Kolimissaaga finaal - "Ma poleks eluski arvanud, et ma Annelinnas elama hakkan"

 

Kolimissaaga järg, mida te kõik ootasite - siin see on - ma olen Tartu Lasnamäel! Oleksite arvanud? Mina küll mitte - ma olin kunagi endale öelnud, et seda Tartu Lasnamäge ma endale elamiseks küll ei vali, kuna on liiga kauge ning kahtlane. Kui aastal 2022 otsisime Tartusse kortereid, siis käisime üht vaatamas Annelinnas ja see oli inetu ning haisev, lisaks õues oli ka kole massiivsete prügikastide tõttu.

Küll aga pakkus vihmausse müüv mees mu isale korterit Annelinnas sel suvel, kui me olime kolinud pärast korterikülmumissaagat Suure-Jaani. Enne kolmandat õppeaastat juhtus too (praegu neljas õppeaasta). Läksime vaatama ja mina enam teist korda ei mõelnud, vaid ütlesin neljatoalisele massiivsele korterile "jah"-sõna kiiresti ära. Esimene asi, mida ma korterites vaatan/haistan on hais. Naljakas küll, aga katsu elada päevast päeva haisu keskel. Siiani mäletan õudusega toda Sääse tänaval olnud korterit, kus Lily mu kõhus oli ning too korter haises nii halvasti (seal oldi suitsetatud tõenäoliselt) :( Ma oksendasin sageli. Ükskord tuli too aeg õhtul jälle oksehäda, jooksin peldikusse oksele, samal ajal tundsin, et tagant lipsab ka vedel pask välja ja pasandasin maha. Keerasin ruttu tagumiku poti poole, et ülejäänud tagant saabuv potti läheks, kuid kahjuks siis ma oksendasin selle pasa peale põrandale lisaks. Nii haisev too Tallinna korter oligi. Sealt me siis Tartusse kolisimegi, kui Lily beebi oli.

Vaatasime siis toda Annelinna pakutavat korterit ning ausalt öeldes tundus see ideaalne. Asukoht oli Annelinna kõige taga lõpus, põhimõtteliselt kurkide ja tehaste keskel. Seda põnevam! Pood ka kohe juures - Edgar seda armastab. Teine asi, mida me kontrollisime vist (ma tegelt enam ei mäleta), oli veetemperatuuri vahetumine, kui keegi peldikus vett tõmbab. Räägitud Sääse tänava korteris oli selline probleem, et kui olid duši all ja keegi kõrval vetsus vett lasi, lendas dušist keev vesi peale, tekitades põletusi nahale. Üheski teises korteris sellist probleemi pole olnud, aga kehv mälestus, mis end kontrollima sunnib, on säilinud.

Kaua siin enam mõelda - pakkuda on korter, me vajame korterit ja enne kolmandat õppeaastat saime kena korteri, kus me nüüd aasta olemegi ära elanud. Neli tuba, nii et meil on parajalt ruumi. Lähedal on kõik vajalik. Tänavad on ilusad. Aeg-ajalt mingi hais on õues, aga mitte sageli. Kummaline ka, et õhtuti talvel teevad tänavalaternad veidrat heli, aga see ka mind ei häiri. Ja nüüd saan ma külalisi kutsuda! Ma nii rahul, et saan öömaja pakkuda inimestele, sest on ruumi! Nii tore!

Ja nüüd on siin Tartus mingi ringtee, mis ümber Tartu sõidab, seega ülikooli lähen ma ka suht kähku. Ilma autota sõidab buss ka linna vast 40 minutit või midagi, aga sellist aega mul võtta pole. Vahepeal mõtlesin kõik autod maha müüa, aga sain aru, et see oli mõttetu idee.

Idabloki vaade

Retropõrand

Ma soovitan Xiami S20 robotit põrandapesuks. Nüüd, kui mul esimest korda elus on PALJU ruumi, siis ega ma ei jõua tolmuimejaga käia läbi kõiki kohti. See võtab ära karvad, liiva ja prügi ning põhja all on kaasas veel viisakas hari teraga, mille abil pikki karvu saab lahti lõigata roboti harjaste seest. Imeline robot! Räägib hiina aktsendiga.

Mänguväljakuid on ka kõik kohad täis, seega tegevust on õues ka

Ilus öökull maalitud majaseinale. Käisime mingis alkopoes ja lapsed ostsid sealt kommi - seal oli taoline komm lastele nagu WC-poti sees olev puru, mida Carmen pildil sööb.

Esialgu sisse kolides käisime jalutamas seal tehaste ligiduses ja see on üks väga huvitav piirkond. Valgusreostus on seal aeg-ajalt, kuna need juurviljad kasvavad seal ja tehas. Samuti paistab ilus kuu ja tähed.

Ja mis kõige parem - meil on lähedal ka see aiamaa, mille me endale rentisime! Aeg-ajalt oleme käinud seal tööd tegemas. Suvel saime seal kõvasti tööd tehtud. Nüüd sügisel on jälle unarusse jäänud. Tahaks selle kõik läbi kaevata ja vaadata need juurviljad, mille sinna maha paneme.

Teate, mida - too maja, kus ma elan, siin elas kunagi üks mu rühmakaaslane. Et asi veel põnevam oleks, siis täpselt seesama korter, kus ma nüüd elan - mu sõbranna vanaema elas kunagi täpselt selles samas korteris! Kujutate ette!

"Ära iial ütle iial" käib päris sageli minu puhul taoliste olukordade kohta, mis on vaid kogemusest sõltuvad - näiteks eelarvamus Annelinna suhtes, kuna ma polnud sinna suurt sattunudki. Vaat mulle meeldib, kui elu on avatud ja üllatusi täis!

Viinakuul võtsin viina

 Millal ma saan täiskasvanuks? Kas nüüd, kui ma sain 34? Aju areneb uuringute põhjal umbes 25-eluaasta juures täis, nii et võiks nagu ammu. Kas ma olen nüüd suur ja tark inimene? 

Sellel küsimusel lasen ma settida enda ajus tagataustal töötades nagu kõikidel muudel küsimustel igal ajahetkel ja püüan tavapäraselt õpingutega jätkata keset kõiksugu segavaid faktoreid. Inimesed imestavad, kuidas ma jõuan õppida oma laste kõrval, aga ma imestan ise rohkem, kuidas mul on võimalik mitte kortisoolisurma surra oma abikaasa kõrval, kes pole mu õpingutest karvavõrdki huvitatud hoolimata oma vastuväidetest, mis ei tundu reaalsed ning kes isegi pole teadlik, kas mu tunnid toimuvad kliinikumis või biomeedikumis, rääkimata sellest, mis tsükkel mul hetkel on. 

Sel nädalal algas onkoloogia ja seda loomulikult kliinikumis. Sest kliinikumis on ju patsiendid - laibad biomeedikumis pole enam neljanda kursuse teema, kus meid lubatakse juba elavate juurde. Põnevaid teadmisi onkoloogiast: tätoveeringud, mis on üle peopesa suurused, värvilised, sisaldavad tööstuses kasutatavaid värvikemikaale, mis võivad liikuda lümfisõlmedesse ning põhjustada vähki. Aga vaat, kui midagi öelda sõnaga "võib" ja "tõenäosus", siis teaduses on neil sõnadel väga tugev ja oluline rõhk, mida tavainimene aga absoluutselt ei teadvusta. Ehk siis - ärge muretsege asjata, kui te olete täis end tätoveerinud, kehad saavad hakkama igast asjadega. Tõenäosus pole täielik kindlus, eks. Aga huvitav uus teadmine lihtsalt, mida me saame ehk arstidena arvestada. Arstiteaduses uute teadmiste omandamine on see kõige põnevam asjaolu.

Mul on sel semestril mõned tsüklid juba omandatud ning ma tegin enda jaoks kasuliku süsteemi, et vähima ajaga suurim hulk teadmisi omandada. Ma koostan AI abil dokumendi seminaris, kus teen olulisemad võrdlused ja palun kirjutada vajaliku info õpitu alusel. See tähendab, et pidevalt dokument seminaris täieneb ning kontrollin infot seminari ja õppejõu alusel. Efektiivne! Probleem on aga selles, et ma kirjutan märksõnu selle jaoks telefoni ning ühes seminaris õppejõud palus telefoni ära panna, kuna me sõbrannaga olevat terve tund telefonis juba olnud. Ärkasin ehmatusest ega jõudnud esitada vastuväited, et ma koostan konspekti, kuna ma olin niigi unine. Seega seminari lõpus esitatavad olulised nüansid jäid mul dokumenti koostamata ja võitlesin see ülejäänud pool tund hoopis unega. 

Viimasel ajal olen ma tõesti liialt unine olnud. Katsun magada piisavalt palju, kuid millegipärast olen päevasel ajal ikkagi uimane ja väsinud. Õhtusel kellaajal tekib ääretu huvi kogu maailma info vastu, kuid sunnin oma aju sel hetkel magama, kuna kõik seminarid otsustavad toimuda hommikul, mil mul on naturaalselt parim uneaeg. Seega ma aktiivselt võitlen enda kehale vastu ja kohandan uneaega sobivaks oma praeguse elustiiliga.

Eile vaatasin põnevat Eesti filmi aastast 1994, milleks oli "Jüri Rumm". Põnevaks tegi filmi asjaolu, et too mees oli hobusevaras ja räägiti isegi ahhal-tekiinist! Aga ausalt öeldes, kui vanaaegsed filmid sellised olid, siis on Toomas Aria "Õiglus"-filmide seeria igati okei, isegi suur kunst. Kõige hirmsam vanaaegsem film, mida ma püüdsin noorena vaadata, oli "Tants aurukatla ümber". Ei tea, miks see nii üles haibitud oli, kui kõik stseenid olid suvalises järjekorras. Aga võib-olla olin ma väiksena liialt noor, et seda hinnata ja ehk muutub mu arvamus kunagi, kui juhtun seda uuesti nägema - arvamuse muutumine oleks põnev. Seni aga vanu filme võrreldes "Jüri Rumm" oli tõesti hea. 

"Ühe skandaali märkmed" - Zoe Heller - massiivne skandaal ja kas nagu Lolita või ei?

 Järjekordselt võtsin raamatukogust juhusliku romaani. Peale pealkirja lasin ma silmad vaid korra kirjeldusest üle, et endale romaani sündmustiku näol üllatus teha. Üllatus oli seekord põnev ja suur! Te peate seda lugema!

SPOILERID!

Raamatu mina-tegelane on kibestunud ja üksildane õpetajast vanadaam Barbara. Ta januneb meeleheitlikult sõprade järele, ent tema kibestunud maailmavaade peletab inimesed eemale. Ta on kriitiline, ebaõiglaselt salvav ja väsimatult virisev. Ja lisaks kõigele – tapvalt kade! Teate, ma ise olen kadedusest üsna kaugel, see tunne on mulle peaaegu müstika, ja kui keegi laseb sel mürgisel emotsioonil end juhtida, olen ma alati hämmeldunud. Miks ometi rikkuda enda elu niisuguse ennasthävitava tundega? Mõni kadekops on küll püüdnud mind valgustada, väites, et ma olen lihtsalt liiga sinisilmne ega oska inimeste varjatud motiive läbi näha. Kuid lugedes seda raamatut, tunnen endiselt, et eelistan jääda heausklikuks ja kadedusest vabaks – sest kadedusest ajendatud tegutsemine on ühtaegu egoistlik ja laastav.

Mis siis see Barbara teebki? Ta on juba elatanud naine, aga sõpru napib, kuigi peale kadeduse ja kibestumuse pole tal midagi hävitavalt fataalset viga. Kui tema töökohta saabub uus õpetaja Sheba, läheb Barbaral sees põlema armukadeduse tuluke – Sheba leiab omale hoopis kellegi teise sõbraks! Ent Barbara õnneks pöördub peagi kõik tema kasuks, sest temast saab Sheba suurim usaldusisik.

Oh ja siis juhtub tõsine draama. Mina ei tea, kuidas Sheba hakkama saab. Aga Sheba ja ühe noore 15-aastase kooli õpilase vahel tärkab suhe. Ma mõtlesin, et kas see on midagi sarnast, nagu Lolita puhul, kuid mulle tundus, et seetõttu on erinevused, et Lolitat rõvedalt tahtnud mees tegi seda ikkagi küllaltki eelpuberteediealise tüdrukuga. Ning too 15-aastane poiss on ikkagi juba puberteedieas. Sellises vanuses on erinevused kasvus ning arengus väga märgatavad. Seega jäi mulle mulje, et Sheba oli omaenda tunnete vang – ta lasi sellel juhtuda. Poiss ei andnud alla, ta oli järjekindel ja pealetükkiv, survestades Shebat üha enam, kuni saavutas oma tahtmise. Tundus, nagu ta oleks otsinud eelkõige põnevust, mänginud võrgutamise mängu lihtsalt selleks, et näha, kas suudab oma mõjujõuga vanemat naist mõjutada. Sheba ise oli abielus endast palju vanema mehega, kes oli kunagi tema õppejõud – võib-olla just see dünaamika, kus üks osapool on märgatavalt kogenum ja kõrgemal positsioonil, oli tema jaoks mingil tasandil tuttav ja normaliseeritud.

Kui poiss oli lõpuks saanud, mida soovis – Sheba langes tema võrgutamise lõksu – ei kandnud see tema jaoks enam mingit kaalu. Ta leidis endale uue tüdruku, kellega oli rohkem ühist, ja Sheba jäi tema jaoks vaid mööduv varjukeel. Samal ajal oli Sheba sügavalt armunud, ei suutnud oma tunnete keerises lahti lasta ning see viis teda kohutavate tagajärgedeni.

Tagajärjed algasid kadedusest söödetud Barbarast, kellele Sheba oli mingil hetkel oma kõige intiimsema saladuse usaldanud. Barbara virises ja mossitas terve lehekülje, kuidas Sheba on "vastik" ja kuidas tema, Barbara, peaks ju olema Sheba kõige usaldusväärsem sõber – aga ei, Sheba ei olnud rääkinud talle oma saladust VAREM! Reetur! Barbara ei mõelnud aga, et võiks täiskasvanuna olukorra lõpetada ja pöörduda õigete inimeste poole, vaid kandis Sheba saladust rõõmsalt edasi ning lasi nende kahe suhtel kesta. Nii et Barbara oli lihtsalt Sheba bestikas, ise õnnelik, et teab Sheba suurimat saladust. Kui üks meesoost kolleeg Barbara välja kutsus ning kohtingu teises pooles andis teada, et mees soovib vaid Shebale lähemale saada, lobises Barbara kadeduse tõttu Sheba armuelu kuulujutuna kolleegile välja. Ilmselgelt tekkis kaos, sest kolleeg rääkis kohe õigetele inimestele loo. Sheba lasti lahti, ta abielu lagunes, omaenda lastele piirati tal samuti juurdepääs ja ta kolis Barbaraga kokku oma venna juurde. Ka Barbara sunniti töölt lahkuma.

Hiljem Sheba sai teada, et Barbara oli tema saladuse reetnud. Kuid olles ise kogu riigi vihaobjekt, üksinda, pereta, nagu ka Barbara (üksinda, pereta, kuid mitte riigi vihaobjekt), pidid nad sõbrad edasi olema. Barbara oli see, kes võitjana väljus – ta sai sõbra.

Mida ma aga arvan? Esiteks Sheba pidi tõesti veidi nõrk olema, et oma kirele järgi andis. Kui poiss lähenes püüdlikult ja mitmel korral, oleks Sheba pidanud ikkagi kolleegid appi võtma, et poisile reeglid selgeks teha, et taoline seksuaalne käitumine ei ole õpetaja suhtes lubatud. Sheba aga ei suutnud ning lasi suhtel lihtsalt juhtuda. Ja siis Sheba armus ning tahtis 15-aastasest nolgist seda, mida suudab anda vaid teine täiskasvanu – emotsionaalset tuge, olemasolu, toetust jnejne. Näiteks tahtis ta sellele 15-aastasele rääkida oma lapsevanemlikust murest oma TEISMELISE (poisist isegi vanema) tütre suhtes. Appi! Mida see 15-aastane tatt öelda oskab?! See on põhjusega, miks inimestele automaatselt meeldivad peamiselt omaealised ja sarnase elukogemusega inimesed. 

Muidugi on kirg ka raske tunne, kui seda millegagi kustutada ei saa, ning ilmselgelt oleks Shebal häbi olnud tekkinud kirest rääkida oma abikaasale. Nolk sebib - tekib loomalik kirg ning ainus kire taltsutamise võimalus tundub sel hetkel olevat suhtele võimalus anda. Roosad prillid tekivad ise pähe - nähes nolki hoopis täiskasvanud mehena (hahahhaha), kellega saaks lausa suhet arendada (hahahha), kuid reaalsus on reaalsus - teismeline on teismeline ning teda need suhted, mida täiskasvanud vajavad oma ellu, ei huvita. Teismeline tahtis ainult seksikat õpetajat panna ja ongi kõik. Sheba aga on täiskasvanu, kes peab olema teadlik kire ohtudest, roosadest prillidest ning omama oskusi need eos peatada.

Kui aga vaatame näiteid, nagu Prantsusmaa presidendi ja tema naise suhe, siis tundub, et selles suhtes on olemas vastastikune austus ja võrdsus, hoolimata vanusevahest. Selline suhe ei põhine ei manipuleerimisel, vaid pigem teineteise mõistmisel ja austamisel. Kuid isegi sellistes suhetes on keeruline kindlalt öelda, kas kõik osapooled on täielikult teadlikud ja ausad oma motivatsioonide suhtes. Kas suhe on aus või pigem manipuleeritud, on küsimus, mida ei saa alati selgeks teha – seetõttu on eos lihtsam keelatagi kõik suhted, kus üks osapool on elukogemuste tõttu liialt noor, et selgeid otsuseid teha. Halb näide ajaloos vastupidiselt Prantsustmaa presidendi suhtele, on Elvis Presley ja Priscilla suhe – Elvis tahtis isekalt vaid väga noort süütut neiut.

Lõppude lõpuks on kõige tähtsam, et suhe põhineks vastastikusel austusel ja usaldusel, mitte kontrollivajadusel. Kuna me ei näe ette täiskasvanu motiive, kes läheneb elukogemuseta inimesele – kas tegu on iseka manipulaatoriga või mitte, on lihtsam kõik sellised suhted keelata noorte kaitseks.

Kusjuures raamatut ei tahtnud avaldada 11 kirjastust! Kuid nüüd on raamatu alusel lausa film tehtud. Raamat ise põhines tõestisündinud lool Mary Kay Letourneau juhtumil.

Spordimeditsiin ja radioloogia

 Kolmanda kursuse kevadel algab kliiniline õpe ainega diagnostika alused. Meid kursusel jaotati uuteks väiksemateks rühmadeks, minu rühmas on 9 inimest. 

Esimene kliiniline tsükkel meie rühmal oli spordimeditsiin - 8 hommikul algav praktikum spordihoone ühes ruumis, kus tegin ka piinavat koormustesti ning sain arvutada oma VO2max, mis oli väga hea imekombel ja erineb mu telefoni arvamusest, mis leiab, et see on mul rahuldav. Noh, valin spordimeditsiini andmeid rohkem uskuda 😂

Vaatasime kõik oma kehad üle, mul näiteks on vasaku hüppeliigese pronatsioon, mille tõttu ka vasak tuhar on paremast vähem arenenud, mida näitas ka Trendelenburgi test - seis ühel jalal. Äärmiselt huvitav oli oma kehade erinevusi analüüsida.

Spordimeditsiini pluss on see, et patsiendid sellel alal tahavad terveks saada. Miinus on see, et mind ei huvita erinevad spordialad.

Järgmine oli radioloogia. Ausalt öeldes anatoomia oli alati mu lemmik ja lõpuks oli see mõlemas tsüklis tagasi. Radioloogia puhul mulle meeldib see analüüsimine - mida ma näen pildil.