Nii kui lugesin internetis autori Lia Louis raamatu "Kallis Emmie Blue" katkendeid, nii ma raamatu läbi lugemisest unistama hakkasin! Pidevalt oli see raamat välja laenutatud, nii et minusuguseid oli veel. Seni kuni ma ei maldanud oodata, lugesin lõputult arvustusi. 🤣 Aga lõpuks ma raamatule küüned taha sain! Oh yeah!
Raamat on ääretult huvitavalt kirjutatud, väga kaasahaarav. Kohe tekitas peategelane Emmie sümpaatia. Tema käitumise tagamaad olid raamatus väga hästi välja toodud - nartsissitlik hoolimatu valelik ema, isaeeskuju puudumine, suured probleemid koolis.
Emmie on naine, kes on parim sõber mehe Lucasega, kellega nad kohtusid õhupalli abil 16-aastaselt. Kui nad mõlemad saavad 30 (neil on isegi samal päeval sünnipäevad), teatab Lucas Emmie jaoks väga ootamatult, et ta abiellub ja soovib Emmiet endale peiuneiuks. Seevastu Emmie oli oodanud hoopis Lucaselt abieluettepanekut.
Nonii, 100% soovitan ma kõigil teil selle raamatu läbi lugeda, aga siin tulevad nüüd spoilerid (niivõrd-kuivõrd), sest ma tahan tegelasi analüüsida, kes olid hästi kirjutatud.
Enne ja pärast raamatu läbi lugemist olin ma lugenud tõlkija Eve Lauri postitust ja see ongi siis üks arvustus, mis mind saatis ja mille ümber ma postituses arutelu loon. Olen märganud, et tegelase Emmie Blue puhul jaotuvadki inimesed kahte leeri - ühed peavad naist isekaks, teised just sümpaatseks. Näiteks ka selles postituses on see wtf sa teed Emmie leer. Siin postituses aga jälle on Emmie vastu sümpaatia välja toodud.
Tõlkija leiab, et Emmie on ääretult isekas, kuna ei suuda oma tõelisi tundeid Lucasele väljendada, kartes tagajärgi ja seetõttu läheb kaasa Lucase plaanidega. Minu definitsioon isekusest on veidi teine. Emmie on just isetu, kuna mõtleb Lucase heaolule - mees on leidnud endale unistuste naise, ning Emmie ei kuku oma tunnetega Lucasele peale lendama, mis kõik pekki keeraks paljude elus. Isekas oleks Emmie mu meelest just siis, kui enne enda tunnetes selgusele jõudmist räägib ta Lucasele enda tunnetest, lüües nii kõik segamini, sest Emmie tunded oleks kõigile üllatuseks, ka Lucase pruudile Mariele, kes saab Emmiega ülihästi läbi.
Tõlkija ütleb ka, et Emmie on isekas, sest vajab Lucast ja seetõttu ei väljenda oma tundeid, et kardab meest kaotada. No olgem ausad - mulle tundus just Lucas see isekas pool selles vallas, kes Emmiet ikka VÄGA vajas. Ta oli teinud ammu asju, et Emmie temast paremini arvaks just eesmärgiga Emmie olemasolu oma elus kindlustada. Ka Emmie on mingis kohas wtf miks sa mulle ei rääkinud, ega ma sinust halvemini seetõttu arvama et hakka. Lisaks on see Lucas imelik - mulle tundub ta ise Emmie pettekujutelmades süüdi olevat, kui on talle andnud mõista, et nad kokku sobivad ning jättes varem rääkimata oma plaanidest abielluda oma pruudiga. Kui Lucas oleks taibanud Emmiet, oma parimat sõpra, kaasata arutellu, et tal on plaan abielluda just Mariega, siis oleks olnud ka Emmiel palju parem ja kohasem oma tunnetest mehele rääkida. Lucas aga tuli pauguga ja suure KINDLA uudisega lampi välja, et ou, ma nüüd kohe abiellun, mida Emmie oodata ei osanud. Nii et kes siin isekas on, kui jätab isegi oma parima sõbra elulistest aruteludest välja?
Lucas oli Emmiele kuidagi jätnud mulje, et ta võiks Emmiele abieluettepaneku teha, lisaks ka Emmie suured lootused ja romatiline naiivsus aitasid Emmie tugevale ootusele kaasa, mis vääraks osutus. Siinkohal ongi jälle Emmie minu meelest isetu - ta saab aru, et oli midagi valesti tõlgendanud ega hakka oma tunnetega Lucasele peale pressima. Sest noh, kui Lucas oleks just teda tahtnud, oleks ta ju seda öelnud, küll aga on mees kindlameelselt teise valinud, isegi mitte nii, et "kle, Emmie, mulle meeldib Marie, kas võiks temaga abielluda?" - vot kui Lucas oleks midagi säärast öelnud, siis oleks küll Emmie hale kuju olnud, et mitte oma isiklikest tunnetest rääkida. Kui aga Lucas on nii kindlameelne, et "ma nüüd abiellun ja sina ole peiuneiu!", siis oleks tõesti veits lamp, et ou, ma ise tahaks sinuga abielluda.
Muidugi Emmie kõik mõtted tiirlevad jah Lucase ümber, aga ma ei saa absoluutselt aru just sellest, et miks Lucas ise ei olnud Emmiele selgeks teinud näiteks fakti, et nende vahel ei saa kunagi midagi olla? Miks ta lasi Emmiel endale järgi joosta terve aeg ja rääkis pidevalt, kuidas teda igatseb ja komplimentidega üle valas? Emmie oli selline nõrguke, naiivne, ootas karmilt elult midagi ilusat ja head ning nii ta ju ära armuski.
Emmie aga tõelise sõbra kombel aitab siis Lucasel abielluda. Käib ta pruudiga ringi tsillimas, mille kohta toob ka tõlkija välja, et Emmie ei mõtle üldse sellele, et pruudil võiks oma probleemid olla, kui vaid sellele, et pruut ta silmist välja ei loeks soovi ise Lucasega abielluda. No aga see olekski ju väga halb, kui pruut Emmie salajase soovi teada saab - ilmselgelt Emmie pelgab oma sõbra ja ta pruudi suhet tuksi keerata. Ja mis võiks olla hullem mehe kunagise flirdiga leppinud pruudi jaoks see, et nüüd mehe parim sõber ka veel meest himustab?! Selles mõttes mulle tundub jälle, et Emmie on just isetu - püüab varjata nii tugevat tunnet nagu armastus teise heaolu nimel.
Samuti mulle tundub, et kuna Emmie mõistab, et ta on milleski vääralt aru saanud, püüab ta ise oma tunnetega tegeleda, et mitte teisi oma sisemisse draamasse kaasata. See ju on isetu. Ei lähe kellegi pulmaplaane rikkuma kuulutusega oma suurtest tunnetest, vaid keskendub sõpradele, karjäärivalikutele ning oma isa otsingutele (viimast ta jah on teinud noorest saati tegelikult). Kuigi tal on raske, ta püüab mõista ja leppida, et Lucas ei valinud teda oma elu armastuseks.
Tõlkija leiab, et Emmie näeb asju vääralt ning tema kogemustes kindel ei saa olla. Mul isiklikult sellist tunnet ei tekkinud. Püüdsin küll ka nii tunda, aga ei - mulle Emmie nägemus tundub siiras ja reaalne. Võrdluseks, loen just Jim Ashilevi raamatut "Kehade mets" ja vot sealse minategelase maailm on kõik läbi tema kõvera pilgu imelik ja reaalsustaju pekkis. Ei anna võrreldagi Emmiega.
Küll aga kindlasti on Emmiel sisemisi probleeme, mille lahendamisele aitavad sõbrad veidi kaasa. Emmie iseenesest on väga empaatiline, heatahtlik, kuid tal on tugev komme iseennast alla suruda. Jep - iseenda allasurumist tõlgendataksegi sageli isekusena. Kui oled sittades oludes kasvanud, kus sinu tundeid ei valideerita, siis oledki kohanemiseks sunnitud õppima iseennast alla suruma, teadmata, et reaalses maailmas see ei toimi edukalt. Aju aga nii töötab, et ta kohaneb ja eriti mõjutavad meid lapsepõlves ning teismeeas kogetud traumad või elustiil. Emmie puhul on minu meelest edukalt välja toodud, millised sündmused tema elus on teinud teda selliseks haledaks nagu ta on. Mul on tema vastu sümpaatia.
Küll aga haledus (mina nimetan seda enda allasurumist nii) on tõesti häiriv omadus teises inimeses kõrvaltvaatajana. Ma saan aru, kust see tuleb, Emmie puhul ka, kuid see osutub pikapeale häirivaks. Seega mõistan ma ka hästi tõlkija arvamust, sest oleneb millise nurga alt sa haledat inimest vaatad - kas mingi väike tagasihoidlik saamatu tegelane, keda sa aidata tahad või siis ainult endale mõtlev (sest hale kuju mõtleb ainult sellele, kuidas TEISTELE meeldiv olla ja seeläbi kuidas ENNAST alla suruda) ja seetõttu isekas kuju.
Aga olgem ausad - ma siiski nõustun sellega (ka tõlkijaga), et oma tunnetest tuleks rääkida, mitte hoida neid sellisel viisil 14 aastat vaka all nagu Emmie seda tegi. See on tõesti tobe. Seevastu raamatus on ära põhjendatud, miks Emmie seda tegi ning positiivne on see, et Emmie arenes kogu raamatu jooksul. Aga reaalses elus ei pruugi nii hästi minna ning enda sisse elamine on päris loll ja ohtlik tegu - see rikub suhteid, sest ärritab teisi ning keerab ka jumala poolt loodud plaanid pekki. Õpime siit - ärme ise oma haleduse tõttu isekaks people-pleaseriks muutu.
Igatahes mul oli hea meel kellegi teise (tõlkija) arvamust lugeda ja siin analüüsida (ma loodan, et mitte keegi ei pahanda selle üle, et mulle meeldib erinevate arvamustega arutelu ja teen seda heal toonil. Ma vahel olen kogemata liiga otsekohene või karm, nii et andke teada, kui tundus liiga kuri), nii et see oli superlahe! Samuti lugesin ma internetis veel mingeid arvamusi, aga neid oli minu jaoks vähe, sest need olid lühikesed!
Palun lugege ka see põnev raamat läbi (te ei kahetse) ja andke mulle teada, mis te arvate! Ma nii väga tahan kellegagi veel arutada nende tegelaste kohta ilma spoilimata! Jumala hästi kirjutatud mu meelest on see raamat! Lõpp on ka olemas, seega ei ole mingit "interpretatsioonile avatud" puudulikku lõppu, mis mulle kunagi ei meeldi, vaid kõik on mõnna 😀. Btw, Edgar ka juba loeb seda! 😁
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar