Arvustus - (video/arvuti)mäng Red Dead Redemption 2 - 10/10

 

Õpetlik, mõtlemapanev, põhjalik, üllatusi ja seiklusi täis, motiveeriv - seda kõike on pelgalt üks mäng nimega Red Dead Redemption 2 Rockstar Games poolt.

Mängul on esimene osa - Red Dead Redemption (RDR1) - millega puutusin kokku üle 10 aasta tagasi, kui sattusin juhuslikult kellelegi külla vanasse ühikasse ning tal oli see mäng mängukonsooli peal (tõenäoliselt Playstation). Kui sa, lahke inimene, kes mul too aeg mängu mängida lubas, seda loed, siis minu suured tänusõnad lähevad sulle, kuna see kogemus on mul siiani meeles. Juba tol ajal märkasin, et see on superhea mäng, kuid kahjuks esimest osa RDR1 ei ole olemas PC (arvuti) peal. Seepärast jäi mul see soetamata.

Aga hiljuti, nüüd siis paar aastat tagasi, avastasin, et soodukaga oli müügil Red Dead Redemption 2 (RDR2) PC peale - vesterniteemaline seiklusmäng, mille tegevustik leiab aset 1899 aastal, kus kehastud üheks kenaks noormeheks, kes lindpriina püüab oma kambaga koguda piisavalt raha, et saavutada piisavalt hea elu, saada priiks seadusesilma tule all olemisest. No ja kui kena noormees sa oled - see on ka lausa mängus iseenda otsustada nii vaimses kui ka esteetilises mõttes.

Kuna antud mängu kohta saate arvustusi ka rohkelt internetist, kirjeldan oma muljeid.

Esimesed muljed

Mängu hingemattev graafika ning hobuste-ajastu on mulle tohutult meeltmööda. Kui Rockstar on tuntud tavaliselt oma GTA seeriate poolest, kus sa linnas inimesi kõmmutad, siis mulle isiklikult (ning väga paljudele teistele) on nauditavam rahulik looduskaunis keskkond loomade keskel. 

Esialgu ei saanud ma essugi aru, kui mängu alustasin. Oli mingi kamp inimesi jooksus, kellel oli siis kambajuht Dutch van der Linde, kes mulle tundus kohe esialgu nii enda meelest tähtis ja nartsissistlike joontega. Ta suurt ei meeldinud mulle, aga kõigile teistele mängu tegelastele meeldis. Tegid seal koos missioone ja usaldasid Dutchi jne. Mängus sai osta ajalehti ja ajalehes ka rääkis, et "Dutchi gäng" - oeh, miks tema?! Ajapikku on tekkinud mul vist vaist enesekesksete inimeste suhtes ja kuigi Dutchil oli ka häid jooni, siis tema tegelaskuju annab väga palju mõtlemisainet ning lõpp on väga huvitav - mõni mängija näeb seda ette, mõni mitte ja see sõltub iseenda elukogemusest. Mulle küll tundus, et Dutch väldib osadele Arthuri küsimustele vastamist ning on kuidagi selline... ohtlik. Tekib nagu ümber klaasikildude käimise tunne. Igatahes kogu kamp (ma ei ole kokku lugemises hea - ju mingi 20 inimest gängis on?!) Dutchi sõna kuulab ja telgivad sobivatel aladel.

Mäng algas igatahes sellega (nii palju ma ikka aru sain), et kogu gäng põgeneb Blackwateris korraldatud pahategude tõttu Pinkertonide (nagu politsei või detektiivid) eest kaugele ära. Neil läks mingi rööv nässu ja Dutch mu meelest oli ka süütu inimese ära tapnud (on ju imelik mees noh). Hiljuti oli gängiga liitunud ka mingi jopski Micah, kes mulle tundus esialgu naljakas ja ohutu, aga aja edenedes tuleb ta tõeline pale välja. 

Esialgu tahtsin ma kohe kõmmutama ja seiklema minna, aga kõigepealt tuleb mõni missioon ära teha, kus veidi õpid oma gängi tundma. Inimeste meeldejätmine pole mulle kõige kergem ja esialgu ma suurt gängiga ei tegelenud, kuigi oma laagripaigas on neil väga huvitavad dialoogid. Samas mind häiris nende ülbus. Väidetavalt nad on jooksus, kardavad ja peavad omavahel hästi läbi saama, aga nad ülbitsevad mu meelest nii palju minu tegelaskujuga (või olen ma ise liiga hell). Ülbus väljendub mu meelest hääletoonis, kuigi ega nad suurt midagi halvasti ei ütle - või tegelikult ka ütlevad ridade vahelt. Näiteks Dutch paranoiliselt arvab, et mu tegelaskuju Arthur reedab ta kunagi ja Micah ütleb nagunii kõigile halvasti ja väga selgelt kambaliikmed omavahel õiendavad. Et kui nad koos kogu kambaga lindpriid on ja peavad kokku hoidma, siis miks nad omavahel nii palju sõnelevad ja väga enesekindlalt? Teiseks miks nad üksteist teietavad perekonnanime kasutades? Mr. Grimshaw, Mr. Pearson jne. Võib-olla on ise palunud, võib-olla on see tugev enesekindlus mingi Ameerika komme, mida minusugune tundlik eestlane ei mõista, ei tea. Aga keegi võiks ära seletada. Igatahes nende dialoogid on rohkem tänapäevased, sest ma ei tea kui ajastutruu on selline suur enesekindlus ja julgus pursata suust kõike välja, mida sülg suhu toob ja seda kambas, millest väljaheitmine võrduks surmaga!? Nagu mina sellises kambas oleksin kõrvad lidus ega julgeks ülbitseda - vihastan Dutchi välja või keegi kaebab Dutchile ja olengi omapäi ja katsu sa siis ellu jääda. Võib-olla jällegi Ameerikas see nii oli. Tuleb mul rohkem tollest ajastust raamatuid lugeda ja oma maailmapilti avardada, et küsimustele vastuseid saada.

Mängus märkasin ka väga huvitavalt, kuidas see tööstusajastu ning seadused Ameerikas tekkisid. Poodi minnes näen poeomanikku või müüjat ning see kõik paneb mõtlema, kuidas kapitalism alguse sai. Samuti tööstust on näha seal ja ühes linnas näha ka õlireostust vee sees. Väga-väga mõtlemapanev. Ühes kohas ongi vesi niivõrd solgitud, et loomad on ka kärnased (mõned hobused on kärnased ühe kurja gängi hooletusse jätmise tõttu).

Missioonid

Oi, missioone on seinast seina! Väga huvitavad! Mulle meeldis jutustusse niivõrd sisse sukelduda, et mõnikord tekkis selline "näh, jälle kõmmutamine" tunne, kui missioonis ootamatult paugutama pidi hakkama. Mäng on täpselt nagu äärmiselt huvitav film, milles sina kaasa lööd. Animatsioonid, suhtlus jm on kõik nii põnev. Aga ärge valesti aru saage - paugutamine on ka põnev, aga mulle meeldib, et seda pole üleliia nii et igav hakkaks.

Põhiliselt on erinevad vastasgängid, kellega minu gäng on vaenujalal ja siis kavatsevad nad pekki keerata mingite perekondade omavahelisi suhtlusi (raha nimel). See Dutch aina rahast jahubki. 

Jaht

Jahil käimine on üks osa mängust. On tegelaskuju Trapper (karusnahakütt vms see eesti keeles on?!), kes valmistab sulle talle toodud nahkadest igasugu riideid. Ja mul oli täiega põnev vaadata, millised riided ta kokku saab millistest loomadest panna ning siis neid jahtida. Näiteks põtra on jumala raske leida. Mäng muidugi on eetiline vastavalt reaalse elu jahimehe eetikaga - kogu loom tuleb ära kasutada. Ei ole soodustatud looma vaevused (ega normaalne inimene seda ei teegi) ega põhjuseta laskmine või väga suures koguses korraga küttimine. Mind inspireeris mäng jahimeheks hakkama, aga päris elu nõuab raha jahimeheks saamise korral, kuigi ma tunnen juba ennast - kui ma midagi pähe võtan, siis tõenäoliselt ma seda proovin. Iseasi, kas hakkama saan.

Hobused

Hobused on niivõrd majesteetlikud ja kaunid ning mäng annab infot USAs tol ajal aset leidnud olukorrast, kust ikka hobused põgenesid kodudest ning moodustasid metsikuid karju. Mängus saad loomad ära taltsutada, mida ma hea meelega teen. Ja siis erinevat värvi hobustega ratsutada. 

Mängus on erinevad Ameerikas populaarsed tõud välja toodud - mu lemmik on tõenäoliselt Turkoman, kes on tõu poolest Ahhhal-tekiini eellane (ma ei ole kindel, et 1899 see tõug eksisteeris, aga las ta olla). On ka araabia hobune oma uhke hoiakuga ning näiteks paljude lemmik Missouri Fox Trotter või armas Hollandi soojavereline. Väga tavalised hobused mängus on Morgani tõugu või Tennesse kõnnihobused, neid iga nurga peal. On ka raskeveohobuseid - Shire, Belgian Draft. Näevad välja erinevad, värvused erinevad, suurused erinevad.

Lisaks torkas mulle silma eripära, et hobustel on pidevalt sadul seljas. Ma olen harjunud, et võtan hobuselt sadula ära, võtsin ka mängus, aga mängu jaoks on see, et hobune muutub su peamisest hobusest ajutiseks hobuseks. Nii et see on teistmoodi päris eluga. Muu on hobustega seonduvalt väga täpne - näiteks nad higistavad ning väidetavalt tõmbuvad nende kotid külmaga kokku (pole ise jälginud), haha, aga põhimõte on ikka lähedus loomade ja loodusega, millest ma energiat saan. Mängus saad minna külma kliimaga aladele, kus hobuse ja sinu tegelaskuju - Arthuri - hingeõhk aurab. 

Kummaline minu jaoks oli aga mängu esialgu mängides hobuste sugu - male ja female ehk isane ja emane. Hobuseid tuntakse ikkagi kui mare, stallion ja gelding ehk mära, täkk ja ruun. Ruunad on kõige populaarsemad (kohitsetud täkud, mis vähendab testosterooni mõju hobusel) päris maailmas. Täkud aga on loomad, kellega igaüks küll ei sõida ja täkuks jäetakse hobune üldiselt ikka siis, kui vaja teda suguloomana kasutada. Mängus on aga tuimalt emane ja isane. See on kõige ebarealistlikum asi mu meelest selles mängus, kuid see pole nii oluline ja otseselt ka häiriv mitte. Peamine erinevus, mis mängus esile tuleb, ongi see, kuidas tegelaskuju hobustega räägib - ütleb kas tubli tüdruk või tubli poiss. Muidu käituvad nii emane kui ka isane ühtmoodi. Kuigi hobuseinimesena muidugi oleks vahvam, kui täkuga oleks keerulisem ratsutada, hehe, või keerulisem taltsutada või jookseb minema vms. Olgu, saan isegi aru, seda on juba liiga palju juba nõutud niivõrd detailse mängu juures, mäng on tegelikult hobuseinimese jaoks väga meeldiv, näiteks hobused vahetavad galopis jalga ning teevad mõningaid koolisõiduelemente, kui Arthuri ja hobusevaheline side tugevneb.

Lisaks hobused vajavad mängus harjamist, reaalne. Süüa saad ka neile anda ja nad joovad ja söövad ise ka, kui neilt seljast maha tuled. Kardavad mürtsu ja pauku, aga kui nendega suuremaks sõbraks saad, usaldavad nad sind ka rohkem ja kardavad vähem.

Debatt on aga see, kas erinevatel hobustel või hobusetõugudel mängus on erinev vapruse tase. Minu hinnangul pole tõugudevahelist erinevust, vaid individuaalne erinevus. Mõni hobune võib sul väga julge olla, mõni teine pidevalt pelgab. Kuid kui mõni teine mängija hangib samast kohast samasuguse hobuse, on sellel teistsugune julgustase - see on minu isiklik kogemus.

Mängu mõistatused

Eriliselt armastan lahendamist vajavaid ülesandeid ja õnneks mäng neid pakub - aardejahid näiteks. Jumala huvitav on jälgida maastikku ning mõelda, millist kohta kaart näitab. Ja kui iseseisvalt ära lahendad, on nii mõnus olla! Muidugi on seal ka selliseid mõistatusi nagu mõrtsuka leidmine (jätab laipu vedelema). 

Lisaks on kogutavaid elemente - sigaretikaardid, mütsid, riided jm. Inimesed internetis on üsna sillas asjade kogumisest mängus, mis tegelikult on tõesti päris paeluv pärast esialgse tuhina möödumist.

Realism ja seotus päriseluga

Mängu realistlikkus võib esialgu tunduda liigagi uudne ja üllatav, vahel võib-olla ka närvesööv. Sest oleme ju harjunud mängima kiire dopamiinilaksu saamiseks ja kõike ettejuhtuvat kõmmutama. Tegelikult on rahulik kulgemine ka ajule kasulikum ning üldjoontes tervislikum, sest realistlik olek mängus paneb end rohkem mängust väljaspool ka kohalolule mõtlema (mindfulnessi on kergem päris elus harjutada, kui mõtled mängule kui analoogile reaalsusest). Kui ma mängus ootan järgmisi karaktereid või avastan nurga taga midagi põnevat - on andnud see mulle julguse ja jõu oodata samamoodi pisikesi seiklusi reaalsest elust ning õppida olema kohal oma keha ja meelega igas hetkes. Depressioonile ravi on see mäng sellises osas, vähemalt mind aitab vaimselt.

Realism mängus võib esmamängijale olla ootamatult igav - näiteks lõhestatud kuule toodadki nii, et lihtsalt istud ja lõikad kuule ning see võib päris kaua aega võtta. Ma vajutasin mingi asjaga Enter nupu peale ja käisin eemal arvutist sellel hetkel näiteks. Või mängus küpsetad liha erinevate maitseainetega. Ausalt öeldes see inspireeris mind päris elus kokkama liha samamoodi. Läksin ka metsa ja küpsetasin liha, mitte küll ulukiliha, nagu Arthuril on, sest jahimees ma pole, aga loomaliha, hehe. Igal juhul realistlikud kaadrid on ka loomade nülgimine - bioloogina meenutas zooloogia praktikume.

Samuti äärmiselt hariv on taimede olemasolu ja korjamine ning nende rakendamine. Inimesed, kes taimi hästi tunnevad, neil on kohe hea ära tunda mängus neid. Mina pole eriti reaalses elus õppinud liike tundma kaugelt ja pole taimedega tegelenud (välja arvatud, kui taimede praktikumis vaja oli), kuid äärmiselt kasulik on ikkagi metsikut porgandit või seeni ära tunda. Seepärast, kui mängida viisakalt, on hea ka lapsi õpetada (muidu on mäng ikkagi täiskasvanutele, kuna seal on vägivalda). Hobusetõud, hobuste värvused jms, loomad - kõik on kasulik.

Mulle meeldib ka looduslikku detailiderohkust jälgida - kuidas kotkas näiteks mao haarab ja sellega minema lendab või kuidas sarvilised loomad omavahel võitlevad.

Mäng on mind inspireerinud ilusate kunstiteoste maalimisel oma maaliliste kohtade poolest.

Mängus saab käia ka kalal. Kalu on ka erinevaid ja Edgar (abikaasa mul) tundis kohe ära erinevad kalad ja fännas mängus kalastamist. 

                                    

Mängus on ka koduloomad koerad ja ameerika kodukassid. Nad on nii armsad! Koertele saab pai teha, kassidele mitte (sest mängu loomiseks kassid ei tahtnud seda kostüümi selga panna, mis nende keha liikumist salvestab).Üldiselt mängu saadab äärmiselt meeldiv taustamuusika, mis sõltub asukohast ja kellaajast ning tegevustest. Näiteks, kui ma kellelegi tappa annan, tuleb selline tume muusika nagu ma oleks pahandust teinud. Või kui ma ilusas kohas olen, on nii kaunis muusika. Kalastades mängib suupill.

Soovitan mängu kõigile, ise annan maksimumhinded mängule. Võtke mängu ka nii, et süvenete ja see on väga õpetlik ning hariv. Mängus on VÄGA palju muud, mida ma ei ole mainida jõudnud.