Mu esoteerilised kogemused

Ma nägin, et paljud vaesed inimesed said suure trauma, kui meedia kajastas mu osavõttu nõiasaate castingust. Seletan nüüd ära, miks ma sinna läksin ning miks ei ole esoteeriline valdkond mitte midagi uut minu puhul. Kuna olen antud teema kohta teadmised pigem alati enda teada jätnud ning mitte sellest eriti pajatanud (välja arvatud ehk blogis mõningad korrad), siis nüüd on aeg, et ma avalikustan (vaikselt) enda suhted esoteerikaga.

Varasemad mõned kogemused

Kuigi nagunii anonüümsed heiterid mu blogi kahjuks ei loe, siis ikkagi seletan siiski jälle siin selle lahti. Saate castingule läksin sel põhjusel, et mind kutsuti ning olin nõus.

Ja miks ma olin nõus? Kui ma noorem olin, siis vaatasin selgeltnägijate saateid. Minu jaoks olid need nii ägedad ja ma fännasin kõiki sensitiive. Seda seepärast, et mind on huvitanud alati, milline maailm on, miks see selline on ja mida me saame selle kohta intuitiivselt teada. Ja see pole kõik - vaatasin saateid, sest samastusin osalejatega. Pärast saadet mõnikord mängisin ka sensitiivi. Arvasin lihtsalt ära kaarte või muu selline värk. Tõmme sensitiivide poole ja esoteerika poole on mul alati olnud ja see ei ole ju küll midagi uut minu puhul. Aga jap, see oli mul selline omapärane hobi, mida hoidsin pigem enda ja lähedaste sõprade teada. Ei läinud kuskile kekutama, et ou, ma mingi ennustan jne. See oli mu jaoks loomulik asi, mida ei olnud vaja kellelegi näidata. Võib-olla seepärast saidki paljud võõrad inimesed trauma, kui nägid mind seal saate castingul. Tõsiselt, nõiasaade on ikka väga palju rohkem minu teema, kui mingi abielu otsimine.

See pilt on tegelt tehtud teatud projekti jaoks kunagi ammu.

Kui ma noorena vaatasin sensitiive, siis mõtlesin küll, et ise tahaks kunagi proovida selles saates osaleda. Ma ei ole inimene, et ma lihtsalt teeks ja läheks ilma kutsumata. Minus puudub teatud julgus. Ma ei teadnud, millal oli casting ega muud midagi, sest ka too aeg ei vaadanud ma nii palju telekat. Mul oli kahju mõnikord ka telekast vaadatud saates olnud sensitiividest. Nad pandi nii valusaid kogemusi läbi elama, et tihti tundsin kergendust, et ise veel sellises saates ei ole! Elasin nende emotsioone läbi saateid vaadates.
Mõtlesin, et küll kunagi tuleb aeg. Vaat, mul ongi tunne, et nüüd on see aeg osaleda, sest mulle helistati ja kutsuti.

Viimasel praegusel ajal ka on hakanud nii paljud inimesed mind nõiaks kutsuma. Muidugi olid need inimesed, kes tahtsid kuidagimoodi solvata, aga ma hakkasin sellest sõnast kinni ja mõtlen nüüd nende pahameeleks, et ju see on mingi märk, et ma nii tihti näen, kuidas mulle öeldakse "sa näed välja nagu nõid" ning "sa oled kole kui öö". Öö on üsna müstiline ja meeldiv ilus aeg ning nõid olen ma alati tahtnud välja näha! Teatud asjad ja sõnumid jõuavad inimeseni põhjusega ning kuna viimasel ajal see nõiavärk kuhjus, siis võtan seda nüüd vihjena. Seda enam ma teadsin, et võtan vastu pakkumise minna saate castingule. Kõik inimesed, kes mind nõndamoodi nimetasid võiksid siis ikka väga rahul olla ju!

Seda kõike näete nüüd edasi TV3 uuel hooajal. Nii palju võin öelda, et see saade on tõsiselt päris. Ja cmon, mul on ju saatekogemusi olnud. Nii et pole mõtet rääkida, et sensitiivid on väljamõeldis. Mõelge siis sellele: kui sensitiivid oleksid üleüldse väljamõeldis, siis kuidas saab olemas olla nii palju sarnast väljamõeldist? Kui hing oleks väljamõeldis, siis kuidas on võimalik, et seda "väljamõeldise" kogemust on esinenud paljudel, mitte vaid ühel inimesel? Aga tundsin head energiat inimestega, kellega samastun ennast. Nii hea olla sellises seltskonnas!

AGA asi on selles, et esoteerilised kogemused on mul ammu olnud. Ja alustame algusest. Kui ma olin lapsuke, siis ma nägin kõiki inimesi läbi. Mitte et ma sellele rämedalt keskendunud oleks, et näen läbi teisi, vaid sain aru, mida keegi mõtles, tundis või mis ta elus aset leidis. Ilmselgelt nooremana ei osanud ma mõelda, et teistel nii EI ole. Ma arvasin, et kõigil on nii, seega käitusin ma ka üksinda olles nii nagu teised oleks mu juures, sest arvasin, et nigunii on kõik teada, mida ma teeks üksi. Haha, lol, lõpuks ma sain ilmselgelt aru, et kõik ei näe nii ja kui ma ausalt ütlen, siis mingi aeg ajas see mind rämedalt segadusse. Mina "lugesin" inimesi, aga inimesed mind ei lugenud?! Mis mõttes? Ma ei saanud aru, kuidas nad EI SAANUD aru, KES ma olen ja millega ma tegelen. Siis hakkaski see periood, kus ma pidin pikalt seletama inimestele, KES ma olen ja MIKS ma ei ole selline, nagu nad arvavad. Ja kui ma seletasin ära ja keegi ikka ei uskunud, siis hakkasin ma kahtlema kahes asjas: 1) inimesed ei näe maailma nii nagu mina ja 2) ma ei ole see, kes ma ise arvan. Nii et eneseusk on mul ka madal, mis on päris suur takistus.

Ilmselgelt olen ma see, kes ma ise tean end sisimas olevat, mis siis et aeg-ajalt kahtlen. Teadsin oma sugulaste näitel, et mul ju suguvõsas on nõidu küll ja sensitiivsed võimed. Sain teada ka kõike muud olulist enda ja teiste kohta ja no seda enam...

Kui mul oli periood elus, kus tundsin rohkem ette teatud asju, siis mul hakkas hirm. Tõsiselt, mingi aeg hakkasin kartma. Ei tahtnud näha millegi ilusa lõppu või siis tunda ette tulevikku, kui see veel saabunud pole. Ma kartsin! Ja surusin need tunded ja sellega koos ka selgeltnägemise maha. Ja surusin seda pikalt ja palju, ise veel õppides ülikoolis ja arvates (lootes/uskudes), et elu ongi nii nagu teadus seletab ja kui on mõni muu müstiline kogemus või glitch maatriksis, siis oli lihtsalt see juhus või kujutasin ette.

Aga sisimas olin ma tahtnud mõnda sensitiivi kohata ja kohtasingi ning oma sugulase ja sõprade abiga sain ma õigele teele tagasi. Sain aru, et ma olin väga tugev sellel alal, aga kõik endas maha surunud. Lubasin endale, et enam ma seda ei tee. Samas ma mõistsin inimesi, kellele on antud selgeltnägemise võime ja nad selle maha suruvad.

No vot ja siis otsustasin, et püüan edasi olla see, kes ma olen, sest ega igaühele pole seda annet antud. Kindel on see, et on hingedel vanus ja kindel on maailmas ka muud asjad, mille teadmine pole kõigile oluline. Noor hing joob ja laaberdabki niisama ja talle pole oluline teada, et keegi siin maailmas on vana hing ja võtab kõik noore valud ja omab õpetamissoovi. Igatahes ma lähen jälle teemast kuskile kõrvale, seletan siis nüüd, mis oma kogemusi mul on.

Mulle sugulase sõber tegi tol olulisel momendil kaks energeetilist palli selja peale. Ma ei näinud neid, aga ma täiesti tundsin neid. Vot, tundsin siis "nähtamatuid" asju. Kui ma seda räägin, on jah lamp, aga tunda seda on ikka teine asi, eriti minusuguse bioloogilist skeptiku jaoks, nagu ma too hetk olla püüdsin. Ma olin meelega ignorantne.

Suhted. Neid olen ma alati ette näinud ja inimesi läbi näinud. Ma ei pidanud seda eriti oluliseks, sest mis seal erilist on mu jaoks?! Näed lihtsalt kedagi ja oskad kohe panna paar teksti, miks ta selline on, mis mulje ta jätta tahab ja kes ta tegelt on. Mu jaoks olid nagunii inimesed suht boring teema. Naljaga pooleks võib öelda, et seepärast olidki lapsena loomad minu jaoks palju huvitavamad kui mingid igavad inimesed. Muidugi teadsin ma ka seda, kui keegi valetab, aga viisakusest ma aeg-ajalt teesklesin, et usun ega saa aru, et teine valetab. Vot, väga tore võime ju või mis. Mmm... ei olnud mu jaoks siis, kui asi läks teistusuguseks.

Oletame, et leiad mingi oma unistuste mehe, eks. Sul on suured vägevad tunded ja tunned ennast ülihästi. Ja siis tunned järsku sähvatust, et teatud kuupäevaks oled sellest mehest lahku läinud. See tunne ilmselgelt ajab närvi ju! Mis mõttes nagu? Miks nii?! No, nii mul oli suht paljude just leitud lähedasemate inimestega (mitte ainult meestega). Ei tahtnud ma seda tunda ja nii ma seda maha surusin.

Näiteks, kui ma tolle psühhiga koos olin. Kui ma veel ei teadnud, et ta ikka täisa parandamatu psühh on, siis sain üks päev jaanuaris tol aastal oma sõbrannaga kokku ja rääkisin temaga, mida ise suhtes parandada. Ja tol hetkel järsku tundsin taolist mõtet "mis sa sest suhtest ikka lapid, juuni lõpuks olete lahus." Nii valus oli too hetk seda tunnet tunda, eriti, et ise üritad veel kõike parandada ja hea olla! Seda enam surusin ma selle tunde maha ja ignoreerisin, et üldse selline tunne oli. Mis arvate, kas olime seks aaks lahus? Ilmselgelt.

No olid ka mul sõber ja sõbranna, kellega oli nii cool ja äge, kuid tundsin ette, mis ajal suhtlus väheneb. Nii ka läks, aga valus on seda tunda siis, kui inimesega on nii lahe ja tore. Loodan, et need näited aitasid aru saada, miks ma hakkasin seda sensitiivsust endas vähendama.

Järgmised näited. Kui ma kohtasin näiteks oma sõbranna sõpru/tuttavaid, siis nii paljudega tundsin sitta energiat. Tunne, et need inimesed on tegelikkuses nõmedad ja ebameeldivad. Aga seda oli halb ja süüdlaslik tunne teada. Umbes, et kes olen mina, et mul tekib tunne, et see inimene pole tegelikult nii hea. Ja seetõttu surusin seda tunnet hullult maha, sest seda tunnet oli väga paljude inimestega. See oligi periood, kus paljude uute inimestega kohtusin ja kokku puutusin. Raske oli vaimselt kuidagi teada mingeid halbu asju, mida sa ei tahaks mõelda, kui üritad ise nii positiivne olla. Alles hiljem jõudis mulle pärale, et nii paljud inimesed, keda ma kohtasin, olidki päriselt ebameeldivad.

Siis ma mõtlesin loomulikult ka seda, et mida võiks tunda teine sensitiiv, kes mind juhuslikult kohtab. Kindlasti ta tunneks midagi. Huvitav.

Mul on nüüd tänu arusaamisele jõudnud see selgeltnägemine nii kaugele, et tegelen sellega kaudselt iga päev. Iga päev ma tunnetan inimesi, keda ma tahan tunnetada, et millised nad on. Kõige rohkem näen ma kasu sest tundest, kui ma kedagi aitan. Keegi tutvub kellegi uue inimesega ja näitab mulle tema pilti ja küsib, mida ma arvan tast. No seda enam ma ei ole reklaaminud enda seda annet üldse, sest ei viitsi seda teha. Selline tunnetamine mõnikord võtab ka energiat ja väsitab.

Ja te ei kujuta ette, kui tihti ma pean endale meelde tuletama, et paljud inimesed ju minu energiat ei tunneta, mis on hea! :D Sest kui ma näiteks olen kurnatud ja naeratan, siis ei saa keegi aru, et tegelikkuses ma nii ei tunne. Ja kui ma olen heas tujus ja tavalise näoga, siis paljud arvavad, et ma pahane. See tuletab mulle meelde, et neil ei ole seda tunnetust. Kui ma seda endale rohkem teadvustaks, oskaks enda annet veelgi paremini kasutada. Seepärast olen ma ka skeptikute olemasolu üle õnnelik, sest ma tean, et on teatud inimesi, kes kohe üldse mitte mitte midagi ei tunneta, nii et nad isegi ei usu midagi, seega järelikult on kindlalt teatud tajud ja tunded mõnedel inimestel olemas. Mingi skeptik ei usu, et inimesi saab tunnetuse abil läbi näha (või ainult pildi abil), aga ma näen ju seda ise, seega on see kõik olemas ja järelikult nad kohe üldse ei taju seda. Nagu jehuu või mis.

Mul on siuke tunne, et olen siin blogis juba rääkinud, miuke see maailm on ja miks ennustamine toimib. Jep, see on kirjas SIIN. Lugege sealt veel ja näete ise, et pole see uus teema mu jaoks.

Ma üritasin mõelda, mis tajukogemusi on mul olemas, aga ma pean neid nii igapäevaseks, et need ununevad nagu igapäevased asjad. Öelge siis ise mulle, mis nendes asjades erilist on ja millised on erilised asjad:

• abipalumine (kõrgematelt jõududelt) parkimiskoha leidmisel
• uue inimese kohta mingi tunde tekkimine, mis pärast tõeks osutub
• saladuse teadasaamine ilma et keegi seda sulle räägiks
• kaartide panemisel kellegi aitamine
• tundmine, MIKS keegi helistab või KES helistab
• tundmine, mida keegi mõtleb
• energiate tajumine
• igapäevaselt tajumine, mis otsuseid vastu võtta, mis rada mööda liikuda jne
• infokanaldamine kellelegi ennustamiseks (tema kohta rääkimine lambist)

Oh jah, mul ei tule mingit esoteerilist kogemust otseselt meelde. See pole vist väga esoteeriline, et keegi pani mulle telefonist kellegi pildi nina alla ja palus rääkida, milline see inimene on? See suht igapäevane. Ahjaa, see Kalvi-Kallega tutvumise lugu on ka ju tegelikult äkki esoteeriline. Minu jaoks on see tavaline asi (sest mu jaoks on tavaline teatud asju ette teada), aga oli see siis nii. Instas nägin, et mingi tüüp pani mulle mingile pildile kommentaari. Mu jaoks ei olnud tähtis ei kommentaar ega pilt, vaid vajutasin ta kasutaja peale ja ilma lähemalt vaatamata, ma tundsin, et selle inimesega elus veel midagi meil koos saab/juhtub. Mis te arvate, kas nii läks? Läks jah. See oli etteteadmine lihtsalt lambist. Ei vaadanud ma hoolega tema kontot ega midagi, nii et loogikaga siin pistmist polnud. Seega ma meelitasin ta saatesse ja hakkasime kogemata enne võtteid suhtlema. Aa, ja see ka. Kui ma eelmine aasta suve lõpus teadsin (oli tehtud pakkumine), et tuleb uus saade minuga, siis ma teadsin ette, et sealt tuleb suhe. Ei osanud kuidagi seletada, kuidas (vb mõni ütleb, et loogika, sest "otsisin" ju meest), aga teades kui valiv ja pirts ma olen, siis ei ütleks, et loogika. Ja üks saladus veel teile: mul ja Kalvil on üksteiselt elus nii mõndagi õppida. Te võite jah öelda, et üks mingi magistrant ja teine kriminaal, AGA tegelikkus siin taga on palju enam kui vaid pelgalt materiaalne nimetus. See kogemus näitab, et inimesed võiksid mõnikord proovida näha materiaalsest maailmast palju sügavamale ja mõelda, mida on kellelegi kellelegi rohkem pakkuda. Aga tead... kõik ei saagi seda vist mõista.

Ma tean, et mul on olnud veel teiste mõistes sensitiivseid kogemusi, aga ei tule endal meelde nagu käsu peale. Ise võtan nii loomulikult neid asju. No kahjuks esineb ka see, et kui ma kellelegi halba soovin, siis nii juhtub. Oeh, kui hea õnneks, et ma olen hea inimene!

Lisan veel seda, et ainus asi, mida mul on vajaka, on eneseusk. Seda mul pole nii palju, et see mind aitaks. Muidugi õnneks olen ma saanud head tagasisidet väga paljudelt inimestelt, kuidas mu ennustamine on neid aidanud. Mul on hea meel, sest aitamine rõõmustab mind alati! Võib-olla jah, kui tahaksin enda eneseusku tõsta, võiksin mõelda, et see anne aitab inimesi. Tahan ka öelda, et võin eksida mõnikord, sest tajun endale saadud signaale valesti või ei usalda neid. Juhtub noh, ärge pahandage. See on keeruline teema ja keeruline seletada. Eks sensitiiv suudab neid saabunud tundeid/sõnu/jms oma pilti panna vastavalt oma kogemustele.

Hmm. On siis midagi erilist veel mul või, et skeptikuid veenda... Tegelikult ma ei tahagi skeptikuid veenda. Ütlen neile vaid, et olegigi skeptikud ja elu on lõbus! Ei tea, mida toob homne ega mida toob järgmine valik ega milline inimene on uus tuttav! See on lõbus ja fun! Tõesti! Kui sa kõike ette teaksid oleks sinu jaoks igav ja valus. See on minu rida... igav ja valus.

Oh, mul tuli üks varasem kogemus meelde. Ükskord mul oli üks poisssõber ning ta läks kuskile teise linna. Kirjutasin talle feissis ja järsku tajusin, et ta räägib feissis ka ühe teise naisega ning küsib, kuidas läheb jne. Kirjutasin siis oma poisssõbrale, et noh, miks jutustad teise naisega ja küsid seda. Omg kui närvi või ehmunuks ta läks. Ta ütles, et mingu ma tema feissist ära, kuigi ma ei olnudki kusagil tema kohas sees, ei oleks saanudki! Siis ütles, et ainult mingi nõid saaks sellist asja teada. Haha, tänud! Vot mu kogemused on sellele sarnased. Kui veel meenub midagi, panen kirja.


****
Selle teksti nali seisnes mõnedes veidrates lausetes ja ingliskeelsetes sõnades.

Kuidas olla liikluses autojuhina väga hea?

Mõtlesin täna veidi jälle autodest/liiklusest kirjutada. Ma olen siin natuke kritiseerinud selliseid juhte, kes on hooletud, nii et tooks ise välja äkki, mida võiks teha, et hoopis heaks juhiks saada. No seda õpetab autokool, aga annan mõningaid lambiseid nippe ise ka.

Esiteks, mida ma soovitan juba alguses - tehke manuaaliload. Muidugi automaadiomad võib ka teha, kui auto vastu on huvi vaid pealiskaudne ning muidu masinad üldse ei huvita inimest ja load tehakse pigem niisama. Muidugi on mõlemad variandid igati ok, aga räägin oma kogemusest. Kui ma läksin autokooli 17-aastaselt (kahe kuu pärast sain 18), siis polnud ma mitte kunagi varem autot juhtinud. Rooli taga olin istunud maksimaalselt paar korda elus enne seda (ja tõesti ainult istunud, mitte sõitnud). Ja ühe korra elus olin pannud auto käima ja kõik. Igatahes juhikoht oli mu jaoks võõras. Teadsin ainult pedaale: sidur-pidur-gaas, ja käikude asukohti. Hmm.. huvitav samas, et ma nii täpselt neid teadsin, kuigi polnud mitte kunagi neid jälginud, aga see selleks.

Mu lugu on siis selline, et autokoolis meile seletati pigem liiklust kui auto tööpõhimõtet. Siis algas esimene sõidutund ja ma sain teada, et kui ma pidurdan, pean ma siduri alla vajutama. See ajas mu nii segadusse - et MIKS ma seda teen?! Kes mind juba teavad, siis teavad, et ma pean asjast üdini aru saama enne kui selle endale selgeks suudan teha. Ja kuna ma seda ei teadnud ja tõesti ei olnud mul tol ajal ka vaba aega kõrvalt, et uurida automootori tööpõhimõtet kuskilt raamatust, ja keegi mulle seda ei seletanud, siis leppisin faktiga, et ma ei tea sellest sidurist midagi. Ja see ajas mind närvi, sest kui ma midagi teen (ehk siis vajutan sidurit, mis on ju millegi tegemine), siis ma tahan nagu väga teada, miks ma seda teen. Ja kuna ma ei teadnud, siis valmistuge üllatuseks – ma ei sallinud manuaalkäigukasti! Jep, mina, kes praegu armastab manuaalkäigukasti, ei sallinud seda autokooli ajal. Haha, tõesti naljakas, aga seepärast ma teiega seda lugu jagangi, et siit on midagi õppida. :)

Nii, käisin siis autokoolis edasi ja tegin oma sõidutunde ja ma olin sõidutundides nagu ikka suht halb (ma arvan). Ma olin megaarg, ma ei julgenud ühtki manöövrit oma peaga teha jne. Teoorias olin ma muidugi väga hää, nagu tavaliselt, sest mul lahtine pää. Aga automootori teooria oli mul endiselt null. Teadsin õnneks seda, et mootor on kapoti all sellel mu autokooli autol. Ja kuna mind ajas manuaalkäigukast närvi, siis ma rääkisin isegi nii rumalat juttu nagu: "nagunii manuaalkäigukastiga autodega juhtub rohkem liiklusõnnetusi" ja üldse rääkisin manuaalist väga palju paljude inimestega (nii halba kui ka head, arutasin lihtsalt asja). Mu isa lause on mul siiani meeles: "manuaalkäigukastiga autol ja automaatkäigukastiga autol pole mingit erinevust, lihtsalt manuaalis vahetad ise käike." See lause loksutas mul mõned asjad paika – sidur on käikude vahetamiseks. Autokoolis ei teadnud ma näiteks isegi seda, et madalama käiguga kõrgema kiirusega sõites annab auto rohkem pöördeid välja, mis teeb auto võimsamaks. Ma autokoolis pidin ükskord kiiremal teel panema viienda ja mul oli selline tunne, et pressin jala läbi autopõranda, sest auto ei liikunud edasi. Praegusel ajal paneks ma kolmanda :D Auto suri mul autokooli jooksul kaks korda ainult välja ja üks neist oli autokooli eksam. Ja lumega sõitsin esimest korda elus autokooli eksamil. Nii naljakas, et selline Murphy seadus :D

Vot, muidu oli mu autokool väga hea, aga kuidagi jäi puudu see teadmine, mida teeb täpsemalt sidur ja kuidas siis need käigud toimivad teoorias. Mulle õpetati jah, et kiiruse see ja see jaoks on teine käik, järgmise kiiruse jaoks kolmas jne. Ehk siis ma õppisin pähe, kuidas asja kasutada, aga ma ei teadnud endiselt, miks ja kuidas asi nii töötab.

Selle pika jutu mõte oligi see, et kuigi ma tegemise ajal reaalselt hakkasin mõtlema, et miks ma küll ei teinud automaadilube, sest ei sallinud automaati, siis nüüd on see superhea valik! Nagu te teate, siis praegu mina=auto ja ma fännan nüüd manuaali täiega! Mu esimene auto oli automaat, aga teine nüüd manuaal, sest see meeldibki rohkem. Suurem kontroll auto üle. Ma isegi ei tea, kuidas manuaal mulle meeldima hakkas, aga vist nii, et sain lõpuks aru, kuidas asi töötab.

No ja lühidalt nüüd igav jutt: sidur lahutab mootori ja rattad. Kui käik on sees, on mootor ja rattad ühendatud, mis tähendab, et mootorist saadav energia kantakse otse vedavale teljele (ehk siis kas esimesed või tagumised rattad (või mõlemad)). Kui on vabakäik või sidur lahutatud, siis sa lahutad põhimõtteliselt need kaks osa ära. Mootor käib niisama ja energiat ratastele ei kanna. Mida kõrgemad pöörded, seda kiiremini ja võimsamalt mootor töötab. Hmm.. nii lihtsat asja ei võinud keegi mu 17-aastasele minale selgeks teha :/

Igatahes load sain siis 18-aastaselt, paari kuu pärast peale autokooli algust. Ja siis hakkasin järjest enam autodest aru ka saama. Ja järjest rohkem nautima autosõitu ja sealhulgas ka käikude vahetamist jne. Nüüd teate hästi, et ma rallin hea meelega igale poole. Mul tuli tegelikult seda postitust kirjutades tunne, et ma mingis eelmises elus pidin rallisõitja olema. Kui ma olin kolmene, mängisin ma ainult autodega. Ma tundsin ära diiselautode hääle bensumootoriga autodest kolme aastaselt, aga ma ei teadnud seda sõna nagu, et see on diisel. Lihtsalt diiselautodele ütlesin margariiniauto. Ärge küsige miks. Õnneks nüüd olen ma suur inimene ja saan suurte autodega mängida.

Aga siis paar asja, mis kindlasti aitavad olla parem juht:

• Parkimise puhul võid käia autost välja ja sisse, et vaadata, kui kaugel auto tegelikult on. Jäta meelde oma auto gabariidid.
• Proovi paljusid erinevaid autosid. Vaata, mis mootor neil on ning kuidas reageerib. Umbes tea, kui suur mootor annab millist võimsust ning kiirust. Arvesta sellega näiteks kiirendamisel
• Tunneta auto käitumist erinevatel teeoludel. Hea oleks ära proovida sõiduki reageerimine jääl ja väga siledal asfaldil. Mis juhtub ja kuidas reageerida? Mis siis kui kontroll kaob ja kuidas sa selle tagasi saad? Proovi ära! 
• Proovi sõita nii, et keegi räuskab autos ning topib oma käed peeglite ette. Sina juhina pead ikka kõiki ohte esimesena nägema 
• Ülekäigurajad on väga olulised. Vaata neid enne kui nende lähedusse jõuad. Eriti uuri neid, kui keegi pargib nende eest või muud moodi on nähtavus halb. Inimene võib alati seal olla 
• Arvesta kõikide teiste juhtidega. Ära karda käega näidata, kes liigub esimesena. Ole kindel, et kõik on sind märganud nii ringil kui ka mujal. Ka jalakäijatele võid näidata käega, et lubad neid üle tee 
• Ning veel: vaata, kuidas su auto käitub mingis olukorras. Vihmane või libe tee vms. Kui selline asi juhtub suurema liiklusega olukorras, siis tead, kuidas olukorda päästa. 

Miks kaua magada?

Ma arvan, et nüüd juba paljud inimesed on leppinud sellise tõsiasjaga, et ma magan esiteks pool päeva maha ja teiseks ma magan väga kaua. Varem kõik heitsid mulle seda täiega ette ja mõnitasid mind sellega ja ei lubanud mul lõunauinakuid teha. Lõpuks ma mõtlesin, et ee... las ma nagu magan palju ma tahan, eks.

Sellised laused nagu: "kas sa tead, et inimesed vajavad maksimaalselt 7 tundi und", "kui sa päeval magad, siis sa öösel ei magagi", "mine vara magama, siis saad vara üles ka" - neile lausetele on minu poolt vastus siin postituses nüüd. Kes mulle neid esitasid, siis lugege te kindlasti. Lisaks ma räägin sellest, miks mulle ei meeldi, kui sosistatakse ja hiilitakse, kui ma magan.

Kõige suurem loome- ja maailma huvitundmise periood tulebki mul öösiti peale. Tavainimese jaoks siis ilgelt hilja, mingi 11-12-1-2. Appi kui jube, kas ma magama ei peaks või?! Ilmselgelt pidin ma kogu keskkooli ära tegema nii, et ärkasin kuue ajal üles, sest elasin koolist kaugel, aga elasin üle selle tänu sellele, et nädalavahetuseti magasin kaua. Öeldakse küll, et nii ei tohi, aga mida ma siis tegema peaks? Panen nädalavahetusel ka kuueks äratuse ja lähen varem magama? Hakkan oma bioloogilisele kellale vastu, et sunnin end magama, kui und ei ole, ja ärkan üles, kui mul keha magada tahab? Good idea! Kaks päeva nädalas võiksid ikkagi keha soovi järgi olla.

Igatahes viimasel ajal on mul uni läinud eriti hiliseks ja eriti pikaks. Enne ühte päeval ma naljalt silmi ei ava. Ja alla 9 tunni ja ma naljalt magada ei soovi. Tulgu mulle mögisema, et inimesed vajavad 7 tundi und. Yeah right. Miks siis mul on halb olla, kui magan alla oma normi? Et harjun ära pika aja peale või? Olen proovinud küll, aga unepuudusest juhtuvad mul sellised asjad: mäluhäired, mõtlemishäired, oskamatuse suurenemine, IQ ajutine langus, tähelepanuhäired. Tundub, et see on nagu ohutu viis näiteks autot juhtida või eksamit sooritada? Ei tundu ju. Ahjaa, magamata olen ma räme halvas tujus ka veel. Ei tahaks nagu.

Ja kuna magamatus mõjub mulle meeletult halvasti, siis üldiselt püüan normaalselt magada ikka. Ja sageli muidugi juhtub seda, et mõnikord on vaja meeletult vara ärgata ja kuna ma lähen mingi kell 3 magama, siis jääb mul unest puudu. Noh, mis mul sellest, sest mõttes, et ma kannatan vahel päeva-kaks vähese unega küll (aga täis magan ma selle nigunii) või siis teen lõunauinaku.

Lõunauinakutega on olnud see probleem, et kui ma näiteks ütlen kellelegi, et jou, ma tukastan nüüd poolteist kuni kolm tundi oma magamatust täis keset päeva, siis vastatakse: "aga siis sa ei jäägi öösel magama ja oled öösiti üleval ja ärkad alles lõunaajal". Seletan nüüd, miks nende see lause on väga ebaloogiline.

Toome näite, näiteks et ma olen saanud magada 7 tundi. Puudu on mul järelikult ligi 3 tundi. Kuna ma ei saa ju unevõlga tegelt kuidagi jätta, vaid täis magan ma selle nigunii ja mida varem, seda parem, siis targem oleks seda teha nii ruttu kui võimalik. Aga ütleme, et ma võtan mingit sellist inimest kuulda ja ei magagi päeval (ja olen pahas tujus ka veel). Nii, lähen siis järgmisel öösel magama, ütleme, et vara, ehk siis kell 12-1. Kuna mu täisuni on 10 tundi ja mul on puudu 3 tundi, magaksin ma järjest kokku seetõttu 10-3=13 tundi. Ja kui ma jäin lõpuks ühe ajal magama, ärkaksin ma üles kell 2 päeval koos eelnevalt magamata jäänud tundidega. Ja nii see ongi. Sellist asja on juhtunud mul päris palju ja isegi mind häirib, kui ma liiga hilja ärkan. Seega on minu enese jaoks parem teha lõunauinak kui magada järgmine päev maha.

Ehk siis see 3 tundi, mis mul jäi puudu öösel, ütleme, et ma pidin kell 7 ärkama ja jõudsin koju kell 12 (räme piin päev tegelt). Siis KAHJUKS esineb selline fenomen ka, et mul ei pruugi keset päeva kohe und tulla, AGA samal ajal mu aju on ka lakanud töötamast ja mu keha ei funktsioneeri korrektselt (ei jaksa liigutada end). Seega suht pool päevast läheb niikuinii raisku, sest peale vedelemise ei saa ma midagi teha. Aga kui mul joppab ja saan panna endale lõunauinaku ja magada oma 3 tundi und täis, siis on hästi. 100% jään ma õhtul korrektsel ajal magama ja magan oma une täis. Mul tuleb õhtul uni küll oma loomulikul ajal ja järgmist päeva maha ei maga. Nii et inimesed: kui mul ON lõunauinaku aeg, siis ei maksa seda rikkuda.

Aga varem magama ja varem üles? Teate, ma olen katsetanud sellist värki - lähen kell 10 magama. Siis juhtub, et mõnikord tõesti veab, et magan hommikuni üheni (päeval) välja, aga tihtipeale võib juhtuda see, et ma ärkan keset ööd üles nagu oleksin teinud lõunauinaku (ja siis ei ole mul midagi asjalikku öösel teha). Sama hästi võin ma veits kauem ju üleval passida ja ühe jutiga järjest magada. Aga kui ma öösel ei ärka, siis magan ma ikkagi oma loomuliku ajani. Nii et magan vb rohkem, sest kõige magusam uni on kell 6-7-8-9. Ja kusjuures kui ma lähen mõni öö magama 5  või 6, siis üldiselt magan ma ikka ühe-kahe-kolmeni, väga palju üle ma oma tsüklist ei maga. Nii et ütleks, et mu loomulik unetsükkel praegu on neljast üheni.

Kindlasti tekkis paljudel nüüd küsimus, kuidas ma üldse oma asjad tehtud saan, kui nii palju oma elust maha magan? No olen saanud ju kooli tehtud, tegelen loometööga, hobusega ja mitmete asjadega veel. Tegelikult minul oleks küsimus vastu, et kuidas siis need 7-tunni unega inimesed elus rohkem veel ära pole teinud? Mida nad oma lisaajaga teevad?

Muidugi on mulle ka öeldud, et mida ma siis teha kavatsen, kui saan lapsed jne. No, aga mis mul praegu teha oleks? Hakkan ette muretsema või? Mul ei anna ju hetkel midagi teha. Kui saan lapsed, eks siis näha ole.

Mulle on ka öeldud, et küll mul olevat kilpnääre haige ja mis iganes veel haige jne. Haha, tänapäeval ei või enam kaua magada ilma et hakataks haigeks sõimama? Usun, et mul õnneks kõik korras. Ja ma ei norska ega räägi ka unes. Tean, sest mul on äpp Sleep like Android, mis jälgib und. Üks lindistus oli sellest, kuidas kass mu kõrva juures näugus. Nii nunnu :)

Selle äpiga meenus mulle üks väga oluline asi, mida võtke kuulda nüüd kõik inimesed! Palun kui ma magan, siis ärge sosistage ega hiilige! Jätke meelde tõsiasi: ma ei muutu magades kurdiks. See tähendab, et ma KUULEN ka SOSISTAMIST. Kui inimene sosistab, siis see saadab ju mu alateadvusele signaali, et midagi ohtlikku on toimumas! Ja ilmselgelt ma ärkan üles ju ohu peale! Seega, kui on jutte rääkida, siis jah, viisakas oleks, kui ei hakataks taldrikuid kokku lööma või minu voodi peal jutustama - minge rääkige teises toas palju tahate, aga ärge hiilige. Hiilimisega on loogiline ju see, et hiilitakse kui midagi on viga või varjata. Vargad ju hiilivad. Eriti rõve on see, kui ma kuulen näiteks õrna ukse avamist, aga uks suletakse nii vaikselt, et ma seda ei kuule - 99% ärkan ma siis üles. See on lihtsalt jube! Ma ju kardan, et tuldi sisse, ja ma ei tea, mis sai uksest - suleti või ei vms ja kes kurat tuli ja mida ta tahab, sest ta hiilib?! Ma olen seda kõigile öelnud, et palun ärge pange uksi vaikselt kinni kui ma magan. Paugutage ustega, eks. :D

Seda fenomeni seletan nii ja tean seda raamatust "Huvitav psühholoogia", mis oli lapsena mu lemmikraamat - ajus on ikkagi mingi kontrollkeskus ärkvel. See kuuleb ju nkn kõike, aga ebaolulisi signaale ei saadeta sulle. Kui signaal on oluline, sest võib olla näiteks võimalik oht (beebi nutt, murdvarga hiilimine jne), siis saadetakse signaal inimesele ja aju ajab ta üles. Siit ka üks nipp inimeste äratamiseks: mine ütle talle vaikse selge häälega, miks on teda vaja üles ajada.

Üks asi, mida ma ka üldse ei salli, on see, kui keegi mu magamise ajal paneb muusika käima. Ükskõik kui vaikselt see on, aga ma ei saa muusikaga magada! Lihtsalt ei saa. Muidugi ÕNNEKS on olnud erandeid, nt autos saan raadioga magada. Jah, raadio on vist üks viis, kuidas ma magada saan vb muusika ajal. Aga üleüldiselt ei ole lihtsalt võimalik mul muusikaga magada. Lihtsalt jään kuulama ja mõtlema.

Siis räägin ühest naljakast asjast veel. Kunagi inimesed täiega armastasid mu und rikkuda, helistades mulle hommikuti. Eriti armastati helistada mulle ka lõunauinakute ajal. Hommikul ikka väga sageli kukkus mu telefon plärisema ja kõne minu telefonile on ka üks asi, mille peale ma üles ärkan. Kui kellegi teise telo pläriseb, siis tihtipeale on mul ükskõik. Seda enam praegune jutt tõestas just, et hiilimine on mõttetu. Igatahes juba pikemat aega panin ma oma telefonil nii, et see on minu uneajal ehk siis hommikul automaatselt hääletu. Ja hääletu on see seni kuni mu telefon laeb. Ja teate mis? Kurjad inimesed ei helista seetõttu mulle enam! Nii imelik, nad helistasid hea meelega siis, kui telefon oli hääle peal ja ma magasin, aga nii kui see hääletuks on pandud, siis reaalselt, mulle ei ole enam nii sageli helistatud mu une ajal. Veider paradoks. Igatahes, kui te olete mulle mu une ajal helistanud ühe korra, siis on suur tõenäosus, et ma ei helista tagasi. Kui olete helistanud kõvasti rohkem kui ühe korra, siis võib juhtuda, et helistan tagasi.

See hiline unevärk, muide, on geneetiline.

Eesti blogiauhindade jagamine 2017 - mis meeldis ja mis mitte

Mida ma tavaliselt enda blogis ei tee, on see, et ma räägiks oma päevast või isiklikust elust. Seda on raske mu blogist leida. Aga täna teen väikse sammu ja avan jälle ennast rohkem. Seega kirjutan hea meelega ühest sellisest toredast üritusest nagu EBA 2017.

Räägin ausalt, et sellel aastal jõudsin end kirja panna küll, aga promo ma endale teha ei jõudnud sugugi. Mis veel oli tobe, oli see, et ma ei jõudnud ise ka kellegi poolt hääletada. Mõtlesin hääletamise tõsiselt ette võtta, et avada mitmeid blogisid ja nendega tutvuda, aga siis mul oli nii palju muid asju kukil, et jäi tegemata lõpuks. No mis seal ikka, lazy-busy nagu ma olen.

Sellele üritusele kavatsesin ma nigunii minna, ja mu mineku põhjus oli see, et kohatagi kõiki teisi ägedaid blogjaid meil siin Eestis! Mul oli superhea meel kõiki näha!

Päevake algas siis sellest, et ma ärkasin üles Valgas. Miks ma seal olin ja mida ma seal tegin, vb hiljem räägin. Läksime seal Valgas alkopoodi nagu turistid ennemuiste ja siis sõitsin Tartu kandist läbi oma mõnel ratsaasjal järel, mis eelmisesse talli jäi ning tulin suht otse Liisa juurde, enne panin kodus (ehk siis Tallinnas) kleidi selga. Kalvi selleks ajaks läks kuskile mujale end valmis panema. Mul oli suht kehvalt kiire, nii ebamugav on, kui on vaja nii olulisele üritusele minna ja siis sul on nii vähe aega, et end meikida ja valmis panna. Seekord läksin siis üritusele koos Liisa ja Anita Sibulaga. Anita oli juba Liisa pool ning ma jõudsin mingi pool kaheksa vist sinna Valgast-Tartust-kodust. Kodus olin kähku ühe kleidi selga ajanud, mõtlesin, et käib kah. Tahtsin seda isegi triikida, aga andsin alla, sest aega polnud. Leidsin kotist oma sukad ja läksin meigiasjadega Liisa poole.

Mina, Anita, Liisa taksos

Anita oli Liisale juba meigi teinud ja ise nad olid korda seatud. Ma pidin siis poole tunniga endale õhtumeigi valmis vorpima, sest kaheksaks oli takso tellitud. Mõtlesin seekord, et kuna mul juuksejuured üritavad olla sinaka varjundiga, siis teen silmameigi sinise ja kulmud ka võõpan siniseks. Ei õnnestunud need kulmud nii sinisena nagu ma oleks tahtnud, aga savi, käras küll. Toppisin ehted külge ja kodust enne võtsin ühed kuldsed kingad, mille ma Ibizalt ostsin. Enam-vähem sobisid. Mul hea meel, et sain neid kingi kanda, jee! Aa, Kalvi oli ka jõudnud Liisa maja ette takso tuleku ajaks ja nii me neljakesi sinna teel olime.

Jõudsime siis Venuse ette ja nii kui me sisse saime, lükati meid Anu Saagimi kõrvale! Tase! Ta on tõesti nii äge naine! Tark, paljude väärtuslike kogemustega, väga ilus... oeh. Tõesti tegus ja äge inimene ja mul oli nii hea meel teda lõpuks kohata. Me rääkisime siis seal juttu laivis ja seda saate õhtulehe lehelt järgi vaadata. Ma ise pole vaadanud :D Nagu ikka, videosi ei viitsi ma alati vaadata. Me hakkame kuskil kolmandiku peal pihta seal.

Peale seda siis tehti TV3 intervjuu ja hakkasime auhindade saamist kuulama. Lahe. Eks ma siis räägin, mis mulle meeldis nüüd ka seal üritusel. Mulle meeldis koht esiteks! Väga ilus oli seal, ma tean, et viimasel hetkel muudeti kohta, aga see oli super! Sest ruumi oli piisavalt! Eelmine aasta oli nii kitsas, et mul oli võimatu näha inimesi, kes auhindadele järele läksid. Seekord nägin ma kõike, mida tahtsin näha. Teiseks, see oli jumala äge, et VIPid olid teisel korrusel, loodan, et nad ka rahul olid. Kolmandaks, tervitusjookide jagamine oli pooleldi okei (mis siis, et ma ei jõudnud endale võtta). Ehk siis neid oleks võinud natuke rohkem olla. Neljandaks, suupisted olid igati head, mulle sümpatiseerisid mustikad, maasikad ja muu siuke suvine värk. Krõpsud olid ka hea valik. Muud ma ei maitsenud suurt. Viiendaks meeldis mulle õhtujuht Fokin, sest tal olid toredad naljad ja ei hakanud igav kuulata. Igatahes oli tegelikult kõik väga meeldiv ja tore! Eriti ma olin rahul sellega, et ruumi oli piisavalt ja ei pidanud kartma, et keegi sõber külje alt sul rahva sekka ära upub. Mulle ei meeldigi rahvast täis kohad. Oli ka piisavalt ruumi, et intervjuud teha ja kõik oli tip-top. Nii et nagu näete, mul polegi midagi negatiivset öelda ürituse kohta.

Auhindade jagamine oli minu meelest ka igati normaalne, kuigi ega ma ei süvenenud igasse kategooriasse nagu ennemalt mainisin. Anita sai videoblogide kategoorias teise koha, nii et palju õnne talle!

Tore oli näha kõiki inimesi ja eriti lahe minu jaoks oli lõpuks näha mu lemmikblogijat Kaid! Meil oli üks naljakas seik seal. Ma näitasin teda Liisale, et vaata, Kai istub seal üleval, tahaks nii väga temaga rääkima minna. Liisa üllatus selle peale, et Kai ei tundu ju pime, vaatab täpselt õigesse kohta. Igatahes läksime siis Kai juurde ja ta on nii siiras, nii armas, nii tore ja äge ja positiivne! Tegime seal ka jälle nalja. Ta nii meeldib mulle! Ja tema huumor on lihtsalt megalahe!

Kalvi, mina, Kai

Muidugi üritusel sain ma mitmete toredate inimestega pilte teha ja nii äge oli teisi blogijaid näha. Miks mulle see üritus meeldibki, ongi selle tõttu, et see toob kohale inimesed, kes tegelevad taolise loometööga. Mina olen igati rahul. Muidugi ma lugesin kuskilt, et paljudele ei olevat meeldinud, aga õnneks ongi kõigil võimalus kaasa aidata selle ürituse ja auhindade jagamise parendamiseks. Nii et suur tänu Mari-Leenule ja tema korraldusmeeskonnale, kes sellise projekti käsile on võtnud!

Mina, Anita, Liisa. Foto: Kalev Lilleorg

Meediakajastused (nii palju kui ise leidsin):
Anu Saagimi live järelvaatamine
Õhtulehe galerii
Publiku galerii

Ahjaa, Seitsmestes Uudistes peaks ka millalgi midagi olema, vähemalt mu ja Kalvi intervjuu.

Miks ma olen üldse Kalvi-Kallega koos? Minusugune ja temaga?

Siin polegi pikalt midagi heietada vaja, pöördun teatud inimeste poole.

Kas keegi teist on minuga suhelnud suhteteemadel? Kas te olete midagi mulle öelnud mu unistusi maha tallates? Mida te olete öelnud?

"Sa ei saa kunagi sellist meest, kellest sa unistad!"

"unistused ongi mõeldud unistusteks"

"Sul ei ole meest, sest su latt on liiga kõrgel."

"Võta lihtsalt mees, kes sind armastab."

"Kui sa latti allapoole ei lase, siis sa ei saa meest."

"Kuule, vaata ennast üldse."

"Su kriteeriumid on liiga ranged." (Mu kriteeriumiteks olid: soov end arendada, intelligentsus)

"Ükski mees ei suudaks su kriteeriumite alt läbi minna."

"Mees tuleb sul võtta ikka see, kes ringi ei tõmba ja sind tahab."

"Sina ei pea ju meest armastama, see tuleb ajapikku. Peaasi, et tema sind armastab."

"Väärt mees on ikka see, kes sind armastab! Sa millegipärast ei vaata selliseid."

"Miks sa oma latti madalamale ei lase???"

"Hoia avatud meelt. Ka konnast võib prints saada."

"Ilus inimene on harjunud särama, kaks särajat kokku ei sobi."

"Barbie ja Ken on muinasjutt."

"Sa ei sobiks ilusa mehega."

"Loe Kadri Luige blogi. Ta soovitab ka, et mees tuleb valida selline, kellele sina meeldid, mitte vastupidi."

"Sul on liiga suured unistused."

"Edu sulle nende standarditega, ennegi neid standardiprintsesse nähtud." (Mu standardid olid: oskaks õigekirja ja oleks hea inimene ning arenemisvõimeline.)

"Tark naine ei vali sulgede värvi järgi, valides mitte meest, kes oma ego teenib ja kogu maailmale midagi tõestab, vaid mehe, kes ei otsi järjekordset vallutust vaid südamedaami, kes teda just tema enda pärast soovib."

"teisest küljest "tõsiseltvõetavaid partnereid pole seni olnud" ??? Kuda see võimalik on ?, äkki asi hoopis sinus ?"

"mul on natuke kahju sust, aga me saame kõik selle mida oleme ära teeninud, nii et mõtteainest sulle"

Selliseid asju korrutati mulle. Selliseid asju korrutati mulle pidevalt. Selliseid asju hõõruti mulle nina alla. Selliste asjadega aeti mind närvi. Selliste asjadega süüdistati mind. Selliste asjadega tehti mind maha. Ja selle pika töötlemise tulemusena ja mõtlesingi, et teengi nüüd nii, sest siis jäävad need inimesed lõpuks rahule!

Nonii, kõik kallid inimesed, kes mulle neid asju on öelnud, võtsin teid kuulda ja tõestus on olemas. Kõik need laused ongi vastused probleemile, "Miks see Helen selle rõveda Kalvi-Kallega koos on. Ma ei saa aru." Nüüd saate aru. Ma elasin teiste järgi ja võtsin täiega teiste nõu kuulda, et teile meeldida, ja et need eelnevad süüdistused lõpeksid! Ma tundsin end süüdi, sest mind pandi tundma süüd, et ei olnud oma standardeid madalale lasknud. Seega:

• võtsin lihtsalt inimese, kellele meeldin, kes ei otsi vallutust, vaid abielu ja südamedaami, sest mulle korrutati, et võta selline.
• arvestan, et Barbie ja Ken on muinasjutt. Unistused ongi ainult unistused.
• arvestan, et mu latt oli liiga kõrgel. Ennegi neid standardiprintsesse nähtud ju. Elimineerisin oma standardid, lasin lati maha.
• Tõsiseltvõetavaid partnereid polnudki enne, sest asi oligi minus, mul olidki kõrged standardid.

Tegin TEIE järgi seda olulist valikut oma elus! Oi kui hea, et te mu silmad avasite ja mulle pidevalt korrutasite, et ma peaks oma latti allapoole laskma. Tõsiselt lasingi selle alla või isegi eemaldasin lati. Võiksin siin isegi nimed välja tuua, kes mulle koguaeg korrutasid, et mu latt on liiga kõrgel. Enamasti olid need mehed, kes mulle neid lauseid korrutasid, aga küll te end ära tunnete. Ma loodan, et te olete väga õnnelikud ja väga rahul, et ma teid nii väga kuulda võtsin! Mõelge nüüd, mis suure töö te olete ära teinud!

Võtsin TEISI kuulda OMA ELU puhul! Olge õnnelikud!

Tulge soovitage mulle kõvasti veel, kuidas iseenda elu elada, sest ma ju võtan kuulda! Kõik teised teavad väga palju paremini, kuidas MINA OMA ELU peaksin elama!

Palun öelge, et teie, kes te mulle neid lauseid ütlesite, olete nüüd rahul, et kuulda võtsin! Olete? Ootan vastust ja kui muidu öelda ei julge, siis avasin ka oma aski ja minge kirjutage sinna anonüümselt, et te mingi megarahul. Nii äge, et ma teid kuulda võtsin, onju!  #happylifebecauselistenedtoothers

Kellel oli palju küsimusi, miks ma nüüd "sellise inimesega" koos olen, siis vastused on teie ees. Võtsin lihtsalt oma elu puhul teisi kuulda. Teisi, kes koguaeg korrutasid mulle neid lauseid. Teisi, kes tahtsid minu elu elada. Teisi, kes panid mind halvasti tundma, kui ma neid kuulda ei võta. Oi kui tore ju!

Kuidas händlida heitereid?

Ilmselgelt kogu oma viimase aja jooksul olen ma nüüd õppinud händlima erinevat heiti erineva nurga alt. Võime nimetada neid inimesi heiteriteks või kurjadeks kommentaatoriteks või ükskõik kuidas. Heiter on ehk hea konkreetne sõna. Kuna need kogemused on kasulikud ka tavaelus, siis teen ka postituse sellest, mida mõelda enda peas lahti, kui keegi sinuga lahmima tuleb.

Vaadake kui kole ja loll

Teades mind, siis alati tahan ma kõike mõista ja sealhulgas ka kõiki inimesi mõista. Ma mõistan, mis toimub selle inimese peas, kes soovib edu ja ütleb midagi positiivset. Aga mul oli VÄGA raske mõista, mis toimub selle inimese peas, kes tuleb midagi negatiivset ütlema ja teisi poriga üle valab. Mul reaalselt läks pikalt aega enne kui neist aru sain. Mulle valati pori ikka päris kõvasti näkku, internetis eriti kõvasti, aga imekombel mõnikord isegi tavaelus. Ja hea on, et juhtus, sest see kogemus arendas mind kõvasti. Aga nüüd kuna sain aru neist (enam-vähem saan aru... ma ei usu, et ma üdini heitereid tunnen), siis seepärast jagan oma lühikese elukese tarkust teiega.

Lühidalt mainin ka seda, MIKS mul oli neist raske aru saada. Mina isiklikult ei ole loomu poolest kade inimene. Mina isiklikult ei ole ka see, kes läheks midagi negatiivset ütlema. Kadedust oli mul meeletult raske mõista. Et nagu mis tunne see on? Keegi on ilus ja sa tunned, et sa ei taha, et ta nii ilus oleks või? Või keegi on tark ja sa tahad, et ta oleks loll? Raske on aru saada sellest mul. Kui keegi mind maha tegi ja ma küsisin toetavatelt inimestelt, miks ta nii tegi, siis vastati mulle, et kade. Iga kord ma olin et ahjaaa.... selline asi on ju ka olemas aga mõtlesin, et mis mõttes? Miks? Nii et eks see kadeduse vähesel määral omamine raskendab mul neist aru saamist. Ja kuna ma kellelegi halvasti ka ütlema ei kipu, siis oligi mul seda raske mõista: nagu miks!? Eks ma nüüd juurdlesin selle kõige üle.

Mul siin blogis oli ühe heiteri poolt üks jumala hea vestlus. Ütleks, et vestlus oli peaaegu interaktiivne. See igatahes oli, et ta tuli blogisse pori valama, mina vastasin ta küsimustele (probleemid need olid tal vist pigem), aga tema valas sama pori edasi. Ta konkreetselt esitas oma väiteid faktipähe ning kui ma seletasin antud teema pealt suuremaid teadmisi omades tõesemaid fakte, siis kallas ta pori edasi mu pihta, selle asemel, et olla, et "omg, lahe, tõesti?" Kahjuks enam seda näidet ei saa copy-paste siia panna, sest ta kustutas ära oma kommetaarid. Kuna mul kuskilt pole copy-paste sellist vestlust enam võtta, siis mõtlen mingi sarnase välja, mis juhtuks päriselus. Kirjeldan situatsiooni, siis kirjeldan, mida arvatavasti see inimene mõtleb ning kuidas ise see ära händlida.

Näiteks on väga tüüpiline, et tuleb keegi heiter ütlema midagi säärast: "Miks sa sinna saatesse läksid?" Mina kui tavaline inimene, võtan seda küsimusena mitte ärapanemise või heidina. Eks igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel ju. Vastangi siis sellele inimesele ja eks vastus ole ikka tüüpiline: "mind kutsuti sinna. Võtsin natuke mõtlemisaega, aga siis olin nõus, sest tahtsingi saadet just iseendast. Ja ilmselgelt kahjuks ei tulnud saade minust endast, mida ma ette ei teadnud, sest mu varasem kogemus samade saatetegijatega oli olnud teistsugune." Kui mult oleks selle küsimuse küsinud normaalne inimene, siis sai ta uue teadmise juurde. Normaalne inimene oleks avardanud oma maailmapilti ning õppinud midagi juurde ja juurelnud uute teadmiste üle. Aga kui küsis seda heiter, siis tema vastus oleks: "Aga ikkagi noh, miks sa ikkagi sinna saatesse läksid?" Nagu wtf, ma just seletasin ju :D
Seega vestlus heiteriga oleks selline:

1. ta küsib midagi või nähvab midagi või esitab mingi subjektiivse arvamuse fakti pähe. ("Sa oled ikka täiega loll.")
2. sa seletad talle ära oma vaatenurga ning ka vastuväite tema esitatud arvamusele.
3. ta küsib või ütleb sama asja, mida enne.
4. sa võiksid uuesti talle seletada natuke teise nurga alt tema probleemile vastuse.
5. ta läheb närvi ja ütleb sama asja uuesti, kuid tal on raske sinupoolset informatsiooni omaks võtta.

Seega, üks väga oluline asi, mida me oleme siit õppinud on see: heiter ei ole õppimisvõimeline! Teiste sõnadega tähendaks see muidugi seda, et see inimene on idioot, aga noh, nii kuri pole vaja ka olla :D Seda saab ka tavaeluvestlustes ära kasutada. Kindlasti meenub mõnele inimesele olukord, kuidas ta soovib midagi kellelegi selgeks teha, aga teisel inimesel tundub olevat nagu müür ees ning ta aina raiub oma jura. Mina olen õppinud selles olukorras seda: inimene, kellega ma suhtlen, ei ole lihtsalt õppimisvõimeline. Ütlen seda mõttes endale ja enam temaga samal teemal ei näe mõtet vestlust pidada. Kuna ta ei suuda uut infot omaks võtta, ei ole see ju tegelikult minu probleem. Mäletan, et noorena olin ma sisimas suur maailmaparandaja, et teistele ka teadmisi jagada. Üks näide oleks, et ükskord lapsena mu sõbranna arvas, et juukselahk teise sõnaga on "seikel". Ilmselgelt see on hoopis "seitel" ja nii ma talle ka ütlesin. Ta ei nõustunud. Ütlesin uuesti mis on tegelikkus. Ta ikka ei uskunud ja raius oma jada. Mind kurvastas see just seetõttu, et teine inimene jäi rumalamaks ja võib-olla näitab oma rumalust ka mujal. Aga oleks ma osanud endale öelda tol hetkel, et see inimene ei olegi õppimisvõimeline, mis võiks tähendada teiste sõnadega ka, et inimene on lihtsalt loll, ei oleks ma võib-olla nii kurvastanud. Muidugi too hetk võis asi olla ka selles, et esitasin oma fakti liiga ebakindlalt.

Seega, üks asi, mida ma olen porivalajate kohta õppinud, on see, et nad tegelikult ei olegi uut teadmist omandamas. Kui mina küsiks midagi säärast, siis ma võtaksin ka vastatava uue vastuse omaks, mitte ei lahmiks oma sama paska edasi. Nad on nagu peata kanad, kes kaagutavad. Kanale pole mõtet maailma kohta huvitavaid asju seletada. Mitte et ta ei kuulaks või midagi... tal lihtsalt puuduvad ajud aru saamiseks. Jah, ma tean, et paljud tuleksid ütleksid mulle, et kuidas sa enne ei teadnud seda, aga vot... ma ikka eeldasin, et inimestel on plastiline aju. Läks tõesti mul aega, et aru saada, et nad on päriselt ka nii lollid nagu räägitakse. Raske oli seda lihtsalt uskuda. Eks see ole ka põhjus, miks ma olen oma blogis vahepeal maininud, et tahaks neid päris elus näha. Et huvitav, kuidas nad eluga hakkama saavad jne. Huvitav ju.

Kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin on hoopis järgnev. Kui sa näed heiterile midagi seletades, et tal puudub võime asjast aru saada, siis lihtsalt korda mõttes: "ta ei ole õppimisvõimeline" ning vaata tühja pilguga talle otsa. Sa oled nagunii temast targem ja arukam. Muidugi on kurb, et ta sellest aru ei saa, milline ta on, aga see pole kahjuks sinu mure. Arvesta, et see, et ta ei ole õppimisvõimeline, on ju tema valik. Sina tegid kõik, mis said - seletasid oma vaatenurga ära. Tema mure on see, et ta ei soovi uusi teadmisi omandada. Äkki kunagi ta areneb ja soovib midagi uut teada, siis on ju vahva! Sa ole lihtsalt jee, lahe.

Teine asi, mida ma ei mõistnud on järgnev. Kuidas saab mõni inimene tulla ja reaalselt öelda sitasti? Öelda näiteks, et ära paljune. Või kirjutada, et oled kole eit. Või öelda, et omad madalat IQ-d. Ma vist olen jah loll, sest ragistasin oma ajusid, et neist aru saada. Miks sa tuled ütled võõrale nii? Kas ei ole mitte nii, et oma väidet on tark esitada juhul, kui sul on kindlad tõendid väite paikapidavusest olemas? Kuidas sa saad teisele öelda, et palun ärgu ta paljunegu? Mis kriteeriumite alusel? Kuidas muudab see sinu elu paremaks? Oh, kus oli vastamata küsimusi... tahaks nagu mõista neid pisikesi kurjajuuri.

Aga sain ka oma vastuse tegelikult mingil määral. Kui inimene tuleb ütleb midagi sellist, siis tegelikult on päriselt ta oma elus midagi puudu. Tal peaks häbi olema tegelikult. Kuna tal on midagi puudu, ja see, keda ta maha teeb, omab seda, mida tal elus pole, siis tema mahategev lause annab talle korra parema tunde. Eelmises lõigus küsitud küsimised ei saagi tegelikult vastust, sest kõik see väljapursatud viha nende poolt ongi lambine. See ei tähenda suurt midagi ning on suvaliselt valitud sõnad. Valitud selle alusel, mis ise ennast ehk kõige kõrgemale võiks viia ja mis ehk on teisele kõige valusam. Ta loodab, et ma lähen loen seda ja selle võrra läheb mu elu halvemaks. Ta arvab, et mul on kõik tore ja äge, et ta tahaks mind nagu "maa peale tuua". Ta enda unistused pole täitunud, seega selle asemel, et minust õppust võtta ja enda elu paremaks teha, tahab ta mind sama madalale tõmmata kui ta ise on. On kaks teed eluvalikute kordasaatmisel - püüelda sinna, kus on su iidol ehk astuda ise kõrgemale VÕI mutta tallata see keda kadetsed, et ka teine langeks sinu tasemele. Ilmselgelt ma olen valinud ise kõrgemale pürgimise, võib-olla ma olengi nüüd paljude heidiobjekt, aga kui kaugel on need, kes heidivad? Oleme me vaadanud? Nad ju tegelikult ei ole eriti kuskil. Võib-olla mõni heiter tegeleb mõne toreda asjaga, aga uskuge mind - sisemine viha ja kadedus viib palju aeglasemalt edasi. Seega, need kes mind üritavad maha teha, neil järelikult on omal midagi väga viga. Eelmises punktis juba õppisime, et nad on idioodid. Nüüd saime teada, et ka nende elu on sitt.

Ja see, et nende elu on sitt. See tingibki selle, et nad võtavad reaalselt selle AJA, et tulla sinu pildi alla või millegi alla sitasti kirjutama. Järelikult ta mõtles sellele. Ma saan aru, kui lähed võtad aja, et kellelegi midagi ilusti ja hästi öelda, sest see ju teeb hea tunde nii sulle kui teisele. Aga halvasti? See ju tekitab rohkem pahna. Mis ta elus siis endal toimub, et teiste elusid elada? Pole oma elu või?

Lisaks olen ma aru saanud asjaolust, miks nad oma väidetes nii superkindlad on, kuigi nende väidetel pole alust. Asi on selles, et nad tahaksid, et nende arvamusele: "sa ei ole just kõige kirkam pliiats karbis", vastaksin mina: "wow, tänan, et ütlesid. Ma tõesti pole eriti intelligentne. Ok, nüüd sain teada, et olen idioot." Loogiline on, et nad ei saa seda mu kohta nii kindlalt väita. On nad KOGU mu blogi läbi lugenud ning tunnevad mind ja küsimus on, kas nad peavad mind idioodiks seepärast, et nemad ei saa minu blogi sisust aru tegelikult? Kas nad on ilusti läbi mõelnud, miks nad nii arvavad? Kas nad on mind kohanud päriselt? Seega nende esitatud väide on vähe kahtlane. Ma arvan, et nad sooviksid seda vastust mult kuulda, sest see ongi see, et nad tõmbavad mind omadega madalamale.

Kui keegi tulebki nii ütlema su kohta, siis see ei vääri eriti reageeringut. Vahel on tore sellele reageerida, sest saab end üles kütta ja välja elada. Hea olekski seda kasutada oma väljaelamata tunnete väljaelamiseks (kui neid on). Ise nad pakuvad end niimoodi heitima, seega saab neid ära kasutada. Võib küsida muidugi neilt, miks nad nii arvavad, aga millegipärast nad kaovad siis ära. Nii et tegelikult ei ole suurt midagi nendega teha. Tänaval nad tihtipeale nii ütlema ei tule, vahivad eemalt.

Siin on ka järgmine põhjus, miks nad oma väidetes superkindlad on. Lühidalt võin öelda, et see on ebaintelligentse inimese tunnus. Üks oluline punkt on ka see: targad inimesed on oma väidete esitamises rohkem ebakindlad, sest nad jõuavad rohkem läbi mõelda. Nad mõtlevad, et "hmm, minu esitatud fakti toetab 3 väidet ja ühe väite allikas pole ma eriti kindel, seega pole ma kindel selles, kas mu esitatud fakt peaks üldse sellist tõeväärtust omama ja mul ei pruugi olla piisavalt argumente". Loll mõtleb lihtsalt: "sa oled loll, kuna lihtsalt oled!". Ma tean jah, et lolli väitest on raske aru saada, sest argument, et "lihtsalt oled" ei ole ju eriti mõistlik. Nagu näete, siis seetõttu ongi intelligentsed inimesed tihti ebakindlad ja lollakad kindlad nagu kalju. On õnneks ka seda, et intelligentsed on kindlad endas, aga kuna nad mõtlevad üle, siis lolliga võistelda pole neil vaja, sest loll võidaks.

Ja nüüd üks väga huvitav asi, mida ma olen heiterite kohta õppinud!!! Lugesin kommentaare näiteks kuskil mõne tuntud inimese intervjuu all. Ütleme, et kõik kommentaarid olid suht: "issand, ta on nii taun ja loll ja mõttetu ja kole jne" (kirjavigadega ikka). Siis läksin lugema kommentaare kuskil loomapiinamise all ja seal öeldi: "mida te sõimate seda loomapiinajat, ta ju piinas ainult looma!" Kujutate ette? Ok, toon veel mõne näite. Ütleme, et uudis on: "vaata, see tuntud inimene tegi video" ja kommentaarid: "on lollakas kole mõttetu inimene. Ta võiks end põlema panna ja ja mitte paljuneda." Ja siis ütleme, et on uudis: "inimene tappis koera" ja seal on kommentaarid: "on taun" ja siis sellised kommentaarid: "ikka juhtub ju, see oli ainult koer. See inimene on juba piisavalt viha saanud, jätke ta rahule!" Ja ütleme, et on selline uudis: "naine sittus purki ja jättis selle ülemusele" (midagi säärast oligi), ja seal kommentaarid: "noh, õigesti tegi, ülemus raudselt ei maksnud raha ja oli taun." Teate, ma lugesin kommentaare niimoodi ja leidsingi sellise seose: kommenteerija ise teeb maha seda, kes ta tahaks olla; aga ridade vahelt saab välja lugeda, milline ta on päriselt! Ilmselgelt võtab ta kaitsepositsiooni nende omaduste osas, mida ta omistab endale! Ta kaitseb loomapiinajat, infantiilset käitumist ning rumalust. Järelikult ta on loomapiinajast inimene, kellel on peas vihamõtted kellegi karistamiseks purkisittumise näol! Kui ma selle seose lõin lõpuks, hakkas mul neist hale. Uskumatu lihtsalt, et selliseid on. Normaalne inimene ei seosta ju ennast loomapiinajaga, AGA kui inimene ütleb, et tegemist oli ainult loomaga jne muud kaitsvad argumendid, siis järelikult on ta ka ise midagi sellist teinud/tegemas/mõelnud teha. Mis tähendab, et ta on juba eos jäle. Ja kui ta ütleb mingi haiglase asja kohta, et see on õigesti/hästi tehtud, siis saab järeldada, et ta enda mõistus mõtleb tihti, kuidas ainult kellelegi käru keerata ja maailmasse rohkem viha tuua. Seega, kui keegi tuleb ütleb argumentideta halvasti sulle, siis on teada, mis jubeda inimesega võib tegu olla, seega ei ole ta väited isegi mõtlemist väärt.

Lisaks, kui inimesel on tahtmine midagi halvasti öelda, siis iseendale saab seda defineerida nii: sul on olemas ikka midagi väga head, et seda maha teha vaja on. Ma enda kohta nüüd tean, et ma olen ilus, sest muidu ei sõimataks mind peletiseks ning ma olen tark ka, sest muidu ei sõimataks mind lolliks. kahekümne esimese kromosoomi trisoomiaga inimesele ei lähe sa ju ütlema, et loll oled. Võib-olla mõni läheb, ei tea. Need on ju head argumendid, kas pole :D 

Seega, olulisimad õppetunnid:

• heiteril puudub õppimisvõime. Tal on müür ees, üle mille tal on võimatu asju mõista. Selle tõttu on tal raske mõista ka seda, et ta argumendid on rumalad. Selle tõttu lahmib ta peata kanana edasi.
• Heiter tuleb heiti valama seetõttu, et tal on elus midagi vajaka, mis on olemas sul. Soovides sind "maa peale tõmmata", paneb ta oma heidijunni sinu vaatevälja ja hõõrub käsi kokku nagu kärbes sõnnikus.
• Kui sa mõtled, et nii rumalat inimest olemas ei ole, siis mõtle uuesti. Kujuta teda ette kanana. Kana vaatad sa ju rõõmsalt naeratades ja pakud talle peopesast teri. Tee sama heiteriga. Vaata teda kui nunnut negatiivse energiaga looma, kes kaagutab palju. Kanaga pole mõtet midagi arutada. Ta teeb ikka nagu kuulaks, aga ta ei oska midagi paremat peale "ka-ga-ga" vastata.(Sellest punktist on mul kõige raskem aru saada, kuidas on nii suurel lollusel võimalik olemas olla).
• Heiterit õpid tundma lugedes halbu asju. Kui ta neid kiidab, siis pole enam raske järeldada, kui õõvastav inimene ta tegelikult on.

Suur tänu kõikidele heiteritele seekord ja kõigile, kes on mulle halvasti öelnud, õppisin sellest kogemusest jällegi palju.

***

Postituse nali oli siin naljakates lausetes ning situatsioonikirjeldustes. Loodan, et need üksikud humoorikad kirjeldused ajasid muigama.

Elysa uus bassihõnguline laul "Amora"

Tere!

Nagu te teate, huvitun ma mingil määral muusikast. Seetõttu ma seekord arvustan meie kodumaise artisti Elisa Kolki lugu "Amora", mis just välja tuli reedel.

Esimest hetke kuulates meenutas lugu veidi välismaist loomingut, nagu oleks ehk Inna mõni uutest lugudest? Aga see tuju hajus vähem kui sekundiga. Veidi edasi kuulates ilmus välja mitu erinevust. Lugu on pigem eestilik, suvehõnguline ning mis mulle kõige rohkem meeldib - stiililt on ta EDM ning ehk kõige rohkem EDM alt trap. Elisa hääl sobib suurepäraselt selle looga kokku ja on kõrvale väga meeldiv kuulata. Lugu on pigem omanäoline. Esimest korda kuulates, ma ei oskagi öelda, kas ma oleks eestilikku vaibi tajunud. Tavaliselt oskan ma kohe ära öelda, kas lugu on eestlaste poolt tehtud või välismaine. Kui ei oska seda öelda, siis järelikult on tegemist väga hea looga.

Sõnade poolest tundub lugu olevat samamoodi suvehõnguline. Kui möllavad igasugused emotsioonid ning tutvutakse uute inimestega. Tunne, nagu juhtuks midagi põnevat ja ootusärevus on sees. Sõnade poolest annab laul vaba tunde - elu on huvitav, kuid süda soovib midagi ning ka saab midagi. Vabadusetunne nagu suvel ikka, kui on koolivaheaeg ning puhkus tööst ja muudest kohustustest. Siis ootaks nagu midagi ja sooviks midagi. Tean küll, olen selliseid asju tundnud. Mingil määral nagu sooviksid, et need asjad, mida sa teed - et tuleks ja teeks keegi teine sinuga neid. Või pigem - keegi tuleb ja sa tunned end seetõttu superhästi ning tunded on ülevad, sest ta tõstab su tuju ning tekitab huvitavaid emotsioone. Samamoodi ka soov oma südant kasutada. Kui olla vallaline, siis täpselt sellised tunded, nagu laulus kirjeldatud, kutsuvadki tegutsema ning elu nautima. Vaba süda, aga soov teha midagi ägedat. Mitte et nüüd suhtes olles neid asju ei saaks teha :D Suhtes oleks tunne, et tripiks koos oma kalli inimesega ringi ning naudiks vabadust ning mõnusaid hetki koos.

Autos oleks seda lugu väga hea kuulata suvel ringi sõites. Nagu lüürikavideoski. Mu lemmikkoht on vahekoht, kus vokaalid on meeldivalt muusikaga seotud. Samamoodi sobib see muusika ka klubisse mängima, kuna sisaldab elemente, mille järgi on hea tantsida. Tavaliselt lugusid kuulates tajun ma ära, kas lugu sobib pigem päevavalgesse või öisesse aega klubisse. Selle loo puhul ongi huvitav see, et nii valge ilm ja autoga sõitmine on sobivad, kui ka õhtune ja öine aeg. Mõlemad situatsioonitunded on loos tajutavad. Mis on väga hea, sest mõningat lugu kuulates on olnud tunne, et sobib ainult klubisse, kuid muusikavideo on lauspäikese all tehtud. Siis ei sobi see minu jaoks kuidagi kokku. Kuid selle loo puhul on lai variatsioon, millisesse situatsiooni lugu sobib. Muidugi selle loo puhul ma ise oleks veelgi rohkem bassielemente lisanud, aga see olen ju mina - kõik peab mürtsuma.

Seega, mul on hea meel, et eestimaine lugu on elektrooniline ning mõnus. Annab küll välismaise vaibi, kuid samas on tunne ikkagi nagu ööd on lühikesed ning suvi on mõnus ka siinsamas.

Kuidas võtta inimeste pahatahtlikkus vahele?

Mul on nii mitu teemat, millest tahaks kirjutada ja kuigi mul on viimasel ajal meeletult kiire, tuli hetkel inspiratsioon. Ma mõtlesin pikalt, kas kirjutada sellest, mida ma olen viimasel ajal õppinud kriitika kohta või kirjutada sellest pikemast ja huvitavamast teemast, milleks ongi siis, kuidas võtta inimesed vahele. Mõte on selles, kuidas ära tunda inimeste halbu kavatsusi, näiteks kui keegi sinuga manipuleerib, sind ära kasutada soovib ja kõik muu selline, mida teine inimene teeb vaid omakasuks, kuid võib-olla maskeerub headuse alla. Kuna, nagu ikka, leiate mu blogist aeg-ajalt mingeid mu elukogemusi ja õpetusi, siis panen ka selle siia kirja ja väga loodan, et kellelegi on sellest kasu.

Tegelikult ma võtsin päris keerulise teema endale praegu kirjutamiseks, aga ma püüan hakkama saada. Toon mõne situatsiooninäite ehk siia. Oletame, et sul on keegi tuttav, kes on veidi selline omakasupüüdlik. Selliseid inimesi võib kahjuks kohata igal pool ja mõnikord peab mõnega lausa koostööd tegema, nii et tuleb ära kannatada. Toome esimeseks näiteks manipuleeriva kaaslase püsisuhtes. Loodan, et keegi sellisesse suhtesse ei satu, aga kui juhtub, on vähemalt päästerõngas. Kahjuks on inimesi, kes alguses panevad endale kauni maski ette ja pärast oled juba omadega nii suures suhtepuntras, et sellest on raske välja tulla. Olen olnud sellises manipuleerivas suhtes ja suutsin seal enne lahkuda, kui paar hoopi oleks tulnud. Mu suhe oli vaid 9 kuud ja paljud on imestanud, et ma nii ruttu sellest pääsesin, sest tavaliselt on naised psühhodega koos aastaid, saadakse lapsed ja puha, korter mehe oma jne. Nii et ma saan siin ka enda näitele keskenduda.

Kõige olulisem ongi manipuleeriva inimesega suhtlemises paar asja: 1) takista tal järjest targemaid käike tegemast ning; 2) kogu tõendeid. Ja asi on niiviisi, et seda mõlemat saavutad nii, kui mängid lolli. Jep, mängid selle inimese ees end lolliks. Kohe seletan, kuidas see mõjub ning kuidas ma seda kasutanud olen. Ütlen ka ära, et näitlema ei pea kõigi ees, vaid ikkagi enda naha päästmiseks jms muud teemad, mille ma veel allpool ära toon. Ütlen ka seda, et see lolli mängimine siin kontekstis pole mõeldud sellena, et muutud infantiilseks, vaid see on kaval lüke, et ei näita välja, mida sa tegelikult tead.
Esimene punkt on väga oluline selles osas, et kui manipuleeriv inimene arvab, et sa näed tema manipulatsioone läbi, siis mõtleb ta ka ise rohkem oma manipuleerimist läbi, enne kui sind millegi jaoks sunnib. Ta võib mõelda parema plaani, võib panna sind keerulisemasse olukorda, kuna ta ta teab, et sa saaksid muidu aru. Aga kui ta EI SAA ARU, et sina tegelikult saad asjast aru, siis muutub ta laisaks. Ja see ongi siinkohal oluline. Kui ta muutub laisaks ega mõtle oma käike enam nii hoolikalt läbi, à la ta peas käib mõte: "hehe, ta eelmine kord ei saanud aru, et ma temaga manipuleerisin, nüüd võin vabamalt võtta, ta usub nagunii", siis oled sina võitnud. Ja kuna ta muutub laisaks, on lihtsam koguda tõendeid ja teda vahele võtta.

Mida laisemaks manipuleeriv inimene muutub oma käikude väljamõtlemisel, seda rohkem tõendeid sa järjest saad ja seda rohkem näed sa ka ise, et see suhe ongi mürgine. Pealegi, kui ta muutub laisaks, võib ta lebolt hakata sinuga manipuleerima juba isegi teiste inimeste juuresolekul, nii et tõendeid koguvad ka teised. Ega see lolli mängimine polegi mõeldud siin mingi ekstreemsusena, vaid lihtsalt teeskled, et usud tema jama.

See on siis tõendite kogumine :D

Ja siinkohal ongi oluline oskus lolli mängida. Kui sa teeskled, et ei saanud manipulatsioonist aru, on sul hiljem palju lihtsam käike oma kasuks pöörata. Muidugi ei pea sa endale puuga pähe lööma või midagi, lihtsalt väike näitemäng ja asi ants.

Toon näite enda pealt. Ühe tõendi kogusin ma järgnevalt. Mu tolleaegne kaaslane mölises minuga jälle minuga manipuleerimiseks. Kuidagi õnnestus mul niimoodi, et ta mölin minuga jätkus teiste inimeste ees. Ma teadsin küll, et see mölin oli seetõttu, et ma ei olnud ta käske piisavalt kiiresti täitnud, aga selle asemel ma naeratasin ja ütlesin talle, et palun ära ole pahane. Selle asemel, et laskuda filosoofilisse vestlusesse, kuidas tema käsutamine käib üle mõistuse ning on mind alandav, lihtsalt naeratasin. Ütlesin ka, et "mis sul juhtus?" Selle peale oli ta eriti pahane ja mossitas pikalt. Kui kodus olime, siis hiljem juhtusin pealt nägema, kuidas üks sõber, kes oli tema vihapurset pealt näinud, kirjutas talle, "palun ära käitu Heleniga nii halvasti. Ma saan aru küll, et sa vihastud kergesti." Ma nägin seda ja ütlesin: "Näed, isegi su sõber sai aru, et sa käitud minuga halvasti." Manipuleeriva inimese vastus mulle oli hoopis selline: "Ta tegelikult ütles praegu sinu kohta halvasti ju." Küsisin, "kuidas?". Tema: "Ta ütles ju, et saab aru küll, milline mina olen. Ta ütles ju, et teab küll, milline ma olen ja et vihastun vahel. See oli sinu kohta halvasti." Vot! Ja tõend käes! Selle asemel, et laskuda nüüd pikka arutelusse, kuidas tegelikult see tema sõber hoopis mind kaitses (ja tema käitumist arvatavasti taunis), ütlesin ma: "Aa, selge." Miks ma seda tegin?
Esiteks, pikk arutelu ei oleks andnud mingit erilist tulemust, kuna manipuleeriv inimene jääb oma väidetele nagunii kindlaks. Mul võivad olla ükskõik kui vettpidavad tõendid, aga vaidluse tagajärjeks on ikka see, et mina olen paha, loll, süüdi jne.
Teiseks, kui me oleks sellise diskussiooni maha pidanud, oleks see andnud selge signaali manipuleerivale inimesele, et ma suudan aeg-ajalt manipulatsioone läbi näha. Järgmine kord oleks ta manipuleerinud mind kavalamalt. Kuid ma läksin level kõrgemale ja tegin nagu ma usuksin teda pimesi, mis andis manipuleerivale inimesele signaali, et ma olen piisavalt totu, et uskuda sellist valet, siis järgmine kord on ta manipuleerides veel laisem ning mul on veel lihtsam teda läbi näha.
Siin näites oli näha, et ma mängisin lolli kaks korda ning tänu esimesele teesklusele sain teisel korral koguda juba tõendeid.

Kui on mürgine romantiline suhe, siis sellest põgenemiseks ongi kõige parem lihtsalt mängida mäng kaasa, kuni kogud tõendeid inimese paljastamiseks ning suhtest lahkumiseks. See on raske, sest tavaline emotsioonidega inimene üritab ikka kõike päästa ning vahel langeb teeseldud headuse lõksu. Kuid sellegipoolest tuleb end situatsioonist eemaldada ning arvestada, et sinu teesklus on vaid sinu päästmiseks ning hakata tõendeid koguma ning lahkumisplaani pidama. Ma üritasin selles endises halvas suhtes ka lindistada tema manipulatsioone, aga krt ei õnnestunud (kartma hakkasin vist) :D Nii et kui see võimalik, saad ka lindistada ning vajaduse korral lasta seda inimestele, kes saaksid sind aidata (ning ei tea veel selle manipuleeriva inimese tõelist palet). Lindistamisest lihtsam on muidugi see, kui oled selle manipuleeriva inimese nö "laisaks treeninud", siis kutsud mõne enda lähedase juurde ning arvatavasti võib mõni manipulatsioon ka siis aset leida, kui manipuleeritav inimene arvab, et su lähedane hetkel ei näe või kuule. Või siis räägid lähedasega enne teatud teema läbi ning vaatate, kuidas manipulatsioon siis toimub. Tegin ka seda ja see õnnestus mul paremini. Tänu sellele sain paar manipulatsiooni sõprade ees vahele võetud. Mul oli näiteks selline juhus, et mingi minu teema peale ütles manipuleeriv inimene, et ma olevat loll, et nii arvan jnejne. Rääkisin sellest oma õega ning tegime kokkumängu, et mu õde ütleb samasuguse arvamuse, kui oleme kolmekesi. Ütles siis mu õde pm minu sõnad ja manipuleeriv inimene vastas midagi sellist toetavat: "jaa, mhm." Nii et mul oli tõend, et minu arvamus oli lihtsalt maha tehtud selleks, et mind maha teha, ning mind õnneks peeti nii lolliks, et arvati, et ma ei näe seda pugemist teistele inimestele läbi. Nii et saingi mindud suhtest välja. Sellisest suhtest ongi tihtipeale just seepärast raske ära tulla, et see tundub paljudele etalonsuhe, kui manipuleeriv inimene su sõpradele poeb täiega. Siis teised peavad sind napakaks, et sellise hea kaaslase tahad maha jätta. Seepärast tasubki tõendeid koguda.

Lisaks on lolli mängimine ka suht hea muudes eluvaldkondades. Näiteks kellegagi konkureerides ei nähta sind enam ohuna. Inimesed paljastavad kergemini oma mõningaid mõtteid, kuna arvavad, et sa ei saa nagunii aru. Seega on sul eelis. Lisaks võib see kasuks tulla, kui uued tutvused ei tõota tulla head, vaid pigem kehvad ja sa pead mingeid inimesi taluma mõnda aega. Siis on lolli mängimine ka seetõttu hea, et võtab maha mõningase kadeduse sinu pihta. Eks tuleb leida oma nišš, mis aladel näitlemine aitab. Mitte, et seda igapäevaelus nüüd tegema peaks, oo ei! Lihtsalt on mõningad situatsioonid, kus selline strateegia annab kõige parema tulemuse. Ja mõnikord on see hea ka inimeste üllatamiseks, kui sa järsku enam loll ei ole, siis ikka üllatutakse päris palju.

Ilmselgelt ei ole selline elustrateegia kõikide inimestega võimalik. Kui sa ikka intelligentset inimest kohtad, siis ei tule sest lolli mängimisest midagi välja, ta saab kohe aru, et pole sa siuke ühti. Enamasti õnnestubki see teatud inimtüüpidega. Paradoksaalselt kombel on kõige lihtsam lolli mängida lollidele inimestele. Nad arvavad kohe, et sa veel lollim kui nemad.

Ma kasutan intuitsiooni ning tunnen inimeste näost ära, mis inimesega on tegu ning milline oleks parim strateegia suhtlemises. Ilmselgelt ma nii kaalukalt seda ei analüüsi, aga mõnikord on küll mõni tegelane, kellega ma pean hakkama rohkem oma käitumist kontrollima. Aga ütlen veelkord, et enamasti ma seda ei tee. Selline olukord on siiski kasuks kui oled lõksus mingis situatsioonis.

Kuidas siis lolli mängida:

• naisena (kahjuks) on see väga lihtne. Tegelikult ei ole naiste ja meeste intelligentsil erinevust, kuid tänapäeval on mõningates paikades šovinistlik suhtumine, seega, kui oled naissoost, oled automaatselt loll ka mõne jaoks. Ja uskuge mind, et naisena lolliks peavad sind ainult need inimesed, kes on ise tegelikult lollid. Intelligentne inimene ei oma tugevaid stereotüüpseid mõtteviise. Kuna ma olen terve elu naine olnud, siis mingi aeg hakkasin väsima võitlusest ja alistusin ja olingi loll siis mõnele. Ilmselgelt juhtus siis palju neid üllatavaid olukordi, kus inimesed üllatusid, et issand, sa tead sellest ja tollest nii palju jne. Nojah... nagu näha, võtsid välimuse järgi. Eks see olegi põhjus, miks ma seda strateegiat rakendan, et ehk oli see mul mingil momendil parim kohastumus.
• Naerata.
• Ütlegi, et sa ei tea, mis see või too on. Teeskle nagu sa ei oskaks mõningaid asju. See on lihtne teesklus.
• Räägi vähe, ole pigem vait enne. Ning ütlegi siis midagi sellist, et sa ei saanud aru vms.
• Lisaks ka kõnestiil saab sind lolliks muuta, aga seda ma isiklikult ei rakenda. Siis võid muutuda nii lolliks lausa, et sind ei sallita. :D
• Ja muidugi manipuleerimise ajal: lihtsalt nõustu ja teeskle, et usud teise headust.

Okei. Miks ma siis seda teinud olengi, ongi kas seepärast, et mind nagunii peetakse totuks, mõnest olukorrast kasu lõikamiseks või informatsiooni kogumiseks. Või siis ka teatud kamuflaaž. Tundmata su tegelikke kavatsusi, ei osata ohtu ette näha ju. Mõnikord, ütlen ausalt, olen ma lolliks teinud end ka seepärast, et mul on teisest inimesest lihtsalt hale. Kui keegi seletab mulle midagi, mida ma ammuilma tean, siis ma olen veits argpüks, et öelda, et "kle, ma tean ju seda hästi.", lihtsam on olnud teeselda, et "omg, kui äge, sa tead nii palju!" Nojah, nüüd ilmus siit uus nišš, millal seda rakendada - see ongi inimestele komplimentide tegemiseks. Vahel on tõesti nii, et võid liiga ülbe tunduda, kui lajatad, et "see pikk tekst, mida sa mulle rääkisid, ma tean kõike juba ja oskaksin lisada ka...", nii et siis lihtsalt naeratad ja ütled: "sa tead nii hästi!". Haha.

Kindlasti nüüd mõni mu sõber loeb ja mõtleb, et issand, äkki on ta minu peal ka seda teinud. Pigem ka kirjutasin siia just selle jutu oma sõprade jaoks, et rohkem käitumisvalikuid oleks mõnes situatsioonis. Ma ütlen ausalt, et nii palju ma ka ei viitsi (ja südametunnistus ei luba), et seda lõbu pärast teha. Kui loll olen tundunud, siis ju ma olingi päriselt (või siis komplimentide tegemiseks on vahel automaatselt seda käitumist juhtunud küll). Selline jutt, mida ma siin kirjeldasin, tuleb kasuks ikkagi täiesti teistes olukordades ja pigem teiste inimeste manipulatsioonide läbinägemisel ning nende edasisel takistamisel. Viimasel ajal millalgi oli mul üks pikalt kestev olukord, kus ma rakendasin seda suht sageli teatud inimestele olelusvõitluse nimel. Ma ei hakka praegu näiteid tooma, kelle vahelevõtmiseks ma midagi tegin/ütlesin/näitlesin, sest päris halb oleks vist kuulda, et niiviisi oled vahele võetud, et ise ka aru ei saanud. :D Ma oleks küll f*ckk!!!! kui keegi mind niimoodi läbi on näinud.

Mainin veel, et mul teatud käitumismaneerid tulevad automaatselt, samamoodi ka lollimängimine võib tulla teatud olukordades juba eelnevalt õpitud kogemustest automaatselt. Seega ei teadvusta ma alati endale oma käitumist. Seega, võib olla, et kohtan uut inimest ning keskkonda sulandumiseks on ka targem võtta varnast oma rumalamad käitumismallid (haha, mis lause... targem võtta rumalam käitumismall :D). Ehk siis ka see võib toimuda automaatselt mu eelnevate kogemuste alusel. Võin ainult öelda, et kui sa ei ole pahatahtlik inimene, siis arvatvasti meelega ma seda su peal rakendama ei hakka ja olen sinuga ikka nagu ma ise olen! Enamasti ikka teiste inimestega olen ma ka mina ise. Nagu ma ütlesin: tegemist on ellujäämisstrateegiaga. 

Mu esimene esinemine DJ-puldis!

Nüüd tuleb ametlik teadaanne! Ma teen debüüdi DJna varsti, 28. aprillil õhtul Tartus kohvikus Sodiaak! Räägin siis sellest lähemalt, et miks ja värki. Minu jaoks on see päris suur asi, kuna ma olen aastaid unistanud millestki taolisest.

FB üritus on SIIN.

Kes teab mind ammusest ajast, sellele pikemat seletust polegi tarvis. Võib öelda, et peaaegu lapsena unistasin DJks saamisest. Tegelikult on asi selles, et muusika on mulle ikka ja alati hingelähedane olnud. Mitte vaid selles mõttes, et mõnus kuulata, vaid ma süvenen sõnadesse, rütmi ning mõtlen, mida võis artist mõelda. Muidugi mõni artist võis mõelda, et saaks vaid hiti valmis ja raha, aga mõni artist paneb ikka tõesti oma südame muusikasse. Seda ma räägingi! Muusika tekitab häid või üleüldse igasuguseid emotsioone ning isegi kui tekitab nostalgiat või kurbust, on see tore ju.

Niisiis, noorena, kui kuskil toimus kellegi juures väike istumine või siis pidu, siis minu esimene asi kohale jõudes oli pleilisti näppima minna. Kohe kibelesin noh. Otsisin üles muusikaallika ning hakkasin seal kõigi rõõmuks või kurvastuseks DJks. Minu DJks olemine piirduski siis sellega, et peas olid mul lood, mis mulle meeldisid, panin pidudel just sellist, milline teema sinna sobis ning olin ise eriti õnnelik. Mõnel inimesel sundisin ka muusikavideot vaatama ja mõnelt küsisin, mida ta sellest või tollest laulust arvab. Mäletate, eks? :D

Ilmselgelt unistasin ma salaja sisimas päriselt olla see diskor, kes pidudel midagi inimeste rõõmuks mängib. No selle unistuse viisin ma kaudselt täide, kui korraldasime ükskord kursaõega Ekvaatori peo. Ma olin ikka väga õnnelik, et õhtu otsa oma arvuti taga sain passida ja lugusid mängida. Enne pidu kogusin inimestelt ka soovilood. Lisaks tegin enne ka sellise eeltöö, et Winampis jooksutasin lood üksteise sisse, et oleks koguaeg muusika jooksmas ilma pausideta. Muid programme mul polnud ja ostma neid ei hakanud. Programmidest rääkides, siis kunagi tundsin ikka tugevat külgetõmmet Fruity Loopsi vastu, mis hiljem oli FL Studio. Sõbrad, kellel see oli, nende juures käisin seda näppimas ja midagi koostamas. No tegelt kodus ka proovisin ja midagi ma valmis tegin (dubstepi loomulikult). Ma ei julge oma käkke küll teile lasta. :D Ahjaa, mulle meenus, et ükskord tegin ma räppi ka.

Kahjuks on jah elu läinud sellisesse suunda, et pole muusikaga nii lähedalt kokku puutunud. DJ unistasin salaja pikalt olemast, aga põhjus, miks ma DJks ei hakanud, oli see, et mul puudus enesekindlus, pealehakkamine ning võimalikud tutvused. Lihtsalt ei osanud ma midagi ette võtta. Lisaks ka veel mõni inimene, kellele julgesin oma salajasest soovist rääkida, et tahaksin kunagi DJ olla, vastati mulle, et see pole midagi nii tore ja lihtne ja sa ei saa enda muusikat lasta, vaid pead vaatama, mida rahvas tahab ja blaablaa. No igatahes sisendas selline vastus minusse veelgi ebakindlust. Nii et surusin soovi maha, aga kaua sa ikka surud, kui varsti välja hakkab pressima. Mingi aeg kuulsin ma juhuslikult raadiost, et on olemas DJ kool. Ma olin omg kus ma elanud olen, et ma enne ei teadnud?! No mõeldud-tehtud, asi on nüüd niikaugele jõudnud, et ma olen alustanud õpingutega DJks!

Nagu näete, on mul selline unistus olnud juba iidsetest aegadest. Ei ole see mingi uus asi kohe kindlasti mitte. Muidugi ma kardan, ma pelgan, kuna mulle on öeldud nii palju, et "sa pead ainult seda laskma, mis rahvale meeldib!!!" See on mind nii ärritanud, sest igal DJl on ju siiski oma stiil ja siis mis mõttes ma lasen ainult seda, mida rahvas tahab? Jah, ma saan aru, et ma ei lähe vanadekodusse dubstepi prõmmima, aga kui mu stiil on EDM/trap/dubstep, siis seda ma üldiselt mängingi, sekka ka mõni meinstriimi lugu ning laule, mida ma vihkan, ma ei lase. Aga vot, ma siiski hakkan viimasel ajal järjest rohkem oma soove esile tõstma, nendega tegelema ja nende järgi käituma, seega vaatan, kuidas siis meeldib mulle DJ olla. Võib-olla hiljem enam ei meeldigi, aga siis ma tean, et ma olen vähemalt selle ära proovinud.

Stiilist siis nii palju räägin, et elektrooniline on see peamine, kuhu suunda ma tüürin. Jep, kunagi kuulasin ka rokki (no Terminaator on siiani mu lemmik), lisaks on üks mu lemmikuid artiste ka Lana Del Rey. Aga kõige olulisem mu jaoks on see, et loos oleks kõva bass. Seepärast mu autos niimoodi mürtsubki. Ja see on vist ka põhjus, miks mulle dubstep oma algusaastatel nii sümpatiseerima hakkas - selle muusika koosnebki põhiliselt bassiliinidest. Bass on mõnna ikka siis, kui see on erineval tasemel ja varieeruv ühe loo piires. Panen mõne sellise siia ja kui täit elamust ei saa, siis tulge mu autosse kuulama.

Seega nüüd ongi jõudnud asi nii kaugele, et ma valin välja oma lugude hunnikust ühed mõnusad meeldivaid tundeid tekitavad lood ja esitan need 28. aprillil! Tulge kindlasti kõik vaatama, et näha, kuidas mul läheb ja kuulda, mida ma lasen, ja kuulata ehk laulusõnugi. Nostalgiat on ehk aastast 2011 ning sekka ka midagi tänapäevast! Mul hetkel on valik päris suur, nii et mingi aeg pean otsi kokku tõmbama ning vaatama, mis eriti head oleks seal. Olete kõik oodatud ja mul oleks ülihea meel, kui te tulete!

Topin siia ka nüüd midagi kuulatavat. Kui miski siit eriti sümpatiseerib, andke kindlasti teada (et nagu sooviloona)!


Vot üks selline mõnus rahulik dubstep

Siis mingi dnb ka, nii heade sõnadega ja armas lugu.

Kui rääkida dubstepist, siis kõige esimene artist, kes mulle meenub, on Zeds Dead. Kuulake tema superhead remixi sellest loost. Mõni inimene ütleb, et dubstep on saagimine, aga kusjuures mulle just see saagimise osa täiega meeldib. Ilmselgelt, kes arvab tõsimeeli, et dubstep on saagimine, pole vist bassikõlareid kasutanud. Dubstep on stiil, mida ei saa kuulata ilma bassita. Bass on kohustuslik komponent üldse lauludes, kuid dubstepis on see lausa väga oluline.

Seda järgnevat lugu soovitan kindlasti kuulata just seetõttu, et see on nii mõnus ja rahulik. Kui mõni, kes dubstepiga kursis pole, arvab, et dubstep on ainult kõva mürtsuga raiumine ja saagimine, siis seda enam visake pilk peale sellele loole. Väga ilus laul.

Head dubstepi artistid on Adventure Club, Zeds Dead, Nero. Kui nende lugusid kuulate ja midagi eriti head leiate, andke mulle ka kindlasti teada. Ma võin siin neid artiste kiita, aga minu suurim probleem on laiskus, mille tõttu pole ma internetis ringi surfanud uusi lugusi otsides. Enamjaolt saangi uusi lugusid õnne korral. Seega on väike tõenäosus, et midagi head on mul endalgi kahe silma vahele jäänud.

Lugejad ja SAADE

Teate, ma siin veidi mõtlesin, nagu tavaliselt ja mõtlesin igasugu asju. Okei, see selleks. Põhimõtteliselt tahaksin rääkida nüüd oma lugejatest, aga lugejateni jõuame ringiga saate kaudu.

Silm loojas

Mingi hetk, kui saate üks episood ilmus, siis järsku ilmus mu blogisse meeletu hulk heitereid. Ma pidin selle pasalaviini lihtsalt üle elama, sest mul oli keelatud ennast kaitsta. Ehk siis kui ma oleksin ennast kaitsenud rääkides, mis on tegelikkus ehk siis miks ma olen teatud stseenides selline nagu olen ("loll", "blondiin", "ei oska süüa teha"), siis oleks see saladuse avaldamine, mida ma teha ei tohtinud. Seega ei jäänud mul muud üle, kui lihtsalt kaudselt end kaitsta kui üldse kaitsta. Ma võisin kaudselt kirjutada ridade vahel lausudes, kuidas on midagi kokku lõigatud, kuid ma ei saanud otse välja öelda, miks ma tegelikult nii käitusin. Põhjuseid selleks oli väga mitmeid, miks ma saladusi välja rääkida ei tohtinud ja üks oleks olnud ka see, et nii võib saate kulg ette välja tulla ja teine saladus on ilmselgelt see, et siis saavad inimesed teada, et tegemist ei ole reality-saatega ning edasine vaatamine oleks nende jaoks igav.

Kindlasti tekib küsimus, miks ma üldse sellisesse saatesse läksin. Enamasti pasarahega ülekallajad õigustavad oma destruktiivset kriitikat sellega, et "aga ise ta on nii loll, et läks sinna." No esiteks: mul oli üks kogemus juba olemas, mis oli olnud meeldiv! Ja kusjuures see kogemus oli olnud samade saatetegijatega. Seega, kui suvel tuli mulle pakkumine nende poolt osaleda saates, eeldasin ma, et tegemist on samamoodi samasuguse saatega. Muidugi eelmises oli ka kohti, mis jäid telekast välja ning mida meil kästi öelda ja teha, aga üldjoontes eelmine saade ("Abielus esimesest silmapilgust") oli ikka tõesti reality. Teine põhjus, miks ma nõustusin pakkumise vastu võtma, ongi seesama, et ma tahtsin olla mina ise. Ma tahtsin olla ISE see, kes mehi proovile paneb OMAMOODI. Just nii - omamoodi. Tahtsin näidata end sellisena, kes ma olen. Tahtsin ka lõbu ja elamusi, milleks võibki olla, et tutvun erinevate inimestega telepildis, keda ma siis proovile panen, neile endast räägin ja neid tundma õpin. Suhet ma jah tegelikult lootma ei leidnud hakata sealt, nagu ma ka ennemalt maininud olen. Pigem andsin teistele inimestele võimaluse minuga tutvuda. Ehk siis olin väga avatud uutele tutvustele ja võimalusele elu põnevaks elada.

Aga tegelikkus on see, et nii kui esimene võttepäev hakkas, sain ma aru kahte asja - esiteks, need mehed, kes mul seal on, mul ei olnud võimalik nendega tutvuda. Teiseks sain ma aru, et saade ei ole minust! Kohe esimesel võttepäeval sain aru, et ma olen vaid marionett või paremal juhul näitleja. Minulikke asju saates oli, kuid minu käitumine, teemaalgatused, jututeemad jne ei olnud minulikud ega vabatahtlikult minu öeldud. Sellest oli väga kahju, sest just see, et ma tahtsin olla mina ise, oligi üks minu saatepakkumise vastuvõtmise põhjuseid. Minu krdi unistus olla ekraanil mina ise pihustati põrmuks. Oleks ma seda ette teadnud, oleks küll tore olnud. Näidelda mulle meeldib ju. No näiteks linnupuuri ehitamine - mu meelest nii totter ülesanne. Oleks võinud ju nii olla, et ma ise mõtlen välja ülesande, mida kandidaadid teevad, mitte et saatemeeskond ütleb, et põhjendagu ma kaamerasse ära, miks ma käsin neil seda ehitada ja ütle neile, et kle punu minuga pesa. Muidugi oli see ülesanne lõppkokkuvõtteks tore, aga kuulge... mind teades ehitaksin ma selle puuri ise valmis. Mehe poolt sooviksin ma ikka mingit purki avada või katkakivi maha nühkida, aga linnupuur... jeesus, kui ma tahan loomadele pesi teha, teen ma seda ise ja olen teinud seda ise. See lihtsalt ei ole minulik. Ja seda te näete ka saatest - ma tundsin end nii ebamugavalt meestele seda ülesannet andes. Lootsin ka, et ehk on aru saada, et see pole mina, kes selle ülesande neile annab. Perttile ütlesin ma mitu korda, et "ma sinu asemel ei ehitaks seda, kui mõõdulinti pole" jne. Muidugi öeldi mulle, et khm, nii ei räägi, sest see peab tunduma sinu ülesanne! Ahjaa, seda kohta ei olnud saates välja toodud. Seal ma ju pidin ütlema, et mina annan selle ülesande neile ja seda ise põhjendama. Noh, põhjendasin siis hädiselt, sest see oli tõesti veider, et MINA sellise ülesande annan. Pole ju reality või mis.

Muidugi kõik järgnevad stseenid ka, mida meil teha kästi. Nende põhimõte oli ikka selles, et ma meest väga palju käsutaks. Mina ja käsutaks? Jälle ju vastuoluline mulle. Seega oli jälle minu poolt teesklus, et "ma ei tea/oska... tee sina" jne. Näiteks, kui meile öeldi, et käsuta nüüd meest põrandat pesema. Siis mul oli lihtsam oma blonde kiharaid ära kasutada, et ma ei tea midagi, tee sina ära, kui füürerina karjuda, et pesku põrand läikima, ja ise jalad seinale toetada. Sest nii palju, kui palju mind kästi käsutada mehi, tundus mulle, et minust taheti luua blondi füüreri muljet. Mul oli imelik nii palju seal käsklusi jagada.

Mainisin ka, et ma ei saanud mehi tundma õppida. Jah, nii see oli, sest nad tol hetkel olid pigem minu jaoks kolleegid. Ma olin nagu peanäitelja armastusfilmis ning nemad mu kaasnäitlejad. Stsenaarium ei olnud küll meie silme ees, kuid meile öeldi, millest rääkida. Seega, kui ma näitlen, siis ma ju ei õpi teist inimest tundma samal ajal. Ma lihtsalt ütlen, mida ütlema peab, teen, mida tegema peab ja nii see näitemäng käibki. Pealegi olid võttepäevad väga pikad ja väsitavad nii et teist inimest päriselt tundma õppida saigi ehk mõni üksikum vaba hetk ilma võttegrupita.

Räägin selle kõigi lemmiku kartulite stseeni ka ära. Ei viitsinud ise sellest välja teha, aga vaesed vaatajad isegi ei kuulnud, mida ma tegelikult Kalvilt küsisin. Olgu. Algab nii, et tegime poestseeni, näitasime vaatajatele, kuidas asju valime. Poes paluti meil hakata rääkima toitudest ning sellest, mida Kalvi õhtuks süüa tahab. Nii ta siis midagi ütles seal ning meie jututeema oli pikalt sellest, mida meile süüa meeldib. Umbes midagi sellist: "mulle meeldib süüa kartuleid hapukoore või võiga. Tavaliselt ma koorin ära, aga mõnikord söön koorega..." jne. Igatahes dialoog toidust, peateemaks minu suht lemmiktoit kartul. Pärast seda stseeni tuli ratsutamisstseen. Enne oli olnud veel mitu stseeni. Kõik stseenid võtsid tohutu aja, nii et Kalvi oli pärast ratsutamist tagasi jõudes nii väsinud, et tuimalt võttemeeskonna ees viskas end voodisse magama. Ma pidin siis tegema õhtusöögistseeni, aga võttegrupp korduvalt ütles, et "mine aja Kalvi üles, et ta tooks maitseaineid. Mine aja ta üles, et ta teeks seda. Mine aja ta üles..." no jnejne. Ma olin väga närvis ja mul oli VÄGA halb olla ja olin VÄGA väsinud. Pealegi polnud ma mitte kunagi seda toitu teinud, mida Kalvi tahtis, et ma talle teeks, sest ma ise ei söö jahu (kui võimalik ja on mul õnn seda vältida). Jahu on mõttetu toit mu jaoks, ajab mul kõhu kõrvetisi täis. Ehk kui vaatate seda kohta uuesi, siis see ongi põhjus, miks ma endale väga vähe seda toitu tõstsin. Toit iseenesest tuli väga hea, aga ma ei eelista jahukastet süüa, sest mul tulevad kõrvetised. No võttegrupi soovitustele Kalvi üles ajada ma vastasin, et tegelikult ka, las inimene puhkab, eks. Aga kaua sa ikka vastu punnid. Lõpuks ma mõtlesin, et me ju rääkisime nendest kartulitest, lähen siis küsin, kas ta soovib neid seekord koorega või ilma. Mu peas käis mõte talle meelehead teha ja uurida, kuidas teine inimene soovib siis, et ma toidu valmistaks samal ajal kui ta magab. Ehk küsimus oli: KAS koorin nad su jaoks ära? Kui ei usu, vaadake see koht uuesti üle. No ja Kalvi unisena ärkas ja ei saanud midagi aru ning kukkus mulle seletama, kuidas neid koorida. Nagu ma ei teaks :D Ma ei hakanud ütlema, et ou, mees, ma küsisin sult üldse täiesti teist asja, vaid läksin minema selle mõttetu vastuse peale, sest aimasin, et ju ta tahab, et ma neid kooriks talle. Tuleb ju viisakaks jääda, mitte vastu paukuda, et see polnud mu küsimus. Kalvi ise on ka selline, et talle üldiselt ei meeldi, kui küsida tema eelistusi, arvamusi jne, ju ta seepärast vältis ka seda vastust ja hakkas kohatult targutama.

Lisaks oli võtetel minu jaoks ebameeldiv ka see pidev alkoholi promomine. Kui mäletate, siis esimesel õhtusöögil Kalvi tahab mulle veini kallata. Tegelikkus selle taga oli see: poes ütles võttemeeskond, et võtke vein ka toidu kõrvale. Toitu süües ütles võttemeeskond, et joo veini ka toidu kõrvale! Ma korra ütlesin Kalvile kuidagi seal stseenis, et tegelikult ma ei taha juua ehk siis püüdsin jälle vargsi näidata oma tegelikku palet. Aga üldiselt pidi see paistma ikkagi nagu me ise tahaksime juua. Sama ka Liisal. Aga tõesti, vahel oli tore juua, sest nii oli võtteid parem taluda (pidude stseenide ajal siis).

Ma stseenidest hetkel rohkem ei räägi, võib-olla hiljem. Ma tahtsin rääkida heiteritest. Esiteks pärast esimesi saateid tuli sellist heiti mulle blogisse, et ma olin mida pekki. Muidugi vaesed inimesed vaatasid saadet ja imestasid silmad jõlli, kuidas üks ülikooliharidusega inimene pole elu seeski näinud, mis mullane asi see on, mis põllul kasvab. Ei, seda keegi ei osanud mõelda, et ju on seal teesklus, etteöeldud sõnad, kohustuslikud stseenid jne. Ei, mõtleme ikka, et inimene on tainas. No eks see tainapea mulje must jäeti, sest see paneb ka vaatajaid paremini end tundma. Et näed, isegi nii loll õpib ülikoolis. Aga tõesti, loll mängib lolli koguaeg, targal on võimalik lolli ka mängida. Viimast ma tegingi saates.

Ja siis on vaja tulla mulle seda siia kirjutama? Ma ei saanud paljudele inimestele vastata, et kuulge-kuulge, mulle öeldi mitmed laused ette ja paljud tükikesed sealt on montaažitöö. Näiteks oli mitmeid fragmente pikematest vestlustest välja lõigatud nii, et saaks minust rumal mulje jääda. No ega ma ei pahanda, vaadata oli ju naljakas ja tore, aga enne kui tulla osalejat sõimama, võiks ju rohkem läbi mõelda, et ehk see päris nii ka täitsa ei ole. Sõima siis, kui kõik on läbi mõeldud. Või ära üldse sõima, vaid ole tänulik, et nalja said või ise targem paistad.

Nii ja nüüd saan mõndadele vastata. Näiteks kirjutas mulle Inna Serikova sellise kommentaari: "Ma nõustun su "[vastatav kommentaar]" imestusega selle üle, kuidas selline Kalle-taoline mühkam ühelegi naisele peale saab minna, aga ega see Helen ka mingi eriline kirgas kriit pole. Ajas ikka naerma küll, kui saatejuhi VO seletab, kuidas blondi bimbo stereotüübist on asi kaugel, aga siis tegi neiu kõike, et seda steretüüpi ikka alal hoida :D Tartu Ülikoolist on kahju, hakatakse arvama, et sinna võetaksegi selliseid ajukääbikuid vastu. Bakasse veel, aga et lausa magistrantuuri... Sorri, Quintessence, aga see neiuke sai küll täpselt selle mehe, keda ta ise väärt on.". Sellele inimesele ei saanud ma kirjutada kogu seda juttu, mis mul siin eelnevalt kirjas on, üritasin talle ridade vahelt seletada, et asi ikka nii ka ei ole, et ma seal mingit stereotüüpi meelega alal hoian, aga ta ei saanud aru. See inimene on ehtne näide, kuidas ta ei suuda näha seda, et esiteks olid saated ikka väga huvitavalt kokku monteeritud. Seletasin ära juba siin, mis mitu stseeni välja jäid ning mitmed dialoogid ja vestlused on välja jäetud. Sisse oli suures osas pandud seda, mida meile öeldi, et rääkige. Lisaks see inimene kirjutas mulle selle kommentaari peale esimest saadet. Saates oli palju kordusi ning tema lõi minust kindla kuvandi vaid vaevu pooletunnise sõu põhjal. Muidugi ma saan temast veidi aru, sest seal saates oligi selline mulje jäetud, kuid tol hetkel ei olnud mul võimalik seda talle lahti seletada. Aga selle inimese kommentaar on suht parim näide sellest, mida üldiselt inimesed arvavad, kes sugugi süveneda ei viitsi. Vaatavad, et ütles telekas nii, järelikult nii ongi. See inimene on ehtne näide, kui rumalat rada pidi saab mõtlemine minna. Ta isegi ütleb oma kommentaaris, et ma käin Tartu Ülikoolis, kuid ei oska näha nii kaugele, et tark inimene oskab vabalt lolli mängida, lolliks end teha, teda saab lolliks monteerida ning ta oskab näidelda. Kui ma oleks võõras inimene, ma mõtleks küll, et kui keegi ikkagi teatud asjadega elus tegeleb, järelikult on ta just spetsiaalselt selle sõu jaoks lolliks loodud. Seega illustreerib selle kommentaatori mõtlemine perfektselt kitsa silmaringiga mõttemaailma.

Siis tahtsingi edasi rääkida lugejatest. Nagu oeh... Kõige kurvemaks teeb mind asjaolu, et ma olen seitsmesse kohta kirjutanud, kuidas siin on tekst huumoriga, teen isegi allmärkusi ning kirjutan veel kuhugi, et jou, ärge võtke tõsiselt, aga IKKA on inimesi, kes arvavad, et ma kirjutan nii, sest ma olen loll ja tõsimeeli arvan nii. Näiteks ma kirjutasin täiesti naljaga loo "Kuidas armunud mehest lahti saada?", lisasin ka pildid, mis on naljapildid (et ikka ka kõige rumalamad saaksid aru, et tegemist on naljaga), aga ikka kirjutab sinna keegi Kätlin J nii: "Ma arvasin, et rumalaid blondiine ei eksisteeri, aga sa oled ehe näide, et ma eksin :D". Ehk tegi tema ka nalja, või siis mitte, aga kui ta ei saanud aru, et tegemist on naljaga, siis ma tahaks teda päriselus näha.

Kõige raskem sellise tobeda huumori juures (mis vist paljudele ei meeldi ka veel pealekauba), mida ma teen, ongi see, et on mingi osa inimesi, kes arvavad, et ma ei tee mitte nalja, vaid mõtlen tõsiselt seda. Nojah, vb on tõesti mu naljad halvad, aga mulle meeldib enda üle nalja heita ja sisimas naerda. Näiteks saatest ka üks näide: meelega küsisin koguaeg "mis see on? Mis see on?". Küsisin seda kõriauguni (meelega kusjuures). Saatetegijad olid ka kindlasti õnnelikud, sest tegin end juba vabatahtlikult lolliks, aga mul oli naljakas. Nii näen ma teise inimese reaktsiooni, oskust hakkama saada olukorras ja saan ka sisimas naerda, et ma niimoodi teda (mitte pahatahtlikult) kiusan. Aga vot, kui sa oled naine, arvatakse, et sa ei teagi, mis on aerosoolipurk või miskit muud. See suhtumine ka veidi ärritab/kurvastab mind, sest on šovinistlik. Tunnistan siinkohal ausalt, et ongi osa asju, mida ma ei tea päriselt. Mis see siis küsida ära ole ka teiste asjade kohta.

Mäletan, kunagi mingi aeg rääkisin ma ühele oma sõbrale probleemi tuumast, et teen nalja, siis paljud ei mõista mind. Ütlesingi, et kuule, ma teen umbes samas stiilis nalja, et teen totu näo pähe ja ütlen midagi, et "aaa, issand, taevas on tähed vää?" ja siis mõni uus inimene ütleb: "ee... jaa" ning TÕSIMEELI mõtleb, et ma ei teandudki seda. Kurtsin siis sõbrale muret ja ütlesin, et kas hakkaks siis takkajärgi ütlema, et tead, ma tegin ju nalja, aga mu sõber ütles, et vahet ei ole, sest tegelikult mul ei olegi selliseid inimesi oma ellu vaja, kes sellest aru ei saa. Seepärast ma siis enamasti ei ole viitsinud kunagi seletada teistele, et ma nii loll ikka pole, aga olen meelde jätnud lihtsalt, et pidas mind lolliks (vahel tuleb lollina näitlemine ka kasuks, aga sellest teinekord). Kuid vaadates mis heit siia blogisse saabus, hakkan ma nüüd mõnda aega kirjutama postituste alla, kus siin nali oli. Et noh, vaatan siis, kuidas inimesed reageerivad ja kas on tore niiviisi. Mul oli hullult ammu see mõte juba, aga jätsin mingil põhjusel ära, sest mu meelest rikub see sellise peidetud nalja ära, umbes et, räägid anekdoodi ära ja siis ütled, et nali oli selles... Aga samas, ma ka tihti mõnest naljast aru ei saa ja ehk on siia maailma natuke lahtiseletamist tarvis. Mõnele postitusele olen ma varasemalt juba alla isegi kirjutanud, et tegemist oli naljaga. Natuke nagu "Tähelepanu! Tegemist on huumoriga! Ma ei vastuta naerukrampide eest ning postitus peaks tuju tõstma." Mõnele postitusele ei tahtnud nagu otse kirjutada, et on nali ja siis paningi "lol" või miskit vihjavat, et oleks arusaadav, et pole siin nüüd tõsine arvamus mängus. Aga sellest ei ole piisanud, sest see Kätlin-nimeline kommenteerija näiteks ei mõistnud seda.

Aga kõik teised, kes te tulete ja naerate siin blogis ning rõõmustavad mu postituste üle, mul on hea meel! Olen saanud õnneks palju head tagasisidet ja see on tõesti super-super! Minu jaoks on positiivne tagasiside alati palju õpetlikum ja konstruktiivsem kui nö kriitika. Teie jaoks ma kirjutangi ja teie tagasisidet on mul rõõm kuulda! Seega, loodan, et pean veel pikalt blogi.

Ehk kokkuvõtvalt ma tõesti ei kahetse, et võtsin vastu otsuse osaleda selles projektis, kuid ma ei ole rahul sellega, et ma ei saanud seal olla mina ise nii palju kui ma soovinud oleks. Asi ei ole selles, et ma oleks nüüd mingite kommentaaride peale pahane ja siis nagu tahaksin meeleheitlikult tõestada, et see seal saates pole mina. Kaugel sellest. Asi on selles, et ma olen pahane, et inimesed heidavad mulle teatud käitumismaneere ette, mis ei olegi minulikud. Kui näiteks saade oleks olnud tõeline reality, siis võtaks ma kõik vihapursked rõõmuga vastu ja oleks uhke ka veel selle üle, sest see oleks mina siis ning ju vihkavad asja pärast. Aga no nad hetkel ju ei salli mingit võõrkuvandit minust, mis tekitab parajalt segadust.

***
NB! Mulle tundub, et ma olen ise oma naljadesse nii ära süvenenud, et ma teen automaatselt mingeid huumori-totrus-lauseid, nii et kui siin mõni lause naljakas on, siis naerge. Selles on selle postituse nali. Lisaks on nali selles, et postituses on suvaline pilt minust.