Järjekordselt võtsin raamatukogust juhusliku romaani. Peale pealkirja lasin ma silmad vaid korra kirjeldusest üle, et endale romaani sündmustiku näol üllatus teha. Üllatus oli seekord põnev ja suur! Te peate seda lugema!
SPOILERID!
Raamatu mina-tegelane on kibestunud ja üksildane õpetajast vanadaam Barbara. Ta januneb meeleheitlikult sõprade järele, ent tema kibestunud maailmavaade peletab inimesed eemale. Ta on kriitiline, ebaõiglaselt salvav ja väsimatult virisev. Ja lisaks kõigele – tapvalt kade! Teate, ma ise olen kadedusest üsna kaugel, see tunne on mulle peaaegu müstika, ja kui keegi laseb sel mürgisel emotsioonil end juhtida, olen ma alati hämmeldunud. Miks ometi rikkuda enda elu niisuguse ennasthävitava tundega? Mõni kadekops on küll püüdnud mind valgustada, väites, et ma olen lihtsalt liiga sinisilmne ega oska inimeste varjatud motiive läbi näha. Kuid lugedes seda raamatut, tunnen endiselt, et eelistan jääda heausklikuks ja kadedusest vabaks – sest kadedusest ajendatud tegutsemine on ühtaegu egoistlik ja laastav.
Mis siis see Barbara teebki? Ta on juba elatanud naine, aga sõpru napib, kuigi peale kadeduse ja kibestumuse pole tal midagi hävitavalt fataalset viga. Kui tema töökohta saabub uus õpetaja Sheba, läheb Barbaral sees põlema armukadeduse tuluke – Sheba leiab omale hoopis kellegi teise sõbraks! Ent Barbara õnneks pöördub peagi kõik tema kasuks, sest temast saab Sheba suurim usaldusisik.
Oh ja siis juhtub tõsine draama. Mina ei tea, kuidas Sheba hakkama saab. Aga Sheba ja ühe noore 15-aastase kooli õpilase vahel tärkab suhe. Ma mõtlesin, et kas see on midagi sarnast, nagu Lolita puhul, kuid mulle tundus, et seetõttu on erinevused, et Lolitat rõvedalt tahtnud mees tegi seda ikkagi küllaltki eelpuberteediealise tüdrukuga. Ning too 15-aastane poiss on ikkagi juba puberteedieas. Sellises vanuses on erinevused kasvus ning arengus väga märgatavad. Seega jäi mulle mulje, et Sheba oli omaenda tunnete vang – ta lasi sellel juhtuda. Poiss ei andnud alla, ta oli järjekindel ja pealetükkiv, survestades Shebat üha enam, kuni saavutas oma tahtmise. Tundus, nagu ta oleks otsinud eelkõige põnevust, mänginud võrgutamise mängu lihtsalt selleks, et näha, kas suudab oma mõjujõuga vanemat naist mõjutada. Sheba ise oli abielus endast palju vanema mehega, kes oli kunagi tema õppejõud – võib-olla just see dünaamika, kus üks osapool on märgatavalt kogenum ja kõrgemal positsioonil, oli tema jaoks mingil tasandil tuttav ja normaliseeritud.
Kui poiss oli lõpuks saanud, mida soovis – Sheba langes tema võrgutamise lõksu – ei kandnud see tema jaoks enam mingit kaalu. Ta leidis endale uue tüdruku, kellega oli rohkem ühist, ja Sheba jäi tema jaoks vaid mööduv varjukeel. Samal ajal oli Sheba sügavalt armunud, ei suutnud oma tunnete keerises lahti lasta ning see viis teda kohutavate tagajärgedeni.
Tagajärjed algasid kadedusest söödetud Barbarast, kellele Sheba oli mingil hetkel oma kõige intiimsema saladuse usaldanud. Barbara virises ja mossitas terve lehekülje, kuidas Sheba on "vastik" ja kuidas tema, Barbara, peaks ju olema Sheba kõige usaldusväärsem sõber – aga ei, Sheba ei olnud rääkinud talle oma saladust VAREM! Reetur! Barbara ei mõelnud aga, et võiks täiskasvanuna olukorra lõpetada ja pöörduda õigete inimeste poole, vaid kandis Sheba saladust rõõmsalt edasi ning lasi nende kahe suhtel kesta. Nii et Barbara oli lihtsalt Sheba bestikas, ise õnnelik, et teab Sheba suurimat saladust. Kui üks meesoost kolleeg Barbara välja kutsus ning kohtingu teises pooles andis teada, et mees soovib vaid Shebale lähemale saada, lobises Barbara kadeduse tõttu Sheba armuelu kuulujutuna kolleegile välja. Ilmselgelt tekkis kaos, sest kolleeg rääkis kohe õigetele inimestele loo. Sheba lasti lahti, ta abielu lagunes, omaenda lastele piirati tal samuti juurdepääs ja ta kolis Barbaraga kokku oma venna juurde. Ka Barbara sunniti töölt lahkuma.
Hiljem Sheba sai teada, et Barbara oli tema saladuse reetnud. Kuid olles ise kogu riigi vihaobjekt, üksinda, pereta, nagu ka Barbara (üksinda, pereta, kuid mitte riigi vihaobjekt), pidid nad sõbrad edasi olema. Barbara oli see, kes võitjana väljus – ta sai sõbra.
Mida ma aga arvan? Esiteks Sheba pidi tõesti veidi nõrk olema, et oma kirele järgi andis. Kui poiss lähenes püüdlikult ja mitmel korral, oleks Sheba pidanud ikkagi kolleegid appi võtma, et poisile reeglid selgeks teha, et taoline seksuaalne käitumine ei ole õpetaja suhtes lubatud. Sheba aga ei suutnud ning lasi suhtel lihtsalt juhtuda. Ja siis Sheba armus ning tahtis 15-aastasest nolgist seda, mida suudab anda vaid teine täiskasvanu – emotsionaalset tuge, olemasolu, toetust jnejne. Näiteks tahtis ta sellele 15-aastasele rääkida oma lapsevanemlikust murest oma TEISMELISE (poisist isegi vanema) tütre suhtes. Appi! Mida see 15-aastane tatt öelda oskab?! See on põhjusega, miks inimestele automaatselt meeldivad peamiselt omaealised ja sarnase elukogemusega inimesed.
Muidugi on kirg ka raske tunne, kui seda millegagi kustutada ei saa, ning ilmselgelt oleks Shebal häbi olnud tekkinud kirest rääkida oma abikaasale. Nolk sebib - tekib loomalik kirg ning ainus kire taltsutamise võimalus tundub sel hetkel olevat suhtele võimalus anda. Roosad prillid tekivad ise pähe - nähes nolki hoopis täiskasvanud mehena (hahahhaha), kellega saaks lausa suhet arendada (hahahha), kuid reaalsus on reaalsus - teismeline on teismeline ning teda need suhted, mida täiskasvanud vajavad oma ellu, ei huvita. Teismeline tahtis ainult seksikat õpetajat panna ja ongi kõik. Sheba aga on täiskasvanu, kes peab olema teadlik kire ohtudest, roosadest prillidest ning omama oskusi need eos peatada.
Kui aga vaatame näiteid, nagu Prantsusmaa presidendi ja tema naise suhe, siis tundub, et selles suhtes on olemas vastastikune austus ja võrdsus, hoolimata vanusevahest. Selline suhe ei põhine ei manipuleerimisel, vaid pigem teineteise mõistmisel ja austamisel. Kuid isegi sellistes suhetes on keeruline kindlalt öelda, kas kõik osapooled on täielikult teadlikud ja ausad oma motivatsioonide suhtes. Kas suhe on aus või pigem manipuleeritud, on küsimus, mida ei saa alati selgeks teha – seetõttu on eos lihtsam keelatagi kõik suhted, kus üks osapool on elukogemuste tõttu liialt noor, et selgeid otsuseid teha. Halb näide ajaloos vastupidiselt Prantsustmaa presidendi suhtele, on Elvis Presley ja Priscilla suhe – Elvis tahtis isekalt vaid väga noort süütut neiut.
Lõppude lõpuks on kõige tähtsam, et suhe põhineks vastastikusel austusel ja usaldusel, mitte kontrollivajadusel. Kuna me ei näe ette täiskasvanu motiive, kes läheneb elukogemuseta inimesele – kas tegu on iseka manipulaatoriga või mitte, on lihtsam kõik sellised suhted keelata noorte kaitseks.
Kusjuures raamatut ei tahtnud avaldada 11 kirjastust! Kuid nüüd on raamatu alusel lausa film tehtud. Raamat ise põhines tõestisündinud lool Mary Kay Letourneau juhtumil.
