Abielusaade - REIS

Jätkan ka kirjeldustega reisist.
Sel sama päeva hommikul, kui ärkasime, läksime lennujaama otse mõisast. Ütlen ausalt, et mul oli üsna kehv tuju. Põhjus selleks oli seesama, et ma olin abielus vale inimesega ja nüüd pidin temaga mesinädalaid hakkama veetma. Kui ma saatesse läksin, ei osanud ma oodata, et nii vale inimene satub mulle.
Niisiis olin ma napisõnaline ja nähvasin midagi aeg-ajalt. Ei jaksanud üldse rääkida Siimuga. Lennukis istudes oli tore, et sai ajalehte lugeda, mõnus lennuk oli. Ma ei tea, kas peaparanduseks või milleks, aga Siim soovis alkoholi tellida. Ma polnud kunagi lennukis alkoholi tarbinud, nii et see oli päris rebel värk. Kurvastas mind pigem see, milliseks Siim võib muutuda joogisena. Aga mis muud, jõime siis.
Berliini kohale jõudes läksime Siimuga kahekesi sööma. Linn oli ilus ja tundus kõik tore olevat juba. Mind ennast hämmastas, et Siim võttis söögi peale jälle alkohoolse joogi, rummkoola. Mul endal oli küll juba suur veeisu ja mõtlesin ainult, kust vett saaks hankida hotelli. No ega seal midagi hullu ei olnud. Las inimene joob, kui tahab, lihtsalt ma ise enam ei jaksanud, niigi lennukis juba jõin.
Minu enda tunnetele tuginedes (nagu kogu mu postitus on), ei leidnud ma ikka veel Siimus midagi põnevat. Veel hullem oli tuntav surve, et me peame olema paar, kuna seda ju abielu olema peaks. Enam ma ei viitsinudki neid mõtteid mõelda, kuidas ma vale inimesega koos olen. Mõtlesin lihtsalt üle elada ja elu nautida.
Minu olulised mõtted, mida ma mõtlesin, olid veel need, et kuna ma tulin saatesse, siis filmin ma olulisi hetki nii palju kui saan. Ma ei tahtnud eriti midagi jätta kaamera taha, sest muidu ei tea enam, kus midagi juhtus. Niisiis lubasin ma endale jälle ühte asja: Siimuga suhtlemist filmida palju saan, kuna see on saade ja midagi peab olema vaadata. Teine asi, mida ma endale lubasin oli see: olenemata suurest vastumeelsusest tema vastu, püüan vaadata, mis tunded mul tema vastu tekivad.
Kahjuks oli esimene tunne ikkagi vastikus, mida ma ikka ja jälle maha surusin. Üks asi, mis minus ikka veel täielikult puudus oli füüsiline tõmme tema vastu. Pole nii suurt füüsilise tõmbe puudumist ühegi mehe vastu mitte kunagi täheldanud, see on fenomenaalne! Üks põhjus võis selleks olla ka see, et Siim oli liiga vana mu kõrval. Kuigi ligi 10-aastat vanusevahet pole suur, olin ma elus alati varem vaadanud endavanuseid noormehi. Tundus nagu oleks tegemist vanema vennaga mu kõrval.
Üks asi siis, mida ma Siimu puhul märkasin oli see, et tal oli millegipärast filmimise suhtes vastumeelsus. Ma ei tea miks. See on ju saade ja kui saatesse tulla, peab leppima kaameraga. Seetõttu ma ei julgenud koguaeg kaameraga vehkida. Samas kui kaamera ei käinud, ei julgenud ma suurt midagi rääkida, muidu jääb jälle midagi olulist kaadrist välja, nagu mõni asi pulmaööl.
Veetsime reisil põnevalt aega. Käisime vaatamas vaatamisväärsusi. Käisime ka loomaaias, kus mulle täiega meeldis! Sõitsime metrooga ja käisime söömas. Nii me natuke rohkem üksteist tundma õppisime. Siim oli viisakas küll. Hakkasin hellitama mõtteid, et kõik on ikka korras ja ei ole midagi nii hullu ja erinevat meis või mida iganes, et paremini läbi saada.
Niisiis oli ükskord saatuslik õhtu, mis purustas järjekordselt mu illusioonid. See oli päev, kui meil oli Siimuga vahva olnud! Seetõttu poleks ma osanud seda ette arvata. Käisime teletornis. Üks asi, mis jälle silma torkas mulle enne sel päeval, oli see, et teatud teemadel ta lihtsalt vaikis. Ta oleks nagu teema üle mõelnud, kuid ei rääkinud kaasa. See on asi, mis mulle inimeste puhul ei meeldi - enda sisse jätmine. Aga ignoreerisin seda kõike. Nii me siis lõbutsesime ka sel päeval ja piisavalt vahva oli.
Mulle juba tunduski, et noh, asi paranebki nüüd ja täitsa hästi saame läbi. Püüdsin olla sõbralik ja kõike muud ka enne romantilist õhtusööki. Siis seadsime sammud õhtusöögile...
Istusime Siimuga lauda. Mul oli hea meel, et ei pea ise käsikaameraga vehkima ning saan Siimu tundma õppida. Hakkasime rääkima ning minu üllatuseks selgus isegi, et Siim käib ka spordiklubis ja saaksime koos käia.
Siim vältis jutustamist minuga ja ta tegi seda alati, kui ei viitsinud jälle mingist teemast rääkida. Ükski teema just kaua ei kestnud millegipärast, sest Siim viis kas teema kõrvale või lihtsalt ei vastanud. Uurisin näiteks Siimu eelmiste suhete kohta. Mida ma teada sain? Mitte midagi. Ma ei saanud ka teada, miks ta siia saatesse tuli.
Ja siis järsku, hakkas Siim minuga ülbitsema. Ma ei tea miks, aga jutt, mida me olime päeval rääkinud ühe ranna kohta, ta meenutas seda järsku äärmiselt ülbel toonil. Päeval ma olingi juurelnud sellest rääkides, miks ta oma arvamust ei avalda. Eks põhjus oligi selles, et ta tahtis kaamera ees mind maha teha, selline mulje mulle jäi. Sain aru, et mingit koostööd temaga loota pole. Siis hakkas ta ka muudel teemadel mind maha tegema. Asi oli sel hetkel mulle selge, et ta provotseeris mind mitmel moel ja lootis, et ma kaotan enesevalitsuse. Läksime tülli.
Kui õhtusöök lõppes, kõndisime üle tee hotelli poole, mõlemad joonud veini ja üksteise vahel vimm. Sel hetkel Siim nõudis tungivalt õhtusöögi klipi kustutamist, ta läks päris närvi ikka. Jälle ma imestasin, et miks tal nii suur vastumeelsus filmimise vastu on. Siis istus ta seal hotelli trepi peal ja viibutas keskmist sõrme.
Otsustasime klubisse edasi minna, kuna olime nagunii joonud. Nii ka sinna jõudsime. Räägin, et seal oli tore! Lõpuks leppisime Siimuga ära! Jee! Seal ei olnud tal midagi filmimise vastu, küll aga nende klippide jagamise vastu. Seal tantsisime isegi Siimuga koos ning muutusime lähedasemaks, võib-olla ka jututeemadelt. Siim ostis millegipärast ilgelt suure viinakokteili jõhvikamahlaga. See oli mingis suures kannus. Sel hetkel olin ma juba leppinud Siimu alkoholilembusega ning võtsin ka ise sealt mitu klaasi.
Noh ja saabus hotelliminemise hetk. Ma olin nii väsinud, AGA Siim lamas minu poolele voodis ja ütles, et tule kaissu! Ma EI TAHTNUD. Lihtsalt, ei olnud ikka veel soovi tekkinud. Ta lunis nii pikalt. Ma käsutasin ta oma poolele ja heitsin magama. Siis mingi hetk nägin teda voodi juures põrandal magamas. Noh, olgu kus tal mugav on, teda oli nii raske suunata.
Ja siis saabus väga õudne hetk. Ärkasin lalina peale: "abikaasa, öök, öök, abikaasa!" Ma olin nii sügavas unes, pöörasin ringi ja nägin, et Siim ropsib voodisse! Mul oli selline hirm, et tal läheb okse kurku, ajasin ta kohe püsti, ta ei saanud ise midagi aru vist, mis toimub, hakkas seal okseste linade ja tekkidega vehkima. Käsutasin ta kibekähku vetsupoti juurde, et ta jumala eest kurku ei ropsiks. Valvasin, et ta oleks poti juures ropsimas. Andsin talle ka veepudeli. Siis roomas ta vannitoast välja esikusse magama. See oli nii jube!  Käisin toast väljas oma muret kurtmas ning tagasi tuppa jõudes nägin, et Siim magab minu voodis. Tore, nüüd ei olnud mul mitte kuskile iseendal heita.
Käisin hommikust söömas ja tulin tagasi tuppa ja pakkisin oma asju. Äratasin mitmeid kordi enne sööma minemist Siimu, kuid tema vastas, et ta ei taha süüa. Kell oli nii palju, et oli viimane päev ja me pidime hotellitoa ära andma. Aga Siim lihtsalt magas ja ei kuulanud kedagi. Ma olin püüdnud temaga rääkida, et peame lahkuma, aga tulutult.
Niisiis saabus hetk, kus ma pidin ta üles äratama. See võttis äärmiselt kaua aega. Filmisin seda oma telefoniga. Äratasin teda väga palju. Kui ma hiljem neid klippe vaatasin, siis on näha, kuidas mu käsi väriseb südame löömise rütmis. Ma kartsingi tegelikult väga, sest ta oli tõestanud mitmeid kordi oma ettearvamatust. Viskasin Siimule vett peale, aga ka selle peale ta ei ärganud. Tõusis vaid keskmine sõrm minu suunas ja paar sõnad, et ma olevat värdjas või midagi. Lõpuks sai ta kuidagi voodist üles. Saabus jälle hetk, kus ma teda kartsin. Ma ei teadnud, mida ta järgmisena teha võib. Kui istusin hotelli fuajees, saabus ta selle roosa õhupalliga, mille ta üks päev oli ostnud. Ma võpatasin, kui ta mu juurde tuli, siis sain aru, kui tobe on teda karta tegelikult ju.
Niisiis oli Siim muutunud mulle täiesti vastumeelseks. Vastumeelsemaks kui varem oli olnud. Terve aeg lennukit oodates lennujaamas ringi patseerides vältisin ma teda iga hinna eest. Mul oli vähemalt mõnus üksindusmoment seal! (Kuigi minu puhul on nii, et ma tahan oma kaaslasega koos üksi olla, mitte kaaslasest eraldi üksi.)
Eestisse tagasi jõudes sain veidi lennukis magada, kuna mu ööuni oli olnud vaid mõnetunnine. Siimu sõbrad viisid mu koju. Varsti läksin ära Tartusse, järgmine päev, kuna olin hobuse treenimisest eemal olnud ja kooliasjadest.
Nii ja olin ometi Tartus oma hobusega elu nautimas! Jõudsin õhtul mingi aeg koju, üsna hilja ja lugesin raamatut. Siis kuulsin uksele koputust! Mul ei käi keegi kunagi ukse taga ja ma olin nii šokis! Enne keskööd ka veel! Küsisin läbi ukse, kes on. Midagi aru ei saanud. Mõtlesin, ega tegelikult ei ole muud võimalust, kui ainult Siim. Tegin ukse lahti ja oligi tema seal oma sõbraga. Sõber filmis meid ja Siim oli lilledega.
Siis sel hetkel kees mul kõik üle! Rääkisin, kuidas ma end tundsin, kui ta pulmapäeval paljalt ringi lippas ning kuidas ma end reisi ajal tundsin, kui ta voodi täis ropsis! Ma olin igatahes nii vihane! Mu rahu oli rikutud ja ainus hetk, kui ma temast puhata saan oma turvalises kohas, on ta ikka kohal! Kuigi suutsin jääda viisakaks, et võtta lilled.
Nii läks ta siis minema. Ma kartsin, et äkki tuleb ta öösel tagasi. Ma olin päris kaua närvis selle üle, et ei suutnud üldse ratsionaalselt mõelda, vaid seda, et tahan rahu ja tahan puhata. Mõtlesin, et miks ma lilled vastu võtsin. Mul puudus täielik soov teda üldse näha. Tahtsin enda südamelt kõik välja rääkida ja rääkisingi enda hirmud seoses pulmaööga ja reisiga, kui ta sõber filmis.

Niisiis oli meil aega, kui pidime varsti ühisesse koju kokku kolima. Hakkasin selleks mentaalset ettevalmistust tegema.

Nii, lugejad! Kui teile meeldis, kirjutan järgmise osa ka. Praegugi seda kirjeldades hakkas mul süda sees tugevamini lööma, päris kõvad emotsioonid olid olnud mul seal! No, nagu te siit välja loete, siis kirjeldan siin ikkagi suuremalt jaolt iseenda tundeid, kuna neid on raske kaamera vahendusel edasi viia vast, kui ma just erilisi grimasse ei tee. Niisiis, selline oli see minu jaoks. :)

Kõige kaunimad pildid maailmas! (by me)

Vaadake aga mu hurmavaid fotograafiaalaseid teoseid! Lugege ikka pildiallkirja ja salvestage need kaunid pildid. Ma olen parim telefoniga pildistamises!

Pildistasin hobust! Vaadake, kui hästi jäi osa tema näost peale!

Kaunis loodus on pildil!

Mina selfipulka kasutamas

Tegin hurmava foto majast, kus ma viibisin

Pildistasin kaunist vikerkaart autoaknast

Tegin oma arvuti kokkupanemisest pilti

Ma olen proff fotograaf!

Kuidas välja näha nagu mina (mu stiil)

Varem ma imestasin hullult, kui inimesed ütlesid, et mul on lahe stiil ja ma olen moodne. Ma ei teadnud, mida need sõnad isegi tähendavad. Noh, stiili ma nüüd tean, aga moodne tähendab ju, et kannan seda, mis moes on. Noh, see ma ei ole, sest mul on ükskõik, mida need modellid laval on sunnitud kandma. Kuna ma just käisin veits poes, siis hakkasin sellele teemale mõtlema.

Kui keegi tahab karnevalil minuks maskeerida, siis annan nõu. Esimene nõu on see, et riided peavad olema mugavad, aga mugavus on vist kah subjektiivne, nii et jätkan mõne kirjeldusega.

Esiteks - pluus. Pluus peab olema kehasse. Jep, kehaligi. Muidugi seepärast, et nii on mugav ja see hoiab nii sooja. Teine üsna oluline asi on avar dekoltee. Mitte seepärast, et end näidata (kuigi arvatakse nkn seda), vaid seepärast, et rindade vahelt ma alati higistan ja kui pluus on sealt kinni, siis on lihtsalt nii paha tunne. Rind peab ikka õhku saama. Mida avaram dekoltee, seda parem. Mul on üks hullult hea pluus, millel on dekolteel suur lukk. Kui külmem hakkab, tõmban lukku rohkem kinni, kui palav hakkab, saan lahti tõmmata. Milline luksus!

Püksid - mulle meeldivad enamasti ainult madala värvliga püksid. Lisaks on äärmiselt oluline, et oleksid ka taskud. Kõrge värvel on ebamugav ja soonib mulle makku. Lisaks on mul nii suur ahter, et kõrge värvel tekitab taga "tasku" ja ilmselgelt on see ebameeldiv. Kõige rõõmsam asi on pükste puhul see, kui puudub lukk või siis lukk 🔐 on väga lühike. Parem on, kui luku asemel on nööbid. Sest siis ei pea lukku kinni panema ja ma ei viitsi noh. Mida madalamad püksid eest on, seda parem (noh siis mahub rohkem toitu kõhtu). Pildil mul hullult head püksid, nendel on kolm nööpi ja mõnusad taskud. 

Jalanõud - mugavus ennekõike, järgneb ilu. Mulle meeldivad paksud tallad, nt mingid platvormikad. Sest siis ei tunne asfaldil iga lolli kivi. No miks mul muidu jalas midagi on? Ma ei taha tunda, mis maas asetseb.

Detailid - mida rohkem kulda, seda parem. Hea, kui näed välja nagu A-Rühmast BA. Maitselagedus pole probleem. Kui asjad kokku ei sobi, siis hakkavad sobima. Mulle meeldivad kõik kuldsed detailid ja silmapaistvus. Ogad on ka üks suur pluss. Kõik kohad võivad ogasid täis olla. Mida pikemad, seda uhkemad. Kui olete märganud, siis ma püüan ikka hankida riideid, millel on ka kuldsed detailid, mingid sädelused ja värgid. Kas on piisavalt sädelust ❇, saab kontrollida päikse juurde seistes. Kui näed, et kõikidelt pindadelt peegeldab su detaile vastu ja teised jäävad pimedaks, oled õigel teel.

Riiete firma - pole oluline. Peaasi, et endale meeldiks. Hind on ka suva. Mul näiteks üks parim pluus on mingi mu ema vana. See on mõnus, mugav, läikiv, ainult, et sealt kukuvad litrid koguaeg ära, aga see ei loe. Kui midagi ära kukub, saab uue kleepida, aga kui aru pole saada, siis las jääbki nii.

***

Vot kui lihtne on siinmail kuulsust koguda! Kirjuta vaid enda kohta naljaheitev lihtne lõbus tekst ja kohe tõlgendatakse seda kui väärtuslikku stiilinõu! :)

Haledate tüüpide välimääraja !WARNING!

WARNING - siin tekstis võib leiduda solvanguid! Ärge lugege, nõrganärvilised haledad!

Minu ja K elulised keerdkäigud on viinud meid läbi mitmete vastassooisendite teemaliste  "õppeainete". Läbi juhuse on meile mõlemale korraga õppekavas ette sattunud just sellised ained, mis käsitlevad haledaid tüüpe. Kategoriseerides mehi haledateks ja õigeteks, seisneb nende erinevus eeskätt iseloomus ja käitumises. Välimusel on väiksem roll otsustamaks, millisesse meie loodud kategooriasse ta kuulub.

Kõigepealt. Miks on antud teemat oluline käsitleda? Analüüsid meie endi ja meie sõbrannade varasematest pretsedentidest on viinud meid järeldusele: olgu mees välimuselt, milline tahes, oluliselt suuremat tähtsust naise jaoks omab tema käitumine ja iseloom. See on just see, mis muudab mehe atraktiivseks. Kümnepallisüsteemis mõjutavad kõik välimusse mittepuutuvad omadused meeste hinnet umbaudu 6 punktilise kõikumisvahemikuga. Näiteks, kui mehe välimus on 8/10, ent temaga rääkides selgub, et oma iseloomu põhjal kaldub ta haledate meeste liigasse, siis jääb alles vaid 2/10. Sellisel juhul saavad nad ka naisi samal tasemel.

Mis on siis hale tüüp? Ma olen paar korda sellist asja maininud, kuid nüüd teen täpsemalt selgeks. Haledatel tüüpidel on päris mitu ühist tunnust ja nende kõige ühisem omadus on see, et neil on väga raske üldse mingit naist leida, sest haledus peletab naised eemale. Ehk mõnes välismaises kirjanduses öeldakse tihtipeale haledate tüüpide kohta ka, et liiga hea mees või nice guy vms, kuid noh, see ei ole tegelikult hea mees. See ei ole hea, kui sa oled põrandalapp, mees.

Lisaks, et oleks lihtsam aru saada, kes on hale tüüp, siis seletan lühidalt ära, kes on MEES ja NAINE.

Mees peab olema nagu kindel tammepuu, kes ei allu mingitele kõikumistele, kes ei murdu ja kes KAITSEB endast nõrgemaid ja ka emotsionaalselt nõrgemaid (naisi). Tamme teeb pesa lind (NAINE). Lind on nagu naine, sest ta sädistab ja elab ja tsillib jne. Kuna naise emotsioonid ja tunded avalduvad rohkem kui meestel, siis naisi iseloomustabki linnu võime lennata nii üles kui ka alla, mis on tema meeleolude kõikumise väljenduseks. Mõnikord on linnul halb päev: ta lendab liiga alla. Tugev õige Tamm on linnu kaitseja ning ütleb talle allalennupeale, et ou, lind, lenda üles, sest seal all saab keegi su kätte! Allalend väljendab linnu ebastabiilsust mingis situatsioonis, kui temaga on raskem kommunikeeruda. Tamm ei lähe linnuga samale tasemele alla, muidu nad hukkuksid koos! Mõelge, kui tamm ka maha kukuks, siuke suur ja jurakas, no ja siis lind teeb maha pesa või? See tähendab, et tamm on see, kes oma tugevate juurtega ei lase mingil tuuleiilul alla minna, samamoodi toob ka linnu üles. Naine on kergemini mõjutatav selle jutu alusel välistest teguritest ja mees on see, kes aitab naist sellistes situatsioonides. Naine saab mehele loota.
Samamoodi, kui lind lendab liiga üles, siis tamm ütleb, et linnuke, tule palun alla, seal üleval on kotkad, kes su ära söövad. Tamm üles järgi ei lähe, vaid võtab oma okstega linnu turvaliselt enda peale tagasi. Aga kui tamm tahaks ise ka sinna üles minna? Tiriks oma kindlad juured maast lahti? Siis tal polegi ju tugevaid juuri olnud ja linnul poleks mitte mingit kaitset siis.
Nii, et selle jutu point on see, et mees on isik, kellel pole mingeid hormonaalseid ebabalanseeringuid ja ta jääb alati kindlaks, rahulikuks ja turvaliseks, nii et naine saab talle alati toetuda. Aga haleda mehe esimene tunnus on see, et ta ei teagi, et naine ja mees on erinevad ja ta läheb naise hormonaaletele kõikumistele kaasa nagu teine loll lind või pigem nagu lennuk ja põhjustab veel plahvatuse ka. Täisloll.
Tähendab, mees ei tohi alluda naise emotsionaalsele provokatsioonile ja ise emotsionaalseks muutuda. Näiteks: naine nutab, et kuradi mees, jätsid prügi välja viimata juba kümnendat korda! Hale mees: "kurat, ole vait, mida sa vingud, vii ise see välja! (vihane toon)". Ekstrahale mees: "..."(vahib kuskile ja teeb kök-mök). Õige mees: "Tule siia... aa, sa ei taha tulla, (võtab naiselt ümbert kinni ja paitab teda). Anna andeks, ma viin prügi välja kohe (rahulikul toonil ka veel!!!)". Piisavalt seda žesti korrates ei ole muud võimalust kui see, et naine rahuneb.

See oli siis normaalse suhte etalon. Kui hale mees oleks suhtes, siis ei suuda ta kõikumistega kaasa minna ja käitub nagu teine naine. Näiteks kui naine läheb liiga "alla" ehk liiga hädaldama hakkab, siis hale mees tuleb sinna "alla" järgi (nagu miks?!). Et sellist olukorda tasakaalustada, liigub naine veel rohkem "alla" ehk siis muutub veelgi emotsionaalsemaks (sest ta tahab mingitki normaalset reaktsiooni mehelt, mis oleks mehelik), ehk siis see tähendab veel rohkem kisa ja kära ja hädaldamist. Suhtes peab valitsema tasakaal. Ehk siis õiges suhtes mees ei lase naisel liialt pendeldada. Kui mees tasakaalu ei suuda hoida, siis ei saa normaalset suhet selle mehega luua. Naised otsivad tihtipeale siis parema. Sest naised tahavad tegelikult ka ise tasakaalus olla. Naised on sellises olukorras peegeldus mehest. Kui mees on piisavalt tasakaalukas, muutub ka naine selliseks ning üles-alla kõikumised muutuvad järjest väiksemaks. Ma olen märganud, et loomu poolest mehed isegi eelistavad selliseid kõikuvaid naisi. Eks selle põhjus ole see, et mehed tahavadki üllatusi, tormitsemist, tundeid ja tunda ennast tugeva mehena, kes suudab kaitset pakkuda.

Nüüd toon välja selgituseks haleda mehe tunnuseid ja jagan õpetussõnu nende tunnuste likvideerimiseks:

• otsustusvõimetus. Õige mees on enesekindel ja suudab otsustada, mida teha ja kuhu minna ja seda olen ma oma blogis juba korduvalt maininud. Otsustusvõimetu on hale omadus ja haleda tüübi tavaline jutt on: "Mida sa ise teha tahaksid? Kas sulle see meeldiks? Mida sa sellest arvad? Vali sina." jne. Sellist juttu naisele ajab tavaliselt hoopis teine naine. Mees nii selgrootut juttu ajada ei tohi. Mees teeb seda, mida mees tahab. Õige mees ütleb: "Kallis, ma viin su sinna restorani sööma." ja nii on.
  Kui haledalt tüübilt küsida, mida ta ise teha tahaks, siis vastab ta tihti, et ei tea või vali ise.
  Õige mees ei tohi jätta muljet nagu ta ei suudaks otsustada.Ta peab jätma mulje: ma tean, mida ma tahan ja ma tean, kuidas seda saada. Samal ajal arvestab ta piisavalt ka naise soovida, kuid ei kleebi end kui tatt naise alla. Õige mees pakub välja põnevaid variante naisele, mida teha ning saab aru, kas naine neid soovib või ei. Enesekindlus on mehelik omadus. Ta peab naise jaoks enesega viibimise põnevaks tegema, pakkuma talle huvitavaid, ootamatuid, üllatavaid ja positiivseid tegevusi nii et naine ei peaks mõtlema ega pingutama "mida nüüd küll teha" ning samaaegselt oleks tal põnev ja ta naudiks momenti. Näiteks kui mees on kannatamatu, aga tegevus on lahe, siis muutub kannatamatu mees talutavamaks.
• suutmatus vestelda. Hale mees on tavaliselt naisega rääkides vait ning ei vasta kohe, sest ta kaalutleb oma iga sõna mitu minutit läbi, sest ta kardab midagi valesti öelda ja kardab jätta endast halba muljet. Ma ei saa aru ise, mis ta peas toimub ja mis muljet ta siis jätta tahab, sest kust sa üldse teadma peaks, mis teisele inimesele nii väga meeldib, aga no igatahes ta ei oska mingitel teemadel kaasa rääkida, sest ta kardab, et on olemas õige ja vale vastus ning ta püüab vältida valesid.
  Haledate meestega ei ole võimalik sügavat vestlust üldse tekitadagi. Jutt nendega on peaasjalikult olmetasandil. Nad harva räägivad silmarõõmuga ambitsioonikalt sellest, mida võis Phoenixi linna torm elanike elus muuta ja sellega seonduvatest vandenõuteooriatest. Ilmastikutingimustest rääkides nad pigem mainivad, et "juba läks pimedaks" või "näed, hakkaski sadama". Samuti väga harva (mittekunagi) kuuleb neid hasardiga tutvustamas oma lemmikbändi või muusikastiili. Muusikast rääkides nad pigem mainivad "see sinu playlisti lugu....on täitsa....rütmikas". Arvatavasti on põhjus selles, et hale mees kardab, et kui ta avaldab oma päris arvamust, siis see äkki ei sobi tema printsessikesele ja see printsess põlgab nad ära.
  K-l on näide haleda mehega, kus ta rääkis tüübile oma negatiivsetest emotsioonidest seoses kooliga. Rääkis pika jutu maha, aga hale tüüp ei vastanud essugi, vaid mängis mängukassiga. Lõpuks surus ta kassi K-le näkku ja ütles "ära ole kurb". wtf. Võiks natukenegi kaasa rääkida, nõu anda või oma arvamust avaldada.
• Ka mina kohtasin tüüpi, kes mängis minu mänguloomaga, sest ta ei osanud muud teha. See on vist ka üks haledike ühine omadus. Oskamatus rääkida ja siis võtavad nad kätte mingi suvalise asja ja mängivad sellega.
  Lisaks haleda tüübiga vesteldes läheb naine tavalisest rohkem närvi. Kujutage ise ette olukorda, et räägite oma arvamusest seoses olulise teemaga ning vestluskaaslaselt tuleb vaevu mingisugune oma arvamus suust välja. Tekib ju tunne, nagu vestluskaaslane ei austaks teid piisavalt, et ei suuda oma arvamustki teiega jagada?
  Õpetuseks võin öelda, et inimene peaks ikka rääkima sellest, mida ta tunneb ja arvab, muidugi mitte seda räigelt peale suruma, kuid oma arvamus on HUVITAV ja oluline ja näitab jälle olulist asja, mis haledatel meestel puudub - iseloomu. Hale mees, kui sa kardad, et naine saab vihaseks, et sina näiteks ei kuula sama muusikat, mida tema, siis mis siis? Näita talle, mis muusikat sina kuulad, äkki hakkab talle meeldima? Oled sa kunagi nii kaugele üldse mõelnud?!
• oma huvide mitteomamine. Olgu, vahest on haledal tüübil siiski huvid ja hobid olemas, kuid neid on äärmiselt raske teada saada, sest tal tekivad armumisel uued hobid, milleks on "sama, mis sullegi" ja "see, mis sulle ka meeldib". Vähemalt selline mulje jääb naisele. Arvatavasti jälle seetõttu, et haledik kardab, et need huvid ei meeldi naisele ja siis ei meeldi kogu tema hale olemus naisele.
  Huvitaval inimesel ja samamoodi ka huvitaval mehel on oma hobid olemas. Nähes inimest sära silmades rääkimas oma kogemustest hobuste taltsutamisel on väga huvitav, tahaks ka ise proovida (ok, ma ei usu, et haledad mehed hobuseid suudavad ratsastada). Aga põhimõte on sama, kui on mingi huvi endal, siis jaga huvisid ka kaaslasega. 
• oskamatus tundeid väljendada. Haledate meeste kõige lollakam omadus on suruda end talla alla nagu kleepuv näts ja võtta kõik maas vedelev sitt enda külge ja siis kannatada seal kuni neid jõuga talla alt maha kakutakse. Ehk siis konkreetne näide: naine ärritub mingi asja peale ja ütleb haledale mehele midagi halvasti. Mees vaatab naist, sitahädanägu peas ja on lihtsalt VAIT. Ofcourse, pole raske aru saada, et see ärritab naist veelgi. Siis mees tahab ära minna ja reaalse põhjuse asemel toob ta vabanduseks midagi seesugust: "oi, ma mõtlesin, et ma lähen täna jalutama." Naine: "oot, me olime ju kokku leppinud koos kinnomineku. Kas ma pean üksi minema?" Mees: "noh, jah." Naine: "Miks sa siis nüüd jalutama lähed järsku?" Mees: "kök-mök" Oli ju hale? Mees lihtsalt ei suuda otsustaval hetkel öelda, et vabandust, aga sind, naine, ärritas miski, palun räägi mulle täpsemalt ja üldse tule mulle kaissu seniks kuni sa sellest täpsemalt rääkida saad. Hale mees lihtsalt põgeneb situatsioonist ja ei suuda isegi oma põgenemist põhjendada. Extrahale, Kui mees ka reaalselt rohkem ei kannata, siis nii ta ka ütleb, et teda riivas see ja ta peab minema selle üle järgi mõtlema. Kas vaene naine peab olema mingi mõtetelugeja ka veel ja aru saama iseenesest, et miski ärritas sind, kui sa ise oma tundeid ei väljenda? Sellest näitest veel hullem on see, kui meest ärritav asi juhtus näiteks paar tundi või isegi paar päeva tagasi. Siit mul haledatele küsimus - kuidas sa suudad paska enda sees nii kaua hoida ja miks?
• oskamatus läheneda füüsiliselt. Enamasti on haledatele meestele naised vist ise lähenenud või midagi muud sarnast juhtunud, kui neil meestel õnnekombel on kogemused naistega olemas. Hale mees ei leia kunagi sobivat varianti naisele läheneda. Ta ei saa lähenemisest ka siis aru, kui naine tal otse ees seisab ja näiteks pluusi ära võtab. Hale mees lihtsalt teeb oma tavalist "kök-mök" ja ei tea, mida teha. Muidugi tal on tahtmine naist katsuda, aga ta ei tee seda jälle seetõttu, et ta kujutab ette, et äkki see naisele ei meeldi või midagi. Kle, mees, lase oma sisemised tahtmised valla äkki ka, eks. Selle asemel hale mees püüab kasutada "nippe", mida ta on kuskil filmides näinud. Näiteks äramineku eel püüab ta naist suudelda. Aga ta ei oska seda teha ja teeb seda äärmiselt kohmakalt, öeldes enne ehk jälle mingi kök ja mök ja hehe ning siis hoiab äkki naist veidi kauem kinni kallistades. Muidugi selline mökutamine on veider ning haletusest võib naine suudelda meest.
  Hale mees lahendab sellist probleemi näiteks end täis juues või siis läheneb naisele siis, kui on temaga alles väga kaua aega koos veetnud. Juua täis peaga julgeb ta rohkem, kuid see on hale. Rahva ees ei julge see haledik üldse naisele läheneda. Kahjuks peab arvestama, et naistele just meeldib koos kuskil käies olla füüsilises kontaktis (kui talle mees meeldib).
  Normaalne mees, kui ta naist tahab, võtab talt näiteks tema lähedal seistes ümbert kinni, teeb paar ilusat komplimenti (mis ei ole kohmakad ja kök-mök) ning kui naine talle ligemale tuleb, siis ka suudleb. Hale mees ei saaks sellega kunagi hakkama. Ta ei oskaks naisest siis ka ümbert kinni võtta, kui naine täpselt tema kõrvale seisab avatud poosis. Ma arvan, et haledal mehel läheb kõvaks, seepärast ta vist maha vahibki ja kuskile häbenema läheb ja piinlikult naeratab. Meestel lähebki kõvaks esiteks ja teiseks see pole häbiväärne ja kolmandaks, kui sul on võimalus väljendada oma tahtmist saada seda naist, siis kasuta võimalust. Ahjaa, hale mees ei osanud tundeid ju ka väljendada.

Kust tekivad haledad mehed?

Eksamineerinud ettejuhtuvaid haledaid mehi, oleme avastanud ühised küljed neil kõigil, mis on neid elus sinna viinud:

• haledal mehel on olnud enamasti eluaegne kindel sõprusringkond, kust puuduvad muudatused ning sõbrad võtavad kõiki ilusti võrdsetena. See on koht, kus mees julgeb enam-vähem olla tema ise ning julgeb suhelda. Nii et see mees pole eriti kogenud olukordi, kus järsku ilmuvad uued inimesed. Kui sõprusringkonnas on naised, siis on need tema sõprade-vendade jne naised. Nii et hale mees ikkagi ei tea naistest midagi.
• suhe naistega on olnud minimaalne. Tavaliselt seksuaalseid suhteid on olnud ikka päris vähe, kui üldse. Oleneb ka vanusest ja millised on olnud eelnevad suhted ja kui pikad. Aga enamjaolt, kui neil on naised olnud, siis on suhe tekkinud naise iseenda initsiatiivil. Näiteks naine muutus ise korraks meheks ja lähenes füüsiliselt või kutsus halediku välja või muul põhjusel. Kui suhe on lõppenud, on siin ka alapunkt:
• Haleda mehe eelnevad suhted on tihtipeale lõppenud nii, et naine on jätnud mehe maha. Mahajätmise põhjuseks on enamasti olnud see, et naine lihtsalt leidis uue mehe, kes pole nii hale. Ussitav naine on vahel ka haledat meest maksimaalselt ära ka kasutanud, näiteks teda enne eelnevalt petnud, saades veel kõik, mis võtta annab. Mõni parem naine ütleb lihtsalt, et jou, mul tunded kadusid sinu vastu ja tekkisid selle uue mehe vastu. Tegelik põhjus tunnete kadumises ongi see, et naine ei suuda pikalt haledikuga olla.

Kui eelnevast tekstist tundsid ära, et sul on ka mõned haleda mehe soovitused, siis arvesta sellega, et meestel mängib iseloom välimuse ja kogu isiksuse meeldivuses väga suurt rolli. Meenuta neid punkte, mida haledus su isiksuselt eemaldab. Püüa alustada endast, mitte ära otsi viga naistest. AGA, haledatel meestel on suur potentsiaal olla tegelikult parim kaaslane... jätkame sellega. Haledust on tegelikult lihtne kõrvaldada.

Pean väga oluliseks mainida haledate meeste plusse, mis on enamjaolt väga suured ja see on kõige suurem põhjus, miks nad endale naisi saavad. Kui haledikud kaotaks kõik oma haledad omadused ära ja jätaks alles need plussid, oleksid nad reaalselt ideaalmehed! Seetõttu ei võtagi haledus maha 10 punkti kümnest, vaid ainult 6, sest need plussid on tõesti suhtes väga olulised omadused ja meelitavad naisi ligi. Plussid:

• Hale mees on tihtipeale täiesti võimeline ja helde jagama evolutsiooniliselt naise jaoks väga olulist väärtust, milleks on võimalus jagada oma kalli kaaslasega oma territooriumi ja varalisi väärtusi. Mees ei ole kitsi ja ihne, vaid täiesti nõus maksma naise eest restoranis käies, tegema välja kinopileti ja toob vahel ehk ka kingitusi. Armas on näiteks, kui ta teeb ettepaneku, et tema maksab ja enesekindlalt. See on väga suur pluss. Reaalselt. Naise jaoks on oluline, et kaaslane suudaks teda toetada alati ja ka kõige raskemal hetkel (rasedusel, lapsetoitmisel), sest naise organismile on lapsesaamine kulukas (seda mõtleb inimene kui loom alateadlikult). Ok, ma olen kohanud ka ühte haledat, kellel see omadus puudus ja see on kohutav.
• Hale mees on enamasti väga empaatiline ja mõistev. Ta püüab teha teise tuju heaks (kuid ta ei oska) ning mõtleb palju, kuidas teine end tunneb. Aga nojah, ega sellest suurt kasu pole, kui ta ennast tahaplaanile jätab.

Haledad mehed võivad saada endale naisi küll, kui nad jätavad end haledaks. Ainult sel juhul, peavad nad arvestama, et see naine võib olla kohale tulnud mehe raha peale ja surub oma mehe haledusest tekkinud stressi pidevalt maha ja läheb käib teiste meestega, et oma emotsionaalsust stabiliseerida. Naine vajab tuge ja tasakaalu.
Lisaks võib hale mees ka päriselt naisele meeldida (ilmselgelt), sest tihtipeale naine näebki sellises mehes potentsiaali, kuid sageli naised ei jaksa seda meest ümber õpetada, kuid mõni naine kannatab rohkem. Jah, hale mees, sinus ON potentsiaali, päriselt, kõik ei ole veel kadunud. Need on enamasti naised, kes tahavad sind õpetada paremuse poole ja suudavad veeta sinuga palju aega koos vaatamata sellele, et sa oled ise otsustusvõimetu. Nad annavad väikeseid vihjeid, millised mehed neile meeldivad ja mis neile inimeste puhul meeldib. Tihtipeale on nad maininud, et neile meeldib, kui mees teeb üllatusi (otsustusvõime) või midagi muud sellist. Kui sellist naist kohtad, hale mees, siis püüa pingutada ja ära ole pessimistlik sitakott, vaid reaalselt, ole see, kes sa SISIMAS oled! Näita ja ava end teisele inimesele! Ma siiski usun, et igal haledal mehel on iseloom olemas, vähemalt loodan.

Mees, kui sa oled hale, ei ole veel miski kadunud! Kui sul on need kaks suurt plussi küljes (seepärast ei lähegi kümnepallisüsteemis 10 kümnest maha), siis arenda end ja oled varsti see, keda sulle võrdsed tahavad! Palun, Eesti iibe nimel!

Ekstravertne introvert

Eestlastele omaselt olen mina samamoodi introvertne inimene. Seda teadsin ma juba algusest peale lapsena, kui mul suure möllamise asemel meeldis raamatuid lugeda ja kirjutada. Ainult, see tundub äärmiselt uskumatu, kui inimesed näevad mind seltskonnas pajatamas, et kuidas ma küll introvert saan olla?

Välja võin ma ju tõepoolest paista inimene, kes on suhtlemisaldis ja enesekindel. Kuid see ei tähenda täpselt, mida ma tegelikult seespool tunnen. Kui ma kuhugi välja peole või üritusele jõuan, siis jah, ma suudan seal kõigiga rääkida. AGA mida ma enne tundsin? Kas ma saan minna täiesti lambist kuskile? Ei, mul on vaja mentaalselt selleks seltskondlikuks ürituseks ette valmistuda. Kuigi seltskonda ma tõepoolest naudin. Eriti meeldib mulle seltskonnas niisama olla, tunnen, et inimesed on minu ümber, aga ma ei pea kulutama energiat nendega lobisemisele. Õhkkond peab sealjuures olema hea. Erinevus ekstravertsest seltskonnast on see, et ekstraverdid teavad, et kui nad kellegagi spetsiaalselt ei räägi ja neid ignoreerivad, siis see teeb teisele ekstraverdile tuska ja seda tunnen ma ka introverdina, kui keegi üritab mulle nii teha. Aga introverdina on mul lihtsam sellega toime tulla.

Okei, toon mõned näited, kuidas ma vahel end tunnen:

Poes (näen tuttavat):
"Tsauu, rõõm näha," (mõtlen, appi, tore näha, aga ma tulin ainult korraks paari asja ostma, ma ei jaksa inimestega rääkida!) "Ma lähen nüüd ruttu ostan oma asjad ära, jah, näeme varsti!" (ja loodan, et tal on oma tegevused, et minuga rääkima ei peaks, siis on nii ebamugav. Täpselt nagu üks Tujurikkuja sketš oli - my life.)

Kodus telefon heliseb:
"Issand, kesse mulle helistab, ma ei jaksa rääkida!" (Vaatan telo:) "Ohjess, vanaema, tsauu!" (Sest ma tean, et ta ei ütle mulle, et teeme nüüd seda või toda pingutust nõudvat suhtlemisasja, näiteks lähme VÄLISMAALASTELE KÜLLA (ÕUDUS), vaid räägib juttu 10 min ja see on lõbus)

Kodus passin ns üksinda või ühe sõbraga ja feiss teeb trinn-trinn:
"Appi, ma lasen selle äpi maha" (ok, ma paningi nii, et ma ei näe vestlusi, et ma saaks rahus oma Asphalt 8 mängu mängida, nii et see on põhjus, miks ma kohe ei vasta. Vastan siis, kui vestlusäpi avan ja aega on.)

Arvatavasti selliseid asju tunneb iga inimene rohkemal või vähemal määral. Ma olen vist siis see, kes rohkemal määral. Nüüd siiski ma räägiks edasi, et ajaga on mul introvertsus vähenenud, vist õnneks isegi. Sest vahel ajas hunnik võõraid inimesi ikka mind nii närvi. Kõige nõmedam tunne oli see, kui ma olen ühe sõbraga ja ta ütleb, et jõu, see teine sõber tuleb ka. Siis ma mõtlesin, oehhh, veel inimesi, appi, kuigi tegelikult on see ju tore. Ma ikka tundsin end tõeliselt halva asotsiaalse persoonina. Õnneks, kui järgmine inimene kohale jõudis, kadus see hirm või suhtlemishirm ära, pigem oli hea tunne. Nii et selle alusel ma nüüd kirjutan paari näidet, mis mind kui introverti ülinärvi ajavad ja sunnivad pagema turvalise kodu suunas.

Peol olles, kus kõik plärisevad omavahel, eriti kui need on näiteks ekstravertsed välismaalased. Nad aina pläkutavad. See on vahva, kuni: "Miks sa nii vaikne oled, RÄÄGI KA MEIEGA!" või "Miks sa nii ülbe näoga oled?" või "Miks sa nii kuri oled?" või "Kas sul on midagi lahti?". Vastus neile kõigile on, et ma lihtsalt olen, laske ma olen, mul on lõbus, aga ma ei pea ju koguaeg grimasse tegema ja pidevalt jahvatama.

Peol olles, kui ma tahan koju minna (kõige hullem asi maailmas): "Niii vara?!?!?!?! Ära mine veel kuskile, kuhu sa ikka lähed?!?! Näe, joo see ära, näe tule sinna, näe, tee seda jne (järgneb hull tähelepanupööramine)" Appi, see on lihtsalt õudne! Mul tekib siis selline tunne, et ma jookseks teises suunas ja mitte kunagi nende inimestega ei julge enam kokku saada, sest nad piiravad minu olulist vabadust. Tavaliselt ma saangi siis vihaseks, sest see on MINU otsus. Kui sa tahad minuga olla, siis ütlegi nii, mitte viimasel hetkel, kui hakkad minust ilma jääma, pööra oma megatähelepanu mulle. Mul on nii olnud, et üliigav vastik üritus on ja siis lähen ütlen viisakalt, et kle, ma pean minema... siis kästi mul asju tassida, hoiti mind süles kinni, visati hunnik raamatuid nina ette jne. Aga ma olin ju enne ka seal!? Kus siis te olite (ja ma püüdsin kõigiga rääkida ka enne)? Lihtsalt ahistatuse tunne on ja see on poov ja jube. Kui ma selliselt ürituselt pääsen, siis tegelen küll asjadega, kus ma ei pea suurt suhtlema.

Aga pidusid on ka häid. Mulle täiega meeldivad peod, mille on introvertsemad inimesed püsti pannud, sest siis olen ma seal see peolõvi ja vist väsitan ise neid vaesekesi. Ok, tegelt vist mitte ja kui ma ära väsin, saan vait jääda kümneks minutiks ilma et keegi mind piinaks küsimustega, et miks sa ei räägi!?

Lisaks mulle meeldivad eestlased oma samasuguse introvertse käitumise poolest. Kui autoga sõita, ei pea terve tee pläkutama, kui tänaval olla, ei tulda segama, aga nüüd on jälle AGA...

Mulle meeldib introvertne avatus. Kui on võimalik, räägid, oled, teed, suhtled, kui tahad ja ütled, mis vaja, ausalt ja otse. Aga selline "small talk" ongi asi, mida mina ei harrasta ega ei soovi ka ja õnneks ka eestlased ei harrasta. Koos saab olla ka rääkimata.

Nüüd asjad, mis mulle meeldivad:

Koos olla teise inimesega, kes on vait. Siis me oleme koos vait või räägime huvitavatel teemadel sada aastat. Mulle meeldib alati üks kaaslane või mõni ja sellised ettearvatavad rahulikud inimesed.

Suhtlemine - kord nädalas on suhtlus heade sõpradega. Eriti heade sõpradega isegi tihedamini. No ja kui mingi teema on pooleli, siis kindlasti sagedamini, aga peab olema oluline teema, mitte mingi small talk värk jälle. Ja siinkohal on mul meestega lihtsam suhelda. Nendega võin ka small talki panna, hehehe, so cool, ma arenen. Aga see on ka siiski oluline minu jaoks, et kui mul on jäänud mingi inimesega kindel teema pooleli, siis selle teema muutumisel annab ta mulle teada sellest. See on selline armas usaldus ja sõprustunne.

Vahel väsin ma feissis olles ära ja pean sealt pagema. Aga mulle meeldib seal rääkida.

Ok, ja pidudel suudan ma olla ekstravert väga hästi. Kuid see siiski ei kajasta ju seda, mida ma sees tunnen.

Arvan, et sellest tekstist tundsid paljud end ära või vähemalt mõned. Või mõni üksik ikka loodetavasti. Lisaks jätke meelde, et ma ei hädalda siin selle üle, et keegi mulle helistab vms. Kui midagi tahate või rääkida vms, siis HELISTAGE KINDLASTI! Ja lisaks MITTE KUNAGI ärge eeldage, et ma ise suhtlema hakkan. Eks see oligi mul suht selle teksti mõte, et ise ma ei suuda (tuleb see tunne ju, et üksi on ikka parem), aga kui tekib pakkumine, siis suudan selle vastu võtta. Nii et lõpetuseks: kindlasti helistage, kirjutage, rääkige, see teeb mind rõõmsaks kindla peale!

Mina abielusaates

Tere, kullakesed!

Mul on teile üllatus, kommenteerige hoolega!

Mu ask on helenkkkk, küsige!

Prohvetlik uni

Mul tuli pisike kirjutamisisu ja ma kirjutan nüüd ühest meeldivast asjast, mida kõik saavad elus kogeda. No esiteks magatakse ikka palju. Kass magab jah rohkem kui inimene, aga 8 tundi on ka aeg (ma magan mingi 9). Mõni ei näe unenägusid siis üldse. Tegelt see tähendab, et ta midagi ei mäleta, mida ta aju talle unes kokku vorpis. Aga kui mäletaks, vot, see on lahe.

Ma oskan eristada unenägusid, mida on mu aju mulle kokku teinud ja mis tuleviku ettekuulutavad?!!(uskumatu)?!? Mul on vahel komme kirjutada oma unenägusid üles ja seetõttu olen ma näinud, millised neist on täitunud. Täituvaid unenägusid on ka erinevaid. Üks on see deja vu moodi uni, kus kui juhtub see asi reaalses elus, tekib tunne, et nägid seda kas unes või on see mingi muu asi, ehk siis see deja vu. Teine on see, kus unes antakse teatud detaile ja asju, mida läbi elatakse ja siis see juhtub.

Seda teist tüüpi prohvetlikku und on raske tõestada, kui pole unenägusid üles kirjutanud.

Üks mu uni läks täide nii, et selle täitumisest sain ma alles siis aru, kui ma juhuslikult sirvisin oma ühte unenäopäevikut ja järsku taipasin, et üks uni on andud mulle palju detaile ja lisaks ühe loo, mis varsti juhtuvad (ja juhtusid), aga ma neid teada kuidagi varem ei oleks saanud. Muidugi mõtlesin, et ju see võib juhus ka olla. Näiteks andis unenägu ühe inimese nime algustähe (big deal onju), kuid kõike muud ka, mida ma praegu väga kirjeldada ei tahaks igaks juhuks.

Ja just hiljuti, kui ma olin geenivaramu sügisseminaril hotellis, siis nägin unenägu, kus oli kolm olulist asja. Uni oli nii cool, et kirjutasin selle üles (kusjuures isegi märkisin juurde telefoni äpis, et see on prohvetlik uni). Ja esimene sündmus, mis unes oli, juhtus kohe varsti peale ärkamist?! Eriti, et mu emotsioonid olid ka sarnased, mis uneski. Unes mingid lapsed käperdasid maas ringi, nende vanemad istusid lähedal ja lubasid neil põrandal ringi roomata ja ma oleks selle pärast neile peaaegu peale astunud ja vanemad ajasid mind närvi, et seal, kus on teised inimesed ka, kes ringi kõnnivad, siis vedelevad nende lapsed keset teed ees. Ilmselgelt, kui ma ärkasin, olid sellised vanemad söögisaalis ja sellised lapsed vedelesid maas ja reaalselt olekski mu sealne toanaaber (sõbranna) ühele lapsele otsa astunud, täpselt nagu mina unes. Ja tuli ütles ka mulle, et appi ma oleks lapsele peaaegu otsa astunud. No siis ma mõtlesin, et ahh, väike juhus.

Aga unes oli veel kaks asja, mis täitusid, siis ma mõtlesin küll, et nojah, midagi siin maailmas ikka on, mida inimene ei taipa. Neid ma praegu ei kirjelda, või noh, ühte kirjeldan. Nägin väikest poolkiilakat koera (päris elus) ja mõtlesin wtf ja siis mõtlesin: oi, koer ju, tegelt nummi. Unes sama, ainult kutsikatega.

Varem ma olen oma blogis lucid dreamist ehk nüüdse eestikeelse tõlkega kirkast unenäost ka pajatanud. Neid on mul ka sageli. Lühidalt võin öelda, et mu lemmikasi, kui ma saan aru, et ma und näen, on lennata. Viimati lendasin vist Tartus. Lennata unes on täiega lahe lihtsalt. Mulle meeldib siis aknast välja ja seinast ja laest läbi ka lennata. Aaa, ja mul on nüüd unes uus trikk - ma võtan teised inimesed endaga koos lendama, nad peavad must kinni hoidma siis. Nii et, kui tahate lennata, tulge minu unenäkku, teen teile sõitu.

Tihti kui mul lucid dream tuleb, siis tahan neid trikke teha, et unes kohta muuta või und veel selgemaks või midagi, siis vahel mõtlen, et oehh, miks ma ei võinud reaalses elus välja mõelda, mida seekord unes teha võiks, sest praegu pole üldse mõtteid. Ja siis lasen juhusel jälle midagi unes näidata, kui enda mõtteid pole. Noh, lendama hakkan ka, aga juhus ka korraga.

Ja minu mitteprohvetlikud tavalised unenäod on aju segu suvalistest päevasündmustest. Tihti unenägusid uuesti meenutades saab aru, milline sündmus käivitas missuguse situatsiooni unenäos. Tavaliselt on need asjad unenäos segamini nagu pudru ja kapsad. Noh, näiteks päriselus sööd kapsast ja sõidad hobusega ja siis unes sõidab kapsas hobusega.

Abielusaate mina

Ma ei viitsi sellest praegu palju kirjutada, kirjutan siis, kui saade läbi on kunagi vb.

Üks on kindel, et sinna normaalsed inimesed ei lähe. Näiteks mina - täiesti ebanormaalne, teen mingeid lolle labaseid sarkastilisi nalju, mille üle ise naeran. Ja kõik teised hullud ka seal.

Maailmas on kahte gruppi inimesi, ühed on need, kes järgivad teisi, vahivad teisi ja uurivad teiste elu. Teised on need, kelle elu uuritakse. Kuna mind teiste elu ei huvita, siis järelikult  ma olen see põnev inimene, teisest grupist, keda uuritakse.

Asjalikum osa nüüd see, et tahtsin kirjutada enda kogemusest seal veidi. Ma olen siiani väga õnnelik, et sellise hulljulge seikluse ette võtsin. Tegelikult ühe jaoks julge tegu on teise jaoks tavaline tegu, sest mina näiteks ei julgeks võõrasse kaugesse riiki ÜKSI reisida töölemineku vms eesmärgil, mis on mõne inimese jaoks ju täiesti tavaline. Läheks kuskile lähemale või midagi. Aga jubedaid asju ettearvamatute tagajärgedega on vahel lahe teha ja suhteeksperiment on üks neist.

ok, bye.

Enda vigadega leppimine

Hei!

See postitus võib vähe igavam tunduda inimesele, kes mind eriti ei tunne, sest räägin siin veidi oma läbielamistest. Esiteks seetõttu, et mind tundmata tunduvad kirjeldatavad probleemid teistsugustena, kaugetena, uskumatutena, mitte nagu sellise naise omad nagu mina olen. Aga avan siin ikkagi ennast, sest sarnaste probleemidega on vastamisi seisnud vast igaüks. Tavaliselt on mu postitustesse ridade vahele peidetud mõni huumor ning lõbusus, ehk juhtub siingi seda.

Kui aus olla, ei arvanud ma pikalt endast midagi. Üks asi, mida ma ikka pidevalt ja pidevalt koguaeg kuulsin oli see, et ma olen kole. Või mitte ilus. Või jube või peletis. Seda kuulsin ma koguaeg ja ega siianigi ei oska ma öelda, mis ma siis olen. Muidugi püüdsin ma inimestele meele järgi olla, end meikida ja mida iganes, aga ega see asja ei muuda, sest nagunii öeldakse, et ma olen meigita kole. Nüüd mõtlen ma nii, et kui ma juba nagunii kole olen ja ilma meigita ka kohe eriti jube, siis las ma olla. Olen õnnelik selle üle vähemalt, mis mulle endale mu näos meeldib, näiteks heledad silmad, kaarjad kulmud, pikad ripsmed, näokuju ja mulle meeldivad mu lahedad küüned. Ja üldse, mul on nägu olemas! Mis siis, et teistele see nägu rõõmu ei paku kahjuks. Aga kuna ma ise olen leppinud sellisena nagu ma olen, siis edu mulle. Nii soovitan ka teistel, keda pidevalt mõnitatakse välimuse pärast. Mul oli lõpuks lihtsalt nii ükskõik. Kui olen jube, no siis käingi ilma meigita ringi, see on ju teiste kaotus, kui neil on mind halb vaadata. Siiski mulle meeldib ka meikida ja teen millist meiki tahan. Nii et ma lõpuks leppisin omadega.
Ja niipea kui ma leppisin, siis enam nii tihti inimesed ei tuletanudki mulle meelde, et ma jubekole olen. Vahva! Olgu ma siis ilus või kole, las ma olla, mõnele meeldib, mõnele mitte, aga ma eelistan, kui niigi mu pisikest arvamust endast välimuse kohta koguaeg maha ei tehtaks.

Juba ammustest aegadest on mulle nina alla hõõrutud, et ma olen liiga peenike. Kole ja peenike, nagu luukere, piitsavars, kaks konti ja kusehais. Mäletan, kui ma nutsin, et ma võiks ka samasuguse jämedama kehaga olla nagu need tüdrukud, kes mulle seda ütlesid. Lõpuks mõtlesin, et keha mul ju liigub, joosta saan, jäsemed normaalsed ja neid on hea liigutada. Suva jällegi, et liiga sale. Muidugi oli selle osaga palju kergem leppida, kui välimuse teemaga. Meelega rõhutasin, et olen sale, paras, öelge siis midagi halvasti jälle. Nii et enam ei teinud ma küll suurt välja sellest, et mu keha teistele ei meeldi. Nii see vingumine lõppes.

Üks häda on olnud alati ka sellega, et mul on blondid juuksed, kas ma mingi albiino vä või üldse loll vä. Selle peale värvisin oma niigi loomulikud blondid peakarvad veelgi heledamaks. See oli isegi kasuks, kui inimesed peavad mind lolliks tibiks, sest nii on oma tõelist olemust ja salajasi mõtteid ülilihtne varjata. Lisaks on jumala vahva jälgida, kui üllatunud nägu vahel inimesed teevad, kui minust midagi sellist kuulevad, mis ei vasta nende poolt loodud lolli tibi kriteeriumitele.

Minu hele nahk, mis päikse käes läheb pruuni asemel punaseks, jääb ka kõigile ette. Kõik armastasid võrrelda oma käsivarsi minu omadega, et näha kui ilusad jumekad nad on. Siis ma mõtlesin, et olgu peale, olen siis luik, siis olen. Spetsiaalselt ma ei päevita selleks, et pruuniks saada. Kui keegi tahab oma pruuni keha imetleda, siis ma ütlen, et ahoi, tule võrdle minu kahvatu käega, ma olen luik. Enam pole selle üle ka vingutud.

Nüüd on inimestel tekkinud uus probleem - et ma olevat liiga ülbe ja heal arvamusel endast. Heal??? Et ma olen kole valge loll blond luik, on hea arvamus??? Selle probleemi lahendamiseks on mul eriti suva. Elan oma elu ja las ma siis olen. Ülbe olen ma nagunii võõraste vastu, välja arvatud nende vastu, kes minuga sõbralikud on. Sõprade vastu olen nagunii hea, ja inimesed, kes mind tunnevad, kirjeldavad mind nagunii hoopis vastupidiste sõnadega (et ma sõbralik, tore, asjalik).

Üks asi, mida nende probleemidega tegeledes ma õppisin, on see, et ükskõik kui hea ja inimestele sobilik ma ka olla ei püüaks, neil on nagunii uus häda, mille üle vinguda. Seda ütlen ka teisele, kes maadlevad enda enesekindlusega: kõigile ei meeldi nagunii.

Need olid vaid mõned asjad paljudest. Loodan, et see jutt on kasuks ka teisele. Ma ei tahtnud siin midagi tõestada, noh okei, võib-olla siiski tahtsin seda, et ma pole olnud kindel endas. Aga nüüd ma püüan ja olen, sest ma vajan ennast.

Tähelepanekud elu kohta (filosofeerimas)

Toon siia mõned asjad, mille üle olen ma pikalt juurelnud ja siis mingi lahenduse nende jaoks välja mõelnud.

Minevik, tulevik ja olevik eksisteerivad korraga.

Mitte midagi ei ole olemas, sest footonil puudub seisumass. Järelikult ta ei seisa, ta ainult liigub, aga kui talle järgi joosta, muutub enda aeg aeglasemaks seetõttu, et footonil ikka sama kiirus c oleks (erirelatiivsusteooria järgi). Nii et, kui footoni kiirusega liikuda, pole sul ka aega. Nii et ka minevik, tulevik ja olevik on korraga, need on footoni jaoks, aga tal pole aega, massi ega üldse vist midagi. Nii et aega pole. järelikult saab teha, mida tahad.

Igatahes kui kella visata peaaegu valguse kiirusel c, siis seetõttu kellaaeg muutubki aeglasemaks, et valguse kiirus saaks ikkagi kella jaoks olla c. Muidu kui kell käiks sama kiiresti, muutuks ka ju valguse kiirus aeglasemaks, aga see pole võimalik, sest valguse kiirus on alati konstantne. (See oli ns lihtne seletus.)

Maailm on nii lihtne, et seda on raske ette kujutada. Nagu lihtsalt väga lihtne. Nii lihtne, et selle teadasaamiseks peab tegema keerukaid arvutusi ja katseid. Näiteks: manifesteerid oma ellu, et keegi sind armastaks. Tulebki järgmine päev mingi ilge pervert sind taga asjama (upsi). Juhtus ju nii, said oma armastuse, nii et mis sellel maailmal sellest, mida sa soovid, ta lihtsalt teeb.... LIHTSALT. Kust ta pidi teadma, kui sa nii ei soovinud, et võiks olla normaalne inimene ja sina armastaks teda ka.

Valgusel on nii laine kui ka osakese omadused. Aga seda, kuidas ta kaheks läheb (et olla laine), ei ole võimalik näha, sest ta ei lähe kaheks, sest teda pole olemas. Kui sa ei vaata, on ta laine, aga kui sa hakkad vaatama, ei saa midagi juhtuda, sest teda pole, siis on ta osake. Ta on salaja laine, aga ta ei näita, kuidas. Nii et jälgimine muudab seda, mida ta teeb, aga seepärast, et teda pole. Igatahes see on observer effect. Kui footonit jälgida, jääb see ühte kindlasse mõõtmisetappi kinni ja kuna tema oli sel hetkel osakese omadustega, mitte laine, siis jääb ta selliseks ka edaspidi, kuni teda jälgitakse. Salajane on ta.

Me sündisime siia Maale selleks, et näha, milline see on. Geene antakse edasi, kui on soov siia uuesti sündida, sest sugulasena sünnib suurema tõenäosusena.

Jumal on olemas, aga seda ei ole ka, sest kõik korraga on jumal. Mitte asjade sees ja midagi suuremat ei ole, vaid ise oled jumal, oma elu jumal ja maailma jumal. Noh ja tegelt see ei ole see pilve peal istuv vanamees ju, vaid kõik lihtsalt niisama. Kõik on ühe suure kogu osakesed.

Inimene peab olema, kes ta on ja siis tuleb, mis tal vaja.

Nii nagu varajases embrüostaadiumis totipotentsed rakud diferentseeruvad erinevalt, ühest saavad luurakud, teisest ajurakud noh ja ise nad vaatavad siis, nii ka maailmas diferentseeruvad sündivad inimesed erinevalt, üks on arst, teine juuksur jne. Rakud, mis normaalselt ei diferentseeru ja ekspresseerivad valesid geene, näiteks piiramatult vohades, on vähirakud ja neid üritatakse hävitada. Ka maailmas on inimesed, kes valesti ekspresseeruvad ja on vähirakud ja hävitavad sellega ka kogu organismi. Need pannakse vangi. Või kui kätte ei saada, rikuvad nad organismi. Organismis toimub apoptoos.

Keha sees on hing, sest kui keha sees ei oleks hinge ja keha oleks ainult üks, saaks ju kohe iseenesest aru, kuidas keha töötab. Aga ei saa, sest hingele on keha antud siia maailma. Muidugi ta ju tunneb oma keha, aga automaatselt ta ei tea, mis protsessid seal aset leiavad ja seetõttu õpitakse seda välismaailmast.

Kaartidega ennustamisel näidatakse kõige tõenäolisemat sündmuste käiku (see tulevik, mis on olemas, kui jätkata olevikus küsitaval teel). Võib valida teise tee, nagunii on tulevikke palju, sest neid pole olemas footoni arust.

Tähelepanekud hobuste kohta

Kuna ma olen värske hobuseomanik olnud juba üle poole aasta, siis oleks paras aeg teha kokkuvõte hobumaailmast, milles ma varem ehk nii hästi ei orienteerunud. Kuid nüüd igapäevaselt oma hobuse ja teiste loomadega kokku puutudes näen ma, kui palju inimesed, kes isegi omavad hobuseid (õnneks ma selliseid nii väga ei tunne) ei tea hobustest ega loomadest mitte midagi. Õnneks on inimesi, kes tunnevad loomi hästi ja kellelt ma olen ka väga palju tähelepanekuid ja muud olulist hobuste kohta õppinud. Eestis armastatakse oma hobuseid, vähemalt selles tallis, kus ma olen. Need inimesed, kes hobuseid ei tunne, neid kohtab internetis youtube kommentaariumis, kes kõik kisavad, kui hobune näiteks hüppab üle takistuse, et ta ei taha seda teha ja vaene hobune piinleb jne. Vastandan neile oma tähelepanekud, mis on minu omad ja ei pruugi olla küll õiged, kuid minu kogemustest õpitud.

"Hobune on ettearvamatu (loll) loom, kes teeb seda, mida kuri kiskja, see va inimene, tema seljas käsib." - Ma absoluutselt ei saa sellise väitega nõustuda. Esiteks juba sellega, et see üldistab kõiki hobuseid. Ma võtan hobust kui omaette isiksusena. Ja samamoodi kui ettearvamatud on minu sõbrad, sugulased või suvalised inimesed tänaval, on ka hobused. Nad on isiksused, ainult teisest liigist. Tundes näiteks oma hobust, ollakse ju sõbrad ning teatakse, kuidas annab ta kapju, mida ta teeb, kui maha hakkad tulema jne. Võib-olla ei tea sa, mida su hobune teeb täiesti uues situatsioonis, kuid seda esiteks annab ette ennustada hobuse iseloomu põhjal ja teiseks ei tea sa ju sama palju, mida teine inimeseliigist tegelane võib uues situatsioonis teha.

"Hobusele tegelikult ei meeldi hüpata, ta teeb lihtsalt, mida inimene käsib." - Inimene, kes selliseid lauseid esitab, arvatavasti ei tunne loodust ja hobuseliiki. Hobune on loom, kelle põhieesmärk elus ongi liikuda. Kui ta elab metsas või kuskil, siis ilmselgelt seal ta ka hüppab, sest liigub ta nagunii parema toidu otsingutel ringi. Hobuse jaoks miljon korda hullem oleks mitteliikumine ja mittehüppamine. Samas tuleb arvestada sellega, et kõikidele hobustele ei meeldigi hüpata, mõnele meeldib üldse vankrit vedada, mõnele galoppi joosta jne. Kunagi lugesin, et oli tehtud katse, et kas hobused jooksevad läbi pikema tee, või lähevad läbi lühemat teed, kus on mõned takistused ja vajalik hüpata. Suurem osa läks vist sealt, kui ma õigesti mäletan, kus ei olnud vaja hüpata. See on loogiline, sest takistusi ei meeldi kõigile hobustele hüpata, kuid liikuda meeldib neile nagunii. Kuid vaadates, kuidas hobune hüppab, saab aru, kas talle meeldib. Näiteks, kui ma olen Komale vabahüpped pannud, siis tuleb tal endal hasart sisse ja hüppab rõõmsalt üle mitu korda nii et hoia ja keela. See meenutab mind lapsena, kui ma ka jooksin igal pool ringi ja aina otsisin, kust üle hüpata. Ükskord Koma hüppas isegi mingist takjahunnikust üle. Ühte teist hobust tean ma ka ühest teisest tallist, kes meelega proovib üle hüpata asjadest. Samas on hobuseid, kes ei soovi üldse üle minna. Neid tuleb mõista, ju neil on motivatsioonipuudus, tasakaaluprobleemid või mida iganes.

"Hobune lööb, kui taha minna." - See lause oli Eestis varem üsna levinud. Esiteks, hobune peab olema õpetatud inimest nii palju hindama ja temast lugu pidama, et ta ei löö ühegi jalaga eest või tagant inimest. Uut hobust ostes ongi hea vaadata, kui palju saad teda tagant katsuda ja kui rahul ta sellega on ja kuidas kardab. Kui hobune ei karda inimest ega midagi, siis ei ole tal põhjust ka löömiseks. Muidugi, kui selja taha vehkima ja hirmutama minna, siis võib lüüa. Lisaks ka, kui uut hobust ei tunne, ei maksa ka ronida selja taha talle, sest ta ei näe sind. Kuid siin saab tuua paralleele koeraga. Su oma koer ju ka sind hammustada ei või, aga võõrast koera ei tunne. Ettevaatlik võib ikka olla, sest hobune on suur ja mõnikord võib kogemata midagi teha.

"Hobusel on mingi rõve metall suus." - Jah, alguses olegi see asi hirmutav ja jube, aga kõigega harjub ja pärast tuleb hobusel selle metalliga võib-olla midagi head meelde. Koma laseb alati rõõmsalt valjad pähe panna. Pealegi ei ole hobune midagi nii nõrk, et see asi suus teda tapaks. Olgu, ma ei räägi nendest imelikest piinameetoditest, mida mõni tarvitab, mingi rollkur jne. Tavaline sobiv suuline hobuse suus ei tee midagi halba. Nagu inimeselgi riided seljas, kui on mugavad, on hea. Lisaks ka sellega seoses, hobusel on väga suva, et talle ka riided selga pannakse. Kui ta neid ei karda, saab panna talle kostüümi selga küll. See ei ole ka hobuse piinamine ilmselgelt. Tekke pannakse ju koguaeg hobustele, samuti putukamaske, kõrvadele maske jnejne. Nii et kui ma näiteks ükssarviku sarve hobusele otsaette panen või tiivad selga, ei tähenda see, et ma teda piinan.

Muidugi peab olema hobustega range, aga mitte kuri. Hobust ei maksa kunagi asjatult taguda, sellel pole üldse mõtet. Näiteks kui ta kaitsmete esmakordsel pealepanemisel jalgadega vehib, ei tähenda see seda, et ta sind lüüa tahaks või lollitab või kaitsmeid ei taha. Ta lihtsalt EI TEA, et ta peab jalgu paigal hoidma, kui varem on jalgade katsumine tähendanud hoopis kapjade puhastamist ja tahab sulle abiks olla jalgu tõstes, sest seda ta on õppinud. Nii et tuleb talle lihtsalt rahulikult seletada, et hoia end paigal. Enamasti näiteks, kui hobust kordetada võõras kohas ja ta kuskile kisub, siis ta mitte ei lollita vms, vaid ju tal on seal midagi hirmsat või peab ringi vahtima. Seetõttu oleks lihtsam alustada hobusele ümbruskonna tutvustamist, nö kollitreeningut. Hobune ei karda kunagi, kui selleks põhjust ei ole. Kui ta on harjunud autode, kasside, muru, helidega, siis on hobune ohutu ja minnes kuskile, kus on sarnased asjad, tunneb ta seal ka ennast hästi ja on inimese jaoks ohutu, sest ei kipu põgenema või käsklusi mitte kuulama. Hobune on lihtsalt inimesest erinev, sest ta ei tea, mida uus hirmus asi teha võib talle, kuid kui ta teab, et see ei tee midagi, siis pole tal põhjust ka seda karta.

Lisaks, kõige alus peab olema see, et hobune hindab inimest. Tavaliselt nii see on ja kui ta vehib või end halvasti tunneb, siis ongi põhjus selles, et midagi häirib teda. Inimene on tema jaoks nagunii tähtis ja talle meeldib inimest kuulata ja temaga koostööd teha. See ei tähenda, et ta inimese piire ei tunnetaks või mingeid nippe ära ei õpiks, kuidas rohkem maiust saada jne. Hobust saab võrrelda lapsega, kes on piisavalt tark, et teada, millal inimene kardab või millal ta midagi muud teeb, nagu ka laps teab, millal on õige aeg vanematelt raha küsida, et seda kindlasti saada. Kui hobune näeb, et saab pähe istuda inimesele mingi asjaga, siis seda ta ka teeb, kuid siinkohal tulebki mängu karmus ja konkreetsus, mida ma ise pean veel õppima, aga mul tuleb juba paremini välja. Kui inimene midagi nõuab, tuleb seda käsku täita, sest see ongi hobuse austus inimese vastu, ning inimene on piisavalt tark, et teada, millal hobuselt midagi nõuda, et hobusele tegevus oleks meeldiv ja mugav.

Üks asi ka see, mida vist paljud ei tea ja ei oska arvestada ja mida ma juba enne kordasin, on see, et hobune on omaette isiksus. Võõras hobune äkki ongi õppinud halvad kombed, et hammustab või miskit, samas, kui mõni teine võõras hobune jookseb iga inimese juurde, keda ta näeb, sest armastab inimese seltsi. Nii et hobustega tegelevad inimesed teavad kindlasti, et võõrast hobust ise käsutama ja kamandama hakata ei tohi, vaid vastavalt selle talli reeglitele või hobuseomaniku korraldusele. Kui hobune pole stekiga harjunud, siis treilerisse ei saa teda stekki vibutades. Muidugi inimestel on mitu õpetamissuunda hobuste puhul ja üks ongi hirmuvõtete kasutamine. Et kui hobune teeb, mis vaja, pole tal enam hirmus. Nt läheb treilerisse, siis ei vehita enam stekiga. Ma isiklikult sellist meetodit ei kasuta, sest kui ma ennast hobuse asemel panen, siis ma tunnen, et ma ei saa aru, mida mingi kitsas jube treiler minust tahab ja miks mind sellega hirmutatakse ka veel. Mulle meeldiks, kui mu kallis sõber inimene annaks mulle maiustust ja tutvustaks mind sellega. Kuid samas ei tohi unustada seda, et kui hobune tõesti hakkab hoopis inimesele pähe astuma, siis tuleb ikkagi karm olla. Inimene on piisavalt tark, et teada, et ta peab end hobusest olulisemal kohal hoidma nagu lapsevanem lapsega.

Lisaks üks väike asi, mille peale ma ise mõtlesin. Hobune käib inimesel järel ja teeb hea meelega, mida inimene palub, sest talle sobib. Ka mulle meeldiks, kui keegi mu eest otsustaks ja ka lapsed teevad, mis emme ütleb.

Usalda, ole vait, ära kontrolli

Ootan vastust, ei vastata.
Magan ja telefon äratab.
Küsimusega, saaks sa mind aidata.
Sest nüüd mu tarkus teda erutab.

Kui parajasti ei tarvitata mu oskusi
lahendada matemaatilisi seletusi,
ootan aega üldse minule
nagu mingile võõrale.

Intuitsioon mind aitab alati,
küsin kas midagi pahasti.
Vastuseks tuleb suuremeelne:
sind ma armastan, sa oled õige see.

Püüdes olla õnnelikus usaldusvallis
viibin ma justnagu hallis.
Kuulen tihti helinat,
"ühte asja" pidi tegema,
kui minnakse eemale rääkima.

Kuid pidevalt mul kahtlus süübib,
Hajutamiseks lause vorbin:
kellega sa autoroolis rääkisid,
kui mind feissis ignosid?

"Mida sa tahad, sa ei saa,
usalda mind niisama ka.
Ütlesin ju, et sind armastan
ja see naine lihtsalt sõbratar."

Koosveedetud ajal telefon peidus tal taskus.
Üksteist mitte nähes telefon "oli autos".
Kuuldes mu soovi teda rohkem näha.
Öeldakse: usalda mind, minu privaatsus, rahune maha.

Tundub, et olen öine pelgupaik ja voodipakkuja.
Hommikuti minnakse lihtsalt minema.
Mu pärimisele vaid napp kiri: "oled õige minule"
Kuid tunnen, et olen tallalakkuja.

Aitab! Mitte ma ei mõista, mis sul viga.
Räägi ära, ära keeruta valerida.
"Tõsi sul on, sind ma ei taha,
tahan olla vaba ja sind ei tahtnud näha."

"Tahaks olla vaba ja teisi sebida,
kuid mind häiris, et tahtsid seda kärpida.
Mind vaimustas vaid su välimus,
üldse ei koti mind su sisemus.

Oled teistsugune (nagu targem)
ja varjamine ei olnud kergem.
Seksida on sinuga hea,
kuid emotsionaalset suhet - ma ei tea."

Igavene teine...

Seekord jälle pole aega
tal tulla minuga loomaaeda,
sest teine kõne tuli ära kaeda.
Mulle praegu head aega.

Saabuv kutse on tore:
Tere, tule-tule.
Oi, täna jääb ära.
Mul läheb sõber ära.
Lähen kaasa (mine ära).

Mu sõpra sa ei tunne.
Tegemist, teine rinne.
Kutsus ainult mind enne,
Oeh, segane märguanne...

Ilmub ettepanek: miskit teha?
Minuga, jah, arvestan.
Kätte jõudnud aeg, helistan.
Aa, sorry (tglt ei sorry), sõpradega õlli libistan.

Sina parem.. ära tule.
Ma sõpradega noh, klubiõhtule.
Sul oleks seal väga igav.
Sa ei tea kedagi ja... segab.

Igavesti eraldusjoone taga teised ja mina
sest mina olen omamoodi rida.
Alati on mul midagi viga ja häda.
Väljaarvatud hetkel, kui teistel on ajahäda.

Igaühel olemas parim sõber,
parim kaaslane, parim silmapiiril.
Ma meenun kui keegi nõder.
Kaaslasena mitte iialgi.

Aga siiski, korra külla
saad sa ikka, aita olla.
Mul praegu oma naine välismaal
Oled mul kallis ideaal.

Ehk siis olen tagavaraks.
Kui kuskil läheb pahaks
ses suhtes, et teisi pole
ja mina, kiirabi, see ainus tore.

Igavene hõbedane
valguskiir mul tuppa langeb.
Voodile nullilähedane,
kui mitte teise naisena kaela langeks.

Lükkan minuvarjamised kõrvale.
Seltskonda väärinuks ka kulda tundmata.
Lükka ennast ääreservale,
sest üksi sammun rohkem andmata.




Vähemalt sain võistlustel
teise koha rõõmsasti.
Juba kolmandal katsetusel
läks sama rõõsasti.

Minu trennikava

Kirjeldan natuke kõigile huvitavaks lugemiseks oma treeninguid ja vürtsitan postitust mõne normaalse pildiga trennist. Mitte, et mul oleks palju pilte, ega neid polegi, aga mõni üksiku ohvri olen suutnud leida, kes must paar pilti on teinud trenni tehes.

Nii, ma teen siis põhimõtteliselt kolme erinevat trenni. Üks neist on MyFitness, kus ma käin viitsimise korral jõusaalis ja rühmatrennides, teine on ratsutamistreening ja kolmas on postitants.

MyFitnessis olen ammu juba käinud. Kui ma käin Rocca al Mare omas, siis on seal mul peamiseks tegevuseks ujulas viibimine. Ma tavaliselt olen duši all ja siis istun aurusaunas ja siis korraks hüppan basseini ja ujun veits. Mulle meeldib vette hüpata pea ees ja siis kohe vees kukerpall teha. Nii on kõige lihtsam. Siis ma ujun nagu konn käed kõrval. Ma ei viitsi kätega midagi teha, ma nii laisk. Neid kasutan ujudes siis, kui keegi vett näkku pritsib, et vb pühin ära. Siis ujun teise otsa ainult käsi kasutades ja jalad paigal, las nad vedelevad vees. Siis teen paar kukerpalli vee all igatepidi ja lähen aurusauna. Sama teen ma arvatavasti ka suvel väljas ujudes. Õues jalgu ma põhjas tavaliselt ei hoia kunagi, sest põhjas on külm, alati vedelen vees ülalpool. Aga noh piisavalt olen treeninud, et ujumiseks pooli jäsemeid kasutama ei peagi. Tehke järgi.

Tartus (roccas ka) olen käinud jõusaalis ja niisama rühmatreeningutes. Jõusaalis käin iga selle masina peal, mis lihaseid ma teha tahan ja teen mõned seeriad. Enne treenin mingi kardiomasina peal ka, kus saab määrata täpselt oma vanuse ja kehakaalu ning selle järgi masin arvutab sobivaima südamerütmi ning teeb nii, et mul see püsiks määratud aja jooksul. Mulle täiega see meeldib, sest siis ma ei pea ise vaeva nägema, et pulssi nii kõrgeks viia. Sellisel asjal ma olen tavaliselt 5 minutit, vahel isegi 10. Peale jõusaali ma käin venitamas. Lemmik rühmatrenn on bodypump ja ma käin seal harva :D

Jõukas venitan

Ratsutamas olen ma käinud juba ammu. Kui ma kümme olin, hakkasin käima ratsutamas. Kahjuks oli see nii kallis ja mida iganes veel, et käisin ratsutamas ainult kord nädalas ja pausidega, kuigi see oli mul kõige lemmikum trenn. Siis Tartus elades hakkasin rohkem käima ja käin nüüd iga nädal ratsutamas Tartu tallis, hästi hea trenn on. Nii, ja mul oli ammu unistus osta oma hobune, täitsin hiljuti selle unistuse koos sõbrannaga ja käin teises tallis siis oma hobusega sõitmas ka veel. Aga teda ennast peab veel treenima, aga see on äärmiselt huvitav projekt, kus näeb tulemusi ning see toob rõõmu! Nii et siis kord nädalas ratsutan Tartu tallis ja oma hobusega treenin ülejäänud päevadel ning mõne päeva nädalas jätame talle puhkamiseks ja mõtlemiseks ka.

Tsillin oma hobusega

Ratsutamistrenn, ilma sadulata seekord, kukkusin kolm korda galopiletõstel, aga lõpuks ei visand hobune mind enam maha ja sain galoppi ka

Ratsutamine on üldiselt äärmiselt hea trenn neile, kes soovivad oma lihaste tugevust arendada ning tasakaalu harjutada. Kui teha korralikku trenni, on jalalihased päris valusad. Kes tahab ilusat tagumikku, siis soovitan ka. Kukkumist küll karta ei maksa, hobune ei astu tavaliselt peale, kui maha kukud ja pealegi on kaska ju peas :)

Siis kolmas trenn, mida ma teen ja võiksin rohkem teha, on postitants. Teen seda kodus. Õppisin ühe uue laheda nipi ära, kus ma jalad lakke tõstan ja pea on alaspidi. Postitantsus olen ma täielik algaja, midagi väga ei oska. Soovitan seda trenni neile, kes tahavad kõhulihaseid, käelihaseid, jalalihaseid ja kerelihaseid endal väga arendada. Kui ikka korralikult trenni teha, tuleb muskel suht nähtavale selle trenni puhul. Aga loogiline ka, sest on äärmiselt keeruline enda kere lihtsalt ainult käte abil üles tõsta. Ülihea on posti küljes kõhulihaseid teha ka. Ainult ma ise võiks rohkem painduvust harjutada.

Räägin natuke toitumisest ka. Kes tahab tegelikult trenni puhul kaalu alandada, siis sorry, aga enesepiinamine trenniga pole küll kaalualandamise eelduseks. Kaalu alandab mittesöömine, sest siis käivitub rasvhapete beeta-oksüdatsioon ning neist tehakse midagi kehale kasulikku. Kindlasti kõik teavad salapärast L-karnitiini, mis on spordijoogis ja see peaks kiirendama saledaks saamist. Kuna rasvhappeid oksüdeeritakse mitokondrites, siis L-karnitiin (L, sest a on L konformatsioonis, mitte D) tassib rasvhapped mitkondrisse, et need jääks kuskile rakku ns vedelema. Aga ma ei tea, kas siis kui L-karnitiini rohkem on, tassitakse rasvhappeid kiiremini (et kas tegelt on FatBurneri joogil mingit mõtet), nii et nkn on kehas L-karnitiini ja vajalik on see küll ja organism sünteesib seda ise ka.
Rasvhapetest rääkisin ma seepärast, et ainus võimalus saledaks saada, on panna iseenda organism iseenda rasvhappeid lõhustama rasvarakkudest. See, kui sa jooksed nagu segane ja pärast sööd suure portsu toitu, lõhustamisele kaasa ei aita, küll aitab kaasa vastupidavuse suurendamisele, mis on ka hea. Kahjuks on näiteks ühes kommis nii palju kaloreid, et selle kaotamiseks peaks pikalt väsitavat trenni tegema, arvutage see ise välja, ma enam ei mäleta, kas see oli 10 min rasket trenni või äkki tund... ma ei mäleta, aga soovitan arvutada.

Kõige mõistlikum kaalu alla saada, on võtta vitamiine ja juua vett ja muidu mitte süüa. Siis, kui nt ka trenni teed, ei ole organismil muud võimalust, kui oma energiaraas kätte saada rasvarakkudest. Sellises olukorras soovitan rasvapõletamise trenni, nt rabelemine, mitte aga lihastrenni.
Üks hää võimalus: hommikul söömata olekus tuleb jooksma minna, siis on kindel, et rasv kaob. Teha seda mitu kuud ja oled sale. Pärast ei tohiks ainult kogu kadunud rasva tagasi süüa!
(Kui keegi pooletoobine eelnevat lõiku sõna-sõnalt võttis, siis mul on sinust kahju. Soovitan huumorisoonega tegeleda.)

Ma ise joon mingeid valgujooke sojapiimaga mõnikord, sest ma tahaks just rohkem lihaseid, aga söön ma kõike seda, mida ma võin süüa ja seda väldin, mille vastu mul on talumatus. Talumatuse korral tekivad organismis IgG antikehad, mis tekitavad kõike halba enesetunnet mitu päeva peale selle toidu söömist. Nt kui muna vastu on talumatus, siis tuleks seda mitte süüa. Hommikul söön putru, lõunal päevapraadi ja õhtul ka midagi, mida saan. Üritan korralikult head liha süüa ja täiega söön puuvilju, sest need maitsevad mulle. Juurviljad ka meeldivad, eriline lemmik on lillkapsas. Komme ja šokse ma söön harva. Kui mul on mingi šokolaad, siis see on mul mitu kuud, enne kui ära söön. Kaval nipp on šokolaadi teistele pakkuda, siis ei pea ise sööma, sest ma tõesti ei jaksa palju magusat süüa. Muidu mul vahel tekib küll magusaisu, aga siis see asi peab ikka eriliselt magus asi olema. Olen täheldanud, et pruunid asjad on väga maitsvad. Kui tordil vms on palju saia, siis ma ei suuda seda süüa, sai on niisama olekus üsna mõttetu. Aga mu toidueelistused muutuvad ka vahel ja mõnikord mõni päev on koguaeg kõht tühi, mõni päev ei söö midagi.

Inimeste kohutav loll pealiskaudsus

Just olin sõbranna sünnipäeval selle kuu alguses ja seal oli see lõbus kaardimäng nimega Reaalsuskontroll. Mäng oli nii lahe, ma ostan selle endale ka. Igatahes, seda mängides selgus mulle, kui PALJU inimesed järeldavad midagi lihtsalt ainuüksi välimuse kohta. Ja kui juhuslikult su välimus on vist nende mõistes ilus (kuigi ma ei usu et nende mõistes ilus, sest otseseid komplimente tehakse mulle ainult väga lähedaste poolt, kui üldse), siis ega mult midagi ei küsitud ega uuritudki rohkem mu enese kohta, vaid kõik asjad lahmiti välimuse kohta nende kaartidega. Muidu hästi lahe sünnipäev oli, pean mainima! Väga ägedad mängud ja tore oli kõiki näha!

Eks ma arvasin varemgi, et välimuse järgi võetakse palju, aga et nii palju, et hakkad juba viltu mõtlema... no seda ei osanud arvata.

Esieks kuna inimesed olid tulnud mu sõbranna sünnipäevale ja kui ta on neid kutsunud, nad peaksid ju teda enam-vähem hästi teadma või mis?! Aga talle oli pandud mitu kaarti, mis ei käi tema kohta üldse.. ja üllatus - need käiksid minu kohta. Kui sa tead inimest, kelle sünnipäevale sa lähed, siis arvatavasti sa ka tead, et ta pole selliste iseloomujoontega, aga kui satub selline kaart, võiks ju ringi vaadata ja natuke mõelda, kellele kaardil pakutud omadus sobib. Kuid inimesed ei tea. Arusaadav, et ei tea. Aga nad ei tunne ka huvi ja ei küsi ja järeldavad ainult ühte välimuse põhjal. Nii et mõtlevad isegi oma sõbrannale omadusi juurde ja viltu, kuna nad ei arvaks, et seal samas ruumis see ilus blond loll naiivne tšikk, kes vaikselt seal nurgas bitchi näoga vahib, võib olla väga mitmekülgne ning armastab kunsti. No way!

Mulle olid kaardid peaaegu kõik välimuse järgi pandud. No ühe kohta võib muidugi ka öelda, et üks isikuomadus oli kaudses tähenduses, ehk siis kõige blondim inimene. Ülejäänud olid kõige suurem tagumik, kõike ilusam (tänan nende eest, armas, vähemalt saan anonüümseid komplimente, jehuu), siis kõige naiivsem ja midagi sellist. Väga vähe kaarte oli mulle ka pandud. See panigi mind mõtlema, et milles siis asi, äkki välimuses?

Nii, minust jääb tihti mulje, et ma olen see loll blond ülbe kõigist enda meelest parem piff, kes istub kuskil üritusel teistest kaugele ja bitchi näoga kõiki üleolevalt passib. Kui kurb, et tegelikult ei julge ma arvatavasti kohe üritusel teiste võõraste juurde istuma minna, sest äkki võtan kellegi koha ära, lisaks ei julge ma kohe kõigiga rääkima hakata ning vaatan neid niisama oodates, kuni keegi minuga äkki natukenegi räägib, sest ma ise olen lihtsalt liiga tagasihoidlik ning tõepoolest - ma kardan, et ma ei meeldi neile ning, et nemad on minust lahedamad. Vot jah, mõtlen nagu nohik, aga välja paistab midagi muud.

Lisaks see pidev bitch-face, mis mul on. Inimesed võiks sellest lihtsalt üle saada ja mõista, et see pole kuri nägi ja mul ei ole paha tuju ja ma ei ole õel ja ma ei kavatse sind kohe ära mõrvata või midagi, vaid see on mu kaasasündinud näolapp! Sorry, aga ma ei hakka teie pärast plastikakirurgiale mõtlema, mis mu suunurgad konstantselt ülespoole venitaks ja kulme lakke tõstaks. Pealegi ma olen inimesed juba jaotanud kahte kategooriasse: need, kes arvavad, et mul on kuri nägu ja need, kes arvavad (ehk siis teavad), et mul on normaalne nägu. Olen märganud, et need, kes arvavad, et mul on kuri nägu, on totakad ja ma nagunii ei viitsiks suhelda inimesega, kes pidevalt ütleb: "mis sa nii kuri oled? Naerata!" ja isegi kui ta nii ei ütle, siis mõtleb ja genereerib enda jaoks probleeme välja. Olen lahterdanud need inimesed kategooriasse, kes väga lähedaseks kaaslaseks ei sobi. Kui aus olla, siis need ongi tihtipeale olnud madalama intelligentsiga. Sorry, kui ma kedagi solvan, aga ise te olete pealiskaudsed, selle asemel, et uurida mu tegeliku enesetunde kohta näiteks minuga midagi normaalset rääkides. Need, kes ei näe mu näolapis midagi kurja, nendega on ju parem suhelda, sest kui ma ka päriselt kuri oleksin, siis nad mõistavad ja tunnevad paremini minu emotsioone ära. Sellist asja peaks tõepoolest lähemalt mõni teadlane uurima, et missuguse taustaga on need kaks inimesterühma ning kas üks osa neist on pärit näiteks perest, kus geneetika on määranud nii, et suu on koguaeg irevil ja nad peavad seda nägu normaalseks. Täitsa põnev.

Lisaks ma olen näinud mitmeid kordi inimeste imestavaid molle, kui nad kuulevad, millega ma tegelen. No omg, ülikool vä, omg, misasja, selline eriala?! Sa ju siis mingi tark?! Mida, sa käid ratsutamas?! Sa sõidad autoga?! jne. See on lahe üllatunud nägu alati. Samas on tore, et inimesed arvavad, et ma olen nii ilus ja selle tõttu on mu elu nagu Padjaklubi tegelaskujul Laural, kuid kahjuks pean tõdema, et ma pole kunagi oma elus arvestanud, et välimusega võiks midagi saada. Ma nagu ei tea, et ülikooli võetakse sisse välimuse alusel, pealegi on hinnang välimusele ju subjektiivne.

Lisaks ka see, kui ma räägin, milline inimene ma olen ja mõni lihtsalt ei usu või ei saa aru. Ma hakkan ise ka juba mõtlema, et mis toimub, et aru ei saada. Ütlen, põhikoolis oli lemmikaine mata ja seda kirjutati mu pealt maha, siis on mingi yeah right. Siis kui ma olen rääkinud, et ma ei olnud kahjuks koolis populaarne ja minu teada ma ei meeldinud oma klassikaaslastele, siis on ka mingi: haahaa, mida sa ajad, ei ütleks seda küll sinu kohta, nkn olid sa see kõige populaarsem või midagi.

Ja kui inimesed peaksid minu välimuse põhjal mind iseloomustama, pannakse vist täiega mööda. Mõned näited: käisin klubis oma õega ja ühe sõbraga ning mingi tüüp hakkas mu õega rääkima. Midagi rääkis minuga ka ja mis ma õelt kuulsin: tüüp arvas, et ma olen 25-aastane loll blond tsikk, kes otsib endale rikast meest ja see sõber, kes minuga kaasas on, on mingi ilgelt rikas jõmm. Nii mööda on ikka päris pro panna, võiks ju sensitiiviks saada lausa. Teiseks kui see tüüp minuga rääkis, siis ta lihtsalt ei uskunud, et need värgendused mu näppude peal on minu enese LOOMULIKUD küüned, mitte geelküüned või mis iganes.

Siis jah, mu välimuses on palju mingeid arvamusi olnud: oo, kas sul on juuksepikendused, oi, sul on kunstripsmed eks, oo, sul on geelküüned... aa, ei ole geelküüned.. ära valeta, need ju ON geelküüned, nii tugevad!. Kui ma ütlen, et ei ole kunst, aga tänan, kui sulle meeldib, väga kena (mul muidugi on hea meel, et tundub nii ilus nagu võlts), siis miks seda ei peaks uskuma? Kurb osa on see, et sellistest situatsioonidest võin ma järeldada, et paljud, kes mind näevad, mõtlevad samamoodi, et geelküüs ja miskit, kuid nad ju ei tule seda ütlema, vaid jäävadki igavesti kurvalt valesti mõtlema... sad. Ja nii nad minuga suhtlema ei tulegi, sest mõtlevad, et ma olen seest tühi blondiin :( Ja mina ise ei lähe kellegagi suhtlema, sest ma ei julge ja oska.

Kõige rohkem kahju on ka sellest, et mulle pole siiani kohale jõudnud, et ma võin välja näha ilus või jätan endast ilusa inimese mulje, sest siis ma oskaks vastavalt käituda. Ma arvan ikkagi, nagu ma oleks see kole nohik, kes külla minnes raamatuid lugema hakkab ning keegi minuga nagunii suhelda ei soovi, sest ma oskan ainult koolist rääkida.

Muidugi on mul hea meel, et ma näen ilus välja siis teiste arvates (mis siis, et endal on seda veel raske uskuda). Muidugi saaks ma oma "mure" lahendada, nii et püüan koledam olla, kuid nii tunnen ma ennast lihtsalt halvasti ju. Mulle meeldivad läikivad käevõrud ja kuldsed asjad ja mulle meeldib ennast meikida, see on lahe nagu meditatsioon. Pealegi näokuju on ju ikkagi sama.

Igatahes tahan sellega öelda, et inimesed, piiluge rohkem teise inimese hinge ning ärge ennustage ainult välimuse põhjal! Tundke huvi teiste vastu ja unustage oma väärakad eelarvamused. (Siin jälle üks mõte, et suurte stereotüüpsete eelarvamustega inimesed, kes ka otse enda eest mittestereotüüpset inimest nähes, seda ikka ei usu, on suht tainapead ikka.) Veel ma tahan öelda, et ma ei tea, et blondi juuksevärvi andev geen oleks aheldunud idiootsuse geeniga. Ei ole seost karvavärvuse ja intelligentsi vahel, vähemalt mina seda ei tea, aga kui huvitab, tehke palun uuring.

NB! Mu postitus keskendus pealiskaudsetele inimestele, kes enda ninaotsast kaugemale ei näe! Ma ei mõtle pealiskaudsete inimeste all paljusid neid, kes alguses arvasid, et ma olen siuke ilus ja kõike muud seda, kuid ei lasknud stereotüüpsel arvamusel palju segada! Mul on hea meel, et on palju inimesi, kes on öelnud, et alguses arvasid minust midagi muud, kuid ei teinud sellest mingit numbrit ning õppisid mind tundma ja üllatusid ka siis! Mulle alati meeldib selliseid asju kuulda sõpradelt. Väga vahva! :)