Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com) või tutvuge hinnakirjaga lehel "Autoritasude leping".

neljapäev, 18. juuli 2024

Süütundes uppumisest väljatulek!!!!

Teate küll, et mõnikord võtab laps endale midagi pähe ning kõigest väest käitub ka nii, nagu pähe võttis. No mina lapsena võtsin omaks ennastkahjustava maneeri. See oli kergelt enesesüüdistusteed minek! A la: keegi sõimab sind? Oledki süüdi! Keegi nimetab sind koledate nimedega? Oledki see! Keegi pahandab sinuga? Asja eest! Sattusid perse? Sinu süü!



Esimeses klassis õpetaja õpetas küllaltki ratsionaalset mõtet: kui konflikt juhtub, kellest otsida viga? Endast! Jaa, kui me lähtume enesearengu perspektiivist on see väga ratsionaalne lähenemine, mida ma õnneks ka rakendan, aga kui lähtume algklassitasemel käitumisest, milleks on niisama kius, narrimine jms lollitamine, siis pole see tõesti perspektiiv, millest lähtuda. Mina aga esimese klassi oivikuna nii kaugele oma analüüsivõimes ei jõudnud, kui õpetaja ütles midagi, milles ma nägin võimalust olla täiskasvanulik ja tubli.

Täiskasvanulik ja tubli saab olla teiste täiskasvanud ja tublide inimestega ning siis see eneseteadvustamine ning eneseanalüüs vigade parandamiseks tõesti toimib edukalt. Küll aga mina olin sellesse kinni jäänud liigagi palju.

Leidsin endal ammu juba olevat kaks viga, millest mul oli raske vabaneda: kalduvus kõike endasse hoida ennastkahjustavalt ja iseendale vastutuse (süükoorma) kergekäeline laadimine. Keegi räägib ükskõik millest, siis mina ENDAST sugugi ei räägi. Ja millest ma eriti ei rääkinud - kui on vaja kurta, abi paluda või midagi südamelt ära saada. VÄGA kahjulik on kõik negatiivsus endasse mädanema jätta. Üks hetk sain ma oma kahjulikust käitumisest teadlikuks ning ma reaalselt püüdsin parandada ennast - et ma pingutan ja räägin millestki.

Küll aga märkasin, et mida rängem sündmus, mida stressitekitavam olukord, seda vähem ma seda jagan, kuigi eneseheaolu nimel oleks tarvis just siis sündmust jagada, kui see on ränk.

No ja pekki mis nüüd selgus... Need kaks asja - traumasündmuste endasse surumine ning süütunne - on seotud! Jeerum! Ja kui ma lahendan ühe, lahendan ka teise!

 Ja vot see kergekäeliselt iseendas vigade otsimine muutis mind manipuleerimisele altiks. Minuga juhtus aastaid tagasi äärmiselt jube inimkaubanduslik olukord (juriidiline arvamus), kus mind sunniti võla kinnimaksmise hirmus luku taga idiootsusi tegema erinevate piinameetodite rakendamise abil. Pealekauba seda sitta veel filmiti ning esitleti kõigile piinatud inimest, jättes mainimata ühe tibatillukese nüansi - inimene käitub niimoodi veidralt hirmu all, piinamise ning sunnimeetmete rakendamise tõttu. Huhh, selle tunnistamine oleks mitu aastat tagasi olnud minu jaoks niivõrd suur eneseületus, et ma oleks pärast seda värisenud sada aastat. Nüüd aga tänu PTSH raviks tehtavale teraapiale tuleb tunnistamine hõlpsamalt!

Ja SIIAMAANI kõik need aastad, teate, mida mina mõtlesin? Et MINA olin süüdi, et mulle valetati ja minuga manipuleeriti. Kujutate ette? Sama, kui seksuaalkuriteo ohver süüdistabki ennast, et jep - süüdi olen mina, et ma teist inimest usaldasin ja tahtsin väljas käia. Samamoodi süüdistasin mina end - et jep - ma olen süüdi, et minuga see juhtus. 

Ja miks mul see süütunne tuli? Sest minuga oldi manipuleeritud: "ise sa tulid siia, ise sa tahtsid ju, ise sa ütlesid, et nii, ise sa..." jnejnejne. Terapeut seletas selgelt ära nende inimeste idee, kui nad mulle süüdistavaid lauseid ütlesid - siis nad saavad endalt selle vastutuse maha ning mind nõusse manipuleerida (tal oli selge psühholoogiline seletus). Ja seejärel tundsin ma maagiliselt, kuidas purunes loits minu pealt kildudeks! Mul oli olnud endiselt kõik need aastad süütunde loits peal, jäänud sinna manipulatsioonist nagu põrgukatla needus! 

Ja ma taipasin tänu teraapiale - pekki - ma ei räägi inimestele oma muresid just sel põhjusel, et ma tunnen end süüdi! Sest inimene ei julge/ei suuda/ei taha rääkida teistele endaga juhtunust, kui ta tunneb, et ta on selles ise süüdi! Oisaissand! Appikene! Nii ongi! Süütunne kaasneb minu puhul koos vastutusega - olen süüdi, tähendab, et MINA vastutan, mitte ei vastuta see, kes teadlikult mulle liiga tegi. Süü=vastutus.

Jumala kaua, mitu aastat lausa, läks aega, et näha situatsiooni ratsionaalsema nurga alt ning lõpetada see mõttetu enesesüüdistamine ära, mis mitte kuhugi ei vii, kui vaid järgmiste manipulatsiooniohvriks langemisteni, tugevale enesekinnisusele ning depressioonini. Ning minu omadus iseenda kaela kergelt nii süü kui vastutus veeretada oli miski, mis tegigi mind kergesti manipuleeritavaks, mitte naiivsus, mitte heausklikkus jms - vaid kergekäeline enesesüüdistamine!



Hahah, kui naiivne ma olin - see on kergendusnaer! 🥳 MINA ise olen aus, siiras, heausklik ja need on head omadused! Ja ma ei pea loobuma oma headest omadustest. 🙏 Millest aga loobuda - kergelt tekkinud enesesüüdistused. Teate, vahel ongi asi lihtsalt niivõrd lihtne: kui keegi sõimab sind - tal on mingi häda. Keegi nimetab sind koledate nimedega - talle lihtsalt meeldivad need sõnad. Keegi pahandab sinuga - talle meeldib seda teha. Sattusid perse - shit happens! Love you all! ❤️







 

esmaspäev, 15. juuli 2024

Äkki peaks isekas olema?

Suvi on vaba aeg ja arengute aeg! Ma tahan nüüd teadlikult muuta enda käitumismustreid!

Teate, mul on selline maruhalb komme sõltuda teise inimese kinnitusest. Nagu pm väike labrador, kes niutsudes oma peremehe käske ootab, aga enne mitte kuhugi ei liigu ega midagi käsuvälist ei tee. Peremeheks on mul abikaasa, kelle kinnituseta veenan end oma peas ümber ning ei teegi seda, mida on vaja teha. 



Minu kinnitusevajadus sai lõpuks nüüd mu endapoolse kriitika osaliseks, kui see mu elu juba ohtu seadis - siis taipasin, et mida pekki ma teen - miks mul on vaja abikaasa nõusolekut nii kangesti, selleks, et midagi teha?! Vajadus jõuda koostööle on nii haigelt tugev mu sees, et ma nagu ei saakski aru, et äkki tuleb iseenda peale ka mõelda. Noh, taipamine ilmus nii - sain kevade alguses oma auto hooldusest tagasi - või õigemini Edgar tegeles sellega, kuna mul oli kooliga niivõrd palju tegemist, et autot ühest kohast teise vedada ei jõudnud. Sain siis kätte ja tunnen nagu pidureid pole väga.

"Edgar, kuldne auto ei pidurda hästi pärast hooldusest tulekut."
"No aga pressi pedaali mitu korda, siis pidurdab."
"Ei, asi pole selles: ma pean piduri täiesti põhja lükkama, et üldse pidurdada saaks."
"Sa oled lihtsalt musta autoga harjunud. Kuldsel ongi teisiti."

Nii läks siis meie vestlus esialgu. Edgar leidis, et kõik on korras ning vastavalt talle veensin ma end koostööaltilt, et kannatagu ma ära. Aga eriti ei kannatanud, nii et alustasin uuesti varsti sama jutuga, kui Edgar ise roolis oli, kuid lisasin ka, et see auto tuleb tagasi remonditöökotta viia, et nad pidurid korda teeks. Edgar rooli taga väitis, et tema küll mitte midagi aru ei saa, et pidurid on jumala korras. Mitmeid kordi, kui selle vestluse ette võtsin, veenis mind Edgar, et ma lihtsalt kas kujutan ette, või et tema autoga sõites küll ei tundnud, et midagi teisiti oleks või et ma olen harjunud millegi muuga jnejne, igatahes jäi peale tema sõna, milleks oli, et pole midagi lahti ja pidurid on korras - sõitku ma aga edasi.

No jumala eest, mida enam ma kuldse autoga sõitsin, seda enam ma mõtlesin, et ükskord ma puudes lõpetan, kuna see seisma ei jää ning minu hädaldamine jõudis niikaugele, et suvel viisin lõpuks oma auto mehaaniku juurde tänu sellele, et Edgar oli lõpuks nõus olnud, et viigu ma siis see remonti (ega sellega ta vist ei nõustunud lõpuni väljagi, et pidurid ei tööta). Näete - ma alles siis viisin, kui ma sain NÕUSOLEKU! Mis mul viga on?!



Mehaanik küsis üllatunult, et kuidas kurat ma sellise autoga üldse pidurdasin?! Ma ütlesin, et käiguga. Ta kinnitas, et sellise autoga sõita ei tohi, see lõpetab ju puus. Ja siis ma märkasin heldinult, et KEEGI VEEL leidis, et mu pidurid ei tööta, kasutades lausa mu enese väljendit, mida ma Edgarile varem halanud olin! Aga vähe sellest - töötamatute pidurite tõttu oli seal ei tea misasjad veel lagunenud ja maksin pool tonni head raha, et auto korda saada.

Võtsin Edgari ette ja küsisin, mis krdi pärast veenis ta mind, et pidurid on ju korras, kui isegi mehaanik kinnitas minu sõnu. Lõpuks pärast pärimist Edgar vastas, et tegelikult ta veenis mind ümber seepärast, et ta lihtsalt ise ei viitsinud autot uuesti remonti tagasi viia.

No oleks õpetada küll igasugu asju, nagu ma tegingi: "ütle siis teinekord ausalt, et sa ei viitsi, et viigu mina jne, aga palun ära veena mind ümber, et ma ette kujutan jnejne." Ja siis ma mõtlesin, et see on jälle üks neist lõpututest kordadest, kui ma teisel inimesel palun olla aus, AGA... see on tema. Ta teeb ikka, mida ta tahab, ega ma seda kontrolli. Mida hoopis MINA teha saan?



Kolides koristades ning mööblit sättides vaatasin, et kangesti ilusa peegelkummuti peale sobib minu teine kangesti ilus antiikne peegel. Antiikne peegel oli kõrgele kapi otsa pandud.

"Edgar, ma paneks selle peegli sinna kummuti peale."
"Ma ei tea, see ei mahu vist sinna."

Torisesin omaette - silmamõõt on mul maruhea, samuti kinnitas ka mõõdulint, et mahub, mille ma Edgarile kohe ka ette kandsin. Tema aga leidis, et see peegel sinna kummuti peale peale ei sobivat (parandus: ta küsis hoopis: "kas see üldse sobib sinna?") - et vaatame, kuhu see üldse panna jnejne. Noh jah, jälle - nagu näete - mina truu labradorina kinnitust saamata nõustusin.

Kujutlusvõime lisaks silmamõõdule on mul ka maruhea ja silm tahtis näha ka reaalses elus antiikpeeglit kummuti peal, kuid ma lihtsalt ei pannud seda sinna. Lihtsalt ei pannud, sest Edgar oli mind ümber veennud.... Oota, mida hekki?!

Hakkasin mõtlema ja vastama. Miks ma tahan millekski kogu aeg tema kinnitust? See on ilmselge - ma ei taha teha midagi, mis teisele inimesele - eriti veel niivõrd kallile inimesele - ei sobiks. Oot, aga vähemalt üks mu kogemus on õpetanud, et ta sageli veenab mind ümber hoopis varjatud motiivide tõttu. Nagu pidurite puhul veenis mind ümber, kuna ta salajane põhjus oli, et ta ei tahtnud autot remonti viia tagasi. Äkki veenis ta mind peegli puhul ümber, sest ta ei taha seda alla võtta kapi otsast? Ei... kes nii teeks? Siis võiks ta ju öelda, et sorri, ma ei viitsi seda alla võtta, aga pane muidugi, kui tahad... Sest ta ju lubas, et ta teinekord on aus ja väljendab enda tundeid. Aga kui palju ta seda lubanud on? Iga päev... Nii et ma saan jõuda järeldusele - võib-olla on tal endal taga varjatud motiiv. Teiseks - tõenäoliselt ei tee talle liiga vaatepilt peegel kummutil. Seega, äkki tasub lõpuks ometi olla isekas? Tema küll seda sinna ei paneks, aga MINA paneks! Nii et mispärast ma tema kinnitust ootan? Noh, tegelikult ei tohiks ma traumeeritud õlaga midagi ohtlikku teha, aga tühja kah. Mul oli tunne, nagu ma oleks laps, kes hoolimata keelust teeb pahandust, kui ma võtsin peegli kapi otsast ise alla ja tõstsin peegli kummutile. Jumala hästi sobib sinna! 



Nii et mu uus õppetund on mõelda iseendale. Kui Edgar veenab mind jälle milleski ümber või ei usu minu tundeid, minu kogemusi, minu soove jnejnejne, siis MINA pean teadma, mida MINA tahan ning mitte enam ootama tema kinnitust. Ma ei saa jääda uskuma, et tal seekord mind ümber veendes pole tegelikult varjatud motiive. Ma pean endale ka mõtlema. Ainus häda selle juures on asjaolu, et ainult endale mõelda pole minu jaoks loomupärane. Ma pean pidevalt teadlikult veenma end, et teen, mida soovin - mul EI OLE vaja selleks Edgari mõistmist. Aga see ongi minu õppetund.


Palusin ka Edgaril läbi lugeda mu teksti enne avaldamist ning ta selgitas mulle, et kummuti puhul olin ma valesti aru saanud temast. Tema väitis, et ta oli öelnud, et ta lihtsalt ei tea, kas see sinna mahub ning lihtsalt küsis küsimuse, kas see sinna üldse sobib. Mina hoopis tõlgendasin neid küsimusi kui temapoolset entusiasmipuudust minu idee suhtes.


teisipäev, 6. veebruar 2024

Arstiteaduskonda sisse saamine - ettevalmistumine!

Mulle on tulnud mitmeid küsimusi arstiteaduskonda sisse astumise kohta, kuna on teada, et see on õppekava, kuhu on ülimalt raske sisse saada, rääkimata sealsest õppest, ja mitmed inimesed on aastaid üritanud oma unistust arstiteaduskonnas õppida täide viia, siis teen selle postituse ❤️. Kuidas mina sisseastumiseks valmistusin, on kirjas mu selles postituses. Lühidalt: oli vajadus kolida - linn polnud oluline - mõtlesime Tartu peale ja kui juba Tartu, siis proovin saada oma unistatud arsti sisse, sain sisse ja seega jäi kindlalt Tartu, kuhu kolida.


Arstiteaduskonna vastuvõtutingimused on kirjas Tartu Ülikooli kodulehel arstiteaduskonna all -> sealt valige "vastuvõtutingimused". Need võivad aastate lõikes muutuda, kuid seni on olnud kõige olulisem reaalteaduste valdkonna tundmine ning eesti keel. Nüüdseks on sisseastumistingimused tugevnenud, sisaldades endas ka akadeemilise testi lahendamise oskust, keemia ja füüsika kombineeritud eksamit ning sisseastumisintervjuud. Selliste tingimustega astusin ka mina sisse. Hoidke väljatoodud lehel silma peal - sinna ilmusid tol ajal ka näidiseksamid. Minu ajal oli keemia ja füüsika kombineeritud eksam 4 tundi; vaatasin, et nüüd kestab see 2 tundi.

Akadeemiline test on paljudele kõige hirmutavam, kuna tundub äärmiselt laiapõhine olevat. Akadeemilisel testil kontrollitakse loogilise mõtlemise võimet, analüüsioskust, matemaatilisi oskusi ning oskust graafikuid ning diagramme lugeda. Toimub arvutis ning iga järgnev küsimus valitakse vastavalt enda vastustele. Kuna kiiret loogilist mõtlemist on palju, siis mina harjutasin akadeemiliseks testiks ajakirja Imeline Teadus tagumises pooles olevate loogikat nõudvate ülesannete lahendamisega. Võtke need testid ette ja sundige enda aju harjuma pikalt kontsentreeruma ja analüüsima ülesandeid. Kuna väga palju graafikuid tuleb akadeemilises testis ja need kõik on alati olnud Eesti kohta, siis õppige oma riigi kohta teadma näiteks põlevkivi kaevandamise erinevust aastate lõikes mõnel graafikul. Tavaline on joonis Eesti riigist ning erinevused maakonniti. Seega, kui juhtute ajakirjanduses kohtama mõnda taolist majanduslikku või looduse vms seotud teemat, uurige graafikuid ja tabeleid - harjutage enda aju kiiresti neid analüüsima. Lisaks õppige peast arvutamine selgeks - korrutamine ja jagamine suurte arvudega paberil harjutage läbi. Kalkulaatorit ega midagi ei kasutata akadeemilisel testil. Tähtis on hästi kiire reageering, sest akadeemiline test on aja peale ning väga hea graafikute ning jooniste lugemise oskus. Seega - harjutage aju loogiliselt mõtlema ja õnneks saab seda ka igapäevaelus teha.

Kuna ma kandideerisin nii, et mul oli äärmiselt lühike ajavahemik valmistumiseks jäänud, 1-2 nädalat. Seega alustasin füüsika ja keemia meeldetuletusi. Kogu vajaminevad õpikud on välja toodud eelnevalt lisatud lingil.

Keemia õpikud olid mul endal olemas, võtsin ette UT lehel oleva keemia näidiseksami (jälgige lehte, millal see sinna lisatakse) ning näidiseksami alusel lahendasin kõikide teemade kõik ülesanded ära, õppides juurde teemasid, milles tundus olevat vajakajäämisi. Keemia pole väga raske, on lihtsalt väga kergesti ununev, kuna on põhimõtteliselt päheõppimine. Mõista esialgu orgaanilise (kõik su kehas olev, süsinikuga seotud keemia, need nö suured molekulid, kus mitu süsinikku käest kinni hoiab, haha - emotsioonidega lõbusad seletused aitavad paremini meenutada) ning anorgaanilise keemia erinevust (anorgaanilises on kõik ained perioodilisustabeli alusel ja keskkooli keemias ei ole midagi keerulist, kuna ainult mõnda vaadatakse seal tabelis). Motivatsiooniks saan öelda, et arstiteaduskonna esimesel aastal peategi neid keemiaalaseid teadmisi omama, kuna kogu anorgaaniline keemia käiakse üle meditsiinilise keemia kursusel ning orgaaniline keemia ongi kõik biokeemia, mis on organismi toimimise seisukohast äärmiselt oluline - kuni tsitraaditsüklini ning alfa-ketoglutaraadini välja, sealhulgas ka sporditegemise biokeemia. Voh, vaadake, mida te kõik teada saate - kuidas paremini lihast kasvatada. On ju hea motivatsioon! Lihtsalt alustagegi baastaseme keemiast, mis on ausalt öeldes kõige igavam ja tegelt ka kõige raskem vähemalt minu jaoks, kuna ma analüüsin õpitut alati loogika alusel, seega mingite sõnade niisama pähetuupimine on minu jaoks raskeim ning keemia alused ongi lihtsalt sõnad.

Füüsika on KÕIK internetis saadaval - opik.fyysika.ee - jälgige, millised õpikud on olulised sisseastumiseks, sest küsimused tulevad sealt. Ma võtsin jällegi füüsika näidiseksami ette ning analüüsisin kõik küsimused läbi ning jälgisin enda vajakajäävaid osi peas. Füüsika on õnneks keemiast lihtsam, kuna sisaldab suurel hulgal loogikat, ei nõua mingite keeruliste sõnade pähetuupimist, kuid ometi on see valdkond, mida ei tasu alahinnata. Peamiselt vaadake üle jada- ja rööpühendused, elekter, võimsus, voldid jms seal on. Arstiteaduskonnas on füüsika vajalik lausa füsioloogia õppeaines (hingamine jms) ning esimesel õppeaastal on biofüüsika õppeaine. Seega jällegi motivatsioon teada algul seosetut tunduvat baasteadmist. Ma ise võtsin endale kvantfüüsika õppeaine ülikoolis, nii et sel hetkel olin äärmiselt õnnelik, et keskkooli füüsika üle käisin (soovitan seda õppeainet - rakenduslik kvantfüüsika! - tegin ka aine raames Vikipeediasse artikli pilootlaine teooria kohta!)

Ja kõige kiiremini saab need teemad omandatud sel viisil nagu ma tegin (kuna mul oligi vaid 1-2 nädalat aega kogu keskkoolimaterjal taasomandada rinnalapse kõrvalt) - vaadake näidisküsimuste alusel, kus valdkonnas teie teadmised vajaksid täiendamist. Ometi arvestage igaks juhuks rohkema ajaga, kuna ma olin materjali omandanud oma bioloogia bakalaureuseõppes nagunii, seega ka arstiteaduskonnas mitmed füüsika ning keemia ained sain üle kanda.

Eesti keelega saate kindlasti hakkama ning sisseastumisintervjuul pole vaja muud, kui autentsust ning endaks jäämist - et te teate, miks te tulete arstiteaduskonda õppima!

Edu kõigile! Ootan nii hea meelega uusi tulevasi kolleege! Osalen ka tudengivarju projektis, seega andke teada UT kaudu, kui mind soovite tulla varjutama ning näha arstiõppe igapäeva!
















laupäev, 18. märts 2023

"Voodis hea" autorilt Jennifer Weiner, mis õnneks ei räägi päriselt voodis hea olemisest

Tahtsin haarata endaga kiiruga kaasa veel mõne romaani linnaraamatukogus ning see raamat oma piisava paksuse - ja olgem ausad - pealkirja pärast mind köitis. Ometi ei tahtnud ma sugugi kellegi voodiseiklustest lugeda (nagu need hallid varjundid jms - ei meeldi mulle, sest seal on tegu psühhopaadist mehega ja muud põhjused ka: voodikirjeldused on mulle isiklikult igavad, sest olen pooleldi aseksuaalne). Aga sisetunne ütles mulle, et tegelikult on "Voodis hea" palju sisukam, kuna muidu ei pandaks sellist pealkirjagi. Pealkiri on ikkagi pigem selline, mis aitab mõista ka, mida raamatus pole. Mul oli õigus.


Esialgu tahan teile öelda: kõik lugege! See on äärmiselt hea raamat, väga kaasahaarav, peategelane on väga mõistlik, kahe jalaga maa peal ning teeb õigeid valikuid, ei löö risti ette, kui tekib tahe kellegagi silmast-silma asjad selgeks rääkida. Lausa põnev teada, et kui ta midagi teeb, siis MIS SAAB? Reaalses elus on ju see mure, et kuna puudub undo nupp, ei julge me paljusid asju teha, aga põnev teada, et mis saab midagi tehes ja raamatust saab lugeda.


Esimestel lehekülgedel sai teada, mis asi on see "voodis hea". Tegemist on kolumniga, mida kirjutab peategelase endine poiss-sõber. Jep. Peategelane, vaeseke, avastab, et ta poiss-sõber on kirjutanud kõigile lugemiseks temast oma kolumnis kui "suure naise armastamine". Esiteks on kanepisuitsetaja laisk endine kaaslane saanud hea töökoha (see on Voodis hea kolumnis tüübi esimene postitus Moxie ajakirjas) ja teiseks kirjeldab ta oma endist naist, C.-d paksuna küll, aga ka kiidab teda. Jutu mõte tüübil oli see, et teda ei häirinud, et tema naine oli paks ja kaalus temast rohkem, aga see häiris naist. Ometi oli ta artikkel niivõrd paljastav, et kui meie peategelane Cannie seda luges, ta ka erinevaid emotsioone tundis, vihaseks sai ja Bruce'lt aru nõudis.

Raamatus rullub tabavalt lahti see, kuidas peategelane igatseb oma ekspartnerit, kuid eksi häirivad vead ilmuvad ilusti ridade vahelt lagedale. Mulle see ülesehitus meeldis. Meenutas üht minu raamatut. Tüüp näiteks ei sallinud ta koera, rääkimata sellest, et ta ei käinud koeraga isegi jalutamas, et koer pidi pidevalt oma hädad piineldes kinni hoidma. See peennüanss annab ilmselgelt suht kindla kuju karakterile (hoolimatu ju) ja oli hästi teksti sees nö peidus.

Cannie läheb paksude programmi, olles mures, et ta maru paks on. Aga see ei tähenda, et ta poleks atraktiivne. Kirjelduse ja juhtumite alusel on tegu väga nutika, naljaka ja atraktiivse tegelasega (viimases pole peategelane kindel, sest tema paksus sõidab sellest hinnangust üle). Ometi oli võimatu teda ebaatraktiivsena ette kujutada ning kui lõpuks googeldasin raamatu autorit, sain aru, et autor pani sellesse tegelasesse tohutult iseennast ning oli küll suur ja on tõesti väga atraktiivne naine. Nagu tegelikult ka - see "paksus=halb" ongi mingi hinnang ja reaalselt ei muuda see atraktiivsust.



Esimestes osades autor igatseb oma eksi, Bruce'i. Pidevalt helistab, nukrutseb, püüab midagi välja mõelda. Ta polnud tegelikult meest maha jätnud, vaid nad olid pausi teinud, kuid mees oli võtnud seda lahkuminekuna. Seepärast oligi see situatsioon naisele eriti raske - avastab mingi kolumni endast ja mees on kindlalt lahku läinud.

Nad saavad mehe isa matustel veelkord kokku, pärast mida Bruce'le külla minnes peategelane Cannie suurest igatsusest mehe voodisse ronib, lootuses mees endale tagasi võita ja meest lohutada niivõrd raskel hetkel. Mehe isa oli naisele oluline inimene ka.

Siis proovib ta oma ajakirjaniku töökohal hakkama saada, kirjutades häid artikleid, et teha paremini kui tema häiriv konkureeriv töökaaslane. Oma töö tõttu saab ta tuttavaks Maxiega - üks näitleja. Ning järjekordselt miski, mis mulle peategelase juures meeldis seepärast, et see meenutab suuresti mind ennast - spontaansus ja julgus. Kui miskit juhtuda saab, siis Cannie laseb sel juhtuda ning annab hagu juurdegi. Ta on julge suhtleja, läheb ja teeb, kui idee tuleb ja ta armastab süüa (mina mitte, see erineb). Neid toitude kirjeldusi õnneks väga palju polnud, kuid see pani mind ka veidi kokkama. Üks päev maitsestasin kana apelsini ja erinevate kastmetega, polnudki nii igav, sest raamatus kirjeldas söömist kui midagi väga huvitavat.

Cannie käib ka paksude programmis, suhtleb seal arsti ja teistega, püüdes end parandada, sest ta arvab, et paksus on tema suur viga. 

Canniel on katkine lapsepõlv - isa on ta suht õudselt hüljanud ning kuidas ta isa ei hoolinud tema kooli lõpetamisest meenutas veidi minu... khm... elu. Nii kahju oli peategelasest, see oli talle valus ning hoolimata sellest, et mul on väga suur oskus intuitiivselt ning kiiresti end teise inimese sisse asetada, puudub mul tahe mõista sellise mehe tegusid, kes niimoodi oma lapsed hülgab. Isa lõi uue pere, oma kolm last jättis tuimalt kus see ja teine, olles Canniele veel sisendanud halbu asju (krt meenutab minu elu ikka rsk), millega Cannie pidi toime tulema, sest sellised asjad jäävad häirima. Küsin: kui keegi selline inimene isiklikult on nagu kirjeldatud isa, siis MIKS sa teed nii?!?!

Samuti on raske Canniel toime tulla, et ta ema on järsku lesbi.


Nüüd spoilerid!!!!!! Sellest on raske ilma spoilimata rääkida. Minge enne lugege see raamat läbi ja siis tulge tagasi mu postituse juurde.

Cannie avastab, et kuna oli oma rasestumisvastased tabletid ära jätnud, kuid oli selle nüansi ära unustanud eksiga viimast korda voodisse minnes, oli ta rase. Esialgu ta ei saanud aru, sest käis Maxiega pidutsemas, helistades seal Bruce'le, kuuldes taustalt teist naist - mehel oli juba uus!

Cannie ei teadnud mida teha, kuid otsustas huvitavama tuleviku kasuks, seigeldes jälle Californias Maxie juures, mis jälle meenutas mind rasedana. Ma seiklesin ringi kuulsate inimestega igal kellaajal. Väga põnev.


Olgu, teate, ma rohkem ei spoili. Raamat on lugemist väärt. Juba need psühholoogilised peennüansid, et lugeja saab tuletada, kust mingi probleem Canniel alguse on saanud. Ometi on ta oma tugeva iseloomuga tubli ning see, kuidas ta tuleb probleemidega toime, on väga huvitav! Ning see läheb järjest huvitavamaks iga leheküljega! Ma ei jõudnud kõike põnevat kirjeldadagi!

Lugege!






pühapäev, 1. jaanuar 2023

Arvustus - (video/arvuti)mäng Red Dead Redemption 2 - 10/10

 

Õpetlik, mõtlemapanev, põhjalik, üllatusi ja seiklusi täis, motiveeriv - seda kõike on pelgalt üks mäng nimega Red Dead Redemption 2 Rockstar Games poolt.



Mängul on esimene osa - Red Dead Redemption (RDR1) - millega puutusin kokku üle 10 aasta tagasi, kui sattusin juhuslikult kellelegi külla vanasse ühikasse ning tal oli see mäng mängukonsooli peal (tõenäoliselt Playstation). Kui sa, lahke inimene, kes mul too aeg mängu mängida lubas, seda loed, siis minu suured tänusõnad lähevad sulle, kuna see kogemus on mul siiani meeles. Juba tol ajal märkasin, et see on superhea mäng, kuid kahjuks esimest osa RDR1 ei ole olemas PC (arvuti) peal. Seepärast jäi mul see soetamata.



Aga hiljuti, nüüd siis paar aastat tagasi, avastasin, et soodukaga oli müügil Red Dead Redemption 2 (RDR2) PC peale - vesterniteemaline seiklusmäng, mille tegevustik leiab aset 1899 aastal, kus kehastud üheks kenaks noormeheks, kes lindpriina püüab oma kambaga koguda piisavalt raha, et saavutada piisavalt hea elu, saada priiks seadusesilma tule all olemisest. No ja kui kena noormees sa oled - see on ka lausa mängus iseenda otsustada nii vaimses kui ka esteetilises mõttes.



Kuna antud mängu kohta saate arvustusi ka rohkelt internetist, kirjeldan oma muljeid.

Esimesed muljed

Mängu hingemattev graafika ning hobuste-ajastu on mulle tohutult meeltmööda. Kui Rockstar on tuntud tavaliselt oma GTA seeriate poolest, kus sa linnas inimesi kõmmutad, siis mulle isiklikult (ning väga paljudele teistele) on nauditavam rahulik looduskaunis keskkond loomade keskel. 

Esialgu ei saanud ma essugi aru, kui mängu alustasin. Oli mingi kamp inimesi jooksus, kellel oli siis kambajuht Dutch van der Linde, kes mulle tundus kohe esialgu nii enda meelest tähtis ja nartsissistlike joontega. Ta suurt ei meeldinud mulle, aga kõigile teistele mängu tegelastele meeldis. Tegid seal koos missioone ja usaldasid Dutchi jne. Mängus sai osta ajalehti ja ajalehes ka rääkis, et "Dutchi gäng" - oeh, miks tema?! Ajapikku on tekkinud mul vist vaist enesekesksete inimeste suhtes ja kuigi Dutchil oli ka häid jooni, siis tema tegelaskuju annab väga palju mõtlemisainet ning lõpp on väga huvitav - mõni mängija näeb seda ette, mõni mitte ja see sõltub iseenda elukogemusest. Mulle küll tundus, et Dutch väldib osadele Arthuri küsimustele vastamist ning on kuidagi selline... ohtlik. Tekib nagu ümber klaasikildude käimise tunne. Igatahes kogu kamp (ma ei ole kokku lugemises hea - ju mingi 20 inimest gängis on?!) Dutchi sõna kuulab ja telgivad sobivatel aladel.

Mäng algas igatahes sellega (nii palju ma ikka aru sain), et kogu gäng põgeneb Blackwateris korraldatud pahategude tõttu Pinkertonide (nagu politsei või detektiivid) eest kaugele ära. Neil läks mingi rööv nässu ja Dutch mu meelest oli ka süütu inimese ära tapnud (on ju imelik mees noh). Hiljuti oli gängiga liitunud ka mingi jopski Micah, kes mulle tundus esialgu naljakas ja ohutu, aga aja edenedes tuleb ta tõeline pale välja. 

Esialgu tahtsin ma kohe kõmmutama ja seiklema minna, aga kõigepealt tuleb mõni missioon ära teha, kus veidi õpid oma gängi tundma. Inimeste meeldejätmine pole mulle kõige kergem ja esialgu ma suurt gängiga ei tegelenud, kuigi oma laagripaigas on neil väga huvitavad dialoogid. Samas mind häiris nende ülbus. Väidetavalt nad on jooksus, kardavad ja peavad omavahel hästi läbi saama, aga nad ülbitsevad mu meelest nii palju minu tegelaskujuga (või olen ma ise liiga hell). Ülbus väljendub mu meelest hääletoonis, kuigi ega nad suurt midagi halvasti ei ütle - või tegelikult ka ütlevad ridade vahelt. Näiteks Dutch paranoiliselt arvab, et mu tegelaskuju Arthur reedab ta kunagi ja Micah ütleb nagunii kõigile halvasti ja väga selgelt kambaliikmed omavahel õiendavad. Et kui nad koos kogu kambaga lindpriid on ja peavad kokku hoidma, siis miks nad omavahel nii palju sõnelevad ja väga enesekindlalt? Teiseks miks nad üksteist teietavad perekonnanime kasutades? Mr. Grimshaw, Mr. Pearson jne. Võib-olla on ise palunud, võib-olla on see tugev enesekindlus mingi Ameerika komme, mida minusugune tundlik eestlane ei mõista, ei tea. Aga keegi võiks ära seletada. Igatahes nende dialoogid on rohkem tänapäevased, sest ma ei tea kui ajastutruu on selline suur enesekindlus ja julgus pursata suust kõike välja, mida sülg suhu toob ja seda kambas, millest väljaheitmine võrduks surmaga!? Nagu mina sellises kambas oleksin kõrvad lidus ega julgeks ülbitseda - vihastan Dutchi välja või keegi kaebab Dutchile ja olengi omapäi ja katsu sa siis ellu jääda. Võib-olla jällegi Ameerikas see nii oli. Tuleb mul rohkem tollest ajastust raamatuid lugeda ja oma maailmapilti avardada, et küsimustele vastuseid saada.

Mängus märkasin ka väga huvitavalt, kuidas see tööstusajastu ning seadused Ameerikas tekkisid. Poodi minnes näen poeomanikku või müüjat ning see kõik paneb mõtlema, kuidas kapitalism alguse sai. Samuti tööstust on näha seal ja ühes linnas näha ka õlireostust vee sees. Väga-väga mõtlemapanev. Ühes kohas ongi vesi niivõrd solgitud, et loomad on ka kärnased (mõned hobused on kärnased ühe kurja gängi hooletusse jätmise tõttu).

Missioonid

Oi, missioone on seinast seina! Väga huvitavad! Mulle meeldis jutustusse niivõrd sisse sukelduda, et mõnikord tekkis selline "näh, jälle kõmmutamine" tunne, kui missioonis ootamatult paugutama pidi hakkama. Mäng on täpselt nagu äärmiselt huvitav film, milles sina kaasa lööd. Animatsioonid, suhtlus jm on kõik nii põnev. Aga ärge valesti aru saage - paugutamine on ka põnev, aga mulle meeldib, et seda pole üleliia nii et igav hakkaks.





Põhiliselt on erinevad vastasgängid, kellega minu gäng on vaenujalal ja siis kavatsevad nad pekki keerata mingite perekondade omavahelisi suhtlusi (raha nimel). See Dutch aina rahast jahubki. 


Jaht

Jahil käimine on üks osa mängust. On tegelaskuju Trapper (karusnahakütt vms see eesti keeles on?!), kes valmistab sulle talle toodud nahkadest igasugu riideid. Ja mul oli täiega põnev vaadata, millised riided ta kokku saab millistest loomadest panna ning siis neid jahtida. Näiteks põtra on jumala raske leida. Mäng muidugi on eetiline vastavalt reaalse elu jahimehe eetikaga - kogu loom tuleb ära kasutada. Ei ole soodustatud looma vaevused (ega normaalne inimene seda ei teegi) ega põhjuseta laskmine või väga suures koguses korraga küttimine. Mind inspireeris mäng jahimeheks hakkama, aga päris elu nõuab raha jahimeheks saamise korral, kuigi ma tunnen juba ennast - kui ma midagi pähe võtan, siis tõenäoliselt ma seda proovin. Iseasi, kas hakkama saan.



Hobused

Hobused on niivõrd majesteetlikud ja kaunid ning mäng annab infot USAs tol ajal aset leidnud olukorrast, kust ikka hobused põgenesid kodudest ning moodustasid metsikuid karju. Mängus saad loomad ära taltsutada, mida ma hea meelega teen. Ja siis erinevat värvi hobustega ratsutada. 

Mängus on erinevad Ameerikas populaarsed tõud välja toodud - mu lemmik on tõenäoliselt Turkoman, kes on tõu poolest Ahhhal-tekiini eellane (ma ei ole kindel, et 1899 see tõug eksisteeris, aga las ta olla). On ka araabia hobune oma uhke hoiakuga ning näiteks paljude lemmik Missouri Fox Trotter või armas Hollandi soojavereline. Väga tavalised hobused mängus on Morgani tõugu või Tennesse kõnnihobused, neid iga nurga peal. On ka raskeveohobuseid - Shire, Belgian Draft. Näevad välja erinevad, värvused erinevad, suurused erinevad.

Lisaks torkas mulle silma eripära, et hobustel on pidevalt sadul seljas. Ma olen harjunud, et võtan hobuselt sadula ära, võtsin ka mängus, aga mängu jaoks on see, et hobune muutub su peamisest hobusest ajutiseks hobuseks. Nii et see on teistmoodi päris eluga. Muu on hobustega seonduvalt väga täpne - näiteks nad higistavad ning väidetavalt tõmbuvad nende kotid külmaga kokku (pole ise jälginud), haha, aga põhimõte on ikka lähedus loomade ja loodusega, millest ma energiat saan. Mängus saad minna külma kliimaga aladele, kus hobuse ja sinu tegelaskuju - Arthuri - hingeõhk aurab. 



Kummaline minu jaoks oli aga mängu esialgu mängides hobuste sugu - male ja female ehk isane ja emane. Hobuseid tuntakse ikkagi kui mare, stallion ja gelding ehk mära, täkk ja ruun. Ruunad on kõige populaarsemad (kohitsetud täkud, mis vähendab testosterooni mõju hobusel) päris maailmas. Täkud aga on loomad, kellega igaüks küll ei sõida ja täkuks jäetakse hobune üldiselt ikka siis, kui vaja teda suguloomana kasutada. Mängus on aga tuimalt emane ja isane. See on kõige ebarealistlikum asi mu meelest selles mängus, kuid see pole nii oluline ja otseselt ka häiriv mitte. Peamine erinevus, mis mängus esile tuleb, ongi see, kuidas tegelaskuju hobustega räägib - ütleb kas tubli tüdruk või tubli poiss. Muidu käituvad nii emane kui ka isane ühtmoodi. Kuigi hobuseinimesena muidugi oleks vahvam, kui täkuga oleks keerulisem ratsutada, hehe, või keerulisem taltsutada või jookseb minema vms. Olgu, saan isegi aru, seda on juba liiga palju juba nõutud niivõrd detailse mängu juures, mäng on tegelikult hobuseinimese jaoks väga meeldiv, näiteks hobused vahetavad galopis jalga ning teevad mõningaid koolisõiduelemente, kui Arthuri ja hobusevaheline side tugevneb.

Lisaks hobused vajavad mängus harjamist, reaalne. Süüa saad ka neile anda ja nad joovad ja söövad ise ka, kui neilt seljast maha tuled. Kardavad mürtsu ja pauku, aga kui nendega suuremaks sõbraks saad, usaldavad nad sind ka rohkem ja kardavad vähem.

Debatt on aga see, kas erinevatel hobustel või hobusetõugudel mängus on erinev vapruse tase. Minu hinnangul pole tõugudevahelist erinevust, vaid individuaalne erinevus. Mõni hobune võib sul väga julge olla, mõni teine pidevalt pelgab. Kuid kui mõni teine mängija hangib samast kohast samasuguse hobuse, on sellel teistsugune julgustase - see on minu isiklik kogemus.

Mängu mõistatused

Eriliselt armastan lahendamist vajavaid ülesandeid ja õnneks mäng neid pakub - aardejahid näiteks. Jumala huvitav on jälgida maastikku ning mõelda, millist kohta kaart näitab. Ja kui iseseisvalt ära lahendad, on nii mõnus olla! Muidugi on seal ka selliseid mõistatusi nagu mõrtsuka leidmine (jätab laipu vedelema). 

Lisaks on kogutavaid elemente - sigaretikaardid, mütsid, riided jm. Inimesed internetis on üsna sillas asjade kogumisest mängus, mis tegelikult on tõesti päris paeluv pärast esialgse tuhina möödumist.


Realism ja seotus päriseluga

Mängu realistlikkus võib esialgu tunduda liigagi uudne ja üllatav, vahel võib-olla ka närvesööv. Sest oleme ju harjunud mängima kiire dopamiinilaksu saamiseks ja kõike ettejuhtuvat kõmmutama. Tegelikult on rahulik kulgemine ka ajule kasulikum ning üldjoontes tervislikum, sest realistlik olek mängus paneb end rohkem mängust väljaspool ka kohalolule mõtlema (mindfulnessi on kergem päris elus harjutada, kui mõtled mängule kui analoogile reaalsusest). Kui ma mängus ootan järgmisi karaktereid või avastan nurga taga midagi põnevat - on andnud see mulle julguse ja jõu oodata samamoodi pisikesi seiklusi reaalsest elust ning õppida olema kohal oma keha ja meelega igas hetkes. Depressioonile ravi on see mäng sellises osas, vähemalt mind aitab vaimselt.

Realism mängus võib esmamängijale olla ootamatult igav - näiteks lõhestatud kuule toodadki nii, et lihtsalt istud ja lõikad kuule ning see võib päris kaua aega võtta. Ma vajutasin mingi asjaga Enter nupu peale ja käisin eemal arvutist sellel hetkel näiteks. Või mängus küpsetad liha erinevate maitseainetega. Ausalt öeldes see inspireeris mind päris elus kokkama liha samamoodi. Läksin ka metsa ja küpsetasin liha, mitte küll ulukiliha, nagu Arthuril on, sest jahimees ma pole, aga loomaliha, hehe. Igal juhul realistlikud kaadrid on ka loomade nülgimine - bioloogina meenutas zooloogia praktikume.



Samuti äärmiselt hariv on taimede olemasolu ja korjamine ning nende rakendamine. Inimesed, kes taimi hästi tunnevad, neil on kohe hea ära tunda mängus neid. Mina pole eriti reaalses elus õppinud liike tundma kaugelt ja pole taimedega tegelenud (välja arvatud, kui taimede praktikumis vaja oli), kuid äärmiselt kasulik on ikkagi metsikut porgandit või seeni ära tunda. Seepärast, kui mängida viisakalt, on hea ka lapsi õpetada (muidu on mäng ikkagi täiskasvanutele, kuna seal on vägivalda). Hobusetõud, hobuste värvused jms, loomad - kõik on kasulik.

Mulle meeldib ka looduslikku detailiderohkust jälgida - kuidas kotkas näiteks mao haarab ja sellega minema lendab või kuidas sarvilised loomad omavahel võitlevad.

Mäng on mind inspireerinud ilusate kunstiteoste maalimisel oma maaliliste kohtade poolest.

Mängus saab käia ka kalal. Kalu on ka erinevaid ja Edgar (abikaasa mul) tundis kohe ära erinevad kalad ja fännas mängus kalastamist. 

                                    






Mängus on ka koduloomad koerad ja ameerika kodukassid. Nad on nii armsad! Koertele saab pai teha, kassidele mitte (sest mängu loomiseks kassid ei tahtnud seda kostüümi selga panna, mis nende keha liikumist salvestab).Üldiselt mängu saadab äärmiselt meeldiv taustamuusika, mis sõltub asukohast ja kellaajast ning tegevustest. Näiteks, kui ma kellelegi tappa annan, tuleb selline tume muusika nagu ma oleks pahandust teinud. Või kui ma ilusas kohas olen, on nii kaunis muusika. Kalastades mängib suupill.




Soovitan mängu kõigile, ise annan maksimumhinded mängule. Võtke mängu ka nii, et süvenete ja see on väga õpetlik ning hariv. Mängus on VÄGA palju muud, mida ma ei ole mainida jõudnud.





neljapäev, 17. november 2022

Mis see arstiteaduskond on

Meditsiiniõpingutega saate olla Instagrami vahendusel kursis ning kirjutan siia artikli vastamaks küsimusele, millised on arstiteaduskonna õpingud.



Mis see meditsiiniõping on? 

Esialgu õpime me normaalsust inimkehas ning üldist maailmatunnetust füüsika, keemia jms näol. Normaalsus on inimkeha ise, suure varieeruvusega. Varieeruvuse näited: näiteks seesamluud - a la patella (põlvekeder) on sellised luud kusagil kõõluste juures, mis aitavad paremini lihasel tööd teha. Mõnel inimesel on ka põlve TAGA pisike seesamluu fabella, mõnel mitte ja see ongi normaalne. Või näiteks väga lihtne näide: mõnel on A veregrupp, mõnel B, AB või 0 ja see ikka kõik on normaalne, aga varieeruvus on suur ja me lihtsalt arvestame varieeruvusega. Või siis mõnel on puudu säärel lihas m. plantaris, mõnel puudu küünarvarrel m. palmaris longus ja see kõik on norm (viimane puudu mul paremal käel, vasakul olemas ja see endiselt normaalne).

 Samamoodi varieerub igaühe iseloom, mille pean väga vajalikuks siin ära tuua. Inimesi on meedia vahendusel ning halbade terapeutide abil mõjutatud nagu mingite üksikute iseloomu/laiskuse/valitud käitumise jooned annavad välja kohe häire. Ei ei - häire olemasoluks on vajalik, et jooni oleks piisavalt palju, et see takistaks inimese igapäevaelu. 

Kõigil on jooni isiksusehäiretest, ometi ei saaks neil neid diagnoosida, kuna mõni üksik probleeme mittepõhjustav joon ongi normaalne. Ehk siis normaalsus varieerub väga palju. Või kui inimene on mitmekülgsete huvidega ja aktiivne, ei ole tal kindlasti kohe selle tõttu ATH. Või kui inimene armastab korda ning koristab pidevalt, ei ole ta obsesiiv-kompulsiivne. Või kui inimene oskab sügavuti mõelda, ei ole ta Asperger. 

Järgmisena ja ka paralleelselt hakkame me õppima patoloogiat e kõrvalekallet normist. See kõrvalekalle on siis miski, mis põhjustab probleeme. A la kui mul on depressioon, siis see pole normaalne (noh, kui sõna normaalne kasutada meditsiinilises kontekstis) ning tegemist on häirega ehk siis see vajab ravi. Siis seda ravitakse kuni on jälle normaalne. Või siis lihase rebend - see katki ja tuleb ravida, üldiselt puhkusega. Me siin oleme juba mingeid kõrvalekaldeid õppinud aeg-ajalt ja noh, ikka väga põnev on!

Ja siis õpime diagnoosima ja ravima. Sinna ma pole veel jõudnud. Aga kangesti ootan!

🕷️🕷️🕷️


Õppeained seni.

Kuna ma varem õppisin biomeditsiini, siis ei tasu unustada, et see ongi arstiteaduse üks haru. Seepärast sain esimesel semestril palju õppeaineid varasemast üle kantud e tehtud. VÕTA abil kandsin üle: bioloogia, histoloogia, meditsiinilise keemia füüsikalise keemia osa ning semimariosa (arvutusüledanded nendes).

Bioloogia hõlmab molekulaarbioloogiat, nt DNA replikatsioon, translatsioon, erinevad valgud, mis DNA lahtipakkimisel aitavad, meioos, mitoos, tRNA jms jms. See siis teooria. Praktikas vaatad mikroskoobi all igast asju.

Füüsikaline keemia - no ma ei tea, keemia lihtsalt. Tegime ka praktikume, et arstiteaduskonnas on õpe ka praktiline - teeme katseid. Lihtsalt tegin katseid, arvutasin välja. Kolloidkeemia on siis see, mida ma pean tegema ja see on ausalt öeldes nii lahe! Seal on aerosoolid ja mitsellid näiteks! I love it 🤣 loodan, et räägin sama juttu enne eksamit ka.

Histoloogia on preparaat mingist koest ja vaatad seda mikroskoobi all. Ma olen seda varem küll ja veel teinud. Nii et tõenäoliselt tunnen ma ära, kui keegi mulle näiteks kopsualveoolid preparaadina mikroskoobi alla paneb.

Esmaabi on meil ka. Minu meelest võiks selle aine ülesehitus parem olla. Praktikumid on toredad, aga midagi nagu lappab. Nt teooria esitatakse segaselt, pole materjale. Seal me siis elustame kliinilises surmas mannekeene ja seome üksteist. Aga ärge saage valesti aru - ma fännan seda õppeainet samuti.

Anatoomia - mu suur fav. Seal suur osa vastamist suuliselt ja mul tekib suulise vastamise korral ärevuse tõttu sageli blank. See on päris hull. Unustan isegi oma lemmikud ära 🙄 Aga iseenesest saan muidugi hakkama, materjali on palju, aga see on sigapõnev. Ja praktikumides saab alati nii palju nalja!!! Love it!

Anatoomias on selline lugu, et kõik on seotud ja see kõik jookseb lõpuks kokku üheks tervikuks - inimkehaks. A la õpid puusaluud - os coxae ja vaatad, et kes kurat sellele nii palju erinevaid nimetusi pani! Küll on mingi linea intermedia, anterior et (ning) posterior ja siis spina iliaca anterior superior või spina iliaca anterior inferior ja oled nagu mingi oeh ma pean selle kõik pähe õppima. Õpid pähe, tulevad lihased ja SIIS... lihas kinnitub neile kohtadele ning ILMA eelneva pähetuupimiseta EI OLEKSKI saanud enam lihaseid õppida. Ning kõiki neid teadmisi läheb edaspidi vaja juba näiteks esmaabis ja ilmselgelt ka igal pool mujal.

Seega kõik on ülesehitatud (arstiteaduskonnas üleni, mitte ainult anatoomias) sel viisil, et esialgu õpitud teadmine täiendab järgmisi ning ilma esialgse teadmiseta ei ole võimalik omandada järgmist teadmist. Kui mul pole nt selge keemia, ei saa ma õppida lambist biokeemiat. Kui mul pole selged luud, ei saa ma õppida lihaseid. Ja nii edasi: kui mul pole selle normaalsus, ei saa ma õppida normist kõrvalekallet.

Lisaks mainin teile veel nii palju, et inimkeha tundmine aitab teid end rohkem armastada - et inimkeha on tõesti väga imeline. See paraneb ise, see aitab end ise, see on äärmiselt imeline mehhanism. Ma vaatasin näiteks, kuidas lihased on loodud ja no kuku imestusest pikali selle vägeva üligeniaalselt väljamõeldud süsteemi üle! Ja inimkeha on nii ilus ka - kõõlused (lihaste sidekoest osad, mis lähtuvad lihase kõhust ja kinnituvad luudele) on pärlmutterkarva! 






















laupäev, 15. oktoober 2022

Tordi retsept

 Ülihea ja maitsev!

Vaja läheb jahu, muna, suhkur, vahukoor, šokolaad.

Sega kokku 500 g jahu, 3 muna ja 1000 g suhkrut. Pane ahju.

Sega kokku vahukoort 200 g ja 500 g suhkrut. Klopi vahtu.

Sulata 100 g šokolaadi ja lisa suhkrut maitse järgi. 

Võta ahjust tordipõhi, vala peale šokolaad ja lisa vahukoor.


NB! Kõik vist märkasid, et mu jutu point on, et sellisel viisil tunduvad mulle kõik tordid tehtud olevat, kuna ma üldse suhkrut ei salli. 🤣 Ega saagi suhkrut tervislikel põhjustel eriti tarbida. Kuigi jah, karamell maitseb. 🤭

esmaspäev, 3. oktoober 2022

Õpingud arstiteaduskonnas

 Tere!

Jagan insta küsimusi. 



Vahva on näha veel fellow saatusekaaslasi! Kui tubli! Algus ongi raskeim sisseelamise poolest: tuleb harjuda uuesti õppima, tuleb nautida (leppida ja nutta), et see on su saatus ning tuleb mälu treenida. Erinevus bioloogiaõpingutest on see, et arstidelt nõutakse kohe peale praktikume oma teadmiste näitamist (tunni lõpus vastamised või protokollid vms) ning tempo on karm. Õppejõud annavad koduseid ülesandeid nagu teisi õppeaineid ei oleks olemaski! Okei, see viimane oli nali, aga illustreerimaks mõtet, et arstitudengitelt nõutakse palju. Aitäh! ❤️

Arstiteaduskond on selline, et nuta ja naera. Mõned õppeained ajavad nutma, näiteks meditsiinilise keemia praktikumid. Kõigepealt sain ma teada läbi Moodle, et üht praktilist tööd juhtun ma juhuslikult üksi tegema (mis oli paari peale mõeldud) ja oleksin nutma hakanud keset loengut. Ma oleks tahtnud kellegagi koos tsillida, aga mis seal ikka. Tegin ära, kaitsesin ära ka juba. Õnneks järgmisel praxil läks paremini.

Lemmikaine on anatoomia! Materjali maht on suur küll, olete ise näinud ju, milline see anatoomia õpik on, ning see on alles esimene osa, sügissemestri oma. Samas on kõik loogiline ja kui lõpuks see mällu sööbib, on lood head. Oli meil just luude peale arvestus, nt kämblaluud, neid 8 nunnukest: os hamatum, os, capitatum, os trapezium, os trapezoideum, os pisiforme, os triquetrum, os scaphoideum, os lunatum. Pidime panema nad proksimaalsesse ja distaalsesse ritta. Teistel luudel nt kõik kõbrukesed, närvivaod, kaelad jms ära näitama (ld k). Nüüd õpin liigeste arvestuseks. See oli ka ära ja sain A.



Sisseastumiseksami intervjuul vastasin ka samast valdkonnast - ka tööl käies on raske lastega, oled ju vähemalt 8 tundi eemal kodust ja siis tegele lastega. Inimene elus peab ju midagi tegema - ma valin oma unistuste eriala. Nii et õppimine - samamoodi mul on mingisugune kõikehõlmav tegevus ja lapsed. Õpingutega on muidugi selles mõttes lihtsam lapsi omada, et loengute vahepeal on akadeemiline veerandtund. Ning beebile annan sel ajal rinda. Vanem laps käib lasteaias. Ja nii see käibki, lihtsalt PEAB hakkama saama. Alati saab lapsele kellegi hoidma leida (seni pole seda teinud). Seega laste omamise tõttu oma unistust mitte täita ei ole õige. Võib olla raske, aga mõelge loogiliselt - elus ONGI raskeid olukordi ning parem raske armastatud tegevust tehes, mitte raske segaduses olemise tõttu.

Unetunnid on arstiteaduskonnas küll väga olulised, kuna magamine ongi see, mis vahemälust infot salvestab mällu. Titel praegu on suured gaasid, mille tõttu ärkab ta öösiti sageli üles. See on väsitav. Aga ilmselgelt olen ma kõik koos perega läbi mõelnud. Edgar toob beebi mulle rinnale ja viib ka ära, kuna tal ei teki nii kergelt uneprobleeme kui mul. Ning siis loodetavasti ma ei muutu liialt ärksaks.

Lastega saame seni kahekesi hakkama. Mängud mängitud, lapsed toidetud ja õnnelikud. 

Kõige olulisem on muidugi see, et ema õnn annab suure panuse perekonda. Pärast arstiteaduskonda sisse saamist kadus mu depressioon, unehäired vähenesid, imekombel kadus ka depressiooniga kaasaskäiv jõuetus (asteenia) ära! Eks meel ja keha on seotud. Depressioon oli põhjusel, et elu oli varem mul rööbastelt maas. 

Seega saaks võrdluspunktiks analoogselt küsida, kuidas lastega hakkama said depressiooni, unehäirete ja asteeniaga - tänan küsimast. Ning loetletud häiretega oli mul VÄGA raske lastega toime tulla. Oman nüüdseks võrdlust: kasvatades lapsi arstiteaduskonnas õppides vs depressioon + asteenia + unehäired, on sama, mis nohu võrrelda vähiga. Eks see näitab, et inimesed ei tea, kui raske mul oli varem oma hädade otsas ja püüa sa niimoodi lastega tegeleda. Nüüd aga keksin ringi kui kevadises rõõmus kitseke ja nakatan lapsigi oma rõõmuga. Järeldada saab, et kõige alus on vaimne tervis. Ning vaimne tervis püsib tõenäolisemalt siis korras, kui su elu on täis rõõmu. Eks jaa tekib raskusi kindlasti, ei salgagi.

Lisaks, efektiivseks õppimiseks on äärmiselt hädavajalik puhkus. Siin artiklis mainib, et molutamine, sealhulgas lastega mängimine, on äärmiselt oluline aju jaoks, et oleksid efektiivsem õppija. Seega ei ole lapsed tõenäoliselt mitte takistuseks, vaid hoiavad sind eemal hoopis tegelikult ohtlikust takistusest nimega nutiseade, mille märguanded võivad ohtlikult tähelepanu endale haarata.

Julgustan siin teisigi laste kõrvalt just õppima minema.



Põdesin vanuse erinevuse tõttu varem ka ise. Tegelikult vanus pole sugugi takistuseks saanud. Esiteks leidsin juba vähemalt kaks omaealist mitte ainult oma kursuselt (eks edaspidi tutvun veel), teiseks olen ma oma kursakate ja rühmakaaslastega samas paadis, päris sarnane ning meid ühendab ühine kirg, seega pole mingit probleemi suhtlemisel ega läbisaamisel. Vastupidi! Vanuses probleemi nägemine oleks probleemi otsimine. Ehk siis - nähes neid inimesi, siis hetkel on mul tunne, et me oleme kõik ilmselgelt erinevad oma isiksuse poolest, aga päris sarnased. Kui tahate minusuguseid inimesi kohata, siis minge lihtsalt biomeedikumi. 🤣


Arstiks saab õppida Eestis ainult ühes kohas ja selleks on Tartu ülikool. Ma usun, et siin pole küsija küsimus otseselt selleks, miks ma arstiks õppima läksin, sest see on siililegi selge, vaid küsimus on pigem, et kui ma tahan inimesi ravida ja aidata, siis miks minu valikuks on teaduspõhine meditsiin, mitte alternatiivne veel tõestamata ravi.
Eks vast see ongi, et teaduses saan teha kõike. Need nö alternatiivsed teadmised on võimalik kiirelt areneva teaduse juures tehagi reaalseks teadmiseks ja rakendada neid meditsiinis. Seega on alternatiiv ning teaduspõhisus ühildatud. Teine põhjus, et ma saan niivõrd laialdased sügavad teadmised, et ma saan neid parimal viisil rakendada. Iga rakk saab selgeks inimkehas, mis annab mulle tugeva baasi mõistmaks, kust tegelikult inimese mure tuleb. 
Mind huvitab, kuidas inimesed tervenevad tänu teiste hoolivusele ja hellusele. Seda tõepoolest tahaksin ise arstina pakkuda - kindlasti empaatiat, mitu head sõna, julgustust ja jõudu, tuge.
Siin küsimuses on ka eksimus sees. Tavameditsiini ravi üldiselt püüab olla ka põhjuse kõrvaldamine, nii palju kui oskusi on. Sümptomite kontrolli alla saamine on ilmselgelt oluline (näiteks külmetusviirust teisiti ei ravigi), aga kui on teada, millest häda tulnud on, siis seda algpõhjust peab ravima, kui see on ravitav. Siinkohal näiteks arstide soovitus oma keha karastada ja mitmekesiselt toituda, et organism oleks vastupidavam külmetushaiguste suhtes - see ju ongi algpõhjuse ravimine. Ravides, õigemini ennetades tegelikult nii ju ka algpõhjust, mitte ainult ravides sümptomaatikat. Seda ju korratakse sageli arstide poolt - tervis on meie endi kätes. Treening, vitamiiniderikas toitumine, stressi vähendamine - seda pead tegema sa ise. Arst tuleb annab antidepressandi, mis jah, ravib depressiooni sümptomeid, aga sa ise oled enda suhtes kohustatud vähendama stressiallikaid ja muutma enda ellusuhtumist, et ravida ära algpõhjus. Ning sama näite kohta - alati pole teada algpõhjus, nt depressioonil.
Mõistan ka su muret, et pole häid arste kohanud ega neist isegi kuulnud ning mul on kahju sellest. Kindlasti vaheta arsti, häid on olemas, aga tõesti nende koormus on suur, seega võib raske leida. Eks ikka kipub vabu aegu olema nende juurde, kelle juurde ei taha minna.
Eks vast seepärast olid ka nüüdsed uuendatud kandideerimistingimused arstiteaduskonda head, et sisseastumisintervjuul sai kontrollida empaatia olemasolu ning seda on meile ka korduvalt rõhutatud, et hea arst peab olema empaatiline. Samuti ka intelligentne, seetõttu ka õpe on niivõrd intensiivne. Igal juhul ma loodan selline olla ning ka loodetavasti kohtad tulevikus selliseid arste, sest nüüd ju sellised meil tulevad.



Praegu alles teooria, aga kevadel on preparatsioonikursus valikuna võimalik võtta.

Nii, mul oli veel küsimus, et räägiks vist luumurdudest ja selle paranemisest, aga ütlen kohe ära, et mul on alles prekliinilise õppe esimene aasta ja ma alles õpin anatoomiat. Iga päevaga õpib midagi juurde, nii et sellistest juhtumitest saan rääkida hiljem. 

PS! Jätsin selle blogipostituse tegemata enne ja nüüd olen juba arstiteaduskonda sisse elanud ja mul pole midagi väga rasket. Oleksin võinud rohkem valikaineid võtta, aga ei julgenud kohe suure hurraaga alustada. Mitte et ma ütleks, et õpingud on kerged - seda mitte. Vaid mulle isiklikult selline elustiil sobib tohutult ning see pole minu jaoks kontimurdev. 









laupäev, 17. september 2022

Täiesti ootamatult kiiresti uus isiklik kodu;

Ma vaatan nüüd, et kolisin just aasta tagasi, augustis, oma eelmise paneelmaja korterisse. Ilmselgelt teadsime, et meil on vaja oma elukoht osta ja seda juba AMMU. Palju olen elanud üüripindadel, ühelt omanikult isegi petta saanud, ning ei ole see minu jaoks. Mul on vaja tunda end turvaliselt - kus mina võin teha, mis mulle sobib. Mitte nii, et pidev kontakt üürikorteri omanikuga ning tunne nagu hotellis, kus pole koristusteenust.

Vaade mu aknast


Eelmise üürikorteri tegime ilusaks - remonti oma raha eest, korter enam ei haise ning nüüd saavad omanikud rohkem küsida, nii et see oli win-win. Ometi oli vaja OMA kodu! Ja me vaikselt otsisime juba ammu, vahel kvs surfates, muidugi Tallinnasse, ega me saatuse keerdkäike ette aimanud, aga eks jumal teabki paremini! 🙏

Beebi jahedas koridoris ootamas õueminekut ja Carmen ka


Uisapäisa tegutseja nagu ma olen, otsustasin keset kandideerimisperioodi end arsti panna. Ja ootamatult sain sisse! Ja sellest hetkest, kui võtsin vastu otsuse arstiks õppida, sai sellest mu prioriteet elus. Nii et korter vaja leida Tartusse!



12. juuli sain ma teada kindlalt, et olen sisse saanud arstiteaduskonda 💞, seega sellest hetkest algasid otsingud - kodu otsingud Tartusse. Eks oli jumalal vaja meid tagant utsitada - tahame ju oma kodu ning aegkriitiline on see leida. Teada fakt on ka, et vähemalt kuueks aastaks jään ma Tartu (õppe kestvus), nii et milleks jälle hankida endale üürikorter, mis jalge alt iga hetk kaduda võib. 


Beebi meie uues kodus


Surfasime selle kv läbi. Ega raha me üle 80 tuhande ei saaks, kui sedagi ning mis te arvate, et praegusel turul on lihtne sellise raha eest midagi leida? Õnneks me pole üldse luksuslikud - vaja vaid, et oleks enam-vähem soe tuba ja peller 😆. Mida eluks muud tahta tegelikult, on ju.

Esimene korter, mida me vaatama läksime, oli Tartust veidi väljas, aga koha peal selgusid vead, mida polnud piltidel - lagi on sisse kukkunud. 😵 Peale selle see oli ÜLENI ämblikuvõrke täis. Lapsele ka ei meeldinud. Me eos mõtlesime, et ostetav objekt võib ju remonti vajada, aga mitte sellist kapitaalset, et ostad neli seina, kus veel eladagi ei saa. See suurendab ju kolimiste arvu, mida tahaks väiksena hoida.

Mu isa kass meie uues kodus


Aeg jooksis, midagi nagu ei leia, tekkis juba hirm, et vaja see va üüripind leida. 🤮 Nagu nii suur tegevus nagu kolimine ja siis JÄLLE mitte oma elukoht?! Ei tundunud eriti ahvatlev. Käisime üht üüripinda vaatamas Annelinnas - see korter haises ja oli kallis ja hallitas ning ma olin juba teinud otsuse, et haisvat elupaika ma ei taha. Eks Edgar kartis, et üüripinda vaja ja otsis neid, mina ikkagi raiusin rusikat vastu rindu lüües, et kuradi üürikas ma elada ei jaksa - me pidime juba ammu ju omale oma elukoha ostma!

Olin sundinud oma abikaasat kv turult kõike leidma ja ise ühendust võtma (nii tekib ka tal assotsiatsioon) - nii ta viiski meid ühe sada aastat vana puumaja juurde. Maakler ka tuli ja läksime siis sisse.

Esiteks oli ülesviiv trepp viltu nagu Ahhaa keskuse viltune tuba. Ega see eriline probleem tegelikult pole. Jõudsime siis korterisse ja see oli päris ilus. Noh, see näiteks ei haisenud! 😆 Indikaator minu jaoks!

Väga kompaktselt sisustatud 34 ruutmeetrit. Meile isiklikult väga meeldis. Mu isa on ekspert ja andsin info talle edasi. Ma mõtlesin sel hetkel naerulsui, et see on meie uus kodu ja jalutasime selle juurest poodi, sest pidime telkimiseks süüa hankima. Olime koduta too hetk ja elasime seal, kuhu telgi püsti panime.

Kui poes olime, helistas mu isa ja sõimas meid tund aega lammasteks - selles puumajas külmuvat me kohe surnuks. Ja et see 120 aastat vana ja kõik muud miinused, mida ma ümber kirjutama ei hakka. Küsis siis, et kas tõesti midagi normaalset Tartus pole nagu. Pühkisin selleks hetkeks suu sellest korterist puhtaks.

Järgmiseks päevaks oli mu isa avastanud, et tegelikult tõesti midagi normaalset Tartus polegi. Ja et see ikka väga normaalne korter, mis siis, et trepp viltu nagu Ahhaa atraktsioon ning tuul koridoris läbi seina puhub. Need ju tegelikult väikesed mured meie jaoks. Toad ju suht ok.

Mu isa läks hoogu ning tegeles kogu selle korteri uurimisega. Rääkisid Edgariga mingitest puudest ja laudistest. Minu jaoks oli see juba selline jutt, et ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Kaua saab rääkida üht igavat teemat 😆 Küll saab puid osta siit ja siis tuleb vesi siit ja ahjuga on nii ja naa vms. 

Ostuprotsess ei ole kiire. Kõigepealt peab pank ütlema, kas saab laenu. Siis tuleb mingi hindaja, aga ka ju mitte kohe ja siis ootad seda hindamisakti. Siis juhtub vist veel midagi, mingi kindlustus vms. Igal juhul on mul meeles, et ma lootsin, et kooliks saab kolitud ja ega suurt muret ei tundnud, kõik tundus loomulik.

Räme on kolimine iseenesest selle otsese tegevusena. Korterite otsimine on tore, aga konkreetselt see, et sa asju kokku paned ühes korteris, on räme öök. Mul oli tunne, et see on nagu sünnitus - piinarikas ega taha lõppeda. Ma ei suutnud muud, kui istuda tugitoolis ja kujutada ette, et ma teen midagi ehk siis pigistada silmad kinni ja oodata, et see õudus läbi saaks. Lihtsalt asju nii palju ja ahastus tuleb peale.

Kolmekordse Tallinna-Tartu vahet sõitmisega (kaks neist järelhaagisega) saime asjad kõik toodud. Ometi! Ja seda sel hetkel, kui mul kool juba alanud oli.

Voodi olime esimesena paika pannud, nii et magada meil oli. Ja noh tunne oli kõik nii loomulik ja vahva. Ometi oma kodu! Asju viies vaatas ka naabri-Valve meid hoolega, nagu ta ka korteriga tutvumise esimesel päeval oli vaadanud. Turvaline! 😄

Igal juhul on protsess olnud tore tagantjärele (aga kolimist konkreetselt ma enam teha ei taha) ja see au läheb enamasti Edgarile, kes on nii asjalik olnud kogu aeg. Ta viitsib mingeid asju tassida, mingitest igavatest puudest ja ahjuküttest rääkida, mis on tõesti omaette teadus ning minu jaoks igavam kui arstiteadus. 🤭

Kui korteris sees olime, siis tahtsime ühte kohta oma riiuli panna ning seetõttu sealt nagid ära võtta, kuid mu esimene reaktsioon oli kohane üürikas elamisele, küsides, kas me tohime. Muidugi tohime! Ei tohi ainult põlema panna ega uputada.

Eks see korteriga tutvumine ja vigade väljatulek võtab ka veidi aega. Dušš ühendus lahti mingi hetk ja vesi lendas maha, aga õnneks saime korda ja eelmine omanik aitas, ta on väga tore! 🙏 Milline õnn! Muud pole probleemiks olnud.

Kirjeldan ka korterit - vist 120 aastat vana, puust, õhksoojuspump, ahi, põrand veits vajunud (selline pisiasi mind ei häiri), väga ILUS, ilus linoleum maas ühes toas, teises toas tavaline vana vineer vist (küsisin Edgarilt, ma ei tea). Ühes toas on dušš, kraanikauss, ahi, köök, elutuba. Teises toas me magamistuba. Carmen pisike magab diivanil. WC on veega ja selles viltuse trepiga külmas kohas, aga WC ruumis on radiaator, nii et ära ei külmu!

Eelmises paneelmaja korteris oli viga, et duši all olles võis järsku sulle 20 kraadi kuumem vesi peale lennata, kui keegi juhtus vetsus vett tõmbama, köögis kraani kasutama või pesumasin oma tööd tegema. Korduvalt kõrvetasin end ära. Enam meie nüüdses korteris seda ohtlikku piina pole. Samuti eelmises korteris sai sageli särtsu kraanikausist, sest seal kõrval oleval pliidil polnud maandust. See oli päris rõve ja ilmselgelt ohtlik. Oma praegusesse koju kolides oli mul tekkinud Pavlovi refleks - hirm kraanikausi juures. Õnneks siin ei saa sellist särtsu.

Carmenist rääkides, siis lapse taju on ka üks olulisimaid indikaatoreid. Carmen on õnnelik selle koha üle, algusest peale olnud. Saab aru, et meie kodu, enam mitte Mustamäe kodu.

Korteri pidime nagunii ostma! Ja ega meil ei olnud konkreetselt vahet, millisesse Eesti otsa see tuleb, vaid see vajadus sõltub ikkagi oma elust. Ja kui elu on tihedalt seotud ülikooliga, siis ülikoolilinna see elukoht hankida ka tuleb.

Igal juhul on meie unistus täitunud! Imeline kodu! Nii õnnelikud oleme!