Laps jookseb eest ära

Ma ei ole eriti rääkinud sellest, et Carmen hakkas tavalisest natuke hiljem käima. Kõndimisoskus on küllaltki individuaalne ning tähtis on, et lapsega kõik tegelikult korras oleks.

Kuid mingi põhjus sellel siiski on, mis Carmenike veidi hiljem kõndima hakkab ning see on isegi päris koomiline :D Või noh, tragikoomiline, sest minu elu tegi see raskemaks.

Mulle meeldib ka halada, et ma üksikema, kuna mul on tihtipeale jäänud mulje, et inimesed otseselt ei tea, mida see tähendab reaalses igapäevases elus. See tähendab, et kui on jagatud kodused ülesanded - kes toob süüa, kes käib tööl, kes seekord lapse peput peseb - siis ma saan need ülesanded ainult iseendaga jagada. Süüa pean ma tooma laps kaenlas, sest mul pole kedagi, kellele ta korraks jätta. 

Eelmise olulisus tuleb siis siin mängu, et mina olen ainuke, kes teda siis ka õpetas beebina. Ja kuna ma olin ainuke, oli ta minusse äärmiselt kiindunud. Ning siin tuleb mängu ka see, et kui ma kõike üksi teen, beebi kaenlas, siis ta lihtsalt oligi harjunud, et ta on ainult minu süles :D

Ja nii tal lihtsalt polnudki tahtmist kuhugi ise liikuda, sest ta oli nagunii minu küljes kinni - seega miks näha vaeva ja kasutada enda keha liikumiseks? Lihtsam on röökida seni kuni emme hakkab jälle ringi tassima! Küll emme sellest huvitavast objektist ka möödub!

Inimesed ütlesid, et lastel tuleb nagunii varsti see iga, kus nad tunnevad kõige vastu huvi ja peavad objekti juurde liikuma. Tuligi - aga kisati seni, kuni emme viib vajalikku kohta.

Nii ei hakanud mu laps kunagi roomama ka. Ta lihtsalt ei teinud seda. Kui ta kõhuli maha pandi, ta karjus.

Käpuli õppis ta üks hetk käima tänu avalikus kohas - basseinis - olemisele. Avalikes kohtades lõpuks õppis ta liikuma, kuna millegipärast seal ta liikus. Kodus mitte. Seepärast lasin tal pm enda eest ära joosta, mis paistis kindlasti kõrvaltvaatajatele välja, et laps on ihuüksinda jäetud, aga tegelikult ma lasin tal enda lihaseid treenida, et ta õpiks liikuma.

Kõndima ta lõpuks õppiski! Nüüd on teine probleem - esiteks "emme sülle" on tema lemmiklause. Kui on vaja kuhugi liikuda või olen kodus, siis on ta ainult minu süles. Süües minu süles, mängides minu süles, niisama olles on minu süles. 

Aga teiseks, kui ma lähen toidupoodi, siis meeldib talle mu eest hoopis ära põgeneda ning "emme sülle" on unustatud ning isegi keelatud. Ega me kodus pole, et süles peab olema! Ma ei saa aru, kuidas ta ei karda minu silmapiirilt kadumist, aga ta lihtsalt jookseb minema nii kaugele kui jalad võtavad ja ootab kuni ma järgi tulen. Seevastu kui mul on vaja konkreetselt kuhugi minna ja ta teab seda, siis ta ütleb "emme sülle", teistmoodi pole nõus. Viskab pikali ja kisa on kõva. Kui kuidagi õnnestub teda põgenedes suunata, siis mul on ülihea nipp - ma jagan talle käske, mida ta järgemööda täidab ning tänu sellele ei pea ta mul süles olema. Vot see on hea!

Basseinis pole ta siiani nõus muudmoodi olema kui minu süles, kuigi ma olen sünnist saati temaga ujumas käinud ning tegelikult ta oskab vees kõndida. Aga ta ei taha, ta nõuab, et ta peab hoidma mu bikiinidest või pöialdest kinni ning kargama. Vastasel juhul röögib ta nagu rattal. Mis mul ikka avalikus kohas muud teha, kui pean jonnile järgi andma.

Point on selles, et võrreldes teiste samaealiste lastega, on näha, et ta motoorne areng pole sama - ta ei roni, ta ei oska ja on "emme sülle" ja suur kisa esimese feilimise korral.

Sellegipoolest on ta väga nutikas ja arukas, räägib ka palju. Eks ta olegi nutikalt avastanud, et miks peaks oma liikumisoskust kasutada, kui emme tuleb teeb kõik ette-taha ära, eriti kui läbilõikava kriiskega pikali  visata.