Just olin sõbranna sünnipäeval selle kuu alguses ja seal oli see lõbus kaardimäng nimega Reaalsuskontroll. Mäng oli nii lahe, ma ostan selle endale ka. Igatahes, seda mängides selgus mulle, kui PALJU inimesed järeldavad midagi lihtsalt ainuüksi välimuse kohta. Ja kui juhuslikult su välimus on vist nende mõistes ilus (kuigi ma ei usu et nende mõistes ilus, sest otseseid komplimente tehakse mulle ainult väga lähedaste poolt, kui üldse), siis ega mult midagi ei küsitud ega uuritudki rohkem mu enese kohta, vaid kõik asjad lahmiti välimuse kohta nende kaartidega. Muidu hästi lahe sünnipäev oli, pean mainima! Väga ägedad mängud ja tore oli kõiki näha!
Eks ma arvasin varemgi, et välimuse järgi võetakse palju, aga et nii palju, et hakkad juba viltu mõtlema... no seda ei osanud arvata.
Esieks kuna inimesed olid tulnud mu sõbranna sünnipäevale ja kui ta on neid kutsunud, nad peaksid ju teda enam-vähem hästi teadma või mis?! Aga talle oli pandud mitu kaarti, mis ei käi tema kohta üldse.. ja üllatus - need käiksid minu kohta. Kui sa tead inimest, kelle sünnipäevale sa lähed, siis arvatavasti sa ka tead, et ta pole selliste iseloomujoontega, aga kui satub selline kaart, võiks ju ringi vaadata ja natuke mõelda, kellele kaardil pakutud omadus sobib. Kuid inimesed ei tea. Arusaadav, et ei tea. Aga nad ei tunne ka huvi ja ei küsi ja järeldavad ainult ühte välimuse põhjal. Nii et mõtlevad isegi oma sõbrannale omadusi juurde ja viltu, kuna nad ei arvaks, et seal samas ruumis see ilus blond loll naiivne tšikk, kes vaikselt seal nurgas bitchi näoga vahib, võib olla väga mitmekülgne ning armastab kunsti. No way!
Mulle olid kaardid peaaegu kõik välimuse järgi pandud. No ühe kohta võib muidugi ka öelda, et üks isikuomadus oli kaudses tähenduses, ehk siis kõige blondim inimene. Ülejäänud olid kõige suurem tagumik, kõike ilusam (tänan nende eest, armas, vähemalt saan anonüümseid komplimente, jehuu), siis kõige naiivsem ja midagi sellist. Väga vähe kaarte oli mulle ka pandud. See panigi mind mõtlema, et milles siis asi, äkki välimuses?
Nii, minust jääb tihti mulje, et ma olen see loll blond ülbe kõigist enda meelest parem piff, kes istub kuskil üritusel teistest kaugele ja bitchi näoga kõiki üleolevalt passib. Kui kurb, et tegelikult ei julge ma arvatavasti kohe üritusel teiste võõraste juurde istuma minna, sest äkki võtan kellegi koha ära, lisaks ei julge ma kohe kõigiga rääkima hakata ning vaatan neid niisama oodates, kuni keegi minuga äkki natukenegi räägib, sest ma ise olen lihtsalt liiga tagasihoidlik ning tõepoolest - ma kardan, et ma ei meeldi neile ning, et nemad on minust lahedamad. Vot jah, mõtlen nagu nohik, aga välja paistab midagi muud.
Lisaks see pidev bitch-face, mis mul on. Inimesed võiks sellest lihtsalt üle saada ja mõista, et see pole kuri nägi ja mul ei ole paha tuju ja ma ei ole õel ja ma ei kavatse sind kohe ära mõrvata või midagi, vaid see on mu kaasasündinud näolapp! Sorry, aga ma ei hakka teie pärast plastikakirurgiale mõtlema, mis mu suunurgad konstantselt ülespoole venitaks ja kulme lakke tõstaks. Pealegi ma olen inimesed juba jaotanud kahte kategooriasse: need, kes arvavad, et mul on kuri nägu ja need, kes arvavad (ehk siis teavad), et mul on normaalne nägu. Olen märganud, et need, kes arvavad, et mul on kuri nägu, on totakad ja ma nagunii ei viitsiks suhelda inimesega, kes pidevalt ütleb: "mis sa nii kuri oled? Naerata!" ja isegi kui ta nii ei ütle, siis mõtleb ja genereerib enda jaoks probleeme välja. Olen lahterdanud need inimesed kategooriasse, kes väga lähedaseks kaaslaseks ei sobi. Kui aus olla, siis need ongi tihtipeale olnud madalama intelligentsiga. Sorry, kui ma kedagi solvan, aga ise te olete pealiskaudsed, selle asemel, et uurida mu tegeliku enesetunde kohta näiteks minuga midagi normaalset rääkides. Need, kes ei näe mu näolapis midagi kurja, nendega on ju parem suhelda, sest kui ma ka päriselt kuri oleksin, siis nad mõistavad ja tunnevad paremini minu emotsioone ära. Sellist asja peaks tõepoolest lähemalt mõni teadlane uurima, et missuguse taustaga on need kaks inimesterühma ning kas üks osa neist on pärit näiteks perest, kus geneetika on määranud nii, et suu on koguaeg irevil ja nad peavad seda nägu normaalseks. Täitsa põnev.
Lisaks ma olen näinud mitmeid kordi inimeste imestavaid molle, kui nad kuulevad, millega ma tegelen. No omg, ülikool vä, omg, misasja, selline eriala?! Sa ju siis mingi tark?! Mida, sa käid ratsutamas?! Sa sõidad autoga?! jne. See on lahe üllatunud nägu alati. Samas on tore, et inimesed arvavad, et ma olen nii ilus ja selle tõttu on mu elu nagu Padjaklubi tegelaskujul Laural, kuid kahjuks pean tõdema, et ma pole kunagi oma elus arvestanud, et välimusega võiks midagi saada. Ma nagu ei tea, et ülikooli võetakse sisse välimuse alusel, pealegi on hinnang välimusele ju subjektiivne.
Lisaks ka see, kui ma räägin, milline inimene ma olen ja mõni lihtsalt ei usu või ei saa aru. Ma hakkan ise ka juba mõtlema, et mis toimub, et aru ei saada. Ütlen, põhikoolis oli lemmikaine mata ja seda kirjutati mu pealt maha, siis on mingi yeah right. Siis kui ma olen rääkinud, et ma ei olnud kahjuks koolis populaarne ja minu teada ma ei meeldinud oma klassikaaslastele, siis on ka mingi: haahaa, mida sa ajad, ei ütleks seda küll sinu kohta, nkn olid sa see kõige populaarsem või midagi.
Ja kui inimesed peaksid minu välimuse põhjal mind iseloomustama, pannakse vist täiega mööda. Mõned näited: käisin klubis oma õega ja ühe sõbraga ning mingi tüüp hakkas mu õega rääkima. Midagi rääkis minuga ka ja mis ma õelt kuulsin: tüüp arvas, et ma olen 25-aastane loll blond tsikk, kes otsib endale rikast meest ja see sõber, kes minuga kaasas on, on mingi ilgelt rikas jõmm. Nii mööda on ikka päris pro panna, võiks ju sensitiiviks saada lausa. Teiseks kui see tüüp minuga rääkis, siis ta lihtsalt ei uskunud, et need värgendused mu näppude peal on minu enese LOOMULIKUD küüned, mitte geelküüned või mis iganes.
Siis jah, mu välimuses on palju mingeid arvamusi olnud: oo, kas sul on juuksepikendused, oi, sul on kunstripsmed eks, oo, sul on geelküüned... aa, ei ole geelküüned.. ära valeta, need ju ON geelküüned, nii tugevad!. Kui ma ütlen, et ei ole kunst, aga tänan, kui sulle meeldib, väga kena (mul muidugi on hea meel, et tundub nii ilus nagu võlts), siis miks seda ei peaks uskuma? Kurb osa on see, et sellistest situatsioonidest võin ma järeldada, et paljud, kes mind näevad, mõtlevad samamoodi, et geelküüs ja miskit, kuid nad ju ei tule seda ütlema, vaid jäävadki igavesti kurvalt valesti mõtlema... sad. Ja nii nad minuga suhtlema ei tulegi, sest mõtlevad, et ma olen seest tühi blondiin :( Ja mina ise ei lähe kellegagi suhtlema, sest ma ei julge ja oska.
Kõige rohkem kahju on ka sellest, et mulle pole siiani kohale jõudnud, et ma võin välja näha ilus või jätan endast ilusa inimese mulje, sest siis ma oskaks vastavalt käituda. Ma arvan ikkagi, nagu ma oleks see kole nohik, kes külla minnes raamatuid lugema hakkab ning keegi minuga nagunii suhelda ei soovi, sest ma oskan ainult koolist rääkida.
Muidugi on mul hea meel, et ma näen ilus välja siis teiste arvates (mis siis, et endal on seda veel raske uskuda). Muidugi saaks ma oma "mure" lahendada, nii et püüan koledam olla, kuid nii tunnen ma ennast lihtsalt halvasti ju. Mulle meeldivad läikivad käevõrud ja kuldsed asjad ja mulle meeldib ennast meikida, see on lahe nagu meditatsioon. Pealegi näokuju on ju ikkagi sama.
Igatahes tahan sellega öelda, et inimesed, piiluge rohkem teise inimese hinge ning ärge ennustage ainult välimuse põhjal! Tundke huvi teiste vastu ja unustage oma väärakad eelarvamused. (Siin jälle üks mõte, et suurte stereotüüpsete eelarvamustega inimesed, kes ka otse enda eest mittestereotüüpset inimest nähes, seda ikka ei usu, on suht tainapead ikka.) Veel ma tahan öelda, et ma ei tea, et blondi juuksevärvi andev geen oleks aheldunud idiootsuse geeniga. Ei ole seost karvavärvuse ja intelligentsi vahel, vähemalt mina seda ei tea, aga kui huvitab, tehke palun uuring.
NB! Mu postitus keskendus pealiskaudsetele inimestele, kes enda ninaotsast kaugemale ei näe! Ma ei mõtle pealiskaudsete inimeste all paljusid neid, kes alguses arvasid, et ma olen siuke ilus ja kõike muud seda, kuid ei lasknud stereotüüpsel arvamusel palju segada! Mul on hea meel, et on palju inimesi, kes on öelnud, et alguses arvasid minust midagi muud, kuid ei teinud sellest mingit numbrit ning õppisid mind tundma ja üllatusid ka siis! Mulle alati meeldib selliseid asju kuulda sõpradelt. Väga vahva! :)
