Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com) või tutvuge hinnakirjaga lehel "Autoritasude leping".

Esmaspäev, 27. november 2017

Mis on madal enesehinnang ja miks see mul on?

Ma avastasin, et kui kirjutasin oma sotsiaalärevusest, rääkisin ajakirjanikule depressioonist, siis hakkas parem! No võib-olla on asi hoopis selles, et julgesin neist asjust rääkida alles perioodil, kui mul ongi paremaks läinud ja olen suuresti paranemise teel. Aga võib-olla ka see, et julgesin lõpuks suu avada neil teemadel ja need enda sees veelgi rohkem läbi seedida.



Nii et äkki hakkab parem, kui räägin madalast enesehinnangust ka. Nii et pühendan seekordse postituse teemale, mis mind põhimõtteliselt terve elu on taga ajanud.

Kui ma loen kasvõi siin blogis oma varasemaid jutte, tajun ma, kui madal on mu enesehinnang olnud neil perioodidel. Vahel tahaks isegi kuidagi kössi tõmbuda ja hakkab ebamugav selle mulle vastu peegeldava madala enesehinnangu peale. Kuigi mulle meeldib oma blogi lugeda mõnikord :D Igatahes kindlasti ka mõni teine inimene, kes on parema tajuga, tunnetab, kui sitt mu enesehinnang on.

Ja see on õudus kuubis tegelikult. Mu miinuseks on ka see, et esimese asjana usun ma inimesestest pigem head. Kui midagi negatiivset tajun, pahandan sisimas endaga, et kuidas ma küll nii mõelda võin. Lisaks teine "miinus" on see, et kuna ma olengi loomu poolest väga empaatiline ja heasoovlik inimene, on mul ääretult raske mõista ebaempaatilisi käitumismotiive. Kui keegi on teinud kellelegi halba, on mul nii raske seda uskuda, sest ma ise ei teeks nii. Ja ma tean ju, et kõik ei ole nagu mina, aga MIKS ta tegi siis nii??? Nagu mis teda ajendab kellelegi halba tegema?

Ja miks see headuse uskumine oluline on? Sest kuna ma usun liiga palju head ega väärtusta ennast, lasen ma endaga käituda halvemini kui ma väärt olen. Kuna minu sinisilmsus on mind pannud lollidesse olukordadesse, halbadesse suhetesse ning inimesed on mind ära kasutanud, siis no seda võiks küll parandada. Aga ei, ma ei hakka inimestest halba uskuma. Usun ikkagi head, lihtsalt võiksin olla enesekindlam, sest enesekindlus tekitab olukorra, kus ma ei lase endale halba teha, sest tajun, et ma ei vääri seda.

Kui ma olen ebakindel, siis ma lasengi endaga halvemini käituda. Lasen halvasti öelda, sest "äkki tal oli õigus" või lasen end jooksutada ja käsutada, sest "ega ma muidu ei olegi midagi väärt". No kindlasti on paljud näinud, kuidas ma olen lasknud end ära kasutada ning lollitada. Olete mõelnud raudselt, et kuidas ma nii totakas olen, et nii luban. Hmm... siin on saladus: ma olen EBAKINDEL! See tähendab, et jah, ma võin teha mõne inimese jaoks ilgelt intelligentse töö ära ainult seepärast, et ma mõtlen, et "ma ei olegi paremat väärt ja nagunii ma võlgnen seda talle". Ehk siis ebakindlad (mitte rumalad) käitumismustrid panevad käituma mind enesealandavalt ja ebaväärikalt.

Nii ma siis olengi läbi elu veerenud sellega, et lasen paljudel endale pähe istuda. Aga no ma ei tea... Aitab.

Räägime kõigepealt, kuidas ära tunda ebakindlat inimest.

  • Ebakindel inimene tundub tihtipeale ülbe või kõrk. Põhjus on maskis, mille inimene endale loob. Teadmata oma tegelikku väärtust, aga arvates, et see on madal, püüab ebakindel inimene paista enesekindel. Seega ta teeb seda teatud situatsioonides üle, mille tagajärjeks on ülbus. Ükski ülbe inimene ei ole tegelikult sisimas enesekindel.
  • Ebakindel inimene võib tihtipeale sattuda (oma peas) konfliktidesse, mis tekivad vääritimõistmisest. Mitte, et ta oleks konfliktne inimene, vaid ta ta tõlgendab asju enda jaoks kõige negatiivsemal (ennastalandaval) viisil. Ehk siis oma peas otsib ebakindel inimene alateadlikult kinnitust oma väärtusetusele. Kui keegi ütleb mõne lause, mida saab mitmeti mõista, kujutab ebakindel inimene ette, et see öeldi tema mõnitamiseks/alandamiseks vms. Ja kuna need laused on nii igapäevased, koguneb ebakindla inimese sisse järjest rohkem ebakindlaid "tõestusi" tema väärtusetusest, mis panevad teda veelgi ülbemalt käituma. Nõiaring.
    • näiteks on see, et kui ebakindla inimese kohta tunda siirast huvi, nt: "kuidas sa viitsid pikemat teed koju kõndida?", võib ebakindel inimene tõlgendada seda kui "mis mõttes sa nii loll oled, et pikemat teed mööda koju kõnnid." Ehk siis küsimuse asemel kuuleb ebakindel inimene etteheidet/mõnitust/alandust.
  • Tihtipeale puudub ebakindlal inimesel julgus luua silmsidet või inimestele otsa vaadata või üldse seltskonnas kaasa rääkida. Sageli tõlgendatakse seda ülbuseks/kõrkuseks/vastikuseks vms, kuid tegelikkuses on ebakindlal inimesel hirm, et kui ta rääkima hakkab, siis kõik vaatavad teda imelikult/peavad teda imelikuks või muusugune hirm. Ebakindel inimene kardab, et kui ta räägib, põhjustab ta endale sellega rumalaid olukordi, kus kõik saavad olla tunnistajaks tema rumalusele. Seega on ta pigem seltskonnas tagasihoidlik, ei julge kontakti luua.
  • Kui keegi juhtub ebakindla inimesega seltskonnas rääkima minema, võib ebakindel inimene olla napisõnaline, paista hajevil või mitte eriti kaasa rääkida. Põhjus on jälle nagu eelnev. Ebakindel inimene analüüsib liigselt oma käitumist ning kardab, et teda peetakse rumalaks vms. Lisaks teine põhjus on see, et ebakindel inimene üritab paista enesekindel.
  • Ebakindel inimene omab teatud maski. Ta arvatavasti ilmselgelt teab, et enesekindlad inimesed löövad elus läbi. Seega võib ta osata näidelda. Ta näitleb enesekindlust: naerab siis kui teised naeravad, räägib õige koha peal ka mõne nalja või järgib teisi. Kartes teha midagi valesti või teistmoodi, ta kopeerib teisi päris palju. Kuid see mõjub. Tihtipeale inimesed ei märkagi niimoodi peituvat ebakindlust. Ebakindel inimene võibki näidelda ka seetõttu, et arvab, et tema pärisisiksus ei meeldi kellelegi, kuigi ta võib olla väga siiras, armas ja tore inimene tegelikkuses.
  • Ebakindel inimene võib ärrituda teiste peale, võttes teiste inimeste tegusid väga isiklikult. Kuna ta arvab, et keegi mõtleb või tahab talle halba, võib ta sellega sisemist viha tekitada ning selles inimeses näha rohkem halba kui vaja ning selle abil vihata ennast rohkem.
    • Lihtne näide: ebakindel inimene kutsub külalisi. Kui külalised jäävad kõik päris palju hiljaks, arvab ebakindel inimene, et "see on seetõttu, et nad ei taha minuga eriti aega veeta, seepärast tulevad hiljem! Ma olengi nõme!". Tegelik põhjus on ilmselgelt nende inimeste isiklik põhjus. Hiljem võib ebakindla inimese suhtumine neisse inimestesse olla negatiivsem, sest "nad nagunii ei hinda mind, seepärast, et ei taha külla tulla mulle. Nii et eks ma siis käitun vastavalt."
  • Ebakindel inimene peab teiste inimeste arvamusi enda omast kõrgemaks. Ükskõik mida keegi teine ütleb, arvab ta, et see on tähtsam kui tema arvamus.

Mul on olnud neid osasid olukordi. Ja kuna ma tean, millised on ebakindlad inimesed, on neid lihtne ära tunda. On ka väga kindlad indikaatorid ebakindlate inimeste äratundmiseks. Enamasti on selleks siis ülbus, (näiline) enesekesksus, pessimistlikkus.

Nii ja nüüd jõuan oma jutuga ka sinnamaani, et väga üllatav on see, et väga paljud inimesed ei suuda tajuda minu suurt sisemist ebakindlust. Ma ei tea, kas olla selle üle õnnelik või mitte (sest ilmselgelt olen ma seda varjata püüdnud). Võib-olla see ei olegi nii oluline. Oluline on tegelikult see, et mulle endale põhjustab ju enesekindluse puudumine kõige rohkem kannatusi.

Näiteks kõige hullem on see, et põhimõtteliselt terve elu pidasin ma kõikide inimeste arvamust enda omast tähtsamaks. Ma ei tea, miks, sest ei andnud sellele isegi mõtet. Kui keegi ütles, et tahab üht, aga ma tahtsin sisimas teist, andsin ma kohe teisele inimesele voli, sest noh, tema ju ütles nii. Või kui küsisin nõu, siis pidasin enda arvamust hoopis madalamaks, kuigi võisin ise selles teemas rohkem teadlik olla. See on väga häiriv ja kahjuks on see minu puhul ka ääretult automaatne protsess. Mul on raske saada kinni taolises situatsioonis olles sellest alateadlikust mõttest, et teise inimese juttu enda omast tähtsamaks pean. See muidugi meelitab ligi igast psühhosid ja selliseid, kellel on lihtne minuga nii ju manipuleerida, sest nad märkavad, et pean nende juttu olulisemaks endast. Siiani on nii, et kui arutlen teistega midagi, kipun kuldse tõena võtma nende juttu automaatselt. See on väga häiriv. Lisaks nõuab lisamõtlemisaega see, kui hakkaksin läbi mõtlema, et miks ma pean nende juttu olulisemaks. Nüüd ma olen jõudnud ka tõeni, et teised inimesed ajavad sageli pläma suust välja. Nad ei pruugi hiljem oma pläma isegi mäletada, aga mina va loll, olen võtnud nende pläma rohkem tõepähe kui enda isiklikku teadmist. Ja sageli ongi olnud, kus käitun teise inimese jutu järgi (võib-olla ka käitun alateadlikult) ning hiljem selgub, et teine inimene ei mäletagi, et sellist nõu oleks mulle andnud. Lolli olukorda jään mina ikkagi ju. Ja no siin saan süüdistada ainult oma ajumustreid, mis automaatselt peavad teisi minust paremaks.

Ja tõesti, ma peangi teisi endast paremaks. Küll on kõik ilusamad, küll on kõik paremad, toredamad ja mida iganes. Ma ei ole suutnud leppida sellega, et mina olen mina. Ma olen nagu tahtnud olla ka nagu nemad! Ilus, lahe ja tark! Sest iseennast ei pea ma kellekski.

Muidugi kaasnevad enesekindluse puudusega ka sellised "tavalised" probleemid, nagu enda koledaks pidamine ja enda idioodiks tembeldamine. Aga kust need siis tulevad?

Ilust olen ma juba rääkinud. Kui ma kasvan üles keskkonnas, kus mitte keegi mitte kunagi ei ütle mulle, et ma olen ilus, siis 1) noorele on tagasiside meeletult oluline, sellest kujunebki tema maailm, 2) nii arenevadki mu ajuühendused, kui keegi kordab mulle, et ma olen kole. Nagu te teate, olin ma noorena suht jõle ja no paljud inimesed pidasid targaks seda mulle pidevalt meelde tuletada. Ma küll püüdsin seltskondadest eemale hoida ja värki, aga no ega see ei takistanud inimestel ikka mu järele karjumast, et ma peletis olen. Isegi võõrad inimesed tänaval irvitasid mu üle. Ja kui see toimub noores eas, siis ilmselgelt ei ole võimalik hiljem mõista, et ma olen ilus. Ma olen sellest nüüd ratsionaalselt mõeldes aru saanud, aga me siiski räägime enesehinnangust, mis on automaatne. Mu esmane reaktsioon olukordadele on ikka see, nagu ma oleks jõle peletis. Saate ehk pihta? Kui ma soovin seda muuta, nõuab see väga pidevat teadlikku enda analüüsimist ja mõttemustrite tugevat jälgimist. Automaatne rada on ju mitmete aastate jooksul kinnistunud ja organismile kõige "turvalisem", seega on ilmselge, et ma käitun nagu ma peaksin olema kole ja kohe-kohe saama vastavat tagasisidet.

Lolliks pidamine algas mul hoopis sellega, et mul ei vedanud oma blondide juuste ja "ülbe" olekuga samal ajal, kui järsku mu välimus otsustas kannapöörde teha ja ilusaks muutuda. Enamik inimesi pidas seda mu olekut, et ma olen loll blondiin. Mis siis, et ülikoolis ja mida kõike veel, mis lolli inimesega kokku ei lähe. Heiterid ütlevad muidugi oma lemmiklauset, et "haritus ja haridus ei ole samad", aga no väga ausalt, mul on seda elukooli ka ikka, kui see haritust tähendab. Igatahes, sel teemal ei kavatse ma mitte argumenteerida, sest see polegi oluline, ehk olengi teatud situatsioonides rumal; vaid panna teid mõistma, et oli periood, kus ma olin niivõrd tagasihoidlik ja ülbe hoiakuga (oma ebakindluse tõttu), et paistsin mingi räige loll bitch. Oh, siin mulle meenus ka see - ma räigelt hoolitsesin mingi aeg oma välimuse eest, sest kartsin ju, et ma muidu peletis. Meikisin end igapäevaselt, kandsin ilusaid riideid, rinnahoidjaid, olin üldse väga hoolitsetud ja kena, aga tegin seda kõike üle ja mitte vastavalt enda sisemisele soovile. Selles mõttes üle, et mul oli loomulikult juba päris hea põhi (no blondid juuksed ilmselgelt ja norm sale keha). Ja no blondid juuksed olid ju KA ebakindluse tõttu, sest ei julgenud oma loomulikke blonde juukseid ära (mustaks) värvida. Lisaks see kena riietus oli ka seetõttu, et ei julgenud mingeid tanksaapaid, kette ja ogasid kanda. Ja no tavaliselt pingutavad välimusega üle just tibid. Aga kuna ma ei olnud tibi, ma lihtsalt olin enda meelest kole ja nägin räigelt vaeva, et natukenegi ühiskonda sulanduda, siis andsin päris halva kombo välja enda kahjuks. Ehk siis nagu näete, ma juba välimuses tegin end selliseks tibiks AINULT ebakindluse tõttu, kuigi sisimas oleksin ma tahtnud hoopis teistsugune paista. Välimusega saab ikka veidi oma sisemust edasi anda. Ja kui mu tegelik sisemus on hoopis midagi muud, aga väljastpoolt olen kena sale blond tsikk, siis no püüa sa midagi muud tõestada. Ja nii mind tihti lolliks nimetatigi, sest esiteks ma ei rääkinud palju, mis oleks võinud vastupidist tõestada ja teiseks ma olin ebakindel oma ütlemistes, mis paistab ka teadmatust esitlevat. Muidugi see kõik nüüd nii must-valge ei olnud, nagu ma siin kirjeldan, aga asja tuum oli midagi säärast. Ja hoolimata sellest, mis on mu tegelik elukogemus, pidasingi ma end lolliks, sest teised ju enesekindlalt käitusid nii, nagu ma oleks loll. Huvitav tegelikult mõelda, mis oleks saanud, kui ma olekski kandnud neid riideid, mida tahan ja juba ammu juuksed mustaks värvinud :D Ma usun, et oleksin tundnud vist väga tugevaid süümepiinu, et teisi "alt vean".

Eelneva jutuga seoses, ilmselgelt öeldi mulle sageli ka mind veidi rohkem tundma õppides seda, et ma olen meeletult tark, arukas jne. Väga sageli kuulsin ka: "alguses arvasin, et sa mingi loll blondiin, aga sa tegelikult nii tark/asjalik/arukas" ja vahel räägiti poolnaljaga, et ma olen see arukas blondiin. Nonii. Neid asju ma ei uskunud kahjuks, sest see ei sobitunud mu ebakindla mõttemustriga. Kui ma olen juba ebakindel inimene, siis me teame, et mulle on jäänud ebakindlad käitumismustrid ja ma usun negatiivseid asju enda kohta. Kui keegi ütleb midagi head, siis see ei sobi mu peas olevatesse mustritesse ning ma ei võta seda omaks. Seega, selleks, et hakata uskuma positiivseid asju, tuleks seda korrutada mingi sada korda rohkem kui negatiivset. Aga me teame ju  praegust maailma – negatiivsemalt öeldakse ikka sagedamini kui positiivsemalt.

Ja kõige hullem teine asi selle ebakindluse juures ongi see, et ma kardan olla mina ise. Ma ei julge olla mina ise, sest ma kardan, et ei meeldi kellelegi nii. Ma ei julge öelda oma arvamust, sest kardan, et see on lollus. Ma ei julge teha neid asju, mida ma teha tahan, sest kardan, et see pole normaalne/sünnis/väärikas vms. Ma kardan öelda inimestele näiteks: "see jutt, mida sa räägid, on mulle juba teada", sest ma kardan näidata välja nagu ta oleks asjatult oma jutu rääkinud. Ma kardan teha inimestele oma nalju. Ja teine kõige hullem asi ebakindluse juures on see, et tegelikkuses kui ma neid asju kardan, siis ma seangi end ebaväärikatesse olukordadesse. Näiteks kuskile, kus keegi surubki kõik mu isiksuse alla, sest "su naljad ongi nii haiged, keegi ei saa neist aru" või "su jutt ongi nii loll, mina olen ikka parem" ning kuna ma surun iseennast alla, algabki sealt depressioon (ehk siis on alanud – ilmselgelt on see üks põhjustest).

Pealegi, väga ebameeldiv minu puhul on ka see, et kui satun mingisse seltskonda, kus midagi pean tegema, siis muutungi käsutatavaks, ebakindlaks, hakkan kogelema. Ma ei suuda enam midagi normaalselt teha.

Lisaks nagu näete, siis panite kindlasti ka mitu erinevat otsa kokku nüüd seoses ühe saatega. Kui inimene on ebakindel, räägib ebalevalt, kokutab, kordab mingeid lauseid hajameelse olekuga järgi, mida talle ette öeldakse, siis saab tõesti inimesest endale sobiva kuvandi. Aga ma usun, et sellest on juba kõik aru saanud, miks minust see kuvand loodi. Seal korrutati mulle ka, et mu naljad on nõmedad, mu jutt koolist on igav jne ehk siis kasutati mu ebakindlust enda kasuks. Muidugi nagu juba vist aru saite, ei julge madala enesehinnanguga inimene õigel ajal ka eitavalt käituda ning oma piire paika panna ehk siis ta ei julge öelda "ei". Töötab üle, teeb asju, mida ei suuda jne.

Õnneks olen ma teel, et parandada seda kõike. Alustasin väikeste asjadega. Juustevärvimine. Jah, irvitage nüüd mu üle, et olin nii loll ega julgenud juukseid värvida, sest teised ütlesid, et "loomulik blond on ju nii ilus!!!". Alustasin näiteks laulmisega. Laulsin teiste ees, sest ma armastan laulda ja ma objektiivselt tean, et mul on kole hääl, aga mis siis. Mulle meeldib. Alustasin millegagi veel ehk. :D

Mul vist ei olegi midagi rohkem lisada. Vähemalt rääkisin nüüd ausalt välja, et pean end koledaks, lollakaks ja mitteväärtuslikuks. Lisaks kõik teised on minu jaoks minust väga palju olulisemad. Kõige halvem :S Või vähemalt pidasin mingil määral seda palju. Vabandan jälle inimeste ees, kellele võisin oma ebakindlustega mingeid kannatusi põhjustada. Eks nüüd saite siis mu saladuse teada. Ja eks ma ikka pingutan, et nüüd teada enda tõelist väärtust.








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar