Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com) või tutvuge hinnakirjaga lehel "Autoritasude leping".

kolmapäev, 15. september 2021

Demiseksuaalsus - mis see siis on?

 Kui ma juba Edgarile pidin seda teemat selgeks tegema, mis oli küll tore, siis teen ka korraks blogis sellest juttu.



Demiseksuaalsus on spektril asuv aseksuaalsus, ehk kõige lihtsamalt siis pooleldi aseksuaalsus. Tegelikult on see hall ala ning igaühel on isiklikult võimalus tunnetada, kui palju on ta demiseksuaal, aseksuaal või tavaseksuaal. Muidugi on ka demiseksuaalsus tavaline, sellest pole palju räägitud ning inimestel võib seetõttu olla puudulik teadmine selle kohta.


See, et ma pole täiesti tavaline oma seksuaalsusega, on mulle pikapeale kohale jõudnud. Kahjuks alles pikapeale, sest oleks ma osanud varem sellega arvestada, ei oleks mul ei nii palju probleeme olnud ning teades, et on tavaline ka mitte himu tunda, ei oleks ma nii palju end sundinud. Õnneks aga saan sellest rääkida, et ehk saavad end teised ära tunda.


Esimene asi, mis võib-olla minu puhul andis mulle teada, et pole ma tavaline, ongi siis arusaamatus, et miks kuradi pärast see seks nii oluline inimeste jaoks on. Minu meelest on elus palju huvitavamaid asju, aga näed - millegipärast ikkagi inimesed keskenduvad väga seksile. Püüdsin seda uurida - võtsin ülikoolis seksuaalsuse kohta aineid, õppisin seksuoloogiat ning oskusi noorsootöötajana sellest teemast rääkida. Ikkagi pole ma vastust saanud küsimusele, et kuidas saab inimese jaoks miski olla nii meeletult oluline, et ta unustab kõik muu, on valmis mitmeid inimesi reetma ja petma ja valetama ja seda kõike ainult seepärast, et saaks kellegagi seksida. Müstika!


Teine oluline asi minu puhul oli võimetus tunda seksuaalset külgetõmmet võõra vastu. Saamaks aru, et see ei ole tavaline, läks mul väga kaua aega. Näiteks ma siiralt arvasin, et hinnang "seksikas" tähendab lihtsalt ilus, kuni mulle lõpuks pärale jõudis, et inimesed tegelikult seksuaalselt erutuvad kellegi peale, kellele nad on andnud hinnangu seksikas. Lisaks, kui mõni inimene teist inimest himustas, rääkides, kuidas selle inimese vaatamine teda erutab, ei võtnud ma ka seda sõna-sõnalt, vaid arvasin, et see on sama jutt umbes, et too on lihtsalt väliselt atraktiivne.


Ehk siis väline atraktiivsus on minu jaoks üks asi, kuid himu võõraga seksida mul pole. Lihtsalt ei ole, sest ma ei tunne külgetõmmet. Mulle võib inimene väliselt ilus tunduda, aga suht sinnapaika see jääb.


Kuni ma inimest tundma õpin. Mitmeid kordi on juhtunud mul nii, et inimene, kes esialgu tundub mulle väliselt ebaatraktiivne, muutub minu jaoks väga ilusaks ja siis lõpuks isegi seksikaks, kui ma teda olen tundma õppinud või on ta mulle meeldima hakanud. See on nii naljakas, näiteks ükskord sain tuttavaks noormehega, kes tundus minu jaoks ebaatraktiivne, kuni ma ära armusin ning siis tundus ta minu jaoks maailma kõige atraktiivsem. :D Ma tegin endale isegi marki nii, sest näitasin kõige alguses selle noormehe pilti oma sõpradele ja ütlesin, et vaadake kui kole mees minuga kohtingul käis. Sõprade nägudest luges küll välja, et tegemist oli ikkagi kena noormehega! 


Teine nõme asi minu puhul oli see, et lähtusin inimese seksikuse hinnangust selle alusel, mida keegi teine ütles. Umbes, et keegi ütles, et see mees on seal ilus, siis ma keskendusin ja ütlesin endale, et selline inimene on ilus, kuigi endal arvamus puudus.


Ometi õnneks mul mingi oma eelistus oli ka.


Suhted olid ka mul kõik umbes nii, et kui inimesesse ära armusin, siis lendas nö kork pealt maha ja selle inimesega olen tavaline hetero. Ainult selle erinevusega, et ühtki teist inimest ma ei vaata ja teiste vastu seksuaalset külgetõmmet ei tunne. Nagu siit järeldada võib, oligi mu unistus leida see üks ja ainuke elu lõpuni.


Ehk siis ma armusin ära inimesesse, mitte välimusse üldiselt. 


Minu elu tegi see raskemaks, kuna ma ise ju ei suutnud üldse otsustada, keda ma tahan ning seetõttu ise ei lähenenud ma kellelegi. Pidin lihtsalt ootama kuni keegi julgeb mulle läheneda ja ma ära armun. Ja kuna ma nii naiivne olin, oli mind lihtne ka ära kasutada. Räägi ainult eluaegse armastuse juttu ja ma loll arvasin, et teine räägibki tõtt.


Õnneks polnud ma nii loll, et jääda kokku meestega, kes mind ära kasutavad. Ja kuna seksi pärast ei pidanud ma kellegagi koos olema, sest seda mul polnud vaja, siis julgesin ma ikkagi lahkuda halbadest suhetest.


Igatahes üks hetk taipasin ma, et kui ma ei saa seksist aru, ei taha seksida niisama ega inimestega, kellega mul mingit sidet pole, siis ma ei pea end selleks ju sundima. Ja lampi leidsin, et olen demiseksuaal. Vastan igale kriteeriumile.


Ning abikaasa jaoks tähendab see seda, et seni kuni ta täidab minu vaimseid vajadusi, on mul ka seksuaalne tõmme tema vastu.







teisipäev, 7. september 2021

Tunnen end nii mõttetuna

 Mis häda mul on? Mitu päeva olen ma tundnud, nagu ma oleks mõttetu, kuna ei tee mitte midagi asjalikku. Ma lihtsalt nagu eksisteerin. Koguaeg muidugi on olnud paha olla ka ja enamik aega olen pidanud voodis vedelema. Trennis käin õnneks ära, sest mingi kaks tundi päevas energiat mul on.

Pooleli maal, mis pm valmis ju, aga ei viitsi viimaseid tõmbeid teha.


Kõik asjad on pooleli ka ja iga asi on pooleli seepärast, et mul on enda ajus põhjendus, miks ma ei saa neid asju lõpetatud. Näiteks üks maal seisab mul mitu kuud juba pooleli. Ma alustasin sellega suvel, tegin suure hurraaga, kui järsku ma enam ei jaksanud. Lihtsalt see eksisteerib oma molberti otsas juba pikemat aega... Kaks päeva tagasi mõtlesin, et maalin lõpuni, jõudsin vaevu tiibu ja silmi värvida, kui käsi värises ja mul paha hakkas.

Mul on mitu raamatut pooleli. Rituaaliraamatut hakkasin suure hurraaga tegema, kui mõtlesin, et keda kotib?! Keegi ei taha minu sitta lugeda, keegi ei viitsi mu nõuandeid kuulata, nii et see on minu jaoks piisav põhjus mitte oma rituaale enam kirja panna.

Mul on vähemalt üks ilukirjanduslik teos pooleli. Üks noortekirjandus on päris naljakas, aga.... äkki on see naljakas ainult minu ja mu testlugejate jaoks. Teistel pole sellest äkki sooja ega külma?! Sest mu testlugejad on samuti mu sõbrad ja nad on mu sõbrad põhjusel, sest ma olen vist enam-vähem naljakas inimene ja eks mu naljastiil peegeldub ka seal raamatus ja noh... Teistel äkki pohh. Rääkimata sellest, et ma ei kujuta ettegi, milline kirjastus tahaks minusuguse tuntud idioodi raamatut avaldada ilma minu poolpaljaid pilte kaanele lisamata, et raamat müüks. Rääkimata sellest, et ma pole ju mingi kirjanik. Rääkimata sellest, et inimesi ei koti, mida ma kirjutan ja kas raamat on hea. Kui on minu oma, eeldatakse eos, et tegemist on sitaga. Nii et - kas kirjutan sahtlisse, milleks mul kohe üldse motivatsiooni pole, või arvestan, et see jääb sahtlisse - sest kes seda ilmutada tahaks. Ja ise kirjastada ma ei viitsi ega oska.

Ma olen mitu päeva mõelnud, et täidaks blogi, sest mul on palju ägedaid asju kirjutada. Aga need ägedad asjad lähevad meelest, sest ma mõtlen, et mis selle mõte on? Miks ma kirjutan?

Ok, mul on vist kriis, bye.