Blogist

Blogist
Mõnikord satiiriline varjatud poolhumoristlik üllitis, mõnikord südamelt paotatud emotsionaalne lugu, mõnikord luuletused ja kirjanduslik looming, mõnikord segumasinast läbi käinud pajatus, mida ilmestavad mitmed juhuslikult pillutud lausestruktuurid, mis on seatud tekstiks esitlemaks minu mõtteid, arvamusi ja läbielamisi. Ridade vahel on nii mõndagi peidus. Head lugemist!
Tekstide loata kopeerimine, muutmine, kasutamine keelatud (sh meediaväljaannetes)! Tekstide kasutamiseks pöörduda blogi autori poole (autori e-mail: hundikoer@gmail.com) või tutvuge hinnakirjaga lehel "Autoritasude leping".

teisipäev, 20. september 2016

Tartu idiootsed (nais)juhid

Teate, mis ükspäev juhtus? Kirjutan, sest täna jäin tänu sellele mõneks päevaks nüüd oma nunnust autost ilma. Mu väiksele vaesele autokesele sõideti sisse! Tagurdati otsa. Miks siuke pealkiri? No see niisama intrigeeriv, aga ma tegelikult tahtsin hoiatada selliste esmaklassiliste autojuhtide eest nagu keskealised kibestunud idiootsed mordad.

Sõitsin siis mina ühe Konsumi parklas ja sõitsin ja nägin küljepeeglist, et oh lord, mingi auto vigurdab seal ja läheneb suht suure hooga mulle tagurpidi lähemale. Loogiliselt võttes peaks ta siis pidurdama, aga ei. Andsin seetõttu gaasi, et ehk jõuan eest ära lipsata, aga käis pauk. No, mu esimene mõte oli, et kas mul on kindlustusjuhtumi fikseerimise paberid kaasas, aga teadsin, et pole. Läksin siis kohe oma auto rooli tagant välja, ise veits ma ei tea... kurb või vihane või et... keegi lihtsalt nii hooletult tagurdas mulle otsa ja jõudsin teise auto juhi otsa vaadata... Ja siis nähes seda õudset õelat molli, mis mulle sealt vastu vaatas, sain aru, et asi nüüd midagi nii lihtne pole, et see jobuke oma süüd tunnistaks. Igaks juhuks ikka küsisin, et kas tal on kaasas need paberid, mille peale ta ütles et ei ole ja hakkas lõugama: "sa ju ületasid kiirust!!!!!!!!!". Ma läksin närvi, mitte nagu halvas mõttes, väliselt jäin ma väga rahulikuks, aga selline paha hakkas, sest jälle kokkupuude jubeda inimesega, keda elus väldiks. Jõudsin ähmiga midagi öelda, et ma peaaegu ju seisin seal ja valisin ruttu 110. Sain aru, et see süüdiolev inimene minuga koostööd ei tee ja enne sureks, kui tunnistaks, et tema on süüdi, sest tagurdas mulle otsa!

Minu auto on veits eespool, sest ma ju püüdsin eest ära sõita. Minu oma sõitis edaspidi, tema oma tagurpidi. Ta auto see Honda, mu oma mu Lancer, nagu ikka. Nii et see pilt on väga halb ja ei näita suurt midagi, aga miskit ikka.


Rääkisin siis politseile ära nagu asi oli ja andsin ka mõlemad autonumbrid. Kusjuures nüüd tagantjärgi ma saan täpsemalt aru, mis juhtus ja see lugu ongi kõigile hoiatuseks, see on ka põhjus, miks ma seda kirjutan. Esiteks: kui ma ei oleks nii ruttu autost välja läinud ja politseisse helistanud, oleks arvatavasti see naine lihtsalt sündmuskohalt põgenenud. Teiseks: ta ei tunnistanud absoluutselt oma süüd seni, kuni politsei seda kinnitas kohaletulles, seega ta lootis, et äkki mina kui loll blondiin hakkan kartma tema halba energiat ja tahan sealt ära minna. Kolmandaks: see mutt oligi sariotsasõitja, sest hiljem märkasin, et absoluutselt iga tema auto nurk oli täis kriime! Kuna ta ju ka sõita ei osanud, siis arvatavasti sõidabki ta parkivatele autodele otsa ja põgeneb niisama sündmuskohalt.

Kui ma lõpetasin politseidispetseriga rääkimise telefonis, istusin oma auto peale korraks jälle ja vaatasin, et alles nüüd lõpeb üks laul. Esimese hooga mõtlesin, kas terve plaat mängis läbi, aga siis sain alles aru, et ma olin meeletult kiiresti ja õigesti tegutsenud. VEDAS ju!

Ei jäänud muud üle, kui oodata politseid. Kuna selle muti energia oli meeletult halb, kadus mul igasugune söögiisu, kuigi olin plaaninud just peale Konsumi külastamist sööma minna. Ostsin küll mingi saiakese, mida ma ei söönud. Jõin ainult vett ja oma lemmikjooki Airanit.

Selle mutiga ei rääkinud ma absoluutselt, olin viisakas temaga, kui vaja paar sõna vahetada, aga teate, madalama astme olenditega ei ole mõtet vaielda ju. Mul ei oleks olnud talle mõtet seletada, et tagurdades peab ikka teed andma jne, oleksin lihtsalt peatäie sõimu saanud. See on tema mure. Mina õnneks olin kiiresti tegutsenud, ta numbri fikseerinud ja politseile teavitanud, nii et vedas, et ta põgeneda ei saanud.

Ja teate, mis põnev oli? Kui ma autos istusin, kuulsin teda juhuslikult telefonis rääkimas. Ta ütles selliseid asju: "tahaks vähemalt süü ära jagada" ja "ma ei vaadanud jah hiljem, kas keegi on mul taga." Kujutate pilti??? :D Aga mis siis, kui ta oleks jalakäijale otsa tagurdanud? Kas inimene oleks ka süüdi olnud või kiirust ületanud? Vedas ju, et seal oli hoopis minu auto kere, mitte paljas inimene või hoopis näiteks mootorrattur. Löögi sai mu auto tagumise vasaku ratta juures olev kerekoht. Ja ta tahab öelda, et ta ei näinud mind, kuigi olin terve tee pikalt seal järelikult olnud? Inimene lihtsalt ei vaadanud peeglisse ega tagaaknasse ja isegi ei suuda enda süüd tunnistada.

Vahepeal käisid seal mingid inimesed rääkimas, et sõitku me minema tee pealt. Ma ei tea, kuidas nad ei näinud, et tegemist oli kindlustusjuhtumiga ja me pidime paigal olema. Siis õnneks tulid mind mõned inimesed ka lohutama, mingi mees ja poe turvamees ja ütlesid, et ära muretse, see tagurdaja on ju nagunii süüdi, ega sa poleks saanud midagi teha. Ma olin ikka suht-koht närvis, ja pigem just selle tagurdaja-muti vihase energia tõttu. Ma kardan selliseid inimesi. Vahepeal nägin enda sõbrannasid loengusse jalutamas, kui seal närviliselt ringi tatsasin. Aga jah, õnneks toredad inimesed lohutasid mind, tänud!

Minu õnneks ilmus tunnikese pärast kallis politseinik! Jee! Muti oli kohe tema juures seal hädaldamas, et mina olevat kiirust ületanud! Esimese asjana suht ütles politseinik, et siin ei ole ju küsimustki kes süüdi on. Politseimees ütles, et no siin ongi kiirusepiirang ju 50 km/h, nii et üle selle ta siin küll sõita ei saanud. Siis muti ütles, et ma ise väitsin, et ma olevat hoopis seisnud seal. Politsei ütles, et see naine ju ikkagi mulle otsa tagurdas.

No kui see keskealine ülbik nägi, et pole millegagi enam oma puhtselget süütust tõestada, hakkas ta politseimehele pugema ja ütles, et ohjahh, kui te nii väidate, jah, saan aru jne. Täitsime siis paberid ära ja tuli see ka, kes selle kindlustusega tegeleb.

Pabereid täites ma olin nii endast väljas, ikkagi veel šokis juhtunu üle. Kuigi polnud ju vigastatuid ja kõik oli pm hästi, aga nii ikkagi ärev olin ja siuke ehmunud. Õnneks need toredad töötajad rahustasid mind oma olekuga, politseinik ja see rohelise laine mees.

Nii, miks ma taolise teksti siia panin, oli see, et ma tahtsin hoiatada, et meie ümber liikluses on selliseid jubedaid juhte. Muidugi, täiesti igaühel võib juhtuda, et kogemata ei vaata taha ja siis sõidad kellelegi otsa. Aga kui nii juhtub, siis tunnista lihtsalt oma süüd ja asi ants. Tunnistan, et kui ma olin ükskord load saanud just, tagurdasin ka kellelegi otsa. Midagi selle autoga ei juhtunud, millega ma otsa sõitsin, aga teisele autole tuli vist mingi jälg. Ma olingi, oih, sry, aga õnneks paberid kaasas, täidame ära ja edu! Tunnistan, et olin süüdi ja kõik.

Nüüd tahaks siin kiidusõnu laulda nende bemmivendade ja mis iganes inimeste kohta, kes tegelikult ikkagi oskavad sõita ja kui midagi juhtub, siis reaalselt ka oma süüd tunnistavad või vähemalt teavad liiklusreegleid ja oskavad sõita. Selle sündmuse tõttu olen ma rohkem hakanud hindama häid juhte ja mu sallimatus keskealiste kibestunud inimeste vastu suurenes.

Muidugi ei saa hoiduda küll sellest, et keegi lihtsalt tagurdab sulle sisse, aga nüüd vähemalt teate, et selliseid inimesi on olemas ja tuleb kiirelt tegutseda, et õnnetuse põhjustaja ei põgeneks. Vedas mul seetõttu. Ma olen täiesti kindel nüüd tagantjärgi meenutades, et ta oleks põgenenud.

Kuidas teil kogemused liikluses olnud on?

















2 kommentaari:

  1. Minul oli situatsioon, kus ülemiste keskuse väliparklas naisterahvas kelle autos ma kaassõitjana viibisin, sõitis parklast välja sõites küljepealt sisse maasturile kes tuli vasakult. Naine loomulikult oli paanikas sest ei saanud pidurdada oma pikkade kontsade pärast väidetavalt ja tunnistas oma süüd maasturijuhile. Astusin siis ka autost välja ja küsisin härra maasturilt, kas paberid kaasas sest süüdi ju tema, kes teed peab andma. Samamoodi olid mõlemad juhid närvilised, kuniks politsei mu sõnu kinnitas ja kõik rahunema said minna omateed :D Püänt on see, et liiklusseadusi on kasulik tunda kui autoga liikled.

    VastaKustuta
  2. Minu autole sõitis ka kunagi purjus auto omanik tagant sisse nii, et ta ise oli veel kõrvalistmel ja mina koos sõbraga kummagilpool mu autot, lihtsalt pidime seda pealt nägema kuna midagi ei jõudnud teha. Asi lahenes samuti politsei abiga kuna sõber soovitas, just seepärast, et tegu oli purjus auto omanikuga. Ta kainekas, kes avarii hetkel poes oli, sai kurjaks, et julgesime politsei kutsuda. Aga ma vihkan (rooli)joodikuid ja ei jätnud asja ainult kokkuleppe peale vms. Minetea, vb oleks samuti tahtnud nad sündmuskohalt lahkuda

    VastaKustuta