Sõprus

 Okei, on nüüd teema, mis mul ammu hingel on olnud. Ei tahaks küll end kategoriseerida kui suur eriline kuulsus, käin ikka ringi lootuses olla täiesti tundmatu halli massi kuuluv kodanik, kuid õnneks või kahjuks pean ma mõistma, et mõned asjad siinmail enam nii pole.

Ma pole inimene, kes lambikatega sõprussuhteid looks. Sõprus on minu jaoks usalduslik vastastikune kokkulepe, kus puudub trall ja draama, sest no hallooo - valitud inimesega sa ei kisu ju nalja pärast tüli, et pärast jälle "unustada" ja leppida. Ja mis mõttega üldse suhelda inimesega, kellega pidevalt tülid on? Minu jaoks on nii: paar tüli ning siis mingu mu elust ära, sest minu karikas saab täis. Otsigu omale mingid muud kaagid, kellega tülitseda ja leppida nagu tited.

Üks öö nägin ma unenägu, kus inimene, kes mulle kangesti sõbraks kippus, läks lolliks - kukkus mind vihkama ja kadetsema. Kahjuks ma enam ei mäleta, mis seal oli, aga ta oli millestki äärmiselt valesti aru saanud. Ta käis kuskil vingumas, et mul on karvased jalad. Midagi vingus veel. Igatahes olin valmis sellest sõprusest oma elus lahti ütlema, kuid mul oli võimalik temaga kokku saada ning öelda talle näkku kõik see, mida ma tema tegemistest arvasin. Teatasingi talle, et esiteks mu jalgadel on karvad, sest ma käin vahatamas (ja need peavad ju veidi tagasi kasvama, et uuesti juuripidi välja tõmmata) ja teiseks sai sellest teisest asjast ta ka aru nagu idioot. Minu üllatuseks ta mõistis oma vigu, hakkas nutma ja vabandama. Oh, küll oli hea, et mu jutt kohale jõudis!

Seevastu oli mul üks unenägu, kus üks inimene otsustas, et näed - sai selle Heleniga sõbraks saadud ja selgub, et ta on inimene nagu iga teinegi. Seega viskaks nüüd sõpruse nurka ja savi kah. Enne aga nii kõvasti pingutas, kirjutas kirju, et oleme sõbrad plz, me oleme ju nii sarnased ja värki. Kui aga sõpruse kätte sai, siis polnud sellest enam midagi järgi. Polnud sõnapidaja inimene ega ka piisavalt väärikas, et oma viga tunnistada. Sai, mis varem unistanud oli ning tõmbas uttu, jättes minu nende pingutustega, mis ma tema jaoks oli oma emotsionaalses vallas teinud.

Päris elu on mind nüüd samamoodi ettevaatlikuks teinud nagu see unenägu meelde tuletas. Mõni inimene, kes mulle kuulsuse ajal külje alla end surus ja suurt vääramatut sõprust peale pressis, on mind lahkelt sõbralistist eemaldanud. Väga-väga hale nendest. Mida nad ootasid? Et me hakkame käsikäes loojangusse tormama ning igavest truudust vanduma? Või et ma olen hoopis särtsakas ja vali ekstravert vastandina nohiklikule kodusistujale, siis nende ettekujutus purunes kildudeks?

Deem, see ongi põhjus, miks ma ei saa tõsiselt võtta neid sõpradeks pressijaid. Kas tahad sa olla minu sõber - minu, kes ma tegelikult olen, kogu oma lojaalsuse, austusega, samal ajal ka reaalsusega, et ma suhtlen sinuga kord aastas tähtpäevadel. Või tahad sa olla mõne minu näideldud tegelaskuju sõber, millist ma isegi ette ei kujuta, et sa ette kujutada võiks. Ma ei leia, et see on minu probleem, kui inimesed mind valesti näevad.

Hiljuti helistas mulle sõber, keda näen ma kord aastas. Või tegelikult isegi kaks korda aastas - minu ja tema sünnipäeval. Ma läksin tema sünnipäevale kohale ja nii mõnus intelligentne seltskond! Mitte keegi ei pressi peale küsimusi kuidas läheb ja mis teed. Mitte keegi ei küsi sult debiilsusi või paska või mingit muud jura. Inimesed lihtsalt räägivad normaalsetest asjadest nagu Google, IT-valdkond, tehnilised lahendused jms. Vot see on elu! Kord aastas näed - kuulad kõik uudised ära, soovid siiralt head, austad seda inimesi, oled teda juba aastate jooksul tundma õppinud, naudid tema seltskonda, aga sa ei tunne obligatoorsust talle iga mõne aja tagant ärevalt kirjutada, tundes hirmu, et äkki muidu mõtleb ta sinust kui ülbikust ja eemaldab sõbralistust. Phehh... Kuidas küll mõni on selline, et sa aasta aega pole jõudnud suhelda, sest noh... sul on ju ELU, aga tema selle aastaga on peas genereerinud mõtteid, kuidas teie suur ilus sõprus on läbi. 

Ükskord küsisingi ma sarnaselt sõbrannalt, kellega me mõnikord ei suhtle kuudekaupa, et kas temaga ei tee inimesed nii, et kui ta pole kirjutanud neile pikka aega, siis on nad omaette ära solvunud ja inisevad, et sa pole mingi sõber, et nendega ei suhtle. Ta teatas elutargalt, et see pole mingi normaalne inimene ka, kes nii teeb. Esiti mõtlesin, et järelikult polegi mu elus normaalseid inimesi, kuna ma alati nagu tunneks mingit vastikut kohustust sotsialiseerida, kuigi ma ei taha. Siis sain aru, et minge perse - mu elus on küll ja veel normaalseid inimesi. Inimesed, kes teavad, et kahe kohtumise vahel on reaalne elu. Inimesed, kes teavad, et sõprus pole pidev üksteise ärritamine ja tüütamine, vaid vastastikune alateadlik kokkulepe lojaalsusele ning austamisele. Sa võid teda olla ka kümme aastat mitte näinud, aga te teate, et teie kaljukindlat sõprust selline väike nüanss ei mõjuta.

Kuhu ma nüüd tegelikult postitusega jõuda tahtsin, ma ei tea. Sest alustasin seda ammu ning nagu ikka - mul on korraga miljard tegevust käsil ja mitmeid kordi jätkasin kirjutamist ja sain osaks mõttevälgatustele vaid selleks, et lõpetada nende üleskirjutamine, kuna jälle tuli muu tegevus vahele. Elu noh, shit happens :D

Seni teile kalli-kalli ja ärge hõõruge mulle nina alla lääget sõprust, igapäevast helistamist ja küsimusi "kuidas läheb?" Rahu... reaalne sõprus on iseenesest püsiv. 

.