Millal ma saan täiskasvanuks? Kas nüüd, kui ma sain 34? Aju areneb uuringute põhjal umbes 25-eluaasta juures täis, nii et võiks nagu ammu. Kas ma olen nüüd suur ja tark inimene?
Sellel küsimusel lasen ma settida enda ajus tagataustal töötades nagu kõikidel muudel küsimustel igal ajahetkel ja püüan tavapäraselt õpingutega jätkata keset kõiksugu segavaid faktoreid. Inimesed imestavad, kuidas ma jõuan õppida oma laste kõrval, aga ma imestan ise rohkem, kuidas mul on võimalik mitte kortisoolisurma surra oma abikaasa kõrval, kes pole mu õpingutest karvavõrdki huvitatud hoolimata oma vastuväidetest, mis ei tundu reaalsed ning kes isegi pole teadlik, kas mu tunnid toimuvad kliinikumis või biomeedikumis, rääkimata sellest, mis tsükkel mul hetkel on.
Sel nädalal algas onkoloogia ja seda loomulikult kliinikumis. Sest kliinikumis on ju patsiendid - laibad biomeedikumis pole enam neljanda kursuse teema, kus meid lubatakse juba elavate juurde. Põnevaid teadmisi onkoloogiast: tätoveeringud, mis on üle peopesa suurused, värvilised, sisaldavad tööstuses kasutatavaid värvikemikaale, mis võivad liikuda lümfisõlmedesse ning põhjustada vähki. Aga vaat, kui midagi öelda sõnaga "võib" ja "tõenäosus", siis teaduses on neil sõnadel väga tugev ja oluline rõhk, mida tavainimene aga absoluutselt ei teadvusta. Ehk siis - ärge muretsege asjata, kui te olete täis end tätoveerinud, kehad saavad hakkama igast asjadega. Tõenäosus pole täielik kindlus, eks. Aga huvitav uus teadmine lihtsalt, mida me saame ehk arstidena arvestada. Arstiteaduses uute teadmiste omandamine on see kõige põnevam asjaolu.
Mul on sel semestril mõned tsüklid juba omandatud ning ma tegin enda jaoks kasuliku süsteemi, et vähima ajaga suurim hulk teadmisi omandada. Ma koostan AI abil dokumendi seminaris, kus teen olulisemad võrdlused ja palun kirjutada vajaliku info õpitu alusel. See tähendab, et pidevalt dokument seminaris täieneb ning kontrollin infot seminari ja õppejõu alusel. Efektiivne! Probleem on aga selles, et ma kirjutan märksõnu selle jaoks telefoni ning ühes seminaris õppejõud palus telefoni ära panna, kuna me sõbrannaga olevat terve tund telefonis juba olnud. Ärkasin ehmatusest ega jõudnud esitada vastuväited, et ma koostan konspekti, kuna ma olin niigi unine. Seega seminari lõpus esitatavad olulised nüansid jäid mul dokumenti koostamata ja võitlesin see ülejäänud pool tund hoopis unega.
Viimasel ajal olen ma tõesti liialt unine olnud. Katsun magada piisavalt palju, kuid millegipärast olen päevasel ajal ikkagi uimane ja väsinud. Õhtusel kellaajal tekib ääretu huvi kogu maailma info vastu, kuid sunnin oma aju sel hetkel magama, kuna kõik seminarid otsustavad toimuda hommikul, mil mul on naturaalselt parim uneaeg. Seega ma aktiivselt võitlen enda kehale vastu ja kohandan uneaega sobivaks oma praeguse elustiiliga.
Eile vaatasin põnevat Eesti filmi aastast 1994, milleks oli "Jüri Rumm". Põnevaks tegi filmi asjaolu, et too mees oli hobusevaras ja räägiti isegi ahhal-tekiinist! Aga ausalt öeldes, kui vanaaegsed filmid sellised olid, siis on Toomas Aria "Õiglus"-filmide seeria igati okei, isegi suur kunst. Kõige hirmsam vanaaegsem film, mida ma püüdsin noorena vaadata, oli "Tants aurukatla ümber". Ei tea, miks see nii üles haibitud oli, kui kõik stseenid olid suvalises järjekorras. Aga võib-olla olin ma väiksena liialt noor, et seda hinnata ja ehk muutub mu arvamus kunagi, kui juhtun seda uuesti nägema - arvamuse muutumine oleks põnev. Seni aga vanu filme võrreldes "Jüri Rumm" oli tõesti hea.