Kuidas võtta inimeste pahatahtlikkus vahele?

Mul on nii mitu teemat, millest tahaks kirjutada ja kuigi mul on viimasel ajal meeletult kiire, tuli hetkel inspiratsioon. Ma mõtlesin pikalt, kas kirjutada sellest, mida ma olen viimasel ajal õppinud kriitika kohta või kirjutada sellest pikemast ja huvitavamast teemast, milleks ongi siis, kuidas võtta inimesed vahele. Mõte on selles, kuidas ära tunda inimeste halbu kavatsusi, näiteks kui keegi sinuga manipuleerib, sind ära kasutada soovib ja kõik muu selline, mida teine inimene teeb vaid omakasuks, kuid võib-olla maskeerub headuse alla. Kuna, nagu ikka, leiate mu blogist aeg-ajalt mingeid mu elukogemusi ja õpetusi, siis panen ka selle siia kirja ja väga loodan, et kellelegi on sellest kasu.

Tegelikult ma võtsin päris keerulise teema endale praegu kirjutamiseks, aga ma püüan hakkama saada. Toon mõne situatsiooninäite ehk siia. Oletame, et sul on keegi tuttav, kes on veidi selline omakasupüüdlik. Selliseid inimesi võib kahjuks kohata igal pool ja mõnikord peab mõnega lausa koostööd tegema, nii et tuleb ära kannatada. Toome esimeseks näiteks manipuleeriva kaaslase püsisuhtes. Loodan, et keegi sellisesse suhtesse ei satu, aga kui juhtub, on vähemalt päästerõngas. Kahjuks on inimesi, kes alguses panevad endale kauni maski ette ja pärast oled juba omadega nii suures suhtepuntras, et sellest on raske välja tulla. Olen olnud sellises manipuleerivas suhtes ja suutsin seal enne lahkuda, kui paar hoopi oleks tulnud. Mu suhe oli vaid 9 kuud ja paljud on imestanud, et ma nii ruttu sellest pääsesin, sest tavaliselt on naised psühhodega koos aastaid, saadakse lapsed ja puha, korter mehe oma jne. Nii et ma saan siin ka enda näitele keskenduda.

Kõige olulisem ongi manipuleeriva inimesega suhtlemises paar asja: 1) takista tal järjest targemaid käike tegemast ning; 2) kogu tõendeid. Ja asi on niiviisi, et seda mõlemat saavutad nii, kui mängid lolli. Jep, mängid selle inimese ees end lolliks. Kohe seletan, kuidas see mõjub ning kuidas ma seda kasutanud olen. Ütlen ka ära, et näitlema ei pea kõigi ees, vaid ikkagi enda naha päästmiseks jms muud teemad, mille ma veel allpool ära toon. Ütlen ka seda, et see lolli mängimine siin kontekstis pole mõeldud sellena, et muutud infantiilseks, vaid see on kaval lüke, et ei näita välja, mida sa tegelikult tead.
Esimene punkt on väga oluline selles osas, et kui manipuleeriv inimene arvab, et sa näed tema manipulatsioone läbi, siis mõtleb ta ka ise rohkem oma manipuleerimist läbi, enne kui sind millegi jaoks sunnib. Ta võib mõelda parema plaani, võib panna sind keerulisemasse olukorda, kuna ta ta teab, et sa saaksid muidu aru. Aga kui ta EI SAA ARU, et sina tegelikult saad asjast aru, siis muutub ta laisaks. Ja see ongi siinkohal oluline. Kui ta muutub laisaks ega mõtle oma käike enam nii hoolikalt läbi, à la ta peas käib mõte: "hehe, ta eelmine kord ei saanud aru, et ma temaga manipuleerisin, nüüd võin vabamalt võtta, ta usub nagunii", siis oled sina võitnud. Ja kuna ta muutub laisaks, on lihtsam koguda tõendeid ja teda vahele võtta.

Mida laisemaks manipuleeriv inimene muutub oma käikude väljamõtlemisel, seda rohkem tõendeid sa järjest saad ja seda rohkem näed sa ka ise, et see suhe ongi mürgine. Pealegi, kui ta muutub laisaks, võib ta lebolt hakata sinuga manipuleerima juba isegi teiste inimeste juuresolekul, nii et tõendeid koguvad ka teised. Ega see lolli mängimine polegi mõeldud siin mingi ekstreemsusena, vaid lihtsalt teeskled, et usud tema jama.

See on siis tõendite kogumine :D

Ja siinkohal ongi oluline oskus lolli mängida. Kui sa teeskled, et ei saanud manipulatsioonist aru, on sul hiljem palju lihtsam käike oma kasuks pöörata. Muidugi ei pea sa endale puuga pähe lööma või midagi, lihtsalt väike näitemäng ja asi ants.

Toon näite enda pealt. Ühe tõendi kogusin ma järgnevalt. Mu tolleaegne kaaslane mölises minuga jälle minuga manipuleerimiseks. Kuidagi õnnestus mul niimoodi, et ta mölin minuga jätkus teiste inimeste ees. Ma teadsin küll, et see mölin oli seetõttu, et ma ei olnud ta käske piisavalt kiiresti täitnud, aga selle asemel ma naeratasin ja ütlesin talle, et palun ära ole pahane. Selle asemel, et laskuda filosoofilisse vestlusesse, kuidas tema käsutamine käib üle mõistuse ning on mind alandav, lihtsalt naeratasin. Ütlesin ka, et "mis sul juhtus?" Selle peale oli ta eriti pahane ja mossitas pikalt. Kui kodus olime, siis hiljem juhtusin pealt nägema, kuidas üks sõber, kes oli tema vihapurset pealt näinud, kirjutas talle, "palun ära käitu Heleniga nii halvasti. Ma saan aru küll, et sa vihastud kergesti." Ma nägin seda ja ütlesin: "Näed, isegi su sõber sai aru, et sa käitud minuga halvasti." Manipuleeriva inimese vastus mulle oli hoopis selline: "Ta tegelikult ütles praegu sinu kohta halvasti ju." Küsisin, "kuidas?". Tema: "Ta ütles ju, et saab aru küll, milline mina olen. Ta ütles ju, et teab küll, milline ma olen ja et vihastun vahel. See oli sinu kohta halvasti." Vot! Ja tõend käes! Selle asemel, et laskuda nüüd pikka arutelusse, kuidas tegelikult see tema sõber hoopis mind kaitses (ja tema käitumist arvatavasti taunis), ütlesin ma: "Aa, selge." Miks ma seda tegin?
Esiteks, pikk arutelu ei oleks andnud mingit erilist tulemust, kuna manipuleeriv inimene jääb oma väidetele nagunii kindlaks. Mul võivad olla ükskõik kui vettpidavad tõendid, aga vaidluse tagajärjeks on ikka see, et mina olen paha, loll, süüdi jne.
Teiseks, kui me oleks sellise diskussiooni maha pidanud, oleks see andnud selge signaali manipuleerivale inimesele, et ma suudan aeg-ajalt manipulatsioone läbi näha. Järgmine kord oleks ta manipuleerinud mind kavalamalt. Kuid ma läksin level kõrgemale ja tegin nagu ma usuksin teda pimesi, mis andis manipuleerivale inimesele signaali, et ma olen piisavalt totu, et uskuda sellist valet, siis järgmine kord on ta manipuleerides veel laisem ning mul on veel lihtsam teda läbi näha.
Siin näites oli näha, et ma mängisin lolli kaks korda ning tänu esimesele teesklusele sain teisel korral koguda juba tõendeid.

Kui on mürgine romantiline suhe, siis sellest põgenemiseks ongi kõige parem lihtsalt mängida mäng kaasa, kuni kogud tõendeid inimese paljastamiseks ning suhtest lahkumiseks. See on raske, sest tavaline emotsioonidega inimene üritab ikka kõike päästa ning vahel langeb teeseldud headuse lõksu. Kuid sellegipoolest tuleb end situatsioonist eemaldada ning arvestada, et sinu teesklus on vaid sinu päästmiseks ning hakata tõendeid koguma ning lahkumisplaani pidama. Ma üritasin selles endises halvas suhtes ka lindistada tema manipulatsioone, aga krt ei õnnestunud (kartma hakkasin vist) :D Nii et kui see võimalik, saad ka lindistada ning vajaduse korral lasta seda inimestele, kes saaksid sind aidata (ning ei tea veel selle manipuleeriva inimese tõelist palet). Lindistamisest lihtsam on muidugi see, kui oled selle manipuleeriva inimese nö "laisaks treeninud", siis kutsud mõne enda lähedase juurde ning arvatavasti võib mõni manipulatsioon ka siis aset leida, kui manipuleeritav inimene arvab, et su lähedane hetkel ei näe või kuule. Või siis räägid lähedasega enne teatud teema läbi ning vaatate, kuidas manipulatsioon siis toimub. Tegin ka seda ja see õnnestus mul paremini. Tänu sellele sain paar manipulatsiooni sõprade ees vahele võetud. Mul oli näiteks selline juhus, et mingi minu teema peale ütles manipuleeriv inimene, et ma olevat loll, et nii arvan jnejne. Rääkisin sellest oma õega ning tegime kokkumängu, et mu õde ütleb samasuguse arvamuse, kui oleme kolmekesi. Ütles siis mu õde pm minu sõnad ja manipuleeriv inimene vastas midagi sellist toetavat: "jaa, mhm." Nii et mul oli tõend, et minu arvamus oli lihtsalt maha tehtud selleks, et mind maha teha, ning mind õnneks peeti nii lolliks, et arvati, et ma ei näe seda pugemist teistele inimestele läbi. Nii et saingi mindud suhtest välja. Sellisest suhtest ongi tihtipeale just seepärast raske ära tulla, et see tundub paljudele etalonsuhe, kui manipuleeriv inimene su sõpradele poeb täiega. Siis teised peavad sind napakaks, et sellise hea kaaslase tahad maha jätta. Seepärast tasubki tõendeid koguda.

Lisaks on lolli mängimine ka suht hea muudes eluvaldkondades. Näiteks kellegagi konkureerides ei nähta sind enam ohuna. Inimesed paljastavad kergemini oma mõningaid mõtteid, kuna arvavad, et sa ei saa nagunii aru. Seega on sul eelis. Lisaks võib see kasuks tulla, kui uued tutvused ei tõota tulla head, vaid pigem kehvad ja sa pead mingeid inimesi taluma mõnda aega. Siis on lolli mängimine ka seetõttu hea, et võtab maha mõningase kadeduse sinu pihta. Eks tuleb leida oma nišš, mis aladel näitlemine aitab. Mitte, et seda igapäevaelus nüüd tegema peaks, oo ei! Lihtsalt on mõningad situatsioonid, kus selline strateegia annab kõige parema tulemuse. Ja mõnikord on see hea ka inimeste üllatamiseks, kui sa järsku enam loll ei ole, siis ikka üllatutakse päris palju.

Ilmselgelt ei ole selline elustrateegia kõikide inimestega võimalik. Kui sa ikka intelligentset inimest kohtad, siis ei tule sest lolli mängimisest midagi välja, ta saab kohe aru, et pole sa siuke ühti. Enamasti õnnestubki see teatud inimtüüpidega. Paradoksaalselt kombel on kõige lihtsam lolli mängida lollidele inimestele. Nad arvavad kohe, et sa veel lollim kui nemad.

Ma kasutan intuitsiooni ning tunnen inimeste näost ära, mis inimesega on tegu ning milline oleks parim strateegia suhtlemises. Ilmselgelt ma nii kaalukalt seda ei analüüsi, aga mõnikord on küll mõni tegelane, kellega ma pean hakkama rohkem oma käitumist kontrollima. Aga ütlen veelkord, et enamasti ma seda ei tee. Selline olukord on siiski kasuks kui oled lõksus mingis situatsioonis.

Kuidas siis lolli mängida:

• naisena (kahjuks) on see väga lihtne. Tegelikult ei ole naiste ja meeste intelligentsil erinevust, kuid tänapäeval on mõningates paikades šovinistlik suhtumine, seega, kui oled naissoost, oled automaatselt loll ka mõne jaoks. Ja uskuge mind, et naisena lolliks peavad sind ainult need inimesed, kes on ise tegelikult lollid. Intelligentne inimene ei oma tugevaid stereotüüpseid mõtteviise. Kuna ma olen terve elu naine olnud, siis mingi aeg hakkasin väsima võitlusest ja alistusin ja olingi loll siis mõnele. Ilmselgelt juhtus siis palju neid üllatavaid olukordi, kus inimesed üllatusid, et issand, sa tead sellest ja tollest nii palju jne. Nojah... nagu näha, võtsid välimuse järgi. Eks see olegi põhjus, miks ma seda strateegiat rakendan, et ehk oli see mul mingil momendil parim kohastumus.
• Naerata.
• Ütlegi, et sa ei tea, mis see või too on. Teeskle nagu sa ei oskaks mõningaid asju. See on lihtne teesklus.
• Räägi vähe, ole pigem vait enne. Ning ütlegi siis midagi sellist, et sa ei saanud aru vms.
• Lisaks ka kõnestiil saab sind lolliks muuta, aga seda ma isiklikult ei rakenda. Siis võid muutuda nii lolliks lausa, et sind ei sallita. :D
• Ja muidugi manipuleerimise ajal: lihtsalt nõustu ja teeskle, et usud teise headust.

Okei. Miks ma siis seda teinud olengi, ongi kas seepärast, et mind nagunii peetakse totuks, mõnest olukorrast kasu lõikamiseks või informatsiooni kogumiseks. Või siis ka teatud kamuflaaž. Tundmata su tegelikke kavatsusi, ei osata ohtu ette näha ju. Mõnikord, ütlen ausalt, olen ma lolliks teinud end ka seepärast, et mul on teisest inimesest lihtsalt hale. Kui keegi seletab mulle midagi, mida ma ammuilma tean, siis ma olen veits argpüks, et öelda, et "kle, ma tean ju seda hästi.", lihtsam on olnud teeselda, et "omg, kui äge, sa tead nii palju!" Nojah, nüüd ilmus siit uus nišš, millal seda rakendada - see ongi inimestele komplimentide tegemiseks. Vahel on tõesti nii, et võid liiga ülbe tunduda, kui lajatad, et "see pikk tekst, mida sa mulle rääkisid, ma tean kõike juba ja oskaksin lisada ka...", nii et siis lihtsalt naeratad ja ütled: "sa tead nii hästi!". Haha.

Kindlasti nüüd mõni mu sõber loeb ja mõtleb, et issand, äkki on ta minu peal ka seda teinud. Pigem ka kirjutasin siia just selle jutu oma sõprade jaoks, et rohkem käitumisvalikuid oleks mõnes situatsioonis. Ma ütlen ausalt, et nii palju ma ka ei viitsi (ja südametunnistus ei luba), et seda lõbu pärast teha. Kui loll olen tundunud, siis ju ma olingi päriselt (või siis komplimentide tegemiseks on vahel automaatselt seda käitumist juhtunud küll). Selline jutt, mida ma siin kirjeldasin, tuleb kasuks ikkagi täiesti teistes olukordades ja pigem teiste inimeste manipulatsioonide läbinägemisel ning nende edasisel takistamisel. Viimasel ajal millalgi oli mul üks pikalt kestev olukord, kus ma rakendasin seda suht sageli teatud inimestele olelusvõitluse nimel. Ma ei hakka praegu näiteid tooma, kelle vahelevõtmiseks ma midagi tegin/ütlesin/näitlesin, sest päris halb oleks vist kuulda, et niiviisi oled vahele võetud, et ise ka aru ei saanud. :D Ma oleks küll f*ckk!!!! kui keegi mind niimoodi läbi on näinud.

Mainin veel, et mul teatud käitumismaneerid tulevad automaatselt, samamoodi ka lollimängimine võib tulla teatud olukordades juba eelnevalt õpitud kogemustest automaatselt. Seega ei teadvusta ma alati endale oma käitumist. Seega, võib olla, et kohtan uut inimest ning keskkonda sulandumiseks on ka targem võtta varnast oma rumalamad käitumismallid (haha, mis lause... targem võtta rumalam käitumismall :D). Ehk siis ka see võib toimuda automaatselt mu eelnevate kogemuste alusel. Võin ainult öelda, et kui sa ei ole pahatahtlik inimene, siis arvatvasti meelega ma seda su peal rakendama ei hakka ja olen sinuga ikka nagu ma ise olen! Enamasti ikka teiste inimestega olen ma ka mina ise. Nagu ma ütlesin: tegemist on ellujäämisstrateegiaga. 

Mu esimene esinemine DJ-puldis!

Nüüd tuleb ametlik teadaanne! Ma teen debüüdi DJna varsti, 28. aprillil õhtul Tartus kohvikus Sodiaak! Räägin siis sellest lähemalt, et miks ja värki. Minu jaoks on see päris suur asi, kuna ma olen aastaid unistanud millestki taolisest.

FB üritus on SIIN.

Kes teab mind ammusest ajast, sellele pikemat seletust polegi tarvis. Võib öelda, et peaaegu lapsena unistasin DJks saamisest. Tegelikult on asi selles, et muusika on mulle ikka ja alati hingelähedane olnud. Mitte vaid selles mõttes, et mõnus kuulata, vaid ma süvenen sõnadesse, rütmi ning mõtlen, mida võis artist mõelda. Muidugi mõni artist võis mõelda, et saaks vaid hiti valmis ja raha, aga mõni artist paneb ikka tõesti oma südame muusikasse. Seda ma räägingi! Muusika tekitab häid või üleüldse igasuguseid emotsioone ning isegi kui tekitab nostalgiat või kurbust, on see tore ju.

Niisiis, noorena, kui kuskil toimus kellegi juures väike istumine või siis pidu, siis minu esimene asi kohale jõudes oli pleilisti näppima minna. Kohe kibelesin noh. Otsisin üles muusikaallika ning hakkasin seal kõigi rõõmuks või kurvastuseks DJks. Minu DJks olemine piirduski siis sellega, et peas olid mul lood, mis mulle meeldisid, panin pidudel just sellist, milline teema sinna sobis ning olin ise eriti õnnelik. Mõnel inimesel sundisin ka muusikavideot vaatama ja mõnelt küsisin, mida ta sellest või tollest laulust arvab. Mäletate, eks? :D

Ilmselgelt unistasin ma salaja sisimas päriselt olla see diskor, kes pidudel midagi inimeste rõõmuks mängib. No selle unistuse viisin ma kaudselt täide, kui korraldasime ükskord kursaõega Ekvaatori peo. Ma olin ikka väga õnnelik, et õhtu otsa oma arvuti taga sain passida ja lugusid mängida. Enne pidu kogusin inimestelt ka soovilood. Lisaks tegin enne ka sellise eeltöö, et Winampis jooksutasin lood üksteise sisse, et oleks koguaeg muusika jooksmas ilma pausideta. Muid programme mul polnud ja ostma neid ei hakanud. Programmidest rääkides, siis kunagi tundsin ikka tugevat külgetõmmet Fruity Loopsi vastu, mis hiljem oli FL Studio. Sõbrad, kellel see oli, nende juures käisin seda näppimas ja midagi koostamas. No tegelt kodus ka proovisin ja midagi ma valmis tegin (dubstepi loomulikult). Ma ei julge oma käkke küll teile lasta. :D Ahjaa, mulle meenus, et ükskord tegin ma räppi ka.

Kahjuks on jah elu läinud sellisesse suunda, et pole muusikaga nii lähedalt kokku puutunud. DJ unistasin salaja pikalt olemast, aga põhjus, miks ma DJks ei hakanud, oli see, et mul puudus enesekindlus, pealehakkamine ning võimalikud tutvused. Lihtsalt ei osanud ma midagi ette võtta. Lisaks ka veel mõni inimene, kellele julgesin oma salajasest soovist rääkida, et tahaksin kunagi DJ olla, vastati mulle, et see pole midagi nii tore ja lihtne ja sa ei saa enda muusikat lasta, vaid pead vaatama, mida rahvas tahab ja blaablaa. No igatahes sisendas selline vastus minusse veelgi ebakindlust. Nii et surusin soovi maha, aga kaua sa ikka surud, kui varsti välja hakkab pressima. Mingi aeg kuulsin ma juhuslikult raadiost, et on olemas DJ kool. Ma olin omg kus ma elanud olen, et ma enne ei teadnud?! No mõeldud-tehtud, asi on nüüd niikaugele jõudnud, et ma olen alustanud õpingutega DJks!

Nagu näete, on mul selline unistus olnud juba iidsetest aegadest. Ei ole see mingi uus asi kohe kindlasti mitte. Muidugi ma kardan, ma pelgan, kuna mulle on öeldud nii palju, et "sa pead ainult seda laskma, mis rahvale meeldib!!!" See on mind nii ärritanud, sest igal DJl on ju siiski oma stiil ja siis mis mõttes ma lasen ainult seda, mida rahvas tahab? Jah, ma saan aru, et ma ei lähe vanadekodusse dubstepi prõmmima, aga kui mu stiil on EDM/trap/dubstep, siis seda ma üldiselt mängingi, sekka ka mõni meinstriimi lugu ning laule, mida ma vihkan, ma ei lase. Aga vot, ma siiski hakkan viimasel ajal järjest rohkem oma soove esile tõstma, nendega tegelema ja nende järgi käituma, seega vaatan, kuidas siis meeldib mulle DJ olla. Võib-olla hiljem enam ei meeldigi, aga siis ma tean, et ma olen vähemalt selle ära proovinud.

Stiilist siis nii palju räägin, et elektrooniline on see peamine, kuhu suunda ma tüürin. Jep, kunagi kuulasin ka rokki (no Terminaator on siiani mu lemmik), lisaks on üks mu lemmikuid artiste ka Lana Del Rey. Aga kõige olulisem mu jaoks on see, et loos oleks kõva bass. Seepärast mu autos niimoodi mürtsubki. Ja see on vist ka põhjus, miks mulle dubstep oma algusaastatel nii sümpatiseerima hakkas - selle muusika koosnebki põhiliselt bassiliinidest. Bass on mõnna ikka siis, kui see on erineval tasemel ja varieeruv ühe loo piires. Panen mõne sellise siia ja kui täit elamust ei saa, siis tulge mu autosse kuulama.

Seega nüüd ongi jõudnud asi nii kaugele, et ma valin välja oma lugude hunnikust ühed mõnusad meeldivaid tundeid tekitavad lood ja esitan need 28. aprillil! Tulge kindlasti kõik vaatama, et näha, kuidas mul läheb ja kuulda, mida ma lasen, ja kuulata ehk laulusõnugi. Nostalgiat on ehk aastast 2011 ning sekka ka midagi tänapäevast! Mul hetkel on valik päris suur, nii et mingi aeg pean otsi kokku tõmbama ning vaatama, mis eriti head oleks seal. Olete kõik oodatud ja mul oleks ülihea meel, kui te tulete!

Topin siia ka nüüd midagi kuulatavat. Kui miski siit eriti sümpatiseerib, andke kindlasti teada (et nagu sooviloona)!


Vot üks selline mõnus rahulik dubstep

Siis mingi dnb ka, nii heade sõnadega ja armas lugu.

Kui rääkida dubstepist, siis kõige esimene artist, kes mulle meenub, on Zeds Dead. Kuulake tema superhead remixi sellest loost. Mõni inimene ütleb, et dubstep on saagimine, aga kusjuures mulle just see saagimise osa täiega meeldib. Ilmselgelt, kes arvab tõsimeeli, et dubstep on saagimine, pole vist bassikõlareid kasutanud. Dubstep on stiil, mida ei saa kuulata ilma bassita. Bass on kohustuslik komponent üldse lauludes, kuid dubstepis on see lausa väga oluline.

Seda järgnevat lugu soovitan kindlasti kuulata just seetõttu, et see on nii mõnus ja rahulik. Kui mõni, kes dubstepiga kursis pole, arvab, et dubstep on ainult kõva mürtsuga raiumine ja saagimine, siis seda enam visake pilk peale sellele loole. Väga ilus laul.

Head dubstepi artistid on Adventure Club, Zeds Dead, Nero. Kui nende lugusid kuulate ja midagi eriti head leiate, andke mulle ka kindlasti teada. Ma võin siin neid artiste kiita, aga minu suurim probleem on laiskus, mille tõttu pole ma internetis ringi surfanud uusi lugusi otsides. Enamjaolt saangi uusi lugusid õnne korral. Seega on väike tõenäosus, et midagi head on mul endalgi kahe silma vahele jäänud.

Lugejad ja SAADE

Teate, ma siin veidi mõtlesin, nagu tavaliselt ja mõtlesin igasugu asju. Okei, see selleks. Põhimõtteliselt tahaksin rääkida nüüd oma lugejatest, aga lugejateni jõuame ringiga saate kaudu.

Silm loojas

Mingi hetk, kui saate üks episood ilmus, siis järsku ilmus mu blogisse meeletu hulk heitereid. Ma pidin selle pasalaviini lihtsalt üle elama, sest mul oli keelatud ennast kaitsta. Ehk siis kui ma oleksin ennast kaitsenud rääkides, mis on tegelikkus ehk siis miks ma olen teatud stseenides selline nagu olen ("loll", "blondiin", "ei oska süüa teha"), siis oleks see saladuse avaldamine, mida ma teha ei tohtinud. Seega ei jäänud mul muud üle, kui lihtsalt kaudselt end kaitsta kui üldse kaitsta. Ma võisin kaudselt kirjutada ridade vahel lausudes, kuidas on midagi kokku lõigatud, kuid ma ei saanud otse välja öelda, miks ma tegelikult nii käitusin. Põhjuseid selleks oli väga mitmeid, miks ma saladusi välja rääkida ei tohtinud ja üks oleks olnud ka see, et nii võib saate kulg ette välja tulla ja teine saladus on ilmselgelt see, et siis saavad inimesed teada, et tegemist ei ole reality-saatega ning edasine vaatamine oleks nende jaoks igav.

Kindlasti tekib küsimus, miks ma üldse sellisesse saatesse läksin. Enamasti pasarahega ülekallajad õigustavad oma destruktiivset kriitikat sellega, et "aga ise ta on nii loll, et läks sinna." No esiteks: mul oli üks kogemus juba olemas, mis oli olnud meeldiv! Ja kusjuures see kogemus oli olnud samade saatetegijatega. Seega, kui suvel tuli mulle pakkumine nende poolt osaleda saates, eeldasin ma, et tegemist on samamoodi samasuguse saatega. Muidugi eelmises oli ka kohti, mis jäid telekast välja ning mida meil kästi öelda ja teha, aga üldjoontes eelmine saade ("Abielus esimesest silmapilgust") oli ikka tõesti reality. Teine põhjus, miks ma nõustusin pakkumise vastu võtma, ongi seesama, et ma tahtsin olla mina ise. Ma tahtsin olla ISE see, kes mehi proovile paneb OMAMOODI. Just nii - omamoodi. Tahtsin näidata end sellisena, kes ma olen. Tahtsin ka lõbu ja elamusi, milleks võibki olla, et tutvun erinevate inimestega telepildis, keda ma siis proovile panen, neile endast räägin ja neid tundma õpin. Suhet ma jah tegelikult lootma ei leidnud hakata sealt, nagu ma ka ennemalt maininud olen. Pigem andsin teistele inimestele võimaluse minuga tutvuda. Ehk siis olin väga avatud uutele tutvustele ja võimalusele elu põnevaks elada.

Aga tegelikkus on see, et nii kui esimene võttepäev hakkas, sain ma aru kahte asja - esiteks, need mehed, kes mul seal on, mul ei olnud võimalik nendega tutvuda. Teiseks sain ma aru, et saade ei ole minust! Kohe esimesel võttepäeval sain aru, et ma olen vaid marionett või paremal juhul näitleja. Minulikke asju saates oli, kuid minu käitumine, teemaalgatused, jututeemad jne ei olnud minulikud ega vabatahtlikult minu öeldud. Sellest oli väga kahju, sest just see, et ma tahtsin olla mina ise, oligi üks minu saatepakkumise vastuvõtmise põhjuseid. Minu krdi unistus olla ekraanil mina ise pihustati põrmuks. Oleks ma seda ette teadnud, oleks küll tore olnud. Näidelda mulle meeldib ju. No näiteks linnupuuri ehitamine - mu meelest nii totter ülesanne. Oleks võinud ju nii olla, et ma ise mõtlen välja ülesande, mida kandidaadid teevad, mitte et saatemeeskond ütleb, et põhjendagu ma kaamerasse ära, miks ma käsin neil seda ehitada ja ütle neile, et kle punu minuga pesa. Muidugi oli see ülesanne lõppkokkuvõtteks tore, aga kuulge... mind teades ehitaksin ma selle puuri ise valmis. Mehe poolt sooviksin ma ikka mingit purki avada või katkakivi maha nühkida, aga linnupuur... jeesus, kui ma tahan loomadele pesi teha, teen ma seda ise ja olen teinud seda ise. See lihtsalt ei ole minulik. Ja seda te näete ka saatest - ma tundsin end nii ebamugavalt meestele seda ülesannet andes. Lootsin ka, et ehk on aru saada, et see pole mina, kes selle ülesande neile annab. Perttile ütlesin ma mitu korda, et "ma sinu asemel ei ehitaks seda, kui mõõdulinti pole" jne. Muidugi öeldi mulle, et khm, nii ei räägi, sest see peab tunduma sinu ülesanne! Ahjaa, seda kohta ei olnud saates välja toodud. Seal ma ju pidin ütlema, et mina annan selle ülesande neile ja seda ise põhjendama. Noh, põhjendasin siis hädiselt, sest see oli tõesti veider, et MINA sellise ülesande annan. Pole ju reality või mis.

Muidugi kõik järgnevad stseenid ka, mida meil teha kästi. Nende põhimõte oli ikka selles, et ma meest väga palju käsutaks. Mina ja käsutaks? Jälle ju vastuoluline mulle. Seega oli jälle minu poolt teesklus, et "ma ei tea/oska... tee sina" jne. Näiteks, kui meile öeldi, et käsuta nüüd meest põrandat pesema. Siis mul oli lihtsam oma blonde kiharaid ära kasutada, et ma ei tea midagi, tee sina ära, kui füürerina karjuda, et pesku põrand läikima, ja ise jalad seinale toetada. Sest nii palju, kui palju mind kästi käsutada mehi, tundus mulle, et minust taheti luua blondi füüreri muljet. Mul oli imelik nii palju seal käsklusi jagada.

Mainisin ka, et ma ei saanud mehi tundma õppida. Jah, nii see oli, sest nad tol hetkel olid pigem minu jaoks kolleegid. Ma olin nagu peanäitelja armastusfilmis ning nemad mu kaasnäitlejad. Stsenaarium ei olnud küll meie silme ees, kuid meile öeldi, millest rääkida. Seega, kui ma näitlen, siis ma ju ei õpi teist inimest tundma samal ajal. Ma lihtsalt ütlen, mida ütlema peab, teen, mida tegema peab ja nii see näitemäng käibki. Pealegi olid võttepäevad väga pikad ja väsitavad nii et teist inimest päriselt tundma õppida saigi ehk mõni üksikum vaba hetk ilma võttegrupita.

Räägin selle kõigi lemmiku kartulite stseeni ka ära. Ei viitsinud ise sellest välja teha, aga vaesed vaatajad isegi ei kuulnud, mida ma tegelikult Kalvilt küsisin. Olgu. Algab nii, et tegime poestseeni, näitasime vaatajatele, kuidas asju valime. Poes paluti meil hakata rääkima toitudest ning sellest, mida Kalvi õhtuks süüa tahab. Nii ta siis midagi ütles seal ning meie jututeema oli pikalt sellest, mida meile süüa meeldib. Umbes midagi sellist: "mulle meeldib süüa kartuleid hapukoore või võiga. Tavaliselt ma koorin ära, aga mõnikord söön koorega..." jne. Igatahes dialoog toidust, peateemaks minu suht lemmiktoit kartul. Pärast seda stseeni tuli ratsutamisstseen. Enne oli olnud veel mitu stseeni. Kõik stseenid võtsid tohutu aja, nii et Kalvi oli pärast ratsutamist tagasi jõudes nii väsinud, et tuimalt võttemeeskonna ees viskas end voodisse magama. Ma pidin siis tegema õhtusöögistseeni, aga võttegrupp korduvalt ütles, et "mine aja Kalvi üles, et ta tooks maitseaineid. Mine aja ta üles, et ta teeks seda. Mine aja ta üles..." no jnejne. Ma olin väga närvis ja mul oli VÄGA halb olla ja olin VÄGA väsinud. Pealegi polnud ma mitte kunagi seda toitu teinud, mida Kalvi tahtis, et ma talle teeks, sest ma ise ei söö jahu (kui võimalik ja on mul õnn seda vältida). Jahu on mõttetu toit mu jaoks, ajab mul kõhu kõrvetisi täis. Ehk kui vaatate seda kohta uuesi, siis see ongi põhjus, miks ma endale väga vähe seda toitu tõstsin. Toit iseenesest tuli väga hea, aga ma ei eelista jahukastet süüa, sest mul tulevad kõrvetised. No võttegrupi soovitustele Kalvi üles ajada ma vastasin, et tegelikult ka, las inimene puhkab, eks. Aga kaua sa ikka vastu punnid. Lõpuks ma mõtlesin, et me ju rääkisime nendest kartulitest, lähen siis küsin, kas ta soovib neid seekord koorega või ilma. Mu peas käis mõte talle meelehead teha ja uurida, kuidas teine inimene soovib siis, et ma toidu valmistaks samal ajal kui ta magab. Ehk küsimus oli: KAS koorin nad su jaoks ära? Kui ei usu, vaadake see koht uuesti üle. No ja Kalvi unisena ärkas ja ei saanud midagi aru ning kukkus mulle seletama, kuidas neid koorida. Nagu ma ei teaks :D Ma ei hakanud ütlema, et ou, mees, ma küsisin sult üldse täiesti teist asja, vaid läksin minema selle mõttetu vastuse peale, sest aimasin, et ju ta tahab, et ma neid kooriks talle. Tuleb ju viisakaks jääda, mitte vastu paukuda, et see polnud mu küsimus. Kalvi ise on ka selline, et talle üldiselt ei meeldi, kui küsida tema eelistusi, arvamusi jne, ju ta seepärast vältis ka seda vastust ja hakkas kohatult targutama.

Lisaks oli võtetel minu jaoks ebameeldiv ka see pidev alkoholi promomine. Kui mäletate, siis esimesel õhtusöögil Kalvi tahab mulle veini kallata. Tegelikkus selle taga oli see: poes ütles võttemeeskond, et võtke vein ka toidu kõrvale. Toitu süües ütles võttemeeskond, et joo veini ka toidu kõrvale! Ma korra ütlesin Kalvile kuidagi seal stseenis, et tegelikult ma ei taha juua ehk siis püüdsin jälle vargsi näidata oma tegelikku palet. Aga üldiselt pidi see paistma ikkagi nagu me ise tahaksime juua. Sama ka Liisal. Aga tõesti, vahel oli tore juua, sest nii oli võtteid parem taluda (pidude stseenide ajal siis).

Ma stseenidest hetkel rohkem ei räägi, võib-olla hiljem. Ma tahtsin rääkida heiteritest. Esiteks pärast esimesi saateid tuli sellist heiti mulle blogisse, et ma olin mida pekki. Muidugi vaesed inimesed vaatasid saadet ja imestasid silmad jõlli, kuidas üks ülikooliharidusega inimene pole elu seeski näinud, mis mullane asi see on, mis põllul kasvab. Ei, seda keegi ei osanud mõelda, et ju on seal teesklus, etteöeldud sõnad, kohustuslikud stseenid jne. Ei, mõtleme ikka, et inimene on tainas. No eks see tainapea mulje must jäeti, sest see paneb ka vaatajaid paremini end tundma. Et näed, isegi nii loll õpib ülikoolis. Aga tõesti, loll mängib lolli koguaeg, targal on võimalik lolli ka mängida. Viimast ma tegingi saates.

Ja siis on vaja tulla mulle seda siia kirjutama? Ma ei saanud paljudele inimestele vastata, et kuulge-kuulge, mulle öeldi mitmed laused ette ja paljud tükikesed sealt on montaažitöö. Näiteks oli mitmeid fragmente pikematest vestlustest välja lõigatud nii, et saaks minust rumal mulje jääda. No ega ma ei pahanda, vaadata oli ju naljakas ja tore, aga enne kui tulla osalejat sõimama, võiks ju rohkem läbi mõelda, et ehk see päris nii ka täitsa ei ole. Sõima siis, kui kõik on läbi mõeldud. Või ära üldse sõima, vaid ole tänulik, et nalja said või ise targem paistad.

Nii ja nüüd saan mõndadele vastata. Näiteks kirjutas mulle Inna Serikova sellise kommentaari: "Ma nõustun su "[vastatav kommentaar]" imestusega selle üle, kuidas selline Kalle-taoline mühkam ühelegi naisele peale saab minna, aga ega see Helen ka mingi eriline kirgas kriit pole. Ajas ikka naerma küll, kui saatejuhi VO seletab, kuidas blondi bimbo stereotüübist on asi kaugel, aga siis tegi neiu kõike, et seda steretüüpi ikka alal hoida :D Tartu Ülikoolist on kahju, hakatakse arvama, et sinna võetaksegi selliseid ajukääbikuid vastu. Bakasse veel, aga et lausa magistrantuuri... Sorri, Quintessence, aga see neiuke sai küll täpselt selle mehe, keda ta ise väärt on.". Sellele inimesele ei saanud ma kirjutada kogu seda juttu, mis mul siin eelnevalt kirjas on, üritasin talle ridade vahelt seletada, et asi ikka nii ka ei ole, et ma seal mingit stereotüüpi meelega alal hoian, aga ta ei saanud aru. See inimene on ehtne näide, kuidas ta ei suuda näha seda, et esiteks olid saated ikka väga huvitavalt kokku monteeritud. Seletasin ära juba siin, mis mitu stseeni välja jäid ning mitmed dialoogid ja vestlused on välja jäetud. Sisse oli suures osas pandud seda, mida meile öeldi, et rääkige. Lisaks see inimene kirjutas mulle selle kommentaari peale esimest saadet. Saates oli palju kordusi ning tema lõi minust kindla kuvandi vaid vaevu pooletunnise sõu põhjal. Muidugi ma saan temast veidi aru, sest seal saates oligi selline mulje jäetud, kuid tol hetkel ei olnud mul võimalik seda talle lahti seletada. Aga selle inimese kommentaar on suht parim näide sellest, mida üldiselt inimesed arvavad, kes sugugi süveneda ei viitsi. Vaatavad, et ütles telekas nii, järelikult nii ongi. See inimene on ehtne näide, kui rumalat rada pidi saab mõtlemine minna. Ta isegi ütleb oma kommentaaris, et ma käin Tartu Ülikoolis, kuid ei oska näha nii kaugele, et tark inimene oskab vabalt lolli mängida, lolliks end teha, teda saab lolliks monteerida ning ta oskab näidelda. Kui ma oleks võõras inimene, ma mõtleks küll, et kui keegi ikkagi teatud asjadega elus tegeleb, järelikult on ta just spetsiaalselt selle sõu jaoks lolliks loodud. Seega illustreerib selle kommentaatori mõtlemine perfektselt kitsa silmaringiga mõttemaailma.

Siis tahtsingi edasi rääkida lugejatest. Nagu oeh... Kõige kurvemaks teeb mind asjaolu, et ma olen seitsmesse kohta kirjutanud, kuidas siin on tekst huumoriga, teen isegi allmärkusi ning kirjutan veel kuhugi, et jou, ärge võtke tõsiselt, aga IKKA on inimesi, kes arvavad, et ma kirjutan nii, sest ma olen loll ja tõsimeeli arvan nii. Näiteks ma kirjutasin täiesti naljaga loo "Kuidas armunud mehest lahti saada?", lisasin ka pildid, mis on naljapildid (et ikka ka kõige rumalamad saaksid aru, et tegemist on naljaga), aga ikka kirjutab sinna keegi Kätlin J nii: "Ma arvasin, et rumalaid blondiine ei eksisteeri, aga sa oled ehe näide, et ma eksin :D". Ehk tegi tema ka nalja, või siis mitte, aga kui ta ei saanud aru, et tegemist on naljaga, siis ma tahaks teda päriselus näha.

Kõige raskem sellise tobeda huumori juures (mis vist paljudele ei meeldi ka veel pealekauba), mida ma teen, ongi see, et on mingi osa inimesi, kes arvavad, et ma ei tee mitte nalja, vaid mõtlen tõsiselt seda. Nojah, vb on tõesti mu naljad halvad, aga mulle meeldib enda üle nalja heita ja sisimas naerda. Näiteks saatest ka üks näide: meelega küsisin koguaeg "mis see on? Mis see on?". Küsisin seda kõriauguni (meelega kusjuures). Saatetegijad olid ka kindlasti õnnelikud, sest tegin end juba vabatahtlikult lolliks, aga mul oli naljakas. Nii näen ma teise inimese reaktsiooni, oskust hakkama saada olukorras ja saan ka sisimas naerda, et ma niimoodi teda (mitte pahatahtlikult) kiusan. Aga vot, kui sa oled naine, arvatakse, et sa ei teagi, mis on aerosoolipurk või miskit muud. See suhtumine ka veidi ärritab/kurvastab mind, sest on šovinistlik. Tunnistan siinkohal ausalt, et ongi osa asju, mida ma ei tea päriselt. Mis see siis küsida ära ole ka teiste asjade kohta.

Mäletan, kunagi mingi aeg rääkisin ma ühele oma sõbrale probleemi tuumast, et teen nalja, siis paljud ei mõista mind. Ütlesingi, et kuule, ma teen umbes samas stiilis nalja, et teen totu näo pähe ja ütlen midagi, et "aaa, issand, taevas on tähed vää?" ja siis mõni uus inimene ütleb: "ee... jaa" ning TÕSIMEELI mõtleb, et ma ei teandudki seda. Kurtsin siis sõbrale muret ja ütlesin, et kas hakkaks siis takkajärgi ütlema, et tead, ma tegin ju nalja, aga mu sõber ütles, et vahet ei ole, sest tegelikult mul ei olegi selliseid inimesi oma ellu vaja, kes sellest aru ei saa. Seepärast ma siis enamasti ei ole viitsinud kunagi seletada teistele, et ma nii loll ikka pole, aga olen meelde jätnud lihtsalt, et pidas mind lolliks (vahel tuleb lollina näitlemine ka kasuks, aga sellest teinekord). Kuid vaadates mis heit siia blogisse saabus, hakkan ma nüüd mõnda aega kirjutama postituste alla, kus siin nali oli. Et noh, vaatan siis, kuidas inimesed reageerivad ja kas on tore niiviisi. Mul oli hullult ammu see mõte juba, aga jätsin mingil põhjusel ära, sest mu meelest rikub see sellise peidetud nalja ära, umbes et, räägid anekdoodi ära ja siis ütled, et nali oli selles... Aga samas, ma ka tihti mõnest naljast aru ei saa ja ehk on siia maailma natuke lahtiseletamist tarvis. Mõnele postitusele olen ma varasemalt juba alla isegi kirjutanud, et tegemist oli naljaga. Natuke nagu "Tähelepanu! Tegemist on huumoriga! Ma ei vastuta naerukrampide eest ning postitus peaks tuju tõstma." Mõnele postitusele ei tahtnud nagu otse kirjutada, et on nali ja siis paningi "lol" või miskit vihjavat, et oleks arusaadav, et pole siin nüüd tõsine arvamus mängus. Aga sellest ei ole piisanud, sest see Kätlin-nimeline kommenteerija näiteks ei mõistnud seda.

Aga kõik teised, kes te tulete ja naerate siin blogis ning rõõmustavad mu postituste üle, mul on hea meel! Olen saanud õnneks palju head tagasisidet ja see on tõesti super-super! Minu jaoks on positiivne tagasiside alati palju õpetlikum ja konstruktiivsem kui nö kriitika. Teie jaoks ma kirjutangi ja teie tagasisidet on mul rõõm kuulda! Seega, loodan, et pean veel pikalt blogi.

Ehk kokkuvõtvalt ma tõesti ei kahetse, et võtsin vastu otsuse osaleda selles projektis, kuid ma ei ole rahul sellega, et ma ei saanud seal olla mina ise nii palju kui ma soovinud oleks. Asi ei ole selles, et ma oleks nüüd mingite kommentaaride peale pahane ja siis nagu tahaksin meeleheitlikult tõestada, et see seal saates pole mina. Kaugel sellest. Asi on selles, et ma olen pahane, et inimesed heidavad mulle teatud käitumismaneere ette, mis ei olegi minulikud. Kui näiteks saade oleks olnud tõeline reality, siis võtaks ma kõik vihapursked rõõmuga vastu ja oleks uhke ka veel selle üle, sest see oleks mina siis ning ju vihkavad asja pärast. Aga no nad hetkel ju ei salli mingit võõrkuvandit minust, mis tekitab parajalt segadust.

***
NB! Mulle tundub, et ma olen ise oma naljadesse nii ära süvenenud, et ma teen automaatselt mingeid huumori-totrus-lauseid, nii et kui siin mõni lause naljakas on, siis naerge. Selles on selle postituse nali. Lisaks on nali selles, et postituses on suvaline pilt minust.

Õpime sõitma!

Mõtlesin, et sellest pole suurt midagi kirjutada, kuidas ma oma nummi autoga crashi maha panin, aga ma nägin, et sellest sai sensatsioon, nii et panen midagi ikka siia kirja, kuidas asi oli.

Mu auto on nagu pooliku näoga! See näeb nii jube välja, nagu mingi luukere õudusfilmist. Siin pildil tehtud juba teibituuning. Pildil parempoolne auto pole selle sündmusega seotud (aga ma ei viitsinud pildilt teda välja lõigata).

Tegelikult ei olnudki mitte midagi erilist. Sõitsin mööda tänavat ja tänav keeras foori tagant vasakule. See oli hea koht küll, kus mu ees olev auto pidurdas ja jäi selle tõttu ka täiesti seisma. Panin ka oma pidurid põhja, aga mis kasu sellest, kus just kiirendasin, nii et sõitsin tagant sisse. Pole midagi erilist ja ilmselge, kes on süüdi olukorras, sedagi ei pea kaua vaagima.

Mu esimene reaktsioon oli, et issand, kas keegi jooksis teele? Ja lootsin, et kõik jäid terveks ja midagi kohutavat ei juhtunud! Sest selline pidurdus on alati ju siis, kui miski või keegi ette jookseb, niisama lampi autod sõidu pealt heast peast seisma ei jää. Seal oli ju bussipeatus, mine tea, kes sealt teele võis minna. Ma ei näinud rohkem ette seetõttu, et mu eesolev auto oli linnamaastur (kõrge), kellele ma otsa panin. Õnneks oli inimestega kõik korras! Ja eesoleva auto juht oli ka väga tore ja mõistlik inimene, kõik asjad sai ilusti arutatud ja isegi veidi nalja tehtud! :)

Nagu juba aru saite, olin autos üksinda, rooli taga üksinda jne. No tulime oma autodest välja, vaatasime kahjud üle, kusjuures mu eesolev auto oli ikka silmaga nähtavalt päris terveks jäänud, sest ma sõitsin vastu konksu. Mul endal stange poolik. Nii et olge hoolikad, mida te soovite! Ma kunagi enne seda mõtlesin, et olen saanud uue tagastange, tahaks ka uut ette saada. Tegin seal nalja siis, et lol, ise tahtsin kunagi uut esistanget. Näedsa!

Siis muidugi see inimene, kellele ma otsa juhtusin sõitma, ütles, et ta jäi seisma, kuna talle keeras täiesti ootamatult kõrvaltreast suunatuld näitamata auto ette. Mu ees olev juht sai oma auto väga napilt seisma, väga vähe jäi kokkupõrkest puudu, kuid see autojuht ise andis gaasi ja sõitis minema. Nii et peaaegu oleks toimunud hoopis ahelavarii, aga tänu mu ees oleva auto suurepärastele piduritele seda ei juhtunud. Nii et avarii oli (kaudselt siis) põhjustatud siis sellise tundmatu auto poolt. Seal hakkas buss peatusest välja keerama ja selle asemel, et bussile teed anda, keeras see võõras auto lampi kõigile ette. Suht julm, aga juhtub. Alati võibki liikluses kõike juhtuda, seega tasub ettevaatlik olla.

Seetõttu otsustasimegi, et kutsume parem politsei, et ta räägib täpselt ära, mis saab ja mis edasi juhtub jne. Siis politsei ootamine võttiski kõige kauem aega, aga õnneks tuli ta ikka suhteliselt ruttu, ees polnud neil mingeid olulisemaid väljakutseid. Selle ajaga jõudis Kalvi-Kalle ka sündmuskohale kohale. Eks selle ajaga sõitiski meist hunnik autosi mööda, kes seal pildistasid ja Elu24 kirjutas toreda uudise, mis jättis lugejatele mulje, nagu roolis ei oleks olnud mina... No kes siis veel? :D Oma autos olen ikka mina roolis. Midagi oli seal uudises veel nõmedat, aga ega see oluline olegi. Mulle valmistas nalja, et sellisest pisikesest asjast tehti uudis, jumala äge ju! :D Ehk siis mul oli täiesti selline tunne, et kui ma tahan teada, mida ma teinud olen, siis lähen külastan Elu24 portaali ja saan sealt teada. Haha, see ajab mind nii naerma!

Politseiga saime asjad aetud ja Rohelise Lainega ka. Nii et kõik oli ok. Väike šokk oli ikka, aga tõesti, kõige tähtsam on, et kõik jäid terveks! Aa, sellest siis nii palju, et tegelikult lõin ma põlve vastu armatuuri ära küll ja sinikas on seal siiamaani. Valutas ka, aga kohe pärast õnnetust ei olnud lihtsalt veel tunda. Lisaks seal sündmuskohal kerkisid mulle pähe küsimärgid, kuidas ma sõita saama peaksin? Mul ju sõitmist nii et tapab. Ahjaa, see auto, kes ette keeras tegelikult mu ees olevale autole... kaameraid seal ei olnud ja ta ju sõitis ära, nii et loodan, et ta lihtsalt õpib sellest, et tasub ikkagi ettevaatlikum olla, aga õnneks midagi hullu ju ei juhtunud, kui ainult väike mats.

Nii, mis siis edasi sai. No talli ma ei jõudnud, kuhu mul oli plaanis minna. Andsin kaskole teada kõike ja järgmine päev valisin välja remonditöökoja, kuhu lähen. Mul veel kasko autol, nii et saab korda selle omavastutusega. Teine auto muidugi saab minu kindlustuse kaudu ka kõik korda, nii et igati ok on sellega.

Ja sõitmisega? Ostsin seda halli MacGyveri teipi ja Kalvi fikseeris tuled paika sellega. Nii et tuled mõlemad töötavad, sõita teoorias võib. Muidugi ma üritan sõita vähe. Ahjaa, unustasin öelda, et remondiettevõttes läheb aega nende varuosade tellimisega, nii et seetõttu siis ongi see, et auto seisab ja ootab oma aega, millal parandusse saab.

Okei, mida me sellest loost õppisime? Kindlasti seda, et kui midagi soovida, siis kui võimalik, mõelda läbi kõik variandid, kuidas seda soovitud asja saada. Haha, see umbmäärane veidi eks. Olgu, teine asi on see, et KINDLASTI, kui te vahetate oma sõidurida, siis kontrollida, ega te kellelegi ette keera! Ma mäletan, et ükskord, kui ma alles sõitma õppisin, keerasin ka isa autoga kellelegi ette. Muidugi ei juhtunud siis mitte midagi, aga ma ei olnud veel nii pro peeglisse ja kõrvale vaatamisel, et kõiki ohte fikseerida millisekunditega, nagu ma nüüd teen. Seega sain tookord juba aastaid tagasi selle olulise õppetunni. Kui on näiteks kõrgem auto istumise all, siis "pime ala" on peeglis suurem, seda olen ma täheldanud. Seega, võimalusel vaadata ka kõrvale, et mingi auto vms ei jääks pimedasse alasse. Aga see õnnetus, mis toimus, seda oleks olnud raske ära hoida, võib-olla nii, kui mu auto oleks rooli tagant startides välja surnud, oleks jäänud pikk pikivahe. Mida mina õppisin? Suht midagi :D Ok, nali, õppisin seda, et võiksin kõvemini pidurit pressida (tegelt tegin seda kõvasti) ja kui mu ees sõidab hea pidurdusvõimega auto, siis sellest veel suuremat pikivahet hoida. Okei, ma hoian üldiselt pikivahet ja õnnetus juhtus rooli tagant kiirendamisel, nii et mida ma tegelikult õppisin? Et rooli tagant ei kiirenda enam nii kiiresti, kui mu ees on auto, mis siis, et tagumised võivad piiksutama hakata. Ükskord Tallinnas üks foor alles jõudis roheliseks minna, ma panin käiku sisse ja tagumine juba piiksutas. Nii naljakas :D

Liiklus on mu jaoks suht lõbus asi. Kui paljud räägivad, et liikluses lähevad nad närvi jne (mida ma olen täheldanud, kui näen ettekeerajaid ja tuututajaid), siis mind ajavad paljud asjad liikluses naerma. Ma ei tea, miks mulle tundub kõik nii naljakas, mis autodega juhtub. Ma tegin sellest ühe põneva postituse kunagi, mis nalju on juhtunud mul autoga sõites. Aga parem naerda kui närvata, eksju. Närvi lähen ma ainult siis, kui mul on vetsuhäda ja ma ummikus olen :( Kahju, et mul siiamaani pardakaamerat pole, sest tahaks neid lõbusaid olukordi jäädvustada. Haha, mu lemmik oli ükskord ikka see, kuidas üks auto alguses jäi punase tule saabudes stoppjoone taha seisma, aga siis järsku sõitis punase tulega keset Riia mnt-Lunini ristmikku ja siis jäi seisma keset ristmikku ja mingi teine auto sõitis ristuvalt teelt üle ka temast mööda. Hahahahha, ma ei saa, see situatsioon ajab mind siiani naerma :D Mulle on ka kõvasti ette keeratud. Ükskõik kas ringidel, ristmikel vms, eks ikka juhtub ja vahel inimesed kalkuleerivad veidi valesti, kõik eksivad ju. Nii et miks mitte selle üle naerda. Tihti on nii, et mu kõrval istuv inimene autos ütleb ise midagi, et "issand, kui nõme, keeras sulle ette" ja siis ma mingi: "hahaha, jaa, hahah, las keeras".

Aa, muide, ükskord juhtus jäärajal ka üks asi. Sõitsime sõbra autoga, ma sõpradega ja istusin taga, ei olnud roolis just too hetk. Siis meie auto kaotas kontrolli ja jäi kuskile kurvi äärde seisma (mis jäärajal ju igati ok ja inimestel vaja õppida). Tagant tuli mingi bemm ja siis ta järjest lähenes ja lähenes ja jäi seisma täpselt enne meie autot, täpselt enne minu nägu, kui ma seal aknast vaatasin terve aeg otse lähenevat bemmi. Ma lihtsalt vaatasin ja vaatasin, et kas jõuab pihta ära või ei. Ma vist olin peas juba välja kalkuleerinud, et ta saab enne pidama. Haha, ma ei tea, kas selle üle tohib naerda, aga oli naljakas küll.

Sagedamini küsitud küsimused saate kohta

Üks hetk teen ma postituse, milliseid küsimusi küsitakse mult sageli. Praegu teen sellise postituse põhimõtteliselt saatega seoses. Ilmselge, et kõigele ma vastata ei saa, seega panen siia kirja mõned, millele saan vastata.

Kas võtted toimuvad praegu?
Mhm, mul on kaamera tagumiku külge kleebitud ja see koguaeg filmib igat mu peldikukülastust.

Kas kõik on hästi? Sinust on kirjas X asi.
Enam ei ole hästi, sest sain selle X kirjutise teada "enda" kohta just sult.

Saate kohta ütlesid kommentaatorid X asja. Kuidas sa toime tuled?
Eks ma nüüd pean siis end lohutama hakkama, sest lugesid mulle kommentaarid ette, mida ma muidu ei jälgi. Oi, ma ei teadnudki, et mul vaimupuue on, mida siin üks agaralt väidab. Kus siis mu puudega inimese sõiduki parkimiskaart on? Tahaks nagu invakohale parkida nüüd.

Kas sa oledki selle jubeda lollaka õudse tobeda maaka Kalvi-Kallega suhtes? Issand kui madalale võib keegi langeda...
Tänu su ilusale kirjeldusele, kuna sa teda ju suurepäraselt tunned, jätsin ta maha. Ja ka seepärast, et kõrgemale tõusta sinu silmis... olin ju nii madalale langenud.

Issand, see Kalvi-Kalle on nii lahe, anna ta number!
Muidugi, kohe annan! Sest tal on ju terve maa ja ilm aega kõikidele kõnedele pidevalt vastata!

Vaatasin telekat ja see Kalvi-Kalle käitub sinuga nii halvasti. Sa leiaks parema!
Jah, mina ka arvan täpselt sellist asja nüüd kui seda VAEVU tunni pikkust sõud vaatasin. Just! Ma lõin nüüd temast uue arvamuse tunni aja põhjal ja arvangi nii nagu sina. btw, leidsin parema ka sinu abiga.

Kas sa oledki nii loll nagu saates näitab?
Oh, mis sa nüüd! Ma olen veel lollim!

Kohe näha, et tegelikult oled väga tark ja saates sõnu suhu pandud.
Ah, mis sa nüüd. Ei olnud seal lähedal üldse ühtki produtsenti, intervjueerijat, midagi mult ei küsitud ega suunatud. Lisaks, saadet ei ole monteeritud, see on otseülekanne. Kõik mu enda öeldud ju.

Ma ei saa aru, kuidas sinusugune piltilus neiu telekast meest otsib.
Ah, õigus jah. Pidin ju sinu jaoks koledaks end tegema, siis võin telekast meest otsida.

Sa oled nii kole. Miks sa üldse telekast meest otsid?
Ahjaa, pidin end seal sinu jaoks ära meikima, et telekast meest otsida.

Ma ei saa aru, miks sa sinna saatesse läksid.
Sa ei hakkagi seda kunagi aru saama, sest inimesed, kes ei saa aru elu põnevamaks elamisest ja seikluste otsimisest, ei saa sellest aru ju.

Sinu välimuse ja iseloomuga leiaks parema mehe kui see sul.
Oh, tnx, et ütlesid! Ma küll ennemalt arvasin, et koos oled sellega, kellega ise tahad ja õnnelik oled, aga jälle krt eksisin... Võtsin nüüd sellise, kes ka sinu kriteeriumitele vastaks ja sult kõrge hinnangu sai. Aa, see pidid sina olema? Oioi, okei, võtan nüüd siis sinu.

Tutvusi? Saame kokku, joome kohvi ja jutustame.
Jaa, panin su kirja oma kalendrisse, sa ju täitsa esimene tuhandest. Tutvumine töötab 24/7 ööpäevaringselt, aga esimene vaba aeg on 2018 aasta jaanuaris.

Mida koolis inimesed räägivad?
Et sain A, kuna mu eraelu on põnev.



Tegelikult tahtsin ma panna siia mõned küsimused ja neile tõsiselt vastata, aga naljatuju tuli ja ma ei suutnud. :D

Loodan, et saite kõik naerda ning tegelikult ma tänan kõiki inimesi, kes on mulle olnud antud postituse inspiratsiooniks!

Kuidas paista välja tark (teiste inimeste kulul)?

Oled peast blondiin ja selle tõttu loll? Või - oh õudust! - pole isegi juuksed blondid, oled näiteks kiilakas või midagi muud, aga ikka loll? Lihtne on jätta endast geeniuse muljet ja selleks ei pea isegi ise pingutama ja päriselt mõistust arendama hakkama! Kohe seletan, inimesed!

Esiteks, leia endale peksukott. Just nii! Õnneks on selliseid inimesi palju nagu sina, kes tahavad natuke oma enesehinnangut upitada, ja selliste jaoks on tehtud terve eetritäis toredaid saateid, lisaks ka hunnik uudiseid igasugustest inimestest. Vali välja oma lemmiksaade, vali välja oma lemmiktegelane ning hakka teda maha tegema. Soovitan valida inimese, kelle jutt tundub raskesti mõistetav sinu jaoks. Väga hea on valida ühe olulise sisetunde alusel: kadedus. Kelle vastu tunned suurimat kadedust, see on väga hea peksukott sinu jaoks! Ja seepärast on vaja, et ta jutt tunduks raskesti mõistetav, et saaksid öelda, et ta on loll. See ongi ju kõige olulisem - kui ta on loll, siis tuleb järeldada, et ise oled tark. Ükskõik, kui loll või tark su peksukott tegelikult on - see pole üldse oluline...

Teiseks, kõik halb, mida sa enda kohta arvad või kardad olevat, suuna selle inimese vastu. Kui näiteks tunned, et ise ei saanud ülikooli sisse, aga su peksukott käib ülikoolis, siis kindlasti maini, et kahju on ülikoolist, sest nii loll on seal. Kui mõttes halvasti mõtlemisest rahuldust ei saa, siis otsi see inimene üles kuskilt ja kirjuta talle avalikult, et ta on väga loll. Avalikult seepärast, et siis saavad teised sinusugused sulle aplodeerida, et sa ikka nii tubli ja tark oled! Otsest põhjendust ei ole vaja, kuid kui oled jätnud midagi meelde, mida ta teeb, näiteks õpib ülikoolis, siis kirjuta talle: "sa oled nii loll, aga õpid ülikoolis." Lisa ka mõni hea stamplause ning kommentaar tee näiteks selline: "sa oled nii loll, aga õpid ülikoolis. Haridusel ja haritusel on suur vahe." Pärast seda peaksid ennast palju paremini juba tundma! See kõik on kognitiivne dissonants: kui sa ei suuda olla parem sellest, milline sa ise ihaldaksid olla, siis tuleb kritiseerida.

Ja jätka nii kuni tunned suurt rahuldust sellest. Soovitan koguaeg oma peksukotti jälgida, mida ta teeb ja ütleb, soovitan tema öeldust ka valesti aru saada, sest siis järelikult ütles ta midagi lolli, mida tark inimene kohe kindlasti kunagi ei ütle. Kirjuta tema öeldud lollid laused isegi üles ja mõtle pingsalt, kuidas ise oled nii tark ja nii kunagi ei räägi. Ignoreeri kõiki intelligentseid asju, mida su peksukott teeb või ütleb, sest neid ei tohi sinu jaoks olemas olla! Ei saa ju ometi olla, et ta on ka inimene ja tore ka veel pealekauba! Ei, ta on negatiivne ja halb ja loll!

Soovitan oma peksukotti ka kuskil taga klatšida. See annab väga suure rahulduse ja tunde, et ise oled väga tark ja tubli ja arukas ja mida kõike veel. Tee see oma igapäevaseks hobiks lausa!

Kui kohe kuidagi mitte midagi halvasti ei ole öelda enam, siis sobivad tuju ja enda enesehinnangu parandamiseks ka sellised lihtsad asjad nagu: "ta on kole, ta on loll, sest kõnnib nagu loll. Ta on täiega kole, ükski mees teda ei taha. Ta on lits." Variante on palju. Kuna arvatavasti on sul halvastiütlemise kohapealt rikas sõnavara, siis pane julgelt kõik mängu!

Muidugi ühest peksukotist tavaliselt ei piisa. Võta neid ikka mitu! Tavaliselt televusser su elutoas, mis pidevalt mängib, on hunnikute kaupa inimesi täis, kelle vastu su sisetunne tunneb suurt raevu ja kadedust. Milline õnn! Nimeta kõiki lollideks blondiinideks, sest see näitab sind targemana. Nimeta kõiki koledateks, sest see teeb sind ilusamaks. Nimeta kõiki litsideks, sest see teeb sind vooruslikuks õieks. Nimeta kõiki kõikide halbade sõnadega, mida tead, sest see muudab sind ääretult targaks ja ägedaks inimeseks! Juhuu!

Kõige suurema rahulduse annab sittuva koera situatsiooni tekitamine: mine oma peksukoti mõnele veebisaidile, kirjuta avalikult ja pikalt mõeldud hea põhjendusega jutt, kuidas ta on väga rumal inimene. Oma kommentaari sobivad hästi ka laused, mis sind kaudselt ülistavad, näiteks "ma ei taha õelana kõlada." ning "tark inimene nii ei teeks" ja "vaata, milline sa oled." Kui su peksukott midagi vastab, vasta tavaline stamplause, et "ma teadsin, et nii vastad, sest tunnen sinusuguseid." ning kirjuta kindlasti ka: "rohkem ma enam siia ei kirjuta." Sellega tegid nii nagu koer: situd avalikku kohta uhkelt, lased kellelgi sitahunnikusse astuda ning ise jooksed saba liputades minema. Mõnna! Head näited selle jaoks oleks: solvad oma peksukoti eluteed, vihjad sellele, et su peksukott reageeris sulle, kindlasti mainid jällegi ära, kuidas su peksukott on sinust rumalam, sest ei oska analüüsida nii hästi ja targalt nagu sina. Ja nii teed sittuva koera situatsiooni, olles ise armas kutsu, kes maailma peale pasandab.

Mida ma kindlasti teha ei soovita, on järgnev! Kõik positiivsed ja head omadused, mis su vihatud inimestes olemas on, ära kindlasti neid ülista! Selle asemel, et inimest vaadata ja rõõmu tunda, et ta sinu jaoks figureerib või talt midagi õppida, on BIG NO! Inimeste üle rõõmu tundmine pole sinu jaoks! Inimesele kaasa elamine pole sinu jaoks! Inimesele head soovimine pole ka sinu jaoks! Ära ole positiivne ja hea! Sina ei pea olema inimene, kes maailma üritab natukenegi paremaks muuta. Sina ei pea olema selline, kes iseennast paremini paneb tundma teistele midagi hästi öeldes. Sest selline teguviis tekitab sinus kuidagi imeliku võõra hea ja sooja tunde, mis pole ju sinu jaoks! Nope! Ole parem kade edasi ja paista tark teisi maha tehes.

Head targana paistmist ning uhke olemist selle üle, et said kellestki parem olla! Lahe!

Viinamarjad on hapud küll.

PS! Seepärast mina nii loll olengi, et ma ei tee ülevalolevaid soovitusi. :(

Kuidas armunud mehest lahti saada?

Mingi mees ahistab, tahab koos olla, käib pinda, aga ta sulle ei meeldi ja tahad lahti saada? Väga lihtne, naised, kohe seletan!

Uskuge mind, ka netis on tekste, kuidas mehest lahti saada, aga kahjuks sealsed tekstid ei ole eriti lollikindlad, kuna sisaldavad just neid elemente, mis mehi armuma panevad: ignoreerimine, märatsemine, feikpoisssõbra omamine jne. Ei-ei-ei... kõik need panevad armunud meest sind kõvasti rohkem tahtma. Ma toon välja siin midagi, mis kindlalt töötavad!

Esiteks, mehed on väga visuaalsed olendid. Kõige lihtsam on saata endast kole pilt! Aga ei, nii lihtne see ka pole, et ärkad hommikul üles ja teed meigita pildi. Pilt võib olla sinust ka meigiga, aga ava Snapchat! Ja snapchatis tee endast pilt ning lisa enda näole mõni mehe nägu. Lihtne! Näiteks Putini nägu. Saad suurepärase pildi endast, mis peaks mehe ära hirmutama. Saada see mehele. Ta ei saa nagunii aru, et see on töötlus, ja juba ta kardab, et selline sa siis ilma meigita välja näedki...

Teiseks, mehed tahavad hirmsasti sind kätte saada. Enamasti kui nad sind kätte ei saa, siis kindlasti hakkavad nad küla peal jutte levitama, et oled litsakas lõdva püksikummiga naine. Aga kuidas seda vältida? Väga lihtne! Mine mehega kõikidele kohtingutele! See ei tähenda, et end kätte annaks (väkk ju kui ise ei taha), oo ei (kuigi ka see mõjuks, kui seda ÕIGESTI teha ja midagi selle vastu pole), vaid ALATI vasta mehe sõnumitele ja kirjadele KOHE! Ole suhtlemises väga kergesti kättesaadav. Muidugi mõjub hästi ka ise koguaeg helistamine. Näiteks hommikul esimese asjana helistamine. Võid saata sõnumi "tõuse ja sära!" ja siis helistada. Kui enne mees mõtles, et naised võiks kergemini armuda temasse, siis varsti enam ta seda ei arva...

Kolmandaks. Mees kindlasti alguses unistab südamed silmades pulmadest sinuga, abiellumisest jne. Aga tegelt mehed on arad. Too ise need teemad esile. Helista näiteks hommikul ja ütle: "nägin nii ilusat und meist, et me abiellume täna! Lähme teeme selle ära! Ma tahan x last ja KOHE!" Kui mees näeb, et see, mida ta väga tahtis, on juba peos, siis millegipärast ta seda enam üldse ei taha. Ole täiesti overly attached girlfriend! Kindlasti! Jah, mehed on sellised muutliku loomuga...

Neljandaks, kohtingud. Muidugi öeldud juba, et saa mehega alati kokku, kui ta kutsub ja ole ääretult kättesaadav. Võta ta kõne vastu isegi siis kui magad. Kohtingul siis ole väga kole, kontuuri end koledamaks ja mäkerda silmad koledaks näiteks. Joonista akne ka juurde endale.

Viiendaks, ära oma iseloomu ehk ole hale ja kohmetu. Meestele meeldivad kõva iseloomuga nagu õelad naised, kes aeg-ajalt draamatsevad. Muidugi on ka draamatsemine omal kohal, aga sellest hiljem. Võid kohmetu proovida olla, komistada igale poole jne. Tee nii:
M: kas tahad minna sööma? Kuhu sa tahaksid?
N: (punasta ja ole arg ka) Tahan küll ja ainult sinuga! Sinna, kus sina!
M: olgu, aga mis sulle endale meeldib?
N: see, mis sullegi!
M: kas sul oma eelistusi pole?
N: ainult see, mis sulle meeldib, meeldib ka mulle ja ma tahan sinuga abielluda.
Kuigi see võib üsna keeruline olla, kui sa loomu poolest hale ei ole. Hale omadus lööb tihti siis välja, kui keegi meeldib ja end kohmetult tunned. Kui end selle mehe juures kohmetult ei tunne, siis see on tõesti raske ja tuleb loota, et muud nipid mõjuvad ja seda ei ole vaja kasutada.

Kuuendaks, tee draamat, kui hale olemine on raskem. Kõige rohkem soovitan armukadedusdraamat, sest see läheb sellega kokku, nagu tahaksid ilgelt ainult teda. Mine kohe närvi ja hakka karjuma ja nutma ka, kui mehe telefon teeb ainult häält. Näiteks kui YouTube saadab talle teate, ütle: "appi, sa petad mind YouTubega!!! Nuuuks!!! Vahid sealt võõraid naisi jah???" ja hakka nutma.

Ja uskuge mind. Kui neid nippe kasutada, siis millegipärast mees märkamatult lihtsalt kaob su elust... Ja võid siis rahulikult ohata ja jälle normaalne inimene olla, sest oled stalkeri peatanud. Super!

***
lol

Toit: peedikotletid

Nii, nüüd teen tänase postituse toidust, kuna sain lõpuks arvuti taha. Tahtsin ammu juba sellest tegelikult kirjutada. Kuna sain endale koha, kus saab rõõmsalt süüa valmistada, siis olen juba seda võimalust õnnelikult kasutanud oma kohas. Üks asi, mida ma eriti välja ei räägi tavaliselt inimestele, on see, et tegelikult kui ma retsepti alusel teen süüa, tuleb toit ülihea. Ei ütle ma seda teistele seepärast, et ma ei viitsi valmistada toitu. Las teevad ise :D (ok, poolnali oli) Teine asi on see, et ma suudan maitseid tajuda neile mõeldes ja tunda, mis võiks kokku sobida ja mis mitte. Eriline proff ma küll ei ole ja kokaks ma saada ei kavatse, aga valmistan aeg-ajalt süüa küll (teistele ka siis).

Õelt sain siis retsepti peedikotlettide tegemiseks. Tal on natuke teistsugune retsept, nii et ma kirjeldan siin oma modifikatsiooni. Naljakas nimi jah kotlettidel, ja ongi sees peet. Kirjutan retsepti siia nii nagu meeles on.
Peet, (veise-)hakkliha, mugulsibul, maitseained, küüslauk, sai, hapukoor. Koguseid ma ei mäleta ja ei hakka siia umbmäära panema, toitu tehes saab tunde järgi panna. Olgu, veidi ikka kirjeldan, et saiaviile panin vist poolteist, hakkliha oli 400 g, üks suur mugulsibul, üks küüslauguküüs, hapukoort tunde järgi, peeti panin ka tunde järgi. Lisan saia kaussi, segan hapukoorega. Hakin sibula, ma enne sibulat läbi ei prae, mulle meeldib nii rohkem. Riivin ära peedi, tükeldan ühe küüslauguküüne. Panen hakkliha ja maitseaineid jne. Segan. Panen pannile. Veidi lagunesid need kotletid, lol. Aga uskuge mind, need on imehead!
Soovitan valmistada ja proovida :) Mulle nii meeldivad, sest mulle maitseb nii liha kui ka peet. Ja jah, teen neid kartulitega tavaliselt. Kartul on mu lemmiktoit ka, vahel söön seda lihtsalt soola ja võiga. Mõnikord söön hapukoorega. Nii kui võimalik on kartulit teha, siis söön ikka seda.
Lihtne hea toit siis :)

Äkki hakkavad mind/Liisat kõik nüüd vihkama?

Nii, kuna kõik kindlasti teavad, et talvel/sügisel vms toimusid ühe "reality"saate võtted mul, siis nüüd on käes aeg, kus saade kokku monteeritakse ja eetrisse lastakse.

Ma ise nägin õnnekombel juhuslikult neid klippe, sest mu sõbrannad andsid mulle neist teada, sest ise ma ei jälgi neid kõmuuudiseid. Kuigi olen üritanud silma peal hoida, kui midagi minust ilmub, aga alati on jäänud midagi kahe silma vahele, kuna ma ei viibi nendes kollastes portaalides nii palju. Juba väiksena pidasin Kroonikat jms asju jumala igavaks. Ma mõtlesin siis juba, et "huvitav tõesti, KEDA huvitab teiste inimeste mingi elu?" Noh, nüüd täiskasvanuna ma tean, et on palju inimesi, keda huvitab teiste elu ja on väga palju inimesi, keda huvitab ka selline "elu", mida üritatakse näidata tõepähe.

Vaatasin selle teise klipi endast ära, kus ma olin Kalvi-Kallega klubis ja mõtlesin, et ossa raks, nad olid just sellised klipid nii hästi paari sekundi kaupa kokku lõiganud, et eriti väärakas mulje minust jääks. Lausa põnev kohe. Ja kui kedagi huvitab, siis see oli päev, kus ma olin jälle ülivarakult hommikul üleval, käinud koolis, teinud läbi pingelise võttepäeva ja siis sunniti meid klubisse minema ja anti enne hulga alkoholi, et me ikka lollid oleksime. Seda ma tean, et meile öeldi, et ostetakse meile 50 € eest alkoholi. Ma olin täiesti magamata (vähemalt nädal juba magamata, sest koos võtetel osalemisega pidin ma jõudma veel koolis ka käia ja koolitööd teha ja kool algas kell 8), surm silme ees tegelikkuses :D Ime, et ma veel niigi enam-vähem juttu suutsin seal rääkida arvestades mu tegelikku konditsiooni. Ma olen ikka päris tugev ma vaatan... siukse piina peale paljud ei püsi jalulgi, aga mina hambad ristis tegin nende öised võtted ära öösel kell 2 või mis iganes see oli seal see kell :D  Mul on paljudest sündmustest mäluaugud mitte alkoholi tõttu, vaid selle tõttu, et mu tervis oli maas. Mul just sõber ütles selle klipi kohta, et talle tundus nagu keegi teine inimene oleks see olnud (mitte siis mina).

Liisa kohta veel nii palju, et temast jäeti selline mulje nagu ta oleks ääretult meeleheitlik. Teda teades ja teades juba enne seda klippi, mis päriselt juhtus, siis ta kutsus seda meest naljaga tantsima. Seal näitab hoopis ma ei tea mida :D Ma isegi ei saa aru, mida seal näitab, aga nad on kavalalt leidnud 3 sekundit stseeni, kus nad on üksteisele lähedal. Ma arvan, et terve saade on selline kavalalt leitud stseenide monteerimine nagu see ikka käib stsenaariumi järgi.

No selle jutu jätkuks, ma hakkasin tegelikult mõtlema, et äkki on nii, et kui mõni mu tuttav näeb selliseid suvaliselt monteeritud "ilusaid" klippe minust, siis mõtleb ta, et äkki ma olengi nii loll? Et äkki need olidki mu enda sõnad kõik, mitte ette antud sõnad? Tegelikult telekat vaadates on vist päris raske kastist väljapoole näha, kui seda oskust pole ja seda kogemust ka pole, mis tegelikult kardinate taga aset leiab. Ega isegi vist mina ei näeks. Aga siiski... kas see on põhjus, miks hakata mind mitte sallima? No ma nüüd mõtlen, et kindlasti mõni mõtleb, et olen idioot, aga las ma siis olen nende jaoks. Nad ju ei oska mõelda kastist välja ega näha minu vaatenurka ega midagi ja nad on nii kärmad kohe arvamuse looma millegi põhjal, mis on vaid ettesöödetud sööt. Miks mul ongi vaja, et ma meeldiks neile inimestele, kes loovad arvamuse selle põhjal, mida keegi TAHAKS, et nad arvavad. Nad ju on nii kergesti mõjutatavad seetõttu. Niimoodi mul polegi kahju, et osad muudavad oma arvamust minust. Aga äkki ikka on? Aga samas, mida ma ikka teha saan, kui nad tegelikku mind ei tahagi tunda. Ma ei peagi kellelegi tõestama, et olen ka olemas ja olen ka tegelikult selline nagu ma olen, mitte selline, nagu mind näidatakse. Samas ma nagu tahaks tõestada, sest näen, kui valesti ja rumalasti mind näitab, ja tahaks kõik need näited ümber lükata jutuga, mis toimus TEGELIKULT. Aga samas on mul ükskõik ka ju.

Noh, see oli jälle segane mõttevälgatus minu poolt. Mul palve ka mu sõpradele: kui näete jälle mingeid uudiseid minust, andke teada, sest ma ise pole kursis enamasti nendega ja mulle meeldiks kursis olla igast uudistega minust, et arvestada ümberkaudsete reaktsioonidega. Mitu korda on olnud nii, et "aa, lugesin sinust seda asja" ja "nägin sinust meemi" jne ja ma ise ütlen selle peale, et misasja, pole üldse teadlikki. No vot, et tahaks ise ka teada :D See annab mulle juurde seda, et ma tean, mis muljet tehakse minust. Mitte et ma seda muuta püüaks. Mu igapäev on ikka üsna samasugune: käin ratsutamas, tegelen kooliga ja muude enda jaoks oluliste asjadega. Ma kuidagi ei viitsi kuulsuse peal liugu lasta.
See saade, kuhu mind kutsuti ja kust ma hiljem enam keelduda ei saanud, see oli niisama lõbus projekt selle eesmärgiga, et saada uusi tuttavaid ja elu põnevaks elada, mitte esmaeesmärgiga kaaslase leidmine. Noh, nüüd muidugi reklaamitakse, et ma olin megameeleheitlik ja Liisa ka oli, aga mõelge loogiliselt: sellised kaks naist ja meeleheitlikud? Vaatajaid tõesti peetakse vist kanaajudeks, et arvatakse, et nad seda uskuma jäävad. Ausalt öeldes pidin ma mehi kahte lehte laiali lööma koguaeg (enne saadet siis), sest ma TAHTSIN olla vallaline, kuna mul oli ENDA ELUS nii palju, mida korrastada vaja. Ja siis tuldi öeldi telekas, et hullult otsin meest :D Ma püüdsin olla märkamatum ja koguaeg kohtingutest keelduda jne, sest mehe leidmine ei ole tegelikult kunagi mu jaoks probleem olnud. Mehe leidmine ei olegi probleem ja mu meelest ei ole see probleem kellegi jaoks. Vb mõne jaoks on, ma ei tea. Mingi aeg ma siin blogis väitsin küll, et mul pole neid mehi kamaluga (vb väitsin seda, ma ei mäleta), aga kui ma nüüd mõtlen, siis ikka tuli laviinina mulle igasugu kirju, mida oli nii kohutavalt palju, et ma füüsiliselt ei jõudnud kõigile vastata. Lisaks ka kohtingud ja värgid, mis iseeneslikult tekkida tahtsid. Käisin rohkem meigita, et seda vähem juhtuks, aga no see ei muutnud väga asja, et ma meiki ei kandnud :D Üks kaval nipp oli mul veel ka meessoost sõbraga ringi käia, kui kuskile asja oli (tavaliselt käin ma üksi). Seepärast lõpuks ma ikkagi otsustasin saates osalemise pakkumise vastu võtta just seetõttu, et siis kõik need mehed, kes minuga tutvuda tahavad, saaksidki seda teha. Ja see reaalselt oligi täiesti viimane võimalus mul minuga kohtuda, sest mu sisetunne ütles midagi, mida ma praegu ei saa avaldada. See ei tähenda, et kohe suhet nendega jne, sest ma ju väitsin ka kaamerate ees, et ei otsi suhet, aga kui ka tekib midagi tõsisemat, siis kätt ette ma ei pane suhtele (vb nad seda lauset ei näita/näidanud, aga nii ma tundsin). Aga ega ma arvanud siis ju, et saate reklaam ja promo nii imelikult tehtud on... Ma ikka arvasin, et antakse täpsem kirjeldus, millest see saade tegelikult on (suvel siis, kui casting käis). No vot... meeleheitlik ma enda meelest pole, kui just see pole meeleheitlik, et ma "meeleheitlikult" üksi tahtsin olla :D Ja Liisa puhul ka... ma ei hakka tema eraelust rääkima, aga pole vist raske arvata, et tal pole raske meest leida. Mõni inimene siin maailmas on lihtsalt loodud nii, et meeldib vastassugupoolele, tee mis tahad. Oih, nüüd sai küll selline lause siia kirja pandud, mis paljusid kadedaks ajab ja andke selle peale andeks, ma ei taha kedagi kadetsema panna (see polnud iroonia ka praegu või sarkasm või mis iganes selline asi... keegi seletage mulle nende kahe sõna erinevus ära ja pangu juurde ka paar näidet mulle lollile, tänud). Lihtsalt tahtsin oma/meie vaatenurka näidata. Proovige panna end minu nahka ja äkki mõistate siis.

Ok ja no kõik saated, mis välja tulevad... ma ise üllatun ka, sest mina ju ei tea, mida kokku lõigatakse. Põnev, põnev!

Miks mu jaoks ei eksisteeri romantikat?

Ma olen suht mõelnud ikka, et mis asi siis see romantika on. Kõik on alati, et "romantiline õhtusöök küünlavalgel", "romantiline jalutuskäik", "romantiline taevas", "romantiline tähtede vaatamine" jne. No miks on nende asjade ees sõna "romantiline"? Mida see neile juurde annab? Misasi see nagu üldse on? Ma pole seni pihta vist saanud asjale.

See pilt iseloomustab hästi mind :D Hehehe, siin pole ju märgitud, kas see jutt pildil käib naise või mehe kohta.

Siis muide, olen avastanud, et naistele meeldib, kui neile tuuakse lilli jne. Mulle ka meeldib, kui mulle lilli tuuakse tegelikult, aga sellel on suur vahe, kuidas neid tuuakse. Aga ma kuidagi erinen teistest naistest. Kui nad räägivad, mis on nende jaoks mingi omg ja lahe, siis ma olen, et ee... okei, hea, et seda minuga ei juhtunud :D

Ütleme näiteks, situatsioon, kus on pandud kinni õhtusöök mehel mingisse kallisse restorani, kus mingi kelner koguaeg käib küsimas, kas toit on hää ja kuidas läheb jne ja siis seal põlevad küünlad ja käib meeleolumuusika... See ongi siis romantika? Et see pole olnud kunagi tegelikult asi, kus ma end mugavalt tunneks. Jah, kui esineks see olukord juba mu oma perega, inimesega keda ma tunnen, siis suudaks ma end mugavalt tunda. Mugavalt tunneks ma seal ka sõbraga/sõbrannaga. Aga kui see oleks kohting, siis tunnistan ausalt, et eriti mugavalt ma end ei tunne. Eriti, et mind teenendatakse... ma millegipärast eriti ei salli, kui mind teenendatakse, ma ei tea miks.

Siis see lillede toomine. Sünnipäevaks on üks asi, ja see, kui neid toob mees, kellega oled suhtes, on ka üks asi, aga kui neid toob keegi, kes tahab sebida. Okei, selle ma reaalselt elan ikkagi üle, see pole nii hull kui muu "romantika". Normaalne jah neid lilli saada. Lemmiklilli mul pole siiski. Kunagi ikka ütlesin, et mu lemmiklill on see flamingolill, noh, sest see ebatavaline. Ja eks ta seepärast öeldud ole mul ka, et see pole nagu sellise tavalise roosi saamine. Ma arvan, et ma kasvan kunagi sellesse vanusesse, kus hakkan nautima lillede saamist. Aga samas lillede viimist tasub alati teha, sest kui ma lilli ei saa, olen ka pahane. Vot nii rikutud on mu mõistus.

Siis on igasugu veidraid romantilisi asju veel. Näiteks ma pidin ühes projektis, kus osalesin, tegema romantilist jalutuskäiku. Mis see on? Pargis seksimine või? (ei teind seda) Ma ei saa aru...

Lisaks, miks ma pean suruma ennast ühiskonna loodud romantikaraamidesse? Mulle ei kõlba õhtusöögid jne. Mitte, et mulle ei meeldiks, kui mulle süüa antakse. Jaa, ütleme siis, et minu jaoks on romantiline, kui mind viiakse sööma ükskõik kuhu. Jep, väga romantiline.

Ma tegelt ei tea, mis tunne see romantiline asi siis olema peab. Et tähistaevas on romantiline? Minu meelest on taevas lihtsalt ilus ja eriti hea, kui kuu paistab, sest siis on näha, kuhu ma pimedas kõnnin. Ma kõnnin nii sageli pimedatel radadel, et ma olen rajad pähe õppinud üldiselt, aga kuuga näeb jumala hästi, kuhu astud. Sellest tundest siis rääkides, et ma arvan jah, et romantiline on mingi asi, millel on tunne.

Näiteks, kui ma läheks hotelli ja seal oleks mingid roosilehed pandud voodisse jne... see on nii rõve ju :D Nagu inimesed arvaksid ja eeldaksid kohe, et ma sinna seksima läheks. Jube! Miks see peaks romantiline olema? Miks peavad hotellitöötajad ette teadma, mida ma sinna tegema läheksin, kui ma tuleks sinna oma mehega? Või okei, oma mehega on üks asi. Aga kui ma tuleks sinna mitte veel mehega, vaid no ma pole abielus veel selle inimesega ja vb ei ole jõudnud veel otsustada, kas tahan temaga koos olla, siis tunneks ma end päris kehvasti ja kõiksugu "romantika" oleks eos killitud. Kui seda romantikat veel ennemalt killinud pole romantiline õhtusöök ja romantiline jalutuskäik :D

Mul on siis romantikast järelikult hoopis oma definitsioon. Minu meelest on romantiline, kui ma teen oma kaaslasega midagi, mida mulle meeldib teha hea tundega. Ehk siis ma teen midagi, mida ma üldiselt teen ja naudin üksinda. Ütleme siis, et romantiline autosõit ja romantiline toidupoes käimine. Jep, need on päris head asjad. Eriti romantiline, kui mees ostaks mulle ise Borjomi vee nagu kingitusena :D Tase! Oh ja pärast ostaks burksi ka. Eriti tase. Ja ainult kahekesi olemine. Mingi õhtusöögil ei olda ju kahekesi jne. Õhtusöögil viisakates kohtades käiakse ikka sõpradega. Mehega ikka sööd autos või voodis. Loodetavasti järgnevad sellele teatud asjad ka. Jaa, ja siis mees arvab ära, mida ma tahan ja näiteks tooks mulle teed või vett või oleks mulle kingitusena veel mingi soolase vee ostnud või toonud Kirju Koera komme ja kondoome. Just, see on romantika!

Okei, see tõepoolest ON romantiline! :)

Ja ma ütlen ausalt, et mu meelest olen ma nii keeruline. Kuni ma ise endast aru ei saa, siis hoidke, mehed, ka must eemale, eks. Kui võtate mind stereotüüpide järgi, olete eos eksinud. Ma nüüd sain vastuse ka, miks ma ei armu. Üks osa on sellel see, et inimeste stampromantika käitumine ei ole minu jaoks. Kuigi see ainult üks osa. Nii et pärast ärge imestage, kui ma olen koos sellise inimesega, kelle kohta ütleksite, et poleks eluski arvanud.

Roaccutane ravi ja minu loll akne

Tervist!

Nüüd on jälle sellise postituse aeg, mille eesmärk on kasulik olla. Ja teine eesmärk on endast mul rääkida.

Seda kindlasti paljud juba teavad, et mul on räme akne olnud alates teismeliseeast ja isegi kui ma nüüd 25 olen, siis on ka akne. Aga las ma räägin, milline akne MUL on (oli), sest erinevus on siin selles, et väga paljud inimesed on öelnud mulle, et ooo kui sile nahk! Jep, mul on selline, akne, mille pärast ma üldse ei põeks, kas teised seda näevad või ei, sest nagunii nad ei näe seda. Akne, mis mul on, on selline, mis häirib minu isiklikku elu kardinaalselt. Ja selle pärast, mida teised inimesed mu näos või selja peal näevad, see mind ei häirinud suht üldse. Nii et ravida tahtsin ma aknet ainult iseenda heaolu pärast. Järgnevalt toon punktid, kuidas akne mu elu häiris, et te saaks aru, miks ma vahel käitusin nagu käitusin ja süü oli aknel.

Ja meik püsib näos!

Kuna mul oli kohutavalt rasune nägu ja rasune peanahk, pidin ma tegema viisaastakuplaani juustepesuga. See välistas kõik spontaansed peoleminekud ning sõprade külastused, kuna pead pidin pesema kindlasti ülepäeva. Kohe pestud juuksed olid ilusad, järgmise päeva juuksed olid enam-vähem ja nendega sai oldud küll, kuid pidin tupeerima, kuivšampooni laskma ning peanahk hakkas kratsima. Ülejärgmise päeva juustega ei andnud enam midagi teha - rasu oli need reostanud. Vähe sellest, sügeles ja lehkas ka peanahk rasu tõttu. Sorry jah, et nii avalikult siin seda ütlen, aga see häiris mu elu väga suurel määral. Kui keegi oleks mul tol hetkel helistanud, et jou, saame 5 min pärast kokku, no ma oleksin ehk saanud, aga ma oleksin ennast terve aeg väga ebamugavalt tundnud. Kõik sõprade poole ööseks jäämised olid limiteeritud, kuna üleöö kattusid juuksed rasuga ning see pani mind väga halvasti tundma end.

Rasune näonahk siis - eriti ma ei kasutanud krohvi näos, aga mu suurim sõber oli tolmpuuder. Kui mul oli vaja meikida, katsin ma näo suure kihiga tolmpuudriga. Nii, siin oli teile vastus sellele, kui te mõtlesite, miks mul mõnikord paks krohvikiht näos oli. Kui ma ei oleks seda teinud, oleks krohvimeik laiali voolanud mul näos. Äärmiselt halb oli, kui keegi tahtis mind kallistada ja surus minu näo enda vastu, sest mu rasune näonahk tahtis jätta sinna jälgi, nii et see on põhjus, miks ma ei kallistanud, kui nüüd keegi mõtleb. Lisaks kui olete näinud neid imelikke ripsmedušijälgi mu silmakoobastes, siis jah, ripsmedušš voolas ka maha, kuna rasu lahustas seda. Lisaks ei tohtinud ma üldse oma nägu puutuda, sest nii voolas kõik meik laiali. Põhimõtteliselt värske meik püsis normaalsena näos umbes 30 minutit kuni tund ning siis hakkas voolama päris hullusti. Kui mu nägu laiguline tundus, siis see oligi selle tõttu, et meik hakkas juba näos laiali voolama. Kuivadelt põskedelt see ära ei voolanud ning otsaesiselt ja osadest punnidest, mis rasu välja purskasid, voolas meik ära. Ehk siis muutis rasu lausa mu käitumist - ma ei kallistanud eriti tugevalt inimesi ja vältisin osasid sündmusi.

Lisaks rasune näonahk põhjustas ka seda, et mulle läks palju asju silma ja näkku. Nii kui mu kassid mu näo juurde tulid, jäid nende karvad rasuse naha külge kinni ja läksid mulle silma.

Kui te nüüd mõtlete, miks ma nägu ei pesnud, siis lol... ma pidin hommikul esimese asjana JOOKSMA nägu pesema :D See välistas jälle mul mõnedesse kohtadesse ööseks jäämiseid, kus ei saanud nägu näiteks pesta sekundi jooksul peale ärkamist. Sest ma ärkasin sellise näonahaga, et kohe võta sealt õli pannile ja prae paar muna valmis. Jep, rasuproduktsioon oli kohutav. Muidugi aastatega olin ma üritanud leida kõik parimad vahendid ja meetodid, et seda rasuproduktsiooni vähendada, ilmselgelt ju. Parim nipp oligi pigem lisada kookosõli vms asju näkku, sest need vähekene vähendasid rasutoodangut, kuigi mitte just nii, et inimeseks saan. Nägu pidin muidugi sageli pesema, umbes kolm korda päevas oli mulle paras ja kindlasti enne meikimist. Kui oleksin rohkem pesnud, oleks rasu veel rohkem toodetud, aga vähem pesnuna ei saanud ma ise elada. Mul olid rasuimavad lapikesed jne ja igast nipid. Kahjuks oli mu nahk täielikult ka pindkuiv (õudne!), nii et peale pesemist nahk kiskus ja oli valus.

Siis punnidest. Jep, neid mul näha ei olnud, aga iga hommik ärkasin ma uue paapuliga kuskil vägevas kohas naha all, mis kõvasti sügeles ja oli sügaval nahakihtides ja lõi tuld (valutas noh). Need tekkisid sageli ka kuklale, nii et aeg-ajalt valutas mul kogu kael nende tsüstide tõttu nagu lihased oleks haigeks jäänud. Peanahk ja juuksepiir oli mul selliseid elukaid täis. Need olid juuste sees muidugi, nii et neid näha ei olnud, aga valusad olid sellegipoolest. Lõua otsas, otsaesisel jne oli sageli sügavaid pakse tsüste, mida ei saanud pigistada. Need venitasid suht mu nahka, kuigi arme mul vist ei tulnud, tekitas üks vägev punn ninajuurele mulle ühe kortsu juurde. Mitte, et mind häiriks kortsud, vaid mind häirib fakt, et selle kortsu tegi nö teistmeliste haigus ehk siis see pole isegi vanusega kaasnev loomulik korts :( Kui keegi arvas, et rasuse naha tõttu on vähem kortse, siis see fakt on kahjuks väär. Akne pigem tekitab kortse juurde, kuna venitab nahka.

No lisaks oli iga poor muidugi mul siis mustpeapunn ja ka rinnad ja selg olid punne täis mul. Ilus elu 25-aastasel, eksju :D Ja iga hetk võis mõni neist rasupeadest heast peast valusaks tsüstiks muutuda.

Lisaks kõige hullem oli see, et ma ei vaadanud mitte kunagi peeglisse rõõmuga. Ma teadsin, mis sealt vastu vaatab ja ma ei tahtnud seda nagunii näha.

Nii ja siis otsustasin, et mulle reaalselt aitab. Ma pean aknest lahti saama. Seega otsustasime nahaarstiga, et hakkan võtma Roaccutanet. See pidavat siis olema mitmete kõrvaltoimetega maksale ebameeldiv akneravim, mis ravib seespidiselt aknet ja väga efektiivselt. Molekulaarne mehhanism on teadmata.

Kõrvaltoimetest kartsin ma kõige rohkem huultekuivust, sest mu huuled on terve elu olnud täiesti kuivad ja ma ei ole saanud sammugi ilma huulepalsamita astuda. Lihtsalt nii on ja kõik. Lisaks kartsin ma ka janu, sest ma joon nagunii 5 liitrit vett päevas. Lihtsalt on mul selline metabolism ja joon vastavalt janutundele. Kartsin, et janutunne suureneb veelgi. Lisaks täheldavad arstid, et üks kõrvaltoime on sellel ravimil depressioon ja enesehinnangu langus. See esines loomkatsetel, kuid inimesel seda vist ei olnud tõestatud. Kuigi mu meelest on see ebaloogiline ja ainus, mis siin saaks loogiline olla, on see, et inimene lihtsalt hakkas koos aknega ravima ka depressiooni ja siis see diagnoositi, sest ma usun, et pigem akne teeb depressiooni. Lisaks kuivatab see ravim limaskesti, võib esineda ninaverejookse ja silmapõletikke.

Nii, hakkasin siis võtma ja suurt ei mõelnud millelegi ega sellele ravimile. Ja nüüd kirjeldan siis oma üheteistpäevast kogemust. Jep, ma olen nii vähe võtnud veel (kuur mitmeid kuid).

Esimene asi, mida ma tähele panin, oli see, et ma ei jooksnud hommikul kraanikausi juurde nägu pesema!!!!!!!  Ma olin ärgates nii õnnelik! Ma mõtlesin, et KAS SEE ONGI TUNNE, MIDA TUNNEVAD TAVALISED INIMESED?! Ma sain hakata spontaanseks! Ma sain tunda end vabalt! Ma ei pidanud põdema, kas seal, kuhu ma lähen, on sada asja mu näopesuks olemas! Ma sain elada! See toime algas kohe alguses ja see tegi mu niiiiiiiiii õnnelikuks!

Siis järgmine asi, mida ma märkasin oli see, et ma ei ärganud iga hommik üles enam uue tsüstiga! Ma olin nii õnnelik! :D Appi, see on lihtsalt super! Ja siis juhtus ime - ma vaatasin peeglisse ja NAERATASIN õnnelikkusest iseendale peeglis esimest korda elus! :) Mulle MEELDIS mu nägu!!!!

Siis juhtus kolmas asi. Mu huuled ei olnud enam krobelised kuivad junnid nagu need terve elu olid olnud!!!!!!!!! Öeldi, et see ravim kuivatab huuli, seega kandsin ma endiselt koguaeg oma lemmikhuulepalsamit endale pidevalt peale nagu elus varasemaltki, nii et see asi jäi endiseks, aga huuled ei olnud endised - vana kole nahk tuli maha ja mu huuled muutusid väga pehmeks, ilusaks ja kauniks!!! Ja siis juhtus üks ime, mida polnud ammu juhtunud - üks päev ma ei pidanud huulepalsamit MITU TUNDI peale määrima, sest mu huuled olid ISEENESEST pehmed ja mõnusad! Mida hekki noh?!!?! Ma ei suuda seda uskuda ise ka :D

Siis juhtus üks asi veel - ma nägin, kuidas mu nahk ajab punne sügavatest kihtidest järjest väljapoole! Mul on olnud kõik see aastatepikkune rasu ja akne ladestunud sügavatesse kihtidesse ja nüüd surutakse välja! Ma lihtsalt näen seda laivis, kui peeglisse vaatan ja mul võiks heldimusest pisar silma tulla! Kuigi ma pole vist õnne tõttu nutnud, siis see on küll olukord, kus mul tuleks rõõmust pisar silma, kui sellele mõtlen... Appi, kui hea lihtsalt...

Enne oli mul siin üks väga hirmus pilt, kus ma ilma meigita oma huuli näitasin, aga ma vaatasin, et selline pilt ei kannata väga netiavarusi, sest oli liiga kole. Seepärast vaadake siin pildil mu huuli, mis on näha, et on pehmed ja nägu ei läigi.

Peale selle, ei ole mul mitte kunagi varem, nii normaalne enesehinnang olnud kui praegu! Varem tundsin end alamana, nüüd tunnen võrdväärsena teiste inimeste ees, õnnelikuna ja rahuolevana ja ma isegi ei tea miks :D Kas on selle tõttu, et tunnen nagu üks puue oleks taandatud või ma ei tea, aga nii tore on!

Ja kõrvaltoimed - eile olid suunurgad katki, aga see on nagu nohu vähi kõrval :D Need isegi ei valuta. Huuled nagu kuivaksid, aga mitte midagi ei erine sellest, mis mul varem oli, eriti et varem oli hullem tegelikult. Nägin kurja vaeva varem huulte koorimisega, aga nüüd koorivad huuled ennast ise!!!!! Megasuper! Lisaks see janu - jah, ärkasin öösel kolm korda, et vett juua ravi alguses, sest suu kuivas, aga mul on terve elu olnud ka see, et ärkan hommikuti janu peale, nii et ka siin pole midagi erilist ega isegi mitte häirivat. Ma kartsin tapajanu tunnet, aga tapajanu küll ei tulnud. Aa, juuksed lähevad veel rasuseks küll, aga mitte nii kiiresti ja ei lehka enam.

Vot, ma tegelikult tahtsin oma Roaccutane ravist kirjutada siis, kui kuur lõpeb või mõned kuud on möödas, aga ma ei suutnud seda rõõmu enda sees hoida ja tundsin, et pean selle välja kirjutama! Ma nüüd väga loodan, et ma ära ei sõnunud midagi ja ravi katkestatakse vms, sest ma langeks siis musta masendusse... Ja peale ravi lõppu loodan, et rasu nii suurel määral ei taasu.

Aa, ja unustasin öelda, et mu näonahal puuduvad varasemalt esinenud ebatasase värviga laigud. Näonahk on uskumatult ühtlase tooniga!

Nii et selle ravi alustamine on lihtsalt megasuper! Reaalselt, kas tavalised inimesed tunnevadki end nii? Ei ärka rasuse nahaga? Saavad normaalselt meiki kanda? Meeletult mõnus ju! Te olge õnnelikud sellise igapäevase tavalise asja üle, sest mõnel seda ei olnud! Oeh, ma niii niii rahul lihtsalt! See on parim ravim ja iga päev on järjest kaunim!

Kuigi ma jah, olen võtnud seda väga vähe veel. Kindlasti mõne kuu pärast on huuled kuivanud rohkem ja esineb ehk veel mingeid asju, aga ma olen üsna kindel, et see kõik on täiesti kannatatav. Ninaverejookse ma ei karda, silmatilku panen ma iga päev endale, nii et eks näis.

Mida ma selle postitusega öelda tahtsin, ei ole kindlasti see, et nüüd kõik võtke Roaccutanet, sest see ravim ei mõju igaühele täpselt nii, kuna iga inimene on individuaalse füsioloogiaga. Postituse eesmärk oli demonstreerida, MILLINE aknevorm mul on, ning MILLINE on ravi toime sellisele aknevormile ja sellise füsioloogiaga inimesele nagu ma. Nii et, kui keegi on sarnase rasuse nahaga ja sarnaste omadustega, siis siit näete, kuidas teile arvatavasti see ravim võiks mõjuda.

Miks ilusad inimesed teevad ennast koledaks?

Käsi püsti, kes on näinud (mitte otseselt), kuidas varasemalt ilus inimene (enamasti siis naine) on lasknud end lõigata veidi teistugusemaks ja mitte enam nii ilusaks? Kindlasti paljud on sellise sündmuse peale juurelnud, miks küll sünnipäraselt ilus kaunis inimene laseb end lõigata, et olla veelgi "ilusam". Üks näide on Megan Fox. Ma ei arva, et ta enne kole oli või praegu kole on, vaid asi on selles, et ta juba OLI enne ilus. Ta on ilus nii enne kui praegu, kuid lihtsalt teistsugune ja sellisel transformatsioonil ei olnud otseselt mõtet. Ainus mõte siin oligi, et ta tunneb end ise nii paremini.

Kuna ma mõtlen palju ja sageli, mõtlesin ma ka sellele vastuse välja. Kas olete tähele pannud, et lõikavad ja muudavad oma välimust ikkagi pigem inimesed, kes on juba sünnipäraselt ilusad? Koledamapoolsed inimesed ka ehk, kuid mitte nii sageli. Pigem ikka, kes juba on barbie, tahab olla seda edaspidi. Lahendus on väga lihtne ja selles olete kõik, teie sõimajad ja öelalt kritiseerijad süüdi. Jah, nüüd nimetasin üsna otse, et olen pahane netikommentaatorite kiusu peale. Jep, kui mõni inimene juhtub parjasti seda blogi lugema, kes on ka mind koledaks nimetanud või ükskõik mis negatiivse noodiga tahtnud mind kritiseerida, siis jah, sina oled süüdlane.

No, tere daamid!

Nüüd ma räägin seda juttu, mida võivad mõista ehk ainult õnnistatud sünnipäraselt kauni välimusega inimesed. TEGELIKULT ilus inimene ei pruugi teada, et ta on ilus. Tegelikult ei ole nii, et oled sündinud ilus ja siis arvadki, et omg, ma olen nii ilus, ma saan kõike, mida ma tahan tänu oma välimusele. Mõiste enda ilust ja arusaamast, kui hea välja näed, tuleb ikka oma ümbruskonnast ja oma perekonnast. Ma olen kohanud keskmise välimusega inimesi, kes käituvad väga enesekindlalt nagu nad oleks väga ilusad ja samamoodi olen kohanud ka ilusaid inimesi, kes on kadedad ning käituvad nagu neil oleks ümber kole kest.

Ja üks põhitõde, mida ma olen oma elu jooksul teada saanud, on see, et ilusatele inimestele tehakse vähem välimustkiitvaid komplimente kui keskmistele. Põhjus on selleks see, et nähes ilusat inimest, siis mõeldakse "ta juba nagunii teab, et ta on ilus, seega ma ei kiida teda." Ja kui nähakse inimest, kes muidu on keskmisem ja omab too päev näiteks enam-vähem soengut, siis mõeldakse "oi, vaene kole inimene näeb täna isegi hea välja! Mul on temast kahju ja teen talle komplimendi." Ja kui selline asi kordub päevast päeva, siis tasub nüüd mõelda, mis tasemele kellegi enesehinnangud liiguvad. Muidugi on nüüd hea hakata siin räuskama, et "ilus inimene on ise nii loll, et teiste arvamusele toetub" ja muu siuke plära. No kui ta siis sinu meelest seetõttu loll olla, siis las sul olla sinu arvamus, kuigi ma arvan, et nii ühe puuga ei tasu ikka lüüa. Asi on ikkagi selles, et ta saab vähem komplimente just teise inimese mõttekäigu tõttu, mis on väga oluline sisend välismaailmast teadmaks enda kohta tagasisidet. Teine inimene peab teda automaatselt ilusaks ja seepärast seda ei ütlegi välja, aga ilus inimene ei tea ju, mida teine mõtleb.

Kui te arvate, et eelnev jutt ei ole tõene, siis mõelge sellele: mehed, kes on need mm... kurat, kes need ongi :D Noh, need, kes naisi sebivad sebimistehnikate alusel nagu raamatus "Mäng". Ahjaa, need on need pick-up artists. Üks nipp sebimises meestel on seal selline rumalus: kui näed ilusat naist, siis ära tee talle komplimente, vii tema enesehinnang hoopis natuke rohkem allapoole, sest tal on kõrge enesehinnang. Põhimõtteliselt selle soovituse suur viga on see, et see EELDAB nagu ilusal naisel juba OLEKS kõrge enesehinnang. See soovitus ei arvesta, et sageli ilusad inimesed ei olegi teadlikud oma ilust. Minu peal on seda sebimistehnikat kasutatud ja ma pole ükski kord parasjagu aru saanud, et minu peal seda kasutati. Seega, mu enesehinnangut on langetatud veelgi, kuigi see juba oli madal ja ilmselgelt ei saanud ka seda nippi kasutanud mehed soovitud reaktsiooni minult. Sest ma välistan selle halvastiütleva mehe suhtekategooriast, see tähendab, et mees kaotab just kõik võimalused minuga, mis tähendab, et ta ei saanudki soovitud reaktsiooni. Ma ei oska kosta kõikide ilusate naiste eest, kas ka neil on nii. Aga kindlasti mõnel meenub, et ka tema peal on kasutatud taolist trikki. Seal on igast soovitusi, mida öelda, näiteks, et "sul on katkised juukseotsad". Mulle ükskord üks mees ütles seda ja ma mõtlesin, et ta on nii imelik, et sellist asja vaatab :D Ja teine nipp oli seal näiteks selline, et pane mingi naise peale mingi niidijupp nii et ta ei näe ja siis mine võta see niidijupp ära ja ütle, et "sul oli see riiete peal". Noh selles mõttes, et kui ei julge minna niisama tere ütlema, vaid peab mingi põhjus olema. Mul ükskord tuli klubis mingi kaks pojut ja võtsid mu pealt ilgelt suure lõngajupi ja ütlesid, et näed, mis sul peal oli. Ma kostsin selle peale, et "väga huvitav, kust küll selline asi sai mu peale sattuda. Ma ei ole kuskil käinud, kus sellised niidid on. See ei ole saanud kuskilt mu peale ju tulla..." ja hakkasin reaalselt mõtlema suht pingsalt selle peale ja võib-olla hakkasin isegi kohti ja riideid ette loetlema, kust see kindlasti ei oleks saanud tulla. Need pojud tegid veidi imelikku üllatunud nägu ja kadusid. Hiljem sain aru, et neid hirmutas see, et nad kartsid, et jäid vist vahele sellega et ise selle sinna mulle peale panid, kuigi ma ei teadnud tol hetkel, et nemad seda tegid :D Okei, lähen siis teemaga edasi.

Minu kohta siis, et jah, ma pole teadlik oma ilust. Võib-olla nüüd juba enam-vähem olen. Aga mõelge, kui ma ilmuks järsku üks päev välja ja oleksin lasknud huuled hüaloroonhapet täis pumbata ning tõstnud kulmud kõrgemale, pannud põskedesse implantaadid? Mis te siis ütleksite? Kui nüüd need toredad netikommijad ja muidu mind kritiseerivad ütlesid, et ma olen ikka kole mis kole, siis mis ma siis oleksin? Ka veel kole? Või oleksin lõpuks ilus ometi, sest ma ju tulin teile, kallid inimesed, vastu ning tegin end teie jaoks ilusaks! On nüüd hea?

Kui proovisite panna end nüüd minu asemele, siis kindlasti proovige panna end nende inimeste asemele, kelle välimusel lasub palju suurem surve ehk siis mitmed kuulsad inimesed. Kui kuulsused EI OLE oma kuulsuse jooksul kuulnud kuulsusega korreleeruval määral komplimente, siis on täiesti arusaadav, miks nad hakkavad oma välimust modifitseerima. Nüüd ehk saate aru, miks Megan Fox on end süstinud jne, miks tegi seda meie eelmise presidendi tolleaegne naine ning miks teevad seda paljud teised. Saate aru, öelad vastikud kurjad inimesed, et see on TEIE tehtud? On nüüd mõnus tunne, eksju! On hea, et sai kellegi enesehinnangu nii alla tõmmata, et see (teie poolt mahatehtud) inimene lasi endale botoksit näkku ning opereeris suuremad rinnad ette? Kui on mõnus tunne, siis tee endale pai, sest oled õel ning siia maailma kurjust süstinud. Sinu tõttu ongi see maailm koledam paik kui muidu. Oi ja küll on nüüd mõnus parastada, et "issand, enne oli nii ilus, nüüd on kole opereeritud tiss!" Mitmeid kordi ma olen kuulnud, et mul pole rinda ollagi? Oleks siis parem mind vaadata, kui ehitaks tissid endale silikoonist? Ma seda rõõmu kurjadele inimestele ei paku :D Aga kui väga tahate, koguge mulle raha neiks operatsioonideks, mida te minu koledas näos ja kehas siis muuta tahaksite, tänks.

Nii see emotsionaalne jutt oligi nüüd suunatud siis enda meelest ideaalsetele kritiseerijatele. Ma tean, et neil on alati enesekaitseks selline mõnna lause nagu "see on ju minu arvamus. Inimene on ise nõrk, kui hakkab end minu arvamuse tõttu opereerima." või midagi muud säärast, mis ikka veel teeb maha seda inimest, keda juba maha tehti. Okei, on ta mis ta on, nõrk või mitte, aga see ei tähenda, et peab kohe midagi sitasti lahmima igal võimalusel ju. Kui on midagi halvasti öelda, siis mõtle enne läbi: mis kasu saad selle halvastiütlemisega? Miks sa tahad halvasti öelda? Kas tahad selle läbi enda enesehinnangut tõsta? Või tahad teise inimese enesehinnangut langetada? Kui tahad talle hoopis head, siis lisa oma arvamuse põhjendus ja soovitused ning jäta meelde, et see on sinu arvamus ja teised ei pea sellega nõustuma. Inimesed tahavad algselt teistele üldiselt ikkagi meeldida pigem ja samal ajal olla nad nemad ise ning seda ka vähe kuulsamad inimesed. Miks on vaja seda kõike rikkuda ja maailma koledamaks muuta? Miks on vaja iga kuulsa inimese kohta öelda loll või kole? Mõelge neile lausetele, lauskritiseerijad.

Nüüd siis seda pikka teksti läbi lugedes on kindlasti kergem mõista, miks enne ilusana sündinud inimesed end koledamaks muudavad. Mul on nii kahju, et inimesi koguaeg kritiseeritakse ja maha tehakse, välimus nii oluliseks luuakse ning ideaalidele läheneda püütakse. Miks me ei sisendaks üksteisesse positiivsust ja julgust olla tema ise? Miks me ei ütle midagi sagedamini paremini, kui seda mõtleme? Vist seepärast, et kritiseerijad ja vingujad omavad endal kuhjaga probleeme ja ma tean väga hästi, et see on tõsi. Ma tean, et enda sees olevad probleemid on vastikud, neid ei taheta tunnistada, aga neile võiks näkku vaadata ja need purustada.

Tulles tagasi Megan Foxi juurde, siis jah, saab öelda, et iluoperatsioonid on selleks, et inimene ise end paremini tunneks ja enda kehas end paremini tunneks jne. Minu meelest on see nii, et inimene tunneb end paremini, kui ta tunneb, et on teinud midagi enda enesehinnangu parandamiseks. Nagu platseebo, eks. Kui ta oleks niisama lasknud pseudosüste endale teha, oleks ta ka kindlasti end paremini tundnud hiljem. Asi on siin selles, et ümberkaudsed kritiseerijad inimesed ei suuda tunnistada teiste inimeste ilu ning sellest on jäänud paljudel ilusatel inimestel vajaka - puudu headest sõnadest ja tundest, et nad on ilusad sellena, kes nad ON, mitte ilusad vaid siis, kui nad kõva vaeva näevad.

Ja see toodud kuulsus ei ole tegelikult ainus näide. On palju inimesi, kellega on nii juhtunud. Miks ma sest teemast räägin, on see, et tänagi nägin ühte inimest internetist, kes on loomulikult väga ilus olnud, kuid nüüd süstinud huuled paksuks ning näeb välja nagu teda oleks nõelatud. Mul kerkis pähe jällegi küsimus, miks ta küll seda endaga teinud on... ja siis tuli mul pähe ka vastus, miks see inimene seda tegi. Ja vastus oligi nüüd kõik see jutt siin :) Loodan, et see ei jäänud väga arusaamatuks. Samas sellest on üsna raske aru saada mõnel inimesel, kuid loodan, et toodud väited aitavad näha teist perspektiivi.

Selle huultesüstimisega tuli mulle meelde, et praegu on ju moes teha endale need instagrammikulmud ja süstida huuled paksuks. Mis tähendab, et oma algse välimusega järelikult ei olnud need inimesed rahul... ja miks nad ei olnud rahul, kindlasti ongi põhjus siin, et neile on halvasti öeldud. Ma ei usu, et oleks mõni, kes on ennast lasknud süstida, et tal ka enne oli normaalne enesehinnang. Enda välimust parandadakse ikka enda heaolu tõusuks ja enamasti siis enesehinnangu tõstmiseks. Ja madal enesehinnang ongi teiste ümberkaudsete inimeste tehtud.

Ja kui seda mu blogi juhtub lugema nüüd mõni õelust täis internetikommentaator (mida ma ei usu, et tegelikult juhtub, sest nad vist ei oska lugeda ja ei satu kuidagi ka mu blogi peale, sest see on nende jaoks üle mõistuse), siis palun vastuseid neile küsimustele: miks ma sinu arust olen kole? Lisa põhjendus. Mida veel tahaksid sa mulle halvasti öelda? Miks sa mulle tahad halvasti öelda? Kas hakkas parem, kui halvasti ütlesid? Aga kas midagi hästi ka oskaksid öelda?

Olgem siis ikka vähe rõõmsamad ja püüame rohkem ilu näha! Igas inimeses on midagi ilusat (ma loodan). :)