Täna räägin natuke sellisest mitteerilisest haledast liigist nagu kommentaatorid internetis. Neid on ka normaalseid, aga kõige kõvemini pauguvad kõige lollimad. Kirjutan lihtsalt seetõttu, et ma enne ei teadnud, et selliseid veidrikke nii palju on! Alles avastasin, oih.
Esiteks mulle öeldi mitmeid kordi, et ära kommentaare enda kohta loe. Nii ma siis tegingi, aga muidugi kui vaatasin, kust mu blogi lugejad tulevad ja näen, et minu blogi suvalisest sissekandest on tehtud täiesti valeinformatsiooni edasiandev uudis ilma minu teadmata, siis mõtlesin küll, et no midaa. Kui keegi mäletab, siis mu sissekandest, kus ma pajatasin enda riietusstiilist läbi satiirprisma, selle kohta tehti uudis, et ma annan nõu! NÕU? Olgu peale, uudise tegijast saab aru, ta tahab klikke, aga siis ma mõtlesingi, et need va kommentaatorid peaksid ju arvatavasti aru saama, et tegemist on naljaga, aga... nad ei saanud! Nagu mida?! See oli minu jaoks välk ja pauk selgest taevast. Kas tõesti leidub meie maal selliseid lolle (vabandan väga, aga nii on), kes ei saa otsestest kindlatest sõnadest, piltidest ja asjadest aru, et tegemist on naljaga? Kas ma tõesti pean iga nalja ära lahti seletama? Neist kommentaatoritest, kes on veel lapsed, saan ma aru. Aga täiskasvanud inimesed? Uskumatu. Mulle endale meeldivad mõtlemapanevad naljad, kus sa arutled endamisi, mis on naljas tõsi, mis mitte, mille alusel see on loodud jne. Paljudele meeldivad, ja ka teised võiks nagu vähemalt sellest aru saada, et ma ei kirjutanud teksti kulm kortsus suure vaevaga mõtlemas, millist stiilinõu siin nüüd tõsiselt jagada. Aga tegelikult eks igaüks suudab mõelda vaid enda tasemel ja ju nad ise räägiks sellest tõsimeeli.
Selle sama sissekande kohta oli mul varem tulnud mitu tagasisidet mu sõbrannadelt, et see on väga lahe kirjatükk ja ajas nad naerma. No seda ma taotlengi tegelikult, et inimesed loevad ja naeravad südamest ja neil läheb tuju heaks. Kuna see levis, lootsin, et teised saavad ka lugeda ja naerda, aga vaesed inimesed ei saa aru, et see on nali. Ma ei viitsinudki sellest suurt välja teha, las nad siis olla seal omaette. Nagu nüüd aru saite, siis tekst on pooltõsi, sest enda riietusest sain ma inspiratsiooni ja mulle meeldib enda kohta nalja teha. Mingil määral sündis see sellest, et ma ei pööra riietusele eriti tähelepanu, aga samas endale meeldivad läikivad ja uhked asjad. Kuigi sellele ka suurt tähelepanu ei pööra, kas need kõik kokku sobivad. Vot nii ja saingi teha naljanurga.
Lisaks, kuhu veel mu pilk on jäänud. Esiteks, on täiesti kindel, et need kes kommenteerivad, nad arvavad, et teavad asjast miljon protsenti, rohkemgi veel. Nii naljakas on vaadata, kui mööda nad panevad. Neile ei olegi midagi vastu öelda, nad ei saaks tõest siis ka aru, kui see neile pähe kakab. Nad ütlevad nii lambiseid asju nagu: "kohe näha, et üritab rikas välja paista" või "normaalne inimene telekat ei vaata" või "ma ei vaadanud seda saadet" või "mis raamatuid ta lugenud on, et ta nii loll on" või "mis talle telekuulsuset ei piisanud või". Miks siis üldse vaja kirjutada? Eks parim kaitse olegi rünnak.
Üks kommentaar, mis mul meeles on, kõlas midagi nii: "ma olen Heleni blogi lugenud kaua ja tegemist on tõesti rumala inimesega". Ma tõesti ei mäleta täpset sõnastust sel kommentaaril, aga esiteks, kui see inimene on mu blogi algusest peale lugenud ja talle ikka veel ei ole kohale jõudnud, millest ma siin kirjutan ja milline ma olen ja ta pole suutnud oma peaga alltekste näha, siis, mul on väga kahju, aga ära palun loe! Muidugi oleks olnud võimalik siis minuga ühendust võtta ja küsida tekstide kohta, millest need on. See oligi näide, mis näitas, et kommentaatorid arvavad, et nad teavad asjast reaalselt kõike, aga tegelikult ta ju ei tunnegi mind. Tundub, et see lugeja ei saa isegi siis aru, kui teksti mitu korda läbi loeb. Sellistel hetkedel tunnen end halvasti mitte seetõttu, et mingi suvaline inimene, kes ei tunne mind absoluutselt, teeb mu kohta enda arvates täpsed märkused, vaid selle tõttu, et on olemas inimesi, kes nii vähe mõtlevad. Ma olen väga kurb selle üle. Tõsiselt, see ei ole normaalne, et paljud negatiivsust pritsivad ilma et nad asjast arugi saaks.
Sellega tuleb mulle meelde ka see, et üks asjalik inimene, kes oli saanud aru naljast ühel mu postitusel, kuidas mehi sebida, jagas seda. Seletan igaks juhuks lahti, et see postitus on paroodia Villu Parveti raamatust ning sisaldab mingil määral ka tõde. Nii, jagas seda ja ma vaatan, et jälle on seal sappi pritsimas inimesed, kes ütlevad, et ma olen loll, et nii üldse arvan. Kuulge, kui teie ei suuda elu võtta läbi huumori, siis pole mina loll. Või siis olen loll, aga põhjendus? Kirjutage mulle koos väitega põhjendus või ärge üldse suud lahti tehke. Inimesed, palun! Arenege! Ma saan aru, kui need oleks olnud lapsed, aga need olid täiskasvanud inimesed :(
Üks sündmus, mille peale inimesed leili läksid, oli mu isa sünnipäevapidu. Tähistasime seda kohvikus ja liikusime edasi kõik koos presidendi plaadiesitlusele. Tantsisin seal vanaisaga, sest oli mõnus muusika, peomeeleolu, ja sellest tehti uudis! Haha! Kui nüüd tantsid vanaisaga, siis on ta su mees! Tüdrukud, ärge vanaisaga küll tantsima minge!!! Korralik neiu ei käi perekonnaga üldse väljas! Üks vist oli mölisenud, et miks mul jook käes on (siider). Mu isa ostis meile joogid ju ja tõi kõigile, mis ma pean selle siis minema viskama või? Käes oli seepärast vot, et ei joonud seda sekundiga ära nagu sina, kallis kommentaator.
Tundes õiget kommentaatori, siis on ta selline: perfektse välimusega, perfektse kaaluga, väga tark, omandanud mitmeid kraade, samas oskab kõiki ameteid, oskab raha teenida, on väga viks ja viisakas, saab kõigega hakkama, musternäide inimesest. Jep, nii on. Kui sa selline pole, siis ei tohi sinust üldse uudiseid olla.
Ja kaks omadust veel, mida siinmail vihatakse on: AUSUS ja SIIRUS. Kes on aus ja siiras võib end reaalselt põlema panna. Sest: "miks on vaja seda üldse rääkida?! Miks on vaja minna politseisse kui vägistati?! Olgu parem vait ja paistab targem välja!" Nii et need kommentaatorid on perfektsed.
Vabandan nüüd, et sellisele teemale keskendusin, kuid ma tean, et see puudutab neid inimesi, kellest räägitakse. Negatiivne teema, ma tean. Mainin nüüd seda, et õnneks on minu ümber ka palju intelligentseid, asjalikke ja mõtlemisvõimega inimesi, kes näevad ka kulisside taha. Need inimesed tavaliselt tulevad oma nime alt mulle ütlema, mida nad asjast arvavad, annavad konstruktiivset tagasisidet ja on õnnelikud, et saavad tänu mu blogile naerda. Neid inimesi on ja nad ei kraaksu koguaeg anonüümselt. Võib-olla püüan ma lihtsalt oma elukeskkonda ilusamaks muuta, sest tahan, et mõni inimene märkaks rohkem enda ümber olevat. Ma nüüd kraaksusin praegu kraaksujatele vastu, et nad jälle saaksid ärrituda. Ma juba kujutan ette, et neil on öelda midagi sellist, et ma olen nii jobu ja miks ma üldse räägin jnejne. Lahe ju!
Tean, et kindlasti on inimestel nüüd sellest kinni hakata, milliseid lauseid ma moodustan oma blogis ja kasutan liiga palju hüüumärke või midagi sellist. Tunnistan, et kasutan oma blogitekstides slängi ning ei näe vaeva ilusate lausetega, vaid teen need liiga pikaks. Põhjus on selles, et tavaliselt kirjutan ma kiiresti ning ei viitsi teksti üle redigeerida mitmeid kordi. Nii kuis kirjutan, nii ka avaldan. See on siiski vaid blogi, mu mõtted. Ainult, ma ei salli selliseid kirjavigu (mitte trükivigu) nagu: liit sõna (õige: liitsõna), linna elanik (õige: linnaelanik või selle linna elanik). Noh, saate ehk aru küll, et koolis võiks oma emakeelt õppida. Suur vahe on sees meelega tehtud vigadel ja oskamatusel. Pöörasin sellega tähelepanu sellele, kui kommentaatorid selliseid elementaarseid asju ei tea, siis ei tohiks nad end maailma targimaks pidada.
Mis teie arvate, kallid lugejad?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar