Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com) või tutvuge hinnakirjaga lehel "Autoritasude leping".

esmaspäev, 1. veebruar 2016

Sellega pead arvestama...

Üks asi, mida ma jälle olen mitmeid kordi märganud, mitte ainult enda kommentaaride all, on see: "kui avaliku elu tegelaseks hakkad, siis pead sellega arvestama, et tuleb negatiivseid kommentaare."
Antud lausest ma räägikski. See kõlab nagu ma ärkaks üks hommik üles ja mõtlen, et ohhh, tahaks nüüd hirmsasti kuulsaks saada, lähen saadan CV kuulsuste kotta.
Nagu ma enne olen maininud, on maailmas lihtsalt nii, et ühed on inimesed, keda huvitab teiste elu, teised on need, kes teevad, mida nad tahavad. Need, keda hullult huvitab teiste elu, nad leiavad endale kellegi, kes teeb piisavalt põnevaid asju, millest siis omavahel klatšida.
Suur osa uudiseid, mida minust on kirjutatud, on olnud minu teadmata ning just nende uudishimulike inimeste jaoks. Aga ma ei käi nende pärast nüüd oma elus ringi, igal sammul mõeldes, et oi oi, äkki sellest tehakse ka nüüd uudis, sest ma saatsin CV kuulsuste kotta. Esiteks ma pole valinud, et minust tehakse neid jutte. Ma pole ärganud üks hommik, et nüüd saan kuulsaks, ma lihtsalt sain, tehes ise seda, mida ma tahan. Teiseks, ma jätkan selle tegemist, mida ma tahan. See, et ma nüüd "tegin" end kuulsaks, ei tähenda, et ma pean oma elu muutma. Mul on ikkagi oma eesmärk.
Pealegi seda kuulsust nimetaks ma nii, et nagunii oli varem inimesi, kellele ma ei meeldinud. Nüüd lihtsalt saab olla rohkem inimesi, kes mind rõõmsalt taga räägivad. Ja ka rohkem inimesi, kes rõõmu tunnevad.
Nüüd jätkan uudistega. Nagu öeldud, ma ei saa ringi käia arvestades, et igast mu sammust tehakse uudis. Kõige lihtsam näide on blogi. Mul oli varem kirjutatud juba postitus ja sellest tehti uudis mitu kuud hiljem. Kust ma pidin teadma, et oi oi, võtaks selle maha nüüd, sest äkki keegi teeb sellest lolli artikli. Mul oli nagunii sarnaseid ka olemas, ma oleks pidanud siis kõik maha võtma.
Nii ja nagu näha, ei tehta enamikest minu ettevõtmistest uudiseid. Näiteks miks pole uudist sellest, et ma olen väikestes filmides osalenud? Miks pole sellest, et mu bakalaureusetöö räägib ülegenoomseid andmestikke interpreteerivatest lahendustest? Miks pole sellest, et ma olen muusikavideotes olnud? Miks pole sellest, et mul on instas pildid? Miks pole sellest, et ma käisin takistussõiduvõistlustel? Miks pole sellest, et mul on ka teine blogi tehtud koos kursavennaga programmeerimise aine tarvis?
Nagu näha, siis ma lihtsalt ei saa ette arvestada, et tuleb nüüd negatiivseid kommentaare. Esiteks ma ju ei tea, millest iganes nad võivad uudise teha. Teiseks ma ei ole arvestanud sellega, et üks neist mu tegemistest teeb mu nüüd järsku kuulsaks. Olenemata sellest, kas mõni asi pakub inimestele huvi või mitte, teen ma oma tegevusi edasi. Järelikult ma ei arvesta, et tohoh, lähen ratsutama, tean, et sellega saan ma nüüd kuulaks ja tehakse suur uudis ja ma kindlasti arvestan, et tuleb negatiivseid kommentaare.
Ainus asi, mis mulle tõi nüüd suurt kuulsust, oli eksperiment, mis võeti üles ja näidati vaatajatele. Ülejäänud asjad pole suurt sellega isegi seoses olnud. Nii et ma poleks saanud oma elu edasi elada negatiivsete kommentaaride ja uudiste hirmus? Kuna ka mu üldised mõned tegevused on huvi pakkunud, ei saa ma midagi sinna teha, et neist kirjutatakse. Ma pole mingile hullule staariks saamisele alla kirjutanud, et ma nüüd teaks ka arvestada, et ma ei meeldi kõigile. Lihtsalt minust kirjutati ise suurt midagi tegemata. Olin mina ise ja läks nii. Järelikult ei saanud ma ette teada. Üks asi, mida siit teistel õppida on - kui kuulsaks ei taha saada, meenuta halli massi.

2 kommentaari:

  1. Enamus ajakirjanikest on klikihoorad nagu ka enamus kommentaatoritest on piisavalt tumbad, et üldse oma aega säherduste artiklilaadsete asjade peale kulutada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kommentaatorid on nii tumbad, et ei mõista, et just nende pärast tehaksegi uudis. Ajakirjanikud on piisavalt targad, et teada, mis kommentaatoreid ärritab, nii et mõistan vähemalt uudise tegijaid, kes on keskendunud alamklassilt klikkide kogumisele.

      Kustuta