Igav puhkus

 Mul pole pikalt olnud niivõrd tüütut puhkust koolis, et ma kuskil ei käi. Pikemalt spaas või puhkamas näiteks. Küll aga olen jõudnud end natuke välja puhata, et asteeniline olek on uskumatult vähenenud. Ükskord kõndides tundsin justkui lendaks - päris mõnus tunne vahelduseks õhumassi rusumisele. Eeldan, et nii tunnevad tavalised inimesed ennast. 

Tänu vastsele energiale tekkis ükskord jaks ja tahe köök ära koristada. See oli sel päeval, kui ma Edgarile kinkisin sünnipäevaks Red Dead Online, Red Dead Redemption 2 ja 1. Ma olin oma töö üle nii uhke, et mõni aeg hiljem tekkis jaks kogu vannituba ära koristada! Arvasin, et ma muidu olen tõsine siga, aga pärast koristust märkasin, et ikka Edgar ka paigutab prügi ja esemeid kööki, täites pindu kiiresti. Igatahes ei saagi ainult ennast süüdistada.

Vannituba on nüüd nii uhke ja ma lubasin endale kõik oma šampoonid ja palsamid ilusti ära kasutada, et need ei kaoks kuhugi.

Lisaks olen jaksanud kõndida ja kangi tõsta. Kujutate ette tunnet, kui sul olekski kogu aeg kahekümnekiloste ketastega kang turjal? See ongi asteenia.

Edgar ka nüüd rahulikum, kui saab minuga Online mängida, aga see tuleb kohati minu arvelt: "kus see on? Kust ma selle saan? Mis see teeb? Mis nupp seda teeb?" jne jne. Ja siis istub ta kogu aeg minu hobuse seljas (minu taga) ja palub kogu aeg minu laagriplatsil talle head toitu teha. Okei, eks kannatan ära, sest tema teeb mulle päris elus toitu. Küll aga ei kannata ma neid ennatlikult küsitavaid küsimusi, kuna tekib tunne justkui mul oleks kolm last, kes kogu aeg küsivad. No näiteks läksime poodi ja iga kahe sekundi tagant hüüdis Edgar: "Tule siia! Vaata seda! Vaata selja taha! Vaata seda!". Ja siis läheb ta lastega tülli, kuna ta ei suuda lapsi suunata õigeid asju endale poest valima, vaid kukub õiendama, ja jälle pean mina kõik ära tegema. Suur erinevus täiskasvanu ja lapse vahel on nüanss, et lastega on lihtne, kuna neid saab õpetada. Täiskasvanud inimesele võid aga surnuks end seletada, kuidas minu pidev aju laenamine mind tohutult väsitab, aga käitumise muutuse suudab läbi viia ikkagi paindlik laps. Aastaid olen kannatanud seda pisiküsimustega torkimist (see on niiiiiii tüütu) ja laste mikromanageerimist, aga ma olen õppinud kohati mitte ärrituma. Lapsed vaesekesed, neil on aga raske küll, kui üks vanem pidevalt leiab pisidetaile, mida käsutada karjudes: "ära tee nii! Ära tee naa! Ära tee jopelukku lahti! Tee jopelukk lahti! Ei võta leiba! Miks sa ise leiba ei võta!" jnejne ja siis lapsed käivad mult x küsimusi küsimas, a la kas võivad leiba võtta. Üleüldse ma arvan, et lapsed õpivad läbi kogemuse. Näiteks käisime kelgutamas ja ühel mäel oli lumine nõlv, kust sai lasta vaid kelguga alla, mitte puhta tagumiku peal. Lily leidis, et ta tegelt nüüd tahab tagumiku peal kelguta lasta. Edgar muidugi kukkus seletama, et "ära tee! Lase kelguga! Tule ära! Nii ei saa!" Jne. See pole ju ohtlik tegevus, et lapse tegevus katkestada. Õnneks too hetk oli Edgaril hea tuju ja tegin talle järjekordselt tuhandet korda selgeks, miks see tegevus on miski, mida Lily võiks ise kogeda (et näha, et pole piisavalt libe vaid kelguta laskmiseks). Lily katsetas, küsisin ise, kuidas talle meeldis ja isegi kõrvalolev mees naeris muhedalt, kuidas Lily õppis tulemus-tagajärg mu küsimuse peale ning Lily valis edaspidi kelguga alla laskmise. Igatahes lapsi kasvatada on üldiselt lõbus, kui keegi teine ka su kasvatuspõhimõtteid jagaks, kuna need on koolitusel läbi tehtud ja miljon korda omavahel läbi räägitud. Nt "ära..." on minimeeritud laste kasvatusel, sest antakse asendustegevus. 

Lapsed vabal ajal harivad end kultuurselt, vaadates rokimuusika videoid. A la Kurt Cobain ja Chris Cornell esinemas on nende lemmikud. Jumal tänatud, et ma ei pea multikate hääli kuulma! Praegugi panin lastele muusikavideod käima ja Edgar hüüab teistest toast: "kallis, kas see missioon on siin katki?" Mis missioon? Miks sa ei googelda? Ma saatsin isegi rdo kaardi Edgarile, aga ikka küsib ta minult, kus asub mingi lill ja millal toimub järgmine event. Ja mis ma siis teen? Avan selle sama kaardi, mis tal endal on olemas ja ütlen, et seal! "Kus see on?" Oeh, aga vaata ise kaarti! "Ma ei viitsi! Miks sina ei ütle! Sina saad ju vaadata!"

Selliste väikeste energiatröövivate hõõrdumistega pean ma tegelema küll, kuid kui ülikool jälle algab, on puhkus ajule tagasi. Olen jälle keskkonnas, kus minu arvamus on oluline ning pisinokkimisi ei toimu. Seni aga katsun end välja magada.