Kirjutan, kuidas sebida naist endale. Meestel on väga lihtne naisi võluda. Toon siin paar omadust, milline on enamjaolt iseloom või tegevused, mis panevad naise end õnnelikuna tundma. Siin keskendun suhte alguspoolele või sebimisfaasile.
Näide 1
Mees kutsus naise välja sööma, saavad kokku.
Mees: Tsau. Kuhu sa minna tahaksid?
Naine: Sööma kuskile.
Mees: Mida sa süüa tahaksid?
Naine: ee.. pitsat äkki.
Mees: Milline pitsa sulle meeldib, kas see pannipitsa või õhuke või mingi muu?
Naine: No see õhuke.
Mees: Noh, kus seda saada võib? Kuhu sa minna tahaks siis?
Naine: Lähme siis sinna pitsakohta, mis on seal tänaval.
Mees: no lähme.
Pitsakohas:
Mees: Noh, mis me siis võtame?
Naine: Ma vaatan siis siit. Võtame selle, sobib?
Mees: jah, kui sulle meeldib.
Pitsaga:
Naine: Kas sulle ei maitse pitsa, et sa ei söö üldse seda?
Mees: Ei maitse jah.
Naine: Miks sa siis pitsakohta tulid?
Mees: Sulle meeldib.
Peale söömist:
Mees: Mis sa veel teha tahaks?
Naine: noh.. poodi minna.
Mees: kuhu poodi?
Naine: Riietepoodi. (ja juba mõtleb, et misasja, igav, tahaks ära minna).
Mis te arvate, kas see mees võlub naist või ei? Muidugi mitte!!! Kui naine juba alguses ei põgenenud, siis ta on viisakas, aga varsti seda teeb. Mees näitas ennast otsustusvõimetuna, mis näitab, et ta pole mehelik, ta ei suuda olla see tähtsam tugevam ja targem pool suhtes, kes võtab vastu kaalutletult tähtsaid otsuseid, tal puudub enesekindlus ning ta ei julge välja näidata, mis talle endale meeldib. Viib end ise tallaaluseks.
Naine peab niigi iga päev päevast päeva mõtlema, mida ta nüüd sööb, mida ta vaba ajaga peaks tegema, kas ta võtab selle pitsa või tolle pitsa ja kuhu võiks sööma minna jnejne. Halb on ka see, et mees ise ei suutnud mitte midagi välja pakkuda, isegi mitte öelda, et talle tegelikult pitsa ei maitse.. lihtsalt kannatas. Koos peab tore olema.
See oleks ju parim, kui tuleks keegi hea inimene ja oleks need asjad juba ära otsustanud! See teeb õnnelikuks, elu on kohe kergem, koos on kergem ning vähemalt kohtingul ei pea oma pead vaevama.
Näide 2
Mees kutsus naise välja sööma, ütles, et tuleb huvitav õhtu.
Mees: Tsau. Ma loodan, et sul on kõht tühi, me lähme ühte heasse kohta.
Naine: Jaa, olgu. (mõtleb: ohjess, põnevus põnevus!!!)
Mees (kohalejõudes): Ma käisin siin ükspäev ärikoosolekul vms. Nägin, et siin on ülihead praed.
Naine: (arvatavasti ei oskagi kohe midagi kosta, päris lahe) Ilus koht, eks ma vaatan menüüd.
Mees: Ma soovitan sulle seda praadi, ma sõin ja oli hea.
Naine: Ma ei tahaks üldse praadi süüa tegelikult, võtaks midagi vähem.
Mees: Muidugi. Siin on olemas selline väiksem asi ka, salat kanaga jne. Ma ei ole söönud, aga mu sõber sõi ja kiitis.
Naine: oo, seda ma just tahakski, võtan selle.
Peale söömist.
Mees: Mul on sulle üks üllatus, ma loodan, et sul on natuke veel aega.
Naine: Olgu, eks ikka.
Mees (viib naise ükskõik midagi sellist tegema, mis mehele endale meeldib ja ütleb kommentaare, et miks tema sellega tegeleb, mis selles põnevat on jne.)
Naine (mõtleb, et selle mehega koos olles oleks mu elu nii lahe ja huvitav, ma nii väga juba ootan, millal me uuesti välja lähme.)
See on hea stsenaarium. Sel juhul on naine tõmmatud välja oma igapäevasest elust, sest tuleb üks mehine mees ja on otsustanud mingeid asju tema eest niiet sel õhtul saab naine ainult elu nautida. Keegi ei küsi, kas ta tahab nüüd seda või toda või küsib, mida peale seda teha või nii. Naisele hoopis ise tutvustatakse mehe elu. Kui keegi huvitab, tahakski tema kohta rohkem teada, hakkab veel huvitavam.
Kohe näha, et meestel on tegelikult lihtne. Tuleb ühendada meeldiv kasulikuga. Meeldiv on olla naisega väljas ning kasulik, sest äkki tahtsidki just sinna kohta sööma minna, kuna tahtsid seda mingit toitu seal proovida ja lõpuks saabki. Või tahtsidki hiljem näiteks ise minna päikeseloojangut vaatama või puid pildistama ja naine veedab ka lõbusalt aega. See tähendab, et natuke võib kokkusaamist ette valmistada ning siis sujub juba iseenesest. Tuleb muidugi ka seletada, miks just see või teine ja mis selles põnevat on sinu jaoks. Isegi kui naisele ei meeldi, siis on see ikkagi üks sinu tunnus ja näitab, et sa oled enesekindel mees.
laupäev, 3. mai 2014
neljapäev, 13. veebruar 2014
Kas soolane vesi läheb kiiremini keema või valmib hoopis toit soolases vees kiiremini?
Ükspäev tavalisi keedukartuleid teha tahtes kallas mu poisssõber mittekeevasse pliidil olevasse vette soola, põhjendades seda asjaoluga, et soolane vesi läheb kiiremini keema ja ta olevat seda kõigi käest kuulnud või kuskilt küla pealt. Ma ise ei uskunud seda absoluutselt, kuna mina kui mingi bioloog, kes on olnud sunnitud ka keemiat ja füüsikat õppima ning teab natukene molekulidest midagi, olin kindel, et soolase vee keemistemperatuur on kindlasti kõrgem kui 100 kraadi ning kuidas on siis võimalik, et mingi 102 kraadi saabub kiiremini kui 100 kraadi? Võib-olla käitub vesi naljakalt koos soolaga, niisiis otsustasime seda katsega järgi uurida.
Teooriast nii palju, et iga inimene, kes on keemia tunnis olnud või näinud lehe peal ülesannet, et arvuta soola kontsentratsioon mingis hulgas vees, on arvatavasti ka kuulnud, et puhas vesi keeb 100 kraadi juures ja külmub 0 kraadi juures Celsiuse järgi. Kindlasti kuulis ta ka seda, et erinevad ained keevad erinevatel temperatuuridel. Lisaks, lahuste keemis- ja külmumistemperatuurid samuti muutuvad. Sool vees on ju puhta lahus keemiamaal, naatriumkloriidi lahus. Ning naatriumkloriid alandab külmumistemperatuuri, mida peaks teadma ka driftivennad, sest soola visatakse kõik autoteed talvel täis, ja just selle mõttega, et siis on seal -5 kraadi juures mitte jää, vaid vesi, soolavesi (võib-olla visatakse mingit teist soola või muud asja teedele, ma selles spetsialist pole). Samamoodi soolane vesi tõstab ka vee keemistemperatuuri. Põhjus on mingites keemilistes sidemetes, mida keemikud seletada oskavad.
Kuna selle kohta puudus info, kui kiiresti vesi keema hakkab, ehk siis kas mingi 105 või 108 kraadi saabub kiiremini kätte (soolase vee keemistemperatuur olenevalt kontsentratsioonist) kui 100 kraadi, tuli teha katse.
Kuumutasime pliidiplaadi, panime poti pliidile. Et katse oleks aus, võtsime kraanivee, mis oli jääkülm ehk nii külm kui kraan lubas. Võtsime koguseks väikese klaasitäie, et vesi läheks kiiresti keema. Samal ajal, kui vesi sai lisatud potti, käivitasime stopperi. Nii tegime kõigepealt jääkülma kraaniveega, millele polnud soola lisatud. Panime käima stopperi, et teada, kui kiiresti siis kraanipuhas külm vesi keema läheb. Tulemuseks oli 1 minut ja 06 sekundit.
Kuivatasime poti nagu see enne oli ning võtsime täpselt sama külma kraanivee ja sama palju seda. Lisasime soola 3 lusikatäit. Panime vee potti ning saime tulemuseks, et soolane vesi läheb keema ajaga 1 minut ja 49 sekundit, ehk kauem kui puhas vesi, mida oligi tarvis tõestada. Kõrgem keemistemperatuur saabub ikka kauema aja pärast, kui madalam. Ehk siis külajuttudes on midagi segamini läinud ja arvatavasti originaalis oli jutt selline: soolases keevas vees valmib toit kiiremini, sest soolase keeva vee temperatuur on kõrgem kui 100 C kraadi. Nii et soola maksab panna siis, kui vesi juba keeb, muidu mune seal pliidi juures kauem.
Kuid sellega me katseid ei lõpetanud! Kuskilt oli meeles (ja isegi proovitud järgi autodele külmal talvel vett peale visates, soovitan soojalt kallata külmunud auto peale jahedat vett, natuke siis oodata ja jää kukub sulama, kuum vesi saab hoopis ise jääga sõbraks), et millegipärast külm vesi jäätub aeglasemalt, kui kuum vesi. See on seletatud Mpemba efektiga. Mõtlesime, et katsetame siis ka seda, kas kuum vesi läheb kiiremini või aeglasemalt keema ja kui kiiresti läheb keema leige vesi.
Kuum vesi samas koguses samades tingimustes läks keema 55 sekundiga.
Ja kõige huvitavam asi: leige kraanivesi, mille temperatuur oli alla kehatemperatuuri, kuid mida me ei mõõtnud täpsemalt, kuna puudus kraadiklaas (arvatavasti ligikaudu 30 kraadi), läks keema 2 minutit! Täpselt sama kogus vett ja see läks keema aeglasemalt, kui soolasem vesi. Väga huvitav, kuna loogilisel mõtlemisel järeldaks, et sama temperatuuri saavutamiseks mingilt kraadilt, saabub soovitud temperatuur kiiremini, kui olla juba lähemal tahetud temperatuurile, kuid leige vee puhul on midagi teistmoodi. Ei tea, kas jälle midagi sarnast, kui jääkuubikuteks muutumisel, või eksisime katse tegemisel. Kuid kui aus olla, olin ma sarnast efekti märganud nagunii ka varem, kuid sellele tähelepanu mitte väga pööranud. Soovitan proovida järele ja kui keegi teab, kuidas lood on, võib ka mulle teada anda sellise põneva fenomeni põhjust või eksitust.
Teooriast nii palju, et iga inimene, kes on keemia tunnis olnud või näinud lehe peal ülesannet, et arvuta soola kontsentratsioon mingis hulgas vees, on arvatavasti ka kuulnud, et puhas vesi keeb 100 kraadi juures ja külmub 0 kraadi juures Celsiuse järgi. Kindlasti kuulis ta ka seda, et erinevad ained keevad erinevatel temperatuuridel. Lisaks, lahuste keemis- ja külmumistemperatuurid samuti muutuvad. Sool vees on ju puhta lahus keemiamaal, naatriumkloriidi lahus. Ning naatriumkloriid alandab külmumistemperatuuri, mida peaks teadma ka driftivennad, sest soola visatakse kõik autoteed talvel täis, ja just selle mõttega, et siis on seal -5 kraadi juures mitte jää, vaid vesi, soolavesi (võib-olla visatakse mingit teist soola või muud asja teedele, ma selles spetsialist pole). Samamoodi soolane vesi tõstab ka vee keemistemperatuuri. Põhjus on mingites keemilistes sidemetes, mida keemikud seletada oskavad.
Kuna selle kohta puudus info, kui kiiresti vesi keema hakkab, ehk siis kas mingi 105 või 108 kraadi saabub kiiremini kätte (soolase vee keemistemperatuur olenevalt kontsentratsioonist) kui 100 kraadi, tuli teha katse.
Kuumutasime pliidiplaadi, panime poti pliidile. Et katse oleks aus, võtsime kraanivee, mis oli jääkülm ehk nii külm kui kraan lubas. Võtsime koguseks väikese klaasitäie, et vesi läheks kiiresti keema. Samal ajal, kui vesi sai lisatud potti, käivitasime stopperi. Nii tegime kõigepealt jääkülma kraaniveega, millele polnud soola lisatud. Panime käima stopperi, et teada, kui kiiresti siis kraanipuhas külm vesi keema läheb. Tulemuseks oli 1 minut ja 06 sekundit.
Kuivatasime poti nagu see enne oli ning võtsime täpselt sama külma kraanivee ja sama palju seda. Lisasime soola 3 lusikatäit. Panime vee potti ning saime tulemuseks, et soolane vesi läheb keema ajaga 1 minut ja 49 sekundit, ehk kauem kui puhas vesi, mida oligi tarvis tõestada. Kõrgem keemistemperatuur saabub ikka kauema aja pärast, kui madalam. Ehk siis külajuttudes on midagi segamini läinud ja arvatavasti originaalis oli jutt selline: soolases keevas vees valmib toit kiiremini, sest soolase keeva vee temperatuur on kõrgem kui 100 C kraadi. Nii et soola maksab panna siis, kui vesi juba keeb, muidu mune seal pliidi juures kauem.
Kuid sellega me katseid ei lõpetanud! Kuskilt oli meeles (ja isegi proovitud järgi autodele külmal talvel vett peale visates, soovitan soojalt kallata külmunud auto peale jahedat vett, natuke siis oodata ja jää kukub sulama, kuum vesi saab hoopis ise jääga sõbraks), et millegipärast külm vesi jäätub aeglasemalt, kui kuum vesi. See on seletatud Mpemba efektiga. Mõtlesime, et katsetame siis ka seda, kas kuum vesi läheb kiiremini või aeglasemalt keema ja kui kiiresti läheb keema leige vesi.
Kuum vesi samas koguses samades tingimustes läks keema 55 sekundiga.
Ja kõige huvitavam asi: leige kraanivesi, mille temperatuur oli alla kehatemperatuuri, kuid mida me ei mõõtnud täpsemalt, kuna puudus kraadiklaas (arvatavasti ligikaudu 30 kraadi), läks keema 2 minutit! Täpselt sama kogus vett ja see läks keema aeglasemalt, kui soolasem vesi. Väga huvitav, kuna loogilisel mõtlemisel järeldaks, et sama temperatuuri saavutamiseks mingilt kraadilt, saabub soovitud temperatuur kiiremini, kui olla juba lähemal tahetud temperatuurile, kuid leige vee puhul on midagi teistmoodi. Ei tea, kas jälle midagi sarnast, kui jääkuubikuteks muutumisel, või eksisime katse tegemisel. Kuid kui aus olla, olin ma sarnast efekti märganud nagunii ka varem, kuid sellele tähelepanu mitte väga pööranud. Soovitan proovida järele ja kui keegi teab, kuidas lood on, võib ka mulle teada anda sellise põneva fenomeni põhjust või eksitust.
 |
| Siin on see ilus pilt, kui mu auto oli vägeva jääkihi all, mida ma katki ei suutnud kraapida, nii et läksin lisasin ikka suht jahedat vett auto peale, veidi aega läks mööda ja millegipärast sulas jää ära. Aga ma märgin ka selle, et ma ei tea, mitu kraadi õues oli, alla nulli igatahes. |
reede, 31. jaanuar 2014
Minu dieet
Kui inimesed minuga suhtleksid (väike nali :)), küsiksid nad vist, mis ma söön, et ma nii sale olen. Seletan natuke täpsemalt oma menüüd ja dieeti :)
Hommik: kui kõht väga nõuab, panen jogurti nahka, suva, millise, peaasi, et väga lääge poleks. Kui aega on, joon teed. Muidu joon veidi mahla, no tassitäie ja siis tassitäie või paar vett ka. Kohvi ka, kui kuskile kiire pole ja jõuab juua.
Lõuna: kui veab, saab praadi süüa. Vaatan kuskilt päevapraadi, parem oleks, et see suur oleks. Päevapraes peab kindlasti olema kartul, mitte mingi riis või makaron. Riis ei lähe kuidagi alla kõik ja makaronid tekitavad kõrvetisi. Liha ei peagi olema, peaasi, et kastet oleks ja mingi maitsev asi juures. Salat peab ka kindlasti olema, peet on väga maitsev! Sooviks ka hunnikute kaupa juua. Pool liitrit vett on vast piisav, kuigi tavaliselt antakse poolest liitrist pool, siis lähen koju ja joon lisaks vett ja paar tassi teed.
Oode: Kui kõht jälle räägib minuga, kuulan, mis tal öelda on. Et ta mõneks ajaks tasem oleks ja ma saaks rahus õppida või midagi, annan talle juustu või teed. Kui ma talle kookidest või šokolaadist räägin, teeskleb ta, et pole tühi. Kui ma meremarja või mozarella juustu, sparglit või muud kallist asja näitan, ütleb kõht, et võta veel. Keefirit, tomatimahla või muud mahla joon ka.
Õhtusöök: Mida rohkem, seda parem. Kui saaks liha süüa, oleks eriti hea! Panen nahka mingi lihakäntsaka, hakkliha või midagi sellist. Hea oleks, kui toit oleks peki- ja rasvavaba, muidu kõht jälle valetab, et ta on pungil täis ja ampsugi enam juurde ei mahu. Kõht on magustoiduga nõus, kui ma garanteerin, et annan kohe topeltportsus midagi soolast juurde. Tavaliselt siis söön kartuleid võiga või hapukoorega, jah, võid mu kõht soovib, sest sellega kaasnevad tema lemmikud kartulid ja sool. Joon kindlasti midagi juurde.
Öösöök: Vahel ütleb kõht, et magada ei saa, kui süüa pole. See on nii tüütu. Ma söön siis väikese tüki midagi ära ja üritan ruttu magama jääda, enne kui kõht tühjaks läheb.
Täpsustused: Tegelikult söön ma korraga päris vähe. Ma lihtsalt ei jaksa rohkem, kuid selle tõttu söön ma tihti. Kui ma üritan rohkem sisse toppida, tekib okserefleks. Vabandan, kuid ma ei saa seda muuta ja lihtsalt pean alles jätma, kui rohkem ei suuda süüa. Joon koguaeg, päevas joon kindlasti vähemalt 2 liitrit vett ära. Mahla ka lisaks ja teed (suhkruta, aga viimasel ajal olen proovinud panna pool lusikatäit suhkrut). Minu lemmiktass on 550 ml, kust ma teed joon. Magusat ma väga ei söö. Lihtsalt üldse ei ole soovi. Magusasoov võib tulla näiteks siis, kui ma olen pikalt olnud stressis ja selle tõttu nälginud ja siis üks päev läheb stress üle ja mul tekib soov süüa mingit sefiirikorvikest. Tark tegu on enne söömist mitte juua! Sest kui juua, ei mahu nii palju toitu sisse, aga peale toidu ärasöömist mahub jooki küll päris palju sisse. Kui ma koogi või muu jaoks ruumi pean jätma, annan koogi oma mehele, kui ma sellest enda maksimumi olen nahka pistnud, ta sööb väga hea meelega ja ma tundun ka viisakas, et söön kenasti magusat.
Suhtlus: Nagu näha sõltub mu söömine üldse kõik sellest, mida mu kõht ja organism tahavad. See on väga hea, sest ise ei pea ma midagi mõtlema ega rasva ja kaloreid arvutama. Kui neil midagi puudu on, siis ma vaatan poes toitude peale ja mõtlen, mida süüa tahaks, mu organism kalkuleerib kõik varasemate kogemuste pealt välja, mida ma söönud olen. Vahel tahan vitamiinijooki, vahel liha, vahel porgandit. Mu lemmikjoogid on keefir, tomatimahl, Airan (väga hea!), vesi, Nestea (nämm!). Lemmiksöök on kartul, seda sööks alati. Mingeid taimi võib ka süüa alati, aga neist kõhtu täis ei saa, need teevad kõhu tühjemaks ja peab arvestama, et tuleb midagi normaalsemat peale süüa, kui just tühja kõhuga ringi käia ei viitsi. Raske on siis, kui ma näen telekast mõnda toitu ja mul tekib kohe selle isu. Näiteks nägin ükskord keefirit telekast Kättemaksukontoris, pidin kohe saama.
Mida ma ei eelista: Ma ei taha eriti süüa saia, makarone (vahel ikka tahan), magusat, burkse, kiirtoitu. Väldin pekki täiega. Kuid kõiki neid vahel ikka tahan. Pirts ma pole, toit on toit ja kui süüa saab, ma hea meelega sööks ka. Nii et neid ma lihtsalt alati ei söö, aga mõnikord tekib isu küll ja siis söön.
Hommik: kui kõht väga nõuab, panen jogurti nahka, suva, millise, peaasi, et väga lääge poleks. Kui aega on, joon teed. Muidu joon veidi mahla, no tassitäie ja siis tassitäie või paar vett ka. Kohvi ka, kui kuskile kiire pole ja jõuab juua.
Lõuna: kui veab, saab praadi süüa. Vaatan kuskilt päevapraadi, parem oleks, et see suur oleks. Päevapraes peab kindlasti olema kartul, mitte mingi riis või makaron. Riis ei lähe kuidagi alla kõik ja makaronid tekitavad kõrvetisi. Liha ei peagi olema, peaasi, et kastet oleks ja mingi maitsev asi juures. Salat peab ka kindlasti olema, peet on väga maitsev! Sooviks ka hunnikute kaupa juua. Pool liitrit vett on vast piisav, kuigi tavaliselt antakse poolest liitrist pool, siis lähen koju ja joon lisaks vett ja paar tassi teed.
Oode: Kui kõht jälle räägib minuga, kuulan, mis tal öelda on. Et ta mõneks ajaks tasem oleks ja ma saaks rahus õppida või midagi, annan talle juustu või teed. Kui ma talle kookidest või šokolaadist räägin, teeskleb ta, et pole tühi. Kui ma meremarja või mozarella juustu, sparglit või muud kallist asja näitan, ütleb kõht, et võta veel. Keefirit, tomatimahla või muud mahla joon ka.
Õhtusöök: Mida rohkem, seda parem. Kui saaks liha süüa, oleks eriti hea! Panen nahka mingi lihakäntsaka, hakkliha või midagi sellist. Hea oleks, kui toit oleks peki- ja rasvavaba, muidu kõht jälle valetab, et ta on pungil täis ja ampsugi enam juurde ei mahu. Kõht on magustoiduga nõus, kui ma garanteerin, et annan kohe topeltportsus midagi soolast juurde. Tavaliselt siis söön kartuleid võiga või hapukoorega, jah, võid mu kõht soovib, sest sellega kaasnevad tema lemmikud kartulid ja sool. Joon kindlasti midagi juurde.
Öösöök: Vahel ütleb kõht, et magada ei saa, kui süüa pole. See on nii tüütu. Ma söön siis väikese tüki midagi ära ja üritan ruttu magama jääda, enne kui kõht tühjaks läheb.
Täpsustused: Tegelikult söön ma korraga päris vähe. Ma lihtsalt ei jaksa rohkem, kuid selle tõttu söön ma tihti. Kui ma üritan rohkem sisse toppida, tekib okserefleks. Vabandan, kuid ma ei saa seda muuta ja lihtsalt pean alles jätma, kui rohkem ei suuda süüa. Joon koguaeg, päevas joon kindlasti vähemalt 2 liitrit vett ära. Mahla ka lisaks ja teed (suhkruta, aga viimasel ajal olen proovinud panna pool lusikatäit suhkrut). Minu lemmiktass on 550 ml, kust ma teed joon. Magusat ma väga ei söö. Lihtsalt üldse ei ole soovi. Magusasoov võib tulla näiteks siis, kui ma olen pikalt olnud stressis ja selle tõttu nälginud ja siis üks päev läheb stress üle ja mul tekib soov süüa mingit sefiirikorvikest. Tark tegu on enne söömist mitte juua! Sest kui juua, ei mahu nii palju toitu sisse, aga peale toidu ärasöömist mahub jooki küll päris palju sisse. Kui ma koogi või muu jaoks ruumi pean jätma, annan koogi oma mehele, kui ma sellest enda maksimumi olen nahka pistnud, ta sööb väga hea meelega ja ma tundun ka viisakas, et söön kenasti magusat.
Suhtlus: Nagu näha sõltub mu söömine üldse kõik sellest, mida mu kõht ja organism tahavad. See on väga hea, sest ise ei pea ma midagi mõtlema ega rasva ja kaloreid arvutama. Kui neil midagi puudu on, siis ma vaatan poes toitude peale ja mõtlen, mida süüa tahaks, mu organism kalkuleerib kõik varasemate kogemuste pealt välja, mida ma söönud olen. Vahel tahan vitamiinijooki, vahel liha, vahel porgandit. Mu lemmikjoogid on keefir, tomatimahl, Airan (väga hea!), vesi, Nestea (nämm!). Lemmiksöök on kartul, seda sööks alati. Mingeid taimi võib ka süüa alati, aga neist kõhtu täis ei saa, need teevad kõhu tühjemaks ja peab arvestama, et tuleb midagi normaalsemat peale süüa, kui just tühja kõhuga ringi käia ei viitsi. Raske on siis, kui ma näen telekast mõnda toitu ja mul tekib kohe selle isu. Näiteks nägin ükskord keefirit telekast Kättemaksukontoris, pidin kohe saama.
Mida ma ei eelista: Ma ei taha eriti süüa saia, makarone (vahel ikka tahan), magusat, burkse, kiirtoitu. Väldin pekki täiega. Kuid kõiki neid vahel ikka tahan. Pirts ma pole, toit on toit ja kui süüa saab, ma hea meelega sööks ka. Nii et neid ma lihtsalt alati ei söö, aga mõnikord tekib isu küll ja siis söön.
 |
| Pika ja raske dieeditamise ja kalkuleerimisega võib rahuldava tulemuseni jõuda |
Tarkusehamba väljatõmbamine
Jagan enda kogemust, et teistele teada anda, kas karta seda jubedat protseduuri, mis teha tuleb või ei.
Kui ma olin noorem, mingi 14 äkki, siis hambaarsti juures öeldi, et kui mul hakkavad tarkusehambad kasvama, tuleb need välja tõmmata. Noh, et nii 16-aastaselt, et siis mitte niisama välja tõmmata, vaid et pärast on paar päeva suu paistes ja kurk valus ja verd tuleb jnejne, kindlasti on palavik paar päeva ja väga paha igatahes. Kui ma 16 sain ja tarkusehambad kasvama ei hakanud, oli mul väga hea meel, et sellest jamast vist pääsesin. Aga no ei, sel sügisel just vanuses 22 hakkas ikka üks ülemine tarkusehammas kasvama. Mõtlesin, et no nunnu hambake, peabki vist välja tõmbama ja siis tundsin põhjust, miks pidi selle välja tõmbama: see surus vastu lõualuud ja suud oli valusam avada. Helistasin hambaarsti juurde ja seal öeldi: paneme hambakirurgi juurde aja. Appi, kuidas ma kartsin!!! Sõna kirurg oli juba õudne. Misasja, nüüd lüüaksegi see siis hooga välja, tehakse suus hunnik õmblusi ja pärast elan valuvaigistite najal! Lugesin internetist ka selle kohta, et aiai, väga õudne tundub olevat, pange pärast kummelit suhu või mida iganes, et valu ja kannatusi üle elada!
Nii, mäletan siis, et sinnasõites värisesin ma roolis päris hullusti. Ma olen väga palju hambaarsti juures käinud ja mul on tuimestuseta puuritud ja igasugu värke tehtud, aga no seda kartsin ma küll, kuigi muidu hambaarsti ei kartnud üldse! Läksin siis värisedes kohale ja kutsuti mind sisse. Värisesin seal täiega! Äkki peaks üldnarkoosis tegema? Plärasin arstile ka, et kardan täiega. Ta ütles, et mis sa ikka kardad. Siis lamasin seal ja tegin suu lahti. Arst seal oma assistendiga rääkis mingist kliimaseadmest. Mõtlesin veel, et kuna nemad nii rahulikud on ja sellest suurt numbrit ei tee, miks siis mina peaks. Igatahes arst tegi midagi suus, ma ei saanud aru mida. Siis ütles ta: "nüüd teen siia ka süsti!". Ahsoo, seda ta siis enne tegigi, süsti, ja nüüd teeb mujale ka. Seda oli nii vähe tunda ja see küll valus polnud. Siis ta ütles, et ootab, kuni tuimastus mõjuma hakkab. Rääkis seal niikaua juttu natuke, mingi paar minutit. Siis ütles, et oot, ma nüüd vaatan, mis siin on. Mõtlesin, et ta võtab varsti mingid jubedad kangid, millega see hirmus juurikas välja tõmmata. Igatahes ta vaatas mu suud ja tegi mingi asjaga kraapivat häält. Mõtlesin, et katsub vist seda, kui ta järsku küsis: "oli siis nii hull?" Igatahes juba oli hammas välja kakutud ja prügikastis ka, enne kui ma asjast aru sain. Kohe läks hirm ja värin ära. Mul on olnud hammaste väljatõmbamisi, kuid see oli tõesti neist kõige leebem mu elus, võib-olla seepärast, et ootused selle suhtes olid hirmsamad. Pandi mulle mingi vatt suhu ja sain minna, võtsin oma kiku ka kaasa mälestuseks. Kogu protseduur võttis max 10 minutit. Kõige huvitavam oligi see, et ma ei saanud aru, et hammas välja tõmmati, essugi ei tundud.
Siis koju jõudes mõtlesin, et saab ju karta, kui valus homme on ja kui valus siis on, kui tuimastus üle läheb. Esiteks kiidan tuimastust: see läks täiega ruttu üle, ei pidanud ülejäänud õhtu käima vedelate lihastega ringi nii, et vesi suust välja lendab. Kui see üle läks, oodatud valu ei olnud ka kuskil. Igatahes üritasin toitu mitte sinna kohta pudistada süües. Kartsin ka järgmiseid päevi, kuid järgmine päev oli see koht natuke hell, aga mingist hirmsast valust ei olnud haisugi ja läksin üritusele, kuhu ma enne mõtlesin, et ei saa minna, kuna vaevlen palavikus, aga ei, parem kui enne! Paranes nii kähku ikka. Kiidan arste ja protseduuri.
Nüüd on sellest kaua möödas ja kõik on endiselt korras!
Kui ma olin noorem, mingi 14 äkki, siis hambaarsti juures öeldi, et kui mul hakkavad tarkusehambad kasvama, tuleb need välja tõmmata. Noh, et nii 16-aastaselt, et siis mitte niisama välja tõmmata, vaid et pärast on paar päeva suu paistes ja kurk valus ja verd tuleb jnejne, kindlasti on palavik paar päeva ja väga paha igatahes. Kui ma 16 sain ja tarkusehambad kasvama ei hakanud, oli mul väga hea meel, et sellest jamast vist pääsesin. Aga no ei, sel sügisel just vanuses 22 hakkas ikka üks ülemine tarkusehammas kasvama. Mõtlesin, et no nunnu hambake, peabki vist välja tõmbama ja siis tundsin põhjust, miks pidi selle välja tõmbama: see surus vastu lõualuud ja suud oli valusam avada. Helistasin hambaarsti juurde ja seal öeldi: paneme hambakirurgi juurde aja. Appi, kuidas ma kartsin!!! Sõna kirurg oli juba õudne. Misasja, nüüd lüüaksegi see siis hooga välja, tehakse suus hunnik õmblusi ja pärast elan valuvaigistite najal! Lugesin internetist ka selle kohta, et aiai, väga õudne tundub olevat, pange pärast kummelit suhu või mida iganes, et valu ja kannatusi üle elada!
Nii, mäletan siis, et sinnasõites värisesin ma roolis päris hullusti. Ma olen väga palju hambaarsti juures käinud ja mul on tuimestuseta puuritud ja igasugu värke tehtud, aga no seda kartsin ma küll, kuigi muidu hambaarsti ei kartnud üldse! Läksin siis värisedes kohale ja kutsuti mind sisse. Värisesin seal täiega! Äkki peaks üldnarkoosis tegema? Plärasin arstile ka, et kardan täiega. Ta ütles, et mis sa ikka kardad. Siis lamasin seal ja tegin suu lahti. Arst seal oma assistendiga rääkis mingist kliimaseadmest. Mõtlesin veel, et kuna nemad nii rahulikud on ja sellest suurt numbrit ei tee, miks siis mina peaks. Igatahes arst tegi midagi suus, ma ei saanud aru mida. Siis ütles ta: "nüüd teen siia ka süsti!". Ahsoo, seda ta siis enne tegigi, süsti, ja nüüd teeb mujale ka. Seda oli nii vähe tunda ja see küll valus polnud. Siis ta ütles, et ootab, kuni tuimastus mõjuma hakkab. Rääkis seal niikaua juttu natuke, mingi paar minutit. Siis ütles, et oot, ma nüüd vaatan, mis siin on. Mõtlesin, et ta võtab varsti mingid jubedad kangid, millega see hirmus juurikas välja tõmmata. Igatahes ta vaatas mu suud ja tegi mingi asjaga kraapivat häält. Mõtlesin, et katsub vist seda, kui ta järsku küsis: "oli siis nii hull?" Igatahes juba oli hammas välja kakutud ja prügikastis ka, enne kui ma asjast aru sain. Kohe läks hirm ja värin ära. Mul on olnud hammaste väljatõmbamisi, kuid see oli tõesti neist kõige leebem mu elus, võib-olla seepärast, et ootused selle suhtes olid hirmsamad. Pandi mulle mingi vatt suhu ja sain minna, võtsin oma kiku ka kaasa mälestuseks. Kogu protseduur võttis max 10 minutit. Kõige huvitavam oligi see, et ma ei saanud aru, et hammas välja tõmmati, essugi ei tundud.
Siis koju jõudes mõtlesin, et saab ju karta, kui valus homme on ja kui valus siis on, kui tuimastus üle läheb. Esiteks kiidan tuimastust: see läks täiega ruttu üle, ei pidanud ülejäänud õhtu käima vedelate lihastega ringi nii, et vesi suust välja lendab. Kui see üle läks, oodatud valu ei olnud ka kuskil. Igatahes üritasin toitu mitte sinna kohta pudistada süües. Kartsin ka järgmiseid päevi, kuid järgmine päev oli see koht natuke hell, aga mingist hirmsast valust ei olnud haisugi ja läksin üritusele, kuhu ma enne mõtlesin, et ei saa minna, kuna vaevlen palavikus, aga ei, parem kui enne! Paranes nii kähku ikka. Kiidan arste ja protseduuri.
Nüüd on sellest kaua möödas ja kõik on endiselt korras!
laupäev, 30. november 2013
Hoiatus, mida soovid!
Tuleb olla oma soovidega ettevaatlik. Molekulid ja värki on ühenduses maailmas ja kui mingi värgendus saata teele, võib see tõesti tulla tagasi. Aga miks olla ettevaatlik? Sest oma soovi võib saada poolikult või teisel vormil. Seepärast tuleb alati soovida täielikult kõike, mida tahad, mitte jätta midagi juhuse hooleks, sest võib-olla sa saadki siis selle, mille soovid, kuid... natuke teistmoodi kui oleks osanud arvata.
Soov tuleb tõesti päris lampi ja päris ootamatult. Tihti, kui on kohale saabunud see soov, mida soovisid, siis ei saa kohe esimese hooga arugi, et see on see, mida sa tahtsid. Ja see tõesti on nii. See on olnud mõnda aega olemas ning tagasi vaadates oma varasematele soovidele, kui need on üles kirjutatud või lugedes midagi, mida varem soovisid... siis see oligi see ja nüüd ongi olemas!
Toon siis näite enda kohta, kuidas soov on lihtsalt lampi täitunud õnneks ja hästi. Tahtsime siis perega uut telekat. Kõigil hakkasid sel ajal siginema need head liistud, millega on tore vaadata. Mõtlesime, et võiks siuke hea suur olla. Samal ajal vanaema ka rääkis, kuidas tema naabritel ja kõigil on need uhked liistud ja tal mingi vana telekas, ta tahaks ka uut. Mõtlesimegi siis, et ongi vaja kaks telekat ja kõik. Jäigi nii, sellised mõtted saatsime me mitmekesi teele.
Ja nii ükspäev Rocca al Maresse sõites nägime reklaami, et kaks telekat hinnaga 999 eurot, üks suur, teine väike. Läksime poodi ja saimegi sellised telekad, nagu tahtsime. Küll on hea! Soovimine langetas juhused kokku.
Aga tuleb ette vaadata tõesti ja paljudele asjadele mõelda. Näiteks, soovid endale autot. Mõtled, et ahjee, seitsmene bemm oleks hea ja mõtledki sellele, et see on olemas.
Nii ja siis ükspäev vaatad ringi ja mida sa näed: seitsmene bemm ongi olemas, ainult et vana, laguneb ning üldse ei tööta nii korralikult, nagu peaks... seda ei tahtnud ju! Aga soov siiski täitus, natuke teisel kujul ainult.
Seepärast ma soovitangi mõelda nii palju asju soovimisel läbi, kui vähegi võimalik. Elu on see, mis viib sind selle soovituga kokku, kuid ega elu ju ei vaata, et kas sulle see sooviga kaasnev asi kõlbab või ei. Sina ju seda soovisid, ise ei mõelnud sellele, mis sellega kaasneda võib ja kui sa ei mõelnud täpselt, milline see bemm on, no siis elu saadab sulle lihtsalt mingi bemmi, mis kõige lihtsamate juhuste kokkulangevuse tõttu sulle tuleb.
Täna käisin Teeviidal ning seal oli ka Tartu ülikooli boksis pall, mida sai suure tahtejõu mõjul lükata edasi. Nii käib ka vast soovidega. Asi käib nii, et saadad oma mõtted ellu ning sest hetkest hakkavad need muutma muid asju nii, et sinuni jõuaks see, millele sa mõtlesid. Mujal nurgas juba kuskil su bemmisoovi peale mõtleb keegi, et tema seda bemmi endale enam ei taha.
Kõige raskem oma soove täita on sellepoolest, et kukuvad pähe negatiivsed mõtted, mis hajutavad soovi täitumist. Seepärast oleks mõttekas oma soov lukku panna, et mõelda ära ja mõelda, et nii ongi ning seda rohkem mitte torkida.
Mul on päris palju asju läinud nii nagu ma kunagi mõtlesin, et võiks olla.
Ma näiteks kunagi mõtlesin, et võiks elus Qlimaxil ära käia, et näha, mismoodi see on. Ja juhtuski nii, elu viis mind selliste inimestega kokku, et saabus mul sinna kutse ja minek.
Samamoodi ma hiljuti soovisin, et tahaks jopet, mis oleks ilus, hea, sulejope, soe... unustasin ainult soovida, et hind võiks odavam olla, kuid juhtuski nii: läksin Montonisse ja nägin seal seda. Vähemalt oli ikkagi just sel päeval selle tellimine soodsam. Kõige parem on see, et kui ma endale riideid soovin, siis näen neid poes kohe ja vaevata. Poes kaua rassimine on nii tüütu. Saadan oma mõtted teele, mis võiks olla ja ongi. Ükskord soovisin ma hirmsasti ogadega asju ja nüüd on poes neid täis. Nii lahe! Mul on nii hea meel selle üle
Lisaks on mul soovimise kohta muid tähtsaid asju ka öelda, räägin neist hiljem ükskord.
Igatahes, olge ettevaatlikud, mida täpselt soovite ning olge õnnelikud selle üle, mida elu teile pakub!
Soov tuleb tõesti päris lampi ja päris ootamatult. Tihti, kui on kohale saabunud see soov, mida soovisid, siis ei saa kohe esimese hooga arugi, et see on see, mida sa tahtsid. Ja see tõesti on nii. See on olnud mõnda aega olemas ning tagasi vaadates oma varasematele soovidele, kui need on üles kirjutatud või lugedes midagi, mida varem soovisid... siis see oligi see ja nüüd ongi olemas!
Toon siis näite enda kohta, kuidas soov on lihtsalt lampi täitunud õnneks ja hästi. Tahtsime siis perega uut telekat. Kõigil hakkasid sel ajal siginema need head liistud, millega on tore vaadata. Mõtlesime, et võiks siuke hea suur olla. Samal ajal vanaema ka rääkis, kuidas tema naabritel ja kõigil on need uhked liistud ja tal mingi vana telekas, ta tahaks ka uut. Mõtlesimegi siis, et ongi vaja kaks telekat ja kõik. Jäigi nii, sellised mõtted saatsime me mitmekesi teele.
Ja nii ükspäev Rocca al Maresse sõites nägime reklaami, et kaks telekat hinnaga 999 eurot, üks suur, teine väike. Läksime poodi ja saimegi sellised telekad, nagu tahtsime. Küll on hea! Soovimine langetas juhused kokku.
Aga tuleb ette vaadata tõesti ja paljudele asjadele mõelda. Näiteks, soovid endale autot. Mõtled, et ahjee, seitsmene bemm oleks hea ja mõtledki sellele, et see on olemas.
Nii ja siis ükspäev vaatad ringi ja mida sa näed: seitsmene bemm ongi olemas, ainult et vana, laguneb ning üldse ei tööta nii korralikult, nagu peaks... seda ei tahtnud ju! Aga soov siiski täitus, natuke teisel kujul ainult.
Seepärast ma soovitangi mõelda nii palju asju soovimisel läbi, kui vähegi võimalik. Elu on see, mis viib sind selle soovituga kokku, kuid ega elu ju ei vaata, et kas sulle see sooviga kaasnev asi kõlbab või ei. Sina ju seda soovisid, ise ei mõelnud sellele, mis sellega kaasneda võib ja kui sa ei mõelnud täpselt, milline see bemm on, no siis elu saadab sulle lihtsalt mingi bemmi, mis kõige lihtsamate juhuste kokkulangevuse tõttu sulle tuleb.
Täna käisin Teeviidal ning seal oli ka Tartu ülikooli boksis pall, mida sai suure tahtejõu mõjul lükata edasi. Nii käib ka vast soovidega. Asi käib nii, et saadad oma mõtted ellu ning sest hetkest hakkavad need muutma muid asju nii, et sinuni jõuaks see, millele sa mõtlesid. Mujal nurgas juba kuskil su bemmisoovi peale mõtleb keegi, et tema seda bemmi endale enam ei taha.
Kõige raskem oma soove täita on sellepoolest, et kukuvad pähe negatiivsed mõtted, mis hajutavad soovi täitumist. Seepärast oleks mõttekas oma soov lukku panna, et mõelda ära ja mõelda, et nii ongi ning seda rohkem mitte torkida.
Mul on päris palju asju läinud nii nagu ma kunagi mõtlesin, et võiks olla.
Ma näiteks kunagi mõtlesin, et võiks elus Qlimaxil ära käia, et näha, mismoodi see on. Ja juhtuski nii, elu viis mind selliste inimestega kokku, et saabus mul sinna kutse ja minek.
Samamoodi ma hiljuti soovisin, et tahaks jopet, mis oleks ilus, hea, sulejope, soe... unustasin ainult soovida, et hind võiks odavam olla, kuid juhtuski nii: läksin Montonisse ja nägin seal seda. Vähemalt oli ikkagi just sel päeval selle tellimine soodsam. Kõige parem on see, et kui ma endale riideid soovin, siis näen neid poes kohe ja vaevata. Poes kaua rassimine on nii tüütu. Saadan oma mõtted teele, mis võiks olla ja ongi. Ükskord soovisin ma hirmsasti ogadega asju ja nüüd on poes neid täis. Nii lahe! Mul on nii hea meel selle üle
Lisaks on mul soovimise kohta muid tähtsaid asju ka öelda, räägin neist hiljem ükskord.
Igatahes, olge ettevaatlikud, mida täpselt soovite ning olge õnnelikud selle üle, mida elu teile pakub!
laupäev, 5. oktoober 2013
Kuidas sebida mehi
Väga lihtne, naised, kohe kirjeldan!
Esiteks, tuleb naeratada koguaeg või tihti ja lolli näoga. Mees mõtleb kohe, et oojjee, on võimalust.
Teiseks, tuleb rääkida väga vähe. Tundub uskumatu, aga mehele meeldib rohkem passida naise välimust, kui teda kuulata. Olla lihtsalt vait, naeratada ja kuulata (ei pea ka) mehe juttu. Itsitada mõni aeg ka.
Tuleb nõustuda mehe jutuga. Ei maksa vähemalt alguses filosoofilisse vestlusesse laskuma. Ei maksa ka oma arvamust avaldada, vaid lihtsalt öelda palju ää ja paista asjast mitte teadvat. Näiteks:
M: tead, autodel on mootor
N: on vä?
M: mhmh, kapoti all tavaliselt, minu autol on ka, tahad näha?
N: ää, misasja, näita jaaaa
M: näitan! Sisepõlemismootor on. Neljataktiline. Kolvid jne on seal.
N: ää, kas korvid panevad mootori tööle vä?
M: Kolvid. No, põhimõtteliselt, põlemisel tekkinud energia kantakse üle kolvile, sealt jõud edasi jne....
N: ämm, misasjale?...
Ja nüüd mees mõtleb: woah, see naine on ikka päris tark. Temaga saab laskuda keerulisse arutlevasse vestlusesse ja ta oskab nii hästi kaasa rääkida sellel teemal! Küll on tark! Tahaks talle juba mootorit näidata, siis on ta mul juba mujal ka, kui talle see meeldib! Jee, saan pingutada ta nimel!
Nii mitte teha:
M: Autodel on mootor, tead
N: Ma tean jah. Ega muidu ei sõidakski, enamasti on otto-mootorid, aga Mazda RX-8l on see mingi teine mootor.
M: Rootormootor jah. See töötab teistmoodi, mu autol on ottomootor. Seal on kolb ja käib ringi.
N: Väntvõll hakkab ju pöörlema, kolb ei käi ringi, käib üles-alla.
M: nooojaaa....
Ja nüüd mees mõtleb: on alles lollakas ninatark! Ta ei jaga asjast matsugi ja tuleb siia vaidlema! Ta pole mootoreid näinudki ja mõtleb, et kuskilt on kuulnud ja kohe teab! Nii loll bitch ikka, temaga pole millestki rääkida!
Ja kui juhuslikult mehe juttu ei pane tähele, siis pole hullu, tark paistab ikka see, kes palju naeratab ja küsib üle midagi mehelikest asjadest. Lihtsalt küsida üle, et misasi see oligi. Meest parandada kindlasti ei maksa. Mida vähem rääkida, seda parem on.
Lisaks, kui rääkida mehega fb-s, siis kirjutada suht kirjavigaselt ja rumalalt, see meeldib rohkem. Muidu liiga korralik kiri jätab mulje, nagu sa oleks ka mingi tark ja korralik ja liiga tark ja pole võimalust sind voodisse tirida. Kuid kui lohakalt kirjutada, siis oled ehk ise ka lohakas ja ei jaksa enda kirjavigu parandada ja arvatavasti räägid ka paljude teistega lohakalt (nii et mees saab mõnusat konkurentsi ka tunda, mida nad enamasti tahavadki).
Kõige tähtsam asi: mitte anda järgi voodisse minekuga. Oodata sellega natuke aega. Lihtsalt mõnda aega olla vait, paista välja ilus asi, mida on hea vaadata ja öelda aeg-ajalt ää, sa tead nii palju nendest ää korvidest või midagi muud taolist ja mehe süda põksub juba kiiremini. Kohtumisel ka peab mehest üsna suva olema, ei tohi kindlasti mitte suurt hoolivust välja näidata alguses!!! Mees muidu hakkab kartma, et tahad mingit vastikut jubedat suhet! Olla koos nii, et lahkud varakult, kokkusaades paista jälle hästi ilus jne. Varsti on mees juba väga ära armunud ja siis võib ise paljastada juba oma tõelise pale, et tegelt su aju töötab ja oskad juttu ka rääkida, loodetavasti mees siis kartma ei hakka ja ära ei jookse.
Esiteks, tuleb naeratada koguaeg või tihti ja lolli näoga. Mees mõtleb kohe, et oojjee, on võimalust.
Teiseks, tuleb rääkida väga vähe. Tundub uskumatu, aga mehele meeldib rohkem passida naise välimust, kui teda kuulata. Olla lihtsalt vait, naeratada ja kuulata (ei pea ka) mehe juttu. Itsitada mõni aeg ka.
Tuleb nõustuda mehe jutuga. Ei maksa vähemalt alguses filosoofilisse vestlusesse laskuma. Ei maksa ka oma arvamust avaldada, vaid lihtsalt öelda palju ää ja paista asjast mitte teadvat. Näiteks:
M: tead, autodel on mootor
N: on vä?
M: mhmh, kapoti all tavaliselt, minu autol on ka, tahad näha?
N: ää, misasja, näita jaaaa
M: näitan! Sisepõlemismootor on. Neljataktiline. Kolvid jne on seal.
N: ää, kas korvid panevad mootori tööle vä?
M: Kolvid. No, põhimõtteliselt, põlemisel tekkinud energia kantakse üle kolvile, sealt jõud edasi jne....
N: ämm, misasjale?...
Ja nüüd mees mõtleb: woah, see naine on ikka päris tark. Temaga saab laskuda keerulisse arutlevasse vestlusesse ja ta oskab nii hästi kaasa rääkida sellel teemal! Küll on tark! Tahaks talle juba mootorit näidata, siis on ta mul juba mujal ka, kui talle see meeldib! Jee, saan pingutada ta nimel!
Nii mitte teha:
M: Autodel on mootor, tead
N: Ma tean jah. Ega muidu ei sõidakski, enamasti on otto-mootorid, aga Mazda RX-8l on see mingi teine mootor.
M: Rootormootor jah. See töötab teistmoodi, mu autol on ottomootor. Seal on kolb ja käib ringi.
N: Väntvõll hakkab ju pöörlema, kolb ei käi ringi, käib üles-alla.
M: nooojaaa....
Ja nüüd mees mõtleb: on alles lollakas ninatark! Ta ei jaga asjast matsugi ja tuleb siia vaidlema! Ta pole mootoreid näinudki ja mõtleb, et kuskilt on kuulnud ja kohe teab! Nii loll bitch ikka, temaga pole millestki rääkida!
Ja kui juhuslikult mehe juttu ei pane tähele, siis pole hullu, tark paistab ikka see, kes palju naeratab ja küsib üle midagi mehelikest asjadest. Lihtsalt küsida üle, et misasi see oligi. Meest parandada kindlasti ei maksa. Mida vähem rääkida, seda parem on.
Lisaks, kui rääkida mehega fb-s, siis kirjutada suht kirjavigaselt ja rumalalt, see meeldib rohkem. Muidu liiga korralik kiri jätab mulje, nagu sa oleks ka mingi tark ja korralik ja liiga tark ja pole võimalust sind voodisse tirida. Kuid kui lohakalt kirjutada, siis oled ehk ise ka lohakas ja ei jaksa enda kirjavigu parandada ja arvatavasti räägid ka paljude teistega lohakalt (nii et mees saab mõnusat konkurentsi ka tunda, mida nad enamasti tahavadki).
Kõige tähtsam asi: mitte anda järgi voodisse minekuga. Oodata sellega natuke aega. Lihtsalt mõnda aega olla vait, paista välja ilus asi, mida on hea vaadata ja öelda aeg-ajalt ää, sa tead nii palju nendest ää korvidest või midagi muud taolist ja mehe süda põksub juba kiiremini. Kohtumisel ka peab mehest üsna suva olema, ei tohi kindlasti mitte suurt hoolivust välja näidata alguses!!! Mees muidu hakkab kartma, et tahad mingit vastikut jubedat suhet! Olla koos nii, et lahkud varakult, kokkusaades paista jälle hästi ilus jne. Varsti on mees juba väga ära armunud ja siis võib ise paljastada juba oma tõelise pale, et tegelt su aju töötab ja oskad juttu ka rääkida, loodetavasti mees siis kartma ei hakka ja ära ei jookse.
kolmapäev, 24. juuli 2013
Sõimaja-mutt
Mul oli väga huvitav sotsiaalne päriseluline praktiline koolitus. Kohtusin isiklikult sellise inimesega, kes muudab oma elu põnevamaks väga huvitaval viisil, nimelt võõraid provotseerides. Selliseid inimesi on tegelikult palju, olen tuttavatelt kuulnud neid naeruväärseid jutte.
Sõitsin siis rallile. Olin oma vanematega, nemad eraldi autoga. Tulime ühelt kiiruskatselt, et parkida staadioni juurde ja kontserti kuulama minna.
Sõitsime siis mööda teeäärt selle staadioni juures ja otsisime parkimiskohta. Terve teeserv oli täis autosid. Mu vanemad leidsid ühe teeääre, kus juba parkis üks auto sissesõiduhoovi juures mingi lindi ees. Nad läksid oma autoga sinna ja mingi noormees tuli seal rääkima. Kuna see tüüp elas vist seal, siis ta rääkis mu vanematega ja ma võisin oma auto sinna sissesõidutee juurde panna. Ma ei pannud tee ette, vaid sinna lähedale. Mu vanemad parkisid mujale. Paningi oma auto täiega kenasti sinna, et jääks palju ruumi, nii et mitu autot sealt hoovi ikka mahuks ja värki. Mõtlesin ka, et seda hoovi ei sõideta, kuna seal oli mingi rohtus tee ja lint ees. Ega me nagunii kauemaks ei plaaninud minna kui max tund. Seal sissesõiduteel olid veel mingid masinad, see noormees vist käskis neil ära sõita, kuid ma ei tea, sest mina temaga ei rääkinud.
Igatahes käisime siis kontserdil ära, olime seal vist 30 minutit. Kuna mu vanemad olid auto mujale pannud, siis läksid selle juurde ja pidime koos edasi sõitma, et ootasid mind seal kuni ma sinnani sõidan. Istusin siis rahulikult oma autosse ja panin auto tööle. Panin käigu sisse ja hakkasin liikuma ja tunnen et auto ei lähe eriti edasi. Mõtlesin, et kas käsipidur on siis peal või ei. Ei olnud nagu kässar peal, mõtlesin, et ju ma parkisin kraavi või tee vajus vms. Järsku siis keegi kopsis vihaselt mu autoaknale.
Tegin akna lahti ja seal passis mingi kurja naise moll. Ta ütles kõigepealt, et mida te siia pargite, siin ei või parkida. Kuna mul oli hea tuju ja panen inimestega alati sõpsi, siis ütlesin ilusti, et ma tean jah, sellepärast ma sõidangi kohe minema ja tahtsin hakata jälle liikuma. Selle peale see naine ütles: "Aga miks te siis pargite siin? Misasja te pargite siia, kui ei või?" ja plääplää. Ma ütlesin, et ma ju lähengi minema. Selle peale see naine ärritus, ja kukkus rääkima, et tal elab siin invaliid ja juba kümme aastat ning mis siis kui mina siin pargin, siis ei saa kiirabi kohe kiiresti hoovi sisse sõita. Et juba kümme aastat võitleb ta siin selle probleemiga, et kõik seal pargivad. Selle mögina peale sain ma kohe aru, mis inimtüübiga on tegu. Ükskord rääkis mulle üks tüdruk, kuidas ka mingi eit sõimas teda parkimise eest kuskil ning kui tüdruk vastas, et olgu läheb ära, sain aru, siis mutt vihastas, et neiu ei ärritu ja hakkas uuesti sõimama. Ma mõtlesin samal ajal sellele, kui see vana äksi täis keskealine närvihaige mind sõimas ning vastasin hoopis: "Oi issand, kui õudne! Ma lähengi siit kohe eest ära. Väga halb, kui nii võib juhtuda, et kiirabi ei saa tulla!" Selle peale mutt tegi nägusid ning alustas jutuga uuesti. Ütles, et mida te siis pargite siin, kiirabi võib ju kohe vaja minna, ta elab koos invaliidiga jnejnejne. Siis ma vastasin veel dramaatilisemalt ja kaastundlikumalt, et kui õudne, kui kiirabi sisse ei saa ja väga halb lugu, kui midagi juhtuks jne. Mis siis, et tegelikult oli terve sissesõidu hoov vaba, aga tal endal oli millegipärast sinna mingi suur punane lint ette tõmmatud, et kui ka kiirabi sinna sõidab, mahub ta lofalt läbi, kuid peaks lindi alla ajama. Mõtlesin, kas ta tuletõrjet ka ei taha veel kutsuda, et see ka hoovi sõidaks läbi lintide.
Kuna mu vastus talle ei olnud see, mida ta taotles, sest nagu juba aru võib saada, oli tema ainus eesmärk põnevasse konflikti astuda võõraga, siis ta ärritus selle peale, et ma kõiki ta sõnu takka kiidan ning tõstis häält! Ta kukkus kõvemini karjuma ja kummardas mulle lähemale jälle selle mölinaga, et mida ma siin pargin ja kiirabi tuleb. Ma ütlesin väga viisakalt ja abivalmilt, et kui siin siis parkida ei või, pangu silt üles näiteks. Minu meelest tark inimene paneb sildi üles ja kollase joone maha. Selle peale oskas ta vastata, et siin on ju sissesõidu tee ja seda kõik näevad. Et nagunii ees kuskil on märk, et või parkida (tegelt polnud) ja sissesõidu tee on siin, aga kõik ikka pargivad siia, kuid on ju näha, et see on sissesõidutee. Üritasin talle viisakalt seletada, et pangu märk üles või kirjutagu silt siia, et parkida ei või, kuid enamus ajast mölises ta ise, nii et raske oli vahele midagi viisakalt ja rahulikult öelda. Ütles veel, et ta saab aru, et kui keegi tahab sinna parkida, siis tulgu ma öelgu talle seda ja parkigu tema aeda oma auto, et jah, tulgu ma ukse taha ja öelgu, et tahan parkida ja võin tema aeda panna auto. Et siis ma võin ju parkida siin, kui tema on loa andnud, et siis ta ei keela midagi, kuid niisama ei tohi autot siia panna jne.
Ma mõtlesin, et kuidas ma ta aeda peaksin sõitma, kui lint ees on ja kui ma isegi ei tea, kus ta majal uks on, kuid nagunii see luba nende majarahva poolt oli ka mul olemas ja ma naersin endaette selle peale.
Siis ma ütlesingi nii nagu oli, et mul ju lubati siin parkida. Selle peale ta käratas, et kes lubas?!?! KES KES?!?!? Läks eriti närvi, sest ma olingi juba luba küsinud. Ma ütlesin, et oli üks noormees. Siis ta ütles: "Mis noormees??? Tule autost välja!!!!! Lähme kohe räägime selle noormehega, kes sul lubas siia parkida!!! Lähme!" Ma muidugi ei viitsinud, kuid ta kräunus edasi, et lähme kohe räägime temaga, et kuidas küll ta võis lubada mul siin parkida?!?! Ma tulin autost välja, et pigem juba oma vanemad kutsuda, et ära pääseda sellest mutist, kes mul minema ei luba sõita, kuna ta oli minuga vist juba mingi viis minutit vähemalt õiendanud. Kui ma välja tulin, siis see mutt paukus uuesti, et kümme aastat on tal see jama ja invaliid elab. Ma mõtlesin, et on alles taun ja tegin eriti dramaatiliselt kurva näo ja laususin, et küll on ikka hull lugu, kui juba kümme aastat on see hirmus probleem (ja selle ajaga pole lahendust leidnud). Ta vastas selle peale seekord isegi, et ei ole vaja sarkastiline olla. Vähemalt sai aru millestki. Siis ta tahtis mind vedada kellegagi rääkima ja ma ise ütlesin nii nagu oli, et tegelikult rääkisid selle noormehega teised inimesed, ja küsisin kas ma kutsun nad siis siia ja lähme räägime? Midagi ta käratas, et kutsu siis jah ja lähme kohe räägime selle mingi noormehega, kes on lubanud mul auto parkida tee äärde. Helistasin siis kasuisale, et mingi naine möliseb minuga ja tulgu ta siia.
Ta sõitis sealt samast kohale ja küsis, mille probleem on. Mu ema ütles ka viisakalt, et ma võisin siia parkida. See mutt jäi kuidagi rahulikumaks, kuid ikka vihaselt käratas, et siia ei või parkida jne. Mu kasuisa küsis: "Mingi ment oled vä?" Ja ütles mulle, et istu autosse sõidame minema. Mutt muidugi üritas midagi veel paukuda, kuid see suur soov mingi noormehega rääkima minna oli tal kadunud. Istusin siis autosse ja naersin kui lolle inimesi olemas on ja hakkasin sõitma.
Mingid takistused olid nagu ees ja käsipidur ei olnud peal ja mõtlesin, et ju siis parkisingi lohku või midagi. Sõitsin kõikide ratastega mingitest mühkudest üle ja keerasin eespool ringi. Hakkasin siis tagasi sõitma ja siis nägin ma põhjust, miks mu auto kohe liikuda ei saanud. See mutt oli iga mu autorehvi ette ja taha pannud mingid klotsid!!!!! Hahahahah. Lisaks oli terve sissesõiduteeäär ka mingeid hoolikalt pandud klotsikesi täis! Jestas, kui naljakas! Ma veel laususin aknast mutile, kes seal kõrgilt käed puusas seisis nagu tal ei oleks midagi paremat teha ning tuppa ta ei kõndinud, et järgmine aasta olgu silt väljas, et siin parkida ei või, kuid selle peale lausus ta jälle oma tunnuslause, et siin on sissesõidu tee ja hakkas kindlasti jälle mingist invaliidist rääkima, kuid ma sõitsin minema. Kuulsin veel eemalt, kuidas ta seal räägib endaette sissesõiduteest ja värki.
Kui tal oleks tõepoolest mingi probleem esinenud nagu ta mulle väitis, oleks ta suutnud kümne aastaga selle juba ära lahendada. Pealegi oleks ta siis lasknud mul minema sõita, et kiirabi iga kell hoovi sisse saaks sõita läbi ilusate auhinnalintide ja üle klotside. Kui ta teab, et üritus algab seal, saaks ta selleks ajaks minna kas või haiglasse oma abivajava isikuga, kus on arstiabi kohe kättesaadav või siis kuhugi tuttavate juurde, kus ei toimu üritusi. Üleüldse, kui tal oleks kodus abivajav invaliid, ei oleks tal kohe kindlasti aega tõmmata linte oma maja ümber, laotada klotse sissesõiduteele, laotada klotse teiste autode iga rehvi alla ning kohe kindla peale ei oleks tal aega istuda põõsas ja piiluda ja passida nii kaua, kuni ilmub selle auto omanik kohale, et siis juurde joosta ja sõimama kukkuda. Kindlasti ei oleks tal ka aega pikalt sõimata võõraid inimesi ja jääda vaatama kuidas nad ära sõidavad.
Selliseid inimesi ikka leidub. Kuna nende elumiljöö on igavamast igavaim või siis nende hobi ongi enda lõbustamine võõraste inimeste konfliktiviimise näol, pole nendega mõtet vaieldagi. Neil oleks nagu eriliselt igav ja nad peavad endale pseudoprobleeme tekitama. Neil on alati aega käia kaugel eemal kodus, et tuua paber ja pastakas näiteks ja kirjutada sildile pikk jutt, kui taun on selle auto omanik, kes kuskile pargib või siis printida spetsiaalselt hunnik sõimavaid luuletusi välja, et panna neid autokojameeste vahele. Kõige magusam nende jaoks on põõsas passida, kuni autoomanik ilmub ja siis mõnusalt provotseerida. Normaalne inimene on minu meelest tolerantne ja teda ei huvita teiste inimeste mingid asjad ja normaalne inimene naudiks üritust, kui see talle õuele tuleb, mitte ei võitleks selle vastu, mida teised naudivad. Või kui ta just vihkab seda, sõidaks ta selleks ajaks tuttavate juurde.
Sõitsin siis rallile. Olin oma vanematega, nemad eraldi autoga. Tulime ühelt kiiruskatselt, et parkida staadioni juurde ja kontserti kuulama minna.
Sõitsime siis mööda teeäärt selle staadioni juures ja otsisime parkimiskohta. Terve teeserv oli täis autosid. Mu vanemad leidsid ühe teeääre, kus juba parkis üks auto sissesõiduhoovi juures mingi lindi ees. Nad läksid oma autoga sinna ja mingi noormees tuli seal rääkima. Kuna see tüüp elas vist seal, siis ta rääkis mu vanematega ja ma võisin oma auto sinna sissesõidutee juurde panna. Ma ei pannud tee ette, vaid sinna lähedale. Mu vanemad parkisid mujale. Paningi oma auto täiega kenasti sinna, et jääks palju ruumi, nii et mitu autot sealt hoovi ikka mahuks ja värki. Mõtlesin ka, et seda hoovi ei sõideta, kuna seal oli mingi rohtus tee ja lint ees. Ega me nagunii kauemaks ei plaaninud minna kui max tund. Seal sissesõiduteel olid veel mingid masinad, see noormees vist käskis neil ära sõita, kuid ma ei tea, sest mina temaga ei rääkinud.
Igatahes käisime siis kontserdil ära, olime seal vist 30 minutit. Kuna mu vanemad olid auto mujale pannud, siis läksid selle juurde ja pidime koos edasi sõitma, et ootasid mind seal kuni ma sinnani sõidan. Istusin siis rahulikult oma autosse ja panin auto tööle. Panin käigu sisse ja hakkasin liikuma ja tunnen et auto ei lähe eriti edasi. Mõtlesin, et kas käsipidur on siis peal või ei. Ei olnud nagu kässar peal, mõtlesin, et ju ma parkisin kraavi või tee vajus vms. Järsku siis keegi kopsis vihaselt mu autoaknale.
Tegin akna lahti ja seal passis mingi kurja naise moll. Ta ütles kõigepealt, et mida te siia pargite, siin ei või parkida. Kuna mul oli hea tuju ja panen inimestega alati sõpsi, siis ütlesin ilusti, et ma tean jah, sellepärast ma sõidangi kohe minema ja tahtsin hakata jälle liikuma. Selle peale see naine ütles: "Aga miks te siis pargite siin? Misasja te pargite siia, kui ei või?" ja plääplää. Ma ütlesin, et ma ju lähengi minema. Selle peale see naine ärritus, ja kukkus rääkima, et tal elab siin invaliid ja juba kümme aastat ning mis siis kui mina siin pargin, siis ei saa kiirabi kohe kiiresti hoovi sisse sõita. Et juba kümme aastat võitleb ta siin selle probleemiga, et kõik seal pargivad. Selle mögina peale sain ma kohe aru, mis inimtüübiga on tegu. Ükskord rääkis mulle üks tüdruk, kuidas ka mingi eit sõimas teda parkimise eest kuskil ning kui tüdruk vastas, et olgu läheb ära, sain aru, siis mutt vihastas, et neiu ei ärritu ja hakkas uuesti sõimama. Ma mõtlesin samal ajal sellele, kui see vana äksi täis keskealine närvihaige mind sõimas ning vastasin hoopis: "Oi issand, kui õudne! Ma lähengi siit kohe eest ära. Väga halb, kui nii võib juhtuda, et kiirabi ei saa tulla!" Selle peale mutt tegi nägusid ning alustas jutuga uuesti. Ütles, et mida te siis pargite siin, kiirabi võib ju kohe vaja minna, ta elab koos invaliidiga jnejnejne. Siis ma vastasin veel dramaatilisemalt ja kaastundlikumalt, et kui õudne, kui kiirabi sisse ei saa ja väga halb lugu, kui midagi juhtuks jne. Mis siis, et tegelikult oli terve sissesõidu hoov vaba, aga tal endal oli millegipärast sinna mingi suur punane lint ette tõmmatud, et kui ka kiirabi sinna sõidab, mahub ta lofalt läbi, kuid peaks lindi alla ajama. Mõtlesin, kas ta tuletõrjet ka ei taha veel kutsuda, et see ka hoovi sõidaks läbi lintide.
Kuna mu vastus talle ei olnud see, mida ta taotles, sest nagu juba aru võib saada, oli tema ainus eesmärk põnevasse konflikti astuda võõraga, siis ta ärritus selle peale, et ma kõiki ta sõnu takka kiidan ning tõstis häält! Ta kukkus kõvemini karjuma ja kummardas mulle lähemale jälle selle mölinaga, et mida ma siin pargin ja kiirabi tuleb. Ma ütlesin väga viisakalt ja abivalmilt, et kui siin siis parkida ei või, pangu silt üles näiteks. Minu meelest tark inimene paneb sildi üles ja kollase joone maha. Selle peale oskas ta vastata, et siin on ju sissesõidu tee ja seda kõik näevad. Et nagunii ees kuskil on märk, et või parkida (tegelt polnud) ja sissesõidu tee on siin, aga kõik ikka pargivad siia, kuid on ju näha, et see on sissesõidutee. Üritasin talle viisakalt seletada, et pangu märk üles või kirjutagu silt siia, et parkida ei või, kuid enamus ajast mölises ta ise, nii et raske oli vahele midagi viisakalt ja rahulikult öelda. Ütles veel, et ta saab aru, et kui keegi tahab sinna parkida, siis tulgu ma öelgu talle seda ja parkigu tema aeda oma auto, et jah, tulgu ma ukse taha ja öelgu, et tahan parkida ja võin tema aeda panna auto. Et siis ma võin ju parkida siin, kui tema on loa andnud, et siis ta ei keela midagi, kuid niisama ei tohi autot siia panna jne.
Ma mõtlesin, et kuidas ma ta aeda peaksin sõitma, kui lint ees on ja kui ma isegi ei tea, kus ta majal uks on, kuid nagunii see luba nende majarahva poolt oli ka mul olemas ja ma naersin endaette selle peale.
Siis ma ütlesingi nii nagu oli, et mul ju lubati siin parkida. Selle peale ta käratas, et kes lubas?!?! KES KES?!?!? Läks eriti närvi, sest ma olingi juba luba küsinud. Ma ütlesin, et oli üks noormees. Siis ta ütles: "Mis noormees??? Tule autost välja!!!!! Lähme kohe räägime selle noormehega, kes sul lubas siia parkida!!! Lähme!" Ma muidugi ei viitsinud, kuid ta kräunus edasi, et lähme kohe räägime temaga, et kuidas küll ta võis lubada mul siin parkida?!?! Ma tulin autost välja, et pigem juba oma vanemad kutsuda, et ära pääseda sellest mutist, kes mul minema ei luba sõita, kuna ta oli minuga vist juba mingi viis minutit vähemalt õiendanud. Kui ma välja tulin, siis see mutt paukus uuesti, et kümme aastat on tal see jama ja invaliid elab. Ma mõtlesin, et on alles taun ja tegin eriti dramaatiliselt kurva näo ja laususin, et küll on ikka hull lugu, kui juba kümme aastat on see hirmus probleem (ja selle ajaga pole lahendust leidnud). Ta vastas selle peale seekord isegi, et ei ole vaja sarkastiline olla. Vähemalt sai aru millestki. Siis ta tahtis mind vedada kellegagi rääkima ja ma ise ütlesin nii nagu oli, et tegelikult rääkisid selle noormehega teised inimesed, ja küsisin kas ma kutsun nad siis siia ja lähme räägime? Midagi ta käratas, et kutsu siis jah ja lähme kohe räägime selle mingi noormehega, kes on lubanud mul auto parkida tee äärde. Helistasin siis kasuisale, et mingi naine möliseb minuga ja tulgu ta siia.
Ta sõitis sealt samast kohale ja küsis, mille probleem on. Mu ema ütles ka viisakalt, et ma võisin siia parkida. See mutt jäi kuidagi rahulikumaks, kuid ikka vihaselt käratas, et siia ei või parkida jne. Mu kasuisa küsis: "Mingi ment oled vä?" Ja ütles mulle, et istu autosse sõidame minema. Mutt muidugi üritas midagi veel paukuda, kuid see suur soov mingi noormehega rääkima minna oli tal kadunud. Istusin siis autosse ja naersin kui lolle inimesi olemas on ja hakkasin sõitma.
Mingid takistused olid nagu ees ja käsipidur ei olnud peal ja mõtlesin, et ju siis parkisingi lohku või midagi. Sõitsin kõikide ratastega mingitest mühkudest üle ja keerasin eespool ringi. Hakkasin siis tagasi sõitma ja siis nägin ma põhjust, miks mu auto kohe liikuda ei saanud. See mutt oli iga mu autorehvi ette ja taha pannud mingid klotsid!!!!! Hahahahah. Lisaks oli terve sissesõiduteeäär ka mingeid hoolikalt pandud klotsikesi täis! Jestas, kui naljakas! Ma veel laususin aknast mutile, kes seal kõrgilt käed puusas seisis nagu tal ei oleks midagi paremat teha ning tuppa ta ei kõndinud, et järgmine aasta olgu silt väljas, et siin parkida ei või, kuid selle peale lausus ta jälle oma tunnuslause, et siin on sissesõidu tee ja hakkas kindlasti jälle mingist invaliidist rääkima, kuid ma sõitsin minema. Kuulsin veel eemalt, kuidas ta seal räägib endaette sissesõiduteest ja värki.
Kui tal oleks tõepoolest mingi probleem esinenud nagu ta mulle väitis, oleks ta suutnud kümne aastaga selle juba ära lahendada. Pealegi oleks ta siis lasknud mul minema sõita, et kiirabi iga kell hoovi sisse saaks sõita läbi ilusate auhinnalintide ja üle klotside. Kui ta teab, et üritus algab seal, saaks ta selleks ajaks minna kas või haiglasse oma abivajava isikuga, kus on arstiabi kohe kättesaadav või siis kuhugi tuttavate juurde, kus ei toimu üritusi. Üleüldse, kui tal oleks kodus abivajav invaliid, ei oleks tal kohe kindlasti aega tõmmata linte oma maja ümber, laotada klotse sissesõiduteele, laotada klotse teiste autode iga rehvi alla ning kohe kindla peale ei oleks tal aega istuda põõsas ja piiluda ja passida nii kaua, kuni ilmub selle auto omanik kohale, et siis juurde joosta ja sõimama kukkuda. Kindlasti ei oleks tal ka aega pikalt sõimata võõraid inimesi ja jääda vaatama kuidas nad ära sõidavad.
Selliseid inimesi ikka leidub. Kuna nende elumiljöö on igavamast igavaim või siis nende hobi ongi enda lõbustamine võõraste inimeste konfliktiviimise näol, pole nendega mõtet vaieldagi. Neil oleks nagu eriliselt igav ja nad peavad endale pseudoprobleeme tekitama. Neil on alati aega käia kaugel eemal kodus, et tuua paber ja pastakas näiteks ja kirjutada sildile pikk jutt, kui taun on selle auto omanik, kes kuskile pargib või siis printida spetsiaalselt hunnik sõimavaid luuletusi välja, et panna neid autokojameeste vahele. Kõige magusam nende jaoks on põõsas passida, kuni autoomanik ilmub ja siis mõnusalt provotseerida. Normaalne inimene on minu meelest tolerantne ja teda ei huvita teiste inimeste mingid asjad ja normaalne inimene naudiks üritust, kui see talle õuele tuleb, mitte ei võitleks selle vastu, mida teised naudivad. Või kui ta just vihkab seda, sõidaks ta selleks ajaks tuttavate juurde.
reede, 5. juuli 2013
Tuleb usaldada ennast :)
Vanaemalt kuulsin ühe tähtsa jutu, mis on elus väga vajalik meeles pidada. Peab arvestama, et ise tuleb ikkagi liikuda oma eesmärgi poole, sest leidub igasugu tegelasi, kes meelega takistusi teele loobivad või siis kogemata, kuna nad on kitsa silmaringiga ja ebatolerantsed. Teiste enesekindel arvamus ei pruugi grammigi õigem olla, kui iseenda ebakindlam sisetunne.
Lähevad mees ja tema noormehest poeg hobusega poodi. Kuna ainult üks hobune on hetkel, siis istub mees hobuse selga ning poeg jalutab kõrval. Liiguvad turu poole nii.
"Näed, kui loll vanamees, endal vaene väike laps kõrval ja ise istub hobuse seljas, poeg peab kõndima. Väsitab niiviisi pojast ära, loll papi." kukub rahvas tänaval õiendama ja vahivad vihaselt, pööritavad silmi ka.
Istub siis poju hobuse selga ja mees hakkab kõrval kõndima, kui nii parem on.
"Näed, kui ülbe laps sellel mehel on. Ise noor ja tugev kui härg, kuid laseb vanainimesel kõndida, istub uhkelt hobuse seljas, kui saaks hoopis lasta oma vanal väetil isakesel hobuse seljas puhata!" möliseb jälle linnarahvas, vanainimesed ja kõik vaatavad kurjustavalt ja vehivad kepiga nende suunas.
Istuvad siis mõlemad hobuse selga kahekesi, nii isa kui poeg ja sõidavad nii edasi.
"Näed, mis loomapiinajad on platsis! Enestel üks hobune ja peab kahte suurt rasket täismeest kandma! Mõlemad täiskasvanud inimesed, endal ju jaksu küll, kuid piinavad ikka pisikest hobust. Vaene väike loomakene!" Leiab rahvas viga laita, ja on kindlad, et nemad on paremad ja targemad.
Tulevad siis isa ja poeg mõlemad hobuse seljast maha, võtavad hobuse käe kõrvale ja kõnnivad tema kõrval, ju siis nii on parim.
"Näed, mis lollakad inimesed seal! Neil on hobune, kuid nad ei sõidagi sellega, on ikka täislollid! Väsitavad end niisama, kui saaks lihtsaminigi edasi." Paugub rahvas jälle, irvitavad ka veel nende kahe lolli üle, kes oma transporti ei kasuta.
Hobusel on jumala pohhui, kes kus on, peaasi, et saaks hiljem süüa ja poes saab suhkrut ka, kuid võiks juba kiiremini ära käia seal, tal ootab sõber naabrihobune, kellega jutt pooleli jäi.
Tulevad siis isa ja poeg mõlemad hobuse seljast maha, võtavad hobuse käe kõrvale ja kõnnivad tema kõrval, ju siis nii on parim.
"Näed, mis lollakad inimesed seal! Neil on hobune, kuid nad ei sõidagi sellega, on ikka täislollid! Väsitavad end niisama, kui saaks lihtsaminigi edasi." Paugub rahvas jälle, irvitavad ka veel nende kahe lolli üle, kes oma transporti ei kasuta.
Hobusel on jumala pohhui, kes kus on, peaasi, et saaks hiljem süüa ja poes saab suhkrut ka, kuid võiks juba kiiremini ära käia seal, tal ootab sõber naabrihobune, kellega jutt pooleli jäi.
neljapäev, 24. jaanuar 2013
Kuidas naist sebida v ära võrgutada v endale saada
Mõtlesin, et kirjutan niisama enda ja sõbrannade kogemustele tugineva loo, kuidas mingi naine endale ära sebida. Lihtsalt seepärast, et natuke avardada seda mõttemaailma ka meestele, millest naised mõtlevad. Tegelikult naised ütlevad, et nad ei saa meestest aru, aga samamoodi ütlevad mehed naiste kohta. Ma siis natuke tõstan seda loori meie müstilisuse eest. :)
Tegelikult on asi lihtne. Naine peab hakkama sinu peale mõtlema. Ja kui ta juba mõtleb, siis nagunii mõtleb ta ka seda, kas sa ise oled temast huvitatud ja seda tulekski välja näidata piisaval määral. Arvestada tuleb sellega, et ilusatel naistel võib olla päris palju mehi ümber tiirlemas ja kui sa ise ei suuda enda huvi näidata, võtab ta endale järgmise, kes näitab huvi. Võib juhtuda ka, et liiga ilusatel neiudel pole kedagi ümber tiirlemas, sest kõik mehed mõtlevad, et ahh, tal austajate armee, aga kui kõik seda mõtlevad, siis kuhu jääb mõni see, kes nii ei mõtle. Sellisel juhul on võimalused eriti head.
Naistele meeldivad ikka inimesed, kes teavad enam-vähem, kes nad on ja mida nad teevad ja on viisakad, toredad jne. Aga muidugi, kui sa oledki mölakas, võid selleks jääda, sest mõnele meeldib ka selline. Sellega tahan ma öelda, et naiste maitsed on VÄGA erinevad. Ükskõik millise sõbrannaga ma räägin, siis üks ütleb, kuidas talle meeldivad hoopis paksud mehed, mõni teine vaatab üldse ainult iseloomu, kolmas ütleb, et talle meeldivad arad mehed, neljandale eluvennad jne. Maitsed varieeruvad väga laias ulatuses. Ehk siis tuleb leida endas see, kes sa ise enamasti oled või kui ka ei ole keegi ja seda vähehaaval rahulikult eksponeerida. Tuleb olla endas kindel.
Kui juba iseloomu peale läks, siis kellelegi ei meeldi tallalakkujad, kelle iseloom muutub seinast seina vastavalt sellele, kellele ta meele järgi tahab olla. Mainin siin ära, et inimene armub ikka sellesse, kes sa oled, nii et ole sa ise, lihtsalt häid külgi saab võimendada ja ka ennast selle abil parandada.
Nüüd lähen siis otsesema teema juurde, kuidas naist sebida, kui kellelegi on silm pääle jäänd. Kõigepealt võta asi kätte, haara härjal sarvist ja kutsu välja. Loogiline ju. Paku mingi normaalne tegevus välja või niisama olge koos, sest see soodustab ühiste mõtete ja tegevuste tekkimist. Lisaks see näitab naisele, et ju sul mingi huvi ikka on. Väljas käimise kohta on ka mõned tähtsad reeglid: ära jäta naist üksinda, eriti kohas, kus tal on ebamugav. Kui sa väljas käies pühendad tähelepanu temale, näitab see, et sul ikka on temaga tõsised kavatsused, mitte sa ei löö lulli.
Teiseks mis siis tasub teha, on komplimentide tegemine. Jah, imelik ja tüütu, aga see näitab ju, et sa mõtled tema peale ja paned midagi tähele, millega teine inimene on äkki vaeva näinud. Naised fännavad komplimente ja see muudab nad õnnelikuks. Võib-olla nad ei oskagi kohe sellele kuidagi reageerida, aga tuju neil siiski tõuseb. Siia mainin ära ka selle, et naised muutuvad õnnelikuks väikeste kingituste või tähelepanuavalduste peale. Teed talle väikse lolli kaardi oma käega ja siis ta sulab, sest see näitab, et sa mõtlesid ta peale ja ta pole sinu jaoks mingi mõttetu asi, vaid ikka midagi natukenegi tähtsamat. Lilled muidugi teevad sama välja. Kohe esimest korda kokku saades muidugi ei pea 100 Rosaceae sugukonda kuuluvat lille kinkima, kuid hiljem tuleb kasuks. (Ühel neiul oli jutt, kuidas talle meeldiks lillega ringi käia, kuid mina ei oska siis kuidagi käituda, ehk siis nii palju kui ma olen kuulnud, siis enamustele meeldib, aga jällegi mitte kõigile.)
Kolmandaks, tuleb huvi välja näidata. See on mu isiklik kogemus ka. Tõsiselt, kui mees kuskil aralt nurgas passib mõeldes, kas ta ise sellele naisele meeldib või ei, siis ma võin lühidalt vastata: kui sa ise midagi ette ei võta, siis arvatavasti naine meelega unustab su ära enda südamevalu säästmiseks. Eks see näitab pikemat tulevikuaega, et kui juba alguses sa ei suuda huvi näidata, siis järelikult jätad sa naise samamoodi üksinda ka siis, kui te juba kaua olete koos olnud. Hale, keegi ei taha jännata südamevaluga. Tahan öelda, et naine liigub nagunii edasi, kui sa liiga kaua kogud julgust oma järgmise sammu jaoks. Huvi näitamise all mõtlen ma seda: ise helistamine, sõnumid, rääkima hakkamine, väljakutsumine jne ja kui pikem suhtlus juba, siis füüsiline kontakt jne. Kui nt sa meeldivalt kutsud naist välja ja korralikult juba sebid, siis arvatavasti mingi hea mulje oled jätnud. Ja kui järsku sa nüüd ootad naisepoolset sammu päris pikalt, siis naise tunded juba kaovad ka arvatavasti, eriti kui tal ka teised ümberringi on. Meeste puhul ongi see, et võtad ise mõne sammu ette, kuna see näitab, et see naine on sinu jaoks piisavalt tähtis ning nii saab naine end turvalisemalt tunda. Nüüd nagunii tekib küsimus, et kas ma siis pinda ei käi. Selle vahel lähebki tegelikult väike piirike kuskil. Mõnele naisele üldse ei meeldi, kui sa koguaeg helistad, kuid mõni samal ajal on juba lõksu langenud. Eks seda võib siis küsida kuidagi või nii. Nagu mul üks sõbranna ütles, et ta ise pole kunagi midagi alustanud, kuna ta lähtus lausest "go with the flow". Siin kehtib ka lause, et järjekindlus viib sihile. Lisaks ma mainin jälle, et arvatavasti naised mõtlevad alateadlikult tulevikule ja kui sa suudad välja näidata, et hoolid temast, siis arvatavasti hoolid temast ka pikemas perspektiivis. Sellega on arvatavasti seotud ka see, kas sa oled valmis talle välja tegema (mitte ei pea ju kohe, vaid oled valmis), sest järelikult kunagi kauges võib-olla tulevikus suhtes olles raskel ajal ei jäta sa teda üksinda ja aitad hädast välja, kas siis rahahädast või muust murest. Kuid kindlasti ei maksa rahaga hooplema kukkuda, nii et viiesajased pakist lendavad või siis ülbelt mögiseda, et maksa, eit, ise enda eest. Mõlemad äärmused on väga hirmutavad. Asja tuleb võtta nii, et välja tegemine on nagu kingitus ja kingitus muudab neiusid õnnelikuks. Ja kui sa seda kingitust teha ei soovi, siis tänapäeval pole hullu. Järgmine näide hoolimise kohta on nt uste avamine ja viisakalt käitumine. Muidugi ei pea naisel mantlit seljast ära kiskuma või selga aitama, mulle isiklikult see nt tekitab ebamugavust (kuid jälle mõni on väga rõõmus selle üle), kuid kui inimene näitab, et ta on valmis minu eest midagi väikest tegema, siis järelikult tal ei esine probleeme millegi tähtsama tegemisel. Lihtsalt sellised väikesed asjad jätavad parema mulje ja soodustavad armumist. :)
Üldiselt ei tasu ka toppama jääda liiga pikalt ühele tasandile! Kui jääbki olema ainult selline värk, et kutsud naist koguaeg välja, kuid muid lähenemiskatseid ei suuda teha, nt suudlemine, siis arvatavasti satud kas friend-zone'i (sest naine arvab, et sa oled gei või sa ei taha tast muud kui sõpra) või siis kaotabki naine huvi ja liigub selle juurde, kes julgeb talt ümbert kinni võtta.
Pealegi kui naised näevad, et sa ikka järjekindlalt neil minna ei lase, siis lõpuks nad mõtlevadki, et ehk oleks tore koos, sest nad näevad, et sul on iseloomu saada seda, mida sa tahad ja kõige tähtsam on see, et nad näevad sus piisavat potentsiaali neid armastada, mis on nende jaoks väga tähtis!
Nüüd mainin ma ära ka veidi negatiivsema poole. Võib-olla oled sa just sellist tüüpi inimene, kes just sellist tüüpi naisele ei meeldi. Muidugi piisava järjekindlusega võib ta saada, aga äkki ikka üldse peale aastaajast sebimist ta ikka ütleb suhtle ei. Alati ei saagi sundida armuma panna inimest, kellele sa ei meeldi ja võib-olla naine ei kujutagi koos ette ennast sinuga ning hoiab end ise ka armumast tagasi. Mõtle siis ise, kellega sa koos sooviksid olla ja leia mõni selline.
Nüüd toon ära mõned punktid, millest järeldada, et asi liigub heale teele:
- naine otsib ka ise põhjust suga rääkimiseks, nt helistab või räägib sellel teemal edasi, millest ennegi rääkisite (ei pruugi helistada, naised võivad ka arad olla, või siis nad tahavad lihtsalt anda sulle võimalust, kas sa suudad helistada)
- usaldab sulle miskit
- näib rõõmus
- vb julgeb ka ise mõne sammu teha
- lubab teha lähenemiskatset, kui mitte esimesel, siis mõnel teisel korral
- käitub nii, et annab sulle võimalusi teda näha
Vahel on ka nii, et naine ütleb kokkusaamistele ei. See ei tähenda seda, et sa talle ei meeldi, vaid seda, et tal on oma elu. Paku uus aeg välja.
Mõned naiste sebimise nippide pakkujad räägivad, et näita välja, et sa käid väljas ka teiste naistega ja siis selle naise huvi suureneb. Ma isiklikult ei tunne ühtegi neiut, kelle huvi suureneks siis, kui ta märkab, et sa ka teisi sebid koguaeg. Pigem just tekitab see ärevust, võib-olla ta tahabki sind korraks, kuid üldiselt mitte; mina ei tahaks meest, kes kõike sebib. See tähendab seda, et sa ei pea seda meelega uhkelt eksponeerima, kui käidki mõne teisega väljas, aga sa võid seda mainida, sest see pole ju keelatud, kuid kui sa valetama hakkad, et kunagi kellegagi kokku ei saa, siis läheb see hoopis valetamise alla ja siis võid ka naise ära unustada. Kellelegi ei meeldi valevorstid. Põhimõte ongi siiski selles, et sa näitad neiule, et tema vastu on sul kõikidest teistest suurim huvi.
See oli selline laiahaardeline jutt, kuid kui spetsiifilisemaid teemasid vaja mainida on, siis küsige. Loodan, et see väike tekstike aitas.
Edu meestele siis, lähenege julgelt neile, kes teile meeldivad :)
Ma enda peal kasutamise edukust ei garanteeri, sest see kõik pole minu kohta, vaid üldine :)
(Mul blogi ülemise ääre pilt on hetkel, kus naine ja mees netis chativad. See on tegelikult minu meelest tobe tegevus, mida teha, sest ma pole kunagi uskunud interneti-armastusse, saagu kokku parem või rääkigu telos, internetijutt peab muidugi olema, kuid mitte domineeriv. Kuid heade sõpradega on tegelikult netis ikka mõnikord hea suhelda, kui just ei helista.)
(Mul blogi ülemise ääre pilt on hetkel, kus naine ja mees netis chativad. See on tegelikult minu meelest tobe tegevus, mida teha, sest ma pole kunagi uskunud interneti-armastusse, saagu kokku parem või rääkigu telos, internetijutt peab muidugi olema, kuid mitte domineeriv. Kuid heade sõpradega on tegelikult netis ikka mõnikord hea suhelda, kui just ei helista.)
neljapäev, 3. jaanuar 2013
Mälestusi
Just eile vaatasin oma telefoni, kus oli vanu keni pilte ja mõtlesin, et panen mõned siia ka, et oleks midagi kena meenutada. :)
 |
| Siis selline ilgelt suur mõnus maasikas. See oli muide täiega magus ka, ma mäletan. Need kõik maasikad kastis olid imelikult suured ja head. |
 |
| Minu armas väike kiisuke magas voodis nii naljakas asendis! |
 |
| Siis kui uus kass meie juures käima hakkas kevadel. Nüüd on ta meie oma. Nime tal veel pole, võib soovitusi anda. Siin pildil on ta veel sale, kuid nüüd on ta päris suureks ennast söönud. |
 |
| Ma ei tea, mida ma neist seentest pildistasin, aga oli kah siis SEENELKÄIK (üks neist kordadest arvatavasti), ei eksinudki ära. Maonaha leidsime ka, aga ma vist unustasin seda pildistada. |
 |
| Joonistasin lihtsalt ühe portree. Tegin selle Nicole Scherzingeri järgi, nii et see pole mina, olenemata sellest, et kõik arvasid, et on. Aga mul hea meel, et see minu moodi võib välja näha. |
neljapäev, 3. mai 2012
Jeeehhh... juuksed :)
Tsauks... Mul on täna suht hea meel, sest käisin juuksuris ja ometi tegin oma juustega seda, mis ma ammu mõtlesin nendega peale hakata. Kohe räägin sellest...
Mul on alati olnud blondid pikad juuksed. Kõik küsivad alati, kuidas need nii pikad on :) Ma lihtsalt kasvatan, sest minu meelest on lühikesed juuksed ebamugavad.. täiega ebamugavad, töllerdavad kuskil kurgus ja ripuvad näkku ette. Mul on olnud õlgadeni juuksed, siis jäid kotisanga ja õla vahele ka. Niisiis ma lihtsalt ei lase neid nii tihti kärpida.
Üldse mu juuksestruktuur on veits selline imelik, kipuvad narmendama otstest jne, aga ma siis mõtlesin, et prooviks seda kuumkääri lõikust. Muidu ju mul nii, kui juukseid niisama lõigata, siis läheb natukene aega, mingi kuukene äkki ja juba otsad lõhki. Juuksed ju valkudest ja kuumus ju muudab alfa-keratiini struktuuri, niiet kuumaga lõigates peaks need valgud seal midagi tegema teoorias vist, panevad ennast vist üksteise külge kinni, nii et otsad ei jää töllakad. Seepärast läksin mingi aeg (see oli juba ammu) kuumade kääride lõikusesse ja oiiii kui ilusad mu juuksed olid pärast seda!!! Siledad kenad otsad ja need püsisid ikka päris kaua nii. Varem ma olin imestanud, et miks peale lõikust mu juuksed ikka rämedad on, aga vot sest nad niisama lõigates ei lõika juukseid iga salgu kaupa, juuksekarvade kaupa ja mul olid paljud karvad ikka katkised ju. Nii et peale seda head lõikust olid juuksed niii kenad...
Niisiis läksin täna värvima. Kavatsesin siis seda ammust asja teha, mille ma oma peas välja mõtlesin vist viis aastat tagasi. Tegelt mu peaaju näitas ise mulle sellist und, et juuksed võiks sellised teha: kõige alt must, siis selle kohal pruuni ja siis veel heledam kuni täitsa heledani välja (mäletan, et nägin seda und veel Annika juures kah :D). Kuna selleks pidi palju värvi minema ja blabla, igatahes ma ei teostanud seda. Viimasel ajal hakkasin ma kihelema, et võiks midagi teha nendega, mingi suur soov juukseid muuta tekkis. Muidugi mitte küll seitsme värviga, aga must, pruun ja minu blondidest natuke heledamat võiks olla. Et oma kihku vähendada, panin aja kinni ja läksin juuksurisse, pläristasin oma soovi ette ning juuksur soovitas ka veel, et pealt need blondid teha pisikeste triipudena, ja must segada oma juustega, nii et ei karga kuklast kohe must karvakiht välja, vaid ikka enda juuksed varjavad üleminekut. Küsisin, kas kuumkääri saaks ka äkki, kuna sellest eelmisest korrast oli juba päris mitu kuud vähemalt möödas... sai ikka. No ja hakkas siis värvima, väga ilusti tegi (Juuksestuudios käisin, kui huvitab). Hehe, alguses küll kartsin, et äkki läheb liiga palju musta mu loomulikele blondidele, aga tulemus oli pärast überkena. Vaatasin pärast oma juukseid ja meenutasid Saksa lambakoera karvu :D... neil on ju selline hele-must-pruun värvus seal (minu kutsul oli kaaa, teda mulle meenutaski). Natuke imelik võrdlus jaah., aga no tegelikult mu koer oli ilus. Niiet nüüd on kukla juurest mustad juuksed ja veidi pruuni ülevamalpool, peal blondid, enda juukseid ikkagi rohkem kui neid värvituid :) Selline väike värvigamma on peas..
Nii ja mõned küsivad, mis ma oma juustega teen, et need kasvavad. Lihtsalt ei piina neid.. või vähemalt üritan. Mingeid juuksevitaminnajaid olen ka võtnud, need minu meelest täitsa hästi aitasid, kallid olid need aint. Aga ma unustan igasugu vitamiine võtta, nii et praegu ma ei pinguta nendega. Siis tegin mingit punase pipra-muna-oliiviõli-konjaki pasamaski ja see aitas ka täitsa, sest mingi aeg juuksed olid ikka nii pikad. Kuskilt kuulsin, et kiilakatele soovitatakse seda punast pipart, et paneb karvad kasvama. Aga ma ei olnud selle maskiga ka järjepidev, seda peaks ju 2 korda nädalas vist kuu aja jooksul tegema, aga nohjah, tegin kuidas jõudsin.
Mul on alati olnud blondid pikad juuksed. Kõik küsivad alati, kuidas need nii pikad on :) Ma lihtsalt kasvatan, sest minu meelest on lühikesed juuksed ebamugavad.. täiega ebamugavad, töllerdavad kuskil kurgus ja ripuvad näkku ette. Mul on olnud õlgadeni juuksed, siis jäid kotisanga ja õla vahele ka. Niisiis ma lihtsalt ei lase neid nii tihti kärpida.
Üldse mu juuksestruktuur on veits selline imelik, kipuvad narmendama otstest jne, aga ma siis mõtlesin, et prooviks seda kuumkääri lõikust. Muidu ju mul nii, kui juukseid niisama lõigata, siis läheb natukene aega, mingi kuukene äkki ja juba otsad lõhki. Juuksed ju valkudest ja kuumus ju muudab alfa-keratiini struktuuri, niiet kuumaga lõigates peaks need valgud seal midagi tegema teoorias vist, panevad ennast vist üksteise külge kinni, nii et otsad ei jää töllakad. Seepärast läksin mingi aeg (see oli juba ammu) kuumade kääride lõikusesse ja oiiii kui ilusad mu juuksed olid pärast seda!!! Siledad kenad otsad ja need püsisid ikka päris kaua nii. Varem ma olin imestanud, et miks peale lõikust mu juuksed ikka rämedad on, aga vot sest nad niisama lõigates ei lõika juukseid iga salgu kaupa, juuksekarvade kaupa ja mul olid paljud karvad ikka katkised ju. Nii et peale seda head lõikust olid juuksed niii kenad...
Niisiis läksin täna värvima. Kavatsesin siis seda ammust asja teha, mille ma oma peas välja mõtlesin vist viis aastat tagasi. Tegelt mu peaaju näitas ise mulle sellist und, et juuksed võiks sellised teha: kõige alt must, siis selle kohal pruuni ja siis veel heledam kuni täitsa heledani välja (mäletan, et nägin seda und veel Annika juures kah :D). Kuna selleks pidi palju värvi minema ja blabla, igatahes ma ei teostanud seda. Viimasel ajal hakkasin ma kihelema, et võiks midagi teha nendega, mingi suur soov juukseid muuta tekkis. Muidugi mitte küll seitsme värviga, aga must, pruun ja minu blondidest natuke heledamat võiks olla. Et oma kihku vähendada, panin aja kinni ja läksin juuksurisse, pläristasin oma soovi ette ning juuksur soovitas ka veel, et pealt need blondid teha pisikeste triipudena, ja must segada oma juustega, nii et ei karga kuklast kohe must karvakiht välja, vaid ikka enda juuksed varjavad üleminekut. Küsisin, kas kuumkääri saaks ka äkki, kuna sellest eelmisest korrast oli juba päris mitu kuud vähemalt möödas... sai ikka. No ja hakkas siis värvima, väga ilusti tegi (Juuksestuudios käisin, kui huvitab). Hehe, alguses küll kartsin, et äkki läheb liiga palju musta mu loomulikele blondidele, aga tulemus oli pärast überkena. Vaatasin pärast oma juukseid ja meenutasid Saksa lambakoera karvu :D... neil on ju selline hele-must-pruun värvus seal (minu kutsul oli kaaa, teda mulle meenutaski). Natuke imelik võrdlus jaah., aga no tegelikult mu koer oli ilus. Niiet nüüd on kukla juurest mustad juuksed ja veidi pruuni ülevamalpool, peal blondid, enda juukseid ikkagi rohkem kui neid värvituid :) Selline väike värvigamma on peas..
Nii ja mõned küsivad, mis ma oma juustega teen, et need kasvavad. Lihtsalt ei piina neid.. või vähemalt üritan. Mingeid juuksevitaminnajaid olen ka võtnud, need minu meelest täitsa hästi aitasid, kallid olid need aint. Aga ma unustan igasugu vitamiine võtta, nii et praegu ma ei pinguta nendega. Siis tegin mingit punase pipra-muna-oliiviõli-konjaki pasamaski ja see aitas ka täitsa, sest mingi aeg juuksed olid ikka nii pikad. Kuskilt kuulsin, et kiilakatele soovitatakse seda punast pipart, et paneb karvad kasvama. Aga ma ei olnud selle maskiga ka järjepidev, seda peaks ju 2 korda nädalas vist kuu aja jooksul tegema, aga nohjah, tegin kuidas jõudsin.
 |
| Et siis sellised olid mu juuksed kunagi. |
 |
| No ja nüüd sellised hetkel, kui siin värvidedest midagi aru on saada, aga alumised siis tumedamad. |
teisipäev, 28. veebruar 2012
Tervizt :)
Lugesin enda vanu postitusi ja tõetera on neis ikka sees. See on tõesti õige, et tore oleks, kui inimesed oleks AUSAD. Kui nad RÄÄGIKS KOHE, kui probleem tekib, mitte ei jäta seda enda teada.
Kahjuks on üks inimene, kes oli mulle väga kallis ja tegi kõike vastupidi, kuigi ta oli ammu mu blogi lugenud ja ütles, et sai aru, mis siin kirjas on. Eks ta valetas järelikult, muidu ta poleks mulle nii kõvasti haiget teinud ja valetanud :( Ja see inn on selles süüdi, et minu 11 kuused halvad intervallid edasi läheks... tema tegi mulle pasa asja, see on väga kurb :(
Nii raske on nüüd usaldada kedagi.
Soovitaks kõigile, et palun rääkida asjast nii nagu see on!
Kahjuks on üks inimene, kes oli mulle väga kallis ja tegi kõike vastupidi, kuigi ta oli ammu mu blogi lugenud ja ütles, et sai aru, mis siin kirjas on. Eks ta valetas järelikult, muidu ta poleks mulle nii kõvasti haiget teinud ja valetanud :( Ja see inn on selles süüdi, et minu 11 kuused halvad intervallid edasi läheks... tema tegi mulle pasa asja, see on väga kurb :(
Nii raske on nüüd usaldada kedagi.
Soovitaks kõigile, et palun rääkida asjast nii nagu see on!
esmaspäev, 6. veebruar 2012
esmaspäev, 25. juuli 2011
DUBSTEP
Nüüd ma kuulan dubstepi!!!! Seal on basss!!!!! Juba tegelikult mitu aastat tagasi haarasid mind need bassihelid, aga nüüd on see eriti heaks muutunud ja mul on selle sõltuvus.
pühapäev, 29. mai 2011
Vales kohas üle tee minek
Sõitsin Tiskrest Tabasalu poole ja näen, et kruusateed mööda sõidab mendibuss ja hakkab keerama Tabasalu poole. Mäe all läheb ülbe mees käest kinni lapsega lampi üle tiheda liiklusega kohas üle tee lihtsalt, üldse autosid ei vaata ja kõnnib täpselt teistele ja ka mulle ette. Ma pidurdasin ja lasin signaali, aga ta vahtis vihaselt, endal laps kõrval. Sõidan edasi ja näen tahavaatepeeglist, et politseiauto peatub nende juures, sest nad ju ka nägid seda väga lolli tegu.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)