Sensitiividest

Tere!

Mõtlesin, et kirjutan nüüd sensitiividest või nõidadest või selgeltnägijatest või ükskõik kes nad on või kuidas oleks neid õigem nimetada. Üks tahab üht nime, teine teist, aga see selleks.

Tahaks lihtsalt rääkida mõnest asjast, mis on ennustamine üldiselt, millele tugineb ja miks mõnele inimesele on kaartide panemine või üldse "ennustamine" nii vastukarva ja imelik. Hästi raske on seletada, mis on tegelikult kogu intuitsiooni taga, aga ma püüan.

Üldiselt on ikkagi igal inimesel olemas intuitsioon. Mõnikord on see hoopis see, kui aju eessagaras paiknev osa skanneerib koguaeg ümbruskonda ning annab teada mingist veidrusest järsku mõne tundega, mis sunnib inimest oma asukohta muutma või midagi muud muutma. Või mõnikord on reaalne intuitsioon, mis tuleb järsku, mis ei ole saanud tulla ümbruskonnast. Neid kogemusi on paljudel.

Aga inimesi on erinevaid. Mõni kuulab oma intuitsiooni või kõhutunnet rohkem, mõni vähem. Mul näiteks nooremana oli see üsna tugev. Teadsin inimesi kohates nende kohta fakte, mida nad polnud mulle avaldanud. Kui sellele suurt ei mõelnud, arvasin, et kõigil on see võime olemas. See on ka põhjus, miks ma ei pidanud välimust eriti oluliseks ning arvasin, et sisemaailm on hoopis olulisem. Ja see on ka põhjus, miks ma ei kartnud ega karda siiani, et kogu mingid Googled või muud sellised minu kohta infot koguvad. Sest info saab ju nagunii kätte. Üks hetk ma muidugi taipasin, et kõigil täitsa nii pole nagu mul. No ja ega mul ka see võime nüüd nii eriliselt tugev pole enam.

Ja viimasele lausele tuginedes saan ma välja tuua, miks mul see võime enam nii tugev pole ja siit tuleb ka välja, miks kõik inimesed ei taha sensitiivid olla. Kes tahaks teada ette asju, mida võiks muuta? Äkki on mõni inimene, kes ei taha teada oma surmakuupäeva? Või äkki seda tunnet, mida tundis ohver, kui keegi ta mõrvas? Et no, sensitiivid on võimelised seda kõike tundma. Oleks ju lihtsam olla teatud situatsioonides pime. Mul oli ka nii, et teadsin ette mõne inimesega koos olles, millal me lahku läheme ja millal meie suhtlus lõpeb. Kuna see oli negatiivne aisting, oli parem seda ignoreerida. Lisaks, kui mul on oma plaanid teatud sitatsioonis, siis ma ei taha tunda, et nii ei juhtu, nagu ma planeerin. Kolmas põhjus on see, et ma ei taha olla stalker. Kui inimesel on oma saladused, siis on lihtsam, kui ma neid ei uuri automaatselt. Ise räägib, kui tahab, mis see minu asi on ju, eks. Viisakusest ma ei tea seda. Ja sensitiividest, kes tuleproovides peavad igasugu jama tundma, on mul nii kahju. Sunnitakse mingit kellegi ema valu tundma lapse kaotuse puhul vms. Päris õudne ikka. Nüüd kui ma seda kirjeldasin, siis ma arvan, et on aru saada, miks on mõnikord isegi parem mitte sensitiiv olla.

Nüüd ma seletan lahti teema ennustamise osas. Ennustamine on sellel hetkel teatud potentsiaalse tuleviku näitamine, kui ennustatav jätkab oma elu selles suunas, mis see ennustamise ajal on. See tähendab, et ennustatud tulevik ei ole fikseeritud. Siit sellest osast tuleb palju inimesi, kes ütlevad, et nõiad on petised, sest "näed käisin ää seal nõia juures, raisk ütles, et ma saan hea töö, sittagi sain". Kui ennustamise hetkel mõtles see inimene, et ta kavatseb saata mitukümmend CV-d tööandjatele, siis ennustus näitas seda potentsiaalset tulevikku. Kui ennustatav nii ei teinudki, siis jätkas ta oma teekonda teistsuguses tulevikus. Nii ei ole, et keegi paneb kaarte ja näidatakse seal midagi, siis raudpolt nii ka juhtub. No ei ole ju võimalik nii, sest tulevik on muudetav!!!! Seepärast ongi ennustamine mõnikord hea. Kui näed, et mingit asja tehes läheb päris halvasti, siis muudad oma teekonda tuleviku poole, et seda vältida noh. Mitmetel ennustustel on ka variante, et "tulevik, kui jätkad küsitaval teel" ja "tulevik, kui jätkad teisel teel". Ma olen kuulnud ka sellist naljakat lauset inimeste poolt, kes ei jaga ennustamisest ööd ega mütsi, et "ma ei taha, et mulle ennustataks, muidu hakkangi seda ootama ja nii tegema". Sellistele inimestele ei tohikski ennustada, sest nad jäävad sõltuvusse ja ei saa täpselt aru ennustuste mõttest. Ehk siis: ennustamise mõte on anda pigem nõu ja ülevaadet, mis juhtub teatud olukorra jätkamisel. Meelde tuleb jätta: kõike on võimalik muuta.

Seega, ennustamine on tavaliselt mõne situatsiooni lahtimõtestamiseks väga hea, või mõnele raskele probleemile lahenduste pakkumiseks.

Nüüd tulen selle juurde, kuidas siis ennustamine käib. Mingi pendel või kaart või mõni paneb peast vms. Nii, pendel, kaardid ja muud taolised on abivahendid. Need on loodud täpselt selle jaoks, et need aitavad tõlgendada. Tõlgendamise küsimus ongi alati kõige raskem. Ma ei saa pendlilt ju midagi keerulist küsida, sest ta ei saa nii vastata, et mina aru saaks, aga tarokaartidelt saan, sest neid on palju ja mul on lihtsam see enda keelde tõlkida. Ma võin ju iseendalt ka midagi keerulist küsida, aga no, kui mul tekib siis mingi tunne, siis mida hekki see tunne tähendab?!?! Sp ongi kaardid näiteks. Kui neid laduda, tuleb neid mitmeid ning neid peab oskama tõlgendada. Kaartidel on suva, millised nad välja näevad või midagi. Kui neil on teatud kombinatsioonis teatud tähendus, siis nii nad ka tulevad. Ennustaja iseasi on see, kas ta üldse sellest aru saab või ei. Nii võib igaüks kaarte panna, aga kui ta neid tõlgendada ei oska, siis on raske teada, mida need ütlesid. Ehk siis antud muster tuleb tõlkida enda keelde.
Olen kuulnud, et inimesed räägivad "näed, ma nägin, kuidas ta oma käega pendlit keerutas. Ta pole mingi ennustaja." Haha, misasja, pendel peab siis ise liikuma või? See pole ju meie maailmas võimalik. See, kes kaarte paneb, ma ei ütle ju "ma nägin, kuidas ta ise kaarte ladus. Kaardid ei läinudki ise lauale. Järelikult pole ta ennustaja." Kaartidel pole ju jalgu. Igatahes, asi on selles, et see, kes tõlgendab kaarte või pendlit, tema peabki teatud liigutusi tegema, et tõlgendusi kätte saada. Pendliga ennustaja võib ju oma kätt ka vehkida, aga pendel näitab käe liikumist palju paremini ju. Pm see vehkimine ja kaartide lauale sattumine on liigutus, mis tuleb teha alateadlikult või nö juhitult universumi vms poolt.
Ennustajad võivad tõlgendamiseks kasutada ükskõik mida. Pilvi või kasse või miskit muud sellist, mis endale meeldib.

Nüüd räägin, miks ennustajatel on küünlaid ja igasugu abivahendeid jne. Ja see on seotud ka sellega, mis vanasti toodid ohvreid. Ja see on ka seotud sellega, kuidas ruume puhastatakse halvast energiast. Ja see on seotud ka rituaalidega. See on veits keeruline teema lahtiseletamiseks, aga ma püüan. Selliste tegevustega ei ole oluline, mida sa teed, vaid mis tunne sellega kaasneb. Näiteks: ohvriand (juba vanast ajast ilgelt tehtud). Kui ma tahan mingi oma jumalaga rahu, siis kui ma viin talle ohvriks taime, tunnen sisimas, et oih, krt, see oli nii vähe, nüüd jumal karistab. Kui ma viin talle lamba, mille ma veel ise tapsin, siis on küll uhke tunne, et vot näed, nüüd jumal näeb, milleks ma võimeline olen tema jaoks ja nüüd on küll rahu sõlmitud. Kui seda lugeda, näeb, et asi on suuresti tundes. Kui ma viin taime ja kujutan endale ette, et nüüd on jumal täiega rahul, siis nii see ongi. See on ka põhjus, miks ma ei näe mingil nõmedal ohverdamisel mõtet. Sama tunnet saaks ka teistmoodi. Aga loogiline on muidugi küll see, et suuremat ja raskemat asja tehes tunned, et see on rohkem väärt. Sama tunnet tuleks tunda lihtsalt siis seda teist (kergemat, mõistlikumat vms) asja tehes.
Ennustajatel on ka igasugu rituaale kindlasti. Need on teatud tunde tagamiseks, mis on neile ennustamise läbiviimiseks olulised. Igaüks leiab siin endale parima. Neil on sama põhimõte. Kui tunned, et nüüd oled õigel tasemel, et ennustada, siis on see õige rituaal.
Ruumide puhastamine halvast energiast töötab ka sel põhimõttel, et puhastajal peab olema väga tugev hea energia tunne sisse toodud. Või kui inimene ise puhastab. Teoreetiliselt saaks ta ruumi ka nii puhastada, et ta mõtleb "nüüd on puhas", aga selle väikse mõttega võib kaasneda ju mõte "tegelt ma ei teinud midagi, nii et ei ole ikkagi puhas". Seepärast on lihtsam võtta sool ja seda loopida, lausuda luuletusi või midagi meeldivat, tunda tunnet, kuidas kõik puhastub ja siis saab uhkelt mõelda "vot nüüd on küll puhas!" Võtab rohkem aega, järelikult tunned ka ise rohkem tunnet, et kõik läheb paremaks ja siis kõik lähebki paremaks.
Nagu näha, on kõik üldiselt üks suur energia, iseasi, kuidas siis seda kasutada.

Selle energia saab enda kasuks ju tööle panna. Näiteks, kui mul on usk, et kui must kass üle tee läheb, on tänane päev pekkis, siis võiksin selle ümber mõtestada, et musta kassi nägemine toob õnne hoopis.

Nüüd seda lugedes on võimalik aru ka saada, miks on ennustajate seas palju petiseid. Petiseid on igal pool, aga lihtsam on imbuda petiseks valdkonnas, mis on väga paljudele mõistetamatu. Kuna petis teab, et see on mõistetamatu, on ta lihtsalt seal ilgelt enesekindel ja ajab jura kõigile. Jällegi inimesed, kellele on valdkond mõistetamatu, näevad, et näedkus üks jura ajab (kui jura päevavalgele tuleb) ning see arvamus viiakse ka normaalsetele üle, kes on tõsised ausad inimesed selles valdkonnas. Nii tekib inimestel, kes kursis pole antud teemaga, arvamus, et see ongi üks petiste valdkond ja selliseid asju pole olemas. Arvamus selles valdkonnas on eriti kerge tekkima ka, kuna pole just kõige lihtsam seda mõista. Eriti inimestel, kellel intuitsioon on puudulik.

Kui on küsimusi, küsige. Mul pole rohkem meeles, mida võiks veel mainida. Mõni asi on nii elementaarseks muutunud, et ei tule meeldegi.

Kuidas juua alkoholi

Tere, sõbrad!

Nädalavahetus on tulemas ja ma tahaks nüüd anda paar lihtsat võimalust kalkuleerida, palju juua. Eks ikka, kui liiga palju kaanida, on pärast paha ja kui liiga vähe juua, siis pole purjus. Kurb ju. Aga mina õnneks tulen appi oma kalkulaatoripeaga.

Kõigepealt selle ülesande lihtsustuseks oleks hea, kui sa ise tead, kui purju jääd sa näiteks neljast õllest. Või näiteks pudelist viinast. Iga mees omamoodi ja kindlasti on mängus ka kehakaal, kehaehitus, söögikorrad ja kõik muu. Aga tegemist ongi praegu lihtsustusega.

Nii, ütleme, et tassitäis viina, see on 250 ml ehk 1/2 pudelit (0,5 l pudel) on sinu soov õhtu jooksul ära juua. Minu jaoks on see näiteks mõne tunni peale juues päris paras kogus, et piisavalt täis olla, nii et veel paha ei hakkaks. Eks mõnel suuremal tüübil võib see kogus natuke suurem olla. Kui on sõber, saate koos näiteks pudeli viina ära juua.

Kuid ütleme, et seekord on sul õlled. Tegu on 4,6% õllega seekord purgis (0,5 l). Aga noh, tahaks ikkagi sama täis olla, kui enam-vähem oleks tassitäiest viinast täis. Siis tuleb teha üks arvutustehe.

Mis on teada?
Meil on õllepudeleid palju ja pudeli kogus on 0,5 l.
Me teame viina kangust, mis on 40%.
Me teame õlle kangust, mis on 4,6%.
Mida me tahame?
Tahame teada, mitu pudelit või purki tuleb õlut ära juua, et olla sama täis kui poolest pudelist viinast.

Selleks tuleb võrreldava joogi e viina kangus jagada olemasoleva joogi kangusega ning seejärel korrutada võrreldava joogi kogusega. See tehe on üle moolide arvu või midagi sellist, aga see meid ei koti (tegelt mind kotib, aga ma ei viitsi praegu välja uurida).
40% (viina kangus) : 4,6% (õlle kangus) * 0,25 (viina kogus) = 2,18 liitrit (õlle kogus).

Saime teada, et peame ära jooma umbes 2,18 liitrit õlut. Mitu purki see on? Jagame koguse purgiga (purkide) kogusega: 2,18 : 0,5 = 4,3 purki.

Kui õlle kangus on 5%, on tehe palju lihtsam:
40/5*0,25=2 (liitrit õlut). 2 l :0,5 l = 4 (purki).

Vastus: Seega, tuleb ära juua umbes 4,3 purki 4,6% õlut, et olla sama täis kui poolest pudelist viinast.

Kuna nüüd need lihtsad asjad on teada, siis võib iga joomingu korral enne natuke arvutada ning selle alusel endale sobiv kogus jooki soetada.

Aga oioi, selgus uus probleem. Tahaks nagu ikkagi viina või rummi või miskit kangemat ikka juua. Aga no mitte ei tea, palju seda mahla või toonikut või kahtlast mürgist musta värvi jooki ostma peaks. Teeme jällegi mõnusaid tehteid, et ei raiskaks liiga palju raha ning et ei jääks pealejoogist puudu.

Ütleme, et kahe sõbraga on plaanitud pudel viina, mis on siis 0,5 l. Palju sinna mahla osta?

Ütleme, et juuakse plasttopsidest, mis mahutavad 250 ml jooki. Võrdsustan ruumalad massiga lihtsuse mõttes. Ütleme, et tahame lahjendada piirituse (100%) kangusele umbes 12% kokteilis, mis on selline paras joodav kangus tegelikult, nagu vein. Ehk umbes kaks osa jooki ja üks osa viina. Kui tahame täpselt kolmeks jagada, siis see oleks 250 : 3 = 83 ml. Ehk viina 83 ml ja mahla 2*83 = 166 ml. Näeme, et sel juhul on viina protsent kokteilis 83 : 250 *100% = 33,2%. Ja kuna me rääkisime alkoholi kogusest kokteilis, ehk puhtast piiritusest, siis see on 40:100%*83 ml : 250 ml *100% = 12,8 %.

Nagu näha, ongi see suht tavaline koksi kangus. Muidu kallatakse ka 4 cl (40 ml) ja topeltkokteil on 8 cl, kuigi seal on tavaliselt pealejoogi kogus minimaalne.

Kui tahame teha jooki, kus on neli osa; üks viina osa, kolm mahla, siis see on 250:4 = 62,5 ml iga osa. Viina seega 6,25 cl ja mahla 187,5 ml. Viina osa seega joogis on 62,5:250 = 25 % (mis ka loogiline, sest neli osa). Ja puhta piirituse osa, ehk siis terve joogi kangus on meil 0,4*62,5= 25 (ml piiritust) ja 25 ml : 250 ml * 100%= 10 % on joogi kangus.

Kuidas arvutada joogi puhast kangust, ehk siis piirituse kogust joogis? See käib nii, nagu vist enne nägite. Kui joogis, mida on näiteks 250 ml, on viina ennemalt toodud 80 ml, siis me ju teame, et viina kangus on tegelikult 40 % ehk siis nii palju on meie viinakeses piiritust. Leiame piirituse osa nüüd 80 ml viinast ja selleks me korrutame protsendi kogusega: 0,4 * 80 ml = 32 ml on piiritust. Ja joogi kanguse saame piirituse arvelt. Kui teame, et seda jooki on 250 ml ja piiritust 32 ml, siis nagu tavaliselt tehakse protsentarvutusi: 32 ml : 250 ml * % = 12.8 %. Ja ongi joogi kangus käes.

Teeme ka igaks juhuks selle arvutuse ära, et mitu koksi saab juua, enne kui pilt tasku läeb. Nagu öeldud, teame, et pool pudelit viina on paras. Seega ühes koksis on näiteks 62,5 ml viina. Lihtne: 250 (ml ehk pool pudelit viina) : 62,5 (ml ehk koksis olev viin) = 4 kokteili (kangusega 10%). Nagu näha, selgus ka siit, et ühest pudelist viinast saab teha 8 kokteili. Aga eks ise saab valida, sest kui kangemaid teha, jätkub vähem viina.

Pealejoogi kogus: meil on 1 pudel 0,5 l viina. 1* 0,5 = 0,5 l. Pealejooki on vaja kolm korda rohkem: 3 * 0,5=1,5 liitrit. See on vaid minimaalne kogus, sest tahes lahjemaid kokse, võib arvestada ka nelja osaga: üks osa viina, kolm osa muud jooki. Ehk siis 0,5 * 4 = 2 liitrit pealejooki. Tuleb seega loomulikult arvestada, et kui meil on näiteks kolm pudelit viina: 3*0,5=1,5 liitrit, siis pealejooki peab olema 1,5 * 4 = 6 liitrit. Tasub seda meeles pidada. Liigagi palju on nähtud, kui peol on nii kurb, sest pealekas sai otsa ja viina peab veega lahjendama. Õnneks mul pole nii juhtunud, sest ma arvutan alati poes.

Peamine:
Umbes 4 pudelit õlut on nagu pool pudelit viina.
Umbes 4 viinakokteili klaasis on nagu pool pudelit viina.

Olgu. Enne ma ei luba jooma minna, kui neid arvutusi ei oska. Juua tuleb vastutustundlikult! Seetõttu tõingi siia need paar arvutuskäiku, et enne pidu selgeks teha joogi koguseid ning palju juua. Ma olen siiani neid tehteid alati kasutanud ning toimivad. Nendega on hea ka see, et kui tead täpselt, palju oled joonud ja keegi on näiteks toppinud reaalselt ohtlikke aineid koksi sisse, siis tead, et sa ei saanud olla täis, vaid uimastatud. Palju kasulikum on kontrollida enda joodud alkoholikoguseid, kui hiljem kahetseda.

Tuletan veelkord meelde kõiki muid varieeruvaid tegureid, mida arvesse võtta. Lisaks ka on võimalik mõnel hullul teha kokteile pooleks: pool viina ja pool mahla (kangus 20%).

Ok, edu.

Miks ma pole õnnemaale jõudnud omadega

Tervist, inimesed!

Seekord ma tahan lihtsalt südamelt ära rääkida, miks ma olen hetkel vallaline naine ja sellega imekombel isegi rahul. Ma olen seda teemat mingil perioodil kogemata vältinud, sest ei viitsinud väga sellesse enda kohta süveneda. Mingi aeg avastasin, et mul jumala rahul olla omadega.

See on nii lahe särk lihtsalt. Poos on kole, sest ma üritasin särgikirja demonstreerida. No boyfriend, no problem on sääl.

Aga kuna ma nägin, et minu naiste/meeste postituste alla on tulnud mitmeid eeldusi inimestelt, umbes et kas ma printsess ja kas mul nii palju mehi ja kas ma nii tahetud ja siis miks ma ise huvi ei tunne jnejne. Lisaks olen ma märganud mõnede inimestega suheldes, et nad eeldavad midagi muud minust. Eks see ole arusaadav, sest igaühel omad kogemused. Peale selle olen viimasel ajal puutunud kokku mitme sarnase teemaga ka. Siis nüüd teengi selgitava postituse.

Oluline pole hetkel, palju mind tahetakse. Oluline ja küsimusi tekitav on see, miks ma aktiivselt ei searchi igalt poolt endale elukaaslast. Et panna end minu kingadesse, vaatame mu suhete ajalugu.

Ma ütlen ära, et veidi jube on küll kõiki selliseid asju tunnistada ja kindlasti on mõni minu tollane partner arvamusel, et polnud sellised lood, nagu ma siin väidan. Noh, siis ma ju seda ei kirjutaks, sest mul pole vajadust kedagi materdada, vaid selgitada enda vaatenurka, mille alusel olen ma nüüd teatud valikuid langetanud. Siiski, ma teen sellise avaliku lookese, sest ma loodan, et see on abiks ka mõnelegi teisele inimesele oma staatuse üle juurdlemisel.

Nii, valmistume!
Teismelisest saati ma juba unistasin, et suhe-suhe ja tahaks olla suhtes mingi mulle meeldiva tüübiga. Eks mõnikord juhtus ka mõni tüüp (vähe nagu), kellele ma veidi meeldisin, aga ma pirtsperse põlgasin kõik ära. Haha, tegelikult ei olnud mul lihtsalt vastu tundeid osadele inimestele, sinna ei saa kahjuks midagi teha. AGA oluline on mainida, et neid, kellele ma EI MEELDINUD MITTE ÜLDSE, oli kordades rohkem. Ja nad pidasid muidugi vajalikuks ka seda avalikult tunnistada koos vastava põhjendusega ja mitmete inimeste ees. Põhjendus oli enamasti minu varieeruvate omadustega koledus. Mingil hetkel oli mul nii madal enesehinnang, nagu väga madal. Seda enam oli mul suhteliselt raske suhelda poistega. Ja tunnistame ausalt, oli mingi periood, kus ma olin ikka päris kole. Ma ei tee nalja. Noh, murdeiga, haavatav iga ja siis kiusati ka mind ikka rämedalt, välimuse osas ikka põhiliselt. Peale selle lippasid mu ümber teised tüdrukud ringi push-up rinnahoidjates ja kilkasid, kus see ja teine neid suudles ja välja kutsus jne. Kättesaamatu vili tundus seetõttu mulle eriti magus.

Üks hetk vist ma muutusin ilusaks. Nüüd tagantjärgi tean seda vaadates, et järsku hakkasid mehed mind vaatama ja järsku oli neid vist mingi 5 tk korraga, kes minuga aktiivselt suhtlesid (wow). Kahjuks enesehinnang ei jõudnud välimusele järgi, nii et siis hakkas periood, kus üks neist meestest ütles mulle kõige esimesena, et ma talle meeldin ja kas ma tahaks suhet. Muidugi mina suure hurraaga suhtesse ka läksin! Sest no cmon, olin suhet mulle meeldiva inimesega mingi sada aastat oodanud. Ja ma sel hetkel arvasin, et ega ma teistele nkn suurt ei meeldinud, muidu oleks nad ise mind tahtnud. Oleks ma osanud ennast väärtustada, ei oleks ma pidanud kohe esimesega suhtesse hüppama, aga no, noor ja lolol. Ma olin nagu IGA tähelepanukillukese üle meeletult tänulik ja õnnelik.

Õnneks sisimas on mul alati suhte kohta selline hinnang, et partneriga ollakse aus ja kõike mida iganes. Siiani on. Kuigi sain petta ja värki, aga ikka nii loll olin, et andeks andsin. Põhiline põhjus andeks andmisel oli see, et ma olin 100% kindel, et ma ei leiaks endale ühtki teist meest. Ma arvasin, et see inimene on maailmas ainus, kellele ma meeldin. Tõsiselt. See, et mul enne neid oli, esiteks, ma ei teadnud, et ma neile võin niimoodi meeldida, teiseks, arvasin ma, et kui ka meeldisin, siis tahtsid nad nkn ainult ühte asja.
Peale kahte aastat koos olemist läksime lõpuks lahku ja see oli nii õudne, ma oleks nagu paduvihma kätte sattunud. Ma olin täiega, et appi, ma ei suuda üksi olla! Ma niiiii kartsin üksi olla ja eriti seetõttu, et arvasin, et ma ei meeldi kellelegi. Ma oleks hea meelega olnud kohe kellegi esimese ettejuhtuvaga suhtes, kes mulle vähegi meeldib. Lugesin igasugust kirjandust ka, umbes, et kuidas meest leida ja milline peab olema atraktiivne naine ja siis tegin end täiega ilusaks ja püüdsin olla selline, kes meeldiks meestele. Nüüd mõtlen, et misasja mul viga oli :D

Ok, no olles 100% meeleheitlik, siis loomulikult ei leia kedagi. Sattusin paljude jerkide ja douchede otsa. Muidugi ise püüdsin paista rõõmus, et näed, kui vahva elu mul on, kuid sisimas olin, et appi, miks ma mitte kellelegi ei meeldi rohkem kui keha. Tagantjärgi saan aru, et oli isegi mõni, kes ehk oleks mind tõsiselt võtnud, kuid ma jällegi ei saanud sellest sellel hetkel aru. Ma olin päris julgusetu ka sellistes olukordades ja oskamatu. Nagu näha, oma alaväärsuskompleksidest ei olnud ma veel välja ujunud. Ma ei tea, kas ma välja paistsin enesekindel... ehk küll. Nüüd mõtlen tagantjärgi, et päris kahju, et ma ei suutnud mina ise olla. Mäletan, üks tüüp, kellega huvitavalt kohtusime, ta oli tegelikult jumala äge vend. Ja siis mingi mina, kes ei saanud lihtsalt aru, et ta mind tõsiselt võiks võtta. Ega me ei jõudnud isegi suudluseni ega kuskile, nii et äkki polekski bioloogilist klappi olnud. Aga samas, ma ei olnudki tol hetkel mina ise, kes ma oleksin sisimas olnud, nii et võib-olla ei oleks sest asja saanud. Võib olla see on hetkel mu üks suurim käestlastud võimaluse kahetsus. Samas on seda natuke raske kahetseda, sest ma olin täiesti teine inimene sel hetkel. Appi, kui ma seda kirjutan praegu, ma olen eriti, et omg, why. Praegu on mul alles ainult oletused. Ma ei tea, kuidas ma lihtsalt aru ei saanud, et ma talle meeldisin... ma olin sel hetkel, et niuks, miks ta minuga vähe suhtleb, miks ta mind sõitma ei vii jne. Ma olin nii blond, et ei suutnud üles korjata signaale õigel sagedusel. Mul pole midagi teha enam ka.
Aga lõpuks saatis mind minu meelest suur õnn ja ma sattusin enda meelest ühe väga hea mehe otsa. Tahtis minuga suhet ja kõike ja oli nii õnnelik pealtnäha minu üle. Tegelikult ajalugu tegi korduse. Sest see mees, kes minuga suhtesse läks, oli jällegi nende ma ei tea mitme seast esimene, kes ütles mulle sulaselgelt ja minu jaoks arusaadavalt, et ma talle meeldin. Ma olin mingi omg, ma meeldin kellelegi! Ma ei suutnud oma õnne uskuda.

Seda suhet, mis siis algas, võiks nii pikalt kirjeldada, et sellest tuleks raamat. Kõigepealt mulle tundus, et meil on küll ilgelt hea klapp ja värki. Nii, aga siis algasid sündmused, mis on mulle küll praeguseks palju õpetanud, kuid mis ei kuulu kohe kindlasti normaalse suhte juurde. Toon siia illustreerivaks näiteks ühe meie kõige esimese probleemi, mis meil tekkis. See mees valetas mulle kohe meie suhtlemise algusest saati ühte päris suurt valet (muidugi ma alguses ei teadnud, et see on vale). Ta ketras seda valet mitmeid kordi. Vale ülestunnistamiseks valis ta suurepärase hetke - ma olin tema pool linnast kaugel ja mu auto oli mitte sõiduvalmis ja oli öö. Nii kutsus ta mind enda juurde ja tunnistas üles, et oli mulle algusest peale valetanud, aga ülestunnistus saabus koos mind materdava lausega. See lause oli: "aga sa oled ise lits."
Muidugi ma olin selle peale, et mis nüüd just juhtus... ja silme eest läks siukseks sillerdavaks. Ma tahtsin ära minna, aga ma ei saanud. Esiteks, mida ma kuulsin?! Inimene, kes rääkis mulle enne, kui tõsiselt ta mind võtab, on mulle algusest peale valetanud? Teiseks ütles ta minu, oma väidetavalt armastatava kaaslase kohta lits?! Nii ja siis ta põhjendas ära, miks mina tema meelest olen lits ja see oli alates sellest hetkest meie suhet läbiv teema. Viis kogu teema oma valelt kõrvale. Oma vale põhjenduseks ütles ta, et tahtis mulle rohkem meeldida. Rääkis nii, et ma ei tohiks teda süüdistada, kuna ta tegi seda meie pärast ja ta tahtis nii väga minuga koos olla. Umbes, mul ei tohiks olla küll midagi ette heita, sest esiteks vaadaku ma enda peale ja teiseks - ta ju tegi seda meie pärast! Mõtlesin ja ütlesin, et jah, mõistan sind, kallis. Peale suhet sain teada, et ta oli veel mitmeid asju valetanud mulle. Miks küll?

Ja siis läks järjest hullemaks. Taolised avaldused minu kohta olid väga sagedased ja neid tuli erinevatest valdkondadest. Pidin omale meelde jätma, et ma olen loll ja lits ja mitte keegi teine ei tahaks mind. Et tema on parim mees, kes mul üldse olla saab ja ka üleüldiselt ma ei meeldi kellelegi. Ma praegu ei hakkagi pikemalt sellest suhtest rääkima. Igatahes, sain sellest väga väärtuslikud kogemused. Näiteks, nüüd ma tean väga täpselt, miks naised, kes kodus peksa saavad, ei suuda oma mehe juurest lahkuda. Sellised naised arvavad, et mujal oleks elu veel halvem. Nad on manipulatsiooni ohvrid. Ka mina uskusin kõike, mida mulle räägiti.

Muidugi ma soovisin olla parim naine ja kõike teha hästi ja olla meele järgi. Tahtsin tõestada ennast ja lasta end usaldada ja kõike. Mingil hetkel minu õnneks tegi mu kallis manipulaator koodi natuke vigu. Nii et esines olukordi, kus ma nägin tema manipulatsiooni läbi. Õnneks nendes situatsioonides ma ei reetnud ennast, et olin ta manipuleerimisest aru saanud (nii et ta ei teadnud seda ja tegi veel vigu). Aga see oli minu jaoks avastades nii uskumatu. Miks manipuleerida oma kaaslasega? Ma alguses ei suutnud seda uskuda ja arvasin, et sain ise valesti aru. Ja üks asi veel, mis mind pani kahtlema tema siiruses - märkasin mõnedes olukordades nagu ta ei suudaks mõista teiste inimeste tundeid. Osades emotsionaalsetes situatsioonides tundus nagu ta näitleks ja ta mõnikord näitles üle või valesti. Umbes nagu tal poleks meelde tulnud kohe, et mis see järgmine fraas elulava peal on. Ilmselgelt millele see viitab, kuid otse loomulikult ei tahtnud ma oma avastust uskuda ja surusin selle maha. Parem oli ikkagi uskuda, et on keegi, kes mind siiralt ja igavesti armastab ning teeb kõike, et minu elu oleks üliilus, kaunis, õnnelik. Või siis kui ta ka on selline "paha", siis mind ikkagi armastab ja mõistab, või siis küll ta seda tegema hakkab, kui ma enam lits ja rumal ei ole ja teen kõike tema heaks. Nii et ikkagi tundsin, et olin ise süüdi.

Kuigi need tülid meie vahel olid aina nõmedamad, mul oli vahel isegi hirm ja külmavärinad selle inimesega rääkides. Kui ma sain veel mitmeid kinnitusi sellele, et see pole normaalne, siis hakkasin astuma samme, et sellest suhtest lahkuda. Tema oma õnneks sai kohe paar päeva hiljem järgmise naise, kelle kulul ta hetkel elab.

Ja õigesti tegin, sest tuli välja veel hunnik valesid, mida minu eest varjati või mida mulle otse näkku valetati. Näiteks oli ta valetanud oma isale ja mulle samal ajal raha kohta. Mina maksin üüri meie mõlema eest. Mulle väitis, et tal pole raha. Peale suhet sain teada, mis oli tegelikkus! Mõni naine on sellise lõksus ju terve elu. Siiani hea meel, et see kõik sai läbi enne kui suurem kahju sai tekkida.

Aega läks, sest pidin veel selle tüübiga mingi hetk diilima, kuid samas järjest hakkas kasvama õnnetunne mu elus. Endises halvas suhtes olles ei teadnud ma, et saab end nii hästi tunda! Avanes maailm ja sain teada, et ma polegi nii ebameeldiv inimene, nagu mulle selle üheksa kuu jooksul väidetud oli. Mu enesehinnang oli suhtes jällegi langenud, kuid nähes seda manipulatsiooni ja sellele mõeldes tagantjärgi pusletükke kokku pannes, hakkasin mõtlema, et pole midagi nii halvad lood minuga. Isegi mõni suhe oli, kuid need ka said läbi, sest polnud piisavat tõmmet edaspidiseks. Siis oli lahe võimalus minna TV3 poolt korraldatud saatesse. Arvestades, mida ma olin üle elanud, tundus, et kellegi teise arusaam, mis mulle sobima peaks, on kindlasti täpsem kui minu oma, sest ma olin siiani nõmedaid valikuid teinud. Kahjuks olin ma bad luck Helen (nagu üks sõber ütles mu kohta).

Üks hetk siis mingi aeg ma märkasin, et ma ei tee eriti suurt numbrit enam oma vaba olemisest. Ja üks hetk ma märkasin, et ma ei mõtle sellele enam nii pingsalt, et kas mul on keegi ja äkki ma jään eluks ajaks üksi ja kõike muud häda. Siis sain aru mõnest asjast. Esiteks, ma ei lähe enam mitte kellegagi suhtesse ainult seetõttu, et mina talle piisavalt meeldin, kuigi ma sisetundega tunnen, et suhtel pole perspektiivi. Mõlemal korral ma kiirustasin asjatult. Ma märkasin, kuid juba suhtes liiga kinni ja armunud olles, et üks hetk need lõpevad. Ma tegin mõlemal korral suhtega tööd, kuid välja ei tulnud midagi. Teiseks, ma ei kavatse olla kellegagi koos ainult seepärast, et ma vastasel juhul jääks üksi. See tähendab, kui on valida mees, kes mulle ei meeldi piisavalt või üksiolek, olen pigem üksinda.

Oma kogemustele tuginedes olen ma saanud selgeks mõningad asjaolud:
suhe lihtsalt on või ei ole. See lihtsalt tekib või ei teki. Suhte kallal ei tehta tööd, sest see on täiesti mõttetu pingutus, mis ei too midagi kaasa (kes ei nõustu, vaadake uuesti üle - ma tegin suhtes hullu tööd, et mitte lits olla, lõpetasin kõik kontaktid teiste meestega, kuid midagi sest välja ei tulnud). Suhe on kerge ja õnnelik. Suhtes ei ole suuri tülisid.

Kui ma tunnen juba enne, et mõni neist kriteeriumitest ei ole täidetud, siis on mul palju lihtsam olla üksinda. Ma ei taha olla enam olukorras, kus on mingi rusumine, masendus, õud, tülid. Iseendaga ei ole mul selliseid asju. Miks ma peaksin tegema valiku selle vahel, kas olla üksinda või olla suhtes, kuid suhtes on näiteks tülid. Üksinda ma ei tülitse ju endaga.

Nüüd ma mõistan täiesti ka Tiina Tiituse raamatut "Õnnelik suhe". Soovitan seda lugeda. Mul on olemas ka see raamat, saan laenata. Aga et täiesti aru saada, selleks elasin ma ise mõned õppetükid oma elus läbi. Eks selle raamatu sain ka selle hullu suhte ajal. See aitas mul ka aru saada, et ma ei pea kannatama. Mäletan, kui seda poes ostsin, mu tollane mees oli räme vihane, et miks ma sellise raamatu võtan.

Üks asi, mida ma ka näinud olen, on see, et tegelikult on õnnelik suhe vägagi võimalik. Suhe, kus ei ole mingit jama. Kui ma olin teismeline, siis mingi aeg ma mõtlesin, et miks ollakse koos edasi, kui oled oma kutiga tülli läinud? Arvasin, et esimese tüli peale oleks loogiline ju lahku minna, eriti kui see on iseloomude põrkumine, mis ei muutu. Siin tüli all ma ei mõtle pisikest põrkumist, solvumist, hetkelist emotsioonide purskumist, hormoonide möllu vms. Vaid ma mõtlen tõsiselt ebameeldivat vastikut olukorda, mis tekib ainult juhul, kui hoitakse enda emotsioone ja arvamusi saladuses kuni need lõpuks välja purskuvad. Saladuses hoitakse neid seetõttu, et tegelikult kaaslane polegi see, keda sina tahad, vaid ta on keegi teine, aga sa tahad teda muuta. Elada koguaeg koorma all? Koorem, kuhu lekib igapäevaselt midagi ebameeldivat juurde ja mis lõpuks purskub ja siis hakkab uuesti täituma, seekord kiiremini. Kunagi lõpeb selline suhe ükskord niikuinii.

Nüüd tean, et nii ongi. Kui on sobimatusest tekkinud tüli, siis näeb: sul on elus valik terve elu elada selle inimesega, kellega on sul teatud perioodide tagant tülid või siis, kui need eriti suureks lähevad, lõpeb see suhe niikuinii. Või valik olla iseendaga õnnelik. Pole mõtet pressida kokku asju, mis kokku ei sobi ega silmnähtavalt hakka ka sobima.

Ma ei ütle kohe kindlasti, et ma ei taha suhet või meest või perekonda. Kirjutise mõte oli juhtida tähelepanu sellele, et kui ma ei näe piisavat perspektiivi, ei kavatse ma meeleheite pärast suhtesse minna. Ükskord on nagunii igaühel üks inimene, kes sulle piisavalt meeldib, kellega sa seetõttu hakkad suhtlema ning näed, kui hästi te sobite. Muidugi võib seda inimest otsida, kohata ka uusi inimesi, ega ei tea ju, kes järgmine on, enne kui ei tutvu inimestega. Ükskõik siis kuidas tutvumine aset leiab.

Ja ma ei väida siin nüüd käsi rinnal, et ma ei suhtle meestega üldse või ükskõik mida siit võib sellist äärmuslikku tunduda. Tegelikkus on see, et ma olen aru saanud, et ma pean jääma iseendaks ja elama kõigepealt iseenda uskumuste järgi. Nii pikk teekond on olnud julgusele olla mina ise ja julgusele langetada valikuid enda järgi. Ma kavatsen nüüd, kui ma julgen, rohkem leida küsimustele vastuseid, mis mind painama ei jääks. Kasvõi see eelnevalt toodud olukord, et ma ei tea, mis oleks saanud minu ja selle kohatud ägeda tüübi vahel ja kas ma üldse talle meeldisin. Oleks ma nüüd selles olukorras, siis ma küsiks. Ehk siis väike nõuanne ka teistele, et ei tekiks olukordi, kus jäädki mõtlema, kas see oli nüüd vale valik või mis oleks võinud juhtuda.

Ja kogu see jutt oli veel ka vastulauseks sellisele väitele, mida ma olen pidevalt kuulnud erinevas versioonis: "ära arvagi, et sa leiad oma unistuste mehe. Ideaalseid suhteid pole olemas ega ideaalset kaaslast sulle pole olemas. Nii jääd sa üksi (kui sa just mind endale ei taha *wink-wink*)."
Ahsoo, et siis kas sina minuga või vastasel juhul olen üksi kurb elu lõpuni ilma meheta... Olgu siis, võtan teadmiseks. Ehk las ma siis olengi üksi rõõmsalt! Problem?
Soovitan selliste väidete esitajatele ka mõelda tegelikult veidi elu üle ja sellele, miks sa suhtes soovid olla või mis iganes sa soovid. Või siis miks sa üldse pead teise inimesi soove materdama.

Mu kogemused aitavad kindlasti paremini mind mõista ning on loodetavasti mõnelegi abiks oma otsuste langetamisel! Kasvõi julguses olla sina ise :)

Üks suur saladus, mis kardinaalselt eristab naisi meestest

Nii, ma poleks hakanud seda "saladust" avaldama, aga arvestades mu postitust "Meestele mõeldud seekord", täheldasin ma paari asja:
Esiteks kuulsin ma mitmetelt enesekindlatelt naistelt, kui õige see jutt on (see oli üllatav tagasiside, sest tegin subjektiivse postituse, mis väljendas vaid minu kriteeriume).
Teiseks kuulsin ma enesekindlatelt meestelt, et see on päris hea.
Kolmandaks oli üks grupp (arvatavasti ebakindlaid) mehi, kellelt ma kuulsin, et APPI VÄÄKS JA NUUX, MIKS NAINE EI VÕI HUVI NÄIDATA!?!??!?! Niuks, ma ei julge muidu läheneda.... (palun ärge keegi solvuge, ma ei mõtle kurjasti seda :))

Keskendun sellele viimasele esitatud küsimusele. Minu postituses kajas välja nagu ma ei näitaks mingit huvi mehe vastu. Jah, nii see on, kuid see käib vaid alguse kohta - sebimisfaas. Aga need inimesed arvasid, et ma ei näita huvi, sest ma tahan peksa saada või tallaalune olla vms (ma tegelt ei tea, mis nad arvasid), siis tegelik põhjus on hoopis teine. Mainin ka kohe selle ära: ma ei näita huvi ALGUSES, aga PÄRAST näitan ikka täiega. Oioi, kui veider, eksju. Aga miks see minu puhul nii on? Laiendan ka küsimust, sest ma tean, et see on NAISTE puhul nii. Aga no fuck this shit, miks naised ei näita huvi siis alguses välja?!

Naised ei näita huvi alguses seetõttu välja, et - trummipõrin - nad ei olegi armunud! Jep, kuulsid õigesti. Nii et see tähendab: naised armuvad PIKA AJA PEALE.
Ka minu jaoks oli avastamisel see suht suur üllatus, et mehed on paugupealt ilusasse naisesse armunud. Nagu misasja? Sa ei teagi teda ja oled armunud... weird (aga tegelt ei ole see imelik, vaid loogiline). Aga meeste jaoks on arvatavasti suur üllatus see, et naised on nõus kohtingule minema või üldse suhtlema mehega, kes on naise arvates isegi mitteatraktiivne. Kõlab kahtlaselt, eks? Tegelikult on see täiesti loogiline.

Kuna naise jaoks suhtes ja mehe osas on väga olulised tegurid need, mis ei ilmu tavaliselt esmakohtumisel, vaid mitmete situatsioonide ja koosveedetud aja jooksul, siis ei olegi naisel võimalik mehesse kohe armuda. See on ka põhjus, miks ta ise huvi ei näita. Ta lihtsalt ei tunne huvi. Loogiline ju.

Noh, aga kui naine spetsiaalselt otsib meest ja on ka veidi meeleheitlik, siis muidugi ta näitab huvi. Näiteks ka mina olen meestele võimaluse andnud ja mõnikord pika aja peale midagi kirjutanud ja värki. Ikka seda tehakse. Võib ju proovida, kas tekib huvi selle mehe vastu või jääbki too huvi tekkimata.

Mina kirjeldan lihtsuse mõttes siin naise armumist kümne lüliti süttmisega. Nagu me teame, siis naine on siuke mõnus keeruline kokpitti meenutav pult, kus on sada nuppu. Siis ega armumine teistmoodi pole. Näeb meest, mees on ilus - süttib üks lüliti kümnest. AGA see pole piisav, et ise veel mehe vastu huvi tunda. Kui tal 10 meest ukse taga ootamas on, siis pole ju eluski aega neid kõiki sebida. Mees kutsub välja ja teeb midagi lahedat - klõps ja süttib järgmine tuli. Mees on enesekindel ja humoorikas - ja süttib kolmas ja neljas tuli. Mees kutsub naise ma ei tea kuhu lahedasse kohta - ja süttib järgmine tuli. Ja nii edasi, kui mees just vahepeal alla ei anna. Muide, kui naisel juba natuke rohkem tulukesi põlema on läinud, siis võib ta juba ka ise hakata huvi näitama. See kõik tuleb loomulikult.

Tegelikult paljud mehed teavad seda, et see ongi viis naisi voodisse vedada. Mees ei pea armunud olema, vajutab ainult õiget kümmet nuppu ja asi ants. Nii kui naine on armunud, nii ta ka voodisse ronib.

Mehed, kes naisi voodisse kisuvad: nende saladused. (See oli poolnaljaga, eks. Valetamisega ei jõua tegelikult kuhugi, kui on tõsised kavatsused.)

Nagu näete, kui naisel on mingi üks väike tuluke KÜMNEST süttinud, siis pole see mittemingisugune suur tegur, et nüüd hullult ise hakata initsiatiivi näitama ja kõiki oma potentsiaalseid kavalere läbi helistama hakata. Küll need tuled ise süttivad õige inimese peale. See on ju ilmselge, et kui mees on see õige, ei laseks ta seda naist käest. Kui mehel on tuli süttinud, siis ta ka seda naist tahab (ja loogiline, et ta ka vaatab, millise naise ta endasse armuma paneb selle alusel, kes kõige ägedam tema jaoks tundub). Nagu näha, siis on meeste käes päris suur võim, et milline naine valida ja kes endasse armuma panna.

Mul on ette näidata üks reaalselt täiesti selge juhtum, kus ma armusin ühte mehesse, kes oli minu arust kole. Ma ütlesin tema kohta, et tal on üks silm suurem kui teine ja veel vingusin, et ilusad mehed mind ei taha ja blabla. No ja nii kui ta mind mitmeid kordi välja kutsus ja ära sebis, nii olin ma kõrvuni sees nagu mingi loll. Kusjuures minu arvamus tema välimuse kohta muutus kardinaalselt. Pidasin teda täiega nägusaks ja mõtlesin, et kuidas ma küll enne ei näinud, et ta nii kaunis mehelik mees on. Nii sees olin, et ma käisin talle pinda isegi nagu meeleheitlik jobu ja ta pidi seepärast mu maha jätma. Nii... kes nüüd väitsiski, et ma ei näita huvi välja?!

A muide, see tüüp, kellesse ma armusin, tegi nii nagu see pilt siin ütleb.

Tuletan jällegi oma eelmist postitust meelde. Nagu mäletate, ei keskendunud ma seal isegi sellele faasile, kus mul juba mõni tuli oleks süttinud, vaid sellele, kus polnud mul ükski armumistuli põlemas. Näiteks, kui ma pole meest kohanudki või olen ainult ühe korra väljas käinud. How the hell saaks ma olla armunud, kui ma pole meest näinud? Ja how the hell saaks ma huvi tunda, kui käisin ainult ühe korra mehega söömas ja mingit erilist situatsiooni, mis garanteeriks mu silmis mehe silmapaistvad mehelikud võimed, ei juhtunud lihtsalt seekord? Äkki lähme teist korda ja siis äkki näen, et näedsa, mis vägev mees! Aga kui ta ISE ei taha teist korda minna, siis tõepoolest, mis mul sellest ju. Järelikult polnud tal seda 8.2 sekundi armumist toimunud ja mul pole mõtet oma kallist aega õhku loopima hakata tema pärast.

Nii ja kui sa nüüd oled mees ja mõtled, et hmm.. sa oled ju sebinud naisi ikka mõnda aega, aga nad pole ikka sind tahtnud, milles värk? Siis siin on kaks varianti: 1. sa andsid alla enne kui naine armus (liiga kiiresti) või 2. sina ei ole just sellele naisele lihtsalt sobiv. Paljude ebakindlate meeste puhul olen täheldanud esimest varianti. Umbes et: "läksin naisega rääkima, nägin, et tal huvi pole. Tulin ära." Hahaha, ilmselgelt ju :D Ja teise variandi korral - nii lihtsalt juhtub elus sageli, ka naistel; kõigil.

On siis see kõik nii hirmus ebaloogiline? Ma arvan, et nüüd on palju parem aru saada, miks enamasti naised "mängivad" raskesti kättesaadavat. Hull mäng my ass, naine lihtsalt pole alguses huvitatud, sorry. AGA see ei tähenda, et see huvi ei tekiks! Ja see on just positiivne, sest kui sa näed, et ta sinu vastu rohkem huvi tunneb ja sinuga voodi jookseb, siis sa tead, et ta on huvitatud JUST SINUST! Hea ju, kas pole? Keep that in mind!

Ok, häid valikuid, kallid mehed! :)

Ps! Ütlen üht elementaarset asja. Kui oled selline nagu oled, siis pole mõtet end muuta. Sellel jutul polnud seda eesmärki, eks. Nt kui ei meeldi teistele läheneda, siis polegi vaja. Postituse mõte oli lihtsalt naise armumine lahti seletada. Inimesi on erinevaid, see tuleb meelde jätta. Aga erinevatest inimestest teadlik olla on hea. Palun ka asja must-valgelt mitte võtta! Kui ühe naise puhul on nii, siis see ei tähenda kohe kindlasti, et seesama inimene ongi loodud koduorjaks! Kõik, veelkord, kõik varieerub!

Parim ilutoode maailmas!

Seekord jagan ma oma läbielamisi ja arvamusi seoses näonahaga. Igatahes terve elu on näonahaga olnud mul igavene probleem. Küll on seal punnid, küll komedoonid ja siis läigib. Viimasel ajal see jube punnindus näos vähenes, aga rasusus jäi kestma. Rämedalt tüütu oli üldse elada nii, et näost rasu tilgub kuskile. Oleks see ainus probleem - mu nahk oli pindkuiv ka veel. Teate küll, need koorikud ilmuvad näkku ja on koledad ja nägu on selline kare ja nahka tuleb, aga all on rasuummistus.

Ma proovisin päris palju erinevaid tooteid, apteegist ostsin mingeid toonikuid ja asju. Kõiki asju just rasusele nahale. Asi läks aint hullemaks.
Üks päev ma lõin käega ja lõin nii vihaselt, et võtsin ühe ettejuhtuva kehaõli ja määrisin seda näkku. Ütlesin veel näonahale ka, et näed, ise sulle meeldib selline õlikoll olla, võta siis hulga juurde ka ja ole rahul. Muidugi on igal pool jutud, et õli ei tohi näkku panna ja ummistab poore ja blabla omg, õli ei tohi kuskile panna appi!!! Yeah right. Mõtlesin veits ja isegi tunduks nagu inimeste eest just tahetakse varjata häid asju, et nad näonahka "parandavat" kallist jura ostaks. Ok, see veidi absurdne.

Igatahes, peale seda muutus mu näonahk normaalsemaks! Ma olin mingi omg, enam polegi nii rasune. Siis hakkasin kasutama ka kookoseõli, seda tavalist.

Esiteks, kookoseõli on äärmiselt hea toode, see kuuldavasti on ka antibakteriaalne (pole bakterisöötmele pannud ise, nii et pole kontrollinud). Seda kulub täiega vähe. Veidi võtan ja panen näkku. Näonahka hoiab see rasust igatahes täiega vabana. Kui varem ma pidin kolm korda päevas nägu pesema ja mu meik läks laiali ja nägu läikis nagu praepann, siis enam selliseid hirmsaid probleeme pole.

Nii ja siis uurisin ma selle kookosevärgi kohta ja avastasin veel selle kasulikke toimeid ja milleks seda saab kasutada. Näiteks sellega saab meiki eemaldada. Tegelt ka, ma ükskord proovisin. Siis juustesse saab panna ja juuksemaski sisse. Ega ma suurt midagi sellega ei teegi, kasutan lihtsalt kõikide hunnikute näopuhastusasjade asemel. Lisaks seda saab toidu sisse panna.

Kasutan seda tavaliselt nii, et panen hommikul näkku, kui olen näo ära pesnud. Siis peale saaks panna ka meigi. Kui ma meigi teen, siis panen natuke meigi alla ka. Aga hästi vähe tuleb seda panna, muidu nägu tilgub teistpidi, sellest kookosõlist.

Kookoseõli leiab poest õlide kõrvalt, panin siia suvalise pildi, sest ma ei viitsinud enda oma praegu pildistada.

BodyShopist üks õli, mida ma näkku panin

Seletan ära ka, miks need rasueemaldavad rasusele nahale mõeldud tooted ei tööta nagu lubatud. Nad võtavad korraks rasu ära, aga samal ajal tunnevad rasunäärmed, et rasu tuleks juurde toota. Seetõttu aktiviseerib toode rasunäärmeid veelgi rasu tootma. Ma otsisin alati tooteid, kus oli kirjas, et nad ei erguta rasunäärmeid, kuid mitte ükski toode ei teinud nagu lubatud. Kui õli näkku panna, siis avastasid rasunäärmed, et elu on ilus ja ei peagi ületöötama, saab ka ilma hakkama. Sama on minu meelest ka nende tobedate rasustele juustele mõeldud šampoonidega.

Igatahes on mu näo seisukord kordades paranenud just tänu kookoseõlile. Oleks ma teadnud, et probleemi lahendus nii lihtne ja käeulatuses on. Igatahes, ma olen siiani äärmiselt õnnelik, et selle avastasin ja kasutama hakkasin. Mulle sobis see suurepäraselt!

Filosofeerime tõsise laulu üle

Tere, filosoofiasõbrad!
Täna tutvustan teile ühte olulist sügavat diskussiooni arendadavat laulu. Osalevad antud sügavas arutelus kaks räpparit - Jason Derulo ja Snoop Dogg.

Neil kahel härral on tulnud ette situatsioon, kus nad jälgivad naissoost inimeste tagumikke. Nagu videost näha, on nad naiste seltsis piisavalt aega veetnud. Jason Derulol on sellega seoses tekkinud üks väga oluline huvitav küsimus: kuidas kõik see suur paks tagumik teksapükstesse ära mahub?

Nii kirjeldab nüüd meie filosoof Jason täpsemalt seda tagumikku millest ta räägib. Mida kõike sellega saab teha ning kui hea see välja näeb. Õnneks saab seda väristada. Väga tark filosofeerimine - kui veel ei ole teada olulise suure küsimuse vastust, pöördume küsimuse poole teist teed mööda jälgides vaadeldava objekti trajektoori.

Jasonil on ideed tagumiku pildistamise osas. Ta pakub, et nii on Instagramis võimalik kuulsust koguda. Idee: pildistada naist oma tegevusi tehes.

Kui Snoop Dogg rääkima hakkab, siis tal on veidi teistsugused plaanid. Ta hetkel ei mõtlegi, kuidas see tagumik kuskile mahuks, vaid natuke midagi muud, näiteks mida teha sellega, kellele tagumik kuulub. Lisaks soovitab ta jällegi uuritavat objekti raputada, mis talle väga korda läheb. Uuritava objekti liikumist jälgides on võimalik täpsemaid järeldusi teha ja uusi ideid hankida, nagu me teame. Ta töötab selles osas Jasoniga kaasa, aidates meie teist filosoofi.

Jason ei saa jällegi üle sellest suurest elumuutvast küsimusest - kuidas siis ikkagi naine selle pepu kõik teksadesse ära mahutab?! Kõik muu on nagu hästi, aga see küsimus... Pole veel vastust.

Nii pakub Jason veel vägevaid plaane naisele. Tark tegu, sest kui naisega pikemalt koos veeta, on võimalik ka suure olulise küsimuse vastus välja selgitada.

Snoop Dogg annab laulu lõpus naisele väga elutargalt teada, et neiul on särav tulevik selja taga.

Sellega pead arvestama...

Üks asi, mida ma jälle olen mitmeid kordi märganud, mitte ainult enda kommentaaride all, on see: "kui avaliku elu tegelaseks hakkad, siis pead sellega arvestama, et tuleb negatiivseid kommentaare."
Antud lausest ma räägikski. See kõlab nagu ma ärkaks üks hommik üles ja mõtlen, et ohhh, tahaks nüüd hirmsasti kuulsaks saada, lähen saadan CV kuulsuste kotta.
Nagu ma enne olen maininud, on maailmas lihtsalt nii, et ühed on inimesed, keda huvitab teiste elu, teised on need, kes teevad, mida nad tahavad. Need, keda hullult huvitab teiste elu, nad leiavad endale kellegi, kes teeb piisavalt põnevaid asju, millest siis omavahel klatšida.
Suur osa uudiseid, mida minust on kirjutatud, on olnud minu teadmata ning just nende uudishimulike inimeste jaoks. Aga ma ei käi nende pärast nüüd oma elus ringi, igal sammul mõeldes, et oi oi, äkki sellest tehakse ka nüüd uudis, sest ma saatsin CV kuulsuste kotta. Esiteks ma pole valinud, et minust tehakse neid jutte. Ma pole ärganud üks hommik, et nüüd saan kuulsaks, ma lihtsalt sain, tehes ise seda, mida ma tahan. Teiseks, ma jätkan selle tegemist, mida ma tahan. See, et ma nüüd "tegin" end kuulsaks, ei tähenda, et ma pean oma elu muutma. Mul on ikkagi oma eesmärk.
Pealegi seda kuulsust nimetaks ma nii, et nagunii oli varem inimesi, kellele ma ei meeldinud. Nüüd lihtsalt saab olla rohkem inimesi, kes mind rõõmsalt taga räägivad. Ja ka rohkem inimesi, kes rõõmu tunnevad.
Nüüd jätkan uudistega. Nagu öeldud, ma ei saa ringi käia arvestades, et igast mu sammust tehakse uudis. Kõige lihtsam näide on blogi. Mul oli varem kirjutatud juba postitus ja sellest tehti uudis mitu kuud hiljem. Kust ma pidin teadma, et oi oi, võtaks selle maha nüüd, sest äkki keegi teeb sellest lolli artikli. Mul oli nagunii sarnaseid ka olemas, ma oleks pidanud siis kõik maha võtma.
Nii ja nagu näha, ei tehta enamikest minu ettevõtmistest uudiseid. Näiteks miks pole uudist sellest, et ma olen väikestes filmides osalenud? Miks pole sellest, et mu bakalaureusetöö räägib ülegenoomseid andmestikke interpreteerivatest lahendustest? Miks pole sellest, et ma olen muusikavideotes olnud? Miks pole sellest, et mul on instas pildid? Miks pole sellest, et ma käisin takistussõiduvõistlustel? Miks pole sellest, et mul on ka teine blogi tehtud koos kursavennaga programmeerimise aine tarvis?
Nagu näha, siis ma lihtsalt ei saa ette arvestada, et tuleb nüüd negatiivseid kommentaare. Esiteks ma ju ei tea, millest iganes nad võivad uudise teha. Teiseks ma ei ole arvestanud sellega, et üks neist mu tegemistest teeb mu nüüd järsku kuulsaks. Olenemata sellest, kas mõni asi pakub inimestele huvi või mitte, teen ma oma tegevusi edasi. Järelikult ma ei arvesta, et tohoh, lähen ratsutama, tean, et sellega saan ma nüüd kuulaks ja tehakse suur uudis ja ma kindlasti arvestan, et tuleb negatiivseid kommentaare.
Ainus asi, mis mulle tõi nüüd suurt kuulsust, oli eksperiment, mis võeti üles ja näidati vaatajatele. Ülejäänud asjad pole suurt sellega isegi seoses olnud. Nii et ma poleks saanud oma elu edasi elada negatiivsete kommentaaride ja uudiste hirmus? Kuna ka mu üldised mõned tegevused on huvi pakkunud, ei saa ma midagi sinna teha, et neist kirjutatakse. Ma pole mingile hullule staariks saamisele alla kirjutanud, et ma nüüd teaks ka arvestada, et ma ei meeldi kõigile. Lihtsalt minust kirjutati ise suurt midagi tegemata. Olin mina ise ja läks nii. Järelikult ei saanud ma ette teada. Üks asi, mida siit teistel õppida on - kui kuulsaks ei taha saada, meenuta halli massi.

Asjad, millest ma unistan

Vann - mulle meeldiks vee sees üksi liguneda.

Võrkkiik - tahaks seal pikutada.

Aed - tahaks autoga sinna sõita.

Panipaik või boks või garaaž - tahaks sinna rehve toppida.

Riiul - saaks palju raamatuid sinna hankida.

Suur riidekapp - see oleks tase! Hea oleks, kui see eraldi tuba oleks.

Ükskord ma teen kõik need unistused teoks.

Mõnus :)

Meestele mõeldud seekord

Ükskord mingi inimene piuksus kuskil, et ma võiks teha juhendi selle kohta, kuidas mind sebida. Keegi veel kraaksatas, et mu latt on räme kõrgel, et keegi sealt läbi ei rooma. Mu meelest sellist juhendit on väga keeruline teha ja üpriski mõttetu, sest paljud sebimisele eelnevad ja järgnevad tegurid ning minu tunded on mõjutatud mitmetest erinevatest faktoritest ning täpseid juhiseid ei ole võimalik esitada.
Kuid nüüd ma mõtlesin, et kõige elementaarsemad asjad, mis peaksid inimestele selged olema, võiksin ma siiski siia kirjutada. Mingi aeg olen ma tundnud, et raiskan mõttetult aega inimestele, kes mulle närvidele käivad ja lisan jutu ka seepärast siia, et mõni mees lihtsalt oma aega minu peale ei raiskaks. Alustame kõige-kõige elementaasemast.

    Esimene samm:
Ära mind kavatsegi endale saada, kui:

• sa ei oska õigekirja (nagu ma olen maininud: mõned trükivead ei loe, meelega tehtud vead ei loe, lol wtf, irw sõnad ei loe. Loeb reaalne oskamatus osata eesti keelt või muud oma emakeelt)
• sul on ilge viinaviga (täpsustan: pidudel joomine pole viga. Viga on, kui sa haised nagu parm. Lase sõbral ennast nuusutada.)
• sul on tugevad vaimsed häired (täpsustan: mingil eluperioodil tekkinud stress, depressioon või muud raskused ei kuulu siia alla. Kuid loen vaimseks häireks seda, kui sul on nii suur viga, et sa ise ka enam vaatamata kõigele pakutud abile end enam aidata ei soovi, st peaksid kinnises asutuses viibima.)
• kui sa oled natuke lihtsake (saad seda kontrollida sellega, kas mõnda raamatut lugeda oskad või pigem kas soovid)
• kui sul on mind väga raske mõista (Kindlasti on väljendeid ja asju, millest sa minu puhul aru ei saa, aga alati võid üle küsida. Aga kui meie vahel tekib reaalne kommunikatsioonitõrge, kuna kumbki teineteist ei mõista, siis me oleme vist liiga erinevad, sry.)

Nii, see oli mul esimene väga kõrgel olev latt. Issand, ma nüüd vaatan, et latt on lausa nii kõrgel, et keegi läbi ei saa O.o iisusa xrista. Asi läheb kahjuks hullemaks, lisan mõned tegurid veel.

    Teine samm, välimus:

• kui sa oled minust üle 10-15 aasta vanem, siis jäta mind plz rahule. Kindlasti on ka erandeid, aga mulle juba tundub, et oleme erinevast põlvkonnast.
• kui sa oled väga lodeva kehaga, siis sry, ma ei taha sind. See on selle tõttu, et mingil määral välimus väljendab sinu sisemist soovi endaga tegeleda. No siin ma mõtlengi neid ligi 40-aastaseid papisid, kes arvuti taga kuskil portaalis istuvad suur õllekõht üle ääre rippumas. Ma ei kritiseeri pakse ega midagi, sest mina ei tea selle põhjust, ma ei tea ju tegelikult, palju inimene vaeva näeb. Aga kui seda on hoomata, et sa tegelikult ei hooli enda kehast absoluutselt, siis njah, not for me.
• kui sa oled ilge ilu-eedi, siis tunnen ennast ise kuidagi mittenaiselikuna, sest sul on rohkem kreeme, mökse ja ilusam soeng kui mul. Mul lihtsalt pole mukitud meeste vastu huvi. Eks tegelt see huvi kaob mõeldes, kui koos olles peaksime kuskile hobusekoplisse minema ja siis sa ei saa tulla, sest su soeng läheb segi. Või siis sul läheks enda valmispanemiseks rohkem aega kui mul. Samas neid ilgeid ilueedisid olen vähe kohanud, sest need juba langevad enne ära, kuna ei oska õigekirja jne. Aga ilu-eedi alla ei lähe loomulikult ilus mees, eksju. Kes on sündinud minu arust ilus, see ongi selline.

Nüüd arvan, et kukkus suur osa tahtjaid ära. Kahjuks on mul veel juhendis midagi.

Räägin sellest, mida ma sinult kui mehelt ootan. Kui me oleme jõudnud nii kaugele, et tahad minuga kokku saada, siis paha lugu on kui:

• sa küsid mult "millal me näeme, millal sul vaba aega on, millal sina tahad, kas sulle sobib, kuna sulle sobib, mis sulle sobib jne". Ehk siis näitad välja otsustusvõimetust ja paned mind tundma nagu mina peaksin sulle kohtingu välja pakkuma. Minu jaoks kõik see huinamuina kõlab kui: "millal printsessikesel minu jaoks aega jätkub, sa oled ju nii kõrgelt positsioonilt sealt torni otsast, et ma ootan, millal sa mulle aja vastuvõtule kirja paned." Esiteks, ma olen lihtsalt inimene, juhuslikult naissoost, mitte eriline printsess, seega ära pane mind sellise asjana tundma, mis ma ei ole. Teiseks, ma otsin endaga võrdset kaaslast, mitte modelleerimist ootavat savi. Kolmandaks, kõige lihtsam on, kui sa pakud mulle lihtsalt välja kaks asja: aeg ja tegevus. Mis selles nii rasket saab olla?! Ütled nii nagu sul mõttes on. Kui sul on mõttes, et sooviksid mind väga näha, siis paku mulle aeg.

Sellega seoses tuli mulle meelde selline asi nagu tegevus. Mida ma jällegi kuulata ei jaksa, on sellised väljendid: mida sa teha tahaksid, paku midagi välja, paku mingi koht välja, paku paku, mida sa tahad ja arvad ja blablabla. See tundub minu jaoks kui öeldakse: "Irw, teen su elu keeruliseks. Ma mängin praegu õrna naisukest, kes ootab, et talle midagi pakutakse. Nüüd on sinu kord mees olla ja öelda, kuhu me lähme ja mida me teeme." Esiteks, ma ei taha asetuda mehe positsioonile, ehk siis hakata jällegi mõtlema, mida ma teha tahaksin, kui sina mind välja kutsud. Tavaliselt olen ma nii hea olnud ja midagi öelnud, aga ma tegelikult ütlen esimese pähetuleva asja, et saaks selle mõttetu kohustuse enda peast ära. Ei kõla ju hästi. Teiseks, ma võtan igapäevaselt koguaeg otsuseid vastu. Kui sina tahad minuga kokku saada, siis äärmiselt armas oleks, kui seekord oled sina ühe otsuse vastu võtnud, onju. Ja ära muretse, kui mulle ei sobi, siis ma ütlen seda sulle viisakalt ja sel hetkel saan sinuga kaasa rääkida. Las mu ajukene ka puhkab natuke, seda rohkem ma sinu seltskonda naudin.

Haha, ma leidsin suht täpselt situatsiooni kirjeldava pildi. Ainult see pleiss ei pea mingi classy olema. Hea point on see, et vali aeg, mis ei oleks täna, vali koht ja helista hommikul üle. Normal.

Kui sa pakud tegevust või tahad minuga kokku saada, siis esiteks unusta mingid stereotüübid. Ma olen nii palju kordi kuulnud selliseid asju nagu: "ma arvasin, et naistele ei meeldi mootorrattad, ma arvasin, et naised on tuunitud, ma arvasin, et naised tahavad raha, ma arvasin, et naistele ei meeldi autoga sõita jne" ning sellele järgneb: "sa oled täiega teistsugune." Tänan! Ma tean seda väga hästi, et ma olen teistsugune (enda meelest olen ma küll mina ise, aga see selleks). Nii et palun sel põhjusel, ära lähtu oma eksidest, oma sõprade naistest, oma sõbrannadest jne, kui sa pakud mingit tegevust. Kui su ekstüdruk armastas šopata, siis võib-olla mina armastan, võib-olla mitte. Kui su ekstüdruk vihkas autos istumist, siis võib-olla mina vihkan ka, võib-olla mitte. Uuri välja, saa kokku ja siis saad küsida ka kõike. Ära lihtsalt lähtu sellest, mida mingi teine tüdruk tegi või arvas. Mina olen mina ja mina ei ole teised naised.

Stereotüüpidest veel niipalju, et olen kuulnud: "Ma olen nii kindel, et sulle öeldakse iga päev, et sa oled ilus." Mulle kõlab see kahjuks (koos tehtava näoga) nii: "Ma ei hakka sulle lihtsalt seepärast komplimente tegema, et ma olen 100% kindel, et sa tead ise, et näed välja nagu jumalanna ja siis su niigi kõrge enesehinnang lendaks lakke. Lisaks nkn kõik mehed vilistavad sulle tänaval järgi ja karjuvad, kui ilus sa oled." Mõtle, millal mulle siis iga päev nii öeldakse? Lähen talli, kaska peas ja sõbranna ütleb, et oi, küll sa oled nende sitaste talliriietega ilus või lähen poodi ja müüja ütleb, et issand, sa oled nii ilus ilma meigita või lähen autosse ja auto ütleb, omg, sa oled nii ilus. Kui ma just seda ise endale ei ütle, siis ei kuule ma seda tavaolukorras lihtsalt. See tähendas, et kui sina seda ise ei ütle, siis ma ei saagi kunagi teada, mida sina arvad. Südamest mõeldud komplimendid on alati teretulnud.

Nii, kui on olukord näiteks sel maal, et oleme nüüd veidi suhelnud ja sa ootad, millal minuga kokku saada või millal ma sinuga vestlema hakkan feissis või kuskil, siis arvesta:

• ma ei helista sulle ise
• ma ei võta sinuga ise ühendust
• ma ei kirjuta sulle ise
• ma ei tuleta sulle meelde
• ma isegi ei hakka sinuga ise rääkima

Aga see EI TÄHENDA, et ma ei tahaks sind näha või kokku saada. Ikka tahan. Ma ei tee selliseid asju ise, sest mul on muudki teha, kui mõelda, kes nüüd minuga kokku tahtis saada ja mida kuradit ma talle välja pidingi pakkuma, hmm. See, et ma ise ei tee neid asju, ei tähenda, et sa ei meeldiks mulle või ei võiks kunagi meeldima hakata. Ma lihtsalt ei näe mõtet võtta mehelt ära initsiatiiv. Kui sa tõesti tahaksid mind näha, siis sa seda ka teeksid ise. Aga ei saa sama minu kohta öelda. Ma võin ka väga tahta, aga ma ikkagi ei tee. Miks? Sest kui ma teeks, siis ma enam ei tahaks ise, sest näitasin ise initsiatiivi ja tundsin end mehena, mis mulle ei meeldi suhtes, nii et juba algus on minu jaoks ebameeldiv. Mul kaob endal meeldimine, kui sunnin end peale pressima.

Mul on olnud nii, et suhtlen inimesega ja jumala tore on ja värki ja mõtlen, et midagi viltu ei saa minna. Inimene võib mulle isegi täiega meeldida. Aga viltu läheb sellest hetkest, kui see inimene enam ise mulle ei kirjuta. Siis mul kahjuks kaob meeldimine ära. Nii on olnud päris mitu korda, kus sügavalt meeldinud mees enam ei meeldinud, sest ta OOTAS (nagu naine ju tegelt, sest naised ootavad, mehed jahivad), millal mina ise temaga ühendust võtan. Noh ja mul pole ju muud teha, kui eluga edasi minna, sest ignoreerimine on kindel sõnum meeste poolt, et tal pole huvi. Nii ma ühendust ei võtnudki ja hiljem sain teada, et ta oli oodanud. Sel juhul ta lihtsalt magas oma võimaluse maha. Jep, mul võis ka valus olla, aga saan üle, kui asi on alles alguses.

Üks asi veel: kui me oleme saanud tuttavaks internetis või mingis äpis vms, siis enne ma sinuga suureks sõbraks ei saa ja pikemalt suhtlema ei hakka, kui ma pole sind päriselus kohanud. Ja jälle algusesse: ise ma sind välja ei kutsu (vb teen aint vihjeid). Kui päriselt kohtan, võtan sind inimesena, kes on olemas, ning saan sinuga rohkem suhelda. See välistab minu jaoks need pidevalt saitidel elavad tegelased, kes tegelikult on seal nagu arvutimängus. Nii et ära lisa mind sõbraks (erandjuhud on olemas), ära lisa mind skype või kuskile, ära kuku helistama. Kui neid asju teed, siis peaks kohe järgnema kokkusaamine.

Kui mulle internetis kirjutad, siis mind ei huvita esimesena teemad: sinu seksieelistused, sinu pealesunnitud eksperimenteerimine, sinu mingid pakkumised seksile jne. Lihtsalt üldse ei koti. Kui juba neid asju esimesena kirjutad, siis on näha, et see kõige esimene latt on ka selline, millest sa üle ei jaksa astuda. Osa asju käib natuke nagu suhte juurde ju või nii, eks.

Nii, aga kui sa oled minust huvitatud ükskõik mis moel, siis kutsu välja ja siis on kõige parem näha, mis asjast saab. See oligi selle jutu mõte. Ma läbi ekraani ju ei süvene nii eriliselt. Nii on mul kõige lihtsam tutvuda inimesega ning mõelda, palju ta mulle meeldida võiks või hakkaks või noh, siis näis kõike ju.

Neile toodud aspektidele eksisteerib kindlasti erandeid. Panin siia lihtsalt kirja kõige elementaarsemad asjad, mis on paljustki situatsioonidest sõltuvad tegelikult. Nagu siit on aru saada, siis kirjeldasid need mittemeeldivad tegurid mitmeid mittemehelikke omadusi (ebakindlus, põdemine, ootamine, julgusetus, rumalus). Mis on ka loogiline, sest naisena sooviksin ma kaaslaseks meest. Tegelikult seda juttu vaadates on näha, et suht kõik mehed saavad neist asjadest mööda hiilida.

Kõige selle hirmsa reeglistiku peale enam ei tahagi mind? Väga hea.

Kommentaatortaunid

Tere, inimesed!

Täna räägin natuke sellisest mitteerilisest haledast liigist nagu kommentaatorid internetis. Neid on ka normaalseid, aga kõige kõvemini pauguvad kõige lollimad. Kirjutan lihtsalt seetõttu, et ma enne ei teadnud, et selliseid veidrikke nii palju on! Alles avastasin, oih.

Esiteks mulle öeldi mitmeid kordi, et ära kommentaare enda kohta loe. Nii ma siis tegingi, aga muidugi kui vaatasin, kust mu blogi lugejad tulevad ja näen, et minu blogi suvalisest sissekandest on tehtud täiesti valeinformatsiooni edasiandev uudis ilma minu teadmata, siis mõtlesin küll, et no midaa. Kui keegi mäletab, siis mu sissekandest, kus ma pajatasin enda riietusstiilist läbi satiirprisma, selle kohta tehti uudis, et ma annan nõu! NÕU? Olgu peale, uudise tegijast saab aru, ta tahab klikke, aga siis ma mõtlesingi, et need va kommentaatorid peaksid ju arvatavasti aru saama, et tegemist on naljaga, aga... nad ei saanud! Nagu mida?! See oli minu jaoks välk ja pauk selgest taevast. Kas tõesti leidub meie maal selliseid lolle (vabandan väga, aga nii on), kes ei saa otsestest kindlatest sõnadest, piltidest ja asjadest aru, et tegemist on naljaga? Kas ma tõesti pean iga nalja ära lahti seletama? Neist kommentaatoritest, kes on veel lapsed, saan ma aru. Aga täiskasvanud inimesed? Uskumatu. Mulle endale meeldivad mõtlemapanevad naljad, kus sa arutled endamisi, mis on naljas tõsi, mis mitte, mille alusel see on loodud jne. Paljudele meeldivad, ja ka teised võiks nagu vähemalt sellest aru saada, et ma ei kirjutanud teksti kulm kortsus suure vaevaga mõtlemas, millist stiilinõu siin nüüd tõsiselt jagada. Aga tegelikult eks igaüks suudab mõelda vaid enda tasemel ja ju nad ise räägiks sellest tõsimeeli.

Selle sama sissekande kohta oli mul varem tulnud mitu tagasisidet mu sõbrannadelt, et see on väga lahe kirjatükk ja ajas nad naerma. No seda ma taotlengi tegelikult, et inimesed loevad ja naeravad südamest ja neil läheb tuju heaks. Kuna see levis, lootsin, et teised saavad ka lugeda ja naerda, aga vaesed inimesed ei saa aru, et see on nali. Ma ei viitsinudki sellest suurt välja teha, las nad siis olla seal omaette. Nagu nüüd aru saite, siis tekst on pooltõsi, sest enda riietusest sain ma inspiratsiooni ja mulle meeldib enda kohta nalja teha. Mingil määral sündis see sellest, et ma ei pööra riietusele eriti tähelepanu, aga samas endale meeldivad läikivad ja uhked asjad. Kuigi sellele ka suurt tähelepanu ei pööra, kas need kõik kokku sobivad. Vot nii ja saingi teha naljanurga.

Lisaks, kuhu veel mu pilk on jäänud. Esiteks, on täiesti kindel, et need kes kommenteerivad, nad arvavad, et teavad asjast miljon protsenti, rohkemgi veel. Nii naljakas on vaadata, kui mööda nad panevad. Neile ei olegi midagi vastu öelda, nad ei saaks tõest siis ka aru, kui see neile pähe kakab. Nad ütlevad nii lambiseid asju nagu: "kohe näha, et üritab rikas välja paista" või "normaalne inimene telekat ei vaata" või "ma ei vaadanud seda saadet" või "mis raamatuid ta lugenud on, et ta nii loll on" või "mis talle telekuulsuset ei piisanud või". Miks siis üldse vaja kirjutada? Eks parim kaitse olegi rünnak.
Üks kommentaar, mis mul meeles on, kõlas midagi nii: "ma olen Heleni blogi lugenud kaua ja tegemist on tõesti rumala inimesega". Ma tõesti ei mäleta täpset sõnastust sel kommentaaril, aga esiteks, kui see inimene on mu blogi algusest peale lugenud ja talle ikka veel ei ole kohale jõudnud, millest ma siin kirjutan ja milline ma olen ja ta pole suutnud oma peaga alltekste näha, siis, mul on väga kahju, aga ära palun loe! Muidugi oleks olnud võimalik siis minuga ühendust võtta ja küsida tekstide kohta, millest need on. See oligi näide, mis näitas, et kommentaatorid arvavad, et nad teavad asjast reaalselt kõike, aga tegelikult ta ju ei tunnegi mind. Tundub, et see lugeja ei saa isegi siis aru, kui teksti mitu korda läbi loeb. Sellistel hetkedel tunnen end halvasti mitte seetõttu, et mingi suvaline inimene, kes ei tunne mind absoluutselt, teeb mu kohta enda arvates täpsed märkused, vaid selle tõttu, et on olemas inimesi, kes nii vähe mõtlevad. Ma olen väga kurb selle üle. Tõsiselt, see ei ole normaalne, et paljud negatiivsust pritsivad ilma et nad asjast arugi saaks.

Sellega tuleb mulle meelde ka see, et üks asjalik inimene, kes oli saanud aru naljast ühel mu postitusel, kuidas mehi sebida, jagas seda. Seletan igaks juhuks lahti, et see postitus on paroodia Villu Parveti raamatust ning sisaldab mingil määral ka tõde. Nii, jagas seda ja ma vaatan, et jälle on seal sappi pritsimas inimesed, kes ütlevad, et ma olen loll, et nii üldse arvan. Kuulge, kui teie ei suuda elu võtta läbi huumori, siis pole mina loll. Või siis olen loll, aga põhjendus? Kirjutage mulle koos väitega põhjendus või ärge üldse suud lahti tehke. Inimesed, palun! Arenege! Ma saan aru, kui need oleks olnud lapsed, aga need olid täiskasvanud inimesed :(

Üks sündmus, mille peale inimesed leili läksid, oli mu isa sünnipäevapidu. Tähistasime seda kohvikus ja liikusime edasi kõik koos presidendi plaadiesitlusele. Tantsisin seal vanaisaga, sest oli mõnus muusika, peomeeleolu, ja sellest tehti uudis! Haha! Kui nüüd tantsid vanaisaga, siis on ta su mees! Tüdrukud, ärge vanaisaga küll tantsima minge!!! Korralik neiu ei käi perekonnaga üldse väljas! Üks vist oli mölisenud, et miks mul jook käes on (siider). Mu isa ostis meile joogid ju ja tõi kõigile, mis ma pean selle siis minema viskama või? Käes oli seepärast vot, et ei joonud seda sekundiga ära nagu sina, kallis kommentaator.

Tundes õiget kommentaatori, siis on ta selline: perfektse välimusega, perfektse kaaluga, väga tark, omandanud mitmeid kraade, samas oskab kõiki ameteid, oskab raha teenida, on väga viks ja viisakas, saab kõigega hakkama, musternäide inimesest. Jep, nii on. Kui sa selline pole, siis ei tohi sinust üldse uudiseid olla.

Ja kaks omadust veel, mida siinmail vihatakse on: AUSUS ja SIIRUS. Kes on aus ja siiras võib end reaalselt põlema panna. Sest: "miks on vaja seda üldse rääkida?! Miks on vaja minna politseisse kui vägistati?! Olgu parem vait ja paistab targem välja!" Nii et need kommentaatorid on perfektsed.

Vabandan nüüd, et sellisele teemale keskendusin, kuid ma tean, et see puudutab neid inimesi, kellest räägitakse. Negatiivne teema, ma tean. Mainin nüüd seda, et õnneks on minu ümber ka palju intelligentseid, asjalikke ja mõtlemisvõimega inimesi, kes näevad ka kulisside taha. Need inimesed tavaliselt tulevad oma nime alt mulle ütlema, mida nad asjast arvavad, annavad konstruktiivset tagasisidet ja on õnnelikud, et saavad tänu mu blogile naerda. Neid inimesi on ja nad ei kraaksu koguaeg anonüümselt. Võib-olla püüan ma lihtsalt oma elukeskkonda ilusamaks muuta, sest tahan, et mõni inimene märkaks rohkem enda ümber olevat. Ma nüüd kraaksusin praegu kraaksujatele vastu, et nad jälle saaksid ärrituda. Ma juba kujutan ette, et neil on öelda midagi sellist, et ma olen nii jobu ja miks ma üldse räägin jnejne. Lahe ju!

Tean, et kindlasti on inimestel nüüd sellest kinni hakata, milliseid lauseid ma moodustan oma blogis ja kasutan liiga palju hüüumärke või midagi sellist. Tunnistan, et kasutan oma blogitekstides slängi ning ei näe vaeva ilusate lausetega, vaid teen need liiga pikaks. Põhjus on selles, et tavaliselt kirjutan ma kiiresti ning ei viitsi teksti üle redigeerida mitmeid kordi. Nii kuis kirjutan, nii ka avaldan. See on siiski vaid blogi, mu mõtted. Ainult, ma ei salli selliseid kirjavigu (mitte trükivigu) nagu: liit sõna (õige: liitsõna), linna elanik (õige: linnaelanik või selle linna elanik). Noh, saate ehk aru küll, et koolis võiks oma emakeelt õppida. Suur vahe on sees meelega tehtud vigadel ja oskamatusel. Pöörasin sellega tähelepanu sellele, kui kommentaatorid selliseid elementaarseid asju ei tea, siis ei tohiks nad end maailma targimaks pidada.

Mis teie arvate, kallid lugejad?

Hakkame sööma

Nii, kuna ükskord tuli mulle vihje, et võiksin teha toiduteemalise postituse, siis nüüd seda teen.

Seekord pajatan ma, mida ma täna õhtuks sõin. Retsept on lihtne ja inspireeritud Ameerika Mac and Cheesist.

Esiteks ma käisin poes. Ostsin juustu, et seda makaronidele panna ja kalapulki ka (ja muid asju). Tavaliselt teen ma makarone kalapulkadega koos.

Kodus panin vee keema. Siis oli mul mitu muud tegevust vahepeal... igatahes lõpuks sain makaronid ka keevasse soolatud vette pandud.

Nüüd läheb põnevaks! Ma panin pannile kohvikoort, sest piima mul ei olnud nagu retseptis soovitas. Retseptis soovitas ka võid panna, aga seda ei olnud mul ammugi mitte. Jahu mul õnneks oli ja panin sortsu jahu koore sisse, aga ma ei tea, miks ma seda tegema pidin. Mul tuli meelde, et mul on kalapulgad ka, aga andsin alla nende pannile panekuga. Suva, siis ei söö, kui meeles polnud.

Kui makaronid ära keesid minu teada (ma kella ka ei vaadanud, so rebel), siis kurnasin need ära ja panin pannile. Enne olin ruttu natuke pool 200 grammist juustu viilutanud ja panin need koos makaronidega pannile.

Pilt eksponeerib väga põnevat sündmust, kui need kõik on pannil!

Siis ma praadisin neid kuni ma enam ei jaksanud, sest mu kõht õiendas juba, miks ma ei söö. Panin kõik pannilt taldrikusse ja valasin sidrunipipraga üle.

Kuna avokaado on üks väärt vili ja see sobib paljude asjadega, näiteks toitudega, siis lisasin selle ka taldrikusse.

Nurka panin ketšupit, sest seda oli mul külmkapis. Hakkasin sööma.

Kritiseerides nüüd enda tehtud toitu, siis ütleks, et juustu oleks võinud olla rohkem, aga tegelikult oli isegi parajalt. Kui see välja arvata, siis oli väga maitsev. Järgmine kord lisan isegi kalapulki.


Head toiduvalmistamist :)

Stereotüüpsus ja lahterdamine

Seekord ma ei tee nalja. Inimesed, palun mõelge enda loodud stereotüüpidele. Miks on vaja inimesi lahterdada? Kui ma ise ütlen, kes ma enda meelest olen, siis kes on targem tulema ütlema, et ma ei saa selline olla, sest kui ma oleks see, siis ma ei teeks seda, mida ma teen?

Kui ta arvab, et on naine, siis naised ei käitu nii.
Kui ta arvab, et on tark, siis targad ei kirjuta blogi.
Kui ta teab asjast, siis ta ei räägiks sellest.
Kui ta oleks ilus, siis ta ei räägiks oma välimusest.
Kui ta raamatuid loeks, ta ei räägiks nendest.
Kui ta oleks teadlane, ta ei ütleks seda.
Kui ta oleks nohik, siis ta räägiks palju.
Kui ta oleks introvertne, ta ei läheks sinna saatesse.
Kui ta oleks midagi väärt, ei räägiks ta endast.
Hakkas blogi pidama, sest tal on igav.
Hakkas blogi pidama, et kuulsaks saada.
Ükski normaalne inimene ei arva, et ta on ilus.
Ükski normaalne inimene ei räägiks endast.

Vaadake neid lauseid. Kõik on üks kõva lahterdamine ja sildistamine. Kes peab blogi, see on igav inimene. Kes on ilus, ei räägiks kunagi välimusest... Uskumatu, kuidas aina loobitakse sõnu.

Mul on väga kahju, kuhu me oleme jõudnud. Me oleme oma ühiskonnaga jõudnud etappi, kus me ei või enam olla need, kes me tahame olla, vaid me peame suruma end kindlatesse raamidesse. Kõikidele väidetele oleks vastuväited, aga neid poleks siin mõtet öelda. Kas te seda tahategi, et ei saa teha oma eluga seda, mida ise tahaks? Et peab end alati tõestama ja näitama ja lahterdama või mingisse gruppi end suruma? Miks inimene ei või olla isiksus. Ükski asi pole teist välistav. See, et mind huvitavad näiteks mingid asjad ei pea automaatselt välistama seda, et mind ei huvitaks saatesse minemine. See pole loogiline. See on sama hea, kui öelda, et kõik blondid on lollid. Aga see ongi üks stereotüüpsus ning sellest ei saada kunagi üle.

Ma soovin, et uus aasta oleks ilus. Ja üle kõige ma soovin, et kõik inimesed saaksid teha seda, mida nad soovivad ilma et tuleks keegi neile ütlema, et nad ei tohiks nii teha. Soovin, et ühiskond suudaks harmoonias eksisteerida. Kas see poleks mitte meeldiv?

Siin mainin ka ära, et algselt oli mu blogi mõeldud poolnaljana ja läbi satiirilise huumoriprisma, mis vahepeal sisaldas tõsisemaid seiku ka minu enda elust. Lugejaskond ei pidanudki lai olema, algselt oli mõeldud tuttavatele ja asjahuvilistele. Kuid ka neid tõsisemaid kohti blogis kaunistasid mitmed liialdatud tähemärgid ja parasiitsõnad. Sest ma teadsin, et inimesed teavad, milline ma olen, ja saavad tänu mu blogile natuke naerda. Seda, mida ma praegu seletasin, teavad kõik mu blogi algsed lugejad. Tuletasin lihtsalt meelde uutele.

Kuidas transformeeruda ekstratibiks (juhend)

Tibiks saada on lihtne. Tibi oled automaatselt kohe, kui näed juhuslikult natukenegi parem välja kui teine kade inimene. Aga ekstratibi? Ekstratibi ei panusta absoluutselt oma sisemaailmale ja näeb alati parem välja, kui tibi, sest lihtsalt HOOLITSEB enda eest rohkem. (Hoolitsus tibikeeles tähendab: pidev enda küürimine, kreemitamine, maskitamine, tuunimine, meikimine, mitmeid tunde aegavõtvad iluprotseduurid. Kogu keha karvkatte eemaldamine peale juuste, ripsmete ja kulmude.) Väga lihtne tegu, naised, kohe seletan!

Näitan näiteid enda peal!

1. Esimene samm on lisada palju tuuningvahendeid. Siis ei pea meiki eemaldades kartma, et inimesed peavad sind peletiseks. Teadagi käib tibidemaailmas asi nii, et kui sa ei näe välja täiesti täiuslik ja suurepärane, oled sa lihtsalt kole. Kunstripsmed, kunstjuuksed, kunstküüned on siin märksõnad. Väga oluline on oma nahka ka solaariumis praadida. Nahavähk ja liigne UV-kiirte kahjulikkus - pole sinu asi.

2. Teha meik. Tugev meik.

Esimesel pildil on mul ainult vähene meik ja see teeb minust ainult tibi, mitte ekstratibi. Siin teisel pildil illustreerin ma juba suurepäraselt vastupandamatut prunditatud suuga tibinägu koos veidi tugevama meigiga. Üks fakt: pilt eemaldab umbes 30% meigist. Nii et tee meik 130%.

3. Võtta kasutusele uued väljendid. Nendeks on: omg, ää, issand, jumaluke, dsiisas, ma ei tea, ma ei oska, mida ää.

4. Muuda oma kirjakeelt. Väga kaval nipp on teisi inimesi maha teha, sest nii tõused sa ise kõrgemale. Teadagi, keda sa kardad näha oma konkurendina - parim kaitse on rünnak!

Vale: "Tere! Olen 24-aastane neiu. Käin igapäevaselt oma hobusega ratsutamas ning treenin teda takistussõiduvõistlusteks."

Õige: "Joooou !! ma ei ytle vana ma olen ä . issandmiks sa ültse oma suud lahti teed.nii loll jutt, haha endal pole meikigi"

5. Teha hulganisti selfisid.

Selfied (eestikeelne lihtsustus: selfi. Kuid seda mitte kasutada, sest pole liiga võõrapärane tibide jaoks) peavad olema tibinäoga. Tuleb meelde jätta, et vaid meigitud näoga pilt ei ole veel piisavalt tibilik. Seepärast, prunditada suud, tõsta kulmud kõrgele ning valida veidi ülevamal olev nurk. 

Teine pilt illustreerib siin suurepäraselt tibilikkust. Kui pilt lisada sotsiaalmeediasse, valida paljuütlev tibipealkiri, näiteks: muzidkallid yo.

6. Meelde tuleb jätta väga oluline tõsiasi! Tiblikkust hinnatakse enamasti ainult välimuse alusel. Seetõttu tuleb rõhutada väga tugevalt oma naiselikke jooni. Tuleb teha pilt, mis paljastab suuresti oma kehavõlud, sest muidu pole sa mingi tibi.

Siin pildil on tibilikkuse kohapealt väga suur miinus - puudub meik! Nii ei tohi kunagi teha, kui tahad tibi olla!

7. Tibi peab suutma teha ainult tibinägusid. Parem mitte oma emotsioone väljendada pildi peal, kuid seda võib teha pildiallkirjas. Emotsioonide väljendamine on halb seetõttu, et muidu võid välja näha selline nagu päriselus ja omg siis seda jama, kui inimesed sind koledamaks pidama hakkavad! Botulismibakterite toodang on siinkohal ka su sõber, kui sul pappi on.

Näiteks sellele pildile sobiv tibiallkiri oleks: "omg, tegin uue soengu nii cool xoxoxo"

Head tibitsemist :)