Olin siis vanaema juures ja vaatasin oma ühte küünt, et sellel on mingi sakk sees ja tahaks selle saki sirgeks viilida. No ja mul on kaks meigikotti põhimõtteliselt, milles ma asju hoian. Ühes, musta värvi kotis on kõik mu küüneasjad. Läksin siis selle koti juurde ja oih, polnud küüneviili sees, aga mäletasin, et olin küüneviili viimati kasutanud sõbra ühikas ja ju panin siis selle teise meigikotti, sest varem hoidsin ma oma küüneviili koguaeg selles teises bensiinikarva meigikotis kuni ma musta meigikoti sain. Nii, mu bensiinivärvi meigikott oli siis siin vanaema juures viidud ühte magamistuppa kummuti peale, kuna tegin seal eelmine päev meiki. Läksin siis sinna teise tuppa ja hakkasin siis kotis sobrama ja mida pole, on mu küüneviil! Deem! Kuna ma olen inimene, kellel on VÄGA kindlad kohad asjade jaoks ning enamasti mäletan ma väga hästi, kuhu ma midagi panen, siis polnud reaalselt muud võimalust, et küüneviil jäi sõbra ühikasse. Kuigi see tundus kahtlane, sest sealt ära minnes ei näinud ma seda kuskil ning panin selle kindlalt mingisse kotti. Ja enda meelest panin ma selle musta meigikotti, nii et see juba oli kahtlane, et seda seal polnud. Seega ainus võimalus oligi, et unustasin selle ühikasse.
Siis küsisin vanaemalt küüneviili, kuna mu enda oma oli jäänud kuskile ja siis viilisin küüne ära ja peale viilimist läksin veel selle bensiinivärvi koti juurde otsima viili, et äkki ikka on seal. Pöörasin sisu kõik välja, vaatasin vahed üle ja ei ole seda viili seal. Maha jäänud ikkagi. Nii et selle peale ma kirjutasingi sõbrale, et kle, mu küüneviil äkki sinu juures!
Lasin ühe oma läbipaistva lakiga (see oli mustas meigikotis) oma küüne üle ja läksin siis mujale omi asju tegema, kööki süüa võtma, kui täpsem olla. Sõin toitu ja mingisugune 15 minutit hiljem mõtlesin jalutada siis sinna tuppa, kus on mu bensiinikarva meigikott. Sinna kõndides nägin, et mu vanaema küüneasjade komplekt on seal... loogiline ju, sest ta andis mulle oma viili korraks aga siis nägin ka seda, et mu bensiinivärvi koti PEAL on mu KLAASKÜÜNEVIIL! See oli mu lahtise meigikoti peal täpselt nii nagu see oleks sinna ASETATUD. Esimene mõte mu peas oli muidugi, et mu vanaema leidis selle kuskilt ja pani sinna. Ma muidugi kohe küsisin talt, et näed, seal see on, AGA ta ütles, et tema pole mu küüneviili katsunudki ega näinudki, ta pole seda sinna pannud. Ma olin mingi jajah, ikka panid, aga kuna ta seda ei teinud, siis ta ei teinud. Pealegi kui ta oleks selle sinna pannud, oleks ta mulle kindlasti öelnud, et "näe, su viil on siin, leidsin selle siit" vms. Aga seda polnud. Mu küüneviil oli maagiliselt ilmunud meigikoti peale!
Et kogu seda süsteemi, mida ma nüüd siin kirjeldasin, lihtsustada, taaslõin ma antud olukorra pildil. Ise viilisin ma küünt elutoas, minu must meigikott oli minu magamistoas minu seljakotis ja mu bensiinivärvi meigikott oli siis hoopis teiselpool toas mu vanaema magamistoas kummutil.
 |
| Selle küüne pärast ma viili otsima hakkasingi |
 |
| See siis mu must meigikott, kus hoian küüneasju ning kahte väikest lõhnaõli. Mu asjadel on alati megakindel koht. |
 |
| Ja vot NIIMOODI oligi mu klaasküüneviil tekkinud (spawninud hahaha) mu bensiinikarva lahtiselt oleva meigikoti peale! Ja just umbes 15 min enne olin ma selle koti läbi sobranud! See pilt on taasloodud, sest samal situatsioonihetkel ei olnud mul küll peas, et võiks pildistama hakata. |
 |
| Ja selline vestlus toimus siis vahepeal küüneviili kadumise ajal. Viimasest lausest on näha, et ma reaalselt olin eriti hämmastunud. Ja ilmaasjata ma sõbrale ei hakanud kirjutama, ni et küsisin talt asja kohta siis, kui olin mõlematest meigikottidest enne otsinud. |
Kuna see situatsioon hämmastas mind nii väga, siis just kui situatsioon oli toimunud, ma sain aru, kui kummaline see kõik on, sest ma otsisin hoolikalt ja mäletasin hästi, mida ma tegin. Aga kui aega hakkas mööda minema, siis tekkisid mõtted, et ah, ma ei pannud seda küüneviili kotis sobrades tähele jne, aga siis mõtlesin... et ma oleks seda raudselt käte all tundnud, eriti, et ma kõik läbi sobrasin kotis ja toast lahkudes oleks ma kindlasti märganud, et küüneviil on ikkagi koti peal. Isegi praegu käivad mul peas mõtted, et ahh, ma lihtsalt ei pannud tähele ja lihtsalt ei näinud. Kuid samal ajal, kui see oli toimunud, oli sündmus nii hämmastav, et googeldasin asjade kadumist ja taasilmumist ja jõudsin päris heale lehele: http://blog.spiritualparadigm.org/consciousness/disappearing-objects-phenomenon-explanation/. Sellel, et asjad kaovad, on isegi oma nimi pandud: haihtuvate objektide fenomen (DOP). Lugesin seda lehte ja nägin, et ma pole ainus, kellel nii on.
Seal lehel on superhästi ära seletatud, et kui sellised sündmused juhtuvad, siis ratsionaalne ajuosa püüab leida sellele suurepärase maise seletuse, näiteks: mälu, korralikult mitte vaatamine, unustamine jne. Ehk siis maised loogilised seletused pakub aju sellele.
Mu vanaema ütles, et tal oli ka sarnane asi juhtunud, talle meenus. Ja mul endal juhtus ka sarnaseid asju varem: ogadega käevõru kadus lampi ära, kuigi sellel oli ainult paar kohta, kus olla. Mu ühed kõrvarõngad, mille ma ostsin, läksin neid võtma laua pealt, kuhu need jätsin, aga neid polnud enam ja siiani pole neid enam. Siis autos ükskord oli parkimiskell kadunud... panin käsitsi kellaaja armatuurile ja hiljem leidsin parkimiskella üles sealt, kus seda hoidsin autos. Siis hiljem oli jälle jäädavalt kadunud ukse seest. Kõik need asjad põhjendasin ma enda jaoks ära: keegi võttis või parkimiskell kukkus ise ukse seest õue, nii et ma ei näinud.
Aga nüüdne sündmus oli küll selline, et siin oli ilmselgelt näha, et küüneviil oli koti peale asetatud. Seega, inglid/vaimud/universm/kvantfüüsika või kes iganes see küüneviili siit maisest ilmast ära võttis, "jäi vahele", sest pani viili liiga korralikult tagasi :D
Seega on kaks asja, mida ma elu kohta olen õppinud: 1) isegi omaenese aju ei saa usaldada selles, mida ta filtreerib, et mäletada või sulle näidata; 2) maailmas saab juhtuda reaalselt kõike ja eriti seda, mida ette ei oska kujutada.
Kellel on sarnaseid kogemusi?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar