Kolimissaaga finaal - "Ma poleks eluski arvanud, et ma Annelinnas elama hakkan"

 

Kolimissaaga järg, mida te kõik ootasite - siin see on - ma olen Tartu Lasnamäel! Oleksite arvanud? Mina küll mitte - ma olin kunagi endale öelnud, et seda Tartu Lasnamäge ma endale elamiseks küll ei vali, kuna on liiga kauge ning kahtlane. Kui aastal 2022 otsisime Tartusse kortereid, siis käisime üht vaatamas Annelinnas ja see oli inetu ning haisev, lisaks õues oli ka kole massiivsete prügikastide tõttu.

Küll aga pakkus vihmausse müüv mees mu isale korterit Annelinnas sel suvel, kui me olime kolinud pärast korterikülmumissaagat Suure-Jaani. Enne kolmandat õppeaastat juhtus too (praegu neljas õppeaasta). Läksime vaatama ja mina enam teist korda ei mõelnud, vaid ütlesin neljatoalisele massiivsele korterile "jah"-sõna kiiresti ära. Esimene asi, mida ma korterites vaatan/haistan on hais. Naljakas küll, aga katsu elada päevast päeva haisu keskel. Siiani mäletan õudusega toda Sääse tänaval olnud korterit, kus Lily mu kõhus oli ning too korter haises nii halvasti (seal oldi suitsetatud tõenäoliselt) :( Ma oksendasin sageli. Ükskord tuli too aeg õhtul jälle oksehäda, jooksin peldikusse oksele, samal ajal tundsin, et tagant lipsab ka vedel pask välja ja pasandasin maha. Keerasin ruttu tagumiku poti poole, et ülejäänud tagant saabuv potti läheks, kuid kahjuks siis ma oksendasin selle pasa peale põrandale lisaks. Nii haisev too Tallinna korter oligi. Sealt me siis Tartusse kolisimegi, kui Lily beebi oli.

Vaatasime siis toda Annelinna pakutavat korterit ning ausalt öeldes tundus see ideaalne. Asukoht oli Annelinna kõige taga lõpus, põhimõtteliselt kurkide ja tehaste keskel. Seda põnevam! Pood ka kohe juures - Edgar seda armastab. Teine asi, mida me kontrollisime vist (ma tegelt enam ei mäleta), oli veetemperatuuri vahetumine, kui keegi peldikus vett tõmbab. Räägitud Sääse tänava korteris oli selline probleem, et kui olid duši all ja keegi kõrval vetsus vett lasi, lendas dušist keev vesi peale, tekitades põletusi nahale. Üheski teises korteris sellist probleemi pole olnud, aga kehv mälestus, mis end kontrollima sunnib, on säilinud.

Kaua siin enam mõelda - pakkuda on korter, me vajame korterit ja enne kolmandat õppeaastat saime kena korteri, kus me nüüd aasta olemegi ära elanud. Neli tuba, nii et meil on parajalt ruumi. Lähedal on kõik vajalik. Tänavad on ilusad. Aeg-ajalt mingi hais on õues, aga mitte sageli. Kummaline ka, et õhtuti talvel teevad tänavalaternad veidrat heli, aga see ka mind ei häiri. Ja nüüd saan ma külalisi kutsuda! Ma nii rahul, et saan öömaja pakkuda inimestele, sest on ruumi! Nii tore!

Ja nüüd on siin Tartus mingi ringtee, mis ümber Tartu sõidab, seega ülikooli lähen ma ka suht kähku. Ilma autota sõidab buss ka linna vast 40 minutit või midagi, aga sellist aega mul võtta pole. Vahepeal mõtlesin kõik autod maha müüa, aga sain aru, et see oli mõttetu idee.

Idabloki vaade

Retropõrand

Ma soovitan Xiami S20 robotit põrandapesuks. Nüüd, kui mul esimest korda elus on PALJU ruumi, siis ega ma ei jõua tolmuimejaga käia läbi kõiki kohti. See võtab ära karvad, liiva ja prügi ning põhja all on kaasas veel viisakas hari teraga, mille abil pikki karvu saab lahti lõigata roboti harjaste seest. Imeline robot! Räägib hiina aktsendiga.

Mänguväljakuid on ka kõik kohad täis, seega tegevust on õues ka

Ilus öökull maalitud majaseinale. Käisime mingis alkopoes ja lapsed ostsid sealt kommi - seal oli taoline komm lastele nagu WC-poti sees olev puru, mida Carmen pildil sööb.

Esialgu sisse kolides käisime jalutamas seal tehaste ligiduses ja see on üks väga huvitav piirkond. Valgusreostus on seal aeg-ajalt, kuna need juurviljad kasvavad seal ja tehas. Samuti paistab ilus kuu ja tähed.

Ja mis kõige parem - meil on lähedal ka see aiamaa, mille me endale rentisime! Aeg-ajalt oleme käinud seal tööd tegemas. Suvel saime seal kõvasti tööd tehtud. Nüüd sügisel on jälle unarusse jäänud. Tahaks selle kõik läbi kaevata ja vaadata need juurviljad, mille sinna maha paneme.

Teate, mida - too maja, kus ma elan, siin elas kunagi üks mu rühmakaaslane. Et asi veel põnevam oleks, siis täpselt seesama korter, kus ma nüüd elan - mu sõbranna vanaema elas kunagi täpselt selles samas korteris! Kujutate ette!

"Ära iial ütle iial" käib päris sageli minu puhul taoliste olukordade kohta, mis on vaid kogemusest sõltuvad - näiteks eelarvamus Annelinna suhtes, kuna ma polnud sinna suurt sattunudki. Vaat mulle meeldib, kui elu on avatud ja üllatusi täis!

Viinakuul võtsin viina

 Millal ma saan täiskasvanuks? Kas nüüd, kui ma sain 34? Aju areneb uuringute põhjal umbes 25-eluaasta juures täis, nii et võiks nagu ammu. Kas ma olen nüüd suur ja tark inimene? 

Sellel küsimusel lasen ma settida enda ajus tagataustal töötades nagu kõikidel muudel küsimustel igal ajahetkel ja püüan tavapäraselt õpingutega jätkata keset kõiksugu segavaid faktoreid. Inimesed imestavad, kuidas ma jõuan õppida oma laste kõrval, aga ma imestan ise rohkem, kuidas mul on võimalik mitte kortisoolisurma surra oma abikaasa kõrval, kes pole mu õpingutest karvavõrdki huvitatud hoolimata oma vastuväidetest, mis ei tundu reaalsed ning kes isegi pole teadlik, kas mu tunnid toimuvad kliinikumis või biomeedikumis, rääkimata sellest, mis tsükkel mul hetkel on. 

Sel nädalal algas onkoloogia ja seda loomulikult kliinikumis. Sest kliinikumis on ju patsiendid - laibad biomeedikumis pole enam neljanda kursuse teema, kus meid lubatakse juba elavate juurde. Põnevaid teadmisi onkoloogiast: tätoveeringud, mis on üle peopesa suurused, värvilised, sisaldavad tööstuses kasutatavaid värvikemikaale, mis võivad liikuda lümfisõlmedesse ning põhjustada vähki. Aga vaat, kui midagi öelda sõnaga "võib" ja "tõenäosus", siis teaduses on neil sõnadel väga tugev ja oluline rõhk, mida tavainimene aga absoluutselt ei teadvusta. Ehk siis - ärge muretsege asjata, kui te olete täis end tätoveerinud, kehad saavad hakkama igast asjadega. Tõenäosus pole täielik kindlus, eks. Aga huvitav uus teadmine lihtsalt, mida me saame ehk arstidena arvestada. Arstiteaduses uute teadmiste omandamine on see kõige põnevam asjaolu.

Mul on sel semestril mõned tsüklid juba omandatud ning ma tegin enda jaoks kasuliku süsteemi, et vähima ajaga suurim hulk teadmisi omandada. Ma koostan AI abil dokumendi seminaris, kus teen olulisemad võrdlused ja palun kirjutada vajaliku info õpitu alusel. See tähendab, et pidevalt dokument seminaris täieneb ning kontrollin infot seminari ja õppejõu alusel. Efektiivne! Probleem on aga selles, et ma kirjutan märksõnu selle jaoks telefoni ning ühes seminaris õppejõud palus telefoni ära panna, kuna me sõbrannaga olevat terve tund telefonis juba olnud. Ärkasin ehmatusest ega jõudnud esitada vastuväited, et ma koostan konspekti, kuna ma olin niigi unine. Seega seminari lõpus esitatavad olulised nüansid jäid mul dokumenti koostamata ja võitlesin see ülejäänud pool tund hoopis unega. 

Viimasel ajal olen ma tõesti liialt unine olnud. Katsun magada piisavalt palju, kuid millegipärast olen päevasel ajal ikkagi uimane ja väsinud. Õhtusel kellaajal tekib ääretu huvi kogu maailma info vastu, kuid sunnin oma aju sel hetkel magama, kuna kõik seminarid otsustavad toimuda hommikul, mil mul on naturaalselt parim uneaeg. Seega ma aktiivselt võitlen enda kehale vastu ja kohandan uneaega sobivaks oma praeguse elustiiliga.

Eile vaatasin põnevat Eesti filmi aastast 1994, milleks oli "Jüri Rumm". Põnevaks tegi filmi asjaolu, et too mees oli hobusevaras ja räägiti isegi ahhal-tekiinist! Aga ausalt öeldes, kui vanaaegsed filmid sellised olid, siis on Toomas Aria "Õiglus"-filmide seeria igati okei, isegi suur kunst. Kõige hirmsam vanaaegsem film, mida ma püüdsin noorena vaadata, oli "Tants aurukatla ümber". Ei tea, miks see nii üles haibitud oli, kui kõik stseenid olid suvalises järjekorras. Aga võib-olla olin ma väiksena liialt noor, et seda hinnata ja ehk muutub mu arvamus kunagi, kui juhtun seda uuesti nägema - arvamuse muutumine oleks põnev. Seni aga vanu filme võrreldes "Jüri Rumm" oli tõesti hea.