Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

esmaspäev, 26. aprill 2021

Ma olen titemammaks muutunud ehk kuidas lapse intelligentsi tõsta

 Haha, mäletan, kui rääkisin veel hiljuti, et olen lapsevõõraim inimene maailmas. Jokes on me, sest nüüd on mul mingi üks lemmikasju lastega tegelemine, eriti nende õpetamine ja nendega suhtlemine. Annan seekord häid nõuandeid, mida ma olen rakendanud ning mis edukalt töötavad.





Jubedad kirjad olid need kunagi teiste lastevanemate poolt, kus ähvardati, et 2-3 aastaste lastega on väga palju keerulisem kui beebiga. Tegelikult üldse ei ole. See on küllaltki mõnus periood, kus sa paned aluse lapse enesehinnangule, intelligentsile, sõnakuulelikkusele ning tõstad enda autoriteedi sellisele kohale, et laps teab alati, et sind saab usaldada. Kuidas teha seda kõige vähem energiakulukamal viisil, et ise edukalt ellu jääks? Mul on selleks ideaalsed nipid, mida ma olen rakendanud, mida saan nüüd teiega jagada, kuna praktika on näidanud nende edukat toimimist. (Ma sain lasteaiast kiituse, et peaksin oma kasvatuspõhimõtetest raamatu kirjutama, sest laps on ääretult intelligentne ja tubli, nii et see postitus on vähemalt algus :D)

Näiteks jonn või karjumine, seda ikka on, aga enam mitte konstantselt ning see on lahendatav. Või mitte ainult - ma lausa saan entusiasmiga sellesse suhtuda, sest see annab mulle võimaluse last kasvatada ja see on jumala lõbus osa. Lihtne näide: laps röögib, sest ei saa oma lemmikmänguasja. Mul on seega võimalus tulla talle õpetama, milline tunne teda valdab, miks see teda valdab ning et see läheb varsti mööda. Näiteks: "sa oled pettunud, et ei saanud oma lemmikmänguasja. Saan aru, et see on raske tunne. Ütle mulle kui pettunud sa oled...". Empaatia seega tema tunnete vastu. Ja ta näeb ise, et tunne läheb mööda (seda ma ei ütle, seda ta tunneb). Ja pärast sa juba näed, kuidas laps ise oma tundeid tunneb ja neid väljendab. Näiteks Carmeni oskus on öelda "ma tahan jonnida!", kui tal on tahtmine jonnida. Istub siis maha ja jonnib. Inimene peab ju saama end mõistlikul viisil välja elada, kas pole. Põhimõtteliselt sa igapäevaselt näed oma tegude tagajärgi. Nii nagu sa lapsele oled tema tunnet seletanud ning andnud viisi enda välja elamiseks, nii ta seda teeb. Siinkohal, muide, ei maksa kasutada selliseid väljendeid nagu "ära tee, ära viska" jne, sest see on sama hea, kui panna laps nurka ja öelda "ära mõtle jääkarule". Ma annan idee talle, kuidas võib teha. Nt "istu maha ja jonni nii" või "sodi siia paberile ja näita, kui vihane sa oled". Nagu, for real, kuidas väike laps peaks hakkama saama väljendiga "ÄRA"?! Ta ju ei tea alternatiivi!

Nii et see õpetamine ning empaatia väljendamine on pigem hea osa, sest sa näed, et sinu tegudele tuleb lahendus. Järgmine asi, mis mulle ikka väga meeldib, on õpetamine. Lõpuks ometi on keegi, kes minu targutamist kuulab! Mäletate, kui panin kunagi story beebi-Carmenist ning kirjutasin sinna, et ootan kui ta nii suur on, et minuga universumist rääkida. See ongi juhtunud, sest nüüd õhtujutuks loeme Imelise Teaduse ajakirja. Mu meelest on see väga lahe, et saad lapsele kõiki sealolevaid objekte seletada ning talle need meelde jäävad - satelliit, maakera, kosmoselaev, kosmonaut, dinosaurus, must auk, päike jne. Tema lemmik on selline eksemplar, kus on ämblik peal. Iseenda hobi ühendatud lapsega, mõnus! Siinkohal mainin ära, et ma seletan äärmiselt põhjalikult kõike. Ma ei jäta asju lahtiseks. Kui ma midagi ei tea, siis nii ma ka väidan, mitte ei mõtle valejuttu välja.

Järgmine õpetamis-viis, mis mulle ka väga meeldib, on looduses olemine. Kunagi ma mõtlesin, et see näeb imelik välja, kui ma üksinda hakkaks lampi ringi jooksma või puu otsa ronima või võtaks mingi oksa kätte ja imetleks seda pool tundi. Kui seda teha tahad, kuid see sotsiaalselt aktsepteeritav pole, siis lahendus on lihtne - tee laps! Võtad mingi oksa kätte ja imetle seda lapsega kuni tal isu on. Eks jah, see imetlemise-aeg sõltub lapse uudishimust antud objekti vastu, kuid parem ikka kui mitte midagi ning lapsi saab ju kergesti suunata. Näiteks, kui sind huvitavad ämblikud ning näed mõnda, siis kükita koos lapsega maha ja imetle terviseks koos õpetussõnadega. Näitad lapsele ämbliku kaheksat jalga, loed neid kokku, vaatad mustrit ämbliku peal ja otsid silmad üles. Ja keegi ei vaata sind enam imelikult, kui kükitad maas ja ämblikku põhjalikult uurid. See on teadlase-tüüpi inimestele hea lahendus. Võta laps kaasa ning imetle huvipakkuvat objekti koos kommentaaridega!

Eelnevale saab veel lisada lollitava käitumise, mis üldiselt pole sotsiaalselt aktsepteeritav. Näiteks millegipärast sihtpunkti jooksmine pole niivõrd tolereeritud kui sihtpunkti kõndimine. Lapsega aga on see normaalne. Samamoodi ka keksimine, puu otsa ronimine ja muu tegevus. Iseasi, kas sa neid tegevusi teha jaksad. Puu otsa me veel ei roni, aga ootan pikisilmi seda aega. Joosta ma ka suurt ei jaksa kahjuks enam, nii et soovitan nooremana need lapsed hankida, kui vanadusrammestus veel kohal pole (siinkohal tuletan meestele meelde, et lähenege oma unistuste naisele, mitte ärge lootke imele). Nagu näiteks kas te teate selliseid inimesi, kes armastavad mängida hobust või koera niisama oma lõbuks? Neid üldiselt vaadatakse imelikult, kuna ühiskonnas on levinud norm, et täiskasvanud inimesele ei sobi enam rollimänge mängida (kui sa just ei tee seda kaamera ees). On unustatud, et need on arendavad ning kasulikud. Küll aga on rollimängud täielikult lubatud ning väga isegi soovitatud lastele: need arendavad empaatiat, mõtlemisvõimet, fantaasiat ning on üldse väga kasulikud aju arenguks. Muidugi oleks need väga kasulikud ka täiskasvanule. Lahendus on lihtne - koos lapsega minge käpuli ja mängige loomi. See on täielikult normaalne, isegi soositud. Sest sa jätad endast imelise lapsevanema mulje, kes täielikult lapse arendamisele pühendub.

Lisaks on mul ju huvi hobuste vastu. Poes müüakse mänguhobuseid ning nüüd pole mul täiskasvanuna enam imelik mänguasju osta. Ostsin Hannoveri mära, Tennessee kõnnihobuse, Appaloosa varsa ja Shire'i mära. Õpetasin lapsele need kõik selgeks ka. Või noh, õpetamise protsess toimub iseenesest, kui ma neid nimetusi nimetan. Ja keegi ei vaata mind imelikult, kui ma hobustega mängin.

Kuna ma olen vajadusega oma mõistust pidevalt stimuleerida, siis videomängud on kasulikud. Aga neid ei pea andma lapsele mängida. Saad ise mängida, aga võta laps sülle ning siis korja videomängus lilli, nimetades taimeliike, püüa kalu ja jahi loomi. Lihtne on nii lapsele õpetada, kust tuleb toit meie lauale. Jällegi tuleb laps äärmiselt intelligentne, kuna teeb vahet lehmal ja lambal, teab, kust tuleb lehmapiim ning kuidas taimede korjamisega lood on. Pärast lähed metsa ja korjad sealt samasuguseid taimi lapsega ja sööd ära, lisaks on võimalus nimetada juurde, milliseid taimi ei või süüa, kuna need on mürgised. Ehk siis jällegi on enda hobi ühendatud lapsega ning kõik imestavad, kuidas sul nii intelligentne laps on. Aga jah, kohati arvutimängus missioone teha ei saa, sest lastele üldiselt täiskasvanute vestlus niivõrd huvi ei paku. Kui mingid vanamehed videomängus räägivad pangarööviplaanidest, siis täiskasvanule on see veidi rohkem närvekõditavam kui lapsele. Seega siis peab jah ootama, kui lapse magama oled pannud koos Imelise Teaduse lugemisega ja seejärel lähed kuulad endavanuste vanameeste juttu pangaröövist. (Mainitud videomäng on Red Dead Redemption II ning leian, et väike laps iseseisvalt seda mängima ei peaks, vaid täiskasvanu järelvalve all vaatama.)

Mängudest veel rääkides ma ei rakenda lapsekasvatamises seda, et annan talle telefoni või muid nutiseadmeid. Kuid seda ma siiski teen, sest näitan reaalsust, et ennetada telefoni seostamist dopamiinilaksuga, mis tekitab sõltuvust, kuid näidates hoopis teisi asju - telefon teeb pilti, telefoniga googeldad jms. Kuid ei pane sealt midagi vilkuvat või ägedat talle. Kui Carmen oli väiksem, andsin talle telefonikaamera mängimiseks. Tal saab lõpuks isu täis ning ta teab, mis on telefon, ei ole võõrandunud sellest, kuid tal ei teki nutisõltuvust, kuna niisama kaameraga mängimisest ei saa tohutut dopamiinilaksu, mis põhjustab sõltuvust antud objektist. Seega lähenesin bioloogiliselt ning ennetasin sõltuvust. Ma veel ei tea, mis saab tulevikus, kuid ma ei taha olla punktis, kus ma määran ise lapsele aja, kui pikalt võib ta nutiseadet kasutada. Ma tahan olla hoopis punktis, kus laps teab täielikult, mida nutiseade teeb, kuid ta teab, et alternatiive ja muid lõbustusi on piisavalt palju, et ta eelistab neid ning redigeerib ise oma nutiseadme kasutamise aega. Ma ise kasvasin üles arvutiga ning arvestasin, et see on lõbus ja see eksisteerib, aga ka muu eksisteerib. Ma mäletan oma lapsepõlvest mitmeid mõtteid ja tundeid, mida ma nüüd ise rakendan lapsekasvatamisel.

Üks asi, mida ma oma kaaslasele olen pidanud õpetama, on see, et niisama keeldusid on täiesti lamp lastele panna. Seesama, et "ära katsu seda/toda/kolmandat" või "ära tee". Aga MIKS? Halloo, mul endal ka tuleks küsimus MIKS, kui keegi ütleb mulle "ära tee" ning ma tahan tutvuda tagajärjega. Kui aga ma lapsele tagajärje ära seletan, siis ta langetab ju ise otsuse mitte teha ebamõistlikke tegusid. Ütleme näiteks, et pliidi pealt endale kuuma vee pealekallamine on ilmselgelt keelatud. Kuidas see lapsele selgeks teha? Ma alustasin väga algusest - kui Carmen oli beebi ja toitu suhu pannes pidi see enne jahtuma, siis ma ütlesin sõna "kuum" (ta oli kannatamatu). Andsin talle natuke tunda, mida see kuum siis tähendab. Teinekord oskas ta juba oodata, kui ma teatasin, et toit on kuum. Järgmisena tuli radiaator mängu. Mu perekond armastab radiaatoreid juhtmega enda järgi vedada, seega need vedelesid igasugustes kohtades, kuid ma ei taha ju, et laps kõrvetada saab. Nii ma lausun jälle, et see on kuum ja siit saab keelu võtta: "ära katsu radiaatorit, sest see on kuum ning see teeb haiget." Lapsel tekib täiesti loogiline seos ning kogemata sinna vastu minnes ta tajub seda kuuma. Järgmiseks saadki juba öelda, et pliidi pealt midagi tõmmata ei tohi, sest see on lausa tulikuum. Nii saab teha ka kõikide teiste keeldudega - peab olema konkreetne põhjus, miks tegevus lubatud ei ole.

Tänu neile keeldudele pole ma kunagi pidanud kodu tegema räigelt lapsekindaks, kuna kõik on selgeks õpetatud. Muidugi olin ma mures ja mõtlesin, et kõik pistikupesad tuleb katta ja nurgad ära voolida, aga kui laps saab aru, et ema tasub uskuda teemal "see on ohtlik", siis nii see ka on. Tagajärg on talle teada ning ilmselgelt ei tunne laps huvi iseenda vigastamise vastu.

Üks asi veel, mida ma olen pidanud oma kihlatuga arutama, on see, et lapsele ei maksa anda täitmatuid ähvardusi. Ma mõtlen siin all: "kui sa kohe riidesse ei pane, jääd üksi koju." Nagu wtf, eluski ei saa sa seda ähvardust täide viia ning sinu autoriteet langeb max-madalale, kui laps riidesse ei pane, aga üksi sa ka koju teda ei jäta. Järelikult ei ole lapsevanem usaldusväärne ning mine tea, kas üldse seda ka enam usaldada saab, et miski on kuum või ohtlik?! Seega, selline kasvatusstiil on suur ei minu jaoks ning pidin ka oma kihlatut selles veenma. Küll aga ähvardada saab ikka. Ähvardus on liiga karm sõna muidugi, kuid lapsele annad sa valikuid. Näiteks, minu lemmik - "kas sa paned ise riidesse või mina panen sind riidesse?" Kui laps eelistab ikka veits pahur olla, siis annad variandi (ehk siis ähvarduse) - "loen kolmeni ja kui sa ise riidesse ei pane, panen mina sind riidesse". See on täidetav ning hakkad numbreid siis lugema. Tavaliselt hakkab laps ise end siis riidesse panema, aga kui ta teinekord teeb katse, et kas lapsevanema jutt on ikka tõsiseltvõetav ning end riidesse ei pane, siis panedki ise. Lapsele jääb meelde, et jep - emme jutt on endiselt tõde ning jäädki autoriteediks, keda ta saab jäägitult usaldada. Lapsed panevad tõepoolest vanemaid proovile, sest nad tahavad tajuda nende autoriteeti ja usaldusväärsust. Ning see säilib, kui su sõnadel on tõepõhi all. Lapsed vajavad, et neil on vanem, kes on tähtis autoriteet ja usaldusväärne. Seega, ole see. See ei tähenda, et sa oled kuri või karjud vms. See tähendab, et oledki sõbralik, hell, siiras ja armastad last iga kell, hoolimata tema tujudest. Sellega meenus mulle, et mitte kunagi ei tohi öelda, et laps on paha. Paha saab olla käitumine, aga mitte laps. Sest sinul lapsevanemana on tähtis roll panna alus lapse enesehinnangule, ning sa pead toetama tema positiivset arvamust endast. Enesehinnangut pole vaja kõigutada, rääkides mõnikord, et ta on paha. See asi jätke ära, onju.

Ähvardustest rääkides, siis eluski ei saa sellise asjaga ähvardada, mis ON normaalne, näiteks magamaminek. Miks on vaja lapsele seostada magamist millegi ebameeldivaga? Või veel hullem - politsei või kiirabi kutsumine. Mida pekki noh, need tegelased on meid siin aitamas ning magamine on ülimõnus. Pärast kasvab laps üles hirmuga arstide ees või tekivad muud jamad. Kui on vaja magama minna, siis läheb magama. Kui see last pahaseks ajab, siis tuled kõige esimeses lõigus mainitud kasvatusosa juurde tagasi ning empatiseerid end tema tundega: "oi jah, sul on tunne, et sa ei taha magada, et tahaks veel süüa/mängida/mida iganes. Täitsa saan aru, et pead oma tegevuse lõpetama ja magama minema. Kumba pidžaamat sa tahad - oranži või kollast? Ja kus Imeline Teadus on?" Lihtne. Empatiseerid, näitad, millised suured plussid on magamaminekul - saab lausa pidžaama valida, saad valida Imelise Teaduse ja saad isegi hambaid pesta. Laps mõtleb, et nojah, kurb küll, et enam mängida ei saa, elab end korra välja ja siis arvestab, et on ka muud rõõmu ja magamine ongi lahe ju.

Aga mis siis, kui lapsele miski toit ei maitse? Siin ma olen ka kuidagi teinud nii, et Carmenile maitseb tomatimahl, kurgid, tomatid ja muud veidrad toidud, mida üldiselt lapsed ei söö. Kõigepealt tuleb mõista, kust tuleb laste hirm imelike toitude ees. Selleks on evolutsioonis kujunenud hirm veidrate maitsete ees, kuna tegemist võib olla mürgiga. Noh, siis näitad lihtsalt eeskuju. Võtad tomatimahla ja teed selle üliahvatlevaks. Jood seda mõnuga ja ütled, et ei teagi, kas talle anda või ei. Ilmselgelt ta tahab. Kui võtab lonksu ning talle ei maitse, siis oled: "oojee, rohkem mahla mulle". Üldiselt ta peaks siis taipama, et tegu pole ohtliku elemendiga. No ma ei teagi, mida ma täpselt teinud olen, aga laps sööb seda, mida antakse. Ning ma absoluutselt alati arvestan lapse keha vajadustega. Kui laps tahab salatilehti närida, siis ostan neid koju ja las sööb - ju on tema kehal vaja sealt vajalikke vitamiine. Usalda seda, et organism teab ise, mis on hea. Ning selleks, et organism teaks, mida on talle vaja, on vaja toit ära süüa ja seedida ning organism jätab meelde, mida ta sealt sai ning edaspidi tekitab antud toiduaine isu, kui sealseid toitaineid vaja on. Arvestama peab, et seedimine võtab aega, seega isu tekibki tal siis mitte kohe, kui uut asja maitsnud on, vaid ehk hiljem. Näide: mees tegi eile Kreeka salatit - päikesekuivatatud tomatid, feta juust, oliivid, kurk jms seal sees on. Carmenile panime ka ja need päikesekuivatatud tomatid olid tema jaoks veidi veidrad ning ta väga ei tahtnud. Ma siis ütlesin lihtsalt: "need on nämm-nämm" ning sõin õnnelikult oma toitu, vahel seletasin, mille suhu panen, kas oliivi või tomati või mille iganes. Ei hakanud ähvardama, et "söö ära või muidu..." või niisama pahandama. Kui ei söö, siis ei söö, aga ta näeb, et emme sööb ning mürgitusse ära ei sure. Hommikul Edgar võttis salati jälle välja ning pärast väikest jalutuskäiku oli lapsel kõht tühi - nägi salatit laual ja ütles, et tema seda väga tahab. Sõi suure isuga. Jah, tõesti, ise ka imestasin, aga näed, hakkas talle maitsema Kreeka salat.

Need olid peamised asjad, mis mulle meenusid, mida ma olen järjepidevalt lapsekasvatamises kasutanud. Ma ei leia, et on eriti raske see kõik, mõnikord lihtsalt väsid konkreetselt ära ja tahad üksi olla, aga selleks ongi lapsel teised inimesed. Laps tohutult vajab erinevaid inimesi enda ümber - emme ja issi on kõige tähtsamad, aga kallid vanaema, vanaisa, tädid ja onud on ka väga olulised, kellega laps peab saama palju aega veeta. Ja siis sa saad ise puhata ja igatsed juba, millal jälle last näed.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar