Minu elu raskeim periood

Tähelepanu! Kõikidel postitusel mainitavatel inimestel palun mitte solvuda, kuna see on mu isiklik nägemus. Julgesid teha, julge ka tunnistada ning julge ka mõista, millise jälje jätsid nii teisesse.

NB! Tekst on kirjutatud teatud ajal! Mitte miski pole kivisse raiutud ega jää kestma! Mul oli raske, see ei tähenda, et see ei muutuks. Olid probleemid, aga see ei tähenda, et asi pöörduks hoopis vastupidiseks! Teatud ajal olid asjad nii, see ei tähenda, et on enam! (Thank god!)

Mõtlesin üldse rääkida oma rasedusest ning kuidas see on kulgenud. Kuid meenutades raseduse algusaegu, taipasin, et see jutt ei tule mitte roosiline, vaid roosiokkaline.

Rasedus tuli mu ellu täpselt nii nagu keegi oleks mulle tee laotanud ning sammudes seda teed, oli tulemus käes. Kindlasti huvitab inimesi, kas ma teadsin ette, et rasedaks jään ning vastus on suht nagu selliste keeruliste olukordade puhul ikka - teadsin, aga ei kuulanud/uskunud/tahtnud mõista/tahtnud näha.

Lapse isa soovis minuga väga koos olla pärast järjekordset suurt tüli suvel. Kuigi olin otsustanud enne sügist sellele kõigele kriipsu alla tõmmata, käis mu sees koguaeg sisemine tunne, et tuleb temaga koos veel hakata olema. Mäletan, kuidas üks mu sõber tegi mind maha, öeldes "kui sa temaga kokku lähed, on sul halvasti." Vastasin täpselt: "Ma tean seda hästi, et midagi rasket ootab mind ees, aga mul on tunne, et ma pean temaga veel ühe kogemuse saama." Mul oli tugev tunne, et ma PEAN temaga veel midagi tegema/olema. Ma ei teadnud, mis see on.

Kas ma plaanisin rasedaks jääda?
Igas suhtes on elementaarne alustala rääkida ära partnerile oma lapsesaamissoovid ning situatsioon, mis juhtuks spontaanse raseduse korral. Muidugi on iga suhe isiklik, aga nii palju ma võin öelda, et räägitud oli, et spontaanse raseduse puhul jääb laps. Aga spetsiaalselt last tegema kohe kindlasti ei tõtanud. Kasutusel olid käepärased meetmed rasedusest hoidumiseks. Mina isiklikult olin mõlgutanud selliseid mõtteid, et tore oleks rasedaks jääda nii, et pärast kooli saan lapse. Lisaks olin juba aastaid tagasi mõelnud, et nii tore oleks noorelt last saada. Selles osas mul juba soov oli sees, kuid kuna lapsed mind ei huvita, ma ei tea neist midagi ega kavatsenud ka midagi nende kohta veel nii pea uurida, ei kavatsenud ma nii tõsiselt ka last veel saada. Kuid kuna ma teadsin, et oma endometrioosiga on mul tõenäosus rasestuda üldse hulga väiksem (ebaregulaarne tsükkel jne), siis mõistlik oleks see laps ikkagi enne 30. eluaastat saada, kuna 30. eluaastaselt hakkab viljakus järsult langema. Ma olin varasemalt näinud unenägudes, kuidas mul on laps ning unistanud lapsest, aga kaine mõistusega mõeldes, sain aru, et see pole realistlik soov hetkel.

Kuidas rasedaks jäin?
Siin on minu meelest küll nüüd kõrgemad jõud mängus. Ma loetlen need üles. Kui see teid ei pane imedesse uskuma, siis kogege ise midagi sellist. Veidi lähemalt ma ei saa kirjeldada, kuidas see väga täpselt juhtus, aga see oli ka ikka väga uskumatu ja mitmete asjade kokkulangevus. Arvestades, et me muidu kasutasime barjäärimeetodil rasestumisvastast vahendit, aga ei, see ei purunenud. See ei ununenud. See oli olemas. Aga samal ajal seda ei olnud olemas. Jah, kõlab imelikult - ongi imelik. Ja see ainus üks kord põhjustas imekombel raseduse.

• oma ebaregulaarse tsükli jooksul (mis keskmiselt oli mul mingi 43 päeva!!!) sattus see juhuslik üksik vahekord just sellele päevale, kui oma 24 h elueaga munarakk otsustas vabaneda. Kõik need 43 päeva ja üksik vahekord õigele ajale. Olgu, ütleme, et juhtub. Kõik ülejäänud vahekorrad olid rasestumisvastase vahendiga ning neid vahekordi ei olnud sageli.
• mu tsükkel võis ju keskmiselt 43 päeva olla, aga see oli tegelikult nagu jumal juhatas. Mõnikord ei olnud päevi 60 päeva järjest, mõnikord algasid päevad juba kahe nädala pärast. Nii et seda arvestades sattus see üksik vahekord üksikusse 24 h aknasse, on täitsa imekspandav.
• ma vaatasin kohe oma antidepressandi infolehte, kui see "situatsioon" juhtus, arvestades, et kui see 24% (tõenäosus ühe tsükli jooksul rasestuda vahendeid kasutamata normaalsel naisel õigel ajal proovides) juhtub, siis tean kohe, kuidas mõju on. See oli üks antidepressant mingi paljudest, mis juhuslikult oli mulle umbes aasta tagasi välja kirjutatud ning mida võis võtta rasedusega ning sooviga rasestuda. Juhus? Ehk ongi.
• kontrollisin kuupäevi, millal olin Roaccutane kasutamise lõpetanud (selle ravimi lõpetamisest alates 30 päeva ei tohi rasestuda). Aega oli kindlasti üle 30 päeva üle läinud.
• Muidugi ma ka ennustasin (pendliga) pärast vahekorda. See ütles, et olen rase, ära osta sos-pilli. Ma ei teadnud, kui tõsiselt seda võtta, arvestades selle tõenäosuse madalat sagedust. Sos-pilli ma ei võtnud, sest see on mõttetult kallis ning ma ei tahtnud võtta seda kahel põhjusel:
• pidin järgmiste päevade ajal andma vereanalüüse ning ei tahtnud analüüse rikkuda hormoonidega jamades
• arvestades ühte pauku, oleks tõenäosus rasestuda niigi väike ning sos-pill ei mõju suure tõenäosusega nkn siis enam, kui munarakk spermaga kohtunud on. Jätsin selle jumala hooleks.
• Naljakas oli pärast rasestumist autoga sõites, kui raadios hakati lampi rääkima munarakkudest ja spermidest. Juhus, eks.

Siis kui ma sain teada, et ma olen rase, juhtusid sellised kokkulangevused:

• mu reproduktiivmeditsiini teadustöö muutus järsku rasedusega seotud teadustööks (ilma et juhendaja mu rasedusest teadlik oleks olnud). Mu meelest päris naljakas muutus, sest pidin kirjutama üldse ju endometrioosist.
• sõbranna soovitas foolhapet võtta. Vaatasin ühtesid vitamiine, mida olin rasestumise algusest saati kasutanud täiesti juhuslikult ning neis oli foolhape ka sees.
• kohtusin juhuslikult sõbrannaga, keda polnud ammu näinud ning ta teatas, et on rase.
• mu üks sõbranna oli nagunii rase ja seda teadsin enne oma rasedust (no see pole just suur kokkulangevus vist, et me suht sama rasedad oleme)
• kaks sõbrannat on mul veel rasedad, seega kokku neli.
• ma poleks arvanudki, et nii paljud inimesed minu ümber on äärmiselt õnnelikud rasedusest teada saades!

Mida lapse isa ütles, kui su rasedusest teada sai?

Muidugi kui lapse isa sai rasedusest teada, oli ta õnnelik. No kes ei oleks! Kui inimene on terve elu last soovinud saada, rääkinud seda tutvumise algusest saati ning ta kaaslane ongi lõpuks rase, siis ilmselgelt hüppab inimene rõõmust lakke. Suur põhjus, miks ma sain temaga enne koos olles rasestumist edasi lükata, oligi see mu elu parandava ravimi Roaccutane võtmine. Muidu kuna ta on alati unistanud lapse saamisest, siis oli kindlasti ta üliõnnelik. Nii et olimegi koos õnnelikud selle üle.

Mis sai pärast raseduse teadasaamist?
Tegelikult olin ma lapse isast juba lahku läinud, kui nüüd päris täpne olla. Ehk siis jäin rasedaks, ma ei teadnud, et olen rase ning läksime lahku omadel põhjustel. Kuna mul oli kangesti vaja vereanalüüsi anda järgmiste päevade ajal ning päevad nagu ei tahtnud alata, mõtlesin, et teen igaks juhuks selle testi, oli ju nagu üks suva vahekord ka. Pistsin selle kuse sisse ja see näitas KOHE, et koorioni gonadotropiin on uriinis!
Selle tõttu andsin lapse isale ühe võimaluse veel - oli ju laps tema unistus olnud. Seega sai ta mult veel korra armu. Lootsin, et kõik reaalselt lähebki paremaks nii nagu rasestumise ajal oli.

Miks te siis ikkagi lahku läksite?
See on isiklik, seega seletan lihtsalt asju, mis juba on avalikult näha ja elementaarsed nagunii. Lisaks seletan oma valu siin välja, kuna ma olen üsnagi privaatne olnud ja ehk see aitab mul paremini edasi liikuda. Samas on seda küsimust küsitud ka mult sellises vormis - "mine lapse isaga kokku", mis muidugi kohe muutub, kui kuuldes lühidalt, mis olukord oli. Inimestel on raske mõista, et otsustasin aborti mitte teha (kuigi seda keegi välja ei ole veel öelnud), kuigi olin lahku läinud. Seega seletangi ära, kuidas ma ennast tundsin, et oleks mõistetavam, miks just lapse nimel polnud võimalik kokku minna. Ma loodan, et kõik sujub ainult paremuse poole ja räägin siin siis minevikust!

Lapse isal oli 2 olekut - üks normaalne, kui ma olen tema jaoks kallis ning teine olek see, kuidas ma olen tema jaoks idioot. Pärast raseduse ilmsikstulekut oli umbes 3 päeva tema superkõrge normaalne olek, kuidas ma olen talle kallis lapse ema, kuid siis algas selline madalseis, mida ma isegi oma silmaga polnud varem veel tema puhul näinud. Kuidas?! Ma ei tea sellele veel vastust, aga nii lihtsalt ma alla ei andnud. Ta ise nüüd ütles, et ju oli kõik liiga hea, et olla tõsi. Ma alustasin nii suurt analüüsi kui vähegi võimalik (mind teades, siis ma ei jäta asju poolikuks ja annan endast alati palju). Google, professionaalne abi, enesejälgimine, varem võetud psühholoogilise suunitlusega loengud, suhtluse jälgimine kõrvalt, filmimine ja analüüs jms. Kõik, mida ma oma vahenditega teha sain ja seda vaid lapse nimel (sest laps ei tohi mitte kunagi näha vaimset vägivalda - see on minu jaoks väga oluline). Ennast jälgides ja järjest parandades soovisin ma seda kogu suhet kokku lappida. Hoolimata sellest, et lapse isa ringi käis, sõimas mind "tee aborti, soovin, et sa poleks rase" jne, hoolimata sellest, et ta minu kulul elas, hoolimata sellest, kuidas ta terroriseeris, kuidas ta sõimas iga kord, kui helistasin, kuidas ta soovis kõigest pilti, kui kuskil käin, kuidas ta jälitas jne. Kõigest hoolimata hoidsin mina end tagasi, jälgisin ning andsin talle võimaluse. Saatsin ta abi otsima, maksin selle eest ise, hoidsin end tagasi, andsin talle võimaluse, sest see inimene oli ju last tahtnud pikalt ja nüüd ta saab selle. Ma tegin oma käitumisega kõik, et omalt poolt oleksin ma pingutanud.
Siis nägin ma, et tegelikult mida rohkem mina olen positiivne, seda rohkem on tema minu vastu negatiivne. Ta tujud hüppasid seinast seina täiesti juhuslikult suvalise väljamõeldud ajendi peale (tihti mindsüüdistavalt). Taipasin, et mu käed jäävad reaalselt lühikeseks. Ma ei saa inimest sundida rääkima psühhiaatrile oma tegelikest tujukõikumistest. Nägin ju ise, kuidas ta tegi head nägu inimestele, kui oli vaja neid ära kasutada, et hiljem selle inimese selja taga tema üle irvitada. Sain aru, et ma olen ise üks neist - inimene, keda ta kasutab ära ning hiljem irvitab pihku, kui loll ma ikka olen. Pealegi olingi loll - mida rohkem armastust ma vastu pakkusin, seda rohkem tema mind vihkas ja mulle haiget tegi. Kui ma teatasin, et armastan teda, oli üsna kindel, et ta läks klubisse jooma ning naistega flirtima. Kui ütlesin, et armastan teda ikka, ütles ta mulle, kuidas ma otsigu endale teine mees jne. Saate aru küll. Kuna mul sai ka papp otsa, mida tema peale pidevalt kulutada, siis tekkisid mul juba ka suured majanduslikud raskused. Oli tema lubanud ju suvel võtta korteri Tartusse, sest eelmine korter oli minu kulul. Aga seni elas ta ikka minu kulul - söök, bensiin ja ajutise elukoha pidev plekkimine. Sain mingi äbariku ühika, kuhu teda ei lubatud. Oleks lubatud, kui ma oleksin saanud temaga normaalselt seda läbi rääkida ja ta kaasüürnikuks lisada, aga iga kord kui tahtsin helistades talle sellest rääkida, viskas ta toru ära. Vb see pidigi nii olema. (Ilmselgelt) püüdsin temaga siis oma lahkumineku otsuse langetamisel rääkida, et tuleks lahku minna ning last ühiselt kasvatada. Selle jutu peale teatas ta, kuidas ta ei ole esiteks nõus lahku minema, kuid siis, et läheb naisi panema ja lapsi tegema, siis kuidas ta kavatseb tulevikus oma lapsele samamoodi haiget teha nagu minu isa tegi mulle, siis kuidas ta soovib, et ma poleks rase, siis kuidas ma olen idioot, siis kuidas ta hoolib nii väga minust ja lapsest, siis kuidas ta mind väga armastab ning last väga armastab, siis kuidas ta kahetseb oma halvastiütlemisi, siis kuidas ta vihkab mind... Ajunuss. Kõige otsustavam oli see, et laps ei tohi sellist terrorit kunagi kogeda. See kõik tegi nii haiget.

Viisakalt kutsusin teda kaasa ultrahelisse. Olin endiselt temasse väga panustanud, pakkudes tal tuge tööotsimisel ja kõigel. Aga kui pärast seda ta jälle ära keeras, otsustasin, et miks ma nii teen endaga. Mu sees on tema eluunistus ja tema teeb nii? Panin täisbloki igale poole peale, sest mu aju kärssas ja süda valutas nii, et tahtis seest välja hüpata. Mõnda aega sain rahus olla nii ilma temapoolse terrorita.

Kuna ma enam talle tähelepanu ei pööranud, üritas ta kuidagi seda mult saada. Esiteks lisas ta ise ultrahelipildi Instagrami, sest ta teadis, et see oli meievaheline saladus ning ta tahtis mu usaldust reeta. Kuna ma ei reageerinud, teatas ta, kuidas ma olen loll, et temast lahku läksin. Ei reageerinud ka sellele, seepärast hakkas ta levitama jutte, kuidas laps pole tegelikult tema oma. Ma ei reageerinud ka sellele, seepärast hakkas ta levitama jutte, kuidas ma olen hoor ning laps on mu eksklientide oma. Kuna ma ei reageerinud ka sellele, saatis ta isiklikult mulle tagasi minu poolt talle kingitud raamatu "Isa ja beebi" ning kirjutas sinna ka kirja, kuidas ta elu on ilma minuta nii ilus ja hea ning käigu ma perse. Ma ei reageerinud ka sellele nagu te vist juba aru saite - ükski tema tegu ei pannud mind talt blokki maha võtma - ja tal vist said mõtted otsa. Seda kõike siis, kui ma ise olin rase.

Kui on kaks rasket valikut - lapse kasvatamine üksi ning lapse kasvatamine terrori all, siis lihtsam on valida vähem raske valik. Eriti et lapse kasvatamine terrori all on pigem lapse seisukohast täiesti väär valik.

Ehk siis see oli minevik. See oli halb ja seda ei pea mulle tulema ütlema, et lapse isaks tema "valisin". Mis kuradi lause? "Valisin"? Ma pole kedagi valinud ja seda olen mitu korda rääkinud, et ta tuli mu ellu. Südant ei sunni ega käsuta, elu lasi meil koos olla ja elu viis lahku. Nagu ma jälle rääkisin, ma ei treinud spetsiaalselt last. Nii juhtus. Selles saate jah süüdistada mind, et ma südant kuulan - olen siis selle alusel loll. Kuulasin mingit sisetunnet, mis ütles mulle, et temaga hakkan koos käima, kuulasin sisetunnet, mis ütles, et temaga pean korraks veel koos olema. Ja tagantjärgi nägin, et see oli täpselt nagu tee oma peatuspunktidega. Umbes nii see asi mulle tundus.

Lisaks ma arvan ka, et lapse isa demonstreeris mulle just kõige oma hullemat külge, et elu saaks meid lahku ajada. Ju elu teab paremini. Nii vähe aega on sellest veel möödas, et ma ei oska praegu suuremat pilti näha, aga eks see selgub peagi. Näiteks elu lihtsalt takistas meil koos korterit võtmast väga mitmel viisil (vähemalt kolm korda hüppas korter alt ära ning iga kord, kui tahtsin teda panna kaasüürnikuks ühikasse, ma ei saanud). Kui mu sisetunde kohta küsite, siis see oli umbes selline: "said, mis vaja, nüüd mine lahku." Naljakas :D Nagu mingi hääl oleks kõrva umbes sellist asja öelnud. Ju oli seda sel ajal vaja meie mõlema jaoks.

Kuidas minu elu kulges pärast lahkuminekut?
See raseduse algus oli liialdamata mu elu kõige raskem aeg. Mul on olnud palju elukogemusi - keerulisi suhteid, projekte, kannatusi ja muud, aga miski ei ületanud seda südamevalu ja kannatuste okkalist rada, mis oli mu elus rasedusega. Vähe sellest, et lapse isa isiklikult mind avalikult mustas, oli iga mu päev täis kannatusi. Ma võisin ärgata üles hommikul ja normaalsus oli see, et oli juhtunud nagunii midagi halba jälle. Ma ei tea, kas see oli kokkulangevus või õpetus mulle. Ma ei tea, miks need asjad juhtusid. Kusjuures iga väike asi, mis vähegi sai valesti minna, läks suure tõenäosusega valesti.
Näiteks mu ühikas oli haisev ja külm. Haisvas kohas raseduse alguses olla on ulme. Kuna ma süüa ei saanud, sest oleksin selle ühikas välja oksendanud, olin pidevalt lihtsalt autos või püüdsin olla mitte Tartus. Võtsin siiski kõvasti alla raseduse alguses. Majanduslikud raskused olid ka.
Hommikul ärgates võis olla tavaline, et keegi on treinud minust ebameeldiva artikli.
Ja järgmine hommik võis olla tavaline, et anonüümselt on mulle kirjutatud täiega paska minust.
Ja järgmine hommik võis olla tavaline, et mu autole on sisse sõidetud.
Ja järgmine hommik tavaline, et lapse isa järgmised kuulujutud on minu kohta liikvel.
Ning siis, et koolist tuleb mingi nõme teadaanne, nt ebameeldiv tagasiside. Mul oli nii palju asju korraga, kool ka takkatipuks ning raske oli seal keskenduda, kui pea oli sitta täis. Ja seal olid veel ettekanded.
Ning siis järgmine hommik näiteks kiri, kuidas lapse oli minuga veel suhtes olles olles teinud teiste naistega seda/toda ja kolmandat. Olgu, see selleks, aga seal juures oli muidugi ka jutt, kuidas lapse isa oli mind maha teinud ja süüdistanud kõva häälega kõigi kuuldes.
Iga hommik ärgates ma lihtsalt ootasin midagi halba ja nii kuni aastavahetuseni. Ilusa pidustuste ajani, mida ma armastan, aga ma olin kohutavalt hullus gripis. Ma ei suutnud liigutadagi ennast. Nagu nimme kutsuti mind meeletult vahvale üritustele aastavahetuseks, kuhu mul polnud kuidagi võimalik kohale minna. Nagu nimme kutsusid mind sõbrad just siis välja. Nagu elu näitaks mulle - vaata, millest sa ilma jääd, sitakott! Nagu nimme olid teed lumised ja sõita ei saanud. Ja nagu nimme kuulen ma jälle laimu, mida minu koha on levitatud.
Ja vähe sellest - takkatipuks algas see jama pihta, et üks kollane veebisait varastas minu teosed ning hakkas nende pealt ilma mult luba küsimata kõva tulu teenima. Vähe sellest, et seda üks oli - ei, kaks, kolm, neli, viis artiklit vähemalt ilma mult luba küsimata. Vähe sellest - lapse isale oli see uus võimalus mind litsiks nimetada ning avalikult maha teha.
Lisaks olid mul ka kodused probleemid. Mul oli üks sõbranna toeks, nii palju kui ta olla sai, sest kodus pikalt haigena olles ei suutnud ma kellelegi oma muresid kurta. Minuga vinguti iga nurga peal. Ja noh, vahele jälle mõni anonüümne heiter tuletamas mulle meelde "kuidas sa ikka nii idioot oled, et...", tavaline. Kui jõudsin eelmise heiteri kirja ära unustada, siis tuli kohe mõni uus, et ma ikka ei unustaks, kui loll, mõttetu, saamatu, kole, lollakas jne ma olen. Kõik jamad olid korraga.
Mulle aitas, sest ma olin jõuetu. Ma mõtlesin pikalt, kuidas end ära tappa, aga jälle ei mõelnud välja. Ainus asi, miks ma ei oleks tahtnud end ära tappa, oli laps mu sees. Ma tahtsin, et tema elaks, aga ma ise ei tahtnud elada.

Psühhiaater suurendas mu ravimidoosi ja see aitas hästi. Veidi läks paremaks, aga iga päev ilmus ikka kirju sellest, kuidas ma loll olen ja kuidas ma sellise mehega lapse tegin üldse. Ja et ma oleks ju palju paremat meest väärt jne. No kurat, kui ma oleks paremat meest "väärt", siis oleks see mees mu elus ju juba sel ajal! Ja et miks ma temaga lapse tegin.. nagu ma oleks pingutanud, et last teha. Miks inimesed ütlevad selliseid mõttetusi? Mida see annab? Kirjutab ära "sa oleks pidanud ikkagi abielluma ilusa sarmika targa mehega, kes sind majanduslikult aitaks, mitte kriminaaliga lapsi tegema." Oleks? Oli mul selline mees võtta? Kas ma TEGIN lapsi? Enda teada mitte. Aga mida see OLEKS mind aitab? Tänan jah meelde tuletamast, kui sitt mu elu on, tean seda isegi. Mis vastust sellised inimesed ootavad siis minult?

Ilmselgelt püüdsin ma kogu selles pasahunnikus näha kõike positiivselt. Kui keegi mulle nii kirjutas, vastasin ma, nimetades oma olukorras siiski midagi positiivset. Ma ei rääkinud halvast. Halb oli 24/7 mu ümber, aga ma püüdsin heast rääkida olenemata ka sellest, et ma pidin oma asju tassima rasedana ühikas viiendale korrusele pidevalt, kuigi need maha kukkusid ning mul külm ja halb oli. Aga mida see virisemine ka aidanud oleks? Vb oleks midagi aidanud, aga siis oleks öeldud mulle (ja öeldigi) "kõik ei pea sind haletsema, ise sa oled lollakas..." Keegi ei olnudki mind ju haletsenud, nii et miks seda öelda? Aga noh, sain teada osa asju nende kohta, kes selliseid asju ütlevad ja see on isegi hullem jutt, kui see, mis on mul kirjutatud heiterite postituses.

Kuidas see halb mind muutnud on?
Vaadake, kui elus on juhtunud lihtsalt nii palju sitta korraga, siis on sul juba nii savi. Mul on savi, kes mulle sitta keeras. Ma lihtsalt võtsin teadmiseks, et osad inimesed on nagu nad on. Nad räägivad üht, aga võivad samal ajal keerata mulle suure junniga selja taga perse. Ma ei saa sinna midagi parata. Mina jään ja olen jäänud heaks inimeseks. Ma lihtsalt tean, et halbu inimesi on meeletult ja mul pole midagi teha. See oli niiiii halb periood mu elus, et see on lihtsalt nagu mingi hajus mälestus. Ma olin põrgus. Ma mõtlesin iga päev, et on tõusud ja mõõnad ja ootasin oma tõusu, aga imestasin samal ajal, et mõõn on nii pikalt. Kavalalt tegi elu - kui mul hakkas tunduma, et paar tundi on juba hea olnud, siis juhtus järsku mingi uus halb pauk. Mul iga tund süda valutas, sest järgmine halb üllatus ootas enamasti nurga taga. Ja sellega harjub, et halba on nii palju - see on nii halb tunne, et seda on suhteliselt võimatu hiljem ette kujutada. Nagu suurt valu on raske ette kujutada, on raske ette kujutada, kui sitasti ma end tundsin. Seega see on möödanik. Tuimaks tegev möödanik ja tahan mõelda, et see tegi mind tugevaks. Iga päev mõtlesin ma, kas ometi on mu karma tasutud... Ja ma ei ütleks, et see periood läbi on. Alles veebrari algusega lõppes see raske periood, aga kõik pole veel täiesti paigas ja hea. Ma olen õnnelik rohkem nüüd selle üle, mis mul on. Too aeg ma ei rääkinud sellest halvast üldse. Kui mul on halb, hoian ma seda enda sees. Aga võib-olla oli nii pikalt just seepärast halb, et ma ometi suu lahti teeks ja ütleks, et ma kannatan? Ma ei tea, sest ma ei teinud seda. Too aeg kehtis lause: "midagi halba saab kindlasti veel juhtuda ja juhtubki kohe". Olgu see siis kas riiete ärakadumine, asjade mahakukkumine, voodi katkiminemine (ja ma ei seksind seda katki, nagu lapse isa arvas, vaid see lihtsalt läks katki, magasin ligi pool aastat katkises voodis lol, rasedana), parkimiskoha mitteleidmine jne. Ma teadsin juba, et kui ma täiega tähele ei pane, juhtub midagi halba.
Nüüd pargin kaamerate juurde.
Nüüd lähen koju varem, et saada parkimiskoht.
Nüüd mul pole aega enam karta, vaid tegutsen. Jep, vb see kõik vähendas mu ärevushäiret, sest mul reaalselt on megapalju suuremaid probleeme, kui poes müüjaga rääkimine. Muidugi see ärevus on kehaliste sümptomite näol veel, aga ma tegin palju asju, mida ma varem kartsin, sest mul ei jäänud mitte midagi muud üle.
Kuuldes nüüd laule raskest elust või nähes filme, tunduvad need kõik pisikesed naljaprobleemid minu pasa kõrval. See ajab lausa naerma. Rasked armastuslaulud? Aga proovige jääda rasedaks, saada lapse isalt avalikku laimu ning üleüldist vihkamist. Hakkas nüüd armastuse suhtes parem tunne? Kindlasti!
Lisaks õpetas see halb mind olema teiste vastu halvem. Ma ei näe mõtet enam mitte välja öelda midagi, mis mind ärritas. Varem hoidsin end tagasi ja püüdsin asjas ikkagi midagi head näha. Nüüd on mul rohkem savi, mis mulje minust jääb, kui ma ütlen välja seda, mida tahan öelda. See on üks kindel asi, mida kõik see halb mulle õpetas. Mul lihtsalt pole aega vaagida kõike öeldut enam tänu sellele, mida ma olen ise läbi elanud.

Vb jäi mul mingi õppetund saamata, et selles halvas ma pole veel suurt terviklikku pointi näinud. Aga ma püüan rohkem elu usaldada, eks see teab hästi. Ju ma hiljem näen, mida kõike see muutnud on.

Kas nüüd on parem periood?
Nüüd olen ma saanud rohkem jah lapsele keskenduda, teinud väga suuri ümberkorraldusi lapse jaoks, hankinud hulga asju, et kõik oleks olemas kui beebi sünnib ning mul on vaja veel need korda sättida ja riiul hankida nende jaoks. Seega keskendun kõvasti lapsele ning ütleks küll, et on parem. Ja on tõesti parem periood. Järsku lõppes see pidev stress ja pidev pasarahe ära. Ma ei tea, miks see järsku ära lõppes. Vb muutusingi liiga tuimaks. Ma ei tea, kas karma sai tasutud või sain oma kogemuse kätte?! Igatahes raske on, aga mitte enam nii ulme nagu oli. Muidugi kogu see eelnev on jätnud mu sisse mingi hirmu, et iga kell võib kõik pöörduda halvaks.

Kas ma lapse isaga nüüd suhtlen? Kuidas ta nüüd ühendust võttis sinuga?
Alustasime suhtlust, sest ta lõpuks suvatses küsida selle aasta sees, mis soost meie laps siis on. Kuna ma ei olnud soovinud lapse sugu avalikult jagada. Olenemata sellest, et olin haiget saanud, austasin lapse isa endiselt ikkagi sedavõrd, et minu jaoks oli olulisem, et asjasse puutuvad isikud saavad enne lapse soo teada kui võõrad. Ja noh... me kõik teame ju, et last mul temata poleks. Kuna minu sees olev viha hävitaks vaid mind ennast, ütlesin tema ülbele arupärimisele sõbralikult, kes on me laps. Mina saaksin hea meelega temaga pigem hästi läbi ja ootan ka tema initsiatiivi. Jäime suhtlema ilusti sõbralikult, mis on ju tore. Ta on väitnud, et kahetseb oma tegusid. Ta muutus heaks ja helistas iga päev. Mina olen temaga sõbralik ilmselgelt! Mul on hea meel, et ta kahetseb oma rumalusi ju! Sellist madalperioodi, nagu tal oli pärast raseduse teadasaamist, pole praegu tulnud või siis ma ei tea seda, sest ei puutu kokku nii sageli.

Kui palju lapse isa on huvi tundnud lapse vastu? 
Neile küsimustele vastan ma seepärast, et neid asju on mult palju küsitud ning ma ei soovi siin kedagi maha teha ega laimata! Nii lihtsalt on minu nägemuses ja kindlasti muutub olukord paremaks! Kui olukord selline on, siis ma ei hakka valetama, et situatsioon on parem/halvem. Ma muidu olen rõõmus, et lapse isa on end kätte võtnud ning tegeleb endaga! Super ju!
See on imekspandav, kui hea inimene sa oled, et pärast kõike seda, mida ta on avalikult sinu kohta teinud, sa veel talle võimaluse lapsega suhelda annad?!
Nagu ma eelnevalt vastasin, siis see ongi seetõttu, et kui juhtub sul miljon halba asja korraga, siis see on nagu sünnitus - suur ja raske, aga kuna see on lõpphalb, siis see ununeb ja sa teeksid uuesti. Ma lihtsalt ei mõtle sellele, mida ta on mulle teinud. Ma tean lihtsalt seda, kui meenutaksin, teeb julmalt haiget (loodan, et ta on õnnelik selle üle, et mulle julmalt haiget tegi, sest siis on ta teod asja ette läinud), kuid selle meenutamine ei anna mulle midagi. Ma lähtun sellest, et tal on võimalik muuta end paremuse poole. Mina olen avatud tema headele tegudele. Et ma siin seda välja kirjutan, aitabki mul edaspidi rohkem head märgata. Saan halva jätta minevikku nii palju kui võimalik.
Kas ma lasen lapsel isaga kohtuda?
Nagu tegelikult ka lahkumineku lõplik otsus oli praktiliselt ju lapse isa käes, on ka lapsega suhtlemise otsus hoopis tema käes. Minu tingimus on see, et kui ta suudab olla emotsionaalselt stabiilne, sõnad ja teod on vastavuses, siis ei ole mul mitte mingeid piiranguid (jah, ma tean, et ta ei täitnud enne neid tingimusi absoluutselt - seda ei pea ütlema). Aga see, kas ta kavatseb olla stabiilne ning käituda vastavalt - see ongi ju tema kätes. Mina usun inimeste soovi muutuda. Tema valik on tegeleda iseendaga. Seda mina sundida ei saa. Väga vähe on tal vaja õnneks. Ja kui ta mõtlematult vale käigu teeb, siis riskib ta väga suure osaga oma elust. Ma loodan, et ta on piisavalt tark, saamaks aru, kui oluline on praegu end käsile võtta.


Ma loodan, et selle väljakirjutamine aitab vähemalt mul endal veidi paremini tunda. Kõik asjasse puutuvad osapooled on siiski olulised, seega kõik otsustavamad sammud lapse elu kohta räägin ma läbi asjasse puutuvate inimestega kõigepealt, alles siis jagan oma blogis. Nagu näha, siis jätsin meeletult palju ikkagi rääkimata. Ma olen terve elu privaatne olnud, aga eks nüüd näha ole, kas väljarääkimine aitab mul paremini end tunda. Muidugi olen ma väga õnnelik ka selle üle, et lapse isa praeguseks pole nii ebastabiilne. Lisaks aitas see jutt paremini mõista ka, miks me pidime lahku minema. Iga normaalne inimene teab, et laps vajab kasvamiseks head keskkonda. Tülid mõjuvad lapse psüühikale halvasti ning seda, mida mina kogesin raseduse ajal, seda ei tohiks kohe kindlasti kogeda laps! Ma olen igatahes headele võimalustele avatud!

Kaal - ajast ja arust

Räägin siin postituses siis inimese massist. Üks asi, mis on minu meelest iganenud mõõde inimese keha koha miskit ütlemaks, on kehakaal. Samamoodi ka kehamassiindeks minu meelest pole täpne infoallikas keha kohta. Kaal üksi on täiesti lambine mõõde, koos pikkusega see juba annab mingi dimensiooni, kuid üksinda ei tasuks seda kunagi kasutada.

Aga miks on kaal minu meelest ka koos pikkusega suhteliselt mõttetu mõõde? Ärgem väärmõistkem - kaalunumber ei ole mõttetu mõõde, KUI seda kasutada KOOS teiste parameetritega. Kaal on mõttetu ainult ÜKSI, pikkusega koos on see juba mõttekam, aga siiski mitte nii mõttekas. Seega - mis minu meelest tuleks koos kaaluga arvestada?

Esiteks, kaal üksi koos pikkusega ei ütle ju mitte ühtki sõna inimese rasvaprotsendi, luumassi, organite massi, lihasmassi jm kohta. Sellega seoses on ka kehamassiindeks mõttetu. Mõtlen siin seda, et kehamassiindeksi alusel määratakse inimesed normaalkaalu, alakaaluliseks, rasvunuks jne. Arvestatud ei ole lihasmassi. Kui võtta 2 sama pikkusega inimest, kellel kaal erineb 20 kg, siis mida see meile ütleb? Iidne ajast ja arust loogika ütleb, et üks on paksem kui teine. Aga kas ka tegelikult on?

Kui me neid inimesi ei näe. Ütleme, et neil on lohvakad riided ees, siis me ei saa määrata kuidagi kaaluerinevust. Kehamassiindeks määrab ühe inimese küll paksemaks, mis ka võib olla väär. Seda seepärast, et meil pole antud ju nende inimeste muid parameetreid. Aga mis võivad need muud parameetrid olla?

See, et üks on 20 kg raskem, võib tulla hoopis selle inimese lihasmassist! See tähendab, et üks on korralikult treeninud ning toitunud ning omab suhteliselt suuri lihaseid. Teine variant on see, et raskem inimene võib hoopis olla rase. Kolmas variant on see, et kogu ta lisakaal tuleneb hoopis pekist.

Nagu näha, on siin olemas lausa kolm erinevat varianti, mida ürgne ajast ja arust kaalude võrdlemine üldse ei võrdle. Teada on ju, et lihased on raskemad rasvkoest, seega ka veidi saledam vormis inimene, võib kaaluda 10 kg rohkem inimesest, kellel pole lihased arenenud või olla samas kaalus üsnagi paksu inimesega. Terve Instagram on täis enne/pärast pilte, kuidas enne paks olnud inimene on nüüd treenituna samas kaalus kui varem - või siis treenitud kehaga on ta isegi raskem kui enne pekisena. Seepärast ei ütle ka kehamassiindeks midagi ning naljakas, et seda tänapäeval kasutatakse.

Seega oluline parameeter kaalu imetlemiseks oleks kehaanalüüs - keha koostis.

Kuid sinnani pole me veel arenenud, et kaalunumbri imetlemisel kehakoostist arvesse võtta. Kuid teine variant oleks kaaluga koos sobilik parameeter lisaks pikkusele ka muud mõõdud: rinna-, vöö-, puusaümbermõõt vähemalt.

Seega, oleks hea enda puhul mõõta ära keha ümbert, millise kehaosa arvelt tuleb kaaluiive. Kui kaal on veidi tõusnud, aga vööümbermõõt kõvasti suurenenud, siis see on ju hoopis ebatervislikum kui tõusnud kaaluga inimene, kellel suureneb puusaümbermõõt. Mis tõestab jällegi seda, et kaal üksinda ei anna suurt midagi teada.

Iseenese analüüsiks soovitan ma kaalunumbri imetlemisel lisada enda mõõdud ning käia kehaanalüüsi tegemas. Teistega võrdlemiseks ei tasu kasutada kaalu üksinda, sest teise inimese keha on erinev. Tasub kasutada võrdlemiseks lihasmassi või ümbermõõte. Mitte kaalu üksinda.

Lisaks veel, et minu jaoks on see arstidepoolne kaaluimetlemine täiega imelik. Mul võib kaal muutuda 2 kg võrra tunnis, olenedes sellest, kas käisin just WC-s või sõin ja jõin. Hommikul võib mu kaal olla 60kg, aga lõunal 63kg, õhtul hoopis 61 kg. Ma ei näe selles midagi ebaloomulikku. Olen isegi proovinud kaaluda enne ning pärast pissil käimist ning kaal muutus siis 200g võrra (on olnud olukordi ka, kus saan kaalu muuta poole kg võrra). Nii et miks panevad arstid kirja kaalu grammi täpsusega, kui see võib sekundipealt muutuda? Kui ma joon 500g vett ära, olen ju kohe raskem ka. Nii et selline iganenud kaalujälgimine on jäänud veel praktikasse, millel tõepoolest pole mingit mõtet. Või oleks rohkem mõtet, kui ei pandaks grammide täpsusega kirja, vaid +-1 kg näiteks.

Kaalu osas pole ka mu päevad vennad. Pole ühtki päeva, kus ma kaaluks täpselt sama palju kui eelmisel päeval. Seega, kui inimesed on küsinud mu kaalu, ütlen ma lihtsalt neile viimatise meelesoleva kaalu, mida ükskord kaaludes sain.

Samamoodi ka rasedusega on see kaalujälgimine nii iganenud, et uskumatu lausa, et seda praktiseeritakse. Minu meelest võiks välja uurida, kui palju on suurenenud näiteks rasedusega tekkinud organite ning muude kehaasjade tõttu kaal, nt platsenta, lootevesi, suurenenud emakas, ka laps. Lisaks peab keha tõstma raseda kaalu ka seetõttu, et koguda rasva "mustadeks päevadeks", mis on evolutsiooniliselt täiesti loogiline ja mõistlik. Kuid jälgitakse vaid kaalu, mitte isegi nt kõiki ümbermõõte, et kuhu on kaal tekkinud. Keha pole robot ning kaal ei tõuse rasedusega iga nädalaga kindlas tempos. On erinevaid perioode. Ma võtsin raseduse algul ikka kõvasti alla. Ma ei tea kui palju täpselt, sest eriti ei kaalunud, aga normaalne raseduseeelne kaal tekkis mul minu meelest viiendal-kuuendal kuul. Ja see oli selline kaal, nagu mul ka enne rasedust tihti oli. Ja enne rasedust kaalusin ma 59-64 kg sõltuvalt päevast, toitumisest, peldikus käimisest jms. Seega mul polnud täpset kaalu. Üks päev oli üks, teine päev teine. Seega on olulisem jälgida hoopis iseenda keha kui olla sõltuvuses mingist kaalunumbrist.

Nii ja palju mul rasedusega kaal on muutunud? Alguses enne rasedust oligi 59-64 kg. Kui olin rasedaks jäänud ja esimesed mõned kuud, siis mingi aeg oli 59 kg ja isegi alla selle. Ma suurt ei astunud kaalule, sest ei tahtnud seda näha. Nägin ikka suht luukere välja. Siis tõusis kaal kuuendaks kuuks 62-63 peale. Seega ma ei osanud vastata küsimustele, et palju on rasedusega kaalu juurde tulnud, sest kui enne oli nii pika vahemiku peal kaalunumber ja nüüd rasedana ikkagi sama kaal, siis mida ma ütlen? Nüüd lõpuks on 70 käes (ja minu meelest siin ka varieerub). Kas ma siis võtsin juurde 11 kg või 6 kg? Seda ma ei tea ning kas see on oluline? Olulisem on see, et suurenesid veidi mu ümbermõõdud igalt poolt, ka sel ajal, kui ma ei olnud "juurde võtnud". Ehk siis ma olin suurem, aga kaal ei näidanud midagi. Kõige rohkem suurenes muidugi puusaümbermõõt ja see on tore muutus :D Aga nagu näha, siis ei ütle see kaal üksi minul vähemalt mitte midagi.

Pealegi, kui ma hakkaks nüüd lihastrenni kõvasti tegema, tõuseks ju kaal kindlasti. Ilma täpse analüüsita mõõtes võib see tunduda nagu peki arvelt tekkinud kaal, aga kas on? Ega seda ei teagi. Seega, kaal üksi ei anna küll kohe suurt midagi mõista. Ainult seda saab teada, kui raske kaalu peal olev inimene hetkel on. Selline asi võiks juba mõistlikuks muutuda, sest tänapäeval on meil palju suuremad teadmised inimkehast. Lisaks see iganenud kaalunumbri jõllamine võiks ka asenduda kehakoostisele keskendumisega.

Kuidas mind ära sebida?

Ükskord andis üks inimene idee mulle askis, et ma kirjutaks oma blogis, kuidas oleks meestel võimalik mind siis endale suhtesse saada. Arvan, et see on põnev teema, millest veidi kirjutada ning kuna mul on oma arvamus ka loodud antud teema "suhtesse minek" kohta, siis pajatan ka sellest lähemalt. Räägin kõigepealt valikutest, siis täpsemalt sellest, milliseid omadusi hindan mehes ning viimasena toon näiteid. Mainin lõpus ka seda, milline ma ise olen suhtes - milline on minu ideaalsuhe siis.

Mis on "kaaslase valik" minu jaoks?
Teen kohe alguses selgeks oma arvamuse, mis on mul püsinud terve elu ning mitte ükski eluline sündmus ei ole mind kahjuks pannud vastupidi arvama. Inimesed tavatsevad öelda: "me valime endale kaaslase" või "ma valisin selle paljude seast oma kaaslaseks välja". Vot, see "valima" sõna on see, millega ma pole terve elu seost näinud kaaslase "valikul". Ma pole kunagi endale kaaslast niimoodi välja valinud mitmete seast. Nagu näitaks näpuga järjekorras seisvale kümnele mehele ja ütleks: "see sealt paremalt kolmas on nüüd minuga suhtes". Olgu, see on tõesti liiga piltlikult võetud, aga mul pole ka otseselt nii olnud, et mina otsustan nüüd, kellega ma järgmisena suhtesse lähen. Suhted on minu jaoks alanud alati väga loomulikult ning spontaanselt, seega pole mul olnud võimalust mingeid erilisti valikuid teha. Lihtsalt vastastikku hakkame üksteisele meeldima ning ongi kõik. Mina olen enamasti passiivses rollis olnud. Kui see, kellele ma meeldin (ja kes ka mulle meeldib), teeb otsustavad käigud, ongi suhe. Aga ma nüüd ei vali, et kolm tükki on veel ja ma tahaks hoopis mingit muud meest neist kolmest. Pigem järgin täiesti oma südame häält. Ja südame häält järgides ma ei tee valikuid. Ma lihtsalt teen, mida ütleb süda ning ma ei nimetaks seda valikuks. Või kui tahame seda nimetada "valikuks", siis see "valik" on tehtud ju elu ja südame poolt minu eest ära.

Ma võtan seda suhtesse minekut ka üsna passiivselt ning rahulikult, "valikuid" tegemata just seepärast, et kui ma hakkaks oma südamele vastu ning ise midagi tõmblema, siis ei saa suhtest nagunii asja. Pole mõtet. Kui mingi inimene, kes mulle meeldib ning kellele ma meeldin, ei tee piisavalt otsustavaid samme suhte jaoks, siis mina võtan situatsiooni nii, et see pidigi juhtuma. Pidigi juhtuma, et me pole koos, sest pole määratud nii. Ongi kõik. Või kui ma ise hakkaks tõmblema, kas pikemas perspektiivis tunneksin ma hästi ennast suhtes, teades et see inimene ei suvatsenud suhte alguses isegi piisavalt panustada? Ma juba tean, et ma tunneks end terves suhtes seetõttu pigem just liiga initsiatiivikalt, nagu veaks vankrit üksi. Ma ei soovi olla aktiviseerija, sest see pole minu loomuses. Ja kui ma juba alustan suhet oma loomusele vastandlikult, siis sellest ei tule ju isegi aus suhe mitte. Näete seda enam, miks ma pole mingi valikute langetaja.

Lisaks järgmine asi, mis räägib valikute vastu, on see, et tavaliselt algavad suhted mitmete heade asjade kokkulangemisena. Kohtame üksteist piisavalt vms, ilma et üldse emb-kumb tõmbleks, vaid kõik algab loomulikult. Seega see toimubki minu jaoks nii, nagu see olekski nii määratud.

Selles mõttes muidugi kahju, sest päris uhke tunne oleks näpuga näidata kellegi peale ning mõelda, et see on mu järgmine mees ja siis ise initsiatiivikalt suhe üles võtta. Nii siiski ma ei ole elus kunagi saanud teha.

Kui siit nüüd mõni inimene ära langes, mõeldes, et mingid elulised sündmused meid kokku ei ole ju viinud, siis seletan selle lahti. Elulised sündmused on ka need, kui keegi mõtleb spontaanselt "issand, kirjutaks/lehvitaks/tutvuks selle Heleniga". Aga KUI ta ei tunne, et ta seda teha julgeks/tahaks/sooviks, siis ta polegi õige inimene. See, kui keegi tunneb piisavat tunnet teha midagi minuga tutvumiseks, siis see ongi tema südamejuhatus. Isegi kui ta ei tundunud alguses, et see on ta südamejuhatus ning soovis mind vaid voodisse saada, siis isegi see oli südame juhatus, kui see lõpeb suhtega ja sealhulgas on see ka eluline valik. "Eluline valik" ei tähenda siinkohal mingit minu valikut, vaid seda, et justnimelt elu/universum/inglid/jumal viisid meid kokku, sest nii oli see hetk määratud.

Mida peakski tegema, et minuga suhtesse saada?
Räägin nüüd käegakatsutavamast mõttest kui mingi valik. Esiteks peab inimene olema see, kes ta on. Arusaadav ju, et kellegi põnevaga tutvumine paneb veidi teistmoodi käituma, aga eelkõige ootan ma ausust sellest, kes inimene on. Seda seepärast, et teoorias plaanid sa selle inimesega edaspidi pikka aega koos ühte teed käia. Seega oleks mõistlik juba kohe alguses selgeks saada, kas te sobite seda teed koos käima. Kui valetada ennast teistsuguseks, mindaks suhtesse ju valesti ning siin ongi kaks varianti: tõeline loomus tuleb välja ja rikub suhte või siis peab terve suhe teesklema seda, keda teesklesid alguses. Seega: honesty! Ei teesklustele, sest need on lihtsalt ajaraiskamised. Mitte ükski teesklus ei ole kunagi hästi lõppenud. Ja minu kogemustele tuginedes on suhted lõppenud just selle tõttu, et inimese varjatud loomus ei saa kauem peidus olla, see tuleb välja ning peidetud loomus hävitabki suhte. Mina pakun vastu ausust: olen selline, oma vigade ja headega, sinu otsus on see, kas soovid mind või ei kogu krempliga. Muidugi on asju, mida pole viisakas esimesel kohtingul rääkida, aga samamoodi pole viisakas neid asju rääkida aasta pärast suhte algust. Kuid ma ei mõtle siin ikkagi sellest, mida inimene räägib. Vaid seda, et algusest peale tuleb juba käituda sellena, kes oled. Oled ebaviisakas mölakas - siis natuke jah võtad end kokku, aga sa ei mängi enesele vastandlikku inimest! See mainitud reegel kehtib tegelikult kõikide suhete kohta. Mul on soe soovitus olla alguses kohe sina ise kõikide seltskonnas, sest nii tekiks ausamad suhted, mis oleks ka hulga tugevamad ning kestaks kauem.

See ausus on suht põhiline asi. Järgmine oleks initsiatiivikus. Nagu te aru saite, olen ma küllaltki passiivne. Siin mainin uuesti ka fakti: ma ise ei alusta vestlusi, ma ise ei küsi, ma ise ei kutsu, ma ise ei tee midagi. Miks? Mitte seepärast, et ma kutsun teisi välja ja alustan teistega vestlust. Vaid seepärast, et ma olengi selline vähesuhtleja. Muidugi see on varieeruv. Aga pole mõtet mind "proovile panna", a la: "ma nüüd ei kirjuta Helenile nädal aega ja vaatame, millal ta siis ise kirjutab!". Lol, ma ilmselgelt mõtlen sulle, aga kui sa veel ei ole minu jaoks minu partner, siis ma lihtsalt ei kirjuta ise. Ma ei tea, miks, introvertide värk vb. Ma pikemalt ei oskagi seda analüüsida, miks ma selline tagasihoidlik olen, ehk on see mõne järgmise postituse teema.
Aga initsiatiivi ei oota ma ainult mitte sel põhjusel, et ma ise olen pelglik, vaid ka seetõttu, et teise initsiatiivikus näitab mulle, et inimesel on tõsi taga. Mul pole mõtet oma suhtlemisaega raisata kellegi peale, kellel on savi, kas ma eksisteerin või ei. Ma pole eriline suhtleja, suhtlemine võtab mult energiat ning pole mõtet tühja seda energiat kulutada. Kui keegi ise räägib, võidab ta pikapeale tegelikult mu südame.

Lisaks on oluline ka see, kui palju see inimene soovib mu elus eksisteerida. Kui ta näitab mulle, et ta eksisteerib mu elus nii palju, et ta kirjeldab mulle ka oma igapäevategemisi, soovib ilusat hommikut ja head ööd, siis mulle näitab see alateadlikult väga mitut asja. Esiteks, et ta soovib mind oma ellu, mis on oluline suhte alustala. Teiseks, ta ei kavatsegi minu eest midagi varjata, mis on aususe oluline põhipunkt. Kolmandaks, ju ta siis ei kirjutagi vahetpidamata miljonite teiste naistega sama võrdväärselt kui minuga. Sest ma ei taha olla järjekordne mingist sajast, vaid üks kindel.

Valikutest nii palju ka, et kui mu süda teeb "valikut" või elu toob ette mulle õige inimese, siis ei küsi ma oma ajult, et "sellel inimesel pole minuga võrdväärset magistrikraadi - seega ma keeldun või?" või ei loo muid kriteeriume. Jah, mul on miinimumkriteeriumid, millest allapoole lihtsalt pole võimalik suhelda. Tihti näen mina teises inimeses palju rohkem potentsiaali, kui näevad teised temas. Ma olen väga avatud - ma ei pea inimest idioodiks, kui tal pole ette näidata mingeid saavutusi, sest mina arvan, et igaühe elu on erinev ning see, miks tal teatud saavutusi pole, ongi tema elu teatud teekond. Ning kui tal on potentsiaali saavutada neid asju, siis mina näen inimeses potentsiaali. See vastas paljude küsimusele, miks ma olen "sitakottidega" koos olnud. Aga äkki seepärast, et mina nägin selles inimeses hoopis rohkem head, kui teised üldse temas proovisidki näha? Aa nojah, ma ju näen mingil määral inimesi läbi ka, seega mõistan ka teisi, sest nad ei näe mu kaaslasi läbi. (Lollidele elementaarne lause: muidugi ma ei näe üdini kõike läbi, ma pole mingi jumal ju lol, mul on ikkagi inimpiirangud.) Aga mõistan ka ennast - mul on oma lapsepõlvekogemused, mis panevad mulle meeldima teatud tüüpe. Sp ma tegelengi endaga, et jõuda endas selgusele.


Näited minu suhete algusest
Võib öelda, et kõik minu suhted on alanud teise inimese initsiatiivi võtmisel pärast teatud kohtumisi või teisepoolset initsiatiivi. Ehk siis inimene on otsustanud liituda minu eluga ning seda teinudki. Lisaks on muidugi elu teinud olulised sammud, et meil oleks võimalik kohtuda ja suhelda.

Lisaks on teatud pikemad tutvused alanud mul inimestega ka nii, et nad on hakanud initsiatiivi näitama piisavalt. Vb kirjutab ta sajale teisele naisele ka nii, sp ma ei näitagi algul erilist initsiatiivi vastu. Aga kui tal on huvi, jätkab ta minuga ja nii võibki alata suhe või vähemalt tutvus. Seega, inimene ei lase mul ennast unustada. See nõuab sellelt inimeselt muidugi teatavat julgust ja enesekindlust - omadused, mis mulle meeldivad.

Näide ühe suhte algusest: mingi mees hakkas mind instas followima. Ta jäi mulle silma, mingi ingel ütles mulle kõrva sisse, et sellega lähed sa suhtesse. Ma olin lol, ta meeldib mulle. Andsin tema nime inimestele, kes talle minu eest kirjutasid, et ta kutsuda projekti. Talle kirjutati ning selle peale võttis ta ise minuga ühendust. Ma olin aus, ütlesin, et jah, mina tahan sind siia. Tegin selgeks, et edasine suhtlus pole väga soovituslik. Tema näitas siiski piisavat initsiatiivi piisaval ajal. Ma ei alustanud ise vestlusi kunagi. Ta kirjutas ise "tere hommikust" ning "head ööd". Kuna ta eksisteeris pidevalt minu elus, jäid mu mõtted ka pidevalt tema peale. Meil oli temaga paljust rääkida, rääkisime telefonis mitmeid kordi ning jutt aina kestis mõlema initsiatiivil. Ta tegi mu olemise mugavaks, temaga suhtlemise lõbusaks ning sai minuga kokku meie mõlema initsiatiivil (viskasin initsiatiivipalli õhku). Algaski suhe. Suhe lõppes, sest ta oli teeselnud alguses (u 3 kuud teesklust, edasi suhtelappimine) teistsugust inimest.

Teeskluste puhul ongi asi nii, et tavaliselt teesklus kestab 3-4 kuud. Vahel rohkem, vahel vähem. Aga teesklus rikub suhte. Pärast võite küll suhet lappida ja kõike teha, aga kui lõpuks aktsepteerid vastikut, valusat, nutmaajavat fakti, et sa olid armunud hoopis kellessegi, keda ei eksisteeri, siis pole enam muud võimalust, kui lahku minna (sõbralikult ikka soovitan ma).

Nimetasin ka meie mõlema initsiatiivi. Kui inimene mulle järjest meeldima hakkab, suureneb ka minu huvi, initsiatiiv. Minul on siis "valik" - näitan välja teatud initsiatiivi nt kokkusaamises. Kui ta võtab pakkumise vastu, on asi igati super. Kui ta pakkumist ignoreerib või vastu ei võta, kaob minu huvi veidi.

Üks tutvus hakkas nii, et inimene pidevalt kirjutas mulle netis. Käis seni närvidele, kuni temaga oli meeldiv vestleda. Pärast mõnda nädalat tema initsiatiivi mõtlesin, et cool, mind juba ka huvitab, mida ta teeb. Saime kokku.

Minu üks kõige pikem suhe algas nii, et inimesega tutvusin peol. Siis ta oli arg, see mulle ka istus, aga minuga jumala sõbralik. Mulle ei meeldi liigne jõllamine ja pealetükkivus. Igatahes ta kirjutas mulle ja viskasin jälle endapoolse initsiatiivipalli õhku: lähme jääle sõitma. Ta tuli ja varsti algas suhe.

Minu üks suhe psühhoga algas nii: tutvusime peol. Temaga ongi see, et tema tegi ise mingeid trikke ja värke, seega oli see natuke teistsugune. Aga igatahes ta kirjutas vahepeal, aga vahel oli kadund. Aga ta hakkas mulle meeldima ja siis me kohtusime veel üritustel ja siis otsustasime, et meeldime üksteisele. Nii et see on üks näide, kuidas inimene ei olnud tema ise. Proovis natuke "trikke", milledest oli küll suhtes edaspidi suht suur pahandus ja jama, aga ta mingil määral ikka tegi ka asju loomulikul viisil, seega polnud need trikid just suur pahandus, kuna suhe ju algas.


Tulles trikkide juurde, siis on mitmeid, mida mehed kasutavad, aga siin pean kurvastama teid: minu eluajaloos pole mitte ükski meeste trikk suhteni minuga viinud.
Nimetan mõned trikid ning kuidas need on suhtealustamise katkestanud.

• Mees ei suvatsenud minu eest mingit viieeurost praadi maksta ning pärast küsis mult kinopileti raha tagasi. Ma ei tea, mis trikk see on, aga see mees oli pärast minu jaoks mõttetult naeruväärne.
• Mees ei võta minupoolest initsiatiivipallist kinni. Umbes, ma ütlen midagi: "mul lõpeb see too kell, et äkki saaks pärast seda kokku" või siis "lähme jääle sõitma" või siis "too mulle ka süüa". Ma viskan initsiatiivipalli suht harva õhku. Kui mees sellele vastab eitavalt: tal kiire, tal muud asjad ning lisaks ei paku ise muud lahendust välja või näitab, nagu tal jumala suva, siis on ka mul jumala suva, aga ma ei näita seda, vaid mul algabki jumala suva päriselt.
• Kui mees teeb "ärakadumise" trikke. Esiteks suure tõenäosusega ma ei pane neid tähelegi. Aga kui juhuslikult ise mehele kirjutan ning ta pole vestlemas minuga sel toonil, nagu ta vestles enne, vaid on napisõnaline ning tahab paista busy, siis hakkab minul automaatselt busy. Minu (alateadvusele) jaoks on see selge märk, et ega tal suurt huvi pole. Feil on asja juures see, et minuga on tehtud neid asju, aga mina va loll blondiin arvasin, et mehel pole huvi ja oligi kõik. Pärast kuulsin, et tal oli räige huvi olnud ikka. Oh seda vaest meest küll siis... Keda me siin süüdistada saame? Mitte mind igatahes, sest seletasin taolise mõtte ära ka varem.
• Kui mees üritab mind armukadedaks ajada. Siin on tegelt erinevus, kas mees on aus ning jutt läks lihtsalt sellele, et mingi sada naist sebib teda või mees üritab seda rääkida minu armukadedaks ajamiseks. Kui üritab armukadedaks ajada, siis esiteks on mul alguses jumala pohhui, palju naisi seda meest tahab või ei taha. Mis mul sellest ju? Aga kui ta uhkustab nendega, tunnen ma, et ju ta ise tahab ikka neid teisi naisi rohkem, et siis pole mõtet mul nende vahele tükkida. Las sebigu neid. Aga tegelt te võite kommentaarides mulle öelda, et miks seda vahel tehakse meelega. Sest see mõjub ju vastupidiselt, siis ma ei teagi nagu, mis selle tuum on.
• Kui mees uhkustab sellega, mitu sõpra või mitu raha tal on. Need on märgid ebakindlusest ning seetõttu ei mõju hästi lihtsalt mulle. Et kui ta nendega uhkustab, siis kui ta need kaotab, siis ta pole enam tema ise? Või et ta ei suuda neist loobuda? Või miks ta üldse uhkustab nendega? Vot sellised alateadlikud küsimused tekivad.
• Kui mees loodab, et juba alguses võtan mina initsiatiivi, siis mõttetu lootus. Seda olen mitmeid kordi ära seletanud. 

Milline olen ma suhtes?
Erinevad inimesed on suhetes erinevad, seega on ka mul oma ettekujutus suhtest, mis mulle sobib.
Olen küll kehv suhtleja ning istun tihti omaette, AGA seda kuni ajani kuni ma olen suhtes endale sobiva inimesega. Siis istun ma temaga koos omaette. Siis võiks ma inimesega 24/7 koos olla. Siis suhtleksin ma temaga meeleldi koguaeg. Siis ma ei ole enam eemalhoidev temast, sest meie omavaheline suhe on minu jaoks omandanud teised mõõtmed - ta on minu inimene. Teistest hoian endiselt eemale. Ja minu jaoks kõige ilusam aeg on see, kui mu mees saab kokku sõpradega ja ma reaalselt lihtsalt tolknen kaasas. See on nii lõbus! Ma võin rõõmsalt mehe kõrval seista kuni nad oma mootoritest või töökodadest räägivad ning ma tunnen end ülihästi ilma kaasa rääkimata. Sest ma saan ometi olla see, kes ma olen - naudin seltskonda ilma et ma seltskonnas rääkima peaks. Kui ma üksi lähen seltskonda, siis inimesed ootavad minult ikka veidi rohkem initsiatiivi kahjuks, kui vaid seda, et ma taevasse vaatan ja mõtlen oma mõtteid.

Mehega koos võin ma vaikida ka. Võime vahtida koos taevast või koos mida iganes teha. Ma olen inimene, kes ei häbene ennast inimesena oma kaaslase ees. Ma võin kõigest rääkida. Kui mu kaaslane on sama, siis sobime.

Kaaslasega meeldib mulle spontaanselt igasugu asju teha. Üllatusi teha talle, süüa teha talle jne. Rõõm.

Minu jaoks pole mõistlik suhe, kus üksteist nähakse harva. Kui see on mõne eesmärk, siis seda ma ei soovi. Visiitsuhe pole üldse minu rida. Mõnedel jällegi on - pole hullu, lihtsalt pole need inimesed mulle sobivad. Minu meelest, kui koos ei saa olla parjasti siis suhelda tasub ikka. Mõnel on see, kui koos ei saa olla, siis teist ignoreeritakse kolm tundi. See pole minu jaoks.

Lisaks pole minu jaoks mõistlik suhe, kus on teatud saladused. Nt saladus, et mees habet ajab/ei aja vms. Mis mõttega nagu? Kui elu läheb kiireks, siis - vabandust otsekohese väljenduse eest - aga pole aega põdeda, kas üks situb teise ees või ei. Pole aega oodata viis minutit vetsuukse taga, kui samal ajal saaks aega poole mõistlikumalt kasutada. Me kõik oleme siiski inimesed ju inimese kehadega. Kui teine inimene pole selleks valmis, et tal on inimese keha, siis pole hullu - mina lihtsalt seletasin oma elunägemust.


Kõik ülejäänud asjad, kui väga ma kellegagi sobin - arutatakse ära ning selguvad suhte käigus ka.


Ma nüüd otseseid näiteid ei toonud väga, aga ehk sai küsija veidi aimu minu suhteeelistustest ning sellest, kuidas siis mind "ära sebida". Nagu näha, siis see kõik lihtsalt juhtub. Minu elus pole seni eksisteerinud teadlikke valikuid. Ma ei pane kätt ette kunagi ning ma ei sunni end kunagi.

Mõned inimesed on öelnud mulle, et mu tase oleks kõrgharitud keegi ilus mees. Aga mis mõttes tase ja miks just mulle? Kas see kõrgharitud mees julgeks teha ka palju hulljulgeid samme nagu mina oma elus? Kui ei, siis me ei sobi ju. Kas see kõrgharitud mees julgeks olla minuga täiesti aus ja avameelne? Kui jah, siis me sobiksime ju. See näide on siin illustreerimaks, et sellised materiaalsed omadused ei ole suhteks mingid kandidaadid. See pole siin CV-keskus, kus ma vaatan teise elu, mis on tal ette näidata mulle. See on vaimne maailm - kus ma tajun, kes oleks minuga sobiv teatud teel käima hoolimata tema hariduse rohkustest või vähemustest, ilust või koledusest. Kui ta jagab minuga teatud omapäraseid parameetreid, siis see panebki meid üksteisega sobima. Ning "ilu" on nii meeletult suhteline mõiste, et minu jaoks on "ilus" lihtsalt see mees, kellega on mul tavaline füüsiline-bioloogiline klapp kehaliselt. Olgu ta siis teiste meelest kole - mul jumala savi. Ja selle klapi olemasolust saabki aimu üksteist nähes.

Isotretinoiini ravi, selle tagajärjed, depressiooni seos raviga (Roaccutane)

Paljud teist teavad, et tarvitasin ka Roaccutane'i (isotretinoiin), mis on raskekujulise akne raviks kasutatav ravim. Kirjeldan siin oma isiklikke kogemusi, näonahka enne ning pärast ning mõju depressioonile. Kuna räägitakse, et Roaccutanel on leitud seos depressiooniga, siis räägin siin ka oma kogemusest ning hüpoteesist, miks on leitud seos Roaccutane ja depressiooni vahel. 2018. aasta Imelise Teaduse teises numbris on aknest juttu ning see tuletaski mulle meelde, et teeksin kokkuvõtva postituse oma akneseikluste kohta.
Kuna minu enda ravimitarvitamise lõpust on möödunud juba vähemalt pool aastat (ma ei mäleta, millal täpselt lõpetasin ravi, aga oli vist juuni või juuli), siis kirjeldan oma seniseid kogemusi seoses raviga.

Hiljutine näonahk vähemalt pool aastat pärast ravi lõppu - sile ja ühtlane

Mis on akne?
Akne on rasunäärmete ületoodangu, naharakkude tekke ning suremisega ja aknebakteri koostöös tekkiv põletikuline protsess.

Mis on Roaccutane (isotretinoiin)?
Roaccutane on ravim, A-vitamiini moodi retinoid, mis mõjutab ravi ajal kõiki akne tekkega seotud protsesse: kahandab rasutootmist, pärsib naharakkude kasvu (mis ummistaksid poore) ning pärsib immuunsüsteemi põletikureaktsioone. Seega ei ole ravimis antibiootikum. Ravi ajal peab olema rasestumine välistatud, kuna põhjustab loote väärarengute suuremat riski. Rasestuda võib kuni 30 päeva pärast ravi lõppu. Roaccutanel on kõrvalmõjud, mille tõttu ravimi väljakirjutamist välditakse: limaskestade kuivus, huulte kuivus, silmade kuivus, suur päikesepõletuse oht, ninaverejooksud jms. Ravimi kirjutab nahaarst ning oluline on igakuine kontroll, rasedusest hoidumine, alkoholitarvitamise minimaliseerimine. Ravi kestab 4-6 kuud.

1. juuli 2007 - akne, komedoonid, rasu. Pöörake tähelepanu ka kuivanud huultele.

Miks mulle kirjutati välja Roaccutane?
Minul esines pidev üleliigne rasutoodang, mille tõttu esines mul näol, juustes, seljal, kuklal, rinnal valulikke aknetsüste. Olin aknet ravinud mitmete toodetega varem (sh ka antibiootkumidega), kuid olin vaikselt juba leppimas oma saatusega. Akne mõjutas mu enesehinnangut ning kulutas ka rohkem aega enda valmissättimiseks. Pidin pesema nägu mitmeid kordi päevas, kuna rasuproduktsioon oli liiga suur. Meigitooted läksid näos laiguliseks väga lühikese aja peale. Pead pidin pesema kindlasti ülepäeva ning päeval, kui juukseid ei pese, pidin kasutama kuivšampooni. See kõik mõjutas ka mu sotsiaalelu, kuna spontaanseid väljaminekuid oli raske teha. Akne tõttu pidin võtma rohkem aega pea- ja näopesuks ning meigi tegemiseks. Oluline oligi just enda heaolu, kuid tundsin end selle tõttu pidevalt halvasti ja ebameeldivalt. Varjasin oma aknet küllaltki edukalt, kuid oma ajakulu hinnaga. Nägu oli ilma puudrita laiguline, komedoone täis. Meik läks kiiresti laiali, puuder muutus laiguliseks ning rasu lahustas ripsmeduši ning kulmuvärvi. Sealhulgas oli valulike tsüstide esinemine kõige hullem. Need esinesid kuklas, põhjustades sageli valusid kogu kaelas. Ka juustes esines hulga tsüste, mis muutsid juukseid veelgi rasusemaks. Häiritud oli mu sotsiaalelu, üldine enesehinnang ning igapäevaelu. Seega oli minu suurim probleem ülisuur rasu, mis kattis pidevalt mu nägu (ka selga). Ka pesemine ei aidanud, andis vaid korraks leevenduse, kuid pärast naopesu nahk kiskus meeletult. Sügaval kuiv, väliselt rasune nahk oli mul. Enesetunne rasuse nahaga oli väga ebamugav (nagu midagi häirivat oleks küljes ja tahaks seda maha saada), kuid olin sellega harjunud/leppinud. Seega oli mul tsüstiline akne üliaktiivsete rasunäärmetega, mis polnud allunud varasemale ravile. Olin ravinud nägu varem kõikide nippide abil ning paljude erinevate vahenditega. See hommikune ja õhtune pidev pesemine, kreemitamine, hoolitsemine, maskitamine võttis ka omajagu aega, muidugi ka hulga raha. Kuna juukseid pesin ma ka pidevalt erinevaid šampoone katsetades, seejärel mitmeid maske ning juustesse jäetavaid vahendeid kasutades, siis kulus ka selleks rohkem raha ja aega. Lisaks kahjustas juukseid see pidev pesemine. Ma ei saanud ööbida kohtades, kus polnud vett näo pidevaks pesemiseks.

Kuidas ma Roaccutanest kuulsin?
Kuulsin oma õelt, et ta seda kasutas, kuid rohkem ei süvenenud, kuna ei uskunud, et ükski ravim enam mind aitaks. Kuulsin ka nahaarstilt seda, kuid too hetk ta mulle seda veel välja ei kirjutanud veel. Seega võtsin endale mõtlemisaega ning hiljem otsustasin nahaarstile öelda, et soovin alustada Roaccutane ravi. Teadsin kõikidest kõrvaltoimetest, kontrolliti mu verd ning teadsin, et pean hoiduma rasedusest.

Kuidas mu Roaccutane ravi edenes?
Esmalt ma märkasin, et ma ei pea enam igapäevaselt kalkuleerima juustepesuks sobivaimat päeva ega tundi. See oli ääretult uskumatu! See andis mulle tohutult lisaaega ning spontaansust. Teiseks märkasin, et hommikuti ei olegi mul meeletut tahtmist kraanikausi juurde joosta, kuna rasuproduktsioon oli vähenenud. See andis mulle jällegi parema enesetunde. Järjest edasi raviga jätkates oli nahk pidevalt normaalses (!) seisus. Ei olnud üleliigset rasu ning meik püsis pikalt värskena! Peapesuga ei pidanud minutipealt arvestama ning kõige suurem erinevus tundus olevat suurest lisaajast. Tänu sellele uuele lisaajale nägin, kui palju aega ma panin varem akne tõttu oma heaolu alla, kuna ma ei teadnudki, et kulutasin sinna nii meeletult palju aega (juustepesu kalkuleerimine, pesemine, vahendite panemine, maskitamine, kuivatamine iga päev või kuivšampooni abiga üle päeva). Roaccutane ajal oli hea pead pesta kord nädalas, sest juuksed olid imeilusad ning tänu sellele kulusid need vähem. Lisaks märkasin komedoonide vähenemise tõttu, kuidas mu nina suurus vähenes ning silme all olevate põsealade suurus ka vähenes! See on selle tõttu, et naha all olevad komedoonid hoiavad enda sees suurel hulgal ummistunud produkti, kuid ummistused hajusid. See kõik kadus sealt. Mu nina oli kitsam ja väiksem. Põskedel olevate komedoonide vähenemise tõttu kadusid ka silmealused kotid. Märkasin ka seda, et tänu uuele tekkinud ajale näo pideva pesemise ning juustepesemise ja kalkuleerimise arvelt tekkis mulle ka rohkem aega. Lisaks muutus mu näopunetus olematuks. Kõik toimed mõjusid hästi ka depressioonile. Kuna ma sain olla spontaanne, elada vabalt ning peeglisse oli palju meeldivam vaadata, tundsin ennast oma nahas paremini. Sain rahumeelselt kodust eemal ööbida! Sotsiaalne elu paranes meeletult! Mul oli tunne, nagu ma oleksin kaotanud puude! Ma teadsin, et ravim ravib aknet, aga et see mind kardinaalselt väliselt ilusamaks muudab ning mu elule teise mõõtme annab, seda ma ei olnud oodanud! Lisaks muutusid ka huuled veidi paksemaks.

Millised kõrvaltoimed mul esinesid?
Minu huuled olid terve elu olnud kuivad ja krobelised. Olin sõltuvuses huulepalsamitest. Roaccutanega märkasin kõigepealt, et mu huuled muutusid pehmeks ja siidiseks! Enam ei olnud krobelisi tükke huultelt narmendamas nagu varem, mille tõttu ei olnud ma varem saanud teatud huulevärve kanda. Seega õnnestus mul oma huuli värvida selliseks nagu soovisin. Pidevalt kasutasin ka huulepalsamit, sest huuled tundusid õhukese naha all olevat. Huuled olid küll kuivad, kuid ei narmendanud. Sain võimaluse kasutada erinevaid huulevärve, ka neid, mida ma varem ei olnud kuidagi saanud. See oli suurepärane kõrvaltoime! Sain aknest lahti ja paremad huuled. Lõpuks, kui olin juba ravi lõpupoolel, olid huuled tüütult kuiva tundega, kuid see oli minimaalne võrreldes kadunud aknega. Sain kasutada ühte Nyxi liquid lipsticki nii, et see võttis täielikult huultekuivuse tunde ära.
Järgmine kõrvaltoime, mis tekkis ka alles mõne aja tagant, oli kätekuivus. Kasutasin lihtsalt kätekreemi õhtuti.
Lisaks esines ninakuivust. Tuli kange tahtmine nina nokkida. Verejookse ninast ei esinenud. Selle vastu aitas väga hästi kreemi toppimine ninna.
Silmad ei kuivanud (kuigi mul on kuivad silmad).
Pimedas nägin sama halvasti kui enne, seega ei muutunud midagi.
Käisin ka Roaccutane ravi ajal reisil, kasutasin SPF50 kreemi ning see oli mu esimene soojamaareis elus ilma päikesepõletuseta! Uskumatu!
Juuksed tundusid paksemad tänu rasuerituse kontrolli all olemisele. Küüned kasvasid edasi nagu enne.
Kõige häirivam kõrvaltoime oli suunurkade katkiminemine ravi lõpupoole. Suunurgad on terve elu kippunud mul katki olema ning ravi lõpus nad läksidki katki, kuid see kadus kohe pärast ravi lõpetamist.
Ja minu jaoks kõige tüüpilisem kõrvaltoime iga ravimi alustamise ja lõpetamise ajal - tappev janutunne. Seda esines mõni päev pärast ravi alustamist ning kartsin, et see jääbki, kuid ei jäänud. Tappev janutunne oli korraks tagasi ravimi lõpetamisel, kuid kadus ka.
Seega olid mõned kõrvaltoimed lausa plussiks, teised olid liiga pisikesed võrreldes aknest tekkinud probleemidega.
Kontrolliti ka verd ja kõik oli väga ilus.

Enne Roaccutane võtmist

Ravi võtmise lõpupoole. Nägu läigib SPF50 kreemist, kuid on ilma puudrita. Suunurgad on katki ravi tõttu.

Kohe pärast ravi lõppu. Vaadake lähedalt, kui normaalne on nahk ilma meigita.

Aga minu depressioon?
Depressioon vähenes. Huvi suurenes asjade vastu, kuna mulle avanesid mitmed võimalused, millest ma poleks varem unistatagi osanud. Kui oli tuju halb, tasus vaid peeglisse vaadata ning naeratus ilmus ise näole (mis minu puhul peeglisse vaadates varem mitte kunagi ei juhtunud, vältisin, lausa vihkasin peegleid, sest ei tahtnud neist oma rõvedat molli näha).
Siinkohal on mul hüpotees, et Roaccutane ja depressiooni seos on leitud hoopis niipidi, et inimene, kes alustab oma elu muutmist akneravimiga, alustab ka oma (aknest tekkinud) depressiooni ravimist ning pöördub psühhiaatri poole, kus arvatavasti diagnoositakse ka depressioon, mis arvatavasti on kestnud tegelikult juba varasemast ajast.
Lisaks on mu teine hüpotees see, et kui Roaccutane ravi katkeb mingil põhjusel oodatust varem, siis see on nagu kõrgelt kukkumine - imekaunis elu kaob akne tagasitulekuga ning seega tekib ka depressioon.

Kuidas ma rasedusest hoidusin?
Kuna ma ei või antibeebipille võtta ja olin parajasti suhtes, kasutasin kondoomi ja jumala abi (ma ei saa nalja tegemata olla, vabandan :D). Tegin tsükli jooksul rasedusteste, et veenduda mitteraseduses.

Millised toimed jäid esinema?
Kätekuivus esines veel pärast ravi lõppu. Vaikselt hakkas tagasi tulema ka peapesemise kalkuleerimine, kuid vähesemal määral. Seni on kõik normaalne.
Huuled jäidki üsna ilusaks, huulepalsamist olen endiselt sõltuvuses täpselt samamoodi nagu enne ravi ning ravi ajal, kuid narmendavaid kohti esineb vähem kui enne ravi. Nina ja kogu nägu on meeldiv ja sile. Muide, ka näokuivus on kadunud!
Valulikud tsüstid juustes, kuklal, seljal jms on kadunud. Nina on endiselt loomulik, mitte komedoonide tõttu paistetunud. Rasu esineb normaalselt, kuid mitte üleliigselt nagu enne.

Minu ohud ravimi võtmise ajal
Minu suurim oht oli see, et mul see arst läks raseduspuhkusele, kes välja kirjutas ja ta määras mind teise arsti juurde. Teine arst oli mitte eriti pädev ja tahtis ravi lõpetada peale kahte-kolme kuud (ma ei mäleta, kas oli kaks või kolm võetud)!!!! See oli suur oht, mul tekkis hirm ja ärevus. Suutsin talle seletada, et tahaks vähemalt ühe kuu veel võtta. Arst ütles, et kuna mul nahk nii hea, tuleks ravi lõpetada ja määras madalama doosi, et järgmine kord ravi katkestada (ravi kestus on 4-6 kuud, mitte 2 kuud!!!). Mul oleks tulnud akne koos rasuga tagasi, kui ta oleks suutnud oma ohtliku ravikatkestuse teha. Tajusin juba seda kõrgelt kukkumise tunnet. Kuid juhtus nii, et jäin haigeks enne järgmist selle sama arsti aega ja mulle sattus õnneks üks teine arst ning ta oli pädev ja sain ravi jätkata ja saada kätte vajaliku ravikuuri.

Umbes üle kuu pärast ravi lõppu. Nina on inimlik. Iga meikar kiitis mu imekena nahka.

Enne ravi. Ninasuurust on küll raske võrrelda ning eriti piltidel aru saada, kuid tähtis oligi iseenda tunne ning muutus.

Tüüpiline rasujuus enne ravi. Juuksed peadligi ning salkus (pildil küll küllaltki sätitud). Ehk on ka ninasuurusest võimalik midagi aru saada.

Kokkuvõte
Arvatavasti saite te siit teada mu paljud rõveduse põhjused: meik näos laiguline ja laiali, juuksed "pesemata" - tihtipeale muutusid juuksed pesemata juuste moodi juba pesupäeva õhtuks, näo läikimine, koorikud näos. Hoolitsesin enda eest palju enne ravi - niisutasin huuli, kasutasin kreeme, hooldasin peanahka, juukseid ning nägu mitu korda päevas. Kuid sellele vaatamata esines perioode, kus ei tundnud end oma nahas hästi. Tipphetk oligi ravi ajal, kui näo- ja peapesemine võis olla täiesti spontaanne, samamoodi ka puuderkreemikasutamine võis olla vaid lõbu pärast. Pärast ravi olen ma naasnud oma tüüpiliste hoolitsuste juurde, kuid seekord ei pea ma nahast enam välja pugema, et tunda ennast oma nahas hästi.
Mina püsitaks sellele ravimile ausamba. See on depressiooniravim ning paljude muude hädade ravim. Kõrvaltoimed on nagu nohu võrrelda vähiga. Võin öelda, et tänu ravile oli mul meeletult ilus aeg elus ning sain tegeleda selliste tegevustega, millest ma poleks osanud varem unistadagi! Nt ööbimine erinevates kohtades, erineva meigi katsetamine, klubides käimine mitu päeva järjest, tegevusi täis päevad koos ratsutamise ja kooliga jne. Lisaks jäi rohkem aega magada ka. Alates sellest ravimist on mu elu muutunud kardinaalselt elamusväärsemaks! Poleks oodanudki nii suurepärast suurt ülihead muutust! Elu parim ravi! I ❤️ Roaccutane!


PS! Kommentaaridele vastus huulepalsamite kohta: proovisin natuke Bepantheni, aga teeb rasvaseks ja kui suhu läheb, pole meeldiv. Purelan tundub ka huvitav, seda vist nagunii varsti vaja. Aga muidu, minu pikaaegseks suureks lemmikuks on jäänud Nivea Pearly Shine Lip Balm! Esiteks, see ei ole rasvane nagu vaseliin (mis mul tundub nagu isegi kuivatavat). Teiseks see on mõnusalt kreemine ja tunduks nagu imenduks. Kolmandaks annab see natuke ilusat toonikest ka, aga mitte üleliia. Just see kreemisus on selle parim osa. Aga igaühele siiski oma. Olen mitmeid proovinud ning mõni palsam on halb, mõni hea, mõni liiga rasvane. Seega olen sellele Nivea omale kindlaks jäänud (eriti kui pole alati liigset raha erinevaid katsetada).

Kuidas madal enesehinnang suhet hävitab ning kuidas seda parandada?

On olemas palju probleeme - depressioon, akne, halb iseloom jne, aga mitte ükski neist ei ole võrreldav probleemiga, mis on suurim suhte hävitaja ning ausalt öeldes on see ka suhtealguse takistaja. Selleks ongi madal enesehinnang - purustaja ja hävitaja kõige korral.

Madal enesehinnang on tihti arusaamatu. See on nagu mingi tume koll kuskil peidus, mis aeg-ajalt end ilmutab. See koll on inimesega alati kaasas ning teised näevad seda kolli, aga nad ei oska öelda, et nad on näinud kolli. Teised inimesed tajuvad midagi kummalist, midagi ebameeldivat, midagi nõmedat, mille tõttu ei tahaks nad suhelda selle inimesega, kellel on see koll kaasas. "Tal on suur ego", "ta arvab endast liiga hästi", "tal pole head argumendid", "ta ei ole hea suhtleja", "ta on ebaküps", "ta ei oska oma täit potentsiaali kasutada", "tal on veel areneda", "ta ei valda seda teemat" jnejnejne on laused, mida öeldakse selle inimese kohta, kellel on kollina kaasas madal enesehinnang ning neid lauseid öeldakse, sest ei tajuta ära, et kokkuvõtvalt on tegemist hoopis madala enesehinnanguga.

Madala enesehinnanguga inimene võib olla tegelikult äärmiselt ilus, parima iseloomuga, ülihea sõber, toetav, armas, tore... aga seal on alati teiste jaoks miski aga. Teised võivad mõelda, et kõik tundub nagu korras olevat, aga... Ei taha nagu suhelda temaga, nagu midagi oleks väga viga. Ongi... madal enesehinnang on suurim viga.

Madal enesehinnang peidab kogu inimese potentsiaali tegelikult. Inimene võib ollagi parim, targim ja mida iganes veel, aga enesehinnangupuudus muudab ta pooletoobiseks ja kõlbmatuks. Aga keskendun oma postituses eelkõige suhtele.

Esiteks madala enesehinnanguga inimene teebki end oma enesehinnangule vastavaks oma käitumisega. Suheldes uue potentsiaalse partneriga, tunneb ta, nagu ta peaks elu eest tõestama kaaslasele, kuidas ta ikkagi on midagi väärt. Seega räägib ta palju või vähe. Loodab käituda kellegi teisena. Ehk siis varjab liigselt oma vigu või püüab meele järgi olla: "mulle meeldib ka see!!!" või "lähme sinna, kuhu sina tahad!" Ehk siis möku. Haletsusväärne. Tallaalune.
Kuidas see suhte algust rikub?
Inimene, kes end alandab, ajab tihtipeale närvi või kaob tema väärtus teiste silmis ära. Muidugi proovitakse alguses küll olla temaga sõbralik ning ka tema endi soove välja tuua, aga kui selline asi vedu ei võta, siis on väsitav olla kellegagi, kes on nagu ori. Selle jaoks võetakse koer.

Kui oled juba sattunud suhtesse, aga ennast ei väärtusta ehk sul on madal enesehinnang, siis see põhjustab ka suhtes palju probleeme.
Üks probleem on kindlasti see, et võisid sattuda toksilisse suhtesse. Madala enesehinnanguga inimese aju otsib "turvalist" suhet, see tähendab suhet, kus kaaslane teda ei väärtustagi. Siin ongi vastus küsimusele, mida küsivad paljud vähemõtlejad - miks satub mingi naine/mees alati uuesti joodikute/peksjate/vaimselt vägivaldsete otsa? Seepärast satubki, et ta arvab, et see on ta väärtus ning alateadlikult leiab ta sellised, armub ning satub selliste otsa. Lihtne küsimus, elementaarne vastus, aga raskesti muudetav. Et purustada ebanormaalse suhte ahelat, tuleb kõigepealt hakata ennast väärtustama.

Lisaks, mis probleeme põhjustab madal enesehinnang suhtes siis, kui oled kuidagi sattunud mittevägivaldsesse mitteebanormaalsesse suhtesse? Kui oled ebakindel, võib see põhjustada palju tülisid, armukadedust. Näiteks sa ei suuda uskuda, et kaaslane sind armastab ning miks ta üldse peakski sind armastama? Sa arvad, et ta iga päev raudselt petab, sest sa pole ju sittagi väärt! Ning kahtlustad teist. Sa ei suuda leppida, et tema on sinuga koos seepärast, et ta on sinuga koos. Sa arvad, et ikka on mingi tagamõte vms, sest seni on ju kõigil olnud sinuga tagamõte! Sa rikud suhet enne, kui tema seda teeb. Igaüks rikub suhet omamoodi. Ma tean mõnda, kes läks ja pettis, läks varjas, kiskus tülisid üles, oli armukade, sõimas, alandas, vingus, hädaldas, andis lubadusi, mis jäid täitmata ja kõige tipuks - süüdistas kõiges oma armastavat kaaslast. Seda AINULT selle pärast, et see madala enesehinnanguga lapsepõlves väärkoheldud inimene ei suutnud mõista, et TEDA armastatakse! Ta aju ei suutnud seda omaks võtta - seega "turvalise" keskkonna tagamiseks tuleb see rikkuda.

Olgu, räägime suhte alustamisest. Madala enesehinnanguga on üldiselt raske suhet alustada, kuid mitte võimatu. Võib-olla kerkib enesehinnang suhte progressil. Aga kui see nii on, siis on lihtsam asja parandada. Igatahes mul on postitus haledatest meestest: siin. Sealt saab teada, kuidas rikub hale mees suhte alustamist. Räägin lühidalt ka haledatest naistest.

Lisan, et ma pole psühholoog ning ei oska kasutada õigeid termineid ning verbaalne väljendusoskus võib olla puudulik. Räägin seega pigem omadest kogemustest ning tähelepanekutest.

Alandlik naine on meestele ebameeldiv. Seda ma tean ammu, et mehed tahavad sellist naist, nagu mul on täiega naljaga üks postitus: siin. See võib olla küll naljaga kirjutatud, aga tegelikult on tõepõhi sellel taga.

Meestele ei meeldi, kui naine ei suuda rääkida, oma arvamust avaldada ning ainult nõustub kõigega. Kuidas sellest lahti saada? Tahaks ise ka teada, lol.

Esiteks, ole hetkes. Ära mõtle, et "issand see mees on siin nii hea saak, teda tahaks täiega". Sellel mõttel pole mõtet. Mõtle pigem "huvitav, milline see mees on, ma lasen tal rääkida."

Teine väärmõte on "ma teekslen unelmate naist tema jaoks!" Õige mõte on on see: "ma olen mina ise ning kui me ei sobigi, siis seda parem on teada varem." See tähendab, et ära mängi kedagi teist. Ära ole keegi teine. Ole see sina, kes sa oleksid siis, kui sa oleksid vb juba temaga pikemalt tuttav või selline nagu sa oled sõpradega või see, kes sa oledki. Mingi ärevus muidugi on hea, aga mitte liigselt. Vale inimese teesklemine raiskab sinu aega.

Kolmas alandlik mõte on: "appi, ta on sitaks hea saak! Tuleb ära krabada!" Nii on väär, õige mõte on, et "ma ei teagi ju teda. Ma võin siin mõelda, et omg, ilus, lahe, kena ja hooliv, aga kas ta on? Äkki tal on midagi varjata või ta pole see, kes ta räägib? Uurin välja." Ehk siis see tähendabki, et tutvud temaga ning samal ajal ei tohi mõelda, et "omg sellised head mehed lähevad ruttu!!" Jah, sinu jaoks võib ta kolme sekundiga tunduda nii räigelt "hea" mees, aga äkki keegi teine vaataks, et päris jube mees ja äkki vaatavad kümnest kaheksa naist teda nii. Seega, ära põe. Õpi teda tundma ja saad teada.

Sellised väärmõtted on kindlasti äratuntavad ning seda sisendavad meile paljud inimesed meie ümber. Miks nad seda teevad, on ehk seepärast, et sind maha tehes tahavad nad ise paremad olla. Nad ei saa ehk midagi ja loodavad, et sa ka ei saa. Näiteks üks, mida mulle terve elu seletati, on see: "üksikemad meest ei leia." Ma ei otsigi praegu endiselt meest, ma olen endiselt enesearengu teel. Jah, ma ei pane krdi käppasid ette, kui juhtub maailma poolt õige inimene olevat, aga seni ma tegelen endaga ja õpin ka enda ümber olevaid uusi inimesi oma elus tundma, aga ei torma kuhugi. Ja lühidalt võin ma öelda, et rasedus on mulle õpetanud vastupidist - meest on lihtsam leida. Jah, kõlab kummaliselt, kõlab mullegi uskumatult, aga oi ei, mehed eemale küll ei hoia. Mind on ahistatud ka rasedana juba. Arvestades siia sisse teiste lapsega emade/isade kogemused, siis laps muudab aina paremaks asja. Suured inimesed sigivadki ju. :D See, et kellegi silmarõõm on rase või lapsega - yolo, kuni ta on vaba!

Igatahes kuidas saab näiteks kaaslane aidata madala enesehinnanguga inimest? Saab suunata teda psühholoogi juurde ja olla mõistev. Aga edasi pole teha midagi. Madal enesehinnang on aint inimese enda sees ning ta ainult ise saab seda parandada. Mitte keegi teine ei saa seda teha. Mitmete kordustega võib see aidata, aga selleks ongi spetsiaalne psühholoog ja eneseabi. Tuleb hakata enda ajju tekkinud mõttemustreid muutma, mis on tõesti pikk protsess, aga seda vaeva väärt. Mina praegu olen sellel teel. Jah, aeg-ajalt pean ennast ikkagi halvaks. Mitte nagu siis, kui ma sellele pikalt mõtlen, sest halloo - ma saan ju emaks! See on imeline! Aga, kui tekib mõni situatsioon, siis esimene automaatne mõte on ikkagi negatiivsus enda kohta või negatiivsed käitumised mingites olukordades. Aga ma saan seda parandada ennast analüüsides. Positiivsele keskendudes nii palju kui ma oskan.

Sama soovitan neilegi, kes end ei väärtusta. Hakake iseennast kuulama. Mida SINA teha tahad? Oled jah mingi imelise mehega, aga mida sa ikkagi tahad? Kas sa pole rahul, et ta järsku end peale pressib? Siis ütle ei! Kaotad ta? Vb, aga kas sa tahakski endale perverti, kes ennast sulle peale pressib? Ei taha. Kui tahad, siis on hästi! See näide illustreeris maitsete erinevust ka. Sulle meeldib - mõnele teisele mitte ja vastupidi.

Enesehinnanguga tegelemine on ka nii enda asi, et lihtsalt kõikide teiste jutud blokid enda jaoks ära. Sest madala enesehinnanguga aju "kuuleb" vaid talle sobivat sitta. Hea tõrjub ära. Seega ära tee üldse välja. Leia, mida sa väärt oled. Võrdle end kellegagi, näiteks mõne heiteriga. Heiterid on hea alus enda üle vaatamiseks, sest nad on megakõnts. Minu enesehinnang on tänu neile tõusnud. Kui keegi on nii sitt, et ta peab ennast paremaks tegema mulle halvasti ütlemisega ja teada saades, milline see inimene on, kes mulle halvasti ütleb, näiteks kui rumal, kole, õudne jne, siis see tõesti paneb ikka end kõvasti väärtustama. Hakka seega tegelema asjadega, mida just sina tahad teha. Pane endast neid pilte üles, mida sa tahad. Tee enda stiil selliseks nagu sa tahad. Ole selline nagu sa tahad. Elu on mäng! Sa saad olla see tegelaskuju nagu tahad!

Seega - otsi abi, hakka end väärtustama ning tee, mida soovid!

Sellised on mu lühidad soovitused siis enesehinnangu upitamiseks.

Avalikkuse tähelepanu - kuidas seda saada?

Sa ei pea lugema seda postitust, sest adresseeritud on see neile, kes väga ei mõtle. Aga kindlasti on inimesi, kes arvavad, et kui ilmub ajalehes intervjuu minuga, ilmub mulle füüsiliselt avalikkuse tähelepanu. Täna ma avalikustan siin postituses kulissidetaguse maailma! Põnev! Tule ja loe ja hari!

Tänane postitus on pühendatud neile, kelle mõistus on arusaamatu sel kohal, et kuidas mingi uudis õhtulehes või mujal meedias konkreetselt mulle tähelepanu ikkagi ei ole!

"Kas sulle meeldib avalikkuse tähelepanu nii palju, et seepärast andsid intervjuu *mõni väljaanne*?" - vastame sellele lihtsale küsimusele. Küsimus iseenesest on juba valesti püstitatud. Sest khm... mis moodi on see tähelepanu mulle? Jah, tähelepanu saab leht, aga mina? Kuidas?

Või veel parem - lamp uudis on kuskil suvalises meediaväljaandes ning keegi lamp ütleb "näe, jälle saab avalikkuse tähelepanu!" Kuidas? Ma äkki ka sooviksin tähelepanu.

Mõtleme nüüd loogiliselt, kuidas asi käib. Mul on rääkida nii mõndagi oma elust. Ma sõidan autoga sinna, kus annan intervjuu. Seal annan intervjuu ja edasi lähen koju. Siis toimetatakse uudist jne (mina seda ei tee). Ning üks päev, nt nädal hiljem, on see lehes. Edasi? See on lehes. Ja tähelepanu? Tähelepanu on lehel, uudisel, intervjuul. Aga mul? No kuidas see tegelikult minu elu muudab? Istu, kallis lugeja ning mõtle sellele veidi.

Ütleme, et ma ärkan üks päev üles, kui ma tean, et olen lehes. Tore ju! Ma lähen teen süüa, lähen mängin kassiga. Võib-olla teen veidi oma tegemisi, saan sõbrannaga kokku, teen muid asju. On pikk ja tore päev ning lähen koju tagasi. Ja olin lehes. Tähelepanu on kus? Jaa, mu sõbranna ja kass andsid kindlasti mulle tähelepanu. Aga ülejäänud tähelepanu on ju lehe peal! Veebiväljaandes või kus iganes! Kust ma tean, mida seal inimesed teevad või mõtlevad. See ei ole ju minu asi mitte üldse ning ma ei ole kursis sellega. Mina sain õnnelikult oma sõnumi edasi öeldud, olen rahul, mu tegu oli tehtud juba selle intervjuu andmisega, see oli minu jaoks vahva ja tore, ma sain edastatud sõnumi neile, kes sellest huvituvad ja ongi kõik! Küsin veelkord, kus on siis see konkreetne käegakatsutav avalikkuse tähelepanu just minul. Kus?

Nii, aga näiteks ilmub suvaline jutt meedias. Mis "tähelepanu" mina sellega saan? Peatu ja mõtle. On sellel mõni tähelepanu? Mina näiteks istun samal ajal diivanil ja ilmub meedias minu pilt ja mingi jutt. Edasi? Et äkki tuleb kogu publik mu ukse taha või ja ütleb "tähelepanu!"? Või äkki käib till-toll mul kuskil piiparis, kui ilmub artikkel minust ja inimeste jutud ka kohe sinna? Ütlen ausalt, et kui ma ise pole intervjuud andnud, ei ole ma sellega isegi kursis, kas keegi kuskil minust kirjutas. Mina istun diivanil edasi.

Võin anda intervjuu ja intervjuu andmise hetkel oligi mul tähelepanu! Mitte aga avalikkuse tähelepanu, vaid selle toreda inimese, kes minuga intervjuud läbi viis. See on tõesti tähelepanu, et keegi küsib ja räägib minuga. Ka see on tore, et ma tean, et minu sõnum jõuab inimesteni, kes seda vajavad. Ja see jõuab omal ajal. Edasi on kõik. See aeg oligi mul tähelepanu ning ma lähen elangi oma elu edasi, teades, et olen teinud midagi.

Ja teen oma asju edasi.

Võrrelge seda "avalikkuse tähelepanu" nagu kellestki rääkimisega. Kui ma oma kodus räägin kellestki, siis see inimene, kellest ma räägin, see ei tea seda. Ongi kõik. Ma räägin oma jutu ära ning teine inimene vb lamab samal ajal diivanil ja istub arvutis. Kas ta sai mingit tähelepanu? Ei saanud ju otseselt. 

Aga kui ma läheksin talle ukse taha ja ütleksin otse midagi, jutustaks temaga, siis sai ta otsest tähelepanu. Ning mõtleme nüüd - kas intervjuu ajalehes toob mulle ukse taha mitmeid inimesi? Vastus on ilmselge.

Aga vaatame lehe või väljaande peale, mis püstitas teema minust. Oi, kus see saab klikke ja tähelepanu. Jah, seal on konkreetne tähelepanu. Inimesed räägivad, vaidlevad, vajutavad, jagavad, sosistavad sellest artiklist. Jah, nad räägivad sellest, mis oli seal artiklis või pealkirjas. Sellest tollel ajal öeldud sõnadest (kui ongi intervjuuga tegemist), mis võisid mul muutuda ajaga, kui ma arenen ning hakkan asju teise nurga alt nägema. Inimesed vaatavad artiklit, pilte. Pilte - nad ei näe ju mind, sest mina teen hetkel omi asju ning ei ole pilt. Aga nad näevad pilti ja pööravad tähelepanu pildile, kus olen mina. Aga mina seda ei tea ning see pole mulle olulinegi. Või veel parem - vaatame veebiuudist, mis on tehtud ka minu teadmata. Minule on tähelepanu null, veebiväljaandele meeletu. Klikid, jagamised, rääkimised jne. Inimesed annavad oma vabast ajast tähelepanu veebiväljaandele. Mitte, et see halb oleks, aga tähelepanu jääbki sinna. Tore ju!

Ärgem saagem valesti aru. Mis hea jaoks ma seda oma intervjuud siis üldse annan? Vot just hea jaoks. Ma tean, et saan edastada oma sõnumi inimestele, kes seda vajavad, tahavad või sellest hoolivad või ükskõik mis muu põhjus. Kasvõi seepärast, et nad saaks jagada tähelepanu veebiväljaandele. Või kasvõi seepärast, et nad saaksid kirjutada halvustavaid kommentaare ning end korra paremini tunda. Tore ju!

Muidugi ka seepärast, et pean õigeks, et jagan oma elukogemusi inimestega, kes saaksid sellest õppida ning tänu sellele midagi parandada enda elus või enda puhul. Mul on ülimalt hea meel teie positiivse tagasiside üle mulle! See on see heategu, mida ma tunnen, et vääris tegemist! See oli super!

Nii, siin ongi seletus, mis toimub samal ajal kulisside taga, kui minust räägitakse. Mina istun kodus, söön toitu, kui ilmub veebis mingi jutt. Ma ei ole kursis sellega, mida keegi räägib. Ma lihtsalt tean, et too hetk jagasin ma infot ja kõik. Tähelepanu? Nimetagem seda siis nii, kõlab hästi ju. 

Tänan tähelepanu eest!

Android vs iPhone

Mul on olnud au kasutada mõlema erineva konkureeriva operatsioonisüsteemiga telefone! Nüüd olen pädev kirjutama postituse, kumba ma eelistan ning miks.

Iphonega (iOS) on olnud tihti see, et mulle ütleb mõni iOSi fänn, et "see on nii hea, küll sa ära harjud". Vot nüüd olen piisavalt mõlemat kasutanud ja saan öelda täpselt, kui palju ma siis harjunud olen!

iPhone oli mul pm esimene nutitelefon (täiesti uunikum, karbiga alles, võin maha müüa). Sain selle keskkoolis. Natuke proovisin, pingutasin... Midagi erilist ei tundunud olevat. Ja teate... kasutasin edasi oma liugklapiga Samsungi. 😃 iPhone oli kasutuseks pildistamiseks, sest kaamera oli sellel vägev. Muidugi mulle meeldis see telefon, aga midagi oli nagu puudu. Nagu säde oleks puudu. Muidugi see oli armas ja värki, aga kasutama ma seda täielikult ei hakanudki.

Seega mu põhimõtteliselt esimene nutitelefon, mida hakkasin reaalselt ka kasutama, oli Android, Samsungi telo. Sain selle ülikooliajal, kui kõigil hakkasidki nutitelefonid tekkima. Ja see oli uskumatult meeldiv! Ma polnud nutitelefoni saamisega suurt kiirustanud, sest mäletasin iPhonet, aga ikkagi sain selle ning mul oleks nagu mingi uus sõber tekkinud! Harjusin sellega ruttu, see oli huvitav, asjalik, arusaadav. Kõik oli nii tore ja loogiline! Ma olin, et omg, mida kõike nüüd nutitelefoniga teha saab! Pildistasin, olin netis ja suurt ei mäleta :D Aga koguaeg oli nii mõnus seda näppida. iPhone puhul oli tunne nagu mul polekski telefon muuks kui helistamiseks. Kuna mil oli nagunii iPhone olnud, oli mul ka võrdlus olemas. iPhones puuduski see säde, mis oli Androidis. iPhonel oli puudu ka kasutusmugavus. Ma ei saanudki iPhone haipimisest aru. Minu jaoks oli Android parim.

Muidugi võib nüüd välja tuua, kuidas androidi telod jooksevad kokku ja iPhone on nii kiire ja värki. Jah, see on tõesti Androidide miinus ja iga oma teloga suht olen käinud garantii vahet. Aga kui need kokku ei jookseks ja korrektselt kiiresti töötaks, oleksid need suurepärased.

Aga mu iPhone saaga jätkus. Kuna mul eelmise aasta kevadel oli mingi Sony, mis ka juba kokku jooksma kippus ning sain hea hinnaga iPhone 5s, ostsin selle ja lootsin, et ehk olen ma iPhonest valesti aru saanud. Et noh, iPhone on ju ka nutitelefon, et mis selles teisiti siis olla saab. Mõtlesingi anda sellele võimaluse ja minna ehk iPhonele üle. Mulle öeldigi jälle, et iPhone on nii meeletult hea, et küll ma ära harjun. Ostsin, panin SIMi sisse ja lühidalt kokku võttes - ma jäin oma kokkujooksva Sony peale ja iPhonega tegin lihtsalt pilte. Sama, mis eelmine kord. 😀 Ei meeldinud endiselt iPhone nii piisavalt, et kasutama suudaks hakata. Ajasin selle tookord selle süüks, et vb ma ei viitsi harjuda.

Aga teate, iPhonega harjumise võimalus saabus sunniviisiliselt uuesti, kui ma oma uue Sony pidin jälle garantiisse viima nüüd just hiljuti. Nagu... miks mulle sellised kokkujooksvad telefonid satuvad. Igatahes pidin ma jälle oma 5s kasutama ja kirjutan (kirjutasin - ma ei suutnud iPhonega jätkata, ma surin ära juba kirjutades) praegu ka oma blogipostitust sellega. Ja seekord pidin hakkama iPhonet kasutama täiesti korrektselt igapäevaselt ilma võimaluseta SIM-kaart Androidi sisse tagasi toppida. Ja kuna olen kasutatud seda iPhone lausa mitu nädalat nüüd, saan kirjeldada iseenese jaoks mõlema puudusi ja voorusi! Etteruttavalt saan väita lõpuks täie kindlusega, et ma ei ole iPhone inimene ega hakka ka selleks, sest iPhones on täiega midagi puudu. Toongi välja, mis oli minu jaoks imeline Androidis ja häiriv iPhone puhul.

Nii kui ma Androidi ära andsin ning kaardi iPhonesse panin, tekkis selline tunne nagu mul poleks enam nutitelefoni. Teoorias ju on nutitelefon käes, aga mis selles siis nii puudulik on? Mul oli raske seda kirjeldada, aga kuidagi nagu ei tahagi telefoni nii tihti näppida kui varem. Kui enne oli nt mõte "omg, ma vaatan Mapsist, milline tee on lühem" ning siis avasin Mapsi, siis nüüd tekkis ka see mõte, aga see hajus kohe mõttega "ahjaa, mul on iPhone. Ma ei viitsi." Miks ma ei viitsi? Ma arvan, et äkki seepärast, et see iPhone on ingliskeelne. Ärge saage valesti aru, et ma inglise keele kallakuga koolis käinuna ei oskaks inglise keelt, aga ma lihtsalt eelistan VÄGA eesti keelt.

Olgu, Maps Mapsiks. Teine asi oli see tunne, nagu mul olekski kõik puudu. Nagu oleks Messenger puudu, nagu oleks muud asjad puudu jne. Tegelikult need ei olnud, aga kui neid kasutasin, siis tundsin nagu midagi poleks kasutada ega teha neis. Ju on asi selles, et kõik äpid iOS puhul on ju veidi teistsugusemad ja ma pole nendega harjunud. Eks annan/andsin võimaluse selle mitme nädala jooksul!

Ja nende iPhone äppide suur viga on see, et ekraanilt asjade ärasaamiseks pole konkreetset tagasimineku nuppu. See nupp on igal äpil erineva koha peal. Ükskord all, teinekord ülal, kolmas kord peab üldse näpuga mööda ekraani libistama, et tagasi saada. Androidi suur pluss on see, et nool on koguaeg olemas kindla koha peal, ehk siis aju ei pea mingit lisamõtlemist tegema paar millisekundit. Kuna ma olen inimene, kes meeletult ruttu tahab kõike teha, siis pole mul tore iga äpiga hakata mõtlema, et kust see kinni läheb. See on üks asi, mis mind häiris. Otsi mingit krdi noolt kuskilt ülevalt nurgast või libista mitmet pidi kätt mööda telefoni, aga iga kord erinev! Seega polegi telefoni mugav kasutada, kuna ma pean koguaeg mitte mõtlema sellele, mida ma äpist näen, vaid sellele, kuidas seda kinni panna võimalusel.

Teine asi, mis mind häiris, oli see, et YouTubes passides pole iPhones näha kella. Nagu jah, miks peaks videote vaatamisel kell olema, aga ma krt pidin libistama alati midagi sealt ülevalt alla, et näha, mis kell nüüd on. Mulle meeldis Androidis, kui kellakene on otse silmade ees! Youtubega seoses häiris mind see kerimine (kommentaaride kohal). Kui tahtsin õrnalt kerida, keris kogu ekraanilt jutt eest ära ning hakka siis tagasi kerima!!! See oli nii tüütu! Video kerimine oli ka ajunuss muidugi, sest sa pidid näpu ajama selle koha juurde, kus see pallike ajahetkel on.

Kolmas asi oli see, et kuupäeva nägemiseks pidi ka ilget vaeva nägema. Libistama midagi ülalt alla ja siis kuskile poole. Ehk siis nagu aru saate, siis ajamahukas. Mul pole kunagi kuupäevad peas ning nende avastamine polnud ka enam lihtne. Ma räägingi praegu sellest ülemisest äärest, mille alla paljud asjad telefonis koonduvad. Androidil on see selge. Kerid natuke, näed kella ja igast muid asju. iPhonega olid seal mingid totrad märkmed, aga puudu need märkmed, mille üle ta lärmi teeb. Nagu vahel tegi telefon häält, et tuli sõnum, aga sõnum pole telefonis nii tähtis, kui mingi kaardimakse märge ja siis otsi taga seda. Kuigi sõnum oleks ju tähtsam!

Tulles tagasi kerimise juurde, siis veebilehtede kerimine oli hoopis teine! Siis pidi kerima täie jõuga, et üldse midagi liiguks! Just vastupidi Youtube suhtes võiks olla.

Veebilehtede juurde tulles, siis Androidis oli googeldamine megatore, lõbus ja lahe. Välja arvatud muidugi see, et polnud nagu valikut, millise ajamääraga googeldada, et siis pidi brauseri avama. Aga iPhones oli ka googeldamine lausa väga tore. Alguses ma ei googeldanud, sest polnud harjunud, et google otsinguriba polnud mul silme ees, aga üks päev googeldasin ja siis tuli veel igast küsimusi järjest, mida inimesed on googeldanud ja neile lühivastus ja siis loe rõõmsalt! See oli tõesti üllatavalt tore iPhone puhul. Vägev!

Tulles Google juurde, siis ma olin täiega rahul, et mu arvuti ja Android tegid koguaeg koostööd ja see, mida ma teen arvutis, on kohe olemas telefonis jne. See oli lausa suur lust. Kirjutad midagi arvutis Mapsi ja see on telefonis juba olemas või kirjutad googlesse ja see telefonis jne. Saate aru küll, et selline ühenduvus. Aga iPhonega oli see nii harjumatu, et seda pole. Võib-olla ongi see Google värkide puudulikkus see, mis iPhone ei tee nii nutikaks minu jaoks. Muidugi vb oleks kõik lust ja lillepidu, kui mul oleks arvuti ka mingi Apple toode, aga pole. Muidugi vb lahendaks mure, kui ma tõmbaksin kõik Google äpid iPhonesse, aga mälu oli niigi otsas. Muidugi tõmbasin ma Google Photos ja Google Mapsi, Drive'i mis on essentsiaalsed mu jaoks, aga rohkem ei viitsinud. Seega jäid mul kõik kooliasjad tegemata ka, kuna on seotud veebilehtedega. Mulle nagu meeldib, kui internet salvestab mu tegevusi ja käike. Ma terve aeg iPhonega ei saanud käia üliõpilasküla veebilehel, sest paroole polnud.

Tulles salvestamise juurde, siis Android salvestas rõõmsalt mu samme ja muud mulle põnevat, näiteks, kus ma käisin, mis tegin ja olin jne. Ma küll ei tea, et iPhone mu samme oleks loendanud. Alguses kui palju kõndisin, tuli mõte "ohoh, pärast vaatan palju kõndinud olen!" ning siis "...ahjaa, mul ju iPhone, deem!". Nii et jah, sellised natuke pettunud mõtted. Ei näinud mõtet tõmmata mingit sammuloendurit ka.

Tulles muude funktsioonide juurde, siis teksti kopeerimine oli täiesti tüütu iPhones. Kuidagi ikka sain. Aga iPhones oli see, et igat teksti ta ei luba kopeerida. Vajutad peale ja midagi ei juhtu. Üllatus siis, kas saab või ei. Androidis on see kopeerimine lihtne ja alati samamoodi saadaval.

Androidi, eriti Sony klaviatuuri rõõm oli see, et ta pani sulle igast märke (smaile), kui midagi ütled. Kirjutad nt auto ja siis paneb autosmaili. Vb saaks siukse klaviatuuri iPhonesse ka tõmmata, aga ma ei viitsinud. Vaadates iPhonega igast tekste nt Instas jne, siis paljude smailide asemel on küsimark... aww väike vaene telefon küsib, mis seal olema peaks... Vb see paraneks, kui ma op-süsteemi uuendaks, aga mälu on täis ja mu meelest kui mälu polnud täis, siis ta ka ei uuendanud ennast.

Klaviatuur oli muidugi targema eesti keelega kui Androidis, aga ma ei harjunud alguses sellega ära, kuidas ta neid sõnu parandas. Lõi sinna üles ühe sõna ja kui seda tahad, pead panema tühikut ja kui ei taha, vajutama selle peale. Ma alguses tegin valesti, aga harjusin õnneks sellega. Aga kuna ma kirjutan täiega kiiresti, siis ei pannud ma alati neid ülesilmunud sõnu tähele, trükkisin teksti ära ja pärast hakkasin vaatama, et on alles sõnad!!! Ja siit tuleme ühe suurima häda juurde, miks oli iPhone halb mu jaoks! Teksti redigeerimine on hullus! Täiesti võimatu on saada kursorit õige koha peale tekstis! See ajas mul alati sita keema ja loobusin tekstide parandamisest või siis parandasin mingi üksiku tähevea ära niimoodi, et kustutasin mingi sada asja ära tekstist, et pärast need aeglaselt ja rahulikult uuesti kirjutada, et autocorrect mu sõnu ei väänaks ning kogemata mõni vale täheke ei satuks. Meeletu. Lisaks puudus iPhone teatud äppidel ENTERi funktsioon (ehk siis mõtlen siinkohal järgmise rea tekitamist)! Avastasin, et Instagramis biod kirjutades ei ole mul võimalik kuskilt enterit saada. Mõnes kohas oli enteriklahv märkide all, aga mõnes kohas puudus täiesti! Kirjutasingi siis pika joruna ära ja vältisin edaspidi selle teksti redigeerimist. Blogi kirjutamine jäi ka pooleli, midagi eriti ma teha ei suutnud, sest tekstiparandus võtaks lihtsalt meeletu aja ja närvikulu. Eriti, et iga äpiga on klaviatuuriüllatus - kas enter on olemas või ei! Nagu näete, siinkohal vähenes kasutusmugavus nii meeletult, et loobusin teatud asjade muutmisest/kasutamisest. Telefon meenutas siin nagu mingit demoversiooni või ma ei teagi mida. Nagu ekraan, mis ei tööta.

Tulles ekraani juurde, kuigi ma ei usu, et see on ekraani süü, aga selleks, et ekraanil mingit kohta vajutada, siis tihti oli see ka üllatus, kas mingi koha vajutamine üldse muudab midagi või ei! Ehk siis ühes äpis oli mingi räige sitt mul alati ees, mida pidi ristist kinni vajutama. Aga ma pidin selle risti peale vajutama mingi 20 korda, et see pasane mull mul eest ära kaoks! Ma tõesti ei tea, kas see ei saatnud käsku edasi või mis sellel viga on. Pigem arvan, et ei saatnud käsku edasi, sest muid asju tehes sain aru, et ekraan on ikkagi korrektselt tundlik. Aga no, tekstis ei saa kursorit õige koha peale ning aeg-ajalt ei saanud ristist asju kinni, siis ma ei teagi, mida siin süüdistada. Aga ilmselgelt ei ole see kasutajasõbralik. Mingid krdi mullid ja asjad ees ja ära eest ei saa. Aga kui näiteks avad ühes äpis teise äpi, siis tagasi läks ta küll väga ilusti, kuigi tagasi sai nii, et üleval vasakus nurgas ülikitsa riba peal oli tagasiminek.

Tagasiminekust jälle rääkides, siis mõnikord ühe äpi kaudu teist äppi avades polnudki tagasiminekut! Vot kus tore! Ma pidin siis seda keskmist nuppu vajutama kaks korda ja sealt valima eelmise äpi. Väga tüütu mu jaoks. Vb on asi ka selles, et kuidagi väiksest saati olen ma kartnud terve programmi avanemist üle ekraani ilma tagasiminekuta :D Naljakas hirm, ma tean, aga seda sp, et pole nt saanud teatud programme arvutis kinni üheksakümnendatel (no lõpuks õppisin ikka ctrl + alt + del ära), kui kokku jooksid. Aga iPhones ongi nii, et vb ma alateadlikult, kui avan mingi äpi üle ekraani, hakkan otsima, et kust tagasi saab (seega see ju väsitab mind). Nt Snapchatis pole ju tagasinoolt, vaid pead libistama kuskil midagi. Instas ka pole tagasinoolt, vaid otsid seda või libistad jälle midagi jne. Igal äpil nii, et nool on kus tahab. Muidugi loob kindluse see, et need üldiselt ei jookse kokku, et ei pea kartma, et need eluks ajaks ette jäävad, aga siiski on see mu enda kiiks vist. Mulle meeldib, et mul on tagasitee alati olemas. Androidil on ka jumala hea valik, et kas lähed tagasi või paned kinni äpi, jättes selle taustal jooksma. iPhonel erilist valikut pole selles osas, aint üks nupp ju, äpp jääb taustal jooksma nkn.

Räägime ka helistamisest. Mõlemal on see suht okei, kummalegi ei annaks maksimumi. iPhonel peab seal valima mitmeid asju veidi keerukalt ja siis jälle see tagasiminek on ma ei tea kus. Androidil on kõik palju selgem, aga vb harjumise asi.

Lisaks räägin lühidalt ka sõrmejälgelugejast, mis pigem on siiski mudelipõhine. Mu Sony Xperia XZl on see väga kiire, seevastu iPhone 5s ei tuvasta eriti kergesti sõrmejälge ära ning peab koodi panema. Sony oma on nii super, et võid igat pidi sinna sõrme panna, tuvastab kohe.

Nagu näete, jäi mul palju asju kasutamata, tekste redigeerimata jne, sest lihtsalt ei saanud. Ma ei malda oodata, millal ma Androidi tagasi saan.

Minu meelest iPhone ja Androidi erinevus ongi selles, et iPhone peab ennast targemaks, aga Android sind targemaks. Ehk siis iPhone tahab ise teha asju, Androidis sina määrad, mida tema teeb. Kui te aru saate praegu mu loogikast :D Ja siinkohal tulebki välja, miks inimestele meeldivad need erinevalt. Inimene, kes on rohkem programmeerijatüüpi, arvatavasti sellele meeldib rohkem Android, neile, kes lihtsalt tahavad avada mingi asja ega huvitu ise programmide kontrollist, neile sobib iPhone. Mitte et see nüüd siin täielik tõde on, mida ma väidan, aga nii mulle tundub. Seega erinevad inimesed ja erinev operatsioonisüsteem.

Keskendusingi siin vb rohkem iPhonele, sest tõin erinevusi tuues väikesi paralleele Androidiga. Muidugi ei laida ma kumbagi, lihtsalt seletasin oma nägemuse ja lihtsalt veendusin, et Android on mulle. Pealegi see Androidi robot on nii nunnukene!!! Muidugi on ka õun armsake. :)