Kolimissaaga järg, mida te kõik ootasite - siin see on - ma olen Tartu Lasnamäel! Oleksite arvanud? Mina küll mitte - ma olin kunagi endale öelnud, et seda Tartu Lasnamäge ma endale elamiseks küll ei vali, kuna on liiga kauge ning kahtlane. Kui aastal 2022 otsisime Tartusse kortereid, siis käisime üht vaatamas Annelinnas ja see oli inetu ning haisev, lisaks õues oli ka kole massiivsete prügikastide tõttu.
Küll aga pakkus vihmausse müüv mees mu isale korterit Annelinnas sel suvel, kui me olime kolinud pärast korterikülmumissaagat Suure-Jaani. Enne kolmandat õppeaastat juhtus too (praegu neljas õppeaasta). Läksime vaatama ja mina enam teist korda ei mõelnud, vaid ütlesin neljatoalisele massiivsele korterile "jah"-sõna kiiresti ära. Esimene asi, mida ma korterites vaatan/haistan on hais. Naljakas küll, aga katsu elada päevast päeva haisu keskel. Siiani mäletan õudusega toda Sääse tänaval olnud korterit, kus Lily mu kõhus oli ning too korter haises nii halvasti (seal oldi suitsetatud tõenäoliselt) :( Ma oksendasin sageli. Ükskord tuli too aeg õhtul jälle oksehäda, jooksin peldikusse oksele, samal ajal tundsin, et tagant lipsab ka vedel pask välja ja pasandasin maha. Keerasin ruttu tagumiku poti poole, et ülejäänud tagant saabuv potti läheks, kuid kahjuks siis ma oksendasin selle pasa peale põrandale lisaks. Nii haisev too Tallinna korter oligi. Sealt me siis Tartusse kolisimegi, kui Lily beebi oli.
Vaatasime siis toda Annelinna pakutavat korterit ning ausalt öeldes tundus see ideaalne. Asukoht oli Annelinna kõige taga lõpus, põhimõtteliselt kurkide ja tehaste keskel. Seda põnevam! Pood ka kohe juures - Edgar seda armastab. Teine asi, mida me kontrollisime vist (ma tegelt enam ei mäleta), oli veetemperatuuri vahetumine, kui keegi peldikus vett tõmbab. Räägitud Sääse tänava korteris oli selline probleem, et kui olid duši all ja keegi kõrval vetsus vett lasi, lendas dušist keev vesi peale, tekitades põletusi nahale. Üheski teises korteris sellist probleemi pole olnud, aga kehv mälestus, mis end kontrollima sunnib, on säilinud.
Kaua siin enam mõelda - pakkuda on korter, me vajame korterit ja enne kolmandat õppeaastat saime kena korteri, kus me nüüd aasta olemegi ära elanud. Neli tuba, nii et meil on parajalt ruumi. Lähedal on kõik vajalik. Tänavad on ilusad. Aeg-ajalt mingi hais on õues, aga mitte sageli. Kummaline ka, et õhtuti talvel teevad tänavalaternad veidrat heli, aga see ka mind ei häiri. Ja nüüd saan ma külalisi kutsuda! Ma nii rahul, et saan öömaja pakkuda inimestele, sest on ruumi! Nii tore!
Ja nüüd on siin Tartus mingi ringtee, mis ümber Tartu sõidab, seega ülikooli lähen ma ka suht kähku. Ilma autota sõidab buss ka linna vast 40 minutit või midagi, aga sellist aega mul võtta pole. Vahepeal mõtlesin kõik autod maha müüa, aga sain aru, et see oli mõttetu idee.
 |
| Idabloki vaade |
 |
| Retropõrand |
 |
| Ma soovitan Xiami S20 robotit põrandapesuks. Nüüd, kui mul esimest korda elus on PALJU ruumi, siis ega ma ei jõua tolmuimejaga käia läbi kõiki kohti. See võtab ära karvad, liiva ja prügi ning põhja all on kaasas veel viisakas hari teraga, mille abil pikki karvu saab lahti lõigata roboti harjaste seest. Imeline robot! Räägib hiina aktsendiga. |
 |
| Mänguväljakuid on ka kõik kohad täis, seega tegevust on õues ka |
 |
| Ilus öökull maalitud majaseinale. Käisime mingis alkopoes ja lapsed ostsid sealt kommi - seal oli taoline komm lastele nagu WC-poti sees olev puru, mida Carmen pildil sööb. |
Esialgu sisse kolides käisime jalutamas seal tehaste ligiduses ja see on üks väga huvitav piirkond. Valgusreostus on seal aeg-ajalt, kuna need juurviljad kasvavad seal ja tehas. Samuti paistab ilus kuu ja tähed.
Ja mis kõige parem - meil on lähedal ka see aiamaa, mille me endale rentisime! Aeg-ajalt oleme käinud seal tööd tegemas. Suvel saime seal kõvasti tööd tehtud. Nüüd sügisel on jälle unarusse jäänud. Tahaks selle kõik läbi kaevata ja vaadata need juurviljad, mille sinna maha paneme.
Teate, mida - too maja, kus ma elan, siin elas kunagi üks mu rühmakaaslane. Et asi veel põnevam oleks, siis täpselt seesama korter, kus ma nüüd elan - mu sõbranna vanaema elas kunagi täpselt selles samas korteris! Kujutate ette!
"Ära iial ütle iial" käib päris sageli minu puhul taoliste olukordade kohta, mis on vaid kogemusest sõltuvad - näiteks eelarvamus Annelinna suhtes, kuna ma polnud sinna suurt sattunudki. Vaat mulle meeldib, kui elu on avatud ja üllatusi täis!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar