Milliseid kuulujutte mu kohta levitatakse

Oi, kus ma nüüd sain hea teema, millest kirjutada :D  Ma isegi ei tea, miks ma varem pole sest teemast kirjutanud, kuigi oleks ju võinud, aga no teen seda siis nüüd. Annan ka mõned oma mõtted ja põhjendused, mis ma neist asjust arvan ja kuidas lood on tegelikult.

Paljas pilt minust!!! Mu 30 päeva challenge tulemus tegelikult. Minu meelest see pilt lihtsalt hea. Ma pean ikka pingutama, et kõhulihased paistaks, nii et ma ei tea, kuidas need tegelikult on. Eks tegelikult trenn ikkagi andis mingi tulemuse, et soovitan seda teha küll niimoodi nagu see äpp näitab.

Alates hetkest, kui ma järsku vähe kuulsamaks sain ja isegi enne ja peale seda, levitati mu kohta päris veidraid jutte. Õnneks mitte vist palju ja kindlasti väga paljud jutud ei jõudnud minu kõrvu, kuna ma ei käi uudistamas, mida minust räägitakse, aga need, mida otse mulle kirjutati näiteks aski, siis neid ma ikka nägin ja kuidagi oskasin siis silmad lahti hoida ka mujalt nende juttude otsimisega.

Kõige huvitavam ja tegelikult isegi komplimenti omav kuulujutt mu kohta on see, et ma sebivat suhtes mehi :D :D :D Ma varem ikka ärritusin, kui keegi jälle mulle aski kirjutas, et "miks sa sebid suhtes meest" jne, sest ma võin käsi südamel öelda, et ma pole kunagi meelega suhtes mehi sebinud. Kui on juhtunud, et suhtes mees sebib mind oma jutuga "jaa, sa meeldid mulle, kohe jätan oma naise maha", mis juhtus, kui ma 18 olin, siis tõesti olin ma naiivne, et seda uskusin, sest arvasin, et nii on, kuid see ei ole ju minu süü, kuna ma ei leia, et inimesed peaks mulle taolistes asjades valetama. Ja ülejäänud ainus kord suhtes mehe sebimises oli üks mu ekspoiss kohe suht peale seda kui olime lahku läinud ja siin on ka see jutt keerulisem, kuna ta ajas jälle, et "ah ta ei meeldi mulle" jms see meeste möla, mida ikka aetakse. Mina kohe südamed silmades olin, et jeeeee, saan oma eksi tagasi, aga noh, muidugi ei saanud. Ehk siis mõlemal korral on ikkagi mees andnud mulle suhtelootust, mitte et ma kellelegi meelega halba tahaks. No vot, kuna need kaks korda jäävad ikka päris kaugesse minevikku nüüdsest, siis pole ma sellist asja enam kunagi teinud vähemalt teadlikult mitte. Kuigi ma ei tea, miks sellist juttu levitatakse, ma mõtlesin suht pikalt ja ei jõudnud ühtki ratsionaalset põhjust välja mõelda. Näiteks ükskord oli üldse taoline naljakas olukord: olin ühe oma sõbraga metsas mitu päeva telkimas, samal ajal sai mul ka internetimaht otsa ja no ei olnudki siis muud, kui nautisin tema seltskonda ja loodust. Siis kui hakkasime telkimist lõpetama ja Tallinna poole sõitsime, läksin ma aski (ta andis mulle siis netti) ja seal oli jälle mingi lause, et miks ma suhtes mehi sebin :D Ja see oli vist üsna just kirjutatud. Ainus asi, milles ma sain mõelda, kust see tuli, oli see, et küsisin oma sõbralt, kas ta on suhtes olnud nii salaja, et ma ei tea seda või, kuigi ilmselgelt ta polnud suhtes. Kuna ma olin ka mitmetel varasematel päevadel suhelnud vaid loetud inimestega, oli kindel, et ükski neist ei olnud suhtes ja ühtki neist ma ka ei sebinud. Nii et võib-olla aeti mind kellegagi segamini siis, see on ainus võimalus peale võimaluse, et minust lihtsalt kuulujuttu levitati. Üleüldse ma olen alati olnud selline, et ei taha üldse suhtes mehi, kuna neil on ju mingi oma naine ja värki ja see ei meeldi mulle, kuna tahaksin ise nr 1 olla. Lisaks ka see, et suhtes meestega on hea suhelda sõbratasandil, kuna sa tead, et ta ei saa sind tahta, mis on ka super. Aga miks see jutt kompliment on, on seetõttu, et ma peaksin ikka järelikult päris kõva tase olema, et mõni naine kardab oma meest just mulle kaotada, kui ma isegi ei pinguta, et seda meest saada :D

Naljakas on ka see, et olen märganud, kuidas mingite meeste naised hullult pelgavad mind, nagu ta oma mees jookseks minu juurde. Ma reaalselt ei tee ühtki sammu, et mingit meest endale tahta, kellel naine on, aga vahel on juhtunud seda, kui näen, et mingi mees on mind sõbralistist ära võtnud ja põhjendus on "mu naine kardab, kui me suhtleme... ta ei usalda mind, kui sa mul sõbralistis oled" jne. See on ikka lausnaeruväärne :D :D Ja nii lahe, et ma mingi selline supermodell ja kõva tase olen, kuigi kui mu vestlused on piirdunud selle mehega varem vaid mingi nii, kui ta küsib minult, kuidas mul läheb ja mina seletan, kuidas mul läheb siis. Kui keegi kunagi tahab olla ilus, siis näete, see teiste inimeste hirm ilusate naiste ees nagu ma võtaks kõik maailma mehed ära, on karm iluga kaasnev osa. Mis muud ma sellest ikka vatran. Tõsi see kuulujutt igatahes ei ole, kuigi mõnus oleks seda uskuda.

Mulle nüüd järsku meenus, et mul oli mingi hetk elus etapp, kus neid meesteteemalisi kuulujutte ei lükanud ma meelega ümber enda kohta. See oli suht ammu, nii et ei meenunud mulle kohe. Kui ikka aastaid tagasi keegi ütles mulle anonüümselt, et ma sebin suhtes mehi või mul on palju mehi, siis tundsin end kõrvust tõstetuna, kuna tegelikult ei tahtnud mind (minu enda meelest) mitte keegi :D Siis oli mul nii uhke tunne kohe vastata, et jaaa, nii ongi ja ma olen nii tahetud naine jne. Kuigi otseselt ma ei öelnud, et jaa, nii on, sest polnud ju ühtki näidet tuua, aga ma lihtsalt ei hakanud vaeva nägema juttude ümberlükkamisega. Põhimõtteliselt oli tol ajal mu madal enesehinnang mängus ja nii uhke oli elada mingis illusioonide maailmas, et omg, suhtes mehed jätavad oma naise MINU pärast maha, et milline õnn! Või siis, et mul ju niiiii palju mehi ümberringi, võta üht ja viska teist. Kuigi tegelikkuses olin meeleheitel ahastuses üksik inimene. Õnneks nüüd ma end niimoodi ei tunne ja julgen tunnistada, et kõik need asjad olid kuulujutud, aga noh... südamelt pean ära rääkima, et neid kuulujutte aeg-ajalt ma ise isegi toitsin lõbu pärast :D Muidugi läks mul endal praeguseks ajaks meelest see, et oma sisemise kibestumise ja nukruse tõttu ma kunagi ajasin teksti, et "ooo, mul igas linnas mõni mees ja ma olen hullult enesekindel" ja tahtsin seda ise väga uskuda, nii et ükskord mulle vist keegi tuttav ütleski, et ta arvas, et nii on :D Ma olin mingi, issand, mis kuradi pada olen ma enda kohta ajanud ja see pole ega polnud isegi tõsi. Mis siis, et jah, ühtki suhtes meest ma tol ajal isegi ei sebinud (enda teada) ja eriti üldse mul kedagi polnud ega midagi. Naljakas ja uhke tunne oli küll mõelda tol ajal, et tundus teistele, nagu ma nii tahetud, aga isegi üheöösuhteid ei olnud mul tegelikkuses rääkimata siis neist, keda suudelda. Pigem oli mingi aeg periood, kus esines palju minupoolseid ühepoolseid armumisi. Veider mõelda, et nüüd ma isegi ei armu. Mäletan et veelgi varem levitasin ma isegi meelega koolis juttu nagu ma oleks armunud mingisse poissi. Ma ei tea, miks ma seda täpselt tegin, aga ma mäletan, et mul oli nii naljakas, et kõik seda tõsiselt võtsid :D Ma vist tahtsin näha, mis siis saab täpsemalt, kui ma asjad üle võlli lasen. Algas see vist nii, et keegi küsis, siis ütlesin "jaa, ta meeldib mulle" ja tahtsin reaktsiooni näha. Jah, selles kuulujuttude asjas olen ma veider olnud. Aga mainin ära, et ise ma neid kuulujutte EI ALUSTANUD. Oli ikka niiviisi, kui levis mingisugune kuulujutt juba minust, siis ma ei lükanud seda otseselt ümber ja tegin niisama enda meelest salapäraseid nägusid selle jutu peale. Ja ega ma sisimas ka vist väga tahtnud neid jutte, aga mingil määral ma neid tagasi ei lükanud, sest ega seda poleks ka keegi vist uskunud, kui ma oleks seletanud, et nii pole. Oli ka mingi aeg, kui ma tahtsin mahtuda stereotüüpi, et "vallaline on nii tore ja vahva olla ja saad kõiki sebida". Sest no mul ei olnud tore vallaline olla ja tahtsin lihtsalt vaikset toredat suhet. Eks mu sees oli segadus tõesti ja vahel ei teadnud, kuidas seda segadust vähendada.

Siis ükskord märkasin ma seda, et keegi teatas mulle anonüümselt, et must olevat paljad pildid internetis. Tol hetkel ma teadsin täpselt, et see ei saa võimalik olla, kuna esiteks minust ei olegi paljaid pilte, teiseks minust ei olegi paljaid pilte kellegi teise käes, kolmandaks ei olnud ma tol ajal fotomodell. Seepärast aasisin niisama midagi vastu. Kui tol hetkel "minust" pildid olid kuskil, siis olen kindel, et see polnud mina :D Mina ise mingeid "pilte" küll ei näinud. 

Siis üks tore jutt, mida ikka mu kohta on räägitud, on see, et ma olevat loll. Varem ma olin kurb selle peale, sest arvestades mu IQ-d, ma ei ole nii loll kohe kindlasti mitte nagu mõni siin maamunal, aga nüüd mõtlen, et miks ikka siin tõestada midagi muud. Pealegi alati on mul midagi elus juurde õppida, nii et las olen loll. Äkki ei ole ma suhtlemises eriti hea, nii et olen seetõttu loll? Nii et nüüd on see hea vabandus mul. Paljud levitasid ka juttu, et kuna mul on blondid juuksed, olen ma loll. Noh, tõepoolest, sünnid blondina, saad puudulikud ajud, palju õnne :D Okei, kuna reaalselt on nii rumalaid inimesi, kes sellist jura usuvad, siis nende jaoks lisan siia seletuse: geneetiline juuksevärv ei määra intelligentsi. Rumala blondiini naljad tulevad sellest, et kunagi tavatsesid paljud naised end blondiks värvida, kuna "blonds have more fun" jne põhjustel ning käitusid ka rumalamalt, et komplimenteerida mehi, noh et mehed tunneks end "rumala" naise seltskonnas enesekindlamalt ja mehelikumalt. Sealt tuleb ka see jutt.

Lisaks, kui minust levis see abielusaate värk, siis ükskord leidsin mingi perekooli foorumi, kus räägiti sellest saatest ja minust. Ma olin nii üllatunud, kui nägin, et keegi tulihingeliselt üritab seal väita, kui loll ma olen ja siis paremate argumentide puudumisel vastas kellelegi teisele seal nii nagu kellegi teise jutt oleks oleks minu kirjutatud :D No põhimõtteliselt ta arvas, et ma olen läinud perekooli endast kiidujutte kirjutama. Ma olen ikka suht laisk selles osas, et ennast suurt googeldada ei viitsi, veel vähem foorumites midagi kirjutada, seepärast see ei saanud ka minu kirjutatud olla, see oli kõik juba mitmeid päevi tagasi ära toimunud. Foorumites olen ma vist kirjutanud tõesti nii palju, et saab ühe käe sõrmedel üles lugeda ja ikka muude probleemidega, kui kaitsekõne enda kohta. Muidu selles osas, et keegi kaitses mind mahatallaja ees, olen ma tõesti tänulik. Maailmas võiks olla vähem viha teiste inimeste vastu ja hea, kui on veel kedagi, kes näeb teistes inimestes ka positiivseid omadusi ja nende koha pealt suud kinni ei hoia. Hea, kui keegi astub vihale ka vastu ning kaitseb inimest.

Siis oli levinud ka see jutt, et ma olevat hirmus kole jne. No võttes matemaatilisi arvutusi, on mul väga sümmeetriline nägu, seega ma ei saa kole olla. Selle koleduse-jutuga olen ma saanud enesekindlamaks, sest nähes, kuidas mind on maha tehtud, olen ma aru saanud, nagu minust ei oleks mitte midagi halvasti öelda, seega ainus asi, mille kohta saab mind solvata, on mu nahavärvus. Silmad, nägu vms pole koledad ja öeldaksegi, et kole hele nahk. Ja paljud inimesed maailmas annaks kõik, et sama valge olla kui mina, seega see ei ole isegi halb. Või siis öeldakse niisama kole mu kohta ilma põhjenduseta. See on mind õpetanud - kuna põhjendust pole, võib ükskõik mida väita ja miski ei pea tõsi olema.

Ja üks lemmikjutt, mis minu kohta levib, on ikka toosama, et "arvasin, et oled ülbe/ennasttäis/enesekeskne, aga sa oled hoopis megasõbralik" jutt. Sellele pole mul midagi vastu öelda, sest päriselt teavad mind ikka need inimesed, kes minuga lähemalt suhtlevad. Ja järelikult teised arvavad midagi muud.

Okei, mul isegi polegi midagi rohkem erilisemat endast siia panna, mida inimesed minust räägivad. Võib-olla pole kõik jutud minu kõrvu jõudnud. Samas ükskõik, sest inimesed võivad ju mida iganes välja mõelda, et ise paremad paista. Naljakas, et nii tehakse ja naljakas, et just minust räägitakse igasugu asju :D Kuigi kahju vist, et ma ise nii ükskõikne olen mõnikord nende juttude osas, et midagi ette ei võta ja vahel isegi õli tulle valan.

Kuidas mul on ükskõik paarilise leidmisest

Nii, kui ma nüüd kirjutan, ma loodan, et mul tulevad ikka õiged sõnad pähe, mida ma öelda tahan. Nii et kui tekst pole voolav ja ma poleks nagu õigeid sõnu leidnud, siis sorry. Või no, mu enda viga ju, kui ei suuda kõike ära seletada täiuslikult :D Okei, ma asun nüüd teema kallale ikka.

Kirjutan siis endast seekord ja sellest, mida ma tunnen sisimas ja see tunne on mind häirinud või pigem mitte nagu häirinud, vaid üllatanud mind. Tunne, mis mu sees siis on, on selline, nagu mul oleks täiesti savi paarilise/kaaslase vms leidmisest. Lisaks veel selline tunne, et ma ei armugi enam. Ja lisaks tunne ka, et mul on sellest ükskõik. Või okei.. sellest armumise tundest ei ole mul ükskõik, sest reaalselt on mul tunne, et kui ma üldse tahakski kedagi enda kõrvale, peaksin ma selle inimese võtma endale mõistusega valides, mitte südamega, sest mu süda ei tahagi kedagi ega midagi. Ma hakkasin mõtlema, kas see on vanusega kaasnev omadus? Et ma ei tunne armumist... kõik need laulud, mis pajatavad tunnetest jne... mul varem ikka meenus mõni seik oma elust, kui laule kuulasin, kuidas oli taoline olukord, millest võiks laule kirjutada, aga nüüd ma isegi ei mõtlegi sellele. Mul on kuidagi nii ükskõik, et seda on keeruline seletada, mida ma tunnen ses osas.

Aa, vot, leidsin pildi, mida ma nagu mõtleks. Aga asi on selles, et ma ei otsi ega oota, et keegi mu meelt võrgutaks. Mul on tunne, et seda ei saa juhtuda või kui ka saab, siis peab ikka eriliselt tahtma.

Või kui ma tahakski endale paarilist leida, siis ma ei saakski seda inimest leida ju mõistusega ka, sest mul on reaalselt ükskõik. Ma ei saa ju "oi, ma olen nüüd sellises vanuses, et leiaks endale mehe", sest mind teades, olen ma selline, kes lihtsalt absoluutselt ei suuda inimest suudelda ega romantilisel viisil lähedane olla, kui inimene mulle ei meeldi südamest. Seega, kui ma ei ole armunud, siis ma ei suuda teha mingit romantikat - olgu selleks romantikaks siis suudlemine ja kõik see värk. Ainus asi, kui ma veel suudaks kellegagi romantiline olla, oleks see, kui ma juba olen olnud selle inimesega minevikus füüsiliselt lähedane. Sel juhul muidugi ei ole mul enam mingeid tundeid alles, et see inimene mulle väga meeldiks, vaid kork on pealt lennanud ja kunagi võisid olla tunded, nii et neid tundeid saab taaslavastada, aga sellest on ükskõik mul ka sellel hetkel. Selles mõttes ükskõik, et ma ei mõtle neile tunnetele. Kui ma ka läheks mõne oma eksiga voodisse, siis ma ei mõtleks "omg, me võiksime koos hakata olema", vaid ma unustaks selle sündmuse üsna pea nagu see oleks olnud mõttetult tavaline. No iseasi on see, et ma isegi ei taha kellegagi voodisse minna. Isegi ei taha neid tundeid tunda või isegi ei tea, mida tunda saaks.

Kunagi ikka aastaid tagasi ütles mulle toanaaber: "üksi on ikka nii hea magada" vihjates siis sellele et ta ei olnud parajasti oma poisssõbral külas. Ma mõtlesin selle ta öeldud lause peale, et kuidas see võimalik on, sest mina valiks 100x enne oma armsama kaisus magamise kui üksi magamise. Kui ma praegu mõtlen selle peale, eelistaks ma nüüd ikka ÜKSI magada, sest esiteks ma saan voodis vedeledes enne telefoni näppida, YouTubes passida, siis komme süüa, vett juua, keerata end mis pidi tahan ning omaette olla. Kui keegi mul veel kõrval magaks, siis see oleks nii tüütu, sest arvesta ka sellega, et ta nagunii tahab mind silitada ja näperdada ning kaisus hoida. Ja siis võtab kaissu ära, kuid pöörab üht- ja teistpidi ning see häirib mind. Jah, mind häirib, kui inimene mu kõrval keerab, sest see äratab mind unest üles. Nii et mul ongi väga hea meel, kui saan üksi magada, mitte kellegi kõrval, sest üksi kassiga on parem. Kass on voodis normaalne loom, ta ei häiri.

Kunagi olin ma ka selline inimene, et ma teadsin, mida ma oma kaaslaselt ootan... ma oleks nii pahane, kui ta oleks mulle valetanud ja petnud mind vms. Nüüd muidugi valetamise peale olen ma pahane ilmselgelt, aga kui mu kaaslane leiaks kellegi teise mu asemel, siis suva ju. Mul kunagi ammu oli ikka kindel eelistus, milline mu kaaslane peab olema, millega tegelema jne. Nüüd on nii, et tehku ta mis tahab, minu pärast ärgu küll muutugu. Olgu milline tahes, täiega ükskõik. Ma ei saa aru, mis ajast must selline pohhuist sai, aga suva.

Tahaks veel sellest rääkida, et millegipärast on mulle öeldud paar korda "ega ideaalset kaaslast sa nagunii leia". Ma ei saa väga aru, millele nad täpselt vihjasid seda öeldes, sest ma ei otsigi ideaalset kaaslast. No selles mõttes, kuna mul on ükskõik, millega mu kaaslane tegeleb, sest mõttes, et ta ei peagi tegelema oma asjadega selle alusel, mis mulle meeldiks. Minu meelest olekski ta ideaalne kaaslane, kui mina talle meeldiksin, kas pole? Ma tean, et mul on ideaalse suhtes väga madalad kriteeriumid :D

Kunagi ma ikka vahtisin romantilisi filme, et ooo, mida nad teevad ja mis tunded neil on. Eile tuli telekast üks valentinipäeva film, kus hullult kuulsaid näitlejaid on. Mõtlesin, et vaatan seda järele, aga kui filmi tööle panin, mõtlesin päris pikalt ja päris mitu korda, et katkestaks vaatamise ja otsiks mingi teise filmi, sest mind üldse ei koti mingi südamed ja valentinipäev jne :D Vaatasin filmi lihtsalt selleks, et filmi vaadata. Seal filmis oli küll keegi, kes tegi mingi valentinipäeva vihkamise peo, aga milleks teha mingist asjast pidu, kui sellest suva on? Mida ma nüüd siin öelda tahan, on see, et ma ei tundnud filmi vaadates tunnet, et oi leiaks oma kaaslase ja kõik on südamed ja ilus jne. Lihtsalt vaatasin. No valentinipäevaks tahaks kingitusi ikka saada, haha, aga midagi ei oota ma nüüd küll :D

Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen kaotanud lootuse üldse enda kõrvale keegi leida, sest sellist asja ei eksisteeri (armastust jne) või ma ei tahagi. Ma ei tea nüüd kumb. Ses mõttes, et kas armastus on ikka olemas nagu? Armumine on, ma tean, olen tundud, aga ikka väga ammu. Mingeid neid liblikaid jms asju ei ole ma küll pikalt enam tundnud. Võib-olla on see seetõttu, et mulle ei ole kunagi meeldinud olla armunud ja noh, olgu ma nüüd õnnelik siis, et enam ei armugi. Või kas see tunne ongi normaalne, et on täiesti suva kaaslase leidmisest? Et see tunne peakski olema, et oled iseendaga õnnelik? Sest mõttes, et tihtipeale olen ma varasemalt mõelnud niimoodi: omg ma teen nii lahedat asja ja see oleks veel lahedam, kui ma teeks seda koos kellegagi, keda ma armastan. Nüüd teen lahedat asja ja teen üksinda.

Ja kunagi oli veel nii, et ma tahtsin oma elu kaaslasega jagada ja et kaaslane jagaks oma elu minuga. Nüüd ma ei tea, kuidas on ja kuidas ma tahan, ei mõtle sellele.

Ja kas see on nii, et ei armuta enam täiskasvanuna, et see amumine ongi mingi laste värk? Praegu tunnen küll, et nii see ongi, aga kui ma googeldasin, siis sellist vastust ei olnud. Armutakse vist ikka ka täiskasvanuna, aga ma ei kujuta üldse ette, kuidas see peaks juhtuma või olema.

Mainin siin nüüd kindlasti ka selle ära, kui keegi ütleb, et mul on liiga kõrged nõudmised selles osas, kellesse armuda ja kes mu paariline on, siis ütlen ausalt, et mul pole isegi mingit latti. Küsige ükskõik milliselt mu lähedaselt. See, kas inimesel oleks ülikooliharidus või üldse haridus - üldse ei loe. Peaasi, et ta meessoost on ja see on piisav selleks, et olla kaaslane. Jap, nii madal on mu latt. Aga mis vahet sel on, kus latt on, kui see minu "valik" sõltubki sellest, kellesse ma armun. Ja seda ma ette ei näe, kas ma armun nüüd mingisse doktorikraadiga mehesse või hoopis mingisse muusse.

Tahtsin siis siin öelda, et ma ei vali kaaslast endale, vaid ma armun kellessegi ja siis sellest peaks saama mu kaaslane... ning see, kellesse ma armun, ei oma minu jaoks mingeid kriteeriume. Ja kui ei armu, siis lihtsalt ma ei saa ennast sundida kellegagi koos olema.

Kunagi ma ikka arvasin, et kui inimene on õnnelik vallaline olles ja tahabki olla vallaline, et siis sisimas otsib ta ikka endale tegelikult kaaslast. Võib-olla on mul ka nii, et sisimas ma otsin kedagi. Kuid tegelikkus on see, et ma tunnen end nii, et ma nagu ei mõtlegi sellele, et keegi endale leida. Ma kunagi omasin tinderis kontot, et olin vabana õnnelik, aga lahe oleks keegi leida, siis nüüd ma isegi ei mõtle sellele. Ei mõtle kellegi leidmisele, kellegagi koos olemisele ega midagi. Mul on väga raske kirjeldada seda, mida ma praegu tunnen. See on nagu täielik ükskõiksus kaaslase leidmise vastu ja selle vastu, kas ma armun. Ma ei tea, kuidas ja miks ma praegu selline pohhuist olen. Mul ei ole probleemi endale mõni mees leida ükskõik mis ajahetkel. Asi on selles, et ma ei tahagi leida endale kedagi. Ja kahju on ka, sest on väärt inimesi mu ümber, kellega ma ju võiksin koos olla, aga mina va loll lihtsalt ei taha ega armu nendesse :(

Muidugi oleks vahva jälle armuda ja olla suhtes ja olla kellegagi, kes on kallis. Kuid ma püüdsin siin praegu seletada, kuidas mul on sellest ükskõik. Loodetavasti ei jää ma nii ükskõikseks edaspidi, sest mind veidi hirmutab see, et mul on nii uskumatult suva bioloogilisest vajadusest, mida peaks igaüks tundma. Aga eks näis, mis hiljem saab ja kas üldse saab miskit.

Vähemalt üks asi, mida ma nüüd enda olukorras tean, on see, et mõistusega endale kaaslast valida ei saa. Valik sõltub ikka tunnetest, aga alles siis, kui tunned midagi :D

Vabandan, kui see tekst igav oli.

möla

Mul on nii palju küsimusi, aga kes on pädev neile vastama? Kes teab vastust küsimustele, mida ma ise küsin? Kas ainus õige vastaja olen mina või on keegi teine palju targem ja teab minust paremini?

Kuidas saab keegi minu sisse näha? Kuidas on tekkinud arusaam, et ma olen täielik ekstravert, kui ma ise tunnen end introverdina? Kas õigem on teiste inimeste hinnang minu üle või minu enda tunne? Kumba ma peaks uskuma? Kas teistel on õigus minust valesti arvata? Kas see on minu kontrolli all üldse, mida teised minust arvavad? Kas see on minu poolt andestatav, et keegi muudab oma arvamust minust väliste minust mittetulevate allikate põhjal? Kas ma saaks üldse võtta sellist inimest sõbrana? Kas ta üldse oli enne sõber? Kas ta on võltssõber? Kas ta ongi sisimas feik? Kas see, kui keegi väidab minu kohta üht ja loob minust väära kuvandi, on piisav alus selleks, et mu sõbrad seda usuksid ja minust ära pöörduksid? Kas nad olid üldse sõbrad? Kas nad üldse tundsid päris mind või uskusid nad vaid mingit fassaadiluulet? Kas see, kui inimene kallistab mind ja on õnnelik mind nähes, on see selle tõttu, mis MULJE minust on loodud või selle tõttu, kes ma PÄRISELT olen? Kes ma siis olen?

Kas ma olen rumal blondiin, kuna mul on blondid juuksed? Või olen ma rumal seepärast, et keegi väidab antud väidet tõde olevat? Või olen ma rumal seepärast, et nii on moekas uskuda? Või olen ma rumal, sest panen teatud väited kahtluse alla? Või olen ma rumal lihtsalt seetõttu, et blondid on kellegi meelest rumalad? Kui ma värvin juukseid, saan ma targaks? Kui ma ise tean, et ma kõike ei tea, kas on õige öelda, et ma olen loll või olen ma just tark, kuna julgen tunnistada, et ei tea kõike? Kas see teeb mind rumalaks, et mul on kõrgharidus või teeb see mind targaks? Kas see üldse annab midagi juurde? Kas halvasti ütlevad vaid need, kes ei suuda seda paberit ära teha või ütlevad ka need halvasti, kes on kõrghariduse omandanud? Kas on üldse mõni haritud inimene minu kohta halvasti arvanud? Kui on arvanud, kas seetõttu, et liikuda planktonina kaasa massihoovuse arvamusega? Kas selle inimese seisukohad on üldse pädevad minu kohta, kui ta on vaid tükike massist? Ja kas mass on loll? Kas see inimene on loll, et massiga kaasa voogab? Kas see inimene on tark, kes omab oma arvamust ning ei ole mõjutatav igast väiksest lolli massi hüsteeriast?

Kui palju ma massi kuulun? Kas ma kuulun mingisse stereotüüpi või murran ma usutavad stereotüübid? Kas minust loodud kuvand vastab tõele? Kas ma peaks endast loodud väärkuvandile vastuvoolu ujuma või kaasa mängima? Kas on üldse võimalik tuuleveskitega võidelda? Kas ma olen igavene loll blond füürer, kes aina meest otsib? Kas seda on mõnus ja rahuldav uskuda? Kas on mõnus uskuda, et kellelgi, kelle peale kade olla, läheb ka halvasti? Kas on üldse mõtet minu peale kade olla? Kas see annab midagi juurde või annab ainult viha endasse? Kas inimesed üldse on mu peale kadedad või niisama peksavad igavusest keelt? Miks nad siis üldse minust räägivad? Kas on minust vaja rääkida? Mis see juurde annab? Kas annab rahulduse minu tagapanemine või annab parema rahulduse minu rõõmudele kaasa elamine? Kust üldse inimesed teavad mu rõõme ja mu mõõnu? Kas kuuldus on tõsi? Kui kuuldus on väljamõeldis, siis miks seda üdini usutakse? Sest nii on moekas? Sest kõik teevad nii?

Miks võõrad inimesed mind pelgavad? Kas asjata või on sellel mõte taga? Mis peljatakse oma mees kaotada just mulle? Mis minus siis nii erilist on? Miks see mees siis kedagi teist ei taha? Miks see mees oma naist ei taha? Miks ma peaks üldse tahtma kedagi, kellel on oma naine? Või on valus tunnistada, et ma põlgaks ära suhtes mehe? Miks ma üldse tundun nagu meest tahaks endale koju? Kas mul pole hetkel asjalikumaid probleeme? Kas ma ei saa ilma kaaslaseta elada teiste meelest? Kas see on tõsi, kui teised arvavad, et ma ei suuda kaaslaseta elada? Kas see, mis ma sisimas tunnen siis ei loe? Kas ma olen meelega loonud endast promiskuiteetse kuvandi, kuna olen blokeeriv ja kinnine? Kas olen loonud endast kuvandi, nagu kõik mehed tahaks mind, et varjata oma madalat enesehinnangut? Kas ma naeran salaja pihku, kui inimesed arvavad, et ma olen promiskuiteetne? Miks mind naerma ajab kui inimesed eksivad mu suhtes? Kui öeldakse mu kohta kehvasti, siis miks kardetakse mind ikkagi? Kas järelikult öeldakse seda vaid oma enesehinnangu upitamiseks? Miks tahetakse nii väga mu enesehinnangut madaldada? Kas ei piisa sellest, kui madal see juba on? Miks mul üldse on vaja tõestada, et mul pole kõrge enesehinnang? Kas ükskõik pole, mida teised mu enesehinnangust arvavad? Kas ükskõik mul pole rumalatest inimestest, kes sissesöödetud sõnu usuvad ja deliiriume omavad? Miks mul ei ole ükskõik? Miks on mul kahju eksiarvamusega inimestest? Miks ma tahaks neile näidata tõde, kuigi nad ei saa tõest aru? Miks ma tahan neile head, kui mulle soovivad nad vaid halba? Miks ma tahan püüda aru saada nende tasemest, kui minu tase on hulga kõrgem? Miks ma nii hästi endast nüüd järsku arvan? Kas ma arvan endast tegelikult hästi või on see vaid enesekaitse? Kui mulle öeldakse, et ma kole olen, miks ma sellega lihtsalt ei lepi? Kui mulle öeldakse, et ma olen täiuslik, miks ma seda ei usu? Mida ma arvama pean oma maisest kehast? Kas ma saan üldse midagi arvata?

Miks ma üldse pean hoolima sellest, mida tahavad mulle teised? Miks tahavad teised, et mul kaaslane oleks? Kas ei ole kõige tähtsam mu enda tahe? Kas ei ole kõige tähtsam, mida ma tahan hetkel? Miks ma teesklen midagi muud teiste heaks? Miks ma laon teiste heaks mingeid illustratiivseid väljamõeldud iseloomujooni, mida ma hindan meestes, kuigi tegelikult ma ei vali, kellesse ma armun? Kas mul puudub tegelikult latt? Miks ma üldse pean endale ette dikteerima bioloogiast tulenevat sobivust? Kas ei peaks jätma selle juhuse hooleks, kes mulle sobib? Miks mul ükskõik on? Kui ma olen iseendal olemas, siis miks mul üldse on vaja hingesugulast? Kas mul peab olema oma kriteeriumite alusel teine pool või kellegi teise kriteeriumite alusel? Miks ma tunnen end süüdi, kui ei armu kriteeriumite järgi ette antud inimesesse? Miks ma üldse juurdlen selle üle? Miks ma arutlen teemade üle kui see kõik on mõttetus? Kui minu mõtted ei huvita kedagi, miks ma neid kirja panen? Kes üldse hoolib mu arvamusest? Kes päriselt on mu jaoks olemas? Kas on üldse keegi mu jaoks ja kas ma seda üldse tahan? Kas ma tahangi kellelegi meeldida või? Miks ma tahan omaette olla? Miks ma vaid iseennast usaldan? Miks ma ainult endas kindel olen? Miks ma kuulan ja teen nägu nagu usuks, kuid sisimas ei usu? Kas ma üldse tean, mis tunne on armuda? Miks ma sellest ei hooli?


Miks mul on tunne, et mul jäi midagi ütlemata?

Maailm areneb ja miks ma sellele vastu pole? (nutitelod)

Tere!

Täna siis mõtlesin, et lõpuks kirjutan ka sellest, miks mina ei poolda neid mõttetuid videoid, mida jagatakse fb-s, kus videos istub mõni inimene bussipeatuses telefonis ja teeb omi asju. Okei, räägime.

Ma olen alati olnud selle poolt, et maailm ja tehnika ka koos sellega areneb alati edasi ja mida paremini, seda parem. Mida paremad võimalused on meil telefonis, mida kiiremini saame me kätte oma tegevuslogi, kaardi ja muud vajalikud asjad, seda parem ju oma elu jälgida ja memuaare automaatselt kirjutada tegelikult vähemalt minu meelest. Millegipärast alati on kõigele keegi vastu ja ma usun, et vanasti, ka hobuste ajal oldi vastu näiteks posti teel kirjade kirjutamisele umbes et "mida sa kirjutad koguaeg neid kirju kellelegi, kui ma sinuga räägin." jne. Või siis "iga kord sa patsutad oma hobust, kui ma sinuga räägin. Ole ka ikka seltskonnas!" või "teeme nii, et meie seltskonnas ei mõelda omi mõtteid, vaid räägitakse seltskonnaga kaasa." Kui kunagi tol ajal oleks onud Facebook, oleks seal kindlasti jagatud videoid, kuidas tõllas sõites inimesed ei räägigi omavahel juttu, vaid mõtlevad omi mõtteid. Kuidas nad julgevad???

Dopamiini sünteesi mehhanism telefoni kasutamisel

Praegu ka leidub seltskond, kes aeg-ajalt peab jagama mõnda videot, kus on kurb muusika taustaks, kui keegi istub telefonis ja siis mõni kes ütleb uhkelt, kuidas temal pole mitte kunagi feissis kontot olnud ega ta ei tee ka ja nii edasi. See on ikka mõttetu vastuseis ju, kaua sa ikka kontot ei oma. See ei ole ju mingi suhtlusportaal. Ma saan aru, kui sa ütleks, et ei oma Tinderis kontot, aga no FB ei ole ju mingi tutvumissait, vaid minu meelest on see päris mugav koht, millega saab ühendada muid kontosid ilma et peaks igale poole eraldi konto tegema. Nii et ma peaks loll olema, et kõigile viiekümnele saidile teen eraldi konto, sest ma olen nii fb vastane :D

Saate siis tuumale pihta küll, et mu meelest on mõttetu seista tehnika ja sealhulgas ka telefonide arengule vastu. Ses mõttes, et maailm arenebki ju koguaeg. Kui nüüd selle pärast, et meil on võimalik telefonis juttu rääkida, siis oioi, äkki keegi enam päriselt ei kohtugi!?!? No küll tulevik näitab, mis siis saab, ei maksa ette muretseda.

Ja nüüd kui ma siin nii hirmsasti kiidan seda, kuidas tehniline maailm, internet ja telefonid on arenenud, siis räägin ka enda poolt. Mainin jälle ära selle, et mind jah häirib, kui telefon tuututab fb sõnumeid. Ja mis ma selle jaoks tegin? Siis selle pärast ei kustuta ma kontot, vaid mul on vähemalt aasta nüüd kindlasti olnud niimoodi, et ma olen fb märguanded kõik maha keeranud. Ei tule mul ei Messengeri märguandeid ega midagi muud telefoni. Nii et mulle kirjutatud jutte näen siis, kui sisse ise lähen Messengeri. Mulle meeldib nii rohkem. Mind kätte saab nagunii saada sõnumi ja helistamise teel. Ja kui tahan, lähen siis feissi ja räägin edasi pooleli jäänud jutte, kui aega on. Kui ma ei saaks maha keerata märguandeid, ma vist installiks maha need äpid telefonist :D Ma ei tea, mind häirib lihtsalt see.

Aga kas siis fb ja nutitelefoni tõttu on nüüd olnud nii, et ma enam inimestega silmast-silma ei kohtugi ja vahin ainult telefonis? Ma toon välja punktid, millal ma telefonis olen seltskonnas plädisemise asemel:

• üks hetk, kui ma telefonis olen, on siis, kui mul on jäänud mingisugune oluline vestlus pooleli. Kui on vaja edasi arutada midagi või saata õppejõule meil või muud olulist teha hetkel, kui ma olen seltskonda sattunud, siis lihtsam on mul üks asi korda ajada, kui hoida peas koguaeg mõtet, mida ma tegema pean hiljem telefonis.
• teine moment, mil ma telefonis meelega viibin, on siis, kui seltskond, kus ma olen, on minu jaoks igav või mulle ei meeldi see seltskond. Kui mulle seltskond ei meeldi, on super võtta välja telefon ja rääkida kellegagi, kes on palju toredam. Aga miks ma siis olen seltskonnas, kus ei meeldi? No elus võib seda juhtuda ju ja ei saa minema minna alati. Muidugi võib ka üksi jalutama minna hetkeks.
• Kui mul on igav. Telefon on suurepärane võimalus aega kiiremini surnuks lüüa. Mulle meeldib googeldada igast küsimusi ja siis hakata pikki artikleid lugema. Viimane kord lugesin igavusest teadusartiklit inimahvide baculast (peeniseluu).
• Kui ma ei taha tähelepanu.
• Pildistada vaja.
• Kui mul on vaja aega omaette omade mõtetega.
• Kui ma naudin seltskonna füüsilist juuresolekut ja vahel võtan sõna, aga tahan natuke rohkem omaette olla.

Järelikult muul ajal ei ole ma seltskonnas telefonis. Seega vähestel aegadel istun selles.

Tegelikult on nii, et telefonide sõltuvus ja kasutus sõltub ka inimesest ja kui inimene saab telefoni kasutades dopamiinidoosi, see on virgatsaine, mida sünteesivad neuronid dopamiinergilistele retseptoritele, milliseid on mitmeid ning dopamiini peamised funktsioonid on seotud naudinguga, siis inimene kasutabki telefoni automaatselt palju, et uusi naudinguid saada. Ehk kui retseptorid püüavad dopamiini kinni, on nauding (väga lihtsustatud). Seega, kui dopamiinisüntees toimub vahtides feissis või feissi kõlina peale või feissi minnes ja keegi on pilti laikinud, saab sellest harjumuskäitumine naudingu saamiseks. Seega ei maksa minu meelest möliseda inimestega, kes telefonis vahtides oma naudingut üritavad saada. Neil pole elus muid naudinguallikaid nii väga, nii et las nad olla. Lisaks kui teine inimene on sinu juuresolekul telefonis, siis järelikult ei paku sina nii erutavaid virgatsaineid, kui seda teeb telefon. See viimane põhjus ongi see, miks mina võin seltskonnas hakata telefoni kasutama - reaalselt siis, kui seltskond ei paku erutust, eks. Muidugi ka siis, kui ongi niisama istumine jne. Kuna mul pole telefonisõltuvus ka nii suur, siis ma olen tegelikult seltskonnas väga harva ka telefonis, nagu te näinud olete. Kui ei ole näinud, oli mul üks neist eelnevalt loetletud põhjusest ja siis võib küsida, miks mul on vaja telefonis olla.

Üks asi, mis on telefonivihavideotes näidatud, on see, et bussipeatuses istuvad inimesed telefonis ja omavahel ei räägi. Minu meelest ju thank god, et on olemas selline asi, kuhu sa saad nina pista, et keegi sind ei segaks. Vanasti, kui telefone ei olnud, oleks kindlalt tehtud veel ka selline video, kuidas inimesed istuvad raamatus ja omavahel ei räägi. Mainisin selle raamatu siia ära, kuna alati ei ole telefonis teine inimene, kellega räägitakse, vaid enamasti on midagi põnevat lugeda ka sealt.

Nagu te näete, siis tegelik põhjus pigem, miks inimene kellegi seltskonnas istub telefonis, on pigem ikka teises seltskonnakaaslases. Olgu, see oli nali (pooleldi). Põhjus on ka inimese sõltuvuses. Lihtsalt see ei tähenda, et kõik on sõltuvuses.

Üks moment, mida ma veel teiega jagada tahaks, oleks see, et ma peaaegu hakkasin ükskord aru saama, miks neid idiootseid telefonivihavideoid tehtud on. Olin ükskord spaas ja sinna tuli hunnik rootsi teismelisi. Nemad rääkisid omavahel taoliselt, et vaatasid telefoni ja samal ajal kirjutasid feissis. Haha, see oli nii nõme. No söögisaalis nägin neid ja siis kõik kandikud olid telefone täis. Sellest ma pole üldse aru saanud, miks telefon peab söögikandikul olema, taskud on ju ka olemas, või ei ole? Kui ei ole, jätta tuppa telefon või õmmelda endale taskud. Ma ükskord õmblesin endal teksataskud suuremaks, et telefoni taskus hoida, mitte käes. Mõte oligi siin selles, et välismaal on see probleem hulga suurem. Aga tuleb neid mõista, sest ju on neil omal elus midagi, miks nad ei saa normaalset dopamiinidoosi muid tegevusi tehes. 

Lisaks ka see, et telefonis istud ikkagi üksinda, aga kui sõbraga saad kokku, siis kasutad telefoni ka pildistamiseks ja piltide jagamiseks. Seega on telefon üks igati väärt asi. Kes kasutab ainult helistamiseks, siis Nokiad tulevad müügile. Kusjuures mina olen veel ikka see vanakool, et telefonis kasutan ikkagi kõnesid ja sõnumeid prioriteetselt. Mõni vaene inimene arvab, et ma kasutan feissi messengeri kõnede asemel ja siis on mulle kirjutanud umbes "uu... ma kohal... tule mulle vastu..." hahahah, kust ma seda nägema peaks, kui ma inimest ootan ja selle tõttu ei lähe feissi!? Seega, koheselt olulised asjad käivad ikka kõne ja sõnumi kaudu!

Lisaks, väga oluline nüanss on ka see, et inimese aju on kiiresti muutuv ja kohanev. Telefonid tulid liiga järsku ja me pole veel nendega nii kohanenud. Seega, tulevikus tekib kindlasti tasakaal nutiseadmete ja inimeste vahel, seega ei maksa tulevikku peljata ja sellele vastu seista.

Miks ma nime muutsin? Ehk miks ma võtsin nime tagasi.

Paljud kindlasti mäletavad aega, kui mul oli teine perekonnanimi, milleks oli Kröönström. No ja mingi aeg ma siis teiste (hirmsuureks) üllatuseks muutsin perekonnanimeks Kõpp. Et nagu miks? Mõni inimene oli väga üllatunud, mõni (enamasti peretuttavad ja lähedased sõbrad) ütlesid, et õige tegu. Siis praegugi on mõni uus tuttav üllatunult vaadanud, et fb veebiaadressis mu profiilil on nagu teine nimi ja tuldud mult küsima selle kohta. Ma teengi nüüd selgitava postitue selle tarbeks ja reastan siis kõik põhjused :)

On ta nüüd Kõpp või Kröönström?

Alustame algusest ehk siis tegelikult ma sündisingi nimega Kõpp. Ehk siis ma pole teoreetiliselt nime muutnud, vaid oma õige nime tagasi võtnud. Et mingit suurt asjaajamist sellega küll ei olnud seetõttu. Ehk siis lapsena olin Kõpp, kooliajal olin Kröönström ja noore täiskasvanuna võtsin tagasi nime Kõpp. Võib-olla ongi kõige lihtsam mõista, et Kõpp ongi mu pärisnimi ja üks hetk taipasin, et võiks selle tagasi võtta. Aga miks mul oli siis teine nimi mingil ajal?
Kui ma olin väike, käisin lasteaias, siis mul muudeti perekonnanimi ära kasuisa järgi ehk siis seetõttu, et kõik perekonnaliikmed meie perekonnas oleks samasuguse nimega. Tol ajal oli see vist olulisem, et perekonnanimi on sama, pealegi me reisisime ka küllaltki sageli ja siis on hea ju, kui väiksed lapsed on ka sama nimega, mitte nii, et üks on järsku Kõpp ja kõik teised kannavad teistsugust nime. Mäletan, kui muutma hakati nime mul lapsena, siis mu ema küsis mult, et nii, ütle nüüd, kas muudame su nime ära või oled Kõpp edasi. Ma olin laps, mingi viie-kuue aastane ehk ja minu meelest oli mul samal ajal jonnituju ja siis ma ütlesin, et ma tahan mõlemat nime :D Mu ema ütles, et mõlemat ei saa, et kui suureks kasvad, võid endale mõlemad nimed võtta, aga praegu pead ühe võtma. Paar korda ma ehk veel nurusin mõlemat nime, aga siis ütlesin, et ikka Kröönström, et olla nagu emme. No ja nii ta saigi muudetud mul.

Koolis oli siis muidugi juba Kröönström, aga mul vanemad lasteaiaasjad on kõik nimega Kõpp. Nii et perekond tundiski mind juba sünninime järgi.

Siis muidugi nüüd tagantjärgi mõtlen, et oleksin võinud nime uuesti tagasi võtta just enne ülikooli minekut, et siis uues kohas oleks vana nimi tagasi, aga mulle ei meenunud see :D Ses mõttes, et nimi on nagu nii igapäevane, et unustad selle. Aga mingi hetk tuli mulle see mõte pähe ja see oli nii hea idee ja muudetud ta kohe saigi. Hea, et ära tegin selle.

Nii, aga ma toon nüüd ära põhjused, MIKS ma ei jäänud Kröönström nime juurde, vaid võtsin sünninime Kõpp tagasi:
Esiteks, mis on vast kõige suurem põhjus, ongi see, et ma ei kuulu ju Kröönströmite suguvõssa sünniviisiliselt. Ma kuulun Kõppude omasse. Siit tulevadki ühed suured põhjused: Mult väga tihti inimesed küsisid selliseid asju nagu: "kas sa oled Rootsist pärit?" ja "kas sul on sugulased Rootsis?" ning veel "kas sa tead *insert eesnimi* Kröönströmit?" No ilmselgelt ei ole ma Rootsist ja ma ei tea kõiki teisi selle nimega inimesi. Siis muidugi vastasin kõigile, et tegelikult olen ma põliseestlane ja see on mu kasuisa nimi tegelikult ja see on selle mõttega, et kõigil oleks samad nimed perekonnas jne. Inimesed tegid üllatunud näo selle peale :D Et umbes miks siis sul see nimi on vms. Ma ei teagi, mis vastust nad siis saada lootsid. Võib-olla oleksingi võinud öelda, et jah, mu isa on Rootsi kunn ja rootsi keel on mu teine emakeel, lol.

Teine oluline põhjus oli see, et suht raske oli selle nimega asju ajada. Tänapäeval on kindlasti lihtsam, kuna palju asju saab neti teel aetud, aga vanasti pidi telefoni teel igast umbkeelsetega suhtlema ja siis ALATI küsiti: "kas geega või kaaga?" ja "mitu ööd?". Ja peale neid küsimusi üldjuhul järgnesidki sellised: "kas sa Rootsist pärit?" Ja ma olin niii harjunud selliste kirjapiltidega juba: Grönström, Kröönstrom, Krönström jne. Ehk siis mu stamplause oma nime öeldes oli juba: "Tugeva kaaga ja kaks ööd keskel ja viimane on ka öö." Ütlesin seda enamasti alati perekonnanime öeldes. Eks tihti küsiti ikkagi paar korda üle, et mis seal siis on ja mõnikord pidin terve nime ette ka veerima. Tundub, et mõttetu asi, mille üle vinguda, eks see olegi mõttetu, aga tüütu oli ikkagi pärast neid vigu parandada. Kui sain oma sünninime, muutus kõik nii palju, et alguses ma olin eriti imestunud kuna ei hakatud küsima mitu tähte ega muid küsimusi, millega harjunud olin. Ainult mõni üksik inimene on pannud mu nimeks valesti Käpp või Kopp (hahaha), aga üldiselt on kõik palju mugavam nüüd. Eriti et ma varem ei kandnud ju enda päris nime ja siis seleta see nimi tähthaaval lahti ning pärast lajata veel illusioonide purustuseks, et see polegi mu sünninimi ja ma polegi Rootsist :D Muidugi arusaadav, kui ma oleksin vanem inimene, et äkki abiellunud sinna suguvõssa, aga no see oli lapsena ja teismelisena, nii et abiellumise variant oleks ka välistatud olnud.

Ja ma ei hakanud võtma ka kahte perekonnanime, et las siis jääb see üks, sest see on mu nimi ja sellise nimega ma sündisin ja kandsin seda esimestel eluaastatel. Las see ollagi siis edaspidi.

Ja veel on tegelt põhjusi, mis aitasid kaasa sünninime taasvõtmisele. Näiteks mu perekond, nii ema- kui ka isapoolne suguvõsa oligi harjunud, et ma olen Kõpp ja mu isa ütles, et oli nagunii telefonis mu nimeks ka Kõpp salvestanud ja kõik olidki mind koguaeg tolle nimega võtnud perekonnas. Nii et siis oli nagu mõistlik.
Üks oluline põhjus oli ka see, et see ongi mu suguvõsanimi ja mu vanaisal oli see nimi ja mu vanavanaonu (kui panin nüüd sugulusastme õigesti) Johan Kõpp oli Tartu ülikooli rektor, nii et see on pigem jutt, mida ma saan oma perekonnanime kohta uhkelt rääkida, kui keegi hakkab küsima nime päritolu. Kusjuures saades Kõpu nime tagasi, oligi alguses mu jaoks kõige üllatavam see, et üldse ei küsitud enam nime tõttu mu päritolu ega midagi. Ma olin eelmise nimega nii harjunud, et pidevalt küsitakse päritolu kohta ja kõiksugu muid nimega seotud küsimusi ja siis järsku ei küsitud enam mitte midagi :D Ei tea, kas see praegune nimi siis polegi nii intrigeeriv. Mul polegi ühtki nimega seotud stamplauset pähe õpitud nagu varem, kuna keegi ei küsi enam. Arvestades, et eelmise nimega küsiti sageli, kas ma mingisugust Kröönströmi tean, siis arvasin, et nüüd hakatakse kindlalt küsima, kas Johan Kõpp on mu sugulane (on), aga näedsa imet, ei küsitagi!

Vot, sai vist kõik vajalik öeldud. Nii et jah. Mu nimi oli sündides Kõpp. Mu nimi oli mingitel eluaastatel teistsugune. 20-aastasena võtsin sünninime tagasi. Nii ta siis on :)

Nägude- ja nimedemälu

Kirjutan nüüd natuke siia ühest enda hmm... miinusest või eripärast. Lihtsalt selleks, et mind mõistetaks rohkem.

Terve elu on mul see kahjuks olnud, et mul pole just eriliselt hea mälu nimede või nägude peale. See, ma arvan, tuleb natuke mu iseloomust ka, kuna ma olen veidi selline pohhuistlik inimeste osas. Ehk siis lihtsamalt öeldes selline inimene, keda ei huvita väga teised võõrad inimesed ehk siis ma ei vaataks näiteks mitte kunagi reality TV-d (kui seal just mind ei näita, sest mina olen kõige põnevam ja kui ma kunagi enda sõnu söön, siis tore ju!)! Minu jaoks olid huvitavad hoopis looduslikud asjad, loomakesed ja kõik selline üldiselt seonduv. Ma ei eraldanud inimliiki niimoodi loomaliikidest, pidasin neid võrdseks. Muidugi saabus suureks kasvades ka avastus, et paljudel nii pole.. aga mis teha.

Inimeste näod on nagu sellised, et kui nad värvivad või lõikavad juukseid, muutuvad ajaga või teevad mõne operatsiooni, siis ma JÄLLE ju ei tunne neid ära?! Seega, isegi riiete või stiilimuutus võib mõjutada seda, et ma ei tunne kedagi ära. Mul on nii, et mulle jääb meelde pigem inimese olek ja tema olemus kui inimese välimus. Seega seetõttu ma ei pruugigi kedagi kaugelt ära tunda. Muidugi jääks mulle meelde ka inimese lõhn, selle järgi on suht lebo ära tunda kedagi, aga tänapäeval sa reaalselt kõiki ei nuusuta kahjuks, nii et selle järgi ma orienteeruda ei saa ja see lõhn samamoodi töötaks väga lähedalt, mitte distantsilt.

Nimede puhul muidugi olen igasugu nippe kasutanud, et nt 10 sek pärast korda mõttes seda nime jne, aga mida lihtsam ja tavalisem on nimi, seda kergemini see ununeb. Näiteks mingi Ants või Laura oleks nagu Mari ja Jüri... tavalised ja ei jää meelde. Tänapäeval õnneks töötatakse minu kasuks ja pannakse nimeks ChristianAnderzeenXYYoMan, mis jääb palju kergemini meelde. Ses mõttes, et kuna ma ju jätan meelde inimese oleku, siis omapärane nimi inimesel aitab kõike tema kohta paremini meelde jätta ja omapärast nime on inimese olekuga palju lihtsam siduda kui lihtsat nime Mari või Liis.

Meeldejätmisel on ka nii, et tänapäeval on nii popid need neljakohalised koodid. PIN kood ja kõik muud jne. Muidugi ma jätan need meelde, aga need ma õpin pähe. Veider on see, et mulle jäävad palju kergemini meelde sellised koodid, mis on pikad ja sisaldavad tähti, nt WiFi koodid: aabifFAH3224Ha jääks mulle vist palju paremini meelde kui näiteks 1234. Selle ma avastasin ka ammu, kui paar korda oma keerulist wifikoodi arvutisse toksides avastasin, et millegipärast on see pähe jäänud... ja mulle on pähe jäänud ka mu pangakonto number. Isikukood loomulikult on mul peas, sest see on ka pikk ja sisaldab palju huvitavat infot. Aga mingi neljakohaline kood... võite mulle kõik enda panga PINid öelda, raudselt ma unustan ära. Hullult raske on olnud, kui pean toksima sõbra pini poes tema kaardiga. Või näiteks enda omad õpin pähe kombinatsiooni alusel, aga kui klaviatuuri muuta, poleks mul jälle kood meeles ju. Keerulised koodid jäävad pähe nagu mõni äge luuletus... lihtsalt jääb pähe ja kõik. Ja peale selle jäävad need pikaks ajaks pähe nagu kuuendas klassis pähe õpitud venekeelsed luuletused, mille tähendust sa ei tea, aga kõlab ilusasti.

Kui keegi on mind tänaval näinud ja mõelnud, miks ma nii ülbelt mööda kõnnin oma tuttavast, siis järgnev jutt on teile:
Tavaliselt tänaval või ükskõik kus käies olen ma nii sügavalt oma mõtetes ja vaatan üsna vähe omaette ringi. Aga kui ma vaatan ringi, siis inimestest vaatan ma läbi! Ehk kui kellelegi tundub näiteks, et ma vaatan täiega mingit neegrit, siis vb ma nägin neegri taga poeaknal olevaid kuldseid saapaid. Ja reaalselt minu aju ei pruukinud mulle mittemingisugust neegrit isegi registreerida (selline juhtum oli mul). Nii on päriselt. Ma ei süvene inimestesse, ma süvenen olukordadesse enda ümber ja keskkonda enda ümber. Inimesed on liiga muutuv, selleks et olla keskkond, kuhu süveneda, seega pole nad olulised süvenemiseks. Vot nii on. Näited: ükspäev kõndisin poes ja mõtlesin omi asjadele, kui mulle kõndisid vastu inimesed ja üks oli "Helen!!!!", kõndis minust mööda ja tagasi minu juures ja see oli talliomanik! Ma lihtsalt ei näinud teda, kuigi vaatasin otse otsa :D Teine olukord: kõndisin Roccas oma kunagise ekspoisiga, kui järsku ta ütles: "nii ebaviisakalt vaatasid seda neegrinaist ja keerasid isegi pead järgi." Ma mingi reaalselt "eee, mida?! Ma pole mitte mingit neegrit näinud." Reaalselt, ma ei näinud mingeid neegreid ega naisi, aga ma vaatasin mingit poodi, mis tundus hästi huvitav. No vot. Välja paistab üks, sisemuses on täiesti teised lood. Ma kardan nüüd, et on olnud hullult palju olukordi, kus mõni mu tuttav kõndis mulle vastu ja mõtles "kui ta mind ei tereta, siis ma ka teda ei tereta... okei, ta ei teretanud mind, aga vaatas mulle pikalt otsa... ju on äratõusnud ja ülbe." Võin garanteerida, et ma ei näinud sind! Ma mõtlen väga sageli oma asjadele ja kõik ümber olevad inimesed on minu jaoks kui mingi muutuv objekt ja automaatselt eeldan, et kõik on võõrad. Täna oli isegi üks veidi mark asi, et tahtsin vaadata mingi auto peale ja vahtisin seda hästi pikalt, kui järsku taipasin, et vahin mingile mehele otsa. Ma tegelikult alguses isegi ei registreerinud seda meest ära, vaatasin temast mööda, sest minu jaoks oli tähtis mingi auto, mitte see inimene. Mul on selliseid olukord varem olnud ka. Kujutage ette... mingi naine jõllab teile pikalt otsa ja te olete, et misasja, kui imelik, et ta mind vahib nii ebaviisakalt... nüüd teate, et vb ta mõtleb üldse omi asju või vaatab mööda teist, vähemalt minu puhul on nii :D

Omg ja väga mark on see, et mitu korda on juhtunud, kus ma viisakalt sirutan inimesele käe ja tutvustan ennast ja ütlen oma nime. Ja siis see inimene: "tegelikult me teame üksteist, käisime/kohtusime seal..." Ups. Ma võin mäletada küll kuskil sealkäimist, aga kui on olnud palju inimesi ja mina tulin oma sõbraga, siis tavaliselt ma ei jäta teisi meelde. Lihtsalt ei jää. Seda on mul sageli olnud, vabandan juba ette ära ja panen teile südamele, et võite end mulle meenutada vabalt.

No vot, nii et mida kergem kood, seda raskem on seda pähe saada. Mida kergem nimi, seda suurema tõenäosusega on mul seda raskem inimese olekuga seostada.

Müstiline kadumine ja taasilmumine

Kirjutan nüüd sellise postituse siia, kuna minuga juhtus midagi äärmiselt kummalist, mida ma ise ka ei usu! Seepärast olekski hea see siia kirja panna.

Olin siis vanaema juures ja vaatasin oma ühte küünt, et sellel on mingi sakk sees ja tahaks selle saki sirgeks viilida. No ja mul on kaks meigikotti põhimõtteliselt, milles ma asju hoian. Ühes, musta värvi kotis on kõik mu küüneasjad. Läksin siis selle koti juurde ja oih, polnud küüneviili sees, aga mäletasin, et olin küüneviili viimati kasutanud sõbra ühikas ja ju panin siis selle teise meigikotti, sest varem hoidsin ma oma küüneviili koguaeg selles teises bensiinikarva meigikotis kuni ma musta meigikoti sain. Nii, mu bensiinivärvi meigikott oli siis siin vanaema juures viidud ühte magamistuppa kummuti peale, kuna tegin seal eelmine päev meiki. Läksin siis sinna teise tuppa ja hakkasin siis kotis sobrama ja mida pole, on mu küüneviil! Deem! Kuna ma olen inimene, kellel on VÄGA kindlad kohad asjade jaoks ning enamasti mäletan ma väga hästi, kuhu ma midagi panen, siis polnud reaalselt muud võimalust, et küüneviil jäi sõbra ühikasse. Kuigi see tundus kahtlane, sest sealt ära minnes ei näinud ma seda kuskil ning panin selle kindlalt mingisse kotti. Ja enda meelest panin ma selle musta meigikotti, nii et see juba oli kahtlane, et seda seal polnud. Seega ainus võimalus oligi, et unustasin selle ühikasse.

Siis küsisin vanaemalt küüneviili, kuna mu enda oma oli jäänud kuskile ja siis viilisin küüne ära ja peale viilimist läksin veel selle bensiinivärvi koti juurde otsima viili, et äkki ikka on seal. Pöörasin sisu kõik välja, vaatasin vahed üle ja ei ole seda viili seal. Maha jäänud ikkagi. Nii et selle peale ma kirjutasingi sõbrale, et kle, mu küüneviil äkki sinu juures!

Lasin ühe oma läbipaistva lakiga (see oli mustas meigikotis) oma küüne üle ja läksin siis mujale omi asju tegema, kööki süüa võtma, kui täpsem olla. Sõin toitu ja mingisugune 15 minutit hiljem mõtlesin jalutada siis sinna tuppa, kus on mu bensiinikarva meigikott. Sinna kõndides nägin, et mu vanaema küüneasjade komplekt on seal... loogiline ju, sest ta andis mulle oma viili korraks aga siis nägin ka seda, et mu bensiinivärvi koti PEAL on mu KLAASKÜÜNEVIIL! See oli mu lahtise meigikoti peal täpselt nii nagu see oleks sinna ASETATUD. Esimene mõte mu peas oli muidugi, et mu vanaema leidis selle kuskilt ja pani sinna. Ma muidugi kohe küsisin talt, et näed, seal see on, AGA ta ütles, et tema pole mu küüneviili katsunudki ega näinudki, ta pole seda sinna pannud. Ma olin mingi jajah, ikka panid, aga kuna ta seda ei teinud, siis ta ei teinud. Pealegi kui ta oleks selle sinna pannud, oleks ta mulle kindlasti öelnud, et "näe, su viil on siin, leidsin selle siit" vms. Aga seda polnud. Mu küüneviil oli maagiliselt ilmunud meigikoti peale!

Et kogu seda süsteemi, mida ma nüüd siin kirjeldasin, lihtsustada, taaslõin ma antud olukorra pildil. Ise viilisin ma küünt elutoas, minu must meigikott oli minu magamistoas minu seljakotis ja mu bensiinivärvi meigikott oli siis hoopis teiselpool toas mu vanaema magamistoas kummutil.

Selle küüne pärast ma viili otsima hakkasingi

See siis mu must meigikott, kus hoian küüneasju ning kahte väikest lõhnaõli. Mu asjadel on alati megakindel koht.

Ja vot NIIMOODI oligi mu klaasküüneviil tekkinud (spawninud hahaha) mu bensiinikarva lahtiselt oleva meigikoti peale! Ja just umbes 15 min enne olin ma selle koti läbi sobranud! See pilt on taasloodud, sest samal situatsioonihetkel ei olnud mul küll peas, et võiks pildistama hakata.

Ja selline vestlus toimus siis vahepeal küüneviili kadumise ajal. Viimasest lausest on näha, et ma reaalselt olin eriti hämmastunud. Ja ilmaasjata ma sõbrale ei hakanud kirjutama, ni et küsisin talt asja kohta siis, kui olin mõlematest meigikottidest enne otsinud.

Kuna see situatsioon hämmastas mind nii väga, siis just kui situatsioon oli toimunud, ma sain aru, kui kummaline see kõik on, sest ma otsisin hoolikalt ja mäletasin hästi, mida ma tegin. Aga kui aega hakkas mööda minema, siis tekkisid mõtted, et ah, ma ei pannud seda küüneviili kotis sobrades tähele jne, aga siis mõtlesin... et ma oleks seda raudselt käte all tundnud, eriti, et ma kõik läbi sobrasin kotis ja toast lahkudes oleks ma kindlasti märganud, et küüneviil on ikkagi koti peal. Isegi praegu käivad mul peas mõtted, et ahh, ma lihtsalt ei pannud tähele ja lihtsalt ei näinud. Kuid samal ajal, kui see oli toimunud, oli sündmus nii hämmastav, et googeldasin asjade kadumist ja taasilmumist ja jõudsin päris heale lehele: http://blog.spiritualparadigm.org/consciousness/disappearing-objects-phenomenon-explanation/. Sellel, et asjad kaovad, on isegi oma nimi pandud: haihtuvate objektide fenomen (DOP). Lugesin seda lehte ja nägin, et ma pole ainus, kellel nii on.

Seal lehel on superhästi ära seletatud, et kui sellised sündmused juhtuvad, siis ratsionaalne ajuosa püüab leida sellele suurepärase maise seletuse, näiteks: mälu, korralikult mitte vaatamine, unustamine jne. Ehk siis maised loogilised seletused pakub aju sellele.

Mu vanaema ütles, et tal oli ka sarnane asi juhtunud, talle meenus. Ja mul endal juhtus ka sarnaseid asju varem: ogadega käevõru kadus lampi ära, kuigi sellel oli ainult paar kohta, kus olla. Mu ühed kõrvarõngad, mille ma ostsin, läksin neid võtma laua pealt, kuhu need jätsin, aga neid polnud enam ja siiani pole neid enam. Siis autos ükskord oli parkimiskell kadunud... panin käsitsi kellaaja armatuurile ja hiljem leidsin parkimiskella üles sealt, kus seda hoidsin autos. Siis hiljem oli jälle jäädavalt kadunud ukse seest. Kõik need asjad põhjendasin ma enda jaoks ära: keegi võttis või parkimiskell kukkus ise ukse seest õue, nii et ma ei näinud.

Aga nüüdne sündmus oli küll selline, et siin oli ilmselgelt näha, et küüneviil oli koti peale asetatud. Seega, inglid/vaimud/universm/kvantfüüsika või kes iganes see küüneviili siit maisest ilmast ära võttis, "jäi vahele", sest pani viili liiga korralikult tagasi :D

Seega on kaks asja, mida ma elu kohta olen õppinud: 1) isegi omaenese aju ei saa usaldada selles, mida ta filtreerib, et mäletada või sulle näidata; 2) maailmas saab juhtuda reaalselt kõike ja eriti seda, mida ette ei oska kujutada.

Kellel on sarnaseid kogemusi?

Ausus ja valetamine

Tere, kallid lugejad!

Ma mõtlesin, et ehk on mõned inimesed hakanud mõtlema, miks on minu jaoks olnud nii oluline koguaeg, kui olen kommenteerinud, milline mu kaaslane peaks olema ja öelnud et ta peaks olema AUS. Et aus siin ja aus seal ja kõike sellist. Esiteks, kas ma ise näiteks olen juba piisavalt aus, et sellist kriteeriumi nõuda kelleltki teiselt?

red lips always lie...

Ilmselgelt esitatud küsimuse vastus on jah. Miks see on jah, vaatame siis edasi. Kui ma juba väike olin, ei pidanud ma valetamist suurt millekski. Näiteks lasteaias kord oli üks juhtum. Mingi poiss rääkis uhkelt, et tal põles ükskord terve jalg ära (uhkustas). Ma ütlesin oma lasteaiasõbrannale, et kuidas selline asi küll võimalik on: kui jalg ära põleb, ei kasva ju uut jalga, aga tal on kaks jalga olemas. See tüdruk vastas nagu muuseas: "ah, ta valetab". See pani mind mõtlema. MIKS ta valetab? Muidugi küsisin ka seda sõbrannalt. Ta ütles: "et ennast paremaks teha." Nii, sain vastuse ja hakkasin mõtlema, et mis mõttes end vaja paremaks teha, kui nagunii on aru saada, et see on vale. Esiteks mulle jäi temast mulje kui kehkenpüksist, kellel on vaja end koguaeg tõestada. Teiseks, kui ta seda valetas, siis järelikult on ta enda elu nii igav ja mõttetu, et miski aus temast ei avaldagi piisavalt muljet teistele. Kolmandaks, valetamine on ju veel häbiväärsem, kui see, et ta elu ongi nii äge. Elu ei saa lahe olla, kui selleks peab valetama. Isegi kui midagi on lahedat, ma ei usu seda.

Nii, sellised mõtted olid mul siis lapsena peas. Ja nii ma neile ka kindlaks jäin ja minu meelest tundus kõik ääretult loogline. Pole vist vaja öelda, et ma ei valetanudki enamjaolt (hiljem toon mõned näited, kui valetasin). Minu jaoks asi kas juhtus või ei juhtunud, aga kõige mõttetumaks asjaks oli valetamine. Kui ma pole piisavalt hea, siis ma tunnistan või siis saan piisavalt heaks, aga valetamine teeks mind isegi veel halvemaks ju.

Ma ei tea, kas ma olin mingi imelik laps või midagi, aga millegipärast selline aus titt ma olin. Kui oli vaja, et ma ei räägi millestki, siis ma lihtsalt ei räägi, mingil määral see võib vale olla, aga ma ütlesingi, et "ei räägi", mitte ei mõelnud selle asemel midagi muud välja.
Pole vist vaja palju seletada, et ma jäin selliseks ka edaspidi.

Oi, mul on südamel üks suur asi, mille ma nüüd välja tahaks rääkida! Kui ma olin esimeses klassis, ma jagasin ühe tudrukuga ühte müstilist kogemust, mis mul oli. See kogemus oli taoline: jõllasin suvilas voodis pimedas ühte aknaalust kohta ja seal oli selline valgus kuidagi imelikult. Valgus oli üks hetk nagu kellegi kummituse suur käsi ja siis oli ta suur jalg. No esimese klassi lapse pisikese sõnavaraga seletasin ma seda oma tolleaegsele sõbrannale ja ta ütles: "ma ei usu, sa valetad". "Ei, ma ei valeta, see oli päriselt nii ju!" Ütlesin ja mõtlesin, et mis mõttes ma valetan. Jällegi: MIKS ma peaksin üldse valetama? No pressisin, mis ma pressisin, tema arvas, et ma valetan. Lõpuks ma vist ärritusin ja siis ma alles valetasin päriselt: "Jah, ma tegelikult valetasingi." Vot ja see lause oli vale! Ja et ennast lohutada, ütlesin ma iseendale mõttes: "mina ise tean, et nii see juhtus ja ma ei valetanud ja see jääb minu saladuseks." Haha :D Ma ei tea, kas see tüdruk seda loeb või ei, aga kui loeb, siis on tore (kui ta ise üldse taolist vestlust mäletab), sest see on mul nii kaua hingel olnud. Ilmselgelt ma pärast seda kahetsesin, et ei osanud täpsemalt selgeks teha, et see pole vale.

Minu üks elu, mitte just hirm, aga vastik situatsioon, on selline, kus inimene ARVAB, et ma valetan ja SÜÜDISTAB mind, kuigi ma ei valeta. See on kõige vastikum asi, mis üldse juhtuda saab. Pole vaja öelda, et mul on seda sageli juhtunud, eriti nooremana. Arusaadav on see, kui kõik või paljud lapsed valetavad, siis miks just mina peaks olema see, kes ei valeta? Täiskasvanu ehk mõtleb nii. Aga kui ma ei valeta ja ma reaalselt nägin rästikut või ufot või midagi... siis teate, vahel oli mul küll tunne, et krt, hakkakski meelega valetama, sest nagunii ei usuta. Kusjuures see eelmine näide oli sarnane. Lõpuks valetasingi, sest ausust ei usuta. Mul on vist veel olnud sarnaseid olukordi. Lõpuks ma võin valetada lihtsalt teise lolli inimese meeleheaks, et umbes: ise sa tahad, et sulle valetatakse, söö siis üks vale ära ja paras kah! Suht naljakas on ka siis vaadata, et teine inimene jääb rahule ja näole ilmub õnnis ilme mõttega: "hehehe, nüüd ta tunnistas üles!" Ja siis mina mõtlen: "hehe, nüüd ta kujutab ette, et ma tunnistasin üles... tohman."

Üks mu väike selline hirmuke on olnud taoline: elulised situatsioonid on viinud mind olukorda, kus mind näiteks politseis süüdistatakse milleski, aga ma ei saa enda süütost tõestada, sest kõik tõendid mängivad minu vastu. Teate... see on nii hirmus! Üks mu hirmudest. Ja siis tee aus nägu ja ütle, et nii ei olnud, et päriselt ka, surmarelv kukkus ise mu kätte ja seepärast on mu sõrmejäljed seal, aga ma ei tapnud seda inimest ja blabla. Muidugi keegi ei usu seda. Aga deem, ma ei valeta ju! Ülivastik! Ja ma olen sarnastes situatsioonides olnud, õnneks mitte ülekuulamislauas, kus sellest sõltub mu saatus, aga põhimõtteliselt. Elus on juhtunud minuga väga uskumatuid asju, nii et pärast on suht võimatu teisel inimesel aru saada, et ma ei valeta. Mul on kahju, et mulle hetkel ükski taoline situatsioon ei meenu, aga kui meenub, tulen panen selle siia kirja.

Aa, üks olukord meenus. Mul see psühhopaadist eks armastas surkida mu eelmistes kurameerimistes, et miks ma nendega koos olin, mida tegin, kus käisime ja kõik muu jura, mis mul endalgi kuskile kaugesse mälusoppi ammu haihtunud on. Ma arvan, et ta on ainus ka maailmas, kes paaniliselt üritab levitada juttu, et ma hull hoor ja lits, sest nii ta mind nimetas pidevalt ja tema eluunistus oli panna mind tundma, et ka kõik teised maailma inimesed arvavad minust nii. Igatahes ta päris ja päris ning seletasin talle siis kõike, mis meeles oli. No ja üks hetk järsku muutus ta imelikuks ja ütles: "sa VALETASID mulle selle asja kohta! Tunnista üles!!!" Ma alguses ei saanud aru, mis tal juhtus, siis hiljem selgus, et ma olin tema lõputu ristküsitluse korral ühel korral öelnud midagi teistmoodi. Meenus mulle, et vastasin teistmoodi, kuna sain ta küsimusest valesti aru lihtsalt. Minu meelest küsis ta varem, kas mul toimus mingi tüübiga midagi suvel... no ei toimunud. Siis hiljem küsis, kas mul üldse selle tüübiga midagi toimus... jah enne suve ju toimuski kõik, mitte hiljem. No ja siis oli tal kisa lahti, et mina olevat valetanud. Ma püüdsin seletada, et ma sain valesti aru, aga kaua sa ikka psühhopaadile seletad, kes ise koguaeg valetab. Ta muidugi ei oskagi aru saada, et mul juhtus inimlik eksitus ja läks segi. Teate, ta oli isegi nii viisakas, et andis mulle head valikud: "siin on kaks varianti: sa kas valetasid või sa oled täielik loll." Vist oli mingi kolmas variant ka, aga ma ei mäleta enam. Ükski neist polnud õige variant, aga valisin vist selle, et ju ma olen loll siis. No see oli olukord, kus ma ei hakanudki valetunnistust andma, vaid jäin endale kindlaks, et ajasin segi ja ei valetanud ma midagi meelega. Talle nii hirmsasti see teema meeldis, ikka aeg-ajalt tuletas mulle meelde, et ma valetasin ja mõnikord ütles lausa, et "kui sa käitud nüüd niimoodi (nagu mulle meeldib), siis ma nüüd hakkan arvama, et sa rääkisid tõtt." Aa, haha, ükskord ta isegi ütles: "kui me nüüd ära lepime ja koos oleme (ja sa teed seda mida ma tahan), siis ma enam ei arva, et sa lits oled." Haha, nüüd tagantjärgi on see lihtsalt haiglaselt naljakas :D Tol hetkel see küll nii naljakas ei olnud...

Nii, räägin veits siis, miks ma ei valeta ja selleks on mitu põhjust. Esiteks, ma ei viitsi end paremaks teha või kellekski, kes ma pole. Nagunii üks osa minust on see, et mulle meeldib ausus. Teiseks, ma ei ole siiani veel täpselt aru saanud, miks on vaja valetada. See mehhanism on olemas tõesti, aga ma ei pea seda kasutama. Kui on olemas tõde, siis vale on ju lihtsalt vale ja see on mõttetu. Võite mulle lisada näiteid olukordadest, miks valetada on vaja. Kolmandaks, iga olukord on selgeks räägitav tõe abil ja see on palju lihtsam ju. Me kõik teame iseenda pealt näiteks, mis me sisimas tunneme ja siis varjata seda teise INIMESE eest, kellel on ka olnud kunagi SAMASUGUSED tunded, on mõttetu ju. Isegi, kui ta pahandab, ta ju siiski teab neid tundeid. Nii et ta saab aru ju. Hea näide on see; mees valetab naisele, et "eiii, ma ei vaadanud seda ilusat lühikese seelikuga brünetti tibi üldse!". No aga miks nii öelda, kui ma tean, et bioloogias on selline mehhanism, et loodus teeb automaatselt, et mehe silmad pööratakse ilusa naise poole, sest vaatamine ei ole absoluutselt kulukas ning võib tulla ka kasuks. Nii et, kui vaatab, siis see pole isegi tema süü ju, vaid automaatne reaktsioon, mida saaks ehk küll ümber harjutada parema tahtmise korral, aga siiski. Nii et sellise elementaarse asja kohta valetamine on samamoodi nagu... miks valetada, kui ma tean tõde automaatselt. Neljandaks siis, ma ei viitsiks oma valet meeleski hoida, suht mõttetu ju mingi lisakoormus oma ajule. Hoia mingi story peas, mis nii pole. No räägin parem tõde ja see pole minu süü, kui tõde teistele ei kõlba.

Nii, et nüüd selgeks teha, siis ma pole siin mingi eriline inglike, et pole elu seeski ühtki valesõna hoidnud ega midagi. See eelnev jutt oli toodud pigem asjaolus, et mõtet pole valetada, kui tõde on mõistlikum. AGA see ei tähenda, et ma nüüd lähen jooksen tänaval ja karjun kõva häälega, kes kellega käib. Ei. Aga kui ma näiteks ei taha rääkida tõde, siis ma nii ka ütlen, et ei, ma ei räägi või ma ei saa rääkida või ma ei tohi rääkida ja palun mõista ja kõik. Seda ma olen nagunii juba mainunud, kui keegi on rääkinud mulle midagi, mida mitte edasi rääkida, siis ma ka ei räägi edasi, sest ka see, et ma luban, et ei räägi, oleks valetamine, kui ma räägiks edasi. Ja oma põhimõtetele jään ma kindlaks. Nii, aga olukorrad siis, kus valetamine on lubatud... suhtes? oma kaaslasele suhte päästmiseks? sõbrale? Ei. minu meelest, mida lähedasem inimene, seda ausam temaga ollakse. Suhet ja sõprust ei päästa mingi hale vale. Valetada võib ehk jura pakkujale, kes ukse taha müüma tuleb, et sul on kiire, aga ka siis pole see vale, sest äkki sul oligi kiire diivanile istuma, kuna ei jaksa müügijuttu kuulata. On ju nii? Aga samas see pole eriline vale ka, kuna kui mul on kiire diivanile istuma, siis mul on kiire ja kõik. Vale oleks see, kui ma ütleks, et mul on palju aega seda juttu kuulata, sest tegelt ma tahan diivanil istuda.

Valega seotud jutud annavad kusjuures palju teada teise inimese kohta. Näiteks, kui teine inimene koguaeg kahtlustab, kas SINA valetad, siis see tegelikult ütleb selle inimese kohta palju, kuna alati kehtib väljend: "Igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel." Kui teine inimene arvab üsna sageli, et sa valetad mingite teemade kohta, siis peatu ja mõtle korraks, kas see inimene ise pole kas patoloogiline valetaja või psühhopaat. Sest ta oskab valetamist kahtlustada ju just selle alusel, et ta ise rakendab seda sageli. Jutt, et "ahh, ma olen palju haiget saanud ja teised on nii minuga teinud", on mingil määral halb vabandus, sest iga inimene peaks mõistma väga elementaarset fakti, milleks on, et iga inimene on erinev. Ehk siis see, et ta varem haiget sai, see ei anna õigust automaatselt rakendada sinu peale omadust, nagu sa oleks nende eelnevate inimeste isikuomadustega. Nii oled erinev ka sina, aga psühhopaat või patoloogiline valetaja ei pruugi seda mõista.

Ma olen vahel ka aru saanud, et sõbrad on mulle valetanud, näiteks et ei vastanud mu kõnele valega: "ah, ma ei kuulnud." Siis ma võtan teadmiseks (kui valest aru saan), et inimene on liiga arg, et mulle ausalt tunnistada, et ta ei viitsinud tol hetkel just minuga suhelda, ja ignoreerin seda vale ja viin jutu edasi järgmisele teemale just kaastundest selle inimese vastu. Mul temast veidi kahju, et ta peab valesid kasutama. Pealegi täiskasvanud inimesed ei peaks selliseid mänge tegema.

Ma ise olen teadlik, et kui inimesel on näiteks minuga probleem, siis mingi kehakeele kasutamine ja niisama vassimine ei vii kuhugi. Probleemi korral räägitakse asjadest otse ja valedel pole mõtet. Ma ei tea, need väljendid, et valel on lühikesed jalad ja kuskile ta kaugele ei jookse jne, on tõsi küll, aga pigem oleks mõttekas öelda, et vale ongi hale.

Okei, aga siis millal kõlbab valetada? No selleks on põhjuseid küll. Eelnev jutt oli siin toodud niisama lambise valetamise kohta, kui arvatakse, et "päästad" midagi ja need valed on valged ja muu jura. Aga valetamine tuleb kõne alla nt oma elu kaitseks ja muudes keerulistes situatsioonides. Neid on raske välja tulla, sest jutt tuleks pikk. Lühidalt võib tuua ühe näite, nt lepitakse kokku, mida omavahel hoitakse saladuses, tehakse plaan või midagi taolist. Enamasti on ikka tõde parem, aga vahel on hoomamatu situatsioon, kus tuleb planeerida midagi teistmoodi. Üks asi, mida ma õppisin väga ammu juba elu kohta, on see, et alati saab juhtuda midagi, mida enne ei olnud võimelinegi ette kujutama. Seega saab igasugu situatsioone elus esineda.

Kui seda lugesite, kes minuga lollitanud on, siis näete nüüd ehk ka, miks ma nii naiivne ja usaldav olen. Eks ma võtan ka oma rikutuse tasemel, eksju. Enne valejuttu aetud ja kui ma usun, pärast öeldud, et ma blond :D

Nonii, nüüd näete siis minu vaatenurka ka ja sai natuke seletatud, miks ma olen koguaeg nii otsekohene, nagu mulle öeldakse. Ja ka miks ma soovin, et ka minu kaaslane oleks aus, et nagu minu moodi, eks see tuleb siin välja.

Olge tublid ja ausad!

Põnevaid fakte minust!!!

Mõtlesin, et tegelikult pole ma ju kordagi täpsemalt rääkinud teatud faktidest enda puhul otseses kontekstis. Ses mõttes, et jutu käigus tuleb pigem välja, mida ma arvan ja kõike seda, aga et mis oleks mu suurim soov või lemmiktoit, ei teatagi, kuigi võib huvi pakkuda!

Alustame! Koostasin ankeedi ise oma profiteadmiste alusel! See on hullult hea ankeet puhuks, kui mõtlete näiteks, mida mulle kinkida või kuhu mind kutsuda.

• Vanus: praegu 24, varsti 25, aga kuna see muutub iga aasta, siis ma unustan selle alatasa. Et kui automaatselt ütlen valesti (enamasti teen end vanemaks kogemata), siis mu sünniaasta on 1991, nii et saate arvutada :)
• Seksuaalne orientatsioon (mul ikka): heteroseksuaalne
• Tähemärk: skorpion ♏
• Lemmikhobi: vedelemine. Teate küll, see voodis vedelemine ja tooli peal vedelemine.
• Lemmiksilmavärv: roheline ja sinine korraga ühel persoonil

Töötlesin. Päriselt ma taolist värvi silmi vist ei oma.

• Lemmikmäng: arvutimäng. Telefonis meeldib nt Asphalt 8, soojalt soovitan seda! Arvutis üks mu pm esimene mäng, mille läbi tegin, oli Trespasser. Googeldage seda, see on megacool. Aasta oli siis eelmine sajand.
• Lemmikraamat: entsüklopeedia, ükskõik milline
• Lemmikloom: madu (nagu ma ise). Väiksena olid lemmikloomad dinosaurused, eriline lemmik oli velociraptor. Näiteks saate mulle madusid kinkida või maokujulisi ehteid. Nii nunnu!
• Lemmikloom2: kass
• Lemmikkassitõug: kiilakas
• Lemmikloom3: roomajad

• Lemmikaastaaeg: siis kui valge on
• Lemmikpuu: palm 🌴
• Lemmikvärv: kuldne.
• Lemmikvärv2: lilla, royal värk ju.
• Lemmikvärv3: bensiinivärv ⛽. Haha, ma ikka nii vaimukas.

• Lemmikkeel: eesti keel
• Lemmikkeel2: ladina keel
• Lemmiksõna: pauk.
• Lemmikõppeaine kunagi ammu koolis (no see laste kool, gümnaasium ja põhikool): eee... Füüsika, matemaatika, bioloogia, eesti keel.
• Lemmikmaa: Eesti
• Parim omadus inimestes: ausus. Ma reaalselt mõistan kõike tegelikult, või suht kõike, ka seda, kui inimene ütleb mulle ausalt, et ta ei taha minuga suhelda, sest ma olen idioot või ükskõik mis muu põhjendus tal siis on. Iseasi on see, kui palju ma siis uurin, miks ta nii arvab jne :D
• Lemmik füüsiline tegevus: tunne nagu ise teeks vähe, aga tegelt ei tee vähe. Näiteks ratsutamine.
• Lemmik füüsiline tegevus 2: mulle meeldib sprintida ja hüpata.
• Lemmikterritoorium: mets, duh

Sodisin puude peale, kui metsas käisin

• Lemmiklill: kaktus 🌵
• Ajastu, mida külastaks: tulevik raudselt
• Linn või maa: maaaaaa
• Parim kodune tegevus: magamine
• Lemmiktoit: eee... Veiseliha siis, kui valima peab, aga kui ma elu lõpuni peaks ainult ühte toitu sööma, siis ma ei ole nõus.
• Lemmikauto: mulle meeldib BMW.
• Polaarsus: negatiivne
• Lemmikartist: Lana del Rey

• Lemmik muusikastiil: dubstep

• Lemmik hobusetõug: ahhal-tekiin
• Favoriitmeel: haistmine
• Lemmiklõhn: parfüüm (väga infoküllane, eks). Mu lemmik parfüümidest on Mexx Black naistele ja Gucci Premiere.
• Lemmiknumber: lõpmatus
• Lemmikehe: Selline, mida ma iga päev külge ei pea panema, ma ei viitsi ära võtta ja tagasi panna koguaeg asju. Bling-bling peab olema konstantne, kuigi mul pole siiani nabarõngast, mis sobituks antud kriteeriumitega.
• Lemmikheli: bass
• Lemmikfilm: Dolby helisüsteemi reklaam filmi alguses kinos.
• Lemmikkunstistiil: akt (aga erootika mitte nii lemmik)

Oktobrikuud näitav kalender on alati autos olemas, et igaks juhuks kuupäeva vaadata

• Lemmikjalanõud: tossud
• Lemmikriided: dressid, millega saab käia nii klubis kui ka ratsutamas. My style!

Vaadake mu dresse. On ju igaks elujuhtumiks sobivad.

• Lemmik immuunsüsteemi rakk: natural killer
• Lemmik füsioloogiline protsess: uni
• Lemmikuni: uneparalüüs on päris vahva ja lemmikuni on lucid dream

Küsige juurde, eks ma siis jooksvalt täidan.

Suur avastus mu kohta...

Tervist!

Vot nii ma mõtlengi

Avastus on see, et olen multipotentialite. Eesti keeles äkki siis multipotentsiaaliga inimene. Annan siis kohe definitsiooni ka ära, et see on inimene, keda huvitavad väga mitmed asjad ning ka võimed, huvid ja tahtmised olla edukas mitmel alal. Ma ei tea, kui täpne mu definitsioon nüüd sai, aga selle paremaks mõistmiseks lisan siia TedXi video (või mis iganes see on).
https://www.ted.com/talks/emilie_wapnick_why_some_of_us_don_t_have_one_true_calling

Tänu videole saingi endas selgust. Seletan nüüd siis täpsemalt kõigest, kuidas mu teekond on praeguseni jõudnud. Esiteks, miks see video mind just lampi fb-d sirvides haaras, oli pealkiri, et miks mõnedel meist ei ole seda ühte ja kindlat õiget kutsumust. Vot, siis käis mu peast läbi mõte, et "näedsa, video lõpuks minust ja tahaks vastuse ka saada nüüd." Hakkasin vaatama ja mu peas käis klikk ära! Nagu reaalselt oluline avastus enda kohta.

Kindlasti paljud, kes on mu blogi lugenud, neile on juba ammuilma hakanud silma mu huvide rohkus või siis suutmatus valida. Mina nimetasin enda seda huvide rohkust nooremana (ja kuni seniajani) suutmatuseks valida. Arvasin, et olen nõme, loll, oskamatu, kuna ei oska teha sellist valikut, et kelleks elus saada ja mida teha. Miks ma tegin siis valiku minna arstiks õppima, oligi just lõpetatava eriala võimaluste rohkus. Arstina nt: ole arst või tee teadust või tööta laboris ja palju muid võimalusi. See ongi põhjus, miks ma otsustasin gümnaasiumis, et lähen seda eriala edasi õppima. Mäletan, et mul oli raske valida, mida õppida, sest mind huvitasid niiiii paljud asjad ja hea meelega oleksin ma kõike teinud. Siis mõtlesingi, et noh, saan ühe peamise eriala ja siis ülejäänud on mul hobid. No arstiks ma ei saanud, see selleks, aga õppima läksin edasi küll. Ja bioloogia oli siis seepärast mu valik, kuna väiksena tahtsin saada loodusteadlaseks (sauruste ja loomade ja looduse pärast). Kuigi jätkasin valgel suunal, ehk geenitehnoloogial, kuna Eestis pole neid eksootilisi loomi, kes mind huvitavad, siiski olen ka pm teadlase suuna valinud praegu.

Seniajani pidasin seda hulluks taagaks endal, et ma tahtsin paljude asjadega tegeleda ja siis vali sealt üks välja ja tee seda. Esiteks ma varjasin seda omadust, mis mul on, et mulle meeldib õppida. Paljud ütlevad "kes küll viitsib seda koolipinki nühkida" ja ka "natuke veel ja saaksid ju lõpuks ülikoolist tööle!!!". Siis ma mõtlen, et mida... ma hea meelega õpikski, sest see on vaheldusrikas, huvitav, mitmekesine ning alati õpib midagi juurde. Ja inimesed isegi suhtusid vb veidi halvemini minusse, kuna mina olen see loll, kes ei oska valida. Nii ma siis pressisingi end raamidesse ja püüdsin valida.

Nii, aga alustame siis äkki algusest, et mis mind huvitab ja mida ma lapsena endast arvasin. Kui laps olin, siis esimene mõte, mis vb sümboliseerib mu multipotentsiaalsust on see, kui ma mõtlesingi ükskord midagi taolist, et ma olen kõik. Ma ei tea, mis see täpne mõte oli, aga ma tundsin nagu, et ma ei teagi... olen mitmekesine. See, et suuremaks saades, nägin, et peab midagi kindlat valima... no ega mul muud üle ei jäänud, sest kõik ju teevad nii. Ja vaadates neid inimesi, kes on oma ala spetsialistid ja ainult see neid huvitab, siis olin kurb, et miks mul nii pole, et mind huvitab see ja too ka.

Teiseks, mu huvid. Ma ei mäletagi, kelleks tahtsin põhikoolis saada, aga mu peas oli nii palju mõtteid ja nii palju huvisid. Toon lühinimekirja välja asjadest, mis mind huvitavad ja mis määral ja kuidas ma nendega tegelen.

• Raamatute lugemine - loogiline huvi
• Raamatute kirjutamine - seda meeldis mulle täiega teha, mõtlesin, et elus teen selle kindlalt ära
• Maalimine, joonistamine, kunstid - mitmeid maale tegin akrüülidega ja ka õlivärvidega. Hetkel olen selle unarusse jätnud, kuna kus mul maalida on?! Aga üldiselt oli üks mõte mul ka kuidagi kunstidega tegeleda. Aga sõbrannaga mõtlesime üks päev minna metsa maalima. So cool!
• Bussijuht - jah, tahtsin saada ka pooleldi bussijuhiks, mõtlesin sellele juba põhikoolis, kui nägin naisbussijuhti. Aga siinkohal ongi oluline märkida, et tahtsin, et bussijuht olemine oleks mu hobi. Aa, ükskord ma arvasin ka, et lubade tegemine on selline asi, et elu jooksul võiks kõik kategooriad ära teha.
• Mootorrattur - noh, tuli ka kohe järgmine huvi seoses sõidukitega. Mul oli ammune plaan minna A-kategooria lube tegema, aga nüüd seisab asi hoopis rahapuuduse taga.
• Autotehnik või parandaja - ma välistasin selle kuidagi enda huvidest seetõttu, et tibid ja naised ju ei tohiks sellega tegeleda (ühiskonda sulanduda püüdsin). Kuigi autode juures passida ja remonti vaadata on mulle alati meeldinud. Mitmetel kordadel on tulnud kahetsus, et ma seda õppima ei läinud (ka hobi korras).
• Arvuti, internet - Väiksena olin nii asjalik, et tegin päris mitmeid kodulehti. Õppisin veidi html koodi ja mõtlesin, et võiks ka php-d õppida, mida ma õnneks või kahjuks siiski ei teinud mingi 12-aastasena. Pole vist vaja mainida, et olen jõudnud ka seda kahetseda, et ma IT-d või midagi muud taolist ei ole läinud õppima. Noorena mõtlesin küll, et lahe oleks mingit arvutivärki õppida ja siis lähen koju arvuteid parandama kellelgi. Jah, nii mõtlesin noorena, aga tänapäeval on rüperaalid.
• Arvutimängud - no seda hobi varjasin ma küll sõprade eest, niigi kiusati mind ja siis, et loll nohik on nolifer ja kodus mänge mängib... polnud mul seda jama vaja.
• Modellindus - noh, selle kandsin maha ma juba ammu, kuna olen ebasobiv pikkuse poolest enda meelest (172 cm). Aga muide! Kui keegi soovib mind näiteks fotomodelliks või milleks iganes, siis palun andke teada!!!! Hea meelega ikkagi teeks seda!
• Näitlemine - ilmselgelt näitlejaks õppima saada on raske ja see on asi, mida niisama lihtsalt ei saa. Aga see ei takistanud mul kuskil mõnes kohas ikkagi natuke näidelda sõprade/tuttavate jaoks ja ise perekeskis õega ja sugulasega filme teha.
• Muusika - mu salajane soov on olnud lauljaks olemine, aga see on ka üks neist rasketest asjadest, mis sõltub õnnest. Kui endale FL Studio hankisin, tegin seal mingit värki küll, aga ei leidnud kedagi, kes mulle seda täpsemalt õpetaks ja teha aitaks. Klaverit tahtsin ka täiega lapsena õppida, aga ei saanud. Siis püüdsin kitarri õppida, aga see jäi unarusse mitmetel asjaoludel. Ja aga no, DJ-ks saamise soovi ma maha ei kanna!!! Selle teen kindlalt ära! Oh ja ma tahtsin ka noote tunda, aga väiksena kirjutasin omaette laule ka. Kui abi saaks (nootides jms), teeks seda väga hea meelega praegu.
• Tele, filmid, monteerimine - no seotud selle näitlemisega ka jah. Oleks mul vaid videokaamera...
• Politseinik - jap, mul on olnud soov saada politseinikuks ja päris tõsine, aga kuna paljud mu ümber rääkisid, et see on megakehv amet, siis muidugi ma varjasin oma salajast soovi ja seda õppima ei läinud ka.
• Õpetaja - esimeses klassis ma vaatasin õpetajat ja mõtlesin, et omg, kui lahe amet see on, ma tahan ka õpetajaks saada! Suuremana ma juba ka kuulsin, et olevat ikka väga kehv amet see, aga ikkagi ükskord kandideerisin Noored Kooli, aga ei saanud (mul õnneks polegi väga kahju). Sellega ma hetkel tegelen praegu küll, et teadmisi jagada lastele, nii et mingil määral täidangi seda soovi.
• Naiste ja meeste suhted - no see teema on alati väga põnev olnud. Seda saab õnneks ka välismaailmast asju lugedes uurida. Ja ka bioloogiaõpingud on andnud mõnusaid teadmisi bioloogilisel tasandil selle kohta. Lisaks ka inimese seksuaalkäitumine on hullult põnev ja seda olen uurinud (koolis ained, projektid).
• Hobused, ratsutamine - Alates sellest, kui esimest korda elus 11-aastaselt hobuse selga istusin pikemaks ajaks ratsatrennis ja ka traavi tegin, hakkasin ratsutamist meeletult fännama. Kahjuks mul lapsena ei võimaldatud üle 1 korra nädalas ratsatrennis käia, aga see oli mu väga suur soov. Tahtsin võistelda ja takistussõitu teha jne. Nüüd täiskasvanuna tean, et treenerid ei võtagi sellist last tõsiselt, kellel vanemad lasevad vaid kord nädalas trennis käia ja seetõttu ma selles ei jõudnudki kuigi kaugele. Ka mul perekonnas suurt seda ei soositud. Ilmselgelt ei ole mul see huvi läinud ja lõpuks olen enda ammuilmase soovi hobune soetada, täitnud.
• Jõusaal, trennid - see on ikka väga palju väiksem huvi, aga reaalselt on olnud mul huvi saada oma keha voolitumaks. No muidugi on ka bikinifitness mu veidi salajasem soov, aga ma tean praegu ratsionaalselt mõeldes, et mõttetu on sellega hakata tegelema. Lapsena tahtsin megalt enesekaitsetrenni minna, aga mind ei lastud.
• Postitants - ega mul posti kuskile toppida ei ole ja spetsiaalselt trennis ei käi, aga lihastrenn on lahe. Nüüd olen saanud sellega rohkem tegeleda. Nooremana vaatasin klubides tantsijaid või poste kurva näoga, sest tahtsin ise ka täiega.
• Patoloog, arst - teate ise ka.
• Rallisõit - autodega seoses. Mäletan, et enne kui mul veel lubegi polnud, nägin ma unes, et roolin autot. Aga ralliga on ka jällegi see jama, et peab olema sponsor või hea võimalus üldse selleks saada.
• Fotode töötlemine - noorena lõbu pärast töötlesin igasugu pilte. See oli nii lahe! No näiteks tegin paksud peenikeseks ja peenikesed paksuks, muutsin juuksevärvi, näokuju või mida iganes. Hullult naljakas on see, et kui ma mingi titt olin, 12 vist, töötlesin ma Paintis :D Panin ennast ükssarvikutele selga, haha. Ja mu taseme suur tõestus oli minu jaoks see, kui rate.ee aktsepteeris mu õe kontol pilti mu õest, kus olin Paintis ta tausta vahetanud (ühelt pildilt teisele kleepinud) :D Täiesti hull ju.
• Esoteerika - mul on olnud juba ammu see energiate tundmise värk, aga millegipärast viimasel ajal olen seda kartma veidi hakanud ja endas maha surunud. Aga olid ajad küll, kus ma nõiaks saada tahtsin. Eks mu sõbrad teavad nagunii, et neile kaarte panin :D

Okei, ma nüüd mõtlesin, et see huvide siiakirjutamine ei anna palju juurde, sest mulle esimese hooga ei meenugi nagunii kõik asjad. Aga lihtsalt lugejatele teadmiseks, mis mu pea sees kõik toimunud on. Nüüd vaatan tagasi ja näen, et mu kasvukeskkond oli ka kuidagi selline ebasoosiv, et ime üldse, et ma ülikoolini välja jõudsin... Siiski hästi läks, et ma millegagi nüüd tegelen, millega olen ammu tahtnud.

Ja miks ma need hobid siia välja tõin, on siis see, et siit näeb, kui huvitavad nii paljud asjad, siis see valiku tegemine ei ole üldse mitte lihtne. Koguaeg on tunne sees, et tahaks nende kõikide asjadega tegeleda. Täna näiteks käisin kinos ja ilmselgelt tuli siis tagasi tunne, et tahaks politseinik olla. Aga nii lihtsalt ju ei saa politseinikuks. Teate näiteks seda tunnet, et on vaja mitmeks aineks õppida ja siis ei oska midagi esimesena valida? Või veel parem näide, et on mitu häda korraga: nälg, vetsuhäda, külm, janu. Ja siis kas käid esimesena vetsus, jood vett või sööd või paned midagi soojemat peale? Otsustad ära jah mingi aeg, aga ikkagi see tunne... No koguaeg peab maha suruma. Aga samas, kui on võimalik nende lemmikute asjadega tegeleda, siis see on ikka väga hea.
Hea on see, et asjad, milleks on kergem õppida, need teen lihtsalt ära ja siis on sisimas rahu majas, et jee, olen selle selgeks saanud ja kuhugi jõudnud! Näiteks on mind huvitanud ka kassas müüja olemine. Kassaaparaati olen ma veidi saanud käsitseda ja nüüd on tunne juba, et polegi rohkem sellega jamada vaja. See on ka üks omadus natuke, et kui selgeks on õpitud mingi asi, siis polegi huvi enam nii suur (õnneks). Et oskan teha ja vajadusel võin teha siis kõike. Et nagu hingerahu majas, et oskan ja tean.

Ja kõige raskem küsimus on olnud mul, kui keegi küsib, mis sind huvitab... eee... millisel teemal või mille ma välja toon? Ma kadestan vahel neid inimesi, kellel on ainult mõni huvi.

Aga teate, õnneks on ka positiivseid asju: ma tean, mis mind ei huvita. Muidugi seda, mis mind ei huvita, on vähem. Aga toon ära: müügitöö, äri, raha. Vb kui ma sellest rohkem teaks, huvitaks, aga üldiselt mitte. Ja elu seeski ei tahaks ma töötada ametitel, kus peab midagi müüma või pähe määrima.

Sain nüüd nii palju räägitud endast. Kas keegi on veel multipotentsiaalne inimene?