Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

esmaspäev, 21. september 2020

Elu liigub paremuse poole

 Teate seda tunnet, et oled väsinud kõigest ja kõigist? 



Eelnevatel nädalatel tundsin sellist tohutut motivatsioonilangust ning ma teadsin õnneks ise, et see pole õige tunne ja ma peaksin sellega tegelema ühel või teisel moel. Nii et praegune postitus on jätk mu eelneva postituse emotsionaalsele halale.

Kõige tähtsam on see, et jumal tänatud - lasteaiaga sai kõik korda! Käisin seal rääkimas just nimelt selle eesmärgiga, et saagu, mis saab, mina kavatsen kõik südamest südamesse ära rääkida heade kavatsustega ja sooviga heatahtlikult koostöös olla. Neile sobis! Nüüd saan ka aru, kust oli tulnud see jutt, et kirjad ja video on minu lapse kohta laiali levitatud - see, kes seda ütles, ise eksis, sest nii pole õnneks! Nii suur kergendus! Iga lapsevanem teab, et lapsega juhtunu on elu hullim löök ning suurim närvilisuse ja emotsionaalsuse põhjustaja. 


Ja minu kõik see emotsionaalsete löökide saamine oligi jõudnud nii kaugele, et mu füüsiline keha hakkas alla andma. Seega - kilpnäärmega sain detsembrisse ultraheliaja, teised organid tundusid vereproovi alusel korras olevat, kuigi vitamiine pole veel kontrollitud verest, aga ehk mingi aeg jõuan need ära kontrollida ise. Jumal tänatud! Ma tunnistan ausalt, et mu elus oli see õudne hetk, kui ma olin täielikult kindel, et olengi krooniliselt haige.

Politseist pole ma ka veel vastust saanud. Nii et siin ma veel ei tea, mis saab.

Küll aga on tähtis, et jõudsin ise vaimselt puhata, mängisin üks päev oma kavaleri ja tema sõbraga kaarte ja ma mõlemal korral võitsin, jee! Arvan, et see võis olla õnn, kuigi mulle sattus teisel korral ainult ühe korra äss kätte, muidu olid mul kõik mingid haledad pudikaardid, haha.

Lisaks tegin veel kalendrisse pilte ja seekord oma autoga! Oma autoga oli mul minu meelest äärmiselt lahe kontseptsioon! Ma ei julge ette öelda kontseptsiooni, tahaks teid üllatada!

Lisaks tegin Onlyfansi väga "huvitavate" pokkerikaartidega pilte, nii et palun ärge ära ehmuge, see on vist mu kõige hullem kollektsioon! 🤣

Täna läksin ÕIS2 lehele ning suureks (kergendavaks) üllatuseks nägin, et 33 EAP asemel on 27?! Milline aine ja miks ära läks? Äkki ma ise unustasin kuskil öelda midagi? Või koroona pärast? Ma ei teagi. Mul ikka veel pole rüperaali ja telefonis on nii tüütu kooliasju teha, sest ma tahan mitut akent korraga aktiivsena hoida, kui mingi loenguvideo jookseb. Aga jumal tänatud - tundsin täna isegi entusiasmi juba õppimise suhtes.

Kohati tundsin seda tunnet ikkagi, et elu pole see, mis peaks, AGA nüüd ma tean, mida teha, et see ei jätkuks. Kohe puhata! Ja lisaks teha elus seda, mida sa siiralt tahad.

Nii, et tahtsin lihtsalt teada anda, et sihikindlus viib sihile! Sellest "väikesest" hirmsast olukorrast olen nüüd vist nagu välja tulnud ja nüüd lähen lapsega spaasse!



















kolmapäev, 16. september 2020

Väsinud kõigest!

 Bye, inimesed! Ma olen mõnda aega kadunud olnud, aga kõige hullem on, et sellega olen jätnud hoopis iseka ja hoolimatu mulje.


Siis kui väljast oled happy, aga sisemiselt sured 🤣


Ausalt öeldes, mis mul praegu elus toimub, on tohutu pinge ja stress. Mul on tunne, et ma lähen lolliks ära juba. Ma ei mäleta, mis mu miljonist tegevusest on tehtud juba, mis veel tegemata, samal ajal hoolitse koguaeg lapse vajaduste eest ja nii see juhe kokku jooksebki.

Esiteks, kust see kõik tuleb. Võib-olla algas asi sellest, kui liikluspolitseinik mu roolis olnud kaaslase kinni pidas ainult seepärast, et tagaistmel istuvat suurt kuulsust - mind - mõnitada. Oli ikka uhke küll Kalvi-kalletada, kas pole?!

Saatsin märgukirjad politseisse, mille tegemine ilmselgelt oli valus ja raske ja siiamaani ootan valusalt vastust. Asi võiks laheneda nii, et mulle kinnitatakse, et Eesti riigi esindajad on minu vastu lugupidavad ning saan edaspidi seda kogeda. Muud ma ei tahagi.

Teiseks on mul pidevalt töö töö töö töö töö. Olgu, selles osas olen ma õnneseen, et olen leidnud võimaluse teha tööd (peaaegu) iseenda valitud ajal, aga see iseenda valitud aeg on sageli 12 tundi päevas 7 päeva järjest. Mul on nagu tore küll, aga see kõik kurnab mind mentaalselt. Ja kõik asjad kuhjuvad, kõik kirjad meenuvad, mis saata tuleb, keegi pidevalt helistab või midagi ja siis ongi fuck this shit! Ma ei jaksa!

Näiteks võtetel ületan ma absoluutselt iga kord ennast. Ma teen midagi, mida ma muidu ei julgeks. Näiteks viimati pidin olema seljas tassitud. Mis te arvate, et ma ei kartnud seda? Oh ja rääkimata sellest, et iga kord kriimustan ma end kuskilt ära, kõrvenõgesed kõrvetavad, saan viga ja haiget, kostüüm hõõrub, jalgadele tekivad konnasilmad jms. Mul perse kriibitud. Ahjaa - külma ilmaga vihma käes olen ka poolpaljalt loojanguni välja. Õnneks olen ma end karastanud, muidu oleks ammu haige!

Ja ma tean, et nii kui ma tulen tagasi Tallinna, siis ongi kohe võtted nv! Aga ma ei tea, millal! Ja kuna on nv, on mul Carmen võtetel kaasas, mis lisab veelgi pinget! 

Oii, aga ega sellega asi ei piirdu, et tulen võtetelt ja asi ants. Nüüd on lasteaiaga jälle jamad. Nad olid viimati jätnud lapse vihma kätte üksinda ma ei tea kui pikaks ajaks, laps oli end täis pissinud-kakanud ja ära külmunud, kui mu ema last tooma läks. Mu ema saatiski direktorile kirja, kus kirjeldas juhtunut, kuid selle asemel, et vabandada, kinnitada, et lapse heaolu on prioriteet ning tehakse kõik, et enam ei peaks millegi pärast muretsema, kuulsin ma küla pealt, et direktor oli turvavideot minu lapsest jaganud laiali mingitele suvalistele! Oh, ja veel mu ema kirjavahetuse temaga ka kuskile edasi saatnud. Ilma minu teadmata ning nõusolekuta! Ma pole isegi videot oma lapsest näinud, aga seda näevad jumala suvalised üle küla?!?!? Whyyy???? See on ju keelatud! Miks nad lihtsalt ei või öelda, et sorry täiega, teeme kõik paremini, ei lase enam lapsel ihuüksi külma käes olla?! Miks on vaja huiata? Vb ma reageerin üle, aga kindlasti ei reageeri ma sellega üle, kui ainus asi, mida mina ootan lasteaia poolt, on vabandus ning täielik kinnitus, et mitte keegi minu perekonnast ei peaks enam lapse heaolu pärast muretsema!

Rääkimata sellest, et ma olen kuulnud, kuidas need lasteaiaõpetajad mind kuskil käivad taga rääkimas. Kas see pole mitte keelatud? Ma tõesti saan aru, kui ma teile ei meeldi, aga palun jääge tsiviliseeritud inimesteks, kui teil see oskus on.


Siis teen ma kalendrit, mille tegemine võttis ka ilmatu aja ning jälle pildistasin kaks autot üles mingi lollaka lausvihma käes. Õnneks ma küll ei jäänud haigeks, kui välja arvata see, et mul läks kilpnääre paiste, neerud ja maks ütlesid üles. Käisin arsti juures ja tegelen oma organismiga.


Igatahes otsustasin ma puhata, sest polnud ma seda sada aastat teinud. Aga tegelikult mul polegi vist kunagi puhkust, sest absoluutselt iga päev haldan ma oma sotsiaalmeediat onlyfans. Reaalselt - see pole nii lihtne, et paned ühe tissipildi üles ja papp tuleb. Oiii eiii, ei ole. See on täiskohaga töö, ainult et mitte 5 päeva nädalas, vaid 7.


Ja nüüd, kallid inimesed, algas uus semester, Seega minu 33 EAP Tartu Ülikoolis psühholoogias on vaja ära teha, juhuu! Kas teil on kunagi nii olnud, et mõni aine jääb tegemata? Mis siis saab? Ma mõtlen, et kui mul neid tehes jälle mingi ilge stress tuleb, jääb mõni tegemata, aga ma ei taha kedagi alt vedada.


Alt vedamisest rääkides ma ei saa mitte ühtki aega endale kuhugi kinni panna. Hoolimata sellest, et ma kõik kirja panen, ajan ma segamini kuupäevad ja kellaajad. Ehk siis ma ei tea, mis kuupäev hetkel on. Ma olen fucked up. Pea on pulki täis ja kõik on segamini. Siiski on mul mingi vähemalt üks üritus, kuhu ma varsti minema peaks ning vähemalt paar tööpäeva ees ootamas - võtted, kalender ja fotosessioonid. See kõik võtab aja, aga siis on vaja õppida ka. Aga mul pole isegi rüperaali ning ma ei taha telefoniga teha enam, sest see tüütum. Oeh.

Oh ja siis üks mu tore tööandja pani mulle täiesti lampi bloki igalt poolt ja jättis raha maksmata! Nii nunnu! Põhjust ma ei tea; tundub, et mingit põhjust polegi, ju ta lihtsalt ei tahtnud maksta mulle, sest juba mitu kuud ta maksnud polnud; seega vist oli ette kavatsetud mind veel natuke tööle rakendada ja siis lampi ära blokkida, nii et ma avastan, et ma ei saagi tööd teha ja mulle ei öelda mitte midagi. Helistasin, kirjutasin, et küsida, mis nagu toimub?! Null vastust. 


Ja viimasena olen ma tundnud, kuidas ma vean oma sõpru alt, sest ma füüsiliselt ei jõua nendega kokku saada ning ühe sõbrannaga tahtsin kokku saada, aga unustasin end tööd tegema ning ei jõudnudki ja oiiiiii kui halvasti ma end selle tõttu tundsin. Ma tahaks näha inimesi, aga mul on tunne ka, et mul on patarei tühi ja tunnen end seetõttu süüdi.


Ja veel, mida tahaks lisada, et see lasteaia ning politseiniku huiamine on tekitanud mulle nii suure stressi, et absoluutselt iga kord väljas käies ma värisen, sest ma kardan, et äkki nüüd tuleb järgmine pauk mulle - seotakse häbiposti, näidatakse näpuga. Ning siis on vaja kutsuda kiirabi ja see tuleb ja irvitab, et haha, see on ju idioot, keda ma vihkan, tema jätame siia surema, las see Kalvi-Kalle tuleb appi sulle. Ja siis kõik räägivad mingist prooviabielust, mis minu enda elus oli vaid paar kuud, ei tähenda midagi. Mul on olnud juba HUNNIK teisi saateid, videoid ja projekte, aga ikka IKKA on idiootide lemmik just see. Eks selle järgi saabki aru, kui tegemist on idioodiga - prooviabielu projekt oligi otseselt mõeldud idiootidele ning kuna idikaid on palju, siis nad sellest jahuvadki. Valus ikkagi. Minu jaoks isiklikult on see asi, mida ma isegi ei mäleta enam, mul on Niiii palju muid võtteid olnud juba. Kes mäletab ja meenutab just seda, see ongi puhta idioot.

No, aga haiget teeb see siiski, kui näiteks mingi kanal 2 suvel jälle ütles, et ma olen Kalvi-Kalle pruut. Tra, mul on juba küsimus - kes kurat see Kalvi-Kalle on üldse????

Miks ei öelda, et aaa, see on see õigluse filmi ment. Või see on see Toomase või Mardi või ühe naise pruut (filmis ju). Või see on see, kes õiglus 2 filmi teeb. Või see on see selgeltnägija või et see on see, kes koguaeg psühholoogiat õpib. NEED asjad on PRAEGU ju minu elus! Miks ei räägita praegusest?! Muide jah, selgeltnägemisest rääkides teen seda kellelegi küll vajadusel, aga aja kokku leppimisega on natuke probleeme. 


Uups, jäi mainimata, et mootorratas on ka katki ning parandusse on vaja see treila peal saada. 🤣



Mu rant nüüd lõpeb. Ma tean, et see kõik oli segane, aga nii segane mu elu ongi praegu.





















kolmapäev, 26. august 2020

Rannamaja teine hooaeg - hunnik sitta

 Alustan teemaga, millele mõtlemine on minu jaoks valus. Ma ei tea, miks, ju seepärast, et mu jaoks on valus mõelda, et meie maailm on selline paik, kus inimestele meeldib teiste kannatusi näha. Ja vaesed noored inimesed pannakse kannatama Rannamajas.

Mu anonüümsust armastav tuttav teatas mulle, et ma pean kindlasti rannamaja uue osa ära vaatama. Oeh, see oli piin. Minutid venisid teosammul. Iga mõne aja tagant vaatasin, palju veel saadet jäänud on. Aeg-ajalt kerisin noolega seda jura edasi. No ei ole reality-saated minu teema, no ei ole! Igavad! Pealegi see oli halvasti tehtud, pealelugeja rääkis kõike jumala mööda ning etteöeldud stseenid olid läbinähtavad, ettepakutud alkohol kallati osalejatele kõrist sisse.

Esialgu, mis mulle silma jäi, oli kuradi produtsent, kes seal kaamera taga pidevalt vaeseid noori ässitas. Mul oli valus vaadata, kui neil sunniti bikiinides rannas lõdisema. Kui sadama hakkas, siis hädavaevu lubati nad katuse alla, aga IKKA VEEL ei lubatud neil sooje riideid selga panna! TRA! Vaesed noored!

Järgmisena nägin ma, kuidas produtsendil tekkis konflikt ühe osalisega. Osalise hüüdnimeks oli vist Seppelin või midagi. Vabandan, ma olen nimede meeldejätmises ääretult kehva, kuid see, mida ma sealt nägin, oli väga kurb. 

Kohe torkas silma, et sellele osalisele oli päriselt valetatud - "saade on kaaslase otsimine". Reaalsus kõlab aga - me tahame, et sa käituks nagu kloun ning nikuks kõigiga ringi. Seppelin (v mis ta oli) ei olnud valmis seda esimestel tundidel tegema, seega pandi talle puid alla, kui pealerääkija luges ette mõnitava jutu, kuidas osaleja laseb oma võimalused raisku, kuidas osaleja on nii kuri jms jms. Siis oli monteeritud mitu tema erinevat lauset pikast jadast järjest kokku, nagu ta ise oleks üks õeluskott. Well done, produtsendid - see oli liiga läbinähtav.

Siis sunniti noori pidutsema. Vaene Seppelin tahtis nii väga eemale minna, aga tal üldse ei lubatud. Lõpuks ta sai ja näha oli, et ta oli võttegrupi peale ääretult pahane. Mulle tundus, et ainus vabandus, kuidas tal lubati lahkuda oli see, et ta väitis, et peab trenni tegema või midagi. Nii kurb.

Teistel osalejatel tundus konflikte veel mitte olevat saateloojatega. Osalejad tegid normaalseid asju, mida sellises vanuses ennastavastavad noored ikka teevad. Võttegrupp oli neile hunnikutekaupa alkoholi pannud ja soovitas jooma hakata.

Ääretult hale aga, et situatsioone edastab pealelugeja nii mõnitaval toonil. Sry aga minu meelest on normaalne, kui mõni osaleja ei tee kohe seda, mida kangesti teil vaja. Kuigi siis teie keerate talle sitta pärast montaažis ning loete peale koledaid reaalsust moditfitseerivaid sõnu. Khm... minu meelest on žanri nimi reality-televisioon, kas tõesti ei suudeta reaalselt realityt toota? 

Lisaks oli seal julmalt näiteid, kui pealelugeja keeras situatsioonid hoopis teiseks. Tegelikkus oli üks, toimus aga hoopis teine. Why? Kas reaalsus ise ei lähe reality tv alla? Mis te arvate, et vaataja ei märka silmatorkavaid erroreid ning ebakõlasid? Ahjaa... Tegijate moto on ju: "vaataja on loll, ta ei saa mitte sittagi aru."

Ooo ja siis oli nii hale, kuidas võttegrupp kohale tuli ja käskis kahel osalejal vanni minna. Tobe stseen. Osalejad ise mängisid selle hästi välja õnneks.

Mu lemmikud kohad olid need, kus helipoom oli kaadrisse jäänud, haha! Ja see oli ka äge, kus helimees peegeldusest üleni paistis. Nii et midagi toredat ka.

Räägin nüüd siis, mida ma arvan osalejatest. Normaalsed noored inimesed, julged, pealehakkajad, avastavad elu, otsivad ennast. Tublid! Soovin neile edu eluks, armsad olete ning kalli-kalli teile! Mitte keegi ei teinud midagi halba. Keegi ei peksnud kedagi, keegi ei piinanud loomi, keegi ei sõimanud kedagi, keegi ei olnud mõrvar. Nende omavahelised tegevused olid vastastikused, kokku lepitud ning nooruslikud.


Ja mida ma arvan saatest - LÕPETAGE ÄRA NOORTEGA MANIPULEERIMINE! Me kõik teame, et vanus 18-25 on ilgelt noor, väljaarenemata ning sellises vanuses inimene teeb suurel hulgal rumalusi, ERITI KUI TEDA MÕJUTADA SOOVITUD SUUNAS! Ma keelaks ära alla 28-aastaste värbamise "reality-saatesse", selle žanri nimi võiks olla "feik-reality". Terve see saade oli nii läbinähtavalt feik. Võttegrupp koguaeg töllerdamas, käsutamas ja montaaž... no anna abi.

Aa ja vabandan, viimast viit minutit ma ei viitsinud enam vaadata. Mul hakkas niiiiii igav.

Osalejatele soovin aga edu selle kurja õela maailmaga toimetulekuks! Welcome to shit!


kolmapäev, 19. august 2020

Sõprus

 Okei, on nüüd teema, mis mul ammu hingel on olnud. Ei tahaks küll end kategoriseerida kui suur eriline kuulsus, käin ikka ringi lootuses olla täiesti tundmatu halli massi kuuluv kodanik, kuid õnneks või kahjuks pean ma mõistma, et mõned asjad siinmail enam nii pole.


Ma pole inimene, kes lambikatega sõprussuhteid looks. Sõprus on minu jaoks usalduslik vastastikune kokkulepe, kus puudub trall ja draama, sest no hallooo - valitud inimesega sa ei kisu ju nalja pärast tüli, et pärast jälle "unustada" ja leppida. Ja mis mõttega üldse suhelda inimesega, kellega pidevalt tülid on? Minu jaoks on nii: paar tüli ning siis mingu mu elust ära, sest minu karikas saab täis. Otsigu omale mingid muud kaagid, kellega tülitseda ja leppida nagu tited.


Üks öö nägin ma unenägu, kus inimene, kes mulle kangesti sõbraks kippus, läks lolliks - kukkus mind vihkama ja kadetsema. Kahjuks ma enam ei mäleta, mis seal oli, aga ta oli millestki äärmiselt valesti aru saanud. Ta käis kuskil vingumas, et mul on karvased jalad. Midagi vingus veel. Igatahes olin valmis sellest sõprusest oma elus lahti ütlema, kuid mul oli võimalik temaga kokku saada ning öelda talle näkku kõik see, mida ma tema tegemistest arvasin. Teatasingi talle, et esiteks mu jalgadel on karvad, sest ma käin vahatamas (ja need peavad ju veidi tagasi kasvama, et uuesti juuripidi välja tõmmata) ja teiseks sai sellest teisest asjast ta ka aru nagu idioot. Minu üllatuseks ta mõistis oma vigu, hakkas nutma ja vabandama. Oh, küll oli hea, et mu jutt kohale jõudis!

Seevastu oli mul üks unenägu, kus üks inimene otsustas, et näed - sai selle Heleniga sõbraks saadud ja selgub, et ta on inimene nagu iga teinegi. Seega viskaks nüüd sõpruse nurka ja savi kah. Enne aga nii kõvasti pingutas, kirjutas kirju, et oleme sõbrad plz, me oleme ju nii sarnased ja värki. Kui aga sõpruse kätte sai, siis polnud sellest enam midagi järgi. Polnud sõnapidaja inimene ega ka piisavalt väärikas, et oma viga tunnistada. Sai, mis varem unistanud oli ning tõmbas uttu, jättes minu nende pingutustega, mis ma tema jaoks oli oma emotsionaalses vallas teinud.

Päris elu on mind nüüd samamoodi ettevaatlikuks teinud nagu see unenägu meelde tuletas. Mõni inimene, kes mulle kuulsuse ajal külje alla end surus ja suurt vääramatut sõprust peale pressis, on mind lahkelt sõbralistist eemaldanud. Väga-väga hale nendest. Mida nad ootasid? Et me hakkame käsikäes loojangusse tormama ning igavest truudust vanduma? Või et ma olen hoopis särtsakas ja vali ekstravert vastandina nohiklikule kodusistujale, siis nende ettekujutus purunes kildudeks?

Deem, see ongi põhjus, miks ma ei saa tõsiselt võtta neid sõpradeks pressijaid. Kas tahad sa olla minu sõber - minu, kes ma tegelikult olen, kogu oma lojaalsuse, austusega, samal ajal ka reaalsusega, et ma suhtlen sinuga kord aastas tähtpäevadel. Või tahad sa olla mõne minu näideldud tegelaskuju sõber, millist ma isegi ette ei kujuta, et sa ette kujutada võiks. Ma ei leia, et see on minu probleem, kui inimesed mind valesti näevad.

Hiljuti helistas mulle sõber, keda näen ma kord aastas. Või tegelikult isegi kaks korda aastas - minu ja tema sünnipäeval. Ma läksin tema sünnipäevale kohale ja nii mõnus intelligentne seltskond! Mitte keegi ei pressi peale küsimusi kuidas läheb ja mis teed. Mitte keegi ei küsi sult debiilsusi või paska või mingit muud jura. Inimesed lihtsalt räägivad normaalsetest asjadest nagu Google, IT-valdkond, tehnilised lahendused jms. Vot see on elu! Kord aastas näed - kuulad kõik uudised ära, soovid siiralt head, austad seda inimesi, oled teda juba aastate jooksul tundma õppinud, naudid tema seltskonda, aga sa ei tunne obligatoorsust talle iga mõne aja tagant ärevalt kirjutada, tundes hirmu, et äkki muidu mõtleb ta sinust kui ülbikust ja eemaldab sõbralistust. Phehh... Kuidas küll mõni on selline, et sa aasta aega pole jõudnud suhelda, sest noh... sul on ju ELU, aga tema selle aastaga on peas genereerinud mõtteid, kuidas teie suur ilus sõprus on läbi. 

Ükskord küsisingi ma sarnaselt sõbrannalt, kellega me mõnikord ei suhtle kuudekaupa, et kas temaga ei tee inimesed nii, et kui ta pole kirjutanud neile pikka aega, siis on nad omaette ära solvunud ja inisevad, et sa pole mingi sõber, et nendega ei suhtle. Ta teatas elutargalt, et see pole mingi normaalne inimene ka, kes nii teeb. Esiti mõtlesin, et järelikult polegi mu elus normaalseid inimesi, kuna ma alati nagu tunneks mingit vastikut kohustust sotsialiseerida, kuigi ma ei taha. Siis sain aru, et minge perse - mu elus on küll ja veel normaalseid inimesi. Inimesed, kes teavad, et kahe kohtumise vahel on reaalne elu. Inimesed, kes teavad, et sõprus pole pidev üksteise ärritamine ja tüütamine, vaid vastastikune alateadlik kokkulepe lojaalsusele ning austamisele. Sa võid teda olla ka kümme aastat mitte näinud, aga te teate, et teie kaljukindlat sõprust selline väike nüanss ei mõjuta.


Kuhu ma nüüd tegelikult postitusega jõuda tahtsin, ma ei tea. Sest alustasin seda ammu ning nagu ikka - mul on korraga miljard tegevust käsil ja mitmeid kordi jätkasin kirjutamist ja sain osaks mõttevälgatustele vaid selleks, et lõpetada nende üleskirjutamine, kuna jälle tuli muu tegevus vahele. Elu noh, shit happens :D


Seni teile kalli-kalli ja ärge hõõruge mulle nina alla lääget sõprust, igapäevast helistamist ja küsimusi "kuidas läheb?" Rahu... reaalne sõprus on iseenesest püsiv. 





.






pühapäev, 5. juuli 2020

Laps jookseb eest ära

Ma ei ole eriti rääkinud sellest, et Carmen hakkas tavalisest natuke hiljem käima. Kõndimisoskus on küllaltki individuaalne ning tähtis on, et lapsega kõik tegelikult korras oleks.

Kuid mingi põhjus sellel siiski on, mis Carmenike veidi hiljem kõndima hakkab ning see on isegi päris koomiline :D Või noh, tragikoomiline, sest minu elu tegi see raskemaks.

Mulle meeldib ka halada, et ma üksikema, kuna mul on tihtipeale jäänud mulje, et inimesed otseselt ei tea, mida see tähendab reaalses igapäevases elus. See tähendab, et kui on jagatud kodused ülesanded - kes toob süüa, kes käib tööl, kes seekord lapse peput peseb - siis ma saan need ülesanded ainult iseendaga jagada. Süüa pean ma tooma laps kaenlas, sest mul pole kedagi, kellele ta korraks jätta. 

Eelmise olulisus tuleb siis siin mängu, et mina olen ainuke, kes teda siis ka õpetas beebina. Ja kuna ma olin ainuke, oli ta minusse äärmiselt kiindunud. Ning siin tuleb mängu ka see, et kui ma kõike üksi teen, beebi kaenlas, siis ta lihtsalt oligi harjunud, et ta on ainult minu süles :D

Ja nii tal lihtsalt polnudki tahtmist kuhugi ise liikuda, sest ta oli nagunii minu küljes kinni - seega miks näha vaeva ja kasutada enda keha liikumiseks? Lihtsam on röökida seni kuni emme hakkab jälle ringi tassima! Küll emme sellest huvitavast objektist ka möödub!

Inimesed ütlesid, et lastel tuleb nagunii varsti see iga, kus nad tunnevad kõige vastu huvi ja peavad objekti juurde liikuma. Tuligi - aga kisati seni, kuni emme viib vajalikku kohta.

Nii ei hakanud mu laps kunagi roomama ka. Ta lihtsalt ei teinud seda. Kui ta kõhuli maha pandi, ta karjus.

Käpuli õppis ta üks hetk käima tänu avalikus kohas - basseinis - olemisele. Avalikes kohtades lõpuks õppis ta liikuma, kuna millegipärast seal ta liikus. Kodus mitte. Seepärast lasin tal pm enda eest ära joosta, mis paistis kindlasti kõrvaltvaatajatele välja, et laps on ihuüksinda jäetud, aga tegelikult ma lasin tal enda lihaseid treenida, et ta õpiks liikuma.


Kõndima ta lõpuks õppiski! Nüüd on teine probleem - esiteks "emme sülle" on tema lemmiklause. Kui on vaja kuhugi liikuda või olen kodus, siis on ta ainult minu süles. Süües minu süles, mängides minu süles, niisama olles on minu süles. 

Aga teiseks, kui ma lähen toidupoodi, siis meeldib talle mu eest hoopis ära põgeneda ning "emme sülle" on unustatud ning isegi keelatud. Ega me kodus pole, et süles peab olema! Ma ei saa aru, kuidas ta ei karda minu silmapiirilt kadumist, aga ta lihtsalt jookseb minema nii kaugele kui jalad võtavad ja ootab kuni ma järgi tulen. Seevastu kui mul on vaja konkreetselt kuhugi minna ja ta teab seda, siis ta ütleb "emme sülle", teistmoodi pole nõus. Viskab pikali ja kisa on kõva. Kui kuidagi õnnestub teda põgenedes suunata, siis mul on ülihea nipp - ma jagan talle käske, mida ta järgemööda täidab ning tänu sellele ei pea ta mul süles olema. Vot see on hea!

Basseinis pole ta siiani nõus muudmoodi olema kui minu süles, kuigi ma olen sünnist saati temaga ujumas käinud ning tegelikult ta oskab vees kõndida. Aga ta ei taha, ta nõuab, et ta peab hoidma mu bikiinidest või pöialdest kinni ning kargama. Vastasel juhul röögib ta nagu rattal. Mis mul ikka avalikus kohas muud teha, kui pean jonnile järgi andma.

Point on selles, et võrreldes teiste samaealiste lastega, on näha, et ta motoorne areng pole sama - ta ei roni, ta ei oska ja on "emme sülle" ja suur kisa esimese feilimise korral.

Sellegipoolest on ta väga nutikas ja arukas, räägib ka palju. Eks ta olegi nutikalt avastanud, et miks peaks oma liikumisoskust kasutada, kui emme tuleb teeb kõik ette-taha ära, eriti kui läbilõikava kriiskega pikali  visata.

teisipäev, 31. detsember 2019

2019 aasta uued lemmikud

Minev aasta oli päris produktiivne mu jaoks. Mitte küll mu selle isikliku blogi mõttes, kuna just aeg kulub kõikidele muudele tegevustele ning tähtajaks valmistan siis oma blogipostitused Õhtulehte. Seega polegi ma näinud mõtet oma isiklikku blogi rohkem täita.

Aga kuna siin on võimalik vabamat keelt kasutada, ropendada ja värki, rääkida kirja-slängikeele segu, siis polegi ma seda blogi sulgenud. Lisaks seda blogi kirjutades ei hooli ma nii palju lausete konstruktsioonist ning arusaadavusest, mistõttu siin ongi mul rohkem möla.

Seekord ma mölisen, mis reaalsed ASJAD mul sel aastal ellu tulid, mille üle ma rämedalt rõõmu tunnen. Ehk siis just need asjad, mis on reaalselt õnne- ja tänutunnet suurendanud mul sellel aastal elus, millest ma olen see aasta sageli mõelnud ning tänulik olnud neile. Ehk saab ka mõni teist kasu.



1. Pranamat Eco. Pidevalt kurtsin ma oma seljahädade üle. Noor inimene ka nagu, ei tohiks ju selg olla nagu vanaeidel, et aina valutab ning midagi teha ei saa. Valu läks hullemaks justnimelt lapse kõndimisoskuse puuduse tõttu, kuna ma pidin igast akrobaatikat korraldama, et last süles hoides oma kahe käe ja kahe jalaga ülejäänud tegevused ära teha. Käisin trennis küll mõned korrad nädalas, mis selja rohkem lahti tõmbas, aga ega's see räme valu kadunud. Ma üks päev olin nii masenduses, kuna öösel oli selg tuld löönud ja mu mõnusaid unenägusid seganud, seega ma võtsin julguse kokku ja kirjutasin Pranamatile. Nad teatasid, et saadavad mulle komplekti ning ma võtaksin veidi aega sellega tutvumiseks. Tuli see ogadega terav matt kohale, lamasin otsa, valus nagu oli, aga kae imet - seljavalu läks ka ära! Ma ei tea, kas kohe, aga Pranamat päästis mu elu. Võib-olla see kõlab jälle nagu reklaamtekst (aga see on reaalsus), aga siinkohal oleks paslik teile mainida, et ma teen instas reklaami AINULT neile toodetele, millesse ma ise usun. Minu meelest see ongi telereklaami ja nende blogijate reklaamimise vahe. Eriti, et Pranamat lasigi mul ikka mitu nädalat katsetada, mis mõju see ogadega ese mulle tekitab. Mõju on see, et terve mu pere lebab neil mattidel mõnuledes ja valudest pääsedes. Reaalne hea asi see aasta!

2. Organicup. See on see menstruaalanum. Järgnevad tsenseerimata kirjeldused menstruatsioonist, nii et kes sellist detailset kirjeldust ei kannata, jätke see lõiguke parem vahele. Igatahes olin kuulnud ilmselgelt päris ammu menstruaalanumast. Aga noh, osta ma seda aastaid tagasi kuskilt ei osanud ega viitsinud, seega jäin sidemete peale. Kui ma beebit imetasin, oli tõeline lust see, et päevi ju pole! Ma tavatsesin isegi öelda, et ma ei tahagi päevi, sest kui need hakkavad, siis vaheta pampersit oma lapsel ning iseendal ka veel. Verevool mul on nii suur, et sealt suht purskab ning iga kord pissil käies tuleb see always ära vahetada. Öösel laseb sageli läbi, kui ma just öösiti ei viitsi vahetada. Muidugi laseb ka päeval läbi, sest see ei jõua ju nii ruttu sisse imada, kui ruttu mul sealt välja lendab ja siis olen veripüks. Kusjuures ratsutamas käies see always hõõrus mu genitaalid katki ka veel. Tampoonid ilmselgelt minu jaoks ei kõlba kuhugi, sest veidi hirmus on endale vatt sisse toppida, mis imab ka kõike muud peale vere enda sisse ju. Suht jube, ma ei taha, et tähtsad vedelikud imaks tampoon endasse. Pealegi olen jälginud, et veri pääseb ikka mööda, sest see tuleb ju nii suure hooga, et tampoon ei jõua lihtsalt nii kähku imeda. Igatahes menstruatsioon oli mu jaoks häda, mille üle ma ei hädaldanud, sest olin leppinud sellega. Näiteks mul juhtus mitu korda nii, et ärkasin hommikul, tõusin püsti ning suur lahmakas verd kukkus maha. See oli päris naljakas ja tavaline.
Igatahes nägin ükskord Rimis seda organicupi soodukaga. Ostsin ära, kuna odavalt sai ja järgmiste päevade ajal toppisin sisse ning siis... mu elu paranes 100%!
Ma ei teagi, et mul on päevad, sest mul pole hõõruvat pampersit püksis! Vaheta ainult kaks korda päevas - muul ajal ei teagi, et sul päevad on! Imelik on ka see, et kõhuvalud tunduvad väiksemad olevat. Ma ei tea, kas see on mugavuse tõttu või seetõttu, et ma olen sünnitanud.

Nabaneet kohe pärast tegemist - sp ongi punane.


3. Nabaneet. Jällegi, nagu musta karva juuste puhul, olin ma nabaneedi tegemisest unistanud alates teismeeast, aga ma ei teinud seda vist seetõttu, et nii paljudel see oli. Ja ma vist ka kartsin ning ei leidnud head aega, kuna arvasin, et pärast selle tegemist on elu suht piiratud - ei saa käia ujumas, saunas ega trenni teha ning aina puhasta ja näpi oma neeti. Eksisin.
Noh, kuna nüüd mu elu ongi suht piiratud, siis mõtlesin, et täidan parem oma nooruspõlveunistused ära. Kirjutasin lõpuks julgust kokku võttes Alternadiivasse ning oma imestuseks kuulsin, et piiranguid pärast needi tegemist pole! Naiss - seega polegi piiranguid ju! Panin aja kinni, aga tund enne tegemist hakkasin valu kartma. Kartsin nii, et isu läks ära ja peaaegu värisesin. Sinna jõudes aga tegija Helen rahustas mu maha. Valus see polnudki ning hoolitsus käib nii - ära näpi, unusta selle olemasolu ning puhastus ongi duši all käik! Imeline! Ma jumala õnnelik! Näppinud ma seda pole, sest tõsi - haava sa ju ka ei näpi ning unustad selle!

4. Pikendused. Ok, need said pandud küll ammu, aga just see aasta arutasin õega, et küll need pikendused on üks jumala õnnistus, kui sind ennast pole geneetiliselt õnnistatud paksude pikkade juustega. Ma olen alati olnud juuste poolest ekstremist - mida pikemad, seda paremad. Kasv mul nagu juustel on hea, loomulikult olen blondiin ja lollakas ka veel, sest nagu me kõik teame, blondi karvavärvust põhjustatud geen on seotud rumaluse geeniga, nii et asi need pikendused siis külge toppida. Ainult et õhukesed on mu juuksed. Muidugi mul on komme oma juukseid lillaks ka veel võõbata, et eriti omapärane (loe: friik) paista. Ma fännan oma pikendusi! Casabellas pannakse neid tõesti hästi, muidugi saab ise valida pikkust, paksust ja kõike muud. Oleks ma varem juba teadnud, et nendega nii lihtne on, olekski vist varem pannud.

5. Dermosili deodorandid. Ma olen liighigistaja. Aastaid on see mulle muret valmistanud, aga kui enda jaoks leida hea lahendus, siis elab lebolt edasi. Minu jaoks häid lahendusi on kaks: 1) mitte häbeneda selle üle, et sul on kaenla all ilgelt suured märjad plekid, 2) leida deodorant, mis kõige efektiivsemalt paneb sind hästi lõhnama. Muidugi tasub mainida, et liighistamise tõttu olen ma sõltuvuses deodorantidest, aga see on elu ja sellega peab arvestama, et ilma ei saa. Kui ei kasuta deodoranti, tunnen end halvasti ja haisen ning mul on siis niiiiiii ebamugav, isegi kui tegelikult ju higihais pole halb, meelitab ligi kindlasti ka mehi, aga mul endal on halb. Dermosili omad töötavad megahästi ja on õnneks nahasõbralikud.

6. Elizabeth Ardeni 8 hour lip balm. Tänu Chanette Kodres meikimisele sain ma selle teada. Mul on huuled perses, nii kuivad nagu rosinad, aga see möks tuleb paaris erinevas variandis ning hoiab huuli edukalt pehmena. Jällegi - mul on huulepalsamisõltuvus ja ma ei saa sinna mitte midagi teha. Kuid siiani on see parim olnud, eelmine lemmik oli Nivea Pearly Shine. Kuna superkuivad huuled võib olla sisemine probleem, siis ega ma reaalset lahendust ei tea ja seni olen lihtsalt huulepalsamifänn. Seda saab MyLookist.

7. Microblading. Kulmud on terve elu mu nõrk koht olnud, sest need on nii heledad ja koledad. Või noh, ma tavatsesin öelda, et neil on ilus kuju, aga kuju on raisus, sest läbipaistva karvavärvuse tõttu pole mu kulme näha. Jumal tänatud, et Kadi mul microbladingu ära tegi! Õigupoolest esimest korda tegi ta vist eelmise aasta lõpus mul selle, aga see aasta mõtlesin sellele palju, tänasin selle olemasolu suvel ning nüüd tegi uuesti üle ning see kinnitas mulle - ilma ma elada ei saa! Ma ei tea, kas see microblading just esemete kategooriasse kuulub, aga minu õnne see suurendab. Tõesti - miks ma varem ei teinud seda?!



Nagu näha, need on asjad, millele mõtlemine suurendab mu tänutunnet. Õnneks olen saanud osa neist jagada ka instas, osadest ma pole rääkinud. Ma lihtsalt tundsin, et tahaks rääkida neist, mis on mul see aasta ellu tulnud ja aidanud mind. Tegelikult asju on veel, mille üle ma rõõmu tunnen, näiteks lamps4makeup ja feetpuzzle matid, aga need sain juba eelmise aasta lõpus. Ahjaa, see aasta kasutasin neid. Ma enam ei jaksa neist kirjutada, aga lamps4makeupi kood on vist helenkopp. Feetpuzzle matid on megalahedad, sest nagu pusle ja tugevdasid Carmeni lihaseid ja kood vist helen.

Nii et selline lühike tänusõnade avaldamine oli!














laupäev, 8. detsember 2018

Ma olen muutunud


Algselt mõtlesin, et kirjutan meestele midagi õpetlikku, aga siis vaatasin hoopis enda sisse ja kas mul on endalt midagi õppida.
Foto: Peeter Sirge
Iga inimene muutub ajaga rohkemal või vähemal määral. Mina olen teinud suure arengu, kas siis kogemata või meelega. Ma võin meenutada aegu, mis olid kunagi. Mul on oma mõtted ning arvamused, miks asjad juhtusid nii nagu need juhtusid. Miks ma seda räägin, on seetõttu, et tegelikult oli situatsioonidel ikka kaks osapoolt ning mina olin üks neist.

Miks mina käitusin kunagi nii nagu ma käitusin? Räägin umbes mitme aasta tagusest ajast, kuigi võin rääkida ka eilsest, sest iga päev muutun ma veidi. Aga kunagi, kunagi olin ma tohutult ebakindel.

See tähendas, et ma vajasin tähelepanu, mis mul lapsepõlves jäi (isalt) saamata. Mul oli sees suur tühimik ja ma tahtsin, et tuleks ja oleks keegi, kes oskab seda täita. Kui ta ei osanud, siis ma läksin närvi. Ja tegelikult läksin ma närvi enda peale, sisemiselt. Mitte väliselt. Ma olin närvis millegi peale, mida ma arvasin, et juhtub väliselt, aga minu reaktsioon oli hoopis minu sisemise tühimiku peegeldus. Ma olin katkine inimene.

Teine asi oli see, et ma lasin endaga halvasti käituda. Ma ei öelnud, kui mul oli halb. Ma ei öelnud, kui mulle miski ei meeldinud. Ma ei öelnud, sest iga hetk mulle nagunii miski ei meeldinud, sest ma olin katki. Mul olid vajadused, mis olid jäänud lapsepõlvest täitmata. Mul oli vajadus armastuse ja helluse järgi. Aga keegi võõras ei täida seda, kui ise seda täita ei oska lapsepõlvest kaasa saadud turvatundega. Selle nimi on ebakindlus.

Mitte et ma süüdistaks lapsepõlve, vaid nii oli lihtsalt juhtunud, et ma olin arg. Ma olin hale. Ma olin nõrk. Mul oli vajadus hea järgi, tähelepanuvajadus. Mul oli vatjadus ennast teostada. Mul oli vajadus olla see, kes ma tegelikult olen. Mul oli vajadus olla lahe, heatahtlik, südamlik ja armas. Aga ma olin väliselt kalk, külm ja isekas ning ülbe. Need omadused olid minu sisemise tühimiku peegeldused. Ma enda meelest üritasin varjata oma tühimikku niimoodi. Tegelikult ma olin heatahtlik, armas, siiras - see oli päris mina - aga ma varjasin oma päris mina.

Ma kartsin, et kui ma olen selline väliselt, kes ma sisemiselt olen, siis mitte keegi ei taha minuga koos olla, minuga suhelda, minu sõber olla ning üldse minust midagi kuulda. Ma arvasin, et mu heatahtlik rõõmus sisemus ei meeldi kellelegi, sest äkki on mul omadused, mis on nõmedad. Äkki ma teen nõmedaid nalju või äkki ütlen midagi täiesti idiootset või äkki küsin ma midagi naiivset.

Valusad olid olnud mul kogemused, kus oli lapsepõlves mu siiras päris mina välja tulnud ja siis oli mõni autoriteet seda maha teinud. Võib-olla polnudki see autoriteet mind maha teinud, vaid mina tajusin seda nii. Ma räägin - olin haavatav ja nõrk. Üks halb sõna ja mu maailm kukkus kokku. Ja kukkuski ja õppisin nii elama. Need kõik "halvad" sõnad olid muutnud mind ettevaatlikuks.

See tähendas, et ehitasin endale maski. Maski, mille nägu oli ülbe ja arg. Arvasin, et maskiga on parem elada, sest minu päris isiksust oldi palju maha tehtud. Seega pole vaja olla mina ise.

Aga millal hakkavad tulema probleemid ellu? Siis, kui sa ei ole sina ise ega suuda täita oma tühimikku, vaid isegi varjad oma tühimikku, teeseldes, et sul pole tühimikku.

Maailmas on olemas nartsissistid, psühhopaadid ja sotsiopaadid, kes on spetsialiseerunud empaatiliste varjatud tühimikke omavate inimeste otsimisele ja käpa peale panemisele. Nad tulevad teesklevad, et just neil on SEE MISKI, mis lõpuks täidab selle tühimiku! Neil on see armastus, tähelepanu ning kõik muu selle tühimikku täiteks.

Katkine inimene võtab selle rõõmuga vastu, teadmata, et esiteks see on lõks ning teiseks, mitte keegi teine inimene ei saa täita tühimikku teise sees.

See oligi lõks ning tühimik tehakse veel suuremaks ning katkine inimene veelgi rohkem katki sotsiopaadi poolt. Sotsiopaat jätkab, kuni inimene on tänulik isegi selle eest, et hommikuks saab maitsta rusikat ning õhtuks jalaga perse. (Mainin ära, et see on üldine jutt.) Katkine inimene tänab õhtul sotsiopaati: "tänan, et minusuguse sitaga koos olla suudad".

Aga millal elu algab? No üks hetk tuleb ometi inimesel aru saada, et ei maksa olla nartsissistide ja sotsiopaatide maiuspala - see tühimik tuleb seega täita. Mask tuleb rebida eest.
Ma tegin seda ja sotsiopaadid tundsid oma võimaluse kadu ja tõmbasid mu elust uttu, püüdes veel mind täita viimase süütundega, mis valgus mu pealt maha nagu vesi hane seljast. Sest ma tean nüüd, kes ma olen. Ma olen hea inimene, ma pole teinud midagi kurja, ma pole nõme ega peagi kõigile meeldima, kuid sellegipoolest meeldin vähemalt osadele inimestele. Mul pole enam seda tühimikku - vähemalt mitte sellisel määral nagu enne. Ma pole enam nartsissisti maiuspala.

Kuna lasin endale halvasti öelda - ma uskusin seda, kui mingi rõve tüüp tuli ütles mulle, et iuu vaata ennast. Ma uskusin mingit suvalist jorssi. See tähendas, et ma olin ka heiterite maiuspala. Mulle sai halvasti öelda, sest ma lasin seda teha, lastes seda enda sisse. Ma olin see, kelle peal sai välja elada oma kadedust, viha ja muud paska. Kui keegi tundis end koledana, piisas vaid mulle ütlemast, et ma olen kole ning siis tundsin end hoopis ise koledana.



Ma olin väga ebakindel inimene. Mul polnud eneseväärikust, mul polnud eneseaustust. Ma toitsin enda ebakindlust kõige väliselt halvasti öelduga. Mulle öeldi tihti halvasti ja ma uskusin seda. Tegelikult mitte tihti, vaid minu enesenegatiivsusele keskendunud aju filtreeris ainult negatiivse läbi. Nii mulle tundus, et öeldi tihti. Et ma olen kole, loll, kole jne. Aga ma ise lasin sellel uskuda. Ja see muutiski mind araks, ülbeks, sest ma kartsin, et igalt uuelt inimeselt tuleb jälle mõni löök. Et küll ta varsti avastab, kui loll ja mõttetu ma tegelikult olen. Seega käitusin nii, et ta seda avastaks. Öeldi hästi ka, aga ma lihtsalt ei uskunud ja unustasin. See näitabki, et tühimikku ei saa täita keegi teine, kuigi see kõik hästi öeldu ikkagi aitas kaasa, et mulle kohale jõuaks reaalsus.

Ma ei austanud enda soove. Ma aitasin alati teisi enne kui aitasin ennast ja see on üks test, mille järgi sotsiopaat tunneb ära sobiva ohvri.

Ma ei teinud endale seda, mida ma teeks inimesele, keda ma armastan. Nagu ma ei armastaks ennast. Ma ei lasknud endal süüa, kui oli isu. Ma ei lasknud endal istuda, kui oli vajadus, sest "mis siis kui teised vaatavad imelikult". Ma ei palunud abi, kui oli valu. See on teine test, mille järgi sotsiopaadid haistavad ohvrit.

Aga räägime nüüd inimestest, kes pole sotsiopaadid. Ehk siis teistest inimestest. Teiste inimeste ees ma vabandan, kui olin ülbe. Vabandan, kui käitusin nõmedalt.

Sain aru, et ma pole enam see, kes ma olin minevikus. Ma olin lahe inimene, aga seda ainult sõprade ees või üksi. Ma ei julgenud olla lahe avalikult. Sest ma ei armastanud iseennast. Kõik, mida ma tegin, tegin iseendale. Tegin iseendale halba.

Ma olen sama inimene, aga ma olen muutunud. Ma olen õppinud oma vigadest. Ma tahan olla see, kes ma olen, sest ma olen unikaalne.

Ma sain aru, et mõtlesin kunagi nii: "omg, ma meeldin sellele inimesele - mis tal viga on, et minusugune talle üldse meeldib?" Ma arvasin, et ma olen kole ja mõttetu. Tegelikult ma polnud ka too aeg kole ega mõttetu. Aga ma tegin kõik, et mitte meeldida, sest enda meelest tahtsin ma säästa teist inimest sellest, kui kole ja mõttetu ma olen. Sest teine hea inimene ei vääri minusuguse mõttetuga aega veeta - mõtlesin nii. Selle nimi on eneseväärikuse puudumine.

Tegelikult mina ei ole see, kes saab ise teiste eest langetada sellist otsust, kas ta tahab minuga aega veeta või ei. Minu võimalus on valida enda järgi, teine valib enda järgi. See on eluterve suhtumine.

Igaüks teeb nii nagu tal oleks endal kõige parem ja siis saab ta teha ka teistele head. Mina tegin vastupidi. Tegin teistele head ja enda jätsin hooletusse, unustades, et kui pole lõpuks mind, siis kes see üldse siin seda maailma kogeda saab? Teiste eest ma ju ei saa kogeda. Kui mind pole, siis kus on see, kes aitab teisi?

Nii et mina ei tohi unustada ennast. Nüüd ma austan end. Ma ei tea, kas täielikult, aga vähemalt rohkem küll kui näiteks aastal 2013. Ma tean, kes ma olen ja ma ei häbene seda enam. Ja nii on õige, sest igaüks on unikaalne.

Vabandust, et tundusin ülbe - see oli mu tühimik.

Ma õpin juurde iga päevaga. Praegu olen teel. Aga asi seegi.

laupäev, 24. november 2018

Kuidas toetada rasedat ja värsket lapsevanemat?



Inimesed imestavad, et mõni rase kaob ära teie väga meeldivast seltskonnast, kus te ju ilusti "siirast" rõõmu tunnete ning "mures" olete. Et miks küll nagu? Noh, siin on teile mõned reeglid, mida te võiks meelde tuletada rasedate austamuseks. Ole ilusti hea toetav kodanik meie ühiskonna heade emade toetamiseks!

Küsi rasedalt, kas ta on ikka arsti väites kindel, et ta kannab vaid ühte beebit. Äkki ikka arst nägi valesti ja see kõht on nii räigelt suur maakera, et seal sees on vähemalt kaks paksu beebit, kui mitte rohkem! Äkki tuletaks rasedale meelde seda? Noh, kirjutaks nagu pildi all midagi säärast: "sul on seal kindlasti kolmikud." Või "mul polnud küll 30. nädalal nii räigelt pirakas kõht." Või "Issand, sa oled end ikka väga käest ära lasknud! Tee gtt ära!" Kui rase solvub, siis solvu vastu ja ütle, et oled kõvasti mures tema rasvunud kolmikute tõttu, kes võivad surnult sündida.

Kui rase naine saab teada lapse soo ning tahab alguses ise selle mõttega harjuda, siis solva rasedat seni kuni ta selle soo sulle ütleb pisarsilmil. Kasuta kõiki oma võimalusi ütlemaks, kuidas ta on mingi räme närvihaige hoolimatu idikas, et lapse sugu avalikult ei jaga. Pärast, kui jutt lapse soost kulutulena levib, mõnita rasedat: "mis sa arvasid, et see jutt ei levi kuhugi vä? Miks rääkisid siis? Hoia ikka enda teada! Ei pea ju oma rasedust avalikult jagama!"

Kui rase naine on valinud lapsele nime välja, siis sunni teda panema oma lapsele nimeks sinu pakutud suvalist nime. Solvu, kui ta ei soovi. Aga kirjuta vähemalt tuhat erinevat nime talle. Soovitavalt sellised nimed, mis oli su lapsepõlve koeral nimeks või aiast leitud teol. Need on ju nii emotsionaalselt olulised nimed, et ta PEAB need oma lapsele nimeks panema!

Kui rasedus on lõppfaasis, ära unusta iga poole tunni tagant rasedat pommitamast väga lollide küsimustega lapse potentsiaalse sünni kohta. Selline küsimus nagu: "kuidas endal tunne on hetkel?" unusta ära. Küsi hoopis: "miks sa ikka veel ei sünnita?" Ning veel parem küsimus on: "millal sa sünnitama hakkad ah???" Solvu rämedalt, kui rase ei tea öelda, ning igaks juhuks poole tunni pärast küsi uuesti (aga agressiivsemalt).

Kui tähtaeg läheneb, hakka rasedat hirmutama mõnusate juttudega beebi surmadest ning platsenta vananemisest. Hea oleks alustada juttu: "tead, su laps võib ära surra, aga ma rohkem ei räägi, sest sa noh... Sellises olekus." Ja siis vaata rõõmsalt pealt raseda nuttu ning ütle: "see, et sa rase oled, ei tähenda, et sa nii emotsionaalselt käituda võiks!" Ja siis küsi: "oled kindel, et sul kaksikud ei sünni?", Lisa ka kommentaar: "sa ju ikka väga paks". Kui rase eriti nutma hakkab, küsi: "sünnitama hakkad või?". Seejärel lisa: "sul tekib väga palju rebendid, laps ei mahugi välja."

Kui laps veel ei sünni, anna palju eluohtlikke nõuandeid, mida rase võiks teha, et laps välja saada. Küsi talt pidevalt üle, kas ta proovis juba redeli otsast alla kukkuda kümme korda järjest.

Kui beebi on sündinud ja ema täiesti kurnatud, ütle kahjurõõmsalt: "ära muretse, iga päevaga läheb järjest hullemaks ning rahu saad alles siis, kui ära sureb!" Igaks juhuks lisa ka, kui värske ema on magamata: "väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed suured mured!"


Kui beebi röögib koolikutes ja ema on täiesti kurnatud, ütle: "see pole veel midagi, oota, kuni hambad tulevad!" Irvita kahjurõõmsalt ning soovi talle halba. Tunne rõõmu, kui see kurvastab kurnatud lapsevanemat. Ära unusta seda lauset miljon korda kordamast.

Kui värske lapsevanem rõõmustada julgeb beebi hea päeva üle, tuleta kindlasti meelde, et "varsti sa soovid, et ta poleks sul kunagi kõndima hakanudki, sest elu läheb täiega raskeks ja sa piinled põrgus." Lisa juurde kahjurõõmus irvitus. Ära lase kunagi unustada, et varsti on kõik päevad väga halvad ja lapsega ikka räigelt raske.

Kui värskel vanemal on mure, et beebi eriti palju röögib ning üldse ei maga, hakka halama: "mina vähemalt ei vingu avalikult! Mul on kurat veel raskem!" Kui avastatakse, et ema mure oli asja eest, sest beebil avastati mingi aine puudus, siis ära häbene oma lollust. Kiida ennast, et sinu tõttu peaaegu poleks beebil avastatud aine puudust! Mõtle, kui poleks avastatud, oleks sinu loll ennustus teemal "tulevikus on veel raskem" täide läinud! Kahju ju, et vinguda julges.

Kui ühel inimesel beebi juba suureks kasvab, otsi järgmine rase, kelle kallal hambaid teritada! Aga iga kord järjest agressiivsemalt! Sul on ju õigus nii teha, see see rasedus pole ju mingi õigustus emotsionaalsuseks, eks! Pealegi sa oled nii kangesti mures ja kõige targem inimene maailmas, sest sinu tuttava sõbranna juhututtava abikaasa ämma vennanaisel juhtus uks detailselt teada kohutav juhtum, mida sa alati jagad rasedatega täpselt siis, kui nad eriti mures on.


Kes veel selliseid "muretsejaid" kohanud on? 😄





NB! Järjekordselt tuletan mõnele lihtsale meelde (mida ma unustan teha, sest ma ei saa aru, kuidas inimesed viitsivad teeselda iga mu loo põhjal, et seal puudub huumor), et lugu on kirjutatud läbi satiiriprisma. Tegemist on huumoriga.

teisipäev, 20. november 2018

Lucid dreams lugu esitajalt Juice WRLD

Esimest korda kuulsin seda raadiost juhuslikult, siis ei meeldinud. Aga hiljem natuke kõnetas ning siis veelgi hiljem vaatasin, et päris hea lugu. Tuvastasin loo ja nimeks oli lucid dreams.



Aga miks on selle loo nimi lucid dreams? See oli mu peamine küsimus järgnevatel põhjustel. Enne olin kuulanud seda rida, kus ta mainib lucid dreami ja ta minu meelest ei räägi sellest tegelikult, mis on päriselt lucid dreams. Mulle juba kohe alguses tundus, et see lucid dreams pole tal peamine murekoht laulus, aga tegelikult häiris mind hoopis see, et minu meelest ei kasuta ta väljendit sobivalt. Kas tal on see termin "lucid dreams" millegagi segamini läinud?

Aga mis on siis lucid dream? Eesti keeles on nimeks sellel kirgas unenägu. Kuigi tegelikult palju õigem termin oleks teadlik unenägemine. Sest tegelikult see uni ei pruugi olla just eriti kirgas. Pigem on asi selles teadliku unenägemise puhul, et sa unes saad aru, et tegemist on unenäoga. Eks sellest võin ma teinekord lähemalt rääkida.

See mees seal laulab, et tal on sellised teadlikud unenäod, kus ta ei saa lillegi liigutada. Noh, kui ta teab unes, et tegemist on unenäoga, siis on termin õige. Aga arvatavasti ta ei tea, sest muidu ta ju saaks liigutada. Sest lucid dreami üks point on see, et saad oma (une)elu teha selliseks nagu ise soovid. Liigutad või ei liiguta. Teed, mida tahad. Suhtled, kellega tahad. Ükskõik, ise valid stsenaariumi. See ongi lucid dreami erinevus muudest unenägudest, sealhulgas paralüüsist ning muudest väga selgetest unenägudest.

Uni, kus liigutada ei saa, on nimega uneparalüüs. See on hetk, kui aju paneb jäsemed paralüüsi alla, et inimene läbi une endale viga ei teeks. Mõnikord inimene üleni ei maga ja siis tunneb paralüüsi. See on suht tore, sest annab eelise minna lucid dreami ja valida endale stsenaarium.
Seega, ehk räägib see mees ikkagi uneparalüüsist, mitte teadlikust unenägemisest? Ma ei kujuta ettegi, et lucid dream oleks hirmus, sest kuidas saab olla hirmus, kui sa teed kõik nii nagu süda lustib. Aga selle eest uneparalüüs on paljude meelest suht hirmus.

Tegelikult see laul räägib minu meelest situatsioonist, et seda meest naine pettis. Suhete koha pealt on seal jälle minu jaoks imelikud kohad. Näiteks see, kus ta ütleb, et ta arvas, et see naine on õige, kuid siis hiljem teeb seda naist maha, nimetades teda feigiks. Mulle on jäänud mulje, et kuna ta kasutab sõna plastic, siis mõtleb ta iluoperatsioone. Aga kui talle ei meeldi selle naise valikud modifitseerida iluoperatsioonide abil oma välimust, siis miks ta üldse arvas, et see naine on see õige? Võib-olla on see naise feigiks nimetamine pigem selline mehepoolne lapsik solvumine, et otsitakse igasuguseid sõnu teise solvamiseks. Kahtlen, et suhtes olles see mees neid iluprotseduure taunis.
See, et tegemist on solvunud mehega, ütleb ka see rida, kus see laulja ütleb, et ta tahab naisele haiget teha. Minu meelest see rida ütleb kõik. Ta on jumala haavunud ja selle asemel, et enda sees midagi parandada, elab ta oma haavumist väljapoole.

Kuid biidi ning muusika kohta pole midagi halba öelda. Mõnus kuulata, kuigi üldiselt ma ei kuula räppi. Hääl on mehel ka kuulatav, nii et kõrval pole valus. Eks mõtteid laulust tuleb igasuguseid, aga need siin on peamised mõtisklused, mis tekivad, kui raadio seda lugu mängida kavatseb.

Mis te sellest laulust arvate? Ja kas soovite postitust teadliku unenägemise kohta?



pühapäev, 11. november 2018

Kuidas liikluses sõita?

Õnneks ma pole mingi närvar, et rooli taga kellelegi keskmist sõrme näitaks, pidevalt tuututaks või tuledega vilgutaks, samal ajal kätega vehkides ja vandudes. Sellegipoolest näen ma liikluses palju vigu, aga ma võtan kõike huumoriga ja saan üle. Jah, mulle on mitu korda ette keeratud või järsku pidurdatud või mind mitte tähele pandud, aga mis siis? Ma ei vaevu isegi signaali laskma, sest õnnetust ei juhtunud, teine saab ka oma veast aru ja ma lihtsalt naeran. Sorry, aga minu meelest on naljakas, kui keegi kogemata ette keerab ja siis täiega gaasi annab. Või kui foori taga rohelist tuld ei märka. Või kui keegi valesse kohta keerab, kuhu ei või vms. Ma ei kujuta ette, kuidas sellised asjad üldse saavad närvi ajada, mis tegelikult ajavad naerma?! Kas teie ei naera rooli taga?

Aga siiski tahtsin ma rääkida ühest suurest veast, mis võib olla ohtlik. Muidugi ma olen naernud küll selle üle, aga neid vigu võiks vähem teha mõned. Ehk siis keset ristmikku seisma jäämist. Mõni juht on selline imelik, et ta ei jää seisma stoppjoone või stoppjoont tähistava märgi juures, vaid reaalset keset ristmikku. Päriselt! Sõidab näiteks täpselt foori alla seda punast tuld imetlema. Inimene, kas autokoolis ei öeldud, et ristmik on ohtlik koht ning sealt tuleb esimesel võimalusel lahkuda? Kui sul tuleb punane tuli ja oled ristmikul, siis lihtsalt sõida minema, sest sul on punane ja see tähendab, et sa ei tohiks seda punast tuld keset ristmikku vahtida!!! Punane tuli ei tähenda seda, et sa pead kuskil foori all seisma! Foor pole seismise koht, stoppjoon on! Seega kui sa oled üle stoppjoone, oled sa juba ristmikul ning sul on kohustus sealt punase tule korral lahkuda. Teised ju tahavad seal sõita!



Mäletate, ma rääkisin, kuidas kunagi Tartus üks jäi punase tule ajal seisma, kuid siis järsku otsustas keset ristmikku sõita? Olen seda isegi Tallinnas näinud. Nt foor läheb punaseks ja inimene reaalselt arvab, et ta ei tohi enam liikuda, kui ta on jäänud ristmikule nt ummiku tõttu. Vastupidi, sa pead ristmikult kaduma. Punane ei tähenda, et ei tohi eest ära sõita. Punane tähendab, et ristmikule enam ei tohi minna. Selles eksivad nii paljud iga päev. Seega tuletasin siin meelde väikest asja. Aga isegi kui seisate punasega ristmikul teistel ees, siis mul on naljakas ikka. 😀 Teistest lihtsalt natuke kahju, et neil keegi ees seisab, aga see vist ongi naljakas.




neljapäev, 1. november 2018

Vaktsiini tagajärjed

Olen Carmenile kõik kohustuslikud vaktsiinid teinud ja nüüd kirjutaks, mis siis sai!

Kui ta kunagi selle esimese vaktsiini sai, ei juhtunud midagi. Ta ei teinud välja.

Siis sai ta ükskord rotaviiruse vaktsiini ning kujutate ette - tal ei olnud pärast nädal aega gaasivalusid! Ta oli kohe rõõmsam! Päris karm! Veel hullem on see, et gaasivalud tulid tagasi!

Siis ta sai ükskord mingi süsti, see kompleksvaktsiin. Ma ei tea, ma ei süvene suurt, peaasi, et ta kõik vaktsiinid saaks. Siis oli valus süst! Carmen nuttis, kui süsti tehti! Pärast ta nuttis veel ja enne nuttis ka! Aga selgus, et see oli vitamiini b12 puudusest hoopis see nutt.

Eile sai ta ka vaktsiini. Rota ja midagi veel. Ta nuttis korraks, kui süsti tehti ja siis unustas selle. Parast seda perearst ütles, et ta võib rahutu olla ja seekord ta massaaži ei läheks. Ta ei olnud rahutu.

Pärast vaktsiini ta magas ja mängis. Ongi kõik.

Öösel magas hästi. Gaasivalud on jälle läinud ära! Jee!

NB! Ma küll suurt pole seda öelnud, aga ma olen õppinud teadlaseks. Mul on kolm aastat Eesti parima ülikooli bioloogiaharidust (bakalaureusekraad), mis hõlmab väga suures mahus geenitehnoloogiat. Lisaks on mul tehtud ära biomeditsiinis magister (vaid lõputöö on tegemata). Olen võtnud kõvasti lisaaineid ülikoolis oma silmaringi ning mõttemaailma avardamiseks. See tähendab, et mul on oskusi lugeda teaduskirjandust, oman ratsionaalset mõtlemist, funktsionaalset lugemisoskust, oskan teha vahet usaldusväärsel ning ebausaldusväärsel allikal, tean, kuidas koostatakse statistikat, tean, kuidas tehakse kliinilisi uuringuid ning lisaks on mul tehtud mahukas uuring vaktsiinide kohta nii ülikooli ainete näol, erinevate allikate kohta ning uurinud erinevaid uuringuid. Teaduskirjandust lugedes suudan ma interpreteerida termineid - ülikoolis õpetataksegi meile, kuidas ISE teadmisi omandada ning õpetatakse kahtlema allikates. Ülikool ei ole nagu põhikool, kus midagi pähe tambitakse, vaid see on koht, kus sa ise õpid, kuidas saada teadmisi. Mul on immunoloogilised teadmised, teadmised inimkehast molekulaarsel tasemel, teadmised patogeenidest ning kuidas nad molekulaarsel tasemel inimest mõjutavad ning teadmised täpselt vaktsiinide koostisest ning mõjust immuunsüsteemile ning organismile. Ma tean täpselt, millist mõju vaktsiin avaldab molekulaarse tasemeni välja. See tähendab, et pole mõtet mulle saata väärinfoga linki ning öelda "aga loe, mis siin vaktsiini kohta kirjas on!" Minu vastus sellele oleks: õpi eristama usaldusväärset infot sitasoperdisest. Kui ei oska, käi ülikooli rada läbi, mine ISE uuri viiruseid ja organismi molekulideni välja (soovitan uurida ka vaktsiini koostist ja ise mõni toota, kui tahtmine on) ning alles siis tule ütlema mulle, et ma teeks uurimistööd vaktsiinide kohta. Tee äkki ise uurimistöö ära, õpi inimkeha selgeks, et saaksid eristada sitajuttu päris jutust: et sa saaksid ise ennast usaldada. Mine õpi näiteks arstiteaduskonnas, geenitehnoloogias, bioloogias kuni kraadini välja, mine ise küsi Eesti tippteadlastelt infot. Mul on kõriauguni teadmisi neist ja võin tunda vabalt seda tunnet, et neile rohkem mõtlema ei pea ja rahumeeli kaitsen ennast ja oma last.

NB! Kui keegi räägib, et pärast vaktsineerimist põdes inimene selle haiguse ära, siis see näitab, et kui isegi surmatud patogeen mõjus nii halvasti, siis elus patogeeni puhul oleks inimene ära surnud. Nt kui pärast rotavaktsiini on kõht haige, siis päris haigus oleks võinud tappa ja vedas, et sai vaktsiini enne haigust.

NB! Selleks, et teada, kuidas molekulaarse mehhanismi alusel vaktsiin või patogeen või immuunsüsteem töötab, on vaja saada selgeks alusteadmised alates keemiast. See võtab aastaid aega. Selleks, et teada saada haiguste nimesid, mille vastu vaktsineeritakse, tuleb avada lihtsalt immuniseerimispass, mis võtab mõne sekundi.

teisipäev, 30. oktoober 2018

Kellakeeramine

Iga aasta, kui kella keeratakse, unustan ma sellest rääkida. Seekord ma räägiks küll.



Esiteks, minu igapäevaelu kellakeeramine ei muuda. See kell ju määratakse öösel ära. Juba sama päeva hommikuks on mu keha uue rütmiga täiesti harjunud. Ma ei saaks enam arugi, et miskit on muutunud, kui ma just ei märkaks, ei kahtlaselt vara läheb pimedaks.

Seekordne kellakeeramine algas sellest, et Carmen ajas mu üles ja vaatasin oma nutivõrult järgnevat infot: kell oli umbes seitse ja unetunde oli kokku olnud ka seitse. Aga ma teadsin, et olin ise läinud magama ühe ajal, nii et minu kiire unine arvutus ütles, et mul oleks pidanud olema vähem unetunde, kuus või nii. Mis juhtus siis? Noh, savi, mis juhtus, aga rõõmsaks tegi see meele küll. Olin saanud rohkem und vähema ajaga!

Üles ärgates sain aru, et kella keerati. Keerasin oma manuaalsed kellad ka kõik tagasi ning päev läks edasi.

Muud ei juhtunud. Välja arvatud täna märkasin, et liiga vara on valge. See mulle väga ei istu. Ja järgmine asi, mida märkasin, on see, et väga vara päike läheb horisondi taha. See mulle ka ei istu. Koguaeg ongi pime nüüd pm.

Ja nii olnud aastast aastasse, et mind ei häiri kellakeeramise kohta muu, kui vaid kiirem pimedus ning vähem valget aega. Olen olnud kellakeeramise ajal tööl, peol, õppinud või maganud, vahet pole, samamoodi pole see mind mõjutanud muud moodi kui rõõmsaks teinud. Kui järeldasite siit, et seetõttu meeldib mulle, kui kella keeratakse tund edasi, siis nii ta on! Õnneks kevadel läheb kell jälle õigeks ja läheb hiljem pimedaks. Jumal tänatud, sest kui suvel mingi öösel kell kolm päike hakkaks taevas sirama, kui oleks talvekellaaeg, oleks väga halb magada.

See on vaid tundide või minutite küsimus, et harjuks nö uue kellaga. Kui ma muidu sätin kell 22 magama, siis pärast kellakeeramist sätin ma ikkagi kell 22 magama.

Tegelt mul mõlema kellakeeramise kohta midagi positiivset: talveajale üleminekul saab lisatunni magada ning suveajale üleminekul saab kauem õhtut nautida. Mõnus.

Ja kui kellakeeramine lõpetada, siis tuleks jätta suveaeg, sest see oleks õudne, kui suvel ka valget aega vähendatakse ärkveloleku arvelt.

Ja üldse, miks peab nutma, et mitu kuud on kellakeeramise tõttu raisus? Kas inimesed tegelikult üldse märkaks kella keeramist nt siis, kui magada see aeg ja kõik automaatsed kellad keeravad end ise ära? Mina küll ei märkaks. Ma päriselt "magakski" (isegi kui oleksin üleval) vist kellakeeramise maha, kui mul poleks mitteelektroonilist käekella. Ma lihtsalt üks hetk vaataks, et oi, kell nii palju/vähe ja ongi kõik. Vb olengi kunagi need keeramised maha maganud. Nii et ma ei kujuta tõesti ette, et see mingit kardinaalset mõju võiks organismile avaldada. Vb on asi selles, et ma olen kellaaja fänn ja mulle meeldib vaadata sageli, mis kell on. Vb asi selles, et mulle meeldivad päikeseloojangud ning loojangute kellaajad. Vb on asi selles, et mul nagunii palju tegemist ning kella peale jooksmist. Ma ei tea aga mulle mingit halba mõju keeramine ei avalda. Teeb rõõmsaks lihtsalt, et saab kella näppida 😂

Ja üks küsimus on mul neile veel, kes räägivad, et kella keeramine lööb neil elu segi. Kuidas te teise ajatsooni reisite või ei saagi reisil käia selle tõttu, sest pool aastat on paha olla?


kolmapäev, 19. september 2018

Mis on viga mõndadel meditsiinitöötajatel?

Kohe ütlen ära, et kirjutasin oma Õhtulehe beebiblogis ka kogemusi seoses lastehaiglas olemisega ning Delfi refereeris ka minu teksti, ajades kaks väga olulist asja segamini: suhtumine ning diagnoos. Lastehaiglas oli suhtumine minusse üldiselt ikkagi hea. Mõni üksik oli seal omamoodi arvamustega, aga halb ei olnud minuga keegi peale ühe lolli valvurimuti. Aga vot asi, millega ma rahul ei olnud, oli ravi. Tõesti, korras ilusa vereanalüüsiga beebile mingit antibiootikumi otse veeni anda vaid nahalööbe korral tundub mulle küll natuke liig. Vot see oli asi, mille üle olin seal haiglas pahane ja arutasin seda pidevalt arstiga. Arst muidugi jäi endale kindlaks, et see antibiootikum kolmenädalasele veeni on ju nii lahe, isegi kui CRV on korras. Noh, minu meelest, kui antibiootikum lööbele üldse ei mõjunud, siis see pole ju okei. Lõpuks ravis lööbe ära alles viimasena määratud hormoonsalv 😂 arst muidugist ütles, et selline lööve nagu see alguses oli, et sellele ei tohi panna hormoonsalvi, aga minu meelest antibiootikume veeni toppida, kui kõik muud hädad puuduvad, pole ikka mõistlik. Aga nojah, enamasti ma ikka püüdsin arstiga nõus olla. Aga suhtumine minusse selle eest oli seal ikkagi päris hea, arst ise oli ka väga sõbralik. Väga sõbralikud õed olid ja üks oli mu lemmik. Igatahes, sellest ei tahtnud ma rääkida, lihtsalt meenus. 😀

 Aga ma olen suht terve elu mõelnud, et miks küll sellised oodatavalt intelligentsed inimesed on patsientidega nii õelad. Ja nüüd järsku turgatas mulle pähe, et kõige lihtsam on oma viha välja valada jõuetu haige valudes inimese peale, kes ei suuda vastu vaielda ning pärast unustab kõik ära, sest ta kas sureb või saab terveks ja on siis terveks saamise üle nii rõõmus, et ei viitsi meenutada arstide või õdede sõimu! Mis muu loogiline seletus siin olla saab? Eks kõige nõrgema peal end välja elada ongi ju kõige vahvam! Minu meelest haigeid inimesi aitavad töötajad peaksid olema just empaatilised, lohutama ning tegema kõik, et haige end hästi tunneks. Päris loll peab olema, kui ei tea nii lihtsat fakti, et terveks aitab saada parem suhtumine haigesse. On tõestatud, et mõni haigus ongi selleks, et tuleksid liigikaaslased hellitama ja isegi see on ravi! Aga nii mõeldes on meditsiinisüsteem tõesti lapsekingades, kui isegi meditsiinitöötajad nii elementaarset fakti ei suuda arvesse võtta. Teadus on ju päris normaalselt arenenud, aga teaduslikke saavutusi oleks kena nagu ka meditsiini sisse viia, või mis?!

 Räägin nüüd oma kogemustest halva suhtumise osas. Ütlen kohe ära, et häid kogemusi on mul ka olnud ilmselgelt. Aga koht, kus sa võid saada suurema tõenäosusega sõimata kui kuskil mujal, on kindlasti meditsiiniasutused. See ei tähenda, et kõik seal sõimaks patsienti, aga suurem tõenäosus on, et uksest sisse astuv töötaja sõimab. Ja selle mainin ka ära, et mina olen alati väga sõbralik. Kohati isegi liigagi, mis on mulle kahjuks tulnud, aga nüüd hakkan seda muutma.

 Ükskord läksin bartholini näärme abstsessiga emosse (see on väga valus asi!!!). Seal klaasi taga istuv töötaja ütles, et tuleksin hommikul tagasi. Tulin hommikul ja siis ta ütles, et mine kolmandale korrusele ja seal ütle, mille pärast tulid. Tegin siis nii, läksin kolmandale. Seal ütlesid õed, et oota siin istudes arsti. Ootasin arsti ning üks hetk jõudis minu juurde arst, kes alustas sõimamist küsimusega, et miks ma üldse seal olen!? Et kuidas ma sinna üles sain, kas keegi sind all läbi ei vaadanud ja mida ma seal teen!? Et kes sind üldse siia üles saatis, kes see küll oli, et miks nii!? Lihtsalt vuristas vihaselt häält tõstes, mille alusel sain aru, et see töötaja seal all järelikult ei oleks tohtinud mind sinna üles saata. Aga see pole ju minu asi või on? Ja nii ma üllatunult küsisin: "mis see minu asi on?" Ja see küsimus oli viga. Arst läks nii närvi! Ta hüüdis, et see ikka on küll minu asi, et see on kohe väga minu asi! (Julgen vastu vaielda, sest minu meelest ei tohi küll patsient hakata kahtlema talle antud käskude õigsuses.) Ta jooksis kohe õdede tuppa ja ütles nagu maailma ime oleks sündinud: "Issand, kas te teate, mida patsient just MULLE ütles või!?!? Et mis see tema asi on???!! Ahhh??? Saate aru või? Patsient ütles nii!!!" Siis ütles arst mulle, et noh, eks ta siis vaatab ise minu läbi ja läksime läbivaatustuppa, kus ta hakkas seletama, et niimoodi mina ei oleks tohtinud talle küll ülbelt vastata jne jne. Siis ma juba sain ise vihasemaks ja ütlesin (ikkagi sõbralikult), et mul on ju valud, mind jooksutatakse igale poole ja et kust ma peaks teadma, et see pole õige koht, kuhu mind sealt alt saadetakse. Siis ta õnneks leebus, väga hea. Õnneks alumist otsa vaatas ilusti.

Nii et valudes EMOsse pöörduvat patsienti tuleb süüdistada selles, et teine haiglatöötaja on palunud tal kuhugi minna.


Olen märganud, et arstid valetavad, eriti kui asi puudutab diagnoosi. Nad arvavad, et võivad kõike rääkida. Ükskord kui olin hullult noor, mingi 19-20, sattusin ühe günekoloogi (vb oli see ämmaemand, sest ma olin nii noor ja ei mäleta, kumb mulle pandi) juurde üldse seoses sellega, et mingid antibeebipillid tekitasid verejooksu. Mul oli jube endal ega teadnud mis kamm see on mu kehal. Kahju, et ma ei mäleta, kes see mutt oli, aga ta konkreetselt karjus minu peale! Ma olin nii arg ja hale. Ta tegelikult ei kuulanudki mu muret ära, vaid kasutas mind noort ja arga ära enda kibestumuse välja elamiseks.

 Ta küsis alustuseks, millal viimati päevad olid. Kui alustasin seletamist, et ma ei tea, sest mul on olnud väike verejooks, katkestas ta kohe mu jutu vihaselt, karjudes uuesti, et millal mul päevad olid. Hakkasin uuesti seletama, kuid ta jälle katkestas karjudes mu jutu, küsides, millal mul päevad olid. Hakkasin uuesti seletama, aga ta jälle karjus vahele, et millal mul päevad olid. Hakkasin siis küsima, et kas need üldse olid mul päevad, kui verejooks oli, sest ma ei tea ju, aga ta konkreetselt katkestas selle ka ja karjudes küsis, millal mul päevad olid. Ja nii ta mulle vahele segas senikaua (ja see oli ikka päris mitu korda), kui ma lihtsalt talle mingi kuupäeva ütlesin hädiselt. Siis pani selle kirja, kuigi ega ma ei tea, kas see oli õige või vale, sest verejooks oli nagunii ja minu arupärimisele ta ei reageerinud normaalselt.
Aga ta jätkas mu peedistamist. Küsis vihaselt, et mitu partnerit mul on olnud. Kuna ma olin too aeg püsisuhtes, siis selle hirmsa suhtumise peale ei suutnud ma meenutada sugugi oma ekse (need lähevad mul meelest ära kergesti). Ma pobisesin midagi, rääkides umbes, et mul oma partner. Selle jutu ta muidugi katkestas, küsis vihaselt uuesti, et mitu partnerit on olnud mul. Lõpuks ütlesin, et ei mäleta, sest kindlasti kõvasti alla kümne on olnud neid, siis rahunes selle küsimuse tarbeks. Millalgi ta veel ütles midagi sellist demonstratiivselt ohates, et ma ikka nii jube inimene, et nii noorelt juba nii suur hunnik partnereid. Õnneks alumist otsa vaatas ta normaalselt. Kui läksin tema kabinetist välja ja mu tooaegne poiss-sõber seal ootas, siis ta ütles, et kuulis läbi ukse isegi selle muti karjumist.


Ja kahjuks pidin tema juurde tagasi minema ja teate, mis ta siis ütles. Käratas mulle rõõmsalt irvitades, et kuna mul nii räigelt partnereid on olnud, siis paras mulle, olengi saanud suguhaiguse. Ta naeris seal ka uhkelt, kui seda öelnud oli ja ütleski midagi, et nii noor juba ja nii palju partnereid. See juba tundus väga imelik minu jaoks (sest olin püsisuhtes). Ta läks korraks toast välja midagi tooma/küsima vms ja siis palusin tema õde, et ta kirjutaks mulle minu diagnoosi paberile (kuna mulle juba too hetk meditsiinifännina tundus midagi mäda). Ta õde ütles mulle, et "tegelikult see vaginoos (lihtsalt bakterite ebatasakaal) pole suguhaigus" (ilmselgelt!!!). Ja vot siis jäi see mutt mulle vahele ja enam ma teda tõsiselt ei võtnud. Aga mutt ise tuli uhkelt tagasi, ta oli nii rahul, et oli saanud mulle ära panna.
Siis mingi aeg ma veel märkasin, et see kuri mutt on kirjutanud arvutisse, et mul on olnud 10 partnerit! Selle peale ma ütlesin, et vabandust, see pole minu partnerite arv. Ma selleks hetkeks olin vist isegi kokku lugenud, palju neid oli ja ütlesin talle. See mutt käratas, et kümne ma ju talle ütlesin. Ütlesin uuesti, et see pole ju tõsi, sest ma ütlesin enne, et alla kümne kõvasti. Mutt ütles uuesti, et kümne ma ütlesin ju. Nüüd olin juba piisavalt kogenud, et vastu vaielda polnud mõtet, see mutt ju karjus lihtsalt seni kuni sai vastuse, mis teda rahuldas. Pangu kirja see, mis teda paremini tundma paneb. Aga väga vahva, et see mutt tahtis mind tundma panna litsina, et ma nüüd püsisuhtes sain koletu haiguse, milleks on bakteriaalne ebatasakaal tupes, mis arvatavasti võiski tulla hormonaalsetest muutustest antibeebipillide tõttu. 😂 Olin enne arsti olnud nädal aega spaas, nii et võib-olla ka see sage pesemine mõjutas baktereid koos hormoonidega. Ei no lahe, valetame muidugi noorele inimesele midagi muud kokku, selle asemel, et päriselt uurida tema elu kohta. Paneme arvutisse ka valed andmed kirja, eks. See loll mutt isegi ei uurinud, kas mul on kindel partner. Ja antibeebipille käskis ta muidugi edasi võtta, sest sain ta jutust aru, et jumala normaalne on, kui pillide ajal verd lampi tuleb. Kuigi oleksin võinud need siis juba lõpetada, aga nojah, need ju kirjutati valulike päevade vastu vist.

Seega, kas niimoodi peaksid meditsiinitöötajad käituma noore probleemse enesehinnanguga tervisemurega inimesega?




Sünnitus oli järgmine asi, kus kogesin seda, et eelsünniosakonnas üks ämmaemand lihtsalt ütles mulle nagu lollile, et sünnitamine ongi valus. Eee, nii tobedat asja on üldse vaja öelda, kui teine on valudes? Lisaks juba see, et mitte keegi seal ei saanud aru, et ma sünnitan koridoris 😐 ma teil silme ees olen tuhudes, aga aeg-ajalt öeldi mulle "sul pole veel midagi". Keelduti avatust kontrollimast kuni lõpuks jõudis arst ja avastas, et mul on 8 cm avatust. Ma saaks aru, et kodus tekib nii suur avatus, aga ma olin juba haiglasse sisse kirjutatud ju ja olin seal samas nende silme all koridoris. Ma olin haiglas sees, aga keegi ei saa aru, et sünnitan! 😂 Vahepeal keegi töötaja isegi ütles minu küsimuse peale, kui tahtsin, et avatust kontrollitakse, et "ega sa siia koridori nagunii ei sünnita". Lol... Peaaegu sünnitasin ju. Õnneks lõppes kõik hästi, sest arst jõudis õigel hetkel kontrollima. Pärast seal ema-lapse osakonnas olid peaaegu kõik väga toredad!

Kuid jälle kahjuks sattus siis olema, kui tulin, seal selline töötaja, kes tekitas mul trauma. Just ju sünnitasin ja läksin küsima talt oma sünnituse kohta. Ta mingi ohkas ülbelt "mida sa teada tahad??" Ma "eee, kaua kestis". Ta "7 tundi, see on täiesti normaalne" ja vaatas mind sellise näoga, et "i dare you to ask more!" Umbes et mine minema nüüd. Raske kirjeldada, aga see hirmutas mind ja läksin minema. Ootasin kuni tema vahetus lõppes ja läksin küsisin teiselt töötajalt oma sünnituse kohta, kes oli väga normaalne ja rääkis sellest nagu tore abivalmis meditsiinitöötaja olema peab.


 Siin tahtsingi jagada just oma negatiivseid seiku. On olnud tõesti ka positiivseid olukordi ja neid on õnneks rohkem. Kuigi kahjuks on minu sees ikkagi see hirm, et võin juhtuda meditsiinitöötaja juurde, kes elab end minu peal välja. Aga noh, olen olnud ise ka nõrk, aga samas, kes meist ei oleks nõrk, kui sul on hirm oma tervise pärast ja kardad, et arsti ees oma õiguste eest seistes sa ei saagi terveks.

Nii et need negatiivsed seigad on loodetavasti kellelegi õpetuseks. Tasub lihtsalt olla valmis, et kellelgi ei meeldi, et sul on verejooks tupest või erakorraline valu.

esmaspäev, 20. august 2018

Kuidas on olla ema?

Nii palju aega võtab, et ma pole jõudnud oma isiklikku blogi täita.


Lugesin oma postitusi ja ma tean, et jätan meelega naljakaid lauseid sisse, aga need tundusid ikkagi nii kuidagi tõsised. Ma tean, et kirjutades on mul hea tuju sageli ja teen nalja, aga kuna ma smaile ei kasuta suurt blogis, siis lugedes jääb kuidagi selline mulje, nagu ma püüaks mingi tähtsuskonn paista. Tegelikult ma teen lihtsalt nalja oma lohisevate lausetega. Kuid lõpuks naeran ainult mina enda üle, sest olen enda suurim fänn. 😀

Kuidas teised emad jõuavad blogi pidada?

esmaspäev, 14. mai 2018

Toitumishäire

See on valus teema. Aga esiteks kui ma seda endale juba tunnistada suutsin, olin lähemal sellele, et peaks sellest häirest ka rääkima. Mõtlesin aina enam kirjutada postituse selle kohta. Ning siis ilmus mulle telefonis ette artikkel, kuidas üks naine ütles, et isa oli põhjustanud talle enesehinnanguprobleemi seoses toitumisega. Järgmiseks nägin ma Grossi tütre lugu. Ja sain selle tõttu aru, et tuleb ikkagi lugu lahti rääkida, et meenutada jälle endale ning teistele, et vanemad on lapsele nii suur autoriteet, et mõjutavad tema elu ka siis, kui laps on juba täiskasvanu. See teadmine on vajalik mulle ja kindlasti ka teistele lapsevanematele ja tulevastele lapsevanematele.

Mul on olnud pikalt probleem toitumisega, mida ma nimetan toitumishäireks, kuigi ei tea veel, mis häire see täpselt on ja kas see on toitumishäire. Kui keegi oskab täpsemalt öelda, millega tegu, siis võib mulle kirjutada.

Minu peamine probleem on isutus: toidud ajavad mind konkreetselt öökima. Mis tähendab, et selle häire tõttu ma vältisin toitude juures olemist ja üldse söömist. Söömise ajal ja pärast söömist käis suur oksendamisega võitlemine, mida ma nimetan öökimiseks. See oli minu jaoks väga tavaline. Eriti hommikust süües. Vastik oli süüa! Kuid kuna sööma peab, sest muidu sureb ära, siis lihtsalt sõingi öökimistega võideldes. Olin oksendamise tagasihoidmises proff ning ka öökimiste varjamises proff. Kui seltskonnas olin, lihtsalt varjasin enda öökimist.
Hommikuti oli isu täiesti eriti nullis. Enamasti jõin kohvi ja sõin ühe jogurti, sest see oli lihtsaim viis energiat saada. Jõin kohvi ning pärast seda öökisin mitmeid kordi. Nüüd te teate ka, miks ma okse tagasihoidmises nii professionaalne olen. Sest olin harjunud igapäevaselt okset tagasi hoidma. Ma ei ütle, et see oleks normaalne või et see ei ole häire. Tihti oli hea minna vetsu ja seal niisama öökida, sest teised seal ei näe. Aga ma ei oksendanud, sest ma ei tahtnud. Ma ei tahtnud, et suure vaevaga sisse söödud toit jälle välja tuleb - energiast jääb ju puudu! Muidugi esines ka episoode, kus ma ei suutnud täiesti tagasi hoida ja oksendasin ka.

Isutus oli aeg-ajalt suurem, aeg-ajalt väiksem. Ärevad situatsioonid suurendasid kõvasti isutust. Kui ma seltskonnas olin, siis enamasti ei olnud mul üldse isu (ärev situatsioon). Kui isu juhtus olema, siis minu jaoks oli see ääretult suur joppamine ning sõin kohe nii nagu sain. Enamasti oli isu õhtuti. Kui vedas, et mingi õhtune pidu oli ja seal pakuti süüa, siis ilmselgelt ma sõin.

Seltskonnas oli selle häirega suht raske. Muidugi oli seltskonnas ebaviisakas, kui ei võta kooki või midagi, mida keegi suure vaevaga valmistanud on ning öeldi siis, et "võta veel!" või "nii vähe võtadki?!". Vihkasin üldiselt magusat. Aga ma võtsin ka viisakalt süüa seltskonnas ning surusin endale toitu näost sisse võideldes salaja koguaeg öökimistega. See oli mu igapäev.

Muidugi ma tihtipeale lihtsalt ei söönud. Aga sellest mul tekkiski maoprobleem, millele Rennie ega muud sellised antatsiidid ülse ei mõjunud. Käisin ka sondi neelamas ja tegin läbi prootonpumba inhibiitori kuuri. Aga ütlen ausalt, et kui mul ei oleks tekkinud valulikke kõrvetisi, vb oleksin olnudki liiga pikalt söömata. Mu organism võitles selle söömatuse vastu nii, et kui ma mingil hetkel KOHE süüa ei saa, tekkisid kohutavad kõrvetised. Ja mõnikord see kõrvetiste valu oli ainus põhjus, miks ma sõin. Kui mul ei oleks tekkinud seda valu, siis arvatavasti ma ei olekski söönud väga pikalt järjest, sest toit mulle nagunii ei meeldinud.

Todiuvihkamine põhjustas ka seda, et ma vihkasin söögitegemist. No ilmselgelt, kui sa pead vaatama selle asja peale pidevalt, mis sind öökima ajab, siis sa lihtsalt ei taha seda teha ju. Muidugi oli mul lihtsam väita, et ma ei oska süüa teha. Ju see oli minu vabandus sellele, et varjata söömishäiret ning seda endale mitte tunnistada. Ilmselgelt retsepti järgi tehes oskasin ma väga hästi süüa teha, aga ma ei tahtnud. Vastik ja öökimaajav oli mingit rõvedat toitu vahtida.

Mainin ka seda, et olid teatud toidud, millega seda öökimist ja isutust oli kõige vähem, AGA need toidud olid pm delikatesstoidud või ülikallid toidud. Ega iga päev ei raatsi ju väljas kuskil BabyBackis praadi söömas käia. Liha, salat, kartul - need olid mu lemmikud, aga need pidid olema ka hästi valmistatud. Seega, kui ma ise süüa tegin, tegin ma hästi, et pärast sööks. Süüa muidugi oli ebameeldiv teha.

 Ilmselgelt ei olnud ma valmis tunnistama mitte kellelegi (ka endale), et mul on häire ning kohe kindlasti ei tohtinud see ka mu keha pealt välja paista! Mul olid seega oma häirega kohanemiseks oma nipid. Kuna sööma peab ning oled ikka sunnitud endale võileiba tegema, siis tihtipeale lõin endale meelepette, et valmistan süüa nt (tuleviku)lastele või teistele inimestele. Nii oli lihtsam taluda toidu vaatamist söögitegemisel. Hästi hea oli, kui keegi teine ka soovis toitu, sest siis oli mõttekam toitu valmistada ning kui teine inimene isuga sööb, siis annab endale ka energiat süüa toitu.
Teine nipp oli see, et sõin kaloririkkaid toite ehk siis põhimõtteliselt ma ei jälginud üldse kaloreid, aga lootsin, et saan korralikult kõik vajaliku kätte toidust. Kellel tekib küsimus, et miks ma ei olnud anorektilise kehaga, siis see oli tänu sellele, et püüdsin saada kõik vitamiinid suht-koht kätte, üritasin ikka käia tihti maitsvaid toite söömas ning ei muretsenud üldse, et söön liiga palju. Pigem muretsesingi, et söön liiga vähe. Nt tihti McDonaldsis käimine ja muu maitsva kiirtoidu söömine oli küllaltki lihtne, odav ja tore. Ma tegelt eriti ei mäleta, mida ma sõin, aga no nt tegin makarone ja kalapulki, sest nendega ei pea pliidi juures passima ja kui ketšupit kuhjaga peale valada, siis kõlbas ilusti süüa. Hommikul sõin nt jogurti ja kohvi, lõunal päevaprae ning õhtul tegin kartuleid võiga. Nii elas ilusti ära. Ilmselgelt mingeid suuri retsepte ma teha ei viitsinud, sest mul puudus mõtlemine toitudele. Mulle meeldib mõelda, aga mitte toidust.

Aga õnneks saabus millalgi aeg, kui mu see jama muutus. Kui arst kirjutas mulle mirtazapiini, antidepressandi, mis suurendab söögiisu, siis olin nii õnnelik oma uue isu üle! Ma ei olnud arstile muidugi rääkinud, et mul isu pole, aga avastasin, et järsku tekkis isu. Hakkasin kohe korralikult sööma, et kui tolerantsus ravimi vastu tekib, oleks piisavalt rasva varutud. Tekkiski tolerantsus, võtsin jälle alla, aga sain vähemalt tunda, mis tunne oli olla normaalse isuga. Väga hea oli!

Seega elasin oma häirega edasi sellele eriti mõtlemata. Arstile vb mainisin, et muidu mul halb isu ärevusega, aga eriti sellest ei rääkinud.

Aga tekkis mu elus järsku üks suur muutus, mis muutis suurel määral mu keha ja ISU! Ja tänu sellele muutusele jõudis mulle kohale tegelikkus - mul oli enne häire. Ma siiani imestan ja olen väga õnnelik! See on rasedus!

Raseduse teisel trimestril kadus või vähemalt vähenes see söömishäire!

Muidugi raseduse alguses kadus isu täielikult ja kuna ma enne kaalusin vb 58-65 kg, siis pm enne rasedust olin ma suht normaalse kaaluga, mingi 63 vast ikka kippus olema. Kuid kaal vähenes 59 peale, sest ju on iiveldus ja värki. Ma olin okse tagasihoidmises proff ja hoidsingi seda tagasi, välja arvatud ühikas, mille hais oli nii tappev, et seal ma küll paar korda ropsisin haisu tõttu. Muretsesin täiega, et beebi ei saa toitu ja midagi ma nagu üritasin süüa.

Aga üks hetk teisel trimestril tekkis mul järsku isu ja ma olin meeletult õnnelik! See kattus ajaga, kui läksin spaasse puhkama ja seal saab korralikult süüa ja no ega ma seda isu küll ei kavatsenud käest lasta! Sõin kõike, et oleks kogutud toiduvaru kanni juurde mustadeks päevadeks.

Hakkasin endale süüa tegema kodus. Tegin kotlette, kartuleid jms. Hommikuti putru, omletti, leivasuppi jne. Muidugi kõige suurem probleem on see, et mul praegu puudub oskus toitudele mõelda. Kui keegi küsib, mida süüa tahad, siis ma olen ikka mingi eee... aaa hmm... ei tea. Kui keegi annab retsepti ette ja ütleb, saan vabalt seda toitu teha. Aga ise olen liiga loll toitude koha pealt retsepte välja mõtlemast. Nt sõin külas leivasuppi ja alles siis mõtlesin ahjaaaa, selline asi on ka olemas. Või siis mõtlesin kreeka salati peale ja siis taipasin - ma saan ju seda kodus ka teha! Või sõbranna ütles, et aurutab peeti. Ma olin mingi omg, õigus, nii saab ju! Ise ju pole kunagi mõelnud sellele. Ehk siis toitude valmistamine on suht uus maailm mulle. Enne ju ei suutnudki ma toidust mõelda - seega ongi ajus lünk selles kohas. Muidugi mul on hästi lahe oskus ette kujutada, kuidas toitude maitsed kokku sobivad, aga enne ei olnud sellest oskusest mingit kasu, sest ei rakendanud seda :D Seega, kirjutage mulle väga lihtsaid retsepte. Ma mõningaid tean, aga kui häda on käes, siis ma reaalselt ei tule ühegi idee peale, et mida valmistada. Kui mu ees on nt hakkliha ja muna, siis ma oskaks teha vaid kotlette, aga muud ma välja mõelda ei oska. Aga ma tahaks, et ma oskaks! Las mu aju harjub, et süüa saab ka teha. :D

Nii, nüüd olen teadlik, et mul on probleem, aga jõuamegi selle osani, miks on vanemate öeldud laused lapsele väga olulised! Vanem on autoriteet ja tahes-tahtmata laps imab tema jutu endasse ja võtab seda 100 korda olulisemana kui mõne muu isiku juttu!!!! 

See inimene pildil (2013 aasta mina) on mu isa meelest paks. Ja ei ole vaja öelda, et ei ole paks, sest ma tean seda. Seda enam iseloomustab see seda, kuidas vanemate teod ja sõnad lapsi mõjutavad!

Aga kust mul selline häire tuleb? Ma pikalt-pikalt ei saanud ise ka aru. Vältisin üldse sellele mõtlemist. Arvasin mingi aeg, et ärevusest ning kindlasti osaliselt see nii ka on ja ärevus on mul sellega seotud ka. Aga kui nüüd raseduse ajal kuulsin oma isa mitmetelt naistelt, kuidas ta on ka neid naisi paksuks nimetanud (kuigi ilmselgelt nad ju ei ole paksud), siis hakkasin mõtlema. Saingi lõpuks aru, et minu pärisisa on mulle selle häire tekitanud. Seda seepärast, et tal on anorektikute fetiš ja ta on mitte just eriti hea isa.

Mu pärisisa ja ema ei ela koos ja mu isa hakkas minuga ainult seepärast suhtlema, et mingile naisele muljet avaldada. Mu isa ilmus mu ellu, kui ma olin 14. Me kõik teame, millised mõtted võivad sellises noores vanuses inimesel olla. Lastel on väga suur tunnustusvajadus ja vajadus tunda, et keegi hoolib ja armastab neid. Õrnas vanuses teismeline on lihtsalt õnnelik, et lõpuks on ta isaga suhtlemist väärt! Ning tuletan uuesti meelde, et laps tõesti võtab endast autoriteetsema täiskasvanu sõnu tõsiselt! Oleksin ma too aeg teadnud, et see vaimne vägivald, mida mu isa minu peal rakendab, ei ole minu süü, et mina ei ole loll, paks ega sunnitud meestega seksima, vaid see kõik on mu isa enda probleem ning jõhkrus, oleksin ma ehk kergemini pääsenud.

Mu isa armastas pidevalt korrata, kuidas paksud naised ei meeldi mitte kellelegi. Mainin siinkohal ära, et minu isa pidas normaalkaalus naist päris paksuks ikka. Tal lihtsalt on selline kujutluspilt. Tema jaoks on normaalne, kui naine näeb pooleldi nälga surnud välja ja ma ei liialda. Seega, mina olin oma saleda kehaga tema jaoks ilmselgelt paks. Ma olin teismelisena ikka päris kondine, aga mu isa tegi pidevalt märkusi kaaluteemal. Isegi mitte ainult minu kohta, vaid kõige kohta. Ta armastas naljatades kiruda mõnda naist, et see on paks. Ja kiitis oma tolleaegset pruuti, et see on räigelt sale ja see naine meelega kasutas teda ära raha pärast, kiites takka, et mida peenikesem, seda parem ja öeldes, et ei kaalu midagi. Koguaeg käisid mingid kaalujutud, jutud söömise mõttetusest jms. Mu isa on suht veidral arvamusel, et sööma peab harva ja kui süüa ainult smuutit, siis ei lähe paksuks. Ja mu isa reaalselt ei tea, et kui kõiki toite süüa normaalses tasakaalus, siis see on tervislik! Lolololol, saab veel rumalam olla?! :D Smuuti on ju suhkrut täis! Puuviljad on ju suhkrupommid ja kui neid koguaeg näost sisse ajada, siis see suur suhkrukogus võib ju ka paksuks teha... oh issand. Närvi ajab lausa mõtlemine sellele, kuidas mõni üldse ei mõtle.

Toon mõned toredad näited mu isa kohta. Olime ühel reisil teismelisena, kui ta võttis poes mõõdulindi ja mõõtis ära mu vööümbermõõdu ning hüüdis: "60 cm! Enam paksemaks sa minna ei tohi!"
Kui mu vanaema helistas ning ütles, ma pean ilusti sööma, läks mu isa kohutavalt närvi! Ta õiendas, et miks küll mu vanaema tahab, et ma sööksin, et kas ta tahab  et ma oleksin mingi hull paks lehm, keda ükski normaalne mees ei taha jne jne. Püüdsin talle seletada  et nii mu vanaema küll ei mõelnud, aga ta ei kuulanud. Vingus edasi lihtsalt väga pikalt. Nagu wtf.
Lisaks vahtis ta alati pingsalt, mida ma sõin ja kui palju. Seda andis tunda. Siis kommenteeris ta mingit ajuvaba teksti, et päevas ei tasu üldse süüa, et iga kolme tunni tagant söömine on liiga tihti ning ei tohi süüa seda ega toda, sest need asjad teevad paksuks. "Paks" oligi tema lemmiksõna. Ning lemmikväljend see, et paksu mitte ükski mees ei taha.

Mingi raseduse algus või midagi. Siuke tavaline olin.

Siis kui ma raseduse algul kõvasti alla võtsin ja ma vist kartsin kaalule astuda :D
13 nädalat ja 4 päeva rase

Igatahes see kaaluteema oli tema suur lemmik ning ta oli täiega kaalus kinni. Võisin talle ükskõik kui palju seletada, et pekk ning lihased on erineva kaaluga ning kaalu järgi ei saa midagi arvestada, aga see läks kurtidele kõrvadele. Võisin talle ükskõik kui palju öelda, et söömata olemine on kahjulik, aga ta nagunii ei kuulanud. Ikka aina jutt, et söömine teeb paksuks, süüa ei tohi ning kaal peab olema väga väike. Koguaeg aina see toit ja kaal tulid tal suust... Aastaid...
Lisaks kaebas ta mu emale, et minu ahter olevat liiga suur.

Mõtlesin küll omaette, et osa tema jutust on suur lollus ning ütlesin endale, et ma ikkagi söön nii nagu vaja. Üritasin endale selgeks teha, et see jutt on lollus. Kuid väike tütar minu sisemuses tajus väga tugevalt seda, et ma ei ole isale üldse meele järgi. Kui ka see kaaluvärk välja arvata, suhtus ta ikka minusse suht põlgusega, irvitades ja hoolimatult. Arvasin, et ta on minus pettunud ning olen liiga paks/loll jms tema jaoks. Aga seda kõike ei suutnud ma endale teadlikult tunnistada. Seda arvasin ma sisemuses. Ta tekitas minus alati ärevust ja tahtsin alati tõestada talle, et ma ikkagi ei ole nii paks ja loll ja mida kõike ta veel arvata võis oma ükskõikse suhtumisega ja pidevalt kaalust rääkides.

Ja nii oligi, et mingi aeg tekkis nii märkamatult mul häire söömisega. Ma lihtsalt ei mõelnud sellele, et kust see tuleb, mis see on ega isegi seda, et niimoodi mitte süüa ja toitu vihata on ebanormaalne. Vältisin aastaid sellele mõtlemast.

Ja kui rasedusega see häire läks ära, sain aru väga mitut asja! 
Esiteks, et see toiduvihkamine ei olnud kohe üldse mitte normaalne. Ja arvestades, kui tihti mu isa koguaeg rääkis saledusest ja sellest, kuidas söömine teeb paksuks, kuidas mina olen ikkagi piiripeal ning pigem paks, siis siin pole midagi imestada. Minu õrnale teismelise ajule mõjus autoriteetse isiku jutt täpselt nii, et lõpetasin sellise häirega.
Teiseks sain aru, et mul oli probleem! Enne oli seda raske tunnistada, sest olin õppinud sellega elama, aga kui see kadus, siis mõistsin.
Kolmandaks sain aru, et toidud ei olegi nii jubedad ja hirmsad asjad. Ja toiduvalmistamine pole üldse vihkamist väärt, kui toitu pole halb vaadata.

Ja nüüd olen ma küll kilogramme juurde võtnud ja uhkusega, sest minu jaoks polnud kunagi juurde võtmine sugugi kerge.

14 nädal ja 37 nädal. Sorry, et pesupildid, ärge põdege, see on inimese keha, teil on ka keha. Mul rasedusarmid ka tagumikul.

Huvitav on see, et ma teadsin, et ma ju ei ole paks. Kõik ütlesid mulle, et ma olen nii sale, aga kahju oli tehtud mu ajule. Ma vihkasin söömist nii et ma ise ka ei saanud sellest aru. Nagu te välja lugesite sellise psühholoogilise teema tagamaid, siis on hästi näha, kust tekkis see häire. Ja ma olen õnnelik, et sain selle lõpuks endale teadvustatud!

Muidugi ma kardan, et see probleem tuleb tagasi. Aga eks ma räägin arstile ja psühholoogiline jne, nii et pole vaja mulle soovitada spetsialiste. Ilmselgelt ma ravin ennast, ega ma idioot ei ole, et jätaks ISEENDA heaolu tahaplaanile. See on ju minu elu ja minu valik on elada parimal viisil.

Vot nii. Kas kellelgi on veel sarnane toitumishäire? Kas see on üldse toitumishäire? Mis haigus see olla võib? Ja on mingeid häid lihtsaid retsepte ka peale kotlettide, kartulite, leivasupi, putrude, omleti, kalapulkade, pannkookide jms? Kindlasti on neid retsepte veel, mida ma olen kodus teinud. Näiteks mulle meeldib kurgiäädika salat. Paned kurgitükid kaussi, paned suhkrut veits, lahjendatud äädikat ja sööd. Aitab kõrvetiste vastu. Hea oleks, kui retseptis poleks jahu. See tekitab mul kõrvetisi. Ja hea oleks, kui poleks panniroog, sest panniroad tekitavad mul ka kõrvetisi. Hea oleks, kui oleks liha ja lihtne teha ka :D Või noh, vahet ei ole, tahan lihtsalt toidumõtlemist saada endale, nii et mainige lihtsalt oma lemmikuid lihtsaid toite. :)