Stereotüüpsus ja lahterdamine

Seekord ma ei tee nalja. Inimesed, palun mõelge enda loodud stereotüüpidele. Miks on vaja inimesi lahterdada? Kui ma ise ütlen, kes ma enda meelest olen, siis kes on targem tulema ütlema, et ma ei saa selline olla, sest kui ma oleks see, siis ma ei teeks seda, mida ma teen?

Kui ta arvab, et on naine, siis naised ei käitu nii.
Kui ta arvab, et on tark, siis targad ei kirjuta blogi.
Kui ta teab asjast, siis ta ei räägiks sellest.
Kui ta oleks ilus, siis ta ei räägiks oma välimusest.
Kui ta raamatuid loeks, ta ei räägiks nendest.
Kui ta oleks teadlane, ta ei ütleks seda.
Kui ta oleks nohik, siis ta räägiks palju.
Kui ta oleks introvertne, ta ei läheks sinna saatesse.
Kui ta oleks midagi väärt, ei räägiks ta endast.
Hakkas blogi pidama, sest tal on igav.
Hakkas blogi pidama, et kuulsaks saada.
Ükski normaalne inimene ei arva, et ta on ilus.
Ükski normaalne inimene ei räägiks endast.

Vaadake neid lauseid. Kõik on üks kõva lahterdamine ja sildistamine. Kes peab blogi, see on igav inimene. Kes on ilus, ei räägiks kunagi välimusest... Uskumatu, kuidas aina loobitakse sõnu.

Mul on väga kahju, kuhu me oleme jõudnud. Me oleme oma ühiskonnaga jõudnud etappi, kus me ei või enam olla need, kes me tahame olla, vaid me peame suruma end kindlatesse raamidesse. Kõikidele väidetele oleks vastuväited, aga neid poleks siin mõtet öelda. Kas te seda tahategi, et ei saa teha oma eluga seda, mida ise tahaks? Et peab end alati tõestama ja näitama ja lahterdama või mingisse gruppi end suruma? Miks inimene ei või olla isiksus. Ükski asi pole teist välistav. See, et mind huvitavad näiteks mingid asjad ei pea automaatselt välistama seda, et mind ei huvitaks saatesse minemine. See pole loogiline. See on sama hea, kui öelda, et kõik blondid on lollid. Aga see ongi üks stereotüüpsus ning sellest ei saada kunagi üle.

Ma soovin, et uus aasta oleks ilus. Ja üle kõige ma soovin, et kõik inimesed saaksid teha seda, mida nad soovivad ilma et tuleks keegi neile ütlema, et nad ei tohiks nii teha. Soovin, et ühiskond suudaks harmoonias eksisteerida. Kas see poleks mitte meeldiv?

Siin mainin ka ära, et algselt oli mu blogi mõeldud poolnaljana ja läbi satiirilise huumoriprisma, mis vahepeal sisaldas tõsisemaid seiku ka minu enda elust. Lugejaskond ei pidanudki lai olema, algselt oli mõeldud tuttavatele ja asjahuvilistele. Kuid ka neid tõsisemaid kohti blogis kaunistasid mitmed liialdatud tähemärgid ja parasiitsõnad. Sest ma teadsin, et inimesed teavad, milline ma olen, ja saavad tänu mu blogile natuke naerda. Seda, mida ma praegu seletasin, teavad kõik mu blogi algsed lugejad. Tuletasin lihtsalt meelde uutele.