Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

teisipäev, 30. oktoober 2018

Kellakeeramine

Iga aasta, kui kella keeratakse, unustan ma sellest rääkida. Seekord ma räägiks küll.



Esiteks, minu igapäevaelu kellakeeramine ei muuda. See kell ju määratakse öösel ära. Juba sama päeva hommikuks on mu keha uue rütmiga täiesti harjunud. Ma ei saaks enam arugi, et miskit on muutunud, kui ma just ei märkaks, ei kahtlaselt vara läheb pimedaks.

Seekordne kellakeeramine algas sellest, et Carmen ajas mu üles ja vaatasin oma nutivõrult järgnevat infot: kell oli umbes seitse ja unetunde oli kokku olnud ka seitse. Aga ma teadsin, et olin ise läinud magama ühe ajal, nii et minu kiire unine arvutus ütles, et mul oleks pidanud olema vähem unetunde, kuus või nii. Mis juhtus siis? Noh, savi, mis juhtus, aga rõõmsaks tegi see meele küll. Olin saanud rohkem und vähema ajaga!

Üles ärgates sain aru, et kella keerati. Keerasin oma manuaalsed kellad ka kõik tagasi ning päev läks edasi.

Muud ei juhtunud. Välja arvatud täna märkasin, et liiga vara on valge. See mulle väga ei istu. Ja järgmine asi, mida märkasin, on see, et väga vara päike läheb horisondi taha. See mulle ka ei istu. Koguaeg ongi pime nüüd pm.

Ja nii olnud aastast aastasse, et mind ei häiri kellakeeramise kohta muu, kui vaid kiirem pimedus ning vähem valget aega. Olen olnud kellakeeramise ajal tööl, peol, õppinud või maganud, vahet pole, samamoodi pole see mind mõjutanud muud moodi kui rõõmsaks teinud. Kui järeldasite siit, et seetõttu meeldib mulle, kui kella keeratakse tund edasi, siis nii ta on! Õnneks kevadel läheb kell jälle õigeks ja läheb hiljem pimedaks. Jumal tänatud, sest kui suvel mingi öösel kell kolm päike hakkaks taevas sirama, kui oleks talvekellaaeg, oleks väga halb magada.

See on vaid tundide või minutite küsimus, et harjuks nö uue kellaga. Kui ma muidu sätin kell 22 magama, siis pärast kellakeeramist sätin ma ikkagi kell 22 magama.

Tegelt mul mõlema kellakeeramise kohta midagi positiivset: talveajale üleminekul saab lisatunni magada ning suveajale üleminekul saab kauem õhtut nautida. Mõnus.

Ja kui kellakeeramine lõpetada, siis tuleks jätta suveaeg, sest see oleks õudne, kui suvel ka valget aega vähendatakse ärkveloleku arvelt.

Ja üldse, miks peab nutma, et mitu kuud on kellakeeramise tõttu raisus? Kas inimesed tegelikult üldse märkaks kella keeramist nt siis, kui magada see aeg ja kõik automaatsed kellad keeravad end ise ära? Mina küll ei märkaks. Ma päriselt "magakski" (isegi kui oleksin üleval) vist kellakeeramise maha, kui mul poleks mitteelektroonilist käekella. Ma lihtsalt üks hetk vaataks, et oi, kell nii palju/vähe ja ongi kõik. Vb olengi kunagi need keeramised maha maganud. Nii et ma ei kujuta tõesti ette, et see mingit kardinaalset mõju võiks organismile avaldada. Vb on asi selles, et ma olen kellaaja fänn ja mulle meeldib vaadata sageli, mis kell on. Vb asi selles, et mulle meeldivad päikeseloojangud ning loojangute kellaajad. Vb on asi selles, et mul nagunii palju tegemist ning kella peale jooksmist. Ma ei tea aga mulle mingit halba mõju keeramine ei avalda. Teeb rõõmsaks lihtsalt, et saab kella näppida 😂

Ja üks küsimus on mul neile veel, kes räägivad, et kella keeramine lööb neil elu segi. Kuidas te teise ajatsooni reisite või ei saagi reisil käia selle tõttu, sest pool aastat on paha olla?


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar