Kaks nädalat pärast sünnitust - keha, meel ja beebi

Teise beebi puhul on üllatav, et paljugi sarnaneb eelmise beebiga. Kuigi eelmisest korrast olin äärmiselt palju ära unustanud, meenub uue beebiga eelmisest sarnases situatsioonis palju. Lisaks teadsin valmistuda paremini, nii et kes saavad esmakordselt emaks, neile on see kasulik postitus, sellest, mis saab pärast beebi sündi.

Esimesed nädalad

Üldiselt on oluline, et esimesed kuus nädalat oleks ema nii rahulik ja stressivaba kui vähegi võimalik. Teha minimaalselt, keskenduda endale. Põhjus selleks on beebi heaolu. Enne oleks soovitatav leida tugivõrgustik, kes päriselt teeb ette-taha nii palju kui võimalik. 

Ma ise olen seda siiani püüdnud harrastada. Esialgu oli küll tunne, et ma olen nii kasutu ja hakkasin koristama ja tõmblema. 😂 See on hormoonidest - tuleb end siiski mentaalselt stabiilsena hoida. Sotsiaalmeedia jätsin tahaplaanile ning keskendun enda eest hoolitsemisele - vabal ajal magamine ning mõnusad tegevused, näiteks võimaluse korral roolin sõidukit või vaatan "Vapraid ja ilusaid".

Hormoonid

Paljud ei tea, et kohe pärast sünnitust on adrenaliin laes - uni läinud, suur elevus sees, tahaks kõike teha, kõigile kuulutada ning magada on võimatu. Seega on raske magada "siis kui beebi magab päeval". Tavaliselt tuleb tohutu uni öösel, aga öösel on vaja beebit toita. Nii et tugiisik on vajalik - toob beebi sulle rinnale, et ise öösel koperdama ei peaks. Lisaks aitab ka enne sünnitust tugev väljapuhkamine. 

Kuna mul tulid veed varem ära, siis lihtsalt lasingi sõba silmale pärast vete tulekut.

Lisaks võib hormonaalne kõikumine tekitada äärmiselt negatiivseid tundeid, mis paisuvad eksponentsiaalselt magamatuse tõttu. Aitab jällegi tugev tugivõrgustik esimesed kuus nädalat! Maga, puhka, söö, jaluta ja leia aega endale (minu aeg nt 10 minutit Redditis, kui beebi tissi otsas on)! Mul mõni päev läheb mentaalselt räigelt lappama - kahetsen oma elu ja mida kõike veel. Aitab selle vastu see, kui annan juhendi oma kaaslasele, mis teha minuga, kui ma jälle sellesse masendusauku kukun. See on normaalne pärast sünnitust ning ennetustöö on kõige parem, tagajärjed on hiljem raskemad. No stress!

Imemisrefleks

Beebidel on imemisrefleks, kuid esimene ööpäev kulubki üksteise tundmaõppimiseks ka selles vallas, et beebi õpib õigesti sinu nibusid haarama. Esialgu ei saa ta rinda suhu, liigutab peaga eemale, ja see on frustreeriv - vb mõnel tekib mõte, et äkki on lihtsam kuidagi muud moodi toita. Tegelikult saab ta peagi rinna haaramise tänu su järjepidevale suunamisele selgeks. Ei saa haaratud - aitad uuesti sada korda järjest ning lõpuks on mõlemal täiesti selge.

Ma juba teadsin, et mu paremat rinda beebid esialgu nii kergesti ei taha, seega ma nimme ei jätnud järgi kuni mõlemal selge. Nüüd paneb rinnad lupsti suhu.

Imetamise sagedus

Olen märganud, et levib jutt, et beebid söövad sünnist saati nagu kellavärk iga kolme tunni tagant. Tegelikult mida väiksem on beebi, seda tihemini ta sööb, näiteks iga poole tunni või iga tunni tagant päeval, lisaks esinevad ka pikemad pausid, näiteks öösel, kui beebi võib viis tundi magada ilma söömata. Ta korvab selle söömise hiljem päevasel ajal. Beebidel, nagu teistel elusorganismidel, on tsirkadiaanrütm - öösel magatakse, päeval ollakse rohkem ärkvel. Kuigi tõesti - mõnel beebil võib olla öö ning päev vahetuses. Mida suuremaks beebi kasvab, seda suuremaks lähevad söögivahed, kuni ta sööbki iga kolme tunni tagant. See juhtub graduaalselt. Ei tasu muretseda, kui esialgu ta ainult tissi otsas rippuvat tundubki. Lihtsalt vahepeal anna beebi oma tugiisikule - söö, käi vetsus, pese ja kasi end.

Seni mõlemal mu lapsel on üllatavalt märgatav olnud see, et neil endal on kindel uneaeg ning öösel magatakse pikemalt juba sünnist saati. Haiglas öeldakse, et beebit tuleb äratada ning iga kolme tunni tagant toita. Ma näen sellel mõtet siis, kui esineb oht, et piima pole või beebi kaotab ohtlikult palju oma massi.

Lisaks annavad mulle imetamisaegadest märku rinnad ise - hakkavad piima eritama söögiaegadel. Lisaks on mul ka ajataju, millal beebi tahab tissi. Usaldan ennast ja oma last - nii on kõige lihtsam.

Nibud

Esialgu esimese lapsega võivad nibud pideva vaakumi tulemusena lõhki ja veriseks minna ning imetamine on sigavalus. Esimese lapsega lihtsalt kannatasin ära - pärast paari nädalat nibud harjuvad ja imetamisest vabal ajal panen tervendavaid kreeme. Teise lapsega ei juhtunud midagi. Ei läinudki bepantheni vaja. 

Piimapais

Esimesed paar-kolm päeva pärast sünnitust on rindades ternespiim ning edasi tekib pärispiim ning mõnel inimesel esineb piimapais reaalse piima tekkel. Mul teise lapsega piimapaisu polnud. Aitab imetamine, kompress ja paljud panevad kapsa rinna peale. Ternespiimaga anda mõlemat rinda, päris piimaga ühte rinda - vajadusel pakkuda teist.

Ma nüüd teen nii, et päeval annan üht rinda ja teisest samal ajal pumpan. 😁Seda pumbatud piima kasuta Coliefi manustamiseks.

Gaasid ja koolikud

Tihti kasutatakse neid sõnu sünonüümidena olenevalt allikast. Eks mõlematel ole samad sümptomid - tita punnitab, tõmbab kõhtu kõvaks, püüab puuksu lasta, kakada ja nutab.

Arstid väidavad, et esimesel elunädalal gaase pole. Mu mõlemal lapsel on olnud sünnist saati gaasid. Lily üks öö oli sünnitusmajas tunde nuttes ärkvel ning päästis teda mekooniumi väljumine lõpuks. Lisaks aitas simetikoon (aine, mis gaasimulle väiksemaks teeb, et neid oleks lihtsam väljutada, nt Cuplaton).

Me kasutame nüüd ka Coliefi, mis sisaldab laktaasensüümi - beebidel on ajutine laktoositalumatus, mille tõttu tekivad gaasid. See ravim aitab seedida laktoosi, mida ta ema rinnapiimast saab. Võimalus on ka ise mitte laktoosi tarbida, aga mõju tekkeks läheb nädal. Lihtsam on beebit kohe aidata. Väljapumbatud 5 ml soojale piimale lisame neli tilka laktaasensüümi sisaldavat ravimit ning anname süstlaga beebile enne söötmist mõni kord päevas. Enne seda olidki beebil koolikud - õhtuti nuttis mitu tundi järjest, oli lõpuks üleväsinud.

Ema toitumise seos beebi gaasidega

Ma ei usu sellist asja, et ema toitumine tekitaks beebil gaase, eriti see imelik jutt, et gaasilised joogid tekitavad beebil gaase. Ema maos ja soolestikus olev gaas ei satu mitte kuidagi rinnapiima. Joogi sees olev süsihappegaas ei lähe imekombel ema maost rinnapiima sisse mitte kuidagi. Ema krooksub ja puuksutab välja need gaasid.

See, kui mõni toit tekitab gaase - no siis oleks ju teatud kulinaariaga maades kõikidel beebidel gaasid ju. Pealegi imetamise ajal on endal vaja just korralikult vitamiine toidust saada ning imetamine kulutab suurel hulgal kilokaloreid, seega ainult vee ja leiva peal elamine oleks ülim rumalus - ka beebil jääb nii toitainetest puudu ning gaasid on ikkagi.

Selleks, et märgata, kas mõni toiduaine tekitab gaase beebil, läheb mitu päeva aega ning ühe toidu sees võib olla hunnikute kaupa erinevaid aineid, millest milline tahes võib tekitada gaase. Näiteks saia sees on nisujahu, gluteen, suhkur, mõni E-aine, või, margariin, õli. No jumala eest, ei tea ju, milline sealt gaase tekitab. Ainus kõige selgem seos on teaduslikult tõestatud beebide ajutine laktoositalumatus. Pealegi kui toit tekitaks gaase beebile, oleks looduse poolt juba loodud ema isutus teatud toiduainete järele imetamisperioodil.

Kindel on aga see, et ema toit rinnapiima läheb, seepärast olen ma proovinud juua rohkem kõhtu rahustavat teed - fennel - ja tahaks loota, et see mõjub. Ükskord Carmeni puhul jõin korra Coca-Colat (mulle toodi) ja siis Carmenil tuli koolakrooks.

Sinu keha - genitaalid

Igaks juhuks mainin siin ära, et mitte kuidagi ei muuda sünnitamine tuppe "lõdvemaks" või mis iganes. Nagu noku, nii on loodud ka sünnitusteed avanema ning kitsenema. Sünnitusel tekkivad rebendid on tavalised ning nende vastu aitab tupe masseerimine sünnituse ajal, mis aitab ka kehal lõdvestuda. Üldiselt seda saab tugiisik aidata, aga mul pole kummalgi sünnitusel sellise asja jaoks kahjuks aega olnud, sest olen jumala viimasel hetkel sünnitustuppa pääsenud. Seega olen saanud rebendid. Need õmmeldakse kinni, niidid sulavad paari nädalaga. Jama on see, et mõnda aega ei või istuda. Btw, rebendite vastu aitab ka rasedusaegne lahklihamassaaž.

Kui oled saanud antibiootikume, võib kergesti tekkida tugev tupeseen, mida arstid võivad segi ajada lihtsalt sünnitusjärgse kuiva tupega ja nii jääb see kuudeks diagnoosimata, nagu mul juhtus pärast esimese lapse sündi. Selleks lihtsalt - probiootikumid!

Soovitatakse ka Kegeli harjutusi teha, aga lugesin, et alles 24-48 h pärast sünnitust. Oih, ma tegin kohe.

Vereeritus

Pärast sündi tuleb verd emakast mõnda aega, paar nädalat. Paksud sidemed haiglasse kaasa ning koju varuda ka.

Hemorroidid

Punnitamine ning raseduse surve võivad tekitada hemorroide. Duphalac pehmendab kakamassi. Võtsin seda raseduse lõpus ning nüüd olin sunnitud uuesti võtma hakkama, sest hemorroidid teevad haiget. Lisaks esimene kaka emal tuleb paar-kolm päeva pärast sünnitust - sünnituse ajal läheb kõht lahti spetsiaalselt soolte puhastamiseks.

Emakas

Emakas valutab pärast sünnitust oksütotsiini toimel imetamise ajal - valud on tuhudelaadsed. Kuid mingi kummaline valu külastas mind pärast teist sünnitust. Pärast teist sünnitust oli äärmiselt imelik tunne nagu mu emakas oleks tugevalt peksa saanud. Ma ei saanud sirgelt käia, emakas hõõgus pidevalt nagu lambipirn mul kõhus. Valud olid äärmiselt tugevad kogu aeg, ning need polnud ainult imetamisaegsed kokkutõmbevalud. Kui kurtsin ämmaemandatele, ütlesid nad, et emakas tõmbubki imetamise ajal kokku. Kurtsin uuesti, et tean! aga emakas valutab KOGU AEG ja on tulikuum! Siis sain ibumetiini ja kannatasin hambad ristis selle tulitava valu ära - paari päeva pärast sai see läbi ning sain hakata jälle sirge seljaga käima.

Pärast esimest sünnitust oli mul ainult see tavaline emaka kokkutõmbevalu imetamise ajal. See on normaalne. Lihtsalt hingata neid üle nagu tuhusidki :') 

Ajutöö

Raseduse ajal ning imetamise ajal ei ole aju enam sama, mis oma täisvõimsuse peal. Tekivad keskendumishäired, mis sarnanevad aktiivsus- ja tähelepanuhäirega. Ununeb kõik, tegevusi teed korraga ja unustad, mida tegema tulid, kuhu helistama pidid jne. Mul pärast esimese lapse sündi oli hirm, et äkki jäängi nii lolliks. Õnneks mitte - see on mööduv! Kuid tasub kontrollida kindlasti oma vitamiine, kuna liigne ajutöö häiritus võib viidata sügavamale probleemile, mis on kahjulik beebile, kuna beebi ei saa seetõttu läbi ema organismi vajalikke aineid kätte. Eelmise raseduse ajal esines mul vitamiinipuudus, mis mõjuski beebile kahjulikult. Tuleb iseend tunda - millise vitamiini vaegus endal sageli tekkida tahab, seda tuleb kontrollida! Mul on selleks D, B12 ja raud. 

Keha

Issand jumal kui kerge mul on olla! Ma nagu lendaks! Raseduse lõpus oli mul pidev pomm kaasas, nii et sünnitusmajja jäi 10 kg maha! Kõndida saan nüüd kiiresti, pulss ei ole ka öö läbi 80 peal :D Stress pole ka pidevalt laes, kõrvetised on läinud ja elu on lill! Ma mahun liikuma ja ma jaksan liikuda!

Seni on meil Lilyga hästi läinud! Gaasid ja koolikud esinesid - õnneks Cuplaton ja Colief aitasid. Beebi saab tänu sellele normaalselt magada. Esimese beebiga antibiootikumide tõttu oli tal kõht mitu nädalat lahti, kaka lakkamatult voolas, ja seega ka tugev mähkmelööve. Nüüd teadsin seda ennetada probiootikumidega. Võtsin neid ka enne sünnitust, sest mul oli karvane tunne, et satun jälle eelsünniosakonda penitsilliini alla ning selleks puhuks ON VAJA probiootikume, muidu lõpetad tupeseenega ning beebi soolestikus aina kaka lippab.

Kusjuures minu nägemist mööda jagunevad inimesed beebiinimesteks ning mittebeebiinimesteks. Mina olen pigem suuremate laste fänn, kuna neid saab suunata ja õpetada. Beebidega on mu meelest raske - ma suht muud ei oska, kui tiss suhu, haha. Mu abikaasa seevastu on täielik beebiinimene ja aina kussutab ja mässutab ja sossutab (midagi sellist, ma ei tea beebikeelt). Ma olen väga rahul, sest mulle sobib olla amm :D okok, olen ema ka ikka. Küll on hea, et Edgaril piima pole, muidu annaks rinda ka veel minu eest ja ma ei saakski beebiga olla, haha :D Rinnaandmine on üks äärmiselt nauditav ja rõõmus tegevus! Seepärast ma juba alguses otsustasingi, et ei eelista välja pumbatud piima lasta anda, vaid võin kasvõi tunde elus lutt olla beebile, nii ööl kui päeval. Isegi kui öösel on see raske ja krampis asendis pead magama, sest beebi tahab tiss kaisus tududa. Ometi on see nii rahulduspakkuv ja rõõmutoov. Pealegi raskel ajal ütlen endale, et this too shall pass. 

Sünnitus 🥰 Teine beebi!

 

PILTIDE, TEKSTI, INFO JM REPODUTSEERIMINE JA MEEDIAS JAGAMINE KEELATUD! Autoritasu selle teksti/info/piltide/reprodutseerimise/jagamise eest 10 000€. Lihtsalt ära jaga.

Nonii, minu sünnitustegevus on täielikult nö õpikuväline - ei tea, kellel veel sel viisil sünnitus kulgeda võib, sest arstid ka hästi ei usu. Millega tegu? Mis te spekuleerite?

Enne haiglast kojuminekut viimane söötmine

Mul hakkas limakork eralduma kodus mitme päeva jooksul, mille üle oli mul hea meel. 28.03 esmaspäeva hommikul rasedusnädalal 41+1 ärkasin kl 7:30 sünnitusvalu peale, mis oli selgelt eristatav tavalistest niisama valudest. Ja valu peale ärgates puhkesid looteveed. Ütlesin Edgarile, et kuule, veed tulid, too rätik. Ta oli megaunine ja ulatas mulle rätiku, kuigi tahtsin, et ta selle tagumiku alla topiks 😆. Igal juhul siis lamasin voodis ja kavatsesin hakata oma tuhusid üles märkima. Edgar viis Carmeni lasteaeda ära see aeg, et noh - ehk jõuab tagasi enne beebit.

Kuid minu õnnetuseks tuhud krt peatusid. Mõtlesin, et noh, nüüd siis ometi tean, mis asjad on need kurikuulsad libatuhud, millest kõik räägivad. Ju need olidki, mul polnud selliseid varem olnud. On olnud tugevad menstruatsioonivalud raseduse ajal ja braxton hicks kokkutõmbed, aga need hommikused "tuhud" konkreetselt eristusid neist valudest. Jama. Sõin kõhu täis ja magasin veel. Edgar segas mind mingi juraga, et pidin tema mingid arved ära maksma keset sünnitust, nii et ma ärritusin. Mõtlesin, et see vete äratulek ongi vist mu keha viis anda mulle puhkeaega enne sünnitust. Kaheteist ja kolme ajal päeval tuli veel lootevett ja ma aina ootasin seda kauaoodatud regulaarset sünnitustegevust.

Siis kui veed ära tulid hommikul 🤣 rätikud all ja puha. Kui pilt häirib, andke teada.

Rsk, päeva jooksul tuli mitu konkreetset tuhulaadset valu, aga ikka veel sünnitustegevus ei hakanud. Rääkisin oma doulaga ja mõtlesin, et kui järgmise päeva hommikuks (24 h vete puhkemisest möödas) pole alanud sünnitustegevus, pean haiglasse minema, et antibiootikumi veeni saada põletiku ennetamiseks. Mis minu jaoks tähendab seda kardetud eelsünniosakonda (kes ei mäleta, siis mu eelmine sünnitus toimus ITK eelsünniosakonnas, kus järelvalveta koridoris nukralt tuhutasin ja mitte keegi minust välja ei teinud - vaid nähvati aeg-ajalt a la "kui kunagi päriselt sünnitama hakkad". Viimasel hetkel sain sünnitustuppa.). 😬

Njaa, jäin magama lootuses ärgata sünnituse peale. Öösel olid jälle need "tuhud" küll, aga kui iseenesest hommikul 7 ajal ärkasin, siis regulaarseid valusid, mis inimese otse armastatud sünnitustuppa saadavad, polnud. Kukkusin märatsema ja pillima pettumusest 🙄 väga häbi! Edgar hakkas mind haigla poole viima ja kukkusin autos hüsteeriliselt nutma eelsünniosakonna hirmu ees. Väga täiskasvanulik! Nojah, tundub et eelmine sünnituskogemus, kui olin ignoreerituna eelsünniosakonnas, mõjutas sisimas mind PALJU rohkem kui tunnistada endale olin suutnud. Teadsin, et lähen nüüd küll Pelku, mitte ITKsse, et vähegi hirmust jagu saada.

Pelgu ämmaemand vaatas mind läbi - ainult 3,5 cm avatust, aga emakakael ilus, ja kavatses vaadata KTG all, kas esinevad õpiku järgi regulaarsed tuhud. Lisaks lootevees väga väike osa oli roheline tema hinnangul ka, aga õnneks sellest midagi hullu polnud 🙏. Igatahes läksin KTG alla, Edgar kõrval ja ma teadsin, et neid õpikule vastavaid regulaarseid tuhusid ma endast välja ei pigista. Mul olid paar valusat tuhu ktg all, nii et masin läks ka üle 70, aga need polnud sobivalt regulaarsed, seega kirjutati mind sisse kardetud eelsünniosakonda. Õnneks väga sõbralikult! Kuigi juba nende tuhude ajal ma reaalselt hakkasin epiduraalist unistama. Edgarile seletati nii ilusti ära, et ta saab tagasi niipea kui mul algab sünnitustegevus ja väga sõbralikult suhtuti! Suhtumine on mulle NII oluline ja see oli ülihea!

Kardetud Pelgulinna eelsünniosakond erines eelmisest nagu öö päevast! Absoluutselt KÕIK olid nii sõbralikud, nii hoolivad, nii seletavad ja kohal! Ei mingit ignoreerimist, ei mingit nähvamist! Arst rääkis minuga põhjalikult, uuris emakakaela põhjalikult ja soovitas sünnitust esilekutsuvat tabletti/puru. Mulle nii meeldis nii vahetu ja põhjalik seletus. Hirm oli küll sünnituse esilekutsumise ees, aga otsustasin ravimi kasuks pärast doulaga rääkimist samal ajal kui mult eemaldati kirssangioomi lõikusest pärit niidid. Jõin joogi ära ja siis hakkasin ootama, et need ebaregulaarsed tuhud oleks ometi regulaarsed.

Sittagi tuhud regulaarsed olid. Sain ka penitsilliini, käisin peldikus oksel ja mõtlesin, kas hakata tuhusid telefoniga mõõtma - eelmine kord tegin seda eelsünniosakonnas, aga sellel polnud too aeg mitte mingit pointi, sest mitte kedagi ei huvitanud. Seekord aga sõbralikud ämmaemandad lausa palusid, et ma äpiga tuhusid mõõdaks! 🥺 Nii armas! Nad olid nii hoolivad! Hakkasin mõõtma tuhusid ja noh, mingit regulaarsust seal polnud. Olid lihtsalt valusad nagu ikka, pidin üle hingama, ettepoole kummardama. Võtsin seda võimalusena õppida tuhusid taluma. Avastasin, et kui kummardan ettepoole ja hingan kõhu punni (umbes 4 sek sisse ja 6-8 sek välja), on see valu palju talutavam. 

Nii ma siis käisin ringi oma ebaregulaarsete tuhudega. Ämmaemandad lausa vaatasid minu telefoniga mõõdetud tuhusid! 😱 Nii äge! Nad tegid mulle KTG ka mu voodis. Voodi oli mugav, mitte nagu mingi see kõva kušett, jumal tänatud, nii et oli kergem seal neid valusid üle elada. Eelmine kord eelsünniosakonnas tehti mulle KTG hullult ebamugava kušeti peal, kus oli nii nii halb, valud äärmiselt tugevad, aga äärmiselt harva ning mind ei usutud, kui ütlesin, et lamades lähevadki need harvaks, sest mul on halb olla ju! 

Kõik mõõdetud tuhud panin siia (mõni jäi äppi panemata, kui tuli nt arsti ees tuhu). Kui hakkasin sünnitustoa poole kõndima, enam ei viitsinud üldse mõõta.

Nüüd siis tegin oma valudevastast hingamist KTG all. Nagu ikka - polnud ka masina alusel need tuhud regulaarsed. Kuigi iga tuhu ajal unistasin epiduraalist.

4 h alates eelmise esilekutsuva joogi joomisest oli plaan anda mulle uus jook. Mul oli aga sisetunne, et mu keha never ei taha sünnitama hakata ega emakakael avanema, kui ma olen eelsünniosakonnas. See oli nõiaring - eelsünniosakonnast sünnitustuppa ma ei pääse, kui tuhud pole regulaarsed, aga tuhud ei muutugi regulaarseks ning emakakael ei tahagi avaneda, kui ma pole sünnitustoas. 🤷‍♀️ Pealegi mul oli äärmiselt lihtne ise kontrollida, millal tuhu tuleb - kõnnin suunaga ettepoole, saan tuhu. Kui aga lösakil diivanil olen, pole mingi 8-10 min tuhusid. Ja vahel võib tulla minituhu. Olin laisk, väsinud ja pettunud, nii et ma lösutasin diivanil. Oleks jah võinud tuhusid endal kõndides esile kutsuda, aga ausalt öeldes ma teadsin, et sellel pole mingit pointi, kuna KTG all tuleb ikkagi pikali olla ja pikali olles on jumala suvade vahedega tuhud, mida nimetatakse ebaregulaarseteks ja mis sind sünnitustuppa anyway ei saada.

Enne uue joogi joomist pidi arst mu avatust kontrollima. Selle aja jooksul oli mulle tehtud kaks KTGd. Lootsin, et arsti vaatamise all oleks mul vähemalt 5 cm avatust, mis mind saadab sünnitustuppa.

 Arst katsus mind pukil ja ütles, et ootame kui uus tuhu tuleb. Rääkisin talle, et selili jalad pukil mul tuhusid ei tule, see on puhkeasend 😀 ka eelmine sünnitus oli nii. Seepeale arst soovitas kõndida, et tuhu tuleks. Tegin seda ja kohe tuli tuhu. Arst katsus ja ütles, et ilus emakael ja tuhu ajal 5 cm. Ütles, et võiks teoorias minna sünnitustuppa, aga kui seal midagi ei juhtu, antakse oksütotsiini. Olin kõigega nõus, peaasi, et saaks sinna!!! Siis ta ütles, et väga hea, uurib, kas sünnitustuba on vaba ja võin mehe kutsuda. Oh yeah! Selle peale läksin juubeldades oma lõunasööki välja oksendama ja puhkasin diivanil, sest kõndides tulid nii tobedad valusad tuhud. Ju ka avatuse katsumine aitas kaasa oksele! Ideaalne!

Üks ämmaemand tuli minuga rääkima ja ütles, et nii tore võib olla, kui minu viisil valudeta sünnitada saab. Ma ütlesin, et mul on tegelikult valus 😀 ta ütles, et ta andis küll oma olukorrast kõva häälega teada. Nii et jah - teistkordne sünnituskogemus kinnitab, et inimestele tundub, et mul pole üldse valus, haha. Ma reaalselt ei tea, kuidas selgeks teha, et ma lihtsalt hingan üle valud ainult seepärast, et need on piisavalt valusad, ma ei saagi teisiti.

Nii, tuldi mind sünnitustuppa viima. Võeti mu kotid ja pidin jala minema - haha, enne liftist väljumist tekkis tuhu, aga nii kenasti hooldaja ootas. 🥺 Jõudsin sünnitustuppa umbes pool neli ja unistasin, et Edgar sinna jõuaks. Hooldaja juhendas mind tooli istuma, mis mulle sobis, kuna saab tuhudest puhata ju istudes. Nii et tegin toolil istudes väikese pausi tuhudest jälle ja uurisin tuba. Seal oli vann! Sinna tahtsin! Seal oli mingi väike helisüsteem - lahe! Dušši polnud eraldi, aga wc oli - jahedat dušši oleks hullult tahtnud. 

Selfi sünnitustoas toolil puhates enne ämmaemanda ja Edgari jõudmist

Igatahes pärast väikest puhkamist otsustasin, et võiks selle sünnitusega ühele poole saada ja käivitan tuhud püsti tõustes. Räme palav oli - tuhude ajal üldse hakkaski mul higi voolama. Kummardasin seal voodile toetudes oma paari iseenda poolt esile kutsutud tuhu. Oleks tahtnud ka seda kanderaami nurgast välja kiskuda palli alt, aga ei hakanud seal üksi laamendama.

Kui olin öösärgi poole keha peale tõstnud ja kummardasin voodile toetudes tuhu üle elades, ilmus mu sünnitustoa ämmaemand Edgariga ja küsis, kas see on sinu naine - et hästi näha pole, olin seljaga ukse poole. Edgar tundis mu ikka ära ja sisse nad tulid. Edgar hakkas mu selga hõõruma, mis mulle väga meeldis.

Ämmaemand vaatas mind ja siis taipasin, et vb ta ootab, kui mul tuhu möödub, kuigi mul polnud tuhu, siis viisakalt ütlesin, et ta võib rääkida ikka, sest mul pole tuhu. Ämmaemand tutvustas ennast ja ütles, et paneb KTG. Rääkisin, et selili ma selle KTG alla kindlasti minna ei taha. Lisaks küsis ta ka mu eelmise sünnituskogemuse kohta ning rääkisin, kuidas presse ei tundnud, sest olin selili ja tirisin ise jalgu vastu oma kõhtu, mis mulle üldse ei sobinud. Ämmaemand sai mulle KTG ümber ja ma olin palunud Edgaril selle käimisraami tuua. Toetasin sinna ja tuhu tuli ja nägin masinalt ka, et see on 100. Vingusin, et millal see ometi läbi saab! See oli mingi igikestev tuhu! Kui mulle tundus, et see võiks lõppeda, vaatasin masinat ja see näitas ikka 100! Edgar hakkas mind külmade lappidega nühkima mu palve peale, mis mulle väga meeldis. Vahepeal olin jõudnud talle käratada, et ta mind tulikuuma käega ei katsuks, sest toas oli niigi palav. Hädaldasin selle tuhu pika kestuse üle. Kui see läbi sai, ütlesin, et mul pissihäda. Läksin potile, kus tuli uus tuhu ja ma hakkasin jälle oma abistajatele vinguma, et nii ebamugav on olla! Et kas saaks lahti sellest! Ma ei ole enam kindel, kas ma seda ka ütlesin, et võtke see välja, aga nii ma mõtlesin. 🤣 Ämmaemand küsis, kas mingi surve on allpool, aga ma ei saanud midagi aru, terve emakas oli valus.

Ise ma mõtlesin, et ma nii saamatu! Mul pole avatust ollagi ja juba tunne, et jätaks selle kõik pooleli!

Ämmaemand oli päris kogenud ja sai aru, et kui naine vingub, et nüüd ta küll enam ei jaksa, on vist kohe kõik läbi hoopis. Ta pakkus mulle minna käpuli, mis tundus tõesti väga ahvatlev! Mulle pandi kotid voodisse ja läksin neile käpuli ja ämmaemand küsis, kas võib mu avatust kontrollida. Mulle avatuse kontrollimisel saadud teave alati meeldib, seepärast lubasin. Ta ütles, et pea on väga all juba. Ma ei suutnud seda uskuda! Nii et 10 cm on käes, küsisin. Oligi! Wtf? Ma ALLES saabusin ju sünnitustuppa. Igal juhul oligi uskumatul kombel käes presside aeg. Jep, miski mul jalge vahel oli, mille oleks tahtnud välja punnitada. Ämmaemand ilusti õpetas, et tehku ma julgelt madalat häält. See teave aitas mind, sest ma loll ei taha kedagi tavaliselt lärmiga segada. Õnneks olin kakades harjutanud ja õnnekombel tundsin ka tuhusid, nii et teadsin, et mida rohkem ma punnitan, seda kiiremini see piin läbi saab. Edgar terve aeg hõõrus mu selga külma veega lappidega, mis oli megalt abiks.

Ämmaemand nii hästi ütles, et ma reite osa lõdvestaks ja mu suureks õnneks ei juhendanud ta, millal või kui kaua punnitada, vaid tegingi seda iseenda sisetunde järgi! (Eelmine sünnitus olin ju selili ja mul polnud presse ja mind juhendati ja sp pressisin silmad, näo ja õlad seestpoolt veriseks). Issand nii hea oli, punnitasin kõva möirgega nagu suurt junni. Ämmaemand ilusti veel palus mingi aeg oodata, seletades, et lihtsam on pressida tuhu ajal ja et pressitunne on lihtsalt seepärast, et seal on surve ja andis juhised, mis häält ootamise ajal teha. Edgar andis mulle ka vahepeal juua. Ämmaemanda kiitused aitasid kaasa ja ma lihtsalt pressisingi beebi välja, kes kohe kisama hakkas. Edgar veel ütles hiljem, et beebi nuttis juba siis, kui varbad veel sees olid. 🤣🥰 Ma olin wtf - olin kõvasti hullemaks valmis ja järsku ongi kõik läbi?! Et see polnudki nii hull?! Vaatasin alla, et sugu kindlaks teha - ja lamaski seal tüdruk ❤️

Sain siis beebi rinnale ❤️ ja olin reaalselt et misasja?! Kell oli 16:13 ja sünnitustuppa olin alles saanud! Nii et kuidas mul läks 5 cm pealt täisavatuse peale nii kähku? Mul pole muud seletust, kui et reaalselt minu hirm hoidis mu keha tagasi sünnitamast kohas, kus mulle ei sobi. Tahtsin ju järelvalvet, Edgarit ja tuge, mis aitas mul avaneda. Kindlasti aitas ka avatuse kontroll kaasa.

Ämmaemand lasi meil veel pulseerivat nabanööri katsuda, mis oli nii äge kogemus! Mul tekkis esimese astme rebend eelmise armi kohale. Uuriti mind põhjalikult ja lasti meil sünnitustoas pikalt olla. Ämmaemand küsis, kas sobib oksütotsiini- ning K-vitamiini süst (sobis). Sain süüa ka! Kusjuures mulle pandi insuliiniresistentsuse tõttu dieet (suhkruvaba), mis mulle kohe väga sobis! Mulle ei meeldigi suhkur liigselt. 🥰 Tegelikult oli meil plaan sünnitust filmida, aga kahjuks ei jõudnud, nii et ma ei saagi näha, kuidas ma hädaldasin, et enam ei jaksa. 🤣 

Sünnitustegevus ei läinudki mul regulaarseks. Avanemisperioodiks on kirjas 50 min. Väljutusperioodiks 23 min, sünnitustegevuse kestuseks kokku 6 h. Sünnitustoas olin vist u 45 min. Omg ja ma ei võtnud seekord Paracetamoligi. 🤣 Kuigi tõesti - keset mu hädaldamist oleksin vist kõigega nõus olnud, et ainult see läbi saaks. Aa, kuigi mulle meenus, et vahepeal ämmaemand tõi mingid (tera)riistad või midagi ja mulle tekkis pähe hirm lahklihalõike ees ja jälle karjatasin, et ei taha! 😆 Ta rahustas, et ei ei, kõik hästi. Vb need olid tal üldse muud instrumendid, ma ei teagi. Haha, ma täiega naeran selle üle, et kui kas keisrist või muust meditsiinilisest sekkumisest juttu tuleb, ma hüsteeriliselt karjatan, et ei taha. 🤣 Igal juhul seal pressides püüdsin endale öelda mõttes mantrat, et ma avanen suureks (lugesin sellest "Loomuliku sünnituse" raamatust).

Nii et spekuleerida saab siin palju, kuidas küll minul sünnitustegevus regulaarsust ei saavuta enne minu unistatud paika saabumist. Või et miks täisavatus nii ruttu tekkis. Mu seletus on, et meel ja keha on äärmiselt tugevalt seotud, nii et oma mõistusega või hirmudega saab isegi sünnitust kinni hoida.

Pärast sünnitust aga oli äärmiselt raske olla. Pärast eelmist sünnitust olin jumala krapsakas, nüüd aga ei saanud seistagi. Emakal polnud ainult kokkutõmbevalud, vaid see hõõgus nagu tulekera mul kõhus kogu aeg. 🤒 Üks öö olin seepärast üleval, kuna kuum valu ei lubanud magada. Seega mitte kuidagi poleks ma abikaasata haiglas hakkama saanud. Küll aga nüüd kodus ja taastun ja nii õnnelikud oleme perega! 🥰

Mu teine tütar sündis 29.03 41+2 rasedusnädalal! 

Btw! Nüüd, vältimaks hädasid oma tervisele, kavatsen ma 6 nädalat jumala iisilt võtta! Nii et kui ma teile ei vasta sotsiaalsetes keskkondades, ei ole asi teis, vaid minus - mu telefoni sätted (ei tule info läbi); minu mentaalne jaks; võin magada; tegelen lastega; teen kodus midagi; loen midagi. Mu aeg on väga piiratud ning suurema osa oma ajast panustan perekonda ja endale. Aga muidugi mulle meeldib teie kõigiga rääkida, nii et vastan ikka sobival ajal! 🥰 Sotsiaalmeedia paratamatult jääb kõige viimaseks, eriti nüüd. Loodan, et mõistate! 🙏 

Saingi lahti kirssangioomist!

 Appi, mul nii hea meel, käisin kirurgi juures! Mul on olnud külje peal pikemat aega selline moodustis nagu kirssangioom. See on punane plönn põhimõtteliselt, healoomuline. Enamasti ma ei teinud sellest välja, las pesitseb seal, kui tahab, inimestel ikka on kirssangioomid.

Rase!!!

Ela siis sellisega külje küljes :D

Kuid see hakkas aina kasvama. Eriti nüüd raseduse ajal. Okei, kasvagu. Aga see hakkas ette jääma! Juuksed jäid selle taha kinni seda valusalt kiskudes. Lapsi oli raske seljas hoida, sest nad ikka ju lähevad jalgadega moodustise vastu. No mis seal ikka - tuleb eemaldada.

Läksin perearstile kurtma (ja nagu mulle kombeks - alles siis kui see ikka rämedalt juba elu segas!). Perearst ütles, et ei tee praegu raseduse ajal midagi, ei tohi lõigata rasedana. See oli kuskil raseduse keskel. Pettunud olin, aga hambad ristis siis mõtlesin oodata noh. Kuradi rase olemine on kohati nagu mingi püha lehmana vati sees kudemine - midagi elu parandavat ei tohi teha. No nagu näiteks kui oli põskkoopapõletik, siis oksendasin valust, aga ainus valuvaigisti oli Paracetamol.

Kannatasin oma kirssangioomi edasi, aga see aina suurenes ja ühel kaunil päeval hakkas veel mingit vedelikku ka välja ajama, mökerdades nii riideid. Ma ei saanud hästi isegi keerata küljel, sest see punn kiskus nahka. 

Naistearsti juurde sattudes küsisin üle, kas tõesti ei või siis sellist häirivat asja maha lõigata, kui see tundub umbes selline, et iga kell rebeneb lahti ja siis peaks ju nagunii EMOsse jooksma. Ta ütles, et võib muidugi lõigata 😐 et parem ongi teha seda rasedana, muidu värske beebi kõrvalt on raske, et pane nahaarsti juurde aeg.

Ok, nahaarsti järjekorrad on ju imelised! Nii et läksin uuesti perearsti juurde (oli teine) ja ta suunas mind õnneks üldkirurgi juurde.

Siis tuli krt koroona, nii et kannatasin oma punni veel 🤣 ja punn läks juba täitsa üle piiri, läks väga imelikuks, nagu isegi juba kuumaks, ajas eriti oma koevedelikku välja.

Läksin esmaspäeval digiregistratuuri ja sain kohe ka üldkirurgi juurde aja. Nii tore kirurg oli! Esitlesin oma tuleku põhjust ja ta teatas, et lõikame ära! Jee! Läksin mingisse operatsiooniruumi, lamasin külili lauale, kuhu mind üks tore töötaja suunas ja siis tulid kirurg ja resident.

Kirurg küsis, kas resident võib ise lõigata, muidugi lubasin. Lamasin seal siis külili ja uurisin nii palju kui üle oma keha nägin seda angioomi eemaldamist. Läks aega, oli teine suur ja oli talle veel veresoon ka kasvanud sisse, aga lahti ma sain!

Pärast jäi kirurg residendile rääkima veel õmblemise kohta (mulle tehti kolm õmblust). Kiitsin, et nii hästi tegi ja soovisin häid residentuuriõpinguid.

Ilus õmblus 🥰

Kahjuks nüüd vette minna ei või, oli just plaan spaasse minna, aga noh, vähemalt elu parem ja küll kunagi ikka ujuma saab.

Loote väline pööre - jube või lebo?

Nonii, viimased nädalad rase! 

35+2 rasedusnädalal oli mul arstilkäik, kus avastati, et loode on lihttuharseisus. Pole ka ime, ta surus peaga mulle roiete vahele. Ma ise olin õrnalt imestunud, kuna jalgadega ta tagus ülevalpool, aga ultraheliaparaadis sain näha, et see on seetõttu, et jalad olid tal näo juures. Igal juhul sain aru, et tegelikult oli ta tükk aega niiviisi olnud.

BTW, mul peale dresside ei tule midagi jalga ja pidin poest ekstrasuuri alukaid ostmas käima.

Mu esimene hirm oli ilmselgelt, et siis tahetakse keiser teha ju, kui loode on tuharseisus, aga õnneks, kuna tegemist on mu teise rasedusega ja eelmine sünnitus oli ka vaginaalselt, ütles arst, et on vaba võimalus sünnitada tuharseisus vaginaalselt. Huhh!

Järgmine arstilkäik pandi 37+2, et vaadata, kas loode on selleks ajaks päädpidi emakasse end keeranud.

Kodus tegin breech-baby harjutusi, aga ei midagi. Tundsin juba nii hästi oma beebit, et ise ta ei tahtnud mitte kuhugi keerata. Surus peaga mulle roietesse, sümfüüs lõi tuld, kõrvetised tapsid mu, püsti ei saanud, sokke jalga ei saanud ja kannatagu ma ainult. Nii et polnud imestada, kui järgmine kord arsti juures (37+2) selgus, et sama mõnusalt ta tuharseisus ka on. Jällegi rääkisin, et keisrilõiget ma ei taha ning arst nägi, et beebi on piisavalt liikuv, et kui ma tahan, võib proovida pööramist. 

Tahtsin ikka proovida pööramist ja järgmine päev (37+3) pidin hommikul 8:30 haiglasse jõudma, et teostada väline pööre. Ja siis ma taipasin ka seda, miks ma nii väga pelgan haiglaskäike seoses sünnitusega. 

Jõudsin sisse, laua taga istus mutt, kes käsutas, et ma oodaku. Siis käsutas, et ma istugu. Hakkasin seljakotti seljast võtma ja juba käratas ta uuesti, et istuge! Ma oma mõttes mingi wtf, ma suure kõhuga, ilgelt suure sümfüüsivaluga, poolel teel istuma ja see käratab seal käske. Jõudsin mõelda, et mis siis, kui ma sünnitaks, siis ma ju ei tahaks istuda, aga tema teisiti ei saa. Siis jälle oodake öeldi. Siis ütles, et mina olevat siis see inimene, kes siin enne mehega käis jah. Ma mingi ?!?! ei ?!?! Ta mingi, et sina siis ei olnud see, kes enne käis siin jah. Jooksis kuskile ringi, käis triaažiõega rääkimas, kes ka küsis, et kas sina ei olnud siin enne. Ma mingi EI! Mis kurat, kõigepealt käsutatakse vihaselt istuma ja siis ilma et oleks minu dokumente uuritud, aeti mind mingi suvalise inimesega segamini.

Vastuvõtumutt vaatas siis dokumente ja pandi käepael ja keegi käis mul koroonatesti ka ninast võtmas. Siis tuli kenasti sõbralik ja tore arst, kes teostas ultraheli. Siis ilmus mingi järgmine hooldaja. See käsutas mind nagu kuningas, et istugu ma täpselt seal (mingi garderoobiruum). Istusin siis igavledes, kui ta kuskil käis. Tagasi ilmudes pidin jope kähku ära võtma ja riidepuule panema. Kui panin salli käise sisse, pahandas, et sinna küll salli ei tohi panna. Seejärel hakkas ta uhkelt mingit paberit täitma ja küsis, mis mul taskutes on. Ütlesin siis, et kaks paari kindaid ja mingi mask vist. See kaks paari kindaid oli tema jaoks suur üllatus. Sain jalanõud ka jalast ja ta käsutas mind tulema allkirja panema kuhugi. Hakkasin püsti tõusma, kui ta jõudis juba UUESTI käsutada, et tule pane allkiri! Ma ütlesin, et mul raske liikuda ju, mille peale hakkas ta rääkima, et temal on ka raske liikuda jne. Ma mingi wtf, mul niigi mure beebi pärast, tulen haiglasse, mis on omamoodi kurnav ja siis kuulaku kellegi teise muresid.

Igatahes kolmekesi (mina ja teised kaks patsienti) läksime lifti selle hooldaja järel, kes tundis end väga uhkelt nagu ta juhataks vägesid ja kellelgi polnud susse jalas. Hooldaja märkas üks hetk, et meil pole susse ja siis hakkas kurtma, et tema on 60-aastane, tema seda ei saa näha ju ja ilma sussideta on keelatud. Mis ma siis pean pea peal käima või? Igatahes mu kurtmise point oli see, et just need vastuvõtumutid tekitavad tohutu stressi ja ärevuse :D Ma tunnen end nii ebardi ja võõrkehana kui nad oma uhke kehakeelega ringi liiguvad ja kõike segi ajavad ning asjaolu ei kergenda ka fakt, et haiglas asetsen ma tavaliselt mingi suure sündmuse tõttu.

Passisime siis mingis ruumis ilmatu aja, ju ootasime koroonatesti vastuseid. Edgar jõudis vahepeal mulle sussid ka tuua (jalad külmetavad mul ka ilma). Kuni ilmus koroonakostüümis inimene uksele ja mul oli sisetunne, et ookeeii - ta kutsub mind. Igal juhul, ta oli megatore, megasõbralik inimene! Kutsuski ja hakkas viima isolatsioonipalatisse ja ütles, et mu koroonatest oli positiivne. Ma sain šoki! Ma niigi passin kodus, et mitte haigestuda ja nüüd koroona! Siuke tunne oli küll, et maailm kukkus kokku. Õnneks see ämmaemand väga lohutas mind ja ütles, et see pole midagi hullu, mainis ka seda, et tal see oli (mis lohutas, sest sellisel hetkel tundsin end imelikul kombel üksi :D) ja viis mu isolatsioonipalatisse.

Seal isolatsioonipalatis ta jutu käigus mainis, et vb tehakse mulle keiser, mille peale ma karjatasin EI :D Siis sain aru, kui tobe reaktsioon mul oli, aga seda oli põhjustanud ju suur koroonauudis ka. Õnneks ta märkas ka, et ma nii ärevaks muutusin ja lohutas ja ütles, et arst tuleb vaatab ilusti üle.

Tehti KTG, mis mu meelest on täiega ebamugav protseduur. Lamad kuskil kõval kitsal kušetil, toit voolab maost kurku, puusad ja jalad hakkavad pinge tõttu valutama. Mis seal ikka, õnneks ei tehta seda tihti. See aeg tuvastasin ka Edgariga telefonis kirjutades, kust ma koroona sain.

Pärast igavlemist tuli arst koos mingi noore inimesega, kes olid väga toredad. Rääkisid mulle selle loote välise protseduuri pööramise ära. Olin nõus kõigega, täitsin värisevate kätega paberid ära (koroonauudise šokk veel) ja läks asjaks. Või noh... ma kartsin kõige rohkem seda veeni süstitavat emakalõõgastajat, mis südame puperdama paneb. Süstiti üht asja siis, mida juba tundsin keha teises otsas, ok, see on mõnus tunne isegi :D Ja siis süstiti seda puperdusvärki ja ma lihtsalt hingasin rahulikult, sest mis mul üle jääb. Jumal tänatud, et sain mugava asendi ka võtta, tagumiku alla pandi tekk ja jalad sai laiali ajada. Siis nad seal kahekesi leidsid beebipepu, silitasid beebipead ja keerasid beebi ära. Oligi kõik. See nüüd küll polnud valus või siis olin ma harjunud pidevate rasedusaegsete valudega, nagu sümfüüsisurm, sinikaid täis roided, tapvad kõrvetised, ilge janu, kõndimise valu, emaka venimise valu jms, et mingi väike pööre nüüd reaalsete valudega küll võrreldav polnud. Vastupidi - ma tundsin nii mõnusat kergendust! Sest surve kopsudelt, roietelt ja maolt vähenes otsekohe! Ma sain kohe suure sõõmu õhku oma respiraatormaski (vms see oli) tagant võtta ja ohkasin, et niiiiii hea on olla, sest surve on kadunud!

Siis tehti jälle see igav KTG ja siis tundsin, kuidas need narkoosiained mulle mõjuvad - mul hakkab alati igav. Millegipärast on selline mõju narkoosil mulle. :D Igavlesin, aga nautisin suurenenud kopsumahtu ja vähenenud kõrvetisi. Mõnna!

KTG läks pekki, sest beebi liikus. Masin tuututas ka vahepeal, kui beebi põtkis, ma ei saanud üldse aru, mis tuututamine see oli, arvasin esialgu, et signaal õuest :D Mind tuli siis pärast 30 min hooldaja pühkima (pühkimine oli nii ebamugav, aga ma ei julgenud öelda ka midagi) ja ütles, et mingu ma ära. Olin pissil, kui ta tagasi tulles ütles, et tegelikult ma veel ei saa minna, arst tuleb uuesti. Ootasin siis tükk aega ja see tore ämmaemand tuli, kes ütles, et KTG läks pekki, tehakse uus 10 min. Tegi uue, rääkis minuga, kuidas see koroonalugu lahenema peaks (et kuidas sünnitusega), leevendas kõvasti mu muresid. Ja ütles ka, et hea, et just praegu avastati, mitte sünnitusel, sest PCR on positiivne kolm kuud veel pärast läbipõdemist. Esialgu pelgasin, et kuna beebi tagus hirmsasti, et äkki keerab ümber tagasi. Ei keeranud õnneks. Ämmaemand katsus tema seisu ja leevendas nii ka mu muid muresid. Nii hää!

Läksin siis tema juhatusel minema ja kõndides avastasin, et sümfüüsivalu on ka vähenenud tunduvalt! Kodus avastasin, et ma jaksan PALJU rohkem liikuda, jalgu isegi tõsta (enne ei saanud ma iseseisvalt sokke ega jalanõusid jalga) ja mul on hulga rohkem õhku.

Miks beebi oli tuharseisus minu puhul, on asjaolu, et mu emakas on lihtsalt paremale kõver ning kui ta juhtub peadpidi nii kasvama, siis ega ta rõõmuga ise küll ära keerata ei taha. Minul on seevastu väga raske. Ma tõesti ei tea, kuidas need naised, kes tuharseisus lõpuks ka sünnitavad, on suutnud seda tuharseisu terve rasedus kannatada. Ma iga päev vingusin ja lugesin päevi, millal saab sünnitada. Kui ma öösel külge keerasin, ma röögatasin valust sümfüüsis. Enam seda pole! Kui aga nii kerge olla on nagu praegu - beebi õiges asendis, võin vabalt paar nädalat rasedana veel ringi keksida.

Teise rasedusega olen suutnud aretada teooria, et minu puhul beebid mu sees ei ole tuharseisus mitte mingi nabanööri lühiksuse või keeru tõttu, vadi lihtsalt minu isikliku anatoomilise eripära tõttu. Ja kui nad peaga mu parempoolse roidekaare alla end tuharseisu fikseerivad ja nii seal mitu kuud kasvades emakat venitavad, nii nad end ümber pöörata absoluutselt ei taha. Seega järgmise raseduse korral tuleks mul sellega arvestada ning igal ämmaemanda külastusel paluda vaadata, mis pidi loode on, et ma oskaks teda ise suunata (mida ma eelmise lapse puhul tegingi - ta oli samamoodi pea parempoolse roidekaare all, aga see avastati 32. nädalal, seega oli mul väga lihtne ta ise õigetpidi suunata kõhus).

Aa, koroona kohta - järgmine päev ilmusid jah sümptomid. Õnneks olen kolm vaktsiinipauku saanud ja seega suurt midagi pole. Lebom kui see tittede nohu, millega EMOsse sattusin. Eneseisolatsioonis passida pole minusuguse kodusistuja jaoks mittemingisugune probleem, vaid vabadus :D

Loodan, et mu kogemus aitab kedagi!

Mul on ahistaja

 Draamadest hoian ma end eemale, sest mulle ei meeldi ärevalt mingi pasa keskel olla. Üks inimene aga ei jäta, iga mõne aja tagant terroriseerib mind, kuigi olen ammu temaga suhtlemisele lõpu teinud. Seega antud postitus on pühendatud teile selgituseks kogu selle jama kohta, kuhu Susanna Smanjov on mind kiskunud (ma tegelikult ei teagi, mis ta pärisnimi on, nii et andke armu, kui valesti kirjutasin). Esimest ja viimast korda räägin kõik selle draama oma mälu põhjal ära. Ma ei suhtle temaga alates umbes eelmise aasta juulist-augustist, kui ta ära keeras ainult sel põhjusel, et loobusin ta filmis osalemisest. Inimene ei suuda aru saada, et loobusin ta filmist, kuna ta mind 1. reetis väga rängalt ja avalikult, 2. ta ei võtnud mind kuulda, kui palusin võtetel ohutuse tagamist, 3. ta oli kohutavalt mu abikaasa vastu (kõik allpool). Mul on siiralt kahju, et filmist lahkumine talle nii kohutava vaimse põntsu pani, et ta on mind ahistama hakanud.

Alates sellest ajast on Susanna iga mõne aja tagant potsatanud avalikult minu, Edgari ja Carmeni kohta laimavaid postitusi ja tegelenud ahistava jälitamisega, alates sellest kuidas mu abikaasa mind mõjutas filmist loobuma, sest olevat armukade, kuni selleni et ta olevat ise visanud mu filmist välja kuni lausa selleni, et mina alustasin ja muu väljamõeldud tekst. Blogipostituse kirjutangi vastuseks tema avalikele postitustele minust (lõpus leiate), mille kohta mitmed on mult küsinud. Jah, ise ma ei teinudki pool aastat tema avalikest terroriseerivatest ähvardavatest postitustest välja lootuses, et need lõpevad ükskord ära. Ma ei ole temast rääkinud, temast välja teinud, temaga tegelenud, temast postitanud ega temaga üldse rääkinud  Kahjuks toodab ta aina uut väljamõeldist, süüdistades mind pm kõiges. Ometi on mul hirm. Selle peale teen ma praegu ESIMESE postituse temast üldse.

Igatahes sain mingi aeg aastal 2020 tuttavaks Susannaga. Kutsus mind kohe oma filmi "Rikutud hing. Viirus". No kõhklesin küll, plaanisin tegelikult keelduda, aga kuna jõudsime normaalsele kokkuleppele, suutsin end ise kokku võtta ja osalesin kohusetundlikult tema filmis. Ega siin mingi teema väga ei olegi. Kogu ülejäänud postituses räägin ma siis pigem Susanna uuest filmist, kust ma loobusin (ei mäleta selle nime). Olen kindel, et Susanna nägemus on hoopis miski muu ja las ta siis olla.

Ärge arvake, et mul polnud hea meel toreda sõbra üle, ikka oli. Tahtis ta väga ka Carmenit hoida, nad said hästi läbi ja oli nagu ok. Susanna käis Carmeni tõttu leeri läbi eesmärgiga talle ristiemaks ka saada. Kusjuures tema ristiemadus polegi kirikuraamatusse kirja saanud mingi juhuse tahtel.

Nii, esialgu oli ta norm sõbranna. Kui muidugi välja arvata mitmed pisinüansid, mis mulle üldiselt ei ole normaalse moraali alla minevad (minu piiride testimine; suutmatus minu "ei-sõna" arvestada, suutmatus aktsepteerida mu introvertset loomust ja minu suhet Edgariga), aga surusin need alla. Küll aga võin öelda, et väga mitmed mu sõbrad, tuttavad ja pere hoiatasid mind tema eest juba algusest peale. Nii tema filmides osalemise eest hoiatati kui ka kõige muu. Sorri, et ei kuulanud teid, sain ise oma vitsad kätte, aga suur suur tänu hoiatamast! Ma olen kergesti manipuleeritav ka ja see minu miinuseks saigi, sest ma olen nii naiivne ega oska halba arvata. Nüüd sellest väljatulnuna toongi välja, kuidas ma ämbrisse astusin.

Näiteks üks hetk tuli Susanna suust jutt, kuidas tema kõrgemalt poolt teab, et mina ja Edgar kokku ei sobi ja lähme väga kohutava valuga lahku. Umbes et tema ennustab kõike ette, teab palju, parem unustagu ma see Edgar ära ja keskendugu hoopis talle, kes on tõeline siiras hea sõbranna. "See on väga tähtis, et me ka kokku saaksime! Ma annan sulle energiat!" Pärast seda jutt iga kord, kui mina või Edgar teda nägime, oli jälle see "ma küll ei tohiks seda rääkida, aga ma ikka räägin, et tähtkujude alusel te kokku ei sobi, kõrgemalt poolt te ei sobi kokku, sul läheb väga halvasti" jne selline manamine, kuigi palusime tal selle teksti ajamise lõpetada. Nüüd tagantjärele saan aru, et inimene, kes ei kuula mu palvet lõpetada sellise teksti rääkimine, mis mind nutma ajab, ei ole ju reaalselt siiras sõbranna. Aa, hiljuti sain täiesti selge kinnituse, et Susanna tegi seda kõike oma armumise tõttu minusse ning kadedusest.

Nii hakkas ta vaikselt krüptiliste sõnumitega pihta minu ja Edgari suhte rikkumisega. Alates sellest hetkest see jätkuski (tegelikult vaikselt hakkas see juba varem).

Järgmised krüptilised sõnumid meie suhte kohta. Ega see ei jäänud tal viimaseks korraks. Me ütlesime talle, et ok, aitab, pole sinu asi rääkida. Ja siis edaspidi lihtsalt mulle jutt, kuidas Edgar on möku ja halb jne.

Lisaks pikalt talusin ma tema manipulatsioone seksistseenideks, kuidas "sa pead julge olema, me muudame selle filmiga maailma, kui teeme erootilised stseenid". Juba esimene film tulin talle vastu musidega. Aga järgmine film JÄLLE ja veel rohkem! Mitmeid kordi ütlesin talle, kus on mu piir, aga ta püüdis ja püüdis pidevalt seda piiri nihutada.  Pakkus raha, manipuleeris jutuga, et kuidas küll ma PEAN olema JULGE ja tegema kõike filmis, mida ta tahab. "On vaja, me muudame maailma, sa oled julge, sa pead, me peame suudlema kaelale ja suule ja kallistama!" Edgar oli ka juba wtf, astus minu eest välja öeldes, et Helen ütles, et ta ei tee, kaua sa lunid noh. Ei aidanud, ikka see seksistseenide jutt keris. Lisaks sellele ka jutt, et Edgar on paha armukade mees, et ei luba mul temaga ameleda. Igal juhul need mõlemad meelitavad jutud tema poolt ei olnud korra, vaid kerisid ikka nädalaid, kui mitte kuid.

Manipulatiivne jutt, kuidas ma olin "julgem" ning pange tähele - ma ütlengi talle, et eelmises osas surusin ennast alla, mitte ei olnud julge. Ning jälle Edgari süüdistamine kõiges. NB! ei saanud tasu.

Igal juhul, tema uues filmis tegin ma automaatselt kaasa, kuigi ma olin kõhklev juba eos. Kuigi püüdsin oma kognitiivset dissonantsi vähendada, mõeldes, et teen sõbrannale head, püüan ikka kaasa teha. Kuid kui mõned võtted olid ära ja ma nägin, kuidas see film mind tundma paneb, kui ohutus terariistade ja muuga on täiesti tagamata, kas siis tasub end lõputult alla suruda eesmärgiga "muuta maailma" ja "olla julge".

Igatahes oli üks kord, kui ta reetmine päris selgeks sai. Algas nii, et selle tema filmi võtted pidid ühel päeval olema ja ta oli mulle rääkinud varem, et püüab ka meediasse seda filmi promoda. Ta andis teada, et sel päeval tuleb mul teha lisaks teistele stseenidele pesus amelemise stseenid. Nagu öeldud, olin avaldanud oma ebamugavust ja soovimatust neid stseene teha, aga püüdsin anda endast kõik, et need ära teha tema heaks. 

Jõudis võttepäev kätte, tegin kodus meiki ja valmistusin. Ja sel hetkel enne võtteid kirjutas ta, et tulevad lisaks ajakirjanikele ka FOTOGRAAFID. Lisaks jälle see kiitus, et ma olen julge, kui neid stseene teen. Ma ütlesin konkreetselt EI pesus piltide meedias ilmumise kohta. 

Võttele sõites rääkis ta samamoodi, et pesus pildid ajakirjanduses ei ilmu. Lisaks pidevalt jutt, et "ma kaitsen sind, ei teeks sulle halba, usalda mind" jne. Igal juhul oligi tal tegelikult masterplan, et Edgar ei tuleks kaasa ja teeks meediasse uudise, kuidas me ameleme, et Edgari ja minu vahele kiilu lüüa.

Lihtsalt kirjad, kuidas ta mind moosib, et Edgar ei peaks võttele tulema. Lihtsalt jälle pentagrammi võtte ohuga mitte arvestamine. Ja btw, püüab manipuleerida, et lapse arengule on hea üks õhtu nii kaua üleval olla ja magagu autos.

Võtsime ta auto peale võttele sõites ning autos rääkis ta mulle ja Edgarile lisaks muu jutu sees, et pesupilte tehakse ainult meie tarbeks ning need ei ilmugi. Noh, tema ju ajakirjanikega suhtles, ei osanud kahelda. Ju võttis kuulda mu palvet. 

No ütlesin talle, et ei saa pesus piltidel lasta ilmuda

Igatahes, mõni päev hiljem, kui ma perega telkimas olin, ilmus siis see kena looke Susanna uuest filmist ja ma pidin ära surema! Mõnitav jutt minust ja pesupildid hiilgamas sealsamas! Kuidas mina silkavat erootilises filmis pesus ringi värske abielunaisena ning mu mees kaamera taga seksistseene filmimas! Mul polnud netti ja käis muu tegevus, olin šokeeritud ka ausalt öeldes, seega polnud mul võimalik selle jamaga tegeleda, aga nii kui sain, silusin asja nii palju kui võimalik oli. Mul tekkis küsimus, kui ta teadis ju minu soovi, siis kuidas ta sellisel uudisel üldse ilmuda lasi?! 

Kirjutasin ise ajakirjanikele hädaldades neile, et ma ei olnud tegelikult lubanud endast pilte lasta sel viisil ilmuda ja Susanna oli lubanud, et seda ei juhtu, kuulsin vastuseks, et Susanna oli vastupidi neile justnimelt minuga pesus pildistamise ammu spetsiaalselt välja reklaaminud - et Helen olevat pesus - tulge kõik pilti tegema ja reklaamige tema uut filmi! Rääkimata sellest, et Susanna sai kõik pildid ka endale, aga ma pidin nii palju vaeva nägema, et midagi üldse tema käest endale saada. Susanna muidugi eitas, et ta olevat minust pesus stseeni välja reklaaminud, et ta oli valesti aru saanud ja arvas, et hoopis mina lähen ajakirjanikega rääkima (ma ju polnud neid kutsunud). No igal juhul mõtlesin, et mis seal ikka, ju tõesti oleksin pidanud mdea mida tegema. Mis mul teha oli, kui ta oli konkreetselt öelnud, et pilte tehakse meie tarbeks pesus ja ajakirjanikke huvitab pigem tema pentagrammi põlemise stseen?! Seal oli ju kõvasti veel stseene, mis pidid tema sõnul olulised olema ajakirjanikele. Tagantjärele ta valetab, et oligi mulle öelnud, et ma ise räägiks ajakirjanikega - tõestus on allpool, kus ta ise ütles, et jättiski ütlemata ajakirjanikele, et pesus pildid ei või ilmuda (kuigi lubas seda) ning ma ise vastasin, et ta oleks võinud ajakirjanikega rääkimise mulle delegeerida.

Mu ema ja õde nägid suht ammu juba, milline manipulaator ta on. Selle jama peale ütlesid nad, et see läheb aina hullemaks - tulgu ma nüüd sealt filmist ometi ära. Nii oligi. Soovisin Susannale siiralt filmiga edu, lubasin oma senist kuvandit kasutada ning andsin ausalt teada, et mina filmis enam osaleda ei saa. Lisaks rääkisin ühele oma tuttavle ajakirjanikule ka sama jutu ära eesmärgiga, et keegi ei hakkaks mind seal filmis rohkem ootama ja ilmuski uudis Õhtulehes minu loobumise kohta (mu pere küll ütles pärast, et parem kui ma neid meedias ei mainiks, sry). Susanna leidis ruttu juba uue inimese filmi, aga see uus vist ka loobus esialgu, kuna kõhklevalt uuris mult Susanna filmide ohutuse tagamise kohta (mis on ju olematu). Ma ei teagi, kas see inimene teeb kaasa või ei. 

Andsin teada, et ei saa osaleda enam, pakkusin talle siiralt häid ideid. Nagu näete, ta ikka veel tahtis minuga uut stseeni teha. :D Pange tähele vestluste kellaaega. Kohe pärast seda tegi Susanna postituse ka feissi, et otsib uut inimest.

 Peamised põhjused, miks ma enam ta filmis kaasa ei teinud: 

1. Ema ja õde ütlesid mulle, et lõpetagu ma endaga manipuleerida laskmine ja tulgu ma ära filmist (väga õigustatult, nad nägid ju asja kõrvalt).
2. Pidev seksistseenide pealepressimine. Pakkusin dublanti - Susannale ei sobinud, et minu asemel suudleb ta kedagi teist. Pakkusin, et las mina suudlen Edgarit, et Edgar on Susanna dublant - ei sobinud ka see. Pakkusin, et teeme nö läbi õhu - ei sobinud ka see ega üldse miski. Aina jutt, et "sa oled piisavalt julge, sa pead, me muudame maailma" jne. Pealegi pärast isegi seda üht amelemise stseeni, mida ma sundisin end kaasa tegema, teatas Susanna, et see oli halb, tuleb teha uuesti. 
3. OHTLIK! Susannal oli hunnikute kaupa ohtlikke stseene varuks ning kui rääkisin, et ma ei saa enda ohutuse huvides kõike seda kaasa teha, paistis ta näiliselt mõistvat, kuni stseenis pidin ikkagi terariistale liiga lähedal olema; üle tule hüppama; hauda visatud saama ja mullaga näkku. Teate kui ebameeldiv on hauas mullatolmuga näkku saada? Ma ei kujutanud ette, et see nii jube on! Ma tegin reaalselt need stseenid hambad ristis ära talle vastu tulles, kuid kuuldes, mis stseenid filmis veel edasi tulevad (nt meid maetakse maha ja peame mulla alt välja ronima - wtf, see on ju eluohtlik!), ja olles näinud, kuidas ta ei arvesta minu ohutuse tagamise nõuetega (sest ta vist siiralt oli nii loll, et ei mõistnud ohtu), ei saanud ma riskida. Nt me pidime keset põlevat pentagrammi seisma. See suits seal sees, mida sisse hingad ja kuidas see köhima ning minestama ajab, on jälle kujuteldamatu. Sain kõrvetada üle tule hüpates, sain haiget. Susannal polnud mitte mingit turvalisust tagatud peale väidetavate tulekustutite majas ning peale jutu, et "mina olin ju kõrval, kui sinuga oleks midagi juhtunud". Jap, et ma nagu hingan suitsu sisse, minestan sinna keset tuld ära ja siis tuleb toob ta majast tulekustuti, et mind kustutama hakata? Enne äkki kannab romantiliselt kätel? Kuna ta selle tõsisest ohust aru ei saanud, kiirabi või päästemeeskonda võtetele kõrvale ei kavatsenudki hankida, sest "jaanipäeval ju inimesed on ka lõkke ääres", siis sain aru, et miski ei parane. Rääkimata sellest, et stseenid tegin ma ära pooleldi haigena, sest "see film on nii oluline, me ei saa edasi lükata neid!" Oleks siis, et inimene võtab kuulda või mõtleb läbi. Aga kuna ta ei suuda ise ka üldse kohe neid ohte tajuda ("see pole midagi ju"), siis oleks palju oodatud, et ta midagi ette võtab.
4. Kui ta juba avaldas vastu minu tahtmist minust pesupildid meedias, avas reaalselt mu silmad tema enda õigustus kuskil meedias hiljem: "Helenil ju on varem ka tehtud pesupildid, miks ma siis nii halb olen kui ma ka temast selliseid ilmuda lasen vastu ta tahtmist". Selle õigustuse peale oli mul ilmselge, et minu piiridest sõidab ta tankiga üle ka edaspidi. Mis krdi loogika see on? Et kui mulle meeldib nt abikaasaga voodirõõme nautida, siis järelikult võib igaüks mind panna? Sellise loogikaga inimest sõbrannaks võtta on hullumeelne.

Õhtulehe lugu on siin.  Ma ei tea, kas näete seda või ei, aga seal pm sama jutt, et loobusin, kuna roll on ohtlik, Susanna kasutas mind pesustseenide tegemiseks ära ning mu lähedased palusid lõpetada. Pange tähele kellaajast, et uudis ilmus pärast seda, kui Susannale olin teatanud, et ma loobun. Kuna mind oli ta meediasse vedanud pesupiltide ja jutuga uuest erootilisest filmist, oli mu soov ausalt jälgijatele teada anda, et mind ikkagi seal filmis ei tule, et inimesed ei jääks ootama.

Püüdsin talle selgeks teha, et film oli ohtlik!

Nii, loobusin filmist, tore! Aga kusjuures selle peale läks ta täitsa hulluks ära. Ma tõsiselt ei arvanud, et selline väike asi nagu minu filmist loobumine paneb talle tõsise põntsu. 

Ta võttis mu filmist loobumise teate peale ise ühendust mitmete ajakirjanikega eri väljaannetes, et väga mitmes erinevas meediaportaalis kiskuda mind mingisse feud'i, rääkides, kuidas meie sõprus (?! ma ei saanud siis küll aru, kuidas minu filmist väljaminek mingi sõprust mõjutama peaks) on täiesti läbi ja kuidas ma olen teda ära kasutanud ja lõin noa selga ja valetan. Kõik see tuli mulle suure üllatusena. No okei, mõtlesin, et las elab end siis meedias välja. Igatahes jõudsin selgusele, et kui tema leiab, et tema filmis mitte osalemine on tema sõber mitte olemine, siis on see tema soov ja respekteerin seda. Igatahes jah, sõpruse hind oli filmis osalemine ehk siis - talle oli oluline vaid minu tähesära, mille najal tähelepanu saada. Pärast seda neljandas punktis toodud infot (kui sain aru, et ta oli mind ära kasutanud meelega, pesupildid ei ilmunud kogemata), olin väga šokeeritud, kuna ta oli mulle alati korrutanud, et ei taha mulle halba, aga siis teeb nii. Võtsin temaga ühendust ja küsisin. Elu24 uudis, kuidas me oleme tülis. Ilmus 3. august 2021. Btw, minge vaadake üht ülemist kuvatõmmist, kus Susanna kinnitab mu jutule, et meedias pesupilte ei ilmu. Samamoodi meeldetuletus, et võttele sõites rääkis ta mulle ja Edgarile, et pilte tehakse meie tarbeks ning meedias need ei ilmu, et ta suhtleb ja on suhelnud ajakirjanikega.

Siit näete vist ise juba. 1. Inimene keeldub mõistmast, et ta rollid on ohtlikud, mida olin üritanud talle AMMU selgeks teha. 2. Inimene on pahane, et andsin leebelt teada Õhtulehele, et filmist loobusin, aga ise sehkendas mind pesupiltidega uudisesse, ise lasi ajakirjanikel toota hunnikutes muud infot. Kontroll minu üle hakkas kaduma või mis :D

Pärast loobumist pidime mina ja Edgar tema eelmist filmi "Rikutud hing. Viirus" minema vaatama HÖFFIl, mis ikkagi sai ju sõbralikult kenasti valmis ning mis sellesse uude filmi ei puutunudki. Btw, Edgar oli seal filmis ka palju tööd ära teinud alates kaameramehest kuni minu aitamiseni Carmeni hoidmises. 

Susanna oli palunud mingi aeg meil kirjutada kiri oma filmilevitajale, et saada pääsmed. Edgari küsimusele filmipasside kohta tuli Susanna filmilevitajalt (Harly) vastus, et Edgar sinna piletit ei saa, kuna ta olevat rikkunud Susanna ärilisi huve ja meedias filmist halba rääkinud. 😅Ehh... Edgar pole seda teinud. Kuna tõele see info ei vastanud, küsis Edgar, kust selline segane info, toogu palun link või mingigi viide või ükskõik mida. Ei, vastati hoopis peksmisähvardusega:

"Saate isikliku ja füüsilise meeldetuletuse, et Susanna oli vanasti Aleksei ja Rakvere venelased oskavad inimkehaga igasugu põnevaid asju teha."

Aga nagu mingis reklaamis, siis see pole veel kõik! Kui mina seda ähvardust nägin, leidsin, et sellise moraaliga filmilevitaja filmis ma olla ei soovi. Enne olin Susannale heatahtlikult lubanud, et kasutagu minu kujutist uues filmis nii palju kui tehtud sai, eksju, andsin talle ka tõsiseid soovitusi ohutuse tagamiseks edaspidi ja juhiseid näitlejate leidmiseks (no seda enam ma ei saanud aru, et ei osale filmis = ei ole ka sõber). Nüüd aga muutsin selle ära. Kirjutasin Susannale, et mitte kuidagi enam mind selle filmiga mitte siduda. No kuidas ma peaksingi lubama kasutada enda kujutist filmis, mille tootmist mu abikaasa aitas, kes nüüd sai peksmisähvarduse filmilevitajalt pluss mingid väärsüüdistused ka veel, et ta olevat filmi kahjustanud. 🤣 

Minu soovi peale mind mitte kasutada Susanna tõmbus sigavihaseks teatades, et ma pean kõik kinni maksma ja ta kaebab mind kohtusse. Vastasin, et no näeme siis kohtus. Püüdsin kuidagi talle ikka veel selgeks teha, et film oli mulle ohtlik, aga ta nagu ei saanud aru.

Noh, lihtsalt see, kuidas võtan oma eelmise loa tagasi.

Mõistsin, et mida rohkem ma end selgitan või asja siluda püüan, seda rohkem see sitt haisema hakkab ja tasub eemale hoida. Sest btw, Susanna väitis veel, et tegelikult Harly kartis Edgarit ja seepärast ähvardas talle peksa anda. 🤣 Lisaks Harly ütles mingis meilis Edgarile, et Edgar olevat transnaist taga kiusanud (ei tasu vist öeldagi, et never pole Edgar seda teinud).🤦🏻‍♀️ Noh, see avas mu silmad Susanna pideva jutu peale, et teda vihatakse seepärast, et ta on trans. Ei, Susanna, kedagi ei koti, kas sa oled trans. Inimesed ei salli sind seepärast, et sa oled kuri. 

Seega lõpetasin temaga suhtlemise ja enda selgitamise juba ammu, augustis.

Kuna ma Susannast hoidsin eemale, tekkis tal jultumus mu ema ja õde hakata tüütama feissis. Nad ilmselgelt blokkisid ta ära või olid ignore. Siis hakkas Susanna Edgarile midagi kirjutama, aga ka tema ei teinud välja. Siis jõudis Susanna ringiga jälle mulle kirjutama, aga ma ei lugenud läbigi, sest raudselt on seal jälle tekst, kuidas kõrgemalt poolt tema teab ette, kuidas mina oma elu pean elama.

Hoidsin eemale. Lootsin, et mõned kuud eemale hoides saan end koguda ja päästa sellest terrorist. Ma ei lugenud too aeg enam ta viimaseid kirju läbi, aga näete - seal oligi ju täitsa ähvardus sees. wtf :D

Ju ei saanud ta oma loodetud tähelepanu ühegi mu lähedase poolt, mis ajendas teda avalikult huvitavaid postitusi genereerima minust ja Edgarist. Seega ta ei suutnud mitte kuidagi aktsepteerida fakti, et ma temaga ei suhtle enam ning ta hakkas aina enam minu ahistava jälitamisega tegelema, jälgides mu postitusi ning mõeldes aina uusi valesid välja, et hoida endal tähelepanu. Mulle saadeti tema jura, kus oli kokkuvõtvalt umbes selliseid asju:

"Helen on väga halb näitleja, loobusin tema kasutamisest oma filmis. Helen ja Edgar on väga valelikud. Helen ja Edgar kasutasid mind ära, et kuulsust saada. Helen ja Edgar kasutasid mind ära kõiges! Nad on väga paljudele halba teinud! Nad kasutasid mind ära, et mina Carmenit hoiaks. Ma igatsen Carmenit, aga nad ei luba mul teda näha enam! Lapse hing nutab, sest mul ei lubata teda näha! Nad on väga tänamatud! Minu ainus viga oli, et armusin Helenisse ära, aga olin pime!"

Toon mõned neist siin välja, mis ma üles leidsin sellest, mis mulle saadetud on, aga kõike kahjuks ei leidnud. Tal oli neid hulga veel.

Astusin ükskord peaaegu rästikule peale ja puuke nägin ka (see oli viiruse filmis, sest seda uut õnneks ma ei teinudki väga, sest juba teadsin, kuhu ta mind tassib). Aga näitlejate ohutus pole ju oluline, eks :D Ronigu kõrgel, suudelgu, amelegu, mingu kasvõi põlema, kõik on ohutu :D

Nii et lähedane sõbranna on noa selga löönud ja vaatab talle ükskord otsa, et ta oma valede eest vastutust kannaks. Ausalt öeldes see paneb mind kartma küll. 

Eee.. okei, kes siin keda kuulsuse tõttu ära kasutas? 🤣 Kes tegelikult loobus?

Teiseks, mida me valetanud oleme? 🤣 See on reaalselt mulle wtf, ma tõesti ei tea, mida ta mu jutust valena on tõlgendanud, aga noh... ju see ongi tal iseenda omaduse projitseerimine teise peale, sest välja ma ei ole siiani osanud mõelda, et mis siis vale minu poolt on. Kuskil postituses lubas ta, et seisab kunagi minu ees, vaatab mulle otse silma ja ma pean oma valede eest vastutuse võtma. Milliste valede siis? Tahaks isegi teada. :D Noh, kui teadlikult ma talle valetanud pole, aga tema meelest olen valetanud, siis mida mul temaga rääkida tegelikult on? Ta elab ju mingis teises dimensioonis.

Kolmandaks, ta ise pressis end Carmeni ristiemaks (mida ta ei ole), ta ise tegi meile selgeks, et võib absoluutselt iga kell Carmenit hoida, iga kell on olemas talle ja ta naudib temaga koosolemist. Ja nüüd oleme meie halvad, sest ei "kasuta teda ära" lapse hoidmiseks? Noh, inimene on oma tahtmistega ise segaduses.

Neljandaks, kui inimene on oma tõelist palet näidanud, väljendanud oma amoraalsust ja valmidust ühele lapsevanemale peksa anda, siis mis krdi loogika see on, et me oma kallist last sellise inimesega veel kokku peaks lubama?! 😅 Vingub, kuidas meie teda ära kasutame, kui laseme tal oma lapsega koos olla. Aga kui me ei lase tal oma lapsega koos olla, siis oleme ka pahad, sest ta ju nii väga tahaks. 🤷‍♀️Öelge mulle, te lubaks sellisel inimesel oma lapsega kokku saada, kes lapsevanemaid endid ei aktsepteeri?

Viiendaks, kes tänamatu on, kui eelmise filmi "Rikutud hing. Viirus" loomises lõi Edgar kaasa, aga tänutäheks sai ainult peksmisähvarduse. Kui inimesed on mult küsinud, kas ma Susanna selle filmi merchi müügist ka tulu saan, siis ei saa ja mul õnneks pohh ka.

Kuuendaks, jah ta armuski minusse ära. Ju sealt ka see kadedus ja viha ässitamine Edgari vastu, kes mu tähelepanu osaliseks armumaailmas saab. Ta tunnistas armumist ja andsin talle selgelt heatahtlikult mõista, et meie vahel midagi ei ole. Oleks ma lesbi, siis äkki oleks võinud olla. Noh, nüüd ei oleks siis ka enam midagi, kui ma lesbi oleks, sest sry, valelikkus on minu jaoks out.

Viimased postitused, mis mulle täna saadeti Susanna poolt. No aitab ka või mis? Ma lasin silmad üle, täpselt ei süvenenud.

Kusjuures mingi hetk ta purskas Edgari peale, et "te tõite Carmeni selleks minu juurde, et omavahel seksida. Mul tulevad sellest kujutluspildid silme ette!" Hiljem ajas ta seda tagasi; ei teagi, kas see oli mingi hoog või midagi. Me maksime ta taksoraha, et ta saaks Carmeni võtta, viisime ta poodidesse, kust tal oli asju vaja filmi jaoks ja kontrollisime, et talle kõik sobiks. Nii et veidi imelik on kuulda, et tegelikult ta ei tahtnudki Carmenit hoida ja meie kasutasime teda ära. No issand jumal, ärgu muretsegu, kui nii pahatahtlikult me teda ära kasutasime, millest ma too aeg aru ei saanud, siis enam ei peagi!

Kui ma Edgarilt kuulsin, milles Susanna teda süüdistas, küsisin Susannalt ilmselgelt üle ja ta väitis, et kõik on hästi. Lisaks kinnitasin, et ta ei pea Carmenit hoidma. Lisaks nagu öeldud, oli ta korduvalt väitnud, et ise seda tahab. Siin lisaks teeb ta jälle Edgarit maha. See vestlus oli veel siis kui suhtlesime.

Ma hoidsin pikalt end sellest pasast eemale, aga täna, kui ta uued postitused ilmutas, soovitati mul lõpuks see kõik ikkagi ära rääkida, et saaksin käed puhtaks pesta ja edasi minna. Ta on POOL AASTAT äärmiselt obsessed olnud minust. Olen 100% kindel, et Susanna väidab varsti kuskil, et kõik siin postituses on üdini vale (valetaja ma nagunii tema väidete kohaselt olen) ja tema on teinud hoopis kõiki maailma häid asju mulle ja teda süütut lambukest on lihtsalt ära kasutatud õela abielupaari poolt. Noh, lohutuseks talle siis - näed, enam ei kasuta ma sind mitte kuidagi ära! Näed, enam ei pressi ennast sinu filmi, loobu rahulikult minust! Ära muretse, ei too vastu tahtmist Carmenit sulle hoida! Ära muretse, ei tee ma mitte midagi üldse sinuga, ei räägi sinust, ei mõtle sinust, ei postita ka sinust rohkem! Saadki lahti sellisest nõmedast kuulsusejanus valelikust abielupaarist nagu mina ja Edgar! Tunne rõõmu, et saad minusugusest pahatahtlikust noaselgalööjast lahti!

Igatahes, siin ei ole küsimust selles, kas me "oleme tülis" või et "kas te olete ära leppinud". Tegelikult ma lihtsalt aktsepteerisin, milline inimene ta on ja sellise inimesega ma ei soovi suhelda, sest see ei mõju hästi ning suhtlus sisaldab ohte. Ongi kõik. Ma ei leia, et siin mingi "tüli" on, seega siin pole ka võimalik "ära leppida". Ma ei plaani midagi seoses temaga, ei leppimist ega suhtlust, mitte midagi, midagi halba kindlasti ei soovi - pigem endiselt edu talle oma isiklikes asjades, kuhu ma ei kuulu. Lihtsalt leidub ju inimesi, kes minust kuskil postitada või rääkida tahavad ja ta teeb seda - nii ma seda võtangi. Mu blogipostituse mõte oli lõpuks see ära seletada teile kõigile, et mis siis tegelikult juhtus, kuna ta aina postitas minust avalikult sitta ega jätnud järele. 

Elu24 17.02.22 ilmunud uudis kokkuvõtvalt blogipostituse alusel, milleks oli luba antud. Õhtuleht tegi ka loo minu blogipostituse alusel viitamata mu blogile ning pm ma polnud üldse nõus meedias sellest rääkima.