Sünnitus 🥰 Teine beebi!

 

PILTIDE, TEKSTI, INFO JM REPODUTSEERIMINE JA MEEDIAS JAGAMINE KEELATUD! Autoritasu selle teksti/info/piltide/reprodutseerimise/jagamise eest 10 000€. Lihtsalt ära jaga.

Nonii, minu sünnitustegevus on täielikult nö õpikuväline - ei tea, kellel veel sel viisil sünnitus kulgeda võib, sest arstid ka hästi ei usu. Millega tegu? Mis te spekuleerite?

Enne haiglast kojuminekut viimane söötmine

Mul hakkas limakork eralduma kodus mitme päeva jooksul, mille üle oli mul hea meel. 28.03 esmaspäeva hommikul rasedusnädalal 41+1 ärkasin kl 7:30 sünnitusvalu peale, mis oli selgelt eristatav tavalistest niisama valudest. Ja valu peale ärgates puhkesid looteveed. Ütlesin Edgarile, et kuule, veed tulid, too rätik. Ta oli megaunine ja ulatas mulle rätiku, kuigi tahtsin, et ta selle tagumiku alla topiks 😆. Igal juhul siis lamasin voodis ja kavatsesin hakata oma tuhusid üles märkima. Edgar viis Carmeni lasteaeda ära see aeg, et noh - ehk jõuab tagasi enne beebit.

Kuid minu õnnetuseks tuhud krt peatusid. Mõtlesin, et noh, nüüd siis ometi tean, mis asjad on need kurikuulsad libatuhud, millest kõik räägivad. Ju need olidki, mul polnud selliseid varem olnud. On olnud tugevad menstruatsioonivalud raseduse ajal ja braxton hicks kokkutõmbed, aga need hommikused "tuhud" konkreetselt eristusid neist valudest. Jama. Sõin kõhu täis ja magasin veel. Edgar segas mind mingi juraga, et pidin tema mingid arved ära maksma keset sünnitust, nii et ma ärritusin. Mõtlesin, et see vete äratulek ongi vist mu keha viis anda mulle puhkeaega enne sünnitust. Kaheteist ja kolme ajal päeval tuli veel lootevett ja ma aina ootasin seda kauaoodatud regulaarset sünnitustegevust.

Siis kui veed ära tulid hommikul 🤣 rätikud all ja puha. Kui pilt häirib, andke teada.

Rsk, päeva jooksul tuli mitu konkreetset tuhulaadset valu, aga ikka veel sünnitustegevus ei hakanud. Rääkisin oma doulaga ja mõtlesin, et kui järgmise päeva hommikuks (24 h vete puhkemisest möödas) pole alanud sünnitustegevus, pean haiglasse minema, et antibiootikumi veeni saada põletiku ennetamiseks. Mis minu jaoks tähendab seda kardetud eelsünniosakonda (kes ei mäleta, siis mu eelmine sünnitus toimus ITK eelsünniosakonnas, kus järelvalveta koridoris nukralt tuhutasin ja mitte keegi minust välja ei teinud - vaid nähvati aeg-ajalt a la "kui kunagi päriselt sünnitama hakkad". Viimasel hetkel sain sünnitustuppa.). 😬

Njaa, jäin magama lootuses ärgata sünnituse peale. Öösel olid jälle need "tuhud" küll, aga kui iseenesest hommikul 7 ajal ärkasin, siis regulaarseid valusid, mis inimese otse armastatud sünnitustuppa saadavad, polnud. Kukkusin märatsema ja pillima pettumusest 🙄 väga häbi! Edgar hakkas mind haigla poole viima ja kukkusin autos hüsteeriliselt nutma eelsünniosakonna hirmu ees. Väga täiskasvanulik! Nojah, tundub et eelmine sünnituskogemus, kui olin ignoreerituna eelsünniosakonnas, mõjutas sisimas mind PALJU rohkem kui tunnistada endale olin suutnud. Teadsin, et lähen nüüd küll Pelku, mitte ITKsse, et vähegi hirmust jagu saada.

Pelgu ämmaemand vaatas mind läbi - ainult 3,5 cm avatust, aga emakakael ilus, ja kavatses vaadata KTG all, kas esinevad õpiku järgi regulaarsed tuhud. Lisaks lootevees väga väike osa oli roheline tema hinnangul ka, aga õnneks sellest midagi hullu polnud 🙏. Igatahes läksin KTG alla, Edgar kõrval ja ma teadsin, et neid õpikule vastavaid regulaarseid tuhusid ma endast välja ei pigista. Mul olid paar valusat tuhu ktg all, nii et masin läks ka üle 70, aga need polnud sobivalt regulaarsed, seega kirjutati mind sisse kardetud eelsünniosakonda. Õnneks väga sõbralikult! Kuigi juba nende tuhude ajal ma reaalselt hakkasin epiduraalist unistama. Edgarile seletati nii ilusti ära, et ta saab tagasi niipea kui mul algab sünnitustegevus ja väga sõbralikult suhtuti! Suhtumine on mulle NII oluline ja see oli ülihea!

Kardetud Pelgulinna eelsünniosakond erines eelmisest nagu öö päevast! Absoluutselt KÕIK olid nii sõbralikud, nii hoolivad, nii seletavad ja kohal! Ei mingit ignoreerimist, ei mingit nähvamist! Arst rääkis minuga põhjalikult, uuris emakakaela põhjalikult ja soovitas sünnitust esilekutsuvat tabletti/puru. Mulle nii meeldis nii vahetu ja põhjalik seletus. Hirm oli küll sünnituse esilekutsumise ees, aga otsustasin ravimi kasuks pärast doulaga rääkimist samal ajal kui mult eemaldati kirssangioomi lõikusest pärit niidid. Jõin joogi ära ja siis hakkasin ootama, et need ebaregulaarsed tuhud oleks ometi regulaarsed.

Sittagi tuhud regulaarsed olid. Sain ka penitsilliini, käisin peldikus oksel ja mõtlesin, kas hakata tuhusid telefoniga mõõtma - eelmine kord tegin seda eelsünniosakonnas, aga sellel polnud too aeg mitte mingit pointi, sest mitte kedagi ei huvitanud. Seekord aga sõbralikud ämmaemandad lausa palusid, et ma äpiga tuhusid mõõdaks! 🥺 Nii armas! Nad olid nii hoolivad! Hakkasin mõõtma tuhusid ja noh, mingit regulaarsust seal polnud. Olid lihtsalt valusad nagu ikka, pidin üle hingama, ettepoole kummardama. Võtsin seda võimalusena õppida tuhusid taluma. Avastasin, et kui kummardan ettepoole ja hingan kõhu punni (umbes 4 sek sisse ja 6-8 sek välja), on see valu palju talutavam. 

Nii ma siis käisin ringi oma ebaregulaarsete tuhudega. Ämmaemandad lausa vaatasid minu telefoniga mõõdetud tuhusid! 😱 Nii äge! Nad tegid mulle KTG ka mu voodis. Voodi oli mugav, mitte nagu mingi see kõva kušett, jumal tänatud, nii et oli kergem seal neid valusid üle elada. Eelmine kord eelsünniosakonnas tehti mulle KTG hullult ebamugava kušeti peal, kus oli nii nii halb, valud äärmiselt tugevad, aga äärmiselt harva ning mind ei usutud, kui ütlesin, et lamades lähevadki need harvaks, sest mul on halb olla ju! 

Kõik mõõdetud tuhud panin siia (mõni jäi äppi panemata, kui tuli nt arsti ees tuhu). Kui hakkasin sünnitustoa poole kõndima, enam ei viitsinud üldse mõõta.

Nüüd siis tegin oma valudevastast hingamist KTG all. Nagu ikka - polnud ka masina alusel need tuhud regulaarsed. Kuigi iga tuhu ajal unistasin epiduraalist.

4 h alates eelmise esilekutsuva joogi joomisest oli plaan anda mulle uus jook. Mul oli aga sisetunne, et mu keha never ei taha sünnitama hakata ega emakakael avanema, kui ma olen eelsünniosakonnas. See oli nõiaring - eelsünniosakonnast sünnitustuppa ma ei pääse, kui tuhud pole regulaarsed, aga tuhud ei muutugi regulaarseks ning emakakael ei tahagi avaneda, kui ma pole sünnitustoas. 🤷‍♀️ Pealegi mul oli äärmiselt lihtne ise kontrollida, millal tuhu tuleb - kõnnin suunaga ettepoole, saan tuhu. Kui aga lösakil diivanil olen, pole mingi 8-10 min tuhusid. Ja vahel võib tulla minituhu. Olin laisk, väsinud ja pettunud, nii et ma lösutasin diivanil. Oleks jah võinud tuhusid endal kõndides esile kutsuda, aga ausalt öeldes ma teadsin, et sellel pole mingit pointi, kuna KTG all tuleb ikkagi pikali olla ja pikali olles on jumala suvade vahedega tuhud, mida nimetatakse ebaregulaarseteks ja mis sind sünnitustuppa anyway ei saada.

Enne uue joogi joomist pidi arst mu avatust kontrollima. Selle aja jooksul oli mulle tehtud kaks KTGd. Lootsin, et arsti vaatamise all oleks mul vähemalt 5 cm avatust, mis mind saadab sünnitustuppa.

 Arst katsus mind pukil ja ütles, et ootame kui uus tuhu tuleb. Rääkisin talle, et selili jalad pukil mul tuhusid ei tule, see on puhkeasend 😀 ka eelmine sünnitus oli nii. Seepeale arst soovitas kõndida, et tuhu tuleks. Tegin seda ja kohe tuli tuhu. Arst katsus ja ütles, et ilus emakael ja tuhu ajal 5 cm. Ütles, et võiks teoorias minna sünnitustuppa, aga kui seal midagi ei juhtu, antakse oksütotsiini. Olin kõigega nõus, peaasi, et saaks sinna!!! Siis ta ütles, et väga hea, uurib, kas sünnitustuba on vaba ja võin mehe kutsuda. Oh yeah! Selle peale läksin juubeldades oma lõunasööki välja oksendama ja puhkasin diivanil, sest kõndides tulid nii tobedad valusad tuhud. Ju ka avatuse katsumine aitas kaasa oksele! Ideaalne!

Üks ämmaemand tuli minuga rääkima ja ütles, et nii tore võib olla, kui minu viisil valudeta sünnitada saab. Ma ütlesin, et mul on tegelikult valus 😀 ta ütles, et ta andis küll oma olukorrast kõva häälega teada. Nii et jah - teistkordne sünnituskogemus kinnitab, et inimestele tundub, et mul pole üldse valus, haha. Ma reaalselt ei tea, kuidas selgeks teha, et ma lihtsalt hingan üle valud ainult seepärast, et need on piisavalt valusad, ma ei saagi teisiti.

Nii, tuldi mind sünnitustuppa viima. Võeti mu kotid ja pidin jala minema - haha, enne liftist väljumist tekkis tuhu, aga nii kenasti hooldaja ootas. 🥺 Jõudsin sünnitustuppa umbes pool neli ja unistasin, et Edgar sinna jõuaks. Hooldaja juhendas mind tooli istuma, mis mulle sobis, kuna saab tuhudest puhata ju istudes. Nii et tegin toolil istudes väikese pausi tuhudest jälle ja uurisin tuba. Seal oli vann! Sinna tahtsin! Seal oli mingi väike helisüsteem - lahe! Dušši polnud eraldi, aga wc oli - jahedat dušši oleks hullult tahtnud. 

Selfi sünnitustoas toolil puhates enne ämmaemanda ja Edgari jõudmist

Igatahes pärast väikest puhkamist otsustasin, et võiks selle sünnitusega ühele poole saada ja käivitan tuhud püsti tõustes. Räme palav oli - tuhude ajal üldse hakkaski mul higi voolama. Kummardasin seal voodile toetudes oma paari iseenda poolt esile kutsutud tuhu. Oleks tahtnud ka seda kanderaami nurgast välja kiskuda palli alt, aga ei hakanud seal üksi laamendama.

Kui olin öösärgi poole keha peale tõstnud ja kummardasin voodile toetudes tuhu üle elades, ilmus mu sünnitustoa ämmaemand Edgariga ja küsis, kas see on sinu naine - et hästi näha pole, olin seljaga ukse poole. Edgar tundis mu ikka ära ja sisse nad tulid. Edgar hakkas mu selga hõõruma, mis mulle väga meeldis.

Ämmaemand vaatas mind ja siis taipasin, et vb ta ootab, kui mul tuhu möödub, kuigi mul polnud tuhu, siis viisakalt ütlesin, et ta võib rääkida ikka, sest mul pole tuhu. Ämmaemand tutvustas ennast ja ütles, et paneb KTG. Rääkisin, et selili ma selle KTG alla kindlasti minna ei taha. Lisaks küsis ta ka mu eelmise sünnituskogemuse kohta ning rääkisin, kuidas presse ei tundnud, sest olin selili ja tirisin ise jalgu vastu oma kõhtu, mis mulle üldse ei sobinud. Ämmaemand sai mulle KTG ümber ja ma olin palunud Edgaril selle käimisraami tuua. Toetasin sinna ja tuhu tuli ja nägin masinalt ka, et see on 100. Vingusin, et millal see ometi läbi saab! See oli mingi igikestev tuhu! Kui mulle tundus, et see võiks lõppeda, vaatasin masinat ja see näitas ikka 100! Edgar hakkas mind külmade lappidega nühkima mu palve peale, mis mulle väga meeldis. Vahepeal olin jõudnud talle käratada, et ta mind tulikuuma käega ei katsuks, sest toas oli niigi palav. Hädaldasin selle tuhu pika kestuse üle. Kui see läbi sai, ütlesin, et mul pissihäda. Läksin potile, kus tuli uus tuhu ja ma hakkasin jälle oma abistajatele vinguma, et nii ebamugav on olla! Et kas saaks lahti sellest! Ma ei ole enam kindel, kas ma seda ka ütlesin, et võtke see välja, aga nii ma mõtlesin. 🤣 Ämmaemand küsis, kas mingi surve on allpool, aga ma ei saanud midagi aru, terve emakas oli valus.

Ise ma mõtlesin, et ma nii saamatu! Mul pole avatust ollagi ja juba tunne, et jätaks selle kõik pooleli!

Ämmaemand oli päris kogenud ja sai aru, et kui naine vingub, et nüüd ta küll enam ei jaksa, on vist kohe kõik läbi hoopis. Ta pakkus mulle minna käpuli, mis tundus tõesti väga ahvatlev! Mulle pandi kotid voodisse ja läksin neile käpuli ja ämmaemand küsis, kas võib mu avatust kontrollida. Mulle avatuse kontrollimisel saadud teave alati meeldib, seepärast lubasin. Ta ütles, et pea on väga all juba. Ma ei suutnud seda uskuda! Nii et 10 cm on käes, küsisin. Oligi! Wtf? Ma ALLES saabusin ju sünnitustuppa. Igal juhul oligi uskumatul kombel käes presside aeg. Jep, miski mul jalge vahel oli, mille oleks tahtnud välja punnitada. Ämmaemand ilusti õpetas, et tehku ma julgelt madalat häält. See teave aitas mind, sest ma loll ei taha kedagi tavaliselt lärmiga segada. Õnneks olin kakades harjutanud ja õnnekombel tundsin ka tuhusid, nii et teadsin, et mida rohkem ma punnitan, seda kiiremini see piin läbi saab. Edgar terve aeg hõõrus mu selga külma veega lappidega, mis oli megalt abiks.

Ämmaemand nii hästi ütles, et ma reite osa lõdvestaks ja mu suureks õnneks ei juhendanud ta, millal või kui kaua punnitada, vaid tegingi seda iseenda sisetunde järgi! (Eelmine sünnitus olin ju selili ja mul polnud presse ja mind juhendati ja sp pressisin silmad, näo ja õlad seestpoolt veriseks). Issand nii hea oli, punnitasin kõva möirgega nagu suurt junni. Ämmaemand ilusti veel palus mingi aeg oodata, seletades, et lihtsam on pressida tuhu ajal ja et pressitunne on lihtsalt seepärast, et seal on surve ja andis juhised, mis häält ootamise ajal teha. Edgar andis mulle ka vahepeal juua. Ämmaemanda kiitused aitasid kaasa ja ma lihtsalt pressisingi beebi välja, kes kohe kisama hakkas. Edgar veel ütles hiljem, et beebi nuttis juba siis, kui varbad veel sees olid. 🤣🥰 Ma olin wtf - olin kõvasti hullemaks valmis ja järsku ongi kõik läbi?! Et see polnudki nii hull?! Vaatasin alla, et sugu kindlaks teha - ja lamaski seal tüdruk ❤️

Sain siis beebi rinnale ❤️ ja olin reaalselt et misasja?! Kell oli 16:13 ja sünnitustuppa olin alles saanud! Nii et kuidas mul läks 5 cm pealt täisavatuse peale nii kähku? Mul pole muud seletust, kui et reaalselt minu hirm hoidis mu keha tagasi sünnitamast kohas, kus mulle ei sobi. Tahtsin ju järelvalvet, Edgarit ja tuge, mis aitas mul avaneda. Kindlasti aitas ka avatuse kontroll kaasa.

Ämmaemand lasi meil veel pulseerivat nabanööri katsuda, mis oli nii äge kogemus! Mul tekkis esimese astme rebend eelmise armi kohale. Uuriti mind põhjalikult ja lasti meil sünnitustoas pikalt olla. Ämmaemand küsis, kas sobib oksütotsiini- ning K-vitamiini süst (sobis). Sain süüa ka! Kusjuures mulle pandi insuliiniresistentsuse tõttu dieet (suhkruvaba), mis mulle kohe väga sobis! Mulle ei meeldigi suhkur liigselt. 🥰 Tegelikult oli meil plaan sünnitust filmida, aga kahjuks ei jõudnud, nii et ma ei saagi näha, kuidas ma hädaldasin, et enam ei jaksa. 🤣 

Sünnitustegevus ei läinudki mul regulaarseks. Avanemisperioodiks on kirjas 50 min. Väljutusperioodiks 23 min, sünnitustegevuse kestuseks kokku 6 h. Sünnitustoas olin vist u 45 min. Omg ja ma ei võtnud seekord Paracetamoligi. 🤣 Kuigi tõesti - keset mu hädaldamist oleksin vist kõigega nõus olnud, et ainult see läbi saaks. Aa, kuigi mulle meenus, et vahepeal ämmaemand tõi mingid (tera)riistad või midagi ja mulle tekkis pähe hirm lahklihalõike ees ja jälle karjatasin, et ei taha! 😆 Ta rahustas, et ei ei, kõik hästi. Vb need olid tal üldse muud instrumendid, ma ei teagi. Haha, ma täiega naeran selle üle, et kui kas keisrist või muust meditsiinilisest sekkumisest juttu tuleb, ma hüsteeriliselt karjatan, et ei taha. 🤣 Igal juhul seal pressides püüdsin endale öelda mõttes mantrat, et ma avanen suureks (lugesin sellest "Loomuliku sünnituse" raamatust).

Nii et spekuleerida saab siin palju, kuidas küll minul sünnitustegevus regulaarsust ei saavuta enne minu unistatud paika saabumist. Või et miks täisavatus nii ruttu tekkis. Mu seletus on, et meel ja keha on äärmiselt tugevalt seotud, nii et oma mõistusega või hirmudega saab isegi sünnitust kinni hoida.

Pärast sünnitust aga oli äärmiselt raske olla. Pärast eelmist sünnitust olin jumala krapsakas, nüüd aga ei saanud seistagi. Emakal polnud ainult kokkutõmbevalud, vaid see hõõgus nagu tulekera mul kõhus kogu aeg. 🤒 Üks öö olin seepärast üleval, kuna kuum valu ei lubanud magada. Seega mitte kuidagi poleks ma abikaasata haiglas hakkama saanud. Küll aga nüüd kodus ja taastun ja nii õnnelikud oleme perega! 🥰

Mu teine tütar sündis 29.03 41+2 rasedusnädalal! 

Btw! Nüüd, vältimaks hädasid oma tervisele, kavatsen ma 6 nädalat jumala iisilt võtta! Nii et kui ma teile ei vasta sotsiaalsetes keskkondades, ei ole asi teis, vaid minus - mu telefoni sätted (ei tule info läbi); minu mentaalne jaks; võin magada; tegelen lastega; teen kodus midagi; loen midagi. Mu aeg on väga piiratud ning suurema osa oma ajast panustan perekonda ja endale. Aga muidugi mulle meeldib teie kõigiga rääkida, nii et vastan ikka sobival ajal! 🥰 Sotsiaalmeedia paratamatult jääb kõige viimaseks, eriti nüüd. Loodan, et mõistate! 🙏