Ma ei viitsi sellest praegu palju kirjutada, kirjutan siis, kui saade läbi on kunagi vb.
Üks on kindel, et sinna normaalsed inimesed ei lähe. Näiteks mina - täiesti ebanormaalne, teen mingeid lolle labaseid sarkastilisi nalju, mille üle ise naeran. Ja kõik teised hullud ka seal.
Maailmas on kahte gruppi inimesi, ühed on need, kes järgivad teisi, vahivad teisi ja uurivad teiste elu. Teised on need, kelle elu uuritakse. Kuna mind teiste elu ei huvita, siis järelikult ma olen see põnev inimene, teisest grupist, keda uuritakse.
Asjalikum osa nüüd see, et tahtsin kirjutada enda kogemusest seal veidi. Ma olen siiani väga õnnelik, et sellise hulljulge seikluse ette võtsin. Tegelikult ühe jaoks julge tegu on teise jaoks tavaline tegu, sest mina näiteks ei julgeks võõrasse kaugesse riiki ÜKSI reisida töölemineku vms eesmärgil, mis on mõne inimese jaoks ju täiesti tavaline. Läheks kuskile lähemale või midagi. Aga jubedaid asju ettearvamatute tagajärgedega on vahel lahe teha ja suhteeksperiment on üks neist.
ok, bye.
neljapäev, 8. oktoober 2015
teisipäev, 29. september 2015
Enda vigadega leppimine
Hei!
See postitus võib vähe igavam tunduda inimesele, kes mind eriti ei tunne, sest räägin siin veidi oma läbielamistest. Esiteks seetõttu, et mind tundmata tunduvad kirjeldatavad probleemid teistsugustena, kaugetena, uskumatutena, mitte nagu sellise naise omad nagu mina olen. Aga avan siin ikkagi ennast, sest sarnaste probleemidega on vastamisi seisnud vast igaüks. Tavaliselt on mu postitustesse ridade vahele peidetud mõni huumor ning lõbusus, ehk juhtub siingi seda.
Kui aus olla, ei arvanud ma pikalt endast midagi. Üks asi, mida ma ikka pidevalt ja pidevalt koguaeg kuulsin oli see, et ma olen kole. Või mitte ilus. Või jube või peletis. Seda kuulsin ma koguaeg ja ega siianigi ei oska ma öelda, mis ma siis olen. Muidugi püüdsin ma inimestele meele järgi olla, end meikida ja mida iganes, aga ega see asja ei muuda, sest nagunii öeldakse, et ma olen meigita kole. Nüüd mõtlen ma nii, et kui ma juba nagunii kole olen ja ilma meigita ka kohe eriti jube, siis las ma olla. Olen õnnelik selle üle vähemalt, mis mulle endale mu näos meeldib, näiteks heledad silmad, kaarjad kulmud, pikad ripsmed, näokuju ja mulle meeldivad mu lahedad küüned. Ja üldse, mul on nägu olemas! Mis siis, et teistele see nägu rõõmu ei paku kahjuks. Aga kuna ma ise olen leppinud sellisena nagu ma olen, siis edu mulle. Nii soovitan ka teistel, keda pidevalt mõnitatakse välimuse pärast. Mul oli lõpuks lihtsalt nii ükskõik. Kui olen jube, no siis käingi ilma meigita ringi, see on ju teiste kaotus, kui neil on mind halb vaadata. Siiski mulle meeldib ka meikida ja teen millist meiki tahan. Nii et ma lõpuks leppisin omadega.
Ja niipea kui ma leppisin, siis enam nii tihti inimesed ei tuletanudki mulle meelde, et ma jubekole olen. Vahva! Olgu ma siis ilus või kole, las ma olla, mõnele meeldib, mõnele mitte, aga ma eelistan, kui niigi mu pisikest arvamust endast välimuse kohta koguaeg maha ei tehtaks.
Juba ammustest aegadest on mulle nina alla hõõrutud, et ma olen liiga peenike. Kole ja peenike, nagu luukere, piitsavars, kaks konti ja kusehais. Mäletan, kui ma nutsin, et ma võiks ka samasuguse jämedama kehaga olla nagu need tüdrukud, kes mulle seda ütlesid. Lõpuks mõtlesin, et keha mul ju liigub, joosta saan, jäsemed normaalsed ja neid on hea liigutada. Suva jällegi, et liiga sale. Muidugi oli selle osaga palju kergem leppida, kui välimuse teemaga. Meelega rõhutasin, et olen sale, paras, öelge siis midagi halvasti jälle. Nii et enam ei teinud ma küll suurt välja sellest, et mu keha teistele ei meeldi. Nii see vingumine lõppes.
Üks häda on olnud alati ka sellega, et mul on blondid juuksed, kas ma mingi albiino vä või üldse loll vä. Selle peale värvisin oma niigi loomulikud blondid peakarvad veelgi heledamaks. See oli isegi kasuks, kui inimesed peavad mind lolliks tibiks, sest nii on oma tõelist olemust ja salajasi mõtteid ülilihtne varjata. Lisaks on jumala vahva jälgida, kui üllatunud nägu vahel inimesed teevad, kui minust midagi sellist kuulevad, mis ei vasta nende poolt loodud lolli tibi kriteeriumitele.
Minu hele nahk, mis päikse käes läheb pruuni asemel punaseks, jääb ka kõigile ette. Kõik armastasid võrrelda oma käsivarsi minu omadega, et näha kui ilusad jumekad nad on. Siis ma mõtlesin, et olgu peale, olen siis luik, siis olen. Spetsiaalselt ma ei päevita selleks, et pruuniks saada. Kui keegi tahab oma pruuni keha imetleda, siis ma ütlen, et ahoi, tule võrdle minu kahvatu käega, ma olen luik. Enam pole selle üle ka vingutud.
Nüüd on inimestel tekkinud uus probleem - et ma olevat liiga ülbe ja heal arvamusel endast. Heal??? Et ma olen kole valge loll blond luik, on hea arvamus??? Selle probleemi lahendamiseks on mul eriti suva. Elan oma elu ja las ma siis olen. Ülbe olen ma nagunii võõraste vastu, välja arvatud nende vastu, kes minuga sõbralikud on. Sõprade vastu olen nagunii hea, ja inimesed, kes mind tunnevad, kirjeldavad mind nagunii hoopis vastupidiste sõnadega (et ma sõbralik, tore, asjalik).
Üks asi, mida nende probleemidega tegeledes ma õppisin, on see, et ükskõik kui hea ja inimestele sobilik ma ka olla ei püüaks, neil on nagunii uus häda, mille üle vinguda. Seda ütlen ka teisele, kes maadlevad enda enesekindlusega: kõigile ei meeldi nagunii.
Need olid vaid mõned asjad paljudest. Loodan, et see jutt on kasuks ka teisele. Ma ei tahtnud siin midagi tõestada, noh okei, võib-olla siiski tahtsin seda, et ma pole olnud kindel endas. Aga nüüd ma püüan ja olen, sest ma vajan ennast.
See postitus võib vähe igavam tunduda inimesele, kes mind eriti ei tunne, sest räägin siin veidi oma läbielamistest. Esiteks seetõttu, et mind tundmata tunduvad kirjeldatavad probleemid teistsugustena, kaugetena, uskumatutena, mitte nagu sellise naise omad nagu mina olen. Aga avan siin ikkagi ennast, sest sarnaste probleemidega on vastamisi seisnud vast igaüks. Tavaliselt on mu postitustesse ridade vahele peidetud mõni huumor ning lõbusus, ehk juhtub siingi seda.
Kui aus olla, ei arvanud ma pikalt endast midagi. Üks asi, mida ma ikka pidevalt ja pidevalt koguaeg kuulsin oli see, et ma olen kole. Või mitte ilus. Või jube või peletis. Seda kuulsin ma koguaeg ja ega siianigi ei oska ma öelda, mis ma siis olen. Muidugi püüdsin ma inimestele meele järgi olla, end meikida ja mida iganes, aga ega see asja ei muuda, sest nagunii öeldakse, et ma olen meigita kole. Nüüd mõtlen ma nii, et kui ma juba nagunii kole olen ja ilma meigita ka kohe eriti jube, siis las ma olla. Olen õnnelik selle üle vähemalt, mis mulle endale mu näos meeldib, näiteks heledad silmad, kaarjad kulmud, pikad ripsmed, näokuju ja mulle meeldivad mu lahedad küüned. Ja üldse, mul on nägu olemas! Mis siis, et teistele see nägu rõõmu ei paku kahjuks. Aga kuna ma ise olen leppinud sellisena nagu ma olen, siis edu mulle. Nii soovitan ka teistel, keda pidevalt mõnitatakse välimuse pärast. Mul oli lõpuks lihtsalt nii ükskõik. Kui olen jube, no siis käingi ilma meigita ringi, see on ju teiste kaotus, kui neil on mind halb vaadata. Siiski mulle meeldib ka meikida ja teen millist meiki tahan. Nii et ma lõpuks leppisin omadega.
Ja niipea kui ma leppisin, siis enam nii tihti inimesed ei tuletanudki mulle meelde, et ma jubekole olen. Vahva! Olgu ma siis ilus või kole, las ma olla, mõnele meeldib, mõnele mitte, aga ma eelistan, kui niigi mu pisikest arvamust endast välimuse kohta koguaeg maha ei tehtaks.
Juba ammustest aegadest on mulle nina alla hõõrutud, et ma olen liiga peenike. Kole ja peenike, nagu luukere, piitsavars, kaks konti ja kusehais. Mäletan, kui ma nutsin, et ma võiks ka samasuguse jämedama kehaga olla nagu need tüdrukud, kes mulle seda ütlesid. Lõpuks mõtlesin, et keha mul ju liigub, joosta saan, jäsemed normaalsed ja neid on hea liigutada. Suva jällegi, et liiga sale. Muidugi oli selle osaga palju kergem leppida, kui välimuse teemaga. Meelega rõhutasin, et olen sale, paras, öelge siis midagi halvasti jälle. Nii et enam ei teinud ma küll suurt välja sellest, et mu keha teistele ei meeldi. Nii see vingumine lõppes.
Üks häda on olnud alati ka sellega, et mul on blondid juuksed, kas ma mingi albiino vä või üldse loll vä. Selle peale värvisin oma niigi loomulikud blondid peakarvad veelgi heledamaks. See oli isegi kasuks, kui inimesed peavad mind lolliks tibiks, sest nii on oma tõelist olemust ja salajasi mõtteid ülilihtne varjata. Lisaks on jumala vahva jälgida, kui üllatunud nägu vahel inimesed teevad, kui minust midagi sellist kuulevad, mis ei vasta nende poolt loodud lolli tibi kriteeriumitele.
Minu hele nahk, mis päikse käes läheb pruuni asemel punaseks, jääb ka kõigile ette. Kõik armastasid võrrelda oma käsivarsi minu omadega, et näha kui ilusad jumekad nad on. Siis ma mõtlesin, et olgu peale, olen siis luik, siis olen. Spetsiaalselt ma ei päevita selleks, et pruuniks saada. Kui keegi tahab oma pruuni keha imetleda, siis ma ütlen, et ahoi, tule võrdle minu kahvatu käega, ma olen luik. Enam pole selle üle ka vingutud.
Nüüd on inimestel tekkinud uus probleem - et ma olevat liiga ülbe ja heal arvamusel endast. Heal??? Et ma olen kole valge loll blond luik, on hea arvamus??? Selle probleemi lahendamiseks on mul eriti suva. Elan oma elu ja las ma siis olen. Ülbe olen ma nagunii võõraste vastu, välja arvatud nende vastu, kes minuga sõbralikud on. Sõprade vastu olen nagunii hea, ja inimesed, kes mind tunnevad, kirjeldavad mind nagunii hoopis vastupidiste sõnadega (et ma sõbralik, tore, asjalik).
Üks asi, mida nende probleemidega tegeledes ma õppisin, on see, et ükskõik kui hea ja inimestele sobilik ma ka olla ei püüaks, neil on nagunii uus häda, mille üle vinguda. Seda ütlen ka teisele, kes maadlevad enda enesekindlusega: kõigile ei meeldi nagunii.
Need olid vaid mõned asjad paljudest. Loodan, et see jutt on kasuks ka teisele. Ma ei tahtnud siin midagi tõestada, noh okei, võib-olla siiski tahtsin seda, et ma pole olnud kindel endas. Aga nüüd ma püüan ja olen, sest ma vajan ennast.
esmaspäev, 21. september 2015
Tähelepanekud elu kohta (filosofeerimas)
Toon siia mõned asjad, mille üle olen ma pikalt juurelnud ja siis mingi lahenduse nende jaoks välja mõelnud.
Minevik, tulevik ja olevik eksisteerivad korraga.
Mitte midagi ei ole olemas, sest footonil puudub seisumass. Järelikult ta ei seisa, ta ainult liigub, aga kui talle järgi joosta, muutub enda aeg aeglasemaks seetõttu, et footonil ikka sama kiirus c oleks (erirelatiivsusteooria järgi). Nii et, kui footoni kiirusega liikuda, pole sul ka aega. Nii et ka minevik, tulevik ja olevik on korraga, need on footoni jaoks, aga tal pole aega, massi ega üldse vist midagi. Nii et aega pole. järelikult saab teha, mida tahad.
Igatahes kui kella visata peaaegu valguse kiirusel c, siis seetõttu kellaaeg muutubki aeglasemaks, et valguse kiirus saaks ikkagi kella jaoks olla c. Muidu kui kell käiks sama kiiresti, muutuks ka ju valguse kiirus aeglasemaks, aga see pole võimalik, sest valguse kiirus on alati konstantne. (See oli ns lihtne seletus.)
Maailm on nii lihtne, et seda on raske ette kujutada. Nagu lihtsalt väga lihtne. Nii lihtne, et selle teadasaamiseks peab tegema keerukaid arvutusi ja katseid. Näiteks: manifesteerid oma ellu, et keegi sind armastaks. Tulebki järgmine päev mingi ilge pervert sind taga asjama (upsi). Juhtus ju nii, said oma armastuse, nii et mis sellel maailmal sellest, mida sa soovid, ta lihtsalt teeb.... LIHTSALT. Kust ta pidi teadma, kui sa nii ei soovinud, et võiks olla normaalne inimene ja sina armastaks teda ka.
Valgusel on nii laine kui ka osakese omadused. Aga seda, kuidas ta kaheks läheb (et olla laine), ei ole võimalik näha, sest ta ei lähe kaheks, sest teda pole olemas. Kui sa ei vaata, on ta laine, aga kui sa hakkad vaatama, ei saa midagi juhtuda, sest teda pole, siis on ta osake. Ta on salaja laine, aga ta ei näita, kuidas. Nii et jälgimine muudab seda, mida ta teeb, aga seepärast, et teda pole. Igatahes see on observer effect. Kui footonit jälgida, jääb see ühte kindlasse mõõtmisetappi kinni ja kuna tema oli sel hetkel osakese omadustega, mitte laine, siis jääb ta selliseks ka edaspidi, kuni teda jälgitakse. Salajane on ta.
Me sündisime siia Maale selleks, et näha, milline see on. Geene antakse edasi, kui on soov siia uuesti sündida, sest sugulasena sünnib suurema tõenäosusena.
Jumal on olemas, aga seda ei ole ka, sest kõik korraga on jumal. Mitte asjade sees ja midagi suuremat ei ole, vaid ise oled jumal, oma elu jumal ja maailma jumal. Noh ja tegelt see ei ole see pilve peal istuv vanamees ju, vaid kõik lihtsalt niisama. Kõik on ühe suure kogu osakesed.
Inimene peab olema, kes ta on ja siis tuleb, mis tal vaja.
Nii nagu varajases embrüostaadiumis totipotentsed rakud diferentseeruvad erinevalt, ühest saavad luurakud, teisest ajurakud noh ja ise nad vaatavad siis, nii ka maailmas diferentseeruvad sündivad inimesed erinevalt, üks on arst, teine juuksur jne. Rakud, mis normaalselt ei diferentseeru ja ekspresseerivad valesid geene, näiteks piiramatult vohades, on vähirakud ja neid üritatakse hävitada. Ka maailmas on inimesed, kes valesti ekspresseeruvad ja on vähirakud ja hävitavad sellega ka kogu organismi. Need pannakse vangi. Või kui kätte ei saada, rikuvad nad organismi. Organismis toimub apoptoos.
Keha sees on hing, sest kui keha sees ei oleks hinge ja keha oleks ainult üks, saaks ju kohe iseenesest aru, kuidas keha töötab. Aga ei saa, sest hingele on keha antud siia maailma. Muidugi ta ju tunneb oma keha, aga automaatselt ta ei tea, mis protsessid seal aset leiavad ja seetõttu õpitakse seda välismaailmast.
Kaartidega ennustamisel näidatakse kõige tõenäolisemat sündmuste käiku (see tulevik, mis on olemas, kui jätkata olevikus küsitaval teel). Võib valida teise tee, nagunii on tulevikke palju, sest neid pole olemas footoni arust.
Minevik, tulevik ja olevik eksisteerivad korraga.
Mitte midagi ei ole olemas, sest footonil puudub seisumass. Järelikult ta ei seisa, ta ainult liigub, aga kui talle järgi joosta, muutub enda aeg aeglasemaks seetõttu, et footonil ikka sama kiirus c oleks (erirelatiivsusteooria järgi). Nii et, kui footoni kiirusega liikuda, pole sul ka aega. Nii et ka minevik, tulevik ja olevik on korraga, need on footoni jaoks, aga tal pole aega, massi ega üldse vist midagi. Nii et aega pole. järelikult saab teha, mida tahad.
Igatahes kui kella visata peaaegu valguse kiirusel c, siis seetõttu kellaaeg muutubki aeglasemaks, et valguse kiirus saaks ikkagi kella jaoks olla c. Muidu kui kell käiks sama kiiresti, muutuks ka ju valguse kiirus aeglasemaks, aga see pole võimalik, sest valguse kiirus on alati konstantne. (See oli ns lihtne seletus.)
Maailm on nii lihtne, et seda on raske ette kujutada. Nagu lihtsalt väga lihtne. Nii lihtne, et selle teadasaamiseks peab tegema keerukaid arvutusi ja katseid. Näiteks: manifesteerid oma ellu, et keegi sind armastaks. Tulebki järgmine päev mingi ilge pervert sind taga asjama (upsi). Juhtus ju nii, said oma armastuse, nii et mis sellel maailmal sellest, mida sa soovid, ta lihtsalt teeb.... LIHTSALT. Kust ta pidi teadma, kui sa nii ei soovinud, et võiks olla normaalne inimene ja sina armastaks teda ka.
Valgusel on nii laine kui ka osakese omadused. Aga seda, kuidas ta kaheks läheb (et olla laine), ei ole võimalik näha, sest ta ei lähe kaheks, sest teda pole olemas. Kui sa ei vaata, on ta laine, aga kui sa hakkad vaatama, ei saa midagi juhtuda, sest teda pole, siis on ta osake. Ta on salaja laine, aga ta ei näita, kuidas. Nii et jälgimine muudab seda, mida ta teeb, aga seepärast, et teda pole. Igatahes see on observer effect. Kui footonit jälgida, jääb see ühte kindlasse mõõtmisetappi kinni ja kuna tema oli sel hetkel osakese omadustega, mitte laine, siis jääb ta selliseks ka edaspidi, kuni teda jälgitakse. Salajane on ta.
Me sündisime siia Maale selleks, et näha, milline see on. Geene antakse edasi, kui on soov siia uuesti sündida, sest sugulasena sünnib suurema tõenäosusena.
Jumal on olemas, aga seda ei ole ka, sest kõik korraga on jumal. Mitte asjade sees ja midagi suuremat ei ole, vaid ise oled jumal, oma elu jumal ja maailma jumal. Noh ja tegelt see ei ole see pilve peal istuv vanamees ju, vaid kõik lihtsalt niisama. Kõik on ühe suure kogu osakesed.
Inimene peab olema, kes ta on ja siis tuleb, mis tal vaja.
Nii nagu varajases embrüostaadiumis totipotentsed rakud diferentseeruvad erinevalt, ühest saavad luurakud, teisest ajurakud noh ja ise nad vaatavad siis, nii ka maailmas diferentseeruvad sündivad inimesed erinevalt, üks on arst, teine juuksur jne. Rakud, mis normaalselt ei diferentseeru ja ekspresseerivad valesid geene, näiteks piiramatult vohades, on vähirakud ja neid üritatakse hävitada. Ka maailmas on inimesed, kes valesti ekspresseeruvad ja on vähirakud ja hävitavad sellega ka kogu organismi. Need pannakse vangi. Või kui kätte ei saada, rikuvad nad organismi. Organismis toimub apoptoos.
Keha sees on hing, sest kui keha sees ei oleks hinge ja keha oleks ainult üks, saaks ju kohe iseenesest aru, kuidas keha töötab. Aga ei saa, sest hingele on keha antud siia maailma. Muidugi ta ju tunneb oma keha, aga automaatselt ta ei tea, mis protsessid seal aset leiavad ja seetõttu õpitakse seda välismaailmast.
Kaartidega ennustamisel näidatakse kõige tõenäolisemat sündmuste käiku (see tulevik, mis on olemas, kui jätkata olevikus küsitaval teel). Võib valida teise tee, nagunii on tulevikke palju, sest neid pole olemas footoni arust.
laupäev, 22. august 2015
Tähelepanekud hobuste kohta
Kuna ma olen värske hobuseomanik olnud juba üle poole aasta, siis oleks paras aeg teha kokkuvõte hobumaailmast, milles ma varem ehk nii hästi ei orienteerunud. Kuid nüüd igapäevaselt oma hobuse ja teiste loomadega kokku puutudes näen ma, kui palju inimesed, kes isegi omavad hobuseid (õnneks ma selliseid nii väga ei tunne) ei tea hobustest ega loomadest mitte midagi. Õnneks on inimesi, kes tunnevad loomi hästi ja kellelt ma olen ka väga palju tähelepanekuid ja muud olulist hobuste kohta õppinud. Eestis armastatakse oma hobuseid, vähemalt selles tallis, kus ma olen. Need inimesed, kes hobuseid ei tunne, neid kohtab internetis youtube kommentaariumis, kes kõik kisavad, kui hobune näiteks hüppab üle takistuse, et ta ei taha seda teha ja vaene hobune piinleb jne. Vastandan neile oma tähelepanekud, mis on minu omad ja ei pruugi olla küll õiged, kuid minu kogemustest õpitud.
"Hobune on ettearvamatu (loll) loom, kes teeb seda, mida kuri kiskja, see va inimene, tema seljas käsib." - Ma absoluutselt ei saa sellise väitega nõustuda. Esiteks juba sellega, et see üldistab kõiki hobuseid. Ma võtan hobust kui omaette isiksusena. Ja samamoodi kui ettearvamatud on minu sõbrad, sugulased või suvalised inimesed tänaval, on ka hobused. Nad on isiksused, ainult teisest liigist. Tundes näiteks oma hobust, ollakse ju sõbrad ning teatakse, kuidas annab ta kapju, mida ta teeb, kui maha hakkad tulema jne. Võib-olla ei tea sa, mida su hobune teeb täiesti uues situatsioonis, kuid seda esiteks annab ette ennustada hobuse iseloomu põhjal ja teiseks ei tea sa ju sama palju, mida teine inimeseliigist tegelane võib uues situatsioonis teha.
"Hobusele tegelikult ei meeldi hüpata, ta teeb lihtsalt, mida inimene käsib." - Inimene, kes selliseid lauseid esitab, arvatavasti ei tunne loodust ja hobuseliiki. Hobune on loom, kelle põhieesmärk elus ongi liikuda. Kui ta elab metsas või kuskil, siis ilmselgelt seal ta ka hüppab, sest liigub ta nagunii parema toidu otsingutel ringi. Hobuse jaoks miljon korda hullem oleks mitteliikumine ja mittehüppamine. Samas tuleb arvestada sellega, et kõikidele hobustele ei meeldigi hüpata, mõnele meeldib üldse vankrit vedada, mõnele galoppi joosta jne. Kunagi lugesin, et oli tehtud katse, et kas hobused jooksevad läbi pikema tee, või lähevad läbi lühemat teed, kus on mõned takistused ja vajalik hüpata. Suurem osa läks vist sealt, kui ma õigesti mäletan, kus ei olnud vaja hüpata. See on loogiline, sest takistusi ei meeldi kõigile hobustele hüpata, kuid liikuda meeldib neile nagunii. Kuid vaadates, kuidas hobune hüppab, saab aru, kas talle meeldib. Näiteks, kui ma olen Komale vabahüpped pannud, siis tuleb tal endal hasart sisse ja hüppab rõõmsalt üle mitu korda nii et hoia ja keela. See meenutab mind lapsena, kui ma ka jooksin igal pool ringi ja aina otsisin, kust üle hüpata. Ükskord Koma hüppas isegi mingist takjahunnikust üle. Ühte teist hobust tean ma ka ühest teisest tallist, kes meelega proovib üle hüpata asjadest. Samas on hobuseid, kes ei soovi üldse üle minna. Neid tuleb mõista, ju neil on motivatsioonipuudus, tasakaaluprobleemid või mida iganes.
"Hobune lööb, kui taha minna." - See lause oli Eestis varem üsna levinud. Esiteks, hobune peab olema õpetatud inimest nii palju hindama ja temast lugu pidama, et ta ei löö ühegi jalaga eest või tagant inimest. Uut hobust ostes ongi hea vaadata, kui palju saad teda tagant katsuda ja kui rahul ta sellega on ja kuidas kardab. Kui hobune ei karda inimest ega midagi, siis ei ole tal põhjust ka löömiseks. Muidugi, kui selja taha vehkima ja hirmutama minna, siis võib lüüa. Lisaks ka, kui uut hobust ei tunne, ei maksa ka ronida selja taha talle, sest ta ei näe sind. Kuid siin saab tuua paralleele koeraga. Su oma koer ju ka sind hammustada ei või, aga võõrast koera ei tunne. Ettevaatlik võib ikka olla, sest hobune on suur ja mõnikord võib kogemata midagi teha.
"Hobusel on mingi rõve metall suus." - Jah, alguses olegi see asi hirmutav ja jube, aga kõigega harjub ja pärast tuleb hobusel selle metalliga võib-olla midagi head meelde. Koma laseb alati rõõmsalt valjad pähe panna. Pealegi ei ole hobune midagi nii nõrk, et see asi suus teda tapaks. Olgu, ma ei räägi nendest imelikest piinameetoditest, mida mõni tarvitab, mingi rollkur jne. Tavaline sobiv suuline hobuse suus ei tee midagi halba. Nagu inimeselgi riided seljas, kui on mugavad, on hea. Lisaks ka sellega seoses, hobusel on väga suva, et talle ka riided selga pannakse. Kui ta neid ei karda, saab panna talle kostüümi selga küll. See ei ole ka hobuse piinamine ilmselgelt. Tekke pannakse ju koguaeg hobustele, samuti putukamaske, kõrvadele maske jnejne. Nii et kui ma näiteks ükssarviku sarve hobusele otsaette panen või tiivad selga, ei tähenda see, et ma teda piinan.
Muidugi peab olema hobustega range, aga mitte kuri. Hobust ei maksa kunagi asjatult taguda, sellel pole üldse mõtet. Näiteks kui ta kaitsmete esmakordsel pealepanemisel jalgadega vehib, ei tähenda see seda, et ta sind lüüa tahaks või lollitab või kaitsmeid ei taha. Ta lihtsalt EI TEA, et ta peab jalgu paigal hoidma, kui varem on jalgade katsumine tähendanud hoopis kapjade puhastamist ja tahab sulle abiks olla jalgu tõstes, sest seda ta on õppinud. Nii et tuleb talle lihtsalt rahulikult seletada, et hoia end paigal. Enamasti näiteks, kui hobust kordetada võõras kohas ja ta kuskile kisub, siis ta mitte ei lollita vms, vaid ju tal on seal midagi hirmsat või peab ringi vahtima. Seetõttu oleks lihtsam alustada hobusele ümbruskonna tutvustamist, nö kollitreeningut. Hobune ei karda kunagi, kui selleks põhjust ei ole. Kui ta on harjunud autode, kasside, muru, helidega, siis on hobune ohutu ja minnes kuskile, kus on sarnased asjad, tunneb ta seal ka ennast hästi ja on inimese jaoks ohutu, sest ei kipu põgenema või käsklusi mitte kuulama. Hobune on lihtsalt inimesest erinev, sest ta ei tea, mida uus hirmus asi teha võib talle, kuid kui ta teab, et see ei tee midagi, siis pole tal põhjust ka seda karta.
Lisaks, kõige alus peab olema see, et hobune hindab inimest. Tavaliselt nii see on ja kui ta vehib või end halvasti tunneb, siis ongi põhjus selles, et midagi häirib teda. Inimene on tema jaoks nagunii tähtis ja talle meeldib inimest kuulata ja temaga koostööd teha. See ei tähenda, et ta inimese piire ei tunnetaks või mingeid nippe ära ei õpiks, kuidas rohkem maiust saada jne. Hobust saab võrrelda lapsega, kes on piisavalt tark, et teada, millal inimene kardab või millal ta midagi muud teeb, nagu ka laps teab, millal on õige aeg vanematelt raha küsida, et seda kindlasti saada. Kui hobune näeb, et saab pähe istuda inimesele mingi asjaga, siis seda ta ka teeb, kuid siinkohal tulebki mängu karmus ja konkreetsus, mida ma ise pean veel õppima, aga mul tuleb juba paremini välja. Kui inimene midagi nõuab, tuleb seda käsku täita, sest see ongi hobuse austus inimese vastu, ning inimene on piisavalt tark, et teada, millal hobuselt midagi nõuda, et hobusele tegevus oleks meeldiv ja mugav.
Üks asi ka see, mida vist paljud ei tea ja ei oska arvestada ja mida ma juba enne kordasin, on see, et hobune on omaette isiksus. Võõras hobune äkki ongi õppinud halvad kombed, et hammustab või miskit, samas, kui mõni teine võõras hobune jookseb iga inimese juurde, keda ta näeb, sest armastab inimese seltsi. Nii et hobustega tegelevad inimesed teavad kindlasti, et võõrast hobust ise käsutama ja kamandama hakata ei tohi, vaid vastavalt selle talli reeglitele või hobuseomaniku korraldusele. Kui hobune pole stekiga harjunud, siis treilerisse ei saa teda stekki vibutades. Muidugi inimestel on mitu õpetamissuunda hobuste puhul ja üks ongi hirmuvõtete kasutamine. Et kui hobune teeb, mis vaja, pole tal enam hirmus. Nt läheb treilerisse, siis ei vehita enam stekiga. Ma isiklikult sellist meetodit ei kasuta, sest kui ma ennast hobuse asemel panen, siis ma tunnen, et ma ei saa aru, mida mingi kitsas jube treiler minust tahab ja miks mind sellega hirmutatakse ka veel. Mulle meeldiks, kui mu kallis sõber inimene annaks mulle maiustust ja tutvustaks mind sellega. Kuid samas ei tohi unustada seda, et kui hobune tõesti hakkab hoopis inimesele pähe astuma, siis tuleb ikkagi karm olla. Inimene on piisavalt tark, et teada, et ta peab end hobusest olulisemal kohal hoidma nagu lapsevanem lapsega.
Lisaks üks väike asi, mille peale ma ise mõtlesin. Hobune käib inimesel järel ja teeb hea meelega, mida inimene palub, sest talle sobib. Ka mulle meeldiks, kui keegi mu eest otsustaks ja ka lapsed teevad, mis emme ütleb.
"Hobune on ettearvamatu (loll) loom, kes teeb seda, mida kuri kiskja, see va inimene, tema seljas käsib." - Ma absoluutselt ei saa sellise väitega nõustuda. Esiteks juba sellega, et see üldistab kõiki hobuseid. Ma võtan hobust kui omaette isiksusena. Ja samamoodi kui ettearvamatud on minu sõbrad, sugulased või suvalised inimesed tänaval, on ka hobused. Nad on isiksused, ainult teisest liigist. Tundes näiteks oma hobust, ollakse ju sõbrad ning teatakse, kuidas annab ta kapju, mida ta teeb, kui maha hakkad tulema jne. Võib-olla ei tea sa, mida su hobune teeb täiesti uues situatsioonis, kuid seda esiteks annab ette ennustada hobuse iseloomu põhjal ja teiseks ei tea sa ju sama palju, mida teine inimeseliigist tegelane võib uues situatsioonis teha.
"Hobusele tegelikult ei meeldi hüpata, ta teeb lihtsalt, mida inimene käsib." - Inimene, kes selliseid lauseid esitab, arvatavasti ei tunne loodust ja hobuseliiki. Hobune on loom, kelle põhieesmärk elus ongi liikuda. Kui ta elab metsas või kuskil, siis ilmselgelt seal ta ka hüppab, sest liigub ta nagunii parema toidu otsingutel ringi. Hobuse jaoks miljon korda hullem oleks mitteliikumine ja mittehüppamine. Samas tuleb arvestada sellega, et kõikidele hobustele ei meeldigi hüpata, mõnele meeldib üldse vankrit vedada, mõnele galoppi joosta jne. Kunagi lugesin, et oli tehtud katse, et kas hobused jooksevad läbi pikema tee, või lähevad läbi lühemat teed, kus on mõned takistused ja vajalik hüpata. Suurem osa läks vist sealt, kui ma õigesti mäletan, kus ei olnud vaja hüpata. See on loogiline, sest takistusi ei meeldi kõigile hobustele hüpata, kuid liikuda meeldib neile nagunii. Kuid vaadates, kuidas hobune hüppab, saab aru, kas talle meeldib. Näiteks, kui ma olen Komale vabahüpped pannud, siis tuleb tal endal hasart sisse ja hüppab rõõmsalt üle mitu korda nii et hoia ja keela. See meenutab mind lapsena, kui ma ka jooksin igal pool ringi ja aina otsisin, kust üle hüpata. Ükskord Koma hüppas isegi mingist takjahunnikust üle. Ühte teist hobust tean ma ka ühest teisest tallist, kes meelega proovib üle hüpata asjadest. Samas on hobuseid, kes ei soovi üldse üle minna. Neid tuleb mõista, ju neil on motivatsioonipuudus, tasakaaluprobleemid või mida iganes.
"Hobune lööb, kui taha minna." - See lause oli Eestis varem üsna levinud. Esiteks, hobune peab olema õpetatud inimest nii palju hindama ja temast lugu pidama, et ta ei löö ühegi jalaga eest või tagant inimest. Uut hobust ostes ongi hea vaadata, kui palju saad teda tagant katsuda ja kui rahul ta sellega on ja kuidas kardab. Kui hobune ei karda inimest ega midagi, siis ei ole tal põhjust ka löömiseks. Muidugi, kui selja taha vehkima ja hirmutama minna, siis võib lüüa. Lisaks ka, kui uut hobust ei tunne, ei maksa ka ronida selja taha talle, sest ta ei näe sind. Kuid siin saab tuua paralleele koeraga. Su oma koer ju ka sind hammustada ei või, aga võõrast koera ei tunne. Ettevaatlik võib ikka olla, sest hobune on suur ja mõnikord võib kogemata midagi teha.
"Hobusel on mingi rõve metall suus." - Jah, alguses olegi see asi hirmutav ja jube, aga kõigega harjub ja pärast tuleb hobusel selle metalliga võib-olla midagi head meelde. Koma laseb alati rõõmsalt valjad pähe panna. Pealegi ei ole hobune midagi nii nõrk, et see asi suus teda tapaks. Olgu, ma ei räägi nendest imelikest piinameetoditest, mida mõni tarvitab, mingi rollkur jne. Tavaline sobiv suuline hobuse suus ei tee midagi halba. Nagu inimeselgi riided seljas, kui on mugavad, on hea. Lisaks ka sellega seoses, hobusel on väga suva, et talle ka riided selga pannakse. Kui ta neid ei karda, saab panna talle kostüümi selga küll. See ei ole ka hobuse piinamine ilmselgelt. Tekke pannakse ju koguaeg hobustele, samuti putukamaske, kõrvadele maske jnejne. Nii et kui ma näiteks ükssarviku sarve hobusele otsaette panen või tiivad selga, ei tähenda see, et ma teda piinan.
Muidugi peab olema hobustega range, aga mitte kuri. Hobust ei maksa kunagi asjatult taguda, sellel pole üldse mõtet. Näiteks kui ta kaitsmete esmakordsel pealepanemisel jalgadega vehib, ei tähenda see seda, et ta sind lüüa tahaks või lollitab või kaitsmeid ei taha. Ta lihtsalt EI TEA, et ta peab jalgu paigal hoidma, kui varem on jalgade katsumine tähendanud hoopis kapjade puhastamist ja tahab sulle abiks olla jalgu tõstes, sest seda ta on õppinud. Nii et tuleb talle lihtsalt rahulikult seletada, et hoia end paigal. Enamasti näiteks, kui hobust kordetada võõras kohas ja ta kuskile kisub, siis ta mitte ei lollita vms, vaid ju tal on seal midagi hirmsat või peab ringi vahtima. Seetõttu oleks lihtsam alustada hobusele ümbruskonna tutvustamist, nö kollitreeningut. Hobune ei karda kunagi, kui selleks põhjust ei ole. Kui ta on harjunud autode, kasside, muru, helidega, siis on hobune ohutu ja minnes kuskile, kus on sarnased asjad, tunneb ta seal ka ennast hästi ja on inimese jaoks ohutu, sest ei kipu põgenema või käsklusi mitte kuulama. Hobune on lihtsalt inimesest erinev, sest ta ei tea, mida uus hirmus asi teha võib talle, kuid kui ta teab, et see ei tee midagi, siis pole tal põhjust ka seda karta.
Lisaks, kõige alus peab olema see, et hobune hindab inimest. Tavaliselt nii see on ja kui ta vehib või end halvasti tunneb, siis ongi põhjus selles, et midagi häirib teda. Inimene on tema jaoks nagunii tähtis ja talle meeldib inimest kuulata ja temaga koostööd teha. See ei tähenda, et ta inimese piire ei tunnetaks või mingeid nippe ära ei õpiks, kuidas rohkem maiust saada jne. Hobust saab võrrelda lapsega, kes on piisavalt tark, et teada, millal inimene kardab või millal ta midagi muud teeb, nagu ka laps teab, millal on õige aeg vanematelt raha küsida, et seda kindlasti saada. Kui hobune näeb, et saab pähe istuda inimesele mingi asjaga, siis seda ta ka teeb, kuid siinkohal tulebki mängu karmus ja konkreetsus, mida ma ise pean veel õppima, aga mul tuleb juba paremini välja. Kui inimene midagi nõuab, tuleb seda käsku täita, sest see ongi hobuse austus inimese vastu, ning inimene on piisavalt tark, et teada, millal hobuselt midagi nõuda, et hobusele tegevus oleks meeldiv ja mugav.
Üks asi ka see, mida vist paljud ei tea ja ei oska arvestada ja mida ma juba enne kordasin, on see, et hobune on omaette isiksus. Võõras hobune äkki ongi õppinud halvad kombed, et hammustab või miskit, samas, kui mõni teine võõras hobune jookseb iga inimese juurde, keda ta näeb, sest armastab inimese seltsi. Nii et hobustega tegelevad inimesed teavad kindlasti, et võõrast hobust ise käsutama ja kamandama hakata ei tohi, vaid vastavalt selle talli reeglitele või hobuseomaniku korraldusele. Kui hobune pole stekiga harjunud, siis treilerisse ei saa teda stekki vibutades. Muidugi inimestel on mitu õpetamissuunda hobuste puhul ja üks ongi hirmuvõtete kasutamine. Et kui hobune teeb, mis vaja, pole tal enam hirmus. Nt läheb treilerisse, siis ei vehita enam stekiga. Ma isiklikult sellist meetodit ei kasuta, sest kui ma ennast hobuse asemel panen, siis ma tunnen, et ma ei saa aru, mida mingi kitsas jube treiler minust tahab ja miks mind sellega hirmutatakse ka veel. Mulle meeldiks, kui mu kallis sõber inimene annaks mulle maiustust ja tutvustaks mind sellega. Kuid samas ei tohi unustada seda, et kui hobune tõesti hakkab hoopis inimesele pähe astuma, siis tuleb ikkagi karm olla. Inimene on piisavalt tark, et teada, et ta peab end hobusest olulisemal kohal hoidma nagu lapsevanem lapsega.
Lisaks üks väike asi, mille peale ma ise mõtlesin. Hobune käib inimesel järel ja teeb hea meelega, mida inimene palub, sest talle sobib. Ka mulle meeldiks, kui keegi mu eest otsustaks ja ka lapsed teevad, mis emme ütleb.
reede, 7. august 2015
Usalda, ole vait, ära kontrolli
Ootan vastust, ei vastata.
Magan ja telefon äratab.
Küsimusega, saaks sa mind aidata.
Sest nüüd mu tarkus teda erutab.
Kui parajasti ei tarvitata mu oskusi
lahendada matemaatilisi seletusi,
ootan aega üldse minule
nagu mingile võõrale.
Intuitsioon mind aitab alati,
küsin kas midagi pahasti.
Vastuseks tuleb suuremeelne:
sind ma armastan, sa oled õige see.
Püüdes olla õnnelikus usaldusvallis
viibin ma justnagu hallis.
Kuulen tihti helinat,
"ühte asja" pidi tegema,
kui minnakse eemale rääkima.
Kuid pidevalt mul kahtlus süübib,
Hajutamiseks lause vorbin:
kellega sa autoroolis rääkisid,
kui mind feissis ignosid?
"Mida sa tahad, sa ei saa,
usalda mind niisama ka.
Ütlesin ju, et sind armastan
ja see naine lihtsalt sõbratar."
Koosveedetud ajal telefon peidus tal taskus.
Üksteist mitte nähes telefon "oli autos".
Kuuldes mu soovi teda rohkem näha.
Öeldakse: usalda mind, minu privaatsus, rahune maha.
Tundub, et olen öine pelgupaik ja voodipakkuja.
Hommikuti minnakse lihtsalt minema.
Mu pärimisele vaid napp kiri: "oled õige minule"
Kuid tunnen, et olen tallalakkuja.
Aitab! Mitte ma ei mõista, mis sul viga.
Räägi ära, ära keeruta valerida.
"Tõsi sul on, sind ma ei taha,
tahan olla vaba ja sind ei tahtnud näha."
"Tahaks olla vaba ja teisi sebida,
kuid mind häiris, et tahtsid seda kärpida.
Mind vaimustas vaid su välimus,
üldse ei koti mind su sisemus.
Oled teistsugune (nagu targem)
ja varjamine ei olnud kergem.
Seksida on sinuga hea,
kuid emotsionaalset suhet - ma ei tea."
Magan ja telefon äratab.
Küsimusega, saaks sa mind aidata.
Sest nüüd mu tarkus teda erutab.
Kui parajasti ei tarvitata mu oskusi
lahendada matemaatilisi seletusi,
ootan aega üldse minule
nagu mingile võõrale.
Intuitsioon mind aitab alati,
küsin kas midagi pahasti.
Vastuseks tuleb suuremeelne:
sind ma armastan, sa oled õige see.
Püüdes olla õnnelikus usaldusvallis
viibin ma justnagu hallis.
Kuulen tihti helinat,
"ühte asja" pidi tegema,
kui minnakse eemale rääkima.
Kuid pidevalt mul kahtlus süübib,
Hajutamiseks lause vorbin:
kellega sa autoroolis rääkisid,
kui mind feissis ignosid?
"Mida sa tahad, sa ei saa,
usalda mind niisama ka.
Ütlesin ju, et sind armastan
ja see naine lihtsalt sõbratar."
Koosveedetud ajal telefon peidus tal taskus.
Üksteist mitte nähes telefon "oli autos".
Kuuldes mu soovi teda rohkem näha.
Öeldakse: usalda mind, minu privaatsus, rahune maha.
Tundub, et olen öine pelgupaik ja voodipakkuja.
Hommikuti minnakse lihtsalt minema.
Mu pärimisele vaid napp kiri: "oled õige minule"
Kuid tunnen, et olen tallalakkuja.
Aitab! Mitte ma ei mõista, mis sul viga.
Räägi ära, ära keeruta valerida.
"Tõsi sul on, sind ma ei taha,
tahan olla vaba ja sind ei tahtnud näha."
"Tahaks olla vaba ja teisi sebida,
kuid mind häiris, et tahtsid seda kärpida.
Mind vaimustas vaid su välimus,
üldse ei koti mind su sisemus.
Oled teistsugune (nagu targem)
ja varjamine ei olnud kergem.
Seksida on sinuga hea,
kuid emotsionaalset suhet - ma ei tea."
reede, 10. aprill 2015
Igavene teine...
Seekord jälle pole aega
tal tulla minuga loomaaeda,
sest teine kõne tuli ära kaeda.
Mulle praegu head aega.
Saabuv kutse on tore:
Tere, tule-tule.
Oi, täna jääb ära.
Mul läheb sõber ära.
Lähen kaasa (mine ära).
Mu sõpra sa ei tunne.
Tegemist, teine rinne.
Kutsus ainult mind enne,
Oeh, segane märguanne...
Ilmub ettepanek: miskit teha?
Minuga, jah, arvestan.
Kätte jõudnud aeg, helistan.
Aa, sorry (tglt ei sorry), sõpradega õlli libistan.
Sina parem.. ära tule.
Ma sõpradega noh, klubiõhtule.
Sul oleks seal väga igav.
Sa ei tea kedagi ja... segab.
Igavesti eraldusjoone taga teised ja mina
sest mina olen omamoodi rida.
Alati on mul midagi viga ja häda.
Väljaarvatud hetkel, kui teistel on ajahäda.
Igaühel olemas parim sõber,
parim kaaslane, parim silmapiiril.
Ma meenun kui keegi nõder.
Kaaslasena mitte iialgi.
Aga siiski, korra külla
saad sa ikka, aita olla.
Mul praegu oma naine välismaal
Oled mul kallis ideaal.
Ehk siis olen tagavaraks.
Kui kuskil läheb pahaks
ses suhtes, et teisi pole
ja mina, kiirabi, see ainus tore.
Igavene hõbedane
valguskiir mul tuppa langeb.
Voodile nullilähedane,
kui mitte teise naisena kaela langeks.
Lükkan minuvarjamised kõrvale.
Seltskonda väärinuks ka kulda tundmata.
Lükka ennast ääreservale,
sest üksi sammun rohkem andmata.
Vähemalt sain võistlustel
teise koha rõõmsasti.
Juba kolmandal katsetusel
läks sama rõõsasti.
tal tulla minuga loomaaeda,
sest teine kõne tuli ära kaeda.
Mulle praegu head aega.
Saabuv kutse on tore:
Tere, tule-tule.
Oi, täna jääb ära.
Mul läheb sõber ära.
Lähen kaasa (mine ära).
Mu sõpra sa ei tunne.
Tegemist, teine rinne.
Kutsus ainult mind enne,
Oeh, segane märguanne...
Ilmub ettepanek: miskit teha?
Minuga, jah, arvestan.
Kätte jõudnud aeg, helistan.
Aa, sorry (tglt ei sorry), sõpradega õlli libistan.
Sina parem.. ära tule.
Ma sõpradega noh, klubiõhtule.
Sul oleks seal väga igav.
Sa ei tea kedagi ja... segab.
Igavesti eraldusjoone taga teised ja mina
sest mina olen omamoodi rida.
Alati on mul midagi viga ja häda.
Väljaarvatud hetkel, kui teistel on ajahäda.
Igaühel olemas parim sõber,
parim kaaslane, parim silmapiiril.
Ma meenun kui keegi nõder.
Kaaslasena mitte iialgi.
Aga siiski, korra külla
saad sa ikka, aita olla.
Mul praegu oma naine välismaal
Oled mul kallis ideaal.
Ehk siis olen tagavaraks.
Kui kuskil läheb pahaks
ses suhtes, et teisi pole
ja mina, kiirabi, see ainus tore.
Igavene hõbedane
valguskiir mul tuppa langeb.
Voodile nullilähedane,
kui mitte teise naisena kaela langeks.
Lükkan minuvarjamised kõrvale.
Seltskonda väärinuks ka kulda tundmata.
Lükka ennast ääreservale,
sest üksi sammun rohkem andmata.
Vähemalt sain võistlustel
teise koha rõõmsasti.
Juba kolmandal katsetusel
läks sama rõõsasti.
laupäev, 28. veebruar 2015
Minu trennikava
Kirjeldan natuke kõigile huvitavaks lugemiseks oma treeninguid ja vürtsitan postitust mõne normaalse pildiga trennist. Mitte, et mul oleks palju pilte, ega neid polegi, aga mõni üksiku ohvri olen suutnud leida, kes must paar pilti on teinud trenni tehes.
Nii, ma teen siis põhimõtteliselt kolme erinevat trenni. Üks neist on MyFitness, kus ma käin viitsimise korral jõusaalis ja rühmatrennides, teine on ratsutamistreening ja kolmas on postitants.
MyFitnessis olen ammu juba käinud. Kui ma käin Rocca al Mare omas, siis on seal mul peamiseks tegevuseks ujulas viibimine. Ma tavaliselt olen duši all ja siis istun aurusaunas ja siis korraks hüppan basseini ja ujun veits. Mulle meeldib vette hüpata pea ees ja siis kohe vees kukerpall teha. Nii on kõige lihtsam. Siis ma ujun nagu konn käed kõrval. Ma ei viitsi kätega midagi teha, ma nii laisk. Neid kasutan ujudes siis, kui keegi vett näkku pritsib, et vb pühin ära. Siis ujun teise otsa ainult käsi kasutades ja jalad paigal, las nad vedelevad vees. Siis teen paar kukerpalli vee all igatepidi ja lähen aurusauna. Sama teen ma arvatavasti ka suvel väljas ujudes. Õues jalgu ma põhjas tavaliselt ei hoia kunagi, sest põhjas on külm, alati vedelen vees ülalpool. Aga noh piisavalt olen treeninud, et ujumiseks pooli jäsemeid kasutama ei peagi. Tehke järgi.
Tartus (roccas ka) olen käinud jõusaalis ja niisama rühmatreeningutes. Jõusaalis käin iga selle masina peal, mis lihaseid ma teha tahan ja teen mõned seeriad. Enne treenin mingi kardiomasina peal ka, kus saab määrata täpselt oma vanuse ja kehakaalu ning selle järgi masin arvutab sobivaima südamerütmi ning teeb nii, et mul see püsiks määratud aja jooksul. Mulle täiega see meeldib, sest siis ma ei pea ise vaeva nägema, et pulssi nii kõrgeks viia. Sellisel asjal ma olen tavaliselt 5 minutit, vahel isegi 10. Peale jõusaali ma käin venitamas. Lemmik rühmatrenn on bodypump ja ma käin seal harva :D
Ratsutamas olen ma käinud juba ammu. Kui ma kümme olin, hakkasin käima ratsutamas. Kahjuks oli see nii kallis ja mida iganes veel, et käisin ratsutamas ainult kord nädalas ja pausidega, kuigi see oli mul kõige lemmikum trenn. Siis Tartus elades hakkasin rohkem käima ja käin nüüd iga nädal ratsutamas Tartu tallis, hästi hea trenn on. Nii, ja mul oli ammu unistus osta oma hobune, täitsin hiljuti selle unistuse koos sõbrannaga ja käin teises tallis siis oma hobusega sõitmas ka veel. Aga teda ennast peab veel treenima, aga see on äärmiselt huvitav projekt, kus näeb tulemusi ning see toob rõõmu! Nii et siis kord nädalas ratsutan Tartu tallis ja oma hobusega treenin ülejäänud päevadel ning mõne päeva nädalas jätame talle puhkamiseks ja mõtlemiseks ka.
Ratsutamine on üldiselt äärmiselt hea trenn neile, kes soovivad oma lihaste tugevust arendada ning tasakaalu harjutada. Kui teha korralikku trenni, on jalalihased päris valusad. Kes tahab ilusat tagumikku, siis soovitan ka. Kukkumist küll karta ei maksa, hobune ei astu tavaliselt peale, kui maha kukud ja pealegi on kaska ju peas :)
Siis kolmas trenn, mida ma teen ja võiksin rohkem teha, on postitants. Teen seda kodus. Õppisin ühe uue laheda nipi ära, kus ma jalad lakke tõstan ja pea on alaspidi. Postitantsus olen ma täielik algaja, midagi väga ei oska. Soovitan seda trenni neile, kes tahavad kõhulihaseid, käelihaseid, jalalihaseid ja kerelihaseid endal väga arendada. Kui ikka korralikult trenni teha, tuleb muskel suht nähtavale selle trenni puhul. Aga loogiline ka, sest on äärmiselt keeruline enda kere lihtsalt ainult käte abil üles tõsta. Ülihea on posti küljes kõhulihaseid teha ka. Ainult ma ise võiks rohkem painduvust harjutada.
Räägin natuke toitumisest ka. Kes tahab tegelikult trenni puhul kaalu alandada, siis sorry, aga enesepiinamine trenniga pole küll kaalualandamise eelduseks. Kaalu alandab mittesöömine, sest siis käivitub rasvhapete beeta-oksüdatsioon ning neist tehakse midagi kehale kasulikku. Kindlasti kõik teavad salapärast L-karnitiini, mis on spordijoogis ja see peaks kiirendama saledaks saamist. Kuna rasvhappeid oksüdeeritakse mitokondrites, siis L-karnitiin (L, sest a on L konformatsioonis, mitte D) tassib rasvhapped mitkondrisse, et need jääks kuskile rakku ns vedelema. Aga ma ei tea, kas siis kui L-karnitiini rohkem on, tassitakse rasvhappeid kiiremini (et kas tegelt on FatBurneri joogil mingit mõtet), nii et nkn on kehas L-karnitiini ja vajalik on see küll ja organism sünteesib seda ise ka.
Rasvhapetest rääkisin ma seepärast, et ainus võimalus saledaks saada, on panna iseenda organism iseenda rasvhappeid lõhustama rasvarakkudest. See, kui sa jooksed nagu segane ja pärast sööd suure portsu toitu, lõhustamisele kaasa ei aita, küll aitab kaasa vastupidavuse suurendamisele, mis on ka hea. Kahjuks on näiteks ühes kommis nii palju kaloreid, et selle kaotamiseks peaks pikalt väsitavat trenni tegema, arvutage see ise välja, ma enam ei mäleta, kas see oli 10 min rasket trenni või äkki tund... ma ei mäleta, aga soovitan arvutada.
Kõige mõistlikum kaalu alla saada, on võtta vitamiine ja juua vett ja muidu mitte süüa. Siis, kui nt ka trenni teed, ei ole organismil muud võimalust, kui oma energiaraas kätte saada rasvarakkudest. Sellises olukorras soovitan rasvapõletamise trenni, nt rabelemine, mitte aga lihastrenni.
Üks hää võimalus: hommikul söömata olekus tuleb jooksma minna, siis on kindel, et rasv kaob. Teha seda mitu kuud ja oled sale. Pärast ei tohiks ainult kogu kadunud rasva tagasi süüa!
(Kui keegi pooletoobine eelnevat lõiku sõna-sõnalt võttis, siis mul on sinust kahju. Soovitan huumorisoonega tegeleda.)
Ma ise joon mingeid valgujooke sojapiimaga mõnikord, sest ma tahaks just rohkem lihaseid, aga söön ma kõike seda, mida ma võin süüa ja seda väldin, mille vastu mul on talumatus. Talumatuse korral tekivad organismis IgG antikehad, mis tekitavad kõike halba enesetunnet mitu päeva peale selle toidu söömist. Nt kui muna vastu on talumatus, siis tuleks seda mitte süüa. Hommikul söön putru, lõunal päevapraadi ja õhtul ka midagi, mida saan. Üritan korralikult head liha süüa ja täiega söön puuvilju, sest need maitsevad mulle. Juurviljad ka meeldivad, eriline lemmik on lillkapsas. Komme ja šokse ma söön harva. Kui mul on mingi šokolaad, siis see on mul mitu kuud, enne kui ära söön. Kaval nipp on šokolaadi teistele pakkuda, siis ei pea ise sööma, sest ma tõesti ei jaksa palju magusat süüa. Muidu mul vahel tekib küll magusaisu, aga siis see asi peab ikka eriliselt magus asi olema. Olen täheldanud, et pruunid asjad on väga maitsvad. Kui tordil vms on palju saia, siis ma ei suuda seda süüa, sai on niisama olekus üsna mõttetu. Aga mu toidueelistused muutuvad ka vahel ja mõnikord mõni päev on koguaeg kõht tühi, mõni päev ei söö midagi.
Nii, ma teen siis põhimõtteliselt kolme erinevat trenni. Üks neist on MyFitness, kus ma käin viitsimise korral jõusaalis ja rühmatrennides, teine on ratsutamistreening ja kolmas on postitants.
MyFitnessis olen ammu juba käinud. Kui ma käin Rocca al Mare omas, siis on seal mul peamiseks tegevuseks ujulas viibimine. Ma tavaliselt olen duši all ja siis istun aurusaunas ja siis korraks hüppan basseini ja ujun veits. Mulle meeldib vette hüpata pea ees ja siis kohe vees kukerpall teha. Nii on kõige lihtsam. Siis ma ujun nagu konn käed kõrval. Ma ei viitsi kätega midagi teha, ma nii laisk. Neid kasutan ujudes siis, kui keegi vett näkku pritsib, et vb pühin ära. Siis ujun teise otsa ainult käsi kasutades ja jalad paigal, las nad vedelevad vees. Siis teen paar kukerpalli vee all igatepidi ja lähen aurusauna. Sama teen ma arvatavasti ka suvel väljas ujudes. Õues jalgu ma põhjas tavaliselt ei hoia kunagi, sest põhjas on külm, alati vedelen vees ülalpool. Aga noh piisavalt olen treeninud, et ujumiseks pooli jäsemeid kasutama ei peagi. Tehke järgi.
Tartus (roccas ka) olen käinud jõusaalis ja niisama rühmatreeningutes. Jõusaalis käin iga selle masina peal, mis lihaseid ma teha tahan ja teen mõned seeriad. Enne treenin mingi kardiomasina peal ka, kus saab määrata täpselt oma vanuse ja kehakaalu ning selle järgi masin arvutab sobivaima südamerütmi ning teeb nii, et mul see püsiks määratud aja jooksul. Mulle täiega see meeldib, sest siis ma ei pea ise vaeva nägema, et pulssi nii kõrgeks viia. Sellisel asjal ma olen tavaliselt 5 minutit, vahel isegi 10. Peale jõusaali ma käin venitamas. Lemmik rühmatrenn on bodypump ja ma käin seal harva :D
 |
| Jõukas venitan |
Ratsutamas olen ma käinud juba ammu. Kui ma kümme olin, hakkasin käima ratsutamas. Kahjuks oli see nii kallis ja mida iganes veel, et käisin ratsutamas ainult kord nädalas ja pausidega, kuigi see oli mul kõige lemmikum trenn. Siis Tartus elades hakkasin rohkem käima ja käin nüüd iga nädal ratsutamas Tartu tallis, hästi hea trenn on. Nii, ja mul oli ammu unistus osta oma hobune, täitsin hiljuti selle unistuse koos sõbrannaga ja käin teises tallis siis oma hobusega sõitmas ka veel. Aga teda ennast peab veel treenima, aga see on äärmiselt huvitav projekt, kus näeb tulemusi ning see toob rõõmu! Nii et siis kord nädalas ratsutan Tartu tallis ja oma hobusega treenin ülejäänud päevadel ning mõne päeva nädalas jätame talle puhkamiseks ja mõtlemiseks ka.
 |
| Tsillin oma hobusega |
 |
| Ratsutamistrenn, ilma sadulata seekord, kukkusin kolm korda galopiletõstel, aga lõpuks ei visand hobune mind enam maha ja sain galoppi ka |
Siis kolmas trenn, mida ma teen ja võiksin rohkem teha, on postitants. Teen seda kodus. Õppisin ühe uue laheda nipi ära, kus ma jalad lakke tõstan ja pea on alaspidi. Postitantsus olen ma täielik algaja, midagi väga ei oska. Soovitan seda trenni neile, kes tahavad kõhulihaseid, käelihaseid, jalalihaseid ja kerelihaseid endal väga arendada. Kui ikka korralikult trenni teha, tuleb muskel suht nähtavale selle trenni puhul. Aga loogiline ka, sest on äärmiselt keeruline enda kere lihtsalt ainult käte abil üles tõsta. Ülihea on posti küljes kõhulihaseid teha ka. Ainult ma ise võiks rohkem painduvust harjutada.
Räägin natuke toitumisest ka. Kes tahab tegelikult trenni puhul kaalu alandada, siis sorry, aga enesepiinamine trenniga pole küll kaalualandamise eelduseks. Kaalu alandab mittesöömine, sest siis käivitub rasvhapete beeta-oksüdatsioon ning neist tehakse midagi kehale kasulikku. Kindlasti kõik teavad salapärast L-karnitiini, mis on spordijoogis ja see peaks kiirendama saledaks saamist. Kuna rasvhappeid oksüdeeritakse mitokondrites, siis L-karnitiin (L, sest a on L konformatsioonis, mitte D) tassib rasvhapped mitkondrisse, et need jääks kuskile rakku ns vedelema. Aga ma ei tea, kas siis kui L-karnitiini rohkem on, tassitakse rasvhappeid kiiremini (et kas tegelt on FatBurneri joogil mingit mõtet), nii et nkn on kehas L-karnitiini ja vajalik on see küll ja organism sünteesib seda ise ka.
Rasvhapetest rääkisin ma seepärast, et ainus võimalus saledaks saada, on panna iseenda organism iseenda rasvhappeid lõhustama rasvarakkudest. See, kui sa jooksed nagu segane ja pärast sööd suure portsu toitu, lõhustamisele kaasa ei aita, küll aitab kaasa vastupidavuse suurendamisele, mis on ka hea. Kahjuks on näiteks ühes kommis nii palju kaloreid, et selle kaotamiseks peaks pikalt väsitavat trenni tegema, arvutage see ise välja, ma enam ei mäleta, kas see oli 10 min rasket trenni või äkki tund... ma ei mäleta, aga soovitan arvutada.
Kõige mõistlikum kaalu alla saada, on võtta vitamiine ja juua vett ja muidu mitte süüa. Siis, kui nt ka trenni teed, ei ole organismil muud võimalust, kui oma energiaraas kätte saada rasvarakkudest. Sellises olukorras soovitan rasvapõletamise trenni, nt rabelemine, mitte aga lihastrenni.
Üks hää võimalus: hommikul söömata olekus tuleb jooksma minna, siis on kindel, et rasv kaob. Teha seda mitu kuud ja oled sale. Pärast ei tohiks ainult kogu kadunud rasva tagasi süüa!
(Kui keegi pooletoobine eelnevat lõiku sõna-sõnalt võttis, siis mul on sinust kahju. Soovitan huumorisoonega tegeleda.)
Ma ise joon mingeid valgujooke sojapiimaga mõnikord, sest ma tahaks just rohkem lihaseid, aga söön ma kõike seda, mida ma võin süüa ja seda väldin, mille vastu mul on talumatus. Talumatuse korral tekivad organismis IgG antikehad, mis tekitavad kõike halba enesetunnet mitu päeva peale selle toidu söömist. Nt kui muna vastu on talumatus, siis tuleks seda mitte süüa. Hommikul söön putru, lõunal päevapraadi ja õhtul ka midagi, mida saan. Üritan korralikult head liha süüa ja täiega söön puuvilju, sest need maitsevad mulle. Juurviljad ka meeldivad, eriline lemmik on lillkapsas. Komme ja šokse ma söön harva. Kui mul on mingi šokolaad, siis see on mul mitu kuud, enne kui ära söön. Kaval nipp on šokolaadi teistele pakkuda, siis ei pea ise sööma, sest ma tõesti ei jaksa palju magusat süüa. Muidu mul vahel tekib küll magusaisu, aga siis see asi peab ikka eriliselt magus asi olema. Olen täheldanud, et pruunid asjad on väga maitsvad. Kui tordil vms on palju saia, siis ma ei suuda seda süüa, sai on niisama olekus üsna mõttetu. Aga mu toidueelistused muutuvad ka vahel ja mõnikord mõni päev on koguaeg kõht tühi, mõni päev ei söö midagi.
reede, 16. jaanuar 2015
Inimeste kohutav loll pealiskaudsus
Just olin sõbranna sünnipäeval selle kuu alguses ja seal oli see lõbus kaardimäng nimega Reaalsuskontroll. Mäng oli nii lahe, ma ostan selle endale ka. Igatahes, seda mängides selgus mulle, kui PALJU inimesed järeldavad midagi lihtsalt ainuüksi välimuse kohta. Ja kui juhuslikult su välimus on vist nende mõistes ilus (kuigi ma ei usu et nende mõistes ilus, sest otseseid komplimente tehakse mulle ainult väga lähedaste poolt, kui üldse), siis ega mult midagi ei küsitud ega uuritudki rohkem mu enese kohta, vaid kõik asjad lahmiti välimuse kohta nende kaartidega. Muidu hästi lahe sünnipäev oli, pean mainima! Väga ägedad mängud ja tore oli kõiki näha!
Eks ma arvasin varemgi, et välimuse järgi võetakse palju, aga et nii palju, et hakkad juba viltu mõtlema... no seda ei osanud arvata.
Esieks kuna inimesed olid tulnud mu sõbranna sünnipäevale ja kui ta on neid kutsunud, nad peaksid ju teda enam-vähem hästi teadma või mis?! Aga talle oli pandud mitu kaarti, mis ei käi tema kohta üldse.. ja üllatus - need käiksid minu kohta. Kui sa tead inimest, kelle sünnipäevale sa lähed, siis arvatavasti sa ka tead, et ta pole selliste iseloomujoontega, aga kui satub selline kaart, võiks ju ringi vaadata ja natuke mõelda, kellele kaardil pakutud omadus sobib. Kuid inimesed ei tea. Arusaadav, et ei tea. Aga nad ei tunne ka huvi ja ei küsi ja järeldavad ainult ühte välimuse põhjal. Nii et mõtlevad isegi oma sõbrannale omadusi juurde ja viltu, kuna nad ei arvaks, et seal samas ruumis see ilus blond loll naiivne tšikk, kes vaikselt seal nurgas bitchi näoga vahib, võib olla väga mitmekülgne ning armastab kunsti. No way!
Mulle olid kaardid peaaegu kõik välimuse järgi pandud. No ühe kohta võib muidugi ka öelda, et üks isikuomadus oli kaudses tähenduses, ehk siis kõige blondim inimene. Ülejäänud olid kõige suurem tagumik, kõike ilusam (tänan nende eest, armas, vähemalt saan anonüümseid komplimente, jehuu), siis kõige naiivsem ja midagi sellist. Väga vähe kaarte oli mulle ka pandud. See panigi mind mõtlema, et milles siis asi, äkki välimuses?
Nii, minust jääb tihti mulje, et ma olen see loll blond ülbe kõigist enda meelest parem piff, kes istub kuskil üritusel teistest kaugele ja bitchi näoga kõiki üleolevalt passib. Kui kurb, et tegelikult ei julge ma arvatavasti kohe üritusel teiste võõraste juurde istuma minna, sest äkki võtan kellegi koha ära, lisaks ei julge ma kohe kõigiga rääkima hakata ning vaatan neid niisama oodates, kuni keegi minuga äkki natukenegi räägib, sest ma ise olen lihtsalt liiga tagasihoidlik ning tõepoolest - ma kardan, et ma ei meeldi neile ning, et nemad on minust lahedamad. Vot jah, mõtlen nagu nohik, aga välja paistab midagi muud.
Lisaks see pidev bitch-face, mis mul on. Inimesed võiks sellest lihtsalt üle saada ja mõista, et see pole kuri nägi ja mul ei ole paha tuju ja ma ei ole õel ja ma ei kavatse sind kohe ära mõrvata või midagi, vaid see on mu kaasasündinud näolapp! Sorry, aga ma ei hakka teie pärast plastikakirurgiale mõtlema, mis mu suunurgad konstantselt ülespoole venitaks ja kulme lakke tõstaks. Pealegi ma olen inimesed juba jaotanud kahte kategooriasse: need, kes arvavad, et mul on kuri nägu ja need, kes arvavad (ehk siis teavad), et mul on normaalne nägu. Olen märganud, et need, kes arvavad, et mul on kuri nägu, on totakad ja ma nagunii ei viitsiks suhelda inimesega, kes pidevalt ütleb: "mis sa nii kuri oled? Naerata!" ja isegi kui ta nii ei ütle, siis mõtleb ja genereerib enda jaoks probleeme välja. Olen lahterdanud need inimesed kategooriasse, kes väga lähedaseks kaaslaseks ei sobi. Kui aus olla, siis need ongi tihtipeale olnud madalama intelligentsiga. Sorry, kui ma kedagi solvan, aga ise te olete pealiskaudsed, selle asemel, et uurida mu tegeliku enesetunde kohta näiteks minuga midagi normaalset rääkides. Need, kes ei näe mu näolapis midagi kurja, nendega on ju parem suhelda, sest kui ma ka päriselt kuri oleksin, siis nad mõistavad ja tunnevad paremini minu emotsioone ära. Sellist asja peaks tõepoolest lähemalt mõni teadlane uurima, et missuguse taustaga on need kaks inimesterühma ning kas üks osa neist on pärit näiteks perest, kus geneetika on määranud nii, et suu on koguaeg irevil ja nad peavad seda nägu normaalseks. Täitsa põnev.
Lisaks ma olen näinud mitmeid kordi inimeste imestavaid molle, kui nad kuulevad, millega ma tegelen. No omg, ülikool vä, omg, misasja, selline eriala?! Sa ju siis mingi tark?! Mida, sa käid ratsutamas?! Sa sõidad autoga?! jne. See on lahe üllatunud nägu alati. Samas on tore, et inimesed arvavad, et ma olen nii ilus ja selle tõttu on mu elu nagu Padjaklubi tegelaskujul Laural, kuid kahjuks pean tõdema, et ma pole kunagi oma elus arvestanud, et välimusega võiks midagi saada. Ma nagu ei tea, et ülikooli võetakse sisse välimuse alusel, pealegi on hinnang välimusele ju subjektiivne.
Lisaks ka see, kui ma räägin, milline inimene ma olen ja mõni lihtsalt ei usu või ei saa aru. Ma hakkan ise ka juba mõtlema, et mis toimub, et aru ei saada. Ütlen, põhikoolis oli lemmikaine mata ja seda kirjutati mu pealt maha, siis on mingi yeah right. Siis kui ma olen rääkinud, et ma ei olnud kahjuks koolis populaarne ja minu teada ma ei meeldinud oma klassikaaslastele, siis on ka mingi: haahaa, mida sa ajad, ei ütleks seda küll sinu kohta, nkn olid sa see kõige populaarsem või midagi.
Ja kui inimesed peaksid minu välimuse põhjal mind iseloomustama, pannakse vist täiega mööda. Mõned näited: käisin klubis oma õega ja ühe sõbraga ning mingi tüüp hakkas mu õega rääkima. Midagi rääkis minuga ka ja mis ma õelt kuulsin: tüüp arvas, et ma olen 25-aastane loll blond tsikk, kes otsib endale rikast meest ja see sõber, kes minuga kaasas on, on mingi ilgelt rikas jõmm. Nii mööda on ikka päris pro panna, võiks ju sensitiiviks saada lausa. Teiseks kui see tüüp minuga rääkis, siis ta lihtsalt ei uskunud, et need värgendused mu näppude peal on minu enese LOOMULIKUD küüned, mitte geelküüned või mis iganes.
Siis jah, mu välimuses on palju mingeid arvamusi olnud: oo, kas sul on juuksepikendused, oi, sul on kunstripsmed eks, oo, sul on geelküüned... aa, ei ole geelküüned.. ära valeta, need ju ON geelküüned, nii tugevad!. Kui ma ütlen, et ei ole kunst, aga tänan, kui sulle meeldib, väga kena (mul muidugi on hea meel, et tundub nii ilus nagu võlts), siis miks seda ei peaks uskuma? Kurb osa on see, et sellistest situatsioonidest võin ma järeldada, et paljud, kes mind näevad, mõtlevad samamoodi, et geelküüs ja miskit, kuid nad ju ei tule seda ütlema, vaid jäävadki igavesti kurvalt valesti mõtlema... sad. Ja nii nad minuga suhtlema ei tulegi, sest mõtlevad, et ma olen seest tühi blondiin :( Ja mina ise ei lähe kellegagi suhtlema, sest ma ei julge ja oska.
Kõige rohkem kahju on ka sellest, et mulle pole siiani kohale jõudnud, et ma võin välja näha ilus või jätan endast ilusa inimese mulje, sest siis ma oskaks vastavalt käituda. Ma arvan ikkagi, nagu ma oleks see kole nohik, kes külla minnes raamatuid lugema hakkab ning keegi minuga nagunii suhelda ei soovi, sest ma oskan ainult koolist rääkida.
Muidugi on mul hea meel, et ma näen ilus välja siis teiste arvates (mis siis, et endal on seda veel raske uskuda). Muidugi saaks ma oma "mure" lahendada, nii et püüan koledam olla, kuid nii tunnen ma ennast lihtsalt halvasti ju. Mulle meeldivad läikivad käevõrud ja kuldsed asjad ja mulle meeldib ennast meikida, see on lahe nagu meditatsioon. Pealegi näokuju on ju ikkagi sama.
Igatahes tahan sellega öelda, et inimesed, piiluge rohkem teise inimese hinge ning ärge ennustage ainult välimuse põhjal! Tundke huvi teiste vastu ja unustage oma väärakad eelarvamused. (Siin jälle üks mõte, et suurte stereotüüpsete eelarvamustega inimesed, kes ka otse enda eest mittestereotüüpset inimest nähes, seda ikka ei usu, on suht tainapead ikka.) Veel ma tahan öelda, et ma ei tea, et blondi juuksevärvi andev geen oleks aheldunud idiootsuse geeniga. Ei ole seost karvavärvuse ja intelligentsi vahel, vähemalt mina seda ei tea, aga kui huvitab, tehke palun uuring.
NB! Mu postitus keskendus pealiskaudsetele inimestele, kes enda ninaotsast kaugemale ei näe! Ma ei mõtle pealiskaudsete inimeste all paljusid neid, kes alguses arvasid, et ma olen siuke ilus ja kõike muud seda, kuid ei lasknud stereotüüpsel arvamusel palju segada! Mul on hea meel, et on palju inimesi, kes on öelnud, et alguses arvasid minust midagi muud, kuid ei teinud sellest mingit numbrit ning õppisid mind tundma ja üllatusid ka siis! Mulle alati meeldib selliseid asju kuulda sõpradelt. Väga vahva! :)
Eks ma arvasin varemgi, et välimuse järgi võetakse palju, aga et nii palju, et hakkad juba viltu mõtlema... no seda ei osanud arvata.
Esieks kuna inimesed olid tulnud mu sõbranna sünnipäevale ja kui ta on neid kutsunud, nad peaksid ju teda enam-vähem hästi teadma või mis?! Aga talle oli pandud mitu kaarti, mis ei käi tema kohta üldse.. ja üllatus - need käiksid minu kohta. Kui sa tead inimest, kelle sünnipäevale sa lähed, siis arvatavasti sa ka tead, et ta pole selliste iseloomujoontega, aga kui satub selline kaart, võiks ju ringi vaadata ja natuke mõelda, kellele kaardil pakutud omadus sobib. Kuid inimesed ei tea. Arusaadav, et ei tea. Aga nad ei tunne ka huvi ja ei küsi ja järeldavad ainult ühte välimuse põhjal. Nii et mõtlevad isegi oma sõbrannale omadusi juurde ja viltu, kuna nad ei arvaks, et seal samas ruumis see ilus blond loll naiivne tšikk, kes vaikselt seal nurgas bitchi näoga vahib, võib olla väga mitmekülgne ning armastab kunsti. No way!
Mulle olid kaardid peaaegu kõik välimuse järgi pandud. No ühe kohta võib muidugi ka öelda, et üks isikuomadus oli kaudses tähenduses, ehk siis kõige blondim inimene. Ülejäänud olid kõige suurem tagumik, kõike ilusam (tänan nende eest, armas, vähemalt saan anonüümseid komplimente, jehuu), siis kõige naiivsem ja midagi sellist. Väga vähe kaarte oli mulle ka pandud. See panigi mind mõtlema, et milles siis asi, äkki välimuses?
Nii, minust jääb tihti mulje, et ma olen see loll blond ülbe kõigist enda meelest parem piff, kes istub kuskil üritusel teistest kaugele ja bitchi näoga kõiki üleolevalt passib. Kui kurb, et tegelikult ei julge ma arvatavasti kohe üritusel teiste võõraste juurde istuma minna, sest äkki võtan kellegi koha ära, lisaks ei julge ma kohe kõigiga rääkima hakata ning vaatan neid niisama oodates, kuni keegi minuga äkki natukenegi räägib, sest ma ise olen lihtsalt liiga tagasihoidlik ning tõepoolest - ma kardan, et ma ei meeldi neile ning, et nemad on minust lahedamad. Vot jah, mõtlen nagu nohik, aga välja paistab midagi muud.
Lisaks see pidev bitch-face, mis mul on. Inimesed võiks sellest lihtsalt üle saada ja mõista, et see pole kuri nägi ja mul ei ole paha tuju ja ma ei ole õel ja ma ei kavatse sind kohe ära mõrvata või midagi, vaid see on mu kaasasündinud näolapp! Sorry, aga ma ei hakka teie pärast plastikakirurgiale mõtlema, mis mu suunurgad konstantselt ülespoole venitaks ja kulme lakke tõstaks. Pealegi ma olen inimesed juba jaotanud kahte kategooriasse: need, kes arvavad, et mul on kuri nägu ja need, kes arvavad (ehk siis teavad), et mul on normaalne nägu. Olen märganud, et need, kes arvavad, et mul on kuri nägu, on totakad ja ma nagunii ei viitsiks suhelda inimesega, kes pidevalt ütleb: "mis sa nii kuri oled? Naerata!" ja isegi kui ta nii ei ütle, siis mõtleb ja genereerib enda jaoks probleeme välja. Olen lahterdanud need inimesed kategooriasse, kes väga lähedaseks kaaslaseks ei sobi. Kui aus olla, siis need ongi tihtipeale olnud madalama intelligentsiga. Sorry, kui ma kedagi solvan, aga ise te olete pealiskaudsed, selle asemel, et uurida mu tegeliku enesetunde kohta näiteks minuga midagi normaalset rääkides. Need, kes ei näe mu näolapis midagi kurja, nendega on ju parem suhelda, sest kui ma ka päriselt kuri oleksin, siis nad mõistavad ja tunnevad paremini minu emotsioone ära. Sellist asja peaks tõepoolest lähemalt mõni teadlane uurima, et missuguse taustaga on need kaks inimesterühma ning kas üks osa neist on pärit näiteks perest, kus geneetika on määranud nii, et suu on koguaeg irevil ja nad peavad seda nägu normaalseks. Täitsa põnev.
Lisaks ma olen näinud mitmeid kordi inimeste imestavaid molle, kui nad kuulevad, millega ma tegelen. No omg, ülikool vä, omg, misasja, selline eriala?! Sa ju siis mingi tark?! Mida, sa käid ratsutamas?! Sa sõidad autoga?! jne. See on lahe üllatunud nägu alati. Samas on tore, et inimesed arvavad, et ma olen nii ilus ja selle tõttu on mu elu nagu Padjaklubi tegelaskujul Laural, kuid kahjuks pean tõdema, et ma pole kunagi oma elus arvestanud, et välimusega võiks midagi saada. Ma nagu ei tea, et ülikooli võetakse sisse välimuse alusel, pealegi on hinnang välimusele ju subjektiivne.
Lisaks ka see, kui ma räägin, milline inimene ma olen ja mõni lihtsalt ei usu või ei saa aru. Ma hakkan ise ka juba mõtlema, et mis toimub, et aru ei saada. Ütlen, põhikoolis oli lemmikaine mata ja seda kirjutati mu pealt maha, siis on mingi yeah right. Siis kui ma olen rääkinud, et ma ei olnud kahjuks koolis populaarne ja minu teada ma ei meeldinud oma klassikaaslastele, siis on ka mingi: haahaa, mida sa ajad, ei ütleks seda küll sinu kohta, nkn olid sa see kõige populaarsem või midagi.
Ja kui inimesed peaksid minu välimuse põhjal mind iseloomustama, pannakse vist täiega mööda. Mõned näited: käisin klubis oma õega ja ühe sõbraga ning mingi tüüp hakkas mu õega rääkima. Midagi rääkis minuga ka ja mis ma õelt kuulsin: tüüp arvas, et ma olen 25-aastane loll blond tsikk, kes otsib endale rikast meest ja see sõber, kes minuga kaasas on, on mingi ilgelt rikas jõmm. Nii mööda on ikka päris pro panna, võiks ju sensitiiviks saada lausa. Teiseks kui see tüüp minuga rääkis, siis ta lihtsalt ei uskunud, et need värgendused mu näppude peal on minu enese LOOMULIKUD küüned, mitte geelküüned või mis iganes.
Siis jah, mu välimuses on palju mingeid arvamusi olnud: oo, kas sul on juuksepikendused, oi, sul on kunstripsmed eks, oo, sul on geelküüned... aa, ei ole geelküüned.. ära valeta, need ju ON geelküüned, nii tugevad!. Kui ma ütlen, et ei ole kunst, aga tänan, kui sulle meeldib, väga kena (mul muidugi on hea meel, et tundub nii ilus nagu võlts), siis miks seda ei peaks uskuma? Kurb osa on see, et sellistest situatsioonidest võin ma järeldada, et paljud, kes mind näevad, mõtlevad samamoodi, et geelküüs ja miskit, kuid nad ju ei tule seda ütlema, vaid jäävadki igavesti kurvalt valesti mõtlema... sad. Ja nii nad minuga suhtlema ei tulegi, sest mõtlevad, et ma olen seest tühi blondiin :( Ja mina ise ei lähe kellegagi suhtlema, sest ma ei julge ja oska.
Kõige rohkem kahju on ka sellest, et mulle pole siiani kohale jõudnud, et ma võin välja näha ilus või jätan endast ilusa inimese mulje, sest siis ma oskaks vastavalt käituda. Ma arvan ikkagi, nagu ma oleks see kole nohik, kes külla minnes raamatuid lugema hakkab ning keegi minuga nagunii suhelda ei soovi, sest ma oskan ainult koolist rääkida.
Muidugi on mul hea meel, et ma näen ilus välja siis teiste arvates (mis siis, et endal on seda veel raske uskuda). Muidugi saaks ma oma "mure" lahendada, nii et püüan koledam olla, kuid nii tunnen ma ennast lihtsalt halvasti ju. Mulle meeldivad läikivad käevõrud ja kuldsed asjad ja mulle meeldib ennast meikida, see on lahe nagu meditatsioon. Pealegi näokuju on ju ikkagi sama.
Igatahes tahan sellega öelda, et inimesed, piiluge rohkem teise inimese hinge ning ärge ennustage ainult välimuse põhjal! Tundke huvi teiste vastu ja unustage oma väärakad eelarvamused. (Siin jälle üks mõte, et suurte stereotüüpsete eelarvamustega inimesed, kes ka otse enda eest mittestereotüüpset inimest nähes, seda ikka ei usu, on suht tainapead ikka.) Veel ma tahan öelda, et ma ei tea, et blondi juuksevärvi andev geen oleks aheldunud idiootsuse geeniga. Ei ole seost karvavärvuse ja intelligentsi vahel, vähemalt mina seda ei tea, aga kui huvitab, tehke palun uuring.
NB! Mu postitus keskendus pealiskaudsetele inimestele, kes enda ninaotsast kaugemale ei näe! Ma ei mõtle pealiskaudsete inimeste all paljusid neid, kes alguses arvasid, et ma olen siuke ilus ja kõike muud seda, kuid ei lasknud stereotüüpsel arvamusel palju segada! Mul on hea meel, et on palju inimesi, kes on öelnud, et alguses arvasid minust midagi muud, kuid ei teinud sellest mingit numbrit ning õppisid mind tundma ja üllatusid ka siis! Mulle alati meeldib selliseid asju kuulda sõpradelt. Väga vahva! :)
esmaspäev, 15. detsember 2014
Pilti ei ole ju nii raske teha
Kuna tänapäeval on võimalik teha väga lihtsalt igast elusündmusest pilti, siis on väga hea, et seda võimalust kasutatakse. Aga kahjuks on tehnika arenenud kiiremini kui mõne mõistus ja elementaarsetest pildistamisoskustest jääb mõnel inimesel puudu ja pärast on neid pildi moodi käkerdisi valus vaadata. Kirjutan paar väga lihtsat elementaarset punkti siia, mida pildistades järgida. Kellel on kaasasündinud loogikavõime ja pildistamisoskus parem, teab neid iseenesestki ja täidab kõik punktid väga ruttu ära. Kellel ei ole selline hea mõtlemisvõime pildistades, siis õnneks on see oskus arendatav! Soovitan soojalt pildistamisoskuse endale selgeks teha, siis on jama pärast vähem ja sa ei madalda mõne inimese enesehinnangut uskumatult halva pildiga.
Esiteks jäta meelde, et pildistamine ei ole ainult oma seadme kaamera pööramine pildistatava poole ja siis lampi mingi klõpsu tegemine!
Valgus! Enne pildistamist vaata, kust valgus tuleb. Kui sa jätad valguse pildistatava selja taha, siis ei ole inimest näha pildil. Valgus peaks tulema kõrvalt. Kui sinu taga paistab päike, võib pildistatav jääda väga koleda kissitava molliga ja keegi ei taha sellist jubedat pilti näha ja pildistatav on ka vihane ja mõtleb, kas ta ongi nii kole. Kui valgus loob koledaid varje pildistatava näole, siis muuda ka asukohta. Hea oleks valgust üldse juurde panna, aga õnneks on kaameratel välk ka, kui teed pilti näiteks õues pimedas.
Mõtle, mida sa pildistad! Kui sul palutakse inimesest pilti teha, siis tee ka temast pilti, mitte taevast tema pea kohal nii, et lõikad tema jalad välja, kuigi pildistatav äkki oli rõõmus just oma saabaste üle. Teiseks, kui sa oled nii kaugel inimesest, et iseenesest jääb suur hunnik taevast pildil pildistatavale pea kohale, siis tule lähemale! Jah, inimese saab sealt ennast välja lõigata, aga kes viitsib halva kvaliteediga pilti kellestki vaadata, mis on suuremast mingi minicrop (töötlejana tean, et vaene pildistatav näeb hullu vaeva ka sellega veel). Nii et vaata, et pildile jääks inimene täies mahus või täpselt nii nagu ta palunud on. Ära lõika tal pead või pealage otsast ära. Sul on ju silmad peas, vaata kaamerasse ja vaata, kas kaamerasse on inimene jäänud või ainult osa temast. Olen näinud, et on kaks äärmust: kas hunnik tühja välja pea kohal (mingit halo püüdsid pildile saada vä?) või siis pealagi otsast lõigatud (kas su poseerival sõbral on kole kiilakas laik peas, mida sa varjata püüad?). Ole normaalne ja jäta paras ruum.
Vaata, mis nurga alt pilti teed. Väike vihje: kaamera on sinu käes ja teeb pilti täpselt seal, kus kaamerat hoiad. Kui sa paned kaamera enda pea kohale kõrgele, siis jääb pildistatava pea pildil suurem nagu mingil minikehaga nukul. Kui sa teed pilti alt või kükakil, võid pildistatava kintsud selle vaatenurgaga liiga paksuks teha! Vali seetõttu parim loogiline koht kaamerale. Ja kükakil ja kõrgemal kaamerat hoides saab väga häid pilte teha ja see oleneb ka pildistatava poosist. Ole inimene ja kui ta näeb tõesti läbi kaamera paks siga välja, siis palu tal olla paremas asendis. Ta ju ei näe, mida sina kaamerast näed, sul endal on ju ka aju ja silmad peas. Ega teine sind ära ei söö, kui sa ütled talle, et ta oleks kas küljega, otse, vaataks kuskile natuke kõrvale vms. Teed talle teene ja ilusa pildi ju.
Kui sa teed pilti horisondil, siis elementaarne oleks jätta horisont sirgu, mitte kõverasse nagu kaameramees oleks purjus olnud. Lisaks ära värista oma käsi. Toeta need enda peale või hoia nii, et need ei oleks makaronid.
Kui sa teed pilt inimesest ja temaga koos mingist asjast, siis kontrolli (seda saab teha kaamerasse vaadates või telefoni ekraanile), et pildile jääks see inimene ning asi ka - mõlemad. Kui asjal on küljes mingi tähtis märk vms, mis on lahe sümbol või nii, siis oleks viisakas see peale jätta. Kui sa ei suuda panna kaamerat nii, et kõik peale jääb, saad muuta enda ja pildistatava inimese asukohta ju! Hint: liikuvad objektid võivad liikuda käsu peale. Inimene võib ju ka kükitada asjale lähemale, sirutada vms.
Kõik see eelnev on kaameramehe peas kontrollitav sekundiga. Nüüd lähme järgmise tähtsa osa juurde: nupule vajutamine.
Kui on tegemist telefoniga, siis ei pea seda nuppu jõuga all hoidma ja veel kaua. Nii tulevad sarivõtted, oleneb telefonist. Võib-olla pole neid vaja, need on liiga järjest, küsi enda poseerivalt inimeselt, kas ta tahab sarivõtteid. Aga ilmselgelt, kui sa teed pilti, ära tee ainult ühte! Tee vähemalt kolm (mitte sarivõtted, sest 0,01 sekundiga ei muutu midagi eriliselt, aga sekundiga juba võib näoilme muutuda või muudad enda asendit natuke paremaks), siis saab see vaene poseerija valida, milline talle kõige rohkem meeldib.
Poseeriv inimene ju ei tea, millal sa vajutad, kui sa kalanäoga kaamerat passid. Natuke võiksid viisakalt öelda, et nii, nüüd teen või midagi sellist. Siis ta teab, millal ta ei liigu ja teeb normaalset nägu. Kui ta tahab veel pilte, siis lase tal muuta natuke oma asendit ja teed veel. Väike hint: kui näed läbi kaamera, et inimene poseerib, tee pilte mingi 3 ja siis ütle, et tegid ära. Siis saab ta natuke puhata, kui tahab järgmises asendis pilte. Ära pane vaest inimest kannatama, et ta silmad jõllis poseerib ja ootab, millal sa pildistad, aga tegelikult oled sa juba sada pilti teinud ja mõtled ise (sest küsida ei oska), et mida ta poseerib seal koguaeg ühtemoodi. Ilmselgelt poseerimiste vaheetappe pole ju mõtet pildistada, seepärast ta ei liigugi enne, kui teab, et pilt on tehtud.
Eelmise asjaga seoses õige hetke tabamine! Tee pilt siis, kui poseeriv inimene on suutnud oma parima näo ette manada ja ära maga seda maha (selleks puhuks teebki sinu enda elu lihtsamaks mitme pildi tegemine järjest). Ära tee AINULT siis pilti, kui ta sinuga just räägib või midagi sellist, see ei näe kena välja (sel juhul võid teha, kui nagunii koguaeg pildistad ja jätad sinna ka normaalseid pilte). Kui sa tahad eriline troll olla, siis lase tal pingutades poseerida ja pilti tee ainult siis, kui ta korra hinge tõmbas ja midagi ütles. Kindlasti on ta õnnelik, et ükski tema poseeritud ilus nägu ei jäänud seda kaunist hetke mäletama.
Väike trikk edasijõudnutele: mõnel telefonil on nii, et kui vajutad ekraanil mingit kohta, siis telefon just valgustab täpselt seda kohta piisavalt. Nii et siis võid vajutada näiteks kellegi keha peale, et see kindlalt oleks valgustatud ja fokusseeritud, kui kaamera alguses fokusseeris hoopis mingi muu asja ära.
Ok, see on siis enam-vähem piisav, et sa oleksid tänapäeva-inimene (mis siis, et kaamerad on ammu juba olemas olnud ja loogiliselt mõtlemine ka) ja oskaksid ühe viisaka normaalse pildi teha. Keegi ei viitsi mingi sinu tehtud haleda pilti pärast närvi minna, kus on pildistatava nägu jäänud väga valel hetkel peale ja kole asend ning valgus teeb ta kolliks. See tõesti pole nii raske. Alustada võid näiteks püüdes suvalisi hetki ilusasti pildistada ning harjutada. Iga kaamerat käes hoidev tegelane pole kohe fotograaf ja kui inimesed on jäetud pildile koledad, siis töötlemine alati kõike ei paranda, nii et väike oskus ei ole paha.
laupäev, 22. november 2014
Minu lemmikasjad
Palju postitusi ja pilte on ka teistel inimestel oma lemmikasjade kohta. Ma olen üsna nõus, et peaks tundma heameelt kõige selle üle, mis olemas on ja igapäevaelus aitavad. Tahan ka lahe olla ja lisan pilte oma lemmikasjadest, mida ma tihti kasutan. Tegin kodus stuudio ja palusin enda kodus olevatel toodetel veidi poseerida ja end heast küljest näidata, et ma saaks paar klõpsu teha ja pärast töötlesin ka, sest mulle täiega meeldib pilte töödelda.
Alustan oma fotokollektsiooni paljude eestlaste lemmikuga Vestige Verdant näomaskiga. See on hea mask, kõigile mu peres ka meeldib see. Sellel on purk must, ise on must ja siis on nägu ka must, kui mask on peas. Teinekord teen ka sellest pilti, kui mask on näos oma koha leidnud.
Järgmised lahedad asjad on minu must hambahari ja must hambapasta. Väga hea valgendav hambapasta, ise musta värvi, sest mingi süsi on vist sees, meeldiva maitsega ja puha. Soovitan. Seda vist igalpool ei müüda, aga ma pole kindel ka. Muidu mul Tallinnas on teine must hambahari, mis on üleni must ja normaalse kujuga, täpselt nagu normaalne hambahari olema peab, ilma nõgudeta. Pildistan kunagi toda ka, ning seda olen ma müügil veel vähesemates kohtades näinud.
Mu lemmik-WC-paber! See on nii ilus lilla ja see toru, mis sealt lõpuks välja ilmub, on potisõbralik, selle saab vette loopida, väga lõbus! Kes ikka viitsib pappi kuskile prügikasti viia. Sinna, kuhu toru tekib, sinna see jääb. Zeva miski on see.
Ka hambahari ja hambapasta poseerisid siin võttel. Pildil on toodud üsna normaalsed šampoon ja palsam, mis on üsna tavalised. Muidu kasutan mingeid teisi ka, Soome firma omi, BioCutrin, mis on väga head. Juukseasju kasutan alati erinevalt, samaga pesta on tüütu.
Sel võttel poseerib spreipalsam koos hea deodorandiga. Küljepeal on näha kreemid. Üks Avoni oma on parim.
Siit fotolt on võimalik tuvastada üks väga hea huulepalsam. See ei ole ligane ja rasvane nagu paljud on, vaid see on meeldiva kreemise struktuuriga ning jätab ilusad roosakad huuled. Väga hea toode!
Antud fotol poseerib täring ja mu jalg on varjamas täringusilma, mis on oma korrektselt lokatsioonilt minema lennanud.
Foto kahest tavalisest tootest. Normaalne deodorant ja pähe (pähe jah ja siis tuleb massaaži teha, pidavat juukseid kasvatama) jäetav sprei. Varem nägin ainult meestele deodorante, mis nii kaua kestavad, kuid nüüd on võimalik naistel sama kaua end normaalselt tunda. Ei oska teadmisi jagada, kas see tegelikult ka nii kaua peal püsib, aga kiri on meelitav.
Üks väga hea ripsmedušš! See on mu lemmik. Ostsin selle MyLookist, kuid viimasel ajal oli see otsas, rohkem pole vaadanud, kas seal on. Igatahes on see ripsmetele hea, see on ripsmeid kasvatav ning mu ripsmed on näiteks küll päris hea pikkusega. Muidugi alumiste ripsmekarvade pikkus jääb soovida, kuid ülemised on küll normaalsed.
Pildil poseerib must pipar köögi taustal. Seda saab panna toitudesse, päris hea. Antud hetkel käis ka toiduvalmistamise tegevus, kuid sinna pipart ei lisatud.
reede, 7. november 2014
Aja kohta valetamine
Kas olete kuulnud, kuidas koolis räägitakse, et näed, kui on 30EAP semestris ja 1 EAP on 26 h, siis ju kulub semestris selleks 780 h, kuid meil on ju mitu kuud semestris. Lausa 16 nädalat võib vist öelda. Ja need tunnid jagatud nädalate peale on ainult 48,75 h. Oi kui vähe, eks ju! Sest nädalas on muidu ju lausa 168 tundi! Nii et mis see mõned tunnid kooli ikka ära ole.
Aga mõtleme nüüd loogiliselt. Kui jagada kõik see kooliasjade arv nädala peale ära, nii et arvestame isegi puhkamiseks mõeldud nädalavahetust, saame ainult umbes 7 tundi päevas. See on ju vähe, eks!
Kui jaotame selle ainult esmaspäevast reedeni, tuleb kooliasju 9,75 tundi päevas. Aga no mis see siis ära ei ole. Päevas on ju lausa 24 tundi, nii palju ju.
Jah, sel juures unustatakse see, et ärkamisele läheb hommikul midagi tunnitaolist, kui tõusta, riietuda, pesta, süüa, juua. Lisaks oluline osa päevast on TRANSPORT. Me lähme sinna, kuhu õpime ja tuleme sealt. Alati ei ole ka loengud järjest ja need paar tundi seal vahel raiskavad aega. Võime siis öelda, et päevas võib minna umbes 3 h sellele ärkamise+liikumise jamale.
Siis veel magamine 8 h päevas. Mina tõesti magan rohkem, 9 tundi, aga mõni suudab ka 7 h ainult.
Siis muidugi ka see, et inimene tahab ju päevas õhtul pesemas käia, mõne sõbraga rääkida ja ka SÜÜA ja süüa teha! See võtab ka mingi 3 tundi tegelikult küll ära.
Muud mõttetud tegevused võtavad siis päevas 14 tundi. Ja peab olema siis ütleme ümardades allapoole, et 9 h aega kooliasjadeks. See on kõik kokku 23 tundi juba. Jee! Meil on 1 tund päevas lausa ju oma vaba aega!
Muidugi ei loetlenud ma kõike, mis siin inimesel päevas tegemiseks kulub. Selleks võivad kindlasti olla loomadega tegelemine, kellel need on, enda meikimine, riiete ja asjade hooldamine, koristamine jne tegevused, mis tegelikult võtavad siiski aega ära.
Ning jutt ei olnud vaid sellest, mida räägitakse koolis, vaid soov tähelepanu viia asjaolule, et kui öeldakse, et mingi asi võtab vaid mõne tunni päevas või mingis ajas, siis mõelda rohkem järgi, kui palju see asi tegelikult võtab. Sest kui selle tegemiseks peab näiteks hommikul vara kuskile minema, lisandub sinna otsa ju tund aega ärkamisprotseduure pluss transpordiaeg, mis võib võtta ka isegi tunni ning pärast ka transport tagasi. Lisaks kui on tegevuse sees pausid, võtavad ka need märkamatult aega vähemaks. Seepärast tasub enne mõelda, kui keegi hakkab aja kohta patrama, et näed see 5 tundi päevas kuskil pole ju midagi, ülejäänud ajal tee mis tahad!
Muidugi ka need lahedad inimesed, kes valetavad, mis ajal nad helistavad, tulevad või millal nad midagi tehtud saavad või võla makstud, kuid seda ei tee ja siis veel on sinu peale vihased, et sa neile meelde tuletad nende ebakompetentsust ajaarvestamises.
Aga mõtleme nüüd loogiliselt. Kui jagada kõik see kooliasjade arv nädala peale ära, nii et arvestame isegi puhkamiseks mõeldud nädalavahetust, saame ainult umbes 7 tundi päevas. See on ju vähe, eks!
Kui jaotame selle ainult esmaspäevast reedeni, tuleb kooliasju 9,75 tundi päevas. Aga no mis see siis ära ei ole. Päevas on ju lausa 24 tundi, nii palju ju.
Jah, sel juures unustatakse see, et ärkamisele läheb hommikul midagi tunnitaolist, kui tõusta, riietuda, pesta, süüa, juua. Lisaks oluline osa päevast on TRANSPORT. Me lähme sinna, kuhu õpime ja tuleme sealt. Alati ei ole ka loengud järjest ja need paar tundi seal vahel raiskavad aega. Võime siis öelda, et päevas võib minna umbes 3 h sellele ärkamise+liikumise jamale.
Siis veel magamine 8 h päevas. Mina tõesti magan rohkem, 9 tundi, aga mõni suudab ka 7 h ainult.
Siis muidugi ka see, et inimene tahab ju päevas õhtul pesemas käia, mõne sõbraga rääkida ja ka SÜÜA ja süüa teha! See võtab ka mingi 3 tundi tegelikult küll ära.
Muud mõttetud tegevused võtavad siis päevas 14 tundi. Ja peab olema siis ütleme ümardades allapoole, et 9 h aega kooliasjadeks. See on kõik kokku 23 tundi juba. Jee! Meil on 1 tund päevas lausa ju oma vaba aega!
Muidugi ei loetlenud ma kõike, mis siin inimesel päevas tegemiseks kulub. Selleks võivad kindlasti olla loomadega tegelemine, kellel need on, enda meikimine, riiete ja asjade hooldamine, koristamine jne tegevused, mis tegelikult võtavad siiski aega ära.
Ning jutt ei olnud vaid sellest, mida räägitakse koolis, vaid soov tähelepanu viia asjaolule, et kui öeldakse, et mingi asi võtab vaid mõne tunni päevas või mingis ajas, siis mõelda rohkem järgi, kui palju see asi tegelikult võtab. Sest kui selle tegemiseks peab näiteks hommikul vara kuskile minema, lisandub sinna otsa ju tund aega ärkamisprotseduure pluss transpordiaeg, mis võib võtta ka isegi tunni ning pärast ka transport tagasi. Lisaks kui on tegevuse sees pausid, võtavad ka need märkamatult aega vähemaks. Seepärast tasub enne mõelda, kui keegi hakkab aja kohta patrama, et näed see 5 tundi päevas kuskil pole ju midagi, ülejäänud ajal tee mis tahad!
Muidugi ka need lahedad inimesed, kes valetavad, mis ajal nad helistavad, tulevad või millal nad midagi tehtud saavad või võla makstud, kuid seda ei tee ja siis veel on sinu peale vihased, et sa neile meelde tuletad nende ebakompetentsust ajaarvestamises.
esmaspäev, 22. september 2014
Imelikud põhjused kellegi mahajätmiseks
On imelikke asju öeldud, ma ei mõtle neid ameerika lollusi, vaid seda, et välditakse otse ütlemist, et inimene ei meeldi. Kui see inimene just ei ole see, kes meeldiks, võiks ka nii öelda. Ma nüüd siin niisama heietan ja tõin mingid haledad vabandused, mida ma kuulnud olen.
- Mul ei ole suhte jaoks aega.
- Muude asjade jaoks on? Või siis ei ole suhete jaoks aega ehk siis ka sõprade jaoks aega? Võtab siis väga palju aega päevast ja kõigest ära see, kui sul on kaaslane, kellega oma ajamuresid arutada või kellega õhtul magama minna? Nagu nüüd kaaslase omamine võtaks täiega aega. Õigem oleks öelda siis, et ei ole just selle inimese jaoks aega.
- Tavaliselt need, kes nii on öelnud, on oma haledas aja mitteomamises leidnud paar päeva hiljem juba uue kaaslase. Huvitav, kust siis nüüd aeg suhte jaoks tekkis. Ilmselt polnud vist hoopis tahtmist eelmist kaaslast omada, aga jah, ei või siis ausalt öelda, teine ootas kuskil äkki, millal sul aega tekib. Ebaaus on jätta teine nii ootele.
- Mul on töö ja kooliga nii palju tegemist, teeks väikse vaheaja.
- Tõlge: mul on uus kaaslane ja ma vaatan, kuidas mul temaga läheb. Kui läheb halvasti, siis mul pole enam "töö ja kooliga" tegemist, aga kui hästi läheb, siis on mul kohe elu lõpuni "töö ja kooliga" tegemist. Kas puudub täiesti südametunnistus jätta mingi inimene hoolimatult ooterežiimi? Eriti näiteks, kui see inimene juba kahtlustab ja küsib, kas sul on uus inimene, aga siis öelda, et ei ole. Öelgu ausalt, et tunded on teise vastu, nii oskab ka teine inimene siis sind rahule jätta. Aga noh, kui juba valedega jauraja oled, siis on ka sellest uuest kaaslasest kahju, ilmselgelt oled teda juba mitmega petnud ja äkki ka oma eelmise kaaslasega, kui "töö ja kool" vähem aega nõudsid ja teine arvas, et aega juba jätkub.
- Sa leiaksid kellegi parema / ma ei ole sind väärt.
- Ma arvan, et see on iga inimese enda otsustada, keda ta väärt on, mitte et mingi tema kaaslane jätab ta seepärast maha, et kujutab ette, et ta ei ole teda väärt. Võiks siis ju ausalt öelda: me ei sobi kokku. Ja miks on vaja teisele inimesele tema tulevikku ette dikteerima hakata ja mis mõttes on siis see keegi uus inimene parem. Iga inimene otsustab tõesti ise, kas kaaslane on teda väärt või mitte. See on ikka hale küll teeselda, et teed ennast maha ja ütled, et jouuu, ma olen liiga madal sinu kõrval ja leia keegi teine. Teed ju teise inimese õnnetuks selliste imelike lausetega. Ütle siis otse, et mul pole tundeid su vastu.
- Ma ei taha suhet.
- Võiks ausalt öelda, et ei taha suhet just SINUGA. Kui tahaksid, siis ei loe mingi vaba olemine ja suhte mittetahtmine. Kui ikka inimesega tahad koos olla, ei tule mõttesegi, et ei taha teda, sest see asi võib olla nimega suhe. Aga noh, kui kasutada sellist vabandust, siis miks ei kasuta ka vabandust: ma ei taha sõprussuhet, ma ei taha sõpra. Need on ju ka suhted, kullakene, mis nõuavad ka aega ja inimese elu koosnebki suhetest.
- Mul on vaja veel muid asju teha enne suhtesse minekut / mul pole raha / tahan enne oma elu korda saada
- Nagu suhe keelaks neid asju teha. Äkki tuleks leida õige inimene, kellega koos neid teha. Aga tõesti, kui see inimene piisavalt ei meeldi, siis tema polegi see, kellega neid asju teha. Võiks siis öelda, et sina ei meeldi mulle. Ja kui mõelda, et tahan oma elu enne korda saada, siis järsku on elu korras ja sa ütled oma kaaslasele, et jouu, mul nüüd elu korras, oleme koos. Võiks siis öelda otse, et sina pole see, keda ma tahaks endale, kes muga elu korda teeks.
- Asi pole sinus
- Ilmselgelt pole. Asi on ikkagi teises inimeses nii palju, et ta ei meeldi piisavalt. Aga see, et ta sulle ei meeldi, see asi ei ole jah tema teha.
Lõpetuseks siis lugu, kus jäetakse naine maha sel põhjusel, et mees tahab vaba olla ja tahab maailma näha veel siis, aga mitte koos selle naisega. Et siis kah naine peaks arvama, et mees näeb oma maailma ära ja siis tahab teda tagasi? Eip, tegelikult tahab endale üldse kedagi teist või niisama ringi aeleda, aga mitte selle naisega, kuid pole julgust seda ausalt öelda. Aga mulle meeldib, et sellisest sõnumist on lugu tehtud, lugu ise on ka väga tore, kaua mulle meeldinud juba!
laupäev, 26. juuli 2014
Algus ja lõpp
Algul on kõik kui unistus ja kaunis.
Eluilmas ei usu, et midagi keegi tauniks
Elu on ilus ja kõik on hää,
õnnejoovastusest segi on pää.
Kõik on ideaalne, kõik on parim,
Teisega koos end maailmalõppu tariks.
Oleks koos ja naudiks end
Naudiks elu ja kõrge on lend.
Räägid oma päevast, murest ja peost
Ja kõigest, mis meid omavahel seob!
Kõike kiidetakse, kõik on parim,
Suhe on kõige kaunim.
Aga on ka väike mure, et paljud vahivad
Kuid seda ei tohiks öelda, et ei tohi nad.
Enne oli ju liiga palju mitte õigeid
Kuidas nii loll ja käisid neid teid.
Miks sul oli kunagi keegi see?
Ja mida sa tegid tollega veel?
Kes see nüüd sinuga juttu alustab?
Kas see on keegi, keda kahtlustan?
Sul ju oli nii palju neid lolle,
Tahtsid ise ka ju neid kolle.
Nagunii sul litsiharjumus sees,
Koguaeg sul ju nende **** oli sees.
Ja ajusid sul pole ka üldse
Lihtlabaselt loll absurdselt
Mida sa räägid selle inimesega?
Ainult flirdid ju selle armukesega!
Mees ja naine ju ei saa olla sõbrad.
Miks sa ajad vastu oma sõrad?
Mis sul viga on, et ajudeta jonnid?
Muuda end minu jaoks, ära ponni!
Mina olen parim ja kõik austavad mind!
Keegi ei taha nagunii enam sind!
Ma olen parim armastav mees!
Kõik mu sõbrad näevad, et ma olen esimees!
Teiste ees ma hoian sult alati ümbert.
Vaatan sind armastavalt ja mitte ülbelt.
Head muljet ma ju jätta oskan,
Sina oled see loll tohman!
Seda su lolli sõbrannat ma ka vihkan!
Kuid tema ees ma viisakalt naerda tihkan!
Ta ju viib sind alati m***e käppima.
Ma tean, sa tahaksid neid näppida.
Ma ei austaks oma õdesid, kui neil oleks mehi
olnud nagu sinul on jalaga segada neid kehi.
Sa oled ühiskonna häbiplekk!
Tahaks sust lahti saada ehk.
Manipuleerimislevel 99
Kas mulle naiseks tuleks sa?
Mina ju tahan sind,
kui sa mind armastaks, tahaks sa KOHE mind!
Ah, mine sa ka perse, keegi sind siia ei taha.
Peast oled sa hull ja mine kanna end maha.
Ma tean, millist naist ma endale tahan.
Sellist, kes võtab mind nii nagu vaja.
Eluilmas ei usu, et midagi keegi tauniks
Elu on ilus ja kõik on hää,
õnnejoovastusest segi on pää.
Kõik on ideaalne, kõik on parim,
Teisega koos end maailmalõppu tariks.
Oleks koos ja naudiks end
Naudiks elu ja kõrge on lend.
Räägid oma päevast, murest ja peost
Ja kõigest, mis meid omavahel seob!
Kõike kiidetakse, kõik on parim,
Suhe on kõige kaunim.
Aga on ka väike mure, et paljud vahivad
Kuid seda ei tohiks öelda, et ei tohi nad.
Enne oli ju liiga palju mitte õigeid
Kuidas nii loll ja käisid neid teid.
Miks sul oli kunagi keegi see?
Ja mida sa tegid tollega veel?
Kes see nüüd sinuga juttu alustab?
Kas see on keegi, keda kahtlustan?
Sul ju oli nii palju neid lolle,
Tahtsid ise ka ju neid kolle.
Nagunii sul litsiharjumus sees,
Koguaeg sul ju nende **** oli sees.
Ja ajusid sul pole ka üldse
Lihtlabaselt loll absurdselt
Mida sa räägid selle inimesega?
Ainult flirdid ju selle armukesega!
Mees ja naine ju ei saa olla sõbrad.
Miks sa ajad vastu oma sõrad?
Mis sul viga on, et ajudeta jonnid?
Muuda end minu jaoks, ära ponni!
Mina olen parim ja kõik austavad mind!
Keegi ei taha nagunii enam sind!
Ma olen parim armastav mees!
Kõik mu sõbrad näevad, et ma olen esimees!
Teiste ees ma hoian sult alati ümbert.
Vaatan sind armastavalt ja mitte ülbelt.
Head muljet ma ju jätta oskan,
Sina oled see loll tohman!
Seda su lolli sõbrannat ma ka vihkan!
Kuid tema ees ma viisakalt naerda tihkan!
Ta ju viib sind alati m***e käppima.
Ma tean, sa tahaksid neid näppida.
Ma ei austaks oma õdesid, kui neil oleks mehi
olnud nagu sinul on jalaga segada neid kehi.
Sa oled ühiskonna häbiplekk!
Tahaks sust lahti saada ehk.
Manipuleerimislevel 99
Kas mulle naiseks tuleks sa?
Mina ju tahan sind,
kui sa mind armastaks, tahaks sa KOHE mind!
Ah, mine sa ka perse, keegi sind siia ei taha.
Peast oled sa hull ja mine kanna end maha.
Ma tean, millist naist ma endale tahan.
Sellist, kes võtab mind nii nagu vaja.
pühapäev, 20. juuli 2014
Muusika
See, kuidas mulle meeldib muusika, on hämmastav. Ma ei suuda muusikaga magada, selle pärast, et ma jään kuulama sõnu, meloodiat ja kaasa mõtlema. Magama ei saa jääda mõeldes.
Keskendun alati muusikale, kui ma kuulen endale meeldivat lugu. Ja mitte ainult seda. Ma interpreteerin oma lemmikpala. Vaatan videot, lüürikat ja mõtlen, millest artist võiks nii rääkida. Saidil genius.com on ka kirjas.
Seepärast meeldib mulle Lana Del Rey, et tema muusikat on väga põnev uurida ja kuulata ning neis on tunne sees. On tunda, miks ta nii laulab ja miks tal sellised mehed videos on. See on väga hea hingeline muusika.
Keskendun alati muusikale, kui ma kuulen endale meeldivat lugu. Ja mitte ainult seda. Ma interpreteerin oma lemmikpala. Vaatan videot, lüürikat ja mõtlen, millest artist võiks nii rääkida. Saidil genius.com on ka kirjas.
Seepärast meeldib mulle Lana Del Rey, et tema muusikat on väga põnev uurida ja kuulata ning neis on tunne sees. On tunda, miks ta nii laulab ja miks tal sellised mehed videos on. See on väga hea hingeline muusika.
John Legendi lugu on lihtsalt parim, mida üks mees saab naisele öelda. Siin on suurepäraselt kirjeldatud armastust ja suhet. Minu meelest kaunis lugu.
laupäev, 3. mai 2014
Milline mees sümpatiseerib välja minnes naist
Kirjutan, kuidas sebida naist endale. Meestel on väga lihtne naisi võluda. Toon siin paar omadust, milline on enamjaolt iseloom või tegevused, mis panevad naise end õnnelikuna tundma. Siin keskendun suhte alguspoolele või sebimisfaasile.
Näide 1
Mees kutsus naise välja sööma, saavad kokku.
Mees: Tsau. Kuhu sa minna tahaksid?
Naine: Sööma kuskile.
Mees: Mida sa süüa tahaksid?
Naine: ee.. pitsat äkki.
Mees: Milline pitsa sulle meeldib, kas see pannipitsa või õhuke või mingi muu?
Naine: No see õhuke.
Mees: Noh, kus seda saada võib? Kuhu sa minna tahaks siis?
Naine: Lähme siis sinna pitsakohta, mis on seal tänaval.
Mees: no lähme.
Pitsakohas:
Mees: Noh, mis me siis võtame?
Naine: Ma vaatan siis siit. Võtame selle, sobib?
Mees: jah, kui sulle meeldib.
Pitsaga:
Naine: Kas sulle ei maitse pitsa, et sa ei söö üldse seda?
Mees: Ei maitse jah.
Naine: Miks sa siis pitsakohta tulid?
Mees: Sulle meeldib.
Peale söömist:
Mees: Mis sa veel teha tahaks?
Naine: noh.. poodi minna.
Mees: kuhu poodi?
Naine: Riietepoodi. (ja juba mõtleb, et misasja, igav, tahaks ära minna).
Mis te arvate, kas see mees võlub naist või ei? Muidugi mitte!!! Kui naine juba alguses ei põgenenud, siis ta on viisakas, aga varsti seda teeb. Mees näitas ennast otsustusvõimetuna, mis näitab, et ta pole mehelik, ta ei suuda olla see tähtsam tugevam ja targem pool suhtes, kes võtab vastu kaalutletult tähtsaid otsuseid, tal puudub enesekindlus ning ta ei julge välja näidata, mis talle endale meeldib. Viib end ise tallaaluseks.
Naine peab niigi iga päev päevast päeva mõtlema, mida ta nüüd sööb, mida ta vaba ajaga peaks tegema, kas ta võtab selle pitsa või tolle pitsa ja kuhu võiks sööma minna jnejne. Halb on ka see, et mees ise ei suutnud mitte midagi välja pakkuda, isegi mitte öelda, et talle tegelikult pitsa ei maitse.. lihtsalt kannatas. Koos peab tore olema.
See oleks ju parim, kui tuleks keegi hea inimene ja oleks need asjad juba ära otsustanud! See teeb õnnelikuks, elu on kohe kergem, koos on kergem ning vähemalt kohtingul ei pea oma pead vaevama.
Näide 2
Mees kutsus naise välja sööma, ütles, et tuleb huvitav õhtu.
Mees: Tsau. Ma loodan, et sul on kõht tühi, me lähme ühte heasse kohta.
Naine: Jaa, olgu. (mõtleb: ohjess, põnevus põnevus!!!)
Mees (kohalejõudes): Ma käisin siin ükspäev ärikoosolekul vms. Nägin, et siin on ülihead praed.
Naine: (arvatavasti ei oskagi kohe midagi kosta, päris lahe) Ilus koht, eks ma vaatan menüüd.
Mees: Ma soovitan sulle seda praadi, ma sõin ja oli hea.
Naine: Ma ei tahaks üldse praadi süüa tegelikult, võtaks midagi vähem.
Mees: Muidugi. Siin on olemas selline väiksem asi ka, salat kanaga jne. Ma ei ole söönud, aga mu sõber sõi ja kiitis.
Naine: oo, seda ma just tahakski, võtan selle.
Peale söömist.
Mees: Mul on sulle üks üllatus, ma loodan, et sul on natuke veel aega.
Naine: Olgu, eks ikka.
Mees (viib naise ükskõik midagi sellist tegema, mis mehele endale meeldib ja ütleb kommentaare, et miks tema sellega tegeleb, mis selles põnevat on jne.)
Naine (mõtleb, et selle mehega koos olles oleks mu elu nii lahe ja huvitav, ma nii väga juba ootan, millal me uuesti välja lähme.)
See on hea stsenaarium. Sel juhul on naine tõmmatud välja oma igapäevasest elust, sest tuleb üks mehine mees ja on otsustanud mingeid asju tema eest niiet sel õhtul saab naine ainult elu nautida. Keegi ei küsi, kas ta tahab nüüd seda või toda või küsib, mida peale seda teha või nii. Naisele hoopis ise tutvustatakse mehe elu. Kui keegi huvitab, tahakski tema kohta rohkem teada, hakkab veel huvitavam.
Kohe näha, et meestel on tegelikult lihtne. Tuleb ühendada meeldiv kasulikuga. Meeldiv on olla naisega väljas ning kasulik, sest äkki tahtsidki just sinna kohta sööma minna, kuna tahtsid seda mingit toitu seal proovida ja lõpuks saabki. Või tahtsidki hiljem näiteks ise minna päikeseloojangut vaatama või puid pildistama ja naine veedab ka lõbusalt aega. See tähendab, et natuke võib kokkusaamist ette valmistada ning siis sujub juba iseenesest. Tuleb muidugi ka seletada, miks just see või teine ja mis selles põnevat on sinu jaoks. Isegi kui naisele ei meeldi, siis on see ikkagi üks sinu tunnus ja näitab, et sa oled enesekindel mees.
Näide 1
Mees kutsus naise välja sööma, saavad kokku.
Mees: Tsau. Kuhu sa minna tahaksid?
Naine: Sööma kuskile.
Mees: Mida sa süüa tahaksid?
Naine: ee.. pitsat äkki.
Mees: Milline pitsa sulle meeldib, kas see pannipitsa või õhuke või mingi muu?
Naine: No see õhuke.
Mees: Noh, kus seda saada võib? Kuhu sa minna tahaks siis?
Naine: Lähme siis sinna pitsakohta, mis on seal tänaval.
Mees: no lähme.
Pitsakohas:
Mees: Noh, mis me siis võtame?
Naine: Ma vaatan siis siit. Võtame selle, sobib?
Mees: jah, kui sulle meeldib.
Pitsaga:
Naine: Kas sulle ei maitse pitsa, et sa ei söö üldse seda?
Mees: Ei maitse jah.
Naine: Miks sa siis pitsakohta tulid?
Mees: Sulle meeldib.
Peale söömist:
Mees: Mis sa veel teha tahaks?
Naine: noh.. poodi minna.
Mees: kuhu poodi?
Naine: Riietepoodi. (ja juba mõtleb, et misasja, igav, tahaks ära minna).
Mis te arvate, kas see mees võlub naist või ei? Muidugi mitte!!! Kui naine juba alguses ei põgenenud, siis ta on viisakas, aga varsti seda teeb. Mees näitas ennast otsustusvõimetuna, mis näitab, et ta pole mehelik, ta ei suuda olla see tähtsam tugevam ja targem pool suhtes, kes võtab vastu kaalutletult tähtsaid otsuseid, tal puudub enesekindlus ning ta ei julge välja näidata, mis talle endale meeldib. Viib end ise tallaaluseks.
Naine peab niigi iga päev päevast päeva mõtlema, mida ta nüüd sööb, mida ta vaba ajaga peaks tegema, kas ta võtab selle pitsa või tolle pitsa ja kuhu võiks sööma minna jnejne. Halb on ka see, et mees ise ei suutnud mitte midagi välja pakkuda, isegi mitte öelda, et talle tegelikult pitsa ei maitse.. lihtsalt kannatas. Koos peab tore olema.
See oleks ju parim, kui tuleks keegi hea inimene ja oleks need asjad juba ära otsustanud! See teeb õnnelikuks, elu on kohe kergem, koos on kergem ning vähemalt kohtingul ei pea oma pead vaevama.
Näide 2
Mees kutsus naise välja sööma, ütles, et tuleb huvitav õhtu.
Mees: Tsau. Ma loodan, et sul on kõht tühi, me lähme ühte heasse kohta.
Naine: Jaa, olgu. (mõtleb: ohjess, põnevus põnevus!!!)
Mees (kohalejõudes): Ma käisin siin ükspäev ärikoosolekul vms. Nägin, et siin on ülihead praed.
Naine: (arvatavasti ei oskagi kohe midagi kosta, päris lahe) Ilus koht, eks ma vaatan menüüd.
Mees: Ma soovitan sulle seda praadi, ma sõin ja oli hea.
Naine: Ma ei tahaks üldse praadi süüa tegelikult, võtaks midagi vähem.
Mees: Muidugi. Siin on olemas selline väiksem asi ka, salat kanaga jne. Ma ei ole söönud, aga mu sõber sõi ja kiitis.
Naine: oo, seda ma just tahakski, võtan selle.
Peale söömist.
Mees: Mul on sulle üks üllatus, ma loodan, et sul on natuke veel aega.
Naine: Olgu, eks ikka.
Mees (viib naise ükskõik midagi sellist tegema, mis mehele endale meeldib ja ütleb kommentaare, et miks tema sellega tegeleb, mis selles põnevat on jne.)
Naine (mõtleb, et selle mehega koos olles oleks mu elu nii lahe ja huvitav, ma nii väga juba ootan, millal me uuesti välja lähme.)
See on hea stsenaarium. Sel juhul on naine tõmmatud välja oma igapäevasest elust, sest tuleb üks mehine mees ja on otsustanud mingeid asju tema eest niiet sel õhtul saab naine ainult elu nautida. Keegi ei küsi, kas ta tahab nüüd seda või toda või küsib, mida peale seda teha või nii. Naisele hoopis ise tutvustatakse mehe elu. Kui keegi huvitab, tahakski tema kohta rohkem teada, hakkab veel huvitavam.
Kohe näha, et meestel on tegelikult lihtne. Tuleb ühendada meeldiv kasulikuga. Meeldiv on olla naisega väljas ning kasulik, sest äkki tahtsidki just sinna kohta sööma minna, kuna tahtsid seda mingit toitu seal proovida ja lõpuks saabki. Või tahtsidki hiljem näiteks ise minna päikeseloojangut vaatama või puid pildistama ja naine veedab ka lõbusalt aega. See tähendab, et natuke võib kokkusaamist ette valmistada ning siis sujub juba iseenesest. Tuleb muidugi ka seletada, miks just see või teine ja mis selles põnevat on sinu jaoks. Isegi kui naisele ei meeldi, siis on see ikkagi üks sinu tunnus ja näitab, et sa oled enesekindel mees.
Tellimine:
Postitused (Atom)