Asjad, millest ma unistan

Vann - mulle meeldiks vee sees üksi liguneda.

Võrkkiik - tahaks seal pikutada.

Aed - tahaks autoga sinna sõita.

Panipaik või boks või garaaž - tahaks sinna rehve toppida.

Riiul - saaks palju raamatuid sinna hankida.

Suur riidekapp - see oleks tase! Hea oleks, kui see eraldi tuba oleks.

Ükskord ma teen kõik need unistused teoks.

Mõnus :)

Meestele mõeldud seekord

Ükskord mingi inimene piuksus kuskil, et ma võiks teha juhendi selle kohta, kuidas mind sebida. Keegi veel kraaksatas, et mu latt on räme kõrgel, et keegi sealt läbi ei rooma. Mu meelest sellist juhendit on väga keeruline teha ja üpriski mõttetu, sest paljud sebimisele eelnevad ja järgnevad tegurid ning minu tunded on mõjutatud mitmetest erinevatest faktoritest ning täpseid juhiseid ei ole võimalik esitada.
Kuid nüüd ma mõtlesin, et kõige elementaarsemad asjad, mis peaksid inimestele selged olema, võiksin ma siiski siia kirjutada. Mingi aeg olen ma tundnud, et raiskan mõttetult aega inimestele, kes mulle närvidele käivad ja lisan jutu ka seepärast siia, et mõni mees lihtsalt oma aega minu peale ei raiskaks. Alustame kõige-kõige elementaasemast.

    Esimene samm:
Ära mind kavatsegi endale saada, kui:

• sa ei oska õigekirja (nagu ma olen maininud: mõned trükivead ei loe, meelega tehtud vead ei loe, lol wtf, irw sõnad ei loe. Loeb reaalne oskamatus osata eesti keelt või muud oma emakeelt)
• sul on ilge viinaviga (täpsustan: pidudel joomine pole viga. Viga on, kui sa haised nagu parm. Lase sõbral ennast nuusutada.)
• sul on tugevad vaimsed häired (täpsustan: mingil eluperioodil tekkinud stress, depressioon või muud raskused ei kuulu siia alla. Kuid loen vaimseks häireks seda, kui sul on nii suur viga, et sa ise ka enam vaatamata kõigele pakutud abile end enam aidata ei soovi, st peaksid kinnises asutuses viibima.)
• kui sa oled natuke lihtsake (saad seda kontrollida sellega, kas mõnda raamatut lugeda oskad või pigem kas soovid)
• kui sul on mind väga raske mõista (Kindlasti on väljendeid ja asju, millest sa minu puhul aru ei saa, aga alati võid üle küsida. Aga kui meie vahel tekib reaalne kommunikatsioonitõrge, kuna kumbki teineteist ei mõista, siis me oleme vist liiga erinevad, sry.)

Nii, see oli mul esimene väga kõrgel olev latt. Issand, ma nüüd vaatan, et latt on lausa nii kõrgel, et keegi läbi ei saa O.o iisusa xrista. Asi läheb kahjuks hullemaks, lisan mõned tegurid veel.

    Teine samm, välimus:

• kui sa oled minust üle 10-15 aasta vanem, siis jäta mind plz rahule. Kindlasti on ka erandeid, aga mulle juba tundub, et oleme erinevast põlvkonnast.
• kui sa oled väga lodeva kehaga, siis sry, ma ei taha sind. See on selle tõttu, et mingil määral välimus väljendab sinu sisemist soovi endaga tegeleda. No siin ma mõtlengi neid ligi 40-aastaseid papisid, kes arvuti taga kuskil portaalis istuvad suur õllekõht üle ääre rippumas. Ma ei kritiseeri pakse ega midagi, sest mina ei tea selle põhjust, ma ei tea ju tegelikult, palju inimene vaeva näeb. Aga kui seda on hoomata, et sa tegelikult ei hooli enda kehast absoluutselt, siis njah, not for me.
• kui sa oled ilge ilu-eedi, siis tunnen ennast ise kuidagi mittenaiselikuna, sest sul on rohkem kreeme, mökse ja ilusam soeng kui mul. Mul lihtsalt pole mukitud meeste vastu huvi. Eks tegelt see huvi kaob mõeldes, kui koos olles peaksime kuskile hobusekoplisse minema ja siis sa ei saa tulla, sest su soeng läheb segi. Või siis sul läheks enda valmispanemiseks rohkem aega kui mul. Samas neid ilgeid ilueedisid olen vähe kohanud, sest need juba langevad enne ära, kuna ei oska õigekirja jne. Aga ilu-eedi alla ei lähe loomulikult ilus mees, eksju. Kes on sündinud minu arust ilus, see ongi selline.

Nüüd arvan, et kukkus suur osa tahtjaid ära. Kahjuks on mul veel juhendis midagi.

Räägin sellest, mida ma sinult kui mehelt ootan. Kui me oleme jõudnud nii kaugele, et tahad minuga kokku saada, siis paha lugu on kui:

• sa küsid mult "millal me näeme, millal sul vaba aega on, millal sina tahad, kas sulle sobib, kuna sulle sobib, mis sulle sobib jne". Ehk siis näitad välja otsustusvõimetust ja paned mind tundma nagu mina peaksin sulle kohtingu välja pakkuma. Minu jaoks kõik see huinamuina kõlab kui: "millal printsessikesel minu jaoks aega jätkub, sa oled ju nii kõrgelt positsioonilt sealt torni otsast, et ma ootan, millal sa mulle aja vastuvõtule kirja paned." Esiteks, ma olen lihtsalt inimene, juhuslikult naissoost, mitte eriline printsess, seega ära pane mind sellise asjana tundma, mis ma ei ole. Teiseks, ma otsin endaga võrdset kaaslast, mitte modelleerimist ootavat savi. Kolmandaks, kõige lihtsam on, kui sa pakud mulle lihtsalt välja kaks asja: aeg ja tegevus. Mis selles nii rasket saab olla?! Ütled nii nagu sul mõttes on. Kui sul on mõttes, et sooviksid mind väga näha, siis paku mulle aeg.

Sellega seoses tuli mulle meelde selline asi nagu tegevus. Mida ma jällegi kuulata ei jaksa, on sellised väljendid: mida sa teha tahaksid, paku midagi välja, paku mingi koht välja, paku paku, mida sa tahad ja arvad ja blablabla. See tundub minu jaoks kui öeldakse: "Irw, teen su elu keeruliseks. Ma mängin praegu õrna naisukest, kes ootab, et talle midagi pakutakse. Nüüd on sinu kord mees olla ja öelda, kuhu me lähme ja mida me teeme." Esiteks, ma ei taha asetuda mehe positsioonile, ehk siis hakata jällegi mõtlema, mida ma teha tahaksin, kui sina mind välja kutsud. Tavaliselt olen ma nii hea olnud ja midagi öelnud, aga ma tegelikult ütlen esimese pähetuleva asja, et saaks selle mõttetu kohustuse enda peast ära. Ei kõla ju hästi. Teiseks, ma võtan igapäevaselt koguaeg otsuseid vastu. Kui sina tahad minuga kokku saada, siis äärmiselt armas oleks, kui seekord oled sina ühe otsuse vastu võtnud, onju. Ja ära muretse, kui mulle ei sobi, siis ma ütlen seda sulle viisakalt ja sel hetkel saan sinuga kaasa rääkida. Las mu ajukene ka puhkab natuke, seda rohkem ma sinu seltskonda naudin.

Haha, ma leidsin suht täpselt situatsiooni kirjeldava pildi. Ainult see pleiss ei pea mingi classy olema. Hea point on see, et vali aeg, mis ei oleks täna, vali koht ja helista hommikul üle. Normal.

Kui sa pakud tegevust või tahad minuga kokku saada, siis esiteks unusta mingid stereotüübid. Ma olen nii palju kordi kuulnud selliseid asju nagu: "ma arvasin, et naistele ei meeldi mootorrattad, ma arvasin, et naised on tuunitud, ma arvasin, et naised tahavad raha, ma arvasin, et naistele ei meeldi autoga sõita jne" ning sellele järgneb: "sa oled täiega teistsugune." Tänan! Ma tean seda väga hästi, et ma olen teistsugune (enda meelest olen ma küll mina ise, aga see selleks). Nii et palun sel põhjusel, ära lähtu oma eksidest, oma sõprade naistest, oma sõbrannadest jne, kui sa pakud mingit tegevust. Kui su ekstüdruk armastas šopata, siis võib-olla mina armastan, võib-olla mitte. Kui su ekstüdruk vihkas autos istumist, siis võib-olla mina vihkan ka, võib-olla mitte. Uuri välja, saa kokku ja siis saad küsida ka kõike. Ära lihtsalt lähtu sellest, mida mingi teine tüdruk tegi või arvas. Mina olen mina ja mina ei ole teised naised.

Stereotüüpidest veel niipalju, et olen kuulnud: "Ma olen nii kindel, et sulle öeldakse iga päev, et sa oled ilus." Mulle kõlab see kahjuks (koos tehtava näoga) nii: "Ma ei hakka sulle lihtsalt seepärast komplimente tegema, et ma olen 100% kindel, et sa tead ise, et näed välja nagu jumalanna ja siis su niigi kõrge enesehinnang lendaks lakke. Lisaks nkn kõik mehed vilistavad sulle tänaval järgi ja karjuvad, kui ilus sa oled." Mõtle, millal mulle siis iga päev nii öeldakse? Lähen talli, kaska peas ja sõbranna ütleb, et oi, küll sa oled nende sitaste talliriietega ilus või lähen poodi ja müüja ütleb, et issand, sa oled nii ilus ilma meigita või lähen autosse ja auto ütleb, omg, sa oled nii ilus. Kui ma just seda ise endale ei ütle, siis ei kuule ma seda tavaolukorras lihtsalt. See tähendas, et kui sina seda ise ei ütle, siis ma ei saagi kunagi teada, mida sina arvad. Südamest mõeldud komplimendid on alati teretulnud.

Nii, kui on olukord näiteks sel maal, et oleme nüüd veidi suhelnud ja sa ootad, millal minuga kokku saada või millal ma sinuga vestlema hakkan feissis või kuskil, siis arvesta:

• ma ei helista sulle ise
• ma ei võta sinuga ise ühendust
• ma ei kirjuta sulle ise
• ma ei tuleta sulle meelde
• ma isegi ei hakka sinuga ise rääkima

Aga see EI TÄHENDA, et ma ei tahaks sind näha või kokku saada. Ikka tahan. Ma ei tee selliseid asju ise, sest mul on muudki teha, kui mõelda, kes nüüd minuga kokku tahtis saada ja mida kuradit ma talle välja pidingi pakkuma, hmm. See, et ma ise ei tee neid asju, ei tähenda, et sa ei meeldiks mulle või ei võiks kunagi meeldima hakata. Ma lihtsalt ei näe mõtet võtta mehelt ära initsiatiiv. Kui sa tõesti tahaksid mind näha, siis sa seda ka teeksid ise. Aga ei saa sama minu kohta öelda. Ma võin ka väga tahta, aga ma ikkagi ei tee. Miks? Sest kui ma teeks, siis ma enam ei tahaks ise, sest näitasin ise initsiatiivi ja tundsin end mehena, mis mulle ei meeldi suhtes, nii et juba algus on minu jaoks ebameeldiv. Mul kaob endal meeldimine, kui sunnin end peale pressima.

Mul on olnud nii, et suhtlen inimesega ja jumala tore on ja värki ja mõtlen, et midagi viltu ei saa minna. Inimene võib mulle isegi täiega meeldida. Aga viltu läheb sellest hetkest, kui see inimene enam ise mulle ei kirjuta. Siis mul kahjuks kaob meeldimine ära. Nii on olnud päris mitu korda, kus sügavalt meeldinud mees enam ei meeldinud, sest ta OOTAS (nagu naine ju tegelt, sest naised ootavad, mehed jahivad), millal mina ise temaga ühendust võtan. Noh ja mul pole ju muud teha, kui eluga edasi minna, sest ignoreerimine on kindel sõnum meeste poolt, et tal pole huvi. Nii ma ühendust ei võtnudki ja hiljem sain teada, et ta oli oodanud. Sel juhul ta lihtsalt magas oma võimaluse maha. Jep, mul võis ka valus olla, aga saan üle, kui asi on alles alguses.

Üks asi veel: kui me oleme saanud tuttavaks internetis või mingis äpis vms, siis enne ma sinuga suureks sõbraks ei saa ja pikemalt suhtlema ei hakka, kui ma pole sind päriselus kohanud. Ja jälle algusesse: ise ma sind välja ei kutsu (vb teen aint vihjeid). Kui päriselt kohtan, võtan sind inimesena, kes on olemas, ning saan sinuga rohkem suhelda. See välistab minu jaoks need pidevalt saitidel elavad tegelased, kes tegelikult on seal nagu arvutimängus. Nii et ära lisa mind sõbraks (erandjuhud on olemas), ära lisa mind skype või kuskile, ära kuku helistama. Kui neid asju teed, siis peaks kohe järgnema kokkusaamine.

Kui mulle internetis kirjutad, siis mind ei huvita esimesena teemad: sinu seksieelistused, sinu pealesunnitud eksperimenteerimine, sinu mingid pakkumised seksile jne. Lihtsalt üldse ei koti. Kui juba neid asju esimesena kirjutad, siis on näha, et see kõige esimene latt on ka selline, millest sa üle ei jaksa astuda. Osa asju käib natuke nagu suhte juurde ju või nii, eks.

Nii, aga kui sa oled minust huvitatud ükskõik mis moel, siis kutsu välja ja siis on kõige parem näha, mis asjast saab. See oligi selle jutu mõte. Ma läbi ekraani ju ei süvene nii eriliselt. Nii on mul kõige lihtsam tutvuda inimesega ning mõelda, palju ta mulle meeldida võiks või hakkaks või noh, siis näis kõike ju.

Neile toodud aspektidele eksisteerib kindlasti erandeid. Panin siia lihtsalt kirja kõige elementaarsemad asjad, mis on paljustki situatsioonidest sõltuvad tegelikult. Nagu siit on aru saada, siis kirjeldasid need mittemeeldivad tegurid mitmeid mittemehelikke omadusi (ebakindlus, põdemine, ootamine, julgusetus, rumalus). Mis on ka loogiline, sest naisena sooviksin ma kaaslaseks meest. Tegelikult seda juttu vaadates on näha, et suht kõik mehed saavad neist asjadest mööda hiilida.

Kõige selle hirmsa reeglistiku peale enam ei tahagi mind? Väga hea.

Kommentaatortaunid

Tere, inimesed!

Täna räägin natuke sellisest mitteerilisest haledast liigist nagu kommentaatorid internetis. Neid on ka normaalseid, aga kõige kõvemini pauguvad kõige lollimad. Kirjutan lihtsalt seetõttu, et ma enne ei teadnud, et selliseid veidrikke nii palju on! Alles avastasin, oih.

Esiteks mulle öeldi mitmeid kordi, et ära kommentaare enda kohta loe. Nii ma siis tegingi, aga muidugi kui vaatasin, kust mu blogi lugejad tulevad ja näen, et minu blogi suvalisest sissekandest on tehtud täiesti valeinformatsiooni edasiandev uudis ilma minu teadmata, siis mõtlesin küll, et no midaa. Kui keegi mäletab, siis mu sissekandest, kus ma pajatasin enda riietusstiilist läbi satiirprisma, selle kohta tehti uudis, et ma annan nõu! NÕU? Olgu peale, uudise tegijast saab aru, ta tahab klikke, aga siis ma mõtlesingi, et need va kommentaatorid peaksid ju arvatavasti aru saama, et tegemist on naljaga, aga... nad ei saanud! Nagu mida?! See oli minu jaoks välk ja pauk selgest taevast. Kas tõesti leidub meie maal selliseid lolle (vabandan väga, aga nii on), kes ei saa otsestest kindlatest sõnadest, piltidest ja asjadest aru, et tegemist on naljaga? Kas ma tõesti pean iga nalja ära lahti seletama? Neist kommentaatoritest, kes on veel lapsed, saan ma aru. Aga täiskasvanud inimesed? Uskumatu. Mulle endale meeldivad mõtlemapanevad naljad, kus sa arutled endamisi, mis on naljas tõsi, mis mitte, mille alusel see on loodud jne. Paljudele meeldivad, ja ka teised võiks nagu vähemalt sellest aru saada, et ma ei kirjutanud teksti kulm kortsus suure vaevaga mõtlemas, millist stiilinõu siin nüüd tõsiselt jagada. Aga tegelikult eks igaüks suudab mõelda vaid enda tasemel ja ju nad ise räägiks sellest tõsimeeli.

Selle sama sissekande kohta oli mul varem tulnud mitu tagasisidet mu sõbrannadelt, et see on väga lahe kirjatükk ja ajas nad naerma. No seda ma taotlengi tegelikult, et inimesed loevad ja naeravad südamest ja neil läheb tuju heaks. Kuna see levis, lootsin, et teised saavad ka lugeda ja naerda, aga vaesed inimesed ei saa aru, et see on nali. Ma ei viitsinudki sellest suurt välja teha, las nad siis olla seal omaette. Nagu nüüd aru saite, siis tekst on pooltõsi, sest enda riietusest sain ma inspiratsiooni ja mulle meeldib enda kohta nalja teha. Mingil määral sündis see sellest, et ma ei pööra riietusele eriti tähelepanu, aga samas endale meeldivad läikivad ja uhked asjad. Kuigi sellele ka suurt tähelepanu ei pööra, kas need kõik kokku sobivad. Vot nii ja saingi teha naljanurga.

Lisaks, kuhu veel mu pilk on jäänud. Esiteks, on täiesti kindel, et need kes kommenteerivad, nad arvavad, et teavad asjast miljon protsenti, rohkemgi veel. Nii naljakas on vaadata, kui mööda nad panevad. Neile ei olegi midagi vastu öelda, nad ei saaks tõest siis ka aru, kui see neile pähe kakab. Nad ütlevad nii lambiseid asju nagu: "kohe näha, et üritab rikas välja paista" või "normaalne inimene telekat ei vaata" või "ma ei vaadanud seda saadet" või "mis raamatuid ta lugenud on, et ta nii loll on" või "mis talle telekuulsuset ei piisanud või". Miks siis üldse vaja kirjutada? Eks parim kaitse olegi rünnak.
Üks kommentaar, mis mul meeles on, kõlas midagi nii: "ma olen Heleni blogi lugenud kaua ja tegemist on tõesti rumala inimesega". Ma tõesti ei mäleta täpset sõnastust sel kommentaaril, aga esiteks, kui see inimene on mu blogi algusest peale lugenud ja talle ikka veel ei ole kohale jõudnud, millest ma siin kirjutan ja milline ma olen ja ta pole suutnud oma peaga alltekste näha, siis, mul on väga kahju, aga ära palun loe! Muidugi oleks olnud võimalik siis minuga ühendust võtta ja küsida tekstide kohta, millest need on. See oligi näide, mis näitas, et kommentaatorid arvavad, et nad teavad asjast reaalselt kõike, aga tegelikult ta ju ei tunnegi mind. Tundub, et see lugeja ei saa isegi siis aru, kui teksti mitu korda läbi loeb. Sellistel hetkedel tunnen end halvasti mitte seetõttu, et mingi suvaline inimene, kes ei tunne mind absoluutselt, teeb mu kohta enda arvates täpsed märkused, vaid selle tõttu, et on olemas inimesi, kes nii vähe mõtlevad. Ma olen väga kurb selle üle. Tõsiselt, see ei ole normaalne, et paljud negatiivsust pritsivad ilma et nad asjast arugi saaks.

Sellega tuleb mulle meelde ka see, et üks asjalik inimene, kes oli saanud aru naljast ühel mu postitusel, kuidas mehi sebida, jagas seda. Seletan igaks juhuks lahti, et see postitus on paroodia Villu Parveti raamatust ning sisaldab mingil määral ka tõde. Nii, jagas seda ja ma vaatan, et jälle on seal sappi pritsimas inimesed, kes ütlevad, et ma olen loll, et nii üldse arvan. Kuulge, kui teie ei suuda elu võtta läbi huumori, siis pole mina loll. Või siis olen loll, aga põhjendus? Kirjutage mulle koos väitega põhjendus või ärge üldse suud lahti tehke. Inimesed, palun! Arenege! Ma saan aru, kui need oleks olnud lapsed, aga need olid täiskasvanud inimesed :(

Üks sündmus, mille peale inimesed leili läksid, oli mu isa sünnipäevapidu. Tähistasime seda kohvikus ja liikusime edasi kõik koos presidendi plaadiesitlusele. Tantsisin seal vanaisaga, sest oli mõnus muusika, peomeeleolu, ja sellest tehti uudis! Haha! Kui nüüd tantsid vanaisaga, siis on ta su mees! Tüdrukud, ärge vanaisaga küll tantsima minge!!! Korralik neiu ei käi perekonnaga üldse väljas! Üks vist oli mölisenud, et miks mul jook käes on (siider). Mu isa ostis meile joogid ju ja tõi kõigile, mis ma pean selle siis minema viskama või? Käes oli seepärast vot, et ei joonud seda sekundiga ära nagu sina, kallis kommentaator.

Tundes õiget kommentaatori, siis on ta selline: perfektse välimusega, perfektse kaaluga, väga tark, omandanud mitmeid kraade, samas oskab kõiki ameteid, oskab raha teenida, on väga viks ja viisakas, saab kõigega hakkama, musternäide inimesest. Jep, nii on. Kui sa selline pole, siis ei tohi sinust üldse uudiseid olla.

Ja kaks omadust veel, mida siinmail vihatakse on: AUSUS ja SIIRUS. Kes on aus ja siiras võib end reaalselt põlema panna. Sest: "miks on vaja seda üldse rääkida?! Miks on vaja minna politseisse kui vägistati?! Olgu parem vait ja paistab targem välja!" Nii et need kommentaatorid on perfektsed.

Vabandan nüüd, et sellisele teemale keskendusin, kuid ma tean, et see puudutab neid inimesi, kellest räägitakse. Negatiivne teema, ma tean. Mainin nüüd seda, et õnneks on minu ümber ka palju intelligentseid, asjalikke ja mõtlemisvõimega inimesi, kes näevad ka kulisside taha. Need inimesed tavaliselt tulevad oma nime alt mulle ütlema, mida nad asjast arvavad, annavad konstruktiivset tagasisidet ja on õnnelikud, et saavad tänu mu blogile naerda. Neid inimesi on ja nad ei kraaksu koguaeg anonüümselt. Võib-olla püüan ma lihtsalt oma elukeskkonda ilusamaks muuta, sest tahan, et mõni inimene märkaks rohkem enda ümber olevat. Ma nüüd kraaksusin praegu kraaksujatele vastu, et nad jälle saaksid ärrituda. Ma juba kujutan ette, et neil on öelda midagi sellist, et ma olen nii jobu ja miks ma üldse räägin jnejne. Lahe ju!

Tean, et kindlasti on inimestel nüüd sellest kinni hakata, milliseid lauseid ma moodustan oma blogis ja kasutan liiga palju hüüumärke või midagi sellist. Tunnistan, et kasutan oma blogitekstides slängi ning ei näe vaeva ilusate lausetega, vaid teen need liiga pikaks. Põhjus on selles, et tavaliselt kirjutan ma kiiresti ning ei viitsi teksti üle redigeerida mitmeid kordi. Nii kuis kirjutan, nii ka avaldan. See on siiski vaid blogi, mu mõtted. Ainult, ma ei salli selliseid kirjavigu (mitte trükivigu) nagu: liit sõna (õige: liitsõna), linna elanik (õige: linnaelanik või selle linna elanik). Noh, saate ehk aru küll, et koolis võiks oma emakeelt õppida. Suur vahe on sees meelega tehtud vigadel ja oskamatusel. Pöörasin sellega tähelepanu sellele, kui kommentaatorid selliseid elementaarseid asju ei tea, siis ei tohiks nad end maailma targimaks pidada.

Mis teie arvate, kallid lugejad?

Hakkame sööma

Nii, kuna ükskord tuli mulle vihje, et võiksin teha toiduteemalise postituse, siis nüüd seda teen.

Seekord pajatan ma, mida ma täna õhtuks sõin. Retsept on lihtne ja inspireeritud Ameerika Mac and Cheesist.

Esiteks ma käisin poes. Ostsin juustu, et seda makaronidele panna ja kalapulki ka (ja muid asju). Tavaliselt teen ma makarone kalapulkadega koos.

Kodus panin vee keema. Siis oli mul mitu muud tegevust vahepeal... igatahes lõpuks sain makaronid ka keevasse soolatud vette pandud.

Nüüd läheb põnevaks! Ma panin pannile kohvikoort, sest piima mul ei olnud nagu retseptis soovitas. Retseptis soovitas ka võid panna, aga seda ei olnud mul ammugi mitte. Jahu mul õnneks oli ja panin sortsu jahu koore sisse, aga ma ei tea, miks ma seda tegema pidin. Mul tuli meelde, et mul on kalapulgad ka, aga andsin alla nende pannile panekuga. Suva, siis ei söö, kui meeles polnud.

Kui makaronid ära keesid minu teada (ma kella ka ei vaadanud, so rebel), siis kurnasin need ära ja panin pannile. Enne olin ruttu natuke pool 200 grammist juustu viilutanud ja panin need koos makaronidega pannile.

Pilt eksponeerib väga põnevat sündmust, kui need kõik on pannil!

Siis ma praadisin neid kuni ma enam ei jaksanud, sest mu kõht õiendas juba, miks ma ei söö. Panin kõik pannilt taldrikusse ja valasin sidrunipipraga üle.

Kuna avokaado on üks väärt vili ja see sobib paljude asjadega, näiteks toitudega, siis lisasin selle ka taldrikusse.

Nurka panin ketšupit, sest seda oli mul külmkapis. Hakkasin sööma.

Kritiseerides nüüd enda tehtud toitu, siis ütleks, et juustu oleks võinud olla rohkem, aga tegelikult oli isegi parajalt. Kui see välja arvata, siis oli väga maitsev. Järgmine kord lisan isegi kalapulki.


Head toiduvalmistamist :)

Stereotüüpsus ja lahterdamine

Seekord ma ei tee nalja. Inimesed, palun mõelge enda loodud stereotüüpidele. Miks on vaja inimesi lahterdada? Kui ma ise ütlen, kes ma enda meelest olen, siis kes on targem tulema ütlema, et ma ei saa selline olla, sest kui ma oleks see, siis ma ei teeks seda, mida ma teen?

Kui ta arvab, et on naine, siis naised ei käitu nii.
Kui ta arvab, et on tark, siis targad ei kirjuta blogi.
Kui ta teab asjast, siis ta ei räägiks sellest.
Kui ta oleks ilus, siis ta ei räägiks oma välimusest.
Kui ta raamatuid loeks, ta ei räägiks nendest.
Kui ta oleks teadlane, ta ei ütleks seda.
Kui ta oleks nohik, siis ta räägiks palju.
Kui ta oleks introvertne, ta ei läheks sinna saatesse.
Kui ta oleks midagi väärt, ei räägiks ta endast.
Hakkas blogi pidama, sest tal on igav.
Hakkas blogi pidama, et kuulsaks saada.
Ükski normaalne inimene ei arva, et ta on ilus.
Ükski normaalne inimene ei räägiks endast.

Vaadake neid lauseid. Kõik on üks kõva lahterdamine ja sildistamine. Kes peab blogi, see on igav inimene. Kes on ilus, ei räägiks kunagi välimusest... Uskumatu, kuidas aina loobitakse sõnu.

Mul on väga kahju, kuhu me oleme jõudnud. Me oleme oma ühiskonnaga jõudnud etappi, kus me ei või enam olla need, kes me tahame olla, vaid me peame suruma end kindlatesse raamidesse. Kõikidele väidetele oleks vastuväited, aga neid poleks siin mõtet öelda. Kas te seda tahategi, et ei saa teha oma eluga seda, mida ise tahaks? Et peab end alati tõestama ja näitama ja lahterdama või mingisse gruppi end suruma? Miks inimene ei või olla isiksus. Ükski asi pole teist välistav. See, et mind huvitavad näiteks mingid asjad ei pea automaatselt välistama seda, et mind ei huvitaks saatesse minemine. See pole loogiline. See on sama hea, kui öelda, et kõik blondid on lollid. Aga see ongi üks stereotüüpsus ning sellest ei saada kunagi üle.

Ma soovin, et uus aasta oleks ilus. Ja üle kõige ma soovin, et kõik inimesed saaksid teha seda, mida nad soovivad ilma et tuleks keegi neile ütlema, et nad ei tohiks nii teha. Soovin, et ühiskond suudaks harmoonias eksisteerida. Kas see poleks mitte meeldiv?

Siin mainin ka ära, et algselt oli mu blogi mõeldud poolnaljana ja läbi satiirilise huumoriprisma, mis vahepeal sisaldas tõsisemaid seiku ka minu enda elust. Lugejaskond ei pidanudki lai olema, algselt oli mõeldud tuttavatele ja asjahuvilistele. Kuid ka neid tõsisemaid kohti blogis kaunistasid mitmed liialdatud tähemärgid ja parasiitsõnad. Sest ma teadsin, et inimesed teavad, milline ma olen, ja saavad tänu mu blogile natuke naerda. Seda, mida ma praegu seletasin, teavad kõik mu blogi algsed lugejad. Tuletasin lihtsalt meelde uutele.

Kuidas transformeeruda ekstratibiks (juhend)

Tibiks saada on lihtne. Tibi oled automaatselt kohe, kui näed juhuslikult natukenegi parem välja kui teine kade inimene. Aga ekstratibi? Ekstratibi ei panusta absoluutselt oma sisemaailmale ja näeb alati parem välja, kui tibi, sest lihtsalt HOOLITSEB enda eest rohkem. (Hoolitsus tibikeeles tähendab: pidev enda küürimine, kreemitamine, maskitamine, tuunimine, meikimine, mitmeid tunde aegavõtvad iluprotseduurid. Kogu keha karvkatte eemaldamine peale juuste, ripsmete ja kulmude.) Väga lihtne tegu, naised, kohe seletan!

Näitan näiteid enda peal!

1. Esimene samm on lisada palju tuuningvahendeid. Siis ei pea meiki eemaldades kartma, et inimesed peavad sind peletiseks. Teadagi käib tibidemaailmas asi nii, et kui sa ei näe välja täiesti täiuslik ja suurepärane, oled sa lihtsalt kole. Kunstripsmed, kunstjuuksed, kunstküüned on siin märksõnad. Väga oluline on oma nahka ka solaariumis praadida. Nahavähk ja liigne UV-kiirte kahjulikkus - pole sinu asi.

2. Teha meik. Tugev meik.

Esimesel pildil on mul ainult vähene meik ja see teeb minust ainult tibi, mitte ekstratibi. Siin teisel pildil illustreerin ma juba suurepäraselt vastupandamatut prunditatud suuga tibinägu koos veidi tugevama meigiga. Üks fakt: pilt eemaldab umbes 30% meigist. Nii et tee meik 130%.

3. Võtta kasutusele uued väljendid. Nendeks on: omg, ää, issand, jumaluke, dsiisas, ma ei tea, ma ei oska, mida ää.

4. Muuda oma kirjakeelt. Väga kaval nipp on teisi inimesi maha teha, sest nii tõused sa ise kõrgemale. Teadagi, keda sa kardad näha oma konkurendina - parim kaitse on rünnak!

Vale: "Tere! Olen 24-aastane neiu. Käin igapäevaselt oma hobusega ratsutamas ning treenin teda takistussõiduvõistlusteks."

Õige: "Joooou !! ma ei ytle vana ma olen ä . issandmiks sa ültse oma suud lahti teed.nii loll jutt, haha endal pole meikigi"

5. Teha hulganisti selfisid.

Selfied (eestikeelne lihtsustus: selfi. Kuid seda mitte kasutada, sest pole liiga võõrapärane tibide jaoks) peavad olema tibinäoga. Tuleb meelde jätta, et vaid meigitud näoga pilt ei ole veel piisavalt tibilik. Seepärast, prunditada suud, tõsta kulmud kõrgele ning valida veidi ülevamal olev nurk. 

Teine pilt illustreerib siin suurepäraselt tibilikkust. Kui pilt lisada sotsiaalmeediasse, valida paljuütlev tibipealkiri, näiteks: muzidkallid yo.

6. Meelde tuleb jätta väga oluline tõsiasi! Tiblikkust hinnatakse enamasti ainult välimuse alusel. Seetõttu tuleb rõhutada väga tugevalt oma naiselikke jooni. Tuleb teha pilt, mis paljastab suuresti oma kehavõlud, sest muidu pole sa mingi tibi.

Siin pildil on tibilikkuse kohapealt väga suur miinus - puudub meik! Nii ei tohi kunagi teha, kui tahad tibi olla!

7. Tibi peab suutma teha ainult tibinägusid. Parem mitte oma emotsioone väljendada pildi peal, kuid seda võib teha pildiallkirjas. Emotsioonide väljendamine on halb seetõttu, et muidu võid välja näha selline nagu päriselus ja omg siis seda jama, kui inimesed sind koledamaks pidama hakkavad! Botulismibakterite toodang on siinkohal ka su sõber, kui sul pappi on.

Näiteks sellele pildile sobiv tibiallkiri oleks: "omg, tegin uue soengu nii cool xoxoxo"

Head tibitsemist :)

Abielusaade - KOOSELU

Jätkan nüüd sellega, kuidas ma mentaalselt valmistusin Siimuga kokku kolima.

Ma olin enne seda vihane ja pinges. Ma ei tahtnud uskuda, et nüüd pean sellise inimesega veel koos elama. Arutasin oma seisukorda perekonnaga. Kui mu perekond alguses kuulis, millisena tundub Siim minu jaoks, ei suutnud nad ära imestada, kuidas tema peaks mulle ideaalmees olema. Liigne erinevus torkas mu perekonnale juba kaugelt silma ja pikemat aega.

Otsustasin, et püüan Siimuga läbi saada kõige sõbralikumal viisil, mil võimalik. Ehk siis püüan olla rahulik, vältida draamasid ning olla temaga väga sõbralik. Muidugi raske on olla sõbralik inimesega, kellele su enda keha ja meel on nii tugevalt vastu. Sisimas lootsin, et enam mingeid pingeid meie vahel nii ei tekigi.

Niisiis sõitsin Tallinna, pakkisin asjad ja saime Siimuga kokkulepitud kohas kokku.

Olin juba esimestel hetkedel teda nähes pinges ja ärritunud. Saime kokku ja siis ütles Siim ka minu jaoks õnnelikud laused, mille tähendus oli seesama, mida ma olin mõelnud: proovime sõpradena edasi elada. Seda kuuldes langes kivi mu südamelt! Mul oli talle kavas pakkuda välja samalaadne plaan ja ma olin nii õnnelik, et ka tema seda tegi! Järelikult läks asi juba paremaks minu jaoks.

Nägime ilusat korterit ja kolisime sisse. Siim oli nõus magama elutoas, sest ta pidi nagunii minema varem tööle ning siis ma saaksin edasi magada.

Käisime koos poes. Seal jälle püüdsime üksteisega sõbralikud olla.

Ja nüüd ma tahaksin midagi olulist öelda: minu naiivsuse tipphetked! Siimuga suheldes tekkis minus igakord, kui meie suhtesse positiivsem valguskiir ilmus, lootus, et nüüd ongi kõik hästi! Nii algasid tõusud ja mõõnad minu arvamuses tema vastu ja meie omavahelises suhtes. 

Poehetk oli tõus. Ma mõtlesin, et näed, kui vahva, olen sõbraga poes, valime koos, mida süüa teha, meil on veel sama maitse ka ja sarnased ideed. Mulle meeldis, et ka Siimule meeldisid pelmeenid. Tal oli plaanis teha hea kaste sinna kõrvale kurgitükkidega. Nii et minu sees oli nüüd kergendustunne, et elu on jälle ilus ja suudan Siimuga hästi läbi saada. Mul oli isegi hea meel tema seltskonna üle. Sisimas olin ma siiski pinges. Tundsin, et kõike ma ikkagi ei saa rääkida ja kõike talle usaldada ei tohiks. Ilmselgelt rikkusin seda reeglit, sest meie puhul oli tegemist ju abielukaaslasega, kellele minu printsiipe järgides saab kõike usaldada ja end täiesti vabalt tunda. Selline tormakus püüdes olla, kes ma olen ja end hästi tunda, ongi mu naiivsus.

Poes ostis Siim endale mingeid alkohoolseid jooke: siidrid. Ma olin küll enne öelnud, et teen reeglid, et joomist ei toimu, kuid olin selle mõttetu reegli ära unustanud. Mõttetu seetõttu, et täiskasvanud inimese tegevust ei saa eluski keelata. Inimene teeb ikkagi, mida tema soovib ja kui ta soovib juua, siis palun väga.

Meie suhtlus jäi üsna mõõdukaks ja normaalseks. Kodus elasime koos nagu kaks korterikaaslast. Ilmusid ka meie erinevused, mis olid tingitud erinevast kodusest keskkonnast. Näiteks minu jaoks oli söömine olnud lihtsalt tegevus, kus mis tuleb ära teha selle jaoks, et oleks aega muude asjadega tegeleda ja seda ei tehta tingimata koos. Siimu jaoks oli koos söömine palju olulisem ning ka minu jaoks oli vahva nüüd kellegagi koos süüa. Nii et see oli kindel reegel, et pidime üksteisega rohkem arvestama süüa tehes.

Lisaks oli Siim ka tüüp, kelle jaoks on oluline hommikukohvi koos juua. Ma olin ka selles osas individualistlik olnud. Kuid minu jaoks oli äärmiselt kena, et ta võttis vaevaks ka mulle kohvi teha! Muidugi ma mõtlesin jälle, et näedsa, kus lugu! Asi on kena ja sõprus on olemas. Vahel sai naljagi tehtud.

Teatud põrked esinesid siis, kui Siim tuli lagedale mõne teemaga, mis oli möödunud ja seetõttu ei tohiks enam probleeme põhjustada. Näiteks, et ma olevat öelnud poes seda ja toda ja öelnud pulmaööl seda ja toda. Esiteks, kõike öeldut, mis ei ole äärmiselt oluline, ma ei saa alati mäletada. Teiseks, kui Siim mulle mõnda asja meenutas, siis meenus mulle küll, et Siimu reaktsioon oli olnud minu jaoks imelik - lihtsalt vaikimine. Inimesed, kes omavahel peaksid saama kõigest rääkida, räägivad tavaliselt asjad kohe lahti. Ma ei saanud lihtsalt aru, kuidas ta ära ei unusta neid asju. Üks asi oli näiteks olnud see, et ma toidupoes ütlesin, et poes on igav. Ma ütlesin seda niisama jutu käigus, sest see on mu tunne toidupoes mõnikord ja oleksin seda ka pikemalt seletanud, et miks mul poes vahel igav on, mis seal igav on, millised poes pole igavad jne. Nagu näha, siis negatiivse alatooniga small-talk. Aga poes see teema ei jätkunud, sest mu esimese lause peale oli Siim vakka. Korraks ma muidugi mõtlesin, miks ta kaasa ei räägi, kuid selline situatsioon esines nagunii meie vahel päris pidevalt, kus ma räägin teatud teemast ja Siim ei räägi kaasa. Seetõttu meie omavahelistes vestlustes teemad vahetusidki päris kiiresti.

Teine Siimu jaoks ärritav teema oli olnud, kui ma olin talle pulmaööl öelnud, et ta sebigu kedagi teist, mitte mind. Ma ise ei olnud seda mäletanud, kuid seda meenutades, see meenus mulle isegi natuke. Siim ütles, et see tekitas tema sees konflikte. Minu meelest oleks võinud seda esimesel võimalusel (ehk siis enne neid konflikte) arutada omavahel, miks ma seda ütlesin ja mis tagamõttega. Mu öeldu oli arvatavasti mõttega, et me ei ole omavahel sobivad kaaslased.

Üks pinge, mis meie vahel olemas oli juba alates algusest, oli see, et Siimu "tüdruksõber" sõimas mind Facebookis. Ma ei nimeta siin selle neiu nime, kuid sain teada mingi hetk, et Siimul on olemas kaaslane. Ta ise ei öelnud, et see naine oleks "eksnaine", sest nad pole kunagi eksid olnud tema sõnade kohaselt, kuigi minu meelest olid. Ma ei teagi, kuidas ma võiks nimetada seda Siimu sõbrannat, las ollagi sõbranna siis.

Seda, et ta on samal hetkel ka Siimu tüdruksõber, sellele sain ma mitmeid kinnitusi. Kui see naine minuga Facebooki vahendusel sõimama hakkas, saatis ta mulle mitmeid pilte, kus nad on Siimuga koos. Ta rääkis ka lisaks, et Siim otsib "lohutust" tema juurest. Tema jutust oli aru saada ka seda, et Siim on näidanud talle mitmeid videoklippe minust, sest ta kommenteeris tegevusi, mida ta sai olla ainult näinud videost. Järelikult olid nad ka kohtunud (ka sellele sain kinnitust).

Kui Siimuga kokku kolisin, rääkisin sellest Siimuga. Siim väitis, et nende vahel oli kunagi midagi, kuid naine jätkas oma suhet seadusliku mehega. Seetõttu on nad nüüd vaid sõbrad (mis vastandus naise väitele, et nad ei saa kunagi olla sõbrad).

Nagu ma aru sain, oli neil pikemat aega omavahel susisenud. Minu jaoks kõige naljakam oli see, et mis põhjusel küll see naine Siimu oli telesaatesse saatnud, kui nad ikkagi omavahel veel "suhtes" on. Samas pakkus see mulle isegi nalja. Salaja ma lootsin, et Siim saab oma kehalisi vajadusi tolle naisega rahuldatud ja mind ei pea ta selles osas käppima.

Kuna selle teema kork oli meie suhte pealt ära pursanud, siis Siim sai minuga arutada mitmeid selle naisega seotud asju. Ta näites mulle, mida naine talle kirjutas, rääkis, et naine saadab endast pilte ning see naine ka helistas Siimule pidevalt (Siim rääkis temaga kõlari peal). Sain teada, et tavaliselt tuleb see naine Siimu töö juurde ja nad söövad lõunat koos. Ilmselgelt sinna pole mul võimalik oma nina toppida. Kuid minu jaoks oligi parem, et saime nüüd jälle hästi läbi Siimuga.

Kuna ma mõnikord panen kaarte, siis tegin ka Siimule ennustuse. Siim küsis selle naise kohta. Ma pikalt ei räägi, mida ma teisele inimesele potentsiaalse tuleviku kohta ennustasin, kuid ütlen vaid, et ma pole ühegi suhte jaoks nii äärmiselt positiivseid kaarte näinud. Siim kahtles, kas kõik kaardid kaardipakis ongi nii positiivsed. Muidugi ju ei ole, kuid väga armas oli nii positiivse tulevikuga suhet vaadata kaartidelt (seetõttu ka minu jaoks tore kogemus).

Tegime ka soolaleivapeo. Ma oleks tahtnud, et ka Siimu sõbranna tuleks kohale, et ta üle kaeda, kuid ta ei tulnud. Pidu oli vahva, kuid kui Siim linnas olles jälle purjus oli, käitus ta minu jaoks nii eemaletõukavalt. Õnneks olid seal teised inimesed ümber, kuid mul ei olnud soovi Siimu ligidal olla. Pärast ta rääkis õnneks, mida ma tegin tema meelest valesti (ei tutvustanud teda ühele sõbrale, vaid ütlesin midagi, et näe, seal ta ongi) ning võtsin sellest õppust ja olin õnnelik, et sain teada, mis oli valesti läinud. Seetõttu lõppes pidu tegelikult väga ilusti ja mul ei olnud tunnet, et mis kuradi friigiga ma pean jälle koos eksisteerima, nagu mul varem oli. Seetõttu oli temaga tore. Ta kuulas mind, kui selgitasin talle oma arvamusi mõnest asjast ning jättis ka meelde ja arvestas sellega. Ta oli toakaaslasena hea inimene, kellega mitmed asjad sobisid hästi. Ka koristamise osas ei tekkinud probleeme. Siim oli hoolas ning korralik.

Pressikonverentsil küsis mult üks ajakirjanik, millised olid minu unenäod saate ajal. Nüüd saan sellele täpsemalt vastata. Öösel ärkasin mõnikord hirmunult kujutades ette, et olen Siimu kaisus! Lendasin siis eemale ja vaatasin, et õnneks nii pole ning magasin edasi. Nii et ma nägin Siimu unes küll, õudusunes.

Kui ma mõnikord pidin ära Tartus käima, siis tagasitulles märkasin, et Siim oli vahepeal kutsunud kedagi korterisse küll. Külalised olid käinud. Ükskord oli isegi väikese peo teinud. Minu jaoks oli see tore, et inimene elu naudib.

Kuid tegime kõik, et meievaheline suhe õnnestuks (ehk siis oleks vähemalt talutav). Mõõnad olid jälle need etapid, kus ma tundsin, et olen Siimule liiga palju enda kohta usaldanud ja ta on seda teistele välja rääkinud. Nii ma siis lihtsalt arvestasin, et pole vaja rääkida.

Meie suhtlus sujus normaalselt, kuid tuli välja mitu korda, et me oleme liiga erinevad. Siim oli väga ekstravertne minu jaoks, ning kui ta poleks näiteks päeval tööl olnud, me ei oleks kindlasti üksteist nii hästi välja kannatanud. Õnneks sujus minu meelest kõik hästi. Muidugi saaks olla väga palju paremini, kuid kartsin lihtsalt hullemat enne kokkukolimist.

Meil olid ka psühholoogi kohtumised ning seal tunnistas Siim asju, mida ma polnud varem kuulnud. Meid püüti üksteist lähemalt katsuma panna vaatamata sellele, et meil kummalgi polnud mittemingisuguseid tundeid. Märkasin seda ka ise Siimu puhul - kui pulmapäeval ning reisil olles vaatas ta mind himuramalt, siis seda pilku enam temas polnud ning me olime omavahel vaid sõbrad. Sugu polnud oluline, sest seksuaalne kirg oli puudulik. Raske on seda kirge ikkagi tekitada, kui iseenda keha on teatud persoonile nii vastu.

Nüüd kindlasti huvitav küsimus, kas ma olin armukade? Ei. Mul ei teki absoluutselt armukadedust, isegi kui tegemist on mu oma mehega, kui mul endal puuduvad tunded. See oleks sama, nagu mu geisõber leiaks endale paarilise - ma ei oleks ju siis ka armukade. Tunnen hoopis rõõmu, et teisel inimesel on ilus suhe. Tunne, mis minus hoopis tekkis, oli segane naljatunne ja imelik tunne. Miks tuleb inimene kuskile, kus on vaja panna suhe tööle, kui tal on juba suhe olemas (mida ta küll ei nimeta suhteks)... Eks seetõttu, et tegelikult püüdsid nad nii vast üksteisest üle saada ja oma eludega edasi minna, kuid kui paariliseks saates satub sobimatu inimene, siis ei ole see võimalik ja pöördud ju isegi rohkem tagasi selle isiku juurde, kellega on meeldiv. Nii et kardan, et minu eksistents sel perioodil võis isegi Siimu ja tema sõbranna vahelist suhet tugevdada. Muidugi ütles Siim mitu korda, et see naine on talle haiget teinud ning naise jaoks on rong läinud. Uskusingi, et neil see suhe ei saa enam toimida.

Nii, elasime siis oma elu, kuni saime teada, et toimub varsti paaride kohtumine! Ma ütlen ausalt, et ma ei oodanud sellest suurt midagi. Pigem tekkis masendus, kuna kartsin, et teised paarid on ilusad, toredad ja musitavad üksteist ja magavad samas voodis ja siis ilmume meie, kes on vaid korterikaaslased hoolimata suurtest ponnistustest.

Nii et käisime poes ja hakkasime valmistama küpsisetorti paaride kohtumiseks!

NB! Objektiivselt võttes on Siim tore inimene. Siin tekstis kirjutan ma läbi enda silmade enda kogemusi ja mitte läbi lillede. Seetõttu on see tekst väga otsekohene, mis tuleneb sellest, et see on konkreetselt minu arvamus konkreetselt selle situatsiooni kohta. Minu tunnete kirjeldus ei tähenda automaatselt seda, et Siim oleks halb inimene. Konkreetne situatsioon tõi meis mõlemas välja kõige halvemad küljed!

Mu lemmik

Heihei, kallid inimesed!

Kallid olete kõik! Lihtsalt seekord teen ühe armsa postituse, kus ma praegu ei kasuta (julma) arusaamatut huumorit! Postitust ajendas tegema mind Rootsi kruiisil viibimine.

Esiteks tahan jagada rõõmu oma maa ja rahva üle. Alati on mulle meeldinud mu kallis Eestimaa. Seda ka praegu ja seda märkasin eriti kruiisil, kus oli mul võimalik mõelda oma rahvuse üle.

Kruiisil kohtab laevatäie kaupa uusi inimesi ja suur osa neist on enda kaasmaalased. Mul oli nii hea meel, kui sõbralikud ja kenad olid inimesed ning mul on suur rõõm rääkida nendega ja veel eesti keeles (minu jaoks kõige ilusam keel maailmas). Lisaks mulle meeldib eestlaste iseloom - külm ja reserveeritud, kuid sisimas soe ning tugev. Samal ajal ka õigetele inimestele näidatakse ka piisavalt emotsioone, mis on tõesed. Sõpradeks ei saada kergesti, kuid kui olla sõber, siis tõsiselt. Ja puudub pidev vatramise komme. Võib istuda ka vaikuses, võib rääkida ka kõike. Kuid ei tükita kunagi liigselt ligi ega pressita end peale. Teisele inimesele antakse piisavalt ruumi, mis on väga viisakas. Kuid suheldes ollakse kena ja sõbralik.

Rääkisin seal mitmete inimestega ning mul oli iga kord nii hea meel ikka, kui toredad inimesed on meie ümber!

Saun oli tore, mullivann oli tore, sõu oli lahe, äge oli ka Rootsis ringi käia!

Ma olen alati reisil käies nii tundnud, seekord jagasin oma rõõmu! Jõulude ajal on eriti oluline märgata kõike head enda ümber. :) Soovin õnne ja rõõmu kõigile!

Inspiratsiooniallikas

Parim inspiratsioonivideo maailmas!!!! Toimin ALATI nende nõuannete järgi!!!! omg so guud

Intrigeeriv õhtu!

Mul oli äärmiselt põnev õhtupoolik! Juhtusid põnevad sündmused, mis juhtuvad küll tihti, kuid emotsioonid olid väga mõnusad sel puhul!

Esiteks jõudsin ma Tallinnasse koju. Arvake ära, kes mulle kõigepealt ukse juures vastu kõndis? Muidugi ma ka kutsusin hellitavalt kõva häälega, kuid üks neist oli kiirem, sest ta oli lähemal.

Kasside võrdlus

Kõigepealt jõudis minuni paks kass. Ta on paks, sest ta on paks. Ta on seepärast ka paks, et talle meeldib. Ta on metskass ka. Kui ta meie juurde tuli ja elamispinda küsis, oli ta veel päris nälginud olekuga. Muidugi me pakkusime kassile kodu. Ta on täiega metsik ja ta on suht pessimistlik kass. Tihtipeale saab ta pahaseks, kui ma pean tema taga kõndima. Lisaks saab ta pahaseks, kui ma uued kingad ostan, ta susiseb nende peale. Aga mängida on ka temaga tore.

Paksu Kassi portree

Ma ei koosta kasside toiduplaane, aga kui ma seda teha saaks, siis ma paneks paksu dieedile. Mu meelest on ta paks. Ma üldse annaks neile toortoitu. Tänapäeval on tervislikult söömine väga moes, aga paks kass sööb vahel mingeid krõbinaid. Tegelikult sööb ta kala ja hakkliha ja kana ka koos Kikiga. No, ma vist piiraks ta koguseid.

Aga paksu kassi minu poole kõndimise põhjus oli selles, et ta tahtis ukse vahelt õue saada. Noh, tegelt tahtis ta mind ka näha. Ta ei saa õue nagunii.

Kiki inimesega ratsa liikumas

Muidugi edasi kõndis kojujõudes minu poole Kiki. Ta rääkis, kui õnnelik ta on, et ma jälle Tallinnasse tulin. Ta on muidu nii kurb, kui ma ära lähen. Ta nurrus nii armsalt ja näugus ja kurrus. Hell loom! Kiki on väga asjalik. Siis võtsin ma ta sülle, kus talle alati meeldib olla, kui ta mind näeb üle pika aja.

Hakkasin kassidega mängima. Kõigepealt viskasin neile mänguhiirt.

Kikiga mängin ma sellist mängu nagu peituskull. Üks meist tormab mööda korterit ringi ja peidab end ära. Teine läheb luusib teda nurga tagant ja siis püüab kätte saada. Siis jälle vastupidi. Kiki peitis kaks korda voodi alla ja mõne korra kirjutuslaua alla. Tema lemmikpeidukoht on diivani taga.

Kiki diivani taga tagaajamist ootav

Ma jooksin ka Kiki eest ära. Kui ta mu kätte saab, siis tavaliselt ta patsutab mu jalgu ja jookseb ise peitu. Ma millegipärast diivani taha ei mahu :(

Kassid puhkamas

Kui ma Kikiga mõnda aega mängin, liitub tihtipeale ka Paks Kass. Ta jookseb Kikile järgi. Peidukohtadesse ta järgi ei lähe, vaid luurab Kikit kuni ta välja jookseb.

Kiki jalutamas

 Vahel jooksevad kassid ukse vahelt läbi koridori. Kuna ma käin nendega jalutamas, siis nad on õppinud, et õue saab altkorruselt. Kuigi nad ikkagi vahel kõnnivad üles. Iga kord Kikiga tuppa tagasi tulles ei mäleta ta enam, kus korrusel me elame. Haha, kui ta ise tuleks tuppa, läheks ta valest korterist sisse! Nii naljakas!

K käest on mitu korda paks kass plehku pistnud. Ükskord jooksis ta ukse vahelt välja koridori. Õue ta muidugi ei saanud, aga oli koridoris. Teinekord tõmbas ta õues end rihmadest lahti. Läksime rakmeteta kassile järgi, et ta kätte saada, kuigi teda ei saa väga süles hoida, talle ei meeldi. Ta oli väga rahul, et sai rahulikult rihmadeta kõndida ja ärritus, kui me tema kannul käisime. Ta uriseb siis alati, talle meeldib üksindus. Aga noh, K võttis ta sülle ja viis koridori.

Kiki portree

Kassid mängivad alati diivani peal joostes. Ükskord ajas paks kass tee maha ja see läks pikendusjuhtmetesse.

Paks istub

Kiki on väga asjalik kass. Kui ta mängimisest väsib, siis heidab ta kuskile diivanile lamama või minu juurde.

Paks Kass saunalaval peesitamas

Edasi läks paks kass sauna magama. Tema tuba on saun. Erinevalt Kikist meeldib talle täiega vannitoas ja saunas aega veeta. Kiki kardab näiteks, kui vett tõmmatakse, paksul on aga täitsa suva.

Siis läksin ma magama. Alguses võtan ma Kiki kaissu endale. Aga ta ootab kuni ma peaaegu magan ja siis läheb mu jalgade juurde magama. Kui ma öösel ärkan, võtan ta uuesti kaissu.

Paks kass puhastab end

 Ükskord ma tulin peolt koju ja võtsin mõlemad kassid korraga kätte. Siiski ei saanud ma paksu voodisse panna. Ta magab ainult siis minu voodis, kui mind seal pole. Ta nagu tahaks seal olla, aga kuna ma olen Kiki fänn, siis ta ei saa, sest seal on Kiki ees. Nad ei taha kõrvuti olla.

Kiki minuga

Siis kui ma öösel palju liigutan, võin ma Kiki voodist välja lüüa. Tal on mitu voodit veel, kuhu minna õnneks.

Kikile meeldib mu jala peale toetuda

Hommikul, kui Kiki näeb, et ma ärkan, tuleb ta minu juurde. Lööb nurru ja tahab, et ma paitaks teda. Me ärkame koos ja magame samas asendis.

***

(Autori märkus: see tekst on kirjutatud toonitatult primitiivse lauseehitusega huumoriloomise eesmärgil.)

Abielusaade - REIS

Jätkan ka kirjeldustega reisist.
Sel sama päeva hommikul, kui ärkasime, läksime lennujaama otse mõisast. Ütlen ausalt, et mul oli üsna kehv tuju. Põhjus selleks oli seesama, et ma olin abielus vale inimesega ja nüüd pidin temaga mesinädalaid hakkama veetma. Kui ma saatesse läksin, ei osanud ma oodata, et nii vale inimene satub mulle.
Niisiis olin ma napisõnaline ja nähvasin midagi aeg-ajalt. Ei jaksanud üldse rääkida Siimuga. Lennukis istudes oli tore, et sai ajalehte lugeda, mõnus lennuk oli. Ma ei tea, kas peaparanduseks või milleks, aga Siim soovis alkoholi tellida. Ma polnud kunagi lennukis alkoholi tarbinud, nii et see oli päris rebel värk. Kurvastas mind pigem see, milliseks Siim võib muutuda joogisena. Aga mis muud, jõime siis.
Berliini kohale jõudes läksime Siimuga kahekesi sööma. Linn oli ilus ja tundus kõik tore olevat juba. Mind ennast hämmastas, et Siim võttis söögi peale jälle alkohoolse joogi, rummkoola. Mul endal oli küll juba suur veeisu ja mõtlesin ainult, kust vett saaks hankida hotelli. No ega seal midagi hullu ei olnud. Las inimene joob, kui tahab, lihtsalt ma ise enam ei jaksanud, niigi lennukis juba jõin.
Minu enda tunnetele tuginedes (nagu kogu mu postitus on), ei leidnud ma ikka veel Siimus midagi põnevat. Veel hullem oli tuntav surve, et me peame olema paar, kuna seda ju abielu olema peaks. Enam ma ei viitsinudki neid mõtteid mõelda, kuidas ma vale inimesega koos olen. Mõtlesin lihtsalt üle elada ja elu nautida.
Minu olulised mõtted, mida ma mõtlesin, olid veel need, et kuna ma tulin saatesse, siis filmin ma olulisi hetki nii palju kui saan. Ma ei tahtnud eriti midagi jätta kaamera taha, sest muidu ei tea enam, kus midagi juhtus. Niisiis lubasin ma endale jälle ühte asja: Siimuga suhtlemist filmida palju saan, kuna see on saade ja midagi peab olema vaadata. Teine asi, mida ma endale lubasin oli see: olenemata suurest vastumeelsusest tema vastu, püüan vaadata, mis tunded mul tema vastu tekivad.
Kahjuks oli esimene tunne ikkagi vastikus, mida ma ikka ja jälle maha surusin. Üks asi, mis minus ikka veel täielikult puudus oli füüsiline tõmme tema vastu. Pole nii suurt füüsilise tõmbe puudumist ühegi mehe vastu mitte kunagi täheldanud, see on fenomenaalne! Üks põhjus võis selleks olla ka see, et Siim oli liiga vana mu kõrval. Kuigi ligi 10-aastat vanusevahet pole suur, olin ma elus alati varem vaadanud endavanuseid noormehi. Tundus nagu oleks tegemist vanema vennaga mu kõrval.
Üks asi siis, mida ma Siimu puhul märkasin oli see, et tal oli millegipärast filmimise suhtes vastumeelsus. Ma ei tea miks. See on ju saade ja kui saatesse tulla, peab leppima kaameraga. Seetõttu ma ei julgenud koguaeg kaameraga vehkida. Samas kui kaamera ei käinud, ei julgenud ma suurt midagi rääkida, muidu jääb jälle midagi olulist kaadrist välja, nagu mõni asi pulmaööl.
Veetsime reisil põnevalt aega. Käisime vaatamas vaatamisväärsusi. Käisime ka loomaaias, kus mulle täiega meeldis! Sõitsime metrooga ja käisime söömas. Nii me natuke rohkem üksteist tundma õppisime. Siim oli viisakas küll. Hakkasin hellitama mõtteid, et kõik on ikka korras ja ei ole midagi nii hullu ja erinevat meis või mida iganes, et paremini läbi saada.
Niisiis oli ükskord saatuslik õhtu, mis purustas järjekordselt mu illusioonid. See oli päev, kui meil oli Siimuga vahva olnud! Seetõttu poleks ma osanud seda ette arvata. Käisime teletornis. Üks asi, mis jälle silma torkas mulle enne sel päeval, oli see, et teatud teemadel ta lihtsalt vaikis. Ta oleks nagu teema üle mõelnud, kuid ei rääkinud kaasa. See on asi, mis mulle inimeste puhul ei meeldi - enda sisse jätmine. Aga ignoreerisin seda kõike. Nii me siis lõbutsesime ka sel päeval ja piisavalt vahva oli.
Mulle juba tunduski, et noh, asi paranebki nüüd ja täitsa hästi saame läbi. Püüdsin olla sõbralik ja kõike muud ka enne romantilist õhtusööki. Siis seadsime sammud õhtusöögile...
Istusime Siimuga lauda. Mul oli hea meel, et ei pea ise käsikaameraga vehkima ning saan Siimu tundma õppida. Hakkasime rääkima ning minu üllatuseks selgus isegi, et Siim käib ka spordiklubis ja saaksime koos käia.
Siim vältis jutustamist minuga ja ta tegi seda alati, kui ei viitsinud jälle mingist teemast rääkida. Ükski teema just kaua ei kestnud millegipärast, sest Siim viis kas teema kõrvale või lihtsalt ei vastanud. Uurisin näiteks Siimu eelmiste suhete kohta. Mida ma teada sain? Mitte midagi. Ma ei saanud ka teada, miks ta siia saatesse tuli.
Ja siis järsku, hakkas Siim minuga ülbitsema. Ma ei tea miks, aga jutt, mida me olime päeval rääkinud ühe ranna kohta, ta meenutas seda järsku äärmiselt ülbel toonil. Päeval ma olingi juurelnud sellest rääkides, miks ta oma arvamust ei avalda. Eks põhjus oligi selles, et ta tahtis kaamera ees mind maha teha, selline mulje mulle jäi. Sain aru, et mingit koostööd temaga loota pole. Siis hakkas ta ka muudel teemadel mind maha tegema. Asi oli sel hetkel mulle selge, et ta provotseeris mind mitmel moel ja lootis, et ma kaotan enesevalitsuse. Läksime tülli.
Kui õhtusöök lõppes, kõndisime üle tee hotelli poole, mõlemad joonud veini ja üksteise vahel vimm. Sel hetkel Siim nõudis tungivalt õhtusöögi klipi kustutamist, ta läks päris närvi ikka. Jälle ma imestasin, et miks tal nii suur vastumeelsus filmimise vastu on. Siis istus ta seal hotelli trepi peal ja viibutas keskmist sõrme.
Otsustasime klubisse edasi minna, kuna olime nagunii joonud. Nii ka sinna jõudsime. Räägin, et seal oli tore! Lõpuks leppisime Siimuga ära! Jee! Seal ei olnud tal midagi filmimise vastu, küll aga nende klippide jagamise vastu. Seal tantsisime isegi Siimuga koos ning muutusime lähedasemaks, võib-olla ka jututeemadelt. Siim ostis millegipärast ilgelt suure viinakokteili jõhvikamahlaga. See oli mingis suures kannus. Sel hetkel olin ma juba leppinud Siimu alkoholilembusega ning võtsin ka ise sealt mitu klaasi.
Noh ja saabus hotelliminemise hetk. Ma olin nii väsinud, AGA Siim lamas minu poolele voodis ja ütles, et tule kaissu! Ma EI TAHTNUD. Lihtsalt, ei olnud ikka veel soovi tekkinud. Ta lunis nii pikalt. Ma käsutasin ta oma poolele ja heitsin magama. Siis mingi hetk nägin teda voodi juures põrandal magamas. Noh, olgu kus tal mugav on, teda oli nii raske suunata.
Ja siis saabus väga õudne hetk. Ärkasin lalina peale: "abikaasa, öök, öök, abikaasa!" Ma olin nii sügavas unes, pöörasin ringi ja nägin, et Siim ropsib voodisse! Mul oli selline hirm, et tal läheb okse kurku, ajasin ta kohe püsti, ta ei saanud ise midagi aru vist, mis toimub, hakkas seal okseste linade ja tekkidega vehkima. Käsutasin ta kibekähku vetsupoti juurde, et ta jumala eest kurku ei ropsiks. Valvasin, et ta oleks poti juures ropsimas. Andsin talle ka veepudeli. Siis roomas ta vannitoast välja esikusse magama. See oli nii jube!  Käisin toast väljas oma muret kurtmas ning tagasi tuppa jõudes nägin, et Siim magab minu voodis. Tore, nüüd ei olnud mul mitte kuskile iseendal heita.
Käisin hommikust söömas ja tulin tagasi tuppa ja pakkisin oma asju. Äratasin mitmeid kordi enne sööma minemist Siimu, kuid tema vastas, et ta ei taha süüa. Kell oli nii palju, et oli viimane päev ja me pidime hotellitoa ära andma. Aga Siim lihtsalt magas ja ei kuulanud kedagi. Ma olin püüdnud temaga rääkida, et peame lahkuma, aga tulutult.
Niisiis saabus hetk, kus ma pidin ta üles äratama. See võttis äärmiselt kaua aega. Filmisin seda oma telefoniga. Äratasin teda väga palju. Kui ma hiljem neid klippe vaatasin, siis on näha, kuidas mu käsi väriseb südame löömise rütmis. Ma kartsingi tegelikult väga, sest ta oli tõestanud mitmeid kordi oma ettearvamatust. Viskasin Siimule vett peale, aga ka selle peale ta ei ärganud. Tõusis vaid keskmine sõrm minu suunas ja paar sõnad, et ma olevat värdjas või midagi. Lõpuks sai ta kuidagi voodist üles. Saabus jälle hetk, kus ma teda kartsin. Ma ei teadnud, mida ta järgmisena teha võib. Kui istusin hotelli fuajees, saabus ta selle roosa õhupalliga, mille ta üks päev oli ostnud. Ma võpatasin, kui ta mu juurde tuli, siis sain aru, kui tobe on teda karta tegelikult ju.
Niisiis oli Siim muutunud mulle täiesti vastumeelseks. Vastumeelsemaks kui varem oli olnud. Terve aeg lennukit oodates lennujaamas ringi patseerides vältisin ma teda iga hinna eest. Mul oli vähemalt mõnus üksindusmoment seal! (Kuigi minu puhul on nii, et ma tahan oma kaaslasega koos üksi olla, mitte kaaslasest eraldi üksi.)
Eestisse tagasi jõudes sain veidi lennukis magada, kuna mu ööuni oli olnud vaid mõnetunnine. Siimu sõbrad viisid mu koju. Varsti läksin ära Tartusse, järgmine päev, kuna olin hobuse treenimisest eemal olnud ja kooliasjadest.
Nii ja olin ometi Tartus oma hobusega elu nautimas! Jõudsin õhtul mingi aeg koju, üsna hilja ja lugesin raamatut. Siis kuulsin uksele koputust! Mul ei käi keegi kunagi ukse taga ja ma olin nii šokis! Enne keskööd ka veel! Küsisin läbi ukse, kes on. Midagi aru ei saanud. Mõtlesin, ega tegelikult ei ole muud võimalust, kui ainult Siim. Tegin ukse lahti ja oligi tema seal oma sõbraga. Sõber filmis meid ja Siim oli lilledega.
Siis sel hetkel kees mul kõik üle! Rääkisin, kuidas ma end tundsin, kui ta pulmapäeval paljalt ringi lippas ning kuidas ma end reisi ajal tundsin, kui ta voodi täis ropsis! Ma olin igatahes nii vihane! Mu rahu oli rikutud ja ainus hetk, kui ma temast puhata saan oma turvalises kohas, on ta ikka kohal! Kuigi suutsin jääda viisakaks, et võtta lilled.
Nii läks ta siis minema. Ma kartsin, et äkki tuleb ta öösel tagasi. Ma olin päris kaua närvis selle üle, et ei suutnud üldse ratsionaalselt mõelda, vaid seda, et tahan rahu ja tahan puhata. Mõtlesin, et miks ma lilled vastu võtsin. Mul puudus täielik soov teda üldse näha. Tahtsin enda südamelt kõik välja rääkida ja rääkisingi enda hirmud seoses pulmaööga ja reisiga, kui ta sõber filmis.

Niisiis oli meil aega, kui pidime varsti ühisesse koju kokku kolima. Hakkasin selleks mentaalset ettevalmistust tegema.

Nii, lugejad! Kui teile meeldis, kirjutan järgmise osa ka. Praegugi seda kirjeldades hakkas mul süda sees tugevamini lööma, päris kõvad emotsioonid olid olnud mul seal! No, nagu te siit välja loete, siis kirjeldan siin ikkagi suuremalt jaolt iseenda tundeid, kuna neid on raske kaamera vahendusel edasi viia vast, kui ma just erilisi grimasse ei tee. Niisiis, selline oli see minu jaoks. :)

Kõige kaunimad pildid maailmas! (by me)

Vaadake aga mu hurmavaid fotograafiaalaseid teoseid! Lugege ikka pildiallkirja ja salvestage need kaunid pildid. Ma olen parim telefoniga pildistamises!

Pildistasin hobust! Vaadake, kui hästi jäi osa tema näost peale!

Kaunis loodus on pildil!

Mina selfipulka kasutamas

Tegin hurmava foto majast, kus ma viibisin

Pildistasin kaunist vikerkaart autoaknast

Tegin oma arvuti kokkupanemisest pilti

Ma olen proff fotograaf!

Kuidas välja näha nagu mina (mu stiil)

Varem ma imestasin hullult, kui inimesed ütlesid, et mul on lahe stiil ja ma olen moodne. Ma ei teadnud, mida need sõnad isegi tähendavad. Noh, stiili ma nüüd tean, aga moodne tähendab ju, et kannan seda, mis moes on. Noh, see ma ei ole, sest mul on ükskõik, mida need modellid laval on sunnitud kandma. Kuna ma just käisin veits poes, siis hakkasin sellele teemale mõtlema.

Kui keegi tahab karnevalil minuks maskeerida, siis annan nõu. Esimene nõu on see, et riided peavad olema mugavad, aga mugavus on vist kah subjektiivne, nii et jätkan mõne kirjeldusega.

Esiteks - pluus. Pluus peab olema kehasse. Jep, kehaligi. Muidugi seepärast, et nii on mugav ja see hoiab nii sooja. Teine üsna oluline asi on avar dekoltee. Mitte seepärast, et end näidata (kuigi arvatakse nkn seda), vaid seepärast, et rindade vahelt ma alati higistan ja kui pluus on sealt kinni, siis on lihtsalt nii paha tunne. Rind peab ikka õhku saama. Mida avaram dekoltee, seda parem. Mul on üks hullult hea pluus, millel on dekolteel suur lukk. Kui külmem hakkab, tõmban lukku rohkem kinni, kui palav hakkab, saan lahti tõmmata. Milline luksus!

Püksid - mulle meeldivad enamasti ainult madala värvliga püksid. Lisaks on äärmiselt oluline, et oleksid ka taskud. Kõrge värvel on ebamugav ja soonib mulle makku. Lisaks on mul nii suur ahter, et kõrge värvel tekitab taga "tasku" ja ilmselgelt on see ebameeldiv. Kõige rõõmsam asi on pükste puhul see, kui puudub lukk või siis lukk 🔐 on väga lühike. Parem on, kui luku asemel on nööbid. Sest siis ei pea lukku kinni panema ja ma ei viitsi noh. Mida madalamad püksid eest on, seda parem (noh siis mahub rohkem toitu kõhtu). Pildil mul hullult head püksid, nendel on kolm nööpi ja mõnusad taskud. 

Jalanõud - mugavus ennekõike, järgneb ilu. Mulle meeldivad paksud tallad, nt mingid platvormikad. Sest siis ei tunne asfaldil iga lolli kivi. No miks mul muidu jalas midagi on? Ma ei taha tunda, mis maas asetseb.

Detailid - mida rohkem kulda, seda parem. Hea, kui näed välja nagu A-Rühmast BA. Maitselagedus pole probleem. Kui asjad kokku ei sobi, siis hakkavad sobima. Mulle meeldivad kõik kuldsed detailid ja silmapaistvus. Ogad on ka üks suur pluss. Kõik kohad võivad ogasid täis olla. Mida pikemad, seda uhkemad. Kui olete märganud, siis ma püüan ikka hankida riideid, millel on ka kuldsed detailid, mingid sädelused ja värgid. Kas on piisavalt sädelust ❇, saab kontrollida päikse juurde seistes. Kui näed, et kõikidelt pindadelt peegeldab su detaile vastu ja teised jäävad pimedaks, oled õigel teel.

Riiete firma - pole oluline. Peaasi, et endale meeldiks. Hind on ka suva. Mul näiteks üks parim pluus on mingi mu ema vana. See on mõnus, mugav, läikiv, ainult, et sealt kukuvad litrid koguaeg ära, aga see ei loe. Kui midagi ära kukub, saab uue kleepida, aga kui aru pole saada, siis las jääbki nii.

***

Vot kui lihtne on siinmail kuulsust koguda! Kirjuta vaid enda kohta naljaheitev lihtne lõbus tekst ja kohe tõlgendatakse seda kui väärtuslikku stiilinõu! :)