Tervist, inimesed!
Seekord ma tahan lihtsalt südamelt ära rääkida,
miks ma olen hetkel vallaline naine ja sellega imekombel isegi rahul. Ma olen seda teemat mingil perioodil kogemata vältinud, sest ei viitsinud väga sellesse enda kohta süveneda. Mingi aeg avastasin, et mul jumala rahul olla omadega.
 |
| See on nii lahe särk lihtsalt. Poos on kole, sest ma üritasin särgikirja demonstreerida. No boyfriend, no problem on sääl. |
Aga kuna ma nägin, et minu naiste/meeste postituste alla on tulnud mitmeid eeldusi inimestelt, umbes et kas ma printsess ja kas mul nii palju mehi ja kas ma nii tahetud ja siis miks ma ise huvi ei tunne jnejne. Lisaks olen ma märganud mõnede inimestega suheldes, et nad eeldavad midagi muud minust. Eks see ole arusaadav, sest igaühel omad kogemused. Peale selle olen viimasel ajal puutunud kokku mitme sarnase teemaga ka. Siis nüüd teengi selgitava postituse.
Oluline pole hetkel, palju mind tahetakse.
Oluline ja küsimusi tekitav on see, miks ma aktiivselt ei searchi igalt poolt endale elukaaslast. Et panna end minu kingadesse, vaatame mu suhete ajalugu.
Ma ütlen ära, et veidi jube on küll kõiki selliseid asju tunnistada ja kindlasti on mõni minu tollane partner arvamusel, et polnud sellised lood, nagu ma siin väidan. Noh, siis ma ju seda ei kirjutaks, sest mul pole vajadust kedagi materdada, vaid selgitada enda vaatenurka, mille alusel olen ma nüüd teatud valikuid langetanud. Siiski, ma teen sellise avaliku lookese, sest
ma loodan, et see on abiks ka mõnelegi teisele inimesele oma staatuse üle juurdlemisel.
Nii, valmistume!
Teismelisest saati ma juba unistasin, et suhe-suhe ja tahaks olla suhtes mingi mulle meeldiva tüübiga. Eks mõnikord juhtus ka mõni tüüp (vähe nagu), kellele ma veidi meeldisin, aga ma pirtsperse põlgasin kõik ära. Haha, tegelikult ei olnud mul lihtsalt vastu tundeid osadele inimestele, sinna ei saa kahjuks midagi teha. AGA oluline on mainida,
et neid, kellele ma EI MEELDINUD MITTE ÜLDSE, oli kordades rohkem. Ja nad pidasid muidugi vajalikuks ka seda avalikult tunnistada koos vastava põhjendusega ja mitmete inimeste ees. Põhjendus oli enamasti minu varieeruvate omadustega koledus. Mingil hetkel oli mul
nii madal enesehinnang, nagu väga madal. Seda enam oli mul suhteliselt raske suhelda poistega. Ja tunnistame ausalt, oli mingi periood, kus ma olin ikka päris kole. Ma ei tee nalja. Noh, murdeiga, haavatav iga ja siis kiusati ka mind ikka rämedalt, välimuse osas ikka põhiliselt. Peale selle lippasid mu ümber teised tüdrukud ringi push-up rinnahoidjates ja kilkasid, kus see ja teine neid suudles ja välja kutsus jne.
Kättesaamatu vili tundus seetõttu mulle eriti magus.
Üks hetk vist ma muutusin ilusaks. Nüüd tagantjärgi tean seda vaadates, et järsku hakkasid mehed mind vaatama ja järsku oli neid vist mingi 5 tk korraga, kes minuga aktiivselt suhtlesid (wow). Kahjuks enesehinnang ei jõudnud välimusele järgi, nii et siis hakkas periood, kus
üks neist meestest ütles mulle kõige esimesena, et ma talle meeldin ja kas ma tahaks suhet. Muidugi mina suure hurraaga suhtesse ka läksin! Sest no cmon, olin suhet mulle meeldiva inimesega mingi sada aastat oodanud. Ja ma sel hetkel arvasin, et ega ma teistele nkn suurt ei meeldinud, muidu oleks nad ise mind tahtnud. Oleks ma osanud ennast väärtustada, ei oleks ma pidanud kohe esimesega suhtesse hüppama, aga no, noor ja lolol.
Ma olin nagu IGA tähelepanukillukese üle meeletult tänulik ja õnnelik.
Õnneks sisimas on mul alati suhte kohta selline hinnang, et partneriga ollakse aus ja kõike mida iganes. Siiani on. Kuigi sain petta ja värki, aga ikka nii loll olin, et andeks andsin. Põhiline põhjus andeks andmisel oli see, et
ma olin 100% kindel, et ma ei leiaks endale ühtki teist meest. Ma arvasin, et see inimene on maailmas ainus, kellele ma meeldin. Tõsiselt. See, et mul enne neid oli, esiteks, ma ei teadnud, et ma neile võin niimoodi meeldida, teiseks, arvasin ma, et kui ka meeldisin, siis tahtsid nad nkn ainult ühte asja.
Peale kahte aastat koos olemist läksime lõpuks lahku ja see oli nii õudne, ma oleks nagu paduvihma kätte sattunud. Ma olin täiega, et appi, ma ei suuda üksi olla! Ma niiiii kartsin üksi olla ja eriti seetõttu, et arvasin, et ma ei meeldi kellelegi. Ma oleks hea meelega olnud kohe kellegi esimese ettejuhtuvaga suhtes, kes mulle vähegi meeldib. Lugesin igasugust kirjandust ka, umbes, et kuidas meest leida ja milline peab olema atraktiivne naine ja siis tegin end täiega ilusaks ja püüdsin olla selline, kes meeldiks meestele. Nüüd mõtlen, et misasja mul viga oli :D
Ok, no olles 100% meeleheitlik, siis loomulikult ei leia kedagi. Sattusin paljude jerkide ja douchede otsa. Muidugi ise püüdsin paista rõõmus, et näed, kui vahva elu mul on, kuid sisimas olin, et appi, miks ma mitte kellelegi ei meeldi rohkem kui keha. Tagantjärgi saan aru, et oli isegi mõni, kes ehk oleks mind tõsiselt võtnud, kuid ma jällegi ei saanud sellest sellel hetkel aru. Ma olin päris julgusetu ka sellistes olukordades ja oskamatu. Nagu näha, oma alaväärsuskompleksidest ei olnud ma veel välja ujunud. Ma ei tea, kas ma välja paistsin enesekindel... ehk küll. Nüüd mõtlen tagantjärgi, et päris kahju, et ma ei suutnud mina ise olla. Mäletan, üks tüüp, kellega huvitavalt kohtusime, ta oli tegelikult jumala äge vend. Ja siis mingi mina, kes ei saanud lihtsalt aru, et ta mind tõsiselt võiks võtta. Ega me ei jõudnud isegi suudluseni ega kuskile, nii et äkki polekski bioloogilist klappi olnud. Aga samas, ma ei olnudki tol hetkel mina ise, kes ma oleksin sisimas olnud, nii et võib-olla ei oleks sest asja saanud. Võib olla see on hetkel mu üks suurim käestlastud võimaluse kahetsus. Samas on seda natuke raske kahetseda, sest ma olin täiesti teine inimene sel hetkel. Appi, kui ma seda kirjutan praegu, ma olen eriti, et omg, why. Praegu on mul alles ainult oletused. Ma ei tea, kuidas ma lihtsalt aru ei saanud, et ma talle meeldisin... ma olin sel hetkel, et niuks, miks ta minuga vähe suhtleb, miks ta mind sõitma ei vii jne. Ma olin nii blond, et ei suutnud üles korjata signaale õigel sagedusel. Mul pole midagi teha enam ka.
Aga lõpuks saatis mind minu meelest suur õnn ja ma sattusin enda meelest ühe väga hea mehe otsa. Tahtis minuga suhet ja kõike ja oli nii õnnelik pealtnäha minu üle. Tegelikult ajalugu tegi korduse. Sest see mees, kes minuga suhtesse läks,
oli jällegi nende ma ei tea mitme seast esimene, kes ütles mulle sulaselgelt ja minu jaoks arusaadavalt, et ma talle meeldin. Ma olin mingi omg, ma meeldin kellelegi! Ma ei suutnud oma õnne uskuda.
Seda suhet, mis siis algas, võiks nii pikalt kirjeldada, et sellest tuleks raamat. Kõigepealt mulle tundus, et meil on küll ilgelt hea klapp ja värki. Nii, aga siis algasid sündmused, mis on mulle küll praeguseks palju õpetanud, kuid mis ei kuulu kohe kindlasti normaalse suhte juurde. Toon siia illustreerivaks näiteks ühe meie kõige esimese probleemi, mis meil tekkis. See mees valetas mulle kohe meie suhtlemise algusest saati ühte päris suurt valet (muidugi ma alguses ei teadnud, et see on vale). Ta ketras seda valet mitmeid kordi. Vale ülestunnistamiseks valis ta suurepärase hetke - ma olin tema pool linnast kaugel ja mu auto oli mitte sõiduvalmis ja oli öö. Nii kutsus ta mind enda juurde ja tunnistas üles, et oli mulle algusest peale valetanud, aga ülestunnistus saabus koos mind materdava lausega. See lause oli: "aga sa oled ise lits."
Muidugi ma olin selle peale, et mis nüüd just juhtus... ja silme eest läks siukseks sillerdavaks. Ma tahtsin ära minna, aga ma ei saanud. Esiteks, mida ma kuulsin?! Inimene, kes rääkis mulle enne, kui tõsiselt ta mind võtab, on mulle algusest peale valetanud? Teiseks ütles ta minu, oma väidetavalt armastatava kaaslase kohta lits?! Nii ja siis ta põhjendas ära, miks mina tema meelest olen lits ja see oli alates sellest hetkest meie suhet läbiv teema. Viis kogu teema oma valelt kõrvale. Oma vale põhjenduseks ütles ta, et tahtis mulle rohkem meeldida. Rääkis nii, et ma ei tohiks teda süüdistada, kuna ta tegi seda meie pärast ja ta tahtis nii väga minuga koos olla. Umbes, mul ei tohiks olla küll midagi ette heita, sest esiteks vaadaku ma enda peale ja teiseks - ta ju tegi seda meie pärast! Mõtlesin ja ütlesin, et jah, mõistan sind, kallis. Peale suhet sain teada, et ta oli veel mitmeid asju valetanud mulle. Miks küll?
Ja siis läks järjest hullemaks. Taolised avaldused minu kohta olid väga sagedased ja neid tuli erinevatest valdkondadest. Pidin omale meelde jätma, et ma olen loll ja lits ja mitte keegi teine ei tahaks mind. Et tema on parim mees, kes mul üldse olla saab ja ka üleüldiselt ma ei meeldi kellelegi. Ma praegu ei hakkagi pikemalt sellest suhtest rääkima. Igatahes, sain sellest väga väärtuslikud kogemused. Näiteks,
nüüd ma tean väga täpselt, miks naised, kes kodus peksa saavad, ei suuda oma mehe juurest lahkuda. Sellised naised arvavad, et mujal oleks elu veel halvem.
Nad on manipulatsiooni ohvrid. Ka mina uskusin kõike, mida mulle räägiti.
Muidugi ma soovisin olla parim naine ja kõike teha hästi ja olla meele järgi. Tahtsin tõestada ennast ja lasta end usaldada ja kõike. Mingil hetkel minu õnneks tegi mu kallis manipulaator koodi natuke vigu. Nii et esines olukordi, kus ma nägin tema manipulatsiooni läbi. Õnneks nendes situatsioonides ma ei reetnud ennast, et olin ta manipuleerimisest aru saanud (nii et ta ei teadnud seda ja tegi veel vigu). Aga see oli minu jaoks avastades nii uskumatu. Miks manipuleerida oma kaaslasega? Ma alguses ei suutnud seda uskuda ja arvasin, et sain ise valesti aru. Ja üks asi veel, mis mind pani kahtlema tema siiruses - märkasin mõnedes olukordades nagu ta ei suudaks mõista teiste inimeste tundeid. Osades emotsionaalsetes situatsioonides
tundus nagu ta näitleks ja ta mõnikord näitles üle või valesti. Umbes nagu tal poleks meelde tulnud kohe, et mis see järgmine fraas elulava peal on. Ilmselgelt millele see viitab, kuid otse loomulikult ei tahtnud ma oma avastust uskuda ja surusin selle maha.
Parem oli ikkagi uskuda, et on keegi, kes mind siiralt ja igavesti armastab ning teeb kõike, et minu elu oleks üliilus, kaunis, õnnelik. Või siis kui ta ka on selline "paha", siis mind ikkagi armastab ja mõistab, või siis küll ta seda tegema hakkab, kui ma enam lits ja rumal ei ole ja teen kõike tema heaks. Nii et ikkagi tundsin, et olin ise süüdi.
Kuigi need tülid meie vahel olid aina nõmedamad, mul oli vahel isegi hirm ja külmavärinad selle inimesega rääkides. Kui ma sain veel mitmeid kinnitusi sellele, et see pole normaalne, siis hakkasin astuma samme, et sellest suhtest lahkuda. Tema oma õnneks sai kohe paar päeva hiljem järgmise naise, kelle kulul ta hetkel elab.
Ja õigesti tegin, sest tuli välja veel hunnik valesid, mida minu eest varjati või mida mulle otse näkku valetati. Näiteks oli ta valetanud oma isale ja mulle samal ajal raha kohta. Mina maksin üüri meie mõlema eest. Mulle väitis, et tal pole raha. Peale suhet sain teada, mis oli tegelikkus! Mõni naine on sellise lõksus ju terve elu. Siiani hea meel, et see kõik sai läbi enne kui suurem kahju sai tekkida.
Aega läks, sest pidin veel selle tüübiga mingi hetk diilima, kuid samas järjest hakkas kasvama õnnetunne mu elus.
Endises halvas suhtes olles ei teadnud ma, et saab end nii hästi tunda! Avanes maailm ja sain teada, et ma polegi nii ebameeldiv inimene, nagu mulle selle üheksa kuu jooksul väidetud oli. Mu enesehinnang oli suhtes jällegi langenud, kuid nähes seda manipulatsiooni ja sellele mõeldes tagantjärgi pusletükke kokku pannes, hakkasin mõtlema, et pole midagi nii halvad lood minuga. Isegi mõni suhe oli, kuid need ka said läbi, sest polnud piisavat tõmmet edaspidiseks. Siis oli lahe võimalus minna TV3 poolt korraldatud saatesse. Arvestades, mida ma olin üle elanud, tundus, et kellegi teise arusaam, mis mulle sobima peaks, on kindlasti täpsem kui minu oma, sest ma olin siiani nõmedaid valikuid teinud. Kahjuks olin ma bad luck Helen (nagu üks sõber ütles mu kohta).
Üks hetk siis mingi aeg ma märkasin, et ma ei tee eriti suurt numbrit enam oma vaba olemisest. Ja üks hetk ma märkasin, et ma ei mõtle sellele enam nii pingsalt, et kas mul on keegi ja äkki ma jään eluks ajaks üksi ja kõike muud häda. Siis sain aru mõnest asjast. Esiteks,
ma ei lähe enam mitte kellegagi suhtesse ainult seetõttu, et mina talle piisavalt meeldin, kuigi ma sisetundega tunnen, et suhtel pole perspektiivi. Mõlemal korral ma kiirustasin asjatult. Ma märkasin, kuid juba suhtes liiga kinni ja armunud olles, et üks hetk need lõpevad. Ma tegin mõlemal korral suhtega tööd, kuid välja ei tulnud midagi. Teiseks,
ma ei kavatse olla kellegagi koos ainult seepärast, et ma vastasel juhul jääks üksi. See tähendab, kui on valida mees, kes mulle ei meeldi piisavalt või üksiolek, olen pigem üksinda.
Oma kogemustele tuginedes olen ma saanud selgeks mõningad asjaolud:
suhe lihtsalt on või ei ole. See lihtsalt tekib või ei teki. Suhte kallal ei tehta tööd, sest see on täiesti mõttetu pingutus, mis ei too midagi kaasa (kes ei nõustu, vaadake uuesti üle - ma tegin suhtes hullu tööd, et mitte lits olla, lõpetasin kõik kontaktid teiste meestega, kuid midagi sest välja ei tulnud). Suhe on kerge ja õnnelik. Suhtes ei ole suuri tülisid.
Kui ma tunnen juba enne, et mõni neist kriteeriumitest ei ole täidetud, siis on mul palju lihtsam olla üksinda.
Ma ei taha olla enam olukorras, kus on mingi rusumine, masendus, õud, tülid. Iseendaga ei ole mul selliseid asju. Miks ma peaksin tegema valiku selle vahel, kas olla üksinda või olla suhtes, kuid suhtes on näiteks tülid. Üksinda ma ei tülitse ju endaga.
Nüüd ma mõistan täiesti ka Tiina Tiituse raamatut "
Õnnelik suhe". Soovitan seda lugeda. Mul on olemas ka see raamat, saan laenata. Aga et täiesti aru saada, selleks elasin ma ise mõned õppetükid oma elus läbi. Eks selle raamatu sain ka selle hullu suhte ajal. See aitas mul ka aru saada, et ma ei pea kannatama. Mäletan, kui seda poes ostsin, mu tollane mees oli räme vihane, et miks ma sellise raamatu võtan.
Üks asi, mida ma ka näinud olen, on see, et tegelikult on õnnelik suhe vägagi võimalik. Suhe, kus ei ole mingit jama. Kui ma olin teismeline, siis mingi aeg ma mõtlesin, et miks ollakse koos edasi, kui oled oma kutiga tülli läinud?
Arvasin, et esimese tüli peale oleks loogiline ju lahku minna, eriti kui see on iseloomude põrkumine, mis ei muutu. Siin tüli all ma ei mõtle pisikest põrkumist, solvumist, hetkelist emotsioonide purskumist, hormoonide möllu vms. Vaid ma mõtlen tõsiselt ebameeldivat vastikut olukorda, mis tekib ainult juhul, kui hoitakse enda emotsioone ja arvamusi saladuses kuni need lõpuks välja purskuvad. Saladuses hoitakse neid seetõttu, et tegelikult kaaslane polegi see, keda sina tahad, vaid ta on keegi teine, aga sa tahad teda muuta. Elada koguaeg koorma all? Koorem, kuhu lekib igapäevaselt midagi ebameeldivat juurde ja mis lõpuks purskub ja siis hakkab uuesti täituma, seekord kiiremini. Kunagi lõpeb selline suhe ükskord niikuinii.
Nüüd tean, et nii ongi. Kui on sobimatusest tekkinud tüli, siis näeb: sul on elus valik terve elu elada selle inimesega, kellega on sul teatud perioodide tagant tülid või siis, kui need eriti suureks lähevad, lõpeb see suhe niikuinii. Või valik olla iseendaga õnnelik. Pole mõtet pressida kokku asju, mis kokku ei sobi ega silmnähtavalt hakka ka sobima.
Ma ei ütle kohe kindlasti, et ma ei taha suhet või meest või perekonda. Kirjutise mõte oli juhtida tähelepanu sellele, et kui ma ei näe piisavat perspektiivi, ei kavatse ma meeleheite pärast suhtesse minna. Ükskord on nagunii igaühel üks inimene, kes sulle piisavalt meeldib, kellega sa seetõttu hakkad suhtlema ning näed, kui hästi te sobite. Muidugi võib seda inimest otsida, kohata ka uusi inimesi, ega ei tea ju, kes järgmine on, enne kui ei tutvu inimestega. Ükskõik siis kuidas tutvumine aset leiab.
Ja ma ei väida siin nüüd käsi rinnal, et ma ei suhtle meestega üldse või ükskõik mida siit võib sellist äärmuslikku tunduda.
Tegelikkus on see, et ma olen aru saanud, et ma pean jääma iseendaks ja elama kõigepealt iseenda uskumuste järgi. Nii pikk teekond on olnud
julgusele olla mina ise ja julgusele langetada valikuid enda järgi. Ma kavatsen nüüd, kui ma julgen, rohkem leida küsimustele vastuseid, mis mind painama ei jääks. Kasvõi see eelnevalt toodud olukord, et ma ei tea, mis oleks saanud minu ja selle kohatud ägeda tüübi vahel ja kas ma üldse talle meeldisin. Oleks ma nüüd selles olukorras, siis ma küsiks. Ehk siis väike nõuanne ka teistele, et ei tekiks olukordi, kus jäädki mõtlema, kas see oli nüüd vale valik või mis oleks võinud juhtuda.
Ja kogu see jutt oli veel ka vastulauseks sellisele väitele, mida ma olen
pidevalt kuulnud erinevas versioonis: "ära arvagi, et sa leiad oma unistuste mehe. Ideaalseid suhteid pole olemas ega ideaalset kaaslast sulle pole olemas. Nii jääd sa üksi (kui sa just mind endale ei taha *wink-wink*)."
Ahsoo, et siis kas sina minuga või vastasel juhul olen üksi kurb elu lõpuni ilma meheta... Olgu siis, võtan teadmiseks. Ehk las ma siis olengi üksi rõõmsalt! Problem?
Soovitan selliste väidete esitajatele ka mõelda tegelikult veidi elu üle ja sellele, miks sa suhtes soovid olla või mis iganes sa soovid. Või siis miks sa üldse pead teise inimesi soove materdama.
Mu kogemused aitavad kindlasti paremini mind mõista ning on loodetavasti mõnelegi abiks oma otsuste langetamisel! Kasvõi julguses olla sina ise :)
