Siis kui keegi tahab hävitada inimesi ja inimesed on sellega kogemata nõus...

Ma olen alati hoidnud seda teemat kinni, aga järjest enam paisatakse mulle kõike näkku, et mõtlesin nüüd, et räägin siiski südamelt ära miskit.

Kas teate seda mängu maffia? See on üks seltskonnamäng grupis. Eks igal grupil ole veidi oma reeglid, aga üldiselt on seal mingi maffiategelane, kes öösel kellegi ära tapab ja siis mingid teised. Saab olla ka arst, kes ravib terveks ühe inimese. Ja ma olen seda mänginud ja kui oled seal grupi keskel keegi, eks siis ikka kisutakse üles (mängu tarvis), kes on kes ja kes võib olla maffia. Ja väga huvitav on seda mängu jälgida kas kõrvalt või ise sees olles, kuidas väga emotsionaalselt hakatakse kedagi süüdistama, siis kõik järsku kujutavad ette, et see, keda süüdistatakse, ongi kohe 100% süüdi ja tuleb maha tappa. Ja kui see, kes end siis kaitsta üritab, ütleb ükskõik milliseid argumente, siis neid enam ei kuulata. Olgu see kasvõi mingi teaduslik uuring (mida seal mängus muidugi pole :D), aga mitte kedagi see ei huvita - süüdi, siis süüdi! Ja mina olen olnud see "must lammas" seal, keda süüdistatakse järsku. Kogu grupp hakkas arvama, et vot mina olengi see hull süüdlane ja mind tuleb maha lüüa. Algas see väikse arvamisena ühest nurgast, siis ütleb arvamusliider, et täitsa tõsi jah, et süüdlane olen mina ja siis hakkavad ka teised liikmed mõtlema, et miks ka mitte. Ja kõige õnnelikumalt valavad õli tulle mafioosnikud ise. Sest nemad ju pääsevad siis hukkamisest ning saavad oma salajast maffiatööd edasi teha. Ja nii siis mind maha löödigi, aga ma olin arst. See, kes ärkab öösiti ja kedagi päästab peale maffiarünnakut. Ehk siis üks päästjatest hoopis... Nad viisid ennast kogemata hukule just lähemale ja arvatavasti peasüüdistusi levitas maffia ise. No jaaa... Aga no mis siis! Tuleb otsida uus süüdlane...

Mitte et see mäng oleks elu, aga see mäng on pigem nagu mudel. Inimesed võtavad rolli ja käituvad selle alusel. Ning selles mängus on suurepäraselt näha emotsioonide osakaal. Kui miski asi emotsionaalselt on nii NAGU KEEGI TÄHTIS ÜTLEB, siis seda usume me kõik!!!

Teema, millest ma tegelikult rääkida tahtsin, on see, et mul hakkab järjest enam tunduma (kuigi ma veel seda ei usu), et meie inimeste maailmas ongi kuskil mingid kahtlased "mafioosnikud", kes valavad õli tulle ja nende eesmärgiks on inimkonna populatsiooni kas vähendada, hävitada või üldse mingi kolmas. No vahet ei ole, mis nende eesmärk on ja kas sellised üldse eksisteerivadki, AGA see on seotud sellega, et ma olen pikalt jälginud inimesi nende ajaloos ja kuidas nad käituvad kogemata ennasthävitavalt.

Kui ilmub midagi head, siis ALATI ilmub vastukaaluks keegi või miski, mis seda head hakkab vähendama, et see inimesteni ei jõuaks, mille tagajärjeks on enamasti populatsiooni vähenemine.

Eks need algasid selliste "ohutumate" teguviisidega, umbes et ravimite asemel tuleb haigele inimesele peale kusta (jah, nii arvavad mõned) või siis mingi muu veider ekstreemsus.

Kõige lihtsam näide on see, et teadlased suutsid kasvatada mingi riisi, kuldne riis, milles on lisaks ka A-vitamiini. Minu meelest ei ole seda siiani turule toodud, sest vihased inimesed hävitasid riisipõllud ära (see ajab lausa nutma... miks nii teha süütutele taimedele?!?!). Nagu vist aimasite, on tegemist sellega, et nendele aretatud taimedele lisatakse geene ja pandi neile nimi GMO. Vahet ei ole, et taimegeenidega on läbi ajaloo manipuleeritud ning sa ei saa ikkagi geenidega mängides teha kärbsest hobust vms, vaid toimub tavaline taimegeenide ärakasutamine millegi hüvanguks. Näiteks siis näljahäda leevendamiseks. Sest loodi näiteks taim, mis talub palju karmimaid tingimusi. Põhimõtteliselt selle pika jutu kokkuvõtteks võib öelda, et on tegelikult leitud viisid, kuidas vähendada maailmas näljahäda ning kasvatada suuremas koguses saaki palju väiksema pinna peal. Kõlab ju hästi, eks?

Mul on kahtlane tunne, et on olemas miljardite inimeste hulgas selliseid "trolle", kes reaalselt tahavadki, et (teised) inimesed sureksid. Mis selleks kõige lihtsam viis oleks? Lasta liikvele mingi jutt, mis teeb täiesti maha uue tehnoloogia toiduainetes. Ehk siis pane loll mass arvama, et GMO = halb! Ilmselgelt emotsionaalselt oma hala esitledes suudadki sa panna terve karja inimesi hävitama ilusat riisipõldu ja siis nurgas itsitada ning mõelda, et see on nende endi tulevikutoit, mida nad isiklikult hävitasid... Njaa... Nagu maffiamängus... Alusta kellegi süüdistamist ning lõpuks lähevad kõik sinuga kaasa, teadmata, et nad lähevad kaasa maffiaga, ning tapetakse arst.

Sama lugu on minu meelest vaktsiinidega. Alustame algusest... kunagi oli peredes kümneid lapsi, sest mingi pooled või midagi suri lihtsalt maha igasugu haigustesse. Keskmine eluiga ka eriti pikk ei olnud, sest tavaliselt niitis mõni tore haigus inimese jalust ja tappis ka. Et see oli nagu normaalne. Inimpopulatsioon oli ka muidugi palju madalam kui praegu. Aga häda ja kannatusi oli rohkem. Ravimatud haigused olid alati liikvel.

Ja siis avastati vaktsiin. Jep, reaalselt imeravim, et sa põed selle haiguse nõrga versiooni läbi ning sa ei saagi enam seda päris haigust! Nagu tegelt?! Jah, tegelt! Põed ära mingid lambarõuged ega saa enam inimrõugeid. Arendati asja edasi, uuriti ja värki ning tänu vaktsineerimisele saadi peaaegu kaotatuks kõik varasemad surmahaigused.

Muidugi on inimpopulatsioonis jälle mingi "maffia", kelle jaoks see inimeste järsk ellujäämine ei kõla nii hästi. Ma ei tea, kas ta tahab lihtsalt trollida või on tõsiselt vihane inimkonna peale, aga arvatavasti teab ta seda, et vaktsineerimise puhul peab olema vaktsineeritud ikkagi mingi suur protsent inimestest (mingi 98% vms see oli). Ja kui ta saab oma vihategu viia nii kaugele, et vaktsineeritakse vaid nt 90% inimesi, siis on juba väääga suur tõenäosus, et haigus ei kao kuskile, sest võib juhtuda, et osa vaktsiini saanud inimestest ei omandagi immuunsust, seega võivad saada haiguse ka need, kes end on vaktsineerinud :( Maffia muidugi hõõrub nurgas käsi ja itsitab... Naljakas ongi, et inimesed iseennast hävitavad. Aga no kui "naljakas" see ikka on.

Ja kuidas seda "nalja" saavutada? Lihtne! Mass on ju loll. Lase liikvele mingi jutt, sarnane eelmisele, aga seekord vaktsiin=halb. Tuleb midagi mõnusat juurde lisada, rääkida seda emotsionaalselt, häälekalt, väga enesekindlalt ning väga suure tõenäosusega massi nõrgimad lülid ehk siis massi lollimad liikmed kuulavad seda pisar silmis ning ei vaktsineeri enam ennast, oma lapsi ning hakkavad seda rumalust levitama.

Olen jälginud ka neid jutte, millega levitatakse seda, et vaktsiin ja GMO on halvad. Telegram on üks sait, mis igast jura kirjutab. Kui ma ükskord ammu nägin mingit juttu Telegramis GMO kohta, siis ma avasin selle ja lugesin ja ausalt, esimese hooga ma arvasin, et tegemist on lihtsalt iroonia või sarkasmiga! Mõtlesin, et see on lihtsalt mingi vahva peen nali seal. Seal oli kirjas midagi sellist, et "GMO on bakter, seen, viirus, loom ja väga ohtlik!!!". Nagu ma olin hahahha.... lugesin edasi ja mõtlesin, et issand... Inimesed usuvadki seda paska. Ehk siis nagu näete, siis alguses vihakõne levitamiseks ei pea isegi midagi normaalset lausuma. Täpselt nagu mingid suva heiterid: pane kokku lihtsalt mingid tühjad sõnad, soovitatavalt halvamaigulised ja lihtsalt tulista. See, kas seda ise usud, ei oma tähtsust.

Ja no, kuna sellisele pasale on normaalsete poolt lihtne vastuargumente tuua, siis need mafioosnikud teavad, kuidas edasi massi mõjutada. Hakka lisama midagi mis kõlab uhkelt, levita mingeid "uurimusi", näiteks kunagi vist mingi mees meelega levitas juttu, et vaktsiin põhjustab autismi. Ta pärast muidugi ütles, et see oli kõik vale, aga mass siiani usub. Massi ei koti, kas see on vale või ei. Kui mingi põrutav uudis lolli massi hulgas lahti läheb, siis ei olegi midagi teha, nad lähevad sellega kaasa ja usuvad seda surmatunnini... kuni surevad oma vaktsineerimatajätmise tõttu mõnda haigusesse :D Sry, õel nali.

Vaktsiiniga on asi seepärast ka lihtne, et nagunii leidub olukordi, kus vaktsineerimise tõttu on tekkinud palavik või midagi sellist. Ja siis kõik need juhtumid puhutakse meeletult suureks, unustades, et vaktsiin on aidanud miljoneid inimesi, ning kõrvaltoimed (ning ei, autism ei ole vaktsiini kõrvaltoime, issand noh) ei ületa surmahaigust! Kas surra või põdeda korra (vb) palavikku - selles on küsimus ja tegelikult ei ole see raske küsimus. Lihtsalt oleneb, millise nurga alt seda esitada. Jah, selle surmahaigustest päästva vaktsiini hind on tõepoolest vaktsineerimisega kaasnevad ebameeldivused (mis on tegelikult haiguse nõrga versiooni läbipõdemised), aga me ei sure ega jää haigeks!

Minu elus oli sarnane kuulujutu situatsioon, kui läks kunagi ammu lahti jutt, et ma olen rase. Vastuargumendina lisasin pildi saledast kõhust, andsin intervjuu, et ma ei ole rase, aga kas keegi seda kuulas või uskus?! Ei, kõik levitasid edasi juttu, et ma olen rase, hoolimata isegi sellest, et ma ütlesin, et võtan akneravimit, mille ajal ei tohi rasestuda. Seda kuulujutu levikut oli väga huvitav ja hariv jälgida. Mulle andis see elukogemuse, et inimesed usuvad lihtsalt midagi põrutavat, ükskõik kas see on mõistlik või ei ning hoolimata edasistest vastuargumentidest. Lihtsalt esimene esitaja oli esitanud selle väärväite äärmiselt enesekindlalt ning nii see lahti läks. Kusjuures, ma olen veidi mõelnud ka, kust need jutud tulid ja kõige suurema tõenäosusega keegi nägi mingit minu sarnast inimest, kes oligi rase. Sest väga sageli on juhtunud, et mu tuttavatele öeldakse, et "Helen oli seal", kuid mind ei ole viimasel ajal "seal" üldse olnud. Küll olen olnud niimoodi klubis, hotelli fuajees, bussis jne, kusjuures need kõik on olnud koos teise tuntud inimesega (keda ka polnud seal). No ma ei tea kui valesti selleks peab nägema, aga nii on väga palju juhtunud. Segi aetakse lihtsalt kellegagi. Juhtub. Oeh, läksin teemast kõrvale :D Hea elukogemus oli lihtsalt.

Ja ma olen vaadanud neid uusi suundi, mida siis ette võetakse, et hävitada ikka inimkonna häid asju. Raha on lemmikteema. Öeldakse, et mingi taimekasvatus ja vaktsiin on ravimitööstuste värk ja kõik haigused on ka välja mõeldud raha pärast jne... Okei... Ma ei oska reaalselt kaasa rääkida, sest raha on viimane asi, mis mind kotib siin elus. Muidugi me elame kapitalistlikus maailmas ja muidugi vaktsiinid maksavad, sest neid toota ja katsetada on ilmselgelt kallis, aga haigekassa ju maksab kohustuslikke vakstiine mu meelest. Ja nagu mdea... kuidas see raha ja vaktsiinid siis seotud on? Okei, inimene, kui ta tahab gripivaktsiini teha, siis jah, see maksab vist enda poolt, aga see on seepärast, et seda võivad põdeda kõik, kui tahavad. Nagu gripp on see, mis muteerub iga aasta, seega peaks ka gripisüsti tegema iga aasta ja gripp ei ole otseselt eluohtlik tervele inimesele. Nii et, kes on nõrgema tervisega, neile jah on see vaktsiin tore, sp see maksabki, et kõik ei pea tegema. Aga ikkagi, seda ei pea ju kõik tegema?! Nii et mis see raha siia puutub?

Siis järgmine lemmikjutt on, et vaktsiin põhjustab mingeid haigusi. Ah, ma tõesti ei jaksa enam.

Igatahes, miks ma hakkasin sellest teemast rääkima, on see, et meie kallid teadlased on leidnud vaktsiini emakakaelavähi vastu. Vaktsiin VÄHI vastu! Kas see ei kõla mitte imehästi? No ei kõla mõnede jaoks. Ja mulle kargaski ette, kus mingi inimene oli öelnud, et seda vaktsiini ei tohiks rahastada, sest sellel kõrvaltoimed jne... Appi, ma ei jaksa lihtsalt...

Igatahes... kes iganes te need olete (ja kui olete üldse olemas), kes inimkonda hävitada tahavad või populatsiooni kontrolli all hoida, siis te olete teinud tõesti head tööd! Loll mass on pikalt ja kaua kaasa läinud! USAs ongi juba mingid vaktsineerimisvastate tõttu igast (peaaegu kadunud) haiguste puhangud taastekkinud. Tubli töö! Siuke tunne, et minust endast saab kogu selle krempli otsas mingi vandenõuteoreetik juba, kes arvab, et keegi siin hoiab inimpopulatsiooni kontrolli all.

Mu ainus palve on ainult selline neile: jätke eestlased alles :D Las eestlased olla see intelligentne rahvas, kes välja ei sure. Plz... ma ei tea, miks mulle eestlased meeldivad, aga ma oleks õnnelik, kui siinsed inimesed ei kuuleks mingit lolli massi hävitusrelvadeks kasutatud paska. Ma siiski endiselt loodan, et need häälekad idioodid on vähemuses, aga lihtsalt väga häälekad siin Eestis.

Või teine variant on see, et ma ei peaks muretsema selle pärast? Lastagi inimestel pooleldi hävitatud haigused uuesti levima lasta ja mingi maha kärvata? Lihtsalt muretsen enda ja pere pärast, aga teistel lasen surra? Ma millegipärast sisimas ei taha nii, ma nagu hooliks inimestest. Muidugi, ma tean, et rahvaarv on liigselt suur, aga minu väike arvamus on see, et see on suure nende arvelt, kes kontrollimatult paljunevad mõnedes kaugemate maade populatsioonides, mõtlemata, et nende endi lastele ei ole isegi süüa. See on nende vastutustundetu töö, muidugi võiks ma neile ka seletada, et palun ärge tehke kümmet last, kui pooled neist nälga surevad, aga arvatavasti ei sure nad nälga, sest USA käib toidupakke ja vaktsiine saatmas, aga ma ei saa seda teha...

Seega saan ma ainult üksinda istuda ja loota, et minu lähedal olev populatsioon hakkab omama mõistust.

Mis on madal enesehinnang ja miks see mul on?

Ma avastasin, et kui kirjutasin oma sotsiaalärevusest, rääkisin ajakirjanikule depressioonist, siis hakkas parem! No võib-olla on asi hoopis selles, et julgesin neist asjust rääkida alles perioodil, kui mul ongi paremaks läinud ja olen suuresti paranemise teel. Aga võib-olla ka see, et julgesin lõpuks suu avada neil teemadel ja need enda sees veelgi rohkem läbi seedida.

Nii et äkki hakkab parem, kui räägin madalast enesehinnangust ka. Nii et pühendan seekordse postituse teemale, mis mind põhimõtteliselt terve elu on taga ajanud.

Kui ma loen kasvõi siin blogis oma varasemaid jutte, tajun ma, kui madal on mu enesehinnang olnud neil perioodidel. Vahel tahaks isegi kuidagi kössi tõmbuda ja hakkab ebamugav selle mulle vastu peegeldava madala enesehinnangu peale. Kuigi mulle meeldib oma blogi lugeda mõnikord :D Igatahes kindlasti ka mõni teine inimene, kes on parema tajuga, tunnetab, kui sitt mu enesehinnang on.

Ja see on õudus kuubis tegelikult. Mu miinuseks on ka see, et esimese asjana usun ma inimesestest pigem head. Kui midagi negatiivset tajun, pahandan sisimas endaga, et kuidas ma küll nii mõelda võin. Lisaks teine "miinus" on see, et kuna ma olengi loomu poolest väga empaatiline ja heasoovlik inimene, on mul ääretult raske mõista ebaempaatilisi käitumismotiive. Kui keegi on teinud kellelegi halba, on mul nii raske seda uskuda, sest ma ise ei teeks nii. Ja ma tean ju, et kõik ei ole nagu mina, aga MIKS ta tegi siis nii??? Nagu mis teda ajendab kellelegi halba tegema?

Ja miks see headuse uskumine oluline on? Sest kuna ma usun liiga palju head ega väärtusta ennast, lasen ma endaga käituda halvemini kui ma väärt olen. Kuna minu sinisilmsus on mind pannud lollidesse olukordadesse, halbadesse suhetesse ning inimesed on mind ära kasutanud, siis no seda võiks küll parandada. Aga ei, ma ei hakka inimestest halba uskuma. Usun ikkagi head, lihtsalt võiksin olla enesekindlam, sest enesekindlus tekitab olukorra, kus ma ei lase endale halba teha, sest tajun, et ma ei vääri seda.

Kui ma olen ebakindel, siis ma lasengi endaga halvemini käituda. Lasen halvasti öelda, sest "äkki tal oli õigus" või lasen end jooksutada ja käsutada, sest "ega ma muidu ei olegi midagi väärt". No kindlasti on paljud näinud, kuidas ma olen lasknud end ära kasutada ning lollitada. Olete mõelnud raudselt, et kuidas ma nii totakas olen, et nii luban. Hmm... siin on saladus: ma olen EBAKINDEL! See tähendab, et jah, ma võin teha mõne inimese jaoks ilgelt intelligentse töö ära ainult seepärast, et ma mõtlen, et "ma ei olegi paremat väärt ja nagunii ma võlgnen seda talle". Ehk siis ebakindlad (mitte rumalad) käitumismustrid panevad käituma mind enesealandavalt ja ebaväärikalt.

Nii ma siis olengi läbi elu veerenud sellega, et lasen paljudel endale pähe istuda. Aga no ma ei tea... Aitab.

Räägime kõigepealt, kuidas ära tunda ebakindlat inimest.

• Ebakindel inimene tundub tihtipeale ülbe või kõrk. Põhjus on maskis, mille inimene endale loob. Teadmata oma tegelikku väärtust, aga arvates, et see on madal, püüab ebakindel inimene paista enesekindel. Seega ta teeb seda teatud situatsioonides üle, mille tagajärjeks on ülbus. Ükski ülbe inimene ei ole tegelikult sisimas enesekindel.
• Ebakindel inimene võib tihtipeale sattuda (oma peas) konfliktidesse, mis tekivad vääritimõistmisest. Mitte, et ta oleks konfliktne inimene, vaid ta ta tõlgendab asju enda jaoks kõige negatiivsemal (ennastalandaval) viisil. Ehk siis oma peas otsib ebakindel inimene alateadlikult kinnitust oma väärtusetusele. Kui keegi ütleb mõne lause, mida saab mitmeti mõista, kujutab ebakindel inimene ette, et see öeldi tema mõnitamiseks/alandamiseks vms. Ja kuna need laused on nii igapäevased, koguneb ebakindla inimese sisse järjest rohkem ebakindlaid "tõestusi" tema väärtusetusest, mis panevad teda veelgi ülbemalt käituma. Nõiaring.
• näiteks on see, et kui ebakindla inimese kohta tunda siirast huvi, nt: "kuidas sa viitsid pikemat teed koju kõndida?", võib ebakindel inimene tõlgendada seda kui "mis mõttes sa nii loll oled, et pikemat teed mööda koju kõnnid." Ehk siis küsimuse asemel kuuleb ebakindel inimene etteheidet/mõnitust/alandust.
• Tihtipeale puudub ebakindlal inimesel julgus luua silmsidet või inimestele otsa vaadata või üldse seltskonnas kaasa rääkida. Sageli tõlgendatakse seda ülbuseks/kõrkuseks/vastikuseks vms, kuid tegelikkuses on ebakindlal inimesel hirm, et kui ta rääkima hakkab, siis kõik vaatavad teda imelikult/peavad teda imelikuks või muusugune hirm. Ebakindel inimene kardab, et kui ta räägib, põhjustab ta endale sellega rumalaid olukordi, kus kõik saavad olla tunnistajaks tema rumalusele. Seega on ta pigem seltskonnas tagasihoidlik, ei julge kontakti luua.
• Kui keegi juhtub ebakindla inimesega seltskonnas rääkima minema, võib ebakindel inimene olla napisõnaline, paista hajevil või mitte eriti kaasa rääkida. Põhjus on jälle nagu eelnev. Ebakindel inimene analüüsib liigselt oma käitumist ning kardab, et teda peetakse rumalaks vms. Lisaks teine põhjus on see, et ebakindel inimene üritab paista enesekindel.
• Ebakindel inimene omab teatud maski. Ta arvatavasti ilmselgelt teab, et enesekindlad inimesed löövad elus läbi. Seega võib ta osata näidelda. Ta näitleb enesekindlust: naerab siis kui teised naeravad, räägib õige koha peal ka mõne nalja või järgib teisi. Kartes teha midagi valesti või teistmoodi, ta kopeerib teisi päris palju. Kuid see mõjub. Tihtipeale inimesed ei märkagi niimoodi peituvat ebakindlust. Ebakindel inimene võibki näidelda ka seetõttu, et arvab, et tema pärisisiksus ei meeldi kellelegi, kuigi ta võib olla väga siiras, armas ja tore inimene tegelikkuses.
• Ebakindel inimene võib ärrituda teiste peale, võttes teiste inimeste tegusid väga isiklikult. Kuna ta arvab, et keegi mõtleb või tahab talle halba, võib ta sellega sisemist viha tekitada ning selles inimeses näha rohkem halba kui vaja ning selle abil vihata ennast rohkem.
• Lihtne näide: ebakindel inimene kutsub külalisi. Kui külalised jäävad kõik päris palju hiljaks, arvab ebakindel inimene, et "see on seetõttu, et nad ei taha minuga eriti aega veeta, seepärast tulevad hiljem! Ma olengi nõme!". Tegelik põhjus on ilmselgelt nende inimeste isiklik põhjus. Hiljem võib ebakindla inimese suhtumine neisse inimestesse olla negatiivsem, sest "nad nagunii ei hinda mind, seepärast, et ei taha külla tulla mulle. Nii et eks ma siis käitun vastavalt."
• Ebakindel inimene peab teiste inimeste arvamusi enda omast kõrgemaks. Ükskõik mida keegi teine ütleb, arvab ta, et see on tähtsam kui tema arvamus.

Mul on olnud neid osasid olukordi. Ja kuna ma tean, millised on ebakindlad inimesed, on neid lihtne ära tunda. On ka väga kindlad indikaatorid ebakindlate inimeste äratundmiseks. Enamasti on selleks siis ülbus, (näiline) enesekesksus, pessimistlikkus.

Nii ja nüüd jõuan oma jutuga ka sinnamaani, et väga üllatav on see, et väga paljud inimesed ei suuda tajuda minu suurt sisemist ebakindlust. Ma ei tea, kas olla selle üle õnnelik või mitte (sest ilmselgelt olen ma seda varjata püüdnud). Võib-olla see ei olegi nii oluline. Oluline on tegelikult see, et mulle endale põhjustab ju enesekindluse puudumine kõige rohkem kannatusi.

Näiteks kõige hullem on see, et põhimõtteliselt terve elu pidasin ma kõikide inimeste arvamust enda omast tähtsamaks. Ma ei tea, miks, sest ei andnud sellele isegi mõtet. Kui keegi ütles, et tahab üht, aga ma tahtsin sisimas teist, andsin ma kohe teisele inimesele voli, sest noh, tema ju ütles nii. Või kui küsisin nõu, siis pidasin enda arvamust hoopis madalamaks, kuigi võisin ise selles teemas rohkem teadlik olla. See on väga häiriv ja kahjuks on see minu puhul ka ääretult automaatne protsess. Mul on raske saada kinni taolises situatsioonis olles sellest alateadlikust mõttest, et teise inimese juttu enda omast tähtsamaks pean. See muidugi meelitab ligi igast psühhosid ja selliseid, kellel on lihtne minuga nii ju manipuleerida, sest nad märkavad, et pean nende juttu olulisemaks endast. Siiani on nii, et kui arutlen teistega midagi, kipun kuldse tõena võtma nende juttu automaatselt. See on väga häiriv. Lisaks nõuab lisamõtlemisaega see, kui hakkaksin läbi mõtlema, et miks ma pean nende juttu olulisemaks. Nüüd ma olen jõudnud ka tõeni, et teised inimesed ajavad sageli pläma suust välja. Nad ei pruugi hiljem oma pläma isegi mäletada, aga mina va loll, olen võtnud nende pläma rohkem tõepähe kui enda isiklikku teadmist. Ja sageli ongi olnud, kus käitun teise inimese jutu järgi (võib-olla ka käitun alateadlikult) ning hiljem selgub, et teine inimene ei mäletagi, et sellist nõu oleks mulle andnud. Lolli olukorda jään mina ikkagi ju. Ja no siin saan süüdistada ainult oma ajumustreid, mis automaatselt peavad teisi minust paremaks.

Ja tõesti, ma peangi teisi endast paremaks. Küll on kõik ilusamad, küll on kõik paremad, toredamad ja mida iganes. Ma ei ole suutnud leppida sellega, et mina olen mina. Ma olen nagu tahtnud olla ka nagu nemad! Ilus, lahe ja tark! Sest iseennast ei pea ma kellekski.

Muidugi kaasnevad enesekindluse puudusega ka sellised "tavalised" probleemid, nagu enda koledaks pidamine ja enda idioodiks tembeldamine. Aga kust need siis tulevad?

Ilust olen ma juba rääkinud. Kui ma kasvan üles keskkonnas, kus mitte keegi mitte kunagi ei ütle mulle, et ma olen ilus, siis 1) noorele on tagasiside meeletult oluline, sellest kujunebki tema maailm, 2) nii arenevadki mu ajuühendused, kui keegi kordab mulle, et ma olen kole. Nagu te teate, olin ma noorena suht jõle ja no paljud inimesed pidasid targaks seda mulle pidevalt meelde tuletada. Ma küll püüdsin seltskondadest eemale hoida ja värki, aga no ega see ei takistanud inimestel ikka mu järele karjumast, et ma peletis olen. Isegi võõrad inimesed tänaval irvitasid mu üle. Ja kui see toimub noores eas, siis ilmselgelt ei ole võimalik hiljem mõista, et ma olen ilus. Ma olen sellest nüüd ratsionaalselt mõeldes aru saanud, aga me siiski räägime enesehinnangust, mis on automaatne. Mu esmane reaktsioon olukordadele on ikka see, nagu ma oleks jõle peletis. Saate ehk pihta? Kui ma soovin seda muuta, nõuab see väga pidevat teadlikku enda analüüsimist ja mõttemustrite tugevat jälgimist. Automaatne rada on ju mitmete aastate jooksul kinnistunud ja organismile kõige "turvalisem", seega on ilmselge, et ma käitun nagu ma peaksin olema kole ja kohe-kohe saama vastavat tagasisidet.

Lolliks pidamine algas mul hoopis sellega, et mul ei vedanud oma blondide juuste ja "ülbe" olekuga samal ajal, kui järsku mu välimus otsustas kannapöörde teha ja ilusaks muutuda. Enamik inimesi pidas seda mu olekut, et ma olen loll blondiin. Mis siis, et ülikoolis ja mida kõike veel, mis lolli inimesega kokku ei lähe. Heiterid ütlevad muidugi oma lemmiklauset, et "haritus ja haridus ei ole samad", aga no väga ausalt, mul on seda elukooli ka ikka, kui see haritust tähendab. Igatahes, sel teemal ei kavatse ma mitte argumenteerida, sest see polegi oluline, ehk olengi teatud situatsioonides rumal; vaid panna teid mõistma, et oli periood, kus ma olin niivõrd tagasihoidlik ja ülbe hoiakuga (oma ebakindluse tõttu), et paistsin mingi räige loll bitch. Oh, siin mulle meenus ka see - ma räigelt hoolitsesin mingi aeg oma välimuse eest, sest kartsin ju, et ma muidu peletis. Meikisin end igapäevaselt, kandsin ilusaid riideid, rinnahoidjaid, olin üldse väga hoolitsetud ja kena, aga tegin seda kõike üle ja mitte vastavalt enda sisemisele soovile. Selles mõttes üle, et mul oli loomulikult juba päris hea põhi (no blondid juuksed ilmselgelt ja norm sale keha). Ja no blondid juuksed olid ju KA ebakindluse tõttu, sest ei julgenud oma loomulikke blonde juukseid ära (mustaks) värvida. Lisaks see kena riietus oli ka seetõttu, et ei julgenud mingeid tanksaapaid, kette ja ogasid kanda. Ja no tavaliselt pingutavad välimusega üle just tibid. Aga kuna ma ei olnud tibi, ma lihtsalt olin enda meelest kole ja nägin räigelt vaeva, et natukenegi ühiskonda sulanduda, siis andsin päris halva kombo välja enda kahjuks. Ehk siis nagu näete, ma juba välimuses tegin end selliseks tibiks AINULT ebakindluse tõttu, kuigi sisimas oleksin ma tahtnud hoopis teistsugune paista. Välimusega saab ikka veidi oma sisemust edasi anda. Ja kui mu tegelik sisemus on hoopis midagi muud, aga väljastpoolt olen kena sale blond tsikk, siis no püüa sa midagi muud tõestada. Ja nii mind tihti lolliks nimetatigi, sest esiteks ma ei rääkinud palju, mis oleks võinud vastupidist tõestada ja teiseks ma olin ebakindel oma ütlemistes, mis paistab ka teadmatust esitlevat. Muidugi see kõik nüüd nii must-valge ei olnud, nagu ma siin kirjeldan, aga asja tuum oli midagi säärast. Ja hoolimata sellest, mis on mu tegelik elukogemus, pidasingi ma end lolliks, sest teised ju enesekindlalt käitusid nii, nagu ma oleks loll. Huvitav tegelikult mõelda, mis oleks saanud, kui ma olekski kandnud neid riideid, mida tahan ja juba ammu juuksed mustaks värvinud :D Ma usun, et oleksin tundnud vist väga tugevaid süümepiinu, et teisi "alt vean".

Eelneva jutuga seoses, ilmselgelt öeldi mulle sageli ka mind veidi rohkem tundma õppides seda, et ma olen meeletult tark, arukas jne. Väga sageli kuulsin ka: "alguses arvasin, et sa mingi loll blondiin, aga sa tegelikult nii tark/asjalik/arukas" ja vahel räägiti poolnaljaga, et ma olen see arukas blondiin. Nonii. Neid asju ma ei uskunud kahjuks, sest see ei sobitunud mu ebakindla mõttemustriga. Kui ma olen juba ebakindel inimene, siis me teame, et mulle on jäänud ebakindlad käitumismustrid ja ma usun negatiivseid asju enda kohta. Kui keegi ütleb midagi head, siis see ei sobi mu peas olevatesse mustritesse ning ma ei võta seda omaks. Seega, selleks, et hakata uskuma positiivseid asju, tuleks seda korrutada mingi sada korda rohkem kui negatiivset. Aga me teame ju  praegust maailma – negatiivsemalt öeldakse ikka sagedamini kui positiivsemalt.

Ja kõige hullem teine asi selle ebakindluse juures ongi see, et ma kardan olla mina ise. Ma ei julge olla mina ise, sest ma kardan, et ei meeldi kellelegi nii. Ma ei julge öelda oma arvamust, sest kardan, et see on lollus. Ma ei julge teha neid asju, mida ma teha tahan, sest kardan, et see pole normaalne/sünnis/väärikas vms. Ma kardan öelda inimestele näiteks: "see jutt, mida sa räägid, on mulle juba teada", sest ma kardan näidata välja nagu ta oleks asjatult oma jutu rääkinud. Ma kardan teha inimestele oma nalju. Ja teine kõige hullem asi ebakindluse juures on see, et tegelikkuses kui ma neid asju kardan, siis ma seangi end ebaväärikatesse olukordadesse. Näiteks kuskile, kus keegi surubki kõik mu isiksuse alla, sest "su naljad ongi nii haiged, keegi ei saa neist aru" või "su jutt ongi nii loll, mina olen ikka parem" ning kuna ma surun iseennast alla, algabki sealt depressioon (ehk siis on alanud – ilmselgelt on see üks põhjustest).

Pealegi, väga ebameeldiv minu puhul on ka see, et kui satun mingisse seltskonda, kus midagi pean tegema, siis muutungi käsutatavaks, ebakindlaks, hakkan kogelema. Ma ei suuda enam midagi normaalselt teha.

Lisaks nagu näete, siis panite kindlasti ka mitu erinevat otsa kokku nüüd seoses ühe saatega. Kui inimene on ebakindel, räägib ebalevalt, kokutab, kordab mingeid lauseid hajameelse olekuga järgi, mida talle ette öeldakse, siis saab tõesti inimesest endale sobiva kuvandi. Aga ma usun, et sellest on juba kõik aru saanud, miks minust see kuvand loodi. Seal korrutati mulle ka, et mu naljad on nõmedad, mu jutt koolist on igav jne ehk siis kasutati mu ebakindlust enda kasuks. Muidugi nagu juba vist aru saite, ei julge madala enesehinnanguga inimene õigel ajal ka eitavalt käituda ning oma piire paika panna ehk siis ta ei julge öelda "ei". Töötab üle, teeb asju, mida ei suuda jne.

Õnneks olen ma teel, et parandada seda kõike. Alustasin väikeste asjadega. Juustevärvimine. Jah, irvitage nüüd mu üle, et olin nii loll ega julgenud juukseid värvida, sest teised ütlesid, et "loomulik blond on ju nii ilus!!!". Alustasin näiteks laulmisega. Laulsin teiste ees, sest ma armastan laulda ja ma objektiivselt tean, et mul on kole hääl, aga mis siis. Mulle meeldib. Alustasin millegagi veel ehk. :D

Mul vist ei olegi midagi rohkem lisada. Vähemalt rääkisin nüüd ausalt välja, et pean end koledaks, lollakaks ja mitteväärtuslikuks. Lisaks kõik teised on minu jaoks minust väga palju olulisemad. Kõige halvem :S Või vähemalt pidasin mingil määral seda palju. Vabandan jälle inimeste ees, kellele võisin oma ebakindlustega mingeid kannatusi põhjustada. Eks nüüd saite siis mu saladuse teada. Ja eks ma ikka pingutan, et nüüd teada enda tõelist väärtust.

Siis kui mitte midagi ei õnnestu

Tegelikult see tuleb nüüd negatiivne ja hädaldav postitus, aga ma ei saa muud praegu teha.

Kõik algas sellest, et ühes õppeaines oli vaja teha ettekanne. Ei ole midagi erilist, aga ette kanda ma ei oska. Ja ettekandeoskuse mandumine algas sellest, kui bakalaureust lõpetades mul lihtsalt ei vedanud. Aga sellest algas alles mandumine, sest vahepeal ma ikkagi nagu oskasin... Ja enne seda oskasin ka.

Meil oli bakalaureuses mingi harjutamine - harjutas igaüks oma lõputöö kaitsmist. Selleks ajaks muidugi ei pidanud suurt midagi valmis olema, lihtsalt lugesid saalitäie inimeste ees oma poolikuid asju ette ja valmistasid slaidid.

Mina olin esimene juhuse tahtel seal klassi ees ette lugema. Mul oli muidugi midagi paberil kirjas, aga peas ka ikka. Ehk siis olin veel täitsa tip-top ettekandja: rääkisin peast, märksõnad paberil. Ja no selleks ettekandeks ma ei olnud suurt valmistunud, sest mul oli lõputöö alles poolik ning see oligi niisama harjutamine, mis mingit hinnet ega midagi ei anna. Vuristasin siis oma jutu kõik ette, kuhu maani jõudnud olen, ise rõõmus, et nii kaugele jõudnud olen ja varsti lõpetatud. Kandsin ette ära ja siis...

Üks professor tegi mind täie tambiga maha. Kui ma lõpetasin, ta võttis käega peast kinni ja raputas pead demonstratiivselt žestikuleerides, nagu mu ettekanne oleks olnud maailma hullim asi. Siis kõva häälega rääkis ta, kuidas ma küll kõik maha lugesin, kuidas mu teema on üldse nii nõme ja arusaamatu ja mida kõike veel. Ma arvan, et seal oli hästi näha, kuidas mu nägu ära vajus ja ma punastasin. Ma häbenesin mis hirmus. Ja olin ka ebaadekvaatse tagasiside üle meeletult pahane, sest ma ei lugenud maha!

Istusin siis maha, hoides pettumust enda sees, nagu tavaliselt, kui mul kõik halvasti on ja asusin järgmisi kuulama. Aga imekombel ega nad ka "paremad" ei olnud - märksõnad paberil. Ja professor tegi rõõmsalt neid ka maha, ise rõõmsalt lösutades toolil jalg tähtsalt üle põlve ja käed ristis. Aga kui tema enda tudeng esines, siis... see luges kõik maha nii vaikse häälega, et ma vaevu kuulsin ja ohsa - professor ei öelnudki "lugesid kõik maha", vaid ütles meelega natuke halvasti, aga kiitis üldiselt. Nii nõme alandamine minu jaoks! Olgu siis vähemalt kõigi vastu ühesugune. Ise õigustas oma teguviisi ta niimoodi, et "parem, kui teid tehakse siin täie hooga maha, mitte nii, et lähete kaitsma ja siis seal tehakse maha!" Aga ju tal oligi vaja seda teha millegipärast. Ju on see vajalik mõnele tudengile, ma ei tea.

Kuigi kaitsmine nii hull ei olnud küll! Muidugi seal jäin ma jälle ühele inimesele hambusse, et minu lõputöö teema on üks suur ilus roosa mull, mis mitte kunagi ei realiseeru ja seetõttu sain ma ka halvema hinde. Närvis olin ma nagunii. Aga keegi mind seal maha nii küll ei teinud, nagu professor enne öelnud oli! Õnneks!

Ja teate, ma ei teadnudki, et selline mahategemine mind nii palju mõjutanud on. Ma olin alati selline keskmine ettekandja - märksõnad paberil, aga suhtlesin vahetult ka publikuga. Ega mul palju ettekandeid vahepeal ei olnudki ja kui olid, siis kellegi teisega, nii et ma ei rääkinud üksi ja seetõttu ma ka ei teadnud, et mul on tegelikult varjatud trauma. Muidugi ma kuidagi tundsin, et imelikult läheb kõik meelest ära klassi ees, aga ei süvenenud sellesse.

Siis praegusel õppeaastal oli meil üks üksi ettekanne. Ma igaks juhuks kirjutasin kõik jutu endale vihikusse ära ja läksin siis ette kandma. Ja ma järsku ette kandes avastasin, et ma pole enam selline ettekandja nagu varem - nüüd olen ma selline, et kui ma lähen klassi ette, käib mu sees mälupuhastus ning ma ei mäleta enam ööd ega mütsi teemast, millesse ma põhjalikult süvenenud olen ning millest ma olen ettekande teinud. Õnneks olin ma kõik kirja pannud! Ma küll ei arvanud, et mul on vaja kõike maha lugeda, aga millegipärast oli, sest ma unustasin ära isegi, millest ma räägin! Õnneks oli seal ettekande tegemine lihtsalt kohustuslik ja seda eraldi ei hinnatud, nii et sain selle lihtsalt tehtud. Lihtsalt avastasin õudusega pärast ettekannet, et ma ei ole enam hea ettekandja - ma olen kohutavalt kehv oma mälupuhastusega. Võtsin selle teadmiseks ja arvestasin, et järgmine kord on vaja veelgi täpsem (seega ka pikem) tekst kirjutada ette valmis.

Ja siis oli järgmises aines selline asi, et kahe tudengi peale antakse artikkel ja mõlemad peavad valmistama ettekande ja oponeerimise. Ja saatuse iroonial sattusin ma sama artiklit tegema tudengiga, kes on meie kursuse parim ettekandja (ta on seda Saksamaal õppinud normaalselt, erinevalt meist siin meie ülikoolis). Nii et kokku sattusid halvim ja parim ettekandja! Ja kui algab enda ettekande esitamise aeg seminaris, siis võetakse loosi, kumb oponeerib ja kumb ette kannab. Ma ei olnud kunagi oponeerinud, aga see tundus minu jaoks nii lahe, et lootsin täiega oponeerida. Kuna mu kursakaaslane on megahea ettekandja, siis lootis ta nagunii, et saab ise ette kanda ning mul oleks olnud lust tema ettekannet ka oponeerida! Muidugi valmistasin ma ka ettekande ette, aga lootsin, et ma ei pea ette kandma, sest ei oleks tahtnud kõike maha lugeda. Pealegi selles õppeaines oli suur häda see, et kaastudengid HINDASID ka meie ettekandeid! Jube!

Ja häda algas sellega, et mul ei ole korralikult töötavat sülearvutit. Mul on lauaarvuti. Tegin seal kõik valmis, aga häda on ka selles, et mul ei ole printerit. Etteloetava teksti kirjutasin kõik arvutisse, aga keset ööd ei saanud ma enam kuskile printima ka minna. Ja kuna teksti oli seekord meeletult palju, siis ei jaksanud ma seda kõike hakata vihikusse ümber kirjutama ka enam, sest kui mu käsi väsib, ei saa ma oma käekirjast närvilisena ette kandes aru. Kuna ma olin näinud ühes seminaris ühte oponenti oma teksti telefonist vaatamas, tulin ka ise samale ideele - panen faili telefoni ja loen sealt maha! Ei pea ümberkirjutamist tegema või printerivõimalust otsima keset ööd. Mõtlesin, et nagunii on 50/50 šanss, et ma kannan ette, ja oponeerides on mul nagunii enamik peas ning saan telefonist märksõnu vaid vaadata. Artikliga olin ma hästi tutvunud, leidnud selle head ja vead ning muu huvitava, mida seal oponeerides rääkida ning ettekandjalt küsida.

Läksime loengusse ja lootsime siis vastavalt saada, et mina oponeerimist ja mu kursakaaslane ettekandmist. Võtsime loosiga kaardid ja meile sattus sama number. Küsisime siis õppejõult, et kui on sama, oleks aus, et valime siis ise, kumb oponeerib ja kumb ette kannab. Aga ei... Õppejõule nii ei sobinud, et samade kaartide puhul on valik enda oma, vaid tuleb uued kaardid võtta. Võtsime uued ja no meie pettumus oli suur, sest kahjuks sattusin mina ikkagi ette kandma!

Mu kursaõde ei olnud ka valmistunud nii hästi oponeerima, seega ta seal kiiruga vaatas neid asju üle. Ja ma ei olnud valmistunud ette kandma, nii et kuni veel aega oli (teiste ettekannete ajal), lugesin ma mitmeid kordi seda ettekande teksti telefonist üle, et äkki jääb midagi ka pähe.

Siis tuli minu kord üksi ette kandma minna. Ma olin nii närvis! Ja läksin siis sinna ette ja nagu te arvasitegi, mul läks KÕIK meelest. Mul läks meelest, mis artikkel see üldse on, mida ma seal teen ja kes ma ise olen. Mingi mälupuhastus käis. No ei olnud hullu. Hakkasin siis seal kõva häälega seletama kõike maha lugedes slaididelt ja telefonist. Ja teate, kui mu aju ei tööta, siis väga kehv asi on see, et ma võin rääkida, aga mul on tunne, nagu ei räägiks mina. Ma põhimõtteliselt ei saa mitte midagi aru, mida ma räägin või mida ma just ütlesin. Nagu ükskõik, mida ma sealt slaidilt loen, ma unustan kohe ära, kas ma just lugesin sama lause ette või mitte. Mul ei olnud varem ettekannet tehes asi nii hull olnud, aga seekord oli asi kohe eriti hull. Artiklit teadsin ma tegelikkuses hästi, aga seal ees oli tunne, et seda ei räägi seal mina. Vaid ma nagu ei kontrolliks enda teadmisi. Suu lihtsalt käib, aga see, mis sealt suust tuleb, seda ma ei kuule ega tea. Loodetavasti ei lugenud ma ette isiklikke märksõnu nagu "slaid 5" või "järgmisel slaidil video". Väga jube! Ja kuna ma seal ees sain aru, et seekord käis eriti tugev mälupuhastus, siis pidin telefonist suht kõik ette lugema, sest noh... printida ma ei olnud ju kuskil saanud. Ja silme eest ka virvendas. Tekst käis sik-sak ja ma ei saanud aru, kas ma olin millegi juba ära lugenud või ei. Kas ma olin juba sama rida teist korda lugemas või jätsin üldse ühe rea vahele - seda ma aru ei saanud. Ma olin täiesti ära unustanud, mis on järgmisel minu slaidil ja ei teadnud, kus maal ma üldse omadega olen. Ja keset lugemist pidin oma auto ka sõnumiga parkima panema, sest kellaga parkmisaeg sai läbi ja tahvi ma ka saada ei tahtnud. Mingi aeg panin slaide edasi ja minu üllatuseks saabuski siis üks hetk järsku "tänan kuulamast". Ma ei tea, kas mu tekst läks slaididel olevaga kokku või ei, sest ma jee mäletan, mida ma seal rääkisin ja kuidas slaide vahetasin. Paanika reaalselt halvas mu. Ja see, et ma enne üritasin pähe õppida teksti - hahahahahha, ei olnud sellest mingit tolku, kui mul isegi enda nimi meelest läks! :D

Üritasin vaadata ikka teistele otsa ettekande ajal ka, aga seda oli viga teha, sest nii kui ma silmad tekstilt tõstsin, ei teadnud ma sugugi, mida ma olin öelnud. Kuigi ma siiski püüdsin ringi vaadata, olenemata sellest, et hirmsasti kartsin.

Siis tuli kursakaaslane oponeerima ja kuna ta on väga hea esineja, oli ta oponeerimine ka super, mida oli mõnus kuulata. Kahju lihtsalt, et tema ettekanne jäi kuulmata. Muidugi see kontrast oli ka eriti jube, kursuse parim ettekandja ja halvim ettekandja sattusid koos tegema! Küsimuste kord oli käes, lootsin vähemalt küsimustele hästi vastates paista normaalne, sest siis kui mu kursaõde oli ka klassi ees, mälu kuidagi millegipärast taastus. Aga mu kursaõde vastas ise paljudele küsimustele, mis on täiesti arusaadav, sest ta ju tahtis nii väga ette kanda ja jutustada, kuna oli vaimselt valmistunud ettekandmiseks. Pealegi oli teda teistel ka hea kuulata.

Saime tehtud ja läksime siis ära. Muidugi häbenesin hirmsasti, et nii nõme olin olnud. Aga kursaõde ütles, et ära põe.

Siis unustasin selle kõik ära, kuni eile ilmus ÕISi kokkuvõte. Ja omg, nad olid nimedega sinna pannud. Ja omg, ma reaalselt olin KÕIKIDEST ettekandjatest kõige halvemad punktid saanud! Ja teate... minu kohta oli kõige rohkem märkusi kirjutatud juurde. Äär oli paksult täis juttu, et kuidas ma vaatasin ainult telefoni, ei rääkinud üldse teistega, jutt oli segane. No shit ju! Tean ise ka, et vaatasin telefoni, aga sellel oli põhjus. Muidugi mõistan, et see nii oli, aga see tegi tuju nii halvaks. Ma tõmbusin täiesti endasse ja mõtlesin, et kuidas ma niimoodi üldse oma magistrit kaitsen, kui ma klassi ees maha suren. Aa, ja õppejõud oli teinud ka kokkuvõtte meie ettekannetest ja muidugi pidas ta targaks sinna kirjutada, et "eriti kentsakas on telefonist maha lugemine...". Ei no, muidugi on... Ma tänan! Aga kuidas see mind aitab?

Ma hakkasin mõtlema eile, et MIS AJAST olen ma selline halb ettekandja? Sest ma varem ei olnud. Sain hakkama, tegin isegi nalja ettekannetes, meeles oli ka, mida rääkida, paberil lihtsalt märksõnad. Ja meenutasin, et issand... see oli see too aeg pärast ühe professori pahandamist. Jah, ta lihtsalt elas end välja ja õigustas end ja ma ei tohiks seda nii südamesse võtta ja blabla, AGA ma ei ole nii tugev inimene! Ma võin ju öelda, et mind see ei morjenda, aga kui mu alateadvust, aju ja keha see salaja ikkagi mõjutab, siis ma ei saa sinna midagi teha. Mingi posttraumaatiline häire lihtsalt, mida on raske kontrollida. Nii et selle eelnevalt kirjutatud jutu tõingi siia, sest eile taipasin alles seda kõike. See pole ju isegi professori süü. See pole kellegi süü ja kas see ettekannete hirm on üldse selle tolleaegse pahandamise tõttu? Või on midagi muud ka mu elus olnud, et ette kanda ei julge? Ma ei tea.

Ja kuna ma nägin nüüd seda tabelit, kus kõik olid mind maha teinud kõige rohkem, mul olid ainevõtjatest kõige madalamad punktid jne, siis ma vist järgmine kord oksendan ettekannet tehes. Kardan, et mu stress läheb sellega suuremaks.

Või siis võimaluse korral teen kõik nädal aega varem valmis ja harjutan iga päev kõigi ees, AGA sellel on üks tohutult suur miinus - kodus harjutades ei tunne ma karvavõrdki sama nagu koolis ette kandes. Ma võin kodus peast rääkida ja lahe olla ja siis mõtlen, et näedsa, kõik oli ilusti peas ja pole märksõnu vajagi, aga kui lähen kooli ette kandma, siis mõtlen, et mul peaks kõik sõna-sõnalt kirjas olema. Nii et ma ei tea, kuidas sellest üle saada ja kas on üldse vaja sellest üle saada. Esineda ei ole ma kunagi peljanud, seepärast ongi selline trauma nüüd minu jaoks nii segane. Aga ma võtsin ikka kriitikat ka konstruktiivselt ning seal oli ka see, et slaididel oli liiga palju teksti. Seega teinekord ma jaotan need tekstid kõik erinevatele slaididele ära. Seekord tegin ma jah nii, et panin ühele slaidile sama teema, aga ei mõelnud, et võib-olla muudab arvuti siis teksti veidi liiga väikseks, et kaugelt näha. Et jah, mõtlesin hoopis vastupidi, et hea on, kui palju infot on korraga ühel slaidil ja korraga silme ees (sest mulle isiklikult meeldib, kui on palju infot korraga - saab võrrelda).

Ja täna siis mõtlesin, et kuna mu lauaarvuti on Tartus, siis võtan ühe vana juustu rüperaali ja kirjutan raamatut. Olgu, Wordi ei olnud, mõtlesin siis VPNiga minna ülikoolivõrku (et saada Ofiice), aga see ei laadinud end alla, sest see arvuti on liiga saamatu. Siis mõtlesin, et no midagi ma ehk ikka näen sealt Wordist ja saan õppida eksamiks ja hakkasin slaide alla laadima ja siis ütleb, et arvutil on ketas täis... No ma ei tea.. See pole isegi minu arvuti. See on niiiiiii aeglane, et arvuti avamisest slaidide allalaadimiseni läks tund aega. Kuna miski mu kooliasjadest ei õnnestunud, avanes ainult blogi ja mõtlesin oma emotsioonid välja elada. Aa, ja muide... mul ei avanegi enam ükski koolidokument, ma ei tea miks... "Windows ei suuda" vms. No mida?!?!?! Üks harv aeg elus, kui ma vabatahtlikult õppida tahan ja ma ei saa!!!!!

Ehk see väljaelamine aitas ennast. :( Vabandan veel sellise negatiivse jutu pärast, aga mul polnud midagi muud võimalik selles arvutis teha.

Heiterid panevad vabal ajal endale tomateid teatud kohta...

Nagu te mind juba teate, siis teen ma alati analüüsi kõigest. Samamoodi analüüsin ma endiselt inimesi, keda ma ei mõista. Keda ma kohe eriti ei mõista, on need kibedat vahutavat negatiivsust tekitavad heiterid. Jah, olen püüdnud neid mõista, aga nüüd, teate, nüüd, sain ma teada, MIKS ma neid ei mõista ja vastus on päris hull!

Siin on hästi kokku võetud! Vihkajad ei vihka sind, vaid ennast, sest sina oled peegeldus sellest, mida nemad soovivad olla.

Kõik algas viimasel ajal sellest, kui mingi Instagrami kasutaja suusad_rajal oli mulle kirjutanud, et mul on ahvinägu. Enne seda oli ta kirjutanud, et tahaks näha videot sellest, kuidas ma bikiinides autot pesen, et kus see video on. No kust ma tean, kus see video olema peaks?! Seepärast ma talle ei olnud vastanud. Aga kui siis ilmus tal ka selline ahvinäo kommentaar, siis ma lihtsalt hakkasin naerma ning postitasin selle Instagrami storysse ning selgus nii mõndagi huvitavat.

TÄHELEPANU ja HOIATUS! JÄRGNEB ÕÕVASTAV TEKST! Nõrganärvilistel palun mitte lugeda.

Mulle kirjutas üks inimene selle inimese päris nime. Ja vähemalt kolm inimest kirjutas mulle, mida see mees (see heiter siis) teeb. Üks inimene ütles, et see mees on haige pervert, saadab pilte teistele, kuidas tal on naistepesu seljas, perseauk näha. Lisaks on ta teinud endast video, kuidas ta paneb oma suguelundit võileiva vahele ning teine video, kuidas ta pigistab endale majoneesi pepuauku ja tomati ka sinna. Khm... Ei tundu mulle normaalne selliseid videoid endast kellelegi saata... Kaugeltki neid asju teha, ei ole minu meelest normaalne. Lisaks ka prostituudid topivad talle lastevorsti sinna auku.

Lisaks sain veel ühelt inimeselt teada, et see mees on ka talle saatnud erinevate kontode alt naisteriietes alastipilte. Ja veel saatnud mitmetele inimestele selliseid jubedaid pilte.

Mulle kirjutas seda mitu inimest. Ja see mees oli kasutanud nende piltide saatmiseks mitmeid erinevaid kontosid, sest inimesed blokkisid ta ära, aga noh..., see vaene mees pidi siis järgmise konto alt hakkama saatma. Lihtsamalt öeldes, ta ahistas oma perversustega mitmeid inimesi.

Ja nüüd hakkame lahkama, MIKS saab järeldada, et enamasti kõik inimesed, kes peavad midagi sitta ütlema, saabki samasse patta panna. Arvatavasti see, kes kirjutas mulle, et "sa oled nii loll, haridusel ja haritusel on suur vahe ja sina oled pask ja kole...", ka arvatavasti vabal ajal topib endale tomateid perse.

Ja teate, ma panin ma pildi kokku, kui inimesed kirjutasid mulle neid asju selle mehe kohta. Seda me teame kõik, et kui inimene on piisavalt vastik, et teiste kohta midagi halvasti kommenteerida, siis on tal endal midagi viga. Heiteritel on palju sarnaseid jooni, nagu mul selgunud on, ning nii ma tean, et saan selle omaduse tõmmata kõikide heiterite peale. Aga ma püüdsin varem ikkagi halvastiütlemist mõista. Et olgu, on endal midagi viga. Näeb maailma negatiivsetes toonides või midagi, aga MIKS ta ikkagi tuleb ja ütleb mingi halva asja kuskile? Ma ei oska panna ennast sellesse olukorda. Ma teeksin seda võib-olla siis, kui ma oleksin laps ja ma tahaksingi nimme kedagi kiusata.

Ja siit lähemegi edasi! Seda teevadki lapsed. Miks seda teevad lapsed? Sest lapsed on primitiivsemad kui täiskasvanud inimesed. Neil pole aju veel piisavalt arenenud, ka ajusagara eesosa, empaatia jne on arenemata. Nad ei saagi midagi aru. Nad leidsid mingi toreda sõna, mis tähendab midagi halvasti ja nad ütlevad seda teistele. Lapsi me seetõttu mõistamegi. Ta on arenemata lihtsalt. Aju pole arenenud.

Täiskasvanud inimene seevastu on mõistlik. Ta saab aru, et mingi negatiivsuse pildumine ei muuda teda tegelikult paremaks, vaid näitab just teda arengupeetusega indiviidina. Aga kui inimene ongi arengupeetusega indiviid, siis ei oska ta asja niimoodi näha! Pehmelt öeldes on tema areng seisma jäänud lapseeas. Temal on mõnus, kui ta topib endale majoneesi tagant otsast sisse ja tomati peale ning mõtleb, et vahva on seda videot ka teistele saata. Sest temal oli ju tore! Kuidas siis teistel ei ole! Ja kui ka teistel on rõve, siis see ongi naljakas! Nagu kui kellegi kohta midagi halvasti öelda, siis see on ju naljakas! Kui ta teeb seda kodus üksinda, siis olgu. Anname andeks, on veidi imeliku hobi leidnud endale. Aga kui ta saadab seda mitmetele inimestele, häirib sellega nende elu, siis kohe kindlasti on ta võimeline kirjutama mitmetele inimestele negatiivseid asju. Näiteks ütlema kellelegi, et ta on ahvinäoga, samal ajal kui tal tomat tagumikus käärib. Saamata aru sealjuures, et tema on see veidrik, kes ütleb rumalaid negatiivsusi ning saadab endast naisteriietes pilte ning videoid oma nokust võileiva vahel vaestele inimestele. Teeme siin ka lihtsamatele inimestele asja selgeks: mul ei ole tõesti mitte midagi selle vastu, kui mees kannab naisteriideid või on paljas, eks. Aga kui ta peab vajalikuks sellise materjali saatmist inimestele, kes seda ei ole palunud, siis see on haiglane. Või mitte haiglane, see on lausa ahistamine. 

Ja kuna ma tean nüüd, et negatiivseid kommentaare kirjutav inimene on tegelikkuses mõne sellise veaga, siis vaadake nüüd mõne pildi alt mõnda negatiivset kommentaari. Arvatavasti see, kes kirjutas "sa oled rõve nõid", võib vabal ajal toppida oma teatud kehaosa autosummutisse. Või see, kes üritab natuke targemalt negatiivne paista, öeldes tavalist lollide inimeste klišeed, et "haridusel ja haritusel on vahe ja see, et sa oled ülikoolis käinud, ei tee sind targaks", paneb samal ajal omale äkki meigipintsleid tagumikku. Tegelikkuses ei ole vahet, kui viisakalt ja hästi on vihakommentaar kirjutatud. Kui inimene üritab näidata, nagu ta oleks analüüsinud, kuid lahmib ikkagi "sa mingi enesehaletsed ennast ja oled loll", siis ei ole vahet, kas ta kirjutas seda pikalt või lühidalt. Oma rumalust eksponeerib ta nagunii. Mõnikord mulle tundub, et kui mõni tundub vähe arukam oma kommentaariga, siis soovin teda panna teist nurka mõistma, aga ta sellest aru ei saa, siis saangi aru, et ta on siiski loll. Ning jah, tõstan käed üles ja tunnistan ausalt, et ma ei mõistagi selliseid inimesi! Aga huvitav oleks teada, kas nad häbi tunnevad selle üle, et nad näitavad avalikult oma puudusi? Vist mitte, sest nad ei oska mõista, et teised saavad aru, et neil on suured vead küljes.

Tähtis ei olegi, milline on negatiivselt öeldud lause ja kui targalt see on öeldud. Asja tuum on ikkagi selles, mida ma olen varasemalt seletanud: kui targal inimesel on lihtsalt teistsugune arvamus, siis on ta ikkagi avatud mõistma seda, et teistel on ka oma arvamus ning ta aktsepteerib seda fakti. Millestki mitte aru saades, on tark inimene õppimisvõimeline ning suudab küsida ning aru saada. Kui ei saa aru, küsib veel. Tähtis ongi see, et tal on tahe ja motivatsioon ennast arendada ning aru saada. See eelnev on tarkade inimeste tunnus. Kui AGA inimene hoopiski ei suuda asjadest aru saada isegi siis, kui talle mitme nurga alt oma nägemuse ära seletad, siis siin ongi lihtne lahendus: see inimene ei ole eriti tark. Nagu eelnevalt selgus, siis ta ajuareng on kuskil punktis peatunud. Ta on liiga primitiivne, pidades teiste mahategemist endale kasulikuks. Seetõttu ma arvangi, et oma primitiivsuse tõttu on heiter leidnud ka mitmeid muid veidraid viise enda rahuldamiseks või mingiteks veidrateks hobideks. Kuna negatiivsuse pritsija on jäänud primitiivseks, siis arvatavasti tal on ka teistes valdkondades primitiivne mõtteviis. Ehk siis negatiivsuse pritsija on täiesti võimeline panema enda kehaosad võileiva vahele, seda filmima ning neid videoid luba küsimata ahistavalt teistele näitama. Samamoodi nagu ta ahistavalt oma negatiivsustki pritsib.

Seega, olen pikalt analüüsinud heiterite eesmärki. Ma tean öelda 100%, et neil inimestel on midagi viga. Kui ei ole neil midagi puudu, siis on kindlasti midagi viga. Võib-olla see viga on pisike, et neil on mingi rõve fetiš, kuid see viga võib olla ka suur, näiteks toidu tagumikku toppimine. Seda on väga lihtne järeldada sellest, kui inimene on negatiivne. 

Kust ma veel seda nii kindlalt väita tean? Ma jälgisin oma huviks interneti negatiivseid kommentaare mingi toreda persooni loo all. Kommentaarid olidki, et "rõve, räige, ta on haige" jne. Tavaline negatiivsus, sekka kindlasti ka "targemate" sapipritsijate kommentaare oma harituse ja elukooli kohta. Ja siis läksin ma leidsin uudise, kus kirjutab reaalsest halvast inimesest, kes on kas kedagi tapnud või kõige lihtsam näide: ma leidsin uudise inimesest, kes oli purki sittunud. Ja seal rääkisid osad kommentaarid, et "täitsa normaalne on nii teha" jne. Ja siit on lihtne teha üks järeldus: arvatavasti kommenteerisid kõike samad negatiivsed inimesed. See, millist inimest nad kaitsevad, sellised on nad ise. Nad kaitsevad purkisittujat, nii et siin pole miskit pikalt vaja järeldada, et ju on nad isegi seda teinud, ehk ka filminud ja sellega teisi terroriseerinud. Nägite seost? Kes sõimab teisi ahvinäoks, pistab tomateid perse. Kes sõimab toredaid inimesi, kaitseb purkisittujat. Seos on ilmselge. See meenutab nagunii veidi seda tomati tagumikku toppimist. You name it - mida kõike veel veidraid asju teha saab, ma oma kujutlusvõimet selles vallas tööle ei pane. Ja halvasti ütlevad nad kenadele, edukatele ja toredatele inimestele, millest saab ilmselgelt järeldada, et seda nad ise ei ole. Kust tean, et samad inimesed kommenteerisid? No kui kommentaare on palju ning nende kirjastiil sarnane, siis saab juba aru, et on samad inimesed. Pealegi mõnedel on ju ka lausa konto.

Kuidas kontrollida ka seda, kas inimene ongi tõepoolest selline kahtlane purkisittuja või tomati persetoppija? Juhtub näiteks nii: kui ta ütleb midagi negatiivset, siis võib alguses võtta seda tagasisidena ja seletada oma vaatenurka talle uuesti. Kui sapipirtsija sellest aru ei saa, siis on kindel paar asja: 1) ta ongi rumal, sest ei suuda kuidagi aru saada, kui talle asi selgeks tehakse, 2) ta ongi sapipritsija, kes ongi nagu ahistaja oma rõvedate videotega. Keegi ei ole talt küsinud, aga ta ikka saadab paska. 3) Täiesti kindel on ka see, et kui ta enesekindlalt ikkagi vastu paugub, siis on ta rumal. Tavaliselt suur enesekindlus ongi rumalatel inimestel just sellel põhjusel, et nad ei suuda analüüsida situatsioone piisavalt. Nad on lihtsalt "tahan vihata" ja ongi kõik. Neil ei ole vahet, mida vastata, sest nad ei saa aru. Inimene, kellel on analüüsioskus (siinkohal tarkus), hakkaks ikkagi midagi proovima teistmoodi näha. Või siis olla vähemalt viisakam. Muidugi ma ei ütle, et kõik enesekindlad on rumalad ja vastupidi. Aru peab saama lihtsalt, et madalat enesehinnangut esineb väga palju sagedamini tarkadel inimestel, sest nad analüüsivad asju liigselt, sest nende aju on selleks võimeline. Rumala aju isegi ei oska mõelda, et "äkki mul ei ole praegu õigus, sest minu argumendid on..."

Seega, ma olen väga huvitatud maailmast ja asjadest, mida ma ei mõista. Aga ma olen väga õnnelik, et olen jõudnud arusaamani, MIKS ma ei mõista heitereid! Sest no, ma ei saagi mõista inimest, kellele meeldib ahistada teisi inimesi. Ka negatiivsete kommentaaride kirjutamine on ahistamine, sest nad saavutavad sellega mingi mõnu. Samasuguse mõnu, nagu nad saavutavad, kui saadavad endast videoid, kuidas nad juurvilju tagumikust sisse pistavad. See ongi mõnu, mida ma ei suuda mõista. Ja mina ei ole seetõttu halvem, rumalam või muud moodi mõttetum, sest ma ei suuda mõista seda negatiivsuse mõnu. Minu jaoks on see kõik rõve ja ma ei mõista seda mõnu. Minu jaoks on ka asjatu negatiivsus rõve. Kui soovib keegi midagi halvasti öelda või kriitikat, siis tehku seda nii, et see ongi tõeline kriitika. Kriitikal ja mõttetul negatiivsusel on ikka väga suur vahe.

Ma olen ka varem heiteritest rääkinud, sest ma aina analüüsin kõike. Sisimas on nad muidugi fännid, seda kindlasti, aga kahjuks vigadega fännid ning nüüd teame, millised vead neil võivad olla ning miks ma seetõttu neid vigu ei mõistnud. Ükski inimene, kellel endal on kõik hästi, ei tunne vajadust minna teistele midagi halvasti ütlema. Sest elementaarne on see, et kui ise midagi tahad, pead tundma rõõmu selle üle, mis teisel on. Kadedus ei anna midagi. Samamoodi ka negatiivsus. Negatiivne lahmimine annab muidugi seda mõnu ja viha, mida nad vajavad, aga midagi pikemas perspektiivis paremat see ei anna. Muidugi ka see, et vihkajad vihkavad ennast, sest nad ei ole see, mida nad vihkavad.

Ja nüüd võtamegi täiesti loogiliselt. Kui vihkaja ei vihkaks ennast ja tahaks "avaldada arvamust" või anda "konstruktiivset kriitikat", siis miks ta ei tee seda ilusti ja viisakalt? Miks ta ei ole avatud ka teistele võimalustele? Kui oleks nii, nagu ta ütleb, et avaldab arvamust ja see on lihtsalt kriitika, siis ta teeks ju seda eesmärgiga MIDAGI PAREMAKS MUUTA. Aga tegelikkuses jääb ta edasi vihkama, kui ka muuta midagi paremaks. Seega on elementaarne, et kui nad ennast kaitseksid sõnadega, et "avaldan arvamust" ja "kriitika", siis see on lihtsalt nende õigustus negatiivsuseks. Tegelikkuses soovivad nad vaid pori valada selle eesmärgiga teiste peale, et saada ise paremaks. Kui teine on porine, siis on tema puhas - nii ta arvab!

Mainin ka seda, et analüüsisin ühte heiterit sellest videost, kus Kim Kardashian kohtub heiteriga. Lõpus tuli välja tõde: heiter ütles, et "ma vihkasin teda seepärast, et ma olin kade." Lisaks analüüsisin ma ühe teise juutuuberi videos ühte vihkajat. See juutuuber ütles, et kohtas mingeid fänne ning hiljem ütles üks fänn: "tead, ma kirjutasin su videote alla varem viha." Kui juutuuber küsis, et miks sa tegid nii, siis fänn vastas: "ma ei tea". Mis ilmselgelt viitab sellele, et vihkajad ei ole neid tegusid tehes endale ka aru andmas. Nagu ka loom toitu süües palju ei mõtle. See on primitiivne teguviis. Primitiivne on ise ennast puhtamana näidata.

Ja kui keegi soovib siiski vastu vaielda, siis palun näidake mulle inimest, kes kirjutab teistele vihaseid kommentaar, aga on ise täiesti enesega rahulolev, normaalne ning ei tee veidraid teisi kahjustavaid mänge. Kui natuke mõelda, siis saab aru, et sellist inimest ei olegi olemas. Kes juba vihase kiusava jutu pidi kellelegi kirjutama, sellel on nagunii suur viga olemas endal, sest kuidas ta muidu mingile vihkamisele suudaks keskenduda. Ma usun, et kui natuke mõelda, meenub pigem rohkem seoseid, kuidas mingi heiter teeb ka midagi rõvedat oma elus. 

Need viimased lõigud olid tõesti siin ka analüüsivad, aga kindel on see, et kõik märgid viitavad sellele, et vihkajal on mingi rõvedus enda sees või küljes, mida ta varjab teiste kohta negatiivsust pildudes. Olgu selleks siis persemänguvideod ja suguelundi võileiva vahele toppimine. Seepärast peaks neist tegelikult kahju olema, aga mul eriti ei ole.

Ma ei mõista inimesi, olen nagu teisest maailmast...

Kui ma siia ilma inimeseks sündisin, oli palju asju, mis olid minu jaoks nagu veidi arusaamatud. Muidugi olen ma inimene, aga osad ühiskonna loodud kuvandid on minu jaoks olnud nii selgusetud, et olen pidanud teistega neid teemasid arutama. Lõpuks oleme välja jõudnud ikka selleni, et "ma ei teagi, miks nii on... lihtsalt on.", mis ilmselgelt minusuguse süvitsiuurija jaoks ei ole mingi põhjendus. Aga hakkame siis vaatama!

• Inimesed on nii välimuses kinni. See on asi, mida mul oli kõige raskem mõista. Minu ilmumisega siia maailma, mõtlesin ma ilmselgelt, et see välimus siin pole minu valitud. Järelikult ei ole see mitte midagi nii olulist, oluline on ikka sisemine ilu. Kahjuks jah, mida suuremaks kasvasin, seda enam taipasin, et inimesed ei pane sisemist ilu tähelegi... Isegi loomad vaatavad rohkem sisemist ilu. Inimesed vaatavad seda, mida sa EI VALINUD sündides. Miks nad vaatavad sellist asja? Ma ju ei valinud endale sellist nina või sellist keha... Aga miks see siis neile nii oluline on? 
• Ma järjest enam märkasin, et inimesi kuidagi ei kotigi teiste inimeste sisemus, nende vaated, ellusuhtumine, intelligentsus, huvid jne. Esimese asjana vaadatakse ikka, kui ilus keha on ja millised on näoJOONED! Just, kaasasündinud ja MITTEVALITUD omadused. Nagu mida?! Ma tunnistan, et nooremana oli mul väga raske seda uskuda. Aga mida enam ma siin maailmas elasin, seda enam ma sain aru, et jumal küll... nad ongi sellised :S
• Selle eelnevaga on seotud ka minu esoteerilised võimed. Ma "avastasin" võimed siis, kui märkasin, et teised inimesed on "nii lollid", et üldse ei märkagi mu sisemust. Ma alguses ilmselgelt ei osanud mõelda, et teised mu sisemust ei näe, sest ise nägin teiste puhul kõike muud peale välimuse. Mingi hetk taipasin, et teised näevad ainult välimust. Täielik erinevus ju. Siis sain aru, et ohjahh... ma olen teistmoodi.
• Inimestel on siis igast iluoperatsioonid ja värgid, et teistele rohkem meeldida jne. Hüva, igaüks võib tõesti teha oma kehaga, mida tahab, aga ühiskond on seda liigselt ületähtsustanud. Kiusatakse inimesi, kellel on liiga hele nahk või liiga tume nahk või liiga pikk nina või liiga lühike nina või keskmine nina... Igatahes mitte miski neile ei kõlba, aga kõike välimuse poolest kaasaantud omadusi uuritakse kullipilguga.
• Inimesi huvitab, mida teevad teised inimesed ehk siis kuidas naaber riides käib või kellega suhtleb. Üks mu esimesi mõtteid siin oli siuke: "me sünnime maailmadesse, et näha neid maailmu." Ma olin kolmene, kui seda mõtlesin. Mu lemmikajastu oli tulevik. Ma küsisin iga päev vanaemalt, millal tulevik tuleb. Ja mind ei huvitanud inimesed selles mõttes, et mida naaber eile poest ostis. Mitte kunagi ei ole huvitanud, sest ma nagu juba oleks selle läbi elanud, ma tean seda, mind enam ei huvita. Mind huvitasid muud asjad.
• Mingi hetk ma märkasin, et teiste inimeste silmisse tuleb mingi eriline huvi, kui räägivad nad sellest, mida nende jälgimisobjekt tegi. Ma olin et, omg, see on räigelt igav. Mind huvitab, kuidas tigu sööb suitsupakki või millised uued tehnoloogilised saavutused on ilmunud või kuidas käituvad loomad. Inimesed huvitavad mind selles plaanis, et kuidas töötab inimkeha, kuidas inimesed kommunikeeruvad, kuidas nende suhted on üles ehitatud (bioloogia, meditsiin, psühholoogia). Aga see, kas mu naaber eile käis poes või KES üldse mu naaber on, ei huvita mind karvavõrdki. Mu meelest olgu kes tahes, mul on oma elu elada, ma teen ise igast asju.
• Ja seda enam. Kuidas saab teisi üldse huvitada nii meeletult igav asi, et mida naaber eile selga pani. Mis mõttes? Mis vahet sel on? Miljon korda huvitavam on see, mida ma ise selga panen. Ja riided ka... need on ju vaid soojuse hoidmiseks, mitte mingi eputamiseks, minu meelest. :D
• Ja sellega seoses ei ole ma inimene, keda huvitavad reality saated (muidugi mõistan, miks teisi huvitab, sest olen seda fenomeni uurinud). Reality on minu jaoks kõige igavam žanr maailmas. Oioi, tekkis nüüd küsimus, et mis kuradi pärast ma ise siis realitytes olen osalenud? Aga vot selle pärast olengi, et neile teistele inimestele, kes armastavad teisi jälgida, neile võin ma pulli teha nii palju kui süda lustib. Aga ise teisi ma ei vaata, teised vaadaku mind. Sai selgemaks või on ikka arusaamatu? Kui on arusaamatu, küsige juurde, üritan ära seletada, miks ma saan OSALEDA realitys (ehk siis olen ka üks tegijatest nagu kogu see suur võttegrupp ja stsenarist jne), aga selle vaatamine ei koti mind. Aga ilmselgelt vaatasin ma need saated ära, kus ma ise osalesin, aga veidi teise pilguga, nähes monteeringut, etteöeldud lauseid, näitlemist, lavarežissööri poolt paikapandud poose ja lauseid ja kõike sellist, mida ma ise poleks teinud. Ma tean, et tegemist on fiktsiooniga ja ma vaatasin, et kursis olla ka kõmuga, mis sellest tekkida võib. Aga kui ei näidanud mind, hakkasid mul reaalselt silmad käima, otsides mõnda palju põnevamat tegevust, aga üritasin end ikkagi arvuti taga hoida, et seda värki vaadata. Ma muidugi hindan inimesi, kes tulevad ütlevad mulle, et neile meeldisin seal saates mina ja neile meeldis see saade. Siis on ju asi hästi ja kõik asja ette läinud, sest ma tahtsingi, et teistel oleks tore ja lõbus just MIND vaadata. Jep, selline suur tähelepanuvajadus ja eneseuhkus ning soov ennast telekast vaadata (poolnali :D). Ja sain teistele rõõmu teha! Aga kui mina ei oleks olnud seal saates üldse, tunnistan ausalt, ma poleks eluski viitsinud seda vaadata. Mind ei huvita teiste elu. Mu lemmikžanr saadetest on üldse dokumentaal. Doksaade näiteks loodusest või bakteritest, inimsuhetest vms. Aga mitte saade stiilis "mida naaber täna süüa teeb". Krt, teen ise süüa, filmin seda ja tuleb minu enese jaoks sada korda põnevam :D
• Inimesed häbenevad oma inimkeha. See oli mulle siia maailma sündides naeruväärne asi. Esiteks, miks häbenetakse seda, et oled paljas? Mis mõttes? Sünnid ju paljalt või sünnid riietega või? Lapsena sain juba selgeks, et riideid peab kandma seepärast, et ei oleks ropp. No kui inimestel selline komme on, siis on, kuigi suht mõttetu mu meelest.
• Väga veider on see, et inimesed on imetajad, aga nad megalt häbenevad seda, et nad on imetajad. Umbes et, last ei tohi imetada teiste nähes. Mida kuradit reaalselt? :D Mul on seda nii raske mõista. Laps on ju inimene ja ta peab sööma. Ma saan aru, et teiste ees ei situta, sest see haiseb; aga lapse toidukord?! Inimestel on naljakad kombed välja mõeldud, et emad ei tohi last imetada eriti kuskil, ainult kodus või peidus. Minu meelest söömine on selline tegevus, et see ei ole ebameeldiv nagu väljaheited, nii et miks laps siis mingi ebard on, kellel keelatakse avalikult süüa? Aa, seepärast, et ta sööb rinnast? No ja siis? Vähemalt ei söö mujalt august või vähemalt ei ole inimestel kombeks oksendada oma järglaste peale (nagu mõnel loomaliigil, nt hunt toob nii kutsikatele süüa). Nii et mis selles siis on sellist, mida ei tohi teha teiste INIMESTE ees? Ma saan aru, et sa ei imeta last ohtlikus kohas, nt hundikoopas, aga INIMESED?! Nad ju kõik on enamasti nii söönud ja saavad aru, mis toimub. Nagu ma ei mõista ja vist ei tahagi mõista. :D Parem jätan meelde, et inimesed on veidrad ja häbenevad seda, mida loodus kaasa andis. Hahahhahaha, hale :D
• Lisaks on inimestel loodud mingid totrad reeglid. Umbes irvitatakse nende naiste üle, kes ei aja oma jalakarvu. Olgu, ma saan aru sellest, et üks ajab ja teine ei aja vastavalt oma soovile. Mina arvan, et igaüks võib oma kehaga teha mida ta vähegi soovib. Ajagu karvu või mitte. Aga ma ei saa aru sellest, et on loodud ühiskonnas mingi räigelt oluline standard, et kõik naised peavad olema kiilakad nagu beebid. See on lihtsalt... väga veider... pedofiilne. Ja kui ei ole, siis umbes "hahahha, karvased jalad, iuu". Ma tegelikult mõistan, et selline ühiskonnastandard loodi žiletifrimade poolt. Eks need firmade juhid ole enamasti targemad ja teavad, et loll mass läheb igasuguse pasaga kaasa. Nii siis levitasidki nad jutte, et ainult kiilaka kehaga naine on seksikas jne. Ja inimesed on kohe "jaaa!!!". Aga võiks ju ikkagi aru saada, et ei pea nii olema. Me sündisime selle kehaga ja kõik. Oleme rahul sellega! Õnneks, et nüüd on liikumisi, kus rohkem propageeritakse seda, et naised ei pea jalakarvu raseerima. Vähemalt osa inimesi omab mõistust. Eks see kõik läheb jälle selle alla, et välimus on nii oluline neile inimestele.
• Igatahes siis ongi inimestel riided oma häbiväärse keha varjamiseks. Aga naljakas on see, et naise tissinibu on nende jaoks hirmus häbiväärne, aga mehe oma mitte. Sellised riided sobivad, kus kogu tissivahe on näha, aga peaasi, et nibu oleks vähemalt pooleldi kaetud. Aga mees võib näidata nibusid. Ma ei mõista :D Üldse, mis selles naise rinnas nii erilist on? Aga mind teades, ma lausa õppisin seda ülikoolis ja nüüd tean teile öelda: naise rind on supernormaalne ärriti. Ehk siis see saadab mehele signaali, et tegemist on naissoost inimesega, kes on viljakas (sest rind on kasvanud). Supernormaalse stiimuli puhul on probleem see, et kui stiimul läheb juba ebanormaalselt suureks või veidraks (näiteks silikooni täis hiigelsuur rind), siis saadab see ikka stiimulit edasi. Nagu kajakapoegadel, kes nokivad vanemate noka punast täppi, aga kui üleni punase pulga paned neile, siis nokivad nad pigem seda, kui vanemate nokka, kuigi see on juba liiga suur stiimul ega anna midagi juurde. Hüva, seda me teame, aga siiski ei ole see seotud ju rinnanibuga, sest kogu naise tiss võiks põhimõtteliselt inimeste meelest paljas olla, lihtsalt nibu ette tuleb panna kleeps. LOL. Eriti, et nibu on mõeldud beebile... ekstraLOL! :D Haha, ma ei saa... inimesed on naljakad ja veidrad!
• Riietega seoses bikiinid ja ujumispüksid. See inimeste veidrus on mind räigelt häirinud, sest bikiinid rindade peal hoiavad külma vett mul kere vastas ja see on ebameeldiv. Saage üle juba; saage aru, et ujuda võiks paljalt. Me ujume, mitte ei tee ühte suurest häbiväärset asja.
• Suhtlemine. Ma ei ole kunagi osanud suhelda inimestega. Seepärast ma olengi siiras ja aus. Ma ei mõista osasid abstraktseid asju. Näiteks seda, et peab iga päev feissis istuma või iga nädala tagant oma sõbralt küsima, kuidas läheb.
• Mu jaoks, kui on sõber, siis ta ongi sõber. Ma ei näe vajadust väga tihti kirjutada talle. Ma suhtlen, sest meil on koos tore suhelda, meil on hea ja me saame rääkida huvitavatest asjadest. Aga mul ei ole vajadust iga sekund istuda sotsiaalmeedias ja uurida, mida teised teevad. See ei ole ju huvitav. Kui inimene on mulle sõbraks loodud, oleme selle alateadlikult kokku leppinud, siis ma hindan, austan ja hoian teda automaatselt ja seda ka siis, kui iga päev ei küsi hästiminemise kohta. Me räägime siis üksteisega, kui juhtus midagi põnevat, näiteks midagi, millest meil jäi teema pooleli või edastame uut infot.
• Ärge palun saage valesti aru, nagu ma ei tahaks suhelda jne. Ikka tahan, aga ma ei mõista seda, et koguaeg peab suhtlema. Ei pea ju. Vanasti oli hea, ei näinud sageli kõiki, sest polnud telefone :D Olgu, see oli nali, sest telefonid on hea leiutis, aga alles hiljuti ma taipasin üht tõsiasja - ma ei pea Facebookis käima. Läks aega, aga sain aru lõpuks. Ma lihtsalt olen selline ja nii on mul endal parem. Aga sõbrad on ikka mu jaoks olulised ja info vahetamine on endiselt oluline!
• Sooline ebavõrdsus ja diskrimineerimine. Vot see on asi, mis ajab mind lausa närvi. Mu meelest pole normaalne, et nüüd inimesi hakkame selle järgi eristama ja lahterdama, et mis neil püksis on... Lapsena oligi mu jaoks nii, et inimene on inimene. Osad on onud, teised tädid, sest neil on püksis erinevad asjad, aga inimestena on kõik täielikult võrdsed. Ja suhtled, kellega tahad, olgu ta siis ühest soost või teisest. Aga kahjuks hiljem ma taipasin, et mõnedel inimestel on kombeks suhtuda selle järgi erinevalt teistesse, et mis soost nad on.
• Näiteks see, kuidas naisi on represseeritud. Jah, me teame, et naiste ja meeste ajud on erinevad, nende kehad on erinevad, aga üldine intelligentsus on sama. Muidugi naised on veidi püsivamad, seepärast on neid rohkem ülikoolides (ma ei hakka nüüd siin lõhe loomiseks ütlema, et järelikult on neid ülikoolis seepärast rohkem, et nad on targemad). Ja erinevus on ka see, et mehed on rohkem riskialtimad, julgevad välja kukkuda ülikoolist jne. Nii et näete, intelligentsus on üldjoontes ju sama! Seda olen ma oma elu jooksul küll ja veel näinud, välja arvatud mõned korrad, kus ma reaalselt olen taibanud, et naised on targemad. Nad on lausa nii targad, et nad lasevad meestel targemana paista ja see ongi loonud ajaloos olukorrad, kus naisi on alandatud, pekstud, loodud koduorjadeks jne. Kuigi meeste töö taga on olnud tihtipeale naine hoopis, aga kogu krediidi saab mees endale tehtud töö eest. Olgu, see selleks. Asi, mis mulle ei istu, ongi see, et SOO järgi lahterdatakse, kuigi see pole ju inimese valik! Me ei ole hermafrodiidid, et "ma valin ennast täna meheks, sest tahan tunda end tähtsana ja homme olen naine, et pesu pesta." No ei. Selle järgi ei saa kedagi represseerida, kellena ta sündis. Seega ma olen feminist (selle sõna kõige õigemas tähenduses, et ma toetan kõikide võrdsust, toetan mehi, toetan naisi). Nii et mu jaoks on olnud arusaamatu mõningane suhtumine, mida ma olen kohanud, umbes et vaadatakse mulle peale ja arvatakse, et ma automaatselt loll, sest ma naine. Veidi imelik mu jaoks ja naeruväärne.
• Sellega seoses toon teile ühe elu jooksul omandatud teadmise: mida suuremaid stereotüüpe inimene omab, seda ebaintelligentsem on ta tegelikult. Jätke see meelde ja minge katsetage. Vaadake näiteks, kas mõni isik teile ülikoolist toob stereotüüpseid omadusi ette või mitte. Vaadake näiteks, kuidas suhtub teisse professor. Siis minge kuskile, kus on rumal inimene ja vaadake, milline ta suhtumine siis on. Uskuge mind, te avastate nii mõndagi põnevat ning saate luua korrelatsiooni intelligentsuse ja stereotüüpide omamise osas. Paljud inimesed, kes on pidanud mind stereotüüpide alusel lolliks blondiiniks (nagu ühes blogipostituses rääkisin, see on inimestel levinud stereotüüpne arvamus), ongi olnud ise küllaltki rumalad ja mitte eriti taibukad. Aga kes on vaadanud mu välimusest mööda, on hinnanud mu oskusi, ongi olnud väga intelligentsed inimesed. Nii et seda asja ma veidi mõistan. Stereotüüpide omamine on rumaluse vorm.
• Nii et teatud soo mahategemine on olnud minu jaoks müstika. Milleks noh. Olge ometi arusaajad.
• Lisaks üks asi, mida ma ei mõista, aga olen proovinud terve elu hakata mõistma. Meeste (osade meeste) armumine. See on reaalselt seotud kõikide nende omadustega, mida ma ei mõista inimeste puhul: kaasasündinud välimus, sugu ja mingi jalakarvade ajamine. Meestel (jällegi ütlen, et mitte kõigi meeste) on reaalselt savi naise sisemusest. Nad näevad, et hot chick ja kui võtab vedu, siis võtab, kui ei võta, võtan järgmise ja sellest sõltub nende ülejäänud elu küll, et kellega nad koos on, aga siiski on tähtis, et oleks HOT chick. Arusaamatu. Oma kaaslaseks võiks siiski valida selle, kelle sisemus sinu omaga klapib. Muidugi ma tõesti saan aru, et välimus on sel määral oluline, et näitab BIOLOOGILIST KLAPPI. Ehk siis üks inimene tõesti ei saa koos olla sellise inimsega, kelle omavaheline lõhn neile ei meeldi, sest siis tuleks järglased, kellel pole just kõige parem geneetika. Seda ma tõesti mõistan. Aga mitte seda, et mees vaatab, et oo, see tüdruk seal kauges toanurgas on nii kuum, tahaks temaga elu lõpuni koos olla, isegi kui ta ei tunne seda tüdrukut absoluutselt. Ei ole siiani väga aru saanud, aga ehk üks päev tuleb see mõistmise päev mulle ja usun, et siis teeb mu elu jälle ühe hüppe ja saan ka ise juurde omaduse, mida ära kasutada.
• Loomade represseerimine ja valikud, millised loomad võivad elada inimesega. Inimesed mõned vihkavad kõiki loomi, aga elavad bakterite ja pärmidega, usside ja muude sellistega. Väga arusaamatu. Mu jaoks on loomad ka hinged. Ma suhtlen nendega, olen nende sõber, räägin nendega. Minu jaoks ei ole just bakter nii tähtis nagu teistele. Aga mõni ei võta ühtki looma koju, aga elab bakteritega. Nojah siis... Ei mõista. Vb ta ei elaks bakteritega ka, aga ta ei saa sinna midagi teha, sest kogu inimese kere on baktereid täis.
• Mets on kooslus. Seal on puud, taimed ja erinevad loomaliigid. Miks inimene on loonud koosluse, kus kõik muu puudub peale inimeste ja mikroorganismide? Inimene võiks ka elada ju harmoonias koos teiste liikidega! Rohkem ei oskagi seletada, olen sellega lihtsalt leppinud, aga võimaluse korral hakkan elama metsa lähedal vähemalt.
• Seks. No miks see nii meeletult oluline on inimestele, aga samal ajal häbenevad seda? On muidki olulisi asju. Olen püüdnud selle olulisust inimeste jaoks mõista, aru saada, võtnud ülikoolis selleteemalisi loenguid, et paremini mõista. Midagi ma saan aru, aga ma jään oma liistude juurde - pole nii oluline asi.
• Kõige arusaamatum selle juures on mulle lause: "see on baasvajadus, ilma selleta ei saa elada!!!!" ja "kui kodust seksi ei saa, siis otsitaksegi mujalt,  sest see on väga oluline". Eee... õhku on vaja, toitu ja vett on vaja, aga seda, et keegi sind paneb ei ole ju nii kangesti vaja :D Vähemalt ma siiani pole küll märganud, et keegi oleks seksipuudusesse surnud. Hahaha, ei mõista ma. Ja kas tõesti on nii, et kodus mingi paar aastat seksi ei saa, siis on kohe vaja kedagi teist panna? Mida?! Miks?! Kas ei austa oma partnerit piisavalt või? Njaah... ei saa ma aru. Aidake mul mõista, sest mul on tunne, et ma leian järjest enam asju, mis on seksimisest olulisemad ja seda vähem ma mõistan seda, et on vaja klubist või kuskilt seksi otsima minna. Aga ilmselgelt ei mõista ma kedagi hukka, kes seda teevad! Ei, tehke, mis soovite, tore ja vahva ju! Aga ma ei mõista, misjaoks selline asi asetatakse pjedestaalil kõrgele.
• Lisaks veel nõmedam on minu jaoks inimeste puhul need vastuolulised asjad. Mehed võivad palju seksida, aga naised peavad olema süütud. Mul pole sõnu... see on... ma ei teagi. Hale, rumal, naeruväärne, haiglane kohati. Aga samal ajal on seks baasvajadus nende inimeste meelest, AGA naine peab olema süütu või omama ülivähe partnereid. Kas see ei tekita teis juba wtf mõtet? Siis ei ole see seks ju baasvajadus, sest tegemist on vasturääkivusega?! Või ei ole see siis naise jaoks baasvajadus? Aga kui ei ole, siis kellega mees seksib, et tal võib olla palju partnereid, aga naisel mitte? Seletage mulle ära, ma ei mõista! Inimesed on arusaamatud...
• Ja väga vastuoluline on järgnev. KUI seks on inimeste jaoks oluline baasvajadus, mille tegemine on ääretult lõbus ja kasulik, KAS siis ei oleks just pigem uhke ja lahe inimeste seas, kui on naine, kes on just PALJU seksinud ja omanud palju partnereid? SEST teada on inimeste varemväljatoodud omadustele tuginedes, et seksi saavad ikkagi väliselt ILUSAD inimesed. Järelikult ta on teinud olulist baasvajadust ja on tervislik ja ka ILUS ehk siis just see oluline hot chick? Kõigele sellele tuginedes peaks just hinnas olema paljudega seksinud naised, sest nad on ka kuumad tükid, keda kõik teised ka tahavad! Tuginedes siis inimeste omadustele: mehed tahavad seksida väga ilusate naistega ja seks on oluline vajadus. Peaks ju mitte hinnas olema süütud, keda mitte keegi ei ole senini tahtnud ja kes pole isegi oma baasvajaduse eest hoolitsenud. Noh, varem ma midagi sellist pigem arvasin, nii et ma ei teagi, kust on tulnud arusaam ühiskonda, et kuum tüdruk on just süütu, mis on VÄGA vastuoluline tegelikult ju. Olgu, ma võin spekuleerida, sest ma siiski tean. Vanasti oli süütus sp oluline, sest puudusid rasestumisvastased vahendid. Seepärast pressiti massile peale, et tuleb olla enne abielu süütu, et kindel olla selles, kes on järglase isa (sest ka DNA-testid puudusid). Aga me ei ela enam minevikus ju! Nüüd peaks see värk täiesti iganenud olema, olemas on testid. Seega uus loogika inimestele põhinedes ongi see, et naine, kes on palju seksinud, peaks olema täiega tahetud, sest teda tahtsid paljud mehed ja naine ise on voodis hea ka järelikult (mis on ka mingi inimeste oluline värk - "voodis hea"). Ja ka ta on elanud lõbusat elu. Nii ütleb kõrvaltvaataja loogika. Süütu ei saa ju voodis hea olla, seega, miks PEAB olema naine süütu, aga samal ajal voodis hea, lõbus ja ilus? Ei ole ju võimalik nii. Täielik ebakõla.
• Raha olulisus. Jah, ma saan aru, et meie maailmas on vaja raha, et osta süüa ja värki, aga ma ei ole aru saanud sellest, et mõni unistab olla kangesti miljonär, sõita kaatriga ja siis elada lossis. Ma ei tea... on olulisemaidki asju, näiteks vaimne areng, maailma tundmine, kogemused, kui see, et sa OMAD midagi. Veel vähem mõistan ma inimesi, kes tahavad OMADA suurt hulka raha, aga ainult omada, ehk siis nad ei tee rahaga midagi. Ei toeta sellega lähedasi, ei aita loomi, vaid vahivad pangakontol suurt numbrit. Ma saan aru, et raha on tore ja äge ja saad teha sellega, mida tahad, aga ma ei saa aru, kui inimesel ongi megapalju raha ja siis ta teeb midagi mõttetut sellega. Näiteks ostab midagi väga ebavajalikku. Lisaks, miks on vaja tahta elada rikkurielu? Et omad tüüpilisi rikkuri asju? Mitmekordne maja ja midagi veel. Oluline oleks omada ju seda, mida su hing vajab, mis sind arendab ja õnnelikuks teeb. Muidugi kui inimest teeb õnnelikuks sajakordne maja, kus ta üksi elab, siis küll. Aga ma ei mõista näiteks töötamist raha nimel. Või näiteks äri tegemist AINULT raha nimel. Mingi kõrgem eesmärk reaalselt puudub või? Teed midagi igavat, et pärast näha pangakontoarvu suurenemist? Milleks? Ma arvan, et iga inimene võiks teha seda, mida armastab, mis teda õnnelikuks teeb. Aga mitte piinelda raha nimel. Ah... see on keeruline teema ka. Muidugi ma mõistan, et rahata ei saa siiski siin inimeste maailmas. Ma oleks meeletult rõõmus, kui omaksin nii palju raha, et endale elukoht hankida, aga ma ei näe vajadust hankida endale luksuslik korterelamu kesklinnas. Esiteks ma ei taha kesklinnas elada, teiseks on mu jaoks tähtis vaid, et mul oleks hea ja elaks tervislikult. Jah, NII palju raha on hea. Ka väga palju raha on hea ja tore. Aga see, et vahid pangakontol numbrit ja oled obsessed sellest arvust ja teed vastumeelset tööd, et numbrit suurendada? Ei, mitte see, et teed hädavajalikku tööd, et ära elada, vaid see, et omadki juba vägagi elamisväärset elu, aga su jaoks näitab väärtust vaid pangakonto hiigelsuur number, isegi kui teised su ümber surevad nälga?

Ilmselgelt olen ma kõikide nende asjade tundmaõppimise teel ja paljusid asju tahaks hea meelega muuta. Aga no, inimesed on sellised osalt, nii et tuleb õppida siin elama. Kes veel tunneb, et elas varem kuskil mitmeid kordi intelligentsemas kohas, kus selliseid naeruväärseid probleeme polnud?

***
NB! Tekst on kirjutatud kõnekeelt kasutades.

Anda üürile korter (paroodia)

Tuba korterist kesklinnas! Soodne!
300€
Üürile anda tuba korterist. 3 ruutmeetrit. WC ja köök ühiskasutatavad. Köök 15 m2!
Üürnikuks sobib noor blond sale naissoost üliõpilane.
Korteris elab omanik - vanem üksik meesterahvas.

Kõik hinnas! Ilus ja soodne tuba!
200€
Üüril anda korralik tuba eramajast. Lähedal asub lasteaed ja loomaaed, bussipeatus lähedal - 900m!
Üürnikuks sobib 20-24-aastane noor kena korralik mittesuitsetav neiu, kes ei oma lapsi, lemmikloomi, posssõpra ning ei pidutse ning läheb vara magama.

Üürile anda tuba!
150 €
Üürile anda ilus tuba viietoalisest korterist. Tuba oli varem riidekapp. Kui pesumasina ja külmkapi kasutamise soovi ei ole, siis on hind 2€ soodsam!
Üürnikuks oodatakse korralikku mittesuitsetajast noort blondi saledat üliõpilasest naisterahvast, kes on karsklane või nõus jooma vaid koos korteriomanikuga.
Korterit jagatakse omanikuga - vanem soliidne härrasmees.

hEAS seisukorras TUBA 4-toalisest korterist!
300€
Üürile anda kaltsuka lähedal kaunis möbleerimata tuba 4-toalisest korterist, tuba on 6 ruutmeetrit SUUR, esik, köök, soovi korral ka WC ühiskasutuses neljalapselise perega.
Tuba on väga heas korras, vajab vaid väikest sanitaarremonti.
Tuba sobib EELKÕIGE õppivale suitsetavale kurvikale tudengineiule või lesbipaarile. Ei tohi omada lemmikloomi ega lapsi!
WC kasutamise eest lisatasu - 4€ kord.
Korteris puudub soe vesi.
Paari peale hind 400€.

Rõduga üürikorter noortele!
500€
Anda üürile ahi küttega korter kesk linna vahetus läheduses! Läheduses park, laste aed ja kool, mööbli pood, bussi peatus lähedal - 899m!
Korter on osaliselt mõbleeritud:olemas laut,wcpott.
Üürilisteks ootatakse noort tidengi paari. Lapsi ei lubata! Lemmik loomad ei ole lubatud! Suitsetajaid ei lubata! Ei sobi gei paar! Sobbib ka lesbi paar!


Tuba meekodanikule 4 toalisest koteist
220€
Üürile anda üks tuba 4-toalisest korterist. Üürnikuks soovitatakse noormeest vanuses 17-22, kes on korralik ja ei suitseta. Tuba on osaliselt mäbleeritud: olemas tool, vaas, ilus pilt koerast. Tegemis on 8m2 suuruse tudengitoaga.
Olemas külmkapp koos riiulitega. Korteris puudub dušš ja soe vesi.

Kuidas ma selle ärevusega suudan saadetes käia?

Nagu te teate, või paljud teavad, kirjutasin ma täna Instagramis pika loo, kuidas mul on sotsiaalne ärevus. Ma jagasin eelmine päev ka Facebookis videot sellest.

Esimese hooga sain ma hulga heiti jällegi. Keegi kirjutas midagi säärast (mitte sõnasõnaline tekst): "nii vastoluline jutt. Ise käisid tegemas end terve Eesti ees naerualuseks ja nüüd ütled, et ei julge isegi statist jäätist osta. Omg, nõme". Ma ootasin, kuni koguneb sellele kommentaarile ka rumalate poolt laike, siis blokeerisin nad kõik. Nagu kärbsed kärbsepaberil.

Aga ma sellest nüüd kirjutangi siis rohkem. Inimesed ei ole mind algusest peale mõistnud, seda ma tean. Inimesed on alati imestanud, kui mind rohkem tundma õpivad ala "sa oled nii rahulik ja tagasihoidlik, aga saates/meediast jätsid hoopis teise mulje". Ning kuna ma pole kunagi varem avaldanud, et mul on ärevus, siis muidugi tekitas see inimestele ka uue küsimuse: "kuidas see võimalik on, kuigi ise käid saadetes? Siis pole ärevust vää?".

Kirjutan siia seepärast, et anda inimestele mõista, et ka minusugusel inimesel saab olla sotsiaalärevus. Ärevus ei tähenda, et mul oleks null sõpra või muud moodi ekstreemsus, nagu inimesed ette kujutavad. Ei, ärevusega inimesed on meie ümber ja varjavad seda ehk samamoodigi nagu mina varemalt. 

See ülbe näoga tsikk väidab, et ta kardab või?! Ei vaadanud mulle otsa seepärast, et kartis?!

Ärevus ei ole selline, et ma nüüd istungi kodus oma voodis ja nutan päevad läbi patja. Ilmselgelt mul on vaja minna kuskile. Ma pean minema autosse, ma pean minema sinna ja tänna, ma pean elama oma elu. Ja ärevus ei ole selline, et mul puuduksid kõiksugu muud soovid. Mul on ju olemas soov esineda (jah, tunnistan, et tähelepanu saada on mulle kasulik), mul on olemas soov tegeleda paljude asjadega, mille ma olen käsile võtnud ja tegelema hakanud. Ja mida ma teen nüüd?! Ilmselgelt hakkan ma nende asjadega tegelema. Aga see ei näita ju midagi mu sisemuse kohta.

Ärevus on näiteks selline: ärkan üks hommik ja avan feissi. Näen, et hunnik inimesi on kirjutanud. Mida ma tunnen? Rõõmu, et mul on sõpru? Ei, ma tunnen, kui valus on see, et ma tõsiselt ei suuda neile vastata. Mõni päev lihtsalt on tunne, et ma tahaks peitu pugeda kõige ja kõigi eest, et keegi ei mõtleks mulle, et keegi ei teaks, kes ma olen ja kus ma olen. Tahaks, et ma ei peaks mitte millegagi tegelema, sest ma olen alaväärne, nõme, tobe ja imelik! Siis ongi nii, et ei suuda oma sõpruskohustusi täita sellisel eesmärgil nagu ma olen endale seadnud ehk siis täiuslikkuse eesmärgil. Ehk siis ma arvan, et kui ma ei suuda vastata, siis on see hale vabandus ja ma PEAN neile kõigile KOHE vastama, kui kirja näen. Kui ei suuda neile vastata, kardan, et äkki vaatavad, et näedsa raisk, oli active, aga minu kirja ei avanudki! Äkki nad mõtlevad nii? Raudselt mõtlevad! Et ma olen nii nõme ja pole väärt nende sõprust! Ma peaks õnnelik olema, et mulle nad üldse kirjutasid ju!!!! Mõtlevad, et ma olen mingi ülbe loll? Ja oh fuck, siis selle hirmus võtan end kokku ja vastan neile kõigile ja siis viskan telefoni nurka. Muidu panevad nad mulle ju bloki, räägivad mind taga ja mõtlevad, kui õudne inimene ma olen ja viskavad mu autole pommi... Ja siis ütleme, et ma olen sunnitud poodi minema. Okei... poed on ühed asjad, mida ma ka kardan.

Mul on mitu korda poodides tulnud peaaegu paanika (aga suudan end lihtsalt tagasi hoida sisse-välja hingates). Ma kardan, et inimesed vaatavad mind, et ma ei saa hakkama. Nad vaatavad, et näe, kuidas jookseb peata kanana siin ringi. Vaatavad, et ma ei sobi poodi. Vaatavad, et ma olen loll. Vaatavad mida iganes veel. Aga tunnen end alaväärsena. Kõige hullem on minu jaoks see, kui keegi on mulle isegi nimekirja kaasa andnud. Kui ma ei leia asja üles, siis ma mõtlen "appi, kui ma sellele inimesele ei too tema punase paprika sinist marinaadi, siis ma olen ju nii paha ja halb ja nõme!" ja hakkan paaniliselt seda otsima. Lähen närvi, tunnen, kuidas sellega seoses tuleb kuumahoog ja higi üle kogu keha voolab. Ja et müüjalt küsida - oi ei! Sellist asja ei julge ma kunagi teha! Ma kardan! Ma ei tea, mida, aga ma kardan. Kardan, et ta vaatab, et issand, mingi imelik, see asi on tal otse nina ees ja ta ei leia seda! Kardan, et ta mõtleb, et ma olen kole ja loll. Kardan midagi veel, aga ma ei tea, mida. See on jube. Ma seepärast ei küsi müüjalt abi.

Mul tekivad kehalised sümptomid ärevuse korral: paanika, kuumatunne, higistamine, külm ja kuum korraga, närvitsemine, käte värisemine jne.

Sellega seoses mulle meenub, et ÕNNEKS olen ma õppinud ära hea asja. Kui müüja tuleb ise minuga rääkima, SIIS ma ei karda! See on juba teine situatsioon, sest ta ISE tuli. Siis ma ütlen, mis abi ma soovin.

Ma mainisin oma Insta postituses, et kartsin võtta Olerexist kunagi suppi ja Statist jäätisekokteili. Jep, kui on tegemist mingi uue atribuudiga, siis ma ei julge seda avalikus kohas kasutada. Ma kardan, et ma lõhun selle ära, ajan üle ääre, teen plahvatuse ja lõppkokkuvõtteks lendab mulle pomm ka peale. Ma kardan, et keegi irvitab, kui ma ära lõhun midagi või miskit valesti teen. Äkki võtan vale topsi, äkki vajutan valet nuppu, äkki võtan vale koguse, äkki lõhun üldse kõik ära?! Appi, palun!!!! Ja niimoodi nägin ma ükskord, et Olerexis oli supp. See oli uus asi, seepärast ma seda käppida ei julgenud. No mine tea, kas sellega on normaalne ikka kassasse minna? Äkki müüja mõtleb, et miks ma suppi söön? Äkki ta vaatab, et ma ei osanud seda võtta või võtsin liiga palju ja siis tuleb topeltsumma? Täiesti jube! Parem ei võtagi seda! Aga õnneks läksin ma ükskord Kalvi-Kallega tanklasse. Ütlesin talle, et võta suppi mulle, ma ei julge võtta. Ta võttis. Võtsin siis aralt selle supi enda kätte ja läksin kassasse. Tegin näo, nagu kõik oleks korras. Kui ta läbi piiksutas asjad ja supi eest ka maksin, siis olin küll uhke! Ma sain supi võetud, pomm ei plahvatanud, müüja ei naernud mulle näkku, supp maha ei kukkunud ja mis kõige tähtsam - keegi ei pannudki suurt tähele! Oh, thank god! Järgmine kord julgesin ma ISE suppi võtta! See oli minu jaoks saavutus. Aga no ilmselgelt ma ei rääkinud oma sõpradele, et klge, ma enne isegi kartsin seda suppi võtta. Ma ju häbenen ka seda, et ma kardan.

Kui ma olen mõne oma kõige lähedasema inimesega koos (pere, parim sõbranna, poisssõber, muu usaldusisik), siis on ärevus ikka suht nullilähedane, kui ta just ei käsi mul ustest esimesena minna või müüjalt midagi küsida. Tavaliselt olen mina see, kes oma lähedase nö tanki paneb ja ütlen, et mingi küsigu seda või toda. Aga ise olen ka julgem kellegagi koos. Siis on mul teine tunne, vahel lausa, et võiks ise alustada müüjaga rääkimist. Umbes, et müüja/teised inimesed ei saa vaadata, kui nõme ja loll ma olen, sest mul on sõber ka ja järelikult me oleme sarnased, nii et müüja peaks tema kohta ka samamoodi mõtlema. Imelik lause sai, aga see on mu peas segane.

Stat (okei, teie rõõmuks ütlen ära ka, et tean, et see on Circle K nüüd) on veel jube asi mu jaoks, sest nägin seal seda masinat, kust saab jäätisekokteili. Mitu korda juba näinud, aga ma olen julgenud seda ainult VAADATA. Sest olen üksi olnud. Ma ei julge võtta üksi sealt jäätist. Mine tea, mis juhtub... Tahan kunagi kellegagi sinna minna, kes mulle selle jäätise ära võtab ja ma vaatan hoolega pealt, kuidas ta jäätise võtab ja kuidas maksab. Kui siis ükski pomm ei plahvata või müüja midagi imelikku ei ütle, julgen ka ise teinekord ehk sama teha. Haha, vahel, muide, olen oma raha/kaarti andnud teiste inimeste kätte, sest ei julge ise maksta näiteks restoranis :/ wtf mul viga on... Õnneks seda pole alati, aga kui on VALIDA, siis ma ei eelista seda ise teha. Aga no tavaliselt ei ole valida, sest kui olen mõne oma sõbraga, siis ilmselgelt ma ei ütle talle, et "kuule, ma kardan ise müüjale oma asjade eest maksta", sest see on nõme äkki tema meelest ja siis ta ei ole enam kunagi mu sõber, paneb bloki peale, viskab mu majale pommi ja räägib kõigile, kui õudne inimene ma olen... Ma varjan, et ma kardan, hoian hinge kinni, paistan normaalne ja maksan ise.

Ja veel üks jube asi - helistamine. Vahel õnneks julgen helistada, aga mõnikord ma lihtsalt ei suuda. Näiteks ükskord tahtsin vanglasse helistada (seepärast tõin välja selle, et see on ju eriti jube koht!!!!) ja ma sundisin oma õel seda tegema. Ma kartsin, et kui ma ise vanglasse helistan, visatakse mu auto peale pomm. Jap, natuke ekstreemne, aga umbes selliselt ma mõtlesin.
Andke mulle andeks, kui ma teile tagasi ei helista, eks. Ma kardan helistamist, sest kardan seda, mis sealt tulla võib. Kas sõimamine? Kas karjumine? Kas inimene mõtleb, mis mul viga on? Kas ma olen nõme neile? Ma ei saa ju kõne niisama ära panna, kui mu peale hakatakse karjuma! Lihtsam on mitte tagasi helistada... Õnneks ma olen tõesti julgenud helistada 110, seda numbrit ma millegipärast ei karda. Mul on tõesti ka endal raske aru saada, MILLAL ja KELLELE ma kardan helistada ja millal mitte. Ma pole seda veel läbi seedinud endas. Aga no lähedastele helistamine ei ole nii probleem, nagu te olete juba aru saanud. Lähedased mu ümber on nagu tugi, kes teevad need hirmsad asjad minu eest ära, helistavad ja käivad poes jne. Võin nendega koos helistada ja koos poes käia ka, siis on kõik oki. Kuigi helistamine on mul õnneks viimasel ajal suht norm asi. Noorena ma mõtlesin kõik läbi, mida ma räägin enne helistamist, aga nüüd olen avastanud, et jutu käigus on lihtsam teha. Siiski kipun ma muutuma kõne ajal haletsusväärseks ja alamaks tallalakkujaks. Ma kardan noh midagi. Aga ma juba mõtlesin sellele vasturohu - kui keegi mind tulevikus sõimab telefonis, hakkan hoopis vastu sõimama! Arvan, et see aitab mul veelgi hirmust üle saada. Viimati sõimas mind loomaarst, aga ma ei julgenud sittagi vastu öelda, sest ta tähtis autoriteet ja siis kirjutab igale poole, kui idioot ma olen ja sõimab veel rohkem jne... oeh.

Okei, aga kuidas ma julgesin siis Eesti ees palja persega käia "Prooviabielus"? Esiteks meile lubati, et neid turvakaameraid ei kasutata, kus ees ma palja persega olin. Teiseks see oli üks päev, kui tulin ratsutamast ja võtsin ratsapüksid ära ja kodus ma käingi niimoodi mõnikord ja võttepaik oli too hetk ka mu kodu. Kolmandaks, saatesse minemine ei ole ju mingi nii hirmus asi kui müüjaga rääkimine või teised igapäevased jubedused. Pealegi mu "pärisiseloom" on julge nagunii. Ma olen samal ajal introvertne ja julge, aga ärevusega, kui saate aru. Ma ei helista ju võtete aeg võõrastele, ma ei käi üksinda poes, ma ei räägi klienditeenindajatega jne. Ma lihtsalt olen võttel ja näitlen ja teen, mida kästakse, pealegi on koguaeg ju võttegrupp ikkagi sabas, kes olulisemad asjad ära teeb ja olulisemad laused ette ütleb. Mis selles siis hullu on? Pealegi näitlemine on üks mu anne ja seda ma võin teha igal pool. Võin näidelda, mida vaja ja see pole seotud ju sellega, et ma peaks klienditeenindajaga rääkima.
Muidugi hull asi on võtetele MINEMINE. Kui ma lähen kuskile kokku saama hunnikute inimestega, siis ma ka reaalselt kardan. Ma ei tea jälle, mida ma kardan, aga viimati ma ei julgenud ühele võttele minna ja Kalvi tiris mind inimeste ette. Ma pm oleksin minema kõndinud. Ma ei tea, see on tõesti ebaratsionaalne käitumine minu poolt, aga ma kardan kohtumist grupi inimestega. Seda võib võrrelda külma vette hüppamise tundega. Sa kardad seda teha, see on korra väga vastik, võib-olla isegi külm, aga pärast on hea. Kui ma olen pidanud üksi kuskile minema, siis vahel nagu nö hoiangi hinge kinni, teen alguse ära ja edasi läheb hästi. Aga vahel ma jällegi ei karda. Näiteks olen üksi klubides käinud ja nii ma ei karda, sest see on teine asi - ma ei lähe kellegagi kokku saama, kes spetsiaalselt mind ootavad.

Üks koht, kus mul see ärevus eriti avaldub, on uute tutvuste saamine. Ma ei julge inimestele otsa vaadata, rääkimata naeratamisest või rääkima minemisest. Ma passin külma näoga ühte kohta, üritan mitte emotsioone välja näidata. Ma kardan, et nad mõtlevad (või saavad aru), et ma olen kole, loll ja imelik veidrik. Oh ei, pole sellist asja vaja, parem mitte minna rääkima ja parem vahtida tühjusesse. Ma ei vaata inimestele sugugi otsa. Olen viimasel ajal üritanud sellest rohkem üle saada ja harjutanud inimestele otsa vaatamist. Loodan kunagi nii kaugele jõuda, et naeratada ka neile. Muide, autoroolis julgen ma küll millegipärast rohkem. Siis näitan alati käemärguandeid.

Mul ei ole isu, kui mul on ärevus. Ma ei suuda süüa. Kui keegi sunnib, hakkan öökima. See lause tuli mul nüüd väga raskesti, sest on asi, mida ma olen meeletult varjanud.

Ma ilmselgelt varjan oma ärevust. Ma teen kõike, et inimesed sellest aru ei saaks. Ma paistan unelev, kui lihtsalt ei julge esimesena uksest sisse minna või siis võtan suure hingetõmbe ja teen selle raskuse ära. Sisimasse tuleb lihtsalt väike paanika, aga seda tugevam, võimsam ja julgem ma väljapoole paistan. Ma näitlen oma julgust sellistes ärevates situatsioonides. Ma ei taha, et keegi näeks, kui nõrk ma olen ja kardan klienditeenindajat või esimesena uksest sisse astuda või uude kohta minna.

Need olid siis mõned näited minu elust, mida ma sisimas võin tunda. Ilmselgelt on probleem ulatuslikum ja mul on raske siia kõiki näiteid tuua, sest need on vahel komplekssemad, kui mingi lihtne kartus. Põhiosa moodustub siiski sellest, et kardan saada sõimata, kardan, et mu üle naerdakse, kardan, et inimesed saavad aru kui kole ja loll ma olen. Kardan ennast näidata. Aga samas kahju on see, et mu sisemine loomus on just ekstravagantne inimene, kes tahab ennast näidata. Need asjad lähevad vastuollu tõesti.

On päevi, kus ma julgen olla mina ise. Ja olengi, panen selga pilkupüüdvad riided ja teen mõne selfi ja ootan, millal järgmine põnev projekt algab. Aga on päevi, kus ma ei suuda toast välja minna. Pigem on nagu hetki. Hetki, kus ma ei taha inimestega rääkida. Ma tahan olla koos vaid ühe oma lähedasega ja see on maksimum.

Aga samal ajal tahan ma, et mu elu oleks põnev ja lahe. Ma tean, et kui võtan millegi vastu, siis kohusetundest lähen ma kohale ja see aitab ju ärevuse parandamisele kaasa. Ilmselgelt ei ole ma oma elu elanud kuskil voodi all peidus. Ei, ma läksin ühte saatesse ja läksin ka teise. Ilmselgelt ma saan kuidagi oma elu elatud, mis siis, et mõnikord lähedaste abiga. Aga teate, mõnikord, kui suudan jubedat asja mitu korda järjest üksinda teha, siis ma enam ei karda ega põegi. Näiteks käin vabalt päevapraadi üksi söömas, kuid siis oleks ma nagu nö ääre peal, et kui juhtub midagi tavatumat, siis tekib sisse jälle ärevus. Aga ma tegelen koguaeg ja pidevalt nende probleemidega. Ilmselgelt, kes ei tahaks elada paanikata ja ärevuseta? Aga see on pikk protsess ja ma pean alustama ehk sellest, et ei alaväärista ennast. Näiteks ma pean alati ükskõik kelle arvamust tähtsamaks enda omast. Alles hiljuti mõistsin, et oot-oot, mina olen samamoodi inimene nagu nemad ja miks on siis nende arvamus ALATI kõrgem? Ma võin ju mõista, aga vahel on raske seda ikkagi praktikas rakendada, kuid ma püüan.

Ja ma siiski TEEN asju, mida ma kardan. Ma pean, sest ma ei taha karta. Kui piisavalt teen, siis äkki enam ei karda ja suudan olla see, kes ma olen.

Mul oli raske seda täna tunnistada, aga tunnistasin seepärast, et ma olen tegelikult õnneks paranemise teel isegi. Kui jäi arusaamatuks midagi, küsige. Usun, et see tekst oli üsna arusaamatu ja veidi segane, tundsin, et ei olnud selle tunde kirjutamises just kõige parem ning palju näiteid jäi lisamata, sest ei meenunud.

Loodan, et selle endast välja kirjutamine aitab teid ja aitab mindki sellel teel.