulik, härrasmehelik ning teab, kuidas naist hoida ning kuidas asju läbi rääkida. Ja et nad sotsiaalmeediasse oma suhet postitavad, ongi nende elu üks osa - nad ju ongi olnud sotsiaalmeediategelased ja Justin on veel meelelahutaja (strippar) ka, seega eks ta olegi kogenud ning positiivne inimene, mida see amet tungivalt nõuab. Mingisugune viriseva näoga maailma vihkav inimene väga sellisele tugevaid sotsiaalseid oskusi nõudvale tööle absoluutselt ei sobiks. 


Miks minu meelest EI OLE IMELIK nende suhe? Esiteks mu meelest internetist kellegi leidmine pole ebanormaalne ega ka midagi üllatavat. Ma olen paljud oma suhted internetist leidnud - nii sõprussuhted kui ka romantilised kogemused. Mul vb on lihtsalt selles osas jopanud, et mees on olnud eestlane, sest siis on lihtsam kokku saada ega pea koroonapiirangute jms tõttu ootama.

Minu ainus mõte, mis peast läbi vilksatas, oli see, et võib esineda tõenäosus, et kui need kaks lõpuks kokku saavad, siis nende HLA ei sobi. Lõhnameel on mu meelest palju olulisem kui inimesed uskuda tahavad ning mul näiteks isiklikult oli nii ühes suhtes, et meie kehakeemia ei klappinud. Aga tõenäosus sellele on väike, eriti kui nende geneetika on küllaltki erinev kontinentaalse vahe tõttu. Seega ma lootsin lihtsalt siiralt, et kuna neil kõik muu klapib - siis loodetavasti klapib ka kehakeemia ideaalselt.


Seega nagu mu postitusest selgub, siis konkreetsed üllatused minu jaoks olid teiste inimeste reaktsioonid. Miks nad on suhtele nii vastu?! Miks nad just ei ole õnnelikud, et keegi suhte on leidnud? Ja kui keegi väidab, et on vastu selle tõttu, et tema meelest teeb Triinu-Liis vea, siis kas igal inimesel ei ole mitte inimõigus teha elus oma vead ära? Selle pärast me ju siin põrguplaneedil olemegi, et vead läbi teha. Kui me takistame kellelgi vigu tegemast, oleme ise halvad. Ja mis siis, kui need kaks lähevadki kunagi lahku. So?! Nende elu ju ja nende kogemused.

Omg, mul korraks tuli vilksatus pähe, et äkki on teised inimesed õelad seetõttu, et nad on kadedad, kui keegi saab elus kogemusi? Kas see võib nii olla?

Seega selle postituse rant ikkagi keskendus mul sellele, kuidas ma mõistsin, et on palju imelikke inimesi olemas, kelle esmane reaktsioon on kõike maha teha. Mul on raske uskuda, et nad siiralt nii imeliku mõttemaailmaga on, aga ju siis on. Ma ausalt öeldes ei tunne end inimesena, vaid mingi tulnukana, kui selliseid perekooli foorumitegelaste jutte loen. Ma ei saa lihtsalt olla üks neist.

Triinu-Liisile olen siiiiiralt tänulik! Kui mul oli raske moment elus, ütles ta mulle, et ma leian enda jaoks sobiva inimese. Ja ma leidsingi! Ja nüüd, kui ma leidsin endale ideaalselt klappiva kaaslase, siis kogesin sama - paljud on meie suhtele vastu. Üks mu ekskaaslane sai nii pahaseks, et rääkis mingit jama mu mehe vanematele ja nad eelistasid seda uskuda ka. Siis mingi hunnik inimesi pani veel kaudselt meile kaikaid kodaratesse. Mu ainus küsimus on - miks? Kui see suhe on nende meelest vale, siis kas mitte lastagi meil endil see viga läbi kogeda? Kui me seda viga ei kogeks, siis kogeksime seda viga järgmises suhtes või sünniksime siia ilma uuesti, et neid vigu jälle kogeda ju. See miks-küsimus ongi hetkel miski, mille üle ma juurdlen. Miks teistele sitta keerata? Oh... ma vist ei saa niimoodi küsida, sest need inimesed ise väidavad, et nad ei keera sitta, vaid "avaldan oma arvamust ja see on ju lubatud". Mkm, see on sitakeeramine; teeme mõisted selgeks. Või kui nad siiralt usuvad, et sitakeeramine on arvamuse avaldamine, siis nad pole minu jaoks inimesed, vaid deemonid.

Kui keegi teab neile püstitatud küsimustele vastuseid, palun aidake ka mul valgustust saada ning esitage oma arvamus :)


* ma ei jõua sotsiaalmeediat iga päev kasutada

** ma pole ka kindel, kui palju ma seal perekooli foorumis kõike jõudsin lugeda, sest mul hakkab seal kurb, kuna ma mõistan, kui erinev olen mina neist inimestest, kes seal mõned kirjutavad. Nad on nii õelad ja... pehmelt öeldes imeliku mõttemaailmaga. Huhh, jumal tänatud, et mu elus on minu perekond, minu kallid sõbrad ja mu mees, kes on minuga sama mõttemaailmaga. 


Uuuu ja mu blogi ülaservas on ju blogi avamise aastast jäänud ikka veel pilt, kus mees ja naine läbi interneti suhtlevad! Läheb teemasse :D




pühapäev, 29. november 2020

Miks "Vaprad ja ilusad" on äärmiselt õpetlik psühholoogiliselt?

 Telekat mul pole ja telekat ma üldiselt ei vaata. No eks ikka vanemate või vanaema või kellegi juures telekas eksisteerib ja siis näen ma ka, millised saated eksisteerivad, kuid üldiselt ma saatekavaga kursis pole.



Tavatsesin öelda varem, et telekat ma ei vaata, kuid vaatan kahte saadet - "Kättemaksukontor" ning "Padjaklubi". Kui Carmen oli beebi, lisandus nendele veel üks saade juurde - "Vaprad ja ilusad".

Ma olin päris kehvas seisus omadega, kui laps väike oli. Mul oli rasedusjärgne depressioon, mul oli äärmiselt raske. Peale selle ei suutnud ma endale piire kehtestada. Noh, ma olin selline lükata-tõmmata narts, mida inimestel oli hea solgutada. Ma ei teadnud, millised on minu piirid ning kuidas enda eest seista ega ka seda, mis on õige ja vale.

Deem, aga lahendus ja psühholoogiline abi oli lähemal, kui lootsin! "Vaprad ja ilusad" on ehtne näide sellest, millised peavad olema omavahelised piirid! Kuidas tuleb enda eest seista, kuidas tuleb olla aus ja kuidas teiste vigu välja kutsuda, kuid samal ajal ka iseenda vigu tunnistada ja kahetseda. See aitas mind tõsiselt palju! Ma mäletan, kuidas ma ei teadnud, kuidas näiteks paarisuhtes enda eest seista, sest ma konkreetselt olin maha tambitud eelnevates suhetes, madalam kui muru ega teadnud, kas on üldse normaalne nõuda ka enda piire.

Igatahes mulle sai eeskujuks nende suhtlemine - emotsioonide tunnistamine, vigade tunnistamine, julgus vigu kahetseda ning julgus vabandada. Ma olen ise tahtnud alati selline olla, aga pole julgenud. Lisaks nad seal räägivad rahulikult ega sega kunagi üksteisele vahele.

Nii sain ma aru, et selliseid suhteid tahan ma oma ellu. Mitte seda draamat nagu, vaid just selles mõttes selliseid suhteid, et vigade tunnistamist, üksteise armastamist ja hoolimist. Õnneks pole mul probleemi enda elust välja lõigata inimesi, kes sellised pole. Niisiis võtsin ma endale selged piirid ja teadsin, millist suhet mina endale tahan. Ning inimesed, kes on silmakirjalikud, valelikud ning oma vigu ei tunnista, ei sobi minu ellu. Inimesed, kes on südamlikud, head ning suudavad läbi rääkida, need sobivad mu ellu.

Hakkasin rakendama sealt saatest nähtud suhtlusmaneere siis ning lihtsalt nendega ei suhtlegi, kes on lapsikud, rumalad ja muud moodi häirivad. Elu kohe palju parem!

Igatahes mind aitas see saade psühholoogiliselt väga palju. Kellel on veel enda kehtestamisega probleeme, soovitan vaadata!

Saate enda sisust rääkides - jah, seal on draamat, seal on mõni halb, seal sageli nutetakse jms, aga selle saate imeline mõte ongi see, et näha, kuidas nad asju läbi räägivad. See on lahe! Kui seal juhtub mingi sündmus, siis saate mõte ongi näha, kuidas üksteisele edasi räägitakse sündmuse kulgu. Okei, tahtsin rääkida saate sisust. See sisu ongi see, et juhtub mingi sündmus ja siis näidatakse, kuidas selle üle arutatakse.

Saadetest rääkides, siis kahjuks ma enam ei leiagi aega vaadata "Kättemaksukontorit" ega "Padjaklubi", kuigi tahaks. Lihtsalt ei jõua. "Vaprate ja ilusate" puhul on hää see, et paar osa võib vahele jääda, hiljem saab ikka aru.

teisipäev, 24. november 2020

Kuidas saada iseendaks?

 Ma vahin sageli YouTube'i ja täna kõlas seal üks lause - ära kuula nende inimeste nõuandeid, kes ise pärast tagajärgedega tegelema ei pea.

See on nii mitmeti tõsi! On ju palju töllakaid, kes enda meelest tulevad nii hüva nõu andma, et küsiks sult pappigi selle väärt nõuande eest. Kuigi see nende nõu liigitub reaalsuses ainult kõvasti kallutatud arvamuse alla ning on väärtusetu sõnamulin.



Hoolimata sellest tõstan käed üles ja tunnistan ausalt, et ka mina olen olnud see totakas, kes sündides siia imelikku maailma, arvas, et kõikidel teistel on see elamise kunst käpas ning nende nõu on ikka minu omast parem. Ja kuulasin siis igasugu lolli nõu. Oh, mitte ainult - mul oli komme isegi tühistes asjades enda arvamust alavääristada.

Õnneks ma mõtlen palju nagu võimsale protsessorile ikka kombeks ning mõtlesin ükskord, et tegelikult mida varem saan ma iseendaks, seda kiiremini leian ma oma ellu oma õiged inimesed. Kuid mis siis, kui see "mina ise" on selline paskanen, kellega mitte keegi sõbrustada ei tahaks, kes jääks eluks ajaks üksi? Mõtlesin tolle negatiivse vastuargumendi peale vastu, et tegelikult ma pole õel inimene, paha inimene, valelik, vastik, mul on normaalse inimese emotsioonid ning ühiskonnale kahju küll ei too. Seega pol argument, et terve maailm mind rämedalt vihkama hakkab, tõene.

Nii sain ma iseendaks. Nagu öeldud - aktsepteerisin oma introvertsust, aktsepteerisin oma huvisid, aktsepteerisin oma tahtmisi. Sest nagu ma tean ja näen - ainult mina ise olen iseenda kehas 24/7 ning ainult mina tegelen oma tegude tagajärgedega. 

Nii et miks kuulata teiste nõu, kui ma ei taha neid tagajärgi, mida nemad tahaks? Kui neile miski ei meeldi, ärgu ise neid asju tehku. Kusjuures hakkasin märkama, et kui keegi oli mulle nõu andnud ning ma selle alusel tegutsesin, siis isegi see nõuandja ei mäletanud, et mulle seda nõu andis! Seega, miks seda teha üldse tema järgi?

Südamehääl on antud sulle põhjusega! Mul läks aega, et õppida enda südant kuulama, aga ma julgen vist öelda, et olen nii õnnelik, et olen jõudnud niikaugele, et aktsepteerida iseenda arvamust ja iseenda südame juhatust oma elus! Mäletan, kui mulle süda ütles üht, mõni suvaline töllakas aga midagi teist, kuid ma ei kuulanud oma südant. Ja elu oli siis pekkis. Ma pidevalt mõtlesin, miks ei lähe asjad nii, nagu mul on vaja. Miks ma ei leia oma õiget kohta elus, miks mul pole õiget kaaslast.

Panin kaarte ja püüdsin ennustada ning need ütlesid, et vastus on lähemal, kui sa arvatagi oskad - olnud alati sinu enda sees. Sina ise tead, mida teha! 

Okei - puudus tegelikult mul julgus iseenda moodi elada, sest inimesed pole harjunud ju, et ma selline olen, nagu ma olla tahan. Ma olen ju maski kandnud, et teistele meeldida, seega minu iseendaks saamine tundub neile arvatavasti nagu veider muutus minu puhul. Kuid ma juba arvestasin sellega - see tuleb läbi teha. Ma panen uued piirid omale ellu ja teen omi asju. Siis ju loogiline, et ma peaks olema õnnelik või kuidas?

Kuna ma kartsin iseendaks saada, andsin endale aja - et esialgu olen nädal aega mina ise ja vaatan,  mis siis saab. Midagi ei saanudki. Kuid psühhopaatidel minu elus oli küll raske - ma hakkasin nende mõju alt kaduma. Kuigi siis oligi ainult üks selline mu ellu jäänud õnneks. Polnud raske iseendaks saada - tuli kuulata lihtsalt oma südant ning igakord tekkis siis midagi head mu ellu. Hea tunne või ükskõik mis. Ükskõik kui peaga võttes ebaloogilist mu süda ei öelnud, juhtus midagi head.

Nii - aga hakkasid mu reaalsed imelikud huvid välja tulema. Näiteks meeldib mulle endast poolpaljaid pilte teha. Koguaeg oli meeldinud, aga natuke aralt olin neid üles lisanud. Ja uskuge või mitte, jumal (või süda) ütles mulle, et vaata - onlyfansi tee konto.

Ja kõik otsused langetan ma nüüd südamega. Näiteks kas minna maale või ei - süda ütleb. Kas minna selle mehega välja - ütles mulle ka süda, et mine (kuigi mõistusega võttes oleks ma parema meelega kodus vedelenud) ja leidsin endale endasuguse inimese ellu. Või noh, taasleidsin! Nüüd saame koos vedeleda, lol! Veel parem! Süda ikka teadis, mida teha!

Lõpp läks liiga spirituaalseks ning kõrgema dimensiooniga jutuks ära, et ma kardan, et ei oska täpselt öelda seda, mida ma konkreetselt öelda tahtsin. Mõte on aga selles, et kui sa kuulad iseenda südamejuhatust, siis ükskõik kui hirmus see ka ei tundu, ükskõik kui palju teised sellele vastu pole, ükskõik kui suured hirmud sul on, siis usu mind - pärast on elu hoopis teine, hoopis parem. Südamehääl ongi antud põhjusega. 

Ma nüüd julgen olla see, kes ma olen. Ma julgen olla aeglane, laisk, palju magada, palju mõelda, arvutiga mängida, palju pilte töödelda, palju pildistada, palju õppida, palju lugeda, palju sõita, palju uusi kursusi võtta, palju tööd teha, palju teha SEDA, mida MINA tahan! Ma ei pea tegema enam inimeste mõeldud stampasju, mis nö näitavad õnnelikkuse taset, nagu reisimine, suhtlemine, suvalistega seksimine. Üks hetk julgesin ma tunnistada, et jah - mina olen see, kes ei naudi eriti reisimist. Jah, mina olen see, kes ei taha nüüd nii tihti suhelda (kuigi nagu varasem postitus rääkis, mulle ilmselgelt meeldib suhelda) ning jah, mina olen see, kes päriselt ka tõesõna ei taha seksida suvalistega ning üldse pelgab romantikat, ükskõik kui palju kutsuti mind kuhugi swingerite kohta või räägiti head sellest maailmast ning soovitati omakasu saamiseks meestega seksida. Võib-olla on need elutargad nõuanded, võib-olla kellelgi toimib nii, aga lõpuks otsustasin ma, et MINA teen, mida tehes MINA end hästi tunnen. Ja võtan nõu kuulda, alati, hea meelega, aga inimesed peavad arvestama, et nemad ei ela minu valikutega. Eksisin kunagi oma valikutes, väga palju ja süüdi olin mina ise sellega, et arvasin, et nende arvamus on minu omast kõrgem. Ei olnud.

Kuula ennast ja ole hea inimene - siis kõik laabub!

teisipäev, 17. november 2020

Introvertsus - see polegi see, mis sa arvad

Ükskord nägin ma õudusunenägu. Ma ärkasin üles ja ütlesin oma mehele, et tead, ma nägin õudusund, nii hea on üles ärgata! Ta küsis, mida ma siis unes nägin. Ja ma alustasin: "ma läksin unes reisile...". Ta vastas: "juhuu, reisile minek!" ning siis ta sai aru: "oot, kas see oligi õudusuni?". Ma ütlesin, et jaa. Ma nägin unes, et ma läksin reisile poolvõõraste inimestega ja ööbisin nendega samas ruumis. Neid inimesi oli palju - kümneringis. Jube! 

Introvertsus-ekstravertsus on kaks vastanduvat spektril asuvat iseloomujoont, mille populariseeris Carl Jung. Pole vast mõtet seletada nende kahe sõna tähendust, kuna see on üldiselt inimestele selge, kuid siin keskendun introvertsusele, mis mõne ekstraverdi jaoks on sama müstiline kontseptsioon kui tulnukad Maa peal.

Ambivertsus on ka veel termin, mis tähendab nende kahe iseloomujoone koosesinemist. See ma ka pole.

Pilt introverdist üksinda autosõitmist nautimas


Mis siis on introvertsus?

Konkreetselt on introvertsus inimese omadus, mis tähendab, et inimene on fokuseeritud oma sisemistele tunnetele, mitte välismaailmast stiimulite otsimisele. Seega introvertne inimene kulutab energiat suhtlemisele. Vastandina ekstraverdile, kes hoopis saab energiat suhtlemisest ning otsib stiimuleid välismaailmast.


Väärarvamused introvertsuse kohta

Inimestel on komme arvata, et introvertsus tähendab alati vaikset inimest, kes ei julge esineda, on häbelik, istub ainult omaette, koosviibimistel ei käi, on pidevalt ärev. Tegelikkuses ükski neist omadustest ei ole kriteerium introvertsuseks. Ka ekstravert võib peljata avalikku esinemist. Samal ajal kui introvert võib täiesti rahulikult esineda avalikult. Täiesti selge on see, et eelnevalt loetletud omadused absoluutselt ei näita inimese sisemist suunitlust. See, kas inimene viibib koosviibimisel ei anna meile mittemingisugust infot tegelikult selle kohta, kuidas ta end sisimas tunneb. Ning just see sisemine tundmus on miski, mille tõttu introvertsus ongi äärmiselt keeruline kontseptsioon ekstravertidele.

Samamoodi ei saa ka teised end introverdiks pidavad inimesed arvata, et mõned väliselt kaasuvad omadused on kõikidel introvertidel. Näiteks mõni introvert ei julge avalikult esineda, kuid see ei tähenda, et mõni teine introvert seda ei suudaks teha. Nagu öeldud - väline omadus ei näita inimese sisemise patarei tegelikku tühjenemist. 

Kuna ekstraverdid alati naudivad uute inimeste seltskonda, ongi neil raske mõista, kuidas keegi küll naudib pidevat üksiolekut. Selle selgitamiseks räägin iseenda elust introverdina.


Kuidas ma avastasin, et olen introvert?

Juba noorena eelistasin palju omaette olla. Jah, mulle meeldis teistega mängida, aga alati pidi seda olema mõõdukal määral ning tahtsin sageli ka kodus olla. Mulle meeldis üksi uusi ideid genereerida ning neid teha, näiteks midagi ehitada, joonistada, arvutada vms üksi teha saab. Ei osanud too aeg küll mõelda midagi erilist sellest. Minu ainus imestus oli see, et kuidas küll teised minust palju vähem raamatuid lugeda viitsivad ning palju rohkem koos mängida tahavad.

Mingil hetkel noorena avastasin, et mulle meeldib olla väikeses seltskonnas. Näiteks kui sõbrannaga olles kuulsin, et tuleb veel seltskonda juurde, tundsin kohe ebameeldivust. Seda iga kord. Ma mitte kunagi ei tundnud end meeldivalt, kui kuulsin, et inimesi tuleb juurde. Ilmselgelt hakkasin seda häbenema, kuna kõik teised tundusid väga rõõmustavat seltskonnalisa üle. Mul aga oli häbi, et ei tahtnud seltskonna suurenemist, seega kellelegi ma seda ei öelnud ning proovisin iseendaga tööd teha, et saaksin ka rõõmustada, kui inimesi juurde ilmub.

Tegingi endaga tööd selles vallas. Ma olin ka koolis pailaps ja hää õpilane, seega ka seal tutvusin ma introvert-ekstravert kontseptsiooniga. Pole vist vaja palju arvata, et mul tuli ka testides välja introvertne loomus, kuid ausalt öeldes pigem häbenesin seda. Kõik teised ju müravad koos, käivad pidudel ja naudivad seltskonda! Ma olen mingi väärakas, kes mitte kunagi kedagi välja ei kutsu, peole minna ei viitsi ning seltskonna suurenemist ei soovi. Imelik olen! Nii ma hakkasin ennast sundima ka rohkem suhtlema. Ma ei julgenud olla mina ise. Hakkasin tahtma, et oleksin ekstravertsem. Varjasin oma suurt vajadust üksi nokitseda. Tegin endaga isegi nii palju trikke, et sain testides lõpuks isegi "ambivert" tulemuse, mis siis, et see polnud reaalsusele vastav.


Kuidas ma endaga leppisin?

Ülikooli minnes oli ka vastikult palju tutvumispidusid. Ka siis oli nii rõve neil osaleda - mitte seepärast, et mulle poleks meeldinud inimesed ega nendega suhtlemine - vaid seepärast, et see fucking väsitas mind. Ma ei viiiitsi vahet pidamata suhelda! Kuna see tutvumiste loomisele õhutamine läks nii massiivseks, siis ma lihtsalt pidin väljapääsu otsima. Muidugi võttis aastaid aega tegelikult iseenda reaalsele minale lähemale minemine, kuna endiselt häbenesin seda, et ma ei viitsi suhelda. Esialgu hakkasin iseenda lohutamiseks endale sisimas ütlema, et tulin ülikooli õppima, mitte sõpru looma. Seega eemaldasin endalt selle suure pinge kuidagimoodi.

Järgmisena räägiti mingist Tartu vaimust mulle. Alati ajas see mind segadusse - mis kuradi Tartu vaim!? See mingi linna peal laaberdamine või? Igatahes hakkasin leidma enda moodi inimesi õnneks. Teised rahulikuma loomuga inimesed tõmbasid mind. Kui varem olin elus end sundinud mõnele ekstraverdile sõbraks, siis sellised tutvused mind ei rahuldanud. Ekstraverdid on häiriva loomuga, räägivad igavat juttu ega räägi midagi asjalikku. Seevastu kohtasin ülikoolis mitut siiamaani parimaid sõbrannasid. Üks kursaõde on mul megaintrovert. Nii mõnus oli lõpuks suhelda kellegagi, kes ei aja mõttetut pläma suust välja, eelistab ka väikest seltskonda ning kellega on kindel, et koos peole minnes saame varem lahkuda. Leidsin ka teise parima sõbranna - minu sarnane omamoodi inimene, kellega sai nii palju sügavaid asju rääkida. Ta hakkas mulle esimesest hetkest meeldima, kui mingil kristlaste õhtul ütles ta esinejale, et "see on munadeta väide". Vot - pole mingit tühja loba, vaid aus arvamuse avaldamine.

Leides enda moodi inimesi, sain aru, et mulle piisab vähesest - mulle pole vaja hunnikute kaupa sõpru. Mul on nagunii ranged kriteeriumid sõprusele, kuna inimene minu elus, kellele ma annan iseenda suure austuse, lugupidamise, kaitsva suhtumise ja kõige muu, ei saa olla mingi mõttetu tühja jutu ajaja, kes võib mulle esimesel vabal hetkel noa selga lüüa. Ma annan sõpruse puhul ju nii palju.

Ja kui ma hakkasin leidma enda moodi inimesi, aktsepteerisin iseenda iseloomuomadust ka rohkem.


Kust ma olen oma introvertsuse saanud?

Minu emapoolne vanaisa oli äärmiselt minu moodi. Ta nokitses ka palju omaette.

Mu ema on megaintrovert. Minust suurem introvert minu teada ongi ainult mu ema. Tal on koguaeg telefon hääletu. Ta käib absoluutselt igal pool üksi. Ta naudib kodus olemist. Mu meelest tal pole ühtki sõpra ka, aga ta ei tahagi neid.


Aga oot-oot - kuidas sa siis suhtlemises hea oled?

Ega ei olegi alati olnud. Palju on mind mõnitatud, et ma olen autist või niisama väärakas, ei saa paljudest väljenditest aru jne. Küll aga olen ma õppinud normaalselt suhtlema. Siin ka väike hea nõuanne teistele introvertidele tulemas.

Esialgu olin ma küll selline, et uute inimestega tutvudes püüdsin palju naeratada, pingutasin nina verest välja, et olla megasõbralik. Sitt lugu selle puhul on aga see, et järgmine kord seda inimest nähes ootab ta sult samasugust tobedat käitumist. Ning kui sa oled lihtsalt sina ise, siis küsib ta, miks su nägu nii kuri on või midagi muud väärakat.

Üks päev ma mõtlesin ning avastasin ülihea nipi! Uute inimestega kohtudes olen ma konkreetselt mina ise. Ning mina ise olemine on üldiselt see, et ma liigutan väga vähe, enamasti istun, kui võimalik. Ma ei tee grimasse. Ma ei räägi suurt midagigi, kui miskit tarka öelda pole. Ma vaevu kuulan ka teisi, sest tavaliselt mu enda mõtted on palju ägedamad kui mingi mõttetu jutt naabrimehe uue naise koleda seeliku kohta. Nii uus inimene harjub, et ma olengi selline. Vajadusel võtan ka telefoni kätte ja vaatan selle ekraani, et nad harjuks minu ääretult tugeva vajadusega luua endale kaitsemull ümber. (Lol, üksi olles on mul just vastupidi - kodus on telefon kuhugi teki alla või mujale ära kadunud ja hääletu ka.)

Muidugi kaasneb sellega uue inimese hämmastus selle üle, et miks mul nii kuri nägu on. Tavaliselt paisatakse ka paar irooniast nõretavat lauset, et miks ma nii palju räägin, lasku ka teistel rääkida. Eks mainitakse ka seda, et nende seltskonnas ei kõlba telefoni käes hoida.

Sellised asjad on enamasti iga uue inimesega kohtudes. Aga uskuge mind - see algus on palju lihtsam läbi elada kui jäädagi näitlema ekstraverti, kes sa ei ole. Kuidas hakkama saada?

Kui mulle öeldakse "miks sa nii kurja näoga oled?" Vastan ausalt, et mul ongi selline nägu, aga tänud, et mainisid, et ma nii kuri paistan.

Kui mulle öeldakse, et "miks sa nii vait oled?". Siis võib öelda lihtsalt, et ma tahan. Või et olengi selline. Või et küsigu siis midagi tarka.

Kui mulle öeldakse, et nende seltskonnas telefoni ei kasutata, siis on see megahea - ma saan ära minna! Aga seda pole juhtunud viimasel ajal. Kunagi ammu juhtus ning ma vaene loll paningi telefoni ära, kuid mu suhtlemisega seotud aku tühjenes nii ruttu, et ma sain sisemise ängistuse, ärevushoo ning mul hakkas halb.


Telefon seltskonnas - miks?

Mõni võis nüüd eelnevat lugedes arvata, et ma olen räme ebaviisakas tahtes näppida telefoni seltskonnas. Tegelikult tekitab telefoni näppimine mulle kaitsva mulli ümber, mis laseb mul veidi energiat koguda, et edasi suhelda. Kui ma olen väljas, on telefon mul alati vööl nagu tulirelv kauboil - kiiresti haaratav. Kodu on selline koht, kus saan sellest helisevast aparaadist mõneks ajaks eemale minna. Kodus keegi mu mulli ei tüki ning ohtlik aparaat, kuhu inimesed helistada võivad, läheb ka minust eemale. 


Kas siis introvert on selline, kes üldse pidudel ei käi ega suhtle?

Ükskord üks massiivne idioot ütles mulle: "see, et sa ütled, et oled introvertne, näitab sinu kahepalgelisust, sest ma tean küll, et sa käisid ükskord peol." See on tõsise idioodi väide. Ka introverdid suhtlevad, ka introverdid käivad peol, ka introvertidel on kaasad, ka introverdid oskavad rääkida. Nagu eelnevalt öeldud, nõuab suurem suhtlemine lihtsalt energiat introverdilt ning introvert eelistab suurema osa ajast tegeleda iseenda sisemaailmaga, mitte välise suhtlusega. See pole üks ühele, et kui inimene on introvert, siis mitte kunagi ta peol ei käi. Õnneks olen ma ainult ühte megaidiooti kuulnud sellist lauset ütlemas - üldiselt on inimesed ikkagi targemad ning teavad, et introvertsus ei tähenda enda isoleerimist välismaailmast.

Üks asi, mida ma vajan enne seltskonda minemist, on mentaalne ettevalmistus. Mul on vaja mõelda ette, et lähen kohta, kus peab teistega rääkima. Eks ma ikka eelistaks olla pigem kodus, aga see ei tähenda, et ma ei tahaks minna peole. Mulle meeldib väga inimestega suhelda. Inimesed on lahedad, nad räägivad toredaid asju, nendega saab nalja. Ilmselgelt see meeldib mulle. Ma lihtsalt suurema osa oma ajast eelistan omaette olla. Ka noorena ma juba mõtlesin, et enamasti kahetsen ma tegemata jäetud asju - ma võin peole ju minna ning kui tunnen end ebamugavalt, saan ära minna.

Seega mul väljaminemise oluline kriteerium on võimalus lahkuda. Kui ma saan ära minna nii, et keegi mind kinni ei hoia, tunnen ma end vabana ning hästi. Väsida võin ma ju suhtlemisest, aga see ei ole mitte kellegi süü - see on lihtsalt minu närvisüsteemi omapära.


Kuidas mul introvertsus väljendub suhtlemises?

Ma mõtlen äärmiselt palju. Iga kord, kui keegi midagi ütleb, võtab tema öeldu mult just seepärast energiat, et ma pean katkestama enda mõttetegevuse ning tema öeldule keskenduma. Kui ta jutt on huvitav, siis kuulan ma seda hea meelega. Kui aga inimene räägib mõttetut small-talki, siis ma reaalselt ei saa aru, miks seda üldse rääkima peab - mu enda mõtted on lahedamad.

Seega mõttetult väljaöeldud laused on mulle äärmiselt häirivad, sest ma olen väga innukas kuulaja. Ma alati väljun enda mõtetest, et kuulata ja analüüsida teise öeldut ja jääda hoopis sellele mõtlema. Kuna ma panustan väga palju öeldule, siis oleks minu kiusamine öelda midagi väga lampi.

See eelnev ehk näitab ka, miks kulutab rääkimine energiat.

Lisaks, kui kellelegi on hästi igav pikk jutt, võivad mu mõtted kiiremini driftima minna. Enamasti seda ei juhtu, aga noorena koolis juhtus, kui ajaloo tunnis õpetaja mingit üliigavat asja ette luges. Mul oli seda võimatu kuulata, lihtsalt ei saanud.

Lisaks väljendub mu introvertsus ka nii: kui teine inimene telefoniga räägib, siis lülitan ma end täielikult välja. Ma absoluutselt ei kuula, mida ta räägib, sest see raiskab mu energiat ja mul on täiesti savi. Lähen jälle oma sisemaailma. Lisaks lülitan ma end välja, kui inimesed omavahel räägivad. Mind ei koti, mida nad räägivad. Mõnikord võib eelnevaga juhtuda, et inimesed arvavad, et ma kuulasin nende mõttetut vestlust kellegagi ja küsivad mult selle kohta. Sorry - ma ei kuulanud ega tea, mida arvata sellest, mida sa teisele ütlesid.



Mis saab siis, kui mu suhtlemispatarei täiesti tühjaks saab?

Ma võib vabalt käia pidudel ja suhelda, aga mul on väga vaja enda suhtlemisakut täis laadida. Kui ma seda ei saa, lähen ma jumala närvi. Iga väiksemgi asi ärritab mind. Ma võin nutma hakata või midagi. See pole hea, see on piinamine.


Kuidas ma saan esineda telekas (ehk võtetel käia - krt, miks vahet sel on, kas see võtete lint läheb telekasse või kuhu iganes)?

Kas teate, kuidas esinemine kaamera ees käib? See käib nii, et MITTE KEEGI SIND EI SEGA, mis on ju ideaalne introverdile! Ma ei saa aru üldse, milles siin tegelikult küsinus on. Kui öeldakse "LÄKS", siis on kõigi pilk sinul ja sa tead, et selline häiriv faktor nagu teiste segamine, väheneb. Kui öeldakse "STOPP", siis on see ainus segamine. Aga sa teed sama asja nagunii uuesti kasvõi 25 korda ning see pole probleem.

Lisaks võtetel on nii mõnus see, et enamik aega sätitakse kaamerat, valgust, uuritakse käsikirja, pannakse paika koreograafia jne. Mulle megalt meeldib olla seltskonnas nii, et mõttetut juttu ei aeta. Ehk siis inimesed on ümber, aga keegi sind ei sega. Sa tunned, et sa pole üksi, aga keegi ei kuluta sinu energiat ka. See on nagu koos omaette olemine väga sõbralikult. Kui midagi keegi ütleb, siis ainult asjalikke asju, nagu näiteks: "seisa korra kaadrisse, ma tahan näha, kuidas see jääb" ja sina lähed seisad ning mõtled oma huvitavat mõtet edasi. Mis saaks veel parem olla introverdile?

Modellindusega tegelemise idee on sama. Kogu võtteaeg on mõistlik, enamasti keegi midagi mõttetut ei räägi. Tehakse pilti, sätitakse valgust, sina poseeri. Õpid midagi juurde, naudid samal ajal ka iseenda mõtteid. Mis saaks olla mõnusam?


Kuidas ma saan olla ekstravertse kaaslasega koos?

Tegelikult on see hoopis suur pluss meie suhtes, sest tänu sellele meie iseloomud täiendavad üksteist veel selle aspekti võrra.

Mu kaaslase jaoks ei võta energiat inimestega rääkimine, siis on see super ju - ta saab minna ise müüjalt midagi küsima või kuhugi mujale, kus on vaja kellegagi rääkida. Mul on nii hea, et ma ei pea küsima ega rääkima midagi. Ta teeb minu eest seda rahuliku meelega. Hoopis raskem oleks näiteks olla teise introverdiga koos - kumbki ei julge/suuda midagi küsima minna. Mul emaga kuskil käies on nii. Näiteks on vaja midagi poest üles leida ning me ei suuda minna müüjaga rääkima. Väga raske. Kaaslasega on ikka 100x lihtsam, kui ta on minust ekstravertsem! 

Kusjuures, üks oluline asi mulle on see, et mulle meeldib koos olla omaette. Ma naudin pidevalt teise endale kõige lähedasema inimese seltskonda. Ma tahaks kaaslasega 24/7 koos olla ning ma üldiselt ei väsi. Aga kuna ta on ekstravertsem jah, siis vahel ta ütleb mõttetuid asju, nagu näiteks, et see auto meie ees sõidab nõmedalt. Või et "issand, siin on ummik, oeh." No ja siis? Mõnikord lähen ma ise rooli, kui mu mees seda liiklusest sonimist ei lõpeta. Aga eks ta teab, et kui ma istun kõrval, siis mind ei huvita, mida keegi teine juht roolis tegi või kuhu keegi keeras. See on ju juhi enda asi. Kui ise roolin, küll ma siis ise keskendun sellele, aga ma kusjuures ei kommenteeri roolis üldiselt midagi liiklusest, mul savi ju teistest. Ok, läks pikalt liiklusteemadele jälle, haha. Ehk siis ma tahan sellega seda öelda, et ekstravertidel on jah vist kalduvus rohkem oma mõtteid välismaailma paisata, aga tõingi selle välja selle mõttega, et see on ainus ekstraverdi-introverdi hõõrdumine omavahel ja inimesed tahavad ju teada, kuidas kaks "äärmust" kokku klapivad. Ja see on hea, sest mõlemast spektripoolsest otsast saame me üksteisele midagi kasulikku õpetada. Näiteks oma kaaslaselt õpin ma, kuidas mitte peljata müüjatega suhtlust ning tema saab mult õppida, kuidas oma mõtteid väljendada selgelt ilma tühja infota. Ning ma saan muidugi ka õppida mitte keskendumist tühjale infole. Aga nagu muud pole, sest mu kaaslane pole mingi friik, kes vahet pidamata pidutseda armastaks ning hunnikute kaupa külalisi tooks. 

Aa - külalistest rääkides - mulle just meeldib, kui mu kaaslasel on sõbrad külas. Ooo, ma naudin seltskonda, kui mul pole kohustust rääkida ning ma võin olla selline nagu ma olen, sest need pole minu südamesõbrad. Ülimõnna! The best asi vist maailmas! Ma ei oska kirjeldadagi kui palju see mulle meeldib ning miks see mulle meeldib. Näiteks kui me lähme külla tema sõprade juurde ja mina olen tema pluss 1. Jaa, õige väljend - mulle meeldib olla kaaslase seltskonnas +1! Mul on hea meel, kui tal sõbrad on ja ta nendega kokku saab ja ma kaasas jõlgun. Mõnus! Tunned end hästi, sest inimesed on ümber, nad on sinuga sõbralikud, aga räägivad omavahel ning iga kell võid lahkuda, sest sa ei solva sealt seltskonnast oma äraminekuga kedagi. Vabadus! Hää! Meenutab selline situatsioon natuke võtetel olemist mulle ka - kõik on sõbralikud ja kui lahkud pärast võtteid, siis keegi ei mölise, et miks sa juba lähed.

Nii et sobivus on just suurepärane.


Miks ma üldse nii pidevalt korrutan, et ma olen introvert?

Eks selles ole mängus see, et mu enda elu on kõvasti lihtsam, kui teised suudavad aktsepteerida mu reaalset loomust. Ma ei taha seda pidevalt tõestada, sest tahaks keskenduda muudele asjadele ka, aga ma ei taha olla enam sellises rollis nagu ma kunagi olin - hüppasin enda nahast välja, et ekstravertide maailmas näida ka ise ekstravertsem samal ajal sisemiselt surres.

Sest tegelikult iga kord mind väsitab, kui keegi üritab mulle tõestada, et ma pole introvert. Ujud mu sees, et arvad nägevat, millised on mu reaalsed tunded? Nii ju pole. Ma tahangi seletada, et see, et ma suudan suhelda, pidudel käin, alkoholi tarbin, juttu räägin, ei näita tegelikult mitte midagi mu reaalse sisemaailma kohta. Seda saab teine inimene ainult aktsepteerida.


Saan nüüd täitsa aru, aga... sa ei näe välja introvert ju!

Kui mulle öeldakse, et miks ma nii tõsine olen, ju ma siis ikka näen introvert välja või mis?! :D




esmaspäev, 21. september 2020

Elu liigub paremuse poole

 Teate seda tunnet, et oled väsinud kõigest ja kõigist? 



Eelnevatel nädalatel tundsin sellist tohutut motivatsioonilangust ning ma teadsin õnneks ise, et see pole õige tunne ja ma peaksin sellega tegelema ühel või teisel moel. Nii et praegune postitus on jätk mu eelneva postituse emotsionaalsele halale.

Kõige tähtsam on see, et jumal tänatud - lasteaiaga sai kõik korda! Käisin seal rääkimas just nimelt selle eesmärgiga, et saagu, mis saab, mina kavatsen kõik südamest südamesse ära rääkida heade kavatsustega ja sooviga heatahtlikult koostöös olla. Neile sobis! Nüüd saan ka aru, kust oli tulnud see jutt, et kirjad ja video on minu lapse kohta laiali levitatud - see, kes seda ütles, ise eksis, sest nii pole õnneks! Nii suur kergendus! Iga lapsevanem teab, et lapsega juhtunu on elu hullim löök ning suurim närvilisuse ja emotsionaalsuse põhjustaja. 


Ja minu kõik see emotsionaalsete löökide saamine oligi jõudnud nii kaugele, et mu füüsiline keha hakkas alla andma. Seega - kilpnäärmega sain detsembrisse ultraheliaja, teised organid tundusid vereproovi alusel korras olevat, kuigi vitamiine pole veel kontrollitud verest, aga ehk mingi aeg jõuan need ära kontrollida ise. Jumal tänatud! Ma tunnistan ausalt, et mu elus oli see õudne hetk, kui ma olin täielikult kindel, et olengi krooniliselt haige.

Politseist pole ma ka veel vastust saanud. Nii et siin ma veel ei tea, mis saab.

Küll aga on tähtis, et jõudsin ise vaimselt puhata, mängisin üks päev oma kavaleri ja tema sõbraga kaarte ja ma mõlemal korral võitsin, jee! Arvan, et see võis olla õnn, kuigi mulle sattus teisel korral ainult ühe korra äss kätte, muidu olid mul kõik mingid haledad pudikaardid, haha.

Lisaks tegin veel kalendrisse pilte ja seekord oma autoga! Oma autoga oli mul minu meelest äärmiselt lahe kontseptsioon! Ma ei julge ette öelda kontseptsiooni, tahaks teid üllatada!

Lisaks tegin Onlyfansi väga "huvitavate" pokkerikaartidega pilte, nii et palun ärge ära ehmuge, see on vist mu kõige hullem kollektsioon! 🤣

Täna läksin ÕIS2 lehele ning suureks (kergendavaks) üllatuseks nägin, et 33 EAP asemel on 27?! Milline aine ja miks ära läks? Äkki ma ise unustasin kuskil öelda midagi? Või koroona pärast? Ma ei teagi. Mul ikka veel pole rüperaali ja telefonis on nii tüütu kooliasju teha, sest ma tahan mitut akent korraga aktiivsena hoida, kui mingi loenguvideo jookseb. Aga jumal tänatud - tundsin täna isegi entusiasmi juba õppimise suhtes.

Kohati tundsin seda tunnet ikkagi, et elu pole see, mis peaks, AGA nüüd ma tean, mida teha, et see ei jätkuks. Kohe puhata! Ja lisaks teha elus seda, mida sa siiralt tahad.

Nii, et tahtsin lihtsalt teada anda, et sihikindlus viib sihile! Sellest "väikesest" hirmsast olukorrast olen nüüd vist nagu välja tulnud ja nüüd lähen lapsega spaasse!



















kolmapäev, 16. september 2020

Väsinud kõigest!

 Bye, inimesed! Ma olen mõnda aega kadunud olnud, aga kõige hullem on, et sellega olen jätnud hoopis iseka ja hoolimatu mulje.


Siis kui väljast oled happy, aga sisemiselt sured 🤣


Ausalt öeldes, mis mul praegu elus toimub, on tohutu pinge ja stress. Mul on tunne, et ma lähen lolliks ära juba. Ma ei mäleta, mis mu miljonist tegevusest on tehtud juba, mis veel tegemata, samal ajal hoolitse koguaeg lapse vajaduste eest ja nii see juhe kokku jooksebki.

Esiteks, kust see kõik tuleb. Võib-olla algas asi sellest, kui liikluspolitseinik mu roolis olnud kaaslase kinni pidas ainult seepärast, et tagaistmel istuvat suurt kuulsust - mind - mõnitada. Oli ikka uhke küll Kalvi-kalletada, kas pole?!

Saatsin märgukirjad politseisse, mille tegemine ilmselgelt oli valus ja raske ja siiamaani ootan valusalt vastust. Asi võiks laheneda nii, et mulle kinnitatakse, et Eesti riigi esindajad on minu vastu lugupidavad ning saan edaspidi seda kogeda. Muud ma ei tahagi.

Teiseks on mul pidevalt töö töö töö töö töö. Olgu, selles osas olen ma õnneseen, et olen leidnud võimaluse teha tööd (peaaegu) iseenda valitud ajal, aga see iseenda valitud aeg on sageli 12 tundi päevas 7 päeva järjest. Mul on nagu tore küll, aga see kõik kurnab mind mentaalselt. Ja kõik asjad kuhjuvad, kõik kirjad meenuvad, mis saata tuleb, keegi pidevalt helistab või midagi ja siis ongi fuck this shit! Ma ei jaksa!

Näiteks võtetel ületan ma absoluutselt iga kord ennast. Ma teen midagi, mida ma muidu ei julgeks. Näiteks viimati pidin olema seljas tassitud. Mis te arvate, et ma ei kartnud seda? Oh ja rääkimata sellest, et iga kord kriimustan ma end kuskilt ära, kõrvenõgesed kõrvetavad, saan viga ja haiget, kostüüm hõõrub, jalgadele tekivad konnasilmad jms. Mul perse kriibitud. Ahjaa - külma ilmaga vihma käes olen ka poolpaljalt loojanguni välja. Õnneks olen ma end karastanud, muidu oleks ammu haige!

Ja ma tean, et nii kui ma tulen tagasi Tallinna, siis ongi kohe võtted nv! Aga ma ei tea, millal! Ja kuna on nv, on mul Carmen võtetel kaasas, mis lisab veelgi pinget! 

Oii, aga ega sellega asi ei piirdu, et tulen võtetelt ja asi ants. Nüüd on lasteaiaga jälle jamad. Nad olid viimati jätnud lapse vihma kätte üksinda ma ei tea kui pikaks ajaks, laps oli end täis pissinud-kakanud ja ära külmunud, kui mu ema last tooma läks. Mu ema saatiski direktorile kirja, kus kirjeldas juhtunut, kuid selle asemel, et vabandada, kinnitada, et lapse heaolu on prioriteet ning tehakse kõik, et enam ei peaks millegi pärast muretsema, kuulsin ma küla pealt, et direktor oli turvavideot minu lapsest jaganud laiali mingitele suvalistele! Oh, ja veel mu ema kirjavahetuse temaga ka kuskile edasi saatnud. Ilma minu teadmata ning nõusolekuta! Ma pole isegi videot oma lapsest näinud, aga seda näevad jumala suvalised üle küla?!?!? Whyyy???? See on ju keelatud! Miks nad lihtsalt ei või öelda, et sorry täiega, teeme kõik paremini, ei lase enam lapsel ihuüksi külma käes olla?! Miks on vaja huiata? Vb ma reageerin üle, aga kindlasti ei reageeri ma sellega üle, kui ainus asi, mida mina ootan lasteaia poolt, on vabandus ning täielik kinnitus, et mitte keegi minu perekonnast ei peaks enam lapse heaolu pärast muretsema!

Rääkimata sellest, et ma olen kuulnud, kuidas need lasteaiaõpetajad mind kuskil käivad taga rääkimas. Kas see pole mitte keelatud? Ma tõesti saan aru, kui ma teile ei meeldi, aga palun jääge tsiviliseeritud inimesteks, kui teil see oskus on.


Siis teen ma kalendrit, mille tegemine võttis ka ilmatu aja ning jälle pildistasin kaks autot üles mingi lollaka lausvihma käes. Õnneks ma küll ei jäänud haigeks, kui välja arvata see, et mul läks kilpnääre paiste, neerud ja maks ütlesid üles. Käisin arsti juures ja tegelen oma organismiga.


Igatahes otsustasin ma puhata, sest polnud ma seda sada aastat teinud. Aga tegelikult mul polegi vist kunagi puhkust, sest absoluutselt iga päev haldan ma oma sotsiaalmeediat onlyfans. Reaalselt - see pole nii lihtne, et paned ühe tissipildi üles ja papp tuleb. Oiii eiii, ei ole. See on täiskohaga töö, ainult et mitte 5 päeva nädalas, vaid 7.


Ja nüüd, kallid inimesed, algas uus semester, Seega minu 33 EAP Tartu Ülikoolis psühholoogias on vaja ära teha, juhuu! Kas teil on kunagi nii olnud, et mõni aine jääb tegemata? Mis siis saab? Ma mõtlen, et kui mul neid tehes jälle mingi ilge stress tuleb, jääb mõni tegemata, aga ma ei taha kedagi alt vedada.


Alt vedamisest rääkides ma ei saa mitte ühtki aega endale kuhugi kinni panna. Hoolimata sellest, et ma kõik kirja panen, ajan ma segamini kuupäevad ja kellaajad. Ehk siis ma ei tea, mis kuupäev hetkel on. Ma olen fucked up. Pea on pulki täis ja kõik on segamini. Siiski on mul mingi vähemalt üks üritus, kuhu ma varsti minema peaks ning vähemalt paar tööpäeva ees ootamas - võtted, kalender ja fotosessioonid. See kõik võtab aja, aga siis on vaja õppida ka. Aga mul pole isegi rüperaali ning ma ei taha telefoniga teha enam, sest see tüütum. Oeh.

Oh ja siis üks mu tore tööandja pani mulle täiesti lampi bloki igalt poolt ja jättis raha maksmata! Nii nunnu! Põhjust ma ei tea; tundub, et mingit põhjust polegi, ju ta lihtsalt ei tahtnud maksta mulle, sest juba mitu kuud ta maksnud polnud; seega vist oli ette kavatsetud mind veel natuke tööle rakendada ja siis lampi ära blokkida, nii et ma avastan, et ma ei saagi tööd teha ja mulle ei öelda mitte midagi. Helistasin, kirjutasin, et küsida, mis nagu toimub?! Null vastust. 


Ja viimasena olen ma tundnud, kuidas ma vean oma sõpru alt, sest ma füüsiliselt ei jõua nendega kokku saada ning ühe sõbrannaga tahtsin kokku saada, aga unustasin end tööd tegema ning ei jõudnudki ja oiiiiii kui halvasti ma end selle tõttu tundsin. Ma tahaks näha inimesi, aga mul on tunne ka, et mul on patarei tühi ja tunnen end seetõttu süüdi.


Ja veel, mida tahaks lisada, et see lasteaia ning politseiniku huiamine on tekitanud mulle nii suure stressi, et absoluutselt iga kord väljas käies ma värisen, sest ma kardan, et äkki nüüd tuleb järgmine pauk mulle - seotakse häbiposti, näidatakse näpuga. Ning siis on vaja kutsuda kiirabi ja see tuleb ja irvitab, et haha, see on ju idioot, keda ma vihkan, tema jätame siia surema, las see Kalvi-Kalle tuleb appi sulle. Ja siis kõik räägivad mingist prooviabielust, mis minu enda elus oli vaid paar kuud, ei tähenda midagi. Mul on olnud juba HUNNIK teisi saateid, videoid ja projekte, aga ikka IKKA on idiootide lemmik just see. Eks selle järgi saabki aru, kui tegemist on idioodiga - prooviabielu projekt oligi otseselt mõeldud idiootidele ning kuna idikaid on palju, siis nad sellest jahuvadki. Valus ikkagi. Minu jaoks isiklikult on see asi, mida ma isegi ei mäleta enam, mul on Niiii palju muid võtteid olnud juba. Kes mäletab ja meenutab just seda, see ongi puhta idioot.

No, aga haiget teeb see siiski, kui näiteks mingi kanal 2 suvel jälle ütles, et ma olen Kalvi-Kalle pruut. Tra, mul on juba küsimus - kes kurat see Kalvi-Kalle on üldse????

Miks ei öelda, et aaa, see on see õigluse filmi ment. Või see on see Toomase või Mardi või ühe naise pruut (filmis ju). Või see on see, kes õiglus 2 filmi teeb. Või see on see selgeltnägija või et see on see, kes koguaeg psühholoogiat õpib. NEED asjad on PRAEGU ju minu elus! Miks ei räägita praegusest?! Muide jah, selgeltnägemisest rääkides teen seda kellelegi küll vajadusel, aga aja kokku leppimisega on natuke probleeme. 


Uups, jäi mainimata, et mootorratas on ka katki ning parandusse on vaja see treila peal saada. 🤣



Mu rant nüüd lõpeb. Ma tean, et see kõik oli segane, aga nii segane mu elu ongi praegu.





















kolmapäev, 26. august 2020

Rannamaja teine hooaeg - hunnik sitta

 Alustan teemaga, millele mõtlemine on minu jaoks valus. Ma ei tea, miks, ju seepärast, et mu jaoks on valus mõelda, et meie maailm on selline paik, kus inimestele meeldib teiste kannatusi näha. Ja vaesed noored inimesed pannakse kannatama Rannamajas.

Mu anonüümsust armastav tuttav teatas mulle, et ma pean kindlasti rannamaja uue osa ära vaatama. Oeh, see oli piin. Minutid venisid teosammul. Iga mõne aja tagant vaatasin, palju veel saadet jäänud on. Aeg-ajalt kerisin noolega seda jura edasi. No ei ole reality-saated minu teema, no ei ole! Igavad! Pealegi see oli halvasti tehtud, pealelugeja rääkis kõike jumala mööda ning etteöeldud stseenid olid läbinähtavad, ettepakutud alkohol kallati osalejatele kõrist sisse.

Esialgu, mis mulle silma jäi, oli kuradi produtsent, kes seal kaamera taga pidevalt vaeseid noori ässitas. Mul oli valus vaadata, kui neil sunniti bikiinides rannas lõdisema. Kui sadama hakkas, siis hädavaevu lubati nad katuse alla, aga IKKA VEEL ei lubatud neil sooje riideid selga panna! TRA! Vaesed noored!

Järgmisena nägin ma, kuidas produtsendil tekkis konflikt ühe osalisega. Osalise hüüdnimeks oli vist Seppelin või midagi. Vabandan, ma olen nimede meeldejätmises ääretult kehva, kuid see, mida ma sealt nägin, oli väga kurb. 

Kohe torkas silma, et sellele osalisele oli päriselt valetatud - "saade on kaaslase otsimine". Reaalsus kõlab aga - me tahame, et sa käituks nagu kloun ning nikuks kõigiga ringi. Seppelin (v mis ta oli) ei olnud valmis seda esimestel tundidel tegema, seega pandi talle puid alla, kui pealerääkija luges ette mõnitava jutu, kuidas osaleja laseb oma võimalused raisku, kuidas osaleja on nii kuri jms jms. Siis oli monteeritud mitu tema erinevat lauset pikast jadast järjest kokku, nagu ta ise oleks üks õeluskott. Well done, produtsendid - see oli liiga läbinähtav.

Siis sunniti noori pidutsema. Vaene Seppelin tahtis nii väga eemale minna, aga tal üldse ei lubatud. Lõpuks ta sai ja näha oli, et ta oli võttegrupi peale ääretult pahane. Mulle tundus, et ainus vabandus, kuidas tal lubati lahkuda oli see, et ta väitis, et peab trenni tegema või midagi. Nii kurb.

Teistel osalejatel tundus konflikte veel mitte olevat saateloojatega. Osalejad tegid normaalseid asju, mida sellises vanuses ennastavastavad noored ikka teevad. Võttegrupp oli neile hunnikutekaupa alkoholi pannud ja soovitas jooma hakata.

Ääretult hale aga, et situatsioone edastab pealelugeja nii mõnitaval toonil. Sry aga minu meelest on normaalne, kui mõni osaleja ei tee kohe seda, mida kangesti teil vaja. Kuigi siis teie keerate talle sitta pärast montaažis ning loete peale koledaid reaalsust moditfitseerivaid sõnu. Khm... minu meelest on žanri nimi reality-televisioon, kas tõesti ei suudeta reaalselt realityt toota? 

Lisaks oli seal julmalt näiteid, kui pealelugeja keeras situatsioonid hoopis teiseks. Tegelikkus oli üks, toimus aga hoopis teine. Why? Kas reaalsus ise ei lähe reality tv alla? Mis te arvate, et vaataja ei märka silmatorkavaid erroreid ning ebakõlasid? Ahjaa... Tegijate moto on ju: "vaataja on loll, ta ei saa mitte sittagi aru."

Ooo ja siis oli nii hale, kuidas võttegrupp kohale tuli ja käskis kahel osalejal vanni minna. Tobe stseen. Osalejad ise mängisid selle hästi välja õnneks.

Mu lemmikud kohad olid need, kus helipoom oli kaadrisse jäänud, haha! Ja see oli ka äge, kus helimees peegeldusest üleni paistis. Nii et midagi toredat ka.

Räägin nüüd siis, mida ma arvan osalejatest. Normaalsed noored inimesed, julged, pealehakkajad, avastavad elu, otsivad ennast. Tublid! Soovin neile edu eluks, armsad olete ning kalli-kalli teile! Mitte keegi ei teinud midagi halba. Keegi ei peksnud kedagi, keegi ei piinanud loomi, keegi ei sõimanud kedagi, keegi ei olnud mõrvar. Nende omavahelised tegevused olid vastastikused, kokku lepitud ning nooruslikud.


Ja mida ma arvan saatest - LÕPETAGE ÄRA NOORTEGA MANIPULEERIMINE! Me kõik teame, et vanus 18-25 on ilgelt noor, väljaarenemata ning sellises vanuses inimene teeb suurel hulgal rumalusi, ERITI KUI TEDA MÕJUTADA SOOVITUD SUUNAS! Ma keelaks ära alla 28-aastaste värbamise "reality-saatesse", selle žanri nimi võiks olla "feik-reality". Terve see saade oli nii läbinähtavalt feik. Võttegrupp koguaeg töllerdamas, käsutamas ja montaaž... no anna abi.

Aa ja vabandan, viimast viit minutit ma ei viitsinud enam vaadata. Mul hakkas niiiiii igav.

Osalejatele soovin aga edu selle kurja õela maailmaga toimetulekuks! Welcome to shit!