Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

pühapäev, 29. november 2020

Miks "Vaprad ja ilusad" on äärmiselt õpetlik psühholoogiliselt?

 Telekat mul pole ja telekat ma üldiselt ei vaata. No eks ikka vanemate või vanaema või kellegi juures telekas eksisteerib ja siis näen ma ka, millised saated eksisteerivad, kuid üldiselt ma saatekavaga kursis pole.



Tavatsesin öelda varem, et telekat ma ei vaata, kuid vaatan kahte saadet - "Kättemaksukontor" ning "Padjaklubi". Kui Carmen oli beebi, lisandus nendele veel üks saade juurde - "Vaprad ja ilusad".

Ma olin päris kehvas seisus omadega, kui laps väike oli. Mul oli rasedusjärgne depressioon, mul oli äärmiselt raske. Peale selle ei suutnud ma endale piire kehtestada. Noh, ma olin selline lükata-tõmmata narts, mida inimestel oli hea solgutada. Ma ei teadnud, millised on minu piirid ning kuidas enda eest seista ega ka seda, mis on õige ja vale.

Deem, aga lahendus ja psühholoogiline abi oli lähemal, kui lootsin! "Vaprad ja ilusad" on ehtne näide sellest, millised peavad olema omavahelised piirid! Kuidas tuleb enda eest seista, kuidas tuleb olla aus ja kuidas teiste vigu välja kutsuda, kuid samal ajal ka iseenda vigu tunnistada ja kahetseda. See aitas mind tõsiselt palju! Ma mäletan, kuidas ma ei teadnud, kuidas näiteks paarisuhtes enda eest seista, sest ma konkreetselt olin maha tambitud eelnevates suhetes, madalam kui muru ega teadnud, kas on üldse normaalne nõuda ka enda piire.

Igatahes mulle sai eeskujuks nende suhtlemine - emotsioonide tunnistamine, vigade tunnistamine, julgus vigu kahetseda ning julgus vabandada. Ma olen ise tahtnud alati selline olla, aga pole julgenud. Lisaks nad seal räägivad rahulikult ega sega kunagi üksteisele vahele.

Nii sain ma aru, et selliseid suhteid tahan ma oma ellu. Mitte seda draamat nagu, vaid just selles mõttes selliseid suhteid, et vigade tunnistamist, üksteise armastamist ja hoolimist. Õnneks pole mul probleemi enda elust välja lõigata inimesi, kes sellised pole. Niisiis võtsin ma endale selged piirid ja teadsin, millist suhet mina endale tahan. Ning inimesed, kes on silmakirjalikud, valelikud ning oma vigu ei tunnista, ei sobi minu ellu. Inimesed, kes on südamlikud, head ning suudavad läbi rääkida, need sobivad mu ellu.

Hakkasin rakendama sealt saatest nähtud suhtlusmaneere siis ning lihtsalt nendega ei suhtlegi, kes on lapsikud, rumalad ja muud moodi häirivad. Elu kohe palju parem!

Igatahes mind aitas see saade psühholoogiliselt väga palju. Kellel on veel enda kehtestamisega probleeme, soovitan vaadata!

Saate enda sisust rääkides - jah, seal on draamat, seal on mõni halb, seal sageli nutetakse jms, aga selle saate imeline mõte ongi see, et näha, kuidas nad asju läbi räägivad. See on lahe! Kui seal juhtub mingi sündmus, siis saate mõte ongi näha, kuidas üksteisele edasi räägitakse sündmuse kulgu. Okei, tahtsin rääkida saate sisust. See sisu ongi see, et juhtub mingi sündmus ja siis näidatakse, kuidas selle üle arutatakse.

Saadetest rääkides, siis kahjuks ma enam ei leiagi aega vaadata "Kättemaksukontorit" ega "Padjaklubi", kuigi tahaks. Lihtsalt ei jõua. "Vaprate ja ilusate" puhul on hää see, et paar osa võib vahele jääda, hiljem saab ikka aru.

teisipäev, 24. november 2020

Kuidas saada iseendaks?

 Ma vahin sageli YouTube'i ja täna kõlas seal üks lause - ära kuula nende inimeste nõuandeid, kes ise pärast tagajärgedega tegelema ei pea.

See on nii mitmeti tõsi! On ju palju töllakaid, kes enda meelest tulevad nii hüva nõu andma, et küsiks sult pappigi selle väärt nõuande eest. Kuigi see nende nõu liigitub reaalsuses ainult kõvasti kallutatud arvamuse alla ning on väärtusetu sõnamulin.



Hoolimata sellest tõstan käed üles ja tunnistan ausalt, et ka mina olen olnud see totakas, kes sündides siia imelikku maailma, arvas, et kõikidel teistel on see elamise kunst käpas ning nende nõu on ikka minu omast parem. Ja kuulasin siis igasugu lolli nõu. Oh, mitte ainult - mul oli komme isegi tühistes asjades enda arvamust alavääristada.

Õnneks ma mõtlen palju nagu võimsale protsessorile ikka kombeks ning mõtlesin ükskord, et tegelikult mida varem saan ma iseendaks, seda kiiremini leian ma oma ellu oma õiged inimesed. Kuid mis siis, kui see "mina ise" on selline paskanen, kellega mitte keegi sõbrustada ei tahaks, kes jääks eluks ajaks üksi? Mõtlesin tolle negatiivse vastuargumendi peale vastu, et tegelikult ma pole õel inimene, paha inimene, valelik, vastik, mul on normaalse inimese emotsioonid ning ühiskonnale kahju küll ei too. Seega pol argument, et terve maailm mind rämedalt vihkama hakkab, tõene.

Nii sain ma iseendaks. Nagu öeldud - aktsepteerisin oma introvertsust, aktsepteerisin oma huvisid, aktsepteerisin oma tahtmisi. Sest nagu ma tean ja näen - ainult mina ise olen iseenda kehas 24/7 ning ainult mina tegelen oma tegude tagajärgedega. 

Nii et miks kuulata teiste nõu, kui ma ei taha neid tagajärgi, mida nemad tahaks? Kui neile miski ei meeldi, ärgu ise neid asju tehku. Kusjuures hakkasin märkama, et kui keegi oli mulle nõu andnud ning ma selle alusel tegutsesin, siis isegi see nõuandja ei mäletanud, et mulle seda nõu andis! Seega, miks seda teha üldse tema järgi?

Südamehääl on antud sulle põhjusega! Mul läks aega, et õppida enda südant kuulama, aga ma julgen vist öelda, et olen nii õnnelik, et olen jõudnud niikaugele, et aktsepteerida iseenda arvamust ja iseenda südame juhatust oma elus! Mäletan, kui mulle süda ütles üht, mõni suvaline töllakas aga midagi teist, kuid ma ei kuulanud oma südant. Ja elu oli siis pekkis. Ma pidevalt mõtlesin, miks ei lähe asjad nii, nagu mul on vaja. Miks ma ei leia oma õiget kohta elus, miks mul pole õiget kaaslast.

Panin kaarte ja püüdsin ennustada ning need ütlesid, et vastus on lähemal, kui sa arvatagi oskad - olnud alati sinu enda sees. Sina ise tead, mida teha! 

Okei - puudus tegelikult mul julgus iseenda moodi elada, sest inimesed pole harjunud ju, et ma selline olen, nagu ma olla tahan. Ma olen ju maski kandnud, et teistele meeldida, seega minu iseendaks saamine tundub neile arvatavasti nagu veider muutus minu puhul. Kuid ma juba arvestasin sellega - see tuleb läbi teha. Ma panen uued piirid omale ellu ja teen omi asju. Siis ju loogiline, et ma peaks olema õnnelik või kuidas?

Kuna ma kartsin iseendaks saada, andsin endale aja - et esialgu olen nädal aega mina ise ja vaatan,  mis siis saab. Midagi ei saanudki. Kuid psühhopaatidel minu elus oli küll raske - ma hakkasin nende mõju alt kaduma. Kuigi siis oligi ainult üks selline mu ellu jäänud õnneks. Polnud raske iseendaks saada - tuli kuulata lihtsalt oma südant ning igakord tekkis siis midagi head mu ellu. Hea tunne või ükskõik mis. Ükskõik kui peaga võttes ebaloogilist mu süda ei öelnud, juhtus midagi head.

Nii - aga hakkasid mu reaalsed imelikud huvid välja tulema. Näiteks meeldib mulle endast poolpaljaid pilte teha. Koguaeg oli meeldinud, aga natuke aralt olin neid üles lisanud. Ja uskuge või mitte, jumal (või süda) ütles mulle, et vaata - onlyfansi tee konto.

Ja kõik otsused langetan ma nüüd südamega. Näiteks kas minna maale või ei - süda ütleb. Kas minna selle mehega välja - ütles mulle ka süda, et mine (kuigi mõistusega võttes oleks ma parema meelega kodus vedelenud) ja leidsin endale endasuguse inimese ellu. Või noh, taasleidsin! Nüüd saame koos vedeleda, lol! Veel parem! Süda ikka teadis, mida teha!

Lõpp läks liiga spirituaalseks ning kõrgema dimensiooniga jutuks ära, et ma kardan, et ei oska täpselt öelda seda, mida ma konkreetselt öelda tahtsin. Mõte on aga selles, et kui sa kuulad iseenda südamejuhatust, siis ükskõik kui hirmus see ka ei tundu, ükskõik kui palju teised sellele vastu pole, ükskõik kui suured hirmud sul on, siis usu mind - pärast on elu hoopis teine, hoopis parem. Südamehääl ongi antud põhjusega. 

Ma nüüd julgen olla see, kes ma olen. Ma julgen olla aeglane, laisk, palju magada, palju mõelda, arvutiga mängida, palju pilte töödelda, palju pildistada, palju õppida, palju lugeda, palju sõita, palju uusi kursusi võtta, palju tööd teha, palju teha SEDA, mida MINA tahan! Ma ei pea tegema enam inimeste mõeldud stampasju, mis nö näitavad õnnelikkuse taset, nagu reisimine, suhtlemine, suvalistega seksimine. Üks hetk julgesin ma tunnistada, et jah - mina olen see, kes ei naudi eriti reisimist. Jah, mina olen see, kes ei taha nüüd nii tihti suhelda (kuigi nagu varasem postitus rääkis, mulle ilmselgelt meeldib suhelda) ning jah, mina olen see, kes päriselt ka tõesõna ei taha seksida suvalistega ning üldse pelgab romantikat, ükskõik kui palju kutsuti mind kuhugi swingerite kohta või räägiti head sellest maailmast ning soovitati omakasu saamiseks meestega seksida. Võib-olla on need elutargad nõuanded, võib-olla kellelgi toimib nii, aga lõpuks otsustasin ma, et MINA teen, mida tehes MINA end hästi tunnen. Ja võtan nõu kuulda, alati, hea meelega, aga inimesed peavad arvestama, et nemad ei ela minu valikutega. Eksisin kunagi oma valikutes, väga palju ja süüdi olin mina ise sellega, et arvasin, et nende arvamus on minu omast kõrgem. Ei olnud.

Kuula ennast ja ole hea inimene - siis kõik laabub!

teisipäev, 17. november 2020

Introvertsus - see polegi see, mis sa arvad

Ükskord nägin ma õudusunenägu. Ma ärkasin üles ja ütlesin oma mehele, et tead, ma nägin õudusund, nii hea on üles ärgata! Ta küsis, mida ma siis unes nägin. Ja ma alustasin: "ma läksin unes reisile...". Ta vastas: "juhuu, reisile minek!" ning siis ta sai aru: "oot, kas see oligi õudusuni?". Ma ütlesin, et jaa. Ma nägin unes, et ma läksin reisile poolvõõraste inimestega ja ööbisin nendega samas ruumis. Neid inimesi oli palju - kümneringis. Jube! 

Introvertsus-ekstravertsus on kaks vastanduvat spektril asuvat iseloomujoont, mille populariseeris Carl Jung. Pole vast mõtet seletada nende kahe sõna tähendust, kuna see on üldiselt inimestele selge, kuid siin keskendun introvertsusele, mis mõne ekstraverdi jaoks on sama müstiline kontseptsioon kui tulnukad Maa peal.

Ambivertsus on ka veel termin, mis tähendab nende kahe iseloomujoone koosesinemist. See ma ka pole.

Pilt introverdist üksinda autosõitmist nautimas


Mis siis on introvertsus?

Konkreetselt on introvertsus inimese omadus, mis tähendab, et inimene on fokuseeritud oma sisemistele tunnetele, mitte välismaailmast stiimulite otsimisele. Seega introvertne inimene kulutab energiat suhtlemisele. Vastandina ekstraverdile, kes hoopis saab energiat suhtlemisest ning otsib stiimuleid välismaailmast.


Väärarvamused introvertsuse kohta

Inimestel on komme arvata, et introvertsus tähendab alati vaikset inimest, kes ei julge esineda, on häbelik, istub ainult omaette, koosviibimistel ei käi, on pidevalt ärev. Tegelikkuses ükski neist omadustest ei ole kriteerium introvertsuseks. Ka ekstravert võib peljata avalikku esinemist. Samal ajal kui introvert võib täiesti rahulikult esineda avalikult. Täiesti selge on see, et eelnevalt loetletud omadused absoluutselt ei näita inimese sisemist suunitlust. See, kas inimene viibib koosviibimisel ei anna meile mittemingisugust infot tegelikult selle kohta, kuidas ta end sisimas tunneb. Ning just see sisemine tundmus on miski, mille tõttu introvertsus ongi äärmiselt keeruline kontseptsioon ekstravertidele.

Samamoodi ei saa ka teised end introverdiks pidavad inimesed arvata, et mõned väliselt kaasuvad omadused on kõikidel introvertidel. Näiteks mõni introvert ei julge avalikult esineda, kuid see ei tähenda, et mõni teine introvert seda ei suudaks teha. Nagu öeldud - väline omadus ei näita inimese sisemise patarei tegelikku tühjenemist. 

Kuna ekstraverdid alati naudivad uute inimeste seltskonda, ongi neil raske mõista, kuidas keegi küll naudib pidevat üksiolekut. Selle selgitamiseks räägin iseenda elust introverdina.


Kuidas ma avastasin, et olen introvert?

Juba noorena eelistasin palju omaette olla. Jah, mulle meeldis teistega mängida, aga alati pidi seda olema mõõdukal määral ning tahtsin sageli ka kodus olla. Mulle meeldis üksi uusi ideid genereerida ning neid teha, näiteks midagi ehitada, joonistada, arvutada vms üksi teha saab. Ei osanud too aeg küll mõelda midagi erilist sellest. Minu ainus imestus oli see, et kuidas küll teised minust palju vähem raamatuid lugeda viitsivad ning palju rohkem koos mängida tahavad.

Mingil hetkel noorena avastasin, et mulle meeldib olla väikeses seltskonnas. Näiteks kui sõbrannaga olles kuulsin, et tuleb veel seltskonda juurde, tundsin kohe ebameeldivust. Seda iga kord. Ma mitte kunagi ei tundnud end meeldivalt, kui kuulsin, et inimesi tuleb juurde. Ilmselgelt hakkasin seda häbenema, kuna kõik teised tundusid väga rõõmustavat seltskonnalisa üle. Mul aga oli häbi, et ei tahtnud seltskonna suurenemist, seega kellelegi ma seda ei öelnud ning proovisin iseendaga tööd teha, et saaksin ka rõõmustada, kui inimesi juurde ilmub.

Tegingi endaga tööd selles vallas. Ma olin ka koolis pailaps ja hää õpilane, seega ka seal tutvusin ma introvert-ekstravert kontseptsiooniga. Pole vist vaja palju arvata, et mul tuli ka testides välja introvertne loomus, kuid ausalt öeldes pigem häbenesin seda. Kõik teised ju müravad koos, käivad pidudel ja naudivad seltskonda! Ma olen mingi väärakas, kes mitte kunagi kedagi välja ei kutsu, peole minna ei viitsi ning seltskonna suurenemist ei soovi. Imelik olen! Nii ma hakkasin ennast sundima ka rohkem suhtlema. Ma ei julgenud olla mina ise. Hakkasin tahtma, et oleksin ekstravertsem. Varjasin oma suurt vajadust üksi nokitseda. Tegin endaga isegi nii palju trikke, et sain testides lõpuks isegi "ambivert" tulemuse, mis siis, et see polnud reaalsusele vastav.


Kuidas ma endaga leppisin?

Ülikooli minnes oli ka vastikult palju tutvumispidusid. Ka siis oli nii rõve neil osaleda - mitte seepärast, et mulle poleks meeldinud inimesed ega nendega suhtlemine - vaid seepärast, et see fucking väsitas mind. Ma ei viiiitsi vahet pidamata suhelda! Kuna see tutvumiste loomisele õhutamine läks nii massiivseks, siis ma lihtsalt pidin väljapääsu otsima. Muidugi võttis aastaid aega tegelikult iseenda reaalsele minale lähemale minemine, kuna endiselt häbenesin seda, et ma ei viitsi suhelda. Esialgu hakkasin iseenda lohutamiseks endale sisimas ütlema, et tulin ülikooli õppima, mitte sõpru looma. Seega eemaldasin endalt selle suure pinge kuidagimoodi.

Järgmisena räägiti mingist Tartu vaimust mulle. Alati ajas see mind segadusse - mis kuradi Tartu vaim!? See mingi linna peal laaberdamine või? Igatahes hakkasin leidma enda moodi inimesi õnneks. Teised rahulikuma loomuga inimesed tõmbasid mind. Kui varem olin elus end sundinud mõnele ekstraverdile sõbraks, siis sellised tutvused mind ei rahuldanud. Ekstraverdid on häiriva loomuga, räägivad igavat juttu ega räägi midagi asjalikku. Seevastu kohtasin ülikoolis mitut siiamaani parimaid sõbrannasid. Üks kursaõde on mul megaintrovert. Nii mõnus oli lõpuks suhelda kellegagi, kes ei aja mõttetut pläma suust välja, eelistab ka väikest seltskonda ning kellega on kindel, et koos peole minnes saame varem lahkuda. Leidsin ka teise parima sõbranna - minu sarnane omamoodi inimene, kellega sai nii palju sügavaid asju rääkida. Ta hakkas mulle esimesest hetkest meeldima, kui mingil kristlaste õhtul ütles ta esinejale, et "see on munadeta väide". Vot - pole mingit tühja loba, vaid aus arvamuse avaldamine.

Leides enda moodi inimesi, sain aru, et mulle piisab vähesest - mulle pole vaja hunnikute kaupa sõpru. Mul on nagunii ranged kriteeriumid sõprusele, kuna inimene minu elus, kellele ma annan iseenda suure austuse, lugupidamise, kaitsva suhtumise ja kõige muu, ei saa olla mingi mõttetu tühja jutu ajaja, kes võib mulle esimesel vabal hetkel noa selga lüüa. Ma annan sõpruse puhul ju nii palju.

Ja kui ma hakkasin leidma enda moodi inimesi, aktsepteerisin iseenda iseloomuomadust ka rohkem.


Kust ma olen oma introvertsuse saanud?

Minu emapoolne vanaisa oli äärmiselt minu moodi. Ta nokitses ka palju omaette.

Mu ema on megaintrovert. Minust suurem introvert minu teada ongi ainult mu ema. Tal on koguaeg telefon hääletu. Ta käib absoluutselt igal pool üksi. Ta naudib kodus olemist. Mu meelest tal pole ühtki sõpra ka, aga ta ei tahagi neid.


Aga oot-oot - kuidas sa siis suhtlemises hea oled?

Ega ei olegi alati olnud. Palju on mind mõnitatud, et ma olen autist või niisama väärakas, ei saa paljudest väljenditest aru jne. Küll aga olen ma õppinud normaalselt suhtlema. Siin ka väike hea nõuanne teistele introvertidele tulemas.

Esialgu olin ma küll selline, et uute inimestega tutvudes püüdsin palju naeratada, pingutasin nina verest välja, et olla megasõbralik. Sitt lugu selle puhul on aga see, et järgmine kord seda inimest nähes ootab ta sult samasugust tobedat käitumist. Ning kui sa oled lihtsalt sina ise, siis küsib ta, miks su nägu nii kuri on või midagi muud väärakat.

Üks päev ma mõtlesin ning avastasin ülihea nipi! Uute inimestega kohtudes olen ma konkreetselt mina ise. Ning mina ise olemine on üldiselt see, et ma liigutan väga vähe, enamasti istun, kui võimalik. Ma ei tee grimasse. Ma ei räägi suurt midagigi, kui miskit tarka öelda pole. Ma vaevu kuulan ka teisi, sest tavaliselt mu enda mõtted on palju ägedamad kui mingi mõttetu jutt naabrimehe uue naise koleda seeliku kohta. Nii uus inimene harjub, et ma olengi selline. Vajadusel võtan ka telefoni kätte ja vaatan selle ekraani, et nad harjuks minu ääretult tugeva vajadusega luua endale kaitsemull ümber. (Lol, üksi olles on mul just vastupidi - kodus on telefon kuhugi teki alla või mujale ära kadunud ja hääletu ka.)

Muidugi kaasneb sellega uue inimese hämmastus selle üle, et miks mul nii kuri nägu on. Tavaliselt paisatakse ka paar irooniast nõretavat lauset, et miks ma nii palju räägin, lasku ka teistel rääkida. Eks mainitakse ka seda, et nende seltskonnas ei kõlba telefoni käes hoida.

Sellised asjad on enamasti iga uue inimesega kohtudes. Aga uskuge mind - see algus on palju lihtsam läbi elada kui jäädagi näitlema ekstraverti, kes sa ei ole. Kuidas hakkama saada?

Kui mulle öeldakse "miks sa nii kurja näoga oled?" Vastan ausalt, et mul ongi selline nägu, aga tänud, et mainisid, et ma nii kuri paistan.

Kui mulle öeldakse, et "miks sa nii vait oled?". Siis võib öelda lihtsalt, et ma tahan. Või et olengi selline. Või et küsigu siis midagi tarka.

Kui mulle öeldakse, et nende seltskonnas telefoni ei kasutata, siis on see megahea - ma saan ära minna! Aga seda pole juhtunud viimasel ajal. Kunagi ammu juhtus ning ma vaene loll paningi telefoni ära, kuid mu suhtlemisega seotud aku tühjenes nii ruttu, et ma sain sisemise ängistuse, ärevushoo ning mul hakkas halb.


Telefon seltskonnas - miks?

Mõni võis nüüd eelnevat lugedes arvata, et ma olen räme ebaviisakas tahtes näppida telefoni seltskonnas. Tegelikult tekitab telefoni näppimine mulle kaitsva mulli ümber, mis laseb mul veidi energiat koguda, et edasi suhelda. Kui ma olen väljas, on telefon mul alati vööl nagu tulirelv kauboil - kiiresti haaratav. Kodu on selline koht, kus saan sellest helisevast aparaadist mõneks ajaks eemale minna. Kodus keegi mu mulli ei tüki ning ohtlik aparaat, kuhu inimesed helistada võivad, läheb ka minust eemale. 


Kas siis introvert on selline, kes üldse pidudel ei käi ega suhtle?

Ükskord üks massiivne idioot ütles mulle: "see, et sa ütled, et oled introvertne, näitab sinu kahepalgelisust, sest ma tean küll, et sa käisid ükskord peol." See on tõsise idioodi väide. Ka introverdid suhtlevad, ka introverdid käivad peol, ka introvertidel on kaasad, ka introverdid oskavad rääkida. Nagu eelnevalt öeldud, nõuab suurem suhtlemine lihtsalt energiat introverdilt ning introvert eelistab suurema osa ajast tegeleda iseenda sisemaailmaga, mitte välise suhtlusega. See pole üks ühele, et kui inimene on introvert, siis mitte kunagi ta peol ei käi. Õnneks olen ma ainult ühte megaidiooti kuulnud sellist lauset ütlemas - üldiselt on inimesed ikkagi targemad ning teavad, et introvertsus ei tähenda enda isoleerimist välismaailmast.

Üks asi, mida ma vajan enne seltskonda minemist, on mentaalne ettevalmistus. Mul on vaja mõelda ette, et lähen kohta, kus peab teistega rääkima. Eks ma ikka eelistaks olla pigem kodus, aga see ei tähenda, et ma ei tahaks minna peole. Mulle meeldib väga inimestega suhelda. Inimesed on lahedad, nad räägivad toredaid asju, nendega saab nalja. Ilmselgelt see meeldib mulle. Ma lihtsalt suurema osa oma ajast eelistan omaette olla. Ka noorena ma juba mõtlesin, et enamasti kahetsen ma tegemata jäetud asju - ma võin peole ju minna ning kui tunnen end ebamugavalt, saan ära minna.

Seega mul väljaminemise oluline kriteerium on võimalus lahkuda. Kui ma saan ära minna nii, et keegi mind kinni ei hoia, tunnen ma end vabana ning hästi. Väsida võin ma ju suhtlemisest, aga see ei ole mitte kellegi süü - see on lihtsalt minu närvisüsteemi omapära.


Kuidas mul introvertsus väljendub suhtlemises?

Ma mõtlen äärmiselt palju. Iga kord, kui keegi midagi ütleb, võtab tema öeldu mult just seepärast energiat, et ma pean katkestama enda mõttetegevuse ning tema öeldule keskenduma. Kui ta jutt on huvitav, siis kuulan ma seda hea meelega. Kui aga inimene räägib mõttetut small-talki, siis ma reaalselt ei saa aru, miks seda üldse rääkima peab - mu enda mõtted on lahedamad.

Seega mõttetult väljaöeldud laused on mulle äärmiselt häirivad, sest ma olen väga innukas kuulaja. Ma alati väljun enda mõtetest, et kuulata ja analüüsida teise öeldut ja jääda hoopis sellele mõtlema. Kuna ma panustan väga palju öeldule, siis oleks minu kiusamine öelda midagi väga lampi.

See eelnev ehk näitab ka, miks kulutab rääkimine energiat.

Lisaks, kui kellelegi on hästi igav pikk jutt, võivad mu mõtted kiiremini driftima minna. Enamasti seda ei juhtu, aga noorena koolis juhtus, kui ajaloo tunnis õpetaja mingit üliigavat asja ette luges. Mul oli seda võimatu kuulata, lihtsalt ei saanud.

Lisaks väljendub mu introvertsus ka nii: kui teine inimene telefoniga räägib, siis lülitan ma end täielikult välja. Ma absoluutselt ei kuula, mida ta räägib, sest see raiskab mu energiat ja mul on täiesti savi. Lähen jälle oma sisemaailma. Lisaks lülitan ma end välja, kui inimesed omavahel räägivad. Mind ei koti, mida nad räägivad. Mõnikord võib eelnevaga juhtuda, et inimesed arvavad, et ma kuulasin nende mõttetut vestlust kellegagi ja küsivad mult selle kohta. Sorry - ma ei kuulanud ega tea, mida arvata sellest, mida sa teisele ütlesid.



Mis saab siis, kui mu suhtlemispatarei täiesti tühjaks saab?

Ma võib vabalt käia pidudel ja suhelda, aga mul on väga vaja enda suhtlemisakut täis laadida. Kui ma seda ei saa, lähen ma jumala närvi. Iga väiksemgi asi ärritab mind. Ma võin nutma hakata või midagi. See pole hea, see on piinamine.


Kuidas ma saan esineda telekas (ehk võtetel käia - krt, miks vahet sel on, kas see võtete lint läheb telekasse või kuhu iganes)?

Kas teate, kuidas esinemine kaamera ees käib? See käib nii, et MITTE KEEGI SIND EI SEGA, mis on ju ideaalne introverdile! Ma ei saa aru üldse, milles siin tegelikult küsinus on. Kui öeldakse "LÄKS", siis on kõigi pilk sinul ja sa tead, et selline häiriv faktor nagu teiste segamine, väheneb. Kui öeldakse "STOPP", siis on see ainus segamine. Aga sa teed sama asja nagunii uuesti kasvõi 25 korda ning see pole probleem.

Lisaks võtetel on nii mõnus see, et enamik aega sätitakse kaamerat, valgust, uuritakse käsikirja, pannakse paika koreograafia jne. Mulle megalt meeldib olla seltskonnas nii, et mõttetut juttu ei aeta. Ehk siis inimesed on ümber, aga keegi sind ei sega. Sa tunned, et sa pole üksi, aga keegi ei kuluta sinu energiat ka. See on nagu koos omaette olemine väga sõbralikult. Kui midagi keegi ütleb, siis ainult asjalikke asju, nagu näiteks: "seisa korra kaadrisse, ma tahan näha, kuidas see jääb" ja sina lähed seisad ning mõtled oma huvitavat mõtet edasi. Mis saaks veel parem olla introverdile?

Modellindusega tegelemise idee on sama. Kogu võtteaeg on mõistlik, enamasti keegi midagi mõttetut ei räägi. Tehakse pilti, sätitakse valgust, sina poseeri. Õpid midagi juurde, naudid samal ajal ka iseenda mõtteid. Mis saaks olla mõnusam?


Kuidas ma saan olla ekstravertse kaaslasega koos?

Tegelikult on see hoopis suur pluss meie suhtes, sest tänu sellele meie iseloomud täiendavad üksteist veel selle aspekti võrra.

Mu kaaslase jaoks ei võta energiat inimestega rääkimine, siis on see super ju - ta saab minna ise müüjalt midagi küsima või kuhugi mujale, kus on vaja kellegagi rääkida. Mul on nii hea, et ma ei pea küsima ega rääkima midagi. Ta teeb minu eest seda rahuliku meelega. Hoopis raskem oleks näiteks olla teise introverdiga koos - kumbki ei julge/suuda midagi küsima minna. Mul emaga kuskil käies on nii. Näiteks on vaja midagi poest üles leida ning me ei suuda minna müüjaga rääkima. Väga raske. Kaaslasega on ikka 100x lihtsam, kui ta on minust ekstravertsem! 

Kusjuures, üks oluline asi mulle on see, et mulle meeldib koos olla omaette. Ma naudin pidevalt teise endale kõige lähedasema inimese seltskonda. Ma tahaks kaaslasega 24/7 koos olla ning ma üldiselt ei väsi. Aga kuna ta on ekstravertsem jah, siis vahel ta ütleb mõttetuid asju, nagu näiteks, et see auto meie ees sõidab nõmedalt. Või et "issand, siin on ummik, oeh." No ja siis? Mõnikord lähen ma ise rooli, kui mu mees seda liiklusest sonimist ei lõpeta. Aga eks ta teab, et kui ma istun kõrval, siis mind ei huvita, mida keegi teine juht roolis tegi või kuhu keegi keeras. See on ju juhi enda asi. Kui ise roolin, küll ma siis ise keskendun sellele, aga ma kusjuures ei kommenteeri roolis üldiselt midagi liiklusest, mul savi ju teistest. Ok, läks pikalt liiklusteemadele jälle, haha. Ehk siis ma tahan sellega seda öelda, et ekstravertidel on jah vist kalduvus rohkem oma mõtteid välismaailma paisata, aga tõingi selle välja selle mõttega, et see on ainus ekstraverdi-introverdi hõõrdumine omavahel ja inimesed tahavad ju teada, kuidas kaks "äärmust" kokku klapivad. Ja see on hea, sest mõlemast spektripoolsest otsast saame me üksteisele midagi kasulikku õpetada. Näiteks oma kaaslaselt õpin ma, kuidas mitte peljata müüjatega suhtlust ning tema saab mult õppida, kuidas oma mõtteid väljendada selgelt ilma tühja infota. Ning ma saan muidugi ka õppida mitte keskendumist tühjale infole. Aga nagu muud pole, sest mu kaaslane pole mingi friik, kes vahet pidamata pidutseda armastaks ning hunnikute kaupa külalisi tooks. 

Aa - külalistest rääkides - mulle just meeldib, kui mu kaaslasel on sõbrad külas. Ooo, ma naudin seltskonda, kui mul pole kohustust rääkida ning ma võin olla selline nagu ma olen, sest need pole minu südamesõbrad. Ülimõnna! The best asi vist maailmas! Ma ei oska kirjeldadagi kui palju see mulle meeldib ning miks see mulle meeldib. Näiteks kui me lähme külla tema sõprade juurde ja mina olen tema pluss 1. Jaa, õige väljend - mulle meeldib olla kaaslase seltskonnas +1! Mul on hea meel, kui tal sõbrad on ja ta nendega kokku saab ja ma kaasas jõlgun. Mõnus! Tunned end hästi, sest inimesed on ümber, nad on sinuga sõbralikud, aga räägivad omavahel ning iga kell võid lahkuda, sest sa ei solva sealt seltskonnast oma äraminekuga kedagi. Vabadus! Hää! Meenutab selline situatsioon natuke võtetel olemist mulle ka - kõik on sõbralikud ja kui lahkud pärast võtteid, siis keegi ei mölise, et miks sa juba lähed.

Nii et sobivus on just suurepärane.


Miks ma üldse nii pidevalt korrutan, et ma olen introvert?

Eks selles ole mängus see, et mu enda elu on kõvasti lihtsam, kui teised suudavad aktsepteerida mu reaalset loomust. Ma ei taha seda pidevalt tõestada, sest tahaks keskenduda muudele asjadele ka, aga ma ei taha olla enam sellises rollis nagu ma kunagi olin - hüppasin enda nahast välja, et ekstravertide maailmas näida ka ise ekstravertsem samal ajal sisemiselt surres.

Sest tegelikult iga kord mind väsitab, kui keegi üritab mulle tõestada, et ma pole introvert. Ujud mu sees, et arvad nägevat, millised on mu reaalsed tunded? Nii ju pole. Ma tahangi seletada, et see, et ma suudan suhelda, pidudel käin, alkoholi tarbin, juttu räägin, ei näita tegelikult mitte midagi mu reaalse sisemaailma kohta. Seda saab teine inimene ainult aktsepteerida.


Saan nüüd täitsa aru, aga... sa ei näe välja introvert ju!

Kui mulle öeldakse, et miks ma nii tõsine olen, ju ma siis ikka näen introvert välja või mis?! :D




esmaspäev, 21. september 2020

Elu liigub paremuse poole

 Teate seda tunnet, et oled väsinud kõigest ja kõigist? 



Eelnevatel nädalatel tundsin sellist tohutut motivatsioonilangust ning ma teadsin õnneks ise, et see pole õige tunne ja ma peaksin sellega tegelema ühel või teisel moel. Nii et praegune postitus on jätk mu eelneva postituse emotsionaalsele halale.

Kõige tähtsam on see, et jumal tänatud - lasteaiaga sai kõik korda! Käisin seal rääkimas just nimelt selle eesmärgiga, et saagu, mis saab, mina kavatsen kõik südamest südamesse ära rääkida heade kavatsustega ja sooviga heatahtlikult koostöös olla. Neile sobis! Nüüd saan ka aru, kust oli tulnud see jutt, et kirjad ja video on minu lapse kohta laiali levitatud - see, kes seda ütles, ise eksis, sest nii pole õnneks! Nii suur kergendus! Iga lapsevanem teab, et lapsega juhtunu on elu hullim löök ning suurim närvilisuse ja emotsionaalsuse põhjustaja. 


Ja minu kõik see emotsionaalsete löökide saamine oligi jõudnud nii kaugele, et mu füüsiline keha hakkas alla andma. Seega - kilpnäärmega sain detsembrisse ultraheliaja, teised organid tundusid vereproovi alusel korras olevat, kuigi vitamiine pole veel kontrollitud verest, aga ehk mingi aeg jõuan need ära kontrollida ise. Jumal tänatud! Ma tunnistan ausalt, et mu elus oli see õudne hetk, kui ma olin täielikult kindel, et olengi krooniliselt haige.

Politseist pole ma ka veel vastust saanud. Nii et siin ma veel ei tea, mis saab.

Küll aga on tähtis, et jõudsin ise vaimselt puhata, mängisin üks päev oma kavaleri ja tema sõbraga kaarte ja ma mõlemal korral võitsin, jee! Arvan, et see võis olla õnn, kuigi mulle sattus teisel korral ainult ühe korra äss kätte, muidu olid mul kõik mingid haledad pudikaardid, haha.

Lisaks tegin veel kalendrisse pilte ja seekord oma autoga! Oma autoga oli mul minu meelest äärmiselt lahe kontseptsioon! Ma ei julge ette öelda kontseptsiooni, tahaks teid üllatada!

Lisaks tegin Onlyfansi väga "huvitavate" pokkerikaartidega pilte, nii et palun ärge ära ehmuge, see on vist mu kõige hullem kollektsioon! 🤣

Täna läksin ÕIS2 lehele ning suureks (kergendavaks) üllatuseks nägin, et 33 EAP asemel on 27?! Milline aine ja miks ära läks? Äkki ma ise unustasin kuskil öelda midagi? Või koroona pärast? Ma ei teagi. Mul ikka veel pole rüperaali ja telefonis on nii tüütu kooliasju teha, sest ma tahan mitut akent korraga aktiivsena hoida, kui mingi loenguvideo jookseb. Aga jumal tänatud - tundsin täna isegi entusiasmi juba õppimise suhtes.

Kohati tundsin seda tunnet ikkagi, et elu pole see, mis peaks, AGA nüüd ma tean, mida teha, et see ei jätkuks. Kohe puhata! Ja lisaks teha elus seda, mida sa siiralt tahad.

Nii, et tahtsin lihtsalt teada anda, et sihikindlus viib sihile! Sellest "väikesest" hirmsast olukorrast olen nüüd vist nagu välja tulnud ja nüüd lähen lapsega spaasse!



















kolmapäev, 16. september 2020

Väsinud kõigest!

 Bye, inimesed! Ma olen mõnda aega kadunud olnud, aga kõige hullem on, et sellega olen jätnud hoopis iseka ja hoolimatu mulje.


Siis kui väljast oled happy, aga sisemiselt sured 🤣


Ausalt öeldes, mis mul praegu elus toimub, on tohutu pinge ja stress. Mul on tunne, et ma lähen lolliks ära juba. Ma ei mäleta, mis mu miljonist tegevusest on tehtud juba, mis veel tegemata, samal ajal hoolitse koguaeg lapse vajaduste eest ja nii see juhe kokku jooksebki.

Esiteks, kust see kõik tuleb. Võib-olla algas asi sellest, kui liikluspolitseinik mu roolis olnud kaaslase kinni pidas ainult seepärast, et tagaistmel istuvat suurt kuulsust - mind - mõnitada. Oli ikka uhke küll Kalvi-kalletada, kas pole?!

Saatsin märgukirjad politseisse, mille tegemine ilmselgelt oli valus ja raske ja siiamaani ootan valusalt vastust. Asi võiks laheneda nii, et mulle kinnitatakse, et Eesti riigi esindajad on minu vastu lugupidavad ning saan edaspidi seda kogeda. Muud ma ei tahagi.

Teiseks on mul pidevalt töö töö töö töö töö. Olgu, selles osas olen ma õnneseen, et olen leidnud võimaluse teha tööd (peaaegu) iseenda valitud ajal, aga see iseenda valitud aeg on sageli 12 tundi päevas 7 päeva järjest. Mul on nagu tore küll, aga see kõik kurnab mind mentaalselt. Ja kõik asjad kuhjuvad, kõik kirjad meenuvad, mis saata tuleb, keegi pidevalt helistab või midagi ja siis ongi fuck this shit! Ma ei jaksa!

Näiteks võtetel ületan ma absoluutselt iga kord ennast. Ma teen midagi, mida ma muidu ei julgeks. Näiteks viimati pidin olema seljas tassitud. Mis te arvate, et ma ei kartnud seda? Oh ja rääkimata sellest, et iga kord kriimustan ma end kuskilt ära, kõrvenõgesed kõrvetavad, saan viga ja haiget, kostüüm hõõrub, jalgadele tekivad konnasilmad jms. Mul perse kriibitud. Ahjaa - külma ilmaga vihma käes olen ka poolpaljalt loojanguni välja. Õnneks olen ma end karastanud, muidu oleks ammu haige!

Ja ma tean, et nii kui ma tulen tagasi Tallinna, siis ongi kohe võtted nv! Aga ma ei tea, millal! Ja kuna on nv, on mul Carmen võtetel kaasas, mis lisab veelgi pinget! 

Oii, aga ega sellega asi ei piirdu, et tulen võtetelt ja asi ants. Nüüd on lasteaiaga jälle jamad. Nad olid viimati jätnud lapse vihma kätte üksinda ma ei tea kui pikaks ajaks, laps oli end täis pissinud-kakanud ja ära külmunud, kui mu ema last tooma läks. Mu ema saatiski direktorile kirja, kus kirjeldas juhtunut, kuid selle asemel, et vabandada, kinnitada, et lapse heaolu on prioriteet ning tehakse kõik, et enam ei peaks millegi pärast muretsema, kuulsin ma küla pealt, et direktor oli turvavideot minu lapsest jaganud laiali mingitele suvalistele! Oh, ja veel mu ema kirjavahetuse temaga ka kuskile edasi saatnud. Ilma minu teadmata ning nõusolekuta! Ma pole isegi videot oma lapsest näinud, aga seda näevad jumala suvalised üle küla?!?!? Whyyy???? See on ju keelatud! Miks nad lihtsalt ei või öelda, et sorry täiega, teeme kõik paremini, ei lase enam lapsel ihuüksi külma käes olla?! Miks on vaja huiata? Vb ma reageerin üle, aga kindlasti ei reageeri ma sellega üle, kui ainus asi, mida mina ootan lasteaia poolt, on vabandus ning täielik kinnitus, et mitte keegi minu perekonnast ei peaks enam lapse heaolu pärast muretsema!

Rääkimata sellest, et ma olen kuulnud, kuidas need lasteaiaõpetajad mind kuskil käivad taga rääkimas. Kas see pole mitte keelatud? Ma tõesti saan aru, kui ma teile ei meeldi, aga palun jääge tsiviliseeritud inimesteks, kui teil see oskus on.


Siis teen ma kalendrit, mille tegemine võttis ka ilmatu aja ning jälle pildistasin kaks autot üles mingi lollaka lausvihma käes. Õnneks ma küll ei jäänud haigeks, kui välja arvata see, et mul läks kilpnääre paiste, neerud ja maks ütlesid üles. Käisin arsti juures ja tegelen oma organismiga.


Igatahes otsustasin ma puhata, sest polnud ma seda sada aastat teinud. Aga tegelikult mul polegi vist kunagi puhkust, sest absoluutselt iga päev haldan ma oma sotsiaalmeediat onlyfans. Reaalselt - see pole nii lihtne, et paned ühe tissipildi üles ja papp tuleb. Oiii eiii, ei ole. See on täiskohaga töö, ainult et mitte 5 päeva nädalas, vaid 7.


Ja nüüd, kallid inimesed, algas uus semester, Seega minu 33 EAP Tartu Ülikoolis psühholoogias on vaja ära teha, juhuu! Kas teil on kunagi nii olnud, et mõni aine jääb tegemata? Mis siis saab? Ma mõtlen, et kui mul neid tehes jälle mingi ilge stress tuleb, jääb mõni tegemata, aga ma ei taha kedagi alt vedada.


Alt vedamisest rääkides ma ei saa mitte ühtki aega endale kuhugi kinni panna. Hoolimata sellest, et ma kõik kirja panen, ajan ma segamini kuupäevad ja kellaajad. Ehk siis ma ei tea, mis kuupäev hetkel on. Ma olen fucked up. Pea on pulki täis ja kõik on segamini. Siiski on mul mingi vähemalt üks üritus, kuhu ma varsti minema peaks ning vähemalt paar tööpäeva ees ootamas - võtted, kalender ja fotosessioonid. See kõik võtab aja, aga siis on vaja õppida ka. Aga mul pole isegi rüperaali ning ma ei taha telefoniga teha enam, sest see tüütum. Oeh.

Oh ja siis üks mu tore tööandja pani mulle täiesti lampi bloki igalt poolt ja jättis raha maksmata! Nii nunnu! Põhjust ma ei tea; tundub, et mingit põhjust polegi, ju ta lihtsalt ei tahtnud maksta mulle, sest juba mitu kuud ta maksnud polnud; seega vist oli ette kavatsetud mind veel natuke tööle rakendada ja siis lampi ära blokkida, nii et ma avastan, et ma ei saagi tööd teha ja mulle ei öelda mitte midagi. Helistasin, kirjutasin, et küsida, mis nagu toimub?! Null vastust. 


Ja viimasena olen ma tundnud, kuidas ma vean oma sõpru alt, sest ma füüsiliselt ei jõua nendega kokku saada ning ühe sõbrannaga tahtsin kokku saada, aga unustasin end tööd tegema ning ei jõudnudki ja oiiiiii kui halvasti ma end selle tõttu tundsin. Ma tahaks näha inimesi, aga mul on tunne ka, et mul on patarei tühi ja tunnen end seetõttu süüdi.


Ja veel, mida tahaks lisada, et see lasteaia ning politseiniku huiamine on tekitanud mulle nii suure stressi, et absoluutselt iga kord väljas käies ma värisen, sest ma kardan, et äkki nüüd tuleb järgmine pauk mulle - seotakse häbiposti, näidatakse näpuga. Ning siis on vaja kutsuda kiirabi ja see tuleb ja irvitab, et haha, see on ju idioot, keda ma vihkan, tema jätame siia surema, las see Kalvi-Kalle tuleb appi sulle. Ja siis kõik räägivad mingist prooviabielust, mis minu enda elus oli vaid paar kuud, ei tähenda midagi. Mul on olnud juba HUNNIK teisi saateid, videoid ja projekte, aga ikka IKKA on idiootide lemmik just see. Eks selle järgi saabki aru, kui tegemist on idioodiga - prooviabielu projekt oligi otseselt mõeldud idiootidele ning kuna idikaid on palju, siis nad sellest jahuvadki. Valus ikkagi. Minu jaoks isiklikult on see asi, mida ma isegi ei mäleta enam, mul on Niiii palju muid võtteid olnud juba. Kes mäletab ja meenutab just seda, see ongi puhta idioot.

No, aga haiget teeb see siiski, kui näiteks mingi kanal 2 suvel jälle ütles, et ma olen Kalvi-Kalle pruut. Tra, mul on juba küsimus - kes kurat see Kalvi-Kalle on üldse????

Miks ei öelda, et aaa, see on see õigluse filmi ment. Või see on see Toomase või Mardi või ühe naise pruut (filmis ju). Või see on see, kes õiglus 2 filmi teeb. Või see on see selgeltnägija või et see on see, kes koguaeg psühholoogiat õpib. NEED asjad on PRAEGU ju minu elus! Miks ei räägita praegusest?! Muide jah, selgeltnägemisest rääkides teen seda kellelegi küll vajadusel, aga aja kokku leppimisega on natuke probleeme. 


Uups, jäi mainimata, et mootorratas on ka katki ning parandusse on vaja see treila peal saada. 🤣



Mu rant nüüd lõpeb. Ma tean, et see kõik oli segane, aga nii segane mu elu ongi praegu.





















kolmapäev, 26. august 2020

Rannamaja teine hooaeg - hunnik sitta

 Alustan teemaga, millele mõtlemine on minu jaoks valus. Ma ei tea, miks, ju seepärast, et mu jaoks on valus mõelda, et meie maailm on selline paik, kus inimestele meeldib teiste kannatusi näha. Ja vaesed noored inimesed pannakse kannatama Rannamajas.

Mu anonüümsust armastav tuttav teatas mulle, et ma pean kindlasti rannamaja uue osa ära vaatama. Oeh, see oli piin. Minutid venisid teosammul. Iga mõne aja tagant vaatasin, palju veel saadet jäänud on. Aeg-ajalt kerisin noolega seda jura edasi. No ei ole reality-saated minu teema, no ei ole! Igavad! Pealegi see oli halvasti tehtud, pealelugeja rääkis kõike jumala mööda ning etteöeldud stseenid olid läbinähtavad, ettepakutud alkohol kallati osalejatele kõrist sisse.

Esialgu, mis mulle silma jäi, oli kuradi produtsent, kes seal kaamera taga pidevalt vaeseid noori ässitas. Mul oli valus vaadata, kui neil sunniti bikiinides rannas lõdisema. Kui sadama hakkas, siis hädavaevu lubati nad katuse alla, aga IKKA VEEL ei lubatud neil sooje riideid selga panna! TRA! Vaesed noored!

Järgmisena nägin ma, kuidas produtsendil tekkis konflikt ühe osalisega. Osalise hüüdnimeks oli vist Seppelin või midagi. Vabandan, ma olen nimede meeldejätmises ääretult kehva, kuid see, mida ma sealt nägin, oli väga kurb. 

Kohe torkas silma, et sellele osalisele oli päriselt valetatud - "saade on kaaslase otsimine". Reaalsus kõlab aga - me tahame, et sa käituks nagu kloun ning nikuks kõigiga ringi. Seppelin (v mis ta oli) ei olnud valmis seda esimestel tundidel tegema, seega pandi talle puid alla, kui pealerääkija luges ette mõnitava jutu, kuidas osaleja laseb oma võimalused raisku, kuidas osaleja on nii kuri jms jms. Siis oli monteeritud mitu tema erinevat lauset pikast jadast järjest kokku, nagu ta ise oleks üks õeluskott. Well done, produtsendid - see oli liiga läbinähtav.

Siis sunniti noori pidutsema. Vaene Seppelin tahtis nii väga eemale minna, aga tal üldse ei lubatud. Lõpuks ta sai ja näha oli, et ta oli võttegrupi peale ääretult pahane. Mulle tundus, et ainus vabandus, kuidas tal lubati lahkuda oli see, et ta väitis, et peab trenni tegema või midagi. Nii kurb.

Teistel osalejatel tundus konflikte veel mitte olevat saateloojatega. Osalejad tegid normaalseid asju, mida sellises vanuses ennastavastavad noored ikka teevad. Võttegrupp oli neile hunnikutekaupa alkoholi pannud ja soovitas jooma hakata.

Ääretult hale aga, et situatsioone edastab pealelugeja nii mõnitaval toonil. Sry aga minu meelest on normaalne, kui mõni osaleja ei tee kohe seda, mida kangesti teil vaja. Kuigi siis teie keerate talle sitta pärast montaažis ning loete peale koledaid reaalsust moditfitseerivaid sõnu. Khm... minu meelest on žanri nimi reality-televisioon, kas tõesti ei suudeta reaalselt realityt toota? 

Lisaks oli seal julmalt näiteid, kui pealelugeja keeras situatsioonid hoopis teiseks. Tegelikkus oli üks, toimus aga hoopis teine. Why? Kas reaalsus ise ei lähe reality tv alla? Mis te arvate, et vaataja ei märka silmatorkavaid erroreid ning ebakõlasid? Ahjaa... Tegijate moto on ju: "vaataja on loll, ta ei saa mitte sittagi aru."

Ooo ja siis oli nii hale, kuidas võttegrupp kohale tuli ja käskis kahel osalejal vanni minna. Tobe stseen. Osalejad ise mängisid selle hästi välja õnneks.

Mu lemmikud kohad olid need, kus helipoom oli kaadrisse jäänud, haha! Ja see oli ka äge, kus helimees peegeldusest üleni paistis. Nii et midagi toredat ka.

Räägin nüüd siis, mida ma arvan osalejatest. Normaalsed noored inimesed, julged, pealehakkajad, avastavad elu, otsivad ennast. Tublid! Soovin neile edu eluks, armsad olete ning kalli-kalli teile! Mitte keegi ei teinud midagi halba. Keegi ei peksnud kedagi, keegi ei piinanud loomi, keegi ei sõimanud kedagi, keegi ei olnud mõrvar. Nende omavahelised tegevused olid vastastikused, kokku lepitud ning nooruslikud.


Ja mida ma arvan saatest - LÕPETAGE ÄRA NOORTEGA MANIPULEERIMINE! Me kõik teame, et vanus 18-25 on ilgelt noor, väljaarenemata ning sellises vanuses inimene teeb suurel hulgal rumalusi, ERITI KUI TEDA MÕJUTADA SOOVITUD SUUNAS! Ma keelaks ära alla 28-aastaste värbamise "reality-saatesse", selle žanri nimi võiks olla "feik-reality". Terve see saade oli nii läbinähtavalt feik. Võttegrupp koguaeg töllerdamas, käsutamas ja montaaž... no anna abi.

Aa ja vabandan, viimast viit minutit ma ei viitsinud enam vaadata. Mul hakkas niiiiii igav.

Osalejatele soovin aga edu selle kurja õela maailmaga toimetulekuks! Welcome to shit!


kolmapäev, 19. august 2020

Sõprus

 Okei, on nüüd teema, mis mul ammu hingel on olnud. Ei tahaks küll end kategoriseerida kui suur eriline kuulsus, käin ikka ringi lootuses olla täiesti tundmatu halli massi kuuluv kodanik, kuid õnneks või kahjuks pean ma mõistma, et mõned asjad siinmail enam nii pole.


Ma pole inimene, kes lambikatega sõprussuhteid looks. Sõprus on minu jaoks usalduslik vastastikune kokkulepe, kus puudub trall ja draama, sest no hallooo - valitud inimesega sa ei kisu ju nalja pärast tüli, et pärast jälle "unustada" ja leppida. Ja mis mõttega üldse suhelda inimesega, kellega pidevalt tülid on? Minu jaoks on nii: paar tüli ning siis mingu mu elust ära, sest minu karikas saab täis. Otsigu omale mingid muud kaagid, kellega tülitseda ja leppida nagu tited.


Üks öö nägin ma unenägu, kus inimene, kes mulle kangesti sõbraks kippus, läks lolliks - kukkus mind vihkama ja kadetsema. Kahjuks ma enam ei mäleta, mis seal oli, aga ta oli millestki äärmiselt valesti aru saanud. Ta käis kuskil vingumas, et mul on karvased jalad. Midagi vingus veel. Igatahes olin valmis sellest sõprusest oma elus lahti ütlema, kuid mul oli võimalik temaga kokku saada ning öelda talle näkku kõik see, mida ma tema tegemistest arvasin. Teatasingi talle, et esiteks mu jalgadel on karvad, sest ma käin vahatamas (ja need peavad ju veidi tagasi kasvama, et uuesti juuripidi välja tõmmata) ja teiseks sai sellest teisest asjast ta ka aru nagu idioot. Minu üllatuseks ta mõistis oma vigu, hakkas nutma ja vabandama. Oh, küll oli hea, et mu jutt kohale jõudis!

Seevastu oli mul üks unenägu, kus üks inimene otsustas, et näed - sai selle Heleniga sõbraks saadud ja selgub, et ta on inimene nagu iga teinegi. Seega viskaks nüüd sõpruse nurka ja savi kah. Enne aga nii kõvasti pingutas, kirjutas kirju, et oleme sõbrad plz, me oleme ju nii sarnased ja värki. Kui aga sõpruse kätte sai, siis polnud sellest enam midagi järgi. Polnud sõnapidaja inimene ega ka piisavalt väärikas, et oma viga tunnistada. Sai, mis varem unistanud oli ning tõmbas uttu, jättes minu nende pingutustega, mis ma tema jaoks oli oma emotsionaalses vallas teinud.

Päris elu on mind nüüd samamoodi ettevaatlikuks teinud nagu see unenägu meelde tuletas. Mõni inimene, kes mulle kuulsuse ajal külje alla end surus ja suurt vääramatut sõprust peale pressis, on mind lahkelt sõbralistist eemaldanud. Väga-väga hale nendest. Mida nad ootasid? Et me hakkame käsikäes loojangusse tormama ning igavest truudust vanduma? Või et ma olen hoopis särtsakas ja vali ekstravert vastandina nohiklikule kodusistujale, siis nende ettekujutus purunes kildudeks?

Deem, see ongi põhjus, miks ma ei saa tõsiselt võtta neid sõpradeks pressijaid. Kas tahad sa olla minu sõber - minu, kes ma tegelikult olen, kogu oma lojaalsuse, austusega, samal ajal ka reaalsusega, et ma suhtlen sinuga kord aastas tähtpäevadel. Või tahad sa olla mõne minu näideldud tegelaskuju sõber, millist ma isegi ette ei kujuta, et sa ette kujutada võiks. Ma ei leia, et see on minu probleem, kui inimesed mind valesti näevad.

Hiljuti helistas mulle sõber, keda näen ma kord aastas. Või tegelikult isegi kaks korda aastas - minu ja tema sünnipäeval. Ma läksin tema sünnipäevale kohale ja nii mõnus intelligentne seltskond! Mitte keegi ei pressi peale küsimusi kuidas läheb ja mis teed. Mitte keegi ei küsi sult debiilsusi või paska või mingit muud jura. Inimesed lihtsalt räägivad normaalsetest asjadest nagu Google, IT-valdkond, tehnilised lahendused jms. Vot see on elu! Kord aastas näed - kuulad kõik uudised ära, soovid siiralt head, austad seda inimesi, oled teda juba aastate jooksul tundma õppinud, naudid tema seltskonda, aga sa ei tunne obligatoorsust talle iga mõne aja tagant ärevalt kirjutada, tundes hirmu, et äkki muidu mõtleb ta sinust kui ülbikust ja eemaldab sõbralistust. Phehh... Kuidas küll mõni on selline, et sa aasta aega pole jõudnud suhelda, sest noh... sul on ju ELU, aga tema selle aastaga on peas genereerinud mõtteid, kuidas teie suur ilus sõprus on läbi. 

Ükskord küsisingi ma sarnaselt sõbrannalt, kellega me mõnikord ei suhtle kuudekaupa, et kas temaga ei tee inimesed nii, et kui ta pole kirjutanud neile pikka aega, siis on nad omaette ära solvunud ja inisevad, et sa pole mingi sõber, et nendega ei suhtle. Ta teatas elutargalt, et see pole mingi normaalne inimene ka, kes nii teeb. Esiti mõtlesin, et järelikult polegi mu elus normaalseid inimesi, kuna ma alati nagu tunneks mingit vastikut kohustust sotsialiseerida, kuigi ma ei taha. Siis sain aru, et minge perse - mu elus on küll ja veel normaalseid inimesi. Inimesed, kes teavad, et kahe kohtumise vahel on reaalne elu. Inimesed, kes teavad, et sõprus pole pidev üksteise ärritamine ja tüütamine, vaid vastastikune alateadlik kokkulepe lojaalsusele ning austamisele. Sa võid teda olla ka kümme aastat mitte näinud, aga te teate, et teie kaljukindlat sõprust selline väike nüanss ei mõjuta.


Kuhu ma nüüd tegelikult postitusega jõuda tahtsin, ma ei tea. Sest alustasin seda ammu ning nagu ikka - mul on korraga miljard tegevust käsil ja mitmeid kordi jätkasin kirjutamist ja sain osaks mõttevälgatustele vaid selleks, et lõpetada nende üleskirjutamine, kuna jälle tuli muu tegevus vahele. Elu noh, shit happens :D


Seni teile kalli-kalli ja ärge hõõruge mulle nina alla lääget sõprust, igapäevast helistamist ja küsimusi "kuidas läheb?" Rahu... reaalne sõprus on iseenesest püsiv. 





.






pühapäev, 5. juuli 2020

Laps jookseb eest ära

Ma ei ole eriti rääkinud sellest, et Carmen hakkas tavalisest natuke hiljem käima. Kõndimisoskus on küllaltki individuaalne ning tähtis on, et lapsega kõik tegelikult korras oleks.

Kuid mingi põhjus sellel siiski on, mis Carmenike veidi hiljem kõndima hakkab ning see on isegi päris koomiline :D Või noh, tragikoomiline, sest minu elu tegi see raskemaks.

Mulle meeldib ka halada, et ma üksikema, kuna mul on tihtipeale jäänud mulje, et inimesed otseselt ei tea, mida see tähendab reaalses igapäevases elus. See tähendab, et kui on jagatud kodused ülesanded - kes toob süüa, kes käib tööl, kes seekord lapse peput peseb - siis ma saan need ülesanded ainult iseendaga jagada. Süüa pean ma tooma laps kaenlas, sest mul pole kedagi, kellele ta korraks jätta. 

Eelmise olulisus tuleb siis siin mängu, et mina olen ainuke, kes teda siis ka õpetas beebina. Ja kuna ma olin ainuke, oli ta minusse äärmiselt kiindunud. Ning siin tuleb mängu ka see, et kui ma kõike üksi teen, beebi kaenlas, siis ta lihtsalt oligi harjunud, et ta on ainult minu süles :D

Ja nii tal lihtsalt polnudki tahtmist kuhugi ise liikuda, sest ta oli nagunii minu küljes kinni - seega miks näha vaeva ja kasutada enda keha liikumiseks? Lihtsam on röökida seni kuni emme hakkab jälle ringi tassima! Küll emme sellest huvitavast objektist ka möödub!

Inimesed ütlesid, et lastel tuleb nagunii varsti see iga, kus nad tunnevad kõige vastu huvi ja peavad objekti juurde liikuma. Tuligi - aga kisati seni, kuni emme viib vajalikku kohta.

Nii ei hakanud mu laps kunagi roomama ka. Ta lihtsalt ei teinud seda. Kui ta kõhuli maha pandi, ta karjus.

Käpuli õppis ta üks hetk käima tänu avalikus kohas - basseinis - olemisele. Avalikes kohtades lõpuks õppis ta liikuma, kuna millegipärast seal ta liikus. Kodus mitte. Seepärast lasin tal pm enda eest ära joosta, mis paistis kindlasti kõrvaltvaatajatele välja, et laps on ihuüksinda jäetud, aga tegelikult ma lasin tal enda lihaseid treenida, et ta õpiks liikuma.


Kõndima ta lõpuks õppiski! Nüüd on teine probleem - esiteks "emme sülle" on tema lemmiklause. Kui on vaja kuhugi liikuda või olen kodus, siis on ta ainult minu süles. Süües minu süles, mängides minu süles, niisama olles on minu süles. 

Aga teiseks, kui ma lähen toidupoodi, siis meeldib talle mu eest hoopis ära põgeneda ning "emme sülle" on unustatud ning isegi keelatud. Ega me kodus pole, et süles peab olema! Ma ei saa aru, kuidas ta ei karda minu silmapiirilt kadumist, aga ta lihtsalt jookseb minema nii kaugele kui jalad võtavad ja ootab kuni ma järgi tulen. Seevastu kui mul on vaja konkreetselt kuhugi minna ja ta teab seda, siis ta ütleb "emme sülle", teistmoodi pole nõus. Viskab pikali ja kisa on kõva. Kui kuidagi õnnestub teda põgenedes suunata, siis mul on ülihea nipp - ma jagan talle käske, mida ta järgemööda täidab ning tänu sellele ei pea ta mul süles olema. Vot see on hea!

Basseinis pole ta siiani nõus muudmoodi olema kui minu süles, kuigi ma olen sünnist saati temaga ujumas käinud ning tegelikult ta oskab vees kõndida. Aga ta ei taha, ta nõuab, et ta peab hoidma mu bikiinidest või pöialdest kinni ning kargama. Vastasel juhul röögib ta nagu rattal. Mis mul ikka avalikus kohas muud teha, kui pean jonnile järgi andma.

Point on selles, et võrreldes teiste samaealiste lastega, on näha, et ta motoorne areng pole sama - ta ei roni, ta ei oska ja on "emme sülle" ja suur kisa esimese feilimise korral.

Sellegipoolest on ta väga nutikas ja arukas, räägib ka palju. Eks ta olegi nutikalt avastanud, et miks peaks oma liikumisoskust kasutada, kui emme tuleb teeb kõik ette-taha ära, eriti kui läbilõikava kriiskega pikali  visata.

teisipäev, 31. detsember 2019

2019 aasta uued lemmikud

Minev aasta oli päris produktiivne mu jaoks. Mitte küll mu selle isikliku blogi mõttes, kuna just aeg kulub kõikidele muudele tegevustele ning tähtajaks valmistan siis oma blogipostitused Õhtulehte. Seega polegi ma näinud mõtet oma isiklikku blogi rohkem täita.

Aga kuna siin on võimalik vabamat keelt kasutada, ropendada ja värki, rääkida kirja-slängikeele segu, siis polegi ma seda blogi sulgenud. Lisaks seda blogi kirjutades ei hooli ma nii palju lausete konstruktsioonist ning arusaadavusest, mistõttu siin ongi mul rohkem möla.

Seekord ma mölisen, mis reaalsed ASJAD mul sel aastal ellu tulid, mille üle ma rämedalt rõõmu tunnen. Ehk siis just need asjad, mis on reaalselt õnne- ja tänutunnet suurendanud mul sellel aastal elus, millest ma olen see aasta sageli mõelnud ning tänulik olnud neile. Ehk saab ka mõni teist kasu.



1. Pranamat Eco. Pidevalt kurtsin ma oma seljahädade üle. Noor inimene ka nagu, ei tohiks ju selg olla nagu vanaeidel, et aina valutab ning midagi teha ei saa. Valu läks hullemaks justnimelt lapse kõndimisoskuse puuduse tõttu, kuna ma pidin igast akrobaatikat korraldama, et last süles hoides oma kahe käe ja kahe jalaga ülejäänud tegevused ära teha. Käisin trennis küll mõned korrad nädalas, mis selja rohkem lahti tõmbas, aga ega's see räme valu kadunud. Ma üks päev olin nii masenduses, kuna öösel oli selg tuld löönud ja mu mõnusaid unenägusid seganud, seega ma võtsin julguse kokku ja kirjutasin Pranamatile. Nad teatasid, et saadavad mulle komplekti ning ma võtaksin veidi aega sellega tutvumiseks. Tuli see ogadega terav matt kohale, lamasin otsa, valus nagu oli, aga kae imet - seljavalu läks ka ära! Ma ei tea, kas kohe, aga Pranamat päästis mu elu. Võib-olla see kõlab jälle nagu reklaamtekst (aga see on reaalsus), aga siinkohal oleks paslik teile mainida, et ma teen instas reklaami AINULT neile toodetele, millesse ma ise usun. Minu meelest see ongi telereklaami ja nende blogijate reklaamimise vahe. Eriti, et Pranamat lasigi mul ikka mitu nädalat katsetada, mis mõju see ogadega ese mulle tekitab. Mõju on see, et terve mu pere lebab neil mattidel mõnuledes ja valudest pääsedes. Reaalne hea asi see aasta!

2. Organicup. See on see menstruaalanum. Järgnevad tsenseerimata kirjeldused menstruatsioonist, nii et kes sellist detailset kirjeldust ei kannata, jätke see lõiguke parem vahele. Igatahes olin kuulnud ilmselgelt päris ammu menstruaalanumast. Aga noh, osta ma seda aastaid tagasi kuskilt ei osanud ega viitsinud, seega jäin sidemete peale. Kui ma beebit imetasin, oli tõeline lust see, et päevi ju pole! Ma tavatsesin isegi öelda, et ma ei tahagi päevi, sest kui need hakkavad, siis vaheta pampersit oma lapsel ning iseendal ka veel. Verevool mul on nii suur, et sealt suht purskab ning iga kord pissil käies tuleb see always ära vahetada. Öösel laseb sageli läbi, kui ma just öösiti ei viitsi vahetada. Muidugi laseb ka päeval läbi, sest see ei jõua ju nii ruttu sisse imada, kui ruttu mul sealt välja lendab ja siis olen veripüks. Kusjuures ratsutamas käies see always hõõrus mu genitaalid katki ka veel. Tampoonid ilmselgelt minu jaoks ei kõlba kuhugi, sest veidi hirmus on endale vatt sisse toppida, mis imab ka kõike muud peale vere enda sisse ju. Suht jube, ma ei taha, et tähtsad vedelikud imaks tampoon endasse. Pealegi olen jälginud, et veri pääseb ikka mööda, sest see tuleb ju nii suure hooga, et tampoon ei jõua lihtsalt nii kähku imeda. Igatahes menstruatsioon oli mu jaoks häda, mille üle ma ei hädaldanud, sest olin leppinud sellega. Näiteks mul juhtus mitu korda nii, et ärkasin hommikul, tõusin püsti ning suur lahmakas verd kukkus maha. See oli päris naljakas ja tavaline.
Igatahes nägin ükskord Rimis seda organicupi soodukaga. Ostsin ära, kuna odavalt sai ja järgmiste päevade ajal toppisin sisse ning siis... mu elu paranes 100%!
Ma ei teagi, et mul on päevad, sest mul pole hõõruvat pampersit püksis! Vaheta ainult kaks korda päevas - muul ajal ei teagi, et sul päevad on! Imelik on ka see, et kõhuvalud tunduvad väiksemad olevat. Ma ei tea, kas see on mugavuse tõttu või seetõttu, et ma olen sünnitanud.

Nabaneet kohe pärast tegemist - sp ongi punane.


3. Nabaneet. Jällegi, nagu musta karva juuste puhul, olin ma nabaneedi tegemisest unistanud alates teismeeast, aga ma ei teinud seda vist seetõttu, et nii paljudel see oli. Ja ma vist ka kartsin ning ei leidnud head aega, kuna arvasin, et pärast selle tegemist on elu suht piiratud - ei saa käia ujumas, saunas ega trenni teha ning aina puhasta ja näpi oma neeti. Eksisin.
Noh, kuna nüüd mu elu ongi suht piiratud, siis mõtlesin, et täidan parem oma nooruspõlveunistused ära. Kirjutasin lõpuks julgust kokku võttes Alternadiivasse ning oma imestuseks kuulsin, et piiranguid pärast needi tegemist pole! Naiss - seega polegi piiranguid ju! Panin aja kinni, aga tund enne tegemist hakkasin valu kartma. Kartsin nii, et isu läks ära ja peaaegu värisesin. Sinna jõudes aga tegija Helen rahustas mu maha. Valus see polnudki ning hoolitsus käib nii - ära näpi, unusta selle olemasolu ning puhastus ongi duši all käik! Imeline! Ma jumala õnnelik! Näppinud ma seda pole, sest tõsi - haava sa ju ka ei näpi ning unustad selle!

4. Pikendused. Ok, need said pandud küll ammu, aga just see aasta arutasin õega, et küll need pikendused on üks jumala õnnistus, kui sind ennast pole geneetiliselt õnnistatud paksude pikkade juustega. Ma olen alati olnud juuste poolest ekstremist - mida pikemad, seda paremad. Kasv mul nagu juustel on hea, loomulikult olen blondiin ja lollakas ka veel, sest nagu me kõik teame, blondi karvavärvust põhjustatud geen on seotud rumaluse geeniga, nii et asi need pikendused siis külge toppida. Ainult et õhukesed on mu juuksed. Muidugi mul on komme oma juukseid lillaks ka veel võõbata, et eriti omapärane (loe: friik) paista. Ma fännan oma pikendusi! Casabellas pannakse neid tõesti hästi, muidugi saab ise valida pikkust, paksust ja kõike muud. Oleks ma varem juba teadnud, et nendega nii lihtne on, olekski vist varem pannud.

5. Dermosili deodorandid. Ma olen liighigistaja. Aastaid on see mulle muret valmistanud, aga kui enda jaoks leida hea lahendus, siis elab lebolt edasi. Minu jaoks häid lahendusi on kaks: 1) mitte häbeneda selle üle, et sul on kaenla all ilgelt suured märjad plekid, 2) leida deodorant, mis kõige efektiivsemalt paneb sind hästi lõhnama. Muidugi tasub mainida, et liighistamise tõttu olen ma sõltuvuses deodorantidest, aga see on elu ja sellega peab arvestama, et ilma ei saa. Kui ei kasuta deodoranti, tunnen end halvasti ja haisen ning mul on siis niiiiiii ebamugav, isegi kui tegelikult ju higihais pole halb, meelitab ligi kindlasti ka mehi, aga mul endal on halb. Dermosili omad töötavad megahästi ja on õnneks nahasõbralikud.

6. Elizabeth Ardeni 8 hour lip balm. Tänu Chanette Kodres meikimisele sain ma selle teada. Mul on huuled perses, nii kuivad nagu rosinad, aga see möks tuleb paaris erinevas variandis ning hoiab huuli edukalt pehmena. Jällegi - mul on huulepalsamisõltuvus ja ma ei saa sinna mitte midagi teha. Kuid siiani on see parim olnud, eelmine lemmik oli Nivea Pearly Shine. Kuna superkuivad huuled võib olla sisemine probleem, siis ega ma reaalset lahendust ei tea ja seni olen lihtsalt huulepalsamifänn. Seda saab MyLookist.

7. Microblading. Kulmud on terve elu mu nõrk koht olnud, sest need on nii heledad ja koledad. Või noh, ma tavatsesin öelda, et neil on ilus kuju, aga kuju on raisus, sest läbipaistva karvavärvuse tõttu pole mu kulme näha. Jumal tänatud, et Kadi mul microbladingu ära tegi! Õigupoolest esimest korda tegi ta vist eelmise aasta lõpus mul selle, aga see aasta mõtlesin sellele palju, tänasin selle olemasolu suvel ning nüüd tegi uuesti üle ning see kinnitas mulle - ilma ma elada ei saa! Ma ei tea, kas see microblading just esemete kategooriasse kuulub, aga minu õnne see suurendab. Tõesti - miks ma varem ei teinud seda?!



Nagu näha, need on asjad, millele mõtlemine suurendab mu tänutunnet. Õnneks olen saanud osa neist jagada ka instas, osadest ma pole rääkinud. Ma lihtsalt tundsin, et tahaks rääkida neist, mis on mul see aasta ellu tulnud ja aidanud mind. Tegelikult asju on veel, mille üle ma rõõmu tunnen, näiteks lamps4makeup ja feetpuzzle matid, aga need sain juba eelmise aasta lõpus. Ahjaa, see aasta kasutasin neid. Ma enam ei jaksa neist kirjutada, aga lamps4makeupi kood on vist helenkopp. Feetpuzzle matid on megalahedad, sest nagu pusle ja tugevdasid Carmeni lihaseid ja kood vist helen.

Nii et selline lühike tänusõnade avaldamine oli!














laupäev, 8. detsember 2018

Ma olen muutunud


Algselt mõtlesin, et kirjutan meestele midagi õpetlikku, aga siis vaatasin hoopis enda sisse ja kas mul on endalt midagi õppida.
Foto: Peeter Sirge
Iga inimene muutub ajaga rohkemal või vähemal määral. Mina olen teinud suure arengu, kas siis kogemata või meelega. Ma võin meenutada aegu, mis olid kunagi. Mul on oma mõtted ning arvamused, miks asjad juhtusid nii nagu need juhtusid. Miks ma seda räägin, on seetõttu, et tegelikult oli situatsioonidel ikka kaks osapoolt ning mina olin üks neist.

Miks mina käitusin kunagi nii nagu ma käitusin? Räägin umbes mitme aasta tagusest ajast, kuigi võin rääkida ka eilsest, sest iga päev muutun ma veidi. Aga kunagi, kunagi olin ma tohutult ebakindel.

See tähendas, et ma vajasin tähelepanu, mis mul lapsepõlves jäi (isalt) saamata. Mul oli sees suur tühimik ja ma tahtsin, et tuleks ja oleks keegi, kes oskab seda täita. Kui ta ei osanud, siis ma läksin närvi. Ja tegelikult läksin ma närvi enda peale, sisemiselt. Mitte väliselt. Ma olin närvis millegi peale, mida ma arvasin, et juhtub väliselt, aga minu reaktsioon oli hoopis minu sisemise tühimiku peegeldus. Ma olin katkine inimene.

Teine asi oli see, et ma lasin endaga halvasti käituda. Ma ei öelnud, kui mul oli halb. Ma ei öelnud, kui mulle miski ei meeldinud. Ma ei öelnud, sest iga hetk mulle nagunii miski ei meeldinud, sest ma olin katki. Mul olid vajadused, mis olid jäänud lapsepõlvest täitmata. Mul oli vajadus armastuse ja helluse järgi. Aga keegi võõras ei täida seda, kui ise seda täita ei oska lapsepõlvest kaasa saadud turvatundega. Selle nimi on ebakindlus.

Mitte et ma süüdistaks lapsepõlve, vaid nii oli lihtsalt juhtunud, et ma olin arg. Ma olin hale. Ma olin nõrk. Mul oli vajadus hea järgi, tähelepanuvajadus. Mul oli vatjadus ennast teostada. Mul oli vajadus olla see, kes ma tegelikult olen. Mul oli vajadus olla lahe, heatahtlik, südamlik ja armas. Aga ma olin väliselt kalk, külm ja isekas ning ülbe. Need omadused olid minu sisemise tühimiku peegeldused. Ma enda meelest üritasin varjata oma tühimikku niimoodi. Tegelikult ma olin heatahtlik, armas, siiras - see oli päris mina - aga ma varjasin oma päris mina.

Ma kartsin, et kui ma olen selline väliselt, kes ma sisemiselt olen, siis mitte keegi ei taha minuga koos olla, minuga suhelda, minu sõber olla ning üldse minust midagi kuulda. Ma arvasin, et mu heatahtlik rõõmus sisemus ei meeldi kellelegi, sest äkki on mul omadused, mis on nõmedad. Äkki ma teen nõmedaid nalju või äkki ütlen midagi täiesti idiootset või äkki küsin ma midagi naiivset.

Valusad olid olnud mul kogemused, kus oli lapsepõlves mu siiras päris mina välja tulnud ja siis oli mõni autoriteet seda maha teinud. Võib-olla polnudki see autoriteet mind maha teinud, vaid mina tajusin seda nii. Ma räägin - olin haavatav ja nõrk. Üks halb sõna ja mu maailm kukkus kokku. Ja kukkuski ja õppisin nii elama. Need kõik "halvad" sõnad olid muutnud mind ettevaatlikuks.

See tähendas, et ehitasin endale maski. Maski, mille nägu oli ülbe ja arg. Arvasin, et maskiga on parem elada, sest minu päris isiksust oldi palju maha tehtud. Seega pole vaja olla mina ise.

Aga millal hakkavad tulema probleemid ellu? Siis, kui sa ei ole sina ise ega suuda täita oma tühimikku, vaid isegi varjad oma tühimikku, teeseldes, et sul pole tühimikku.

Maailmas on olemas nartsissistid, psühhopaadid ja sotsiopaadid, kes on spetsialiseerunud empaatiliste varjatud tühimikke omavate inimeste otsimisele ja käpa peale panemisele. Nad tulevad teesklevad, et just neil on SEE MISKI, mis lõpuks täidab selle tühimiku! Neil on see armastus, tähelepanu ning kõik muu selle tühimikku täiteks.

Katkine inimene võtab selle rõõmuga vastu, teadmata, et esiteks see on lõks ning teiseks, mitte keegi teine inimene ei saa täita tühimikku teise sees.

See oligi lõks ning tühimik tehakse veel suuremaks ning katkine inimene veelgi rohkem katki sotsiopaadi poolt. Sotsiopaat jätkab, kuni inimene on tänulik isegi selle eest, et hommikuks saab maitsta rusikat ning õhtuks jalaga perse. (Mainin ära, et see on üldine jutt.) Katkine inimene tänab õhtul sotsiopaati: "tänan, et minusuguse sitaga koos olla suudad".

Aga millal elu algab? No üks hetk tuleb ometi inimesel aru saada, et ei maksa olla nartsissistide ja sotsiopaatide maiuspala - see tühimik tuleb seega täita. Mask tuleb rebida eest.
Ma tegin seda ja sotsiopaadid tundsid oma võimaluse kadu ja tõmbasid mu elust uttu, püüdes veel mind täita viimase süütundega, mis valgus mu pealt maha nagu vesi hane seljast. Sest ma tean nüüd, kes ma olen. Ma olen hea inimene, ma pole teinud midagi kurja, ma pole nõme ega peagi kõigile meeldima, kuid sellegipoolest meeldin vähemalt osadele inimestele. Mul pole enam seda tühimikku - vähemalt mitte sellisel määral nagu enne. Ma pole enam nartsissisti maiuspala.

Kuna lasin endale halvasti öelda - ma uskusin seda, kui mingi rõve tüüp tuli ütles mulle, et iuu vaata ennast. Ma uskusin mingit suvalist jorssi. See tähendas, et ma olin ka heiterite maiuspala. Mulle sai halvasti öelda, sest ma lasin seda teha, lastes seda enda sisse. Ma olin see, kelle peal sai välja elada oma kadedust, viha ja muud paska. Kui keegi tundis end koledana, piisas vaid mulle ütlemast, et ma olen kole ning siis tundsin end hoopis ise koledana.



Ma olin väga ebakindel inimene. Mul polnud eneseväärikust, mul polnud eneseaustust. Ma toitsin enda ebakindlust kõige väliselt halvasti öelduga. Mulle öeldi tihti halvasti ja ma uskusin seda. Tegelikult mitte tihti, vaid minu enesenegatiivsusele keskendunud aju filtreeris ainult negatiivse läbi. Nii mulle tundus, et öeldi tihti. Et ma olen kole, loll, kole jne. Aga ma ise lasin sellel uskuda. Ja see muutiski mind araks, ülbeks, sest ma kartsin, et igalt uuelt inimeselt tuleb jälle mõni löök. Et küll ta varsti avastab, kui loll ja mõttetu ma tegelikult olen. Seega käitusin nii, et ta seda avastaks. Öeldi hästi ka, aga ma lihtsalt ei uskunud ja unustasin. See näitabki, et tühimikku ei saa täita keegi teine, kuigi see kõik hästi öeldu ikkagi aitas kaasa, et mulle kohale jõuaks reaalsus.

Ma ei austanud enda soove. Ma aitasin alati teisi enne kui aitasin ennast ja see on üks test, mille järgi sotsiopaat tunneb ära sobiva ohvri.

Ma ei teinud endale seda, mida ma teeks inimesele, keda ma armastan. Nagu ma ei armastaks ennast. Ma ei lasknud endal süüa, kui oli isu. Ma ei lasknud endal istuda, kui oli vajadus, sest "mis siis kui teised vaatavad imelikult". Ma ei palunud abi, kui oli valu. See on teine test, mille järgi sotsiopaadid haistavad ohvrit.

Aga räägime nüüd inimestest, kes pole sotsiopaadid. Ehk siis teistest inimestest. Teiste inimeste ees ma vabandan, kui olin ülbe. Vabandan, kui käitusin nõmedalt.

Sain aru, et ma pole enam see, kes ma olin minevikus. Ma olin lahe inimene, aga seda ainult sõprade ees või üksi. Ma ei julgenud olla lahe avalikult. Sest ma ei armastanud iseennast. Kõik, mida ma tegin, tegin iseendale. Tegin iseendale halba.

Ma olen sama inimene, aga ma olen muutunud. Ma olen õppinud oma vigadest. Ma tahan olla see, kes ma olen, sest ma olen unikaalne.

Ma sain aru, et mõtlesin kunagi nii: "omg, ma meeldin sellele inimesele - mis tal viga on, et minusugune talle üldse meeldib?" Ma arvasin, et ma olen kole ja mõttetu. Tegelikult ma polnud ka too aeg kole ega mõttetu. Aga ma tegin kõik, et mitte meeldida, sest enda meelest tahtsin ma säästa teist inimest sellest, kui kole ja mõttetu ma olen. Sest teine hea inimene ei vääri minusuguse mõttetuga aega veeta - mõtlesin nii. Selle nimi on eneseväärikuse puudumine.

Tegelikult mina ei ole see, kes saab ise teiste eest langetada sellist otsust, kas ta tahab minuga aega veeta või ei. Minu võimalus on valida enda järgi, teine valib enda järgi. See on eluterve suhtumine.

Igaüks teeb nii nagu tal oleks endal kõige parem ja siis saab ta teha ka teistele head. Mina tegin vastupidi. Tegin teistele head ja enda jätsin hooletusse, unustades, et kui pole lõpuks mind, siis kes see üldse siin seda maailma kogeda saab? Teiste eest ma ju ei saa kogeda. Kui mind pole, siis kus on see, kes aitab teisi?

Nii et mina ei tohi unustada ennast. Nüüd ma austan end. Ma ei tea, kas täielikult, aga vähemalt rohkem küll kui näiteks aastal 2013. Ma tean, kes ma olen ja ma ei häbene seda enam. Ja nii on õige, sest igaüks on unikaalne.

Vabandust, et tundusin ülbe - see oli mu tühimik.

Ma õpin juurde iga päevaga. Praegu olen teel. Aga asi seegi.

laupäev, 24. november 2018

Kuidas toetada rasedat ja värsket lapsevanemat?



Inimesed imestavad, et mõni rase kaob ära teie väga meeldivast seltskonnast, kus te ju ilusti "siirast" rõõmu tunnete ning "mures" olete. Et miks küll nagu? Noh, siin on teile mõned reeglid, mida te võiks meelde tuletada rasedate austamuseks. Ole ilusti hea toetav kodanik meie ühiskonna heade emade toetamiseks!

Küsi rasedalt, kas ta on ikka arsti väites kindel, et ta kannab vaid ühte beebit. Äkki ikka arst nägi valesti ja see kõht on nii räigelt suur maakera, et seal sees on vähemalt kaks paksu beebit, kui mitte rohkem! Äkki tuletaks rasedale meelde seda? Noh, kirjutaks nagu pildi all midagi säärast: "sul on seal kindlasti kolmikud." Või "mul polnud küll 30. nädalal nii räigelt pirakas kõht." Või "Issand, sa oled end ikka väga käest ära lasknud! Tee gtt ära!" Kui rase solvub, siis solvu vastu ja ütle, et oled kõvasti mures tema rasvunud kolmikute tõttu, kes võivad surnult sündida.

Kui rase naine saab teada lapse soo ning tahab alguses ise selle mõttega harjuda, siis solva rasedat seni kuni ta selle soo sulle ütleb pisarsilmil. Kasuta kõiki oma võimalusi ütlemaks, kuidas ta on mingi räme närvihaige hoolimatu idikas, et lapse sugu avalikult ei jaga. Pärast, kui jutt lapse soost kulutulena levib, mõnita rasedat: "mis sa arvasid, et see jutt ei levi kuhugi vä? Miks rääkisid siis? Hoia ikka enda teada! Ei pea ju oma rasedust avalikult jagama!"

Kui rase naine on valinud lapsele nime välja, siis sunni teda panema oma lapsele nimeks sinu pakutud suvalist nime. Solvu, kui ta ei soovi. Aga kirjuta vähemalt tuhat erinevat nime talle. Soovitavalt sellised nimed, mis oli su lapsepõlve koeral nimeks või aiast leitud teol. Need on ju nii emotsionaalselt olulised nimed, et ta PEAB need oma lapsele nimeks panema!

Kui rasedus on lõppfaasis, ära unusta iga poole tunni tagant rasedat pommitamast väga lollide küsimustega lapse potentsiaalse sünni kohta. Selline küsimus nagu: "kuidas endal tunne on hetkel?" unusta ära. Küsi hoopis: "miks sa ikka veel ei sünnita?" Ning veel parem küsimus on: "millal sa sünnitama hakkad ah???" Solvu rämedalt, kui rase ei tea öelda, ning igaks juhuks poole tunni pärast küsi uuesti (aga agressiivsemalt).

Kui tähtaeg läheneb, hakka rasedat hirmutama mõnusate juttudega beebi surmadest ning platsenta vananemisest. Hea oleks alustada juttu: "tead, su laps võib ära surra, aga ma rohkem ei räägi, sest sa noh... Sellises olekus." Ja siis vaata rõõmsalt pealt raseda nuttu ning ütle: "see, et sa rase oled, ei tähenda, et sa nii emotsionaalselt käituda võiks!" Ja siis küsi: "oled kindel, et sul kaksikud ei sünni?", Lisa ka kommentaar: "sa ju ikka väga paks". Kui rase eriti nutma hakkab, küsi: "sünnitama hakkad või?". Seejärel lisa: "sul tekib väga palju rebendid, laps ei mahugi välja."

Kui laps veel ei sünni, anna palju eluohtlikke nõuandeid, mida rase võiks teha, et laps välja saada. Küsi talt pidevalt üle, kas ta proovis juba redeli otsast alla kukkuda kümme korda järjest.

Kui beebi on sündinud ja ema täiesti kurnatud, ütle kahjurõõmsalt: "ära muretse, iga päevaga läheb järjest hullemaks ning rahu saad alles siis, kui ära sureb!" Igaks juhuks lisa ka, kui värske ema on magamata: "väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed suured mured!"


Kui beebi röögib koolikutes ja ema on täiesti kurnatud, ütle: "see pole veel midagi, oota, kuni hambad tulevad!" Irvita kahjurõõmsalt ning soovi talle halba. Tunne rõõmu, kui see kurvastab kurnatud lapsevanemat. Ära unusta seda lauset miljon korda kordamast.

Kui värske lapsevanem rõõmustada julgeb beebi hea päeva üle, tuleta kindlasti meelde, et "varsti sa soovid, et ta poleks sul kunagi kõndima hakanudki, sest elu läheb täiega raskeks ja sa piinled põrgus." Lisa juurde kahjurõõmus irvitus. Ära lase kunagi unustada, et varsti on kõik päevad väga halvad ja lapsega ikka räigelt raske.

Kui värskel vanemal on mure, et beebi eriti palju röögib ning üldse ei maga, hakka halama: "mina vähemalt ei vingu avalikult! Mul on kurat veel raskem!" Kui avastatakse, et ema mure oli asja eest, sest beebil avastati mingi aine puudus, siis ära häbene oma lollust. Kiida ennast, et sinu tõttu peaaegu poleks beebil avastatud aine puudust! Mõtle, kui poleks avastatud, oleks sinu loll ennustus teemal "tulevikus on veel raskem" täide läinud! Kahju ju, et vinguda julges.

Kui ühel inimesel beebi juba suureks kasvab, otsi järgmine rase, kelle kallal hambaid teritada! Aga iga kord järjest agressiivsemalt! Sul on ju õigus nii teha, see see rasedus pole ju mingi õigustus emotsionaalsuseks, eks! Pealegi sa oled nii kangesti mures ja kõige targem inimene maailmas, sest sinu tuttava sõbranna juhututtava abikaasa ämma vennanaisel juhtus uks detailselt teada kohutav juhtum, mida sa alati jagad rasedatega täpselt siis, kui nad eriti mures on.


Kes veel selliseid "muretsejaid" kohanud on? 😄





NB! Järjekordselt tuletan mõnele lihtsale meelde (mida ma unustan teha, sest ma ei saa aru, kuidas inimesed viitsivad teeselda iga mu loo põhjal, et seal puudub huumor), et lugu on kirjutatud läbi satiiriprisma. Tegemist on huumoriga.

teisipäev, 20. november 2018

Lucid dreams lugu esitajalt Juice WRLD

Esimest korda kuulsin seda raadiost juhuslikult, siis ei meeldinud. Aga hiljem natuke kõnetas ning siis veelgi hiljem vaatasin, et päris hea lugu. Tuvastasin loo ja nimeks oli lucid dreams.



Aga miks on selle loo nimi lucid dreams? See oli mu peamine küsimus järgnevatel põhjustel. Enne olin kuulanud seda rida, kus ta mainib lucid dreami ja ta minu meelest ei räägi sellest tegelikult, mis on päriselt lucid dreams. Mulle juba kohe alguses tundus, et see lucid dreams pole tal peamine murekoht laulus, aga tegelikult häiris mind hoopis see, et minu meelest ei kasuta ta väljendit sobivalt. Kas tal on see termin "lucid dreams" millegagi segamini läinud?

Aga mis on siis lucid dream? Eesti keeles on nimeks sellel kirgas unenägu. Kuigi tegelikult palju õigem termin oleks teadlik unenägemine. Sest tegelikult see uni ei pruugi olla just eriti kirgas. Pigem on asi selles teadliku unenägemise puhul, et sa unes saad aru, et tegemist on unenäoga. Eks sellest võin ma teinekord lähemalt rääkida.

See mees seal laulab, et tal on sellised teadlikud unenäod, kus ta ei saa lillegi liigutada. Noh, kui ta teab unes, et tegemist on unenäoga, siis on termin õige. Aga arvatavasti ta ei tea, sest muidu ta ju saaks liigutada. Sest lucid dreami üks point on see, et saad oma (une)elu teha selliseks nagu ise soovid. Liigutad või ei liiguta. Teed, mida tahad. Suhtled, kellega tahad. Ükskõik, ise valid stsenaariumi. See ongi lucid dreami erinevus muudest unenägudest, sealhulgas paralüüsist ning muudest väga selgetest unenägudest.

Uni, kus liigutada ei saa, on nimega uneparalüüs. See on hetk, kui aju paneb jäsemed paralüüsi alla, et inimene läbi une endale viga ei teeks. Mõnikord inimene üleni ei maga ja siis tunneb paralüüsi. See on suht tore, sest annab eelise minna lucid dreami ja valida endale stsenaarium.
Seega, ehk räägib see mees ikkagi uneparalüüsist, mitte teadlikust unenägemisest? Ma ei kujuta ettegi, et lucid dream oleks hirmus, sest kuidas saab olla hirmus, kui sa teed kõik nii nagu süda lustib. Aga selle eest uneparalüüs on paljude meelest suht hirmus.

Tegelikult see laul räägib minu meelest situatsioonist, et seda meest naine pettis. Suhete koha pealt on seal jälle minu jaoks imelikud kohad. Näiteks see, kus ta ütleb, et ta arvas, et see naine on õige, kuid siis hiljem teeb seda naist maha, nimetades teda feigiks. Mulle on jäänud mulje, et kuna ta kasutab sõna plastic, siis mõtleb ta iluoperatsioone. Aga kui talle ei meeldi selle naise valikud modifitseerida iluoperatsioonide abil oma välimust, siis miks ta üldse arvas, et see naine on see õige? Võib-olla on see naise feigiks nimetamine pigem selline mehepoolne lapsik solvumine, et otsitakse igasuguseid sõnu teise solvamiseks. Kahtlen, et suhtes olles see mees neid iluprotseduure taunis.
See, et tegemist on solvunud mehega, ütleb ka see rida, kus see laulja ütleb, et ta tahab naisele haiget teha. Minu meelest see rida ütleb kõik. Ta on jumala haavunud ja selle asemel, et enda sees midagi parandada, elab ta oma haavumist väljapoole.

Kuid biidi ning muusika kohta pole midagi halba öelda. Mõnus kuulata, kuigi üldiselt ma ei kuula räppi. Hääl on mehel ka kuulatav, nii et kõrval pole valus. Eks mõtteid laulust tuleb igasuguseid, aga need siin on peamised mõtisklused, mis tekivad, kui raadio seda lugu mängida kavatseb.

Mis te sellest laulust arvate? Ja kas soovite postitust teadliku unenägemise kohta?



pühapäev, 11. november 2018

Kuidas liikluses sõita?

Õnneks ma pole mingi närvar, et rooli taga kellelegi keskmist sõrme näitaks, pidevalt tuututaks või tuledega vilgutaks, samal ajal kätega vehkides ja vandudes. Sellegipoolest näen ma liikluses palju vigu, aga ma võtan kõike huumoriga ja saan üle. Jah, mulle on mitu korda ette keeratud või järsku pidurdatud või mind mitte tähele pandud, aga mis siis? Ma ei vaevu isegi signaali laskma, sest õnnetust ei juhtunud, teine saab ka oma veast aru ja ma lihtsalt naeran. Sorry, aga minu meelest on naljakas, kui keegi kogemata ette keerab ja siis täiega gaasi annab. Või kui foori taga rohelist tuld ei märka. Või kui keegi valesse kohta keerab, kuhu ei või vms. Ma ei kujuta ette, kuidas sellised asjad üldse saavad närvi ajada, mis tegelikult ajavad naerma?! Kas teie ei naera rooli taga?

Aga siiski tahtsin ma rääkida ühest suurest veast, mis võib olla ohtlik. Muidugi ma olen naernud küll selle üle, aga neid vigu võiks vähem teha mõned. Ehk siis keset ristmikku seisma jäämist. Mõni juht on selline imelik, et ta ei jää seisma stoppjoone või stoppjoont tähistava märgi juures, vaid reaalset keset ristmikku. Päriselt! Sõidab näiteks täpselt foori alla seda punast tuld imetlema. Inimene, kas autokoolis ei öeldud, et ristmik on ohtlik koht ning sealt tuleb esimesel võimalusel lahkuda? Kui sul tuleb punane tuli ja oled ristmikul, siis lihtsalt sõida minema, sest sul on punane ja see tähendab, et sa ei tohiks seda punast tuld keset ristmikku vahtida!!! Punane tuli ei tähenda seda, et sa pead kuskil foori all seisma! Foor pole seismise koht, stoppjoon on! Seega kui sa oled üle stoppjoone, oled sa juba ristmikul ning sul on kohustus sealt punase tule korral lahkuda. Teised ju tahavad seal sõita!



Mäletate, ma rääkisin, kuidas kunagi Tartus üks jäi punase tule ajal seisma, kuid siis järsku otsustas keset ristmikku sõita? Olen seda isegi Tallinnas näinud. Nt foor läheb punaseks ja inimene reaalselt arvab, et ta ei tohi enam liikuda, kui ta on jäänud ristmikule nt ummiku tõttu. Vastupidi, sa pead ristmikult kaduma. Punane ei tähenda, et ei tohi eest ära sõita. Punane tähendab, et ristmikule enam ei tohi minna. Selles eksivad nii paljud iga päev. Seega tuletasin siin meelde väikest asja. Aga isegi kui seisate punasega ristmikul teistel ees, siis mul on naljakas ikka. 😀 Teistest lihtsalt natuke kahju, et neil keegi ees seisab, aga see vist ongi naljakas.




neljapäev, 1. november 2018

Vaktsiini tagajärjed

Olen Carmenile kõik kohustuslikud vaktsiinid teinud ja nüüd kirjutaks, mis siis sai!

Kui ta kunagi selle esimese vaktsiini sai, ei juhtunud midagi. Ta ei teinud välja.

Siis sai ta ükskord rotaviiruse vaktsiini ning kujutate ette - tal ei olnud pärast nädal aega gaasivalusid! Ta oli kohe rõõmsam! Päris karm! Veel hullem on see, et gaasivalud tulid tagasi!

Siis ta sai ükskord mingi süsti, see kompleksvaktsiin. Ma ei tea, ma ei süvene suurt, peaasi, et ta kõik vaktsiinid saaks. Siis oli valus süst! Carmen nuttis, kui süsti tehti! Pärast ta nuttis veel ja enne nuttis ka! Aga selgus, et see oli vitamiini b12 puudusest hoopis see nutt.

Eile sai ta ka vaktsiini. Rota ja midagi veel. Ta nuttis korraks, kui süsti tehti ja siis unustas selle. Parast seda perearst ütles, et ta võib rahutu olla ja seekord ta massaaži ei läheks. Ta ei olnud rahutu.

Pärast vaktsiini ta magas ja mängis. Ongi kõik.

Öösel magas hästi. Gaasivalud on jälle läinud ära! Jee!

NB! Ma küll suurt pole seda öelnud, aga ma olen õppinud teadlaseks. Mul on kolm aastat Eesti parima ülikooli bioloogiaharidust (bakalaureusekraad), mis hõlmab väga suures mahus geenitehnoloogiat. Lisaks on mul tehtud ära biomeditsiinis magister (vaid lõputöö on tegemata). Olen võtnud kõvasti lisaaineid ülikoolis oma silmaringi ning mõttemaailma avardamiseks. See tähendab, et mul on oskusi lugeda teaduskirjandust, oman ratsionaalset mõtlemist, funktsionaalset lugemisoskust, oskan teha vahet usaldusväärsel ning ebausaldusväärsel allikal, tean, kuidas koostatakse statistikat, tean, kuidas tehakse kliinilisi uuringuid ning lisaks on mul tehtud mahukas uuring vaktsiinide kohta nii ülikooli ainete näol, erinevate allikate kohta ning uurinud erinevaid uuringuid. Teaduskirjandust lugedes suudan ma interpreteerida termineid - ülikoolis õpetataksegi meile, kuidas ISE teadmisi omandada ning õpetatakse kahtlema allikates. Ülikool ei ole nagu põhikool, kus midagi pähe tambitakse, vaid see on koht, kus sa ise õpid, kuidas saada teadmisi. Mul on immunoloogilised teadmised, teadmised inimkehast molekulaarsel tasemel, teadmised patogeenidest ning kuidas nad molekulaarsel tasemel inimest mõjutavad ning teadmised täpselt vaktsiinide koostisest ning mõjust immuunsüsteemile ning organismile. Ma tean täpselt, millist mõju vaktsiin avaldab molekulaarse tasemeni välja. See tähendab, et pole mõtet mulle saata väärinfoga linki ning öelda "aga loe, mis siin vaktsiini kohta kirjas on!" Minu vastus sellele oleks: õpi eristama usaldusväärset infot sitasoperdisest. Kui ei oska, käi ülikooli rada läbi, mine ISE uuri viiruseid ja organismi molekulideni välja (soovitan uurida ka vaktsiini koostist ja ise mõni toota, kui tahtmine on) ning alles siis tule ütlema mulle, et ma teeks uurimistööd vaktsiinide kohta. Tee äkki ise uurimistöö ära, õpi inimkeha selgeks, et saaksid eristada sitajuttu päris jutust: et sa saaksid ise ennast usaldada. Mine õpi näiteks arstiteaduskonnas, geenitehnoloogias, bioloogias kuni kraadini välja, mine ise küsi Eesti tippteadlastelt infot. Mul on kõriauguni teadmisi neist ja võin tunda vabalt seda tunnet, et neile rohkem mõtlema ei pea ja rahumeeli kaitsen ennast ja oma last.

NB! Kui keegi räägib, et pärast vaktsineerimist põdes inimene selle haiguse ära, siis see näitab, et kui isegi surmatud patogeen mõjus nii halvasti, siis elus patogeeni puhul oleks inimene ära surnud. Nt kui pärast rotavaktsiini on kõht haige, siis päris haigus oleks võinud tappa ja vedas, et sai vaktsiini enne haigust.

NB! Selleks, et teada, kuidas molekulaarse mehhanismi alusel vaktsiin või patogeen või immuunsüsteem töötab, on vaja saada selgeks alusteadmised alates keemiast. See võtab aastaid aega. Selleks, et teada saada haiguste nimesid, mille vastu vaktsineeritakse, tuleb avada lihtsalt immuniseerimispass, mis võtab mõne sekundi.

teisipäev, 30. oktoober 2018

Kellakeeramine

Iga aasta, kui kella keeratakse, unustan ma sellest rääkida. Seekord ma räägiks küll.



Esiteks, minu igapäevaelu kellakeeramine ei muuda. See kell ju määratakse öösel ära. Juba sama päeva hommikuks on mu keha uue rütmiga täiesti harjunud. Ma ei saaks enam arugi, et miskit on muutunud, kui ma just ei märkaks, ei kahtlaselt vara läheb pimedaks.

Seekordne kellakeeramine algas sellest, et Carmen ajas mu üles ja vaatasin oma nutivõrult järgnevat infot: kell oli umbes seitse ja unetunde oli kokku olnud ka seitse. Aga ma teadsin, et olin ise läinud magama ühe ajal, nii et minu kiire unine arvutus ütles, et mul oleks pidanud olema vähem unetunde, kuus või nii. Mis juhtus siis? Noh, savi, mis juhtus, aga rõõmsaks tegi see meele küll. Olin saanud rohkem und vähema ajaga!

Üles ärgates sain aru, et kella keerati. Keerasin oma manuaalsed kellad ka kõik tagasi ning päev läks edasi.

Muud ei juhtunud. Välja arvatud täna märkasin, et liiga vara on valge. See mulle väga ei istu. Ja järgmine asi, mida märkasin, on see, et väga vara päike läheb horisondi taha. See mulle ka ei istu. Koguaeg ongi pime nüüd pm.

Ja nii olnud aastast aastasse, et mind ei häiri kellakeeramise kohta muu, kui vaid kiirem pimedus ning vähem valget aega. Olen olnud kellakeeramise ajal tööl, peol, õppinud või maganud, vahet pole, samamoodi pole see mind mõjutanud muud moodi kui rõõmsaks teinud. Kui järeldasite siit, et seetõttu meeldib mulle, kui kella keeratakse tund edasi, siis nii ta on! Õnneks kevadel läheb kell jälle õigeks ja läheb hiljem pimedaks. Jumal tänatud, sest kui suvel mingi öösel kell kolm päike hakkaks taevas sirama, kui oleks talvekellaaeg, oleks väga halb magada.

See on vaid tundide või minutite küsimus, et harjuks nö uue kellaga. Kui ma muidu sätin kell 22 magama, siis pärast kellakeeramist sätin ma ikkagi kell 22 magama.

Tegelt mul mõlema kellakeeramise kohta midagi positiivset: talveajale üleminekul saab lisatunni magada ning suveajale üleminekul saab kauem õhtut nautida. Mõnus.

Ja kui kellakeeramine lõpetada, siis tuleks jätta suveaeg, sest see oleks õudne, kui suvel ka valget aega vähendatakse ärkveloleku arvelt.

Ja üldse, miks peab nutma, et mitu kuud on kellakeeramise tõttu raisus? Kas inimesed tegelikult üldse märkaks kella keeramist nt siis, kui magada see aeg ja kõik automaatsed kellad keeravad end ise ära? Mina küll ei märkaks. Ma päriselt "magakski" (isegi kui oleksin üleval) vist kellakeeramise maha, kui mul poleks mitteelektroonilist käekella. Ma lihtsalt üks hetk vaataks, et oi, kell nii palju/vähe ja ongi kõik. Vb olengi kunagi need keeramised maha maganud. Nii et ma ei kujuta tõesti ette, et see mingit kardinaalset mõju võiks organismile avaldada. Vb on asi selles, et ma olen kellaaja fänn ja mulle meeldib vaadata sageli, mis kell on. Vb asi selles, et mulle meeldivad päikeseloojangud ning loojangute kellaajad. Vb on asi selles, et mul nagunii palju tegemist ning kella peale jooksmist. Ma ei tea aga mulle mingit halba mõju keeramine ei avalda. Teeb rõõmsaks lihtsalt, et saab kella näppida 😂

Ja üks küsimus on mul neile veel, kes räägivad, et kella keeramine lööb neil elu segi. Kuidas te teise ajatsooni reisite või ei saagi reisil käia selle tõttu, sest pool aastat on paha olla?