Terve elu on mul see kahjuks olnud, et mul pole just eriliselt hea mälu nimede või nägude peale. See, ma arvan, tuleb natuke mu iseloomust ka, kuna ma olen veidi selline pohhuistlik inimeste osas. Ehk siis lihtsamalt öeldes selline inimene, keda ei huvita väga teised võõrad inimesed ehk siis ma ei vaataks näiteks mitte kunagi reality TV-d (kui seal just mind ei näita, sest mina olen kõige põnevam ja kui ma kunagi enda sõnu söön, siis tore ju!)! Minu jaoks olid huvitavad hoopis looduslikud asjad, loomakesed ja kõik selline üldiselt seonduv. Ma ei eraldanud inimliiki niimoodi loomaliikidest, pidasin neid võrdseks. Muidugi saabus suureks kasvades ka avastus, et paljudel nii pole.. aga mis teha.
Inimeste näod on nagu sellised, et kui nad värvivad või lõikavad juukseid, muutuvad ajaga või teevad mõne operatsiooni, siis ma JÄLLE ju ei tunne neid ära?! Seega, isegi riiete või stiilimuutus võib mõjutada seda, et ma ei tunne kedagi ära. Mul on nii, et mulle jääb meelde pigem inimese olek ja tema olemus kui inimese välimus. Seega seetõttu ma ei pruugigi kedagi kaugelt ära tunda. Muidugi jääks mulle meelde ka inimese lõhn, selle järgi on suht lebo ära tunda kedagi, aga tänapäeval sa reaalselt kõiki ei nuusuta kahjuks, nii et selle järgi ma orienteeruda ei saa ja see lõhn samamoodi töötaks väga lähedalt, mitte distantsilt.
Nimede puhul muidugi olen igasugu nippe kasutanud, et nt 10 sek pärast korda mõttes seda nime jne, aga mida lihtsam ja tavalisem on nimi, seda kergemini see ununeb. Näiteks mingi Ants või Laura oleks nagu Mari ja Jüri... tavalised ja ei jää meelde. Tänapäeval õnneks töötatakse minu kasuks ja pannakse nimeks ChristianAnderzeenXYYoMan, mis jääb palju kergemini meelde. Ses mõttes, et kuna ma ju jätan meelde inimese oleku, siis omapärane nimi inimesel aitab kõike tema kohta paremini meelde jätta ja omapärast nime on inimese olekuga palju lihtsam siduda kui lihtsat nime Mari või Liis.
Meeldejätmisel on ka nii, et tänapäeval on nii popid need neljakohalised koodid. PIN kood ja kõik muud jne. Muidugi ma jätan need meelde, aga need ma õpin pähe. Veider on see, et mulle jäävad palju kergemini meelde sellised koodid, mis on pikad ja sisaldavad tähti, nt WiFi koodid: aabifFAH3224Ha jääks mulle vist palju paremini meelde kui näiteks 1234. Selle ma avastasin ka ammu, kui paar korda oma keerulist wifikoodi arvutisse toksides avastasin, et millegipärast on see pähe jäänud... ja mulle on pähe jäänud ka mu pangakonto number. Isikukood loomulikult on mul peas, sest see on ka pikk ja sisaldab palju huvitavat infot. Aga mingi neljakohaline kood... võite mulle kõik enda panga PINid öelda, raudselt ma unustan ära. Hullult raske on olnud, kui pean toksima sõbra pini poes tema kaardiga. Või näiteks enda omad õpin pähe kombinatsiooni alusel, aga kui klaviatuuri muuta, poleks mul jälle kood meeles ju. Keerulised koodid jäävad pähe nagu mõni äge luuletus... lihtsalt jääb pähe ja kõik. Ja peale selle jäävad need pikaks ajaks pähe nagu kuuendas klassis pähe õpitud venekeelsed luuletused, mille tähendust sa ei tea, aga kõlab ilusasti.
Kui keegi on mind tänaval näinud ja mõelnud, miks ma nii ülbelt mööda kõnnin oma tuttavast, siis järgnev jutt on teile:
Tavaliselt tänaval või ükskõik kus käies olen ma nii sügavalt oma mõtetes ja vaatan üsna vähe omaette ringi. Aga kui ma vaatan ringi, siis inimestest vaatan ma läbi! Ehk kui kellelegi tundub näiteks, et ma vaatan täiega mingit neegrit, siis vb ma nägin neegri taga poeaknal olevaid kuldseid saapaid. Ja reaalselt minu aju ei pruukinud mulle mittemingisugust neegrit isegi registreerida (selline juhtum oli mul). Nii on päriselt. Ma ei süvene inimestesse, ma süvenen olukordadesse enda ümber ja keskkonda enda ümber. Inimesed on liiga muutuv, selleks et olla keskkond, kuhu süveneda, seega pole nad olulised süvenemiseks. Vot nii on. Näited: ükspäev kõndisin poes ja mõtlesin omi asjadele, kui mulle kõndisid vastu inimesed ja üks oli "Helen!!!!", kõndis minust mööda ja tagasi minu juures ja see oli talliomanik! Ma lihtsalt ei näinud teda, kuigi vaatasin otse otsa :D Teine olukord: kõndisin Roccas oma kunagise ekspoisiga, kui järsku ta ütles: "nii ebaviisakalt vaatasid seda neegrinaist ja keerasid isegi pead järgi." Ma mingi reaalselt "eee, mida?! Ma pole mitte mingit neegrit näinud." Reaalselt, ma ei näinud mingeid neegreid ega naisi, aga ma vaatasin mingit poodi, mis tundus hästi huvitav. No vot. Välja paistab üks, sisemuses on täiesti teised lood. Ma kardan nüüd, et on olnud hullult palju olukordi, kus mõni mu tuttav kõndis mulle vastu ja mõtles "kui ta mind ei tereta, siis ma ka teda ei tereta... okei, ta ei teretanud mind, aga vaatas mulle pikalt otsa... ju on äratõusnud ja ülbe." Võin garanteerida, et ma ei näinud sind! Ma mõtlen väga sageli oma asjadele ja kõik ümber olevad inimesed on minu jaoks kui mingi muutuv objekt ja automaatselt eeldan, et kõik on võõrad. Täna oli isegi üks veidi mark asi, et tahtsin vaadata mingi auto peale ja vahtisin seda hästi pikalt, kui järsku taipasin, et vahin mingile mehele otsa. Ma tegelikult alguses isegi ei registreerinud seda meest ära, vaatasin temast mööda, sest minu jaoks oli tähtis mingi auto, mitte see inimene. Mul on selliseid olukord varem olnud ka. Kujutage ette... mingi naine jõllab teile pikalt otsa ja te olete, et misasja, kui imelik, et ta mind vahib nii ebaviisakalt... nüüd teate, et vb ta mõtleb üldse omi asju või vaatab mööda teist, vähemalt minu puhul on nii :D
Omg ja väga mark on see, et mitu korda on juhtunud, kus ma viisakalt sirutan inimesele käe ja tutvustan ennast ja ütlen oma nime. Ja siis see inimene: "tegelikult me teame üksteist, käisime/kohtusime seal..." Ups. Ma võin mäletada küll kuskil sealkäimist, aga kui on olnud palju inimesi ja mina tulin oma sõbraga, siis tavaliselt ma ei jäta teisi meelde. Lihtsalt ei jää. Seda on mul sageli olnud, vabandan juba ette ära ja panen teile südamele, et võite end mulle meenutada vabalt.
No vot, nii et mida kergem kood, seda raskem on seda pähe saada. Mida kergem nimi, seda suurema tõenäosusega on mul seda raskem inimese olekuga seostada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar