Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com) või tutvuge hinnakirjaga lehel "Autoritasude leping".
Eesti keel on mu lemmikkeel, seda ma olen juba miljon korda pajatanud, nii et iga minuga seltskonnas viibinud inimene on pidanud kannatama minu eesti keele kiitlemist. Kuigi, jah, teen ise ka vb trükkides vigu või kõiki reegleid ei mäleta, aga see ei tähenda, et mulle ei meeldiks mu kaunist emakeelt uurida.
Lapsena mõtlesin, et eesti keel on kõige lihtsam keel maailmas. Kuidas küll keegi sellest aru ei peaks saama. Kirjutad nii nigu räägid ja kõik ja elu on hää. Äkki see on põhjus, miks ma sellest huvitatud olen.
Ma ise olen muidugi veidi Suure-Jaani päritolu, aga kogu meie pere rääkis täielikku eesti kirjakeelt, seda põhjaeesti murret. Ja elasin ka Tallinnas edasi, nii et ise olen omandanud täieliku Tallinna aktsendi ja murde, kui keegi siis mu kõnelemist jälgib. Minu meelest minu jaoks oli ka loogiline just seda murret kasutada, sest seda ju õpetatakse koolis.
Ütlesin, et uurin keelt, no ega ma mingi filoloog pole, aga näiteks olen avastanud mitmeid murdeid ja aktsente eesti keeles. Murrete osa oli koolis mu lemmik ka. Esimene huvitav sõna, mis mind intrigeeris oli "kuna". Mitte "kuna" nagu "sest" vaid kuna nagu "millal". Millal? Kuna? Ma ei ütle ju "sest sa sinna lähed?", seepärast kõlas esimest korda minu jaoks "kuna sa sinna lähed?" samamoodi nagu see algaks sõnaga sest. Ma ei saanud aru, miks on vaja kindla kirjakeelse küsisõna asemel kasutada sõna, millel on ka teistsugune tähendus. Aga selles osas on sõna "kuna" täiesti loogiline, et sõna "kunagi" on sellest tulnud naq mul tundub.
No koos kunaga avastasin ka sõna "koitsa". Koju tähendab see siis, aga see vist on släng?! Point on siin see, et avastasin, et kõik ei räägi nagu mina seal kuskil Tallinnas tallinlastega.
Varem olin ma koolis ainult õppinud, et on olemas ka sõnad "too" ja "naa" jne. Nii huvitav oli neid päriselus kuulda. Kui mina neid Tallinnas meelega kasutasin, et oma kõnekeelt rikastada, siis kas ei pannud neid keegi suurt tähele või naerdi, et "hahahah too, mis sõna! Mingi vanainimene oled vä.".
No ja siis läksin ma Tartule ligemale kunagi ja omg, mida kõike ma olen avastanud. Maainimesed räägivad nii huvitava aktsendiga! Nad nagu venitaks tervet lauset. Ma hiljuti jälle kuulsin: "tulime Põllllllllllllllllvast" (ilma palatalisatsioonita muidugi). Kuigi kõike nad nagu ei venita, sest ükskord ütles üks tollest kohast pärit inimene, "lähme sööma" teises vältes. Ma ütlen sõna "sööma" ikkagi nagu "söööma". Ma ei tea, kuidas see olema peaks? Minu meelest ikkagi kolmas välde, nii et kas see on siis ka aktsent? Siis täiega topivad maakad (ma ei mõtle midagi halba!!!!!!) igast neid "too" ja "tänna" sõnu asesõnadena. Tartus on neil "too" rohkem teemaks ja nende täielik lemmik "kuna". Ma meelega ütlen alati MILLAL mingite kunade asemel. Mäletan, kui ükskord rääkis mu Tartu sõber telefoniga ja ma ütlesin talle: "Küsi, millal nad tulevad." Inimene kuulas mind, noogutas ja siis ütles telefoni: "KUNA te tulete?". Wow olin ma selle peale. Et järelikult aju registreerib ära sõna tähenduse, aga unustab täpselt öeldu ja seda ühe sekundiga. Kuna ja millal kasutamine on esimene asi, mille alusel ma päritolu kohta saan järelduse teha.
Lisaks sõnakasutusele on aktsent järgmine põnev asi. Mul on kaks sõbrannat, kes on pärit Saaremaalt ja nad ei tee vahet neil kahel ö-l ja õ-l, Lihtsalt ütlevad neid kuidas jumal juhatab ja pigem ikka ö. See ka nii äge. Muidugi mind noorena narriti, kuna kasutasin õ asemel ö, nii et veab neil, kui neid nende aktsendi pärast ei kiusata.
Ja kui ma nüüd nii vaatan, siis on jällegi nii huvitav, kuidas samast Eestikesest on ühes otsas inimesed, kes üldse ei kasuta õ-tähte ja teises otsas need, kellel ongi kõik õ (kõnõlõma).
Okei, mainin ära, et ma siin ei ürita olla parem või lahedam või ägedam. Et see, et ma räägin kirjakeelt või olen Tallinnast, see pole midagi spetsiaalselt ägedat. Ega ma ei arvanudki, et keegi end solvatuna võib tunda, aga igaks juhuks mainin ära.
Nii, kuna ma võisin teha siin ka keelevigu või terminoloogiavigu või ükskõik mida valesti panna, siis võite mind parandada ning ka kaasa rääkida, milliseid huvitavaid aktsente ja sõnu te olete kuulnud ja millised kogemused veel on seoses eesti keele ja murretega. Ja kui on mingi huvitav netileht või raamat, mis räägib emakeelest ja murretest, võite ka soovitada.
Mult on palutud varemgi meigiteemalisi postitusi teha. Ma soovisin neid videona teha, aga kahjuks mu enda telefon läheb enda meelest põlema ja nii ma eriti üle viie minuti filmida saa. Seega tegin piltidega.
Lõpptulemus
See meik meeldib mulle endale, sest on piisavalt tagasihoidlik ja samas kena. Toob esile kulmud ja silmad ning sobib üsna igasugu soenguga. Lisaks kasutatakse siin erksaid värve, mitte pruune ja tavalisi.
Algus
Alguses olen ma meigita, noh tavaline selline. Juuksed panin ma eest ära, õhukeste juuste probleem on see, et nad kukuvad igale poole, sest nende vahel on vähem hõõrdejõudu, mis neid ühes kohas kõiki hoiaks.
Põhjaks lisan ma Manhattani BB-kreemi. Ega vahet suurt pole, mida panna. Lisaks võib alla panna oma muid asju, õlisid ja kreeme vms, mis hoiavad näonahka pikema aja jooksul rasuvabana. Silmakoobastesse võib soovi korral puuderkreemi panna, aga seekord pole see nii oluline.
Kõigepealt alustan ma silmadest. Mul on Bys lauvärvikomplekt, sädelevate värvidega ning kuna tegemist on lihtsa meigiga, panengi ma laule vaid lillat sealt. Aga no ma võiks ka muu erksa värvi valida, lilla seekord siis, et sobib juustega.
Mul on üks hea nipp, mida mulle meeldib kasutada, kuna mu alumised ripsmed on kasvupeetusega. Ma terve alumise lau ripsmete kasvukohast teen pisikesi täpikesi täis. Need täpid muudavad visuaalselt ripsmed pikemaks ja paksemaks.
Ripsmed tuleb koolutada! Mul on tavaline manuaalne suht hea koolutaja. Enne koolutan, siis panen valget möksi (Eveline SOS Lash Booster), mis pidavat ripsmekasvu soodustama. Teen seda seetõttu, et mitu kihti värvi teeb ripsmed paksemaks ja pikemaks, mida selle meigi puhul vaja on. Kui üle pingutada, tulevad ämblikujalad, aga need on ka päris kenad. Kui veel rohkem üle pingutada, võivad ripsmed kokku kleepuda, seepärast tuleb vaadata, et ka ripsmetippe värvitaks, mitte ainult juureosa!
Siis lisan oma lemmikut ripsmedušši Borjois Volume 1 seconde. Tegelt mu lemmik on ka Maybelline Cateyes, aga see polnud poes soodukaga. Dušš peab olema selline, mis piisavalt värvi ka välja annab. Mõnega määri miljon korda ja karv ainult natuke tumeneb. Siin on mõte ikka selles, et karvad paksuks läheks. Ripsmete värvimisel on mul mitu head nippi, mida ma ilma videota näidata ei saa. Aga põhimõtteliselt on see nii, et mitu kihti ja ripsmedušiharjaga ülespoole liikudes tuleb vibreerida (käega). Alumisi ripsmeid on meeletult raske värvida, kui neid suurt ei ole, seepärast ma olengi ripsmeduši valikutes üsna kriitiline ja Maybelline cateyes mascara tegi selle töö kõige paremini ära.
Pildil siis on näha need täpikesed, mille ma alla tegin. Ning näha ka, et dušikiht on piisavalt paks.
Edasi võtan ma kulmud ette. Mul on selleks Artdeco Eye brow color pen 6. See nagu mingi lainer. Ma teengi joone kulmu ülemisse otsa, ehk siis piiritlen ära kuhumaani kulmuvärv tuleb. Mul on täiega ilus kulmukuju, aga no see on üsna varjatud, sest mu karvade värv on läbipaistev vabal ajal. Seepärast tulebki kulmukuju rõhutada. Sel pildil siis demonstreerin ma kuidas kulmukaare kuju esile toon esmase joonega.
Siis võtan ma oma lemmiku kulmupliiatsi Artistry Brow define. Seda ei saa kuskilt peale MyLooki ja sealgi on kõige nõmedam värv ainult. Ma muidu värviks kulmud tumedamaks, sest see on ilusam, aga noh, pole miskit teha, pean heledatega leppima. Igatahes teen alumise joone ka nii et ülemise ja alumise joone vahele jääb siis tühimik. Selle värvin ära ja edasi hakkan tegema hajutatud kulme, mis on ka mulle loomulik. Et pm tulevadki päris loomulikud kulmud siit.
Siin koledal pildil pöörake tähelepanu ülemisele ja alumisele joonele, millega ma kulmud piiritlesin kõigepealt.
Hajutatud kulmud
Kuidas ma hajutatud kulme teen, on nii, et sellel Artistry pliiatsil on teises otsas hari. Värvin kulmud ära ja siis selle harjaga nühin osa värvi laiali nagu algkoolis joonistusõpetuses. Ükskõik millega siis, kas vatipulgaga või svammiga tõmban maha värvi sealt, kuhu ma seda ei taha, ehk siis ninajuurelt ja kulmude ülalt/alt.
Sorry mu poseerimispoosi pärast, aga siin on hea pilt, kus on nüüd näha, et kulmud on hajutatud ja toodud välja nende loomulik kuju. Värvingi umbes kulmud niikaugele kui kaugele mul karvad kasvavad seal.
Ok, kulmud valmis, siis teen ma terve näo. Miks ma seda varem ei teinud, on seetõttu, et mul pole vaja silmakoopaid värvida seekord ning laialiläinud kulmuvärvi saab ka siis ära tõmmata puuderkreemi pannes. Mul on Rimmel Stay Matte puuderkreem, kaks tooni mul - fair ivory ja ivory. Ma panin ivoryt. Pm hästi hele toon on see, nagu mu nahkki. Kui ma pole päikese käes olnud, kasutan veel heledamat. Ja siis lõpuks puuder peale, tolmpuuder või mis iganes see on. See hoiab nägu rasuvabana.
Puuderdatud nägu
No mu telefonil on mingi matistaja kaameral peal, aga pole hullu, põhimõte on ikka näha.
Siis värvin huuled. Mul on selleks Isadora Crystal gloss stick twinkling pink. Nüüd ma näitangi selle meigi mitut varianti.
Kõigepealt üks uus variant on see, et ma tegin lainerijooned ülalaugudele, sellised kitsamapoolsed. Nii et järgnevad pildid sisaldavad ka seda elementi.
Esimene pilt siis, kus on huuled roosaga värvitud.
Kuna see on selline haldastiil või mis iganes, siis kasutasin ma vedelat huulepulka või mis iganes see on. Hiinast tellisin ühe lilla tooni, mis on üliäge. No selle pealepanemine on täpsustnõudev. Nii et mul on selline nipp, et praegu näiteks oli mul teine värv all ja siis see näitab mulle kontuuri ette ja lisaks on huuled ka niisutatud ja värvikandmine on etteaimatavam, et ei jää liiga tume vms. Või siis ükskord kasutasin nippi, et huulepliiatsiga tegin kontuuri ette. Aga ma igakord panen enne alla mingit huulepalsamit. Mu lemmikhuulepalsam on Nivea Pearly Shine! See on toode, millele ma olen aastaid truuks jäänud!
Järgneval pildil on näha siis see lilla värk huultel.
Nii et neid asju kasutasin
Vot nii, selline lihtne meik siis, kus saab kasutada erksaid värve ja pole palju vaja.
Kindlasti on paljud näinud videoid sellest, kuidas mees võtab räige kullakaevajast naise vahele. Et siis see video tõestab, et naine ei tahtnud meest, vaid mehe raha. Nii, ka mina olen näinud mõnda sellist videot.
Mäletan, kui kõige esimest korda videot nägin sellel teemal, mida keegi jagas facebookis. Mu kõige esimene mõte oli: huvitav mitu korda need mehed proovisid, enne kui leidsid naise, kes õnge läheb? See tundus minu jaoks kõige reaalsem stsenaarium. Et tänaval mehed sebivad naisi, üks naine ütleb üht, teine teist, üks on nõus kohtingutele kohe minema, teine mitte. Kes nõus on kohe minema kohtingule, eks sellest naisest siis edasi videot ei saa. Kes ei ole kohe nõus ja ajab juttu, et tal on boyfriend, siis sellise naisega saab edasi mängida. Näitad oma autot/raha/lennukit ja loodad, et nüüd ta ütleb OMG RAHA MA TULEN! Või siis naine on mingi okei ja läheb oma teed, sest mis tal teise inimese asjadest. Mina sain aru, et videotegijad leiavad siis kellegi, kes käitub täpselt loodetava stsenaariumi järgi, et saaks teha video sellest, et naised on gold diggerid. Muidugi on palju musta materjali ja valesti minemisi ning väljalõikamisi ja lausete kokkupanemisi oma soovitud suunas. Lisaks kindlasti on ka näideldud videoid. Kuid üks asi on video tegemine ja loodetud inimeste loomine, teine asi on see, mis mulje jääb vaatajale. Ja selliste videote puhul jääb vaatajale mulje, et naised on fucking madudest kullakaevajad.
Nagu näha, siis inimesi on tõepoolest erinevaid ja ka naisi on erinevaid. Kullakaevajad naised tundusid kunagi minu jaoks nagu mingi naljakas väljamõeldis, umbes nagu ükssarvikud või midagi sellist, sest ma polnud ise selliseid kohanud. Mäletan, kui olin vist 17-18, siis mingi nõme tüüp (täpselt sellist tüüpi mees, kes ise ajabki neid kullakaevajaid taga või ise tekitab kullakaevajaid ja pärast vingub, et naised on ühesugused) ütles, et "ma saan endale viiese bemmi varsti. Sõidan siis maale ja omg kõik maatüdrukud jooksevad mulle siis järgi!". Mäletan, et ma mõtlesin selle peale, et huvitav, miks keegi peaks mingi auto pärast seda tobedat meest nüüd tahtma hakkama. Pealegi auto on auto, mis vahet sel on. Pidasin tema öeldut täiega tobedaks ja tegin veel suure suuga nalja ka selle üle, et ta arvab nii valesti. Ilmselgelt lihtsalt auto pärast ta vist naisi ei saanud, aga see selleks.
Nüüd tagantjärgi olen hakanud mõtlema sellele teemale veel ja isegi olen kohanud kullakaevajaid. Muidugi oma põlvkonnast mitte, aga veits vanemast põlvkonnast. Need inimesed on nii meeletult läbinähtavad, et ma ei ole isegi aru saanud, miks mehed neid tahavad. Aga kuna ma olen natuke õppinud, siis tean seda lahti seletada.
Esiteks reklaamid rõhuvad tihti väitele: "oled rikas mees, saad noori ilusaid seksikaid naisi". No kes meist poleks näinud pilti uhkest autost ja kaunist naisest selle kõrval?
Teiseks reklaamidetegijad on targad jah. Aga teiseks, evolutsiooniliselt on teada, et naised ja üldse emased loomad eelistavad isast, kes suudab tagada ellujäämise. Noh, teame ka, et mehed eelistavad ilusaid naisi. See on lihtsalt inim- või loomaloomus. Muidugi see ei väljendu nii selgelt, sest varieerub ju ilumeel ja varieerub ka tundmus ellujäämise tagamisest. Ka rahatu mees oma hooliva iseloomuga suudab tagada ellujäämise. Ka mõne jaoks kole pikk naine on teise jaoks kaunis. Üht selget ei ole.
Kolmandaks, tulles nüüd nende videote juurde ja miks ma mainisin loomaloomust, ongi see, et need videod vajutavad naises väga kindlaid punkte, mis suudaksid selle loomuse välja tuua, AGA siin ei kasutata ainult rõhumist rahale. Mehed, kes neid videoid on teinud, on kavalad ning teavad ka häid nippe naisele lähenemise osas. Kui niisama raha pakkuda, see ilmselgelt ei mõju. Kuid kui õigesti vestelda, läheneda ja nö õigeid nuppe vajutada (kehakeel, hääletoon, suhtlusmaneer, mulje, usalduse tekitamine, once-in-a-lifetime tunde tekitamine naises), võid lõpuks jah raha pakkuda, mis võetakse vastu juba hoopiski seetõttu, et mees on meeldiv. Ehk siis: video püüab näidata nagu naine läheks mehega kaasa ainult raha tõttu. Tegelikult naine läheb mehega kaasa, sest mees on näidanud end meheliku mehena.
Ehk videotes manipuleeritakse ja kasutatakse osavalt psühholoogilisi nippe. Kuid muidugi on ka mõned naised kullakaevajad ja ka muidugi on naisi, kes ei lähe selle õnge.
Ütlen ka seda, et mina mõtlen nagu naine ja ma ei oska mõelda eriti hästi nagu mees. Mehed ütlevad tihti, et "naine on loll, et usub meeste valesid, mis naist ainult voodisse meelitavad jne", aga kui ma mõtlen teistmoodi, ma ei ole loll, näen lihtsalt enda perspektiivist asja. Kui mina ütleks kellelegi "sa oled jumalik ja ma tahan sinuga elu lõpuni olla", siis ma nii ka mõtlen, mitte ei mõtle nagu mõned mehed "loodan, et sa seda paska usud, sest tahan ainult seksi". Jällegi, mitte kõik mehed pole sellised, tahtsin lihtsalt seletada lühidalt, miks naised langevad selliste meeste lõksu tahes-tahtmata.
Võite vaadata selle video ära ja siis hakkan ma seda kommenteerima, milliseid olulisi nippe see mees kasutab naise võrgutamiseks ja miks need mõjuvad. Võtan aluseks selle, et naine pole näitleja.
Okei, kõige alguseks juba see mees näeb päris kena välja. Riided seljas, treenitud jne. Ma ei tea, kas ta täpselt minu maitse on, aga kui minuga selline rääkima hakkaks, tunneks ma huvi küll. Teiseks ta läheneb naisele väga julgelt. Ta ei mökuta ja kökuta kuskil või värise, vaid tuleb ja räägib. Naine muidugi esimestel hetkedel suurt ei reageeri, aga naise jaoks on nii või vähemalt mina naisena mõtleks nii, et tohoh, minus peab ikka midagi huvitavat olema, et ta minuga suhtleb. Et järelikult võime rääkida. Oleneb situatsioonist. Tavaliselt ongi mõistlikum ise passiivne olla, et näha, kas see on mingi lambine paar sõna või on inimene rohkem minust huvitatud, sest endal on enamasti alguses ükskõik. Arvamus tekib pika peale. Siin ka see, et kuna naine blokib alguses palju, aga mees ei jäta ikkagi järgi, saadab see naisele signaali, et mees on tõepoolest väga huvitatud.
Siis hakkas see mees boyfriend teksi rääkima, või noh, naine mainis, et tal poisiga plaanid. Siin näitas mees kohe välja, et ta on huvitatud vaid naisest kui seksuaalsest olendist, mitte kui sõbrast, sest kui selgus, et naisel on boyfriend, näitles mees, et oh god, ma siis jätan su rahule jne. Naine sai selge signaali, et ta pakub mehele huvi naisena. Teine hea asi, mida see mees tegi peale näilist lahkumist peale konkurentsi teadasaamist oli see, et ta tuli tagasi ja palus naise instagrami. See on sõbralik žest ning näitab naisele, et mees peab teda ikkagi ägedaks ning toredaks. No vähemalt mulle tunduks küll, et mehel on ikka tõsisem huvi. Et õnneks ei küsi feisbuuki, mis oleks liiga privaatne, aga instas võib mu elu jälgida küll, et see on äge.
Siis tuleb koht, kus näitlejad tulevad ütlevad, et lennuk läheb lendu ja mees näitleb, et tal hakkas kiire. Minu meelest naine üllatus eriti kõvasti, et sul on lennuk?!?!?!?! Ma ei tea, kas ma nii üllatunud oleks, aga üllatav minu jaoks selles situatsioonis on see, et nii noorel mehel on lennuk. See tekitab täiega huvi, et millega ta tegeleb. See olen vist mina, aga ma tean, et raha peale sellel hetkel ma küll ei mõtleks. Ma ei tea, mida mehed arvavad, et gold digger mõtleb. Et vist on paksu vana koleda mehega raha pärast koos? See pole ju siis naise raha ikka? No ma ei tea seda asja, aga siin videos on minu jaoks selline situatsioon (kui ma oleks selle naise asemel): ilus mees, on minust huvitatud, tahab minuga väga suhelda, tegeleb millegi väga põnevaga, on eriline, sest tal ka lennuk ja tegeleb äriga. Ehk siis palju tuletatud fakte juba teada tema kohta, mis annavad soovi edasi suhelda küll. Aga suhelda mitte selles mõttes, et mees kunagi endale saada vms. Ma mõtleks pigem, et huvitav INIMENE on see ning tahaks suhelda. See, et ma talle naisena meeldin... no mul on veel aega ehk otsustada, kas tema mulle mehena meeldiks. Mina mõtleks sel hetkel nii, arvan, et ka teised naised.
Siis mees kutsub naist kaasa. Väga hästi on näha naise kõhklev kehakeel ning selgesti on näha mehe julgustav kehakeel. Lisaks ütleb mees väga hea lause: "et tule kae lennuk üle ja siis saad otsustada edasi, mida teha tahad". Kui ma seda videot esimest korda vaatasin, tundus see mees mulle juba meeleheitlik, et ta niiiii väga püüab seda naist lennukisse kaasa saada. Arvatavasti ongi, sest ega igatüht kaasa ei saaks, kuid ta on juba sellega arvestanud ning kasutab hästimõjuvaid väljendeid. Lisaks on siin ka see psühholoogiline nipp, et ta koguaeg tegutseb, ehk ta siin koguaeg räägib, et ei anna palju sõna naisele ning on ka domineeriv. Lisaks ta ütleb veel julgustavalt, et kui sulle lennuk ei meeldi, tuled tagasi ja pole hullu midagi. Mina naise asemel tunneks, et olgu, ohtu vist pole, mees huvitatud, annab julgustust otsustamaks, kas kaeda lennukit või ei. Igatahes siin on mees piisavalt julgustav ja piisavalt vabadust andev, mis on väga hea meeldiv naise jaoks ning hajutab ka hirmu tundmatu ees.
Okei, autos räägivad nad mingit mõttetut juttu rahast, millest on hästi aru saada, et mees püüab vaatajatele näidata, nagu naine tahaks raha või hullult püüab naist meelitada ise rahaga. No tegelt ju keegi oma rahajutte ei räägi võõra inimeses ees. Siin ma naise asemel lihtsalt oleks, vb kuuleks seda juttu, vb aju ei registreeriks seda, sest mind tavaliselt üldse ei huvita võõrad jutud (kui just minust ei räägita), et siis ma ei tea, mis see konkreetne naine mõtles küll.
Igatahes nüüd siin videos näha on, et on keritud ja lõigatud, ehk siis naine juba teab seda meest piisavalt tegelikult, mees pole teda ära tapnud ega midagi jne. Ma ei tea, mida nad veel rääkida võisid ja kui pikalt koos olid veel.
Igatahes siis on koht, kus naine helistab enda poisssõbrale. Ma arvan, et see on ameeriklaste värk või midagi, et ta niiviisi valetama kukkus. Olen näinud, et sellised small-talk inimesed kasutavad sotsiaalseid valesid väga sageli. Et seda ma kommenteerida ei oska, miks ta valetas, aga ma püüan. Arvatavasti kui ta oleks ausalt öelnud, et läheb mingi poolvõõra inimesega lendama, oleks poiss olnud solvunud, sest tundub mulle nagu see suhe oleks veel väga värske. Et on sellised kohtingud ning üksteisele ei julgeta veel kohe oma tõelist palet näidata, et äkki rikub midagi ära ja suhe ei lähe käima. Lisaks ma ise arvan, et tüdruk oleks hiljem rääkinud, mis ta tegelt tegi, aga esimese hooga aju soovitas valetada. Kuigi seda ma tõesti ei tea, vb oleks ta ka valetanud, tundub selline inimene, et võib sageli valetada. Lihtsalt ma ise oleks (kui ka oleks ma valetanud), hiljem välja rääkinud tõe. Igatahes siis see valetamise koht tundub minu jaoks veidi kahtlane ja arusaamatu. Lisaks ka see, et miks tüdruk ei saatnud sõnumit või mida iganes. Aga edasi selgub, miks see kõne nii järsku tuli.
See kuidas tüdruk räägib nüüd peale kõnet selle "võõra" mehega, näitab, et nad on tegelikult päris hästi tuttavaks juba saanud. Tüdruk näitas enda haavatavat poolt (valetas ning rääkis mis kõne ta poisile tegi), nii et tundub, et arvatvasti kaamerate taga nad varem arutasid selle mehega, mida poisssõbrale rääkida. Mulle tundub, nagu mees oleks enam-vähem välja pakkunud, milline kõne tüdrukul teha tuleb. Kuigi kõne tegi tüdruk, siis kindlasti pakkus mees välja, et kõne võiks teha lennukis (kaamerate olemasolu, lennukiinterjööri filmimine, hea stseen). Sest miks muidu mees küsis, mida naine telefonis rääkis ja mida poisssõber vastas. Arvatavasti võis tüdruk küsida enne kaamerate taga mehe käest, mida oma poisssõbrale rääkida, kui kaasa tulla. See oleks jällegi see, mida mina teeks, kui mulle tekib järsku mingi ühekordne vägev eluvõimalus, aga mul on mingi muu plaan ees, mis tuleks katkestada.
Üldiselt keda peaks huvitama kellegi teise võõra inimese öeldud asi ehk siis miks huvitab meest, mida tüdruk oma poisssõbrale rääkis. Et kui ma selle mehe asemel ei oleks naisega varem rääkinud kõnest poisssõbrale, siis ei küsiks ma ka midagi. Ma lihtsalt näeks, et ahah, tuleb minuga lendama kaasa, jee, järelikult katkestas enda plaanid. Aga kui ma oleks varem temaga kõnest rääkinud, siis ma passikski kõne ajal niimoodi juures ja küsiks pärast, et nohnoh, mis ta ütles ja mis saab ja kas sa ikka saad tulla? Tundub, et see kõne on meelega niimoodi videosse toodud, aga muud detailid selle kohta on meelega välja jäetud. Eks see kõne vast ole ka põhjus, miks arvatakse, et video võib olla näitlejatega ja see naine ka näitleb. Kui video on päris, siis tõesti tundub olevat ainus võimalus, et mees on veidi psühholoogiat kasutanud enne naisega rääkimiseks, mida videos pole. Öelnud nt: "lennukis helistad poisile, et ära veel helista, ja ütled nt nii ja naa".
Tüdruk on ka hullult õnnelik, et lennata saab, sest noh lennukid on lahedad jne. Et siin on juba selgelt näha, et kui ta kaasa tuli, siis ikka seetõttu, et iga päev ei kuku ju sülle võimalust lennukiga lennata ja kohtuda lahedate inimestega jne. Et siin on video läinud küll juba veidi teistsuguseks, pole täitsa tegemist enam gold digger prank videoga. Lisaks ei näita siin miski, et naine sooviks selle mehega abielluda raha pärast, vaid ta naudib süllekukkunud võimalust lennukiga lennata. See oli ka mehe poolt õige tegu, et naistele meeldivad sellised huvitavad asjad ja üllatused jne, nii et "kohting" lennukis ongi selline huvitav, kui vaadata siis niipidi. Pealegi sõna "lennuk" on ka piisavalt erutav, võib panna adrenaliini käima. Seda on tõestatud, et adrenaliinilaksus inimene armub kergemini lähedamal olevasse vastassugupoole inimesesse. Nii et ka see on siin video mehel üks väga kaval nipp.
No ja lõpus tegi mees kavala tõuke, et naine lennukist välja ajada, aga siin tekib mul küsimus, et kuidas niii vastikult keegi käituda suudab? Iga kord kui ma seda vaatan, tunnen ma seda valu, mida see naine tunda võis. Õnneks mitte vist väga tugevalt ma ei tunne, aga no teate ju küll seda kibedat pettumusepauku, mis südame alt läbi lööb. Isegi kui ma tunnen seda videot vaadates, siis ma ei tea kui ebameeldiv võis sellel naisel olla. Loodan, et teate seda tunnet, no mul igatahes oleks nii sellises olukorras. Siuke oh god ja tekib nii rõve tunne. Et hullult lahe värk ja järsku olen mina süüdi?! Ja siis veel süüdistatakse mind, et ma võõras ja tõmmaku uttu jne. Oeh, kui rõve rõve. Kardan, et sellel naisel võis väga valus olla. Teenis ta selle ära või mitte, aga see on valus. Ehk siis: ootad midagi nii väga ja järjest puhutakse su huvi üles jne ja siis järsku PAUK ja mine perse! Eriti karm on see seetõttu, et naisel polnud alguses huvi. Ütlen ära, et pettumus pole mitte raha pärast (mis jällegi tõestab, et siin pole otsene gold digger värk mängus), vaid seepärast, et kogemus jäi saamata ning usaldust murti jne.
Noh ja siis igavad klipid mingist lennukist on lõpus veel, mida ma vist pole viitsinud vaadata.
Nii, toon nüüd lühidalt jälle välja, mis mees tegi naise sebimiseks: enesekindlus, suur soov suhelda, kaasameelitamine, taganemisvõimaluse pakkumine, sõbrustamine, huvi näitamine, järjepidevus sebimises.
Ja nüüd saab mõelda, kas see oleks töötanud ilma nende psühholoogiliste faktoriteta? Umbes, oleks mingi mees läinud naise juurde ja öelnud: "tule kohe mu lennukisse!". Kas siis naine läheks ja oleks jet digger? Või siis mees kuskilt kaugelt lehvitanud, et "mul on lennuk". Ilmselgelt poleks see nii mõjunud ja soovitud gold digger efekt poleks välja tulnud. Ma tõepoolest imestan, miks mõned inimesed seda näha ei suuda. Aga noh selles mõttes on kavalalt käitutud video, õigesti kokku pandud klipid ja huvitav idee. Aga siiski lõpp mulle ei meeldinud, sest oleks saanud ka viisakamalt teise inimese niimoodi perse saata.
Nii aga lähme nüüd edasi sellega, et mida ma esimest korda gold digger videot vaadates mõtlesin. Õnneks üks mees on isegi avaldanud video selle kohta.
Siin on näha, et naised olid ka mehest niisama huvitatud/mitte huvitatud. Päris julge mees, et ta oma feile julgeb avalikustada niimoodi. Ma arvan, et paljudel meestel oleks mark öelda, et "naine ei tahtnud mind isegi siis, kui talle raha pakkusin".
Ma pole eriti palju neid gold digger videoid näinud, aga üks, mida ma olen veel näinud on selline, et naine ootab bussi peatuses ja siis tuleb nö koleda autoga mees ja kutsub teda peale ja naine ei lähe. Siis tuleb ilusa autoga mees ja kutsub teada peale ja naine läheb ja siis öeldakse naisele halvasti. Sellises videos oleks minu mõte naise asemel, et "juba teine auto, kuhu peale mind tahetakse, ju siis ma pean minema", mitte, et omg, tal ilus auto, ma lähen. Aga see olen jällegi mina.
Arvan, et sellised psühholoogilised värgid töötavad ka teistpidi siis, naistelt meestele. Aga mis ma öelda tahan, on see, et nende alusel ei saa kõiki inimesi üldistada ning me ei tea mitte ühegi inimese taustalugu, et miks ta videos need otsused langetas. Ja kuna see on video, siis ei tea, mis jäi näitamata või näidati või mis on lavastatud jne.
Nii ja sellest esimesest videost saab õppida, et muud mehelikud omadused on ka piisavalt head naise saamiseks. Ei pea lennukiga meelitama, võib midagi muud ka välja pakkuda, aga üldiselt, kui naine nii palju blokib, nagu ta alguses, siis enamus mehi annab alla. Aga nagu näha, võib iga naise mees ikkagi ära sebida.
Kindlasti see on teema, et paljud inimesed ei nõustu minuga ja tahavad väita, et suur osa naisi on ikkagi kullakaevajad. Kui nii tahad mõelda, siis mõtle, mida sa tunned sellist lauset väites. Kas tunnet, et nii on kindlalt ja seda on vaja tõestada ning oma arvamust sa ei muuda, või tunned, et hmm.. loodetavasti nii ikka pole ja on ka häid naisi. Et esimene tunne ilmselgelt viitab siin sellele, et tahad tunda end paremana kui naised, aga siis tasubki mõelda, et miks seda on vaja ja mis enda sees on puudu. Et siin pole enam asi naistes, vaid inimeses endas. See juba vähe teine teema.
Igatahes jah, on väga palju erinevaid inimesi olemas.
Hakkasin mõtlema, kas on olemas "väine jõud", "intuitsioon" või mingi nõiavärk. Põhiliselt kutsutakse seda siis kuuendaks meeleks, aga ma ei tea, kas ma saan seda ise niimoodi käsitleda, sest bioloogina tean ma, et meeli on nagunii rohkem kui viis-kuus-seitse jne (mittetraditsioonilisi meeli on hulga). Kas kõik on puhta materiaalne või on me maailmas midagi saladuslikku ja üleloomulikku? Okei, ma ei hakanud mõtlema, koguaeg olen sellele mõelnud. Sellega seoses paneks mõned oma kogemused kirja ära. Ma varemgi olen sensitiividest kirjutanud, oma prohvetlikest unenägudest ja mis see siis ää ole oma kogemused kirja panna mõnest situatsioonist.
Muidugi ma saan aru inimestest, kes on üdini materiaalsed. Sest kui omal pole taolisi kogemusi, tunduvad need uskumatud ja väljamõeldised. Nagu mullegi vahel. Juhtus midagi, mida oskad vaid üleloomulike jõududega seletada ning pärast ei usu enam ise ka, et nii oli.
Ühed kõige tüüpilisemad kuuenda meele juhtumid on olnud mul seoses kellegagi kokkusaamisega.
Näiteks ükskord leppisime sõbraga kokku, et lähme kohvikusse koos sööma. Mina tulen oma kodust ja tema oma kodust ja nii ongi.
Kõndisin siis kohvikusse ja näen, et sõpra veel kohal pole. Mis seal ikka, ma ei viitsinud kuskile istuda, sest nagunii tellimine oli letist ja arvatavasti lähme õue istuma, sest kaunis suvi oli. Nii ma siis nõjatusin seina/diivani vms vastu ja olin täpselt seljaga ukse poole mingi kolm meetrit uksest. Uks koguaeg käis, sest teenindajad lippasid sisse ja välja ning kliendid. Nii ma siis hakkasin telos passima nagu ikka aega kõige parem surnuks lüüa on. Järsku tekkis selline asi, et ma TUNDSIN, et tuleb sisse mu sõber ja ma TUNDSIN, et ta kohe ehmatab mind. Mis siis sai? Täpselt nii juhtuski, ta ehmatas mind selja tagant. Ma ei teinud teist nägugi ega viitsinud suurt liigutadagi end, sest teadsin kõike nagunii ette. Ta oli päris üllatunud, miks ma nii süvenenud asendist üldse ei ehmunud. Ma ütlesin, et kle, ma ei tea kuidas, aga ma tundsin, et sa tuled ja ehmatad mind.
Huvitav, eks. Ma ei näinud kuskilt peegeldusest või mitte kuskilt, et ta tulla võib, aga ma lihtsalt teadsin seda. Nagu lambist.
Teine säärane juhtum oli mul ka samamoodi. Pidin kokku saama ühe inimesega, keda ma polnud kohanud varem. Suhelnud olime. Nii ma siis andsin talle teada, kus ma olen ja ootan ja istusin siis pargis pingi peal otse raja kõrval. Rajalt käisid igast inimesed nagu ikka ja ma võtsin ette oma raamatu ja hakkasin lugema. Lugesin siis rõõmsalt, kuni tundsin, et paremalt perifeeriast tuleb see inimene. Lõin kohe raamatu kinni ja kotti. Mõni hetk hiljem ta tuligi minu juurde ja noh ilmselgelt oligi tema. Naljakas on siin jälle see, et ma ei näinud otseselt inimesi, kes jalutasid paremalt mööda, ma olin ninapidi raamatus. Ma võisin seda inimest näha silmanurgast, aga ma ei oleks saanud teada, et just see inimene on seal tema.
Võin tuua siia kolmanda juhtumi ka, mis mul hetkel meeles on. See juhtus siis, kui lõpetasin üheksandat klassi. Pidin ootama inimest, kes mulle kleidi õmbleks Abakhanis. Olin siis seal ilgelt oodanud juba ja koguaeg tuli inimesi sisse. Ma ei teadnud milline ta välja näeb, aga üks hetk kui üks inimene tuli sisse, ma teadsin, et see on tema. Lihtsalt teadsin.
Neid juhtumeid on veelgi, aga praegu tõin need, mis meeles olid. Ma olen nendest kogemustest õppinud, et kui kellegagi kohtuda, ei maksa muretseda, kuidas sa selle inimese ära tunned. Lihtsalt tunned. Üks asi on ka see, et kuna ma olen märganud, et kõik ei suuda saada aru sellest, et "lihtsalt tead", siis ma olen öelnud teistele, kes nt on kurtnud, et ohhh lähevad kuskile ja kuidas nad küll teavad, kellega nad kokku saavad jne, et ää muretse, mõlemad vahite seal koos lolli näoga ja siis selle järgi saad aru. Muidugi ei vahi keegi vist otseselt lolli näoga, aga see on piisavalt hea seletus, mis paneb inimesed end kindlalt tundma. Mul ühe kunagise sõbraga oli nii, kui ta küsis mult, kuidas ta rongijaamas rahva seas peaks ära tundma selle, kelle juurde tema minema peab. Ütlesingi, et ära muretse, mõlemad vaatate seal lolli näoga ringi ja siis saate aru. Pärast ütles, et kle, sul oli õigus, tundsimegi kohe niimoodi üksteist ära.
Üks kohtumistele sarnane juhtum on mul veel. Kõik vast teavad seda mängu maffia, kus umbes kümnelises seltskonnas jaotatakse ära tegelased igale isikule ja üks on siis see, kes "tapab" teisi. Ehk siis kõik hoiavad silmad kinni ja üks vaikselt näitab mängujuhile/timukale, kelle ta maha lööb. Mängisime muidugi seda mängu minu sünnipäeval, kui ma varateismeline olin, mingi 11 või miskit. Ühes mänguosas istus mu kõrval tolleaegne parim sõbranna ning pinginaaber ja kui timukas ütles, et "maffia ärkab üles", siis reaalselt ma tundsin, kuidas ta läks äksi täis ja kellegi mängus maha lõi. Muidugi ei teinud ta absoluutselt häält ja liigutas minimaalselt, sest muidu ju reedaks end. Nii, siis tuli mängu see osa, kus kõik pidid seletama, mida nad arvavad, kes on mõrvar. Ma muidugi täiesti teadsin, ma ei hakanud mingit bluffi välja mõtlema seekord ja ütlesin, et mu sõbranna kindlalt, sest tundsin, kuidas ta tappis ära tolle. Keegi ei uskunud. Tuli jällegi mänguöö ja siis tundsin jälle 100%, et sõbranna tapab. Nii ma endale ka kindlaks jäin, et tundsin. Kõik olid mingi haa-haa, mis jama sa ajad ja karistuseks saadeti mind surma hoopis. Selguski, et ma olin mängus mingi mõttetu tegelane ja sellise uhke triumfi peale karjatas mu sõbranna, et tema oligi maffia. Teised olid pettunud, sest see mänguosa sai enneaegselt küll läbi mu sõbranna hüüatuse peale, aga see selleks.
Selle situatsiooni tõin ma just seetõttu välja, et illustreerida mõnede inimeste ignorantsust antud teemal, mis muidugi pole midagi halba ja on arusaadav. Sellest õppisin ma ise ka, et kui ma sees midagi tunnen, pole suurt mõtet seda väljapoole näidata, vaid mõelda mingisugune paremini usutav jutt asemele. Muidu saadetakse ennast hoopis surma selle avameelse aususe peale.
Mõnede inimeste puhul ma tunnen nende energiat või aurat. Ma ei teagi, millist sõna on õigem kasutada, aga pm tunnen, kes ja millised nad on. Aga viimasel ajal olen ma seda tunnet hakanud tõrjuma. Miks? Põhjus on selles, et kui ma tunnen, et kohatud inimene on ebameeldiv, siis ma ei taha mõelda, et omg, mu sõbranna sõbranna, kelle kohta ta ütles, et on lahe inimene, on hoopis minu jaoks ebameeldiva energiaga. Siis püüan seda ajada situatsiooni või enda kaela. Või siis ma püüan nagu luua uut reaalsust, et tunda paremat tunnet. Muidugi oleks õigem öelda, et ega iga inimene saagi minuga hästi sobida, aga halb asi on selles, et ma tunnen väga paljude inimeste puhul ebameeldivat energiat. See on ju tüütu, endal hakkab halb, et oeh, jälle üks inimene, kellega ma ei sobiks. Olukorra kergendamiseks teen head nägu ja püüan püüda kõiki häid energiakiiri, mida kuskilt saan. Peamine põhjus ikka selles, et keegi teine mu hea sõber peab seda inimest lahedaks inimeseks ja kuidas mina loll saaksin siis halvasti mõelda teisest. Võib-olla peaksin ma ikkagi püüdma oma intuitsiooni tunnetada ja seda mitte ignoreerida, aga siis tekib mul jälle küsimus, et äkki pole see intuitsioon vaid ma lihtsalt olen nii hädine, et ei saa uues olukorras hakkama.
Ka selline asi on, et mõnede inimeste puhul tunnen ma ette ära, kaua ma selle inimesega suhtes olen või kaua ma temaga lähedasem sõber olen. Jällegi on see asi, mida ma ei tahaks ette teada. Arusaadav ju, kui on mingi meeldiv mees, kellega tunned end hästi, siis nii häirib mingi pisike torkiv tunne enda sees, et kuupäevaks see ja too on see kõik lõppenud. Mäletan väga selgelt ühte olukorda taolisel teemal, kui olin psühhoga suhtes. Sain parasjagu sõbrannaga kokku ja esitasin talle enda suhte probleeme, et äkki tema oskaks mind aidata, kuidas saaks suhet paremaks, sest tundsin end nii kehvasti. Siis mäletan, et järsku käis mu sees selline mõte: "miks ma üldse praegu püüan suhet parandada ja kokku lappida, kui suve alguseks on see läbi" (sellel hetkel oli tegemist vist veebruariga või igatahes aasta algusega). Mäletan seda täiesti selgesti ja siis ma ehmusin selle mõtte/tunde peale ning surusin seda tagasi. Umbes, et kuidas ma saan veel nii halb ja loll naine olla, et tahan ise, et suhe läbi saaks! Kuidas ma julgen nii üldse mõelda! Ei, ma pean seda parandama, sest kõik probleemid on minu süül! No ja kui kunagi see suhe sel hetkel lõppeski, ei tulnud mulle see üllatusena. Huvitav oli, et ma seda ette teadsin.
Kuna mul suhete kohta on sellised tundmused olnud, siis mul ongi küsimus, kas aususest teise osapoole vastu peaksin ma suhte kohe eos laiaks lööma? Või ikkagi jätkama oma hinge kogemuste eesmärgil seda kuni see loomulikult lõpeb? Viimane variant tundub mõistlikum tegelikult, sest parem ju olla hiljem õnnelik mõlemal osapoolel, et oli ilusaid hetki ja värki.
Siis ka üks naljakas intuitsioonihetk oli mul hiljuti. Olime sõbrannaga Tartu linna peal ja jäime ühte ööpleissi tsillima. Istusime õues ja mingi hetk läksime vetsu. Olin seal kabiinis ja paberit polnud. Mu sõbranna ütles, et tema kabiinis ka paberit pole, aga ühes avariikabiinis oli paber. Ta ütles, et toob mulle ja ulataski mulle suure hunniku seda. Kasutasin osa ära, sest noh ülejäänut ei läinud vaja. Siis tekkis mul sisetunne, et pistku ma allesjäänu paber oma käekotti. Loogiline oleks olnud pigem see ka potti visata, et mida ma mingist kortsus peldikupaberist käekotti panen, aga noh, nii ma siis sel hetkel tegin, sest tahtsin just oma intuitsioonile kuuletuda. Läksime siis sõbrannaga edasi õue istuma. Mingi hetk mu sõbranna ütleb, et ta tahaks nuusata täiega, et ega mul juhuslikult paberit pole. Haha, ma ütlesin, et näed, see sama pelleripaber, mille mulle tõid, on kotis, palun väga. Ta oli mingi ohjess, ülihea, tänks. Kuna nende seoste vahel oli väga lühike ajavahemik, siis see pani mind mõtlema, et see võis küll kuues meel olla. Või siis juhus. Igatahes see pani mind mõtlema, et võiks püüda sagedamini oma sisetunnet kuulata, sest seekord läks küll asja ette.
Siis olengi katsunud valikute tegemise ajal püüda ka rohkem oma sisetunnet kuulata. Näiteks, kas osta poest see või too või kasutada autoga sõites seda või toda teekonda. Püüan siis saada kuskilt "lambist" väikesi nõuandeid. Eks nii seda arendabki paremaks.
Üks väike intuitsioonialge tuleb mulle meelde veel varasemast ajast oma keha kohta. Ma pikalt mõtlesin, kas üldse seda mainida siin, sest see personaalne, aga okei, räägin ära. Lugu siis selline, et mingi hetk tundsin paremal pool kõhus valusid, küll pisikesi, aga olid. Päevade ajal olid need muidugi väga palju suuremad. Imelik oli see, et need olid ainult paremal pool, mitte viisakalt üle emaka, nagu normaalne oleks. Googeldasin igast asju, muidugi võib see ükskõik mis olla, aga mulle tundus, et noh, mul endometrioos. Muidugi rääkisin ma oma murest naistearstile, et paremal pool valud päevade ajal jnejne. Ta ütles selle peale, et need on gaasid ja mingu ma psühholoogi juurde ka, et mõtlen üle. See oli siis ma ei tea, kas aastal 2012-2013 vms. Põdesin ikkagi ilgelt selle üle, kuigi teadsin, et endometrioosi on väga raske niimoodi diagnoosida. Ükskord nurusin siiski ultraheli välja minu rahustuseks ja see ei näidanud midagi, olin siis veits isegi õnnelik, et tegelikult vist ikkagi kujutan endale haigust ette, kuigi ma teadsin seda, et ultraheli ei näita endometrioosi, see oli siis kevadel 2015. Aga eriti nõme oli see, et peale ultraheli, kui mul päevad hakkasid, mul ei ole mitte kunagi SELLIST valu olnud! See ei olnud enam ühes lokatsioonis, vaid levis üle TERVE kõhu! Ma roopisin ja kõht läks lahti ja ma sain ainult kõveras kõndida. Mõtlesin, et ju on gaasid. Päevad lõppesid, lõppes ka valu. Long story short on selline, et just nüüd tulin ma endometrioosieemaldamise operatsioonilt. Oligi endometrioos. Õnneks küll ainult selles paremas munasarjas siuke tsüst ja munasarja peal ka üks plekk. Mitte midagi suurt ei olnud õnneks, aga sümptomid olid küll väga hullud! Tehti laparoskoopia. Teen sellest ükskord ka pikema postituse.
Viimase juhtumiga on mul suured küsimärgid. Esiteks, ma tean, et ma ei saanud ise seda endale mõelda, sest mõtlema haiguse üle hakkasin ma üldse sümptomite ilmumisel. Teiseks, MIKS see mul tekkis? Enamasti kõik haigused, mis mul on olnud (ma väga harva haige), on sellised, millel on olnud meditsiiniliselt seletatav selline põhjus, et see haigus lihtsalt tuleb, mis teha. Ka endometrioos on selline ja ma mingil määral võin selle seletusega leppida. Ma kipun arvama, et hoopis mu keha tahab mulle näidata, et midagi on valesti mu hinges. Muidugi võin ma ka mõelda, et haigused lihtsalt on ja kõik, aga mul on tunne ikkagi, et miskit on jäänud mu sisse hinge nö "mädanema", mis sealt välja pääseda püüab. Eriti, et mul just olid tugevad sümptomid, kuid see tsüst teab mis suur küll polnud. Öeldakse ju, et tsüstid tulevad, kui enda emotsioone, nuttu jne valla ei lase. Mis põhjus on siis endometrioositsüstil (verd täis ju, mitte pisara moodi asju)? Kui keegi teab/oskab aimata, miks võib see tulla, ma olen kõikidele seletustele ja arvamustele avatud! Ja isegi kui see haigus on ikkagi niisama tulnud, on igasugu end vabastavad teemad kasulikud.
Olgu, läks siis see teema selliseks seekord. On kellelgi ka mingeid sääraseid kogemusi?
Minu meelest on kaks suuremat linna Eestis, mille autojuhid erinevad kardinaalselt. Mõlemas ma olen palju sõitnud, aga ühe linna liiklus ajab ikka meeletult närvi kohe (kui naermised on ära naerdud). Toome välja erinevused, et siis saaks ära arvata, kumb on kumb. Kes võidab halvima liiklusega tiitli? Põnev!
Kumma linnaga on tegemist?
1. Selles linnas on juhtide reaktsioonikiirus meeletult aeglane. Selline tunne nagu sõidaksid ringi purjus inimesed. Mul on mitu korda tekkinud küsimärk pähe, et kas tõesti see mu eesolev juht on joobes, et ta reageerib meeletult aeglaselt kõigele.
Vastus: Tartu
Näiteks täna sõitsin Riia maantee poolt ringile. Mu ees sõitis mingi auto, ootas sada aastat, et tee oleks jumala vaba ja saaks minna. Oligi, sõitis ringile välja ja jäi keset ringi seisma. Ma tõesti ei tea, miks ta seisma jäi. Kas ta hakkas teed andma peateel? Kas ta nägi kummitust? Kas tal sai kütus otsa? Ma olin juba närvis tema taga piinlemisest, nii ei ma sõitsin mööda ja ei hakanud vaatama, miks ta seal muneb.
Teine näide on selline, et ma sõitsin mööda tänavat kuni tuli peateega ristuv ristmik, noh tavaline värk ju. Mu ees sõitis mingi väikebuss. No sellest polegi vaja rääkida, et ta meeletult aeglaselt sõitis, see on täiesti tavaline. Aga kui ristmik tuli, siis ta jäi seal seisma ja seisis täiega, KUIGI paremalt poolt ei tulnud kedagi. Aga tema jaoks oli oioi ja ohtlik olukord! Sest vasakult poolt lähenes aeglaselt üks auto, kes oli juba pannud suuna sisse, et keerab sellelt samalt ristmikult paremale. Suund oli sees ja selle auto kiirus vähenes, aga no, see väikebuss mu ees mõtles, et ta igaks juhuks otsustab seal veel mõned sekundid, kas see auto seal ikka keerab või ei. Et äkki ikkagi ei keera seal ja äkki tuleb kunagi veel keegi, kellele saaks nagu juba kaugelt teed anda. Et noh, aega ju on ja seista on tore. Aga jah, see suunatulega auto peateel oli jõudnud juba ammu ära keerata, kui väikebuss vaatas, et kedagi vist ikkagi ei tule, et võib ettevaatlikult sõitma hakata. Hakkaski, aga igaks juhuks muidugi maksimumkiirusel kakskümmend kilomeetrit tunnis. Et mine tea, äkki tuleb jälle ristmik või noh, ei jõua ju nii kiiresti reageerida kui purjus olla, siis tuleb ikka tasa ja targu teha. Ma nagunii tal järel, meil oli sama tore teekond. Järsku väikebuss hakkas munema veel rohkem ja jäi väga aeglaseks ja siis pani vasaku suuna sisse. Munes natuke ja ootas, kuni mingi auto vastassuunast mööda sõitis. No väga tore, mõtlesin, et ju keerab vasakule, et saan lahti ohtlikust autost enda ees, kes ootamatuid pöördeid teeb. Ei, ta sõitis otse edasi, aga suunda näitas seetõttu, et keegi parkis tee ääres, kuigi sealt oleks ilusti mööda mahtunud.
Väga huvitav lihtsalt, sest kui ma ise olen jõudnud juba seitse korda ära reageerida, siis need juhid mu ümber alles avastavad, kus nad viibivad. Ja kui nad Tallinna satuks, siis nad vist sureks ära. 2. Selles linnas on liiklusvoog katkendlik, segane ja fooritulede laine on halvasti korraldatud.
Vastus: Tartu
Loogiline ju. Siin pole vist midagi seletada. Igaüks, kes on sõitnud Riia maanteed mööda linna südame poole, on näinud kuidas roheline laine puudub. Aina kiirenda ja pidurda nii kuis jaksad oma autot kulutada! Aga see ju vahva, et mida kiiremini kulub auto, seda rohkem kulub raha ka remondiks.
3. Selles linnas jalakäijad astuvad suvaliselt teele. Neil on oma elust üsna siiber, et kui nad vist surma saavad, mis see siis muudab. Ei, nad ei astu ülekäigurajale suvaliselt, seal alati kontrollivad kõike. Igalpool mujal.
Vastus: Tartu
Näiteks ülikooli tänaval sagivadki inimesed ja autod läbisegi. Inimesed ei suvatse üldse vaadata, kas auto tuleb. Tegelikult kaval, sest nad teavad kui kallis on autoremont või kui kalliks võib oma auto parandamine maksma minna ja siis arvatavasti auto otsa ei sõida.
Näiteks. Keerasin ükskord Raatuse Comarketi parklast vasakule. Ma ei tee nalja, aga mingi inimene nägi (loogiliselt võttes, sest oli päev ja valge ja ilus jne), et ma tulen ja ta kõndis tee peale mulle ette. Reaalselt. Ma ei osanud muud teha kui facepalmi, ma ei hakanud isegi signaali andma, miskit poleks muutunud. Ma sõitsin mööda temast nii, et ta seal tatsaski täpselt keset teed. Ma arvan, et ta mõtles, et kui elu nii lõpeb või kui haiglasse saab, pole midagi hullu.
4. Selles linnas ei tunne mõned autojuhid üldse liiklusreegleid.
Vastus: Tartu
Näiteks (väga sage) on see, et ükskord lähenesin paremakäeristmikule. Minu paremalt lähenes auto. Ja ta hakkas mulle teed andma. Tema paremalt ei lähenenud kedagi. Ma ei tea, mida ta seal ootas. Näitasin talle, et sõitku. No tegelikult arusaadav, võib-olla ta on reeglid unustanud või autokoolis pole käidud, et ikka juhtub ju. Anname armu!
Täna juhtus ka selline naljakas intsident, et sõitsin Riia maanteel. Nagu ikka hakkas foorituli punaseks minema. Peatusin siis stoppjoone taga. Minu vasakul minu kõrval peatus ka auto stoppjoone taga nagu ikka teha tuleks kui ristmikule minna ei või, eks. Natuke ta seisis seal ja mõtles, et ahh, tead... mis see punane tuli ikka ära ole ja sõitis ristmikule fooride ligidale ja peatus uuesti hoopis seal. Tõsiselt, ta oli juba foori taha seisma jäänud, kui otsustas uuesti sõitma hakata punasega. Ma tõesti ei tea, miks ta seda tegi. Seisis seal siis keset ristmikku kuni foorituli roheliseks läks. Kusjuures ristuvalt teelt sõitis ka veel mingi auto läbi. Vahva vaatepilt oli, nagu teatris oleks! Kas too ristmikul passija ei tea, et punane foorituli keelab ristmikule minemast? Kas ta ei tea, et ristmik on ohtlik koht ja sealt tuleks keelava tule korral nii kiiresti lahkuda kui võimalik? Eks ta vast ajas selle viimase teadmise segi, ning mõtles, et ristmiku peale tuleks seisma jääda nii palju kui võimalik. Tegelikult põnev mäng ju: jääme kõik keset ristmikku seisma ja vaatame, mis saab!
Tegelikult on vahva, sest mind ajavad autodega seotud asjad täiega naerma. Siis on mul lõbus ka sõites. Aga muidugi, kui tõsiselt tahad kuhugi sõita, pole just eriti äge kuskil tee peal seista ja itsitada rooli taga kuni närvi lähed. Ja siis oht, et keegi mu ees teeb ootamatu manöövri, et peaaegu sõidad otsa talle, aga seda pole õnneks juhtunud.
Kui mul oleks pardakaamera, ma oleks saanud juba nii palju naljakaid asju endale linti!
Aga kahju on lihtsalt see, et inimesed on väga aeglase reaktsioonikiirusega. Muidugi tuleb sõita oma piiride kiirusel, aga ohtlikke olukordi võiks ikka püüda kiiremini hinnata või siis vähem alkoholi tarbida. Ma tean, et vahel läheb ka mul aega olukordade hindamisega, aga no tõesti.
Lisaks veel seda, et Tallinnas olen ka selliseid ohtlikke juhte näinud. Näiteks ükskord vasakpööret sooritades minu ees olev juht vaatas, et oioi, punane foor ja jäi järsku keset teed seisma. Ma oleks tagant sisse pannud peaaegu, sest see vaene inimene ei teadnud, et tegemist oli teiste autode fooriga. Oeh. Noh, nalja saab!
Ma selliseid juhte alati jälgin huviga. Nagu mingi huvitav populatsioon, mille käitumist ei oska ette arvata. Lihtsalt võtad korra aja maha ja vaatad, mis küll saada võib. Kõike võib juhtuda!
Vabandan, kui mul on tekst redigeerimata, kirjutatud kiiruga.
Tegin enda jaoks ühe päris huvitava avastuse, mida nüüd jagan teistegagi, et noh jälle kellelegi kasulik olla või mida iganes. Igatahes puudutab teema seekord neid inimesi, keda saab kirjeldada järgmiste sõnadega: ülbe, liiga kõrge enesehinnanguga, liiga heal arvamusel endast, enda meelest parim kõiges, ennasttäis (eks neid sõnu ole veelgi). Lihtsamalt öeldes siis selline ebameeldiv inimene, kelle puhul tundub, et ta peab ennast teistest paremaks ja võib mingi hetk midagi nähvata ka veel, sest sina pole tema jaoks piisavalt hea. Ka kiusajad liigituvad siia kategooriasse. Nii kui keegi teine polevat piisavalt äge kui kiusaja ise, siis võib saada sõimu ja peksu, sest omg, keegi teine pole ju nii lahe. No ma nüüd ei teagi, kuidas siis sellist ülbet inimest nimetada, ütleme siis, et ta on ülbik.
Avastus mul endal on seoses sellega, et sain teada, et varasemalt olevad inimesed arvanud, et MINA olen üks neist ülbikutest. Et minu kohta käiksid sõnad, et ma olen liiga heal arvamusel endast, ülbe ja mida kõike veel, mida öelda saaks sellise vastiku inimese kohta. Kogusin veel andmeid enda kohta mõnedest allikatest, kust sain. See andmete kogumine enda kohta on VÄGA raske töö, sest keegi ei taha kunagi taolistes teemades ausaid vastuseid anda ja mul oli tunne, et ma pean kangiga sõnu välja tõmbama inimestelt. No paar sõna sain välja tõmmatud, et mingitki puslet kokku panna.
Lisaks sellele olen ma elus teinud ise päris suure enesearengu või pöörde seoses mitmete probleemidega jne, millest ma hetkel väga rääkida ei soovi. Igatahes lühidalt öeldes olin ma mõni aeg tagasi sisimas äärmiselt ebakindel ja väga suure enesekriitikaga inimene. Selleks, et püsida/paista/olla normaalne ja aktsepteeritud, tegin ma kõike. Meigid, uhked riided, ja otseloomulikult ka käitumine. Ütleme kõige lihtsamalt, et olin passiiv-agressiivne kameeleon. Sest see, millist inimest seltskond ootas, selliseks ma ennast ka muutsin, sest hirm eemaletõukamise eest oli nii suur. Passiiv-agressiivne seetõttu, et kui nt mult paluti midagi teha, siis ma ei suutnud/julgenud öelda ei just sel samal põhjusel, et mul oli räme hirm, et mind tõugatakse eemale ja siis pole ma midagi väärt. Noh, ma polnudki enda meelest midagi väärt nagunii. Ja passiivselt siis tegin kaasa asju vastu tahtmist, kuni lõpuks kees üle ja võisin agressiivselt midagi vastu öelda.
Kui nüüd need kaks siiakirjutatud juttu kokku panna, näeb seoseid. Ülbik - inimene, kes ütleb ja nähvab järsku midagi halvasti. Passiiv-agressiivne inimene - ütleb halvasti kui midagi üle keeb, sest ta ei julge seda varem teha. Ülbik - endast kõrgel arvamus uhkete žestidega inimene. Enesehinnanguprobleemidega inimene - teeb kõik, et paista enesekindel kuni liiga kõrge piirini. Seega: ülbe = enesehinnangu probleemid. Tundub nagu oleks see enesehinnanguprobleem mingi anoreksia. Et oled juba piisavalt sale, aga ei saa enam pidama ja tahad olla veel saledam. Enesehinnanguprobleemidega on sama - kui ei taha välja näidata, et on madal enesehinnang, teed kõike, et see paistaks kõrge kuni enesehinnang paistab teistele laeni ulatuvat.
Minu üks väga suur probleem oli ka seotud mu enda halva arvamusega endast. Inimesi kohates ma juba iseenesest kartsin, et nad arvavad minust midagi kindlasti halvasti (sest mina arvasin endast halvasti ja noh nad näevad kindlasti veel vigu) ja olin seetõttu juba kohe alguses kaitsepositsioonis. Näiteks kui öeldi midagi, mis tundus minu jaoks, et üritatakse mind solvata, pidin kohe midagi vastu panema, et jumala eest ennast kaitsta!!! Nii et ma olin pidevalt nö löögivalmis, sest kindlasti see inimene, kes minu kõrvale istus, arvab, et mis koleda lolli kõrvale ta sattunud on.
See põhjustas otseloomulikult ka seda, et seltskondades ei julgenud ma kellegagi rääkima hakata ja ei vaadanud inimestele otsagi, sest muidu nad vb mõtlevad minust midagi halba.
Nagu aru saate, siis
arrogance is subconscious self defence
Ehk siis alateadlikult ma kaitsesin ennast.
Ma ei julgenud olla mina ise, ma nägin kõvasti vaeva, et kõigile meeldida, ma polnud kohe kindlasti meelega ülbe, ma üritasin olla sõbralik, aga nii kui mulle tundus, et keegi mind ei salli, kaitsesin ennast midagi vastu öeldes.
Miks ma olin selline? Nagunii mu varasematest postitustest on näha, et mind kiusati noorena. See tekitas minus madala enesehinnangu. Teine probleem on jälle selles, et ma olin järsku kena. Ja kenadele naistele öeldakse üsna sageli halvasti, aga ma olin väga haavatav selles osas. Kui ma ei sittunud ükssarvikuid või ei olnud karvutute jalgadega, tundsin, et ma olen 100x teistest inimestest halvem ja häbenesin ennast. Mõned mehed ütlevad sageli pick-up linena midagi halvasti ilusatele naistele, sest "ilus naine teab, et ta on ilus ja vii ta enesehinnang natuke alla, et ta sind hakkaks tahtma". Minu peal tehti seda väga sageli, kui ma nüüd tagantjärgi aru saan ning kui ma pidevalt kuulsin pigem halbu asju, vähem häid, siis eks need jätsidki oma jälje.
Kuidas ma sellest üle sain? Ma ei tea täpselt. Aga kõik need laused, et "maailm on sinu sees" jms, hakkasin neile mõtlema. Ja mõtlesin ma siis ükskord, et no teate... suva, kui ma teile ei meeldi, suva, kui te mind ära põlgate, suva, kui te ähvardate mind, et "kui sa nii ei tee, ei suhtle ma sinuga enam kunagi", suva, kui ma pole nii hea kui teie, suva kõik... Mõtlesin, et mul olen mina ise ja mina olen ainus kelle eest ma saan vastutada, ma ei näe teiste sisse. Teen nii, et mul on tore. Ja need teised inimesed siis, noh... nende probleem ju, kui PÄRIS mina neile ei meeldi. Taolised mõtted keerlesid mul peas ja nii ma ka käituma hakkasin. Muidugi oli hirm kaotada osa oma sõpru, aga teate, siis ma mõtlesin, et omg... mida varem ma olen mina ise ja kaotan oma mõned sõbrad, et saada uusi, kellele päris mina meeldin, seda parem ju. Pealegi ma ei viitsi kameeleon olla. Ja muidugi teekond ei olnud lühike paaripäevane.
Ma kusjuures isegi tundsin mõnede inimeste puhul, et nad näevad, et wtf... mis selle Heleniga juhtunud on, see pole tema ju... omg, ta ei meeldi mulle enam. Aga mul oli ükskõik, nagu ennemalt öeldud. Sest nii palju mõnusam oli olla mina ise ja öelda välja, kui ma ei taha/tahan midagi. Üks oluline lause on ka veel see, et ma ei saa mitte kunagi täpselt ette aimata, mis meeldib teisele inimesele või mitte. Ehk siis ma ei saa kedagi teist mängida, sest tegelikult teisele isikule see ei pruugi meeldida. Arusaam minuni jõudis ka nii, et olid taolised situatsioonid minu kohta. Umbes, kui keegi ütleb nt: "ma ei julgenud sind varem sellisele lahedale üritusele kutsuda, sest ARVASIN, et sulle see ei meeldi", siis ma sain aru, et see ajab mul sita keema ja miks ma peaksin ise olema keegi, kes teistel sita keema ajab?! Mõtlesin, klge, elu on ju nii lahe. Ole ise see inimene, milline inimene on sinu meelest äge.
Nii ja kusjuures loomulikult ilmus inimesi, kes ütlesid mulle, et ma olen palju lahedam kui ma kunagi olin. Et ma olin kunagi ülbe ja ennasttäis, aga nüüd olen nii chill ja äge. Aga naljakas, et need asjad ei lähe nagu kokku ju. Ehk siis ma taipasin üht: kui ma sisimas olin puuduliku enesehinnanguga, paistsin ma ülbe. Aga kui ma sisimas olen normaalse enesehinnanguga, paistan ma vahva. Kas pole mitte naljakas, et teine variant võiks tunduda pigem ülbe?
Selle kõige jutuga seoses on kindlasti väga paljud inimesed kuulnud lauset: "ära lase end kiusajast häirida, sest tal on tegelikult endal probleemid." Ja kui mina noorena seda lauset kuulsin ja selle üle mõtteid mõlgutasin, arvasin küll, et no kuidas on kiusajal oma probleemid. Ta on ju nii lahe, ta on nii äge ja paistab meeletult enesekindel ja arvab endast hästi... et pole võimalik, et tal on probleemid. Tegelikkuses ongi see lause õige. Teades nüüd, et ma paistsin ise kiusaja, avastasin ühe tõe: ülbe on ainult see inimene, kellel puudub normaalne enesehinnang. Ei ole mitte ühtki ülbet inimest, kellel oleks normaalne või kõrge enesehinnang. Ja lisaks selline asi nagu liiga kõrge enesehinnang ei ole ka võimalik, välja võib paista tõesti, et on kõrge enesehinnang, aga tegelikkuses on see vaid kaitsekilp. Mida tugevama enesehinnangupaistmisega kaitsekilp, seda ülbem ja rohkem ennasttäis vaene enesehinnanguprobleemidega inimene paistab. Loogiline ka ju. Kui inimene arvab endast hästi, ei pea ta mitte kunagi ülbe olema ega midagi, sest ta ei võta teiste öeldud asju otsekohe rünnakuna ja mõtlemine on tal palju selgem ning kokku tulebki normaalne inimene. Ülbel inimesel on lihtsalt vildakas mõttemaailm ning sisimas nad haletsevad ennast tugevalt. Nüüd ma tean seda. Loogiline ju ka, et nii paljud teismelised tunduvad ülbikud, sest on teada ju täpselt, et teismelistel on tavaliselt madal enesehinnang ja nad on alles eneseotsingute teel.
Minul läks ikka päris pikalt aega, et oma "ülbest hoiakust" pääseda, ehk siis visata minema kaitsekilp. Ega ma vist päris sellest pole suutnud loobuda, aga olen ikka meeletu progressi teinud. Muidugi on raske progressi teha, aga no, ma otsisin abi ka. Ja soovitan kõigile, kes tunnevad, et nad pole nemad ise, ärge kartke abi otsida! Mida varem saad pasa elimineeritud, seda parem! Hale enesehinnang on ka minu meelest nagu vaimuhaigus, sest see ei lase maailmal ilusana paista ja teeb sind ka teiste silmis nõmedamaks.
Kui nüüd loeb seda keegi inimene, kellele ma ka varem nõme, ülbe jms paistsin, siis täiesti mõistan sind ja nüüd sa tead vähemalt põhjust. Mul vedas, et mõned mu sõbrad on julgenud mulle tunnistada (mis on neil küll raske, sest keegi ei taha ju väga teisele halvasti öelda), millise käitumisega ja milline ülbik jne ma olin. Siiski, kui ma olen mentaalse ettevalmistuse teinud ja küsin teiselt oma kõiki halbu külgi, on sellega väga palju lihtsam tegeleda kui ise lõputult välja mõeldes, et huvitav milline teistele paistan. Sellist asja, milline teistele paistad, ei saagi alati välja mõelda. Ja kusjuures, ma arvan, et ma poleks ka ehk teada saanud, et ma paistsin teistele ülbe. Nagu ülbe?! Mina ja ülbe?! Mina, arg inimene, kes teised endast ALATI esikohale seab, ülbe?! Vot sellised mõtted on mul.
Seekord otsustasin teha taolise pöörase otsuse, et osalen Eesti blogiauhindade jagamisel 2016!
Pöörane seetõttu, et oma blogiga olen ma olnud alati pigem "peidus". Kui ma alustasin oma blogiga, see oli siis aasta 2009, oli mul mõttes väga kitsas lugejaskond, ehk siis vaid mõned minu sõbrad, sest kirjutasin üsna omavahelistel naljateemadel ja seadsin sõnu ritta nii, et ma ei pidanudki oluliseks, et keegi mõistaks, mis selle jutu taga võib tegelikult olla. Kuid minu üllatuseks ilmus tagasisidet isegi inimestelt, kes mind ei teadnud. Alguses otsustasin ma, et räägin nii vähe kui võimalik oma isiklikust elust. Vahel on üsna isiklikke asju kirjutades tunne, et tahaks kõik need jutud peita kuskile auto pagasnikusse, et keegi neid jumala eest lugeda ei saaks. Kuid proovisin järjest julgemaks muutuda ning saades tagasisidet andis see mulle veelgi julgust ja jõudu. Nüüd olen siinmaal, et olen suutnud isegi palju isiklikumaid asju kirja panna. Siiski on säilinud mu algne stiil. Igatahes tulen nüüd pagassist välja ja siin ma olen!
Muidugi ei pea minu poolt hääletama, kuid valige oma lemmik välja ning kindlasti hääletage!
Mu blogi leiab eluliste blogide kategooriast. Ja kes mäletab, võib ka mu blogi pidada saurusblogiks, mille ma ise üllatudes avastasin, et tohoh hullu, ma olen ju aastaid juba kribanud. Tunnistan ausalt, et mõndadel kordadel vahepeal olin mõelnud isegi oma blogi sulgemisest. Eks see kajab postitustest ka välja, kuid jäi tegemata see samm õnneks.
Igatahes, mis ma veel öelda tahan, on see, et ma olen ise päris suure hüppe teinud. Nii blogimises kui ka kirjutamises. Ma olen olnud pigem sahtlisse kirjutaja, sest kõvakettasahtel on mul küll igasugu jutte täis ja väga mitmetes erinevates stiilides. Ok, ma isegi ei tea, miks ma seda räägin. Ma olen vist ikka päris julgeks muutunud.
Head blogide nautimist kõigile!
Ps! Hääletage kodus! Tehtud on nii, et igalt IP-lt saab hääletada ainult ühe korra! Seega kui te viibite oma seadmega kuskil antava IP-ga kohas, on päris suur tõenäosus, et keegi on sellega juba ära hääletanud. Nii et kasutage oma kodu WiFit või kaablit ja andke hääl. Lisaks ma täpselt ei tea, kuidas töötab mobiilandmeside sel korral. Ma avasin mobiilandmesidega ning nägin, et oleks võimalik hääletada. Vaadake siis üle. Kui näitab lingil tänusõnu hääletamise eest, siis kasutage teist IP aadressi.
"Aga see pole sinu jaoks vist nii luksuslik, kui sa harjunud oled."
"Sa pead mulle külla tulema, näed tõelist maaelu! Pead isegi välikäimlat kasutama."
"Ma arvasin, et sa ütlesid, et sulle meeldib seepärast maa, et mulle meeldida. Ma ei uskunud, et sinusugusele tüdrukule saab maa meeldida." (Mida?!)
"Omg, issand, need on tõesti mustad jalanõud! Ma arvasin, et kui sa ütled mustad tallijalanõud, siis on need ainult natuke määrdunud nagu tüdrukutel tavaliselt."
"Omg, sa Tallinnast. Mida sa siin Suure-Jaanis/Tartus/vms teed?"
"Ma kardan, et sinule, ilusale lillele, ei sobiks selline keskkond." (I know, ma lähen pooleks, kui ma väljun oma vatihunnikust luksuslikus NYC katusekorteris)
"Sulle meeldib saun? Maal?" (Oot, miks mulle ei peaks)
"See pole sinu jaoks põnev, me teeme *insert minu jaoks põnev asi*" (Sellisel juhul ma alati kahtlustan, et pigem ei taheta mind sinna ja see põnevusejutt on ettekääne)
"Ah, see pole sinu jaoks põnev. Me sõidame lihtsalt ringi." (Ringisõitmine pole põnev?)
"Sul seal igav, sest me oleme garaažis." (Miks see igav on?!)
"Lähme pigem sinu autoga, sest noh, mul on mootorratas ja see sulle ei meeldi, ma oletan."
"See pole põnev sulle." (Jah, Master, sain uue huviala teada enda kohta)
"Sul on nagunii kosilasi jalaga segada! Ei ole või? Ära valeta, ma ei usu."
"Mis su elul saab viga küll olla."
"Sa nii ilus, sa saad nagunii kõike."
"Sa nii ilus, DJ paneb kindlasti selle laulu, mida sa tahad." (ei pannud, ignoreeris mind, teinekord uskuge mind, kui ma ütlen, et keegi ei tee midagi ainult seepärast, et ma tüdruk või ilus)
"Sa ju tüdruk, sa kindlasti saad, mida tahad, kui küsid." (kahjuks enamasti ei vasta tõele)
Minu magamise ajal: *inimene hiilib, inimene sosistab, kui rääkida vaja, inimene paneb ukse tasakesi kinni*
Ma ärkan alati selle peale üles, kui keegi mu une ajal kahtlastelt vaikselt on. See täiega ärritab, sest paneb mind mõtlema, et on mingi oht, kuna on hiilida vaja ja siis hakkab õudne mul ja ma ärkan üles. Ega ma magades kurdiks ei jää ju. Ehk ma kuulen hiilimist nagunii ja ma kuulen ka tavalist käimist. Aga tavalise tegevuse registreerib mu aju ära kui ohutu ja siis magan midagi mäletamata edasi. Aga hiilimine on ju kahtlane ja aju registreerib mu jaoks selle ohuallikana, siis ärkan. lolz
See beibe käib metsas vä?
See pole sama inimene ju!?
Kui keegi helistab, kui ma magan: "Tsau, tead, mis põnev asi juhtus!? Aa, sa magad, ma siis ei räägi, tsau." Krt, ma ärkasin üles juba, muidu poleks vastu võtnud ju, räägi! Ilmselgelt ma enam magada ei saa peale seda.
Ja siis hiljem öeldud ja enne mõeldud:
"Ma alguses arvasin, et sa ülbe bitch."
"Sa tegelikult nii sõbralik, ma poleks arvanudki."
"Ma alguses arvasin, et sa hull tibi."
"Sa täiega teistsugune, kui ma arvasin."
"Sa pole üldse selline nagu teised tüdrukud."
"Ma arvasin, et kõikidele tüdrukutele meeldib *insert random stereotüüpne arvamus*. Wow, sa nii teistsugune." (ma tean, see on suht korduv lause minu kohta)
Oijah ja meenus üks asi veel, mida ma olen kuulnud netitutvuste puhul või siis, kui inimene on varasemalt minust ainult pilti näinud, siis enamasti 98% öeldakse nii ja ülejäänud 2% näen seda näost: "WOW, sa näed palju parem välja kui pildil!". Mäletan, kui ükskord üks inimene oli natuke tõrjuv ja ütles mind nähes: "wow... ooo.. ee.. ää.. sa näed välja... pildid on sinust nagu... et noh." Ma mõtlesin juba, et misasja, et on isegi keegi, kes ütleb midagi muud või? Ta ei tahtnud öelda, mis lugu siis on mu väljanägemisega ja piltidega minust, hullult pinnisin. Lõpuks ta ütles: "Et noh, pildid ei ole sinust üldse nii head, kui sa tegelikkuses välja näed. Sorry tõesti." Minu meelest selle pärast ei pea vabandama, pigem kompliment. Tänan! Kuid jah, võib võtta ka tõesti teistpidi, et ma pole sugugi fotogeeniline või siis lihtsalt lisan endast koledaid pilte üles.
Mõni inimene autos (see on tõepoolest meeletult tüütu):
Foorile lähenedes: "PUNANE!" (Mina: ilus värv jah teine)
Ülekäigurajale lähenedes: "INIMENE!" (Mina: Vahi ja ongi... Ma vaatasin, et gorilla hoopis.)
Teel sõites: "TROLL TULEB!" (Mina: Ma arvasin, et läheb, aga ok)
Teel sõites: "VAATA BUSS KEERAB PEATUSEST VÄLJA!" (Mina: oo, kui põnev! Pole näinudki bussi!)
Teel sõites: "AUTO!" (Mina: Päriselt või? Lendav taldrik polegi või?)
Sõites: "APPI! Aaa.. huhh... APPI.. Aa huhh." (wtf :D)
Siin tahaks igaks juhuks tuletada paari tõsiasja kaasreisijatele meelde: JUHTI EI TOHI SEGADA! Mhm, ainult üks tõsiasi ongi, aga loogiline ju. Ma sõidan 95,5% ajast üksinda ja mis ma siis ei tea, et foorides on tuled ja ülekäiguraja juures tuleb jalakäijatele teed anda? Et peab mingit märtrit püüdma mängida ja seal istmes kõngema ja värisema ning kõike mööduvat üles tähendama ja kätega vehkima? See hullult ärritab, tavaliselt ütleb see inimene seda asja ka siis, kui ma seda ise juba mitu sekundit varem täheldanud olen ja siis ma pean uuesti oma tähelepanu tagasi fokusseerima asjatult, sest olen selle ohuallikaga juba tutvunud oma peas nagunii. Nagu näha, tekib ohtlik olukord, sest juht peab suuremas mahus andmeid läbi töötama. Mitte kordagi pole juhtunud, et selline asjatult karjatamine midagi päästnud oleks. Need, kes hädaldavad, neil tuleks silmad kinni siduda.
See on ka põhjus, miks keelati telefoniga rääkimine juhtidel, aga ma keelaks ära hädaldavad kaasreisijad, sest need ärritavad ikka kordades rohkem. Sest kui nad seal karjatavad, sa ei või kunagi teada, MILLAL on tõeline ohuallikas ja siis on juht koguaeg pinges. Näiteks, kui sa karjatad hoopis seekord, et meenus midagi lahedat, siis see ärritab juhi tähelepanu juba ning teeb sõidu riskantsemaks. Isegi sel juhul, kui on päris oht, siis tegeleb ikkagi ohuga juht ja kuna ta hoiab nagunii alati silmi teel, siis lihtsalt lasta tal sellega rahus tegeleda, eks.
Mõtlesin, et kirjutan nüüd sensitiividest või nõidadest või selgeltnägijatest või ükskõik kes nad on või kuidas oleks neid õigem nimetada. Üks tahab üht nime, teine teist, aga see selleks.
Tahaks lihtsalt rääkida mõnest asjast, mis on ennustamine üldiselt, millele tugineb ja miks mõnele inimesele on kaartide panemine või üldse "ennustamine" nii vastukarva ja imelik. Hästi raske on seletada, mis on tegelikult kogu intuitsiooni taga, aga ma püüan.
Üldiselt on ikkagi igal inimesel olemas intuitsioon. Mõnikord on see hoopis see, kui aju eessagaras paiknev osa skanneerib koguaeg ümbruskonda ning annab teada mingist veidrusest järsku mõne tundega, mis sunnib inimest oma asukohta muutma või midagi muud muutma. Või mõnikord on reaalne intuitsioon, mis tuleb järsku, mis ei ole saanud tulla ümbruskonnast. Neid kogemusi on paljudel.
Aga inimesi on erinevaid. Mõni kuulab oma intuitsiooni või kõhutunnet rohkem, mõni vähem. Mul näiteks nooremana oli see üsna tugev. Teadsin inimesi kohates nende kohta fakte, mida nad polnud mulle avaldanud. Kui sellele suurt ei mõelnud, arvasin, et kõigil on see võime olemas. See on ka põhjus, miks ma ei pidanud välimust eriti oluliseks ning arvasin, et sisemaailm on hoopis olulisem. Ja see on ka põhjus, miks ma ei kartnud ega karda siiani, et kogu mingid Googled või muud sellised minu kohta infot koguvad. Sest info saab ju nagunii kätte. Üks hetk ma muidugi taipasin, et kõigil täitsa nii pole nagu mul. No ja ega mul ka see võime nüüd nii eriliselt tugev pole enam.
Ja viimasele lausele tuginedes saan ma välja tuua, miks mul see võime enam nii tugev pole ja siit tuleb ka välja, miks kõik inimesed ei taha sensitiivid olla. Kes tahaks teada ette asju, mida võiks muuta? Äkki on mõni inimene, kes ei taha teada oma surmakuupäeva? Või äkki seda tunnet, mida tundis ohver, kui keegi ta mõrvas? Et no, sensitiivid on võimelised seda kõike tundma. Oleks ju lihtsam olla teatud situatsioonides pime. Mul oli ka nii, et teadsin ette mõne inimesega koos olles, millal me lahku läheme ja millal meie suhtlus lõpeb. Kuna see oli negatiivne aisting, oli parem seda ignoreerida. Lisaks, kui mul on oma plaanid teatud sitatsioonis, siis ma ei taha tunda, et nii ei juhtu, nagu ma planeerin. Kolmas põhjus on see, et ma ei taha olla stalker. Kui inimesel on oma saladused, siis on lihtsam, kui ma neid ei uuri automaatselt. Ise räägib, kui tahab, mis see minu asi on ju, eks. Viisakusest ma ei tea seda. Ja sensitiividest, kes tuleproovides peavad igasugu jama tundma, on mul nii kahju. Sunnitakse mingit kellegi ema valu tundma lapse kaotuse puhul vms. Päris õudne ikka. Nüüd kui ma seda kirjeldasin, siis ma arvan, et on aru saada, miks on mõnikord isegi parem mitte sensitiiv olla.
Nüüd ma seletan lahti teema ennustamise osas. Ennustamine on sellel hetkel teatud potentsiaalse tuleviku näitamine, kui ennustatav jätkab oma elu selles suunas, mis see ennustamise ajal on. See tähendab, et ennustatud tulevik ei ole fikseeritud. Siit sellest osast tuleb palju inimesi, kes ütlevad, et nõiad on petised, sest "näed käisin ää seal nõia juures, raisk ütles, et ma saan hea töö, sittagi sain". Kui ennustamise hetkel mõtles see inimene, et ta kavatseb saata mitukümmend CV-d tööandjatele, siis ennustus näitas seda potentsiaalset tulevikku. Kui ennustatav nii ei teinudki, siis jätkas ta oma teekonda teistsuguses tulevikus. Nii ei ole, et keegi paneb kaarte ja näidatakse seal midagi, siis raudpolt nii ka juhtub. No ei ole ju võimalik nii, sest tulevik on muudetav!!!! Seepärast ongi ennustamine mõnikord hea. Kui näed, et mingit asja tehes läheb päris halvasti, siis muudad oma teekonda tuleviku poole, et seda vältida noh. Mitmetel ennustustel on ka variante, et "tulevik, kui jätkad küsitaval teel" ja "tulevik, kui jätkad teisel teel". Ma olen kuulnud ka sellist naljakat lauset inimeste poolt, kes ei jaga ennustamisest ööd ega mütsi, et "ma ei taha, et mulle ennustataks, muidu hakkangi seda ootama ja nii tegema". Sellistele inimestele ei tohikski ennustada, sest nad jäävad sõltuvusse ja ei saa täpselt aru ennustuste mõttest. Ehk siis: ennustamise mõte on anda pigem nõu ja ülevaadet, mis juhtub teatud olukorra jätkamisel. Meelde tuleb jätta: kõike on võimalik muuta.
Seega, ennustamine on tavaliselt mõne situatsiooni lahtimõtestamiseks väga hea, või mõnele raskele probleemile lahenduste pakkumiseks.
Nüüd tulen selle juurde, kuidas siis ennustamine käib. Mingi pendel või kaart või mõni paneb peast vms. Nii, pendel, kaardid ja muud taolised on abivahendid. Need on loodud täpselt selle jaoks, et need aitavad tõlgendada. Tõlgendamise küsimus ongi alati kõige raskem. Ma ei saa pendlilt ju midagi keerulist küsida, sest ta ei saa nii vastata, et mina aru saaks, aga tarokaartidelt saan, sest neid on palju ja mul on lihtsam see enda keelde tõlkida. Ma võin ju iseendalt ka midagi keerulist küsida, aga no, kui mul tekib siis mingi tunne, siis mida hekki see tunne tähendab?!?! Sp ongi kaardid näiteks. Kui neid laduda, tuleb neid mitmeid ning neid peab oskama tõlgendada. Kaartidel on suva, millised nad välja näevad või midagi. Kui neil on teatud kombinatsioonis teatud tähendus, siis nii nad ka tulevad. Ennustaja iseasi on see, kas ta üldse sellest aru saab või ei. Nii võib igaüks kaarte panna, aga kui ta neid tõlgendada ei oska, siis on raske teada, mida need ütlesid. Ehk siis antud muster tuleb tõlkida enda keelde.
Olen kuulnud, et inimesed räägivad "näed, ma nägin, kuidas ta oma käega pendlit keerutas. Ta pole mingi ennustaja." Haha, misasja, pendel peab siis ise liikuma või? See pole ju meie maailmas võimalik. See, kes kaarte paneb, ma ei ütle ju "ma nägin, kuidas ta ise kaarte ladus. Kaardid ei läinudki ise lauale. Järelikult pole ta ennustaja." Kaartidel pole ju jalgu. Igatahes, asi on selles, et see, kes tõlgendab kaarte või pendlit, tema peabki teatud liigutusi tegema, et tõlgendusi kätte saada. Pendliga ennustaja võib ju oma kätt ka vehkida, aga pendel näitab käe liikumist palju paremini ju. Pm see vehkimine ja kaartide lauale sattumine on liigutus, mis tuleb teha alateadlikult või nö juhitult universumi vms poolt.
Ennustajad võivad tõlgendamiseks kasutada ükskõik mida. Pilvi või kasse või miskit muud sellist, mis endale meeldib.
Nüüd räägin, miks ennustajatel on küünlaid ja igasugu abivahendeid jne. Ja see on seotud ka sellega, mis vanasti toodid ohvreid. Ja see on ka seotud sellega, kuidas ruume puhastatakse halvast energiast. Ja see on seotud ka rituaalidega. See on veits keeruline teema lahtiseletamiseks, aga ma püüan. Selliste tegevustega ei ole oluline, mida sa teed, vaid mis tunne sellega kaasneb. Näiteks: ohvriand (juba vanast ajast ilgelt tehtud). Kui ma tahan mingi oma jumalaga rahu, siis kui ma viin talle ohvriks taime, tunnen sisimas, et oih, krt, see oli nii vähe, nüüd jumal karistab. Kui ma viin talle lamba, mille ma veel ise tapsin, siis on küll uhke tunne, et vot näed, nüüd jumal näeb, milleks ma võimeline olen tema jaoks ja nüüd on küll rahu sõlmitud. Kui seda lugeda, näeb, et asi on suuresti tundes. Kui ma viin taime ja kujutan endale ette, et nüüd on jumal täiega rahul, siis nii see ongi. See on ka põhjus, miks ma ei näe mingil nõmedal ohverdamisel mõtet. Sama tunnet saaks ka teistmoodi. Aga loogiline on muidugi küll see, et suuremat ja raskemat asja tehes tunned, et see on rohkem väärt. Sama tunnet tuleks tunda lihtsalt siis seda teist (kergemat, mõistlikumat vms) asja tehes.
Ennustajatel on ka igasugu rituaale kindlasti. Need on teatud tunde tagamiseks, mis on neile ennustamise läbiviimiseks olulised. Igaüks leiab siin endale parima. Neil on sama põhimõte. Kui tunned, et nüüd oled õigel tasemel, et ennustada, siis on see õige rituaal.
Ruumide puhastamine halvast energiast töötab ka sel põhimõttel, et puhastajal peab olema väga tugev hea energia tunne sisse toodud. Või kui inimene ise puhastab. Teoreetiliselt saaks ta ruumi ka nii puhastada, et ta mõtleb "nüüd on puhas", aga selle väikse mõttega võib kaasneda ju mõte "tegelt ma ei teinud midagi, nii et ei ole ikkagi puhas". Seepärast on lihtsam võtta sool ja seda loopida, lausuda luuletusi või midagi meeldivat, tunda tunnet, kuidas kõik puhastub ja siis saab uhkelt mõelda "vot nüüd on küll puhas!" Võtab rohkem aega, järelikult tunned ka ise rohkem tunnet, et kõik läheb paremaks ja siis kõik lähebki paremaks.
Nagu näha, on kõik üldiselt üks suur energia, iseasi, kuidas siis seda kasutada.
Selle energia saab enda kasuks ju tööle panna. Näiteks, kui mul on usk, et kui must kass üle tee läheb, on tänane päev pekkis, siis võiksin selle ümber mõtestada, et musta kassi nägemine toob õnne hoopis.
Nüüd seda lugedes on võimalik aru ka saada, miks on ennustajate seas palju petiseid. Petiseid on igal pool, aga lihtsam on imbuda petiseks valdkonnas, mis on väga paljudele mõistetamatu. Kuna petis teab, et see on mõistetamatu, on ta lihtsalt seal ilgelt enesekindel ja ajab jura kõigile. Jällegi inimesed, kellele on valdkond mõistetamatu, näevad, et näedkus üks jura ajab (kui jura päevavalgele tuleb) ning see arvamus viiakse ka normaalsetele üle, kes on tõsised ausad inimesed selles valdkonnas. Nii tekib inimestel, kes kursis pole antud teemaga, arvamus, et see ongi üks petiste valdkond ja selliseid asju pole olemas. Arvamus selles valdkonnas on eriti kerge tekkima ka, kuna pole just kõige lihtsam seda mõista. Eriti inimestel, kellel intuitsioon on puudulik.
Kui on küsimusi, küsige. Mul pole rohkem meeles, mida võiks veel mainida. Mõni asi on nii elementaarseks muutunud, et ei tule meeldegi.
Nädalavahetus on tulemas ja ma tahaks nüüd anda paar lihtsat võimalust kalkuleerida, palju juua. Eks ikka, kui liiga palju kaanida, on pärast paha ja kui liiga vähe juua, siis pole purjus. Kurb ju. Aga mina õnneks tulen appi oma kalkulaatoripeaga.
Kõigepealt selle ülesande lihtsustuseks oleks hea, kui sa ise tead, kui purju jääd sa näiteks neljast õllest. Või näiteks pudelist viinast. Iga mees omamoodi ja kindlasti on mängus ka kehakaal, kehaehitus, söögikorrad ja kõik muu. Aga tegemist ongi praegu lihtsustusega.
Nii, ütleme, et tassitäis viina, see on 250 ml ehk 1/2 pudelit (0,5 l pudel) on sinu soov õhtu jooksul ära juua. Minu jaoks on see näiteks mõne tunni peale juues päris paras kogus, et piisavalt täis olla, nii et veel paha ei hakkaks. Eks mõnel suuremal tüübil võib see kogus natuke suurem olla. Kui on sõber, saate koos näiteks pudeli viina ära juua.
Kuid ütleme, et seekord on sul õlled. Tegu on 4,6% õllega seekord purgis (0,5 l). Aga noh, tahaks ikkagi sama täis olla, kui enam-vähem oleks tassitäiest viinast täis. Siis tuleb teha üks arvutustehe.
Mis on teada?
Meil on õllepudeleid palju ja pudeli kogus on 0,5 l.
Me teame viina kangust, mis on 40%.
Me teame õlle kangust, mis on 4,6%.
Mida me tahame?
Tahame teada, mitu pudelit või purki tuleb õlut ära juua, et olla sama täis kui poolest pudelist viinast.
Selleks tuleb võrreldava joogi e viina kangus jagada olemasoleva joogi kangusega ning seejärel korrutada võrreldava joogi kogusega. See tehe on üle moolide arvu või midagi sellist, aga see meid ei koti (tegelt mind kotib, aga ma ei viitsi praegu välja uurida).
40% (viina kangus) : 4,6% (õlle kangus) * 0,25 (viina kogus) = 2,18 liitrit (õlle kogus).
Saime teada, et peame ära jooma umbes 2,18 liitrit õlut. Mitu purki see on? Jagame koguse purgiga (purkide) kogusega: 2,18 : 0,5 = 4,3 purki.
Kui õlle kangus on 5%, on tehe palju lihtsam:
40/5*0,25=2 (liitrit õlut). 2 l :0,5 l = 4 (purki).
Vastus: Seega, tuleb ära juua umbes 4,3 purki 4,6% õlut, et olla sama täis kui poolest pudelist viinast.
Kuna nüüd need lihtsad asjad on teada, siis võib iga joomingu korral enne natuke arvutada ning selle alusel endale sobiv kogus jooki soetada.
Aga oioi, selgus uus probleem. Tahaks nagu ikkagi viina või rummi või miskit kangemat ikka juua. Aga no mitte ei tea, palju seda mahla või toonikut või kahtlast mürgist musta värvi jooki ostma peaks. Teeme jällegi mõnusaid tehteid, et ei raiskaks liiga palju raha ning et ei jääks pealejoogist puudu.
Ütleme, et kahe sõbraga on plaanitud pudel viina, mis on siis 0,5 l. Palju sinna mahla osta?
Ütleme, et juuakse plasttopsidest, mis mahutavad 250 ml jooki. Võrdsustan ruumalad massiga lihtsuse mõttes. Ütleme, et tahame lahjendada piirituse (100%) kangusele umbes 12% kokteilis, mis on selline paras joodav kangus tegelikult, nagu vein. Ehk umbes kaks osa jooki ja üks osa viina. Kui tahame täpselt kolmeks jagada, siis see oleks 250 : 3 = 83 ml. Ehk viina 83 ml ja mahla 2*83 = 166 ml. Näeme, et sel juhul on viina protsent kokteilis 83 : 250 *100% = 33,2%. Ja kuna me rääkisime alkoholi kogusest kokteilis, ehk puhtast piiritusest, siis see on 40:100%*83 ml : 250 ml *100% = 12,8 %.
Nagu näha, ongi see suht tavaline koksi kangus. Muidu kallatakse ka 4 cl (40 ml) ja topeltkokteil on 8 cl, kuigi seal on tavaliselt pealejoogi kogus minimaalne.
Kui tahame teha jooki, kus on neli osa; üks viina osa, kolm mahla, siis see on 250:4 = 62,5 ml iga osa. Viina seega 6,25 cl ja mahla 187,5 ml. Viina osa seega joogis on 62,5:250 = 25 % (mis ka loogiline, sest neli osa). Ja puhta piirituse osa, ehk siis terve joogi kangus on meil 0,4*62,5= 25 (ml piiritust) ja 25 ml : 250 ml * 100%= 10 % on joogi kangus.
Kuidas arvutada joogi puhast kangust, ehk siis piirituse kogust joogis? See käib nii, nagu vist enne nägite. Kui joogis, mida on näiteks 250 ml, on viina ennemalt toodud 80 ml, siis me ju teame, et viina kangus on tegelikult 40 % ehk siis nii palju on meie viinakeses piiritust. Leiame piirituse osa nüüd 80 ml viinast ja selleks me korrutame protsendi kogusega: 0,4 * 80 ml = 32 ml on piiritust. Ja joogi kanguse saame piirituse arvelt. Kui teame, et seda jooki on 250 ml ja piiritust 32 ml, siis nagu tavaliselt tehakse protsentarvutusi: 32 ml : 250 ml * % = 12.8 %. Ja ongi joogi kangus käes.
Teeme ka igaks juhuks selle arvutuse ära, et mitu koksi saab juua, enne kui pilt tasku läeb. Nagu öeldud, teame, et pool pudelit viina on paras. Seega ühes koksis on näiteks 62,5 ml viina. Lihtne: 250 (ml ehk pool pudelit viina) : 62,5 (ml ehk koksis olev viin) = 4 kokteili (kangusega 10%). Nagu näha, selgus ka siit, et ühest pudelist viinast saab teha 8 kokteili. Aga eks ise saab valida, sest kui kangemaid teha, jätkub vähem viina.
Pealejoogi kogus: meil on 1 pudel 0,5 l viina. 1* 0,5 = 0,5 l. Pealejooki on vaja kolm korda rohkem: 3 * 0,5=1,5 liitrit. See on vaid minimaalne kogus, sest tahes lahjemaid kokse, võib arvestada ka nelja osaga: üks osa viina, kolm osa muud jooki. Ehk siis 0,5 * 4 = 2 liitrit pealejooki. Tuleb seega loomulikult arvestada, et kui meil on näiteks kolm pudelit viina: 3*0,5=1,5 liitrit, siis pealejooki peab olema 1,5 * 4 = 6 liitrit. Tasub seda meeles pidada. Liigagi palju on nähtud, kui peol on nii kurb, sest pealekas sai otsa ja viina peab veega lahjendama. Õnneks mul pole nii juhtunud, sest ma arvutan alati poes.
Peamine:
Umbes 4 pudelit õlut on nagu pool pudelit viina.
Umbes 4 viinakokteili klaasis on nagu pool pudelit viina.
Olgu. Enne ma ei luba jooma minna, kui neid arvutusi ei oska. Juua tuleb vastutustundlikult! Seetõttu tõingi siia need paar arvutuskäiku, et enne pidu selgeks teha joogi koguseid ning palju juua. Ma olen siiani neid tehteid alati kasutanud ning toimivad. Nendega on hea ka see, et kui tead täpselt, palju oled joonud ja keegi on näiteks toppinud reaalselt ohtlikke aineid koksi sisse, siis tead, et sa ei saanud olla täis, vaid uimastatud. Palju kasulikum on kontrollida enda joodud alkoholikoguseid, kui hiljem kahetseda.
Tuletan veelkord meelde kõiki muid varieeruvaid tegureid, mida arvesse võtta. Lisaks ka on võimalik mõnel hullul teha kokteile pooleks: pool viina ja pool mahla (kangus 20%).
