Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com).

kolmapäev, 19. september 2018

Mis on viga mõndadel meditsiinitöötajatel?

Kohe ütlen ära, et kirjutasin oma Õhtulehe beebiblogis ka kogemusi seoses lastehaiglas olemisega ning Delfi refereeris ka minu teksti, ajades kaks väga olulist asja segamini: suhtumine ning diagnoos. Lastehaiglas oli suhtumine minusse üldiselt ikkagi hea. Mõni üksik oli seal omamoodi arvamustega, aga halb ei olnud minuga keegi peale ühe lolli valvurimuti. Aga vot asi, millega ma rahul ei olnud, oli ravi. Tõesti, korras ilusa vereanalüüsiga beebile mingit antibiootikumi otse veeni anda vaid nahalööbe korral tundub mulle küll natuke liig. Vot see oli asi, mille üle olin seal haiglas pahane ja arutasin seda pidevalt arstiga. Arst muidugi jäi endale kindlaks, et see antibiootikum kolmenädalasele veeni on ju nii lahe, isegi kui CRV on korras. Noh, minu meelest, kui antibiootikum lööbele üldse ei mõjunud, siis see pole ju okei. Lõpuks ravis lööbe ära alles viimasena määratud hormoonsalv 😂 arst muidugist ütles, et selline lööve nagu see alguses oli, et sellele ei tohi panna hormoonsalvi, aga minu meelest antibiootikume veeni toppida, kui kõik muud hädad puuduvad, pole ikka mõistlik. Aga nojah, enamasti ma ikka püüdsin arstiga nõus olla. Aga suhtumine minusse selle eest oli seal ikkagi päris hea, arst ise oli ka väga sõbralik. Väga sõbralikud õed olid ja üks oli mu lemmik. Igatahes, sellest ei tahtnud ma rääkida, lihtsalt meenus. 😀

 Aga ma olen suht terve elu mõelnud, et miks küll sellised oodatavalt intelligentsed inimesed on patsientidega nii õelad. Ja nüüd järsku turgatas mulle pähe, et kõige lihtsam on oma viha välja valada jõuetu haige valudes inimese peale, kes ei suuda vastu vaielda ning pärast unustab kõik ära, sest ta kas sureb või saab terveks ja on siis terveks saamise üle nii rõõmus, et ei viitsi meenutada arstide või õdede sõimu! Mis muu loogiline seletus siin olla saab? Eks kõige nõrgema peal end välja elada ongi ju kõige vahvam! Minu meelest haigeid inimesi aitavad töötajad peaksid olema just empaatilised, lohutama ning tegema kõik, et haige end hästi tunneks. Päris loll peab olema, kui ei tea nii lihtsat fakti, et terveks aitab saada parem suhtumine haigesse. On tõestatud, et mõni haigus ongi selleks, et tuleksid liigikaaslased hellitama ja isegi see on ravi! Aga nii mõeldes on meditsiinisüsteem tõesti lapsekingades, kui isegi meditsiinitöötajad nii elementaarset fakti ei suuda arvesse võtta. Teadus on ju päris normaalselt arenenud, aga teaduslikke saavutusi oleks kena nagu ka meditsiini sisse viia, või mis?!

 Räägin nüüd oma kogemustest halva suhtumise osas. Ütlen kohe ära, et häid kogemusi on mul ka olnud ilmselgelt. Aga koht, kus sa võid saada suurema tõenäosusega sõimata kui kuskil mujal, on kindlasti meditsiiniasutused. See ei tähenda, et kõik seal sõimaks patsienti, aga suurem tõenäosus on, et uksest sisse astuv töötaja sõimab. Ja selle mainin ka ära, et mina olen alati väga sõbralik. Kohati isegi liigagi, mis on mulle kahjuks tulnud, aga nüüd hakkan seda muutma.

 Ükskord läksin bartholini näärme abstsessiga emosse (see on väga valus asi!!!). Seal klaasi taga istuv töötaja ütles, et tuleksin hommikul tagasi. Tulin hommikul ja siis ta ütles, et mine kolmandale korrusele ja seal ütle, mille pärast tulid. Tegin siis nii, läksin kolmandale. Seal ütlesid õed, et oota siin istudes arsti. Ootasin arsti ning üks hetk jõudis minu juurde arst, kes alustas sõimamist küsimusega, et miks ma üldse seal olen!? Et kuidas ma sinna üles sain, kas keegi sind all läbi ei vaadanud ja mida ma seal teen!? Et kes sind üldse siia üles saatis, kes see küll oli, et miks nii!? Lihtsalt vuristas vihaselt häält tõstes, mille alusel sain aru, et see töötaja seal all järelikult ei oleks tohtinud mind sinna üles saata. Aga see pole ju minu asi või on? Ja nii ma üllatunult küsisin: "mis see minu asi on?" Ja see küsimus oli viga. Arst läks nii närvi! Ta hüüdis, et see ikka on küll minu asi, et see on kohe väga minu asi! (Julgen vastu vaielda, sest minu meelest ei tohi küll patsient hakata kahtlema talle antud käskude õigsuses.) Ta jooksis kohe õdede tuppa ja ütles nagu maailma ime oleks sündinud: "Issand, kas te teate, mida patsient just MULLE ütles või!?!? Et mis see tema asi on???!! Ahhh??? Saate aru või? Patsient ütles nii!!!" Siis ütles arst mulle, et noh, eks ta siis vaatab ise minu läbi ja läksime läbivaatustuppa, kus ta hakkas seletama, et niimoodi mina ei oleks tohtinud talle küll ülbelt vastata jne jne. Siis ma juba sain ise vihasemaks ja ütlesin (ikkagi sõbralikult), et mul on ju valud, mind jooksutatakse igale poole ja et kust ma peaks teadma, et see pole õige koht, kuhu mind sealt alt saadetakse. Siis ta õnneks leebus, väga hea. Õnneks alumist otsa vaatas ilusti.

Nii et valudes EMOsse pöörduvat patsienti tuleb süüdistada selles, et teine haiglatöötaja on palunud tal kuhugi minna.


Olen märganud, et arstid valetavad, eriti kui asi puudutab diagnoosi. Nad arvavad, et võivad kõike rääkida. Ükskord kui olin hullult noor, mingi 19-20, sattusin ühe günekoloogi (vb oli see ämmaemand, sest ma olin nii noor ja ei mäleta, kumb mulle pandi) juurde üldse seoses sellega, et mingid antibeebipillid tekitasid verejooksu. Mul oli jube endal ega teadnud mis kamm see on mu kehal. Kahju, et ma ei mäleta, kes see mutt oli, aga ta konkreetselt karjus minu peale! Ma olin nii arg ja hale. Ta tegelikult ei kuulanudki mu muret ära, vaid kasutas mind noort ja arga ära enda kibestumuse välja elamiseks.

 Ta küsis alustuseks, millal viimati päevad olid. Kui alustasin seletamist, et ma ei tea, sest mul on olnud väike verejooks, katkestas ta kohe mu jutu vihaselt, karjudes uuesti, et millal mul päevad olid. Hakkasin uuesti seletama, kuid ta jälle katkestas karjudes mu jutu, küsides, millal mul päevad olid. Hakkasin uuesti seletama, aga ta jälle karjus vahele, et millal mul päevad olid. Hakkasin siis küsima, et kas need üldse olid mul päevad, kui verejooks oli, sest ma ei tea ju, aga ta konkreetselt katkestas selle ka ja karjudes küsis, millal mul päevad olid. Ja nii ta mulle vahele segas senikaua (ja see oli ikka päris mitu korda), kui ma lihtsalt talle mingi kuupäeva ütlesin hädiselt. Siis pani selle kirja, kuigi ega ma ei tea, kas see oli õige või vale, sest verejooks oli nagunii ja minu arupärimisele ta ei reageerinud normaalselt.
Aga ta jätkas mu peedistamist. Küsis vihaselt, et mitu partnerit mul on olnud. Kuna ma olin too aeg püsisuhtes, siis selle hirmsa suhtumise peale ei suutnud ma meenutada sugugi oma ekse (need lähevad mul meelest ära kergesti). Ma pobisesin midagi, rääkides umbes, et mul oma partner. Selle jutu ta muidugi katkestas, küsis vihaselt uuesti, et mitu partnerit on olnud mul. Lõpuks ütlesin, et ei mäleta, sest kindlasti kõvasti alla kümne on olnud neid, siis rahunes selle küsimuse tarbeks. Millalgi ta veel ütles midagi sellist demonstratiivselt ohates, et ma ikka nii jube inimene, et nii noorelt juba nii suur hunnik partnereid. Õnneks alumist otsa vaatas ta normaalselt. Kui läksin tema kabinetist välja ja mu tooaegne poiss-sõber seal ootas, siis ta ütles, et kuulis läbi ukse isegi selle muti karjumist.


Ja kahjuks pidin tema juurde tagasi minema ja teate, mis ta siis ütles. Käratas mulle rõõmsalt irvitades, et kuna mul nii räigelt partnereid on olnud, siis paras mulle, olengi saanud suguhaiguse. Ta naeris seal ka uhkelt, kui seda öelnud oli ja ütleski midagi, et nii noor juba ja nii palju partnereid. See juba tundus väga imelik minu jaoks (sest olin püsisuhtes). Ta läks korraks toast välja midagi tooma/küsima vms ja siis palusin tema õde, et ta kirjutaks mulle minu diagnoosi paberile (kuna mulle juba too hetk meditsiinifännina tundus midagi mäda). Ta õde ütles mulle, et "tegelikult see vaginoos (lihtsalt bakterite ebatasakaal) pole suguhaigus" (ilmselgelt!!!). Ja vot siis jäi see mutt mulle vahele ja enam ma teda tõsiselt ei võtnud. Aga mutt ise tuli uhkelt tagasi, ta oli nii rahul, et oli saanud mulle ära panna.
Siis mingi aeg ma veel märkasin, et see kuri mutt on kirjutanud arvutisse, et mul on olnud 10 partnerit! Selle peale ma ütlesin, et vabandust, see pole minu partnerite arv. Ma selleks hetkeks olin vist isegi kokku lugenud, palju neid oli ja ütlesin talle. See mutt käratas, et kümne ma ju talle ütlesin. Ütlesin uuesti, et see pole ju tõsi, sest ma ütlesin enne, et alla kümne kõvasti. Mutt ütles uuesti, et kümne ma ütlesin ju. Nüüd olin juba piisavalt kogenud, et vastu vaielda polnud mõtet, see mutt ju karjus lihtsalt seni kuni sai vastuse, mis teda rahuldas. Pangu kirja see, mis teda paremini tundma paneb. Aga väga vahva, et see mutt tahtis mind tundma panna litsina, et ma nüüd püsisuhtes sain koletu haiguse, milleks on bakteriaalne ebatasakaal tupes, mis arvatavasti võiski tulla hormonaalsetest muutustest antibeebipillide tõttu. 😂 Olin enne arsti olnud nädal aega spaas, nii et võib-olla ka see sage pesemine mõjutas baktereid koos hormoonidega. Ei no lahe, valetame muidugi noorele inimesele midagi muud kokku, selle asemel, et päriselt uurida tema elu kohta. Paneme arvutisse ka valed andmed kirja, eks. See loll mutt isegi ei uurinud, kas mul on kindel partner. Ja antibeebipille käskis ta muidugi edasi võtta, sest sain ta jutust aru, et jumala normaalne on, kui pillide ajal verd lampi tuleb. Kuigi oleksin võinud need siis juba lõpetada, aga nojah, need ju kirjutati valulike päevade vastu vist.

Seega, kas niimoodi peaksid meditsiinitöötajad käituma noore probleemse enesehinnanguga tervisemurega inimesega?




Sünnitus oli järgmine asi, kus kogesin seda, et eelsünniosakonnas üks ämmaemand lihtsalt ütles mulle nagu lollile, et sünnitamine ongi valus. Eee, nii tobedat asja on üldse vaja öelda, kui teine on valudes? Lisaks juba see, et mitte keegi seal ei saanud aru, et ma sünnitan koridoris 😐 ma teil silme ees olen tuhudes, aga aeg-ajalt öeldi mulle "sul pole veel midagi". Keelduti avatust kontrollimast kuni lõpuks jõudis arst ja avastas, et mul on 8 cm avatust. Ma saaks aru, et kodus tekib nii suur avatus, aga ma olin juba haiglasse sisse kirjutatud ju ja olin seal samas nende silme all koridoris. Ma olin haiglas sees, aga keegi ei saa aru, et sünnitan! 😂 Vahepeal keegi töötaja isegi ütles minu küsimuse peale, kui tahtsin, et avatust kontrollitakse, et "ega sa siia koridori nagunii ei sünnita". Lol... Peaaegu sünnitasin ju. Õnneks lõppes kõik hästi, sest arst jõudis õigel hetkel kontrollima. Pärast seal ema-lapse osakonnas olid peaaegu kõik väga toredad!

Kuid jälle kahjuks sattus siis olema, kui tulin, seal selline töötaja, kes tekitas mul trauma. Just ju sünnitasin ja läksin küsima talt oma sünnituse kohta. Ta mingi ohkas ülbelt "mida sa teada tahad??" Ma "eee, kaua kestis". Ta "7 tundi, see on täiesti normaalne" ja vaatas mind sellise näoga, et "i dare you to ask more!" Umbes et mine minema nüüd. Raske kirjeldada, aga see hirmutas mind ja läksin minema. Ootasin kuni tema vahetus lõppes ja läksin küsisin teiselt töötajalt oma sünnituse kohta, kes oli väga normaalne ja rääkis sellest nagu tore abivalmis meditsiinitöötaja olema peab.


 Siin tahtsingi jagada just oma negatiivseid seiku. On olnud tõesti ka positiivseid olukordi ja neid on õnneks rohkem. Kuigi kahjuks on minu sees ikkagi see hirm, et võin juhtuda meditsiinitöötaja juurde, kes elab end minu peal välja. Aga noh, olen olnud ise ka nõrk, aga samas, kes meist ei oleks nõrk, kui sul on hirm oma tervise pärast ja kardad, et arsti ees oma õiguste eest seistes sa ei saagi terveks.

Nii et need negatiivsed seigad on loodetavasti kellelegi õpetuseks. Tasub lihtsalt olla valmis, et kellelgi ei meeldi, et sul on verejooks tupest või erakorraline valu.

4 kommentaari:

  1. Kui haukujaga kohtud, siis alati demonstratiivselt loe tema rinnasilti. Netis saad temale anda negatiivse tagasiside. Seda loevad siis kõik.

    VastaKustuta
  2. Olin vaid 16 kui jäin rasedaks. Oleme mehega ikka koos ja nüüd meil juba ka 3 last. Esimese raseduse aegus olin kopsupõleikuga haiglas rasedust oli vist 3 v 4 kuus selleks ajaks ja raviarst käitus ilusti ja ütles et teevad ravi mida võib rasedatele teha.. ja siia ma ei teagi kes ta oli või mis tegi olo ta õde või koristaja tuli minu palatisse ütles et mul ikka raske kopsupõletik mis ravile ei allu ja põhimõtteliselt see ravi mis mulle tehakse tapab mu lapse et ma ei saagi seda last. Ja ma kuulasin ta ära ja kui ta palatist lahkus siis helistasin koje lapse isale ja hakkasin nutma et mulle nii öeldi.. samuto nooreke ja pehmeke .lasin öelda.. ja ma ei tea tänaseni kes see inimene oli kes mulle nii ütles aga ma tahaks talle küll öelda et tänaseks on mul ilus terve ja tubli 7 aastane poeg ,5 aastane tütar ja 7 kuune tütar ja vot laste isaga olen ka koos,mis sest et olin vaid 16 kui rasedaks jäin.nüüd olen targem ja kogenum ja endale paska öelda ei lase.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle tundub, et ta lihtsalt kasutas juhust, et kellegi abitu peal end välja elada. Hea, et kõik hästi!

      Kustuta